Facebook: 
   Sisu: 
 

Kivisildnik: Dirigentide võlukepikesed

Millist õhtupoolikut soovite, kõikvõimsad lugejad ja kuulajad? Tegelikult ma tahaksin väga teada, milliseid õhtupoolikuid naudib meie väga lugupeetud rahandusminister. Rahandusministri, tema rahade ja tema ministeeriumide küsimuses ei tohi endale vähimatki eksimust lubada, sest muidu võetakse meil kõigil rahad tagant ära.

Kui ministrile midagi ei meeldi, siis oleme kõik kohe sügaval lumes. Mina ei tea, kuidas teised avalik-õiguslikud meediatöötajad, aga mina kaalun hoolega iga sõna, iga koma, iga pausi ja iga häälevärinat, isegi ebasünnis hardus võib kutsuda esile raha meelepaha. Seda ei tohi juhtuda.

Raha pole elus muidugi kõige tähtsam, kui rahaminister nutsust ilma jätab, noh, eks ole ennegi ilma rahata elatud, saame kuidagi hakkama. Aga on ka olulisemaid ministreid. Tahtsin täna rääkida endisest põllumajandusministrist Ester Tuiksoost, kes kohtus pisaraid ei suutnud tagasi hoida.

Aga kiiresti mõtlesin ümber, ma ei taha leida postkastist kirja, et põllumajandusminister ei anna mulle enam kartuleid, sest talle ei meeldi see, mida ma korruptsioonist ja korruptantidest arvan. Tegelikult ma ju nii väga halvasti ei mõtle, dirigentidest mõtlen palju halvemini ja nemad ei anna nüüd mulle enam Šostakovitšit ega Prokofjevit, jama lugu küll.

Ma oletan, et maadevahetajad, pole küll täpset ettekujutust maadevahetuse suurusjärkudest, on poisikesed dirigentide ja dirigenditaustaga isikute kõrval. Sirbist lugesin huvitavat lugu. Näed, Sirp keeras praegu raadio kõvemaks. Ei tea, mis nüüd Sirp mõtleb ja teeb?

Tulgu mis tuleb aga Sirpi ma ei karda, kord kirjutasin neile loo dirigentidest ja Sirbi kolleegium jooksis selle peale laiali, võib-olla jooksevad veel praegugi. Vahet pole, igal juhul on Sirbis üks kole lugu, autor muide on riigikontrolli auditiinimeste pealik, väga õpetlik lugu.
Kõik, kes te metoodiliselt halate sellepärast, et Kulka annab kirjanike arvuti ostmiseks või näitlejatele enesetäiendamiseks paar krooni, pange nüüd hoolega tähele, kultuurirahaga juhtub muidki ja veel palju palju põnevamaid asju.

Kogu kultuuriraha ei raha ei lähe sugugi kuuride kütmiseks ja määrdemeistrite mahitamiseks, kolmandik eelarvest kuulub tavaõiguse järgi dirigentidele, 2008. aastal oli see 445 milli, see on 90% kõigist toetustest. Nii, et kui sa pole dirigent, on sinu tõenäosus oma kultuurilisele tegevusele toetust saada 10%. Ikka parem kui loto, seda muidugi.

Dirigentidel ongi suurem isu, seda pole keegi kunagi vaidlustanud. Ometi peaks ka dirigentidele kanditav papp läbima teatavad protseduurireeglid. Peaks olema mingid komisjoni, taotlused, ehk isegi kultuuripoliitika, mingi mõõdupuu, millest lähtuvalt kultuuriraha jagatakse. Mingi alus peab ju 90% olema.

Riigikontrolli auditi juht aga väidab (ja miks ma ei peaks teda uskuma, et ei tekiks mingit arusaamatust ma tsiteerin, sõna sõnalt): “Kultuuriministeeriumi selgituste kohaselt põhineb muusikavaldkonnas tegevustoetuse andmine “valdkonna kokkulepetel ja kujunenud traditsioonidel”. Ühtki muud alust kuskil fikseeritud ei ole.” Tsitaadi lõpp.

Maadevahetajad, muide lähtusid ikka seadustest, võtab ikka kohtus vee silma küll, kui sina määrid kontoris pabereid, rähkled öösel ja päeval sellega, et oma sahkermahker seaduse raamidesse mahutada. Teised aga panevad tuima näoga sadu mille kultuuriraha taskusse ja lähtuvad sealjuures ainult tavaõigusest. Nii on kombeks, ütleb ministeerium, traditsioon on selline.

Mul tekib siinkohal küsimus, kui kaua tuleb maid vahetada, et tekiks traditsioon ja kas ministri ja kinnisvara vaheline kokkulepe on millegi poolest halvem kahe dirigendi omavahelisest kokkuleppest, mõlemal juhul krabatakse kahe käega ühisvara. Aga näed, dirigendid ei nühi kohtupinki vaid valmistuvad uue suure ooperimaja ehituseks ega isegi oskaks kriisi ajal muud teha, kui mõned miljardid dirigentidesse investeerida.

Aga et asi oleks selge ja et dirigentide raev ei tabaks mind ja minu toimetajaid, vaatangi, et minu kolumnide tekstid ilmuvad ERRi kodukal valikuliselt ja lühendatult, eriti kui on miski poliitiline teema.

Vahetame siis jutuainet, räägime kultuuripoliitikast ja osutame riigikontrollile, ehk murrame läbi ja jõuame seekord täies mahus ERRi arvamusküljele.

Mina pole midagi öelnud, riigikontroll tegi, pekske riigikontrolli, kustutage Sirbi jutufail ära, ma peaaegu armastan dirigente, osavad on nad, müts maha nende ees, selliseid masuurikaid oleks kirjanike liidu juhatusse vaja.

Aga läheme riigikontrolli tsitaadiga edasi, osundan: “Seaduses nõutud nõuandvat komisjoni moodustatud pole, vormikohaseid taotlusi ei küsita. Ja nii jagatakse laiali üle 200 miljoni krooni aastas.”  Tsitaadi lõpp. Saate aru, dirigendid ei pea raha küsimiseks isegi avaldust kirjutama, sest pole kellelegi kirjutada. Seega pole vaja ka aru anda. Pole kellelegi aru anda, mõnus. Väga mõnus ja nii kakssada milli, see kriis ajab hulluks.

Kakssada milli iga jumala aasta ja ilma, et oleks vaja ministeeriumile pangaarve numbrit meilida. Mille eest mind karistati painava kirjanikuseisusega, ma olen ju madalam kui muru ministeeriumi silmis. Kui Piibel poleks ära põlenud, tsiteeriksin teile praegu Hiiobi nutulaulu ja Koguja kibedaid mõtteterasid.

Riigikontrollist johtuvalt positiivne programm, imesid sünnib ka meie päevil, võlukepike on teaduslik fakt – suur vägi on dirigendikepikesel – see vabastab teid vaesusest, bürokraatiast ja suht-koht ebamugavast kohtupingist. Kui teil aga pole dirigenikepikest, siis on teil vähemalt teada, kellelt toiduraha laenata. Dirigentidel on pappi s…ks. Ja nüüd hakkavad helistama, jubedaks ruigamiseks läheb.

Sven Sildnik

11.02.2010

Esmaavaldatud ERR-s

740 total views, 5 views today

Kivisildnik: Unustage meedia, lugege raamatuid

Soovin teile pidulikku 150. köite õhtupoolikut, väga austatud meediagurmaanid.  Ometi otsustas president meie ilusa juubeli ära rikkuda ja hakkas meedia kallal vinguma. Vanasõna ütleb, et ära sõima peeglit, kui on nigu on.

Konstruktiivne  kriitika on muidugi alati teretulnud, eks meiegi kolumn võiks olla parem, see võiks olla eetris iga päev ja selle eest võiks inimese moodi maksta – selles mõttes on arenguruumi veel on. Nagu ütles Peep Vain, miks te nii piinlikult koonerdate, häbi ei ole või?

Ent räägime parem sellest, miks mitte-avalik-õiguslik ajakirjandus on tõe ja õiguse asemel kasumile orienteeritud ja miks avalik-õigusliku meedia ainus ja põhiline ülesanne on mitte-avalik-õigusliku meediaga võidu joosta. Keel vestipeal ja tühi pilk silmis.

Olukord on selline, et mitte-avalik-õiguslik meedia on otsustanud endal avalikus kohas püksid täis teha, sest selle oivalise vaatemängu eest on loomastunud pööbel nõus maksma mida iganes. Nii ei jäägi avalik-õiguslikul meedial muud üle, kui turunõuetele vastamiseks samuti midagi punnitada, muidu ei püsi kuidagi konkurentsis.

Võimalik, et kusagil on tõde ja õigus, aga ajalehtedes, raadios, televisioonis ja anonüümsetes kommentaarides pole tõe haisugi – ainult astroloogia ja poolkõva pornograafia. Viimased viis filmi, mida ma ETVst nägin, rääkisid transvestiitide elust ja Nõmme raadio veebiversioonist juhtusin ma ka viimati kuulma ühe pooletoobise tähetarga mulinat. Jälk.

Kogu häda on selles, et meil on käibel meedia Skandinaavia mudel, see tähendab seda, et Skandinaavia meediamogulid teevad kodus endale kvaliteetset ja ühiskonna probleemidega tegelevat ajakirjandust, siin aga käituvad nagu pesuehtsad lurjused ja keedavad meile meedia asemel mingit pulleritsu kokku.

Pullerits, kui te juhuslikult ei tea, on käinud Ameerikas ja võib teile täpselt öelda, kuidas see õige kauboi-ajakirjandus käib. Ameerika ajakirjandus on see, mis räägib demokraatia viimisest Iraaki, siis kui sinna viiakse 280 tonni sularaha ja pannakse see lihtviisiliselt tuuri. Tonn ei ole siinses kontekstis mitte tuhat Ameerika dollarit vaid tuhat kilo rohelist rahapaberit.

Erinevalt Ameerika ajakirjandusest Skandinaavia ajakirjanduse kohalik versioon ei levita mitte ainult globaalseid valesid, vaid aitab kinni mätsida ka kohalikke õudusi, näiteks Skandinaavia pankade koloniaalpoliitikat ei suutnud meie Skandinaavia omanikele kuuluv ajakirjandus enne läbi näha, kui kriis käes oli.

Ühesõnaga lollid. Samas avalik-õiguslikule meediale ei saa midagi ette heita, sest see pidi julmas turukonkurentsis pankade kuritegeliku poliitika, loe Eesti Vabariigi poliitika, ära unustama ja hambad tangis paksu ja vedelat pesu vahele organiseerima. Raske oli, aga hakkama asime.

Samas me näeme, et kuigi ajakirjanduses ei ole tõde, siis teatavaid õiguse kajastusi ikkagi on. Skandinaavia pankuritel keegi kõrvi ei rulli aga Skandinaavia koolitulistamistest on vahel ikka juttu olnud. Viimane uudis Skandinaaviast rääkis raugamürgitajast hooldusõest.

