Eesti Iseseisvuspartei deklaratsioon kavandatava Eesti-Vene piirilepingu kohta

Eesti ühiskonnas on tekkinud kahetsusväärselt palju erinevaid arusaamu kavandatava Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimise osas, selle mõju osas Tartu rahu kehtivusele. Leidub hüsteerilisi arusaamu, et juhul kui ratifitseerimisel EV Põhiseadusega määratud lõikudes täpset kokkulangevust ei ole, siis toob see endaga kaasa ka Tartu rahu kehtetuks muutumise.

Eesti Iseseisvuspartei deklareerib, et Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti riigi idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi eksistentsi ja selle iseseisvust. Seda kinnitab fakt, et Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all.

See tähendab, et ükskõik millise uue piirilepingu sõlmimisel Vene Föderatsiooniga on aprioorselt kohustuslik lähtuda Tartu rahulepingust, ilma selleta ei saa jõustada ühtki uut, ega kanda seda ÜRO rahvusvaheliste lepingute registrisse. Seega kavandatav piirileping peab oma tekstis lähtuma lepingust nr 11LTS29 ja see peab olema uue piirilepingulepingu teksti sisse kirjutatud.

Siinjuures tuleb kõiges aluseks võtta enne 1940. aasta riigipööret kehtinud EV Põhiseadus, mille § 2 sätestab: „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik“, ja selle § 122 sätestab: „Riigi piire võib muuta ainult Põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras kinnitatud välislepingutega.“

Olgu rõhutatud, et ekslik on õiguskantsleri poolt väljakäidud väide, nagu poleks piirileping põhiseadusega vastuolus, kuna põhiseadust võivat tõlgendada nii, et § 122 lubab Tartu rahu teiste lepingutega muuta. Kavandatava piirilepingu näol pole tegu lepingumuudatusega (amendment), sest viimane saab olla vaid juhul, kui on viidatud algdokumendile – Tartu rahulepingule. Viide aga puudub.

Seega ei midagi keerulist: kavandatav uue piirilepingu ratifitseerimine pole seaduslikult võimalik. Kuid uus riigipööre riigikogu poolt on muidugi võimalik.

Edastatud: BNS, ERR, Delfi, Postimees, Õhtuleht, Kanal2, TV3, Äripäev, Maaleht.

Eesti Iseseisvuspartei juhatus

26.07.2013

1,118 total views, no views today

Konverentsi “Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus Raimo Aas’alt

Tere päevast, lugupeetud daamid ja härrad! Päikest teile!

Oma tänast lühikest sõnavõttu alustaks ma pöördumisega meie praeguse valitsuse poole, et lõpetataks ükskord Eesti riigi mängimine ja Tartu rahule vee pealetõmbamine.

Kui 2. veebruaril 1920 Tartu rahule alla kirjutati, ütles Eesti delegatsiooni juht, härra Jaan Poska: „Tänane päev on Eestile kõige tähtsam ta ajaloos 700 aasta kestel – esimest korda Eesti määrab ise oma saatuse.”

Mida kujutas siis endast Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud rahuleping, eesti rahvale tuntud Tartu rahuna?

See oli esimene rahuleping, mille sõlmis Nõukogude Vene ühe endise Vene pinnal tekkinud iseseisva riigiga. Selle lepingu ajalooline tähendus on väga suur. Ta sanktsioneeris Eesti riigi sõltumatuse ja samal ajal purustas Nõukogude Venemaad muust maailmast isoleeriva majandusliku ja poliitilise piiramisrõnga. Just tänu sellele lepingule sai tollane Venemaa astuda majanduslikesse ja poliitilistesse suhetesse välisriikidega.

Eesti riik sõlmis selle lepingu maailmas valitseva avaliku arvamuse ja suurriikide (v.a. Inglismaa) poliitika kiuste iseseisvalt, lahendades selle lepinguga Eesti riigi kui iseseisva riigi tunnustamise ja Nõukogude Venemaa maailma poliitilisest ja majanduslikust ummikust pääsu.

Ja mõelgem vaid, milline on olnud Venemaa „tänu” selle eest! 1940. aastal Eesti okupeerimine ja nüüdsetel piiriläbirääkimistel raudne seisukoht: mitte mingit juttu Tartu rahust!

Esimeseks rahuläbirääkimiste sihiga kokkusaamiseks kahe sõdiva riigi – Eesti riigi ja Nõukogude Vene – vahel oli juba Pihkva konverents, kus aga rahutingimusi sisuliselt veel ei arutatud. Seda tehti mitteametlikult Tartus järgnenud „pantvangidekonverentsil”, mis toimus 19. novembril 1919 seltsimees Litvinovi ja härra Piibu vahel, mis näitasid kokkuleppe võimalust ja mille tagajärjeks olid: 1) ametlike Eesti-Vene rahuläbirääkimiste määramine, olenemata teiste Balti riikide osavõtust, 2) katse panna maksma tegelik vaherahu 24. detsembriks 1919. Kõike seda Vene valitsus ei pidanud tollal vastuvõetavaks.

Ja siiski avati rahukonverents Tartus 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni esimees oli härra Jaan Poska. Vene delegatsiooni esiotsa juhatas seltsimees Krassin ja lõpule viis läbirääkimised seltsimees Joffe. Mingeid ametlikke protokolle ei peetud, kuigi venelased stenografeerisid üldkoosoleku läbirääkimisi. Üksikute küsimuste, nagu sõltumatus, piir, sõjalised tagatised, majandusarvestused ja poliitika jaoks moodustati erikomisjonid.

