Kivisildnik: Orjaleping riigihanke korras

Paavstile pugemine ei ole Eestis uus asi. 1300 aasta tuuris oli see täiesti tavaline praktika. Kusjuures paavsti sussi lakkumist harrastasid kohalikud korruptandid, kes konkurentsivõitluses hakkasid paremini organiseeritud ja intensiivsemalt töötavale globaalkorruptsioonile jalgu jääma.

Kõik see toimub ka tänapäeval, lugege Eesti Ekspressi. Leht, kes mingil hetkel sulges oma veerud vandenõuteoreetik Jüri Linale ning naeruvääristas laialipekstud sõjaväeluuret, sest need klounid sonisid midagi sõjaväkke siginenud ordurüütlitest. Seesama leht selgitab meile täna veenvalt, kuidas vabamüürlased võtavad korruptsiooniturul üle EÜSi turuosa ning jäme ots meie sõjaväes on ühe teatava ristisõdijate ordu käes.

Ordu pugejad

Ekspress on hea näide sellest, kuidas võitjate lehest saab kaotajate leht ja laiemalt vaadates, suuremat pilti nautides, võitjate ühiskonnast saab kaotajate ühiskond. Ja sellest on ainult hea meel, sest meie, poeedid, oleme alati olnud kaotajate poolel. Sama asi Ansipiga, mees, keda me oleme harjunud nägema võitjate hulgas, rind ees ja pigimütsike uljalt kuklasse aetud peas, on järsku paavsti ees alandlik nagu lambuke – heida armu, isake, tule ja pikenda meie 800aastast orjalepingut!

Sellest, et Ansipi menu langeb, ei tee enam isegi Postimees saladust. Asi peab ikka olema päris hull. Globaalkorruptsiooni-hõngulised kolkapanga uksed löödi nina ees kinni. Põmm. Tea, kas ESMi ulu allagi lastakse, nüüd ei teagi, kuhu oma pead panna või mis mütsiga aiaäärsel tänaval ringi jalutada. Sellises olukorras haaratakse ikka paavsti sussi järele.

Enne Jüriöö märatsushoogu oli muinasansipitel sarnane olukord. Kohalikud korruptandid olid kogunenud piiskoppide ümber, kes olid midagi meie politiseeritud maavanemate taolist, ent kelle vajalikkuses ei olnud sugugi kõik kindlad. Eelkõige olid piiskopid ordul jalus. Ordu oli globaalkorruptantide sõjaline tiib, mis koosnes muude hulgas kriminaalkurjategijatest, kellele anti armu tingimusel, et nad ristisõjas usinasti verd valavad.

On selge, et maavanematest ja nende sulastest ei ole elukutselistele kurjategijatele vastast. Uku Masing kirjeldab oma teostes «1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult» värvikalt ning ürikutele toetudes seda, kuidas muinasansipid paavstile kirju kirjutasid, pugemas käisid ja muude alatute nõksudega üritasid ordule si**a keerata.

Ordu reageeris nii, nagu ordumehed Breivikuni välja seda ikka on teinud, kes kirjutas kaebekirja, sellel käsi maha, kes inises, sel lõigati keel suust, kes kippus Vatikani koputama, see lõpetas jääaugus. Kõigil lihtlabastel mahanottimistel me siin pikemalt ei peatu, loete ise tarkadest raamatutest.

Panus paavstile oli vale siis ja on vale ka nüüd. Paavstlus kolis Ameerika metsadesse, kui te ehk tähele olete pannud. Peale Amazonase džunglihõimude ei ole paavsti seljataga enam kedagi. Kõik see on juba ajaloos olnud, pärast Rooma kukkumist kandsid antiigi kultuuripärandit edasi hästikodustatud barbarid. Nüüd siis taganeb katoliiklus

Argentina sojapõllu peenrale ja see ongi tema õige koht. Meie, eurooplased, meie eelistame islamit. Rohkem naisi ja uhked turbanid ka.

Ühte tahan ma küll nüüdisansipitele öelda, riigihanget nii ei korraldata, kui tahetakse üldrahvalikku orjalepingut pikendada, siis peab ikka olema korralik vähem süüa pakkumine ja rohkem peksa pakkumine. Aastani 2015 on veel aega, kohale tuleb kutsuda ka edukamaid ristisõdijaid ja muid mõjurikkaid isikuid.

Bütsants Eestis

Eelkõige pean ma silmas bütsantslikke ristisõdijaid, kes veel inimpõlv tagasi okupeerisid edukalt Terra Marianat ning kelle ristisõdijad, palverändurid ja nende järeltulijad siiani Lasnamäge ja Ida-Virumaad koloniseerivad. Erinevalt paavstilikest maailmavallutajatest, kes taganevad hästiettevalmistatud positsioonidele Ladina-Ameerikas, on Bütsants endiselt löögihoos.

Bütsants vallutas just strateegiliselt väga tähtsa prantsuse näitleja, surus rasketes heitlustes näoli naispunkaritest jumalateotajate bande ning laieneb hetkel jõudsasti Küprosele. Punkaritest puhastatud ja näitlejatega relvastatud Bütsants on tugev ja Küpros langeb õige pea, selles pole vähimatki kahtlust. Jälle tükk püha maad ja merd, millest paast peab suu puhtaks pühkima.

Orjalepingut tuleb pakkuda Vatikanile ja jänkidele viisakusest, sest kui jänkid ei julge Iraanile kallale minna, siis on nad mõttetud mehed ja selliseid orjata pole väärikas. Võitku kas või üksainuski ristisõda ja siis tulgu rääkima, Afgaanis said jälle mol-li ning kolivad veriste koonu-dega koju tagasi. No ei ole normaalne.

Bütsantsile, Hiina kommunistidele ning jõukatele pankuriperedele tuleb üldrahvalikku orjalepingut pakkuda aga kindlas usus ja tahtmise neid ustavalt teenida kuni lõpuni. Tugevama käest niikuinii ei pääse, aga nõrga poolel orjab ainult idioot. Küllalt oleme lollusi teinud, hirmsasti oleme euroämbri pärast kannatanud, nüüd aitab.

Orjalepingu uuendamise teemaga seostub otseselt ka ristisõdades kahtlemise kriminaaliseerimine. Kindlasti tuleb kriminaliseerida ja tuleb kirminaliseerida ristisõdade headuses ja kasulikkuses kahtlemine. Küsimus on aga selles, kelle ristisõda ametlikult pühaks kuulutada, kas paavsti või Bütsantsi oma või siis hoopis pankurite püha sõda kogu inimkonna vastu.

Seda küsimust ei saa me lahendada enne, kui orjaleping on uuendatud ja siis isandad ütlevad, mis ja kuidas. Ole meie kompetentsis, meie peame sõna kuulama ja tegema, mis öeldakse. Meie ajaloolased on tubli tükk tööd teinud Vatikanile pugedes, aga kui selgub, et meid ootavad ees küproslik-bütsantslikud arengud, siis tuleb kõik jälle ümber kirjutada. Piinlik.

Aga see kõik ei puuduta maarahvast, see oli jutt aadlike raskest elust ja keerulistest valikutest. Maarahvas on ikka torupilli kiunutanud, londi umbe tõmmanud, kisendanud, karelnud ning andunud kõlvatustele. Nii on kroonikates kirjas ja lisaks on maarahvas nikerdanud loomade kujukesi, ka see traditsioon jätkub – Rakveres tarvas, Tallinnas kits, Tartus siga ja Viljandis hobune.

Allikas: Õhtuleht, 23.03.2013

________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,125 total views, 1 views today

Eestlasest sai orjarahvas 2004. aastal

Delfi Rahva hääl, 26-02-2013

Mitusada aastat orjapõlve on seljataga ning kätte on võidetud oma riik, kuid vaikselt on eestlased liikunud majanduslikku orjusse, mis enda olemuselt ei takista küll inimõigusi, vaid see eest muudab eestlased pahaaimamatult välisriikide korporatsioonide teenijateks.

Eesti suurimad ettevõtted on Rootsi pangad Swedbank ja SEB. Need küll annavad tuhandetele eestlastele tööd, kuid samas on neilt võtnud laenu kümned tuhanded eestlased. See tähendab, et eestlane töötab selleks, et maksta laenu ja intressi Rootsi pankadele, mis viivad oma kasumi iga aasta Eestist välja.

Viimasel ajal võib iga kuu lugeda sellest, kuidas mõni lääneriigi kaubanduskett või tootemark areneb Eesti turule. See pole tegelikult üldsegi hea uudis, sest need ketid on tulnud siia võtma meie raha ning nende suurkettide varju jäävad meie enda kohalikud tootjad, kes peavad toimetulekuks tõstma pidevalt hindu. Sellepärast ongi Eesti tootjate hinnad kõrged, kuna eestlased viivad oma raha välismaa kaubanduskettidele ning ostavad välismaa tooteid.

Kuna iga inimene soovib rajada endale kodu ning palju peavad selleks võtma aastakümnete pikkuse laenu, siis seotakse end pangaga pikaks ajaks. Laenu võtmine pole halb, kuid muutuda aastateks väliskorporatsiooni orjaks, on see kaasaegne orjus. Missest, et orjandus kaotati mõned sajandid tagasi.

Müües enda ettevõtted ja kinnisvara välismaalastele, hakkame nende kasuks tööle ning neile renti maksma. Kuigi elame ju vabal maal.

Mark Twain on öelnud, et ajalugu ei kordu, kuid see kipub riimuma. Mõistmata minevikku, oleme sunnitud kordama neidsamu vigu. Rootsi pankadega seoses tuleb meelde vana Rootsi aeg, mis enda olemust polnud nii halb kui näiteks Vene ikke all olemine, kuid siiki, see polnud ju iseseisvus.

