Jaak Uibu ristiretk riigiaparaadi tuimuse vastu jätkub

Lp Eesti Vabariigi Peaminister Taavi Rõivas 06. august 2014

riigikantselei@riigikantselei.ee

Selgitustaotlus märgukirja vastuskirja kohta

Oleme saatnud Toompea Haridusseminari poolt märgukirja rahvastikukriisist Teie nimele Riigikantseleisse 27. juunil 2014.a., mis on registreeritud Riigikantselei dokumendiregistris ja seega avalikult kättesaadav. Vastuskirja sellele saime 4. augustil 2014. See on koostatud asjakohaselt Peaministri büroo nõuniku poolt, kuid puudub vähimgi viide, kas Teie olete seda lugenud ja kas olete osalenud vastuskirja koostamisel, s.o. kas olete tuttav Toompea Haridusseminari mõningate ettepanekutega rahvastikukriisist ülesaamisel.

Arusaadavalt on Peaministri ja tema nõuniku vastutus ja ülesanded erinevad ja seepärast on oluline teema jätkamisel teada saada Peaministri roll vastuskirja koostamisel – kas ta annab oma volitused üle nõunikele kirjavastuste koostamisel või rakendab oma tahet. Kunagine Venemaa Peaminister Sergei Witte meenutab oma mälestustes, et tsaar Nikolai II luges oma kohuseks saadetud kirjadele ise ja omakäeliselt vastata. Praeguses ebamäärasuses me ei tea, kas ettepanekute tagasilükkamine vastuskirjas on Peaministri või tema büroo tegu. Tõenäoliselt büroo tegu, sest vastuskirja tekst ettepanekute tagasilükkamisega on omane nõunikele, kes ei otsusta, vaid põhjendavad ettepanekute sobimatust. Ometigi on tegemist elementaarsete tervemõistuslike sammudega, mis on riigis vaja tingimata teha. Neli viiest ei vaja rahalisi vahendeid rakendamisel.

Oleme järjekindlad oma taotlustes, sest tegemist on riigi põhiseadusliku põhiülesande – rahva kestmise – valdkonnaga. Uusimad rahvastikuandmed Statistika Aastaraamatust 2014 (lk 49) ei kõnele demograafilise olukorra paranemisest:

   Loomulik iive oli 2013. aastal negatiivne – suri 1700 inimest rohkem, kui sündis. Selle põhjus on sündide arvu järsk vähenemine – registreeriti 2000 sündi vähem kui kolm aastat varem. (…) 2013.a. sündis 13 531 last ehk 525 võrra vähem kui 2012. aastal. (…) Summaarne sündimuskordaja oli 2013. aastal  1,52. Rahvastiku taastootmiseks aga peaks see olema vähemalt 2,10.

Riigikantseleist saadetud vastuskirjas väidetakse „valitsuses tehakse otsuseid eesmärgiga, et meie rahvaarv kasvaks ning meie heaolu ja elukeskkond muutuks senisest veelgi paremaks ja turvalisemaks“. Paraku pole see õnnestunud, millest meie märgukirigi. Juba Rousseau rõhutas, et kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. Vajame rahvastikukriisi tunnustamist Eestis, rahvaarutelu korraldamist, rahvastikuvaldkonna tegelikku prioriteeti Valitsuses ja Peaministri ajagraafikus. Kinnitan  Toompea Haridusseminari  valmisolekust  aidata Valitsust selles osas. Oleme märgukirja avaldanud meedias ja lugejad ootavad, mida ütleb Peaminister. Seaduskohaselt ei tule kaua oodata, sest selgitustaotlusele vastatakse viivitamatult.

Peaministri vastust ootama jäädes,

Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar, D.Sc., Ph.D., jaak.uibu@mail.ee

 

Pealkiri: Vastus märgukirjale

Kellele Jaak Uibu / Toompea Haridusseminar
Väljastamise kuupäev 04.08.2014
Dokumendi number 14-01339-2
Dokumendi kuupäev 04.08.2014
Dokumendi liik E-post
Sari 07 Vabariigi Valitsuse ja peaministri muu asjaajamine/7-14 Peaministri ja peaministri büroo kirjavahetus Eesti ametiasutustega ning teiste avalik-õiguslike juriidiliste ja eraisikutega
Tekst Asja viide: 14-01339

Lugupeetud härra Jaak Uibu

Tänan Teid peaministrile saadetud märgukirja ja ettepanekute eest! Mõistan Teie muret ja nõustun, et Vabariigi Valitsuses tehtavad otsused on meie rahva püsima jäämiseks väga olulised. Seetõttu hindan kõrgelt Teie panust ja püüdlust tegeleda rahvastikku puudutavate küsimustega.

Olete samasisulise kirja saatnud ka varasemale peaministrile Andrus Ansip’ile, millele vastas tema nõunik Kalev Kukk. Peaminister Taavi Rõivas’ele saadetud kirjas heidate ette, et Kalev Kuke vastus ei vastanud Teie ootustele. Olles e-kirjade ja telefoni teel Teiega vestelnud täiendan Kalevi vastust.

Vabariigi Valitsus tegeleb rahvastiku püsimajäämise küsimustega peaaegu igapäevaselt. Võin kindlalt väita, et valitsuses tehakse otsused eesmärgiga, et meie rahvaarv kasvaks ning meie heaolu ja elukeskkond muutuks senisest veelgi paremaks ja turvalisemaks. Tänane peaminister on oma valitsuskabineti moodustanud, kuhu ei kuulu Teie poolt soovitatud rahvastikuministri portfelli. Rahvastikuga seotud teemad on olulised, kuid need ülesanded on jagatud erinevate ministeeriumite vahel.

Samuti teete ettepaneku, et tuleks moodustada Riigikogu rahvastikukomisjon ja käivitada rahvastikuseminar Riigikogu liikmetele ja nõunikele. See on Riigikogu töökorralduslik küsimus, mida ei otsusta Vabariigi Valitsus, peaminister ega ühegi erakonna esimees.

Meie telefonivestlusest sain aru, et olete juba varasemalt oma ettepanekud esitanud nii Riigikogu põhiseaduskomisjonile, Sotsiaalministeeriumile ja kohtunud kultuuriministriga, kes nende teemadega igapäevaselt tegelevad, kaasates erinevaid oma eriala spetsialiste. Kahjuks pole ka nende vastused vastanud Teie ootustele, kuid loodan, et need võeti teadmiseks ja võimalusel ka rakendatakse.

Lugupidamisega

Janis Kukk
Peaministri nõunik

 

1,152 total views, 5 views today

Jaak Uibu avalik kiri

Lp Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas 27.06.2014

riigikantselei@riigikantselei.ee

Eesti Vabariigi peaministrit tutvustaval veebilehel on deklareeritud , et iga inimene, iga laps on Eesti jaoks oluline. See rõhuasetus arvestab ilmselt trendi kahesaja viiekümne tuhande inimese kadumisest Eesti vabanemisele järgnenud kahekümne kolme aasta jooksul. Kindlasti olete sellega kursis, sest olite ju aastate eest rahvastikuministri nõunik. Ka allakirjutanu eluloos on märkida aastail 1998-1999 see ametikoht. Veelgi varem, aastail 1989-1991 töötasin Eesti peasanitaararst-tervishoiuministri asetäitjana, kus minu ametikohustuste hulka kuulus ka tervishoiustatistika. Viimases leidis äramärkimist alati rahvaarv, mis tol ajal ulatus poolteise miljoni ja sündimus üle kahekümne tuhande. Niisiis olen paar aastakümmet jälginud rahvastikustatistikat ja ei taha leppida rahvaarvu drastilise vähenemisega – rahvastikukriisiga. Olen kirjutanud, mida riik on teinud ja mida on jätnud tegemata. Olen esinenud avalikult. Mind kutsuti eksperdina esinema ka Läti Seimi konverentsile käesoleva aasta algul. Selleks materjali kogudes pöördusin ka Teie kui sotsiaalministri poole.

Valmistudes esinema Seimi konverentsil korraldasime Riigikogu konverentsikeskuses Toompea Haridusseminari töökoosoleku Riigikogu endiste ja tänaste liikmete osavõtul. Sellelt toetust saanud seisukohad esitasime peaminister Andrus Ansipile riigikantseleisse. Hiljem saime põhjaliku vastuse nõunik Kalev Kukelt, kuid selle polnud vastatud Toompea Haridusseminari ettepanekutele. Kordan lõiku oma kirjast kursiivis:

Kirja autorile on hästi teada need meetmed, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud: vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimisel taastetasandile – puudu on neljandik sünde. Puuduvad ka institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt. Meenutame Teie eelkäija Kaarel Eenpalu sõnu: iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Meenutame ka seda, et sündimus Päts-Eenpalu rahvastikupoliitiliste meetmete tulemusena aastail 1941 ja 1942 (!) isegi tõusis.

Kodurahufoorumi ettekandes on esitatud mõningad ettepanekud, mis on seadusandja pädevuses: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest. See kõik pole palju, aga seegi on vaja ära teha probleemi lahendamise heaks.

Palume vastata meie ettepanekutele, mida ei teinud Andrus Ansipi nõunik Kalev Kukk. Asja viide oli: 13-02510. Informatsiooniks lisan Teile ülevaate kohtumisest kultuuriministriga.

Heade soovidega,

Jaak Uibu

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

918 total views, 5 views today

Jaak Uibu: Kolm ettepanekut kultuuriministrile

Toompea Haridusseminari kolm ettepanekut kultuuriminister Urve Tiidusele

Kirjavahetus kultuuriministriga rahvastikutemaatikal algas kaks kuud tagasi, kui läkitasin talle vabadusvõitleja Jüri Kuke aulakonverentsil peetud ettekande „Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel“. See päädis allakirjutanu tunniajalise kohtumisega kultuuriminister Urve Tiidusega. Läksin kohtumisele üsna suurte lootustega. Liiatigi kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik või –poliitik minu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasas olid aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Et aga minister ei kasutanud nõupidamiste laua taga ühtki paberit, siis minagi jätsin oma memo taskusse. Seda enam, et ettevalmistatud soovid olid ju peas.

Hakatuseks rõhutasin enda viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga sugulussidemete näol, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides. Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele 1995. aastal Viru tänava otsas andsin lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi, et mida tema siin teha saab. Aga kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit „Unustatud rahvad“ kokku seades, mis ju kestis aastaid, oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus. See asjaolu kõlab kui üleskutse kunsti ja kirjanduse ja teaduse viljelejatele – silme ees peaks seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja me ise tsükli rahvaste hulka ei satuks. Praegune trend riikliku statistika andmetel on – taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sealhulgas eestlaste oma seitsmekümne tuhande võrra. Möödunud aastal Toompea Haridusseminari poolt tehtud üleskutse loomeliitudele, kes nii kuulsaks said oma 25 aastat tagasi peetud pleenumil, jäi vastuseta või olid vastused poolikud.

Esimene ettepanek ministrile – ellu kutsuda riigi rahastusel oleva kultuurilehe „Sirp“ rahvastikuprotsesside rubriik – tellimustööd, tõlked, pädevate isikute artiklid, intervjuud, ülevaated ümarlauadadest, sümpoosionidest, seminaridest-konverentsidest jne. Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist ülesaamiseks. Vajame ka kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele. Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsituse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse. Neljakümne aasta tagune kogemus – ajalehe „Edasi“ vestlusring „Iive, iive, iive“ andis mitu tuhat lisasündi. Tänane eraõiguslik „Postimees“ ei allu seadusejärgselt kultuuriministrile ja paistab, et sel ajalehel ei ole tahet või selle ajalehe juhtkonnas ei ole enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid rahva ees kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.