Et kumbki pool ei palunud vaherahu, kestis rahuläbirääkimiste ajal äge sõjaline tegevus, eriti Narva rindel, kus venelased, kes lootsid saavutada rahu juba mõne päevaga, katsusid sõja teel mõjutada Eestit suurtele järeleandmistele, mis aga ebaõnnestus. Vaherahu saavutati alles 31. detsembril 1919, mil oli lõplikult kokku lepitud rahulepingu tähtsamais poliitilistes ja sõjalistes tingimustes. Majanduslikkude läbirääkimiste edule sai suureks takistuseks Venemaale blokaadi kaotamine Tsaari-Venemaa kunagiste liitlaste poolt 16. jaanuaril 1920.

Tänapäeval on muidugi kõik teisiti. Mingit sõda Eesti ja Venemaa vahel ei ole ja Venemaa teeb Eestiga, mida tema tahab.

Nüüd aga Tartu rahu juurde tagasi.

Tartu rahu sisaldab 20 artiklit ja on koostatud eesti ja vene keeles. Ta moodustab kahesuguse tähtsusega rahvusvahelise akti. Esiteks sisaldab ta Eesti riigi tunnustamist Vene riigi poolt. Teiseks määratleb rahulepingulise määruse laiendatud kujul. See tähendab, et Venemaa tunnustab „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra kui rahvusvaheliste lepingute põhjal” enne. Viimased kaotasid seega siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse. Eesti rahvale ja maale ei järgne Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu. See tunnustus on täiuslik ja absoluutne, tühistatud on igaveseks ka Uusikaupunki rahu tingimused 1721. aastast ühes aadli eesõigustega.

Puhtrahulepingulised määrused, peale lepinguosaliste vahel sõjaseisukorra lõpetamise, käsitlevad a) piiri-, b) sõjalisi, c) majanduslikke ja d) tulevikkuliikumise poliitika (peab olema: tuleviku liikluspoliitika) alusküsimusi.

Eesti-Vene piiri fikseerimisel seati ajutiselt sisse erapooletu riba, millest kinni peeti kuni 1. jaanuarini 1922. Keelati Peipsi ja Pihkva järvel pidada relvastatud laevu peale piirivalve vahilaevade. Venemaa avaldab ka nõusolekut Eesti alalise erapooletuse tunnustamiseks ja kindlustamiseks, kui Eesti peaks rahvusvaheliselt neutraliseeritama. Sõjalistes küsimustes omab esikohta kummagi riigi pinnal tegutsevate võõraste organisatsioonide ja vägede likvideerimine (nagu seda oli kindral Judenitši vägi Eestis ja kommunistlik Eesti kütidiviis Venemaal).

Keelustati vastastikune propaganda teise riigi valitsuse vastu omal territooriumil. Otsustati loobuda sõjakuludest ja sõjakahjudest. Vabastatakse sõjavangid ja antakse neile amnestia.

Majanduslike suhete algpõhimõtteks oli kummagi riigi vastastikune rahuldumine endise Vene riigi selle varaga, mis leidub nende territooriumil, nõudeõigused sinna juurde arvatud. Kuna aga endise Vene riigi kohustused ei siirdu lepingulistele, siis Vene riik annab Eesti riigile 15 miljonit kuldrubla. Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa sise- ja välisvõlgade eest. Eestist evakueeritud varandused antakse tagasi, niipalju veel kui nad on kättesaadavad.

Eestlastel Venemaal on õigus opteeruda Eesti riikkondsusesse, kaasa võttes Venemaalt oma vallasvara, samuti nagu neil säilivad õigused ka oma Venemaal asuvaile kinnisvaradele. Samased õigused on ka venelastel Eestist lahkumisel. Peaks mõnele teisele piiririigile antama nende rahulepinguis Venemaaga suuremad soodustused, siis on ka Eestil õigus samasuguste soodustuste saamiseks.

Lahtiseksjäävad ja hiljem esilekerkivad küsimused pidi lahendama segakomisjon, mis aga ei suutnud ühtegi küsimust ära korraldada. Tuleviku jaoks pandi maksma majandusliku liiklemise alal enamsoodustuse ja transiidi täielise vabaduse ning maksutuse põhimõte. Peale selle lubas Venemaa Eestile kontsessiooni-eesõiguse miljonile tessatinile metsale ja Tallinna-Moskva raudtee ehitamiseks, Eesti aga Venemaale eesõiguse Narva kosest elektri saamiseks.

Rahulepingule kirjutasid alla Eesti poolt härrad Poska, Piip, Püümann, Seljamaa ja kindral Soots, Vene poolt seltsimehed Joffe ja Gukovski. Leping astus jõusse 14. veebruarist 1920. Piiri- ning sõjalised määrused leidsid täpset täitmist mõlema poolt, kuigi vormilised diplomaatilised suhted seati jalule alles 1921. aastal.

Mis puutub majanduslikesse ja juriidilistesse tingimustesse, siis nende täitmine ei olnud täielik. Aga see on ju tuttav Venemaa poliitilisest käekirjast. Raskused tekkisid optantide varandusega, mida opteerimise lõpupoole ei lastud Venemaalt kaasa võtta. Eestist evakueeritud varasid – tehaste sisseseadeid ja laevu – ei saadud Venemaalt tagasi. Segakomisjonid ei suutnud lahendada ühtegi tüli ning lõpuks, kontsessioonid jäidki ainult paberile. Eesti ei saanud ka miljonit tessatini metsa Põhja-Venemaalt ega 50 000 tessatini Peterburi kubermangus. Küll aga avanes eestlastel tänu venelaste küüditamisele 1941. ja ´49. aastal [võimalus] näha, kui suured on Venemaa metsavarud, mida annab langetada.

Tollal aga Venemaa teooria järgi olevat olukorrad sedavõrd muutunud, et nende täitmist ei saavatki enam nõuda.

Täna on 1. juuni 2013. On tekkinud olukord, et kõik see, mis omal ajal ja tõeline Eesti riik on kätte võitnud, me lihtsalt anname selle kergelt ja käest ära ja kõik oleme selle poolt – nagu ametlik meedia väidab – , kuigi „ainult” 90 protsenti on selle vastu.

