Vello Leito: Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?

I osa

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

II osa

30.08.2010

Jooniselt 2 on ilmekalt näha, et reitingukõverad liiguvad  samahästi kui ideaalselt koos kuni 2010. aasta alguseni. Muidugi võib olla, et uuringufirmad on tulemused omavahel lihtsalt kooskõlastanud või lausa kokku leppinud. Pole oluline. Oluline on see, et süstemaatiline viga täielikult puudub kuni k.a alguseni ja siis tõuseb kuni 5 protsendipunktini. Millega seda seletada? Mõistagi sellega, et võimuparteid alustasid valimiskampaaniat. Kui 2007. aasta valimistel oli Reformierakonnale muinasjutuliseks võiduratsuks pronksisõda (vaat millega on võimalik võita valimisi!), siis 2011. aasta valimiste võidukäiguks on Reformierakond valinud kroonikahingu euro „imettegeva toime“  kasuks.

Kui nüüd reitingu-uuringutega panna ajalises lõikes kõrvuti majanduse käekäik Statistikaameti kvartaalsete tulemuste näol, siis saab tähtsa  järelduse võrra rikkamaks: ka majanduse vallas on alanud jõuline poliitilise olukorraga korrigeerimine, teisisõnu, valimiskampaania on alanud ka siin. Tegemist on  valimisteks ajastatud uue „arengu“mulli ülespuhumisega, mis aga lõhkeb koos euroeufooria kustumisega ent kõige tõenäolisemalt siiski peale valimisi. Usun, et nende väidete paikapidavus on ennetavalt  kirjeldatav.

Tagasi majanduse juurde. Kas ehk Eesti majanduses on vahepeal toimunud tähtsad struktuurimuutused või on ehk töö tootlikkus kuidagi teistmoodi hoogsalt kasvama hakanud? Ei ole. Selleks, et mõista, mis majanduses on põhimõtteliselt võimalik ja mis on põhimõtteliselt võimatu, tuletagem meelde hiljutisi meediaarutelusid (sealjuures Vene kapitali esindajalt Eestis Indrek Neiveltilt) teemal, milline saab olema Eesti majanduse jätkulugu graafilises pildis, kas see saab olema U-kujuline, V-kujuline või W-kujuline. ESA annab oma pressiavaldusega võimaluse  tõlgendada olukorda nii, et majanduse kiire kasv on alanud, ning selle graafilne profiil saab olema kas V või W kujuline.

Et anda omapoolne hinnang, milliseks olukord põhimõtteliselt kujuneda saab, selleks olgu paika pandud:

Punctum saliense 1
Eesti olukorras, kus struktuurseid muudatusi pole toimunud ja majanduses valitsevad endiselt destruktiivsed jõud (Eesti ettevõtteid aetakse pankrotti maksuterrori ja laenumoratoorium abil) on võimalik vaid U-kujuline arengugraafika, mis eeldab pikka toibumist ja seejärel sujuvat üleminekut kasvufaasi.

Punctum saliense 2
Kui aga meie praeguse stardipaketi juures ilmub ootamatult pildile  vägagi reibas majanduskasv, siis on selge, et kuskilt väljastpoolt on alanud võõra rikkuse mehhaaniline sissevool. Maksiim on seejuures lihtne: V ja W-kujulised majanduskasvu kõverad ei teki ega kujune, neid tekitatakse ja kujundatakse majandusruumist väljastpoolt.

Niisiis on kuskilt alanud raha või mõnes muus vormis rikkuste sissevool väljastpoolt. Kustkohast välisraha ründab? Eesti Statistikaameti kohta kehtib terasestki tugevam reegel: ära midagi usalda, kontrolli kõik järele.

Esmajoones tuleb kontrollida kuivõrd usaldusväärsed on ESA 11.08.2010 pressiteates toodud numbrid formaalselt. Pressiteates on ära toodud kaks kontrollnumbrit: “Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt  (SKP) 2010. aasta II kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 3,5%“ , ning: “Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas esialgsetel andmetel II kvartalis võrreldes I kvartaliga 2,0%.”

Ei või olla, aga on. Võttes ette ESA e-andmebaasi värskeimad andmed ning arvutades välja k.a II kvartali SKP suuruse mõlema kontrollnumbri alusel saame üllatuslikult, et esimene kontrollarv annab tulemuseks eelmise aasta II kvartali võrdluses mahuks aheldatud väärtusena 35,3 miljardit krooni. Teise kontrollnumbri alusel saame aga 34,8 miljardit krooni. Mis eriti vahva, ESA targu oma pressiavalduses II kv SKP arvulist suurust ei anna !!! ESA e-andmebaasist võib kompetentne inimene vajalikud numbrid aga kiiresti üles leida, selle suuruseks on 34,1 miljardit.