Teine ettepanek – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar kultuuriministeeriumis. Just nimelt ministeeriumis selle autoriteedis ja pädevuses, toetudes selle institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus kumab läbi Põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kõik kultuuriministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata. Mida ette võtta, pole selge ju kellelgi (või kui on, siis miks ta vaikib!). Seminaris on võimalik sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüs (probleemide tekke, püsimise, laienemise-süvenemise otseste ja kaudsete põhjuste analüüs) ja lahendusteede otsimine ning seostamine. Muidugi on sellistel arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul. Toompea Haridusseminaril on pakkuda oma 18-aastane töökogemus. Tundub, et üks selle tööprintsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast. Meie seminar rakendab oma tegevuses kahe tuhande viiesaja aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues – probleem ja selle põhjused, küsimused ja ettepanekud, märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.

Kolmas ettepanek – Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine. Eestlaste ajalugu on vaene võitudest. See on pigem allaheitmise ja kaotuste ajalugu. Siiski on meil üks väga suur ja rahvusvahelise tähtsusega, sõna tõsises mõttes Euroopat kujundanud võit – Vabadussõda lõpetav Tartu rahu. Tuleb pidada julguseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Ja need lõppesid edukalt. On kummastav, et tänini on Tartu rahu maja avalikkusele suletud.

Toompea Haridusseminar tegeles selle mõttega aastail 2011 ja 2012. Pidasime koosolekuid, tegime päringuid riigiasutustele ja selgitasime, et Tartu rahu maja avamist avalikkusele ei ole kavas ei lühemas ega kaugemas perspektiivis. Siiski andsid vestlused ametnike ja aateühingutega teise tulemuse – idee rajada kultuuridiplomaatia keskus kui elav mälestusmärk Tartu Rahule. See oleks suunatud Tartu rahu pärandi põlistamisele ja oleks rahumeelne diplomaatiline, kultuuriline ja pedagoogiline projekt, mis kasutab ära praegu Tartu rahu majas Vanemuise 35 töötavat Jaan Poska Gümnaasiumi potentsiaali.

Järgnevad read on võetud Forseliuse Sõnumite kahekümnendast vihikust: „Reedel, 17. veebruaril 2012, võõrustas Tartu Jaan Poska Gümnaasium Riigikogu kultuurikomisjoni ja maaelukomisjoni liikmeid ning Toompea Haridusseminari. Koos arutati Toompea Haridusseminari initsiatiivi Tartu rahulepingu maja laiemaks avamiseks rahvale ja võimalusi kultuuridiplomaatia keskuse loomiseks. Arendades edasi kultuuridiplomaatia keskuse ideed arvas Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, et kultuuridiplomaatia võiks kindlasti olla üheks võtmemõisteks gümnaasiumi ühiskonnahariduse suuna väljakujundamisel. Selline suunitlus kooli õppekavas annaks parema tähenduse koolimaja ajaloole“.

Paraku kahel järgneval aastal ei ole kultuuridiplomaatia keskust suudetud rajada Õnneks on selle idee elluviimise eeldused läinud veelgi soodsamaks – kunagine idee toetaja Urmas Klaas on nüüd Tartu linnapea, seminaril esinenud Aadu Must on Tartu volikogu esimees, seminaril osalenud Tõnis Lukas on jälle Tartu mees, pealegi ERM-i direktor. Kokku on vaja häälestada ka kultuuri-, haridus ja välisministeerium. Selleks vajame Urve Tiiduse abi.

Mõttevahetus oli üsna energiline ja arenes vahel ettekavatsemata suunas. Minister Urve Tiidus ei mõjunud ministrina võimukuse mõttes ja see oli hea. Ühest varjatud liigutusest tajusin, et minister vaatas vist kella. Ühtki minu kolmest ettepanekust minister tagasi ei lükanud. Aga ta ei haaranud ka kinni stiilis „teeme ära“. Minister teatas lihtsalt, et päevasel ajal on ta hõivatud ministrikohustustega, aga õhtuti mõtleb ta kõigi ettepanekute üle sügavalt.

Jaak Uibu

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee 31. mai 2014

901 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel

Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverents, 30.03.2014

Lugupeetud vabadusvõitlejad ja vabadusvõitlejate austajad! Ma ei ütle, et suudaksin ettekande teemat ammendada. See pole kerge ülesanne, aga ma püüan. Arvan, et see on vajalik oma riigi ja rahva elujõu tajumiseks. Niisiis – rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel.

Eelloost. Mullu suvel pöördusid Läti sõbrad minu poole ettepanekuga koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Nad soovisid neid kasutada kahaneva elanikkonnaga Lätis vähenenud sündimuse peatamiseks. Eestil on õnnestunud oma naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust. Nõustusin ettepanekuga kas siis kergemeelsusest või edevusest. Kõik järgnevad kuud kulusid selle ülesande täitmiseks.

Ettekande pidasin Läti seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril 2014 ja see on avaldatud seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu – tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud ja kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat ja mis sellest on välja tulnud. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale. Kõnesolnud Läti ettekandele toetun ka täna.

Rahvaarv. Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90 %, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga, mis aitas kaasa rahvaarvu suurenemisele.

Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas ( võrdluseks tänane alla 14 tuhande), aga see hakkas alanema aeglaselt ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Teen siinjuures kõrvalepõike seoses Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks. Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end pidada suures näljatundes ja see oli tema kurb lõpp. Aga kus on tänane akadeemiline eliit. Vastus – teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool? Ei sobi tema kohta öelda halvasti, sest kasutame konverentsiks rahvusülikooli aulat.

Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Selle aastaga võiksime tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika algusena. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgmised peaministrid ei tea. Igatahes ei ole nad kokku kutsunud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest kongressist 1996. aastal on varsti möödas kakskümmend aastat.

Eesti inimkaotustest teises maailmasõjas on palju kõneldud. Valge raamat 2004 võtab kokku – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Kui ma ütlen sõja-aastate madal sündimus, siis on see tinglik – see oli 15 000 ja täna on sündimus alla 14 000 lapse aastas!

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,56 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida – demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, mis on niigi teada. Kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika. Siiski perepoliitika toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus, nagu eespool ütlesin, oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus. Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooni ajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon – elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Süvendatud uurimist vajab üks ajalehe Edasi algatus kuuekümnendate aastate lõpu. Siis korraldas ajaleht ümarlaudu teemal Iive, iive, iive. Neid korraldasid ajakirjanikud koos teadlaste, poliitikute ja majandusmeestega (asutuste direktorid, kolhoosiesimehed). Otsiti sündimuse majanduslikke põhjuseid. Tehti hulgaliselt ettepanekuid, mida majandusmehed jõudu mööda ellu rakendasid. Ja tulemuseks olid tuhanded lisasünnid.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud väsimatu Ago Teder oma raamatus Isade foorum, 2003. Püüti ka formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Kui aga tuli vabanemine 1991. aastal, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Me mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootusi.“ Selles ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Kuldsed sõnad!

Meri hilisemates avaldustes kohtame palju patriootlikke ütlemisi, aga kahjuks pole seal enam rahvastikupoliitilisi aktsente. Mäletan, kuidas 1998. aastal Meri helistas rahvastikuministrile, vist ainus kord kui ta kõnega ministrit austas. Aga ta rääkis seekord kaitsekulutuste tõstmisest eelarves 2 protsendini. Kui 1995. aastal käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, siis tõeliselt oli president mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastast. Palusin ka vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ei ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks nendest saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Nii palju tänastest loomeliitudest. Alles paar päeva tagasi lugesin Erki-Sven Tüüri pöördumisest seoses „Taandumise“ taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.

Taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv pidevalt vähenenud. See oli 1,56 miljonit, täna on 1,31 miljonit. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013 vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad on tühjenevad ja lagunevad.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Mida on tehtud, sellest rääkisingi Lätimaal. Aga ma lisan – sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu ja ega mina ka ei tea täpselt, mis puudu on. Küll formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, millede toimet tuleks uurida põhjalikumalt. Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne Põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv ja püüdsin seda avaldada. Ei tihanud seda teha Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees. Neeme Korv ja Marti Aavik ei ütle otseselt, et ei avalda, lihtsalt kirjadele ei vastata. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha?

Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid  sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut reageeris minu kirjale? Kahjuks mitte ühtki.

Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste meie ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. See kõik oli möödunud kevadel. Saime vastuseks asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta. Niipalju tippjuristidest.

Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

Tahan veel käsitleda üht olulist sündimuse näitajat – summaarset sündimuskordajat ehk TFR – total fertility rate. See peaks olema 2,1 , s.o. vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit. Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Lõpetuseks. Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime omavahel ju päris head tuttavad. Olime temaga koos 1975. aastal peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hakkas hääbuma. Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest! Ma ei tea, mida vastata.

Jaak Uibu

02.04.2014

932 total views, 7 views today

Jaak Uibu: Peaminister Andrus Ansip ja rahvaarv

Rahvaarv kuulub riigi põhiliste näitajate tiitelnimestikku. Isegi kui riiki iseloomustatakse vaid nelja-viie näitaja kaudu, ei puudu sealt rahvaarv. Nii ka Eesti käekäiku hõlmavates kõnedes, milleks kindlasti on president Ilvese aastapäevakõne 24. veebruaril ja peaminister Ansipi kõne üheksa-aastasest tegevusest, leidis rahvaarv käsitlust. Et asjad ei lähe hästi vananevas ja väljarändavas Eestis, selle tõi president tõemeeli välja sõnades: aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millisena, samuti ettepanekus pensioniea tõstmise kohta.

Presidendi seisukohad erinesid statistikaameti peametoodiku Ene-Margit Tiidu kinnitusest Postimehes, et Eesti rahvas on praegugi elujõuline ja parema tervise juures kui kunagi varem. Tiidu kohta ütles Roman Ubakivi netikommentaaris lihtsalt, et Tiit valetab eestlaste elujõulisusest. Siim Veskimees kirjutas Postimehes otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandus-näitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid .

Pühadejärgne Eesti Päevaleht avaldas pika artikli Kuidas on muutunud Eesti elu Andrus Ansipi käe all. Selles kasutatakse näitajatena miinimumpalka, tööpuudust, ostujõudu, majanduskasvu, keskmist eluiga ja usaldust valitsusele, aga mitte rahvaarvu. Täidame siinkohal selle vajaku. Peaminister Ansip alustas 2005 ja rahvaarv oli sel ajal Statistikameti andmebaasis 1 358 850 inimest. Ja nüüd värskeimad andmed Statistikaametilt 1. jaanuari 2014 kohta – 1 311 870 inimest. Lahutamise järel saame tulemuseks, et Andrus Ansipi käe all (Eesti Päevalehe keelepruuk) vähenes Eesti elanikkond 46 980 inimese võrra, mis ümmarguselt teeb rahvastikukaoks 5000 inimest aastas. Sellise genotsiidi-mõõtu taagaga läheb peaminister erru. Me ei saa peaministrile kogu vastutust panna, aga me ei saa ka peaministrilt vastutust jäägitult võtta, nagu see kadu pole rääkimist väärt. Nüüd mõistame, miks peaministrile truu Eesti Päevaleht ei saanud kasutada rahvaarvu dünaamikat ülevaates.

