Facebook: 
   Sisu: 
 

Kivisildnik: Kui raamatuid ei loeta, on ühiskond loll

Kivisildnik väidab viimases KesKus’i numbris, et kuigi Eesti kirjanduses valitseb kuldaeg, ei osata kirjanduse ja ajuga riigis mitte midagi peale hakata.

Taseme poolest on Eesti kirjandus enneolematul kõrgusel, aastaülevaated kiidavad proosat, aga ka luule, mis ülevaatajaid ei huvita, on seninägematult võimas – häid raamatuid, paljulubavaid debüüte ja tegevaid autoreid leidub rohkem kui kunagi varem. Mis on halvasti on see, et meil puudub igasugune süsteem, igasugune mõistusepärasus kirjanduse edendamisel ja korraldamisel. Eesti autorite raamatute arv kukub igal aastal ja viimase tosina aasta jooksul on see number kukkunud ligi kuus korda. Müük on ühelt poolt halb, aga teiselt poolt on eesti romaan edetabelitesse tõusnud ja nad ei taha toppidest kuidagi ära kaduda. Üldises müügitabelis näeb juba ka luuleraamatuid vilksatamas.

Mida meil pole

Mis puutub aga raamatukogusid, siis need jätkavad väga sageli enesetapukursil – Eestis on ligi seitsesada rahvaraamatukogu, ent väärtkirjanduse trükiarvud on 200-300 (kõigel muul peale romaani); romaane trükitakse poole tuhande ümber, nii et ka kõige müüdavamate raamatute trükiarv on väiksem kui rahvaraamatukogude arv. Luule, esseistika ja muu äärmusliku kraami trükiarv on väikesem kui Kirjanike Liidu liikmete arv.

See on ühelt poolt katastroof, aga teiselt poolt siiski eesti kirjanduse kuldaeg. Põhjused on ilmselged: kuna kirjanduses ei liigu raha, au ega kuulsust, siis sinna ei trügi karjeristid, skeemitajad, tuulenuusutajad ja muud hõlptulu otsijad. Aga kuna au, raha ja meediat kirjanduse juures ei ole, siis pole laiadel massidel kirjanduse ja tema kuldajaga asja.

Meie armsa ETV kultuuriosakond on pärast poole inimpõlve pikkust meediavaakumit tootnud juba viis kirjandussaadet, OPi arvelt ja korra kuus, aga ikkagi. Midagi on juhtunud, lõpuks. Kirjandusteemalised raadiosaated on head, isegi väga head – „Loos on asju“, „Uus raamat“ ning „Kohustuslik kirjandus“ on profitöö. Paraku on ainult TV see, mis loomastunud masse suudab erutada.

Meil pole ühtegi riiklikku kirjastust ja trükivõimsust, pole kirjanike õpetamise, treenimise ja täiendkoolituse võimalusi, mingit infrastruktuuri ei ole ega tule. Mingit süsteemi, eesmärki ega mõtet ei näi riigi poolt kirjandusel olevat, midagi ei osta kirjandusega peale hakata.

Epideemiline kirjaoskamatus

Tüüpiline näide kirjanduspoliitika debiilsusest on olukord raamatukogudega. Rein Lang sai aru, et pole mõistlik, kui kultmin toetab ühe käega kulkat ja kulka toetab väärtkirjandust, teise käega toetab ministeerium raamatukogusid, aga raamatukogud lähevad hüsteeriasse kui kirjandusest kuulevad, neile anna poolkõva pornot ja muid jälkusi. Sümptomaatiline on see, et ükski minister enne Langi pole sellest hullusest aru saanud. Pädevus missugune.