Koolitulistamises võiks veelgi enam juttu teha, eriti seoses lugemisaastaga, sest Auvinen oli teatavasti lugemishimuline noormees ja ta ei veerinud seltskonnaleheküljelt pildiallkirju nagu normaalsed inimesed vaid läks, sõgedust täis nagu ta oli, raamatukokku ja luges seal filosoofiat ja ajalugu.

Mida luges Skandinaavia raugamürgitaja, keda süüdistatakse kaheksateistkümnes episoodis, õnnestub Skandinaavia meedial ehk lugemisaasta lõpuks välja selgitada. Ameerika meedia on igal juhul ammu tuvastanud, et jänkimaa sarimõrtsukad ei loe eriti midagi, aga kuulavad selle eest massiivsetes kogustes kantrimuusikat, seda fakti võiks kuulamisaasta orgkomitee arvesse võtta.

Ameerika meedia on alatu, nagu me kõik teame, ja õhutab sõda, Skandinaavia meedia pole parem, sest see propageerib koolilaste ja raukade vastu suunatud tapatalguid. Aga et Eesti meedia on öökimaajav segu Ameerika meediast ja Skandinaavia meediamogulistest, siis soovitan ma tõe ja õiguse asjus lugeda hoopis Tammsaaret.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, soovitan Tammsaare romaani Põrgupõhja uus Vanapagan, soovitan lugeda, sest see on raamat. Kui mina veel koolis käisin, oli see kohustuslik kirjandus, aga nüüd loetakse koolis vist ainult Potterit ja Kroonikat. Aga eks see jääb koolmeistrite südametunnistusele.

Tammsaare ei õhuta sõda, ega muuda koolitulistajaid ja raugatapjaid meediastaarideks, otse vastupidi – Tammsaare õhutab terrorismi. Ta räägib meile loo sellest, kuidas ilus, tark ja rikas Kaval-Anants orjastab vaese, tööka ja rumala Vanapagana. Orjastamise tulemusel tekib moraalne ja majanduslik kriis ning Vanapagan korraldab terroriakti, mille tulemusel Kavalants kõngeb.

Põrgupõhja uues Vanapaganas on olemas kõik see, mida ei ole ei meie avalik-õiguslikus ega mitte-avalik-õigusliks meedias. On tõde – tark orjastab lolli – ja õigus – loll tapab targa ära. Aga peale selle on stiili, on kujundit, on tõelisi tundeid, on vaimset üleolekut, ühesõnaga kõike seda mida ajakirjandus endale mitte kunagi lubada ei saa.

Positiivne programm on järgmine, unustage meedia, lugege selle asemel häid raamatuid, klassika on tõepärasem kui meedia. Tammsaare oli tark, kui tahate tarka presidenti, valige mõni kirjanik, eelkõige soovitan muidugi iseennast, Anton on surnud, sellepärast.

Sven Sildnik

28.01.2010

Esmaavaldatud ERR-s

907 total views, 5 views today

Kivisildnik: Nad loevad sinu mõtteid

Tänapäeval elame sellises ilusas maailmas, kus jälitusmaania põdemine on täiesti normaalne reaktsioon igati normaalsetele oludele. Sinu mõtteid loetakse – see on nii, sest sinu mobiilikõned ja meilid salvestatakse ning süstematiseeritakse, sinu rahaliikumine on sendi pealt teada ning mobiili ja turvakaamerate võrguga ühendatud näoäratundmismasinate abil on selgesti näha, kus su füüsiline keha parajasti vedeleb.

Kui sa jälitusmaaniat ei põe, on sul ilmselt midagi viga. Tuleb tohtriga konsulteerida. Viimasel ajal on arutatud teemal, kas ja kuidas või kelle autosse paigutada GPS-seade, millega abil saaks trahvida kiiruseületajaid. Muidugi tuleb seda teha ja kiiremas korras.
Keha on argument

Liiklusmaniakid on ohtlikud sinu kehale, sellega on kõik öeldud. Keha on kapitalismi keskkoht. Kõik, mis otseselt ja suure pauguga kehasse puutub, nagu näiteks terrorism, on halb ja tuleb hävitada. Kõik, mis hävitab keha vaikselt nagu gripivaktsiin, rämpstoit või profisport, on aga soositud. Lihtsalt pauku ei tohi teha.

Paha on ainult see, mis heleda laksuga ja avalikus kohas keha lõhub, hea on aga see, mis heleda laksuga keha hellitab. Loetelu tuleb pikk: sadomasoseks, klassikaline muusika, tavaporno, levimuusika, muud perverssused ja laulupidu, kõik käega katsutavad väärtused, eriti kaubakeskusest ostetavad asjad ning meelemõnu pakkuv meelelahutus, iseäranis televisioon.

Vaadake televisiooni, ja kapitalistlikud väärtused on nagu peo peal. Erilised publikumagnetid on tõsielusarjad, mis keskenduvad kehalistele rõõmudele – naistevahetus, maameeste paaritamine, joodikute paaritamine, vaeste kohalike neidude paaritamine mingi kahtlase väljamaa rikkuriga jne., jne., jne.

See on muidugi kõige toorem turusegment, aga ka kõrge kunstiväärtusega telesarjad, eriti uued ja ilusad, nagu “Dexter” või “Fringe”, on täiuslikult õigeusklikud tooted. Mõlemad on kehakesksed, “Dexteris” tükeldatakse kedagi pidevalt ja sõna otseses mõttes, “Fringe” aga pakub laia valiku igasuguste võigaste militaarsete eksperimentide ohvriks langenud kehadest.

Keha on kõigil

Keha on meil kõigil, mõistus aga ainult mõnel üksikul. Seega on kõik vaimne, kultuurne, poliitiline või majanduslik meile võõras. Seevastu keha ja selle keemilised reaktsioonid emotsioonide kujul on meile mõistetavad, tähtsad ja pühad. Me valisime loomastumise ja jääme selle juurde lõpuni. Televisioon on globaalse loomastumise peegel. Kersna ja ETV uus suur projekt tegelevad kadunud kehadega, mitte kadunud ideaalide, väärtuste või kirjaoskusega. Kõik vaatavad ja nutavad, aga kui riigi mõrvanud Lissaboni lepe alla kirjutatakse, nutavad ainult mõned meedias naeruvääristatud ohtlikud äärmuslased.

Neid äärmuslasi jälitatakse, selle pärast ei maksa muretseda. Sellega on korras ja on ilmselge, et Lissaboni aktiviste või Rahvusringhäälingu nõukogu ei hakka keegi kunagi jälitama, ehkki viimased toodavad rahvale nüri meelelahutust ja teevad seda Solarise keskuses, mainitud müügikeskkonna omanike piirituks meeleheaks.

Toetan igati valitsevat režiimi ja kõiki tema pingutusi, muu hulgas ka autode GPSistamist ning koerte ja lihtkodanike kiibistamist. Soovitan kaasa mõelda, ehkki esimest korda elus ei pruugi see õnnestuda. Teie keha vaenlased on rahvavaenlased, eriti terroristid ja liiklushuligaanidest rullnokad.

Rullnokad kasutavad teie keha purustamiseks autosid. Autod vajavad liikumiseks bensiini, liisingut, kaskot, tehnoülevaatust, teid ja muud sellist kraami. Kui valitsus annab aga pankuritele ja muudele kurnajatele vabad käed, siis on tagajärjeks kinnisvaramull, kriis, massiline töötus, mure ja vaev.

Aga see on ju keha seisukohalt ainult hea. Töötu ei jõua liisingut maksta ega bensiini osta, kui jõuabki, siis vähem, ja mõtleb, enne kui kedagi sodiks sõidab. Nii hoiame autode GPSistamise pealt kena kopika kokku. Majanduslangus on toonud kaasa ka liiklussurmade vähenemise ja see on teaduslik fakt – möödunud aastal oli kümne viimase aasta kõige suurem liiklussurmapõud.

Tänu Ansipile, Laarile, Savisaarele, ühegi juhtiva sotsi nime ei suuda ma kahjuks meenutada, ja Reiljanile olete teie, armas Õhtulehe lugeja, üldse elus. Ja see pole ainus valitseva režiimi heategu teie kehale. Tubli 150 000 inimest on vabastatud raskest tervistkahjustavast tööst ning neil on nüüd iga päev kaheksa tundi rohkem vaba aega, et pornograafiaga tegelda ja tõsielusarju vaadata.

Ma ei saa aru, mida mõned vinguvad jälitamise ja autode GPSistamise asjus, inimesed on elus ja õnne tipul. Puhanud, seksuaalselt rahuldatud ja vabad. Mida te veel tahate? Valitsus loeb teie mõtteid ja täidab teie kõige salajasemad soovid. Elupäästjatele võiks vähemalt tänulik olla, ega keegi arvagi, et te Keit Pentusele uppuja päästmise medali peaksite andma

Sven Sildnik

20.11.2009

779 total views, 5 views today

Kivisildnik: Valimised on ebaseaduslikud

Kohalikud valimised ei muuda midagi. Põhjuseid on kolm. Esiteks on valimised ebaseaduslikud.

Põhiseaduse § 156 ütleb: „ Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.“ Kui ühetaolised tingimused on rikastel ja vaestel, valitsejatel ja valitsevatel, teavad kõik. Kui otsene on häälte ülekandmine, on lapselegi selge.

Kõik muutused, mis saavutatakse ebaseaduslikel valimistel, on seega õigustühised.

Teiseks on kõik tuntud poliitilised kaubamärgid korruptiivsed, rahvast võõrandunud ning pühendunud ainult võimul püsimisele iga hinna eest. Milline neist parasjagu rikkuritele ja võõrvõimudel allhanget teeb, pole oluline. Lai mass valib ikkagi ainult meediast tuttavaid nägusid, telepurk aga kuulub kas külakurnajatele või on valitsuse kontrolli all.

Seni kuni ei teki vaba meediat või kainelt arutlevat rahvamassi, ja kumbagi ei ole ette näha, ei muutu midagi. Ei muutu ka valimiste tulemused.
Masu on liiga noor, et üleüldisele mõttelaiskusele lõppu teha.

Ilmselt kusagil imbub pildile mõni uus nägu, aga ta ei saa korruptantide massis midagi muuta. Kui, siis ainult olukorras kus võrdselt hääli saanud vanade varaste klannid vajavad sõltumatuid võimul püsimiseks. Sellise olukorra tüüplahendus on äraostmine, väga harva mõne väiksema muudatuse läbisurumine.

Loota on ainult sellele, et läheb veel halvemaks, väljakannatamatult halvaks. Enne mõtlema ei hakata. Lihtsalt pole vaja.