Möödunud aasta detsembri alguses, kui ei olnud veel kellelgi aimu Andrus Ansipi tagasiastumisest, kirjutasin Toompea Haridusseminari poolt talle kirja rahvastikukriisist ja sellest ülesaamisest. See sisaldas ka ettepanekuid: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teaduslikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest. Vastuskiri peaministri nõunikult kujutas endast verbaalset ekvilibristikat demograafia valdkonnas neljal leheküljel, kuid ettepanekutest oli mööda mindud.

Nii palju peaminister Ansipist ja rahvaarvust. Aga kes ta asemele ka ei tule, peab ta looma institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt ja meeles pidama oma eelkäija Kaarel Eenpalu kuldseid sõnu: iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Ja tingimata koostöö Lätimaaga, keda vaevavad samasugused mured, ent kes on asunud neid tõsiselt lahendama.

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D.

907 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Eesti arengumudel – tulevikuvanker – on nelja rattaga

Nähtuste ja protsesside kirjeldamisel on aastasadu kasutusel modelleerimine. Olemuslike komponentide kasutamine lubab keerulisi, kalleid või kordumatuid nähtusi lihtsustatud tingimustes esile kutsuda, avastada seaduspärasusi, ennustada muutusi jne.Vaevalt leidub teadusharu, kus mudeleid ei rakendataks. Mudelid ise ulatuvad ühest sümbolist või lausest teooriate ja keeruliste kombinatsioonideni.

Mitmesuguste mudelite hulgas on viimastel aastakümnetel oma koha leidnud arengumudelid, mis on välja pakutud paikkonna, eluvaldkonna, tehnoloogia jms

edendamiseks. See kõik on hea ja teretulnud, et meil on majandus-, statistilised ja kosmoloogilised mudelid. Ent paarikümne iseseisvusaasta järel seisab Eesti oma riigiehituses tõsiste rahvastikuprobleemide ees, nagu sündimuse langus, väljaränne ja maaelu hääbumine. Lõputult reformitakse haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut, mis langetab nende taset ja inimeste turvatunnet. Kõik kinnitab vajadust arengumudeli järgi, mis arvestaks aastatuhandete kogemust elu hoidmisel Eestimaal ja ei lähtutaks vaid soovunelmatest, kuidas ratsa rikkaks saada ja küllust nautida.

Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi koostamine kümme aastat tagasi sillutas teed niisuguse arengumudeli juurde. Loodus, töö ja perekond/kodu leidsid kindla koha

selle struktuuris. Hiljem täiendati mudelit Rein Einasto poolt vaimsuse mõistega ja arengumudel leidis järgmise sõnastuse: Eesti vajab edasikestmiseks hea tervise, algatusvõime, omaniku- ja peremehementaliteediga tööoskajaid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja austavad oma maad. Niisuguseid inimesi ei kujune piisavalt sotsiaaldarvinismile, individualismile ja hedonismile rajanevas eduühis-konnas. Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ja ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved on meid toonud siiani läbi aastatuhandete ja taganud Eesti jätku-suutlikkuse. Vankri liikumapanevaks jõuks (hobuste paarisrakendiks) on vastastikuse abi ja konkurentsi ühtsus. Vanker koos liikumapaneva jõuga ongi eestluse elujõud.

Mõistagi vajab tulevikuvanker selgitusi. Miks vanker? Sest aastatuhandeid on just vanker meid teeninud veovahendina, aga ka aidanud jõuda uutele maadele ja radadele. Pealegi olevat vanker tarkusejumalanna Athena enda poolt inimestele antud.

Nelja rattaga on tähtsustatud meie inimeseks oleku vajadusi, mida võiks nimetada ka elementideks ja traditsiooniliselt on elemente ikka neli. On olemas ka kaherattalised, kolmerattalised vankrid, aga need sümboliseerivad ebatäiuslikkust. Viies ratas vankri all ütleb, et midagi on liiast.

Läheme nüüd rataste juurde. Alustame tööst, mis on ülimalt keeruline defineerida ja klassifitseerida. Aga võtame lapse suhte tööga, mis on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus. Paraku vaid tühine osa lastest näeb vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses ja vankriratas on hakanud loperdama. Heal juhul kool kompenseerib. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuperioodiga, aitavad noort inimest kehalisest tööst võõrduda ja ta ei saagi enam kehalist koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd. Eluratas loperdab veelgi rohkem.

Juba Homeros laulis “… Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad…” Perekond on viimastel aastakümnetel sattunud poliitika ja meedia poolt löögi alla. Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid. Haeckelist peale kordavad teadlased: “Ontogenees kordab fülogeneesi”. Laiendame seda seisukohta lapse sotsiaalse arengu sfääri – kui selles mingi kriitiline staadium vahele jääb, võib kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire. Kodu hõlmab nii looduslikku kui inimese endi loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. “Rahvuse kodu on isamaa”, kirjutas Ea Jansen. “Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust”, rõhutab Ingrid Rüütel.

Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse”. Õigus on inimese looming, ent õiglus on jumalik. Põhiseaduse koostajad asetasid õigluse teisele kohale, tähtsaimaks sai vabadus. Ja seda võetakse kõikelubatavusena. E. Paloheimo kirjutab: “Õigupoolest ei teeni ausus inimest tema elus sugugi. Sest kaval ja ebaaus inimene tuleb üldiselt paremini toime kui heausklik inimese. Ausus on vältimatu mitte üksikisiku edu, vaid ühiskonna teovõime pärast.” Ettevaatlikkusega tuleb käsitleda üldise permanantse progressi ideed. Juba isa Jannsen hoiatas “Maailma läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus”.

Inimene on looduse osa. Seda triviaalset tõde tikume pidevalt unustama, kui on tegemist linnade kasvuga või majanduslike huvidega. Maailm on läbimas ühiskonna arengus gigantismi staadiumi, kus maakera taluvus on pandud proovile. Meie tsivilisatsioon B.H. Liptoni ja S. Bhaermani järgi ilmutab praegu korralageduse ja lagunemise märke. Tööstusliku revolutsiooni ja linnastumisega kaasnevate saavutuste mõjul on kujunenud mõtteviis, et tee inimese heaoluni kulgeb läbi looduskeskonna kasutamise. Pillavat elustiili tuleb hukka mõista kui huligaansust. Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus on jäänuid praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskonnamuutustega. Urbaniseerumisega kaasnev kaugenemine loodusest ja looduslähedasest elulaadist mõjub negatiivselt nii üksikisikute kui rahva tervist, toob kaasa kehalise koormuse defitsiidi, mõjutab elukesksete väärtuste omaksvõttu ja demograafilist käitumist.

Tuleb rõhutada tulevikuvankri üksikute rataste või elementide ühtsust, omavahelist seotust nii, nagu meie maailm on suhete ja seoste maailm. Tulevikumudelit ei tuleks käsitada vaid alalhoidlikuna, tehnoloogia ja tehniline progress on ju evolutsiooni lahutamatu osa. Ja evolutsiooni saavutusteks on perekond/kodu, vaimsus ja töö, neist ei saa taganeda nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Kuulakem Lipton & Bhaermani:

“ Inimestel on Maa elusolendite seas eriline roll, sest meie oleme oma evolutsioonili-sest protsessist ja potentsiaalist teadlikud. Me oleme siin selleks, et kasutada oma arenenud teadvust keskkonna harmoonia suurendamiseks.” Ülo Vooglaidi sõnul ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Hoidkem neid sidemeid! Eesti ei tohiks elada teiste riikide armust, toetustest ja eeskujudest, vaid on ise suuteline olema teerajaja.

Koost. J.Uibu, versioon 27.06.2013

894 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Riigikontroll teeb enda jaoks asja lihtsaks

kuu aega tagasi saatsin Riigikontrolli järgmise kirja, mille põhiosa esitan siin, aga

laiendid on juba avaldatud 30. jaanuar 2013 ettekandena “Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis”.

Lp Riigikontrolör Mihkel Oviir! 20.03.2013

Eesti loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988. aastal möödub tänavu 25 aastat. Ühispleenum oli ajalooline sündmus taasiseseisvumise eelloos. Loomeinimeste poolt öeldi seal välja aastakümneid allasurutud soovid, seisukohad ja nõudmised. Ja need julgustasid ja hingestasid kogu rahvast. Küllap enamus tolle aja unistustest ja lootustest on tänaseks täitunud.

Siiski veelgi teravamalt kui tollal, kerkivad täna esile Lennart Meri poolt 25 aastat tagasi ettekandes Kas eestlastel on lootusi? välja öeldud murelikud seisukohad demograafilise olukorra kohta:

- Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

- Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust.

- Valitsus, partei ega ametiühingud oma 1987. aasta ühismääruses ei söandanud sõnastada eestlaste kui rahvuse väljasuremise ohtu. Diagnoosi puudumisel on tarbetu otsida ühismäärusest vähegi tõhusaid vastuabinõusid.

- Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.

– Eesti ei ole väike… Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.

Oli aasta 1988 ja Lennart Meri paremad päeva olid veel ees. Ent juba siis andis ta testamendi tähendusega sõnumi nii tollasele kui järgmistele põlvkondadele. Ja kui tänane rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni ja selle süvenemist, siis tulevad Lennarti Meri hoiatused tõsta käsu staatusesse. Seda enam, et rahvaarvu kirjutati tollal numbriga 1,56 miljonit, aga täna 1,28 miljonit. 1989.a. ja 2011.a. rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 tuhande võrra ja miljonirahvast on alles vaid 902 tuhat. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga. Kas tähelepanu noorele perekonnale, millest rääkis Lennart Meri 1988. aastal, on maa ja kodude tühjenemise ajal ülimuslikus proportsioonis materiaalse ja propagandistliku panusega meelelahutusele, mitteabielulisele kooselule, kurjategijatele, vangidele, vähemustele, heidikutele ja suurehitustele!?

Austatud Riigikontrolör! Pöördume Teie kui põhiseadusliku institutsiooni – Riigikontrolli – kauaaegse juhi poole, kes olete tajunud depopulatsiooni ohtu ja ulatust. Oma aruandes Riigikogule 18. oktoobril 2011 Te ütlesite: “Austatud Riigikogu liikmed. Kiites heaks võlakriisi päästepaketi, olete andnud nõusoleku panustada suuri summasid euro püsimajäämiseks. Palun, olge innukad ka Eesti rahva ja riigi püsimajäämise kindlustamisel! … See on teie põhiseaduslik kohustus.” Oleme Teiega ühte meelt ja palume, et süveneksite meilimanusesse lisatud ettekandesse, põhiseaduskomisjonile saadetud märgukirja ja peaministri ettekandesse 2003. Palume kujundate oma seisukoht ettekande teises osas esitatud viie küsimuse (vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi suhtes jt) ja kolmandas osas toodud seitsme ettepaneku suhtes (ettekanne õiguskantslerilt seadumuudatuste kohta, mida tingib rahvastikukriis jt). Palume need edastada Riigikogu põhiseaduskomisjonile aadressil riigikogu@riigikogu.ee ja Teie äranägemisel avalikustada. Koopia palume saata Toompea Haridusseminarile meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee

Veel lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar, kontakt:jaak.uibu@mail.ee

 

* * *

Kahe ja poole nädala pärast saabus järgmine vastus:

 

Lugupeetud Jaak Uibu

  Riigikontroll on Teie kirja kätte saanud ja teadmiseks võtnud. Ühtlasi on see lisatud seirematerjalide hulka.

parimate soovidega

Toomas Mattson

Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja

toomas.mattson@riigikontroll.ee

* * *

Vastuse lühidus oli hämmastav. Ja kolmandat korda. Ja vastused muutuvad üha lühemaks. Niisiis pole juhus. Saadad riigikontrolörile, aga mõne aja pärast vastab Toomas Mattson. Ja ikka stiilis “võetud teadmiseks”. Ta ei tunnista mingit asjaajamise korda. Ja seda teeb ligi sajapealine ametkonna volitusel, kellele põhiseadus usaldab kontrolli teiste ametkondade üle! Kõige huvitavam on, et ka õiguskantsleri mitmekordsel usutlemisel jääb riigikontrollil õigust ülegi – “teile on ju vastatud”!