Kommentariumist:

 

vabadusearmastus on rahvalt kadunud

26.02.2013 15:24

Vabadustarmastav rahvas ei laseks enda üle valitseda kommunistidel, võõrvõimu käsilastel.

miks saamas??
juba valimis)))
‘****
kogu eesti on üks suur autorollu…

Ja jutu point? EI võta laenu ja elan kuuse all? Või ostan eesti palga eest eesti tooteid mis on kallimad kustahes mujal maailmas? Kas põllumehe kodus on vaid kodumaised asjad? Või mis nüüd tegema peaks?

******

Tegelikult eestlane saigi vanasti just võlgade tõttu pärisorjaks.
Pole midagi uut siin päikese all

Rootsi aeg

26.02.2013 15:35

Võiks natuke ajalugu õppida, saaks teada, et rootsi aeg oli kohati isegi hullem, kui vene aeg…

mitte ainult

26.02.2013 15:46

pangad ei saaks orjastada rahvast kui neil pole tõhusat riigi toetust, seega omad on need kes omasid hävitavad

B52

26.02.2013 15:39

No võttis ikka aega, enne kui tõde kohale jõudis :-)

mm

26.02.2013 15:52

Niisuguseid turumajanduse Mõmmi Aabitsa stiilis äratundmisi genereerisid ajudega inimesed juba 18 aastat tagasi, küll mõnel võtab see arenemine ikka aega….

Onu Ruudi

26.02.2013 16:11

Vaata meie kollaborantidest koosnevad valitsused on teinud kõik selleks, et inimesed ei saaks maal ettevõtlusega tegeleda. Esiteks võeti vastu ja kehtestati, osalt kunstlikud, euronormid ning piirati kohalike toodetega kauplemist. Siis muudeti FIE-de elu põrguks. Siis muudeti metsamaterjalide müük väga keeruliseks. Nüüd tõsteti maamaksu…Rääkimata siis juba välismaiste suurtootjate eelistamisest, nende võlgadele ja sigadustele läbi sõrmede vaatamist, välismaistele pankadele monopoolse seisundi loomist jne. jne.Kui nende tegude eesmärk ei ole põlisrahva paljaks riisumine ja väljaküüditamine oma maadelt ning nende suunamine välismaiste mõisate närusteks palgaorjadeks, siis mis see on?

orjadele

26.02.2013 15:46

Ränk on olla ori. Iseenda ahnuse ori. Kui tahaks hirmsasti tarbida rohkem kui teenida viitsid.

vestitasku vilosooff

26.02.2013 16:04

Kuna iga inimene soovib rajada endale kodu ning palju peavad selleks võtma aastakümnete pikkuse laenu,

Aga need kes sulle kusagile veeauku hallitava küproksara ehitasid, olid su enda kaasmaalased. Ja need seaduseandjad, kes lubasid igasugustel õllejoodikutest halturtšikutel üleöö “kinnisvara arendajateks” hakata, olid su enda valitud eestlastest seaduseandjad.

Kaim

26.02.2013 16:05

Selleks, et olla orjapidaja, on vaja hulk juhme, kes tahavad olla orjad. Vabatahtlikult omal soovil.

____________________________________________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,383 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? Moolok ärkas! VI

Niisiis on moolok närvis ja kiirustab, igasugused sehkendamised välismaailmas, sealjuures Venemaal, pole praegu talle esmatähtsad, selleks on oma valduste ümberstruktureerimine mitmekiiruseliseks – kõik ei mahu ju marjamaale. See nõuab pikka perspektiivi, ühekäiguline matt ei ole võimalik, sest euroopa rahvad oskavad ka malet mängida.

Need, kel silmad, et näha, on ammu märganud, et kapitalistidele enam kapitalism justnagu ei kõlbagi, tulevat luua midagi „inimväärsemat“, ütlevad nemad. Laiutab teema, et Euroopat ootavad ees näljamässud ja Lääne allakäik on alanud. Kes neid lauseid etleb? Eks ikka moolok ise. Kaasa lööb ka vene Raha esindaja Eestis Indrek Neivelt. Oma 04.01.2013 uusaasta pöördumises Maalehes: „Lubatud mailmalõpp jäi ära, aga vana asemele võiks uus maaailm tulla küll,“ kirjutab ta, et: „Ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja mujal viljeldakse, ei ole elujõuline – see peaks küll juba selge olema. /-/ Kuidas ja kui kiiresti käib võimu tsentraliseerimine Euroopas?“ Siin, mis muud, vene kapital ootab võimu äratsentraliseerimist Euroopa Liidus, sest vaid selline ELiit saab luua hästi töötava telje Berliini ja Moskva vahele.

Pikem perspektiiv ja mitu kavalat käiku on vajalikud sellepärast, et Euroopa majandust ei tohi moolok korda teha, ehkki see oleks labaselt lihtne: lahkumine eurotsoonist koos võlgade restruktureerimisega võimaldaks liikmesriigil devalveerida raha, et saada tagasi konkurentsivõime, taastada eksport, muuta majanduse struktuuri, maksta tagasi võlad. Elementare! Aga juhid tahavad miskipärast selle asemel päästa hoopis eurot. Tegemist pole mitte tarkuse defitsiidiga, vaid teadlikult valitud taktikaga: mängi lolli, aga nii, et tegelik eemärk arusaamatuks jääb. Majandust ennast ei saa aga korda teha sellepärast, et siis jääks liiduvabariikide kätte ikkagi vetovaldkondades suveräänsus – umbne tsentraliseerimine poleks sellisel juhul kuidagi võimalik. Jääks võimalus arenguid küll kontrollida ja suunata, ent mitte Euroopa Riigi valitsuse kabinetivaikuses joonlaua järgi reaalsust muuta. Peaks kõvasti kohapeal käsi väänama.

Tuli midagi ette võtta ja võetigi. Otsustati, et aluslepingud tuleb muuta, vaatamata liikmesriikide vastuseisule. Seega üks sundkäik tuli juurde panna ja selleks sai paradigma: kriisist lihtsalt teist väljapääsu pole, näete ju isegi! Väidetavalt mõtles sundkäigu välja David Rockefeller ise: kriisi, väga-väga suurt kriisi on vaja, ütles ta 1991. aastal. Kui juba Rockefeller mängus, siis kriis saab olla vaid finantskriis ja võlalõksud, mille anatoomia alati üks: tarbimis- ja laenumullid, seejärel maksejõuetus, hiigelinflatsioon ja Euroopa majanduse kollapseerumine suurpankade kontrolli alla.

Majanduse kokkujooksutamiseni on veel veidi aega, seni käib võlakoormuse kasvatamine. Kui tahta loogiliselt mõista kõiki neid lõputuid tekste majandus- ja võlakriisi kohta Euroopas, siis see ei õnnestu – ei tohigi õnnestuda. Kõik need „analüüsid“ ja „lahendid“ on põhiliselt ju kokkujooksutajate endi loodud poliittehnoloogilised õlitamised, et võtta kõrvalseisjatelt võimalus asjadest aru saada. Sugestiooni eesmärgiks on niisiis paanilise „objektiivse paratamatuse“ õhkkonna loomine, vältimatuse äng, palavad palved valitsejatele, et need midagi ette võtaksid, sest: „Ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja mujal viljeldakse, ei ole elujõuline – see peaks küll juba selge olema (minu rõhutus -V.L.).“

Võlalõks kasvab ja tugevneb ning ühel päeval saab kõigile selgeks, miks loodi ESM (Euroopa stabiilsusmehhanism), mille kohta on kirjutanud Paul Tammert (-2012/10/09/paul-tammerti-kiri-presidendile-): „ … Käesolevaga teatan, et ma vastustasin ja vastustan Eesti ühinemist ESM’iga:

  • millele on antud õigus nõuda liikmesriikidelt rahaliste ülekannete tegemist 7 päeva jooksul, ükskõik millisel ajahetkel ja ükskõik millises suuruses, aegade lõpuni, kuid

  • mida ei tohi isegi Euroopa Parlamendi initsiatiivil kontrollida,

  • mille tegevuse õiguspärasust ei tohi kaaluda isegi mitte Euroopa Kohus,

  • mille tegevusest põhjustatud kahju kompenseerimise nõuet pole antud kellelegi ning

  • mille töötajatele on omistatud absoluutse puutumatuse staatus.

Isegi Rahvusvahelisel Valuutafondil, Maailmapangal või Vatikanil, millest esimesed kannavad vastutust maailma rahasüsteemi stabiilsuse eest ning viimasel on religioosse eeskoste õigust kõigi maade katoliiklaste üle, ei ole antud sellist võimutäiust ja õiguslikku kaitset! … “

Lõks on jultunud ja töökindel. Mis riigid pinnale jäävad, kas eurotsoon tervikuna? Ei, tõenäoliselt vaid Saksamaa ja sedagi tänu sellele, et ESMi kaudu ei saa neid kontrollimatult tühjaks pigistada, sest Saksa konstitutsioonikohus on vastu võtnud otsuse, et väljamaksed mahus üle190 miljr euro tuleb Saksamaa parlamendis eelnevalt heaks kiita. Mitte nii, nagu teiste liiduvabariikidega lood, et papid palju kästakse. Aga noh, geopoliitilise ruumi tsentrit on ju vaja, mille ümber doonorpiirkond moodustada. Ja ega teistest peale Saksamaa asja polekski.

Millal lõks kinni lastakse, see sõltub suurest kolmikust. Aga jamadest nad ei pääse. See on nagu rongiga: hädapidurist seisata on lihtne, hiljem uus hoog sisse saada aga raske. Moolok kadestab Hiinat, kus nende unelm töötab: inimtööjõud odav, eliit rikas, riigi võimsus kasvab. Mingi riigikapitalismi, väliskapitali ja eraettevõtluse salapärane mikstuur, aga töötab. Ent kuidas hakkab mooloki enda majandus tööle? Ja veel üks probleem on moolokil ees: kuidas suhtuvad ELiidu rahvad doonororja rolli – ajalugu ja iseloom inimestel siin teine, ei ole siin Hiina.