Sven Sildnik

18.10.2009, Delfi

857 total views, 5 views today

Sven Sildnik: Haiges Eestis pole Pärnugi terve

Mais vähendati lisaeelarve abil Pärnu linna eelarve mahtu 11,7 protsenti, aasta lõpuks prognoositakse sellest hoolimata veel 70 miljonit eelarve puudujääki. Seega tuleb eelarve mahu languse kiiruseks 2009. aastal ligi 20 protsenti. Kas olukord võiks paraneda järgmisel aastal?

 

2007. aasta valimisstuudios teatas Eesti Iseseisvuspartei (EIP), et majanduskasv lõppes 2003. aasta teises pooles ja SKP maht kukub kinnisvaramulli lõhkemise tagajärjel kolmandiku võrra. Meie prognoos oli täpne.

Oleme prognoosinud tööpuuduse kasvuks 25-30 protsenti (praegu Eurostati andmetel 18 protsenti) ja ennustus täitub ilmselt paari protsendipunktise täpsusega. See aga tähendab maksutulude vähenemist.
Pealegi läheneb pankrotilaine, mis järsult vähendab ettevõtlusest tulevat tulu, mis kokkuvõttes tähendab kogu Eestis eelarve mahu vähenemist tipptasemest (98 miljardit) vähemalt 40 protsendi võrra. Ega Pärnus midagi teisiti ole, vastupidi, järgmisest aastast tuleb hakata tasuma laenude tagasimakseid suurusjärgus 100 miljonit krooni aastas.
Meil soovitatakse mitte unustada eurorahaga kaasnevaid suuri võimalusi. Sellest niipalju, et Eesti on maksnud Euroopa Liidu liikme maksu 1. mai 2009 seisuga 14 miljardit krooni, millest augusti andmeil on tagasi saadud vaid 3,6 miljardit. Aasta lõpuks sees summa oluliselt ei suurene. Eurotoetuste teema ei vääri isegi edasist kommenteerimist.
EIP joonistatud graafik, kus majanduskahanemine kvartalite kaupa paberil, näitab ühemõtteliselt, et käesoleva aasta teise kvartali tulemuste alusel võimukandjate vallandatud rõõmupidu oli järjekordne soovunelma esitamine tõe pähe.
Nimelt oli majanduslanguse kiiruse vähenemine sesoonne: 2008. aasta teise kvartali majanduslanguski oli selgelt väiksem kui esimeses kvartalis. Tõeline majanduslangus saabub aga neljandas ja esimeses kvartalis, kui ressursid otsas, aga võlad alles. Gigantne 258 miljardit krooni eraisikutel, riigi võlg viis miljardit, kuid rahandusministeeriumi plaanide kohaselt kahe aasta pärast juba 15,4 protsenti SKPst. Seega on riik pankrotikursil ja Pärnule päästerõngast ei tule.
Pole olemas muid lahendeid kui see, et Eesti majandus tervikuna tuleb korda teha.
Riigikoguparteidel lahendit ei ole, EIP-l aga on. Lahend eeldab erakorralisi või korralisi valimisi, mis tooks võimule protektsionistliku majanduse toetajad, sealjuures EIP. Näeme ette kolme põhilist rõhuasetust.
Esiteks. Tuleb minna üle rahvusprotektsionistlikule majandusmudelile, mis on võimalik isegi ELi koosseisus. Eeskujuks sobib kasutada Sloveeniat ja Poolat. Viimasena nimetatu on end edukalt kaitsnud, eriti viimastel aastatel. Protektsionismi oluline osa on, et igasuguste otsustamiste juurest tuleb välja visata sõltumatud väliseksperdid, kaasa arvatud igasugused TeliaSonera “eksperdid“, sest võitja-võtab-kõik-majanduses pole selliseid olemas, on ainult välishuvide agendid.
Teiseks. Tuleb üles ehitada nüüdisaegne panganduskooslus, milles esindatud oleksid kõik teisedki olulised osalised peale väliskommertspanganduse: riiklik hüpoteegipank, ühistegelik pangandus, riiklik kommertspangandus, kohalikul kapitalil põhinev kommertspangandus, innovatsioonipangandus.
Läbimurret tuleb alustada ühistegeliku panganduse seadustamisest. Eesti on maailmas ainuke riik, kus ühistegelik pangandus on keelustatud. Pidage meeles, et ühistupangandus ei ole pangandus!
See on läbimurdekoht, kus liidriks peab saama kohalik tasand: valijate ultimatiivseks nõudeks oma kandidaatidele riigikogu valimistel peab saama see, et valitud teevad korda panganduse.
Kolmandaks. Tuleb üle minna rahvusprogrammide põhisele majandusmallile, mille puhul kõiki meie rahvusliku rikkuse komponente tuleb käsitleda programmipõhiselt. Olgu mainitud neist kolm suuremat: meie suured loodusvarad, ülisuured maapõuerikkused (Eesti on per capita arvestuses ilmselt maailma kümne rikkama riigi hulgas) ja soodne geograafiline/geopoliitiline asend.
Eesti rahvusliku majanduse ülesehitamise rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks on täies mahus lahti kirjutanud EIP esimees Vello Leito oma raamatus “Eesti & geopoliitika” (Tallinn, 2002). Sellest lisa nr 2 on loetav EIP kodulehel kirjutisena “Eesti globaalkontekstis“. Käsitlus pole nüüdseks vananenud, vastupidi, selle aktuaalsus alles hakkab ühiskonnale kohale jõudma.
Programmi mõistmiseks tuleb kohustuslikus korras teadmiseks võtta, et kasumlik transiit pole tänapäeval enam kütuse transiit, vaid konteinerite ladustamine, jaotus ja transiit. EIP majandusmudeli rakendusliku osa täpsem käsitlus asub EIP kodulehel www.iseseisvuspartei.ee lingi all “põhidokumendid” doktriini “Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum“ kujul.
EIP erilise tähelepanu alla jääb see, et võlalõksu aetud inimesed peab välja päästma riik, mis nad lõksu ajas. Samuti see, et tekkivas majanduskaoses ei jääks pensionärid plindrisse, tänamatus nende tehtud töö suhtes ei mahuks iseseisvuslaste hinge.
Et mis saab töötutest? Tulge meiega, teeme riigi majanduse korda! Tööd ja toimetulekut jagub siis kõigile. Astuge Eesti Iseseisvusparteisse, päästke riik ja rahvas! Ravige terveks Eesti riik ja Pärnu linngi tõuseb jalule!

Sven Sildnik

Pärnu Postimees, 03.10.2009

810 total views, 5 views today

Pärnu linnapea kandidaadi Sven Sildniku vastused Pärnu Postimehe küsimustele

 

Pärnu Postimehe uudistetoimetajale

Eesti Iseseisvuspartei vastused esitatud küsimustele

Kas teie erakond hääletab 2010. a. Pärnu linna eelarve poolt, milles on Pärnu linnavalitsuse palgafondis ette nähtud 13 kuupalka?

EIP ei hääleta Pärnu linna eelarve poolt ega vastu enne kui see on põhimõtteliselt korrastatud.

Olukorras, kus alles maikuus eelarve mahtu vähendati lisaeelarvga 11,7% (86 miljonit), kusjuures eelarve mahuks jäi 657 miljonit, ning linnavolikogu esimehe hinnangul võib eelarve defitsiit ulatuda aasta lõpuks 70 miljonini, on selge, et eelarve on koostatud teadlike valimispropagandistlike vigadega kahasse.

Peale selle võttes arvesse, et kogu Eesti majandus on kollapsikursil (mida EIP prognoosis täpselt ette juba 2007.a. valimiste televäitluse otsesaates), ning statistikaandmed näitavad numbriliselt, et languse märkimisväärset aeglustumist sellel aastal ei tule, vastupidi, aeglustumist ka enne kevadet ei tule, võttes arvesse ka seda, et majanduslangus riigis kukub oluliselt allapoole -20%-i (EIP prognoosis märgitud olukorras ETV-s -22%), veel sedagi, et krooni devalveerimine on objektiivne vältimatus sellisel tasemel, et sissetulekute ostujõud langeb vähemalt kaks korda, ning et riigi reservid ammenduvad ja klantspildi purunemine peale valimisi on vältimatus, siis seepärast näemegi ette kogu eelarveprotsessi uuesti käsilevõtmist peale valimisi arvestades kujuneva olukorraga kogu riigi majanduses.

Seega: Lähikuudel kujunev majandusolukord ei võimalda 13. palga maksmist kellelegi, ei linnavalitsuses ega riigi valitsuses.

Kas volikogu esimees peaks Pärnus olema põhikohaga või osalise tööajaga lepingu alusel?

Volikogu esimees peab olema vormistatud lepinguga osalise tööajaga. Tasu maksmise vorm määratakse lepingus ja on vajadusel jooksvalt muudetav.

Kas teie erakond kavatseb kärpida või suurendada volikogu kantselei eelarvet?

Volikogu kantselei eelarve kuivab kokku niikuinii, millisel määral, see pole praegusel hetkel prognoositav, sest Eesti läheb üle kriisijuhtimisele.

Kas teie erakond säilitab linnapea ja aselinnapeade lisatasu linna osalusega äriühingute ja sihtasutuste nõukogudest?

Säilitame lisatasustamise kuid kärbime seda praegusega võrreldes proportsionaalselt vähemalt kaks korda.

Kas teie erakond säilitab volikogu liikmete lisatasu linna osalusega äriühingute ja sihtasutuste nõukogudest?

Kärbime proportsionaalselt vähemalt kolmekordselt.

Kas teie erakond pooldab seda, et iga selleks soovi avaldanud volikogu liige saab linnavalitsuselt aastase parkimisloa?

Volikogu liikmele tasuta parkimine on põhjendatud, sest asi pole mitte ainut rahas, vaid ka aja kokkuhoius.

Millised soodustused-hüvitised teie arvates peaks volikogu liikmel olema?

Volikogu liikmele akordtasu istungil osalemise eest, komisjoni esimeestele osalise tööaja leping, fraktsioonide esimees mingit lisatasu ei saa.

Kui suur peaks teie erakonna arvates olema linnapea, abilinnapeade kuupalk?

Praegusega võrreldes proportsionaalselt 30% madalam.

Kas te kavatsete linnavalitsuse töötajate palku muuta?

Kõikide riigi ja omavalitsutöötajate palk kukub automaatselt. Kui palju, kõik see sõltub kujunevast majandusolukorrast; selleks näemegi ette kogu eelarve muutmist.

Millise linnavalitsuse osakonna või struktuuriüksuse töötajate arvu on teil kavas muuta?

Ümberkorraldust maht ja iseloom pole praegusel hetkel põhimõtteliselt prognoositav, sest kõik sõltub devalveerimise sügavusest.

Kas teie erakond kavatseb linnavalitsuse ametiautode arvu piirata? Kas selle võrra maksaksite rohkem isikliku auto kasutamise kompensatsiooni?

