Kõrgkultuuri, saavutus-kõrgkultuuri marginaliseerimine on satanistlik-orjandusliku maailmakorra loojatele põhimõttelise tähtsusega

Sven Kullerkupp: “Ega Eestis väga ei teata, kui edukad me pianistid maailmas tegelikult on.”

Katrin Lust, 1. detsember 2013

Õhtuleht

Sven Kullerkupp

Sven Kullerkupp (Kristjan Teedema/ Postimees)

Hiljuti lõpetasid neli Eesti esipianisti kontserttuuri “Pianisti portree”. Kontserttuur, mis toimus novembris Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis sai nii edukaks, et nüüd arutavad klaverimängijad Sven Kullerkupp, Kristjan Randalu, Jürmo Eespere ja Rauno Juurikas välismaalaste eestvõttel idee üle minna maailma vallutama.

“Ega Eestis väga ei teata, kui edukad meie pianistid maailmas tegelikult on,” ütleb Sven Kullerkupp mõneti ohkega.

“Seda, et meie pianist Irina Zahharenkova on maailmas üks enimtunnustatud klaverimängijaid üldse, kes on võitnud üle kuue esikoha maailmas, ei ületa siin isegi uudiskünnist,” märgib Tartus resideeruv Kullerkupp, keda samuti muusikute ringis oma ala geeniuseks peetakse, kuid kes ise eraelus ja tegemistes väga tagasihoidlikuks püüab jääda.

“Ma ei räägi siinjuures endast, aga Irina Zahharenkova on küll maailmas omal alal täiesti tippu jõudnud, kuid kodumaal laiemalt temast ei teata praktiliselt midagi…,” märgib pianist Kullerkupp mõningane kurbusnoot hääles ja jätkab.

“Oli kord juhus Irina Zahharenkovaga, kui ta võitis järjekorde esikoha mainekal pianistide konkursil ja professor Lilian Semper kurtis, et imelik lugu. Ta nimelt soovis kirjutada Postimehes Irina juba mitmendast esimesest kohast rahvusvahelistel kaalukatel pianistide konkurssidel. Vastuseks sai ta Postimehest, aga et tema lugu ei ületa uudisekünnist.

Küll aga oli järgmises numbris ruumi Kaia Kanepi tennisemängu kaotusloole. No kus on siin loogika?” küsib Kullerkupp hämminguga.

Ta räägib, et klaverimängija Zahharenkova, kelle pärast Steinway, Yamaha ja Kawai kuulsad klaveritehased võistlevad, et naine mängiks võistlustel nende instrumendil, püüavad ükstesit üle trumbata oma ahvatlevate pakkumistega.

“Aga Eestis ei tunne Irina vastu keegi mingit huvi,” lisab ta,

“Kuulsin meie ühise õpetaja, Eesti Muusikaakademia professor Lilian Semperi käest, et Irina oli äraostmatu ja ei lasknud end maailma-kuulsast “super-hiiust” ehk Steinway klaveritehase ahvatlevast pakkumisest enne esinemist segada lasta. Ta loobus pakkumisest ja mängis sellel klaveril, mis talle endale sel hetkel kõige paremini sobis ja võitis jälle konkursi. Kusjuures ta peab end eestlaseks ja esindab meie rahvast…”

Kullerkupp ütleb, et tal on kahju, et meedia Eesti kõrgetasemelistest pianistidest lugu ei pea. Võimalikust konterttuurist, mille läbirääkimised tal endal hetkel käivad ta praegu pikemalt rääkida ei taha.

“On võimalus, et me läheme neljakesi esinema Skandinaaviasse, Venemaale ja Baltikumi teistesse riikidesse, kuid sellest kõigest saab täpsemalt rääkida kui kõik on paigas. Mul on hea meel, et meie kontsertid olid väljamüüdud ja välismaalased tunnevad meie vastu huvi, kuigi kohalik meedia meist lugu ei pea. Vähemalt meeldisime me Eesti rahvale,” ütleb ta.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

2,045 total views, no views today

Impeeriumi kaheteraline mõõk – meie tegelikud valitsejad

Tony Cartalucci – 23.07.2013

De Civitatel on hea meel tuua lugejateni kolmeosaline tõlkeartiklite sari, mis lähtub eesmärgist avada maailmas kehtiva võimusüsteemi olemust laiemale publikule.

Artiklid heidavad valgust institutsioonidele, isikutele, meetoditele ja eesmärkidele, mis määravad tänapäeval maailmas aset leidvaid protsesse ja sündmusi.

Artikliseeria teises osas vaatleb autor globalistlikke huve teenivate nn valitsusväliste mõttekodade tegevust, tuues ära nende liikmed ja toetajad ning heites ühtlasi pilgu nende meetoditele.


