Facebook: 
   Sisu: 
 

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

Korrumpeerunud eliidi valed ei tööta enam – Ameerika Ühendriikides ei usu korporatiivset meediat 77% inimesi. Oletatavasti on see number meil isegi suurem ja vastab kooseluseaduse vastaste ja immigratsioonivastaste arvule. Ütleme, et see number on kuskil 80+ kandis, ikkagi natuke targem rahvas ja kahe üksteisele järgnenud okupatsioonivõimu kogemusega.

Olukord on tuttav eelmise sajandi kaheksakümnendatest: valitseb stagnatsioon, valitseb võõrvõimule ustav limukate ja tallalakkujate jõuk, valitsuse ja rahva vahel haigutab kuristik, propagandavalede ja tegelikkuse vahel valitseb veelgi suurem kuristik, keegi ei usu enam õõnsat kõlavat retoorikat, siis ülistati kokkuvariseva sotsialismi eeliseid, nüüd kokkuvariseva euroopa väärtusi.

Ainus suurem vahe on selles, et eelmine okupatsioon oli kehtestatud toore jõu ja vägivallaga, hetkel on aga tegu ilmselge korruptsiooni ja abirahasõltuvusega aga ka võõrvägede sissetoomine on päevakorras. Ma pole kuskilt lugenud ühtki analüüsi, mis tõestaks, et üks okupatsioon on teisest parem. Okupatsioon on okupatsioon ja kas ta on natuke parem või halvem, pole mõistlik küsimus, pole tähtis kes vägistas mõnusamalt.

Miks valed ei tööta?

Igal asjal on mõõt, pikaaegselt saab valetada natuke ja lühiajaliselt saab valetada palju, aga pikaajaliselt ja massiivselt valetada ei saa – ka lihtsakoeline mehike paneb kaks ja kaks kokku ja näeb, et elu on üks asi ja propaganda on hoopis midagi muud.

Raske elu tühistab igasuguse õitsengu, õnne ja külluse jutu. Miljoni vaese maa vaesed ei saa kuidagi edu ja küllust ja peenhäälestamist uskuda. Vaesuse peenhäälestamine on lihtsalt absurd. Eluraskused teevad ka puupeale lihtsad asjad selgeks.

Valetamisspetsialistide kvaliteet on halb, sulle saab valetada ikkagi ainult sinust targem inimene, aga lolli valet on lihtne läbi näha, vahel on propagandistid ja agitaatorid küll suht arukad inimesed, aga eriti toore vale läbisurumiseks ei aita ka keskmisest kõrgemast intelligentsusest, musta valgeks rääkimiseks peab olema geenius, selliseid geeniusi meil õnneks ei ole, arukaidki on vaid mõni üksik.

Repressioonid ei muuda valet veenvamaks, otse vastupidi. See, kuidas meil teisitimõtlejaid alandatakse, laimatakse, mudaga loobitakse ja neile piisavalt sõna ei anta, on näha hästi näha pereväärtuste kaitsjate pealt. Ja ei tohigi sõna anda, nii harva kui sa pereväärtuste aktivisti ka telekas näed, teevad nad kroonumeelsed kõrgelaubalised usukuulutajad pihuks ja põrmuks. Lisaks kuuled, kuidas töö kaotas see, kes lõugu laiutas. Ei ole veenev. Laim ja vägivald räägivad argumentide puudusest.

Korporatiivne meedia on usaldusväärsuse kaotanud – kui sa ühest ja samast allikast kuuled iga päev ilmselget valet, siis sa enam ei süvene ega selekteeri, see junn tuli solgitorust, seega on ta vale ja propaganda. Nii avalikõiguslik meedia kui kommertslik peavool on igasuguse usaldusväärsuse kaotanud, nad on näidanud ennast valetajate, müüdavate närakate, tuulenuusutajate ja tallalakkujatena.

