Vabadusvõitlejad nõuavad Urmas Paeti vastu kriminaalasja algatamist

Toimetas: Kristi Helme

www.DELFI.ee

Valitsuse pressikonverents
Urmas Paet

Foto: Martin Dremljuga

Vabadusvõitlejad Mart-Olav Niklus ja Kalju Mätik ning jurist Aare Pällin nõuavad välisminister Urmas Paeti suhtes seoses Eesti-Vene piirileppe sõlmimisega kriminaalasja algatamist.

Samasisulise avalduse tegid paar nädalat varem prokuratuurile Jaan Hatto ja Kalev-Andres Rebase eestvedamisel 25 inimest, teiste seas olid alla kirjutanud ka Mätik ja Pällin.

Ka selles, 22.10 saadetud kirjas viidati põhiseaduse paragrahvile 122, mille järgi on “Eesti maismaapiir määratud Tartu rahulepinguga” ning et piirileping on põhiseadusega vastuolus nelja punktis.

Riigiprokuratuurist öeldi kaebuse peale, et põhiseadus ei keela muutmast Tartu rahulepingus kokkulepitud riigipiiri kulgemisjoont uue piirilepinguga ning pöördumises kuriteokoosseisu ei ole.

“Pöördumises ei ole toodud välja argumente, justkui oleks piirilepingu sõlmimisel mõni Eesti vabariigi kodanik abistanud välisriiki Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses,” ütles prokuratuuri pressiesindaja Katrin Lunt Delfile.

Prokuratuurist selgitati, et põhiseaduse järgi on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. “Riigiprokuratuur jagab seisukohta, et Tartu rahulepingu § 122 lg-s 1 mainimise tõlgendus on pärast põhiseaduse assamblee protokollidega tutvumist järgmine: „Me tunnistame Eesti praegust piiri nii, nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistame ka võimalust sõlmida uusi lepinguid piiriküsimustes, ka idapiiri küsimustes. Need ratifitseeritakse samas korras nagu näiteks piirilepingud Lätiga,” lisas Lunt.

Novembri alguses avalduse teinud Niklus, Mätik ja Pällin leiavad, et kavandatav piirileping on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 122, mille järgi Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga.

“Uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga kahjustaks ilmselgelt Eesti Vabariigi poliitilisi ja majanduslikke huvisid,” seisab avalduses. Leitakse, et “põhiseadusega vastuolus olevale uuele piirilepingule alla kirjutades öeldakse faktiliselt lahti ka 1920. aasta Tartu rahust”.

Viimasele avaldusele pole riigiprokuratuur veel vastanud. “Riigiprokuratuurile on esitatud sarnasel teemal tõesti ka teine avaldus, kuid vastus sellele on alles koostamisel,” sõnas Lunt.

Vabadusvõitlejate pöördumise terviktekst

“Meie, allakirjutanud, lähtudes sellest, et käesoleval ajal allakirjutamiseks ettevalmistatud Eesti-Vene piirileping on otseses vastuolus kõigi asjasse puutuvate varasemate lepingutega (Eesti Vabariigi põhiseadus, 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping, Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline 1939. a. vastastikuse abistamise leping), nõuame Eesti Vabariigi praeguse välisministri Urmas Paeti tegevuse uurimist õiguslikust seisukohast lahtudes ning tema vastu kriminaalasja algatamist Karistusseadustiku §232 alusel.

Eesti maismaapiir on piiratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega (Eesti Vabariigi põhiseadus §122). Sõna “ja” eelmises lauses tahendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus (Eesti Vabariigi põhiseadus §123).

“Eesti Vabariigi president ühelt poolt, NSV Liidu ülemnõukogu presiidium teiselt poolt, juhituna sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis on kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920 ning rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise lepinguosalise siseasjadesse; tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920 ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel tee lahendamise leping 4. maist 1932 on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks /…/ (Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, 28. september 1939).