Olukord raamatukogudes on väljunud kontrolli alt pärast seda, kui raamatukogude seadusesse kirjutati muude vajalike asjade kõrvale sisse meelelahutus. Tulemuseks on see, et kõik vajalikud asjad peavad ennast tõestama ja ei tõesta ära mitte kuidagi, meelelahutus aga laamendab maksumaksja rahaga nii, et meelelahutajatel lõug rasvane. Meelelahutus tuleb kohe seadusest kõrvaldada või kehtestada selged kvoodid. Põllumajanduse eksperdid võivad kvoodiasjandust kultuuribürokraatidele õpetada, pole vaja kaugelt tarkust taga ostida.

Kirjandus ei ole meelelahutus ja ei peagi olema, kirjandus ei võistele kunagi televisiooni ja muusikaga, ehkki palju suurepäraseid filme on tehtud raamatute põhjal. Kirjanduse eesmärk on tänapäeval olulisem kui varem – kirjaoskamatus on epideemiline.

Järjest rohkem loeme me lugusid sellest, et üliõpilased ei oska lugeda ega kirjutada, et üliõpilased ei oska arutleda ega tea kõige lihtsamaid asju, et üliõpilased ei saa küsimusest aru, et lääne demokraatlikud noored, kes kuuekümnendatel lugesid 15-aastaselt Salingeri, loevad nüüd raamatut aplast röövikust, kus üle kahe lehekülje on rööviku pilt ja selle all kaks rida primitiivset teksti.

Mõtlemisvõime kui nõue

Ainult väärtkirjanduse lugemine tagab mõtlemisvõime, erinevalt teleka vaatamisest, õlle joomisest ja võrgus surfamisest. Kirjaoskamatutega teadusmahukat ja innovatiivset majandust üles ei ehita, aga meil just seda üritataksegi teha. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks lugemine kõigile inimestele ja elualadele vajalik, seda kindlasti mitte. Aga need kümme protsenti, keda vanasti peeti haritlasteks – õpetajad, arstid, arhitektid, insenerid, ohvitserid ja kõrgemad riigiametnikud? Mõtlemisvõime käib nende tööülesannete juurde. Ilmatüdrukul ei käi ja ei peagi käima, aga õpetajal käib.

Paraku on meil kümneid tuhandeid õpetajaid, õppejõude, gümnasiste ja üliõpilasi, aga raamatute trükiarvud on sadades. Siit on üks samm lihtsa järelduseni: mõtlemisvõimetud (ehk lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes lollid) vastutavatel kohtadel viivad ühiskonna kriisi. Mõtlemisvõime oleks lahendus, muidugi mõtlemisvõime koos moraaliga, sest nutikaid vargaid ja alatuid skeemitajaid oleme küllalt näinud.

Kirjandus annab meile maailmavaate koos väärtustega. Uurimused näitavad, et raamatulugejate ajuehitus on teistsugune kui võrgus surfajatel. Ühtedel aju töötab, teistel lihtsalt mitte. Sul on valida, kas tahad töötavat aju või ei taha, kui tahad, siis tee trenni, loe keerulist ja mõttega teksti. Kes oma aju ei treeni, selle aju ei tööta.

Süsteemivälised nõudmised

Ajutrenn on kindlasti kõige põhilisem kirjanduse efekt, mingil kõrgemal tasemel muidugi muutub lugemine naudinguks, aga seda alles siis, kui hakatakse läbi hammustama kujundit ja muid kõrgemaid kirjandustehnoloogilisi konstruktsioone. See ei juhtu niipea, see juhtub alles siis, kui oled teadlikult läbi töötanud tuhandeid olulisi teoseid. Lugenud vähemalt viis aastat oma elust ja mitte mingit poolkõva porri, vaid Dostojevskit, Tammsaaret ja Zbigniew Herbertit.

Kuidas tekitada ühiskonnas nõudmine arukate inimeste järgi, on omaette probleem, sest kui ühiskond on rajatud mõistusevastasele alusele, pole tervel mõistusel rakendust. Tee kükke, kui kästakse ja saad rasvasemat lobi.