Valede enda kvaliteet on samuti kesine, meil valitsevad ebainimlikud, täiesti absurdsed ja ilma igasuguse inimliku särata valed – tuim andmine – siin maksab nüüd kätte kunstide ja loovuse alahindamine, kui sa arvad, et rahast ja meediakontaktidest piisab, siis oled sa loll, suure rahaga ja igal pool korratavad väga rumalad valed ei tööta. Võimu käsutuses ei ole kunstnikke ja kui ka mõni kunstnik on, siis on ta küündimatu soperdaja. Eelmine okupatsioon oli selles mõttes targem, kunstides nähti propagandat ja vahel see ka töötas. Meil räägitakse küll tänapäeval palju meelelahutuse imettegevast jõust, aga kui jalgpallur kobamisi ja veerides rassismivastase lause ette loeb, siis ei ole see ei meelelahutus ega propaganda, see on loomastumise kättemaks oma juhmidele isandatele.

Sabassörkijal on eriti raske valetada, meie valed on ju taaskasutusvaled, mis meid okupeerivates riikides on juba käbi kukkunud, paljastatud ja tühistatuid. Hea näide on multikultuuri õnn, see on vale, aga vana ja põhjapõlenud vale, saksamaal 90% illegaalidest ei tööta, nad ei integreeru, pahatihti nad ei oska või ei taha inimese moodi käituda.

Kokkuvõtteks: valed jäävad valedeks isegi siis, kui valetaja ei saa aru, et ta valetab või kui ta valetab heast tahtest. Vale on kas rumaluse või kurjuse näitaja ja režiim, mis nii massiivselt valetab, saab olla ainult kas idiootlik või läbinisti alatu. Piinlik on ka see, et režiim mille põhiliseks väljundiks on valed, oskab nii halvasti valetada, küündimatud valed on otse solvavad. Kelleks te mind peate, kui te mulle sellist lapsejuttu räägite?

 

Äärekosmos
15.03.2016
FOTO: Margit Peterson

http://uueduudised.ee/kivisildnik-propagandavaled-ei-toota-enam

 

1,843 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:) sotsialistliku pagulasutopismi krahh

(Foto: Stanislav Moshkov)

Grupp sotsialiste-utopiste ning liberaale-fekaale on aastakümneid kimeda häälega multikultuuri imet jutlustanud, aga nüüd on kõik läbi. Lillaroosa udu on hajunud. Ungari piiridel käib sõda, Horvaatia saatis samuti sõjaväe illegaalide rünnakut tagasi lööma, isegi multikultuuri Vatikan ja tolerastia Meka Saksamaa pani piiri „ajutiselt” kinni. Ei üllata, Saksamaa on siiani kõik maailmasõjad kaotanud. Multikultuuri ja rahvaste suure sõpruse tulemuseks on prügimäed, märatsev pööbel, terror, aga ka meedia ja valitsuse valede iseeneslik paljastumine. 

Selgrootu valitsus

Pole halba ilma heata – euroliidu idiootlik süsteem on kokku jooksnud. Kes oleks veel poole aasta eest julgenud unistada, et mitmed euroliidu vasallid saadavad sõjaväe keskvõimu poliitika vastu võitlema ning annavad sealjuures vande kaitsta tsivilisatsiooni, nii nagu teevad Ungari piirivalvurid täna. Ma ei tahaks olla praegu okupantide, inimkaubanduse jääkide, kvislingite ja laiemalt tuntud propagandamadude nahas – jube piinlik oleks.

Sotsialistlik luulusüsteem Saksamaal haihtus nagu paha hais. Multikultuuri tarka juttu oli väga tore rääkida ja rassistide nina all rusikatega vehkida, südames oli kohe selline hea tunne, eks ole. Kimeda häälega huilates kutsuti kogu maailma sulelised ja karvased kokku, esimesed võeti lillede ja vikerkaarelippudega vehkides vastu, aga paar nädalat pärast hordide saabumist pandi piir kinni. Näen ilmset vastuolu sõnade ja tegude vahel.