Üks kohaliku tuntusega persoon, keda eespoolt sai tsiteeritud, ütleb, et parata pole midagi, asi on juba otsustatud, Euroopa riik tuleb, valikut ei ole. Üks ülemaailmse tuntusega persoon – Suurbritannia Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage – arvab aga teisiti, et midagi pole veel otsustatud! Väljavõtteid tema esinemisest europarlamendis 15.08.2012:

„Süsteem kukutatakse kokku ja rahvad orjastatakse

Valitsustel ei ole julgust öelda inimestele, et me ei saa jätkata elamist harjumuspäraseks saanud viisil. Oleme ausa poliitika ajamisel sügavalt läbikukkunud, elades üle oma võimete, mistõttu seisame nüüd silmitsi sügava ja väga tõsise võlakriisiga. /-/
Nüüdseks on kõik otsustanud – Inglise Keskpank, Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, kus töötavad väga terased inimesed, kes on juhtinud meid praeguse aja kriisi –, et lahenduseks on “kvantitatiivne leevendus”. Nende valitud “lahenduseks” on trükkida raha juurde ja luua seeläbi võltsraha, püüdes niiviisi päästa meid jätkuvast kriisist. /-/ Minu arvamus, mis põhineb ajaloolisele perspektiivile, on et tegelikult toimub sel moel probleemi süvendamine. /-/ See tähendab, et teatud hetkel tulevikus – ehk kolme, ehk viie aasta pärast – leiab aset massiivne inflatsioon. Kui raha devalveeritakse – kui raha trükitakse juurde –, siis just see juhtub: massiivne inflatsioon. Ajalugu on seda kinnitanud õige palju kordi.

See, mis mind hirmutab, ei ole enam euro. Mind hirmutab pigem see tohutu võlakoorem ning tõsiasi, et sedavõrd paljud pangad on Läänes niisuguse mastaabiga hädas, mis võib tingida olukorra, kus valitsused ei ole enam lihtsalt võimelised neid maksumaksjate rahaga päästma – isegi, kui nad seda sooviksid. Seega kardan, et teatud hetkel tabab meid tõeliselt dramaatiline panganduse kollaps. /-/ Rahanduslikust vaateviklist vaadatuna on tegemist koomilise situatsiooniga, kuna me teame, et see on üks ja seesama raha, mis võlakoorma katteks süsteemis ringi keerleb. /-/

Kuid kogu loo kõige pahaendelisem aspekt seisneb tõsiasjas, et selliste meeste, nagu Itaalia peaminister Mario Monti ja minu vana hea sõber hr Herman von Rompuy, kavatsuseks on orjastada ja vangistada nende riikide rahvad oma “Uude Euroopa Korda”.See on tõsiselt hirmutav, sest lõppastmes toob see kaasa rahvahulkade mässu. See mäss saab olema vägivaldne ning käiku lastakse totaalne poliitiline ekstremism.” -2012/08/15/suurbritannia-iseseisvuspartei-esimees-nigel-farage-.

Vaat, mida arvab Farage! Mina arvan täpselt samamoodi – midagi pole otsustatud. Eriti intrigeeriv on, milliseks kujuneb Euroopa siis, kui „kriis“ lõpeb ja euro likvideeritud või raskelt devalveeritud. Tulevane võimujaotus Saksamaa ja EL vahel on praegu vägagi ebaselge. Kuid oletame, et Euroopa majandus õnnestub kokku lasta ja ELiidu-laadsel, nii täitev- kui seadusandliku võimu enda kätte väänanud kooslus, mille seljataga trilateraalid, bilderberglased, 300 Komiteelased jt panevad Lääne mammonamasina seisma, siis mida Uue Korra ehitajad lõpude-lõpuks kätte saavad? Mitte midagi kadestamisväärset. Nälgivate rahvaste uuskommunismi – kurjuse ja vaesuse kuningriigi, mille üle hiinlased võidurõõmsalt naerma hakkavad. Minu teada on olemas ainult üks liik inimesi, kes tunnevad naudingut kurjuse ja vaesuse tekitamisest. Need on satanistid.

Ja siis võibki tõeks osutuda see venelaste müstiline eneseusk, et hoopis nemad on väljavalitud rahvas ja “päästavad” Lääne. Mina ei ole russofiil, mina olen faktofiil ja faktid on kangesti kaldu selles suunas, et nii võibki juhtuda – pole võimatu.

Ma olen ka estofiil ja siin on faktid kangesti kaldu tolles suunas, et ellujäämise variante pole palju alles jäänud. Tõele näkku vaatamine võib veel päästa, see on esmane tingimus eduks ellujäämise teel. Eesti Iseseisvuspartei püüab selles osas aidata, see on meie üks missioonidest.

Vello Leito

08.01.2013

1,012 total views, no views today

Orjade uue põlvkonna loomine

80 tundi nädalas elunormiks!

Lõppenud nädal tõi huvitavaid uudiseid töötururindelt. Tuleb välja, et Eestis on võimalik teenida raha küll. Isegi hooldusõel ja kojamehel. Isegi üle 1000 euro.

Tööandja imestab, et millegipärast ei joosta sellisele kojamehepalgale tormi. Ja ärgu pööbel sellele tähelepanu pööraku, mis väikses kirjas juurde lisatud.

Eesti on hea riik. Tee tööd, pea lõuad ja teeni. «Teeni» jutumärkides, kui sa pole just Tero Taskila. Tee 14 tundi päevas kojamehetööd ja saad 1000 eurot kätte. Tööta 80 tundi nädalas hooldusõena, keegi kätt ette ei pane! Võid ka kaks ööpäeva järjest ametis olla, ikka ei tule keegi seda segama!

Elagu kapitalistlik võistlus, edasi viisaastakuplaani täitmise poole! Ka kojameestele 80tunnine töönädal! Ja arstidele, õpetajatele, riigiametnikele, bussijuhtidele, teenindajatele! 80 tundi elunormiks, edasi viie maailma kõige rohkem töötunde tegeva riigi sekka!

Elagu Eestimaa reformkapitalistliku partei peasekretär! Hurraa! Hurraa! Hurraa! Elagu Kadrioru presiidiumi esimees! Hurraa! Hurraa! Hurraa! Elagu Eesti Vabariigi ministrite nõukogu esimees! Hurraa! Hurraa! Hurraa!

_________________________________________

Allikas: Õhtuleht Online

Postitas: EIP teabetoimkond

963 total views, no views today

Suurbritannia Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage …

Süsteem kukutatakse kokku ja rahvad orjastatakse

   Nigel Farage – 15.08.2012

Euroopa Parlamendi konservatiivist liige Nigel Farage kõneles hiljuti sellest, mida ta nimetaks “tõeliselt dramaatiliseks panganduse kollapsiks”. Hr Farage hoiatas, et selle kollapsi planeerijad soovivad orjastada ja vangistada rahvad nn Uude Korda ning kirjeldas olukorda “õudust-tekitavana”.

Hr Farage selgitas: “Valitsustel ei ole julgust öelda inimestele, et me ei saa jätkata elamist harjumuspäraseks saanud viisil. Oleme ausa poliitika ajamisel sügavalt läbikukkunud, elades üle oma võimete, mistõttu seisame nüüd silmitsi sügava ja väga tõsise võlakriisiga.”

Ta jätkas: “Nüüdseks on kõik otsustanud – Inglise Keskpank, Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, kus töötavad väga terased inimesed, kes on juhtinud meid praeguse aja kriisi –, et lahenduseks on “kvantitatiivne leevendus”. Nende valitud “lahenduseks” on trükkida raha juurde ja luua seeläbi võltsraha, püüdes niiviisi päästa meid jätkuvast kriisist.”

“Minu arvamus, mis põhineb ajaloolisele perspektiivile, on et tegelikult toimub sel moel probleemi süvendamine.”

“See tähendab, et teatud hetkel tulevikus – ehk kolme, ehk viie aasta pärast – leiab aset massiivne inflatsioon. Kui raha devalveeritakse – kui raha trükitakse juurde –, siis just see juhtub: massiivne inflatsioon. Ajalugu on seda kinnitanud õige palju kordi.

See, mis mind hirmutab, ei ole enam euro. Mind hirmutab pigem see tohutu võlakoorem ning tõsiasi, et sedavõrd paljud pangad on Läänes niisuguse mastaabiga hädas, mis võib tingida olukorra, kus valitsused ei ole enam lihtsalt võimelised neid maksumaksjate rahaga päästma – isegi, kui nad seda sooviksid. Seega kardan, et teatud hetkel tabab meid tõeliselt dramaatiline panganduse kollaps.”

Rääkides Euroopas toimuvatest diskussioonidest seonduvalt Itaalia ja Hispaania intressidele ülempiiri seadmisega, selgitas hr Farage: “Rahanduslikust vaateviklist vaadatuna on tegemist koomilise situatsiooniga, kuna me teame, et see on üks ja seesama raha, mis võlakoorma katteks süsteemis ringi keerleb”

Kuid kogu loo kõige pahaendelisem aspekt seisneb tõsiasjas, et selliste meeste, nagu Itaalia peaminister Mario Monti ja minu vana hea sõber hr Herman von Rompuy, kavatsuseks on orjastada ja vangistada nende riikide rahvad oma “Uude Euroopa Korda”.

See on tõsiselt hirmutav, sest lõppastmes toob see kaasa rahvahulkade mässu. See mäss saab olema vägivaldne ning käiku lastakse totaalne poliitiline ekstremism.”

Rääkides kullast, ütles hr Farage: “Lühikeses perspektiivis, st mõne aasta lõikes, ei ole mul õrna aimugi, mis kulla hindadega toimub. Elame perioodil, mida iseloomustavad väga suured riskid. Seisame silmitsi üüratute probleemidega seonduvalt Lääne võlakoormaga ning pangandussüsteemi haprusega.