Impeeriumi kaheteraline mõõk – globaalne sõjamasin

ja valitsusvälised organisatsioonid (NGO-d)

II OSA:

 Saage tuttavaks – meie tegelikud valitsejad

Tony Cartalucci

Kui näete maailmas aset leidvat kurjakuulutavaid sündmusi, tasub süüdlasi otsida selle seltskonna hulgast.

On aeg tutvuda. Järgnev seltskond kujutab endast teie tegelikke valitsejaid. Nende võim on suurem mistahes valitud esinduskogust. Nende mõju on läbi imbunud kõikidest poliitilistest parteidest. Nemad on need, kelle taktikepi all kontrollitakse ameeriklaste ja eurooplaste elu kõiki tahke.

Tänapäeval oleme viimaks jõudnud punkti, kus inimesed hakkavad tajuma, et maailmas peab olema midagi väga valesti: Ameerika poliitika “vasakpoolne” establishment jätkab sujuvalt varemalt “parempoolsete” neokonservatiivide poolt alustatud sõdu ning alustab uusi kallaletunge, kasutades selleks täpselt samu valesid, mida levitatakse täpselt samade meediakontsernide poolt, mis alles hiljuti sisendasid massidele illusiooni Iraagi massihävitusrelvadest.

See “miski”, mille olemust vähesed mõistavad, ent mida üha enam inimesi tajuvad moraalse kurjusena, kujutab endast täielikult korporatiiv-finantsoligarhia poolt kaaperdatud rahvusvahelist võimusüsteemi, kus võimutäius kuulub ülemaailmset võimu omavatele finants-, meedia- ja tööstusimpeeriumitele. Ent olukord ei muutu senikaua, kuni inimesed pole võimelised ennast teadlike valikutega võõrutama korporatsioonidest ja institutsioonidest, mis tänaseks dikteerivad meie riiklike, rahvuslike ning isiklike elude kõiki tahke.

Kuigi järgnev nimistu erihuvisid esindavatest institutsioonidest ja korporatsioonidest on mahukas, ei ole see kaugeltki täielik. Ometi peaks sellest piisama, et näitlikustada kuidas maailmas aset leidvate sündmuste taga olevate mõjugruppide tausta uurides jõuame alatasa ühtede ja samade juriidiliste ja füüsiliste isikuteni. Samuti peaks muutuma enesestmõistetavaks, et kellelgi meist ei ole võimalik taastada oma sõltumatust enne kui meie argielu, kogukonnad ja riigid on vabastatud järgnevalt kirjeldatud organisatsioonide raudsest haardest.

Rahvusvaheline kriisigrupp (International Crisis Group)

Taust: Kuigi üldsuse ees deklareerib Rahvusvahelise Kriisigrupi nime kandev rahvusvaheline organisatsioon (International Crisis Group – ICG), et asutuse ülesanne seisneb “surma külvavate konfliktide ennetamises ja lahendamises”, näitab tegelik praktika, et ICG tegelikuks eesmärgiks on pakkuda välja nende endi poolt eelnevalt valmis töötatud “lahendusi” rahvusvahelistele konfliktidele, mille levimist ICG on eelnevalt mahitanud. Seda kõike selleks, et edendada organisatsiooni taga seisvate korporatsioonide agendat.

ICG tegutsemise eesmärke ja metoodikat on võimalik hästi tundma õppida uurides hiljuti Tais ja Egiptuses aset leidnud sündmusi. ICG grupi liige Kenneth Adelman oli Tai endise peaministri Thaksin Shinawatra toetajaks. Peaminister Shinawatra ise on rahvusvahelise börsivälise kapitali haldamise fondi Carlyle Group endine nõunik, kes 2006. aasta Tai riigipöörde pinevatel tundidel pidas New Yorgis oma USA Välissuhete Nõukogu (vt allpool) patroonidele loengut Tai sisepoliitika teemadel.

Shinawatra pidev sekkumine Tai poliitikamaastikule on toetatud Shinawatra Carlyle Group’i kolleegi James Baker‘i (Baker Botts õigusbüroo kaudu), Belfer’i Keskuse nõuniku Robert Blackwill’i (esindab Barbour Griffith & Rogers kompaniid) ning tänapäeval ka Robert Amsterdam’i poolt. Olgu mainitud, et Amsterdam esindab õigusbürood Amsterdam & Peroff, mis kuulub globalistide ühe peamise mõttekoja Chatham House’i korporatiivsete toetajate hulka.