Mida mõttetum on süsteem, seda suuremaks kasvab nõudmine süsteemivälise mõtlemise järele. Tänapäeval otsitakse tikutulega häid ideid, idufirmad ja muud sellised asjad on ülimalt nõutud kaup. Enam ei hävitata väikeettevõtlust in corpore, vaid ostetakse see üles ja tehakse raha. Mõte müüb.

Müüv mõte on ainus asi, mida Eesti paesel pinnal üldse on võimalik ja arukas edendada. Teatavad tendentsid globaalmajanduses siiski eeldavad mõtlemist ja maksavad selle eest hästi. Mõte aga eeldab toimivat mõtlemisaparaati ja siin jõuame me jälle lugemise kui ajutrenni juurde. Ja loetava kui treeningvahendite juurde.

Ma olen kindel, et mul ei õnnestu veenda kirjanduse kasulikkuses ühtegi kultuuriametnikku ega suurettevõtjat, veel vähem panka. Aga mõni lapsevanem, kes tahab oma lapsele helgemat tulevikku ja paremat inimkvaliteeti, see võiks raamaturiiulite peale mõelda. Muide, Ameerikas minnakse eliitülikoolidesse ainult nendest kodusest, kus on raamaturiiulid seinas. See on fakt.

_________________________________________________

Allikas: Delfi, 05.03.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

750 total views, 1 views today

Kas Krista Kaer on lühinägelik?

Kaer: raamatukogude toetuseta jätmine oleks lühinägelik

Postimees, 11.01.2013

Kirjastaja ja tõlkija Krista Kaer arvab, et kultuuriminister Rein Langi plaan edaspidi toetada just e-raamatute väljaandmist ning jätta tulevikus raamatukogud paberraamatute ostmiseks mõeldud toetusest ilma on lühinägelik, sest just raamatukogust algab paljude jaoks huvi raamatute vastu.

«Loota, et lastes tekib lugemisharjumus digitaliseeritud eesti kirjanduse baasil tänapäeval, kus inimestel ei ole raha, et osta endale koju raamatut, rääkimata lugerist või tahvelarvutist, on ikka väga imelik jutt, ütleksin ma, usun, et see kõik kehtib ka viie aasta pärast, nii et ma ei räägi praegu sellest hetkest,» rõhutas Kaer, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Ta tõdes, et teistes riikides meelitatakse inimesi raamatukogusid külastama ja lugemisprogramme viiakse ellu just raamatukogude kaudu; kogu klassika digitaliseerimine on küll hea, kuid riigil tuleks Kaera hinnangul mõelda sellele, et lugemisharjumus säiliks ja et raamatute lugemise vastu hakkaksid huvi tundma lapsed.

«See on ikka päris tõsine probleem, milliseks nende keel kujuneb, ja isegi esimese kursuse tudengid ei oska tegelikult lugeda, ei tunne ära sõnu, mis ei ole eriti keerulised,» märkis kirjastaja.

«Kui inimestel ei ole motivatsiooni ehk ei ole tasuta kättesaadavat sisu, siis ei ole ka motivatsiooni minna ostma lugereid või hakata ennast harjutama kasutama e-raamatut, see on samasugune protsess, mis on toimunud paljudes maailma riikides,» rääkis kultuuriministeeriumi asekantsler Ragnar Siil.

___________________________________________

Postitas EIP teabetoimkond

Ad vocem: Kas Krista Kaer ei saa aru, et see ei ole lühinägelik, vaid EL üldise kultuuripoliitika kohustuslik rakendamine liiduvabariigis

991 total views, 2 views today

Kas vähemalt üks silm juba rumaluse rähmast vabanemas?

Tundub, et Olari Taalil vähemalt üks silm on hakanud rumaluse rähmast vabanema. Lugege tema allpool tsiteeritud artiklit ja otsustage ise:

“Olari Taal: me ei jõua sellist Eestit üleval pidada

08. juuni 2012, Eesti Päevaleht

Kunagi nooruses lugesin ühe hiinlase, Lao She, eesti keelde tõlgitud ulmekat „Kassilinna saatus”. Tundus groteskse tõena kommunismiehitamise tulevikust. Meie iseolemise teisel kümnendil aga on kassipealiste lugu mulle mõnikord hakanud meenuma.