Võin vaid korrata seda, et igal vähegi taiplikul investoril peaks olema arvestatav osa oma portfellist investeeritud kulda. Ja kui asjad tõesti lähevad nii halvasti, nagu ma kardan, et nad lähevad, siis võib kulla hind oma uutes kõrgustes hakata inimesi lausa šokeerima.”

Allikas: http//decivitate.ee

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

938 total views, 1 views today

Veelkord: Venemaa tuleb tagasi, aga mitte tankidega, vaid ostab Eesti üles

Juba 12 aastat on Eesti Iseseisvuspartei lakkamatult korranud pealkirjas toodud tõde ja alles nüüd hakkab see mõnedele kohale jõudma. 21. mail avaldas Delfi minister Seederi arvamuse pealkirja all: “Seeder: ei vasta tõele, et Eestimaad hakatakse massiliselt maha müüma” Järgnev on nopped kirjutise kommentaariumist.

 

kõigist targemad, 21.05.2011 15:34
imelik, et Kreeka ei ole isegi võlahädas nõus oma maad välismaalastele müüma. Ka Portugal mitte. Oleme targemad kui tuhandeaastase ajalooga riigid? Kreeka asmel müüme hoopis meie ja saadud raha anname Kreekale toetuseks.
Venelastel rahvaütlus, et kui oled tark, miks siis pole rikas.

kupit, kupit!, 21.05.2011 16:16
Vene portaalides reklaamib end “kaasmaalaste” äriühing Doberman OÜ. vt. www.doberman.ee
teenused:elamisluba Eestis kinnisvara ostmise teel ja edaspidi ka kodakondsuse saamise võimalus; Eestis kinnisvara palju-palju odavam kui teistes Euroliidu maades. Navalisj, bratja!
Naiivsele: Toomas, 21.05.2011 16:00
“Võiks ikka mõnda maatükki ise majandada, selle asemel et siin iriseda kui maa läheb tootvasse käibesse.”
Ei lähe “tootvasse käibesse”, muutub platsdarmiks Eesti ja teiste lähiriikide rekoloniseerimiseks.

 

rr, 21.05.2011 17:23
Eestimaad polegi vaja maha müüa. Rahvas on nagunii juba maha müüdud. Suurettevõtted ja pangad on välismaalaste omandis. Eesti inimesed pole enam muud kui orjarahvas, kes sandisentide eest piiritaguste sakste kukruid täidab. Oleme täpselt sama vabad nagu teomees oma hurtsikus.

 

rr, 21.05.2011 17:23
Eestimaad polegi vaja maha müüa. Rahvas on nagunii juba maha müüdud. Suurettevõtted ja pangad on välismaalaste omandis. Eesti inimesed pole enam muud kui orjarahvas, kes sandisentide eest piiritaguste sakste kukruid täidab. Oleme täpselt sama vabad nagu teomees oma hurtsikus.

 

No-nii, 21.05.2011 17:59
Isand Seeder ütleb, et välismaiste juriidiliste isikute maaomandist eestis ei ole head ülevaadet? Millest meie riigil siis üldse ülevaade on kui isegi oma maast mitte? Küsi, kui palju meie inimesi välismaal töötab või õpib – täpselt ei tea keegi. Küsi,kui palju meil tegelikke töötuid on – keerutatakse siia-sinna aga täpselt ei tea keegi. Ega meil ei teata isegi seda kui palju inimesi Eestimaal elab, vägev E riik missugune!

 

asi…, 21.05.2011 22:12
…ei pea olema mitte selles,et kes müüb ja kes ei müü vaid seadusega peab olema paika pandud,et nii väike riik,kui Eesti peab seadusega ära keelama maa müügi mittekodanikele!!!
Nii lihtne see ongi.
Tehku välismaa ärikad oma sadamaid ,harigu põldu ja ehitagu maju,AGA MAAD kogu selle tegevuse käigus tohiksid nad ainult rentida!!!
Sest kui lõpuks Putin tuleb oma kaasmaalaste vara ja õigusi oma sõjarditega kaitsma siis palun väga-võtku kogu oma krempel ja koristagu Eestimaa pinnalt,aga maa KUULUB Eesti Riigile Ja Rendi leping sellistega lihtslt lõpetatakse.

 

kuulasin Soome laevas ärimehi, kes saabuvad rannikuala üles ostma, 22.05.2011 09:19
Terve tee Helsingist Tallinnasse käis instrueerimine, milliseid maatükke nüüd kohe üles osta. Kõigepealt saared mereäärsed alad, siis mandri rannikuosa.
Järgnes instrueerimine, kuidas kohalike omavalitsuste töötajatega tuleb saunas käia ja ehitusõigused välja kaubelda. Rõhutati, et rahas maksta ei tohi, aga et eestlane võtab vastu kõik meelehea muul viisil.

Seega, võiks ikka üles ärgata, mitte Seedri-jutu peale uinuda.

 

arvamus, 22.05.2011 12:19
Milleks valetada, kust teab Seeder omanike andmeid. Ega Eestis registreeritud firma tähenda veel Eesti omanikke, samuti mõni eestlasest tankist paberitel ei muuda ka midagi.
On ka kindel, et mui mõni venelane pakub Heleniusele sobiva summa on diil ja riigil puudub igasugune õigus tehingut takistada. Aja küsimus, mil venelased ära jagavad, et Petrburi toitmiseks on kõige kasulikum Eestis toota ja kindel suure ostujõuga turg ootab.

Koostas: EIP teabetoimkond

 

vt ka Riigikogu stenogramm

835 total views, no views today

Eestis ei ole postdemokraatia, Eestis on eelorjanduslik olukord

18. septembril avaldas Postimees Leif Kalevi artikli: “Eestis on postdemokraatia” Selle kommentaariumist:

“qq

18.09.2010 21:07

Mida siis oodata. Eesti ei ole enam iseseisev maa ja valitsusel puuduvad elementaarsed vahendid majanduspoliitika kujundamiseks. Juba kümme aastat on Eestimaa olnud Rootsi koloonia. Meie maalt on võetud pangad ja tööstus, mis nüüd kuuluvad rootslastele. Lähemale 80 % majandustegevusest kontrollitakse Rootsi firmade poolt ja 90 % rahandusest on Rootsi pankade kontrollis ja omandis. Igast kroonist mille eestlane higipalgel kokku töötab varastab Rootsi pankur 75%. See raha voolab jõgedena Eestist välja, ning “koju tulles” Rootsi on see raha maksudest vabastatud. See ongi see jõud millel teostub Rootsi kolonialism ja tänane majanduslik heaolu. Kaheksa miljonit baltlast on pandus näljapalga eest Rootsi heaolumasinat vedama.
Need, kes arvavad, et tänaste Eesti poliitikute seas leidub neid, kes kolonialismile vastu astuksid, need on kas rumalad või väga naiivsed. Raha võim on see, mida NSVL ei saanud kasutada aga mida Rootsi saab, ja nii pole loot, et Eesti pangaorjadest poliitikud Rootsi kolonialismile vastupanu osutaks.
Kõigil teistel ei jää aga muud üle kui pesapallipuuga otse Rootsile sõda kuulutada. Pole mõistlik kaagutada nende pangaorjadest ja poliitprostituutidest koosneva koloniaalvalitsusega, see on täpselt sama kui rünnata ENSV valitsust ilma, et rünnata NSV Liitu. Kogu rahvusliku ja riikliku iseseisvuse taastamiseks tulb löök anda otse kolonilismi südamesse – Rootsi kapitali ja riigi pihta.”
EIP teabetoimkond

860 total views, no views today

“Tühi”lausujad on targad sõdalased, “tühi”lausumised on tapariistad

Tuntud lausuja, Aarne Ruben tal nimeks, on professionaalset huvi pakkuva teksti Delfis üllitanud (vt lõpust), mille kommentaariumis päris tõsine andmine käib.

Üks ütleb Rubeni kohta, et kahju, oled vaid primitiivne jobu, kes kirjutama õpetatud… Teine ütleb, et nii lolli juttu, kui Ruben ajab, pole kohe kaua kuulnud … Kolmas ütleb, et teate, mul on teist, kommenteerijatest, siiralt kahju. Ligi 140 kommentaari ja nii palju kui ma lugeda viitsisin, seosetu möla … Jne.

Nii, et möla siis, aga ehmatas lugejad ikkagi ära, ehkki Ruben hirmutab näiliselt üksnes sellega, mis alles 30 aasta kaugusel ees ehk võib oodata.

Aga vaat, ei ole möla, vaid on targalt koostatud „möla“, ehk siis hüpnopolitistlik lausung, mis kokku filigraniseeritud nii, et normaalsel inimesel sureb tähelepanuvõime näha veel midagi muud peale „möla“. Ja veel nii, et tark ära väsib kulunud poliitilistest käibevaledest, aga agar loll selle sees meelitatult misjonikirge tunneb „möla“ mitmekordse jõuga edastada.

Kommentaariumi lugedes võib tõdeda, et „tühi“lausujast sõdalane on olnud edukas, on suur hulk kommentaare, normaalse inimese mõistus on umbe jooksnud, targad vasikaga võidujooksmisest väsinud. Vaid üks väsimusest võitusaanu hakkas silma (tõsi, kommentaariumi üsna pealiskaudsel lugemisel): „‘Oleme juba okupeeritud’, 17.07.2010,10:18. Eestil tõepoolest pole pääsu esmajoones ida poolt tulevast hiilivast okupatsioonist. Õigupoolest on see juba kohal. Kuna vene käsi on pikk siis võib see tulla ringiga ka lääne poolt.
Avalikult teostab okupatsioonivõimu savisaare grupeering/maffia. Pisut varjatumalt langi-ligi JOKK seltskond kes valmistab ette vajalikke seadusi rahva rahulolematuse ja lõhestatuse tekitamiseks.“

EIP teabetoimkond

19.07.2010

Aarne Ruben: „Eestit võidakse rünnata ka läänest

Delfi, 17.07.2010

Viimasel ajal käib diskussioon, kas Eesti väekontingenti Afganistanist mitte ära ei võiks tuua. Arutleme. Omal ajal mindi sinna konkreetsetel põhjustel.