Olles paisanud Tai riigi poliitilisse kaosesse, on ICG valmis pakkuma poliitilisi lahendusi probleemile, mida organisatsioon ise mahitab, kasutades selleks Shinawatra “punasärklaste” liikumist. ICG poolt välja pakutud “lahendused” kujutavad endast üleskutseid takistada Tai valitusel võitlust “punasärklaste” vastu, mis võimaldaks globalistide poolt finantseeritud mässajatel haarata riigis võimu. Mõistagi serveeritakse globalistide poolt rahastatud ja koordineeritud “punasärklaste” säästmist Tai valitsuse vastutegevuse eest “inimõiguste kaitse” kattevarjus.

Uurides mõne aasta eest Egiptuses puhkenud üleriigiliste rahutuste tausta avastame, et sündmused said alguse Rahvusvahelise Kriisigrupi liikme Mohamed ElBaradei eestvedamisel, kui viimane sütitas püssirohutunni kasutades selleks Google korporatsiooni liikme Wel Ghonim’i (USA välisministeeriumi poolt rahastatud) “6 aprilli” noorteliikumist.

Kuigi massimeedias maaliti Egiptuse mässust pilt kui Tuneesia riigipöördest innustust saanud spontaansest rahvaliikumisest, on ebamugav tõde see, et Rahvusvahelise Kriisigrupi liige ElBaradei ning Wel Ghonim olid Egiptuses juba 2010. aastal, koondades jõude Rahvusliku Muutusterinde ümber ning tehes eeltööd 2011. aasta 25. jaanuari ülestõusuks.

Samal ajal alustas Rahvusvahelise Kriisigrupi liige George Soros Egiptuses paiknevate valitsusväliste organisatsioonide (NGO’de) rahastamist. NGO’de eesmärgiks oli kirjutada ümber Egiptuse põhiseadus niipea kui ElBaradei poolt koordineeritud mässajatel oli õnnestunud Hosni Mubarak võimult eemaldada. Miljardär Sorose poolt rahastatud põhiseaduste eelnõud ning neid edendav marionettvalitus on õpikunäide sellest, kuidas Rahvusvaheline Kriisigrupp “lahendab” järjekordselt poliitilist kaost, mida nende enda agent (antud juhul ElBaradei) on esile kutsunud.

Mõned tuntud Rahvusvahelise Kriisigrupi juhatuse liikmed:

  • George Soros

  • Kenneth Adelman

  • Samuel Berger

  • Wesley Clark

  • Mohamed ElBaradei

  • Carla Hills

Märkimist väärivad Rahvusvahelise Kriisigrupi nõunikud:

  • Richard Armitage

  • Zbigniew Brzezinski

  • Stanley Fischer

  • Shimon Peres

  • Surin Pitsuwan

  • Fidel V. Ramos

Rahvusvahelise Kriisigrupi mainekad korporatiivsponsorid:

  • New Yorgi Carnegie Corporation

  • Hunt Alternatives Fund

  • Open Society Institute

  • Rockefeller Brothers Fund

  • Morgan Stanley

  • Deutsche Bank Group

  • Soros Fund Management LLC

  • McKinsey & Company

  • Chevron

  • Shell

Brookings’i Instituut (Brookings Institute)
www.brookings.edu

Taust: Brookings’i Instituudi raamatukogust on võimalik leida praktiliselt kõikide relvastatud konfliktide kavandid milles lääneriigid on lähiajaloo vältel osalenud. Väärib märkimist, et rahvusvahelised kriisid, mida üldsus arvab tekkivat ettenägematute sündmuste keerises, on hõlpsasti prognoositavad igaühe poolt, kes suvatseb järgida Brookings’i Instituudi poolt finantseeritud uurimusi, mis käibivad kui pahaendelised märgid tulevikus aset leidvatest verevalamistest.

Tegemist on konfliktide ja kriisidega, mis on kõike muud kui spontaansed, olles aastatepikkuselt kavandatud planeerimistöö tulemus. Seesugused konfliktid puhkevad alati pärast “sütiksündmusi”, mis päästavad valla sündmusteahela, mida peavad kroonima taas kord “lahendused”, mis on mõeldud edendama Brookingsi Instituudi arvukate rahastajate huve.

Kõik, mida me hetkel näeme toimuvat Iraanis – sh USA poolt toetatud valitsusevastased “värvilised revolutsioonid”, USA poolse väljaõppe ja toetusega tegutsevad terroristid Iraani sees ning islamiriiki põlvili suruvad sanktsioonid – on kirjeldatud sündmustele eelnevalt ülimalt tõetruult Brookingsi Instituudi raportis “Millised rajad juhatavad teed Pärsiasse?” (Which Path to Persia?). Hämmastaval kombel meenutab hiljuti ÜRO julgeolekunõukogus vastu võetud resolutsioon 1973 mahakirjutust Kenneth Pollack’i 09.03.2011 dateeritud Brookingsi Instituudi raportist “Realistlikud võimalused sõjaliseks sekkumiseks Liibüas” (The Real Military Options in Libya)

Märkimisväärsed Brookingsi Instituudi nõukogu liikmed (koos esindatavate suurkorporatsioonidega):

  • Dominic Barton: McKinsey & Company, Inc.

