(:)kivisildnik | (:) sotsialistliku pagulasutopismi krahh

(Foto: Stanislav Moshkov)

Grupp sotsialiste-utopiste ning liberaale-fekaale on aastakümneid kimeda häälega multikultuuri imet jutlustanud, aga nüüd on kõik läbi. Lillaroosa udu on hajunud. Ungari piiridel käib sõda, Horvaatia saatis samuti sõjaväe illegaalide rünnakut tagasi lööma, isegi multikultuuri Vatikan ja tolerastia Meka Saksamaa pani piiri „ajutiselt” kinni. Ei üllata, Saksamaa on siiani kõik maailmasõjad kaotanud. Multikultuuri ja rahvaste suure sõpruse tulemuseks on prügimäed, märatsev pööbel, terror, aga ka meedia ja valitsuse valede iseeneslik paljastumine. 

Selgrootu valitsus

Pole halba ilma heata – euroliidu idiootlik süsteem on kokku jooksnud. Kes oleks veel poole aasta eest julgenud unistada, et mitmed euroliidu vasallid saadavad sõjaväe keskvõimu poliitika vastu võitlema ning annavad sealjuures vande kaitsta tsivilisatsiooni, nii nagu teevad Ungari piirivalvurid täna. Ma ei tahaks olla praegu okupantide, inimkaubanduse jääkide, kvislingite ja laiemalt tuntud propagandamadude nahas – jube piinlik oleks.

Sotsialistlik luulusüsteem Saksamaal haihtus nagu paha hais. Multikultuuri tarka juttu oli väga tore rääkida ja rassistide nina all rusikatega vehkida, südames oli kohe selline hea tunne, eks ole. Kimeda häälega huilates kutsuti kogu maailma sulelised ja karvased kokku, esimesed võeti lillede ja vikerkaarelippudega vehkides vastu, aga paar nädalat pärast hordide saabumist pandi piir kinni. Näen ilmset vastuolu sõnade ja tegude vahel.

Kas saksa eidekesed on idioodid, juba natuke liiga silmakirjalikud või paadunud kurjategijad, peab välja selgitama kohus ning psühhiaatriline ekspertiis. Igal juhul minusugune Eesti vabariigi põhiseadusele lojaalne kodanik saab jälle natuke vabamalt hingata. Enesestki mõista ei ole meid okupeeriv ja inimkaubanduse jääkidega koloniseerida üritav ebainimlik süsteem oma tegevust lõpetanud. Illegaalide ümberjagamise kvoodihala ei ole kuskile kadunud – oi kuidas uluvad!

Pensionimaksjate mantrat korratakse hardalt nagu mõnes budistlikus sektis, aga Eestisse küüditatavate vaba aja veetmise spetsialistide arv kasvab iga päevaga. Saja viiekümnest või kahesajast pole enam juttugi ja see räägib selget keelt sellest, mis on meie valitsuse selgroo kvaliteet, mis maksab mehe sõna ning keda järgmisel korral Toompeale valida ja keda mitte.

Inimkaubanduse mahitamise teemaga haakuvalt on selgunud ka, millist kodumaist õlut juua, millise mobiilioperaatori teenust kasutada ja millisest poest mitte kunagi mitte midagi osta. Elu on läinud lihtsamaks, pilt selgemaks. Kultuurielu on samuti polariseerumas. Sel ajal, kui nimetu lastekirjanik kogub allkirju valitsuse poliitika toetuseks, kirjutab Merca ahjualustest Euroopa südames – müts maha, milline oivaline kujund, milline esteetiline tulejõud.

 

Aitab jamast

On muutuste aeg, eurotiblad visklevad oma luulude püünises, Eesti orjameelne provints häbistab ennast nii nagu võib – praegu tahaks olla pigem Läti või Poola alam – ja isegi hääbuvas kultuurielus võib tuvastada ilminguid.

Huvitav on jälgida lillaroosa intelligentsi tõmblusi, Vene meediast tuttavad antifašistlikud raevuhood vahelduvad hirmuvärinatega: mis siis saab, kui natsism jälle võidab? Kas natsid ikka on head? Kas nad hakkavad toitma vaeseid ja ravima haigeid?

Samas näitab vähemalt rahva vaimne tervis paranemise märke, globalismi psühhoos on möödunud, kaheksakümmend protsenti inimjõust on põhiseaduslikel positsioonidel ja seda polegi nii vähe. Lihtsatest asjadest on ka lihtsam aru saada, illegaalide hord ei ole mõistmisvõimet ületav asi nagu Lissaboni leping, ESM, GMO või mõni räpane vabakaubandusleping.