Ametiautode arvu piirame, isikliku auto kasutamise eest ei maksa.

Kas erakonnal on kavas piirata linnavalitsuse töötajate ametiautode kasutamist töövaälisel ajal?

Linnavalitsuse töötajatel lubame ametiauto kasutamise töövälisel ainult tippjuhtidele, sedagi vaid tööülesannete täitmiseks. Teised saavad nõuda tööülesannete täitmisel akordset tasustamist.

Kas erakond toetab ajalehe Pärnu väljandmist või kavatseb selle sisus midagi muuta?

Toetame „Pärnu“ väljaandmist, tagame kõikidele parteide (ka riigikoguväliste) võrdse kohtlemise ajalehe veergudel.

Kas erakond jätkab mainekujunduslepingute sõlmimist PR-büroodega või piirdub avalikus suhtluses ühe-kahe linnavalitsuse töötajaga?

Ühest töötajast piisab, aparaaditöötajad tuleb viia tasemele, kus nad on võimelised ise rääkima, ehk koguni kirjutama!

Sven Sildnik

Pärnu linnapea kandidaat Eesti Iseseisvuspartei poolt

582 total views, 5 views today

Sven Sildnik: Pupujukud ees, pupud taga

Levinud on käibefraas, et kõik parteid on ühesugused ehk korrumpeerunud või siis vähemalt hakkavad varastama kohe, kui võimule saavad. Aga päris nii see pole, kõik parteid ei ole lõputu pupujukude paraad.
Eesti Iseseisvuspartei (EIP) on Eestis ainuke erakond, mis oma loomisest 1994. aastal on kaitsnud iseseisvuse ja suveräänse riigi aadet, tõestanud, et omariikluse ja rahva ellujäämise tagamisel pole iseseisvusele alternatiivi.
Oleme selgitanud, et liitumine Euroopa Liiduga toob endaga kaasa iseseisva riigi kadumise, rahvusliku majanduse hukkumise ja vääramatult Venemaa assimilatiivsesse keerdesse tagasikukkumise Venemaa ning ELi ühinemisega Eurussia impeeriumiks.
Kuid eelkõige erineb EIP kõikidest teistest selle poolest, et me vaatame tegelikkusele silma, tunnistame tõde, et väikeriik ja rahvas saavad ellu jääda üksnes aususele, targale põhimõttekindlusele toetudes, enda huvide eest seistes, lakkumata ühegi väike- või suurriigi taldu. Vaid võrdne väärikus kõikidega saab olla ellujäämise alus.

Pupujukud tõid häda kaela
Olukord kvalifitseerub pupuks. Asjad Eestis on arenenud kõige halvemat rada pidi, meie hoiatavad prognoosid on osutunud õigeks.
Pupujukude kolm liidulepingut on praeguseks taganud selle, et EL on nii de facto kui de iure liitriik, sest kõik neli liitriigi tunnust on täpselt täidetud: ühine territoorium, ühine kodanikkond, liidu õigus on ülimuslik ja liidu õigusel on kompetentsi kompetents. Eesti on seega vaieldamatult liitriigi liikmesriik, iseseisvat Eestit ei ole enam.
Pupujukude geniaalsel juhtimisel on Eesti rahvuslik majandus sisuliselt hävitatud, see on asendatud odava tööjõu ja allhankega. Eesti inimesed ja ettevõtjad ägavad üüratu, 260miljardilise võlakoorma alla.
Kinnisvaramulli lõhkemine on kaasa toonud räige majanduslanguse, seega võtnud võimaluse laene tagasi maksta. Ees seisavad massiivne pankrotilaine ja eraisikute pankrotid, ootab majanduslik ja sotsiaalne kaos.
Kõige selle eest hoiatasime juba 2007. aasta riigikogu valimiste ajal nii televisiooni kui raadio vahendusel. Midagi pole tulnud üllatusena, kõik on seaduspärane ja tulnud sellest, et riigikogu parteid on seadnud tapakirvena vääramatult esikohale välisettevõtjate ja -riikide huvid.
Kuid eelkirjeldatu pole veel halvim. Kümme viimast aastat oleme meelde tuletanud, et Nõukogude Liit ei lagunenud, vaid teostati perestroika, mille eesmärk oli viia ellu avalikult ja ülbelt seatud projekt “Evropa, naš obštši dom” ehk ühine “kodumaa“ ookeanist ookeanini. Vene kommunismi omaaegne salaeesmärk. See oli kõikidele teada, kuid väheste tunnistatud tõde tänapäevas, tunnistatud Eesti riigi ja rahva suurimaks surmariskiks.
Räägime niikaua, kuni kohale jõuab
Ühiskonda on aastaid terroriseeritud hirmutamisega, et kui teeme nii või naa, tuleb Venemaa tagasi. Just siinkohal erineb EIP kõige rohkem ülejäänud parteidest oma suurema kõlbelisuse ja kodanikujulguse poolest. Me hoiatame: kes soovib iseseisvat Eestit väljapoole Venemaa uusassimilatsiooni surmalõksu, teadku, et Venemaa tuleb tagasi küll, kuid mitte tankidega üle Narva jõe, vaid ELi kaudu juba nimetatud ühiskodu saatanliku projekti kaudu.
EIP-le pole alternatiivi. Sest ainult EIP ei ole Venemaa käsilaspartei, kõik ülejäänud Eesti parteid aga on. Põhjus on selge: need, kes pooldavad ELi liikmelisust, pooldavad Venemaa sissemarssi ELi kaudu, Eesti ülevõtmist igal tasandil. Lihtlabast ülesostmist, võlamüüki minevate korterite ja majade müüki sealhulgas. Lühidalt kokku võttes: ainult EIP pole reetnud Eesti riiki ega rahvast.
Kümme aastat oleme selgitanud sedagi, et iseseisvusele väljaspool liite suur- ja isegi väikeriikidega ei ole alternatiivi. Põhjus jällegi lihtne: suurriikidel pole altruismi, isetut moraali, vaid on omakasupüüdlikud huvid.
Seepärast on meie riigile ja rahvale ainuke ellujäämistee EList väljaastumine, rahvusliku majanduse ülestöötamine. Sellel teel on tõrvikukandja EIP. Me räägime asjadest nii, nagu need on, ja seni, kuni sõnum kohale jõuab. Loodetavasti aitab kriis tõel läbi paksu pealuu jõuda.
Enam ei saa molutada
Probleemseks teeb olukorra see, et väljaastumisega ei saa enam pikalt venitada, sest prognoositavalt saab Eurussia liitriik valmis paari aasta pärast. Siit kasvab välja järjekordne EIP unikaalne roll. Me kuulutame, et ükski põhimõtteline probleem kohalikul tasandil pole lahendatav omavalitsuste kaudu, lahendid saavad tulla üksnes riigi kordategemise kaudu.
Seepärast olgu käesolevate valimistega seoses selgelt välja öeldud põhitõde, et EIP ei keskendu kohe pärast valimisi ainult Pärnu linna, vaid riigi probleemidelegi.
Sõltumata sellest, mida üks või teine riigikogu partei erakorralistest valimistest arvab, need tulevad hiljemalt kevadel. Selline on asjade seis Eestis praegu. Lähenev kollaps ei jäta riigikogu riigireeturparteidele valikuvõimalust: kaelakukkuv majandus ja sotsiaalprobleemid on neist tugevamad.
Kohalike probleemide põhimõtteline lahendamine saab toimuda vaid riigi majandusmudeli muutmise kaudu: tuleb üle minna räigele rahvusriiklikule protektsionismile, välisnõunikud riigist välja saata, taastada rahvuslik pangandus.
Kõigi nende probleemide lahendamisel pole EIP-le järjekordselt alternatiivi. Ainult meie keskendume haiguse ravimisele, mitte sümptoomidega võitlemisele. Et koguda selleks jõudu, on üks meie valimisloosungeid “Päästa riik ja rahvas, liitu Iseseisvusparteiga”. Pupujukudele vesi peale ja pupu kaob iseenesest.

Sven Sildnik, EIP Pärnu linnapeakandidaat KOV 2009.a. valimistel

Artikkel on esmaavaldatud Pärnu Postimehe valimistemaatilises arvamusrubriigis 19.09.2009

851 total views, 5 views today

Kivisildnik: Makske kommentaatoritele palka!

Kommentaare ei oleks, kui nad poleks kellelegi kasulikud. On ilmselge, et kommenteerimise asjus valitsevad kaks vastandlikku seisukohta. Poolt on meediamüüjad, kes saavad tasuta kommide kaubastamise pealt teenida.

Poolt on ka lai mass, kelle meelt kommid lahutavad ja ühtlasi tavameedia hallile massile hulgaliselt halli varjundeid lisavad. Kindlasti on poolt ka hulk kommenteerijaid, kes saavad ühiskondlikult kasuliku, aga samas ka ettevõtjatele meelepärase töö eest moraalse rahulduse ning on kaifivõimaluse säilitamiseks nõus kolpasid sisse lööma.

Vastu on tundliku närvikavaga rikkurid, aadlipreilid ja vaimuaristokraadid. Muidugi ka ametnikud, keda eelmainitud tegelased pidevalt tülitavad, laskmata neil rahus oma kabinettides seedimise õndsust nautida.

Ma ei peatu pikemalt palgalistel kommentaatoritel, jätan kõrvale mainekujundajad, müügimehed, mõjuagendid, parteilased ja muud perverdid, kes kommentaariumi endale soodsas suunas kallutades ilmselget kasu lõikavad.

Nende huvi on tasuta ja suhteliselt kontrollivaba meediapind, aga kuna me ei tea kui palju neid on, siis ootame ära vastavad uuringud. Teadlikult suunatud kommentaaride maht tuleks aga kindlasti välja selgitada, kas või ainult selleks, et saada teda, mis meedias tegelikult toimub.

Probleem on palju tõsisem kui mõne laevafirma omaniku solvumispisarad. Lugege kommentaare pronksiöö järel — eesti asi ruulis täiega. Pronkssõduri mahavõtmise järel aga jagunesid isamaalised ja antifašistlikud kommid pooleks. Raske uskuda, et lugejate meelsus või kooseis üleöö vahetus, aga komentaariumi üldpilt muutus küll kardinaalselt.

Igal juhul ei saa me ei kohalike ega muude valimiste puhul rääkida tasakaalustatud meediast, kui ühe partei palgal on kaks, teisel aga kakskümmend kommijat. Sageli on kommentaaride maht põhiteksti omast kümneid kordi suurem, seega on tasakaalutus täiesti ilmne, sest tasakaalustamata on suurem osa ilmunud materjalidest.

Kommentaarid on vaieldamatult vajalikud, tuues nii kasumit, lahutades meelt kui levitades infot. Samas on nendega väga palju probleeme. Ma ei pea silmas solvamisi ja rõvetsemisi. Probleem on selles, et kuigi tegu on laialt levinud ja üldiselt kasuliku nähtusega, on selle regulatsioonid olematud.