Kumb ESA poolt antud number siis aluseks võtta? Kindlasti k.a I kvartali väärtus, sest selle suurus 2009. aasta I kvartali väärtusega võrreldes on kooskõlas suure inertsiga süsteemi siirdeprotsessiga ja eeldab 4-5 protsendilisest majanduslangust aastaks 2010. Selline oleks olnud asjade loogiline käik k.a I kvartali tulemuste alusel ilma välise majandusinterventsioonita, mis graafiliselt on kujutatud ka joonisel 3.

Võttes aga prognoosimisel aluseks lisaks ka ESA poolt pakutud k.a II kvartali SKP mahu, saame aastaseks mahu kasvuks O-kasvu. Graafiliselt on see variant joonisel 3 samuti ära toodud. Kuid kas selline asjade käik on majanduses võimalik ilma majandusinterventsioonita väljaspoolt? Ei ole, olgu veelkord öeldud.

Ent olukord Eesti majanduses on oluliselt-oluliselt keerulisem, kui esialgse pealiskaudse hindamise alusel võiks eeldada. Muutusi majanduses kujundavad vähemalt kaks jõulist  ja vastandlikku  protsesside kooslust.

Ühest küljest:
1. toimub väliskapitali mehhaanilise sissevoolu suurenemine Eesti majandusruumi laenuraha kasvu kaudu, samuti materiaalsete väärtuste sissevoolu kasvu kaudu ekspordiga võrreldes (kaubavahetuse puudujääk kasvab kiiresti);
2. on alanud nn töö-vaba SKP mahu kiire suurenemine;
3. on alanud ühiskonna tootlikuse ja kulutamise suhte ise-eneslik ja kiirenev tasakaalustumine (nn ise-eneslik devalvatsioon) .

Ja teiselt poolt:
1. toimub rahvusliku majanduse kiire hävitamine lisaks eelpool öeldule ka tootmiste ja ressursside ülesostmiste-ülevõtmiste kaudu (toimub n-ö rahvusliku majanduse järeltapmine);
2. toimub riigireservide pidev ärakulutamine;
3. valitsemissektori võlakoormus kasvab pidurdamatult.

Ning nende vastandlike suundumuste üll  valitseb Eesti Statistikaameti poliitilis-majandusliku  näilise potjomkinluse salakaval topeltmäng. See teeb objektiivse ja pädeva majandusanalüüsi ning prognoosi väga raskeks. Et aga pilt tuleb selgeks saada, siis …

III osa

12.09.2010

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

 

IV osa

25.09.2010

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehe materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude tagant metsa. Mets aga on pime ja hädaohtlik, kontide ragin, appihüüded. Viimasteks ohvriteks Väätsa Agro ja Püssi Puitlaastplaatide Tehas. Firmad seisavad pankrotistamisjärjekorras – ülesostmisjärjekorras õhukese raha eest välisoamandisse.

Noh, ja mis siis, et pankrott, järelikult polnud korralik ettevõtmine, võib ju teha uue ja parema? Selgub, et ei või. Just siin on see koht, kus seisame silmitsi „Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani“ kõige andekama salalahendusega. Nimelt on nii, et ei saa uusi ja elujõulisi ettevõtteid teha mitte ainult laenumoratooriumi pärast, vaid ka sellepärast, et eesti ettevõtlus on „steriliseeritud“!!! Selle peale on juba eriti raske tulla, et

Punctum saliense 4

rahvusliku majanduse embrüonaalseks tapmiseks loodi „ärakustutajate“ poolt sellised sihttäitevorganid nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus (Kredex).

Et asjad ei saaks areneda, tekita punnpositsioon ja täida see ise omade meestega! Ärakustutajate uskumatult kõrge professionaalne tase ei saa tulla üksnes kohalikelt pimeda valguse kandjatelt, see on rahvusvaheline kõrgtase – Venemaa, EL föderatsiooni ja USA ühendatud jõud.