  • Alan R. Batkin: Eton Park Capital Management

  • Richard C. Blum: Blum Capital Partners, LP

  • Abby Joseph Cohen: Goldman, Sachs & Co.

  • Suzanne Nora Johnson: Goldman Sachs Group, Inc.

  • Richard A. Kimball Jr.: Goldman, Sachs & Co.

  • Tracy R. Wolstencroft: Goldman, Sachs & Co.

  • Paul Desmarais Jr.: Power Corporation of Canada

  • Kenneth M. Duberstein: The Duberstein Group, Inc.

  • Benjamin R. Jacobs: The JBG Companies

  • Nemir Kirdar: Investcorp

  • Klaus Kleinfeld: Alcoa, Inc.

  • Philip H. Knight: Nike, Inc.

  • David M. Rubenstein: Co-Founder of The Carlyle Group

  • Sheryl K. Sandberg: Facebook

  • Larry D. Thompson: PepsiCo, Inc.

  • Michael L. Tipsord: State Farm Insurance Companies

  • Andrew H. Tisch: Loews Corporation

Mõningad Brookingsi Instituudi palgal olevad eksperdid:

Brookingsi Instituuti rahastavad suurkorporatsioonid ja institutsioonid

Erafondid ja riikide valitsused:

  • Ford Foundation

  • Bill & Melinda Gates Foundation

  • The Rockefeller Foundation

  • Araabia Ühendemiraatide valitsus

  • Carnegie Corporation of New York

  • Rockefeller Brothers Fund

Pangandus ja finantskorporatsioonid:

  • Nathaniel Rothschild

  • Jacob Rothschild

  • Bank of America

  • Citi

  • Goldman Sachs

  • H&R Block

  • Kohlberg Kravis Roberts & Co.

  • Standard Chartered Bank

  • Temasek Holdings Limited

  • Visa Inc.

Naftakompaniid:

  • Exxon Mobil Corporation

  • Chevron

  • Shell Oil Company

Sõjatööstuskompleks ja tööstuskontsernid:

  • Daimler

  • General Dynamics Corporation

  • Lockheed Martin Corporation

  • Northrop Grumman Corporation

  • Siemens Corporation

  • The Boeing Company

  • General Electric Company

  • Westinghouse Electric Corporation

  • Raytheon Co.

  • Hitachi, Ltd.

  • Toyota

Telekommunikatsiooni ja tehnoloogia korporatsioonid:

  • AT&T

  • Google Corporation

  • Hewlett-Packard

  • Microsoft Corporation

  • Panasonic Corporation

  • Verizon Communications

  • Xerox Corporation

  • Skype

Meediakontsernid ja avalike suhete kompaniid:

  • McKinsey & Company, Inc.

  • News Corporation (Fox News)

Tarbekaupade- ja farmatseutikakontsernid:

  • GlaxoSmithKline

  • Target

  • PepsiCo, Inc.

  • The Coca-Cola Company

Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations)
www.cfr.org

Taust ning märkimisväärsed liikmed: Küsimus sellest, kes kuulub Välissuhete Nõukogu (CFR) liikmeskonda kõlab mõneti kohatuna. Asjakohasem oleks küsida, kes ei ole selle mõjuvõimsa institutsiooni liige. CFR’i liikmete hulka kuuluvad praktiliselt kõik saamahimulised karjääripoliitikud ning nende nõustajad, rääkimata isikutest, kes mehitavad “Fortune 500” suurkorporatsioonide juhatusi ja nõukogusid.

Märkimisväärne osa Lääne “kvaliteetmeedia” juhtkirjadest, artiklitest ja üllitatud raamatutest pärinevad mõne CFR’i liikme sulest. Lisaks sellele koostab CFR (sarnaselt Brookingsi Instituudile) hoomamatus koguses raporteid, millele Lääneriikide seadusandjad annavad sageli seaduse jõu.

Hea näide sellest kuidas CFR’i aktiivsem segment oma tööd teeb, leidub hiljuti aset leidnud Maailma Kaubandusorganisatsiooni varemete mošee lavastusloos, kus USA “parempoolsed” ja “vasakpoolsed” CFR’i liikmed etendasid masside eest poliitilist pantomiimi, mis seisnes “tulises debatis” pseudoküsimuse ümber, mida teha Maailma Kaubanduskeskuse varemete lähedal asuva nn Cordoba Hoonega. Kõne all olev ehitis oli tegelikkuses rajatud CFR’i liikme Feisal Abdul Raufi poolt, kes ise oli omakorda projekti jaoks rahad saanud CFR’i suurtoetajate käest – sh New Yorgi Carnegie Korporatsioonilt (mida juhtis 9/11 terroriaktide komisjoni juhataja Thomas Kean) ning mitmetelt Rockefellerite fondidelt.