Tuues ettekäändeks 23. augustil 1944 Pihkva oblasti moodustamise Vene NFSV-s (viimase koosseisus ka Petseri rajoon), nõudis Moskva tollaselt Eesti NSV-lt senise Petseri maakonna likvideerimist. Siiski õnnestus Eesti NSV tolleaegsetel võimudel saavutada valdavalt setudest elanikkonnaga Mäe ja Meremäe valla ning Järvesuu, Saatse ja Petseri valla setu külade jätmine Võrumaa kooseisu. Pisut hiljem nihutati 1920. aasta idapiir Narva jõele: Jaanilinn (vene k. Ivangorod) eraldati Narva linnast, Narva, Piiri ja Raja vald Virumaast. Eesti NSV asjaomane otsus võeti vastu 21. septembril 1944; Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi seadus, mis määras kindlaks Eesti NSV ja Vene NFSV Leningradi oblasti vahelise uue piiri, allkirjastati 18.jaanuaril 1945. NSV Liidu ülemnõukogu Presiidiumi vastav seadlus allkirjastati 24. novembril 1944. Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri lühikirjeldus avaldati Eesti NSV ülemnõukogu Presiidium otsusena 3. oktoobril 1946.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 peeti enesestmõistetavaks 1920. aasta Tartu rahu järgsete piiride taastamist. Selle poliitiliseks avalduseks sai Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus 12. septembrist 1991, mille kohaselt Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi piirikiisimust käsitlevad aktid tunnistati õigustühiseks (“Riigi Teataja! 1991, 32, 389).

Kui Eesti Vabariigi ametlik esindaja kirjutab alla põhiseadusega vastuolus olevale uuele piirilepingule, siis on ta sellega faktiliselt lahti öelnud ka 1920. aasta Tartu rahust (ühtlasi meie ajaloo suurima diplomaadi Jaan Poska elutööst) ning tunnistanud kehtetuks praeguse
põhiseaduse. Ei saa ju 1920. aasta Tartu rahulepingut lugeda enam kehtivaks, kui kumbki lepinguosaline seda ei taida. On küllalt alust arvata, et pärast uuele piirilepingule allakirjutamist tuleb Eestile vaenulikult meelestatud idanaaber lagedale väitega, et Eesti Vabariik olevat uus riik, mis on loodud 1991. aastal. Järelikult peavad kõik isikud, kes sel ajal Eesti Vabariigi (5,2 protsendi võrra vähendatud) territooriumil elasid, saama riigilt Eesti kodakondsuse.

On selge, et uusi lepinguid on mõtet sõlmida üksnes selliste riikidega, kes varemsõlmitud lepinguid on ausalt täitnud. Kui Venemaal ikka veel võimulolev punanomenklatuur Eesti Vabariigiga varem sõlmitud lepinguid ei täida, siis mingit uut lepingut selle riigi valitsusega sõlmida pole mõtet. Kavatsetav leping on mitte üksnes Eesti, vaid veelgi suuremal määral Vene rahvuslike huvide reetmine: aitab kindlustada endise kompartei ja kaasajooksikute võimu, kes on peasüüdlased selles, et Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud ning loodusvaradest rikkal Venemaal on rahva põhimassi elatustase madalam kui sõjas kaotajate poolel olnud ja loodusvaradest märksa vaesemates riikides (Saksamaa, Jaapan, Soome jt).

Nürnbergi tribunali 1946. a. otsuse kohaselt on rahvusvaheliste lepingute rikkumine kuritegu. Rahvusvaheliste lepingute rikkumist tuleb kvalifitseerida kuriteoks olenemata sellest, kas lepingu rikkuja oli Teises maailmasõjas võitjate või kaotajate poolel. Vabatahtlik loobumine seadusliku territooriumi 1/20-st kahjustaks ka Eesti Vabariigi ja selle kodanike majanduslikke huve – ikka veel on omanikele tagastamata hõivatud territooriumil paiknev õigusevastaselt võõrandatud vara. Pealegi loobuks Eesti Vabariik arvestatavast kogusest maavaradest ja hüldroenergeetilistest ressurssidest, mis kriisiolukorras muudaks võimatuks näiteks Narva elektrijaamade töö.

Eesti Vabariigi idapiir on määratud 1920. a. Tartu rahulepinguga. Mingit uut piirilepingut, mis ikka veel okupeeritud ja annekteeritud alad seadustaks ning idanaabrile põlistaks, pole meile vaja. Uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga kahjustaks ilmselgelt Eesti Vabariigi poliitilisi ja majanduslikke huvisid. Veelgi rohkem aga Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust ajal, mil Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik.

Ootame kaesolevale avalikule pöördumisele Teie sisulist vastust.”

_____________________

Postitas EIP teabetoimkond

05.11.2013

626 total views, 2 views today

Enn Oja: Paeda-Lavrovi pakt

Enn Oja poolt koostatud põhjalik analüüs kavandatava Eesti-Vene piirilepingu sisuliste ja tehniliste vigade kohta.

PDF failis on analüüsitud Eesi-Vene piirilepingu sisulisi vigu, nagu vastuolu Eesti põhiseadusega – kuid enamus teose mahust kulub tehniliste vigade esiletoomisele, kus näidatakse “puust ja punaselt” ära kavandatava riigipiiri pindalaline eksimus  Eesti kahjuks.