Et EAS ja Kredex ei tööta, oli juba ammu päevselge, ent rahvuslikule majandusele de fakto vastutöötamine ja selle tase olid ülienamusele inimestest ebaselged, et mitte öelda täielikult teadvustamata. Pildi lõi osaliselt selgeks 6. augustil riigikontrolli poolt avalikustatud üheksa kuud väldanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses läbiviidud audit. Riigikontrolli põhijäreldused on:

- EAS toetuste tagajärjel majanduse tootlikkus ja ekspordivõime ei suurenenud, raha 7,4 miljardit 6 aasta jooksul on samahästi kui tuulde loobitud;

- toetused rikkusid siseriiklikku konkurentsi, sest toetuste killustatuse ja väikese mahu tõttu eksport ei avanenud, küll aga lõid toetuse saanud ettevõtetele eelisolukorra siseriiklikult, mistõttu toetused kujunesid sisuliselt valitsusepoolseteks pististeks.

Loomulikult ei avanud riigikontroll seejuures veel EAS tegevuse salajasi eesmärke, targalt tekitatud kahjulikkuse tagamaid. Ent vähene valge valgus siiski süttis ja pimeda valguse kandjaid see vägagi ärritas.

Siin on nüüd õige koht heita õhku retooriline küsimus, et mis asja, kas väliskapitali tegelik huvi ongi siis tõepoolest ettevõtteid üle võtta, et ise edukamat ettevõtlust ajama hakata? Ei ole, loomulikult. Väliskapitali ja välisriikide huvi on hoopis sirgjoonelisem ja jultunum, nende eemärgiks on tagada endale orjapidaja staatus 21. sajandi teostuses.

Ülevõetud kohalik suurtootmine on kui keskaegne mõis koos mõisnikuga, kelle külge kõik kohalikud inimesed on sunnimaiselt kinnistatud, sest mujalt tööd ei saa. Selleks, et kohe mitte kuidagi ei saaks, selleks luuaksegi kunstlikult suur tööpuudus riigikogu riigireeturparteide ja väliskapitali hästiõlitatud koostöös, kuhu edutult püüavad sisse trügida ka mõned kohalikus mõistes suured, ent mittekohalike jaoks vastikud jupats-tegijad.

Uusorjastamise kellavärgis on oluline roll täita hüpnopolitistlikel lausujatel, nendel, kes tõestavad, et teistmoodi ei saagi asjad olla, … sest majandust ei saa ju käskida! Peaks tuttav ette tulema. Muidugi, Andres Arrak – ärakustutajate apologeetide liider. Oma artiklis „Majandust ei saa käskida“ 20.09.2010 E24-s ta kirjutab: „Majandusseadused toimivad kellegi soovist sõltumata, /-/ Kriisid sellepärast tekivadki, et tekib valede majandusotsuste akumulatsioon. Ja viimast on turumajanduses võimatu ära hoida.“

Ometi on vaidlustamatu, et majandus toimib üksnes ja vaid kellegi tahtest sõltuvalt, kusjuures selliseid tahtjaid, kelle tahe osutub lõpuks otsustavaks, neid ei ole palju. Kes kahtleb, et turumajnaduses sugugi mitte alati ei akumuleeru valed otsused, või siis valesid otsuseid isegi ei tehta, see uurigu Hiina majanduse 30 aasta pikkust katkematut edulugu, kõrvale kinnistamiseks Malaisia, L.-Korea, Singapuri, jt edulood. Rahvusriiklik protektsionistlik majandusstrateegia on see, mis kõik A.A. väited ümber lükkab.

Illustreerimaks, et kellegi tahe võib majanduses otsustada samahästi kui kõik, selleks sobib üsna hästi Wall Enbergi kommentaar SI portaali uudise nr 250 kommentaariumist:

“See jändamine EU ümber on pangaagentide ja Rootsi nuhkide jaburus. Saage ometigi aru, et Eesti kuulub vaid formaalselt EUsse. Tegelikuses on Eesti juba pea kümme aastat Rootsi koloonia. Kunagi ütls vana Rottshildt, et kui ta saab kontrollida ühe riigi raha, pole tal asja kes seal seadusi teeb. Need seadused, mis tehakse kajastavad ikkagi tema huve. Tänases Eestis on kogu rahandus 90 % de jure kahe (de facto ühe) Rootsi panga käes. Firmadest, mis Eesrtis töötavad on pea 80 % samuti Rootsi kontrolli all. Tänane Eesti ei ole iseseisev riik, vaid Rootsi koloonia ja see mida EV ka Brüsselis ei teeks ei saa mitte kunagi vastanduda peremeeste (Rootsi) huvidega.
Rootsi sai koloniaal õigused Baltimaade üle 1993 aasta Clinton-Bildti kokkuleppega. Seepärast ka kõik teised maad Baltikumist nii kergelt taandusid. Küsige enestelt, et miks Saksamaa, Inglismaa,Norra või Taani Baltikumis kanda pole kinnitanud.
Asja teeb veelgi kurvemaks 2002 aastal Vene äririnkondade ja Rootsi panganduse vahel sõlmitud MRP. See toimus Tallinnas ?lümpia Hotellis ja selle pakti kohaselt tunnustasid Venemaa valitsevad ärimehed Rootsi ülemvõimu Baltikumis. Siit ka Savisaare suured raskused Moskvas.
Need kes täna tahavad Eesti iseseisvust taastada ja Eestit valitseval rinkonnal tooli alt tõmmata, peavad tegema kõik selleks, et Rootsi kolonialism Eestis lõppeks. “

Mulle pole täpselt teada, kust pärineb Enbergi teave (väidetavalt avalikustati Clinton-Bildti kokkulepe Rootsis), ent see polegi oluline, tänasel päeval on piisavalt kaudseid tõendeid, et tema väidetele alla kirjutada. Isegi sobiv päevakohane näide ootab varnast võtmist:

Eesti Päevaleht, 23.09.2010:

“”Rootslased tahavad Narva Kreenholmist ehitada suure lustilinnaku.”

Rootslased plaanivad kunagise Euroopa ühe suurima tekstiiliettevõtte Narva Kreenholmi ajalooliste tööstushoonete alale rajada suurejoonelise meelelahutuslinnaku, kus peaksid kokku saama Skandinaavia kapital ja Vene turist.

Narva Kreenholmi kinnisvara omava O? Narva Gate tegevjuhi Jaanus Miku sõnul kavatseb kahele Rootsi ettevõttele kuuluv firma rajade vanadesse tehasehoonetesse muu seas ka suure kontserdisaali.
Skandinaavlased opereerivad suurte numbritega: 30 hektari suurusel maa-alal, 30 hektarit uut kvaliteetpinda -poed, kasiinod, hotellid, kontoriruumid ja korterid. Kõik see võiks hiiljemalt 20 aasta pärast valmis saada. Narvast, usuvad Skandinaavia ärimehed, peaks saama turismiteede sihtkoht, kus rikas venelane ja jõukas eurooplane rõõmuga elab ja raha kulutab.”

Kas Eestlast nägite? Ei näinud? Pole viga, tervisekontrolli pole vaja minna, sest eestlase jaoks polegi kohta ette nähtud mujal kui teenindajana. Kolmas sort, aborigeen.

Eesti rahvusliku majanduse likvideerimine sujub hetkel kustutajatel hästi. Et edaspidigi jamasid ei tuleks on kustutajad ellu kutsunud veel ühe tegelaste koosluse, nimelt „usukuulutajad“, kes kuulutavad võtmes, et me oleme vägagi tõsiselt võtnud õige tee otsimise, kõik läheb hästi, me oleme õigel teel …

16.09.2010 tegi riigikogu liige Jüri Tamm ettepaneku luua riigikogus tulevikukomisjon, millest kujuneks tõeline riigikogu tulevikuvisioonide aju. Arengufondi juht Ott Pärna teatas samas, et nad on alustanud debatti Eesti tuleviku üle. Mininpožarskilikult, … me näeme! Me näeme, … see vist on laev! Me näeme, … see vist on valge!

Seega 7,4 miljardit punnpositsiooni võtmefiguuridele välja jaotatud, tammepärnapuust Buratinod jätkuvalt juba 18 aastat ainult näevad, ettevõtlus on steriliseeritud, … selline on kustutajate kõrge kvaliteedimärgiga tegevus seda liini pidi. Artikli põhitemaatika osas see SKPle midagi juurde ei anna, ei faktiliselt ega SKP ajutise “poliitilise korrektsiooni“ näol.

Näljapaistetusliku majanduskasvu põhikomponentidest

Niipalju sai lühidalt nendest komponentidest, mis k.a majanduskasvu II kvartali näitajad väiksemaks pöörasid. Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on olemas ka need komponendid, mis …

 

V osa

12.10.2010

Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on Eestis olemas ka neid majandustegevuse komponente, mis kasvu annavad, kasvõi SKP puhtnumbrilisel kujul.