CFR-i rahastavad suurkorporatsioonid

Pangandus ja finantskontsernid:

  • Bank of America Merrill Lynch

  • Goldman Sachs Group, Inc.

  • JPMorgan Chase & Co

  • American Express

  • Barclays Capital

  • Citi

  • Morgan Stanley

  • Blackstone Group L.P.

  • Deutsche Bank AG

  • New York Life International, Inc.

  • Prudential Financial

  • Standard & Poor’s

  • Rothschild North America, Inc.

  • Visa Inc.

  • Soros Fund Management

  • Standard Chartered Bank

  • Bank of New York Mellon Corporation

  • Veritas Capital LLC

  • Kohlberg Kravis Roberts & Co.

  • Moody’s Investors Service

Naftakompaniid:

  • Chevron Corporation

  • Exxon Mobil Corporation

  • BP p.l.c.

  • Shell Oil Company

  • Hess Corporation

  • ConocoPhillips Company

  • TOTAL S.A.

  • Marathon Oil Company

  • Aramco Services Company

Sõjatööstuskompleks ja tööstuskontsernid:

  • Lockheed Martin Corporation

  • Airbus Americas, Inc.

  • Boeing Company,

  • DynCorp International

  • General Electric Company

  • Northrop Grumman

  • Raytheon Company

  • Hitachi, Ltd.

  • Caterpillar

  • BASF Corporation

  • Alcoa, Inc.

Avalikud suhted, õigusbürood ja lobistid:

  • McKinsey & Company, Inc.

  • Omnicom Group Inc.

  • BGR Group

Korporatiivmeedia ja kirjastused:

  • Bloomberg

  • Economist Intelligence Unit

  • News Corporation (Fox News)

  • Thomson Reuters

  • Time Warner Inc.

  • McGraw-Hill Companies

Tarbekaupade kontsernid:

  • Walmart

  • Nike, Inc.

  • Coca-Cola Company

  • PepsiCo, Inc.

  • HP

  • Toyota Motor North America, Inc.

  • Volkswagen Group of America, Inc.

  • De Beers

Telekommunikatsioonide ja tehnoloogia kontsernid:

  • AT&T

  • Google, Inc.

  • IBM Corporation

  • Microsoft Corporation

  • Sony Corporation of America

  • Xerox Corporation

  • Verizon Communications

Farmatseutikatööstus:

  • GlaxoSmithKline

  • Merck & Co., Inc.

  • Pfizer Inc.

The Chatham House
www.chathamhouse.org.uk

Taust ning märkimisväärsed liikmed-toetajad: Ühendkuningriigis baseeruva Chatham House’i ülesehitus sarnaneb CFR’i ning Brookingsi Instituudiga. Organisatsioon moodustub laiaulatuslikust liikmeskonnast ning selle eesmärk on tegeleda strateegilise planeerimise, masside maailmavaate vormimise ning kollektiiv-korporatsiivse agenda edendamisega.

Chatham House’i “vanemnõunike kolleegium” moodustub asutajaliikmetest, juhatusest ning korporatiivsponsorite eesistujatest. Üldjuhul on Chatham House’i “eksperdid” valitud akadeemilisest maailmast. Ekspertide poolt avaldatud kirjutisi levitatakse nii organisatsiooni siseselt kui ka välismaailmale, kasutades selleks Chatham House’i arvukate meediakontsernidest liikmete veelgi arvukamaid publikatsioone – sh erialaväljaandeid ja meditsiinilisi žurnaale.

Fakt, et Chatham House’i “eksperdid” avaldavad kirjutisi ka meditsiini alastes erialaväljaannetes, peaks olema eriti murettekitav, kuna Chataham House’i suurtoetajate hulka kuuluvad ka farmatseutikakontsernid GlaxoSmithKline ja Merck.

Chatham House’i ümber koondunud huvide konflikti näitlikustab ilmekalt hetkel Tais aset leidev revolutsioon, mida koordineerib Chatham House’i korporatiivvõrgustiku osaks olev Amsterdam & Peroffi rahvusvaheline õigusteenuste büroo ning mida toetavad aktiivselt ka teised CH osaks olevad institutsioonid – sealhulgas rahvusvaheline majandusajakiri “The Economist”, ajaleht “The Telegraph” ning Briti rahvusringhääling BBC.

