Vello Leito: Riikide majandust ei saa võrrelda SKP järgi, isegi mitte selle ostujõupariteedi kaudu

21.01.2013 oli Delfis lugeda allpooltoodud tekst:

Hiina läheb aastal 2017 USAst mööda

Delfi Majandus

22. jaanuar 2013 08:10

Konsultatsioonifirma PwC prognoosib, et 2017. aastaks on Hiina tõusnud USA-st mööda maailma suurimaks majanduseks.

PwC prognoosis riikide SKP muutust ning arvestas seejuures ostujõupariteeti ehk PPP-d, mis väljendab valuuta tegelikku ostujõudu ja erineb ametlikust valuuta vahetuskursist, vähendas ERR uudisteportaal.

Arvutustest selgus ka, et Venemaa võib enne 2020. aastat tõusta Saksmaast mööda Euroopa suuremaks majanduseks.

2050. aastaks on Hiina ja USA järel kolmandaks tõusnud India ning esikolmik eristub teistest selgelt.

Mehhiko ja Indoneesia võivad selleks ajaks olla möödunud Suurbritanniast ja Prantsusmaast ning Türgi võib edestada Itaaliat.

PwC koostas G20 ehk 20 võimsaima riigi pingerea, kuid märkis, et lisaks seal äratoodud riikidele on suur kasvupotentsiaal Vietnamil, Malaisial ja Nigeerial.

Poola võib aga lähiaastakümnetega möödud suurtest Lääne-Euroopa majandustest.“

Poolik tõde. Esiteks sellepärast, et SKP ise ei mõõda peaaegu, et mitte-kui-midagi, see on manipuleerimisalgoritm, millega riigid oma sulestikku kohendavad. Teiseks sellepärast, et analüüs pole sugugi originaal, vaid aluseks on võetud IMF hinnang aastast 2011, mis algsel kujul oli aga hoopis etem. Tookordne versioon eesti meediast on toodus allpool:

IMF: Hiina majandus möödub USAst juba viie aasta pärast 26.04.2011 17:02, http://www.e24.ee/425096/imf-hiina-majandus-moodub-usast-juba-viie-aasta-parast/

Hiina sisemajanduse kogutoodang võib püsivhindades USA oma edestada juba 2016. aastal ehk ainult viie aasta pärast, vahendab MarketWatch Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangut.

Majandusportaali hinnangul ei ole enamus turuosalisi nii kiireks liidrivahetuseks valmis ning see tekitab tõsiseid probleeme ja küsitavusi. Prognoos paneb praeguse maailma suurima majanduse eelarve võitlused hoopis tõsisemasse konteksti ning tekitab küsimuse, milline hakkab rahvusvaheline julgeolekusüsteem vaid mõne aasta pärast välja nägema. Lisaks varjutab see nii USA dollarit kui riigi võlakirjaturgu, mida on aastakümneid turgutanud maailma homogeense võimu positsioon.

Seni on enamus eksperte uskunud, et USA võiks oma liidripositsiooni loovutada alles aastakümnete pärast või vähemalt ei tohiks see juhtuda enne järgmise kümnendi keskpaika. Samas teevad need eksperdid oma hinnangutes vea. Nimelt võrdlevad nad kahe riigi sisemajanduse kogutoodangut kasutades praegusi valuutakursse. Kuid püsivhindade võrdluses on see kasutu, sest kursid muutuvad kiiresti. Ja Hiina valuuta kurss ei ole adekvaatne, sest riik hoiab valuutaturgudele sekkumisega rahvusvaluuta kurssi kunstlikult madalal.

Nii ongi IMF oma analüüsis vadanud ka tegelikku pilti ehk ostujõu pariteeti. See on inimeste sissetulekute ja kulutuste  võrdlus nende kohalike majanduste püsivhindades.

Pariteetselt ostujõult kasvab Hiina majandus selle aasta 11,2 triljonilt dollarilt 2016. aastaks 19 triljonile dollarile. Samal ajal kasvab USA majandus 15,2 triljonilt dollarilt 18,8 triljonile dollarile. See langetaks USA osa maailmamajandusest 17,7 protsendile. Hiina oma seevastu jõuab 18 protsendini ja see kasvab edasi.“

Vaat nii, riikide majandust saab võrrelda tõepoolest ainult sissetulekute ja kulutuste järgi, ostujõu alusel, ehk siis tegeliku individuaalse tarbimise järgi, nii nagu ma selle põhjalikult lahti kirjutasin ja graafiliselt esitasin eelmise aasta keskel oma neljaosalises artilis: „Eesti majandusest faktofiilselt“. Järgnev on teemakohane väljavõte minu artiklist:

„Seda siis majandusest üldiselt. Käesolevas artiklis on erilise tähelepanu all inimeste tegelik lõpptarbimine. Et viimase täpset suurust Eesti andmebaasidest pole võimalik saada, siis kõige lähemale pääseme SKP deagregeerimiskomponendi P31 kaua. Seepärast on järgmisel joonisel võrreldud kahte suurust: SKP inflatsioonivaba komponenti (SKP ahelväärtust) ja lõpuks seda väetikest P31-e.

Allikas: Eesti Statistikaamet

Mis näeme? Seda, mida igapäevaeluski näeme – reaalne elanikkonna poolt tarbitud kogurikkus ei ole suurenenud võrreldes 2005nda aastaga. Ei hakkagi suurenema, sest eesti rahvusliku majanduse tootlusvõime on hävitatud rahvusliku panganduse hävitamise läbi. Rahvuslik majandus on hävitatud omakorda aga rahva riiklusvõime hävitamise eesmärgil. See oli ja on Euroopa Liidu kui föderatsiooni peaeesmärk. Saadud majanduslik kasum on selle kõrval teisejärguline.

Kas selle lõppjärelduse väljaütlemiseks oli siis vaja läbi kaevata kogu riiklik andmebaas? Oli vaja, sest kõik see, mis ütlevad võimukandjad teisiti kui artiklis öeldud, on nüüdsest tõestatud valetamiseks. Avalikes andmebaasides täpsemat tõde ei ole. Salatatud andmebaasid on eraldi jutt, mis muidugi samuti jutustamist vääriks.“

Vello Leito

24.01.2013

963 total views, 6 views today

Vello Leito: Eesti on Euroopa Liidu suhtes räigelt pealemaksja

Eesti ”euroülistushümnil” on kenad sõnad, et ühe raha annad, neli raha saad … . Peaaegu sama kenad, kui laulul Leninist … ja silitas hellalt pead. Ka ülistuslaul vastastikku kasulikule koostööle pole paha, tuletab kangesti meelde vemmallaulu, et ühele kurgid ja teisele raha. Kuhu ja kuidas raha läheb, see sobib analüüsiks igati, sestap siis operatsioonilauale esimeses järjekorras.

Sisemajanduse koguprodukti (SKP) deagregeerimisel reastuvad komponendid selliselt (ESA 95): SKP > välismaalt saadud esmased tulud > välismaailmale makstud esmased tulud > kogurahvatulu (RKP) >… jne. Seega RKP erineb SKP-st väljaveetud/sisseveetud tulude poolest ja lahutades esimesest teise saame riigi ettevõtlustulude bilansi. Teemegi nii, tabel tulgu miljardites eurodes jooksevhindades, nii nagu on ESA andmebaasis (Tabel RAA014):

Aasta SKP Saadud tulud Väljaviidud tulud RKP Eesti netotulu Makstud EL

liikmemaksuks

2007 16,07 1,28 2,34 15 -1,06 0,16
2008 16,3 1,24 2,11 15,43 -0,87 0,16
2009 13,83 0,8 1,2 13,44 -0,4 0,14
2010 14,3 0,85 1,56 13,59 -0,71 0,14
2011 15,97 1,02 1,82 15,16 -0,85 0,16

 

Seega sai Eesti tulude väljavoolu tõttu aastatel 2007-2011 kokku kahjumit 3,89 miljardit eurot ja maksis EL kassasse 5 aasta jooksul lisaks sellele veel liikmemaksuna 0,76 miljardit. See teeb kokku 4,65 miljardit kahjumit. Vaatluse all on märgitud ajavahemik aga sellepärast, et aastal 2007 käivitus ”euroülistushümn”: ”ühe raha annad, neli raha saad …!”

Täpsemalt, mis me sendipealselt saanud oleme? Teoreetiliselt peaksime olema saanud 2012 aasta alguse seisuga: 3,4 : 7=0,5 miljr € aastas >< 5 aastat, seega ühtekokku 2,5 miljr €. Viie aasta peale tuleb välja niisiis, et:

- Eesti riik on saanud faktiliselt ettevõtluskahjumit 4,65 miljardit;

- teoreetiliselt peaksime olema saanud kasumit 2,5 miljr € nn eurotoetuste näol.

Viimane number esindab teoreetilist maksimum, kui kõik euro”toetused” Eestisse jõuaksid. Ent pole seni jõudnud ja ei jõuagi, ning seda mitmel põhjusel. Aasta tagasi oli välja makstud ainult 32% kogusummast (http://toetustasku.blogspot.com). Aga isegi kui jõuaksid, siis kui palju sellest jõuab eesti majandusse, st residentide majandustegevusse ehk rahvuslikku majandusse ja kui palju mitteresidentide majandustegevusse? Andmed selle kohta on salastatud (alates aastast 2000 on ettevõtluskapitali mõõtmisel residentidel ja mitteresidentidel vahetegemine ära jäetud). Noh, kui nii, siis ei jää midagi muud üle kui tuleb võtta aluseks hinnangulised suurused. Kogu ettevõtluskapitalist ca 80% moodustab mitteresidentne ettevõtluskapital, seega läheks mitteresidentidele ka vähemalt 80% eurotoetustest, sest mitteresidentide majandustegevus Eestis on eurotoetuste jagajate jagamistes ülivõrdes eelistatud residentidega võrreldes. See teie teadlikkusele vundamendiks!

Nii saamegi, et võib-olla tuleb Eestisse euro”toetusi” (loe EL majandusagresiooni raha) ajavahemiku 2007-2011 eest 0,5 miljardit aastas, millest ümmarguselt 1/5 läheks eesti rahvuslikku majandusse, mis teeks välja vaid 0,1 vaevast miljardit aastas (samal ajal maksame igal aastal puhast raha EL liikmemaksuna ca 0,16 miljr eurot)!

Lõppkokkuvõtteks üks ”pisiasi”. See 0,1 miljardit pole nimelt mitte netoraha – nagu SKP deagregeerimisel – see on summa, mis läheb esmalt majanduskäibesse, millest kodanikule lõpptarbimiseks teisendub vaid väike osa. EL liikmemaksuks läheb aga täies ulatuses puhas sularaha. Imesta, kui varmad on eurofiilid seda unustama!

Sit venia verbo: ”Eurohümnil” kenad sõnad, tegelik elu räpane: Eesti on Euroopa Liidu suhtes netoandja – annad kümme raha, saad ühe raha tagasi. Kui hästi läheb.

Ad vocem: Eestil ei lähe EL-s kunagi hästi.

Vello Leito

22. august 2012

833 total views, 7 views today

Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt II

Rahvusvaheline Valuutafond, andmed 2010

Tuhat USD inimese kohta aastas

2. Luksemburg, 80,1

4. Norra, 53,5

6. USA, 48,4 9099

8. Šveits, 43,4

9. Holland, 42,1

10. Austria, 41,8

13. Rootsi, 40,4

15. Iirimaa, 39,6

16. Island, 38,1

18. Belgia, 37,7

20. Taani, 37,1

21. Soome, 36,2

22. USA, 36,1

23. Prantsusmaa, 35,2

28. Hispaania, 30,6

29. Itaalia, 30,5

31. Sloveenia, 28,6

34. Tšehhi, 27,1

36. Kreeka, 26,3

41. Portugal, 23,4

42. Slovakkia, 23,3

43. Eesti, 20,4

44. Poola, 20,3

46. Ungari, 19,6

48. Leedu, 18,9

53. Venemaa, 16,7

56. Läti, 15,7

61. Valgevene, 15,0

129. India, 3,7

 

CIA Factbook, andmed 2011

Tuhat USD inimese kohta aastas

3. Luksemburg, 34,7

6. Norra, 53,3

9. USA, 48,1

10. Šveits, 43,4

11. Holland, 42,3

12. Austria, 41,7

15. Rootsi, 40,6

17. Taani, 40,2

18. Iirimaa, 39,5

19. Soome, 38,3

20. Island, 38,0

21. Saksamaa, 37,9

23. Belgia, 37,6

26. Suurbritannia, 35,9

27. Prantsusmaa, 35,0

32. Hispaania, 30,6

33. Itaalia, 30,1

35. Sloveenia, 29,1

37. Kreeka, 27,6

40. Tšehhi, 25,9

45. Slovakkia, 23,4

46. Portugal, 23,2

49. Eesti, 20,2

50. Poola, 20,1

51. Ungari, 19,6

53. Leedu, 18,7

56. Venemaa, 16,7

63. Läti, 15,4

67. Valgevene, 14,9

77. Rumeenia, 12,3

135.India, 3,7

Võimalik oleks lisada veel mitmete organisatsioonide poolt koostatud tabelid, kuid piisab sellestki. Eurostatil ilmselt vastav tabel puudub – siin oleks see igati omal kohal. Tabel küll on, ent mitte numbrilisel kujul, vaid riigid on järjestatud EL(27) keskmise väärtuse suhtes protsentuaalselt. Aga see pole see. Meid esmajoones huvitavad riigid olen koondanud tabelisse:

Riik MP IMF CIA FB
Tsehhi 39./24,5 34./27,0 40./25,9
Slovakkia 40./23,3 42./23,3 45./23,4
Poola 47./19,8 44./20,3 50./20,1
Ungari 45./20,5 46./19,6 51./19,6
Eesti 44./20,7 43./20,4 49./20,2
Leedu 50./18,4 48./18,8 53.18,7
Läti 53./16,3 56./15,6 63./15,4
Venemaa 46./19,9 53./16,7 56./16,7
Valgevene 65./13,9 61./15,0 67./14,9

Kas jõudsime tõele lähemale? Kuigivõrd, aga kaugeltki veel mitte tõeni. Selge on, et erinevate allikate järjestused vänderdavad üksteise suhtes pahasti ja arvandmed erinevad üksteisest oluliselt. Või siis kohati jälle vastupidi – näib, et andmed on üksteise pealt maha kirjutatud ilma omapoolse teabetöötluseta.