Meie seadusandjad on jätnud seadusandlusesse augu, mille ametiisikud a` la Toomas Mattson, on mugavusest suuremaks närinud ja kõlvatult ära kasutavad – märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus määratleb küll tähtaja, aga ei määratle s i s u l i s e vastamise nõuet. Ei reageerita nii manalamees Lennart Meri hoiatusi kui ka lahkuva Mihkel Oviiri nõudmisi rahvuse püsimajäämisel. Ja tänane President otsib vastuseid Jääkeldrist. Asjatu lootus, kui Riigikogu ei likvideeri seadusandluse tegematajätmist.

Kustuvas lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

881 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Kiri Kirjanike Liidule

Lp Eesti Kirjanike Liidu esimees, juhatus ja liikmed! 14. märtsil 2013

ekl@ekl.ee; kms@ekl.ee; ingrid@ekl.ee Emakeelepäeval

Eesti loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988. aastal möödub tänavu 25 aastat. Ühispleenum oli ajalooline sündmus taasiseseisvumise eelloos. Loomeinimeste poolt öeldi seal välja aastakümneid allasurutud soovid, seisukohad ja nõudmised. Ja need julgustasid ja hingestasid kogu rahvast. Küllap enamus tolle aja unistustest ja lootustest on tänaseks täitunud.

Siiski veelgi teravamalt kui tollal, kerkivad täna esile Lennart Meri poolt 25 aastat tagasi ettekandes Kas eestlastel on lootusi? välja öeldud murelikud seisukohad demograafilise olukorra kohta:

- Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

- Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust.

- Valitsus, partei ega ametiühingud oma 1987. aasta ühismääruses ei söandanud sõnastada eestlaste kui rahvuse väljasuremise ohtu. Diagnoosi puudumisel on tarbetu otsida ühismäärusest vähegi tõhusaid vastuabinõusid.

- Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.

- Eesti ei ole väike… Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.

Oli aasta 1988 ja Lennart Meri paremad päeva olid veel ees. Ent juba siis andis ta testamendi tähendusega sõnumi nii tollasele kui järgmistele põlvkondadele. Ja kui tänane rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni ja selle süvenemist, siis tulevad Lennarti Meri hoiatused tõsta käsu staatusesse. Seda enam, et rahvaarvu kirjutati tollal numbriga 1,56 miljonit, aga täna 1,28 miljonit. 1989.a. ja 2011.a. rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 tuhande võrra ja miljonirahvast on alles vaid 902 tuhat. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga. Kas tähelepanu noorele perekonnale, millest rääkis Lennart Meri 1988. aastal, on maa ja kodude tühjenemise ajal ülimuslikus proportsioonis materiaalse ja propagandistliku panusega meelelahutusele, mitteabielulisele kooselule, kurjategijatele, vangidele, vähemustele, heidikutele ja suurehitustele!?

Pöördume Teie kui ühispleenumi õigus- ja kohustusjärglase poole sooviga, et süveneksite juurdelisatud ettekandesse ja põhiseaduskomisjonile saadetud märgukirja. Palume kujundate oma seisukoht ettekande teises osas esitatud viie küsimuse (vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi suhtes jt) ja kolmandas osas toodud seitsme ettepaneku suhtes (ettekanne õiguskantslerilt seadumuudatuste kohta, mida tingib rahvastikukriis jt). Palume need edastada Riigikogu põhiseadus-komisjonile aadressil riigikogu@riigikogu.ee ja avaldada kultuurilehes Sirp. Koopia palume saata Toompea Haridusseminarile meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee

Veel lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

907 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Kiri Põhiseaduskomisjonile

AVALIK MÄRGUKIRI RIIGIKOGU PÕHISEADUSKOMISJONILE

Lp Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste ja komisjoni liikmed

riigikogu@riigikogu.ee

pohiseaduskomisjon@riigikogu.ee

Koopia: Riigikogu juhatus

Edastame Teile meilimanuses 30. jaanuaril 2013 Riigikogu konverentsikeskuses toimunud Toompea Haridusseminari koosoleku ettekande Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis ja seminari väljundina pöördumise Põhiseaduse Assamblee liikmete poole. Koosoleku järgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias ( Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.) või on veel avaldamisel.

Laekunud hinnangute ja seisukohtade alusel palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt

läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelvalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil – põhiseaduskomisjonil.

Meie palve on seda tungivam, et teabenõuded Presidendile, Riigikohtule ja Õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande – rahvuse säilimise – täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelvalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Ükskõiksus rahvastikukriisi suhtes Eestis, Lätis, Leedus on silma paistnud Venemaa ajalehe Svobodnaya Pressa korrespondendile, kes tasakaalus artiklis väljendab oma üllatust: Baltimaade sotsioloogid muretsevad depopulatsiooni pärast, aga presidendid mitte.

Ajendatult ettekandest kirjutab kommentaator: …neis asjus on tõesti nii kujunenud, et probleemidest püütakse mööda hiilida. Mul lähevad alati “karvad turri” kui kuulen kiidulaule, et kui hästi on meil ja meie riigil läinud, kui edukad oleme olnud. Arvan õigeks, et ühe või teise asja edukust saab hinnata vaid püstiseatud eesmärgi täitmise või sellele lähenemise aluselt. Eesti riigi eesmärk on rahva kui natsiooni, kultuuri ja omariikluse püsimajäämine nagu tolles preambulis sõnastatud ja seega saab meie edukust hinnata vaid sellest aspektist, mis on meie eesmärk ja eesmärgi teostus, kõik muud saavutused tuleb siduda sellega. Mis kasu on meil “viie rikkama” riigi hulka kuulumisega kui selles riigis ei ela enam eestlased, see oleks ju fiasko. Rõõm lugeda, et probleemi püütakse esiplaanile seda ja oleks kahju kui see sama “perioodiliseks nähtuseks” muutub nagu need riigis teatud võitluste eel hoogu võtavad, aga siis järgmise poliitilise elavnemiseni ära unustatakse.

Veel teine kommentaar seminari kirjavahetusest samal teemal: Nii kaua kuni põhirahvastiku kidumist pole suudetud peatada, on ülim vastutustundetus ja variserlikkus rääkida meie riigi arenemisest. Arenemisvõimeline on ainult rahvastiku taastootmisvõimet omav riik. Praegune areng on näiline ja toimub rahvuse eksistentsi arvelt. Teisisõnu – riigi põhieesmärgi järgimise on varjutanud mitmesugused muud eesmärgid. Kujundlikult väljendades – õigusfilosoofilises nõrkuses on lapse mähkmed saanud olulisemad kui laps ise. Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine, mida Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Kokkuvõtteks. Palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Toompea Haridusseminar aateühendusena ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Töö jätkamiseks vajame komisjoni vastuseid ettekande teise osa viiele küsimusele ja seisukohti/algatusi kolmanda osa seitsme ettepaneku osas. Kui leiate, et küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis Teie kõrgelt positsioonilt on ju sobivamad adressaadid kindlasti paremini nähtavad ja saate tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite kaasamisel.

Usus Põhiseaduse ja põhiseaduskomisjoni jõusse,

Jaak Uibu, D.Sc.,Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

05. märtsil 2013.a.

Lisa 1. Ettekanne 7 lk

Lisa 2. Pöördumiskiri 1 lk

_________________________________________

NB! Lisad vt Jaak Uibu varajasematest postitustest siinsamas kodulehel

1,011 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Ettekanne Toompea Haridusseminaril Riigikogu konverentsikeskuses 30.01.2013

 

…SEISKE NÜÜD VABADUSES…Gal 5:1

käsusõna Vigala kirikutorn-Vabadussõja mälestussambal, 1933

Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis

Ettekanne Toompea Haridusseminaris Riigikogu konverentsikeskuses 30.01.2013

Jaak Uibu D.Sc.

I. Ülevaade mõistetest, hinnangutest ja algatustest

Sissejuhatus. Oleme kogunenud, et selgemaks saada suhe ehk vastastikune mõju põhiseaduse ja rahvastikukriisi vahel. Eelkõige, kas põhiseadusest on õiguslikku abi täiendavate meetmete rakendamiseks rahvastikukriisi vastu. Sest senised pole piisavad. Teemapüstitus on vist uudne – vähemalt guugeldades päringuga põhiseadus ja rahvastikukriis või põhiseadus ja demograafiline kriis – otseseid viiteid ee leia. Kui tähistati EV põhiseaduse kahekümnendat aastapäeva Kadrioru roosiaias, siis President rõõmustas, et viiendik Eesti rahvast on sündinud juba uue põhiseaduse ajal. Aga ma küsin – miks mitte neljandik!? Ja muretses, et rahvas vananeb. Nende tõsiasjade taga kumab rahvastikukriis, mida pidupäeval välja ei öeldud. Siiski Presidendi sõnavõttudes seda terminit ei ole ka muudel puhkudel. Paraku on isegi tema lükanud probleemi tulevikku. Detsembris 2012 antud intervjuus ta ütles, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega. Siinkohal on õpetlik meenutada preester Dimitri Fetissovi hinnanguid netilehest “Vzgljad”: toimub ühiskonna ja eriti eliidi kaugenemine reaalsusest – keskendutakse teisejärgulistele küsimustele, ei osata kristlikul kombel end asetada ligimese olukorda ja kadumas on taktitunne ligimeste suhtes.

Rahvastikukriisi mõiste ja tema olemasolu tunnustamisest Eestis. Selle kriisi definitsiooni ja sisu kohta on palju allikaid, kuid Vikipeediast leiame päris adekvaatse sõnastuse: Demograafilise kriisi all mõistetakse rahvastiku demograafilist seisundit, mida iseloomustab sisemise taastepotentsiaali puudumine ja rahvastiku vananemine. Seda tajutakse kriisina eeskätt seetõttu, et see toob pikemas perspektiivis kaasa tööjõupuuduse ning töötajate suure maksukoormuse, mida saab leevendada ainult tööjõu massilise impordiga. Väikeste etnose puhul kaasneb rahvaarvu vähenemine sel määral, et see ohustab etnose kultuuri jätkusuutlikkust. Eesti ja eestlaste olukorda on selle mõiste abil iseloomustatud 1990ndate algusest.

Valitsusettekandes aastast 1998 “Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad” rõhutati demograafilise kriisi väljakujunemist. Koos Ülo Vooglaiuga olime selle ettekande koostajate hulgas. Rahva ja eluruumide viimase loenduse lõplike tulemuste alusel on eelmise 11-aasta taguse loendusega võrreldes rahvaarv kahanenud enam kui 75 tuhande inimese ehk 5,5 % võrra. 2012. aastal vähenes rahvaarv 8 tuhande inimese võrra. Niisiis on 1998. aastal valitsusele teadvustatud rahvastikukriis vahepeal oluliselt süvenenud. Taastatud omariikluse vältel on Eesti kaotanud ühe kuuendiku oma rahvast.