Teose sügavam sisu seisneb selles, et juba praegu saab igaüks näha, millised selgrootud argpüksid ja pugejad on kohaliku võimukliki müüdavad klounid – tulevikus hakatakse seda häbiplekki mäletama “Paeda-Lavrovi paktina”.

Kuna tegu on tavapärasest suuremahulisema pilte sisaldava dokumendiga, siis aeglase internetiühenduse kasutajad võiks varuda veidi aega ca 1MB suuruse PDF faili avanemisega.

oja_plp.pdf Paeda-Lavrovi pakt

594 total views, 2 views today

Miks Eesti Iseseisvuspartei ei võta endale piirilepingu ratifitseerimisvastases võitluses liidrirolli?

Sageli heidetakse ette, et miks EIP ei võta enda kanda piirilepingu ratifitseerimisvastast liidrirolli? Kõigepealt loomulikult sellepärast, et see võitlus ei ole võidetav, sest piirilepingut ei ratifitseeri mitte Eesti liiduvabariigi valitsus, vaid Euroopa Komisjon. Alates 2004. aasta 1. maist EV Põhiseadus ei kehti, täpsemalt, kehtib vaid sellisel juhul, kui ei lähe vastuollu Euroopa Liidu õigusega. EL õigus, see on aga Euroopa Komisjoni õigus ja äranägemine. EL ja Venemaa on juba aastaid tagasi otsustanud, et piirileping sõlmitakse ja viisavabadus kehtestatakse, asi, mida kumbki osapool pole ei salastanud ega eitanud. Seetõttu on Eesti liiduvabariigi parlamendil vaid kohtukirjutaja roll.

EIP on alates 1999. aastast lakkamatult toonitanud (sealjuures ka valimisväitluste otsesaadetes), et ELi astumine on fataalne viga mille läbi eesti omariiklus ja rahva riiklusvõime hävinevad. See on nüüd toimumas.

Et miks EIP midagi ei tee. Teeme küll, me näitame edaspidigi, milline on ainuõige ja ainuvõimalik ellujäämistee, taktika ja strateegia – umbrohtu ei saa hävitada ladvalõikusega, läbi lõigata tuleb juured: Eesti peab rakendama protektsionistlikku majandusstrateegiat, jalule tõstma rahvusliku majanduse ning seejärel lahkuma ELst. Soovitavalt seejuures sõlmides koostöölepingu ELga.

Toonitan veelkord üle, et eesti riik ja rahvas ei hukku mitte piirilepingu ratifitseerimise tagajärjel (kas ratifitseerimine tühistab Tartu rahu, see on eraldi teema), vaid hukkub seeläbi, et eesti rahvas ei toeta taasiseseisvumismeelseid poliitilisi jõudusid Eestis ja on andnud täieliku meelevalla riigikogu riigireeturparteidele.

Olen viibinud pikettidel, mida iganädalaselt organiseerib algatusrühm: Miina Hint, Heiki Kortspärn, Hannes Vanaküla Veiko Rämmel ja pidanud tõdema fakti, et rahvas ignoreerib kogu temaatikat, ei vaevu sõnumit kuulama, saati tegutsema. See tähendab, et ratifitseerimisvõitlus pole võidetav ka rahvaalgatuse kaudu.

Kummaline, et olukorras, kus pea midagi pole enam teha, tuleb mõnele meelde süüdistada EIPd. Seepärast olgu öeldud, et Eesti Iseseisvuspartei on ainuke poliitiline jõud, mille vastu pole võimalik leida ühtegi objektiivset süüdistust.

Vello Leito, EIP esimees

12.07.2013

599 total views, 1 views today

Valitsevad riigireeturparteid pole kunagi olulistes asjades tõtt rääkinud, saati siis pantvangikriisi kohta

Oodata ametlikult tõe tunnistamist Liibanoni pantvangidraama kohta on sama naiivne, kui oodata tõde Estonia uppumise kohta. Ja polegi mõtet oodata, sest juba teadaoleva  põhjal on pöördumatult selge, et lunaraha maksti. Teema kohta hvitavaima seisukohavõtu leidsin tänasest Eesti Ekspress Online’st Priit Hõbemägi artikli näol: “Saladuseloor rikub pantvangide kojusaamise rõõmu“. Soovitan lugeda …

“Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.