Selgub ka huvitavat. Väike avastus on see, et Leedu, Läti, Venemaa ja Valgevene pole selle mõõdiku järgi sugugi mitte erinevatelt planeetidelt pärit, vaid laiusa sõbralikult koos. Keskmestades nende kohta käivad arvandmed saame järjestuse:

Leedu 18,6; Venemaa 17,8; Läti 15,7; Valgevene 14,6.

Vene rahvas pole niisiis sugugi masendavalt vaene nagu laialehelised kommentaatorid seinast seina häälutavad. Siit vinklist vaadates on vene rahvas paremas seisus kui Läti ja napilt vaid leedulastest maas. Seejuures arvestagem, et toodud numbrid pole enam pelgalt padupoliitilised loosungid, tegemist on siiski SKP-ga ostupariteetsuse alusel ja veel elaniku kohta.

GDP (PPP) per capita parameetri esinduslikkus ja täpsus viiks meid tõele hästi lähedale, kui mitte riigid ise oma andmetega ei manipuleeriks. Seepärast on siinkohal lihtne järeldada, et otsinguid inimeste heaolu pädeva numbrilise väljendamise vallas tuleb jätkata, pelgad SKP numbrid – rafineeritult või siis toorelt – on suurel määral vaid riikide ülespumbatud musklite paraad. Sellel paraadil saavad eelise ebaausad riigid (nagu Eesti) ausate riikidega võrreldes, näiteks Soome. Minu hinnangul on Soome statistika üks ausamatest EL-s. Piirid pätistunud riikidele seab vaid usaldatavuse kriitiline piir, sest mingist piirist alates hakkavad võltsitud andmed oma eesmärgile vastu töötama – tekib tõsiseltvõetavuse kriis ja naeruväärsus. Selle kohapealt üks hea näide eurostatilt endalt võtta, selgub, et võltsing on täiesti kasutatav meetod ka EL statistikas.

Minu ees on tabel, kus EL liiduvabariigid on reastatud SKP järgi ostupariteedi alusel inimese kohta – siis igati autoriteetne hinnalipik. Võrreldud on riikide kogutoodangut EL( 27)=100 skaalal ja kahel ajahetkel: aastal 2004 ja aastal 2011 (vt ka Ines Kuusiku 21.06.2012 artiklit E24 Postimehes: „Eestlaste ostujõud on euroliidu keskmise suhtes tõusnud kümnendiku võrra“). Eesti puhul on numbriteks 57% ja 67% EL keskmisest, seega siis 7 aasta jooksul oleks Eesti ostujõud kasvanud justnagu 18%. See on selge usaldusväärsuse kriitilise piiri ületamine. Eesti Statistikaameti andmetel kasvas SKP ahelväärtus (kogutoodang taandatult inflatsiooniga) selles ajavahemikus vaid 7%. Artikli edenedes toon teieni ühe eurostati enda tabeli, mis ühemõtteliselt saadab need 18% nonsenssoloogia rubriiki.

Otsinguid inimeste heaolu mõõtmise adekvaatse meetodi/arvandmete kogumi leidmiseks tuleb jätkata veel ühel olulisel põhjusel. Nimelt erinevates riikides transformeerub erinev osakaal koguproduktist selleks rikkuseks, mis jõuab otseselt inimesteni. Seega edasi saab viia vaid tee, mis jõuab lõpuks elanikkonna poolt tehtavate otsekulutusteni.

Tundub, et lihtne, arvuta vaid välja keskmise netopalga/-sissetuleku ostjõud ja tõde taskus. Selles suunas on statistikute mõtted loomulikult ka liikunud, sest põhimõtteliselt on see õige suund, kuid kasutamiskõlblikkuse rikub järjekordselt asjaolu, et keskmine netopalk on riikide poolt hõlpsasti manipuleeritav ja ilusaks jumestatav, nii nagu paljudes riikides seda tööd tegelikult ka tehakse. Usaldusväärsuse rikub veel teinegi asjaolu. See tuleneb faktist, et keskmise netopalga ostujõud ei ole jäigalt seotud teiste reaalsete ja kontrollitavate esmaste makromajanduse arvnäitajatega. Netosissetuleku ostujõud on tuletatud näitaja ja selle suurus sõltub tuletaja meelevallast, ristkontrolli võimalus puudub. Seepärast keskmise sissetuleku ostujõud omab vaid niipalju väärtust, kuivõrd on usaldust riigi statistika aususe vastu. Siinkohal veelkordselt hoituseks: riikide väljundstatistika on suuresti vaid globaalne poliitiline näitemäng, tõeni jõudmine võib nõuda kangelastegu.

Sobiva näite pakub Eesti Statistikaamet. Lisaks faktipõhisele Maksu- ja Tolliameti aritmeetilisele ja mediaankeskmisele palgale pressib ta omalt poolt veel küsitlustepõhist aritmeetilist keskmist palka, mis erinevad omavahel ca 12% ESA suurema palganumbri kasuks. Näiteks k.a I kvartalis oli EMTA andmetel keskmine brutopalk 757 eurot (11844 krooni) ja ESA poolt pakutud 847 eurot (13260 krooni). ESA juhtum illustreerib kenasti, miks tõeotsingud keskmise neto-/brutopalga ostujõu kaudu ei saa olla edukad.

Statistikas (ühe) kõige usaldusväärsema näitajana elanikkonna käsutuses oleva ressursi määramisel on oma õige koha leidnud tegeliku individuaalse tarbimisega seotud kulutuste suurus.

Järgneb …

Vello Leito

17.07.2012

872 total views, 5 views today

Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt I

Makroökonoomika ei ole täppisteadus, pole ta kaitstud tõlgendamisvääratuste eest ja tundedki võivad pilti rikkuda. Kuid analüüsi ja ristkontrolli tulemusena on võimalik tõele comme si, comme ca jälile jõuda. Massimeedia, suures uhkustundes oma “kompetentsi “ üle, skandeerib väsimatult mõistet SKP, mis peaks nagu olema üks väärt tollipulk mõõtmaks majandust. Aga ei ole. Siit ka vajadus teema põhjalikumalt ja faktofiilselt lahti rääkida; sealjuures rahvusvaheliste teabeallikate kaasabil.

Esmaseks eesmärgiks on selgeks teha, et SKP mõõde ei sobi kõrvutama riike kogu laiast maailmast, sest igas riigis on oma kohalik hinnatase ja inflatsiooni määr. Need kaks teevad riikidevahelise objektiivse otsese võrdluse võimatuks ja avavad uksed-aknad manipulatsioonideks majanduse numbrilise väljanägemise kallal – ikka võimukandjatele meelepärasel moel. Seepärast on majandusanalüütikasse ajast ammusest sisse viidud SKP mõõtmine-taandamine ostupariteetsuse alusele (inglise keeles: PPP-based GDP) ja riikliku majanduse koguprodukti hindamine ka per capita (inimese kohta) dimensioonis.

Sedamoodi toimides on võimalik jõuda riikide ja nende elanike elatustaseme võrdlemisel rahuldava usaldusväärsuseni, sest eks riikliku majanduse eesmärgiks olegi elanikkonna heaolu tagamine, elatustaseme tõstmine. Selle saavutamise tase teiste riikidega võrreldes näitab riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet, mille mõõtmiseks sobib tollipulga asemel pariteetsusmeetod.

Järgnev on valikväljavõte CIA The World Factbook tabelist, mis võrdleb riikide SKP mahtusid ostujõu pariteetsuse alusel (2011. a. andmed) . Terviktabel asub aadressil: http://www.cia.gov/library/publications/the-world-factbook/, link: The World Factbook + Guide To Country Comparison.

1. European Union,   $15 390 000 000 000

2. United States,   $15 040 000 000 000

3. China,   $11 290 000 000 000

4. India,   $4 463 000 000 000

5. .Japan,   $4 389 000 000 000

6. Germany,   $3 085 000 000 000

7. Russia,   $2 380 000 000 000

8. Brasiilia,   $2 282 000 000 000

9. . United Kingdom,   $2 250 000 000 000

10. Prantsusmaa,   $2 214 000 000 000

11. Itaalia,   $1 822 000 000 000

14. Spain,   $1 411 000 000 000

21. Poland,   $765 600 000 000

23. Netherlands,   $705 700 000 000

32. Belgium,   $412 000 000 000

34. Sweden,   $379 400 000 000

36. Austria,   $351 400 000 000

38. Switzerland,   $340 500 000 000

39. Ukraina,   $329 000 000 000

41. Greece,   $308 300 000 000

46. Czech Republic,   $272 200 000 000

47. Norway,   $264 500 000 000

49. Romania,   $263 900 000 000

51. Portugal,   $246 900 000 000

54. Denmark,   $206 800 000 000

55. Finland,   $186 700 000 000

56. Hungary,  $195 300 000 000

57. Ireland,   $181 900 000 000

61. Belarus,   $141 200 000 000

63. Slovakia,   $126 900 000 000

71. Bulgaria,   $101 200 000 000

88. Lithuania,   $61 300 000 000

89. Slovenia,   $58 560 000 000

97. Luxembourg,   $43 550 000 000

105. Latvia,   $34 580 000 000

111. Estonia,   $27 020 000 000

146. Iceland,   $12 330 000 000

Nii, mis kasulikku saame sellest tabelist? Ei midagi erilist, pigem lihtsalt huvitav teada, kui palju ühed riigid rikkust kokku kühveldavad ja teised kokku kraapida-kröönida suudavad. Samas on see tabel siiski informatiivsem tavalisest SKP rivistustabelist, sest rikkus on sedapuhku reaalne, ostujõu alusel esitatud põhimõttel, et kui palju on riik rikkust peopeale  saanud.

Selleks, et tõusta informatiivsuses uuele tasandile tuleb kogurikkus jagada riigi elanike arvuga, saamaks teada kui palju iga kodaniku peale reaalset rikkust jaguks kui see inimeste vahel laiali jagada. Pealtpoolt jagamistehet saame kätte juba tähtsa näitaja millel nimeks sisemajanduse koguprodukt elaniku kohta püsihindades ostujõu alusel. Inglise keeles: GDP (PPP) per capita. PPP väjakirjutatult näeb välja nii: purchasing power parity (=ostupariteet).

See näitaja on oluline, sest pole enam tegemist riikide endi butafoorilise mahhineerimisega SKP numbrite maailmas, nii nagu see praegu täies näitemängulisuses Eestis käib ja millele Krugman mõnusalt ironiseerides hoogu juurde annab. Pole enam see näitemäng, kus keegi kellelegi pihta ei saa, sest pariteetsusmaailmas ei ole tõde enam veniv, teemad libedad. Egas asjata ole Eesti statistika tehtud ostujõu pariteetsusvabaks nii per etat kui per capita. Samas olgu hoiatatud, et pika nimega näitaja ei ole veel otseselt elaniku kätte jõudva reaalse rikkuse täppismaht, sest pärale jõuab vaid osa sellest.

SKP (PPP) per capita suurusi arvutavad välja paljud rahvusvahelised organisatsioonid, sealjuures OECD, Eurostat, IMF, Maailmapank, CIA World Factbook jne. Järgnevalt on sellest aspektist pakutud riikide kaks valikuliselt lühendatud tabelit-paremusjärjestust. Allikas asub aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_GDP_per_capita .

Maailmapank, 2010. aasta andmed:

Tuhat USD inimese kohta aastas

1. Luksemburg,  86,1

4. Norra,  57,2

8. USA,  47,1

9. Šveits,  46,4

10. Holland,  42,2

12. Taani,  40,2

13. Austria,  40,0

14. Kanada,  39,1

15. Rootsi,  39,0

17. Belgia,  37,6

18. Saksamaa,  37,4

19. Soome,  36,5

20. Suurbritannia,  35,7

21. Island,  35,6

23. Prantsusmaa,  34,1

24. Jaapan,  33,7

25. Hispaania,  32,2

26. Itaalia,  31,9

28. Euroopa Liit,  31,7

30. Lõuna-Korea 29,1

32. Kreeka,  28,4

33. Sloveenia,  26,9

38. Portugal,  25,4

39. Tšehhi,  24,5

40. Slovakkia,  23,3

44. Eesti,  20,7

45. Ungari,  20,5

46. Venemaa,  19,9

47. Poola,  19,8

50. Leedu,  18,4

53. Läti,  16,3

56. Türgi,  15,7

60. Rumeenia,  14,5

64. Bulgaaria,  13,9

96. Hiina,  7,6

97. Ukraina,  6,7

127. India,  3,4

 

Järgneb …

Vello Leito

22.06.2012

1,755 total views, 7 views today

Vello Leito: Vale, statistika, riiklik vale

Oma 09.05.2012 artiklit: „Statistikaamet ning Maksu- ja Tolliamet – faktofoobsed ja valelikud“ kirjutades oli pidevalt selline tunne, et lõplikku tõde pole ma ikkagi kätte saanud. Nüüd olen, vähemalt sel määral, mis mind rahuldab ja rõõmsaks teeb. Eelmise artikli järel jäi vaevama arusaamatus, et miks Statistikaamet (SA) ei anna palgasaajate arvu, kuigi alati iga kvartali lõppedes ütleb kui suur oli muutus eelmise kvartaliga võrreldes. Kummaline ju! Miks Maksu- ja Tolliamet (MTA) ütleb iga kvartali kohta palka saanute koguarvu aga ei avalikusta kui paljud nendest olid täispalgalised ja kui paljud osaajalised ehkki tegemist on oluline teabega, mille kaudu avaneb tööpuuduse ja -hõive blokk. Rohkem kui kummaline!