Afganistani tollane juhtkond käitus rahvusvahelise üldsuse jaoks sobimatult. Nagu ütles George Bush, ankurdati (harboured) seal terroriste. Lasti õhku ka kultuuriväärtusi, aga narkokaubandusel vohada ei lastud. Praegu on olukord natuke muutunud.

Kui meil tuli kuumalaine, kukkusid kõik hingeldama. Mehed kipuvad ennast viina-õllega rihmaks tõmbama, et ilmastikule vastu pidada. Räuskavad järvede ääres, peksavad üksteist surnuks ja upuvad. Naised nutavad ja kõnelevad, et pääsu pole. Neid ei saa aidata ka rüütellikkuse ja galantsusega, sest alternatiiviks on vaid oma pea külmkappi toppimine.

Sõdurid kaugel Afganistanis tegutsevad päevast päeva sarnastes ilmastikutingimustes, pealegi veel täisvarustuses, kuulikindlad vestid seljas. Mehisuse kool — inimesed demonstreerivad, et noor ja tugev inimene peab vastu millele tahes. Keegi ei ulu ega kurda, aga ka ei eputa.

Maapoisile on sõdurikool heaks väljavaateks. Aitab ära hoida rullnokastumist ja viletsa käibega maapoodide taga tolknemist. Võimaldab aga Aaviksoo paladiiniks tõusmist ja sõjaväljale minemist, kus tugeva käsivarrega kangelastegusid teha ja need daamile pühendada. Gori karikatuuride eesti taat võib õnnelik olla: klaasrist on eesti rahval küll kaelas, aga poeg teenib aega paljude piiride taga virvendavas kuumuses, kus nõrgad kohe alla vannuvad.

On aga küsitav, kas sellest kõigest Eesti kaitsevõimele mingit kasu on. Rahvuslikult meelestatud sallimatud vanamehed, keda okupatsioon on mõnitanud, kõnelevad ikka, et idast võib tulla lausrünnak, ka minu isa rääkis pidevalt Venemaa rünnakust ja sealse rohutirtsuparve üleujutusest. Tegelikult ei ole Venemaal ainsatki motiivi meid rünnata.

Pribaltiiski krai on venemaalase jaoks Venemaa Riviera. Kõik teavad meid: Georg Ots ja Anne Veski, Jurmala rannad ja fašismihõnguga Nõukogude filmid. Oleme neile kodustatud fašistid, sellised, kellele võib alati külla sõita ja ennast hästi tunda, sest siin osatakse vene keelt ja neile on see tähtis.

Peterburi ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas õpitakse hoolega eesti keelt ja kultuuri. Olen täiesti kindel, et seal ei uurita ainult Sillamäe keemiatööstuskompleksi probleeme, vaid teatakse näiteks ka Mehis Heinsaare loomingut. Teatakse kõike peensusteni, sest tegemist on tulevaste luurajatega ja kooli on asutanud Putin isiklikult ajal, mil ta töötas veel FSB-s.

Uurimise all on eestlaste ajupotentsiaal ja nende sidemed Euroopas. Tehnoloogilised ideed, meditsiin, tarkvara — kõike uuritakse ja tehakse selle kohta järeldusi. Mis seal täpselt toimub, sellest informeeris mind professor Kaido Jaanson.

Sellepärast on ideaalne Vene spioon täpselt nagu eestlane: ta ei jää kunagi vahele. Kui kohalikud temalt reisul küsivad, et kas te juba teate, et Tanel Padar esineb Suverulli tuuril Intsikurmu laululaval, siis Vene spioon noogutab siseringi infot tundva inimese pilguga pead — ta teab kõike, mis residentuurile kasulik.

Venemaa-foobiaga on meil väga üle pakutud. Kui aga vaadata kaugemasse tulevikku, siis kõik siin väga roosiline ei ole. Nimelt ei jää ka lääneriigid sellisteks nagu nad praegu on.

Väga võimalik, et saja aasta pärast, mil meist on alles jäänud vaid kondipuru, puutuvad meie järeltulijad kokku selliste nähtustega nagu Rootsi Islamivabariik ja Taani Muhameedlik Kalifaat. Islam võidutseb ja muutub sallimatumaks. Kui analüüsida seda, mis ähvardusi käis rahvamass välja karikatuuriskandaali ajal, siis tuleks sellest teha väga tõsised järeldused.

On veel üks oht: Saksa imperialism ei ole kuhugi kadunud. Kes arvab, et Lebensraum‘i-idee ja Drang nach Osten on kadunud ajaloo hämarustesse, vajab lutipudelit. Saksa vägilane puhkab vaid aastakümneid oma Küffhäuseri koopas Reinimaal ja tuleb aeg, mil Brandenburgi väravate alla mutta tambitud blond metslane taas tõuseb, et alaminimeste põlastusväärsed hordid lõplikult põrmu paisata.

Barbarossa magab ja ärkab, nagu kõneldakse kuulsas laulus: „Ei peata tema vahvust / ta õõnsa lossi laed, / kui tõuseb, siis taas saabub / me Riigi hiilgeaeg. / Las mühisevad laaned / ja laulvad võimsad veed. / Ta haua marmorkaanel / on aastatuhanded.“ See marmorkaas avatakse ja meie lapselapsed on taas kord saadetud välgunooltega tüüpidest, kes neid relvaotsaga okastraadi taha nügivad: „Schneller, schneller, Schweinehunde!

Lääs muutub kiiremini kui Ida ja ühes Läänega muutume ka meie. Kas missioon jääb Afganistani, on teisejärguline. Pigem jäägu, on poistel tegevust. Aga oluline on mitte missioon, vaid misjon. Islami misjon.

Sest kolmekümne aasta pärast, mil Eesti valitsuste ennasthävitav tegevus on meid pea tervenisti maa pealt pühkinud, kohtame siinmail rohutirtsuparvede kaupa mustapilgulisi tegelasi, kes ei saa aru, miks ei usu meie Allahit ja tema prohvetit. Sõda tuleb silmaklappidega inimestega, kelle kohuseks on luua kõik oma pale järg

1,059 total views, 1 views today

Peeglike, peeglike seina peal …

EIP teabetoimkond

______________________

Tehtud! Eestist sai Soome koloonia!

Sami Lotila on Helsingis ja Tallinnas elav Soome ajakirjanik.
Õhtuleht, 07.07.2010 08:15

Armsad eestlased, palju õnne, te olete veelgi lollimad, kui ma olen siiani arvanud! Soovite teha uimasest ja tõbisest kiisust, Eestist, Põhjamaade tiigri! Kahju küll, aga on juba liiga hilja.

Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle. Eestimaa on juba käest antud meile, välismaalastele: pangad, ettevõtted, magusaim kinnisvara ja krundid. Isegi ilusamad naised. Mis on jäänud eestlastele endale? Ainult hiigelsuured võlad!

Poliitiline pederastia

Meil välismaalastel läks ainult 20 aastat, et imeda Eesti tühjaks nagu kondoom. See kondoom oleks vaja täita, aga Eesti mees ju ei oska kasutada kondoomi. Pisut imelik, aga Eestis pole mitte ühtegi rahvusvaheliselt tunnustatud asjatundjat, kui rääkida kas või majandusest, riigikaitsest, haridusest, välispoliitikast või Venemaast. Eesti mees omab sama palju mingi eriala oskusteavet kui puhtaid alukaid – või karismat. Ehk ei oma üldsegi.

Eestlastest on saanud venelaste ja eriti soomlaste agarad teenindajad, naerusuised ja natuke lollid seljapesijad, kellele tasutakse imeväikset palka, sandikopikaid. Suur Soome päevaleht kirjutas hiljuti absurdsest juhtumist: Soome-Eesti poekett langetab oma müüjate palkasid 10–15 protsenti – aga soomlased ei saanud üldse aru, et jutt käib Eesti kroonidest ja mitte eurodest. Nii väiksed on Eesti palgad võrreldes Soomega!

Tööpuudus Eestis on 20 protsenti! Hurraa, tehtud! Soomlastel on täiesti võimatu mõista, et Eesti töötutest suurem osa ei saa riigilt toetusi mitte sentigi. Miks ei? Kas nemad, vaesekesed, polegi uhke ja hää Eesti riigi kodanikud? Tõeline tiiger hoolib oma poegadest. Eesti pole tegelikult isegi mingi peerune kiisu, vaid hiire, roti ja hüääni segu – raipesööja. Aga kes tegid Eestist sellise koletise? Süüdlasi võib leida Toompealt, ilusast roosast majakesest. Nende kättetöö on see poliitiline pederastia, mille tulemusena Eestist on saanud Läänemere naljanumber, välismaa ahnete äri- ja kepimeeste ning vodkaturistide koloonia.

Elu koloonias tähendab Põhja-Korea-laadset riigipoolset propagandat, korrumpeerunud ja idioote täis haridusaparaati, si..a täis ujumisrandasid, nõukaaegset ühistransporti ja liikluskorraldust ning kurjategijate täitsa avalikku tegutsemist näiteks Tallinna sadama piirkonnas. Ehk ühesõnaga: eestlaslik absurd, mis soomlastele tundub eksootiline ja naljakas, ajab armsa Eesti rahva haigeks ja pööraselt hulluks! Ma kordan: pööraselt hulluks!