Ja seoses sellega ma tahaks küsida: kas me tõmbame Tartu rahule tõesti vee peale?

Ei iialgi!

Raimo Aas

1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” sissejuhatus.

Raimo Aas on näitleja ning Nõmme Raadio saatejuht.

898 total views, no views today

Iivi Za’jedova’ sõnavõtt konverentsil “Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013

Iivi Zájedová sõnavõtt piirileppe-konverentsil

Head kuulajad! Aitäh sõnavõtu[võimaluse] eest. Ma tahtsin ainult öelda paar sõna, kuna piirilepped on igaühel meil südamel ja mina puutun sellega kokku oma õppetöös, ERASMUS-üliõpilastega eriti, kes huvituvad: „Kuidas siis ikkagi nende Eesti piiridega on, et sellest nii palju räägitakse? Ja et mis seal siis toimub – kas kirjutatakse alla või ei kirjutata?” Ja siis peab selgitama.

Ma tahtsin lihtsalt öelda oma seisukoha, kuidas mina seda näen. Ja olles kaugemal. Võib olla, et see annab ka teile mõnda võimalust nagu oma tegevust korraldada teistmoodi või siis midagi võib-olla kohendada.

Minu arvates on tegelikult asi niimoodi, et kui me juba oleme Euroopa Liidus, siis tuleb ka seda ära kasutada. Sest kuna me oleme Euroopa Liidus ja meil on oma põhikiri (peab olema: põhiseadus), kus on sees Tartu rahu, siis pole meil midagi karta, sest juriidiliselt vastab täiesti see piir, mis meil on Tartu rahuga tehtud, ka Euroopa Liidu s[eadustele]. Nii et Euroopa Liidus oleme me ikka oma vanade piiridega, mis on Tartu rahu [järgsed].

Nagu ma sain aru, kuna ma ei kuule ka kõiki neid saateid [mis Eestis piirileppest on tehtud], siis ma nägin, et rahvas teab ja ei ole selle poolt, et uusi piire alla kirjutada. Mis on väga tervitatav ja väga tore. Ja ma arvan, et teil on suur tööpõld siin ees, et seda tõesti teadvustada. Sellepärast, et kiirustada ei ole ju kuskile vaja!

Vaadake kas või Norrat! See on järgmine punkt, mis ma tahtsin öelda. Esiteks, juriidiline õigus meil on. Meil on oma piirid – põhiseaduse kaudu – Euroopa Liidus. Järgmine punkt: Norra! Ta ei kiirustanud üldse Venemaaga alla kirjutama mingeid piirilepinguid. Ta tegi seda alles viiekümne aasta pärast.

Ja siin kõlas samamoodi paneelis: miks me kiirustame?! Kuhu me kiirustame?! Milles on asi?

Võtame kas või Hiina. Hiina mitte ei oota 50 aastat, ta ootab 100 ja võib-olla 200, kui vaja. Ta vaatab, kui ikkagi, ütleme, meie… meie mitte vaenlane, vaid see, kes meile peale pressib, on kõige nõrgemas olukorras. Järelikult strateegiliselt võttes (kuna ma olen ka julgeoleku[valla]st), peab vaatama ikka seda, kes me vastas on ja kuivõrd kasulik on meil ja missugusel momendil alla kirjutada. See oleks järgmine punkt.

Ja kui me võtame Küprose, ega siis sealgi ei ole midagi muud. Võib uurida ka neid asju, Küprose poolel. Siin ei ole nii palju aega mulle antud, [nii] et ma olen õnnelik, et sellegi sain ära öelda.

Nii et minu arvates tundub, et Eestis võimulolev partei tahab mingil määral ennast nagu selle kiirustamisega kirja panna: vot nüüd meie oleme selle piirileppe teinud!

Aga seda ei ole vaja. Sellega ei tohi kiirustada! Ja seda enam, kui veel rahvas ei ole selle poolt. Sest kus me elame? Me elame demokraatlikus riigis. Kuidas saab siis üks erakond otsustada selle üle, kui 87 protsenti oli öeldud, et on selle vastu?!

Ja see on minu sõnum ja seda ma räägin ka õpilastele. Siin ei ole midagi. Me oleme ju Euroopa Liidu piirides, kõik on juriidiliselt korras ja ei ole vaja mingeid piirilepinguid teha.

Kuidas nüüd see asi Eestis läheb, eks see on kõigi Eesti oma inimeste tegemine. Nii et minu seisukoht on niisugune. Ja ma soovin teile kõigile palju jõudu selle hoidmisel. Ja mitte kiirustada! Kuhugi pole vaja kiirustada. Kõik on nii, nagu on meil vaja, mitte nagu…

Vaadake, Putin on praegu võimul. Ta võib olla veel üks viis või kümme aastat võimul. Siis tuleb võib-olla tema poeg võimule. No aga kes teab, mis siis juhtub?… Noh, ja siis ongi 50 aastat möödas. Näeme!

Kõike jõudu ja kõike head!

Iivi Zájedová

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.

Autor on poliitikateaduste doktor, Praha Karli ülikooli julgeoleku õppetooli garant ja riigiõiguste professor, endine Eesti designeeritud esindaja Tšehhoslovakkias (1991-92. a.) ja Tšehhi Vabariigis (1993. a.).

1,041 total views, no views today

Kõnekoosolek Vabaduse väljakul 13. juunil kell 18. Vaba mikrofon

UHKE TARTU RAHU EEST!

Ansipi valitsus peab piiriläbirääkimisi Venemaaga, kusjuures tal on
kavatsus loobuda Tartu Rahust, mis on Eesti riigi kõige tähtsam
alusdokument. 87 % eesti rahvast on selle vastu.Aga Ansip muidugi ei hooli
eesti rahva arvamusest. Kui 87% on vastu, siis millisest demokraatiast me
Eesti riigis üldse saame rääkida. Ansipi tegevus võrdub mitte ainult
demokraatia, vaid ka Eesti riigi hävitamisega.