Lihtne inimene tahab lihtsaid asju, ta tahab tänaval käia, aga nii, et eesti keele rääkimise eest peksa ei saa; ta tahab töö käia, aga ei salli seda, et keegi saab õiguse eluasemele ja tasuta hambaravi, mida tema päevad läbi rügades endale lubada ei saa, nii nagu ta endale lapsi ega raugastunud vanemaid lubada ei saa – no ei vea välja.

Lihtne inimene tahab elada nii, nagu ta ikka on elanud, ilma kõrvulukustava palvekisata, ilma et ta seapekki süües ja koduõlu peale juues kedagi nii rängalt solvaks, et pea otsast ära lõigatakse. Ja kui keegi need lihtsad asjad otsustab ära muuta, siis lihtne inimene teda enam ei armasta. Keegi ei taha jama, võõraste luulude pärast kannatada ja kisendavat ebaõiglust.

Mulle on jäänud mulje, et paljud kultuuriinimesed, ajakirjanikud ja poliittöllid on nõus maailma päästmise nimel virelema, aga neil ei ole õigust kellelegi oma armastust vägisi peale suruda. Paastu ise, kui tahad, pea ramadaani – Allah sinuga –, aga mind jäta rahule. Kuid iga kirjanik räägib eelkõige ja alati iseendast, nii ka mina.

 

Ma ei taha siia illegaale

Mina ei taha siia barbarite umbkeelseid horde. Mul ei ole neid vaja, mul ei ole mingit orjapalka maksvat ettevõtet, kus inimesi alandada ja ekspluateerida.

Samas ma olen veendunud, et illegaalidest ei saa head töölooma, kunagi elasin mõnda aega Itaalias, seal tegid tööd ainult rumeenlased ja poolakad, ei tea, mis neil viga oli, muud töllerdasid niisama ringi ja tundsid elust rõõmu. Ja ei ole ma kuskilt lugenud statistikat, mis minu isikliku kogemuse ümber lükkaks.

Ma näen massilises immigratsioonis eelkõige kriminaalset tegevust. Demokraatliku riigi enamus ei taha siia karvaseid ega sulelisi ning kui nad jõuga siia tuuakse, on see kuritegu: kõrgema võimu kandja on rahvas (lugege põhiseadust). Mitte sina, halisev rott, vaid rahvas – ühemõtteliselt selge.

Mina tahan, et eesti rahvas elaks hästi ja tal oleks kindlus homse päeva ees, et kogu aeg ei oleks mingit haiget kammi ja hammaste kiristamist. Ma olen oma rahva, oma riigi, oma kultuuri ja oma keele poolt. Ma tean, paljud on minu ja minusuguste vastu – nii ajakirjanduses, Eesti riigis kui Euroopas. Mis nende mõistuses ja südames toimub? Lahkamine selgitab.

Ja vihkamist ärge mulle kaela määrige, tõenäoliselt olen ma aidanud Aafrika ja Ameerika kirjaoskamatuid rohkem kui Sõõrumaa, Ossinovskite suguvõsa ja Okk kokku. Olen esteetilisi naudinguid ostes toetanud kümneid – kui mitte sadu – lugemis- ja raamatukoguprojekte kolmandas maailmas ja ma olen seda teinud paarikümne aasta jooksul.

Soovitan kõigil vähem möliseda, vähem luuludes elada, rohkem raamatuid lugeda ja osta raamatud www.betterworldbooks.com vahendusel, seal on kaheksa miljonit raamatut saadaval, midagi ikka leiad. Mina leidsin ja tegin seda ilma igasuguse kampaania või suunava jalahoobita.

Multikultuur lendas kuradile, elagu kultuur!

 

Allikas: Õhtuleht, 18. september 2015
http://www.ohtuleht.ee/694907/-kivisildnik-sotsialistliku-pagulasutopismi-krahh

1,660 total views, no views today

Kaitseministri pöördumises on välja jäetud 37 000 Vene erusõjaväelast

Kaitseminister Urmas Reinsalu 31.08.2013 avalikus pöördumises http://www.ohtuleht.ee/539969 on küll märgitud, et lahkus Eestist 25 000 Vene sõjaväelast, kuid poliitilise tsenseerimise käigus on jäetud märkimata, et Eestisse jäeti juulilepetega 37 000 Vene erusõjaväelast koos relvadega:

31. augustil 1994 oli vägede väljaviimine mitte liiga suure tähtsusega sündmus, sest palju enam pälvisid tol suvel tähelepanu juulilepped, mis olid küll ka vägede lahkumise aluseks, kuid mille tähendus oli laiem. Nende ümber toona pulbitsenud poliitika nii Eestis kui väljaspool pälvis enam tähelepanu. Lahkumine oli nende poliitiliste protsesside tulemus, millest tunti küll rõõmu ja kergendust, kuid mida toona nii suuresti ei tähtsustatud. Ent mida aeg edasi, seda suuremaks muutub vägede lahkumise fakt kui selline.“

Pöördumise tekstist on ilmselt välja jäetud ka üks sõna:

Täna on tuhanded kaitseväelased ja kaitseliitlased meie rahva ja riigi teenistuses, selleks, et mitte keegi ei julgeks enam mitte kunagi Eestit okupeerimisele“. Ilmselt on selleks sõnaks ‘mõelda’. Kas Õhtulehe toimetajal hakkas piinlik ja tegi seda?

EIP teabetoimkond

01.09.2013

1,184 total views, 1 views today

Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist

Kui Eesti 1. mail 2004. a Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks sai, oli see Eesti rahvale tähtis päev. Tähendas see ju meie riigile julgeolekut ja majanduslikku stabiilsust, sest vaevalt keegi julgeb EL’i liiget rünnata, rääkimata siis liikmete omavahelisest tülitsemisest – Euroopa Liit on tugev liit, milles olevad riigid on nagu parimad sõbrad.

Lisaks väitsid ajalehed, et „EL tähendab suuremat stabiilsust pea kõigis eluvaldkondades alates kaupade ja teenuste hindadest ning lõpetades palkade kasvuga“ ning „Äkiliste hinnatõusude lõpule aitab kaasa aktiivne turujärelevalve, mis välistab kartellid. Suuremal turul toimiv tugevam konkurents raskendab monopolide teket ning paljud kaubad on tänu sellele saadaval õiglase hinnaga“ ning ärgem unustage: „ELi eelarvest hakkab Eesti saama raha eelkõige põllumajanduse toetamiseks, ääremaade, infrastruktuuri ning maaelu arendamiseks.“

Tuletame meelde, et Euroopa Liiduga liitumise eel avati ja suleti Eestis pidevalt mingisuguseid peatükke. Kord juhtus nii, et samaaegselt suleti koguni 4 peatükki – see oli suur pidupäev. Kõik riigid kiitsid meid, surusid kätt, patsutasid õlale ja Eesti lipp lehvis uhkemalt kui kunagi varem.

Kokku oli peatükke 31 ja need sisaldasid endas rohkem kui 83 000 õiguslikku dokumenti: määruseid, käskkirju, regulatsioone, kohustusi jne. Peatüki sulgemine tähendas alati seda, et Eesti aktsepteerib kuulekalt ja suuremas osas vastu vaidlemata Euroopa Liitu astumise tingimusi, nullides ära oma senised normaalsed terve mõistusega tehtud seadused.

Peatükid puudutasid bürokraatiat, põllumajandust, kalandust, energeetikat, töötajate ja kapitali liikumisvabadust, majandus-, raha-, transpordi- , konkurentsi-, välis- ja sisepoliitikat, haridust, kultuuri ning palju-palju muud.

Teadjamad räägivad, et olemas on ka peatükk nr. 32, mis on salajane. Väidevalt kannab see pealkirja: „Suveräänse riigi likvideerimine“ ning sisaldab endas Jean Monnet filosoofiat ja põhiteese.

Kes on see salapärane Jean Monnet?

Tegemist on mehega, keda peetakse Euroopa Liidu isaks, nn „Euroopa Projekti“ ideoloogia rajajaks. Eestikeelne Wikipedia kirjutab sellest mehest järgmiselt :

„Jean Omer Marie Gabriel Monnet (9. november 1888 – 16. märts 1979) oli prantsuse poliitik ja ärimees. Monnet oli tuntud konjakitööstur ning huvitus äärmiselt aktiivselt Euroopa majanduse integreerimisest. Juba Esimese maailmasõja ajal koordineeris ta Antandi riikide vahelist majanduskoostööd ning valiti 1919 Rahvasteliidu aseesimeheks. Teise maailmasõja ajal arendas ta majanduskoostööd USA-s ning naasis hiljem kodumaale, töötades aastaid valitsuse nõunikuna. Tema initsiatiivil loodi 1950. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis oli Euroopa Liidu eelkäijaks.“

Kuulsaks on saanud Jean Monnet kiri sõbrale, mis kannab daatumit 30. aprill 1952. a (eestikeelne tõlge originaalversiooni järgselt):

‘Europe’s nations should be guided towards the super-state without their people understanding what is happening. This can be accomplished by successive steps, each disguised as having an economic purpose, but which will eventually and irreversibly lead to federation.’