Inflatsioon ja krooni devalveerumine

Olen korduvalt kirjutanud, et krooni devalveerimine on vältimatus, seda suurusjärgus 40-50%, sest ühiskonna sissetulekud ja kulutused tervikuna ei ole tasakaalus, ent peavad tasakaalu minema, või siis tuleb need tasakaalu viia. Kui oli sobivaim aeg devalveerimiseks klassikalisel viisil, seega inimestele lõppkokkuvõttes kõige väiksemate kannatuste hinnaga, siis jäeti see tegemata. Ent, mis tulema peab, see tuleb kindlalt kõik. Nüüd devalveerub kroon kahte kanalit pidi: mediaankeskmise sissetuleku ostujõu vähenemise läbi ja inflatsiooni kaudu. Mõlemad protsessid on võimukandjate silmakirjalike ohkimiste-ähkimiste saatel edukalt oma võidumarssi juba alustanud. Palgalangus on ühiskonnale täna juba vana tuttav, inflatsioon tutvustas end septembrikuul 4%-lise aastakasvuga, ning kasv jätkub progressioonis. Näiteks võrdluses september-august oli tarbijahinna indeksi kasv juba 0,8%!

No nii, inflatsioon, aga kuidas see on seotud SKP kasvuga, viimast mõõdetakse ju püsihindades, st et inflatsiooni mõju taandatakse. Selgub, et on seotud küll, sest hindade tõus toob inimestele endaga kaasa kogutud säästude sunniviisilise käikulaskmise, sest reaalkulutuste maht on enamuse inimeste puhul juba ammu miinimumis. Elustandardi taseme edasist langust püütakse vältida säästude käikulaskmisega või uute tarbimislaenude abil. Nii tulebki ringlusesse täiendav rahavoog, mis tarbimise käigus toodab lisandväärtust, suurendab SKPd numbriliselt.

Punctum saliense 5

Kui võtta aluseks, et devalveerumine peab toimuma 40% ulatuses, siis inflatsioon lähikuudel progresseerub halastamatult ja on täiesti reaalne, et hinnatase Eestis tõuseb EL keskmise letasemele – seda palgataseme juures, mis on EL keskmisest kordades madalam. Eesti kukub lähiaastal kolme viimase hulka.

Huvitav muidugi, kuidas selline asjade käik mõjutab valimiste tulemusi, sest võimuparteidele ebasoodsad probleemid euroga hakkavad kohe peale aastavahetust kiiresti süvenema. Lähitulevikus pole võimatu ka euro enese devalveerimine. Kuid praegu tundub siiski, et tegelik europauk Eestis tuleb peale valimisi, millest on muidugi väga kahju, sest eesti rahva võimalik kainenemine hilineb valimisi silmas pidades.

Väliskapitali sissevoolu suurenemine

Loomulikult pole tegu 2007. aasta „tsunamiga“, kui laenurahasid tuli Eestisse aastas 35 miljardit, kuid miinimumhetkega võrreldes on väliskapitali sissevool sel aastal suurenenud. Sissevoolukanaleid on põhiliselt kaks, pangalaenud ja kulutused laovarude suurendamisel.

Vahetult aasta alguses ilmus meedias uudisnupuke, mille järgi kinnituvahendite ja liimide suurtootja, Saksa megafirma Würth teatas, et plaanib ehitada Tallinnas veel ühe laohoone ja büroo, et paremini valmis olla algavaks majanduskasvuks. Huvitav, et Würth näeb terendamas suurt majanduskasvu! Ilmselt siis näeb, sest isegi Paides kerkis Würth’i kauplus üleöö. Mina, kes ma elan Paide lähedal, küll kohapeal selliseid märke majanduskasvust ei näe, isegi selle algust mitte, et aga midagi salapärast on toimumas, seda näen küll.

Aasta keskel köitis minu tähelepanu uudis, et kaubavahetuse puudujääk on hakanud kiiresti kasvama. Import kasvas ekspordist oluliselt kiiremini ja aasta keskpaigaks oli puudujääk 1,9 miljardit, mis on aastatagusega võrreldes 8 korda suurem! Selgus, et (välis)ettevõtted suurendasid kiiresti oma laovarusid, mis omakorda kõneleb välisfirmade ettevalmistumisest millekski.