Kas saksa eidekesed on idioodid, juba natuke liiga silmakirjalikud või paadunud kurjategijad, peab välja selgitama kohus ning psühhiaatriline ekspertiis. Igal juhul minusugune Eesti vabariigi põhiseadusele lojaalne kodanik saab jälle natuke vabamalt hingata. Enesestki mõista ei ole meid okupeeriv ja inimkaubanduse jääkidega koloniseerida üritav ebainimlik süsteem oma tegevust lõpetanud. Illegaalide ümberjagamise kvoodihala ei ole kuskile kadunud – oi kuidas uluvad!

Pensionimaksjate mantrat korratakse hardalt nagu mõnes budistlikus sektis, aga Eestisse küüditatavate vaba aja veetmise spetsialistide arv kasvab iga päevaga. Saja viiekümnest või kahesajast pole enam juttugi ja see räägib selget keelt sellest, mis on meie valitsuse selgroo kvaliteet, mis maksab mehe sõna ning keda järgmisel korral Toompeale valida ja keda mitte.

Inimkaubanduse mahitamise teemaga haakuvalt on selgunud ka, millist kodumaist õlut juua, millise mobiilioperaatori teenust kasutada ja millisest poest mitte kunagi mitte midagi osta. Elu on läinud lihtsamaks, pilt selgemaks. Kultuurielu on samuti polariseerumas. Sel ajal, kui nimetu lastekirjanik kogub allkirju valitsuse poliitika toetuseks, kirjutab Merca ahjualustest Euroopa südames – müts maha, milline oivaline kujund, milline esteetiline tulejõud.

 

Aitab jamast

On muutuste aeg, eurotiblad visklevad oma luulude püünises, Eesti orjameelne provints häbistab ennast nii nagu võib – praegu tahaks olla pigem Läti või Poola alam – ja isegi hääbuvas kultuurielus võib tuvastada ilminguid.

Huvitav on jälgida lillaroosa intelligentsi tõmblusi, Vene meediast tuttavad antifašistlikud raevuhood vahelduvad hirmuvärinatega: mis siis saab, kui natsism jälle võidab? Kas natsid ikka on head? Kas nad hakkavad toitma vaeseid ja ravima haigeid?

Samas näitab vähemalt rahva vaimne tervis paranemise märke, globalismi psühhoos on möödunud, kaheksakümmend protsenti inimjõust on põhiseaduslikel positsioonidel ja seda polegi nii vähe. Lihtsatest asjadest on ka lihtsam aru saada, illegaalide hord ei ole mõistmisvõimet ületav asi nagu Lissaboni leping, ESM, GMO või mõni räpane vabakaubandusleping.

Lihtne inimene tahab lihtsaid asju, ta tahab tänaval käia, aga nii, et eesti keele rääkimise eest peksa ei saa; ta tahab töö käia, aga ei salli seda, et keegi saab õiguse eluasemele ja tasuta hambaravi, mida tema päevad läbi rügades endale lubada ei saa, nii nagu ta endale lapsi ega raugastunud vanemaid lubada ei saa – no ei vea välja.

Lihtne inimene tahab elada nii, nagu ta ikka on elanud, ilma kõrvulukustava palvekisata, ilma et ta seapekki süües ja koduõlu peale juues kedagi nii rängalt solvaks, et pea otsast ära lõigatakse. Ja kui keegi need lihtsad asjad otsustab ära muuta, siis lihtne inimene teda enam ei armasta. Keegi ei taha jama, võõraste luulude pärast kannatada ja kisendavat ebaõiglust.

Mulle on jäänud mulje, et paljud kultuuriinimesed, ajakirjanikud ja poliittöllid on nõus maailma päästmise nimel virelema, aga neil ei ole õigust kellelegi oma armastust vägisi peale suruda. Paastu ise, kui tahad, pea ramadaani – Allah sinuga –, aga mind jäta rahule. Kuid iga kirjanik räägib eelkõige ja alati iseendast, nii ka mina.

 

Ma ei taha siia illegaale

Mina ei taha siia barbarite umbkeelseid horde. Mul ei ole neid vaja, mul ei ole mingit orjapalka maksvat ettevõtet, kus inimesi alandada ja ekspluateerida.