631 total views, 2 views today

Pärnus toimub tuntud iseseisvuslase loeng ja raamatuesitlus

Tuntud iseseisvuslane Jaan Hatto esitleb laupäeval, 2. aprillil 2011 Pärnus oma raamatut “Kuhu kadus Eesti demokraatia?“. Esitlus koos autori loenguga demokraatiast toimub Pärnu Keskraamatukogu Rippsaalis ja algab kl. 15.

Raamat on pehmete kaantega. Ta maht on veidi üle 140 lehekülje. Teose andis välja kirjastus “Matrix” ja seda saab osta kõigist korralikult varustatud Eesti raamatupoodidest.

Hatto on Eesti Rahvusliku Liikumise juhatuse liige ning Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja. Demokraatia on üks ta meelisteemadest.

Tõnu Kalvet

Allikas: Rahvuslaste Tallinna Klubi

658 total views, 2 views today

Kivisildnik: Unustage meedia, lugege raamatuid

Soovin teile pidulikku 150. köite õhtupoolikut, väga austatud meediagurmaanid.  Ometi otsustas president meie ilusa juubeli ära rikkuda ja hakkas meedia kallal vinguma. Vanasõna ütleb, et ära sõima peeglit, kui on nigu on.

Konstruktiivne  kriitika on muidugi alati teretulnud, eks meiegi kolumn võiks olla parem, see võiks olla eetris iga päev ja selle eest võiks inimese moodi maksta – selles mõttes on arenguruumi veel on. Nagu ütles Peep Vain, miks te nii piinlikult koonerdate, häbi ei ole või?

Ent räägime parem sellest, miks mitte-avalik-õiguslik ajakirjandus on tõe ja õiguse asemel kasumile orienteeritud ja miks avalik-õigusliku meedia ainus ja põhiline ülesanne on mitte-avalik-õigusliku meediaga võidu joosta. Keel vestipeal ja tühi pilk silmis.

Olukord on selline, et mitte-avalik-õiguslik meedia on otsustanud endal avalikus kohas püksid täis teha, sest selle oivalise vaatemängu eest on loomastunud pööbel nõus maksma mida iganes. Nii ei jäägi avalik-õiguslikul meedial muud üle, kui turunõuetele vastamiseks samuti midagi punnitada, muidu ei püsi kuidagi konkurentsis.

Võimalik, et kusagil on tõde ja õigus, aga ajalehtedes, raadios, televisioonis ja anonüümsetes kommentaarides pole tõe haisugi – ainult astroloogia ja poolkõva pornograafia. Viimased viis filmi, mida ma ETVst nägin, rääkisid transvestiitide elust ja Nõmme raadio veebiversioonist juhtusin ma ka viimati kuulma ühe pooletoobise tähetarga mulinat. Jälk.

Kogu häda on selles, et meil on käibel meedia Skandinaavia mudel, see tähendab seda, et Skandinaavia meediamogulid teevad kodus endale kvaliteetset ja ühiskonna probleemidega tegelevat ajakirjandust, siin aga käituvad nagu pesuehtsad lurjused ja keedavad meile meedia asemel mingit pulleritsu kokku.

Pullerits, kui te juhuslikult ei tea, on käinud Ameerikas ja võib teile täpselt öelda, kuidas see õige kauboi-ajakirjandus käib. Ameerika ajakirjandus on see, mis räägib demokraatia viimisest Iraaki, siis kui sinna viiakse 280 tonni sularaha ja pannakse see lihtviisiliselt tuuri. Tonn ei ole siinses kontekstis mitte tuhat Ameerika dollarit vaid tuhat kilo rohelist rahapaberit.