Ja kui vahel kohtu korras reguleeritaksegi, siis ainult pidurdades ja peetides. Tüüpiline näide on Leedo kohtuasi, Sirbi kommentaariumi likvideerimine ja Olavi Ruitlase ristilöömine. Sirbi kommipank oli haruldaselt asjalik ja väärtuslik kultuurilooline andmebaas, loodan et ta pole jäädavalt kustutatud.

Tõsi, omaniku vahel teevad ka kasulikke liigutusi: kunagi võis Delfis komme hinnata ja hinnete järgi sorteerida, sai kuidagi grupeerida, enam seda ei ole, kahjuks. Päevalehel saab kommentaare kommenteerida, aitab temaatiliselt liigitada, jälle hea.

Aga tõsiasi on see, et arvukate kommide hulgast asjalikku välja sõeluda ei suuda ükski lugeja. Ükski filter ega organiseerimisprintsiip või toimetaja ei ole suutnud siiani sõklaid teradest eraldada. Terasid on, selles võib igaüks veenduda, aga kätte saada on neid väga raske.

Mujal maailmas tegutsevad kommentaaride sõelumiskeskused ja need on päris asjalikud. Meil üritas Toomas Liiva teha seda mõne aasta eest päevalehe Post paberväljaande taaselustamise raames, aga väärt mõttest ei saanud elulooma.

Ma olen päris kindel, et kommentaaride sõelumine on liiga suur töö, lihtsam on välja sõeluda asjalikud kommentaatorid, need palgale võtta ja muud käibelt kõrvaldada või vähemalt silma alt eemale toimetada.

Kuna väga suur osa ühiskonnast tarbib meediat ja ühtlasi tarbib ka kommentaare, tuleb teenuse eest maksta. Täpselt nii nagu me maksame muudele mittetootlikkele kultuurilistele eneseväljandajatele. Me palkame sportlasi, avalikõiguslikke raadiodiskoreid, vanglakaplaneid, filharmoonikuid ja riigiettevõtete ning kohalike omavalitsuste PR-kaalikaid. Miks me ei võiks maksta kommentaatoritele, kelle teenust me tarvitame rohkem kui võrkpallurite või günekoloogide oma?

Esiteks on kommentaatoripalk see õiglane — nümfomaani võib ära kasutada, aga ainult raha eest. Teisiti on see haige inimese kuritarvitamine. Isegi kui kommentaatorid on kirjutamissõltlased või neil puudub mingil põhjusel meediaväljund, ei tohi neid nende puude pärast ausalt väljateenitud töötasust ilma jätta.

Kindlasti ei saa kogu kommentaatori palgafondi raskust panna maksumaksja õlule, ehkki teatav osa kommentaaridest peaks olema avalik-õiguslikud. Proportsioonid olgu samad nagu televisioonis, kus kahe suure erakanali kõrval on üks ETV. Niisamuti olgu kolmandik kommentaatoreid maksumaksja palgal.

Ülejäänutele peab maksma kommertsmeedia. Kui tahad ilmuda, maksa ka kommentaarid kinni. Punkt. Eratelekanalid peavad üleval ETVd ja erakanalid peavad maksma kommentaatoripalka riigikommentaatoritele. Enesestki mõista peavad nad maksma ka oma kanali kommentaatoritele ja seda võrdsetel alustel muude töötajatega.

Riik lisab kommetaatoristipendiumid, aasta auhinnad ja bürokraatiamasina ja võtab kolmandiku kommentaatoreid oma hõlma alla. Need lähtugu riiklikust tellimusest, avaldagu soovitavaid seisukohti, rääkigu püsiväärtusest, kultuurist ja ühiskonna valupunktidest.

Kes valib välja palgakõlbulikud kommentaatorid, on tehnika küsimus. Keegi valib töötajaid ju nii erakanalitesse kui avalikõiguslikku meediasse, nii et eksperdid on olemas.

Kes maksab, see tellib muusika ja nii on suurem osa probleeme lahendatud, heal juhul ka meedia tasakaalustatud. Vähemasti ei hakka keegi Leedot maksumaksja rahaga ahju ajama. Majanduslikud hoovad on kõikvõimsad ja ei ole ka kommentaariumi suunamiseks muud võimalust kui rahapakk.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Delfis, 08.09.2009

862 total views, 6 views today

Kivisildnik: Põhimõttelagedus laulupeol

Ma tervitan kõiki laulupidulisi, kellel õnnestus järjekordne suursündmus üle elada. Laulupeoga oli kõik hästi, kolonn oli pikem kui kunagi varem ja teleülekanne oli kõigi aegade kõige sisukam – toimus maailma esimene laulupeointervjuu Ingrid Tähismaaga. Sellised asjad jäävad elu lõpuni meelde.

Mulle isiklikult meeldis väga tänavuse laulupeo intellektuaalne ja elitaarne stiil. Pooleteisttunnine mõttepaus enne esimese päeva programmi algust oli paljudel pidulistel ainuke hetk aastas, millal neil oli võimalus maailma asjade ja elu üle sügavamalt järele mõelda.

Esimene päev, see tähtis rongkäigupäev, oli ülikõva. Anti auhindu ja peeti kõnesid ja esitati muid asjakohaseid triaade – Jannseni eluloost peeti pikk ja sisukas ettekanne, just sellised akadeemilised referaadid loovad selle õige peotuju, välismaa heliloojate elust räägiti põhjalikult ja huvitavalt.

Öösel vihmaga ei oska paremat tahtagi, mitusada inimest nautis laulukaare ees seda sama, mida mina teleka ees. Esimese päeva programm oli parim võimalikest. Tunnistan ausalt, et ma olen kõigist laulupidudest vaimustuses, aga need laulukoorid söövad mul närvid seest. See probleem oli lõpuks ometi lahendatud.

Ma mõistan, et ilma koorideta vist ei saagi laulupidu teha, aga see, et koore rakendati põhiliselt rongkäigus ja hiljem publikuna, oli geniaalne idee. Las asjaarmastajad kuulavad, kuidas need päris koorid päris muusikat esitavad. Sada tuhat taidluslauljat kuulavad, kuidas sadakond elukutselist lauljat esinevad.

Võimas elamus, nii suurt hulka nii pädevat muusikapublikut ei ole küll kusagil maailmas. Laval oli küll veel liiga palju rahvast ja tase ei olnud siiski päris see. Milleks koor? Ka väike professionaalne laulukoor on paraku ainult koor. Kas siis lõpuks ei saaks üle minna ooperitrupile ja seejärel ühele tõeliselt pädevale solistile?

Rahvaüritused peavad olema elitaarsemad, professionaalsemad ja filharmoonilisemad. Mitte midagi rahvalikku ja meelelahutuslikku ei tohi olla. Kui, siis ainult rongkäigus. Varsti me jõuame niikaugele. Allakirjutanu meelehärmiks lauldi siiski veel mõningaid eestikeelseid ja eesti autorite laule, millest kõigist ei saanud kohe aru, millise suure välismaa eeskuju väikesed maavillased koopiad need on.

Mitu korda tekkis kahtlus, kas pole tegu millegi täiesti originaalsega, ehk koguni millegi loovaga, lausa kunstiga. Õnneks need üksikud nõrkusehetked ei pääsenud üldise tuima elukutselise ja hingetu intellektualismi hiidlainete kõrval mõjule. Ma ei saa aru, miks peaks laulupeorepertuaar erinema maailma kõige kõrgemalt hinnatud filharmoonikute repertuaarist.

Kas me siis kuidagi ei või aru saada, et see, mis on hea Sydney Ooperiteatris ja Estonias ja üldse kõigis Euroopa, Hiina ja Aafrika kontserdisaalides, on hea ka meie laululaval. Paremat lihtsalt pole. Esimene päev oli üksikute väärastustega täiesti kõlblik ettekandmiseks mis tahes Poola või Itaalia klassikalise muusika müügikeskuses.

Kohalikku, ebakvaliteetset, ilma igasuguse kaubandusliku väärtuseta vaimutegu, kõiki neid –  sauna taga tiigi ääres, manniga ja lõhkilöödud panniga – maitsevääratusi praktiliselt ette ei kantud. See oli hea. Eesti rahva filharmooniline eliit, see maa sool, esitas Wagnerit ja Carmina Buranat ja kõiki muid eesti kultuuri aluseks olevaid kvaliteettooteid.

Ma ei hakka siin kõigile kangekaelselt Eesti joru ajavatele isikutele selgitama, et kui Lembitu ja Meleleiva aegadel oleks Wagner ja Burana olemas olnud, siis oleks Läti Hendrikul jäänud kirja panemata esinesid eesti laulusõnad “laula, laula, pappi…”. teatavasti piinati ja põletati selle hiti saatel kristlikke misjonäre. Misjonärid oleks kindlasti parema meelega piinelnud ja põlenud Nibelungide avamängu saatel.

Mida ma tahan sellega öelda. Ainult seda, et laulupidu ei ole ega ole kunagi olnud mingi rahvalik kamarajura rumalale ja laiale massile vaid: esiteks elukutseliste muusikute ülbuse ja snobismi platsdarm ja teiseks altar, kus tuuakse ande võõrvõimule.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud ERR, 09.07.2009

710 total views, 5 views today

Kivisildnik: Demokraatia24 pääses võidule

Õnnitlen teid otsese ja täieliku demokraatia võidulepääsemise puhul. Siiani oli paljudel Eesti Vabariigi kodanikel ilmseid raskusi demokraatia toimemehhanismide mõistmisel. Üheltpoolt on justkui valimised ja kõik korras, teiselt poolt on valimisnimekirjad, kvoodid, häälte ülekandmine – ühesõnaga mingi analüütiline keemia.

Kuidas aga rakendada oma tahet valimiste vahel, oli üldse arusaamatu. Tänaseks on kehtestatud uus, vahetu ja igapäevane, sõna otseses mõttes 24h demokraatia. Rumalad ja pahatahtlikud isikud nimetavad demokraatia uut taset käibemaksu tõusuks, aga milleks takerduda formalismi ja vaadata mööda asja sisulisest küljest.

Kui varem pidid kodanikud ootama oma poliitilise tahte rakendamiseks valimisi ja sageli tuli seda teha aastaid, siis nüüd on asjad teisiti. Kui pooldad valitsuse poliitikat, ostad kaks õlut –  käibemaks laekub riigieelarvesse ja presidendiprouale ostetakse esimesel võimalusel kahe miljoni kroonine maastur.

Kui arvad, et valitsus on küündimatu ja seda lurjuste kampa pole vaja toetada, siis sa lihtsalt ei osta midagi, käibemaksu ei laeku ja kogu ühiskondlik formatsioon variseb kokku.