Üllatustejada jätkus augustis, kui suurte pealkirjade all anti meile teada, et Rootsi pangad naudivad tänu Balti riikidele taas suurt majandusedu! Ära sa märgi! Kusjuures mitte ainult Rootsi Pangad, ka Norra ja Soome pangad, isegi Soome Pohjola Pank Oy kiirustab avama oma kontoreid Balti riikides. Laenuraha voolab jälle Baltikumi, sealjuures Eestisse. Kuskil on midagi meie silmadele nähtamatut, suurt ja sigamaist idanemas, mis Eesti SKP II kvartali tulemustesse on jätnud kaunistava jälje. Seda nii kavalalt, et rahva heaolu pole seeläbi kohe mitte kuidagi paranenud.

Töö-vaba majanduskasv

SKP numbrilisel väärtusel on võime kasvada veel ühte kavalat teed pidi, nii et see tavainimese kõrvalt mööda läheb, küll aga statistikaameti paberites hästi nähtav on. See juhtub siis, kui majandustegevus väljub rahvusahelise konkurentsi keskkonda, meil eelkõige ressursi müügi kaudu – põlevkivi müügi kaudu. Muidugi mitte põlevkivi kamakate kujul, vaid muundatuna elektrienergiaks. Huvitavaks müügiartikliks on kujunenud ka saastekvootide müük, mis pole küll teab kui suur asi, ent paari miljardilisel lisal eelarvesse on siiski valitsusparteide profiilile parandav toime.

Märtsikuus lõppenud Eesti Energia 2010 majandusaasta äritulud olid 11 miljardit krooni, ärikasum 2,1 miljardit, puhaskasum 2,3 miljardit, omanikele (sealjuures Eesti riigile) maksti välja 1,36 miljardit. Muljetavaldavad numbrid. Juulikuu seisuga kasvas elektrienergia tootmine möödunud aastaga võrreldes 72%. Kas sisetarbimise kasv? Muidugi mitte, põhilise osa kasvust andis elektrienergia eksport.

Kuid milline osa sellest rahavoost jõudis rahva taskusse? Väga väike, sest niisugune on ressursimüügi, kui peaaegu töö-vaba majanduskasvu omapära. Kas ehk tõi see endaga kaasa töötuse vähenemise? Üldsegi mitte, sest näiteks põlevkivi tootmise kasv poolteist korda toob küll juurde töökohti kaevuritele, ent siiski arvuliselt vaid sadades, mitte tuhandetes, mis töötuse statistikas pole palja silmaga nähtav. Elektrienergia tootmist suurendada 1,5 korda võib aga ka ilma töökohtade arvu tõstmata.

Süüdistuskokkuvõte Eesti Statistikaametile

Ühiskonna heaolu näitajad langevad Eestis pidurdamatult, kuid sisemajanduse koguprodukt SKP järgi II kvartalis reipalt kasvas! Kas nonsenss? Üldsegi mitte, vaid seaduspära. Nimelt

Punctum saliense 6

SKP on selles mõttes formaalne suurus, et ei oma otsest jäika sidet ühiskonna heaolu näitajatega.

Aga: „Demokraatliku ühiskonna majanduspoliitika eesmärgiks peab olema üleüldise heaolu maksimeerimine. Sellel kõrval tuleb arvestada euroopalikus kultuurikontekstis olulisi ühiskondlikke põhiväärtusi, milleks on vabadus, õiglus, turvalisus ja edukus,“ Eesti majanduse konkurentsivõime, Tartu Ülikooli kirjastus, 1999, lk 478. No loomulikult, kuidas siis teisiti! Ja selleks, et nii saaks toimuda ja tulemust saaks ka kontrollida, selleks peab riiklik statistika tagama kodanike heaolu täpse mõõtmise ja trendi täpse seire. Selleks aga SKP ei sobi, nagu selgus.

Kus probleem, kus võti? Selgub, et probleemi tegelikult ei olegi, sest Euroopa Liidu normdokument on selle teoreetiliselt lahendanud ja liiduvabariikidele kohustuslikuks täitmiseks ette andnud. Nimelt Euroopa Liidu liiduvabariikide statistika tuleb esitada EL metodoloogilise juhendi alusel: “Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995,” (ESA 95), tõlgitud ja trükitud Tallinnas 2001. Selle järgi tuleb kogumajanduse reaaltulu näitajad esitada tabeli 10.60. kujul, mis on toodud ESA 95 lk 282.

Märkus: tabelis 10.60. punasega juurdekirjutatud sulgudes olevad lühendid on minupoolselt lisatud.