Et küsimustele vastused saada tuli kõigepealt ühemõtteliselt ära otsustada see, kumma ameti info võtta aluseks, millele taandada ja millest tuletada ülejäänud andmed. Hõlbus oli jõuda veendumusele, et kasutada saab üksnes MTA andmebaasi, sest võltsimine maksustatavate palgatulude osas ei ole niisama lihtviisiliselt võimalik kuna kogutud maksud moodustavad riigieelarve summad ja need on konkreetsed, kontrollitavad ja ka kontrolli all. (See siiski ei välista, et valitsusel ei võiks olla ka salajane varieelarve, nagu aeg-ajalt netikommentaatoritest kõiketeadjad väidavad). SA võib oma numbrid võtta laest või prügikastist, neile kõlbab kõik.

2011. aasta kohta saame nende kahe ameti vahendusel teada järgmised tähtsad faktid/väidetavad faktid:

2011. aastal maksti palka kokku 618,3 tuhandele töötajale (MTA);

2011.a I kvartalis maksti palka kokku 513,1 tuhandele (MTA);

2011.a. I kv keskmine brutopalk oli 703 eurot (MTA);

2011.a. I kv keskmine brutopalk oli 792 eurot (SA).

Esimeseks põhiküsimuseks tõusetub kohe see, kui suur oli täistöökohaga töötajate arv 2011.a. I kvartalis, sest sellest numbrist hakkab lõngakera hargnema. Täiskohaga töötajate numbriline suurus on viimaste aasta jooksul olnud peaaegu muutumatu. MTA puhul kujuneb isikute koguarv, kellele aasta jooksul palka üldse makstakse, sel viisil, et igas kvartalis lisandub täiskoormusega töötajatele püsiv arv uusi isikuid – osaajaga töötajaid – kes kõik aasta lõikes kokku summeeritult annavadki eespoolmainitud 618,3 tuhat palgasaajat 2011. aastal.

Nüüd pange tähele. I kvartalis oli 513,1 tuhat töötajat, mille moodustasid ühiselt nii täis- kui osaajalised töötajad. Kolme järgneva kvartali jooksul lisandus sellele 618,3–513,1=105,2 tuhat uut osaajaga töötajat, seega kvartalis ca 35 tuhat. Nii saabki küsida, et kui palju oli I kvartalis täiskohalisi? Elementare: 513,1–35=478,1 tuhat, ≈480 tuhat! Tulemuse täpsusklass orienteerivalt +/- 5 tuhat täispalgalist.

Veelkord, miks see number on nii tähtis. Nimelt sellest tuleneb töötuse arvestuses oluline võrdlusnumber Eesti tööjõu-uuringu (ETU, www.stat.ee/tooturg; joonis 1) teabeplokiga. Näeme ootuspäraselt, et ETU, MTA ja SA andmetel omavaheline kokkulangevus puudub. ETU tabelis on täishõivega töötajate arvuks 2011 aastal lausa 544,6 tuhat täiskohalist, pooleteralisi on 64,5 ja vaeghõivatuid 12,4 tuhat.

Meeldiva üllatusena üks otsustava tähtsusega näitaja on veel haardeulatuses. Teame, et Statistikaamet leiab keskmise brutopalga väga lihtsalt – kõik palgasaajad tihendatakse täistööpäevalisteks ja seejärel kogu brutopalkade fond jagatakse saadud arvuga. 2011 aastal I kvartalis oli SA poolt leitud brutopalka suuruseks 792 eurot, MTA 703 euro vastu. Lihtne arvutus annab tulemuseks, et SA on keskmise brutopalga arvutamisel võtnud täispalgaliste arvuks: 513,1×703:792=455,3 tuhat! Aga kustkohast ta selle numbri võttis? Riskin ühemõtteliselt väita, et nemad ei võtnudki, see number antakse valitsuse poolt ette, et keskmine n.-ö fantoombrutopalga number oleks täpselt selline nagu valitsevad parteid soovivad. Sel võluval viisil olemegi saanud ühe ja sama näitaja kohta – täispalgaliste töötajate arv 2011 aasta I kvartalis – kolm erinevat numbrit: 455.3, 480.0 ja ETU poolt lausa 544,6 tuhat. Tõsi, viimane on 2011 aasta keskmine väärtus, mis siiski vaid vähe erineb I kvartali väärtusest. Saabusime Münhausenlandi.

Kiil

Vahepalaks üks E24 Postimehest kopeeritud kommentaar arvude etteandmise kohta:

28.05.2012 09:49

Töö ja palk :

Statistkasse läheb kreskmine palk töö eest, mida normaalses riigis tehakse normtundidega, see on 40 tunnise töönädalaga. Meil on igalpool väänatud-suunistega statistika! Kui vaadata palju me oleme reformaritelt saanud valesid, Suuri Valesid, siis kinnimaju tuleb kiiresti juurde ehitada. Valetada pole ilus. Aga see, mis tuleb peale suurt valet on … statistika! Sellega saab kõike tõestada kui valim teha vastavalt suunistele. Suunistest rääkis vanasti praeguste suuniste koostajate “leivaisa”! Meiega võite kindel olla! Maailma lõppu ei tule! Tuleb ühe rahvuse väljasuretamine! JOKK“

Aeg kokku võtta, analüütiline jahisaak üle vaadata. Selge on see, et Statistikaameti andmeid ei saa uskuda teisiti kui vaid usaldusväärse ristkontrolli positiivse tulemuse toel. Kuigi Statistikaametile näikse kõik lubatud olevat, siis see ainult näib nii. Omal vabal tahtel riigiamet andmeid võltsida ei saa, ta saab seda teha üksnes valitsuse käsul. Ja Statistikameti valeteave ei ole mitte enam ühe ameti väärinfo vaid on riiklik vale.

Väga keeruline peaks olema kahe ameti väljundandmed kokku klappida nii, et otsest võrdlusvõimalust mitte kuidagi mitte kuskil ei teki, kuid nad on sellega hakkama saanud. Suhteliselt lihtsalt sel teel, et jagasid manipuleerimis-/võltsimiskohustused kahe ameti vahel ära – sina teenid saatanat siin ja sina seal. Mis selle vaevanägemise eesmärk aga võiks olla? Nagu ikka, väga oluline moonutamine reaalia kirjeldamisel võimuparteide küündimatuse ja riigivaenulikkuse peitmiseks. Nimelt:

1. Lühikeste töösuhete kaudu näidata väga kõrget hõivatuse taset – juba ühekuuline hõivatus aasta sees läheb riiklikus statistikas hõivatusena kirja, (vaata siinkohal veelkord üle ETU tabel aga ära õpi seda Münhauseni belletristikat pähe).

2. Osalise tööhõive tihendamise kaudu täishõiveks tekitada täiesti uus mõõde, keskmine brutopalk Statistikaameti versioonis, mis tegelikust keskmisest (õigeks pidades MTA andmeid) oluliselt kõrgem. Näiteks 2012 aasta I kvartalis oli SA „keskmine brutopalk“ 12% kõrgem MTA keskmisest brutopalgast. Edunumbriteagoonilisele valitsusele hea seegi. Manipulatsioonimeetodi eriti tugev külg on see, et suurust annab vajaduse korral kasvatada karistamatult väga laiades piirides, kasvõi näiteks 20%-ni välja. Karistamatult sellepärast, et taolise saatanliku valevandumise paljastamisega vaevalt, et väga palju friike peale minu on viitsinud tegelda.

Moraal: kui tahad end petta lasta, siis loe statistikat. Kui otsid tõde, siis arvesta, et selleni viiv tee ei ole kullatud kividega kaetud. Kui niisuguseid näed, siis muuda kiiresti legendi!

Vello Leito

30.05.2012

867 total views, 5 views today

Vello Leito: Väited, et eesti majandus kasvab, ei ole tõesed

Üha häälekamaks lähevad väited, et eesti majandus on jälle kasvama hakanud, ja et lausa kiirenevalt!!! Delfi avarustest leidsin isegi sellise paukpealkirja: “Eesti I kv majanduskasv oli Euroopa kiireim.” No ei või olla. Täpsemal uurimisel selgus muidugi, et tolle artikli algallikaks oli ESA 9. juuni pressiavaldus, mille pealkiri kõlab aga sootuks teisiti: “I kvartalis majanduse kasv kiirenes”. Edasi tuleb pressiteates tekst: “Täpsustatud andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2011. aasta I kvartalis eelmise aasta sana kvartaliga võrreldes 8,5 protsenti, … “ Nii, et kasvas ikkagi Eesti sisemajanduse koguprodukt aga mitte eesti majandus.

Ja nii aastast aastasse, peavoolumeedias eesti majandus, siis kui vähegi-vähegi võimalik alati kasvab, seda eriti kartellimeedia pealkirjades. Reaalsuses kasvab aga parimal juhul sisemajanduse koguprodukt, mis aga eesti majandust kohe mitte ei mõõda.

Kui mitmendat korda viimastel aastatel kordan üle, et SKP mõõdab kogu majandustegevust – summarselt nii rahvuslikku kui väliskapitali majandustegevust Eestimaa pinnal. Majandustegevust mõõtvate näitajate hulgast ei saa puhtal kujul eraldi välja tuua eesti majandusnäitajaid (st Eesti rahvusliku majanduse näitajaid),

Kiil

Teoreetiliselt peaks selleks olema justnagu tabeli 10-60 6. rida: reaalne kogurahvatulu, elik rahvuslik koguprodukt, aga ei ole, sest Euroopa Liidu ettekirjutuse alusel retsiti 2006. aastal seegi näitaja ära (vt päiseartikli: “Teadmiste …. ,” 3. ptk). Lähitulevikus püüan selle teema käsile võtta, samuti avalikkuse ette tuua ka teabe varandusliku ebavõrdsuse kohta.

sest juba 2000. aastast alates ei avalikustata ettevõtluskapitali kuuluvust omanikuliigiti ega peeta eraldi statistilist arvestust. Ent midagi siiski välja selgitada saab.

Kui silmas pidada majandustegevuse ühte peaeesmärkidest – majandustulemi jõudmist residendist (Eesti püsielanik) tarbijani, selle jaotumist isikute lõikes – siis kõige tõesema tulemuse annab mediaankeskmise palga ostujõud, sissetulekute jaotus tuludetsiilide järgi ja tegelik tööhõive määr ühiskonnas. Aga kui soovida pilti rikkuse tootmise kogumahust, mis residentideni jõuab, siis ESA ja MTA (Maksu-ja Tolliamet) avalikku teavet silmas pidades annab täpseima tulemuse lõpptarbimiskulutuste suurus. Lõpptarbimine näitab, mis tegelikkuses jõuab rahvusliku majanduse kaudu residentideni.

Lõpptarbimiskulutuste avalikustamise osas on sel aastal toimunud läbimurre. Veel möödunud aasta lõpus, kui kirjutasin oma 50-tuhande tähemärgilist draakonartiklit: “Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?” (vt kodulehe päisest) polnud ESA materjalidest võimalik leida seda kõige olulisemat tabelit 10-60, kuid selle aasta alguses mingil ajahetkel oli tekkinud ESA andmebaasi tabeli RAA14 raamidesse kõik tabeli 10-60 näitajad. Rohkemgi veel, ära on toodud ka ülioluline lõpptarbimiskulutuste näitaja P3, (vt lk 73, “Euroopa Rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995”, lühendatult: ESA 95). Kahjuks pole küll P3 koostisosi P31 (individuaalsed tarbimiskulutused) ja P32 (kollektiivsed tarbimiskulutused), samuti puudub liitnäitaja P4 (tegelik lõpptarbimine) oma koostisosade P41 (tegelik eratarbimine) ja P42 (tegelik kollektiivne tarbimine), mis kõik koos avaksid sügavuti tõe rahvusliku majanduse seisundi kohta tegeliku tarbimise kaudu, ent vägagi palju annab ka ainuüksi mõõde P3 oma numbrilisel kujul.

joonis_17-06-11

Joonisel on graafiliselt esitatud ESA tabelis RAA14 toodud andmed, kusjuures nii SKP kui P3 väärtused on antud ahelväärtustena, st elimineeritud on inflatsiooni mõju. Nagu näete, SKP kasvab reipalt, lõpptarbiskulutused aga kurvalt longus. Mida oligi hädasti vaja teile teada anda.

Vello Leito

15.06.2011

897 total views, 6 views today

Huvitavaid võrdlusi

2. juunikuupäeval avaldas Postimees Online huvitava kirjutise: “Võrdle: palju sai osta kuupalga eest 20 aastat tagasi?” Kommentaariumisse ilmus teksti ja tabavaid võrdlusi kahe päeva jooksul silmapaistvalt tihedas taktis, üle 350. Aga võrrelda saab ainult siis, kui võrdlusbaas on olemas ja see ka õige on. Seepärast olgu siinkohal sissejuhatuseks ära toodud tänase päeva ootuspäraselt täpseim avalik teave palga, töötuse/tööhõive ja SKP väärtuse kohta ajavahemikus 1988-1993.

Sisemajanduse koguprodukt, SKP

Sisemajanduse koguprodukti (SKP) väärtus asus Eestis seniidis 1988. aastal ( ESA, Eesti Statistikaamet), sealtmaalt algas langus. Kui võtta 1988.a. SKP võrdseks 100 protsendiga, siis aastate lõikes olid SKP väärtused sellised: 1989 – 99%, 1990 – 81%, 1991 – 81%, 1992 – 69,5%. Miinimumpunkt läbiti 1994. aastal kui SKP väärtus langes 62,3 protsendini maksimumväärtusest. Seega viibis Eesti majandus 1991. aastal majanduslanguse kõige kiiremas faasis, rubla rahana enam ei toiminud, seda asendasid “lepalehed”. Seetõttu võttes võrdlusbaasiks 20-aasta taguse hetkeseisu ei ole meil tegemist mitte võrdlemise, vaid inimeste tahtliku eksitamisega kartellimeedia poolt. Võrdlemisest saab rääkida vaid siis, kui referentsaastaks võtta 1988. aasta või siis ajaperiood enne seda.