Seepärast nõuame otsekohe läbirääkimiste peatamist ja erakorralisi
valimisi, kuna senised võimuorganid on reetnud eesti rahva huvid ja
kaotanud täielikult oma usaldusväärsuse!

Kui Eesti, vastavalt oma huvidele ja enda poolt esitatud tingimustele,
sõlmib tulevikus piirileppe Venemaaga, siis saab selle aluseks olla ainult
Tartu Rahu!

Miina Hint
Heiki Kortspärn
Hannes Vanaküla
Veiko Rämmel

1,038 total views, no views today

Piirileppealase konverentsi “Tartu rahu puutumatuse kaitseks” deklaratsioon

Eesti Vabariigi praegune juhtkond tahab loovutada 5,2 protsenti Eesti Vabariigi õigusjärgsest territooriumist. See on umbes Saaremaa-suurune ala. See samm on aga vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega kui ka rahvusvahelise õigusega.

Eesti Vabariigi (EV) Põhiseaduse § 122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega.“

Sõna „ja“ eelmises lauses tähendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud.

EV Põhiseaduse § 123 ütleb: „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus“.

Seega on uus piirileping otseses vastuolus nii 1920. aasta Tartu rahulepinguga kui ka EV põhiseadusega, olles seetõttu allkirjastamise hetkest kehtetu.

Uue piirilepingu ratifitseerimist Riigikogus saab käsitleda EV Põhiseaduse § 122 kuritegeliku rikkumisena ning osa Eesti Vabariigi seadusliku territooriumi vabatahtliku ja teadliku loovutamisena. Erinevalt 1939. aasta baasidelepingust, milles oli viide Tartu rahule, uues piirilepingus sellist viidet pole. Ratifitseerimine tegelikult tühistaks 1920. aasta Tartu rahu, sest lepingut rikuksid mõlemad lepinguosalised, mistõttu nimetatud leping kaotaks automaatselt oma kehtivuse. See asjaolu võimaldaks Venemaa juhtkonnal käsitleda Eesti Vabariiki kui 1991. aastal loodud uut riiki, koos kõige sellest tulenevaga.

Uue piirilepingu sõlmimise eelduseks Venemaa poolt on 1920. aasta Tartu rahulepingu tunnistamine. Tänapäeval on Venemaa Tartu rahulepingu tunnistamisest loobunud. Seega kujutaks uue piirilepingu ratifitseerimine ka Eesti-poolset lahtiütlemist Tartu rahulepingust. Muidugi järgneks sellele veelgi jõhkramad Venemaa-poolsed nõudmised (kodakondsuse nullvariant, kaks riigikeelt jne.)

Venemaal on piiriprobleeme oma teistegi naaberriikidega. Ometi ei tähenda see nendele riikidele veel sõda, rahvusvahelisse isolatsiooni jäämist või muud ebameeldivat. Eestil pole uue piirileppe järele mingit vajadust.

Rahvusvaheline õigus ei tunnista mitte ühtegi avalikult territoriaalset muutust, kui see ei ole kooskõlas asjaosalise rahva vabalt väljendatud tahtega. Eesti riigi piiride muutmiseks saab anda volituse ainult rahvas.

Kui Eesti Vabariigi juhtkond üldse soovib riigipiiri kulgemist muuta, siis esmalt peab ta asjaomaste põhiseaduspunktide muutmiseks välja kuulutama rahvahääletuse. Igasugune nn. tehniline piirilepe on vastuolus nii Eesti Vabariigi seadustega kui ka rahvusvahelise õigusega ja on seetõttu juba eos õigustühine.

Konverents nõuab, et tuleb denonsseerida 2005. aastal allakirjutatud piirileping Venemaaga ning deklareerib, et Tartu rahuleping tervikuna on endiselt kehtiv.

Tallinnas, Eesti Rahvusraamatukogus, 1. juunil 2013.

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

870 total views, no views today

Õigusteaduste doktor Ando Lepsi 01.06.2013 ettekanne

Piirileppe-teemalise konverentsi

Tartu rahu puutumatuse kaitseks”

(Eesti rahvusraamatukogus 1. juunil 2013)

Ettekanne

Luikede järv” Eesti rahva kirstukaanel ehk ilmalikud kümme käsulauda

1. Kui president Arnold Rüütel küsis omal ajal endise KGB ülema Rein Sillari käest, mis on saanud endistest KGB ohvitseridest ja koputajatest, siis Sillar olevat vastanud, et nad ju nüüd valitsevadki Eesti riiki…?!

2. E-hääletussüsteem on lauspettus, mida ei kasutata üheski maailma riigis. Seetõttu Riigikogu XI koosseis ja Valitsus ei ole legitiimne. Kuna Riigikogu XI koosseis ei ole legitiimne, siis ei ole legitiimsed ka uue Eesti Vabariigi Presidendi valimised 2011. aastal, mis lõppkokkuvõttes on asetanud Eesti Vabariigi rahvusvahelises suhtlemises naeruväärsesse olukorda ja kahandanud tugevasti meie riigi autoriteeti ja head nime.

3. Ametisoleva presidendi Toomas Hendrik Ilvese parim sõber näib olevat Afganistani president Hamid Karzai, kes on maailma kõige võimsam narkoboss ja kes tahab kogu ihu ning hingega oma kokkuröövitud räpase raha, väidetavalt miljardid dollarid, paigutada Eesti Panga kaudu nn lõdvemate pangandusreeglitega riikidesse. Selleks oli vaja invaliid Mart Laar panna, ilma et teda oleks Riigikogus küsitletud (?), kuna ta ei olnud võimeline vastama Riigikogu liikmete küsimustele, president Ilvese toel Eesti Panga nõukogu esimeheks, mida Riigikogu truualamlik valitsuskoalitsioon ka kinnitas… Järelikult on siis Eesti, oma presidendi tõttu, maailma üks ohtlikumaid narkoriike või vähemalt üks selle kaasosalisi …?!