Erinevalt Ameerika ajakirjandusest Skandinaavia ajakirjanduse kohalik versioon ei levita mitte ainult globaalseid valesid, vaid aitab kinni mätsida ka kohalikke õudusi, näiteks Skandinaavia pankade koloniaalpoliitikat ei suutnud meie Skandinaavia omanikele kuuluv ajakirjandus enne läbi näha, kui kriis käes oli.

Ühesõnaga lollid. Samas avalik-õiguslikule meediale ei saa midagi ette heita, sest see pidi julmas turukonkurentsis pankade kuritegeliku poliitika, loe Eesti Vabariigi poliitika, ära unustama ja hambad tangis paksu ja vedelat pesu vahele organiseerima. Raske oli, aga hakkama asime.

Samas me näeme, et kuigi ajakirjanduses ei ole tõde, siis teatavaid õiguse kajastusi ikkagi on. Skandinaavia pankuritel keegi kõrvi ei rulli aga Skandinaavia koolitulistamistest on vahel ikka juttu olnud. Viimane uudis Skandinaaviast rääkis raugamürgitajast hooldusõest.

Koolitulistamises võiks veelgi enam juttu teha, eriti seoses lugemisaastaga, sest Auvinen oli teatavasti lugemishimuline noormees ja ta ei veerinud seltskonnaleheküljelt pildiallkirju nagu normaalsed inimesed vaid läks, sõgedust täis nagu ta oli, raamatukokku ja luges seal filosoofiat ja ajalugu.

Mida luges Skandinaavia raugamürgitaja, keda süüdistatakse kaheksateistkümnes episoodis, õnnestub Skandinaavia meedial ehk lugemisaasta lõpuks välja selgitada. Ameerika meedia on igal juhul ammu tuvastanud, et jänkimaa sarimõrtsukad ei loe eriti midagi, aga kuulavad selle eest massiivsetes kogustes kantrimuusikat, seda fakti võiks kuulamisaasta orgkomitee arvesse võtta.

Ameerika meedia on alatu, nagu me kõik teame, ja õhutab sõda, Skandinaavia meedia pole parem, sest see propageerib koolilaste ja raukade vastu suunatud tapatalguid. Aga et Eesti meedia on öökimaajav segu Ameerika meediast ja Skandinaavia meediamogulistest, siis soovitan ma tõe ja õiguse asjus lugeda hoopis Tammsaaret.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, soovitan Tammsaare romaani Põrgupõhja uus Vanapagan, soovitan lugeda, sest see on raamat. Kui mina veel koolis käisin, oli see kohustuslik kirjandus, aga nüüd loetakse koolis vist ainult Potterit ja Kroonikat. Aga eks see jääb koolmeistrite südametunnistusele.

Tammsaare ei õhuta sõda, ega muuda koolitulistajaid ja raugatapjaid meediastaarideks, otse vastupidi – Tammsaare õhutab terrorismi. Ta räägib meile loo sellest, kuidas ilus, tark ja rikas Kaval-Anants orjastab vaese, tööka ja rumala Vanapagana. Orjastamise tulemusel tekib moraalne ja majanduslik kriis ning Vanapagan korraldab terroriakti, mille tulemusel Kavalants kõngeb.

Põrgupõhja uues Vanapaganas on olemas kõik see, mida ei ole ei meie avalik-õiguslikus ega mitte-avalik-õigusliks meedias. On tõde – tark orjastab lolli – ja õigus – loll tapab targa ära. Aga peale selle on stiili, on kujundit, on tõelisi tundeid, on vaimset üleolekut, ühesõnaga kõike seda mida ajakirjandus endale mitte kunagi lubada ei saa.

Positiivne programm on järgmine, unustage meedia, lugege selle asemel häid raamatuid, klassika on tõepärasem kui meedia. Tammsaare oli tark, kui tahate tarka presidenti, valige mõni kirjanik, eelkõige soovitan muidugi iseennast, Anton on surnud, sellepärast.

Sven Sildnik

28.01.2010

Esmaavaldatud ERR-s

924 total views, 1 views today