Ent kuidas teostab Chatham House hoolikalt läbimõeldud plaane? Selle mõistmiseks tasub uurida näiteks CH liikmeks oleva ajalehe “The Telegraphi” veergudel ilmunud artiklit pealkirjaga “Tai rahutuste analüüs – Dr. Gareth Price ja Rosheen Kabraji”. Antud kirjutises avaldavad Price ning Kabraji varjamatult toetust lääneriikide poolt mahitatud maoistlikele märatsejatele Tais.

Kuigi The Telegraph mainib artiklis möödaminnes, et nii Price kui ka Kabraji on mõlemad Chatham House’i palgal olevad eksperdid, unustab väljaanne märkida, et The Telegraph ise kuulub CH korporatiivliikmete ringi – ning mis peamine, et Tais puhkenud mässu eestkõnelejaks on samuti CH liikmetest Robert Amsterdam ning tema lobifirma Amsterdam & Peroff.

Chatham House’i märkimisväärsed korporatiivsponsorid

  • Amsterdam & Peroff

  • BBC

  • Bloomberg

  • Coca-Cola Suurbritannia filiaal

  • The Economist

  • GlaxoSmithKline

  • Goldman Sachs International

  • HSBC Holdings plc

  • Lockheed Martin UK

  • Merck & Co Inc

  • Mitsubishi Corporation

  • Morgan Stanley

  • Royal Bank of Scotland

  • Saudi Petroleum Overseas Ltd

  • Standard Bank London Limited

  • Standard Chartered Bank

  • Tesco

  • Thomson Reuter

  • USA suursaatkond

  • Vodafone Group

CH märkimist väärivad lihttoetajad (korporatsioonid ja organisatsioonid)

  • Amnesty International

  • BASF

  • Boeing UK

  • CBS News

  • Daily Mail and General Trust plc

  • De Beers Group Services UK Ltd

  • G3 Good Governance Group

  • Google

  • Guardian

  • Hess Ltd

  • Lloyd’s of London

  • McGraw-Hill Companies

  • Prudential plc

  • Telegraph Media Group

  • Times Newspapers Ltd

  • World Bank Group

CH märkimisväärsed partnerkorporatsioonid

  • British Petroleum

  • Chevron Ltd

  • Deutsche Bank

  • Exxon Mobil Corporation

  • Royal Dutch Shell

  • Statoil

  • Toshiba Corporation

  • Total Holdings UK Ltd

  • Unilever plc

Resümee

Ülaltoodud organisatsioonid esindavad maailma juhtivate hiigelkontsernide ühishuve. Nende organisatsioonide vahenditest peetakse üleval rahvusvahelist müüdavate poliitkommentaatorite ja “teadurite” armeed, kelle peamiseks ülesandeks on leida võimalikult atraktiivne sõnastus nende leivaisadeks olevate korporatsioonide agendale. Olles praktiliselt monopoliseerinud mõju meedia-, pangandus- ja tööstussektorite üle, on nende kontsernide huvi kasutada oma NGO’de mõjujõudu kujundamaks rahvusvahelist konsensust, mis teeniks nende huvisid kõige paremal võimalikul viisil.

Usku, et maailma juhtiv korporatiiv- ja finantsoligarhia lubaks oma agendat mõjutada hääleõiguslike masside poolt “demokraatlikus protsessis” tuleb pidada parimal juhul naiivseks. Ülemaailmne oligarhiline eliit on kindlustanud oma positsioone ülima hoolikusega, garanteerimaks, et relvad, energiakandjad, rikkus ja võim jääks alatiseks nende kätte, sõltumata sellest, kes mistahes riigis parajasti mõnel valitaval ametikohal troonib.

Miski ei paljasta maailma võimustruktuuri tegelikku olemust paremini, kui farss “liberaalsest” presidendist, kes jätkab kõiki varemalt alustatud vallutussõdu, alustab uut kallaletungi Liibüas ning keda pärjatakse rahvusvaheliste teenete eest Nobeli rahupreemiaga.

Oluline mõista seda, et sõltumata valatud vere hulgast, ei oma ükski rahvuslik revolutsioon mingisugust sisulist tähendust, kui ülaltoodud võimusüsteem säilitab oma positsioonid. Sellisel juhul on mistahes riigis riigipöördele järgnevad muudatused paratamatult üksnes kosmeetilist laadi ning lootus asjade paranemisest puruneb peagi illusioonina. Antud tõsiasja demonstreerib ilmekalt Egiptuse näide, kus olukord on pärast Rahvusvahelise kriisigrupi liikme ElBaradei poolt algatatud riigipööret liikunud üksnes halvemuse, mitte paremuse suunas.