4. Kodurahu huvides (mis on veel tähtsam kui siseriiklik julgeolek) olgu öeldud, et Eesti inimarengu aruande 2012/2013 peatoimetaja, TLÜ prof. Mati Heidmets ütles mõni aeg tagasi televisoonis esinedes, et kui enne „Pronkssõduri” öist eemaldamist 27.04.2007 suhtus venekeelse kogukonna liikmetest (kogukond moodustab 1/3 meie elanikkonast) 60% positiivselt Eesti riiki ja tema püüdlustesse, siis peale „sõduri” eemaldamist, see protsent on langenud täna 25 protsendile (vt lk 87 olevat graafikut). Kahjuks sellest „ametlik” riigitruu televisioon enam ei räägi.

5. President Ilves koos valitsuskoalitsiooniga on riigis tekitanud sellise laastava olukorra, et väidetavalt ca 60 protsenti rahvastikust elab viletsates või väga viletsates tingimustes. Umbes 60 tuhat last elab pidevas alatoitumuses, samal ajal kui ca 5-10 protsenti elanikkonnast ei tea, mis rahaga peale hakata. Valitsuskoalitsiooni poliitika tagajärjel puudub meil keskklass, kes on igas vähegi edukas riigis tema arengu peamine edasiviiv jõud.

6. President Ilves koos politrukist peaminister Andrus Ansipi ja kogu valitsuskoalitsiooniga (eurovolinik Siim Kallase mälukaotustest raha- ja kohtuasjades ei ole mõtet siinkohal rääkidagi) on otseselt või kaudselt süüdi selles, et alates taasiseseisvumisest on meie rahvastik vähenenud 1/6 võrra ja lähiajal soovib riigist lahkuda veel 1/3 töövõimelisest elanikkonnast, mida eelkõige soosivad tööpuudus, väga madalad palgad ja sageli tööandjate ebakorrektne käitumine töövõtjatega. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et Eestis on vaja eestimaalased „välja suretada”, et saaks asemele tuua afgaane, hindusid, mustanahalisi jt. mitteeurooplasi.

7. Nn isamaaliste jõudude eestvõttel kokku kutsutud Muinsuskaitse, kelle esimesed juhid on olnud KGB taustaga president Lennart Meri ja tema eriti usaldustvääriv „võitluskaaslane” Trivimi Velliste, kes pidevalt käib kõikvõimalikel isamaalistel üritustel ja ettekandja arvates rüvetab meie Vabadussõjaaegsete kangelaste mälestust, oli väidetavalt KGB poolt väga osavalt organiseeritud nende nn. tütarorganisatsioon.

8. Vahelduseks ka midagi lõbusamat. Ennast visalt julgeolekueksperdiks nimetav Eerik-Niiles Kross, kes olevat väga ohtliku kuriteo organisaator ja selle eest Vene Föderatsioonis kuulutatud tagaotsitavaks, on ametlikult esitatud nn. äraostmatute (loe: IRL-i) tulevaseks Tallinna linnapeakandidaadiks. Naaberriigis kurjategijaks kuulutatu on naaberriigi pealinna linnapeakandidaat? Arvatavasti on see võimalik ainult tänases Eestis. Nalja nabani…

9. Praegune president Ilves ja valitsuskoalitsioon kardab rahvast, nagu „vanakurat välku”, kui Riigikogus hääletati äsja maha kõige tähtsam, Põhiseaduse 56. paragrahvi täiendus- ja muudatusettepanek, ja nimelt: rahvaalgatuse eelnõu (tuleks koguda koguda 25 tuh allkirja), mille alusel oleks võimalik rahvast otseselt kaasata riigivalitsemisesse. Kuid president Ilves oma aastapäevakõnes teatas, et ei poolda mingisugust Põhiseaduse muutmist ja seega loomulikult ka rahvaalgatust.

10. Ja lõpuks täna väga kuum teema – Eesti-Vene piirileppega seonduv.

Eesti rahvas on käesoleva piirilepingu vastu, mis selgus 22.05.2013 „Foorumi“ saatest, kus „piirilepingu vastu” oli 88% 1100 helistanust ja „mis see piirileping meile annab” 87% 880 helistanust. Piirilepingut kaitsnutel oli suu putru täis. Üks kommentaator kirjutas: „Oleme me ikka täie mõistuse juures, härrased…?”

Venemaa soovib mitmesugustel põhjustel piirilepet Eestiga. Ilmselt on nüüd Brüsselist, Moskvast ja Washingtonist antud president Ilvesele korraldus, et olgu piirilepe allakirjutatud. Selleks valis Ilves välja noorukese õigusteadlase Lauri Mälksoo (on president Ilvese mõttekoja liige), kellel puuduvad elukogemused ja on nö koolipingiteadlane, milline asjaolu ei tee sotsiaalteadlasele kindlasti au. Mis üldse puutub rahvusvahelisse õigusesse, siis see distsipliin ei kuulu üldse õigusteadusesse, kuna ta ei ole kodifitseeritud, ja seepärast on ta lihtsalt suurriikide (suuremate riikide) lepinguline õigus väikeriikide (väiksemate riikide) suhtes. Arvatavasti seepärast kõnelustel venelastega ka piiri kulgemist ei käsitleta. Tekib küsimus: mida siis üldse käsitleti/käsitletakse?

Lühidalt olgu öeldud, et Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Hilisemad piirimuudatused on teinud Nõukogude Liit oma huvides ja tema õigusjärglane Vene Föderatsioon, millega Eesti on kaotanud 5,2 % oma maismaapiirist.

1994. aastal teatas peaminister Andres Tarand Soomes olles ootamatult, et Eestil ei ole piiri suhtes Vene Föderatsioonile mingisuguseid pretensioone.