Abiotsimine põhiseaduse preambulist – tagasi aastasse 2000. Et tänast teemat rahvastikukriisi ja põhiseaduse suhetest oleme ka varem käsitlenud, selle kinnituseks naaseme tagasi aastasse 2000. Seoses rahvastiku terviseseisundi ja demograafilise olukorra halvenemisega Eestis pöördu­sin 2000. a. kevadel alljärgneva küsimusega üheaegselt justiitsministri ja Tartu Ülikooli õigus­teadus­konna dekaani poole: kas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis määratletud oma­riikluse ülesanne ”… eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade…” kohustab valitsusasutusi eo ipso välja töötama või hankima hinnanguid depopulatsiooni sügavusest põhimõiste rahvastiku terviseseisundi raames ja rakendama neid oma tegevuses? Kui ei, siis millise seadusandliku aktiga põhiseaduse ja põhimääruste vahelises ruumis seda kohustust kehtestada? Või tuleks vastavalt täiendada põhimäärusi?

Justiitsministeeriumist saadud vastus minu küsimusele on järgmine: … vastavalt ”Eesti Vaba­­riigi Põhi­seaduse” preambulile peab riik tagama eesti rahvuse säilimise läbi aegade. Riik on põhiseadusega pandud ülesannete täitmise jaganud asutuste vahel ning … rahva tervise kaitse ülesanne riigi tasandil on antud Sotsiaalministeeriumi kanda. Rahvastiku tervise kaitset reguleerib otseselt ”Rahvatervise seadus”, mis sätestab nii Vabariigi Valitsuse, kohaliku omavalitsuse, maavanema kui avalik-õigusliku juriidilise isiku kohustused rahva tervise kaitsel. See vastus on antud jäigas vaimus – kõik mis on tehtud, on hästi tehtud ja on piisav. Juhin tähelepanu, et ametnik vastab antud juhul sättepõhiselt ja üldse mitte mõttepõhiselt.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt jurist Meris Sillaotsa poolt koostatud vastus on preambuli õigusjõu suhtes ettevaatlik: … Loomulikult tuleb Eesti Vabariigi Põhi­seaduse preambulas sisalduvasse suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega. Küsimus, mille Teie oma kirjas olete tõstatanud, puudutab preambula mõtte avamist. Kaldun arvama, et põhiseaduse preambula ei anna täpseid ettekirjutusi nende abinõude kohta, mida valitsusasutu­sed eesti rahvuse ja kultuuri säili­tamiseks peaksid kasutusele võtma. Mõistetavalt on võimalik seaduse tasemel kohustada valitsus­asutusi ühtedeks või teisteks toiminguteks, sealhulgas ka tervisekaitse valdkonnas. Samuti võib selle­kohane initsiatiiv tulla valitsusasutustelt enestelt. Kindlasti on võimalik vastu võtta täiendavaid seadu­si, mis puudutavad rahvastiku tervise­seisundi küsimusi. Selleks tuleb aga kasutada demokraatlikke vahen­deid. Teie mure vääriks võib-olla edastamist Riigikogu mõnele liikmele. Minu meelest on vastus üsna mõttepõhine.

Kuidas on täidetud Eesti Vabariigi põhiülesanne? Rahvastikusündmused Eestis ja maailmas käivad oma rada ega hooli nähtavasti seadusandlusest. Küll on meil õigus küsida, kuidas on täidetud Eesti rahvuse säilimine kui riigi põhieesmärk ja püsiva iseloomuga ülesanne? Ja õigus on küsida, miks me ei kohta valitsusasutustes selle küsimuse sõnaselget püstitamist? Rahvastikustatistika andmestik, depopulatsioon ja rahvastikukriisi ilmingud kinnitavad, et hoolimata hiilgavatest saavutustes paljudel rinnetel on Eesti Vabariigi põhiseaduses fikseeritud põhiülesanne mitterahuldavalt täidetud. Seda näitas juba jooksev rahvastikustatistika, aga eriti rahvaloenduste andmed.

Mis saab edasi? Sajad ametnikud mõtlevad ja sajad tuhanded inimesed mõtlevad ka.

Mõtteid koguneb palju, osa saadetakse Jääkeldrisse jahtuma. Tänasel seminaril püüame piirduda õigusvaldkonna vahenditega. Eeskujuks ja julgustuseks võiks olla kakskümmend viis aastat tagasi käivitatud õiguslike vahendite otsimine lahti haakimaks N. Liidust.

EV tänane põhiseadus on üsna hästi õnnestunud. Seda kinnitab riigi ülesehitamise kogemus. Paraku kõrgeima riigivõimu kandja võimalused on seal ahtad – rahvaalgatus põhiseaduses puudub. Riigikohtu esimees Märt Rask oma ettekandes kohtunike foorumil 2007 ütles, et põhiseaduse preambulis on sätestatud meie omariikluse põhieesmärgid ja preambul on printsiipide kogumina kogu põhiseaduse ja õigussüsteemi tõlgendamise võti. Veel ütles Märt Rask kohtunikele, et põhiseaduse vaim ei mahu põhiseaduse normidesse, teksti ega sõnadesse. See on hoopis laiem arusaam ideedest ja väärtustest, mis suunavad ja juhivad ühiselu korraldust, kujundavad moraali ja poliitikat tavadest, traditsioonidest ja tervest mõistusest lähtudes. Põhiseadus on vaimule üksnes tekstiline tugi…. Põhiseaduse vaimu pole võimalik defineerida, küll aga on seda võimalik tajuda läbi õigluse mõõdupuu, seades riigi ees esikohale inimese. Ka Lennart Meri armastas rääkida põhiseaduse vaimust. Kahtlemata kaunis sõnapaar. Paraku Eesti seadused seda mõistet ei kasuta. Küll on juridica terminiks põhiseaduse mõte.

Põhiseaduse sättest ja mõttest saame selguse PS kommenteeritud väljaandest, täpsemalt peatükist “Kohus”. Sätte- ja mõtteklausel kokku hõlmavad kogu põhiseaduse. PS säte tähendab PS teksti. Vastuolu PS sättega tähendab niisiis vastuolu PS teksti, selle sõnastusega. Laiem kasutusala on mõtteklauslil. „Vastuolus PS mõttega” tähendab vastuolu mõne PS sätte taga oleva PS aluspõhimõttega. Mõtteklausel tõstab esile, et PS ei koosne üksnes kirjatähest, vaid hõlmab ka ühiskonna põhiväärtused, millel rajaneb valdav enamik PS sätetest. Mõtteklausel viitab PS tõlgendamise vajadusele, sest mõtte väljaselgitamiseks on vaja tõlgendada.

Kuidas on olukord seaduste täitmise ja vastutusega? Viis aastat peale PS kehtestamist ütles austatud ja hinnatud riigikontrolör Hindrek Meri: : ... seaduste täitmise üle kontroll kas puudub või on juhuslik. Seaduste olemasolust jääb väheseks, riigi tunnuseks on seaduste järgimine ja seda kõigi poolt… Õigusaktides püütakse vältida sõna vastutus. Riigikontroll on pidevalt pöördunud Riigikogu ja Valitsuse poole ettepanekutega kehtestada ametnike vastutus. Kõik on justkui nõus, aga midagi ei sünni. Vastutus hajub. Sedasama ütles ka Ülo Vooglaid aja­lehes Nädaline 1999. a. septembris ilmunud intervjuus: On täiesti lootusetu saavutada ühis­kond­li­kus regulatsioonis mingeid tulemusi, kui ei ole fikseeritud vastutus… vastutamatuse tingimustes ei ole võimalik normaalset ühiskonnaelu korraldada.

Edasi, aasta 2009 riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogus: Selle eest, et meie ühiskond võimalikult kiiresti mahajäämuse oma arengus tasa teeks, lasub vastutus nii siin saalis istujatel kui ka kõigil kodanikel. Tahaksin rõhutada meie kõigi, aga eriti just teie vastutust vastustundliku, populismivaba valitsemise kujundamisel. See on minu silmis parlamendi liikmete missioon.

Rahvastikuprobleeme oleme käsitlenud Toompea Haridusseminaris alates tema asutamisest 1996. aastal. Ilma seminaris asetleidnud aruteludeta poleks olnud võimalik rahvusteavikuna kataloogitud väljaande “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel” ilmumine. Juba selle kaanepilt – alt ahenenud rahvastikupüramiid – teavitas kujunenud rahvastikukriisist. Põhiseaduslik eesmärk rahvuse säilimisest on alati innustanud ja õigustanud meie seminari tegevust, aga seoses inimkaotusi käsitleva artikli blokeerimisega Postimehe toimetuses tõstatus teravalt põhiseaduse ja eriti selle preambuli õigusjõu temaatika. Vallandus sellekohane arutelu ja kirjavahetus, kus rakendasime sokraatilist meetodit – küsimused ja ettepanekud institutsioonidele nende vastutusalas.

Esimese osa kokkuvõtteks: põhiseaduse kehtimise ajal on depopulatsioon Eestis süvenenud hoolimata temasse kirjutatud riigi põhieesmärgist. Põhiseaduse ebapiisav toime rahvastikuprotsessidesse võib olla kaudselt mõjutatud rahvaalgatust toetavate sätete väljajäämisest, samuti põhiseaduse õigusjõu alarakendamisest.

II. Teemakohaste küsimuste püstitamine Riigikogule

* Rahvastikukriisi süvenemine näitab, et senised abinõud tema peatamiseks pole olnud piisavad. Sellekohaseid selgeid seisukohavõtte pole kahjuks teada nende institutsioonide poolt, kellele on pandud põhiseaduse järelvalve. Kohustusete ja ebakohtade rohkuse puhul on varju jäänud Eesti Vabariigi põhieesmärgi täitmine: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas seda on palju tahetud globaliseerimisajastul? Kus on selle maksiimi juured? Need ulatuvad valgustus-ajastusse, millele viitab auväärt Max Jakobson: Herder oli kultuurinatsionalist, kes väitis, et igal keelel ja kultuuril on omaette väärtus. See kehtib ka täna. Rahvuse säilimise idee kannab rahvuslik-herderlikku mõtteviisi ja teiste rahvust jaoks tasakaalustab seda preambulis kantiaanlik-vabariiklik mõtteviis – vabadus, õiglus, õigus. Euroopa mõlemad vaimusuurused on jätnud oma jälje Eesti põhiseadusesse. Paraku Riigikogu komisjonide kirjavastustes vastatakse rahvastikukriisi märgukirjadele kas “võetud teatavaks” või rõhutakse, et komisjonid või täiskogu on neid asju juba arutanud. Seni ei ole teada juhust, kus märgukirja põhjal oleks midagi alustatud või muudetud. Vajame rahvastikukriisi kohta Riigikogu seisukohta.

* Rahvastikuteaduses kohtame sageli seisukohta, et rahvastikuprotsessid on jäigad ja mittejuhitavad. Näiteks Reutersi blogis leiame professionaalse ülevaate pealkirjaga “Demograafia kui saatus”. Meie põhiseaduse preambul on teist meelt – tema fraas rahvuse säilimisest eeldab rahvastikuprotsesside juhitavust. Võtmeprintsiibid annab Ülo Vooglaid: Esiteks: Ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Teiseks: Ühiskondlike protsesside teatava juhitavuse põhimõte. Mis on Riigikogu seisukoht ?

Kui rahvastikuprotsessid on juhitavad, siis vajavad nad tarka ja tulemuslikku sekkumist.