„Euroopa rahvaid tuleb juhtida super-riigi suunas nõnda, et inimesed ise ei taipa, mis toimumas on. Seda on võimalik saavutada sammhaaval liikudes, maskeerides igat sammu majandusliku vajalikkusega, mis viib lõpuks ja pöördumatult föderatsioonini.“

Miks on vaja inimesi salaja kuhugi juhtida? Kas on mingid kurjad plaanid? Et Euroopa Liidu tänased tipp-poliitikud pole 33 aastat tagasi surnud Jean Monnet’d unustanud, on selgesti näha Euroopa komisjoni esimehe Barroso ja meie oma Ansipi viimaste nädalate sõnavõttudest:

12. septembril 2012: Euroopa Liit peab majanduslikust ja poliitilisest kriisist väljumiseks arenema «rahvusriikide föderatsiooniks», ütles Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso täna.
Barroso sõnul on EL-i «poliitilisel silmapiiril» teatud mõttes «Euroopa Ühendriigid» ning ta toonitas, et on vaja «jagada suveräänsust sellisel viisil, et iga riik ja iga kodanik saab oma saatust paremini kontrollida». Barroso lisas, et föderatsiooni loomine nõuaks EL-i liikmesriikidelt «lõpuks uut lepet».

13. septembril 2012: Ansip: «Kindlasti selline föderaliseerumine on Eesti huvides. Kõik peavad oma riigi rahanduse korras hoidma, kõik teavad kehtestatud reegleid. /…/ Sellise rahvusriikide õiguste piiramisega oleme meie kindlasti nõus,» lausus peaminister. Küsimus, kas need lepped on nii kaalukad, et Eestil oleks vaja referendumil uuesti rahva arvamust küsida, see on peaministri sõnul diskussiooni objekt.

TULEKUL ON UUS RAHAREFORM, SEST EURO ON VAID AJUTINE VALUUTA

Euroraha loodi vaid ühel eesmärgil: Rahvusriikide valuutade likvideerimiseks või endasse imemiseks. Tegemist on nn sammuga Euroopa Föderaliseerumise suunas. Hetkel on euro kasutusele võtnud juba 17 riiki 27-st Euroopa Liidu liikmesriigist. Näiteks Eesti loobus kroonist, Austria šillingist, Belgia frankist, Holland guldenist, Soome margast, Prantsusmaa frankist, Saksamaa margast, Iirimaa naelast, Luksemburg frankist, Portugal eskuudost, Itaalia liirist, Hispaania peseetast, Kreeka drahmist, Sloveenia talaarist, Küpros naelast, Malta liirist ja Slovakkia kroonist.

Uus valuuta, mis pärast EURO kokku kukkumist (või kukutamist) kasutusele võetakse, on nn SmartMoney (Nutiraha) ehk täielikult elektrooniline valuuta. Lõpp tehakse igasugusele sularahaga arveldamisele. Esirinnas on Itaalia, kes juba 1. jaanuarist 2013 keelab ära sularahatehingud, mis on suuremad kui 50 eurot. Ja ilmselt juba järgmise aasta teises kvartalis karmistatakse seda seadust veelgi: lubatakse ainult kuni 5 euroseid sularahatehinguid.

MIKS EESTI RIIK OMA RAHVAST EI HOOLI?

Taustsüsteemi teadmata jääb Eesti poliitikutest ja uudistest tihti mulje, et meid valitsevad kas purulollid või reaalsustaju kaotanud inimesed, sest miks muidu võtavad nad vastu nii inimvaenulikke seadusi ja räägivad telekas kui raadios süüdimatu ilmega jaburusi?

Tegelikult läheb kõik plaanide kohaselt. Jean Monnet plaanide kohaselt. Eesti Vabariik on kaaperdatud, seda juhivad marionetid, kes esindavad Jean Monnet ideesid, mitte Eesti rahvast.

Paari aasta pärast alustatakse Euroopas inimeste kiibistamist. See lihtsustab elektroonilise raha kasutamist, sest pangakaarte ega isikutunnistust pole siis enam vaja kaasas kanda. Ennekõike aga tähendab see seda, et lõpuks ometi saab inimene võrdseks kasside ja koertega, sest meil kõigil on siis ühesugune kiip.

Seda ei osanud isegi Gustav Suits ette näha.

Allikas: http://blog.kaitseomatervist.ee

Postitas: EIP teabetoimkond

1,104 total views, no views today