Päeval on meil poliitilise tahte väljendamiseks kaubamajad, kioskid, turud ja joomaurkad. Öösel on meil aga võimalik väljendada oma poliitilisi kirgi kasiinos, taksos või kui pole tahtmist kodust väljuda, võime kutsuda kiirabi ehk tuletõrje.

Peaasi on teha kulu, pole tähtis, kas kulutad enda või kellegi teise peale. Võimalusel tuleb vältida objektide ja esemete hävitamist, kuigi iga laamendamine teeb käivet, pole see tavaolukorras mõistlik.

Minul on igal juhul väga hea meel, et demokraatia24 kehtestati. Üle öö maksude tõstmine on selge signaal sellest, et võimul olevate ringkondade sõna ei maksa midagi. Ja see on väga hea uudis. Lubasid, et ei tõsta makse aga ikkagi tõstsid, kusjuures tõstsid ette hoiatamata ja pööbliga arutamata.

Toimunu näitab, et kuigi kogu see Stenbocki maja ja Toompea jõuk peksab täiega segast, teevad nad sellele vaatamata mõistlikke tegusid. Kui targad teod lähevad lahku lollist jutust, on kõik kokkuvõttes hästi. Ent veelgi olulisem on see, et valitsus ei lase ennast demagoogidel, populistidel ja igasugustel värdjatel mõjutada.

Demokraatia24 saabumist ei saanud mitte keegi mitte mingil kombel takistada, sest sisulist arutelu ei toimunud. Nii on õige, kui on hea asi, pole vaja seda kellegagi arutada, kahjurid on alati vastu. Loodan, et ka edaspidi ei saa poliitiline lehmakauplemine takistada demokraatia24, rahu24 ja õnn24 õitsengut.

Mul on hea meel sellest, et rahvas toetab üksmeelselt valitsuse poliitikat ja maksab käibemaksu nii et mühiseb. Mul on hea meel ka sellepärast, et käibemaks ei riiva kuidagi ettevõtjate huvisid – nemad saavad käibemaksu riigilt tagasi. Sel kombel ei saa rahajõmmid sekkuda demokraatia24 mehhanismidesse. Väga turvaline ja mõnus.

Demokraatia24 peaks tooma rõõmupisara ka nende palgele, kes igatsevad tagasi nõukogude okupatsiooni. Teatavasti oli kommude ikke all ühiskondlikult kasulik töö, lühendatult ÜKT, laialt levinud, ning laupäevakud, see tähendab tasuta töö laupäeviti, oli ülimalt populaarne meelelahutus.

Kui arvutada nii, et kaks protsenti käibemaksu tõusu vastab kahele protsendile kolmesaja kuuekümne viiest kalendripäevast, saame 7,3 päeva ehk üle seitsme laupäevaku, iga kahe kuu kohta üks lõbus laupäevak. Laupäevi on aga igal aastal viiskümmend kaks, nii et arenguruumi on enam kui küll.

Ahnepäitsudel ja tähenärijatel tekib muidugi tahtmine põhiseadusega vehkida ning rääkida õigustatud ootusest ning võrdsest kohtlemisest ning vastavalt loodud pretsedendile nõuda ka füüsilise isiku käibemaks riigilt tagasi. Et kui firmad saavad käibemaksu tagasi, siis tahan mina ka pappi saada.

Sina ei saa. Kui sa käid valimistel oma poliitilist tahet avaldamas, ei anna sulle keegi häält tagasi, nii ei saa sa ka käibemaksu tagasi. Kui sul oma häälest kahju on, siis sa ei lähe valima ja kui sa oled kooner, siis sa lihtsalt ei maksa käibemaksu. Alati võib minna kloostrisse ja seal paastuda või hakata elukutseliseks kultuuritegelaseks ning elada aegade lõpuni ilma, et oleks vaja raha ja käibemaksuga kokku puutuda.

Paraku on Eestis vähe mõistlikke inimesi ja väga paljud on põhimõtteliselt selle vastu, et riigil läheb hästi. Tõsta käibemaksu kui palju tahad, nemad pole kunagi rahul. Tuleb teha kõik selliste vastikute tüüpide emigratsiooni suunamiseks. Mis nad siin piinlevad. Tuleb soodustada Eesti kodakondsusest loobumist.

Välisfirmadel on väga palju maksusoodustusi, sarnased ja veel paremaid soodustused tuleb pakkuda ka kõigile neile, kes soovivad Eesti kodakondsusest loobuda. Ühesõnaga, kui loobud Eesti kodakondsusest, saad riigile makstud raha tagasi, iga viimase kui sendi.

Positiivne programm lihtne: ostame ennast vingujatest vabaks ja läheme eluga edasi. Mida vähem kodanikke, seda vähem probleeme, ilma meieta töötab riigiaparaat häirimatult ja laitmatult.

Sven Sildnik, kirjastaja

02.07.2009

Esmaavaldatud ERR Vikerraadios

781 total views, 5 views today

Kivisildnik: Luusrite võidupüha

Head võidupüha kõigile luusritele. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks võitnud midagi muud kui lotoga paarsada krooni. Minu tuttavad on üldiselt korralikud ja kultuuriinimesed, sellepärast. Kaheksakümnendate algul tundsin ma küll üht afgaani okupanti, aga ta sai selle sõja vist ikkagi pähe.

Tänased afgaani veteranid on kaotanud küll mõningaid kehaosi, aga et nad oleks mõne jala või munandi juurde võitnud, sellest pole kaitsejõudude pressiisand teatanud.

Lähiajalugu jutustab meile õpetliku loo sellest, et kõige olulisemate asjade kaotamiseks ei ole sõda tarvis. Võtame või need sada midagi tuhat inimest, kes on kaotanud töö ja sellega koos heaolu, lootuse ja eneseväärikuse. Kui nad pole veel kaotanud kodu, peret, tervist ja selget silmavaadet, siis ootab see neid alles ees.

Töötute armee valusad kaotused võiksid olla ka kõige juhmimale prolele hoomatav argument. Kuid majandustõusu, -languse ja -seisaku ajal oleme kaotanud hulga peenekoelist ollust, mille mõistmine meie riigis mitte mingil tasandil mõistetud ei ole ja mida mõistma ei hakatagi. Ma ei hakka mainima kultuuri, mis isegi Laine Jänesel juhtme kokku jooksutab.

Ma lähen vaikides mööda ka traditsioonidest, aadetest, puht tehnilisest kirjaoskusest, väärikusest, püsiväärtustest ja tervest mõistusest. Liiga keeruline. Kogu vaba aega täitev labane meelelahutus on lugupeetavaid sedavõrd nüristanud, et toimuvat ei saa nimetada kuidagi teisiti kui loomastumiseks. Me oleme kaotanud inimnäo. Tarbimiskohustus, nautimiskohustus, ahnitsemiskohustus, karjäärikohustus ja muud rasked koormised ei jäta inimlikkusele vähimaidki väljavaateid.

Ei hakka pikalt seletama, mille poolest erineb inimene loomast, vaadake mõnda molli klantspildilehe kaanel ning seejärel vaadake Sophoklese büsti aknalaual. Kui midagi jääb segaseks, vaadake peeglisse. Ma ei taha minna isiklikuks, aga kõige lihtsam on, kui selgitate välja mitu tundi te päevas oma aju kasutate ja millisel eesmärgi te seda teete.

Kui te pole pärast ülikooli lugenud ühtki kvaliteetset kirjandusteost, vaadanud väärtfilmi või kuulanud midagi süldist ja solgist erinevat, siis ma julgen küsida: mis alusel te peate ennast inimeseks? Loomalikul tasandil vegeteerides on väga mõnus päevi õhtusse saata, aga milline on teie osa maailmakultuuri tarvitamisel ja edendamisel?

Kui teie osa inimkonna kultuuriloos on null, siis olete te inimkonnale kadunud. See on valus kaotus. Sõja võib võita iga loll, aga mis väärtus on võidul, kui võitjad vedelevad viis tundi teleka ees ja manustavad endale saasta ning propagandal üliannuseid?

Meie vaprad võitjad kuulavad lolli juttu, mida müüdavad seapeedid neile näkku valetavad ning lõpetavad võlaorjuses. Tore võit küll, küprokhütt kusisel väljal ja kaks milli rootsi külakurnajale võlgu. Paras. Tähistage nüüd oma võitu, aga ärge unustage tähistamast ka sebi ja svedi võite, mis on teie omast märgatavalt suuremad.

Kuidas võiks kultuur või inimlikkus meid päästa, küsivad need, kes veel on võimelised midagi küsima. Kultuur on ühiskonna imuunsussüsteem, pole immuunsussüsteemi, siis imbub igasugune kõnts organismi ja hakkab laamendama. Olete kuulnud sellisest haigusest nagu aids? Immuunsuspuudulikkuse sündroom, nakkav ja tappev haigus.

Kultuuripuudulikkuse sündroom on samuti väga tappev, nimetage seda avatud ühiskonnaks, multikultuuriks, vabaturuks või mistahes muu eksitava nimega. Eesti riigil oli ainult üks viga, liigne avatus, kontrolli puudumine, immuunsuse puudumine ja tulemus ongi käes: panga-, bürokraatia- ja korruptsioonibakterid kasvasid üle pea ja nüüd ei aita enam muud kui intensiivravi.

Poleks ühtegi võitu, kui poleks ühtegi sõda. Sõda on mis? Enesekaitse? Immuunsus. Võõrale mõjule vastu astumine. Võõrale majandusele, kultuurile, ideoloogiale ja väärtusele verega sülitamine. Millist vaenlast on kõige kergem võita ja orjastada? Eks ikka seda kelle ühiskond on kõige avatum, kaitsetum, ahnem, tolerantsem, arem ja pugejalikum.

Eesti riik vastab kõige paremini ideaalse saaklooma kirjeldusele. Loll, nõrk ja ahne. Nii ongi meil võidupühal tähistada rohkem kui üks võit: tähistame eurooplaste võitu meie üle – nemad teevad meile seadusi, tähistame ameerikalsete võitu meie üle – me sureme nende oopiumi- ja naftasõdades, tähistame vähemuste koalitsiooni võitu enamuse üle, rikka vähemuse võtu, umbkeelese vähemuse võitu, bürokraatliku vähemuse võitu, perversse vähemuse võitu ja müüdava vähemuse võitu.

Et mitte lõpetada realistlikus tonaalsuses, meenutagem üht kirjakohta Brodsky nobeelikõnest. Jossif polnud just kõige rajum luuletaja, aga lihtsatest asjadest rääkis ta lihtsalt ja selgelt. Ta ütles, et stiilitundega inimene ei saa tõsiselt võtta sellist plära, nagu näiteks Stalini kõned. Nii ongi, kultuuriinimene ei saa tõsiselt võtta ei poliitikuid, bürokraate ega kaupmehi, sest nende sõnumid on esteetiliselt küündimatud.