Inimeste sissetulekud, palk

ESA poolt tevitatud aritkmeetiline keskmine palk 2011. a. I kvartalis on 12 397 krooni brutona jooksvates hindades. Seda palganumbrit võrdlustes kasutada ei saa, sest tegemist on ESA “küsitluse” andmetega. Täpsem avalik teave pärineb Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmepangast, mille järgi 2011. a. I kv mediaankeskmine palk oli 8659 krooni bruto, jooksvates hindades.

Tööpuudus, tööhõive

2010. aastal oli Eestis 1 034 800 inimest vanusevahemikus 15-74 aastat, neist majanduslikult aktiivseid inimesi oli 687 000, mis teeb võimalikuks maksimaalseks tööhõiveks 66,4%. MTA andmetel 2010. aastal kvartaalne keskmine tööhõive oli 530 451, seega tööpuudus 22,8%, juhul kui võtta aluseks, et kõik hõivatud olid täistööpäevased. Tegelikult moodustas täishõive 89%, mistõttu tööpuuseks 2010. aastal kujunes 24,9% kui taandada hõivatus täistööpäevasele hõivele.

Kontrollnumbreid silme ees hoides on üsna hariv lugeda artikli kommentaariumi. Järgnevalt on toodud osa huvitavamatest kommentaaridest.

Kalkun Kolja, 22.05.2011 10:48

eelmise sajandi seitsmekümnendatel, maksis NSVLiidus 1 kWh ühe faasilist elektrienergiat 4 kopikat, 1 kWh komefaasilist nn. “tööstusvoolu” 3 kopikat ka kui oli korrusmajja paigaldatud elektripliidid köökidesse, siis lausa 2 kopikat 1 kWh. samal ajal maksis ka autobensiin A-66 6 kopikat liiter, A72 7 kopikat liiter ja AI-91 9 kopikat liiter. Diiselkütte ja ajukütte hind oli 4 kopikat liiter. kilo (liiter) masuuti maksis kolm
kopikat.Kilo sealiha maksis 2 rubla, keeduvorst 2,10 – 2,40 rubla, olenevalt nimetusest, kilo. Pudel “Ziguli” õlletit koos taaraga 33 kopikat, pudel viina 2,52 – 3,07 (Viru Valge), pudel “Vana Tallinna” 3,77 pudel konjakit 4,12 pakk võid 68 kopikat, kilo suhkrut 78 kopikat ja liiter piima koos taaraga 46 kopikat…..
Elektriku keskmine palk (puhtana kätte) oli 157 rubla.
Kahe toalise ligi 40 m2 (hruštšovka) korteri üür koos elekti, kütte, sooja ja külma veega oli alla 15 rubla. Sest 1 m2 külma vett koss kanaliseerimisega maksis 4 kopikat, kuum vesi 1,5 rublat per nägu keskküte, 4,5 rublat korteri kohta ja korteri ruutmeetri üüri hind oli 13,2 kopikat 1 m”….

Harju Loogiline, 02.06.2011 12:52

arvab, et pigem on kurtjatest enamusel raha otsas eluasemekulude tõttu, aga mitte ületarbimisest. Pole ju suurt vahet, kas maksta kolmandik palgaraha ära pangalaenuks või kelleltki üüritava pinna eest. Väga vähesed saavad ärbelda omanikule tagastatud varaga või nüüdseks juba päritud pinnal elamisega – need vähesed leiavadki Ideoni artiklist selguvalt, et nende hinnangul on elujärg neil paranenud.
Sina ütled, et “hinnad pole tõusnud võrdluses palkadega”. Mina ütlen, et palgad olid “keskmised” vanal veneajal faktiliselt enamusel, nüüdne keskmine aga on saadud “ametlikust statistikast” tulenevalt. Vene ajal oli harv juhus kui mõni hind muutus, täna ei julge homse ees aga midagi kindlat väita.

ikka 02.06.2011 12:56

Võrdleme ka elamiskulusid, kütet, elektrit, leiba, raamatuid jms. võrreldavat. Ja võtame aluseks miinimumpalga (kaheksakümnendatel 60 rubla). Saame Eesti krooni kursiks laias laastus 1 tollane ruble=100 eeku. Või 6 eur. Sellega tuli üksik inimene kuidagi toime ja sai ikka pidus ja kinos ka veel käia. Meditsiinis ei olnudki “omaosalust ja ka hambaravi oli meditsiin…

Aga noh, millestki on hakanud tulema see massiivne ajupesu. Võrrelda saaks veel ka ehk mediaanpalka (no see oli tollal laias laastus 90 rubla) praegusega. Ikka on praegune seis kehvem. Võib-olla arvutaks, mitu mobiiltelefoni saab praegu osta ja palju tollal?

Tom1016, 02.06.2011 13:06

157-rublane netopalk oli 70ndatel linnaelanike hulgas raudselt üle keskmise, sest miinimumpalk oli 70 ja kontoritöötajad, meditsiini, hariduse ja kultuuri valdkonnas tegutejad said enamasti 100-120 rbl kuud bruto.
Ma ei mäleta täpselt, kui suur oli tulumaks, aga vist oli 8 % ja see isegi progresserus natuke!
Tootmistöölised tööstuses ja ehituses olid tükitöö peal ja teenisid 150-250 rbl bruto kuus.
Maal teenisid traktoristid ja lüpsjad sageli isegi 300-400 rbl kuus ehk sama palju kui kõrgkooli professor.

Mida te virisete, 02.06.2011 13:23

Kuule võta veidi tooni maha!See 840 EUR keskmise palgana on ju rumalate lollitamiseks.Kas tead, kui palju saab näiteks supermarketi kassapidaja palka?Või lihakombinaadi lihatsehhi töötaja?Või puiduettevõtja masinajuht?Kui palju ta oma palga eest suudab toiduaineid ja bensiini osta?
See ca 13000-ne keskmine kroonikuupalk on ju ulmeline, sisaldades ka Sandor Liive 200000-se palga.Keda sa, seltsimees, siin rumalaks teed?Lisame siia ka meie praegused pensionärid, töötud, üksikemad…Sinusuguste lemmikfraas on: mis te virisete, kiunute jne.Tule maa peale!
Muide, vene ajal lubas pension lahedalt ära elada.

Badge, 02.06.2011 13:49

Tegelikult peaks arvutama nii: nõukaaegne hind korrutada kolmega (kurss saksa margaga), siis korrutada 8-ga (krooni ja marga vaheline kurss) ja siis jagada 15,6466-ga. Siis tekib nii ja naa.
Võiks ka panna rubla võrduma euroga (80-ndad, enne kui hakkas hüperinflatsioon), siis oli palganumber enam-vähem sama, mis praegu. Mingil juhul ei tuleks arvestada praeguse ulmelise statistilise keskmise palgaga, enamus inimesi saab ikkagi 300-400 EUR-i. Kuna väga palju on töötuid, siis väike vähemus oma müstiliste palkadega tõstavad ka keskmise müstilisele tasemele.

Ikka, 02.06.2011 14:00

Kuule, vigastuse korral vanaema ravis – bronhiidiga lendasid haiglasse ilma iasuguse jututa ja olid seal 14 päeva, mitte ei vedelenud poolkoomas kusagil kodus, kust peab veel komberdama poodi endale süüa otsima. Kopsupõletikuga 28 päeva ja ei mingit juttugi, et tarvis tööle või tont teab kuhu. Vormsis oli täisvarustusega haigla, kuhu vajadusel ka opibrigaad helikopteriga viidi. Mandlioperatsiooniks ei olnud suuteline ainult paar haiglat, vaid iga rajoonihaigla jne. jpms. Taastusravi (iseküsimus, mis tasemel) oli samamoodi suisa kohustuslik kui vaja ja tehti ka tollases mõttes imesid (Seppo kliinikut mäletad üldse?)…
BS, meditsiinist on meile jäänud hale vari ja mõttetult seisvad masinad, millele pole aiglates personaligi, kes oskaks sissegi lülitada…

ka elektrik, 02.06.2011 14:11

Jõudsin tööturule 70ndate keskel ja sai abitöölisena elektrikute juures ~200 rubla palka, töömehed said suvel vähemalt 300 ja häälestaja (ainuke ELEKTRIK) sai 400-450 rubla. Tõesti ei tea palju need mehed talvel palka said, kuida ka talvel tööd neil jagus. Ametikooli lõpetamise järel oli valda, kas elektriinsener (120 rbl )või VI kati elektrik minimaalselt 180 rulase palgaga, pole vist keeruline valik? Jah maal oli traktoristidel hooajal vägevad palgad aga aasta keskmisena oli meil suurim palk lüpsjatel (olid selle auga ka ära teeninud), järgnesid elektrikud. Üldiselt vene ajal ajudega tööd ei hinnatud (kontorirotid, spetsialistid, õpetajad) aga mõned töölisametid jäid “muiduleivasööjate” ja mustatöötegijate vahele ja olid päris hea palgaga.
Võin eksida aga minu arust püsisid enamus hinnad 75-85 enamvähem paigas, edasine võrdlus ongi keeruline. Enne hinna-ja palgarallit olin välja sõdinud 250 rbl ja olin sellise keskmise palgaga “tegija” aga krooniaja saabumise hetkeks oli palk 2500 rbl ja võisin ennast “luuseriks” pidada. eluolu võrdluses tuleks esmalt palgast maha arvestada esmalt eluasemekulud (ka eluasemelaen) ja siis edasi võrrelda elenike ostujõudu.
Veel. Kui okupatsiooniaja algul põgenesid kolhoosnikud linna,et kuidagi ellu jääda, siis kaheksakümnendatel olöi olukord vastupidine. Töötingimused ehk tõesti rängemad aga keskmine palk kõrgem, kõigi mugavustega korterid suht vabalt saada, minu arustaka sanatooriumid ja teatrikülastused ning turismireisid “ühisvangla piires” ka saadavamad.
Aga koos sovjetkorra lagunemisega muutus elu maal “maapealseks põrguks”. Sajandivahetuse järel küll hakkas elu vähegi võrdsustuma aga ka praegu võib sama töö eest saada pealinnas mitu korda rohkem palka kui kusagil väikelinnas või külakolkas.
Lõpetuseks ikka ja jälle, aasta 1991 pole küll kusagilt otsast vaadatuna sobiv alus võrdlusteks.

ikka 02.06.2011 14:26

Kuule, ikkale. Miks arvad, et ma ainult küüned villis kraapisin? Ei, see raha jäi järgi! Aga sellega olen ma igati päri, et 1991 ja hüperinfatsiooni aeg on valitud teadlikult – umbes samamoodi tegi partei omal ajal statistikat võrreldes 1914 aastaga. Sel aastal tõusid hinnad päevadega ja ei saa üldse millegii konkreetsest hinnast rääkida.

eieieieiei 02.06.2011 15:34

On hoopiski
väike vale, suur vale, statistika ja Postimees

 

EIP teabetoimkond

1,240 total views, 5 views today

Vello Leito Pärnu Postimehes: Millise Eestimaa ehitaks Eesti Iseseisvuspartei

Vello Leito, Iseseisvuspartei kandidaat Pärnumaal

Millise Eesti ehitaks Iseseisvuspartei? Loomulikult iseseisva rahvusriigi, mis võiks kuuluda küll riikide liitu, kuid mitte liitriigi koosseisu. Olukorra traagilisus seisneb aga selles, et Euroopa Liit ei ole riikide liit, vaid liitriik.

Rahvusvaheline õigus defineerib liitriiki nelja tunnuse alusel: kui riikide kooslusel on ühine territoorium, ühine kodanikkond, keskusel ülimuslik õigus ja sellel õigusel kompetentsi kompetents, on selline kooslus liitriik. ELi puhul see täpselt niimoodi ongi.

Veel hullem: ELi õigus on ülimuslik Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes. See aga tähendab, et Eesti põhiseadus on kehtetu. Eesti iseseisvuse taastamiseks tuleb seega vääramatult EList välja astuda. Ent see polegi nii lihtne, sest väljaastumine oleks võimalik vaid tugeva rahvusliku majanduse korral. Seda meil ei ole, see tuleb luua. Ühtlasi tuleb luua tugev riik.

Tugev riik

Tugev riik tähendabki ennekõike tugevat rahvuslikku majandust. Just rahvuslikku majandust, mitte mingisugust umbmäärast Eesti majandust. Nimelt ei mõõda SKT (sisemajanduse kogutoodang) Eesti riigi majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil. On nii, et SKT = RKT + VK, kus viimasena märgitu tähistab väliskapitali poolt Eestist minema viidud kasumit. Ja see on uskumatult suur.

Näiteks majandusbuumi ajal 2007. aastal vedasid ainuüksi välispangad Eestist välja 19,8 miljardit krooni ja kui sellele lisada välisettevõtete äraviidud kasum, tõusis see summa mainitud aastal üle 30 miljardi krooni.

Niisiis on probleem number üks väliskapitali kontrollimatu märatsemine Eesti territooriumil. Üles on ostetud terved tööstusharud, suured ja keskmised ettevõtted, teadmata mahus maad variisikute kaudu. On selge, et sellises olukorras ei ole võimalik Eesti majandust, teisisõnu rahvuslikku majandust jalgadele tõsta.

Tugeva Eesti vundament saab olla üksnes kogu pangandussüsteemi ülesehitamine klassikalise skeemi järgi, milles on kolm sektorit: riiklik pangandus, rahvuslikul kapitalil põhinev ja väliskommertspangandus. Samuti tuleb korda teha seadused, eelistades rahvuslikku majandust väliskapitalile. Seaduste ostmine tuleb välistada.

Omaette teema moodustab füüsilisest isikust ettevõtjatega (FIEd) seonduv seadusandlus. Praeguseks on väliskapitali käsilased ajanud sellekohased seadused niivõrd keeruliseks, et isegi kõrgharidusega inimesed ei tule toime ja loobuvad massiliselt ettevõtlusest.

FIEde tegevust reguleeriv seadusandlus tuleb teha nii lihtsaks, et põhikooli lõpetanu suudaks ettevõtte loomise ja/või aruandluse ära teha päevaga.