«Chrysler Club Eesti» – sellist märki nägin ma ühe auto tagumikus. Chrysler Club? Ainult Eesti mees saab olla nii naiivne nagu 10aastane, et soovib kuuluda mingi automargi fänniklubisse. Aga mis tähendab liikmelisus praktiliselt? Mina ütlen: ta tellib kasutatud, läbisõidukilomeetrimeetriga kaunistatud lvana

Chrysleri Leedust või Saksamaalt ja istub siis seal oma investeeringus kõik õhtud pihku pekstes. Ahvatlev mees, eks?

Palju pappi, vähe keppi

Kuid mida soovib Eesti naine? Palju pappi, aga vähe keppi. See on üks esimesi asju, mis ma kunagi õppisin Eestis. Kuid välismaa mees talle meeldib. Mäletan, kuidas Eesti mehed serveerisid Tartus oma naisi, sõprannasid ja õdesid. Mehed tõid naisi välismaa meeste ustele täitsa vabatahtlikult, teades, et varem või hiljem nad saavad nood naised kätte niikuinii. Samalaadne esimese öö õigus kehtib välismaa meestele Eestis siiamaani, pärit vist Saksa-aegadest.

Kolooniaelu meeldib enamikule eestlastest. Eestlane pole ju kunagi soovinud teha otsuseid, kanda vastutust, nii et talle sobib hästi see, et keegi teine otsustab tema eest. Nagu ta tegi suures sõjas ja pärast seda nõukogude ajal. Eestlane on iseloomult kaasajooksja, igavene koputaja, kes laeva uppudes päästab oma naha ja jätab perekonna ja sugulased surmasuhu. Nii see on, eks, kallid vennakesed?

Ettevõtteid, mida meie, välismaalased sooviksime veel osta, Eestis enam pole. Kõik väikese Eesti mastaabis suured firmad – nagu Tallink – on juba pankade kätes. Eestist pärit põlevkivienergiat idealistlikud lääneeurooplased kindlasti ei soovi, sest see lõhnab keskkonnaprobleemide järele. Pigem valitakse Vene gaas.

Skype, mis see on? Luxembourgis registreeritud firma, millel on maailmas kümneid konkurente. Skype’i kesisel koduleheküljel ei mainita mitte ühtegi sõna mingist Eestist. Tallinnas asub Skype’i sweat shop, odavtöökeskus, ja mitte midagi muud.

Kas keegi Eestis on märganud, kuidas suured, ka Baltikumis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad Eestist pärit inimestele juhtivaid ametikohti väga vähe. Miks nii? Asi on usalduses, selle puudumises. Eestlast ei tasu usaldada. Tean Tallinnast mitu juhtumit, kus välisfirmad on koolitanud oma eestlastest töötajaid mitu kuud välismaal, ning need töötajad on vahetanud töökohta või asutanud oma konkureeriva firma kohe, kui on saabunud tagasi Tallinna.

Aga veelgi vähem kui välismaalane, usaldab eestlast teine eestlane – nagu just sina, armas lugeja! Eestlane ei osta kodumaist kaupa, kui saadaval on vastav välismaa toode. Asi on ka kadeduses, eestlane ju ei soovi, et tema rahvuskaaslasel läheks paremini kui temal endal.

Tallinn on surmapealinn

Nagu igas koloonias, on ka Eestis elukvaliteet kehv. Raskete haiguste, nagu HIVi ja tuberkuloosi levimises on Eesti muidugi Euroopa tipus ja terveid eluaastaid on inimestel siinmail vähem kui kusagil mujal Euroopas. Tallinn on Euroopa suremuse pealinn, surma lõhna on siin tunda igal pool. Surm on näha väsinud, kibestunud, lollitatud inimeste nägudes.

Suvine Helsingi on täis rõõmsaid jooksjaid, rattaga sõitjaid ja kepikõndijaid. Aga Tallinn? Kadrioru pargis on võimalik teha lühike jalutustiir koerajunnide vahel, aga kõik kõndijad on vene-, soome- või ingliskeelsed. Eesti keelt pole kusagil kuulda, sest orjale on omane kükitada nelja seina vahel, pea jalgade vahel peidus.

Peidus hoiab Eesti mees ka oma väikest kasimata tilli, nagu jälle Tartu Aura Keskuses märkasin. Kallid vennad, ukse peal ju on silt, mis keelab pükste kandmise saunalaval. Ei oska lugeda? Ma tean küll hästi, mis on Eesti hariduse kvaliteet, aga et nii vilets?

Sellest saab meie suvi, laulis Koit Toome imeilusatel 90-ndatel, kui Eesti oli veel täis armastust, kirge, idealismi – ja tohutut potentsiaali. See oli enne, kui kõige tublimad lahkusid, jättes Eesti maha. Tagasi nad ei tule, sest milleks tulla siia vaesuse, tõbisuse, idiootsuse ja hulluse keskele? Ainult need naasevad, kes ei saa välismaal hakkama isegi iga eestlase lemmikametis koristajana.

Suvearmastus, see on samalaadne müsteerium kui see, millest elatuvad härra Toome ja teised Eesti «staarid».

Aga selle suve võtmesõnadeks on Põhjamaad ja tiiger. Mina luban esitleda oma Põhjamaade tiigrit oma eestlannast naisele iga päev vähemalt paar korda. Grrrrrrrrrrrrr!

960 total views, no views today

Euroliidu viimane kirstunael.

Europarlament võttis 18. mail 2010 vastu otsuse (Rui Tavaresi raport A7-0125/2010), mille järgi maksab Euroliit igale liikmesriiki saabuvale immigrandile peale 4000 eurot (ligi 63000 eek).

Seega on lähiajal oodata massilist immigrantide lainet arengumaadest (ilmselt suudaks iga arengumaade elanik ennast valetada ohustatud naiseks, pederastiks, usuliselt tagakiusatuks või muuks selliseks).

Muidugi tuleb see raha meie kõigi taskust Euroliidu kohustuslike liikmemaksude näol – ehk rahaline kasu on null, kuid juurteta majanduspõgenikud saame kauba peale.

Kusjuures kõik Eesti erosaadikud hääletasid selle tobeda otsuse poolt! HÄBI!!!

Tegemist on Rui Tavaresi raportiga A7-0125/2010 (Euroopa pagulasfond aastateks 2008 – 2013), mille eestikeelne tekst on siin.

Ning Europarlamendi 18. mai 2010 nimelised hääletustulemused on siin.
Leheküljelt 4 on näha, et poolt hääletasid kõik Eesti eurosaadikud.
ALDE fraktsioon: Ojuland, Oviir, Savisaar
PPE fraktsioon: Kelam
S&D fraktsioon: Padar
Verts/ALE fraktsioon: Tarand.

Seega hääletasid kõik Eestist pärit Kesk-Reformi, Sots-Isamaa ja protestihäälte-Tarandid Eestit otseselt kahjustava seaduse poolt!
Ehk Eesti rahvuslike huve kahjustava tegevuse poolest pole mingit vahet ühelgi praeguses Riigikogus esindatud riigireeturite parteil.
Veelkord häbi neile kõigile!!

Seetõttu ongi väga oluline, et Eestit esindaks Europarlamendis võimalikult iseseisvusmeelsed parteid nagu Eesti Iseseisvuspartei – vaid sellised suudaks seal midagi Eestile kasulikku ära teha.

Euroliit peaks rakendama hoopis risti vastupidist pagulaspoliitikat, saates juurteta majanduspõgenikud tagasi nende algsele asukohamaale.

Nii hoitaks ära juurteta majanduspõgenike vandaalitsemised ja märatsemised, mis Prantsusmaa ja Hollandi näitel on tõsiseks probleemiks muutunud.

Sellise seatembuga näitas Euroliit ilmekalt, milleks ta tegelikult loodud on: rahvusriikide hävitamiseks.
Ühtlasi sai lõplikut selgeks, et Kesk-Reform ja Sots-Isamaa on kõik ühesugused Eesti rahvuslikke huve eiravad moodustised.

 

EIP teabetoimkond

981 total views, 1 views today

Kahekäiguline matt

Eesti Iseseisvuspartei on juba 10 aastat lakkamatult toonitanud, et Venemaa ei tule tagasi tankidega üle Narva jõe, vaid Euroopa Liidu kaudu ja seda kahe lühikese sammuga: esiteks täielik viisavabadus kahe föderatsiooni vahel, seejärel kahe föderatsiooni liitumine üheks impeeriumiks.

Lugege läbi Delfis 09.05.2010 artikkel: „Maksim Reva: mind visati Vene saatkonnast välja

„Venemaa suursaatkond Tallinnas tühistas Öise Vahtkonna liidrile Maksim Revale varem saadetud kutse Suure Isamaasõja 65. aastapäeva puhul korraldatavale vastuvõtule.

Reva sai otsusest teada saatkonna valveametniku käest, kui ta kutsel mainitud 7. mail saatkonda läks, vahendab Regnum.

“Minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus. Saatkonnas teatakse väga hästi minu telefoni ja meiliaadressi, kuid keegi saatkonna töötajatest ei võtnud vaevaks minuga ühendust võtta,” selgitas Reva.

Öövahtkondlane usub, et teda karistatakse sel moel saatkonna suunas lendu lastud kriitikanoolte eest.

Reva kritiseeris eelmisel kuul Regnumis Vene suursaatkonda. Üheks tema väiteks oli, et Venemaa saatkond Eestis kavandab pööret suhetes Eestiga ning valmistub tunnistama Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt – käik, mis Reva arvates on lausa šokeeriv.“

Lisage siia juurde Vene suursaadiku avaldus samast kuupäevast, et Venemaa on valmis suhete parandamiseks Eestiga, president Ilvese visiit Moskvasse, tema soe käepigistus Punasel väljakul Venemaa presidendiga, jne. Millised on järeldused? Ainult ühemõttelised: Venemaa valmistub Eestit moosima, et see ei hakkaks 31.05-01.06 toimuval EL-Vene tippkohtumisel vastu üldise viisavabaduse kehtestamisele nende kahe vahel. Samm nr 1 saab peatselt astutud.