Kirjaoskaja on immuunne nii Ansipi, Laari, Pihli kui Savisaare plärale, Rüütli verbaalsest pollutsioonidest rääkimata. Kirjaoskaja ei lähe ta pensionisamba müügimöla ega ilusaid mehi lubava valimispettuse õnge. Pole tähtis kas taseme paneb paika Ristikivi, Dostojevski või Buson, sellest latist ei saa üle ükski müüdav lojus ega nende loomalikult ablas peremees.

Aga et on võidupüha, siis ärme laseme ennast mõistuse häälel eksitada. Nüüd hakkavad jooma kõik need, kes võivad seda endale lubada. Kellel seda võimalust ei ole, hakkavad kommima nagu üks mees ja ma pärin kohtus teie üle ühe väikese, aga õige seksika võidu. Iraagi sõja võitjate terviseks! Põhjani!

Sven Sildnik

Esmaavaldatud Delfis 23.06.2009

751 total views, 5 views today

Kivisildnik: Peldikusein muutus üleöö solvavaks

Soovin teile inimväärikust ülendavat neljapäeva, head inimesed, kes te kannate ehk iseenese teadmatagi õigeid väärtushinnanguid. Palju on viimasel ajal räägitud väärtustest ja püsiväärtustest, aga igaüks ajab selles küsimuses oma joru ja selgust pole olnud mingit.

Lõpuks ometi on selgus käes ja see selgus tuli kõige kõrgemal kohtulevelil, täpsemalt riigikohtus. Mis siis juhtus? Riigikohus otsustas Delfi ja Leedo kohtuasjas, et internetiportaalid vastutavad kommentaatorite plära ja nilbuste eest.

Ühelt poolt on see kõrvalise tähtsusega kohtuasi. Teiselt poolt selgitas ta meile õige mitmed fundamentaalsed küsimused. Mis Leedo kohta öeldi, me ei tea ja kui teaksime, ei saaks korrata, sest muidu saaksime viis tonni trahvi. Üldjoontes juhtunut kirjeldades aga me seaduse vastu ei eksi ja piirdume sellega, et paarkümmend kommentaari olid vulgaarsed, inimväärikust alandavad ja ähvardava sisuga.

Kohus otsustas, et portaalipidaja peab saasta võimalikult kiiresti võrgust eemaldama või muidu… Samuti möönis kohus, et otsus riivab küll sõnavabadust aga see riive on põhjendatud kodaniku au ja väärikuse kaitsega. Tähtis on ka see, et nüüdsest saab esitada hagi nii portaali kui kommentaari postitaja vastu.

Lisame selle kohtuotsusele aga mõned aktuaalsest reaalsusest pärinevad faktid. Netis kommenteerimine on väga vana nähtus ja selle pika ent räpase ajaloo jooksul on ilma mingi probleemita üles riputatud sadu miljoneid räigeid kommentaare, aga need pole kellegi inimväärikust alandanud. Kui see oleks juhtunud oleksid, pidanud politseid, kohus ja kaitseliit sekkuma

Kuidas sai võimalikuks, et peldikusein muutus üleöö solvavaks? Ma pole küll kuulnud, et peldikute kuulsusrikka ajaloo jooksul oleks mõni peldikupidaja kohtus süüdi jäänud poti kohale soditud salvavate märkuse pärast. Ma ei hakka siinkohal konkreetselt ühegi praami peldikute iseärasusi kirjeldama.

Huvitav on lihtsalt see, et riik seab au ja väärikuse sõnavabadusest kõrgemale. Kindlasti on siin tegemist järjekordse loomastumisaktiga. Kirjaoskus ja sellega seotud sõnavabadus on loomastunud isikutele võõras mure. Au ja väärikus aga on olemas ka bioloogilisel tasandil vegeteerivatel isenditel.

Uurime lähemalt, milliste institutsioonide varal Eesti riik hoolitseb sõnavabaduse eest ja milliste institutsioonidega au ja väärikuse eest.

Sõnavabaduse levitamiseks on meil väga võimsad riiklikud ja eraalgatuslikud ning ärilised institutsioonid. Alates koolidega, mis õpetavad kirjaoskust, ning lõpetades ajalehtede, raamatukogude, raamatupoodide ajaleheputkade, mobiilivõrkude, päevalehtede, kõnekoosolekute, interneti, reklaamikontorite ja telejaamadega.

Kogu riik on kaetud mitmekihilise, põhjalikult väljaaarendatud ja äärmiselt kuluka sõnavabaduse realiseerimise võrgustikuga. Sõnavabadust peetakse nii tähtsaks, et selle edendamise ja rakendamise jaoks luuakse tuhandeid ettevõtteid ja organisatsioone, sellele kulutatakse üüratult palju raha.

Vaatame tõsiasjadele silma: sõnavabadus on üks tähtsamaid asju meie elus, keskmine eestlane vaatab ainuüksi telekat neli-viis tundi päevas – selge, et sest poleks midagi vaadata, kui poleks demokraatlikku sõnavabadust. Kõige populaarsemad esinejad on Juur, Oja ja Kivirähk, kes poleks olemas, kui meil poleks sõnavabadust.

Äsja valiti saja tuhande häälega keegi Tarand europarlamenti – terava keelega tüüp, kes on saanud populaareks just tänu sapisevõitu keelekasutusele. Seega rahvas valib ja usaldab rohkem neid, kes kasutavad sõnavabadust rohkem kui teised. Ka meelelahutuses on sõnavabadus võtmeküsimuseks. Veelkord Juur, Kivirähk, Võsa ja Oja-Petsid.

Milline osa on aga heal nimel ja väärikusel meie ühiskonnas? Millised institutsioonid sellega tegelevad? Kes on need hea nimega ja väärikad isikud, keda valija usaldab, kes lahutavad rahva meelt ja kelle teenistuses on tuhanded äriettevõtted ja organisatsioonid?

Selliseid ei ole olemas. Peale homode survegrupi ei meenugi kedagi ja isegi filateliste on rohkem.

Nii me oleme siis olukorras, kus ühiskonnas on väga tähtis asi, kindlasti üks tähtsamaid, see, et sõnavabadus on kohtus allutatud marginaalsele, hämarale, egoistlikule, närvilistele vähemustele kaikaks olevale ja tühisele heale nimele. Minule kui kirjanikule on asi selge: kirjaniku hea nimi tekib ainult ühel viisil – siis, kui kirjanik rakendab edukalt sõnavabadust.

See, et väärikuse ja ma ei tea mis väärtuste pooldajad on Gustav Suitsu ja Hendrik Visapuud aegade algusest peale sõimanud libude laulikuks. Kuidas nad Marie Underit sildistasid, hetkel ei meenu, tuleb kirjandusmuuseumist järgi küsida. Suitsu, Visnapuud ja Underit tunnevad kirjaoskajad hästi, teised on näinud koolis pildi peal.

Mis on aga saanud köstritest ja kösterkoolmeistritest, kes suvaväärtus ühel ja malakas teises käes sõnavabaduse vastu võitlesid, seda teame me väga hästi – nad muutusid ajaloo prügikasti alumises kihis kiirelt kompostiks. Samas kohtus hukka mõistetud vulgaarsuse vastu on põhjust olla meil kõigil.

Võrreldes ilukirjandusega on ajakirjandus vulgaarne, ka reklaamid on võrreldes maalidega vulgaarsed, poliitikute sõnavõtud on vulgaarsed võrreldes ahvitsirkusega ja üldse on vabrikus valmistatud masstooted vulgaarsemad kui käsitöö või kunst ning tolmune suvine linn on ikka väga palju vulgaarsem kui vaikne metsatalu.

Positiivne programm on rohkem sõnavabadust ja vähem vulgaarsust.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud 18.06.2009 ERR Vikerraadios

874 total views, 5 views today

Kivisildnik: Brüssel tuleb võtta pesija ja masseerijaga

Soovin teile head uut kuluaariajastut, kes te targu, tasa ja avalikkuse eest varjatult toimetate. Valisime endale uued europarmamendi saadikud kindlas teadmises, et null koma kaheksa protsenti saadikuid mõjutab piisava tõhususega europarlamenti.

Mainitud europarlament vastab õige mitmes mõttes Eesti Vabariigi põhiseaduses kehtestatud otseste valimiste nõudele. Üksikkandidaate sai otse valida ja võimalik, et nad sõidavad Brüsselisse kõige otsemat teed pidi. Ehkki mainitud europarlament, mis annab meile 80% seadustest, saab ise need valmiskujul Euroopa nõukogust.

Euroopa nõukogu on aga nii tähtis organ, et selle valimist ei saa igasugustele usaldada ning see määratakse demokraatlikult ülevalt poolt umbes nii nagu meil vabad ja sõltumatud maavanemad, seega ei peagi Euroopa nõukogu valimistele kehtestatud nõuetele vastama. Nii nagu jalgratas ei pea vastama traktorile kehtestatud kvaliteedinäitajatele.

Ühiskonna asjade ekspertidel tekib nüüd õigustatud küsimusi. Et kuidas saab siis Eesti eurosaadik, näiteks üks koalitsioonist väljapekstud Padar, mõjutada europarlamenti, kui ta ei suuda palju tugevamalt positsioonilt mõjutada Ansipit? Ja mis sellest europarlamendi mõjutamisest kasu on, kui seadusi teeb hoopiski Euroopa komisjon?

Need on lihtsad küsimused, millele oleme kuulnud selget vastust kümnetel ja sadadel kordadel. Vastus on kuluaar. Töö tehakse ära kuluaarides, nii et keegi ei näe, keegi ei kuule ja keegi aru ei saa. Kuluaarid on sõnaraamatu järgi koridorid väljaspool istungisaale aga ka järskudel taimkatteta mäenõlvadel paiknevad kitsad rennitaolised vagumused, mida mööda veereb alla kivipurd, nii et nõlva alla moodustub rusukuhikuid.

Keskendume siinkohal kuluaaride esmasele tähendusele, sest see rennitaoline moodustis, mis moodustab rusukuhikuid, ei vasta tõsioludele. Rusudes on ainult meie majandus, sündimus, kultuur, tervis, moraal, terve mõistus ja mõned muud kõrvalise tähtsusega pisiasjad.

Kuid vaatame hetkeks, kuidas mõistavad kuluaariasjandust lihtsad inimesed:

“Lõpuks on kandnud vilja viis aastat järjepidevat selgitustööd nii europarlamendi kuluaarides, avalikel kuulamistel, üldharivatel seminaridel ning kõikvõimalikes muudes vormides, et selgitada 20. sajandi kommunistlike režiimide kuritegelikku olemust” – Isamaa ja Res Publica Liidu ajaleht, aprill 2009.