* Eesti Vabariigi põhiülesanne – rahvuse säilimine – on tänaseks täidetud mitterahuldavalt. Kui EV põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne aastast 1998 kinnitab, et riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, siis initsiatiiv rahvastikukriisist ülesaamiseks peaks tulenema eeskätt Riigikogust. Tsiteerime veel nimetatud lõpparuannet: Tegemist on seadusandja kohustusega kujundada välja ja sisustada efektiivsed vahendid vastavate eesmärkide saavutamiseks. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?

* Põhiseaduse preambulil on juriidiline kaal ja normatiivne iseloom. Selles määratletud ülesanded ja nende täitmise järelvalve korraldus on adresseeritud eelkõige seadusandjale. Põhiseadust käsitletakse kui üldkehtivat seadusakti, kuid osa asjatundjad ei tunnista seda üldkehtivust või leiavad, et see ei laiene, näiteks eraõiguslikule meediale ja kirjutavale ajakirjanikule. Mis on õige? Pöördusime Õiguskantsleri poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Seejärel pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega. Esiteks, sama küsimus, mis õiguskantslerile   – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teiseks –   kas   põhiseaduses on midagi olulist puudu või  õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus põhiseadust rakendada rahvuse säilimise nimel? PA kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulist otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud. Aga Eesti rahvuse säilimine on seal kirjas, olgugi et sattus preambulisse pooljuhulikult. See juhtus põhiseaduse koostamise viimases lõpus, kui Kaido Kama tegi Assambleele teatavaks Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepaneku. See raiutigi põhiseadusse. Aga määramatus kestab. Mis on Riigikogu seisukoht – kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?

* Kevadel 2012 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Seda eesmärki aitaks teenida Toompea Haridusseminari pöördumiskirjas Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele tehtud ettepanek – Õiguskantsleri ettekanne Riigikogule teemal Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“. Ettepanek taotleda õiguskantslerilt ülalnimetatud ettekannet ei ole seni leidnud toetust Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjonide poolt. Siiski edusoov laekus kultuuriministrilt Rein Langilt ja EV President oma vastuses jagas meie muret riigi ja rahva kestvuse ning elujõu pärast. Riigikogu komisjonide kirjavastustes teatatakse, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Õiguskantsleri seaduse paragrahv 1 lg 2 sätestab: ”Õiguskantsler analüüsib (…) riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande”. Niisiis pole õiguskantsler immuunne ühtigi ettepanekute suhtes, kui Riigikogu vaid pöörduks. Pealegi – kui õiguskantsleril on otsene kohustust teostada põhiseaduslikku järelvalvet, kuidas on siis mõeldav, et tal pole kohustust teostada järelvalvet EV põhiülesande täitmise üle?! Niisiis - kas toetatakse seda ettepanekut – õiguskantslerilt ettekanne paluda? Midagi muud?

III. Ettepanekud seadusandja pädevuses olevatest meetmetest:

* Õiguskantsleri ettekanne/aruanne, mida eepool käsitlesime;

* Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine (analoogia riigikaitsega);

* Rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele Riigikogus;

* Rahvastikuministri portfelli taastamine;

* Olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teaduslikul alusel ettevalmistuse ja otsustamiskohustus;

* Märgukirjale ja selgitustaotlusela vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest;

* Teadusprioriteetide korrastamisel ennistada tänases ülikooliseaduses 1937. aasta ülikoolide seaduse paragrahv 2 säte edendada üldist ja eriti eesti maad ja rahvast käsitlevat teadust.

Suur tänu kuulamast ja kaasa mõtlemast!

935 total views, 6 views today

Jaak Uibu: Õiguskantsler vajab kiiresti õigusabi

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar

Targem oleks muidugi suu pidada ja alandlikult edasi elada, sest õiguskantsler on vaevaks võtnud kümneleheküljelisele pöördumisele kuue reaga vastata. Ta teatas, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Palusime nimelt õiguskantslerilt seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus kaastöö Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV Põhiseaduse sätetele ja vaimule. Nimetatud kaastöö käsitles demograafilise kriisi kujunemist üheksakümnendatel aastatel.

Muidugi võiks õiguskantsleri õigusvälja ees ja sees sulepea Toompea järsakust vana prügimäe kohal alla visata, aga seda ei saa, sest:

- õiguskantsleri vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole tema asi;

- mõiste pädevus mitmetähenduslikkuse tõttu ei saa vastusest aru, kas õiguskantsler pidas silmas oskuspädevust (ei oska vastata) või võimupädevust/õiguspädevust (kohalikud seadused pluss Euroopa Liidu omad

on puudulikud) või mõlemat;

- Toompea Haridusseminari liikmetel pole isiklikku ambitsioone, vaid Eesti arengueeldusi ja –tõkkeid selgitades tegutseme avalikes huvides. Meie poolt rakendatav sokraatiline meetod küsimuste ja ettepanekute esitamise näol on kakskümmend viis aastasada vana.

Õiguskantsleri poole pöörduvad sajad inimesed ja asutused oma rohkete hädade ja muredega. Pole ju ime, et selles isiklike, riiklike, eraõiguslike, lasteasutuste jt probleemide virr-varris õiguskantsler ise hakkab õigusabi vajama. Proovimegi nüüd talle seda anda. Hakatuseks kordame veel kord õiguskantsleri vastuskirjas öeldut – “pöördumisest ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Ega me palunudki õiguskantslerit lahendada rahvastikukriis või nuhelda vitsaga Postimeest. Palusime üksnes õiguskantsleri seisukohta Postimehe keeldumise suhtes. Aga kui õiguskantsler midagi lahendama tahtis hakata ja kohe ka sellest loobus, siis otsigem üles seadussätted, mis pidanuks kõrget ametiisikut motiveerima keeldumise asemel pöördumisse süvenema.

1. Põhiseaduse preambulis on riigi põhikohustustest kirjas: “… peab tagama eesti rahva, keel ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui rahvuse säilimine on rahvaarvu dramaatilise vähenemise tõttu kujunenud megaprobleemiks, siis sellekohase info blokeerimine võiks ju õiguskantsleri tähelepanu köita. Ja keskenduda sellele oma ettekannetes Riigikogule, näiteks teemal Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“. Miks p e a b õiguskantsleri suhtes ei kehti, jääb arusaamatuks. Ehk on ta juba enda sisimas nõustunud Jaan Kaplinskiga, et Eesti kultuur ja rahvas ei jää püsima. Aga oma ametikohustustes ehk palgatöös?! Kas probleem on preambuli väheses õigusjõus? Kes siis veel kui õiguskantsler teab, et Riigikohus tunnistab preambuli normatiivset iseloomu.

2. Põhiseaduse paragrahv 45: “Igalühel on õigus levitada ideid (…) Seda õigust võib seadus piirata (…) Tsensuuri ei ole.” Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne

kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Nende kahe kuhja vahel valiku tegemisel – kellel on õigus avaldada ja kellel on õigus seda õigust piirata, valis õiguskantsler kolmanda tee – läks mugavamat kuhja otsima.

3. Põhiseaduse paragrahv 54: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Rahvastiku kriitiline vähenemine tõendab, et riigivõim pole olnud suuteline seda vähenemist pidurdama.

Kas Eesti iseseisvusele on praegu suuremat ohtu kui rahva tervis, negatiivne loomulik iive ja väljaränne?! Nendele asjaoludele tähelepanu juhtimisega on Toompea Haridusseminar täitnud Eesti kodaniku kohust, mida õiguskantsler pole kahjuks märganud.

4. Õiguskantsleri seaduse esimeses pragrahvis sätestatakse ühemõtteliselt: “Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ja teiste seaduste alusel.” Kas menetlusest loobumisel jättis õiguskantsler oma kohustuse täitmata? Kindlasti jättis ta ombudsmanina ütlemata, kuhu nüüd tuleks pöörduda, kuidas jätkata. Sedasama kohustas ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus.

5. Mõni aasta tagasi, 12. veebruaril 2008 andis Indrek Teder Riigikogu ees ametivande: “Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale (…)” See rahvas on nüüd veelgi sügavamas rahvastikukriisis kui neli aasta tagasi. Seda kinnitavad äsja avaldatud Rahva ja eluruumide loenduse lõplikud tulemused – võrreldes eelmise 11-aasta taguse loendusega on rahvaarv kahanenud enam kui 75 tuhande inimese ehk 5,5 % võrra. Taasiseseisvumise järgselt on rahvas kokku kuivanud kuuendiku võrra! Kui õiguskantsler ei toeta oma volitustes rahvastikukaotuse põhjuste selgitamise vajadust ei märka ja ei tuleta meelde, et selles osas on analüütiline töö riigis tegemata või poolik, aga igal juhul ebaefektiivne, kas pole see mitte ametivande rikkumine!?

6. Aga Põhiseaduse mõte, kas see töötab rahva säilimise heaks? Loomulikult töötab, sest mis mõte oleks EV Põhiseadusel, kui see ainult naabreid toetab!

Riigikohtu esimees Märt Rask oma Riigikogu Teataja artiklis ei arvanud, et põhiseaduse mõtet oleks lihtne defineerida. Me ei hakkagi seda mõtet kaugelt otsima, vaid kasutame Põhiseadusliku Assamblee liikme ja Toompea Haridusseminari asutajaliikme Ülo Vooglaiu ülemlauset: Ühiskond on elamiskõlbulik sel määral, mil põhiseaduslik kord kehtib ühtemoodi nii mõtetes ja sõnades kui ka tegudes. Loodame, et õiguskantsler oma viiekümneliikmelise kaaskonnaga leiab selle ülemlause üles.

Võidakse väita ja küllap seda paljud teevadki – miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast! Aga kas pole just taoline üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just Põhiseaduse jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavades.

Miks jättis õiguskantsler ülaltoodud seadussätted meile vastates kasutamata?

Võimalikest põhjustest võib esile tuua kolm: õiguskantsleril puudub õigusteadlasetagapõhi, kirjavastuse koostaja pole akadeemilise juriidilise haridusega ja kirjavastusele alla kirjutanud isiku teadusliku uurimise valdkond on mullateadus ja põllumajandus. Või õiguskantsler Indrek Tederi enda sõnul Sirbi toimetajale: “Juriste koolitatakse palju, konkurents on tihe, aga ega neid tippe liiga palju ole.”

Aidakem siis õiguskantslerit. Töötage oma probleem juriidiliselt läbi sel määral, et õiguskantslerile töö lihtsamaks teha. Mida kompetentsemad on sõnastused, seda asjatundlikumad tulevad ka õiguskantsleri vastused. Aga ärge üle ühe küsimuse esitage, sest ühele küsimusele mingilgi viisil (näiteks – võetud teadmiseks) vastates on õiguskantsleri ja kõigi asutuste arvates ka teie kirjale seadusekohaselt vastatud.

918 total views, 5 views today

Jaak Uibu: Lp Õiguskantsler hr Indrek Teder

Lp Õiguskantsler hr Indrek Teder 3. detsembril 2012

 

Pöördume Teie poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada

kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel.

Pöördumise taust. Toompea Haridusseminar on oma asutamisest (1996.a.) alates käsitlenud rahva tervise ja demograafilise olukorra küsimusi Eestis. Meie tegevus aitas kaasa selle teema Riigikogu päevakorda võtmisel olulise tähtsusega riikliku küsimusena “Rahvuse tulevik”, 1996. Osalesime Eesti rahvastikupoliitiliste seisukohtade väljatöötamisel 1998-2003. Koos valitsusinstitutsioonidega kutsusime ellu Eestluse elujõu kongressi 1999.a. Nimekiri tuleks pikk, seepärast piirdume üksnes mõne näitega Seminari algusaegadest.