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate ….

 

VI osa

30-10-2010

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida täpselt EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate esitamisel avalikkusele, sealjuures rahvusvahelisele avalikkusele. Nimelt aastaraamatud saadetakse laiali ka kõikidesse teistesse liiduvabariikidesse, mis annab võimaluse lihtsalt ja kiiresti võrrelda liiduvabariike omvahel – andmed kui esitatakse ühtsete ESA 95 nõuete alusel. Ent, kes esitab ja kes ei esita, Eesti kohati ei esita.

Definitsioonijärgselt on siis riigi mõte selles, et tagada elanikkonnale heaolu ja turvalisus. Majanduse kasvatamise eesmärgiks on inimeste heaolu jatkuv tõstmine, seda enam, et nende kaudu kumuleerub kogu ühiskonna jõukus. Väga lihtne, ent hoopis keerulisem on ülevaatlikult ja täpselt tõestada numbrite kujul, et inimeste heolu on just see- ja seesugune, ning rahvusvahelises võrdluses on nii- ja naasugune.

Heaolu olulisim näitaja on mõistagi inimeste sissetulekud. Selle mõõtmiseks pole keskmise palga number, olgu siis bruto-, neto-, aritkmeetiline või mediaankeskmine seotuna nende reaalse ostujõuga, piisavalt ammendavad näitajad. Seepärast grupeerivad ausate riikide statistikaametid elanikonna sissetulekud kümnesse või ka rohkemasse sissetulekuvahemikku, ning seejärel leitakse milline arv tulusaajatest mingisse intervalli satub. Nii tehakse väga mitmes erinevas lõikes, nii bruto- kui netoväärtustes. Leibkondade sissetulekute analüüsil kasutatakse nende grupeerimist tuludetsiilide kaupa.

Võtkem ette Soome Aastaraamat 2009. Üksikisikute tulude jaotumise ammendav esitus on nõudnud kolm A4 lehte, millel kokku kolm mahukat tabelit ja kaks graafikut: tulud, nende moodutumine, jaotumine, maksustamine jne, kõik kenasti detsiilidesse seibitult. Teaduslikult täiuslik pilt ühiskonna jõukusest ja selle jaotumisest. Kindlasti leiab nüüd osa lugejatest, et mõtleks ikka kellega võrdleb, aga Lätist oleme ikkagi paremad! Selgub, et ei ole, Läti on oma ühiskonna avanud pea samahästi kui seda teeb Soome.

Eesti aastaraamatust leiame vaid leibkondade tulukvintiilid, mis üks lootusetult mitteküllaldaane käsitlus on. Majanduslikku ebavõrdsust ei ava see aga üleüldse mittekuidagi. Aastaraamatus 2010 leiame vaid kaks mõnitavat arvrida:

Gini koefitsient: 0,341/2004; 0,331/2005; 0,334/2006; 0,309/2007;

kvintiilide suhte kordaja: 5,9/2004; 5,5/2005; 5,5/2006; 5,0/2007.

Kas saite targemaks? Ei saanud, 99% lugejatest ei saanud üldse targemaks, 1% sai targemaks sedavõrd, et Eestis on varanduslik ebavõrdsus salastatud suurus. Küllap ikka sellepärast, et ebavõrdsus nii räige on. Võimalik, et kogu Lääne kultuururuumi kõige raskem kirves.

Ma ei nõua Soome-laadset üliseibimist eesti statistikalt, väiksemastki mahust piisaks, kuid see peab olema tehtud detsiilide täpsustasandil. Ühiskonna kirjeldamine kvintiilide tasandil on kogu temaatika ülbe kalevi alla peitmine õigust-jääb-ülegi ilme näol.

Kuid varanduslik ebavõrdsus pole ikkagi veel see kõige-kõigem, selleks on siiski ebavõrdsus korrelatsioonis kogu selle rikkuse määraga, mis tarbimiseks üle jääb. Selleks on reaalselt kasutatav netorahvatulu NKT tabelist 10.60.