Õiglane Eesti

Õiglane ühiskond on selline, kus valitseb elanike rahulolu ja turvalisus. On mitu asja, mis selle saavutamiseks tuleks teoks teha.

Palgaerinevused ühiskonnas on kasvanud uskumatult suureks, Eesti on selles suhtes lääne kultuuriruumis üks liidritest. Varandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb kehtestada kaheastmeline tulumaks praeguse üheastmelise asemele.

Oluline sotsiaalse pinge ja ebaturvalisuse allikas on tööpuudus. Rääkida töötuse vähendamisest muude meetoditega peale rahvusliku majanduse kordategemise on muinasjutt.

Veel üks sotsiaalne valupunkt saaks meie poolt terveks ravitud, nimelt sundüürnike probleem. 100 000 sundüürnikku jäeti omandireformi seadusega ilma õigusest erastada oma korter võrdselt ülejäänutega EVPde (erastamisväärtpaberite) abil. Ebaõigluse all kannatanutele kompenseerime tekitatud kahju.

Kirjeldatud skeemi alusel üles ehitatud Eesti ongi tugev ja võimeline alustama ELiga lahkumisläbirääkimisi. Omariikluse ja Eesti rahva säilimise huvides on lahkumine vältimatu, sest Venemaa tuleb tagasi. Ta ei tule tagasi tankidega, vaid ELi kaudu.

Tagasitulek saab olema kolmeastmeline. Alustuseks tuleb täielik viisavabadus, mis hakkab kehtima ilmselt sel aastal. Teise sammuna luuakse ühine majandusruum Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu föderatsiooni vahel, samm, millele Angela Merkel on juba oma heakskiidu andnud. Heakskiit oli tegelikult formaalne, sest kõik lepiti kokku 1987. aastal perestroika eesmärgina. Kolmas samm on poliitilise liidu – Euroopa ühiskodu loomine, Euraasia liitriigi rajamine, mis oli ja on seatud perestroika lõppeesmärgiks.

Eesti Iseseisvuspartei valimisloosung on “Iseseisvuspartei ongi lahendus”. See pole siiski niisama loosung, vaid lahendi nimetus.

940 total views, 6 views today

Tarmo Õunapuu: Demagoogilised valed ja statistilised manipulatsioonid

Eesti majanduse taastamine näikse tunduvat ülimalt keeruline. Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul on Eesti majanduse allavoolu liikumine kui paratamatus, millele Eesti Valitsus on oma reguleermetoodikate kasutamisel käega löönud.

Seda näitas ilmekalt rahandusminister Jürgen Ligi sõnavõtt 27. jaanuaril 2011 ETV esimeses Valimisstuudios. Ligil on õigus Eesti majanduse tõstmise reguleerimisvõimetuses, kuna kuulume hetkel EL järjest suureneva surve all kujunenud poliitiliselt mõjutatud riigiks. Euroopa Liidust, kui riikide liidust, on saanud liitriik, mis omab tänaseks kõike 4 riigi põhitunnust.

Samuti ei pea Ligi õigeks, et Eesti on kõrge maksukoormusega riik. Vastuväiteks uuringule (link:http://www.doingbusiness.org/data/exploretopics/paying-taxes) , kus Eesti maksukoormus on 49,6%, on Ligi öelnud: “Ma ei võtaks seda (riiklikku maksukoormust

2010 aastal) 131. kohta tõena. Võrdlused ei võta arvesse erakindlustuse koormusi. Koorma ümberjagamine tööandja ja -võtja või makse ja maksu vahel ei muuda seda, loeb üldine koormus, samuti maksude suhe SKPsse. See meil kõrge ei ole.”

Eesti Iseseisvuspartei vastulause: SKP suhete uurimine ei kergenda seda koormat, mida iga ettevõtja ja töötav inimene oma seljas iga päev tunneb ja selle koorma raskus on 74% ettevõtja ja töötaja poolt ühiselt teenitavast lisandväärtusest ühiskonda, mille riik koorib ja millest ta järjest vähem kodanikule tagasi annab.

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna  rahanduse teadur hr Andro Roos väidab, et tegelik maksukoormus on Eestis 74%, mis saadakse kui võtta sisendiks ettevõtja netokäive, millelt on makstud riigile käibemaksning mis suunatakse töötajale palga maksmiseks, millelt omakorda tuleb tasuda sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmakse, kogumispensionimaks ning loomulikult ka käibemaks, sest eeldatavalt ostab töötaja endale oma netopalga eest kaupu ja teenuseid Eesti ettevõtetelt. Selle 74% hulka ei ole arvatud veel aktsiise, trahve ning riigilõive.

SKP ja RKP

Tihti kasutatakse meie majanduskasvu näitamisel SKP-d (sisemajanduslik koguprodukt). SKP on esitatud tõeselt ja avalikult. RKP on esitatud varjatult, vaid erialainimene leiab selle üles üheainsa toimetise, aastakogumiku “Eesti rahvamajanduse arvepidamine” kahelt leheküljelt, mõlemal üks aegrida. Eesmärk on selge: varjata eesti rahva eest, et SKP ei mõõda mitte Eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil, sealhulgas väliskapitali majandustegevust. Eesti majandust mõõdab hoopis Eesti rahvuslik majandus – RKP! Ja see on SKPst väiksem väliskapitali poolt väljaveetud kasumi võrra. Täpsemat informatsiooni statistiliste andmete ja tegeliku Eesti majandusolukorra kohta leiate Iseseisvuspartei kodulehelt -2007/01/31/vello-leito-teadmiste-kohustuslik-miinimum-eesti-riigi-ja-rahva-arakustutamise-avaliku-salaplaani-kohta-

Iseseisvuspartei seisukoht Euroopa Liidu suhtes on, et me me oleksime nõus EL-ga kui majandusliiduga. Iseseisvuspartei poolt pakutav esimene samm Eesti rahvusliku majanduse taastamiseks on riikliku ja rahvusliku panganduse loomine väliskapitalil põhinevate kommertspankade kõrvale. See on vajalik, et pangandussektoris liikuv finants ja finantsteenuste pealt tulenevkasum püsiks kauem Eesti turul ning tooks rahvale ja riigile endale lisandväärtust. Kui meie majandussektoris püsib raha kauem, on selle kasutamiseks ka rohkem võimalusi. Seega ei ole nii oluliseks välisinvesteeringute osakaal, kuivõrd tähtis on hoopis hoida ja kasutada efektiivselt riigis olevat kapitali. Lisaks on rahvas sundolukorras kasutamaks kommertspankasid.

Meie põhimõte on, et rahvas peab saama teostada oma makseid ja hoida raha oma(osalusega) pangas ning ei ole kohustatud maksma teenustasude pealt. Peame seda suurenenud infotehnoloogilise arengu seisukohast elementaarseks kodanikuõiguseks.

Välisinvesteering ei ole mitte püha lehm, see võib olla nii jumalast kui saatanast“ lausus Valimisstuudios Iseseisvuspartei esindaja Rein Pihlar. Me peame oma kohuseks teatada rahvale välisinvesteeringude varjukülgedest. Välisinvestor on isik, kes: kasutab võimalikult odavat tööjõudu saamaks võimalikku suurt kasumit (avalik tõde:ettevõtluse peaeesmärk).

Tagajärgedeks on Eesti rahva loomine töölisklassi rahvaks, kelle omanduses ei ole erilisi strateegilisi ressursse peale aja vastu vahetatud raha, kasutab Eestis paiknevaid taastuvaid ja taastumatuid ressursse vähendades Eesti kui geopoliitiliselt kaluka territooriumi väärtust. Ressursid eksporditakse üldjuhul välisriikidesse. Tegelikult me peaksime oskama kasutada olemasolevaid ressursse sihipäraselt eelkõige kodanike jaoks ja säilitama neid oma tulevastele põlvkondadele. Välisinvestor ostab Eestis paiknevat kinnisvara, maad, metsa, kantides ressurssidest tuleneva kasumi riigist välja, raskendab Eesti kodaniku sisenemist ettevõtlusesse, vähendab Eesti kapitalil põhinevat ettevõtlust. Pikas perspektiivis on välisinvestorite pidev Eesti turule sisenemine ilma riigipoolsete piirangute seadmiseta ohtlik.

Tarmo Õunapuu

Eesti Iseseisvuspartei kandidaat riigikogu valimistel Tartu- ja Jõgevamaal

gsm: +372 566 25 663

email: tarmo.ounapuu@gmail.com

skype: tarmo.ounapuu

804 total views, 6 views today

Vello Leito: Kas ka Maksu- ja Tolliamet valetab?

25. novembril 2010 edastas Maksu- ja Tolliamet (MTA):

1. k.a II kvartalis tehti töötajatele väljamakseid kokku 18 miljardit krooni, seda maksti 511 088 inimesele, keskmine väljamakse kuus oli brutona 11 764 krooni, mediaanväljamakse oli 9301 krooni;

2. III kvartalis tehti töötajatel väljamakseid kokku 16 miljardit krooni, seda maksti 524 383 inimesele, keskmine brutoväljamakse inimese kohta 10 421 krooni, mediaanväljamakse 8068 krooni.

Mis avaldatust järeldub? Aga see, et heaolunäitajad on jätkuvalt langenud, hoolimata sellest, et SKP arvuline suurus on vahepeal kasvanud. Järjekordselt sai tõestuse väide (vt kodulehe artiklit „Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?“), et SKP ei ole inimeste elatustaseme hindamisel kasutatav, erinevus võib olla uskumatult suur.

Aga äkki tööhõive kasvas, nagu II-III kv võrdlevad andmed numbrid justkui näitaksid? Näitavad küll, aga näitavad valesti, ning põhjuski on üsna lihtne.

Nimelt MTA numbrid fikseerivad töösuhte sõltumata selles, kui pikk see oli. Et suvekuudel oli palju lühiajalisi töösuhteid, siis nii II kui eriti III kv numbrid on ülespaisutatud, tegelik tööhõive on palju väiksem, oluliselt allpool 500 000 piiri. Huvitaval kombel kinnitab viimase aasta tööpuuduse suurenemist ka statistikaameti, viimane väidab, et septembri lõpu seisuga oli tööpuudus suurenenud pea 5% (täpsemalt 4,8%). Kuid mida loete meediast? Seda, et tööpuudus üha kahaneb, mis aga üks järjekordne võimukandjate ennastupitav vale enne valimisi on.

Aga siiski, kui palju allapoole 500 000 tuhandet on tööhõive? Täit selgust selles küsimuses pole võimalik saada ilma selleta, et MTA peab avalikustama mediaankesmise palga mitte kuupalgana vaid palgasaajate aastase sissetuleku mediaankeskmise. JA SEDA TULEB TEHA TULUDETSIILIDE KAUPA! Vaat siis alles näeksite kuidas eesti rahvas vireleb, nälgib ja nälga sureb.

Ent see oli sissejuhatus. MTA valelikkus avaldub täies mahus alles siis, kui võtame ette avaldatud mediaankeskmised palgad, näiteks 8086 krooni III kvartalis. Tõeline meistervalelikkus seisneb selles, et mediaankeskmine on antud jooksvates hindades! Aga mis tähtsus on sellel, mis on jooksvates hindades, tõde peegeldab ainult see, kui suur on palk ostujõu alusel. Selle saaks teile öelda käigupealt siis, kui statistikaamet annaks Eesti SKP aheldatud väärtuse alates aastast 1992. Aga ei anna, vaid annab aheldatud väärtuse referentsaastaga 2000 (vt lisatud tabel). Isegi kui võtta aluseks toodud tabelist aasta 2000, siis saame mediaankeskmiseks palgaks 5056 krooni. Võrreldes veelgi varasemate aastatega oleks mediaankeskmine ostujõu alusel aga veelgi väiksem. Vaat niimoodi!

Kas see on vale, kui MTA ütleb, et mediaankeskmine palk on 8068 krooni, sel ajal kui 10 aasta taguse ostujõu võrdluses on vaid 5056 krooni? Jah, see on vale, sest nii varjatakse  fakti, et Eestis elatustase jätkuvalt langeb. Ja kiirenevalt.

Vello Leito

08.12.2010

765 total views, 7 views today

Eestis loodud SKP kasvas, Eesti majandus kahanes

Eesti Statistikaameti 11.11.2010 pressiavaldus:

“III kvartali majanduskasvu toetas töötleva tööstuse tugev eksport

Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt (SKP) 2010. aasta III kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 4,7%, teatab Statistikaamet.

SKP kasvas teist kvartalit järjest, tänavu II kvartalis oli kasv 3,1%.

III kvartali SKP-le avaldas enim mõju töötlevas tööstuses tugeva ekspordi toel loodud lisandväärtuse kasv. Samuti suurenes kodumaisele turule suunatud töötleva tööstuse toodangu müük, mis annab märku sisemajanduse nõudluse paranemisest. Viimati suurenes kodumaisel turul müüdud töötleva tööstuse toodang 2008. aasta I kvartalis. Kogu tööstussektoris loodud koondlisandväärtus kasvas esialgsel hinnangul 14%, ilma ehituse tegevusalata isegi 23%. Tööstussektorisse kuuluvad peale töötleva tööstuse veel mäetööstuse, elektrienergia-, gaasi- ja veevarustuse ning ehituse tegevusala. Ehituses, mille toodang on suunatud peamiselt kohalikule turule, loodud lisandväärtus oli jätkuvalt languses.

Lisaks tööstussektorile avaldas SKP kasvule suuremat mõju veel hulgi- ja jaekaubanduse ning veonduse, laonduse ja side tegevusala lisandväärtuse kasv.

Finantsvahenduse lisandväärtuse kasv kiirenes peamiselt netointressitulu tugeva kasvu toel.

Kodumajapidamiste, kasumitaotluseta institutsioonide ja valitsemissektori lisandväärtus esialgsetel andmetel vähenes.

Eelmise kvartaliga võrreldes kasvas sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP III kvartalis 0,5%, II kvartalis 1,9% ja I kvartalis 1,1%. Seega, kõrvuti asuvate kvartalite võrdluses SKP kasvu kiirus III kvartalis mõnevõrra aeglustus.”