Tõeline muutus võib aset leida üksnes siis, kui suudame mõista maailmas tegelikult toimivat võimustruktuuri ning asume võtma läbimõeldud samme endi vabastamiseks globaalsüsteemi osaks olevate kontsernide haardest. Ei maksa unustada, et ülemaailmse finants-korporatiivse oligarhia elujõud on täielikult sõltuv meist, kuid meil ei ole seda despootliku struktuuri vaja. Vabanemises antud süsteemist sõltub meie kõigi isikliku vabaduse võti.

Artikkel on algselt avaldatud blogis landdestroyer.blogspot.com. Artikli tõlkis Adrian Bachmann.

Allikas:  http://www.decivitate.ee/?news_id=1793

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

2,345 total views, 1 views today

Vello Leito: Eesti meedias ei ole grupimõtlemist, vaid on totaalne tsensuur

Uue Maailmakorra loomise projekt on juba sajandeid vana, see käivitati 1776. aasta volbriööl. Millist ajahetke aga lugeda Euroopa Uue Korra, kui eelmise alamprojekti käivitumiseks, seda on raske määrata. On pakutud erinevaid tähtsündmusi projekti sünnihetkeks, kuid mis tähtsust sel, kuna projekti praktiline rakendamine sai oma reaalse alguse siiski alles 1973. aastal, kui David Rockefeller asutas oma eraorganisatsiooni Trilateraalne komisjon. Sinna kuulub praegu üle 300 liikme. Väidetavalt omab Uue Korra projektis veelgi suuremat kaalu poolsalajane Bilderbergi grupp, mis koondab umbes 120-140 eraisikust liiget ja niisamuti koguneb kord aastas, nagu trilateraalidki. Mõlemad koondavad väga hoolikalt valitult maailma kõige mõjukaid isikuid poliitika ja äri maailmast. Viimane Trilateraalse komisjoni istung toimus 5. novembril 2012. aastal ja Soome meedia väidetel osales sellel ka T.H. Ilves.

Võib öelda, et faktiliselt juhivad need kaks grupeeringut kogu ülisalajast transformatsiooni mingisugusestki demokraatlikust elukorraldusest Euroopas ülikitsa ja salajase orduliku eliidi diktatuuri meelevalla alla – orjanduslikku korda Orwelliku „1984“ stiilis. Projekti käivitamise hetkest saadik on analüütikud vaevanud oma pead sellega, et kuidas nad seda ikka teevad? Nähtavaid käsuliine ja -laudu ei ole kusagil näha, ent ometi sammuvad kõik Lääne riigid (Venemaa välja arvatud) sõjaväelaslikult ühte sammu Uue Korra maailma suunas. Saatanlikult kavalalt teevad, gigaprotsessi juhtimiseks leiutasid nad n.ö juhtmevaba juhtimisemeetodi (JJ-meetod).

Juba enne Euroopa Liidu loomise projekti käivitamist 1987. aasta juunis oli maailmale selge, et luuakse uut räigemat Nõukogude Liitu teiste vahenditega, kuid sama ideoloogia alusel. Selgeks sai ka see, kuidas need kaks grupeeringut tegutsevad, mismoel toimub juhtmeteta juhtimine. Käib see neil nii, et igakordsel kogunemisel peab keegi kõrgautoriteetne persoon kõne, mis kõrvalseisjale tundub täiesti mittemidagiütlev. Kuid kõik kogunenud, kes on kohustuslikus korras ordu liiikmed, oskavad teksti tõlgendada ja teavad, et tegelikult loetakse ette põhimõttelise tähtsusega käske, mis kõigile osavõtjatele on kohustuslikud täita, kui nad soovivad eliiti kuuluda ja nende endi üliküllusliku tuleviku heaks tööd teha. Nii kõik asjaosalised teevadki ja ilma kuuldavate käskudeta ning nähtavate paberiteta on maailmavallutuslik masin aastaks programeeritult jälle üles keeratud. Käsud antakse niisiis „juhtmevabalt“ , „… ja kes nendega ei sobitu, visatakse ringist välja.“

Viimane lauselõik on tsitaadi tähistamiseks jutumärkidesse pandud sellepärast, et tekst on võetud Keskerakonna poolt organiseeritud meediakoolituse 15. novembril 2012 toimunud loengu „Meedia: kes manipuleerib manipuleerijatega“ tekstist. Loengu esitas Martin Helme. Eesti Iseseisvuspartei ja Konservatiivse Rahvaerkonna teed ei kattu ega lähe ka paralleelselt, sest EKRE on tüüpiline võimu poolt kontrollitud poliitiline opositsioon, mis EIP teele ette seati. Varem ma ei ole leidnud Martin Helme kirjutistest midagi eriti väärtusliku, kuid seekordne tekst on erand – tema kõnes on lausa kolm kuldnupukest, mis mind kirjutama kutsusid.