Samas ma olen veendunud, et illegaalidest ei saa head töölooma, kunagi elasin mõnda aega Itaalias, seal tegid tööd ainult rumeenlased ja poolakad, ei tea, mis neil viga oli, muud töllerdasid niisama ringi ja tundsid elust rõõmu. Ja ei ole ma kuskilt lugenud statistikat, mis minu isikliku kogemuse ümber lükkaks.

Ma näen massilises immigratsioonis eelkõige kriminaalset tegevust. Demokraatliku riigi enamus ei taha siia karvaseid ega sulelisi ning kui nad jõuga siia tuuakse, on see kuritegu: kõrgema võimu kandja on rahvas (lugege põhiseadust). Mitte sina, halisev rott, vaid rahvas – ühemõtteliselt selge.

Mina tahan, et eesti rahvas elaks hästi ja tal oleks kindlus homse päeva ees, et kogu aeg ei oleks mingit haiget kammi ja hammaste kiristamist. Ma olen oma rahva, oma riigi, oma kultuuri ja oma keele poolt. Ma tean, paljud on minu ja minusuguste vastu – nii ajakirjanduses, Eesti riigis kui Euroopas. Mis nende mõistuses ja südames toimub? Lahkamine selgitab.

Ja vihkamist ärge mulle kaela määrige, tõenäoliselt olen ma aidanud Aafrika ja Ameerika kirjaoskamatuid rohkem kui Sõõrumaa, Ossinovskite suguvõsa ja Okk kokku. Olen esteetilisi naudinguid ostes toetanud kümneid – kui mitte sadu – lugemis- ja raamatukoguprojekte kolmandas maailmas ja ma olen seda teinud paarikümne aasta jooksul.

Soovitan kõigil vähem möliseda, vähem luuludes elada, rohkem raamatuid lugeda ja osta raamatud www.betterworldbooks.com vahendusel, seal on kaheksa miljonit raamatut saadaval, midagi ikka leiad. Mina leidsin ja tegin seda ilma igasuguse kampaania või suunava jalahoobita.

Multikultuur lendas kuradile, elagu kultuur!

 

Allikas: Õhtuleht, 18. september 2015
http://www.ohtuleht.ee/694907/-kivisildnik-sotsialistliku-pagulasutopismi-krahh

821 total views, no views today

Šveitsis tuleb minarettide keelustamiseks referendum

 

Šveitsi rahvuslaste algatusel pannakse rahvahääletusele eelnõu, mille kohaselt tuleks kogu riigis keelustada minarettide ehitamine, teatas 6. novembril 2009 Tšehhi uudisteportaal „Eurabia“. Rahvahääletus ise leiab aset juba selle kuu lõpul.

Tõenäosus, et eelnõu läheb rahvahääletusel läbi, on päris suur, tõdes sama teemat käsitledes 4. novembril 2009 Tšehhi uudisteportaal „E15“.

Šveitsi tuntuim ja ühtlasi mõjukaim rahvuslaste erakond, Šveitsi Rahvapartei valmistas samateemalise plakati, millel on maast välja turritamas vägagi rakette meenutavad minaretid.

Multikultuursust ja poliitkorrektsust pooldavad jõud asusid plakatit ja tervet kampaaniat maha tegema juba enne plakatite väljatulekut trükikojast. Esimesena võttis sõna Šveitsi Rassismivastane Komitee, öeldes muuhulgas: „See [kampaania ja plakat] võrdub sõjakuulutusega Šveitsi rahuarmastavale islamikogukonnale ja ohustab rahumeelset kooselu riigis.“

Seejärel asuti rääkima juba kampaania keelustamisest. Kõigepealt liitus sellega Basel, veidi hiljem Freiburg, Lausanne ja Morges, kuid teised suuremad linnad siiski mitte.

Suur osa Šveitsi poliitilisest eliidist on minarettide keelustamist nõudva kampaania vastu, peljates, et see kampaania võiks oluliselt kahjustada riigi mainet välismaal.

Tõnu Kalvet

 

Allikad:

Eurabia

E15

 

345 total views, no views today