Lugege tähelepanelikult läbi pressiavalduse tekst ja pange tähele, et kuskil enam ei räägita Eesti majandusest, vaid üksnes majandusest üldises mõistes, milles Eesti majandus on vaid osa tervikust. Räägitakse Eesti sisemajanduse koguprodukti SKP kasvust. Targu jäetakse rääkimata rahvuslikust koguproduktist RKP ja reaalselt kasutatavast netorahvatulust NKT (vt tabel 10.60 minu artikli “Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?” V osas).

Aga milline oli/on siiski Eesti majanduse käekäik, see ju meie jaoks esmatähtis. Sellest paraku pressiteates juttu ei ole. Küll aga on kaalukas viide sellele, et kasvu ei olnudki. Pressiteatest: “III kvartali SKP-le avalda enim mõju töötlevas tööstuses tugeva ekspordi toel loodud lisandväärtuse kasv.” Ent töötlev tööstus ja selle eksport on välisettevõtluse käes, seega kasumit toodeti neile. Kokkuvõtvalt: SKP kasvas, RKP kahanes, NKT samuti. Hetkel sellele väitele täpset arvulist tõestust anda pole võimalik, see saab võimalikuks siis, kui kõik tabeli 10.60. komponentide arvsuurused avalikustatakse.

Vello Leito

12.11.2010

767 total views, 5 views today

Vello Leito: Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?

I osa

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

II osa

30.08.2010

Jooniselt 2 on ilmekalt näha, et reitingukõverad liiguvad  samahästi kui ideaalselt koos kuni 2010. aasta alguseni. Muidugi võib olla, et uuringufirmad on tulemused omavahel lihtsalt kooskõlastanud või lausa kokku leppinud. Pole oluline. Oluline on see, et süstemaatiline viga täielikult puudub kuni k.a alguseni ja siis tõuseb kuni 5 protsendipunktini. Millega seda seletada? Mõistagi sellega, et võimuparteid alustasid valimiskampaaniat. Kui 2007. aasta valimistel oli Reformierakonnale muinasjutuliseks võiduratsuks pronksisõda (vaat millega on võimalik võita valimisi!), siis 2011. aasta valimiste võidukäiguks on Reformierakond valinud kroonikahingu euro „imettegeva toime“  kasuks.

Kui nüüd reitingu-uuringutega panna ajalises lõikes kõrvuti majanduse käekäik Statistikaameti kvartaalsete tulemuste näol, siis saab tähtsa  järelduse võrra rikkamaks: ka majanduse vallas on alanud jõuline poliitilise olukorraga korrigeerimine, teisisõnu, valimiskampaania on alanud ka siin. Tegemist on  valimisteks ajastatud uue „arengu“mulli ülespuhumisega, mis aga lõhkeb koos euroeufooria kustumisega ent kõige tõenäolisemalt siiski peale valimisi. Usun, et nende väidete paikapidavus on ennetavalt  kirjeldatav.

Tagasi majanduse juurde. Kas ehk Eesti majanduses on vahepeal toimunud tähtsad struktuurimuutused või on ehk töö tootlikkus kuidagi teistmoodi hoogsalt kasvama hakanud? Ei ole. Selleks, et mõista, mis majanduses on põhimõtteliselt võimalik ja mis on põhimõtteliselt võimatu, tuletagem meelde hiljutisi meediaarutelusid (sealjuures Vene kapitali esindajalt Eestis Indrek Neiveltilt) teemal, milline saab olema Eesti majanduse jätkulugu graafilises pildis, kas see saab olema U-kujuline, V-kujuline või W-kujuline. ESA annab oma pressiavaldusega võimaluse  tõlgendada olukorda nii, et majanduse kiire kasv on alanud, ning selle graafilne profiil saab olema kas V või W kujuline.

Et anda omapoolne hinnang, milliseks olukord põhimõtteliselt kujuneda saab, selleks olgu paika pandud:

Punctum saliense 1
Eesti olukorras, kus struktuurseid muudatusi pole toimunud ja majanduses valitsevad endiselt destruktiivsed jõud (Eesti ettevõtteid aetakse pankrotti maksuterrori ja laenumoratoorium abil) on võimalik vaid U-kujuline arengugraafika, mis eeldab pikka toibumist ja seejärel sujuvat üleminekut kasvufaasi.

Punctum saliense 2
Kui aga meie praeguse stardipaketi juures ilmub ootamatult pildile  vägagi reibas majanduskasv, siis on selge, et kuskilt väljastpoolt on alanud võõra rikkuse mehhaaniline sissevool. Maksiim on seejuures lihtne: V ja W-kujulised majanduskasvu kõverad ei teki ega kujune, neid tekitatakse ja kujundatakse majandusruumist väljastpoolt.

Niisiis on kuskilt alanud raha või mõnes muus vormis rikkuste sissevool väljastpoolt. Kustkohast välisraha ründab? Eesti Statistikaameti kohta kehtib terasestki tugevam reegel: ära midagi usalda, kontrolli kõik järele.

Esmajoones tuleb kontrollida kuivõrd usaldusväärsed on ESA 11.08.2010 pressiteates toodud numbrid formaalselt. Pressiteates on ära toodud kaks kontrollnumbrit: “Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt  (SKP) 2010. aasta II kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 3,5%“ , ning: “Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas esialgsetel andmetel II kvartalis võrreldes I kvartaliga 2,0%.”

Ei või olla, aga on. Võttes ette ESA e-andmebaasi värskeimad andmed ning arvutades välja k.a II kvartali SKP suuruse mõlema kontrollnumbri alusel saame üllatuslikult, et esimene kontrollarv annab tulemuseks eelmise aasta II kvartali võrdluses mahuks aheldatud väärtusena 35,3 miljardit krooni. Teise kontrollnumbri alusel saame aga 34,8 miljardit krooni. Mis eriti vahva, ESA targu oma pressiavalduses II kv SKP arvulist suurust ei anna !!! ESA e-andmebaasist võib kompetentne inimene vajalikud numbrid aga kiiresti üles leida, selle suuruseks on 34,1 miljardit.

Kumb ESA poolt antud number siis aluseks võtta? Kindlasti k.a I kvartali väärtus, sest selle suurus 2009. aasta I kvartali väärtusega võrreldes on kooskõlas suure inertsiga süsteemi siirdeprotsessiga ja eeldab 4-5 protsendilisest majanduslangust aastaks 2010. Selline oleks olnud asjade loogiline käik k.a I kvartali tulemuste alusel ilma välise majandusinterventsioonita, mis graafiliselt on kujutatud ka joonisel 3.

Võttes aga prognoosimisel aluseks lisaks ka ESA poolt pakutud k.a II kvartali SKP mahu, saame aastaseks mahu kasvuks O-kasvu. Graafiliselt on see variant joonisel 3 samuti ära toodud. Kuid kas selline asjade käik on majanduses võimalik ilma majandusinterventsioonita väljaspoolt? Ei ole, olgu veelkord öeldud.

Ent olukord Eesti majanduses on oluliselt-oluliselt keerulisem, kui esialgse pealiskaudse hindamise alusel võiks eeldada. Muutusi majanduses kujundavad vähemalt kaks jõulist  ja vastandlikku  protsesside kooslust.

Ühest küljest:
1. toimub väliskapitali mehhaanilise sissevoolu suurenemine Eesti majandusruumi laenuraha kasvu kaudu, samuti materiaalsete väärtuste sissevoolu kasvu kaudu ekspordiga võrreldes (kaubavahetuse puudujääk kasvab kiiresti);
2. on alanud nn töö-vaba SKP mahu kiire suurenemine;
3. on alanud ühiskonna tootlikuse ja kulutamise suhte ise-eneslik ja kiirenev tasakaalustumine (nn ise-eneslik devalvatsioon) .

Ja teiselt poolt:
1. toimub rahvusliku majanduse kiire hävitamine lisaks eelpool öeldule ka tootmiste ja ressursside ülesostmiste-ülevõtmiste kaudu (toimub n-ö rahvusliku majanduse järeltapmine);
2. toimub riigireservide pidev ärakulutamine;
3. valitsemissektori võlakoormus kasvab pidurdamatult.

Ning nende vastandlike suundumuste üll  valitseb Eesti Statistikaameti poliitilis-majandusliku  näilise potjomkinluse salakaval topeltmäng. See teeb objektiivse ja pädeva majandusanalüüsi ning prognoosi väga raskeks. Et aga pilt tuleb selgeks saada, siis …

III osa

12.09.2010

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

 

IV osa

25.09.2010

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehe materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude tagant metsa. Mets aga on pime ja hädaohtlik, kontide ragin, appihüüded. Viimasteks ohvriteks Väätsa Agro ja Püssi Puitlaastplaatide Tehas. Firmad seisavad pankrotistamisjärjekorras – ülesostmisjärjekorras õhukese raha eest välisoamandisse.

Noh, ja mis siis, et pankrott, järelikult polnud korralik ettevõtmine, võib ju teha uue ja parema? Selgub, et ei või. Just siin on see koht, kus seisame silmitsi „Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani“ kõige andekama salalahendusega. Nimelt on nii, et ei saa uusi ja elujõulisi ettevõtteid teha mitte ainult laenumoratooriumi pärast, vaid ka sellepärast, et eesti ettevõtlus on „steriliseeritud“!!! Selle peale on juba eriti raske tulla, et

Punctum saliense 4

rahvusliku majanduse embrüonaalseks tapmiseks loodi „ärakustutajate“ poolt sellised sihttäitevorganid nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus (Kredex).

Et asjad ei saaks areneda, tekita punnpositsioon ja täida see ise omade meestega! Ärakustutajate uskumatult kõrge professionaalne tase ei saa tulla üksnes kohalikelt pimeda valguse kandjatelt, see on rahvusvaheline kõrgtase – Venemaa, EL föderatsiooni ja USA ühendatud jõud.

Et EAS ja Kredex ei tööta, oli juba ammu päevselge, ent rahvuslikule majandusele de fakto vastutöötamine ja selle tase olid ülienamusele inimestest ebaselged, et mitte öelda täielikult teadvustamata. Pildi lõi osaliselt selgeks 6. augustil riigikontrolli poolt avalikustatud üheksa kuud väldanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses läbiviidud audit. Riigikontrolli põhijäreldused on:

- EAS toetuste tagajärjel majanduse tootlikkus ja ekspordivõime ei suurenenud, raha 7,4 miljardit 6 aasta jooksul on samahästi kui tuulde loobitud;

- toetused rikkusid siseriiklikku konkurentsi, sest toetuste killustatuse ja väikese mahu tõttu eksport ei avanenud, küll aga lõid toetuse saanud ettevõtetele eelisolukorra siseriiklikult, mistõttu toetused kujunesid sisuliselt valitsusepoolseteks pististeks.

Loomulikult ei avanud riigikontroll seejuures veel EAS tegevuse salajasi eesmärke, targalt tekitatud kahjulikkuse tagamaid. Ent vähene valge valgus siiski süttis ja pimeda valguse kandjaid see vägagi ärritas.

Siin on nüüd õige koht heita õhku retooriline küsimus, et mis asja, kas väliskapitali tegelik huvi ongi siis tõepoolest ettevõtteid üle võtta, et ise edukamat ettevõtlust ajama hakata? Ei ole, loomulikult. Väliskapitali ja välisriikide huvi on hoopis sirgjoonelisem ja jultunum, nende eemärgiks on tagada endale orjapidaja staatus 21. sajandi teostuses.

Ülevõetud kohalik suurtootmine on kui keskaegne mõis koos mõisnikuga, kelle külge kõik kohalikud inimesed on sunnimaiselt kinnistatud, sest mujalt tööd ei saa. Selleks, et kohe mitte kuidagi ei saaks, selleks luuaksegi kunstlikult suur tööpuudus riigikogu riigireeturparteide ja väliskapitali hästiõlitatud koostöös, kuhu edutult püüavad sisse trügida ka mõned kohalikus mõistes suured, ent mittekohalike jaoks vastikud jupats-tegijad.

Uusorjastamise kellavärgis on oluline roll täita hüpnopolitistlikel lausujatel, nendel, kes tõestavad, et teistmoodi ei saagi asjad olla, … sest majandust ei saa ju käskida! Peaks tuttav ette tulema. Muidugi, Andres Arrak – ärakustutajate apologeetide liider. Oma artiklis „Majandust ei saa käskida“ 20.09.2010 E24-s ta kirjutab: „Majandusseadused toimivad kellegi soovist sõltumata, /-/ Kriisid sellepärast tekivadki, et tekib valede majandusotsuste akumulatsioon. Ja viimast on turumajanduses võimatu ära hoida.“

Ometi on vaidlustamatu, et majandus toimib üksnes ja vaid kellegi tahtest sõltuvalt, kusjuures selliseid tahtjaid, kelle tahe osutub lõpuks otsustavaks, neid ei ole palju. Kes kahtleb, et turumajnaduses sugugi mitte alati ei akumuleeru valed otsused, või siis valesid otsuseid isegi ei tehta, see uurigu Hiina majanduse 30 aasta pikkust katkematut edulugu, kõrvale kinnistamiseks Malaisia, L.-Korea, Singapuri, jt edulood. Rahvusriiklik protektsionistlik majandusstrateegia on see, mis kõik A.A. väited ümber lükkab.