Imperatiiviks Seminaris on olnud riigimehe ja poliitiku J.-J. Rousseau üle aegade ulatunud juhtmõtted: Mis on riikliku ühenduse eesmärk, küsib J.-J. Rousseau. Ja vastab samas: Tema liikmete kaitstus ja hüvang. Ja mis viitab kõige kindlamini nende kaitstusele ja hüvangule? Eks ikka rahvaarv ja iive … Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.

Riigikohtu esimees Märt Rask avaldas Riigikogu Toimetistes 2007 artikli “Tänu põhiseadusele”, kus ta arutleb nii põhiseaduse sätete kui vaimu üle. Ta kirjutab: Õigussüsteemi loomine ei tähenda põhiseaduse mõttes mitte saja seaduse vastuvõtmist, vaid põhiseadusega kooskõlas oleva terviksüsteemi loomist, mis oleks rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi põhieesmärk oli ja jääb ülimaks õigusloomekäsuks. Nende sõnadega sillutas Märt Rask teed käesolevale pöördumisele Õiguskantsleri poole

Asjade käik kaastöö esitamisel: 23. okt. 2012. saatsime Postimehe valvetoimetajale avaldamiseks kaastöö “Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal” (lisa 1; vt EIP kodulehel 25.10.2012). Selle artikli avaldamise taotlus üleriigilises ajalehes oli ajendatud kodanikukohusest motiveerida haridus- ja võimuinstitutsioone suurendama oma panust demograafilisest kriisist ülesaamisel. Samuti loodeti avaldamisel kaasata kommentaaride näol rahva kollektiivset intellekti.

Kuna mingit tagasisidet toimetusest ei antud, siis kordasime kirja valvetoimetajale 29. oktoobril. Asjade edasine käik ja avaldamisest keeldumise ebakorrektne vorm

on kirjeldatud ajalehes Raplamaa Sõnumid avaldatud artiklis “Jaan Tõnisson

Postimehest vallandatud? (lisa 2; vt EIP kodulehel 16.11.2012).

Pöördumise sisu: Palume õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus kaastöö Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel

vastab EV Põhiseaduse sätetele ja vaimule.

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

Kontakt: jaak.uibu@mail.ee

771 total views, 5 views today

Jaak Uibu: Jaan Tõnisson Postimehest vallandatud

Jaak Uibu meediauuring Toompea Haridusseminaris

Tavapäraselt ajakirjanikud on need, kes koguvad ja edastavad uudiseid, paljastavad pahasid ja oma sõltumatuse märgiks ülistavad ülemusi. Kui kasutada aru kaheharulisuse uurija Arvo Sirendi dihhotoomiaid, siis vahel huvitavalt, aga enamasti igavalt, vahel olulisest, aga enamasti ebaolulisest, vahel skandaalidest, siis jälle skandaalide puudumisest, vahel rahvuslusest, siis rohkem internatsionalismist, mida kahekümne esimesel sajandil esitatakse globalismina.

Käesolevas meediauuringus toimitakse vastupidiselt tavapärasele – lugeja kirjutab ajakirjanikest ja ajakirjandusest. Ja ei pressi peale newspaper terminist ja kontseptsioonist tulenevat uudist, vaid näeb ajalehe missiooni aja ja tema rüpes toimuvate muutuste valgustamises läbi sajandite. Meediauuringule tõukasid autorit

Heinrich Marga ja Enn Sarve hiljuti avaldatud kirjavahetus, kus rõhutati ajaloosündmuses vahetu osaleja info väärtust – see on asendamatu. Ehk on siis asendamatud nüüd ja edaspidi ka minu eredamad mälestused ja tänased kogemused Postimehest.

Alates möödunud aastasaja kuuekümnendate aastate algusest olin Postimehe eelkäija ajalehe Edasi toimetuse sagedane külaline tosina aasta jooksul. Üliõpilaspõlves laieneb sõprade ring ju lausa hirmuäratavalt ja minu õnn oli tuttavaks saada ja jääda

Edasi kultuuriosakonna juhataja August Luuriga. Tema istus toimetuse akna all vastakuti Leo Metsariga. See positsioon lubas pidevat ja head ülevaadet suurest sammastega majast teisel pool tänavat – kes ülikooli peauksest sisse-välja käisid ja kas nad läksid kohe ülikooli kohvikusse või kadusid linna peale. Toimetus ise oli läbisõiduhooviks Tartu ja kogu Eesti loometegelastele, uks oli avatud hiliste õhtutundideni ja keegi ei küsinud, mis sul sinna asja.

Voldemar Kures oma mälestustes möönab, et saksa okupatsiooni aegses Postimehe toimetuses elas riigimees Jaan Tõnissoni vaim, nii toimetuse vaimsuses kui ruumis. Meenutame, et just tema juhtimisel sai eelviimasel sajandivahetusel Postimehest eesti rahvusluse peamine häälekandja. Rahva hulgas oli Tõnisson nii populaarne, et inimesed tõusid Tartu rongi vagunis püsti, kui Tõnisson sisse astus. Nii rääkis minu isa, kes oli sündmuse tunnistajaks. Sel ajal oli vana veel tunnustuseks ja Tõnissoni hüüdnimeks oli Vana Jaan, aga ka Koodi-Jaan oma terava sule pärast.

Tagantjärgi tahan kinnitada, et Tõnissoni vaim elas jätkuvalt Edasi toimetuses veel kuuekümnendatelgi. Sõprade ringis oldi uhked oma suurele eelkäijale ja sellele, mis temast ruumis ja mälus säilinud oli. Edasit trükiti Tõnissoni aegsete masinatega. Toimetus andis keisrile seda, mis keisri kohus ja töötas oma rahva huvides – või Johann Voldemar Jannseni kõnepruugis “munnade peal köndima” . Otsiti ja viljeldi neid teemasid, mida kaheksakümnendatel hakati nimetama Eesti valupunktideks. Õhkkond oli üheaegselt nii töine kui lõbus – hambamehed käisid siin end maha laadimas. Anekdoodid ja teravmeelsused kanti toimetusse kokku ja sealt nad levisid kuhu iganes.

Edasi oli sel ajal oma formaadis unikaalne nähtus kogu Nõukogude Liidus, eriti pärast sotsioloogilise uurimistöö “Teie arvamus” käivitamist vaimuvedur Ülo Vooglaiu vedamisel. Siin käidi ligidalt ja kaugelt mõõtu võtmas. Üks näide ühest algatusest

kuuekümnendate aastate lõpust / seitsmekümnendate aastate algusest. Edasi kaastööliste algatusel ja avalikkuse osavõtul ilmus pikka aega rubriik ”Iive, iive, iive”, kus selle aja oludes arutati võimalusi rahvuse püsimajäämiseks ja kujundati seeläbi inimeste hoiakuid. Kui aastail1960–1965 sündis 12,6–13,5 tuhat eestlast aastas, siis 1968–1972 oli see arv 13,8–14,5 tuhat last. Nii sündis kuue­kümnendate lõpul ja seitsmekümnen­date aastate algul mitu tuhat eestlast rohkem, kui seda võis prognoosida kuuekümnendate aastate alguse sündimuse põhjal. On üsna tõenäoline, et paljud tänased ettevõtlikud inimesed ja nende lapsed võlgnevad oma sünni nendele hoiakutele, mida kujun­das tolleaegse ajalehe Edasi kollektiiv. Ehk neid on ka tänase Postimehe suures kollektiivis? Aga võib olla on nad kõik läinud laia maailma õnne otsima ja Postimehel tuleks teha uus kampaania!?

Keerame nüüd aega ja ajalehte mõnikümmend aastat edasi. Eesti Vabariik on taastatud. Taastatud on ka Postimehe väärikas nimi. Tänaseks on temast saanud meediakontsern Eesti Meedia AS lipulaev, nagu tutvustab kontsern oma netiportaalis. Postimees on 100% Eesti Meedia käes, Eesti Meedia ise jälle 100% Põhjamaade kontserni Schibsted oma. Kelle oma Schibsted on, seda me nii kergelt juba teada ei saa. Kui üldse.

Kümmekond aastat tagasi ujus lipulaev Postimees paarsada kilomeetrit põhja suunas, jättes faarvaatrisse maha Tartu Postimehe. Toimetus-kindluse suures ruumis Tallinnas töötab enneolematu arv keskendunud inimesi, ninad arvutis nagu perearstil haige uurimise ajal. Ega nad naljalt sinu peale oma pilku ei tõsta – rahvas ootab uudist ja Schibsted kasumit ja mis veel parem – lisakasumit. Aga sa ei peagi neid tülitama, sest suhtlemine käib meilikirjade teel ja materjal kogutakse telefonitsi. Eluvaldkondade kaupa spetsialiseerumist enam ei ole. Ajakirjanikust on saanud omnivoor, kes täna on suuteline kirjutama alkoholi kahjulikkusest elusale organismile ja homme sümfooniakontserdist ning kolmest suurest B-st.

Kuhu tüüritakse kunagist rahvusluse häälekandjat ja tänast lipulaeva? Mis on tema sadamad, kust ta võtab värsket vett ja kuhu jätab maha heited? Või laseb need hoopis elumere lainetesse ulpima? Sellest ettekujutuse saamiseks käsitleme toimetust kui musta kasti, kuhu teeme päringuid ja pakkumisi ja vaatame mis neist saab. Alustame sellest ajast, kui toimus Eestluse elujõu kongressi ettevalmistus. Esitasime palve peatoimetaja Marko Mihkelsonile seda sündmust süvendatult kajastada. Saime korvi. Kolm aastat tagasi pakkusime Toompea Hariduseminari probleemartiklit maaelu hääbumisest ja selle tõkestamisest. Saime korvi. Palusime Postimeest põllumajandusajaloo sajandiraamatu esitlusele – ei kedagi.

Siis üks helgem kogemus – peale Riigikogu ruumes toimunud Toompea Haridusseminari koosolekut ja Riigikogu pressiteadet ilmus Postimehes artikkel Asutused ei oska või taha keeruliste probleemidega silmitsi seista. Rõhutan: algul oli Riigikogu pressiteade ja siis võttis lipulaev Postimees julgesti oma pardale ülikoolide ja riigiasutuste oskuspädevuse temaatika. Kui aga Toompea Haridusseminari poolt palusime Postimeest appi tulla ja teadvustada temaatikat Tartu rahu maja Vanemuise 35 avalikkusele avamise vajadusest ja võimalustest, siis Postimehes sellele ei reageeritud. Kui Toompea Haridusseminar tõstatas vajaduse määratleda Eesti ja Euroopa Liidu majandussuhete tasakaal ja teavitas selles Postimehe toimetust, siis vastati vaikimisega.