Täna ma küsin meie „lugupeetud” riigiisadelt: miks nad ei soovi arutada Venemaa delegatsiooni juhi Adolf Joffe Tartu rahulepingu läbirääkimistel „igakülgselt läbikaalutud” piirilepingu-ettepanekut, kus Eesti idapiir oleks maha märgitud Kunda jõega?

Kuid väga oluline on tõsiasi, et Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all (Enn Sarv. Tartu rahulepingu tagamaad. Kultuur ja Elu. 2005 nr 1).

Piirileppe-teema lõpetan endise TÜ professori, USA välisministeeriumis töötanud, elukogenud välis- ja julgeolekupoliitika, eriti Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni eksperdi ning Eesti sõbra Paul Goble paljulubavate sõnadega: „Suveräänsuse järjepidevuse tõttu on Eestil õigus paljusid asju üle vaadata ning soovi korral muuta, sealjuures piiri täpset kulgemist. Aga sellesama püsiva suveräänsuse tõttu on tänapäeva Eestil igati õigus nõuda, et Tartu rahulepingut tunnustataks jätkuvalt Eesti riigi sünnitunnistusena. Ühelgi riigil, ka mitte Vene Föderatsioonil, ei ole õigust Eestile seda keelata, kui vähe see neile ka meeldiks.” („Postimees”, 30.05.2013).

Ando Leps

Ettekandja on vandeadvokaadist poliitiku, Riigikogu IV ja V koosseisu liikme, üliõpilasena Vabadussõjast osavõtnu (kelle ülemus Vabadussõjas oli tuntud noorsookirjanik ja pedagoog Jüri Parijõgi (s. 2.09.1892 Kunda-Malla vallas), kelle elajalikult mõrvasid hävituspataljoni kuulunud isikud (kui neid üldse inimesteks saab pidada) Tartu vanglas 9.07.1941) August Julius Leps´i (s.2.01.1896 Adavere vallas – surnud 26.02.1972 Stockholmis) poeg, Riigikogu VIII ja IX koosseisu liige, õigusteaduse doktor.

___________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,082 total views, no views today

Konverentsi “TARTU RAHU PUUTUMATUSE KAITSEKS” Päevakava

Rahvusvaheline konverents: “TARTU RAHU PUUTUMATUSE KAITSEKS”

01.06.2013, Tallinnas, Rahvusraamatukogu suures saalis

Päevakava

 

11:00 algus – Vabadussõja video;

Eesti hümn;

R. Aas loeb ette õiendi Tartu rahulepingu kohta;

Korraldustoimkonna tervitus ja avasõnad

 

I KÜLALISESINEJATE ETTEKANDED

 

1. H. Piirimäe ettekanne;

2. H. Põlluaasa ettekanne;

3. J. Vaidla ettekanne „Eesti kodanike olukorrast okupeeritud Petserimaal;

4. O. Sasko sõnavõtt;

5. J. Toomepuu sõnavõtt;

6. K. Mätiku sõnavõtt;

7. A. Lepsi sõnavõtt (kui on tervislikult võimalik);

8. J. Estami sõnavõtt;

II KORRALDAVATE ORGANISATSIOONIDE SÕNAVÕTUD

1. J. Kuperjanovi Selts;

2. Rahvuslaste Tallinna Klubi;

3. Kristiine üürnikud;

4. EVP-Põllumeeste Kogu

5. Eesti Iseseisvuspartei;

6. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

KONVERENTSI LÕPPDEKLARATSIOONI ETTELUGEMINE JA HÄÄLETAMINE

Konverents lõpeb „Saa/jää vabaks Eesti meri…“ esitamisega

886 total views, no views today

Piirileppe-konverents: “TARTU RAHU PUUTUMATUSE KAITSEKS” toimub 01.06.2013. Kõik osalema!

Niisiis, 1. juunil 2013 kell 11.00 toimub Tallinnas Rahvusraamatukogu suures saalis rahvusvaheline konverents Tartu rahu terviklikkuse kaitseks. Selle organiseerivad Paides 20. aprilli ümarlaual osalenud organisatsioonid:

Eesti Iseseisvuspartei

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu

Rahvuslaste Tallinna Klubi

Julius Kuperjanovi Selts

Kristiine Üürnike Ühendus.

Tule mõjutama ajaloo kulgu!!!

____________________

EIP teabetoimkond

859 total views, no views today

„Rahvusliku Koguja“ valimiseelne number ilmunud!

Päev enne Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tuli trükikojast välja eesti rahvuslaste ühe tuntuma häälekandja, ajalehe „Rahvuslik Koguja“ järjekordne number.

Seekordne lehenumber keskendub peamiselt Tartu rahule ja valimistele, kuid juttu on teistestki asjadest.

Esilehekülje põhilooks on Raivo Orgusaare artikkel „Miks vajatakse valimistel lollide arvamust?“ Kirjutise autor tõdeb, et tegelikult on olukord Eestis „sealmaal, et igasuguste „pooletoobiste“ tõttu, kelle käest ei tule meil igapäevaelus tõesti ju mõttessegi minna nõu küsima, küsitakse millegipärast just valimiste käigus aga seda, mis meie kõigi eluolu pikemas perspektiivis väga tugevalt mõjutama hakkab“.

Lahendusena pakub Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) valimisnimekirjas Lasnamäel, Pirital ja kesklinnas Riigikokku kandideeriv Orgusaar välja valijaeksami. „Seega saaksid põhimõtteliselt omada valimisõigust, nagu ka iga kodaniku tavaõigust autot juhtida, küll kõik kodanikud, kuid seda õigust reaalselt teostada saavad vaid need isikud, kes vastava adekvaatsustesti või autojuhieksami läbinud on…“

Esikülje alaosa mõlemad kirjutised käsitlevad Tartu rahu.