Illustreerimaks, et kellegi tahe võib majanduses otsustada samahästi kui kõik, selleks sobib üsna hästi Wall Enbergi kommentaar SI portaali uudise nr 250 kommentaariumist:

“See jändamine EU ümber on pangaagentide ja Rootsi nuhkide jaburus. Saage ometigi aru, et Eesti kuulub vaid formaalselt EUsse. Tegelikuses on Eesti juba pea kümme aastat Rootsi koloonia. Kunagi ütls vana Rottshildt, et kui ta saab kontrollida ühe riigi raha, pole tal asja kes seal seadusi teeb. Need seadused, mis tehakse kajastavad ikkagi tema huve. Tänases Eestis on kogu rahandus 90 % de jure kahe (de facto ühe) Rootsi panga käes. Firmadest, mis Eesrtis töötavad on pea 80 % samuti Rootsi kontrolli all. Tänane Eesti ei ole iseseisev riik, vaid Rootsi koloonia ja see mida EV ka Brüsselis ei teeks ei saa mitte kunagi vastanduda peremeeste (Rootsi) huvidega.
Rootsi sai koloniaal õigused Baltimaade üle 1993 aasta Clinton-Bildti kokkuleppega. Seepärast ka kõik teised maad Baltikumist nii kergelt taandusid. Küsige enestelt, et miks Saksamaa, Inglismaa,Norra või Taani Baltikumis kanda pole kinnitanud.
Asja teeb veelgi kurvemaks 2002 aastal Vene äririnkondade ja Rootsi panganduse vahel sõlmitud MRP. See toimus Tallinnas ?lümpia Hotellis ja selle pakti kohaselt tunnustasid Venemaa valitsevad ärimehed Rootsi ülemvõimu Baltikumis. Siit ka Savisaare suured raskused Moskvas.
Need kes täna tahavad Eesti iseseisvust taastada ja Eestit valitseval rinkonnal tooli alt tõmmata, peavad tegema kõik selleks, et Rootsi kolonialism Eestis lõppeks. “

Mulle pole täpselt teada, kust pärineb Enbergi teave (väidetavalt avalikustati Clinton-Bildti kokkulepe Rootsis), ent see polegi oluline, tänasel päeval on piisavalt kaudseid tõendeid, et tema väidetele alla kirjutada. Isegi sobiv päevakohane näide ootab varnast võtmist:

Eesti Päevaleht, 23.09.2010:

“”Rootslased tahavad Narva Kreenholmist ehitada suure lustilinnaku.”

Rootslased plaanivad kunagise Euroopa ühe suurima tekstiiliettevõtte Narva Kreenholmi ajalooliste tööstushoonete alale rajada suurejoonelise meelelahutuslinnaku, kus peaksid kokku saama Skandinaavia kapital ja Vene turist.

Narva Kreenholmi kinnisvara omava O? Narva Gate tegevjuhi Jaanus Miku sõnul kavatseb kahele Rootsi ettevõttele kuuluv firma rajade vanadesse tehasehoonetesse muu seas ka suure kontserdisaali.
Skandinaavlased opereerivad suurte numbritega: 30 hektari suurusel maa-alal, 30 hektarit uut kvaliteetpinda -poed, kasiinod, hotellid, kontoriruumid ja korterid. Kõik see võiks hiiljemalt 20 aasta pärast valmis saada. Narvast, usuvad Skandinaavia ärimehed, peaks saama turismiteede sihtkoht, kus rikas venelane ja jõukas eurooplane rõõmuga elab ja raha kulutab.”

Kas Eestlast nägite? Ei näinud? Pole viga, tervisekontrolli pole vaja minna, sest eestlase jaoks polegi kohta ette nähtud mujal kui teenindajana. Kolmas sort, aborigeen.

Eesti rahvusliku majanduse likvideerimine sujub hetkel kustutajatel hästi. Et edaspidigi jamasid ei tuleks on kustutajad ellu kutsunud veel ühe tegelaste koosluse, nimelt „usukuulutajad“, kes kuulutavad võtmes, et me oleme vägagi tõsiselt võtnud õige tee otsimise, kõik läheb hästi, me oleme õigel teel …

16.09.2010 tegi riigikogu liige Jüri Tamm ettepaneku luua riigikogus tulevikukomisjon, millest kujuneks tõeline riigikogu tulevikuvisioonide aju. Arengufondi juht Ott Pärna teatas samas, et nad on alustanud debatti Eesti tuleviku üle. Mininpožarskilikult, … me näeme! Me näeme, … see vist on laev! Me näeme, … see vist on valge!

Seega 7,4 miljardit punnpositsiooni võtmefiguuridele välja jaotatud, tammepärnapuust Buratinod jätkuvalt juba 18 aastat ainult näevad, ettevõtlus on steriliseeritud, … selline on kustutajate kõrge kvaliteedimärgiga tegevus seda liini pidi. Artikli põhitemaatika osas see SKPle midagi juurde ei anna, ei faktiliselt ega SKP ajutise “poliitilise korrektsiooni“ näol.

Näljapaistetusliku majanduskasvu põhikomponentidest

Niipalju sai lühidalt nendest komponentidest, mis k.a majanduskasvu II kvartali näitajad väiksemaks pöörasid. Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on olemas ka need komponendid, mis …

 

V osa

12.10.2010

Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on Eestis olemas ka neid majandustegevuse komponente, mis kasvu annavad, kasvõi SKP puhtnumbrilisel kujul.

Inflatsioon ja krooni devalveerumine

Olen korduvalt kirjutanud, et krooni devalveerimine on vältimatus, seda suurusjärgus 40-50%, sest ühiskonna sissetulekud ja kulutused tervikuna ei ole tasakaalus, ent peavad tasakaalu minema, või siis tuleb need tasakaalu viia. Kui oli sobivaim aeg devalveerimiseks klassikalisel viisil, seega inimestele lõppkokkuvõttes kõige väiksemate kannatuste hinnaga, siis jäeti see tegemata. Ent, mis tulema peab, see tuleb kindlalt kõik. Nüüd devalveerub kroon kahte kanalit pidi: mediaankeskmise sissetuleku ostujõu vähenemise läbi ja inflatsiooni kaudu. Mõlemad protsessid on võimukandjate silmakirjalike ohkimiste-ähkimiste saatel edukalt oma võidumarssi juba alustanud. Palgalangus on ühiskonnale täna juba vana tuttav, inflatsioon tutvustas end septembrikuul 4%-lise aastakasvuga, ning kasv jätkub progressioonis. Näiteks võrdluses september-august oli tarbijahinna indeksi kasv juba 0,8%!

No nii, inflatsioon, aga kuidas see on seotud SKP kasvuga, viimast mõõdetakse ju püsihindades, st et inflatsiooni mõju taandatakse. Selgub, et on seotud küll, sest hindade tõus toob inimestele endaga kaasa kogutud säästude sunniviisilise käikulaskmise, sest reaalkulutuste maht on enamuse inimeste puhul juba ammu miinimumis. Elustandardi taseme edasist langust püütakse vältida säästude käikulaskmisega või uute tarbimislaenude abil. Nii tulebki ringlusesse täiendav rahavoog, mis tarbimise käigus toodab lisandväärtust, suurendab SKPd numbriliselt.

Punctum saliense 5

Kui võtta aluseks, et devalveerumine peab toimuma 40% ulatuses, siis inflatsioon lähikuudel progresseerub halastamatult ja on täiesti reaalne, et hinnatase Eestis tõuseb EL keskmise letasemele – seda palgataseme juures, mis on EL keskmisest kordades madalam. Eesti kukub lähiaastal kolme viimase hulka.

Huvitav muidugi, kuidas selline asjade käik mõjutab valimiste tulemusi, sest võimuparteidele ebasoodsad probleemid euroga hakkavad kohe peale aastavahetust kiiresti süvenema. Lähitulevikus pole võimatu ka euro enese devalveerimine. Kuid praegu tundub siiski, et tegelik europauk Eestis tuleb peale valimisi, millest on muidugi väga kahju, sest eesti rahva võimalik kainenemine hilineb valimisi silmas pidades.

Väliskapitali sissevoolu suurenemine

Loomulikult pole tegu 2007. aasta „tsunamiga“, kui laenurahasid tuli Eestisse aastas 35 miljardit, kuid miinimumhetkega võrreldes on väliskapitali sissevool sel aastal suurenenud. Sissevoolukanaleid on põhiliselt kaks, pangalaenud ja kulutused laovarude suurendamisel.

Vahetult aasta alguses ilmus meedias uudisnupuke, mille järgi kinnituvahendite ja liimide suurtootja, Saksa megafirma Würth teatas, et plaanib ehitada Tallinnas veel ühe laohoone ja büroo, et paremini valmis olla algavaks majanduskasvuks. Huvitav, et Würth näeb terendamas suurt majanduskasvu! Ilmselt siis näeb, sest isegi Paides kerkis Würth’i kauplus üleöö. Mina, kes ma elan Paide lähedal, küll kohapeal selliseid märke majanduskasvust ei näe, isegi selle algust mitte, et aga midagi salapärast on toimumas, seda näen küll.

Aasta keskel köitis minu tähelepanu uudis, et kaubavahetuse puudujääk on hakanud kiiresti kasvama. Import kasvas ekspordist oluliselt kiiremini ja aasta keskpaigaks oli puudujääk 1,9 miljardit, mis on aastatagusega võrreldes 8 korda suurem! Selgus, et (välis)ettevõtted suurendasid kiiresti oma laovarusid, mis omakorda kõneleb välisfirmade ettevalmistumisest millekski.

Üllatustejada jätkus augustis, kui suurte pealkirjade all anti meile teada, et Rootsi pangad naudivad tänu Balti riikidele taas suurt majandusedu! Ära sa märgi! Kusjuures mitte ainult Rootsi Pangad, ka Norra ja Soome pangad, isegi Soome Pohjola Pank Oy kiirustab avama oma kontoreid Balti riikides. Laenuraha voolab jälle Baltikumi, sealjuures Eestisse. Kuskil on midagi meie silmadele nähtamatut, suurt ja sigamaist idanemas, mis Eesti SKP II kvartali tulemustesse on jätnud kaunistava jälje. Seda nii kavalalt, et rahva heaolu pole seeläbi kohe mitte kuidagi paranenud.

Töö-vaba majanduskasv

SKP numbrilisel väärtusel on võime kasvada veel ühte kavalat teed pidi, nii et see tavainimese kõrvalt mööda läheb, küll aga statistikaameti paberites hästi nähtav on. See juhtub siis, kui majandustegevus väljub rahvusahelise konkurentsi keskkonda, meil eelkõige ressursi müügi kaudu – põlevkivi müügi kaudu. Muidugi mitte põlevkivi kamakate kujul, vaid muundatuna elektrienergiaks. Huvitavaks müügiartikliks on kujunenud ka saastekvootide müük, mis pole küll teab kui suur asi, ent paari miljardilisel lisal eelarvesse on siiski valitsusparteide profiilile parandav toime.

Märtsikuus lõppenud Eesti Energia 2010 majandusaasta äritulud olid 11 miljardit krooni, ärikasum 2,1 miljardit, puhaskasum 2,3 miljardit, omanikele (sealjuures Eesti riigile) maksti välja 1,36 miljardit. Muljetavaldavad numbrid. Juulikuu seisuga kasvas elektrienergia tootmine möödunud aastaga võrreldes 72%. Kas sisetarbimise kasv? Muidugi mitte, põhilise osa kasvust andis elektrienergia eksport.

Kuid milline osa sellest rahavoost jõudis rahva taskusse? Väga väike, sest niisugune on ressursimüügi, kui peaaegu töö-vaba majanduskasvu omapära. Kas ehk tõi see endaga kaasa töötuse vähenemise? Üldsegi mitte, sest näiteks põlevkivi tootmise kasv poolteist korda toob küll juurde töökohti kaevuritele, ent siiski arvuliselt vaid sadades, mitte tuhandetes, mis töötuse statistikas pole palja silmaga nähtav. Elektrienergia tootmist suurendada 1,5 korda võib aga ka ilma töökohtade arvu tõstmata.

Süüdistuskokkuvõte Eesti Statistikaametile

Ühiskonna heaolu näitajad langevad Eestis pidurdamatult, kuid sisemajanduse koguprodukt SKP järgi II kvartalis reipalt kasvas! Kas nonsenss? Üldsegi mitte, vaid seaduspära. Nimelt

Punctum saliense 6

SKP on selles mõttes formaalne suurus, et ei oma otsest jäika sidet ühiskonna heaolu näitajatega.

Aga: „Demokraatliku ühiskonna majanduspoliitika eesmärgiks peab olema üleüldise heaolu maksimeerimine. Sellel kõrval tuleb arvestada euroopalikus kultuurikontekstis olulisi ühiskondlikke põhiväärtusi, milleks on vabadus, õiglus, turvalisus ja edukus,“ Eesti majanduse konkurentsivõime, Tartu Ülikooli kirjastus, 1999, lk 478. No loomulikult, kuidas siis teisiti! Ja selleks, et nii saaks toimuda ja tulemust saaks ka kontrollida, selleks peab riiklik statistika tagama kodanike heaolu täpse mõõtmise ja trendi täpse seire. Selleks aga SKP ei sobi, nagu selgus.

Kus probleem, kus võti? Selgub, et probleemi tegelikult ei olegi, sest Euroopa Liidu normdokument on selle teoreetiliselt lahendanud ja liiduvabariikidele kohustuslikuks täitmiseks ette andnud. Nimelt Euroopa Liidu liiduvabariikide statistika tuleb esitada EL metodoloogilise juhendi alusel: “Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995,” (ESA 95), tõlgitud ja trükitud Tallinnas 2001. Selle järgi tuleb kogumajanduse reaaltulu näitajad esitada tabeli 10.60. kujul, mis on toodud ESA 95 lk 282.

Märkus: tabelis 10.60. punasega juurdekirjutatud sulgudes olevad lühendid on minupoolselt lisatud.

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate ….

 

VI osa

30-10-2010

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida täpselt EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate esitamisel avalikkusele, sealjuures rahvusvahelisele avalikkusele. Nimelt aastaraamatud saadetakse laiali ka kõikidesse teistesse liiduvabariikidesse, mis annab võimaluse lihtsalt ja kiiresti võrrelda liiduvabariike omvahel – andmed kui esitatakse ühtsete ESA 95 nõuete alusel. Ent, kes esitab ja kes ei esita, Eesti kohati ei esita.

Definitsioonijärgselt on siis riigi mõte selles, et tagada elanikkonnale heaolu ja turvalisus. Majanduse kasvatamise eesmärgiks on inimeste heaolu jatkuv tõstmine, seda enam, et nende kaudu kumuleerub kogu ühiskonna jõukus. Väga lihtne, ent hoopis keerulisem on ülevaatlikult ja täpselt tõestada numbrite kujul, et inimeste heolu on just see- ja seesugune, ning rahvusvahelises võrdluses on nii- ja naasugune.