EIP teabetoimkond

881 total views, 1 views today

Jüri Kuke elust ja tegevusest

Täna 70 aastat tagasi sündis Pärnus keemik Jüri Kukk. Sündinud vahetult enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal, poliitvangistuses kõige sügavamal nn stagnatsiooniajal kõigest 40-aastasena hukkunud Jüri Kukest sai rahvusvaheliselt üks tuntumaid eestlasest inimõigluslasi, kommunismivange ja märtreid.

Koos vanematega elas Jüri Kukk aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus ta isa oli kohaliku kooli direktor, ema samas õpetaja, Jüri aga õpilane. Hiljem töötas Jüri Kukk dotsendina Tartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastail 1969-1971 oli aspirantuuris, 25. X 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai Jüri Kukk 6. märtsil 1973. Prantsusmaa ja N Liidu teadusvahetuse raames viibis NLKP liige Jüri Kukk aastatel 1975-1976 teadustööl Prantsusmaal Bellevues.

1970. aastate lõpus pühendus Kukk võitlusele sovetiokupatsiooni vastu, seda Eesti Vabariigi taastamise nimel. Rahvusliku meelsuse ja tegevuse, NLKP-le seljapööramise, kommunistliku poliitkasvatuse ignoreerimise pärast (selle asemel Prantsusmaa viibimise muljetest avameelselt rääkides) vallandati Kukk 22. juunil 1979 tema kauaaegselt erialaselt töökohalt Tartus.

Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna nõukogu otsus, mille tegemise juures Kukk ise viibis, esinedes ka sõnavõtuga, oli üllatavalt üksmeelne: hääletanutest ainult üks julges jääda erapooletuks (Kukk ise hääletamisel ei osalenud). Teadlase tagakiusamisele ja vangistamisele aitasid kaasa mitmed keemikutest kolleegid, isegi mõni tolleaegne üliõpilane, andes Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB) ja Eesti NSV Prokuratuurile meelepäraseid seletuskirju ja tunnistusi. Sisult olid need okupatsioonivõimu toetavad ja Kuke suhtes laimavad, kuna neis mõisteti hukka Kuke eestimeelne tegevus (kõnealuste dokumentide originaalid ja koopiad on praegugi arhiivides).

Vastupanuliikumises osalemise eest, eelkõige aga oma kolleegide režiimitruude avalduste tõttu arreteeris KGB Tartu osakond (eesotsas TRÜ õigusteaduskonna kasvandiku Anti Taluriga) eelnevalt töökohast juba ilma jäetud Jüri Kuke 13. märtsil 1980.

Erilist repressiivset entusiasmi Jüri Kuke vaenamisel ilmutas Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija (samuti TRÜ kasvandik) Erich Vallimäe. Seesama Vallimäe, kes peale Jüri Kuke ja Mart Nikluse osales ka tehnikadoktor Johannes Hindi, professor Ain Aitsami jt praegusel ajal rehabiliteeritud isikute tagakiusamisel, keda on nimetatud justiitsgangsteriks, kuid kes kõigele vaatamata sai tegutseda ka Eesti Vabariigis juristina edasi.

Jaanuari algul 1981 korraldati Tallinnas Eesti NSV Ülemkohtus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle justiitsarveteõiendus. Kuigi kohtupidamine ametlikult polnud kuulutatud kinniseks, ei võimaldatud neli päeva kestnud kohtulavastusel kohalviibijatena osaleda ei kohtualuste võitluskaaslastel ega ka sõpradel, ettekäändeks: “Vabu kohti pole” (Venemaa tolleaegsete kommete kohaselt täideti seesugustel protsessidel istekohad kohtusaalis KGB-lasiga). Kuna nn kriminaalasi oli loodud kunstlikult, kohtupidamisel polnud õigusemõistmisega midagi ühist ning kohtuotsus sovetlike traditsioonide kohaselt juba ette ära otsustatud, protestisid Jüri Kukk ja Mart Niklus justiitsmõnitamise vastu juba nädalaid tagasi alustatud näljastreigiga, ühtlasi pidades endale alandavaks kommunistlikus õigusemõistmise paroodias kaasamängimist.

Mõlemad süüdistatavad keeldusid kohtuistungil kaasa löömast. Nad ei vastanud seal ka ühelegi esitatud küsimusele, kuna viibisid justiitskurjategijate vastu hädakaitse seisundis ning muidugi polnud mõtet kohtufarsi õnnestumisele ise veel kaasa aidata. Kaitsjad nõudsid kohtualuste õigeksmõistmist.

Kohtu eesistujaks oli juba Stalini aegadest alates ametis olnud kohtunik Asta Tooming. Süüdistajaks oli kohtunikust poole noorem, ent seda südikam prokurör Siim Kirsipuu. Jüri Kukk mõisteti süüdi, ignoreerides kohtualuse eluohtlikku seisundit ja arvukaid rahvusvahelisi (näiteks Prantsusmaa keemikute) proteste. Talle määrati karistuseks kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Mart Niklusele mõisteti 10+5 aastat.

Okupatsiooniaja ühest tuntumast kohtulavastusest üllitas Eestimaa Kommunistliku Partei agitprop neljalauselise pressiteate, milles öeldakse, et Nõukogude-vastase tegevuse eest on süüdi mõistetud Mart Niklus ja Jüri Kukk (V Sepp “Kohtusaalist” Rahva Hääl, 13. jaanuar 1981).

Kohtuprotsess Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle leidis ülemaailmset vastukaja. Juba selle toimumise ajal kirjutasid poliitilisest arveteõiendusest Eestis Lääne mitu suurlehte, näiteks Prantsuse Le Monde (6. I 1981) ja Saksa FV Die Welt (7. I 1981). Protsessi järel kajastasid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtueelset vaenamist, kohtuotsust ja nende edasist saatust näiteks Briti ajaleht The Observer (11. I 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu päevauudiste-saadetes nii eesti kui ka paljudes teistes keeltes (sh USA Kongressi poolt rahastatud Vabadusraadio—Raadio Vaba Euroopa Münchenis).

Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vene Föderatsiooni Vologda linna tapivanglas. Põhjuseks peetakse protestinäljastreiki pidanud, eluohtlikus seisundis viibinud meelsusvangi ebainimlikku kohtlemist, lämbumist või lämmatamist tõenäoliselt ebaprofessionaalse kunstliku toitmise tagajärjel. Hukkunu lesk Silvi Kukk, võitluskaaslased Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto ja Rünno Vissak matsid Jüri Kuke 30. märtsi 1981 Vologda kalmistule. Kuni karistusaja möödumiseni ei lubatud sealt lahkunu põrmu kodumaale tuua.

“Oluline on täheldada, et võib surra füüsilise isikuna, aga võita sümbolina. Ka Jüri Kukk saab lõpuks siiski võidu. Vägivallaga kooshoitud liidud lendavad lõpuks ikkagi lõhki, andes võimaluse tärgata suuremal sotsiaalsel õigusel, nii et ühe partei eliidil ei ole enam oma poed ja privileegid. Ja sõprus rahvaste vahel saab alata alles siis, kui üks neist ei istu enam väiksemate naabrite turjal. Elame pärast Kukke ja enne koitu,” kirjutas Rein Taagepera koguteoses “Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud” (Stockholm, 1983, lk. 163)

Kuke jt vastupanuliikumisest osavõtnute sõnum vabale maailmale oli, et mitte kõik baltlased pole, vaatamata kümnetele okupatsiooniaastatele Eestis, Lätis ja Leedus, N Liidu ülemvõimuga Baltikumis leppinud ega ka lepi sellega kunagi.

Sügisel 1989 korraldas Tartu Ülikool Jüri Kuke säilmete transpordi Vologdast Eestisse. Sama aasta novembris sängitasid Tartu Ülikool, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, teisisõnu Jüri Kuke mälestuse austajad tema põrmu Kursi kalmistule. Matusetseremoonial Kursi kirikus palus tollane TÜ rektor Jüri Kärner (kes Jüri Kuke tagakiusamises osalenud pole) Jüri Kuke sarga juures Tartu Ülikooli nimel andestust tema represseerimisele kaasaaitamise pärast sellesama ülikooli paljude õppejõudude ja üliõpilaste poolt.

Eesti ajaloos pretsedenditu justiitsmõrva esimesel aastapäeval 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadio eesti saates ettepaneku hakata Eestis igal aastal 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana. Nimetatud päevale pühendatud iga-aastaseid aulakonverentse on Tartu Ülikoolis korraldatud alates 27. märtsist 1997. Konverentsidel on ettekannetega osalenud teadlasi, üliõpilasi, ajakirjanikke, endiseid poliitvange jt nii kodu- kui ka välismaalt (Moskvast, Peterburist, Permist, Stockholmist, Göteborgist, Torontost jm). Iga kord on Tartusse saatnud oma ettekande teksti ka Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamise mõtte algataja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Pariisist. Viimase vahendusel oleme aulakonverentsil teada saanud ka Bellevue-aegsete kolleegide mälestusi Jüri Kukest. Konverentsi avab tavaliselt kas Tartu Ülikooli rektor (Peeter Tulviste, Jaak Aaviksoo, Tõnu Lehtsaar) või rektoraadi esindaja (Birute Klaas, Kristjan Haller). 2001. aastal avati Tartu Ülikooli keemiahoone esimese korruse fuajees Jüri Kukele mälestustahvel, milleks raha eraldas Tartu linn eesotsas keemikuks õppinud tolleaegse linnapea Andrus Ansipiga.

Sündmusi Jüri Kuke mälestuseks on aja jooksul toimunud ka mujal, kus teda meeles peetakse ja hinnatakse, näiteks Hallistes (Jüri Kuke okupatsiooniajast pärinev sümboolne hauakivi kohalikul kalmistul), Kursis (aastaid pärast ümbermatmist on seal olnud mälestusüritusi nii kirikus kui ka surnuaial) ja Mõisakülas (Jüri Kuke kunagine kodukant).Juba ligi 20 aastat tagasi korraldas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Kuke sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverentse Tallinnas ja Tartus.