Ühes neist annab Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) rajaja Jaan Hatto lühiülevaate RTK eestvõttel 2. veebruaril 2011 Vene saatkonna ees Tallinnas korraldatud piketist, kus nõuti Venemaalt tagasi Narva-tagust ja Petserimaad – Eesti Vabariigi õigusjärgseid alasid, mis 1944. aastal Eesti küljest õigusvastaselt ära rebiti.

Teises loos kirjeldatakse samal päeval Tartus korraldatud Tartu rahu aastapäevaüritusi. Seda teeb RTK liige, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu 8lüh. EVP-PK) esimees Valdo Paddar, kes kandideerib seekord Riigikokku üksikkandidaadina; ta valimisringkonnaks on Järva- ja Viljandimaa.

* * *

Teise lehekülje mõlemad kirjutised käsitlevad valimisi. RTK liige Tõnu Kalvet tutvustab pealkirja „Valimised kui eksam“ kandvas loos valijate lihtsameelsemat osa varitsevaid mõtlemisstampe ja õpetab neid vältima. „Valimised on nagu eksam. Selle käigus selgub, kes valijatest laseb ennast lollitada, kes mitte. Valijate eksamitulemused saame teada juba varsti,“ resümeerib autor.

Teises kirjutises annab RTK liige Kalju Mätik ülevaate Läti parlamendivalimiste korrast ja näitab, mida tasuks eestlastel lätlastelt ses suhtes õppida. Läti keelt oskav Mätik viis end Läti valimiskorraga kurssi 2010. aasta oktoobri algul, kui käis RTK ühe esindajana Läti parlamendivalimisi vaatlemas. 2011. a. Riigikogu valimistel kandideerib endine poliitvang, praegu Mereakadeemia õppejõuna töötav Mätik EIP valimisnimekirjas Nõmmel ja Mustamäel.

* * *

Lõviosa kolmandast leheküljest täidab EVP-PK juhatuseliikme Rein Kochi artikkel „Tartu rahu praegu“, alapealkirjaga „Tagasivaade ainsale korrale, kui Eesti oli rahvusvahelise poliitika subjekt“. Põhiosa kirjutisest moodustab ülevaade Tartu rahulepingu sünnist ja järelmitest. Loo lõpuosas arvustab autor aga teravalt Eesti taasiseseisvumisjärgse aja võimureid, kes on Tartu rahuleppe reetnud. „Praegu peame kahjuks kõrvalt vaatama Tartu rahu reetmist, mida süstemaatiliselt on tehtud viimase 20 a. jooksul, alates Eesti merepiiride korrigeerimisest ja lõpetades õigustühise „piirileppe“ abil tuhandete Eesti kodanike reetmisega Narva-tagusel alal ja Petserimaal,“ nendib Koch.

Kochi artikliga rööbiti paikneb rubriik „Keda valida?“, kus on nimekiri 2011. a. Riigikogu valimistel osalevatest eestimeelsetest saadikukandidaatidest.

* * *

Lehenumbri viimasel, 4. leheküljel on kaks arvamusartiklit ja uudised. Pikemas arvamusloos soovitab EVP-PK juhatuse liige Tõnu Ojamaa taastada kutsekojad ning luua maamajanduskoda. Autor leiab, et nende abil saaks kaasata kodanikud riigijuhtimise süsteemi ja taasluua „laia üldsust ning riigi- ja omavalitsusasutusi hõlmav osalusdemokraatlik süsteem rahvuslikul majandusel põhinevaks toimetulekuks“.

Lühemas, pealkirja „Usk Imedesse“ kandvas arvamusloos arutleb setude vaimne juht Ilmar Vananurm inimeste kergeusklikkuse üle. „Nüüdki – valimiste eel eriti – usuvad kümned tuhanded inimesed, et need praegused poliitikud, kes siiani Eesti majandust suunasid, tahavad ja suudavad imet teha ning Eesti jõuab peagi Euroopa rikkamate hulka. (Ainult kui paljud tollest rikkusest osa saavad?),“ mõtiskleb Vananurm.

Uudisloos „Hõimupäev sai riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks“ tutvustab Tõnu Kalvet asjaomase seaduseelnõu olulisemaid punkte. Kirjutise lõpus on nimekiri eestimeelsetest saadikukandidaatidest, kes seda seadusemuudatust toetavad.

Rubriigis „Kroonika“ on juttu viimase aja märkimisväärsematest sündmustest „rahvuslaste rindel“. Sealt saab lugeja teada sedagi, kuidas 22. jaanuaril 2011 ründas u. 10-liikmeline vene noorukite kamp RTK liiget Jüri Böhmi ja et politsei pole ründajaid siiani tabanud ega karistanud.

„Rahvuslik Koguja“ on EVP-PK ja RTK ühine häälekandja, kuid seal saavad sõna teisedki eestimeelsed organisatsioonid ja üksikisikud.

„Rahvusliku Koguja“ eksemplaride ostmisest huvitatud kirjutagu e-aadressil info(ät)rahvuslasteklubi.org või pollukogu(ät)yahoo.com. Ühe eksemplari hind on 50 eurosenti.

Lehenumbri ülevaate koostas

Tõnu Kalvet,

Rahvusliku Koguja“ peatoimetaja

Allikas: Rahvuslaste Tallinna Klubi

Asukoht internetis: www.rahvuslasteklubi.org

945 total views, no views today

Kivisildnik: toppige see Tartu rahu endale…

KIVISILDNIK: (:) toppige see Tartu rahu endale…
05. juuli 2008

Mulle on Tartu rahu õige mitmel isiklikul ja filosoofilisel põhjusel vastik.

Ja ta oleks veelgi eemaletõukavam, kui Ansip poleks õigel ajal ämma juures teed joonud. Teate küll seda koerte, kollaste kilpide ja kirsasaabaste värki – Tartu rahu 1988. Pähe löödi, kõike ei mäleta. See on isiklik taust, närvidele käib, kui mingi rahu pärast molli sõidetakse. Prillid puruks ja puha.