Heaolu olulisim näitaja on mõistagi inimeste sissetulekud. Selle mõõtmiseks pole keskmise palga number, olgu siis bruto-, neto-, aritkmeetiline või mediaankeskmine seotuna nende reaalse ostujõuga, piisavalt ammendavad näitajad. Seepärast grupeerivad ausate riikide statistikaametid elanikonna sissetulekud kümnesse või ka rohkemasse sissetulekuvahemikku, ning seejärel leitakse milline arv tulusaajatest mingisse intervalli satub. Nii tehakse väga mitmes erinevas lõikes, nii bruto- kui netoväärtustes. Leibkondade sissetulekute analüüsil kasutatakse nende grupeerimist tuludetsiilide kaupa.

Võtkem ette Soome Aastaraamat 2009. Üksikisikute tulude jaotumise ammendav esitus on nõudnud kolm A4 lehte, millel kokku kolm mahukat tabelit ja kaks graafikut: tulud, nende moodutumine, jaotumine, maksustamine jne, kõik kenasti detsiilidesse seibitult. Teaduslikult täiuslik pilt ühiskonna jõukusest ja selle jaotumisest. Kindlasti leiab nüüd osa lugejatest, et mõtleks ikka kellega võrdleb, aga Lätist oleme ikkagi paremad! Selgub, et ei ole, Läti on oma ühiskonna avanud pea samahästi kui seda teeb Soome.

Eesti aastaraamatust leiame vaid leibkondade tulukvintiilid, mis üks lootusetult mitteküllaldaane käsitlus on. Majanduslikku ebavõrdsust ei ava see aga üleüldse mittekuidagi. Aastaraamatus 2010 leiame vaid kaks mõnitavat arvrida:

Gini koefitsient: 0,341/2004; 0,331/2005; 0,334/2006; 0,309/2007;

kvintiilide suhte kordaja: 5,9/2004; 5,5/2005; 5,5/2006; 5,0/2007.

Kas saite targemaks? Ei saanud, 99% lugejatest ei saanud üldse targemaks, 1% sai targemaks sedavõrd, et Eestis on varanduslik ebavõrdsus salastatud suurus. Küllap ikka sellepärast, et ebavõrdsus nii räige on. Võimalik, et kogu Lääne kultuururuumi kõige raskem kirves.

Ma ei nõua Soome-laadset üliseibimist eesti statistikalt, väiksemastki mahust piisaks, kuid see peab olema tehtud detsiilide täpsustasandil. Ühiskonna kirjeldamine kvintiilide tasandil on kogu temaatika ülbe kalevi alla peitmine õigust-jääb-ülegi ilme näol.

Kuid varanduslik ebavõrdsus pole ikkagi veel see kõige-kõigem, selleks on siiski ebavõrdsus korrelatsioonis kogu selle rikkuse määraga, mis tarbimiseks üle jääb. Selleks on reaalselt kasutatav netorahvatulu NKT tabelist 10.60.

Tabel näitab ilmekalt, et meil ainuotsustaja seisusesse tõstetud sisemajanaduse koguprodukt SKP on tegelikut üks koorimata kartul, mis sellisena süüa ei kõlba. Tabelist näeme ka, et SKP ja SKT pole sugugi üks ja seesama asi, ehkki eesti meedias vahet ei tehta. Eesti meedia ei tunnista aga üleüldse rahvusliku koguprodukti RKP mõistet, mis SKPst hoopis olulisem näitaja on. Eriti huvitav siinjuures, et igapäevaelus inimesed ei pea välisinvestori raha enda omaks, ent makrorikkuse arvutamisel ei protesti avalikkus sugugi, kui SKPs sisalduv välisinvestori poolt väljaveetav kasum ühiskonna poolt loodud rikkuse hulka liidetakse ja selle poolt ka äratarbitavaks rikkuseks loetakse. Hämmastav!

Tabel 10.60. on ESA Aastaraamatus 2010 üllatuslikult täiesti olemas, varem seda pole olnud, ja leiate võtmetähtsusega tabeli aastaraamatust lk 183 tabeli 12 kujul. Üleüldse olgu siinkohal tunnustavalt märgitud vähemalt seegi, et viimane aastaraamat on mõõtmetelt ja kaalult tagasihoidlikum, ülepluhvitud tühi-pidulikkusest vabam. Selles osas on EL traditsioonidele lähemale jõutud.

Kogu tabeli analüüs selle artikli raamidesse ei kuulu, seepärast vaid viide kõige olulisemale aastatest 2007 ja 2009 miljardites kroonides jooksevhindades:

                                                                                                               2007   2009

SKP (Gross domestic produkt)                                                     244     215

Reaalne kogurahvatulu RKP (Gross national income)                           227     210

Reaalne kasutatav netorahvatulu NKT (Net national disposable income) 199    178

Lõpptarbimiskulutused                                                               176     161

Väga huvitav, SKP meil justnagu suur-suur, kättejääv osa aga väike-väike. Peale selle. Kas olete kusagil kohanud käsitlust, kuidas kättejääv osa – kasutatav netorahvatu või siis lõpptarbimiskulutused – oleksid laiale ühiskonnale tetavaks tehtud, nende kasv või kahanemine kella külge riputatud. No, ei ole. Et aastaraamatus on olemas üks kaval tabel, see ei tähenda ühiskonna seisukohalt veel mittekuimidagi, sest peale teie oskab selle üles leida ning kasutada veel vaid murdosa elanikkonnast.

Üks oluline sotsiaalne näitaja, millest ei taha ei meedia ega võimupidajad rääkida, on see, kelle vahel läheb jagamisele nimetatud hästi pisike NKT/lõpptarbimiskulutused. Tõde ei ava mitte tööpuuduse määr ühiskonnas, vaid tööhõive määr. Suurim hõivatute arv Eestis on olnud 840 000. On põhjust väita, et ka täpne tööhõive on tänase päeva seisuga lausa salastatud, kuid hinnanguliselt jagub tööd ja saab seega väikese tükikese reaalsest netokogurahvatulust 450 000 inimest Eesti territooriumil. See arv väheneb pidevalt. Aga kui palju ja kui kiiresti? Jälle küsimärk.

Kuni ühiskond ei oma filigfraanselt täpset teavet vähemalt kõige selle kohta, mis esile toodud sai, kuni ühiskonna silmavaate hägustab Eesti Statistikaameti kräpp, niikaua pole ühiskonnal selget ettekujutust, mis toimus, mis toimub ja mis hakkab toimuma, ning on seeläbi takistatud juhtimaks oma saatust.

Saagu siinkohal veelkord eraldi rõhutatud,

Punctum salience 7

et alates aastast 2000 on Eestis salastatud ka ettevõtluskapitali kuuluvus omanike liigiti. Seetõttu ei tea ühiskond sedagi, mis rahvuslikust suuromandist, maast ja kinnisvarast on veel oma, mis võõras või kohe-kohe võõra omaks saamas.

Lõpetuseks artikli pealkirja juurde, kas Eesti Statistikaamet on manipuleerija või rafineeritud kurjategija? Sellele vastamise jätan lugeja hooleks, minu arvamus peaks kõigile juba ilmne olema. Pealegi vastus küsimusele sõltub ju niikuinii sellest, kes vastab. Neil, kes konditsioneerivad Eestit omariikluseta piirkonnaks, kus eesti rahvas on etniline kild (ehk aborigeenid), neil on põhjust olla rahul Eesti Statistikaametiga.

Lugejatele soovitus. Kui tahate selgusele jõuda milleski Eesti makromajanduses või sotsiaalsfääris, siis igasugune ESA number tuleb enda ette asetada kui väide, aga mitte kui tõestus. Head väidete tõestamist.

2,382 total views, 5 views today

Vello Leito: Majanduslanguse aeglustumise kohta arvandmed puuduvad

12. augustil avalikustati Eesti II kvartali majandustulemused. Mida kõike seejärel prognoositi! Eesti Pank: sügisel võib hakata paremaks minema; minister Aaviksoo: veel tänavu hakkab majandus kasvama; Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur: põhi võibki käes olla; Swedbank’i anlüütik Maris Lauri: kolmas kvartal võib tuua väikese tõusu; jne.

Ent siiski, samas Tööandjate Keskliidu juht Tarmo Kriis: põhi tuleb alles kevadel; portaali Tark Investor asutaja Kristjan Lepik: kõige kriitilisem periood tuleb ilmselt 2009. a. neljas kvartal või 2010. aasta esimene kvartal; jne.

Ehk siis niimoodi, et võimukandjad ja nende relvakandajad ütlevad, et jalad juba põhjas, koormkandjad aga arvavad, et pauk alles tuleb. Aga kummal on õigus? Hinnangu sellele, kas majanduslangus on pidurdunud või mitte, saab anda ka objektiivsete andmete alusel – faktide alusel.

Diagramm

2010&2011_2

 

Joonisele on kantud Eesti sisemajanduse koguprodukti (SKP) kvartaalsed muutused. Selgelt on nähtav majanduse sesoonne iseloom intervalliga üks aasta. 2008. aasta II kvartalis oli majanduslangus oluliselt aeglasem kui I kvartalis. Täpselt sama käib ka 2009. aasta kohta: II kvartali majandulangus oli aeglasem kui oli esimeses kvartalis. Sesoonsus on nähtav ka 2007. aastal. Miks peaks olema see 2009. aastal teisiti? Ei peagi olema ja ilmselt ei ole ka, ent seda saame teada alles lähiajal, siis kui avalikustatakse III kvartali majandustulemused.

Niisiis, majanduse sesoonsust arvestades saab kindlalt väita, et k.a III kvartalis majanduslangus uuesti kiireneb II kvartaliga võrreldes. Pole mingit alust eeldada midagi teisemat, sest majanduse kordategemiseks pole ju midagi tehtud, ühiskonna tootlikkus pole suurenenud, millest siis majanduslanguse aeglustumine sündida saaks!?

A propos! Nende kandjate prognoosidel, kes koormat kannavad, on kange kalduvus olla õigem nende prognoosidest, kes võimu kannavad!

A propos! Tuleb osata võrrelda meie majandust teiste riikide majandustega, et anda hinnang “rasket võimukoormat kandvate” isikute väidetele, et kogu maailmas on suur majanduslangus, ime siis, et meil! Seepärast olgu toodud värsked andmed Suurbritannia kohta: k.a kolmandas kvartalis oli retsessioon 0,4% kv/kv ja seda nimetatakse sealmail suureks ning oodatakse uute majanduse „päästmise“ meetmete rakendamist. Eestis oli retsessioon 2009.a. I kvartalis 6% kv/kv kohta. Kuidas peaksime seda nimetama meie ja mida peaksime ootama?

Vello Leito

26.08.2009

768 total views, 6 views today

Vello Leito: Eesti Maksumaksjate Liit eksib – eelarve maht kukub allapoole 49 miljardit, SKP maht allapoole 127 miljardit

Põhimõtteliselt on Eesti Maksumaksjate Liit eelarve mahu määramisel õigel teel (vt Delfi, 28.04.2009). Eelarve mahtu tulebki prognoosida/määrata selle taseme järgi, milliseni majandus oma kukkumises SKP mahu viib. Kuid EML eksib selle hindamisel, millise tasemeni SKP maht ikka tegelikult vajub. Õige on see, et eelarve maht ja SKP maht kukuvad allapoole 2003.a. taset, allapoole seda taset, kus Eesti asus enne kui majanduslangus pihta hakkas. Majanduskasv kestis vaid 2003. aasta teise pooleni, sealt edasi oli juba allamägi. Väide on vaidlustamatult tõestatud juba kaks ja pool aastat tagasi minu artiklis “Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta,” (vt kodulehe päises). Siinkohal olgu vaid lühirefereering.

Niisiis, Eesti majandus kasvas üksnes 2003.a. teise pooleni, kogu “kasv” sellest hetkest edasi oli vaid võlakoormuse kasvu kaudu sissevoolanud laenuraha poolt tekitatud kinnisvaramull.

Joonisel nr 1 (vt viidatud artiklist) on võlakoormuse kasvu algus selgelt näha, see algas 2003. aastal. Joonis nr 2 tõestab, et majanduskasv läbis null-joone 2003. aasta teises pooles. Kinnituse selle kohta, et kinnisvaramull hakkas paisuma alates 2004. aastast annab pankade poolt teenitud kasumi eksponentsiaalne kasv, mis tabelist nr 1 ka ilmekalt näha on (“Eesti statistika aastaraamat”, 2008).

2002 2003 2004 2005 2006 2007
Pankade kasum,miljr krooni 6,8 6,8 8,5 10,5 14 19,7

Lüües lahti “Eesti statistika aastaraamatu” valitsemissektori konsolideeritud tulude ja kulude kohalt (=eelarve) näeme, et 2003.a. eelarve laekumiste maht oli 49 miljardit krooni, seda sisemajanduse koguprodukti juures 127 miljardit.

Kuid silmas pidades, et majandus destruktureerub kinnisvarmulli lõhkemise tagajärjel väga tõsiselt, siis lõppjärelduseks kujuneb: majanduslanguse põhi on sügavamal kui 127 miljardit ja eelarve maht langeb alla 49 miljardi. Kõige selle tagajärjeks praktilise elu tasandil on see, millest olen palju kordi varemgi kirjutanud, et sissetulekute ostujõu tase langeb 2-3 korda (sõltuvalt valdkonnast) madalamale praegusest tasemest ja seda sõltumata sellest, kas riigis käibib kroon või euro. Tööpuudus tõuseb 25-30% vahele, seega töötute arv tõuseb üle 150 000-e.

2007.a. ETV valimisstuudios ütlesin sellised sõnad: Eesti majandus kollapseerub, Eestis tuleb majanduslik ja sotsiaalne kaos. Neid sõnu öeldes ei pidanud olema prohvet, selline asjade käik oli statistiliste andmete alusel täiesti vaidlustamatult näha juba siis.

Vello Leito
29.04.2009

732 total views, 5 views today