Tabel näitab ilmekalt, et meil ainuotsustaja seisusesse tõstetud sisemajanaduse koguprodukt SKP on tegelikut üks koorimata kartul, mis sellisena süüa ei kõlba. Tabelist näeme ka, et SKP ja SKT pole sugugi üks ja seesama asi, ehkki eesti meedias vahet ei tehta. Eesti meedia ei tunnista aga üleüldse rahvusliku koguprodukti RKP mõistet, mis SKPst hoopis olulisem näitaja on. Eriti huvitav siinjuures, et igapäevaelus inimesed ei pea välisinvestori raha enda omaks, ent makrorikkuse arvutamisel ei protesti avalikkus sugugi, kui SKPs sisalduv välisinvestori poolt väljaveetav kasum ühiskonna poolt loodud rikkuse hulka liidetakse ja selle poolt ka äratarbitavaks rikkuseks loetakse. Hämmastav!

Tabel 10.60. on ESA Aastaraamatus 2010 üllatuslikult täiesti olemas, varem seda pole olnud, ja leiate võtmetähtsusega tabeli aastaraamatust lk 183 tabeli 12 kujul. Üleüldse olgu siinkohal tunnustavalt märgitud vähemalt seegi, et viimane aastaraamat on mõõtmetelt ja kaalult tagasihoidlikum, ülepluhvitud tühi-pidulikkusest vabam. Selles osas on EL traditsioonidele lähemale jõutud.

Kogu tabeli analüüs selle artikli raamidesse ei kuulu, seepärast vaid viide kõige olulisemale aastatest 2007 ja 2009 miljardites kroonides jooksevhindades:

                                                                                                               2007   2009

SKP (Gross domestic produkt)                                                     244     215

Reaalne kogurahvatulu RKP (Gross national income)                           227     210

Reaalne kasutatav netorahvatulu NKT (Net national disposable income) 199    178

Lõpptarbimiskulutused                                                               176     161

Väga huvitav, SKP meil justnagu suur-suur, kättejääv osa aga väike-väike. Peale selle. Kas olete kusagil kohanud käsitlust, kuidas kättejääv osa – kasutatav netorahvatu või siis lõpptarbimiskulutused – oleksid laiale ühiskonnale tetavaks tehtud, nende kasv või kahanemine kella külge riputatud. No, ei ole. Et aastaraamatus on olemas üks kaval tabel, see ei tähenda ühiskonna seisukohalt veel mittekuimidagi, sest peale teie oskab selle üles leida ning kasutada veel vaid murdosa elanikkonnast.

Üks oluline sotsiaalne näitaja, millest ei taha ei meedia ega võimupidajad rääkida, on see, kelle vahel läheb jagamisele nimetatud hästi pisike NKT/lõpptarbimiskulutused. Tõde ei ava mitte tööpuuduse määr ühiskonnas, vaid tööhõive määr. Suurim hõivatute arv Eestis on olnud 840 000. On põhjust väita, et ka täpne tööhõive on tänase päeva seisuga lausa salastatud, kuid hinnanguliselt jagub tööd ja saab seega väikese tükikese reaalsest netokogurahvatulust 450 000 inimest Eesti territooriumil. See arv väheneb pidevalt. Aga kui palju ja kui kiiresti? Jälle küsimärk.

Kuni ühiskond ei oma filigfraanselt täpset teavet vähemalt kõige selle kohta, mis esile toodud sai, kuni ühiskonna silmavaate hägustab Eesti Statistikaameti kräpp, niikaua pole ühiskonnal selget ettekujutust, mis toimus, mis toimub ja mis hakkab toimuma, ning on seeläbi takistatud juhtimaks oma saatust.

Saagu siinkohal veelkord eraldi rõhutatud,

Punctum salience 7

et alates aastast 2000 on Eestis salastatud ka ettevõtluskapitali kuuluvus omanike liigiti. Seetõttu ei tea ühiskond sedagi, mis rahvuslikust suuromandist, maast ja kinnisvarast on veel oma, mis võõras või kohe-kohe võõra omaks saamas.

Lõpetuseks artikli pealkirja juurde, kas Eesti Statistikaamet on manipuleerija või rafineeritud kurjategija? Sellele vastamise jätan lugeja hooleks, minu arvamus peaks kõigile juba ilmne olema. Pealegi vastus küsimusele sõltub ju niikuinii sellest, kes vastab. Neil, kes konditsioneerivad Eestit omariikluseta piirkonnaks, kus eesti rahvas on etniline kild (ehk aborigeenid), neil on põhjust olla rahul Eesti Statistikaametiga.

Lugejatele soovitus. Kui tahate selgusele jõuda milleski Eesti makromajanduses või sotsiaalsfääris, siis igasugune ESA number tuleb enda ette asetada kui väide, aga mitte kui tõestus. Head väidete tõestamist.

1,985 total views, 1 views today