Värsked kogemused: oktoobri esimesel poolel valmis riikliku rahvastikustatistika alusel kirjatöö “Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal”. Läkitasin selle mitmetele väljannetele lootuses rakendada kollektiivset intellekti eesti rahva püsimajäämise nimel. Kirjutis jõudiski mitmete väljaannete veergudele ja ka netiversioonidesse, kuid Postimehe arvamustoimetusest Alo Raun teatatas, et paraku ei ole Postimehe arvamusportaal kaastööst selle praegusel kujul huvitatud; kui soovite pakkuda seda paber-Postimehele, siis võite kirjutada. Nii sai tehtud ja Neeme Korvi lakooniline vastus ei lasknud end kaua oodata – aitäh pakkumast, aga me ei kasuta seda teksti. Sellel taustal meenutan heldimusega elegantset stiili, kui Rein Veidemann lükkas tagasi artikli poliitikutest ja politikaanidest: “See artikkel on nii hea, et kuidagi ei tahaks seda lühendada, aga Postimehe jaoks tuleks teda lühendada…”

Toimetuse poolt ei tulnud mingit märki sellest, et äraütlemist põhjendada või rakendada ajakirjaniku oskusi probleemse artikli avaldamiseks: kommenteerimine, teisased arvamused, taotleda täiendamist autorilt või mis iganes. Lihtsalt “EI” nagu Gromõko kuulus “No” ÜRO-s. Nii sattus probleem tuhandetest inimkaotustest avaldamise asemel prügikorvi. Info blokeerimine ei tee neid kaotusi ju olematuks! Postimehe tegevus käesoleval juhul ei ole kooskõlas Schibstedi kontserni portaalis rõhutatud pressivabadusega ega Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni deklaratsiooni põhimõttega austada avalikkuse õigust tõele. Kas madal oskuspädevus!? Kes suudab tõestada, et kaasuse taga on kõrge professionaalsus?

Arvatavasti on käesoleva meediauuringu lugeja autoriga nõus, et Postimees on Jaan Tõnissoni ehk Vana Jaani rahvusliku vaimu tänaseks eiranud. Seda kinnitavad üle kümne aasta kestnud testimise tulemused – seitsmest rahvuslikult ehk riiklikult olulisest ettepanekust kuus tagasi lükatud, Toompealt julgestuse saanud pakkumine võeti vastu. Olemegi jõudnud selleni, mida pealkirja arvestades oli vaja tõestada – Jaan Tõnisson on Postimehest vallandatud.

Nüüd oleks vaja veel arutleda kuuekümnendate aastate fenomeni üle – miks Jaan Tõnissoni rahvuslik vaim sel ajal püsis, miks seda ei hävitanud küüditamised, arreteerimised, vangistused, vallandamised?! Kodanikuühiskonna teooria vastab küsimusele ehk nii: kodanikuühiskonna karakteristikud sünnivad üsna ettearvamatult ja märkamatult. Kodanikuühiskonnal on oma kandjad, kelle kriitiline arv

määrab ühiskonna palgejooned. Nüüd võtame appi Aili Paju päevaraamatud, kus ta kirjutab: Olen siiani veendunud, et isiksuste kontsentratsioon arstiteaduskonnas oli 1960. aastatel suurim, meile jagasid haridust eestiaegse kooliga arstid-õppejõud.

80. aastateks olid võimsast karkassist jäänud alles varemed. Tõelist erudeeritust oli asendamas parteisõdurite, keskpäraste, võimuahnete tegelaste imbumine teaduskonna juhtkonda.

Küllap see, mis Aili Paju kirjutas arstiteaduskonna kohta, kehtib suurel määral kogu ülikooli kohta. Edasi tagamaaks olid Tartu Riikliku Ülikooli nn vana kooliga õppejõud, keda vahel jätkus kuni taasiseseisvumiseni. Nii oli see ajakirjanike patriarhi ja patrooni Juhan Peegliga. Olles Eesti Laskurkorpuse tagapõhjaga, võis ta sõdida eesti asja eest julgemalt kui mõni teine. Ja ta tegi seda. Ja tema õpilased sõdisid ka. Siinkohal meenub võrratu Paul Ariste südamlik õpetus, kui ükskord temaga juttu ajades pikkisin sisse venekeelse sõna: “Poiss, räägi eesti keelt!”

Kui vana kooli mehed otsa said, hakkasid domineerima need, kellest Aili Paju kirjutab. Rediste asemele astusid pahupidi redised. Seesama, mis toimus ülikoolis, peegeldus Edasi toimetuses. Väite kinnituseks Enn Sarve sõnum oma vanale sõbrale Heinrich Margale 2002.a algusest. Sarv ütleb, et Mart Kadastik on teinud Postimehest kõige punasema lehe, mis õelalt ja kavalalt halvustab kogu eesti värki . Lõpetuseks: Hei, tule noor ja rikas eesti mees ja päästa Vana Jaani Postimees!

08. novembril 2012

1,257 total views, 5 views today

Jaak Uibu: Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal

Päris selge, et tulevaste põlvede ajaloolastele palub huvi eesti rahva hiiliv kidumine kahekümnenda sajandi lõpul ja kahekümne esimese sajandi algul. Kindlasti on märksõnadeks sündimus, suremus, iive ja rahvaarv. Tõenäoliselt mõnigi teadlane tõstatab rahvastikupoliitiliste otsuste tegemise või puudumise ja nende rakendumise

teemad. Kindlasti kaitstakse edukalt väitekirjugi. Täna me veel ei tea, kas need uurimused kirjutatakse eesti, inglise, vene või soome keeles. Samas miks mitte uurida juba täna ja eesti keeles!

Alustame kiretute faktide ja arvandmetega. Või nagu Stalin oli öelnud – ühe inimese surm on tragöödia, kuid tuhande inimese oma on üksnes statistika. Kasutame võrguväljaannet “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel”, kolmas väljaanne, 2001. Selle raamatu tugevuseks on, et ta ilmus Riigikogu sotsiaalkomisjoni heakskiidul. Nõrkuseks on, et sotsiaalkomisjonid on tulnud ja läinud, tänane koosseis temast ei hooli. Aga igaühel on võimalus kontrollida ja täiendada ja paremini teha.

Vabariigi Valitsuse netiportaalist saame kinnituse Mart Laari valitsuse tegevusajale – 21.oktoober 1992 kuni 8. november 1994. Enne seda oli Tiit Vähi üleminekuvalitsus ja veelgi ennem Edgar Savisaare üleminekuvalitsus.

 

Kui uurime rahvastikusündmusi 1993 ja 1994, siis lubame mugavuse huvides väikest kahekuulist nihet statistiliste andmete kasutamisel. Meie uurimusele oleks olnud käepärasem, kui Mart Laari valitsus oleks ametisse asunud 1. jaanuaril 1993 ja lõpetanud 31. detsembril 1994, kuid ajalooratast alati tagasi ei pööra! Kui keegi seda suudab, siis ehk Mart Laar ise – peame silmas tema comeback`i 1999.

 

Rahvaarv Eestis aastail 1985–1994 oli ümardatult 1,5 miljonit elanikku.

Suremus 1985., 1990. ja 1991. aastail oli ümardatult vastavalt 19,3; 19,5 ja 19,7 tuhat inimest. Seega platooks võib võtta 19,7 ja sellelt tasandilt hinnata 1993. ja 1994. aasta

suurenenud suremust, mis oli vastavalt 21,2 ja 22,1 tuhat hinge. Niisiis lisasurmade arv kahel aastal kokku oli 3900. Neist peaaegu pooled langesid vigastuste ja mürgistuste arvele, mis peegeldab agressiivsuse kasvu ühiskonnas.

Sündimus 1980., 1985., 1990., ja 1991. aastal oli vastavalt 22,2; 23,6; 22,3 ja 19,3 tuhat last. Võttes platooks 1991.aasta sündimuse 19,3 tuhat last, saame arvutada sündimuse vähenemise Mart Laari valitsusajal. Siis oli elussündide arv 15,1 ja 14,1 tuhat last, s.o. sündis 4200 ja 5200 last vähem kui 1991. aastal, kokku 9400 last.

Kokku liites lisasurmad ja sündimata lapsed saame 1993. ja 1994. aasta inimkaotuseks 13 300 inimest. Kui võtta platooks 1980. aasta sündimus, oleks inimkaotus 19 100 inimest – nagu tänane Viljandi linn.

Käsitletud trende ja kaotusi oleme harjunud pidama paratamatuseks. Alles Mart Laari

valitsuse 20. aastapäeva pidustustel paotas tolleaegne sotsiaalminister veidi ust, nimetades tolleaegset valitsust diltetantide valitsuseks. Kindlasti on Marju Lauristinil õigus. Rahvastikupoliitika sõnastamisest ja vastumeetmete otsimisest polnud sel ajal veel juttugi. Seda algatati alles Mart Siimani vähemusvalitsuse ajal, mis oli liiga nõrk rahvastikuminister Andra Veidemanni ettepanekute tagasilükkamiseks. Kui Mart Laar sai taas peaministriks, siis tema esimesi samme oli A. Veidemanni ajal tehtud töö ja algatuste tühistamine.

 

Jaak Uibu

D.Sc., tervishoiuministri asetäitja 1989-1991,

rahvastikuministri nõunik 1998-1999

24. oktoobril 2012

714 total views, 5 views today

Jaak Uibu päring: Eesti ja Euroopa Liidu tasakaalustus

Lp Eesti Panga president Ardo Hansson

info@eestipank.ee

Koopia: Riigikogu EL asjade komisjon

riigikogu@riigikogu.ee

Kolm nädalat tagasi, 14. augustil edastasime Teile kirja teemal “Eesti ja Euroopa Liidu majandussuhete tasakaalustatus” koos netilehe DELFI rubriigis Rahva hääl ilmunud artikliga “Eestist on lahkunud…” ja mõnede kommentaaridega Delfi lugejailt.

Selles teatasime analoogilistest pöördumistest teistegi institutsioonide poole. Tänaseks on saabunud meile vastuskiri Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonilt, milles tänatakse Toompea Haridusseminari ülalnimetatud teema tõstatamise eest (vastus Riigikogu dokumendiregistris 30. augustist 2012 nr 2-7/12-217/2). Meenutame, et Toompea Haridusseminar on multidistsiplinaarse ettevalmistusega haritlasühendus Eesti arengueelduste ja –tõkete selgitamiseks. Seminari oluliseks töömeetodiks on omaosalusega päringud/märgukirjad institutsioonidele nende vastutusalas. Seminaril pole isiklikke ambitsioone ja käesoleval juhul oleksime headmeelt tundnud, kui Riigikogu ELAK tänanuks hoopis Eesti Panka, mõnda ministrit või mõne ülikooli rektorit kõnesoleva teema tõstatamise eest.

Vahepeal on ilmunud teemaga seonduvat materjali, millest tahame Teid teavitada:

Der Spiegel – Euroopa tume tulevik -inglise keeles:

http://www.spiegel.de/international/europe/philosopher-andre-glucksmann-a-dark-vision-of-the-future-of-europe-a-851266.html

vene keeles:

http://inosmi.ru/europe/20120825/197252725.html

Vello Leito artikkel Kesknädalas:

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=19398

Soovisime korraldada vastuste leidmist institutsioonide omavahelises koostöös ja seepärast saatsime info mitmele adressaadile korraga. Paraku ei õnnestunud välja selgitada eksperti-kontaktisikut Eesti Panga poolt, seepärast adresseerime info taas Teile. Aga vahest ongi nii parem.

Endiselt kordame oma soovi – palume anda argumenteeritud hinnang Eesti ja Euroopa Liidu majandussuhete tasakaalustatusele. Ühtlasi palume teatada, mida algatati Teie juhitud Eesti Pangas meie poolt osundatud probleemi lahendamiseks.

Heade soovidega,

Jaak Uibu D.Sc.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

04. septembril 2012

___________________________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

P.S.  Pöördumises märgitud Vello Leito artikli originaal asub EIP kodulehel: “Vello Leito: Eesti on Euroopa Liidu suhtes räigelt pealemaksja” 22.08.2012

845 total views, 5 views today