See rahu poleks ju kõneväärtki, kui Ilves poleks käinud Venemaal kaupa tegemas ja nüüd ei valmistuks riigikogu mingi hämara piirilepingu preambulile vett tõmbama. Lasku see leping, piir ja preambul torudest alla, keda huvitab. Tartu rahu oleks meil vaja siis, kui oleks Eesti Riik, meil on aga Lissaboni leping – sellega on riik oblastiks taandatud ja kõik on rahul.

Pealegi kõlab see preambul kahtlaselt nagu viiruk või mürr, mis asi see üldse on? Ilmselt mingi kole loom, kohutav kiskja. Parem eemale hoida. Rohkem mul isiklikult midagi Tartu rahu vastu ei ole, selle laua ääres, millel Tartu rahu alla kirjutati, tegin ma Jaan Undile edukalt antiikkirjanduse eksami ja ka mõlemal pool istunud kursusevennad said positiivse hinde. Keegi Ruussaar on mulle siiani kasti õlut võlgu.

Asja filosoofiline pool

Fakt on see, et väga paljud sööksid ennem s…a, kui läheksid sõtta. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes tahaks Venemaaga sõdida. Päts ei tahtnud, Laidoner ei tahtnud, nendega olid ühel nõul ka Kingissepp ja Lauristin. Tehke üks demokraatlik rahvaküsitlus ja saate teada, kui paljud tahavad surra selle nimel, et riigikogu saaks priskeid kahjuhüvitisi.

Ilmselt nii lolli tegelast ei ole üldse olemas. Seega on väga ebaeetiline, koguni amoraalne üritada lõigata kasu Tartu rahust, see tähendab võõrast sõjast. Mis on meile vastuvõetamatu nii mõttelaadi kui ka eesmärgiasetuse poolest. Kui sa pole ise valmis kodumaa eest verd valama, siis pole sul õigust ennast ka teiste valatud verest punni imeda.

Meie rahu on Bagdadi rahu ja kõik, mis meil on oma valatud vere eest saada, on mõni kõhn leping demokraatliku Iraagi õlimogulitega. Esialgu sellist lepingut küll veel ei ole, aga ega seegi suudaks majanduslangust õitsenguks pöörata. Või mine tea, peab Mikseri käest küsima. Tema jagab seda sõja matsu kõige paremini.

Aga ühes olen ma sada protsenti veendunud: sõda pole parim viis probleemide lahendamiseks. Kujutage ette olukorda, kus iga mats hakkab oma tahtmise saamiseks püssi laskma. Rekka-mehele tundub ühel heal päeval, et paagitäis “diislit” on liiga kallis, ja ta laseb Statoili kassapidajal pool pead küljest. Või tahab mõni talupoeg piima eest pappi saada ja Tere kontor lendab vastu taevast.

Nii see ei lähe. Sõda ja rahu on ühe ja sama õuduse kaks külge. Kes hõõrub teistele rahu nina alla, see mahitab salakaubana ka sõda. Nii nagu ei saa reklaamida ühtki toodet ilma palja p….ta, nii ei saa ka ülistada rahu, ilma et teeksid sõjapropagandat.

Sõda ei ole hea, euroliitki tehti selleks, et lõpetada Euroopas sõjad ja asendada need pangaorjusega. Saage ometi aru, sõda võib teha lõpu Õllesummerile, pommitamine purustada kodumarketi või hubaseks saanud ööklubi. Ühesõnaga sõda vastandub kõigele sellele, mis on meile püha. Nagu ütles planeedi esipatsifist Hasek: sõtta ei tiku me, sõja peale s…me.

Maha Tartu rahu!

Kui meil õnnestub vabaneda Tartu rahu taagast, siis saame ehk maha lõhkuda ka selle jõleda monstrumi, mis on plaanis rajada Kuku klubi lähedale, selle barbaarse ristisamba, mis muide on inspireeritud mingist sõjalisest autasust, mida pole kunagi kellelegi antud. Oli rist vapruse eest, ent ühtki vaprat ei leidunud.

Kas meil on põhjust meenutada sõda, kus kordagi ennastsalgavust ja kangelaslikkust üles ei näidatud? Mina unustaks nii selle sõja kui ka sellele järgnenud rahu. Mis puutub Vabadussõjasse, siis tuleb tsiteerida rahvuskultuuri varasalve kuuluvat vanasõna: kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Soovitavalt tulise rauaga.

Kas siis kohalikud punaprofessorid ja Soome vasakpoolsed intellektuaalid pole neile piisava veenvusega tõestanud, et tuleb õppida elama minevikus, ei, vist ikka tulevikus, ühesõnaga tuleb õppida elama. Loll on küll olla, kui ei oska nii lihtsat asja nagu elamine. Piinlik võiks olla kogu sellel Tartu rahu kambal.

Tartu rahule sülitamine on hea komme. Tartu rahule ülitasid nii Moolotov, Ribentropp kui ka Ruusvelt. Selle maailma vägevad pole Tartu rahule pööranud kõige vähematki tähelepanu, miks peaksime meie? Kas me oleme nendest targemad? Kas me teame, mis on meile parem? Ega me ometi ei taha öelda, et Konstantin Päts oli reetur?

Selge, et ei olnud. Üldse ei saa ma aru, miks lehed aldavad lugusid teemadel, mis on juba ammu selged. Kui´globaliseerumine on hea, siis on rahvusriik halb. Ja sõda, mis peeti rahvusriigi loomiseks, oli viga. Ja Tartu rahu on lihtsalt selle vea saba. Me kõik saame aru, et kõige tähtsam on raha, pidu, laen ja homoabielu. Kindlasti on veel midagi olulist, aga kindlasti pole see Tartu rahu, nii et toppige see endale…

Sven (Kivi)Sildnik, Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige, peasekretär
05. juuli 2008.a.

804 total views, no views today