Ajakirjas Looming on professor Rein Vihalemm avaldanud mälestusi Jüri Kukest kui oma kursusekaaslasest. Artikleid viimase kohta on ilmunud ka Kodu- ja Välis-Eesti muus perioodikas, näiteks ajalehtedes Postimees, Universitas Tartuensis, Eesti Põllumajandusülikool, Vaba Eesti Sõna, ajakirjades Vikerkaar, Eesti Loodus, Luup jm. Nüüd on Jüri Kuke nimi jõudnud ka Eesti teadlaste biograafilisse leksikoni. Rahvusvaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) omistas 1. juulil 1990 ühele tähele Draakoni tähtkujus Jüri Kuke nime.

Allikas: Hereditas/SI portaal

896 total views, no views today

Venemaa valmistub hüppeks? TÄIENDATUD 23.03.2010

Nüüd peaks küll kõikidele selge olema, miks venelased Paldiski Põhjasadamas platsi puhtaks lõid: Paldiski Põhjasadam Linnalehes PDF

Eesti Iseseisvuspartei on „n“ arv kordi öelnud, et Venemaa ei tule tagasi tankidega üle Narva jõe („tankistid“ pole siit ära läinudki!). Eile selgus, et nad tulid tagasi kontidega üle Narva jõe. Aleksander Nevski sai pühakuks ja tuntuks Ivan Julma ja Peeter I valitsemisaegadel, ning markeeris Venemaa lääne-pürgimuste õnnestumist. Kondid üle Narva jõe markeerisid sümboolselt niisiis, et Venemaa piir on jõudnud Tallinnani.

Täna sai selgeks, et Venemaa tuleb tagasi ka konsulitega. Homme saab selgeks, et Venemaa tuleb tagasi … .

EIP teabetoimkond.

01.02.2010

Lugege sedagi, mida kirjutab Eesti Ekspress. NB! Teised allikad Lissini seosele Paldiskiga ei viita!

EIP teabetoimkond, 16.02.2010

 

15. veebruar 2010, Eesti Ekspress

Kas Vene esimiljardär on seotud Paldiski põhjasadamaga?

Äsja Venemaa rikkurite edetabeli avaldanud äriväljaanne “Finans” paigutas esikohale metallitöösturi Vladimir Lissini, kelle varanduse hindas ajakiri olevat 18,8 miljardit dollarit. Eestis on siin-seal vihjatud Lissini seostele Paldiski põhjasadamaga.

Oligarhide edetabeli koostanud “Finans” imestas isegi, kui oma rikkurite varandust kokku lugedes avastas, et Novolipetski metallurgiatehase omanik Vladimir Lissin, kes ühiskondlikus korras on seotud ka laskespordiga, võttis koha sisse tabeli tipus. Seda ajal, mil metallurgiatööstus ei ela pehmelt öeldes kõige paremaid aegu.

Lissini väidetavad seosed Põhjasadamaga mõjuvad intrigeerivalt. Näiteks osutas Äripäev 2008. aastal, et juba paar aastat on Paldiski põhjasadama omanikuks Hollandi Antillidel Curaçaos registreeritud ettevõte CNP Investments NV, mille kohta 2008 aasta jaanuaris teatasid Vene infokanalid ärimees Vladimir Lissiniga seotud on ühe oma valdusfirma UCL Hoilding BV kaudu omandanud kontrolli CNP Investments NV üle. Kui mõelda, et Põhjasadama üks peremehi Aleksei Tšulets (keda ses kontekstis võiks vaadelda kui Venemaa esimiljardäri esindajat) võttis sel sügisel võimu Paldiski linnas, on siin ainest muidugi mistahes spekulatsioonideks.

 

Lugege, mis Lätis toimub!!!

Lätis asuv endine nõukogude radarilinnak müüdi enampakkumisel 3,1 miljoni dollari eest vene investorile.
SKRUNDA, Läti – Läti riik müüs nõukogudeaegse salajase radarijaama, koos selle ümber ehitatud, ning peale Läti taasiseseisvumist mahajäetuna seisnud linnaga läinud reedel toimunud enampakkumisel 3,1 miljoni USA dollari eest vene investorile.
Linn, tuntud koodnimega Skrunda-1, majutas külma sõja lõppedes umbes 5000 inimest, kuid seisis peale vene vägede Lätist lahkumist tühjana.
Vene investori esindaja võitis Riias toimunud oksjoni 3,1 miljoni dollarilise ostupakkumisega, teatas Anete Fridensteina-Bridina, Läti erastamisagentuuri esindaja. Tema sõnul osutus ostjaks Vene firma Aleksejevskoje-Serviss.
Pole teada, millised plaanid on ostjal 45 hektari suuruse kinnistu suhtes, mis asub umbes 150 kilomeetri kaugusel Riiast, ning millel paikneb umbes 70 mahajäetud hoonet, muuhulgas mitu kortermaja, koolimaja, kasarmuhoone ning ohvitseride klubi.
Skrunda-1 on 1980-ndatel ehitatud salajane nõukogude sõjaväelinn. Linnas paiknesid kaks hiiglaslikku radarit, mida kasutati kosmoses asuvate
objektidega side pidamiseks, ning võimaliku USA tuumarünnaku avastamiseks. Kõikide NSVL salajaste sõjaväelinnadega sarnaselt hoiduti ka seda linna avalikele kaartidele kandmast, ning linna tähistati koodnimetusega, mis koosnes lähedalasuva linna nimest ning numbrist.
Peale NSVL lagunemist oli taasiseseisvunud Läti huvitatud kõikide NSVL sõjaväebaaside võimalikult kiirest sulgemisest ning vene vägede kiirest lahkumisest. Vene Föderatsiooni Kaitseministeerium pidas siiski Skrunda-1 radaritelt saadavat infot tuumaründe hoiatussüsteemi jaoks endiselt hädavajalikuks, ning sellest tulenevalt püsis Skrunda-1 sõjaväelinnak aktiivsena veel mitu aastat peale ülejäänud vene vägede Lätist lahkumist. Skrunda-1 radarijaama lõpliku demonteerimise üle käisid pingsad nõupidamised Washingtoni ja Moskva vahel.
Üks radarirajatistest – hüüdnimega “Pechora” – oli hiiglaslike mõõtmetega, ulatudes maapinnast 60 meetri kõrgusele. Maikuus 1995 lasti see rajatis tseremoniaalselt õhku USA insenerifirma poolt, ning selle hiiglasliku radarirajatise hävitamiseks kulus terve tonn dünamiiti.
Aastal 1998 lahkusid lõpuks ka viimased Skrunda-1 elanikud, jättes maha sadu tühje kortereid ning tosinaid hooneid. Jutud linna muutmisest lõbustuskeskuseks ei viinud kuhugi, ning kahe aasta eest otsustas Läti valitsus kogu linna enampakkumise korras müüki panna.
Sarmite Stradniece, lähedalasuva Skrunda linna elanik, kiitis endise sõjaväelinnaku müümise mõtet. “Nad peaksid selle koha korda tegema ja laskma inimestel sinna elama asuda”. Skrunda-1 sõjaväelinnak asub umbes 5 kilomeetrit Skrunda linnast põhja pool.
Fakt, et linn müüdi vene investorile häirib kindlasti Läti rahvuslasi, kes on umbusklikud vene kapitali suhtes, kuid erastamisega tegelenud Läti riigiametnikud kinnitavad, et müük oli edukas.
“Tehing tõi sisse kümnekordse alghinna,” ütles Fridensteina-Bridina, “ning lõpuks võetakse selle linnaga ka midagi ette.”
Allikas: http://news.yahoo.com/s/ap/20100205/ap

Soomest tuli ärevusttekitav sõnum (vt näiteks Postimees Online, 30.01.2010: „Soome kinnisvaraturult kadusid vene ostjad“). Nimelt on venelaste huvi kinnisvara vastu Soomes järsult langenud – eelmisel aastal müüdi pea kaks korda vähem objekte kui müüdi 2008. aastal. Uudise kommentaariumis vahetavad mõtteid kaks anonüümset kommentaatorit. Esimene ütleb: „Paistab, et rüssadest ei peeta ka Soomes lugu.“ Teine vaidleb vastu: „Rüssad ei pea Soomest lugu, loll!“ Täpselt nii ta ongi, Soomes tunneb venelane end kehvasti, sest Soome ei ole neile svoi, aga Eesti on. Eesti on neile lausa naša Estonia.

Iseseisvuspartei on aastaid juhtinud tähelepanu sellele, et Eestile suurimaks hädaohuks pole mitte sõjaline hädaoht idast, vaid selleks on Eesti majanduslik lagunemine. Venemaa on kindlalt otsustanud Eesti üles osta käigusoleva projekti ‘evropa naš obštši dom’ raamides, Vene Föderatsiooni ja EL föderatsiooni liitumise käigus. EIP on juhtinud korduvalt tähelepanu ka sellele, et suur osa meie kinnisvarafirmasid on variisikute vahendusel venelaste omandis. Käsitletud on ka võimalikke rakenduslikke skeeme, vt näiteks kodulehelt 29.07.2008 artiklit: „Indrek Neivelt teel … .“

Kui kõiki ressursse põletades ja riigi laenukoormust kiiresti tõstes veab praegune riigikogu koosseis ja valitsus välja 2011.a. valimisteni, siis peale valimisi seoses devalveerimisega (pole oluline kas otse või üleminekul eurole) majandus variseb lõplikult ja suuremastaabiline ülesostmine algab. Tõepoolest, Venemaad ja venelasi ei huvita siis enam hirmkallis ja võõras Soome, vaid neid huvitab võileiva hinna eest Eesti enda omandiks vormistada.

EIP teabetoimkond

909 total views, no views today