Vaadake, kuidas see ülaltsiteeritud lõik näeb välja Postimehes (PM, 02.12.2012) oleva tekti sees. „„Ma ei ole terve elu jooksul näinud, et keegi tuleb meediaväljaandes ja ütleb, et seda me kindlasti ei kirjuta. See käib peenemalt. Mis juhtub, on grupimõtlemise väljakujunemine: sarnane toodab sarnast,» ütles Helme, viidates sellele, et toimetus hakkab oma töö käigus kandma ühesuguseid väärtusi ja kes nendega ei sobitu, visatakse ringist välja.“

Täiesti õige, need inimesed visatakse välja, aga mitte toorelt, vaid peenemalt, nagu Helme õigesti väljendus. Ent selles Helme põhimõtteliselt eksib, et kõik toimuks justnagu loomulikult, iseeneslikult ja kohalikul algatusel, enesetsensuuri ajendil, et meedia otseselt kellelgi justnagu ei allukski. Allub küll ja kõige jäigemalt nendele kahele grupeeringule, kuid mitte otsekorralduste kaudu, vaid JJ teel, meetodi teenituses olevte agentide vahendusel. Muidugi on siin ka riikide poliitilised politseid mängus aga üksnes musta töö tegija rollis. Sisuline töö käib ka siinkohal palju peenemalt. Kollektiivis JJ meelsuskujundaja agendi tuvatamine on kindlasti raskem, kui näiteks parteis koputaja ära tunda, kuid võimalik on nii üks kui teine.

Eriliseks äratuskellaks minu jaoks sai siiski väide: „Kõikides väljaannetes on kõik ajakirjanikud tegelikult sotsialistid, SDE valijad.“ Vaat see on juba midagi, klapib kenasti kokku minu imestamistega, et Merkeli visiidist Moskvasse ei olnud meedias silpigi (vt 25.11.2012, „Mis ootab ….? Moolok ärkas. IV“). Täielik meediablokaad sellisel tasandil on uskumatu, JJ-meetodi kõrgtaseme märk. Võimalikuks sai see ainult sellepärast, et kõikides juhtivates väljaannetes on (peaaegu) kõik ajakirjanikud tegelikult tõesti sotsialistid, kes JJ raamides saavad kohalike interpreetide kaudu otse bilderberglastelt ja trilateraalidelt oma „tsennõe ukazanija“ kätte.

Kuid miks just sotsialistid? No, aga kes siis veel!? Uue Korra loojate eelmist projekti kandsid ju kommunistid, üleminekut punaselt kommunismilt kollasele kommunismile kandsid kommunistid ja kannavad edasi – võimu järjepidevuse tagamine on aga Uue Korra loojate jaoks ultimatiivselt vajalik. Seepärast ongi meie võimuaparaadis endised kommunistid, kuid renoveeritud rivistuses – kes ei sobitunud, need visati välja. Kommunistid nimetasid end ümber sotsialistideks ja nii nad nüüd siis meedia kallal toimetavadki. Toimetavad igal pool mujalgi. Netikommentaarides lakkamatult korduvad imestamised, et endised on endiselt võimul, on ju puhas lapsemeelsus, sest ega kommunism ei varisenud, see reorganiseeriti, ju!

Sellepärast ERR, Eesti Päevaleht ja Postimees kõik ühtemoodi „mõtlevadki“. Ent enesetsensuuriga pole siin midagi pistmist, vaid jäiga tsensuuriga ja käsuliiniga, nähtamatu ühiskondliku pehme mõrvamise tehnoloogiaga. Sellepärast SDE peabki kogu kartellimeedia kolmiku kaudu vihast hävitussõda Ansipi ja Reformierakonna vastu. Muidugi on ka REF JJ süsteemis sees, kuid alles teise eelistusena, esimene eelistus on ikkagi SDE.

Martin Helme nimetab meedias toimuvat grupimõtlemiseks. See ei ole täpme hinnang. Kui puuoksad marutuules liiguvad, siis ainult väike laps võib arvata, et puud on vihased ja vehivad okstega. Olgu üle korratud: grupimõtlemine muidugi on, ent need grupid ei teki ise, enesekontrolli või grupi enese tahtliku orienteerumise kaudu, tänane grupimõtlemine on poliitilise diktatuuri ja vaimse vägivalla vili, mis JJ-meetodi abil on tekitatult. Peatselt pöörab see end füüsiliseks vägivallaks ‘nende vastu, kes ei sobitu’.

Vello Leito

05.12.2012

1,469 total views, 1 views today