“Laskumata europarlamendi töökorralduse üksikasjadesse, mõistes saadiku avalikkusele nähtamatuks jäävat tööd kuluaarides ja tunnustades üksikuid süvaartikleid meedias, tuleb siiski tunnistada, et tööpanuse ja palga suhe on juba praegu pehmelt öeldes vildakas ning seda tahetakse veelgi enam viltu lükata” – Rahvaliidu esinumber Anto Liivat Sakalas.

“Komisjonitöö kõrval on Kreitzbergi sõnul eesmärkide saavutamiseks äärmiselt olulised ka mitteformaalsed kohtumised kuluaarides ehk informeeritud lobitöö, mis nõuab saadikult keeleoskust ja kontakte” – Postimees.

“Väga palju tehakse tööd kuluaarides, kohtutakse inimestega, käiakse väljas ühistel õhtusöökidel – see on asi, mis maksab,” valgustab Berg vaatleja keerulist elu” – Õhtuleht.

Nagu näeme Kreitzbergi ja Bergi avaldustest, tuleb kuluaare mõista tunduvalt laiemalt kui koridore erinevate koosoleku ruumide vahel. Ma ei usu, et europarlamentäärid söövad, magavad ja veedavad kogu oma vaba aja koridorides. Nad on ju ka inimesed. Kreitzbergi andmetel kontakteeruvad ja Bergi andmetel koguni söövad.

Mida me kõigest eelnevast järeldame? Europarlament on pehme nagu savi – paar ääremaade saadikut võivad neid iga kell pehmeks rääkida ja nad on nõus tegema mida iganes. Kas või läbi põleva rõnga hüppama. Seetõttu ei tohiks me vastutusrikkas kuluaaritöös piirduda kaheksa eurosaadikuga.

Parlamendi saali me ei pääse aga koridoridesse küll, ning just seal toimub see kõige olulisem. Pole vahet, kas murrame parlamentääre koridorides saadikute, fotograafide, koristajate, turva- või remondimeestena. Enda kätte tuleb haarata kogu europarlamenti teenindav sfäär. Nõudepesijatest ja masseerijatest kuni arstide ja tõlkideni.

Lobist peab nägema palju vaeva, et õige isikuni jõuda, tõlk istub tal aga kõrval ja turvamees seljataga. Ehkki europarlamendi ümber tiirleb tuhatkond lobisti on see ilmselge raharaiskamine. Lobist on mingi suvaline tüüp, kes lipitsedes ja lõunaid välja tehes üritab ametnikke pistisevõtmise libedale teele kallutada.

Kes tahab selliste pasatskitega suhelda. Tüütu lobistiga suhtlemisel tuleb poliitikul pidevalt kasutada konspiratsioonireegleid, tunda ennast kurjategijana ning üritada aru saada, mida lobistide krüpteeritud sõnumid tegelikult tähendavad, alguses lubab füüri välja visata aga pärast salgab kõike.

Palju tõhusam on kui lihtne inimene kurdab oma muret. Isegi prillide ja pintsakuga Kelam äratas aastunnet, mis siis rääkida tolmustes kummikutes ja rakkus kätega Padarist. Parlamentäärid on ju ikkagi inimesed ja kui nendega ilusasti kohvikus rääkida, siis nad kindlasti räägivad teie murest mõnele Euroopa nõukogu tähtsale tegelasele ja kõik saab korda.

Probleem on lihtsalt selles, et kuus saadikut on piiripeal, mitte just vähe, aga võiks rohkem olla. Samas pole Brüsseli kohvikute, ööklubide ja ostukeskuste külastamiseks tarvis valijate mandaati, lennukipiletist piisab, Kel vähegi vaba aega sõitku Brüsselisse ja tehku kuluaaritööd, isamaa ei unusta teie teeneid.

Väga positiivne on minna Brüsselisse ja aidata Padaril õigete isikutega viina visata. Kui kuluaaritöö selge, võib seda jätkata omal käel.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud 11.06.2009 ERR Vikerraadios

763 total views, 5 views today

Kivisildnik: Lastetusmaksu kõrvale ka kultuuritusmaks

On rõõm kogeda, et vähemusvalituse võimu all polegi nii paha. Bolševikest oligi juba kõrini, natuke elutervet menševismi teeb meile ainult head. Oleme astunud pika sammu monarhia poole, monarhia pole ju midagi muud kui väljapeetud vähemusvalitsus. Ühesõnaga sõltumatu kuningriiklase Kalle Kulboki ideed elavad ja võidavad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Otse vastupidi, tänane positiivne programm on lastetusmaks. Lastetusmaksu on väga vaja, sest lapsed on tulevased pangaorjad, tulevased kontorirobotid ja need, kes kunagi poed rämpsust tühjaks ostavad. Lapsi on väga vaja, mitte isal ja emal silmarõõmuks vaid pankuritel ja ettevõtjatel kasumi teenimiseks.

Lapsed on ammendamatu rikkuse allikas, kõigepealt õpetatakse nad jooma šampoonimaitselist karastusjooki, siis šampoonimaitselist siidrit või longdriniki ning seejärel lähevad nad juba ise sujuvalt kangema kraami peale üle – see on väga hea, sest nii tiksub aktsiis bürokraatide arvele ja maksuvaba kasum jääb mürgiga kaubitsejale.

Seega on lastetusmaks ametnike ja rikkurite huvides ning sellele pole mitte ühtegi arukat vastuväidet. Isegi see pruuni triibuga paberitükk, Eesti Vabariigi põhisedus, ütleb et Eesti riik on eesti rahva, keele ja kultuuri jaoks tehtud. Kui lapsi ei sünni pööbli taastootmiseks piisavalt, on vaja sekkuda.

Enne sundsünnitamise rakendamist tuleb kasutada pehmeid vahendeid, muuhulgas majanduslikku hooba. Lastetusmaks peab olema täiesti laostav, mingit sümboolset kahe-kolmekümne protsendilist lastetusmaksu me ei vaja. Las maksvad nii et inisevad, siis kaob tuju välja surra päeva pealt.

Piisav lastetusmaks on 30 kuni 90 protsenti sissetulekust, oleneb lastetuse raskusastmest ja sissetuleku suurusest. Loogika on lihtne, riik on selleks et taastoota rahvamassi ja kui sa riikliku tellimuse täitmisest kõrvale hoiad, maksad nii, et rõõm on vaadata. Ilmtingimata on vaja maksustada ka lastetute hoiuarved, kinnisvara, väärtpaberipahn ja muu sarnane.

Kui aga põhiseadusesse süveneda, siis räägib see veel ühest väga tähtsast riiklikust tellimusest, see on kultuur. Tore kui lapsed on aga kui nad kasvavad ebakultuurses perekonnas, siis on nad eelkõige praak ja ballast. Kui me tahame pankadele ja ettevõtjatele kasvatada täisväärtuslikke orje, peame kasvatame kultuurseid lapsi.

Paraku on täiskasvanutest 90 protsenti ebakultuursed ega ole võimelised andma kultuurseid järglasi. Mis on kasu võhiklikust rullnokast, kes sõidab vana gemmiga? Mitte midagi, seevastu teadlik ja kultuurne inimene sõidab säästliku ökoautoga, mis maksab kohutavat pappi. Nii tuleb tarbida.

Lastetusmaks on igati hea, mis võimaldab meil saada maksumaksjat kätte hämmastava koguse kerget raha. Ometi on lastetusmaksul üks saatuslik puudus, nimelt teda ei saa rakendada lastega peredele, kelle võib laste mähkimise ja koolitamise kõrvalt mõndagi üle jääda.

Selle ülejäägi saame kokku ametnike ja nende sponsorite arvele kantida väga lihtsalt. Toetudes põhiseadusele kehtestame kultuuritusmaksu. Kultuuritusmaksu maksavad ainult need lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad kultuurivaeses või kogunu kultuurivaenulikus kodus.

Kultuuri mõõdame rahas. Kui lapsevanemad ei suuda kultuuriministeeriumile veenvalt tõestada, et nad on kulutanud kultuurile kolmandiku oma sissetulekust, siis maksavad nad kultuuritusmaksu 50 protsenti sissetulekust. Nii Lihtne see ongi, kui meil on seadusega kehtestatud kultuur, siis olgu olla. Ei maksa oma laste vaimse arengu arvelt koonerdada.

Fakt on see, et inimesed, kellel pole lapsi ja või kes on ebakultuursed, ei vaja enam raha, kui bioloogiliseks virelemiseks hädapärast tarvis. On ju nii, kui sul pole kõrgemaid huvisid, kui sa ei ole võimeline või ei taha riigi rahva ja kultuuri poliitikat ellu viima – ära vii. Vaba maa.

Aga põhiseadusliku maksusüsteemiga teeme me Su lagedaks nagu püksinööbi. Maksusüsteem, mis toetub kahele vaalale, lastetusmaksule ja kultuuritusmaksule, toob sisse kogu olemasoleva raha. Ükskõik kui juhm ei oleks ka valitsus, mingi kogus sellest hiigelsummast peab tahes või tahtmata jõudma ka laste ja kultuurini.

Meil küll ei ole tõhusat ega arukat laste ega kultuuripoliitikat ega ole ka kedagi, kes oleks selleks võimeline või volitatud. Ma ei usu et meie väga austatud poliitikute rahastajad on Laarile, Ansipile, Reiljanile, Kundlale, Strandbergile või Oviirile öelnud, et kui nad kaste ja kultuuri eest ei hoolitse, siis on nendega kõik.

Loota on meil ainult juhusele ja inimlikule eksimusele. Kui riigi rahakotti laekuvad üleöö hiigelsummad, sajad miljardid, ennekõike laekuvad need kultuuritusmaksu arvelt aga lastetusmaks on ka abiks, siis võib ametnikke ja oligarhe tabada meeltesegadus.

Vaadake rokkstaare ja filminäitlejaid, üleöö rikkas saades hakkab nii mõnelgi katus sõitma. Maikl Tsäksonit mäletate, oli täitsa tavaline neegerlaulja, kui üleöö muutus laste sõbraks, ehitas neile Neverlandi nimelise lõbustuspargi, koos loomaaiaga, silitas lastel hellalt pead, võttis neid sülle ja öösel enda juurde voodisse.

Selline on raha jõud, ükski normaalne inimene võõrastele lastele Neverlandi ei ehita, aga kui miljardid arvele laekuvad, võib temas tärgata ka kultuurihuvi. Tsäkson nimelt tavatses osta miljoni dollari urne, rahvusliku mustriga briljantsokke, kullast kujusid ja muid võratuid taieseid.

Positiivne programm on lastetusmaks, kultuuritusmaks ja hõlptulust hullunud riigiaparaat. Lollikindel süsteem. Muide, hull keiser Nero oli maailma esimene performantsikunstnik.

Sven Sildnik, kirjastaja

Esmaavaldatud: ERR, 04.06.2009

703 total views, 5 views today