Postimees tõdeb tänases juhtkirjas alandlikult: „Võibolla panevad ajaloolased kunagi ka nende sündmuste tervikpildi kokku.“ Päevalehe juhtkiri nendib: „Me ei saa ilmselt kunagi teada, kes on need inimesed, kus kõik selle positiivse lahenduse nimel tegid ränka ja ohtlikku tööd.“ Delfi juhtkirja autor arvab: „Osadele küsimustele — näiteks lunaraha võimalik maksmine — ei saagi me iial vähemalt ametlikku kinnitust.“. Õhtulehes kirjutab Toomas Alatalu: „Täpset pilti Eesti jalgratturite vabastamisest ei saa me (vähemalt tänased lugejad) võibolla kunagi teada.“

Millest selline hämmastav konsensus, mis lausa kopeerib kogu juhtumiga seotud ametnike seisukohti? Eestis ei ole ju ometi riigimeediat, kellele saaks välisministeeriumist või Stenbocki majast korraldusi anda! Miks deklareerivad juhtkirjad juba ette, et demokraatlikus riigis pole võimalik tõde teada saada? Kes siis muu kui ajakirjandus, peab otsima visalt tõde pantvangikriisi kohta, nii nagu ajakirjandusele kohane? Sest me ei saa täna öelda, et me teaksime tõde. Tegelikult teame kogu juhtumist väga vähe.

(Veel veidram on see, et nendest sõnadest hoolimata ajakirjandus tegelikult otsib tõde ja teeb seda väga visalt. Ma tean seda raudkindlalt. Aga seda vastuolu juhtkirjade ja tegelikkuse vahel ma ei oska seletada.)

Mina olen veendunud, et Eesti riik on aruandekohustuslik oma kodanike ees. Need vahendid, mida kasutab välisministeerium, ei ole teenitud mitte kellegi muu kui riigi kodanike ja ettevõtete poolt. Ja kui riik on kodanike oma, siis on ka tõde kodanike oma.

Tundub, et riigiaparaat peab oma kodanikke eesthooldust vajavateks lasteks, kellele on parem, kui nad ei teagi kõike, mis ümberringi tundub. Et on olemas suuremaid, kõrgemaid ja võimsamaid jõude, millest ja mille tegevusest on parem mitte midagi teada.

Väidetava lunaraha maksmise kohta ütles välispoliitika eksprest Hannes Hanso: „Kui asi oli rahas, siis jumala eest, hea on, et me kunagi seda teada ei saa, sest see saadaks ikka väga vale sõnumi ülejäänud maailmale.“ Pole hullu, Hannes, õnneks ei tea seda kuldaväärt soovitust prantsuse, liibanoni ega teiste maade ajakirjanikud, kes püüavad selgust saada. Ja ei maksa lasta ennast segadusse ajada sellest „meie“-vormi kasutamisest Hanso poolt. Kui keegi lunaraha maksmisest midagi teab (millest on kirjutanud nii BBC kui Liibanoni ajakirjandus), siis tema kindlasti.

Kui kodanike kaastunne ja ühine hingamine, rõõm pantvangide vabastamise üle on tervitatud, siis miks ei ole võrdväärne ka soov jagada infot selle kohta, mis tegelikult sündis? Pole ju keegi nõudnud piirkonna topograafilisi kaarte koos jalgratturite täpsete peidupaikadega, vaid selget ja arusaadavat jutustust juhtunust. Välisminister Urmas Paeti vastuste infotühjus on juba muutunud lausa koomiliseks.

Mul on tunne, et paljud pantvangide omaksed on meie kaitsepolitsei või muude riigimeeste poolt kõvasti ära hirmutatud. (Kas panite tähele, et seitset eestlast lendas Beirutist tagasi tooma samuti seitse kaitsepolitsei ametnikku – parajasti üks ametnik paaritunnise ülekuulamise läbiviimiseks ja instrueerimiseks enne avalikkusega kohtumist.) Paljud ajakirjanikud, kes pantvangide omastega kokku puutusid, rääkisid, et nende suust kõlas korduv fraas – me ei tohi praegu kõike rääkida. Ei tohi – see tähendab, et neile on tungivalt soovitatud mitte rääkida. Miks?

Vastuseta küsimused:

  • Mis motiivil jalgratturid rööviti?

  • Kes olid röövijad?

  • Kes saavutas pantvangide vabastamise?

  • Kas pantvangide eest maksti lunaraha?

  • Kas mehed tegid ise midagi sellist, mis neile tähelepanu tõmbas ja röövi põhjustas?

  • Kus nad vabastati?”

 

Postitas:  Vello Leito

455 total views, no views today