Facebook: 
   Sisu: 
 

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

Korrumpeerunud eliidi valed ei tööta enam – Ameerika Ühendriikides ei usu korporatiivset meediat 77% inimesi. Oletatavasti on see number meil isegi suurem ja vastab kooseluseaduse vastaste ja immigratsioonivastaste arvule. Ütleme, et see number on kuskil 80+ kandis, ikkagi natuke targem rahvas ja kahe üksteisele järgnenud okupatsioonivõimu kogemusega.

Olukord on tuttav eelmise sajandi kaheksakümnendatest: valitseb stagnatsioon, valitseb võõrvõimule ustav limukate ja tallalakkujate jõuk, valitsuse ja rahva vahel haigutab kuristik, propagandavalede ja tegelikkuse vahel valitseb veelgi suurem kuristik, keegi ei usu enam õõnsat kõlavat retoorikat, siis ülistati kokkuvariseva sotsialismi eeliseid, nüüd kokkuvariseva euroopa väärtusi.

Ainus suurem vahe on selles, et eelmine okupatsioon oli kehtestatud toore jõu ja vägivallaga, hetkel on aga tegu ilmselge korruptsiooni ja abirahasõltuvusega aga ka võõrvägede sissetoomine on päevakorras. Ma pole kuskilt lugenud ühtki analüüsi, mis tõestaks, et üks okupatsioon on teisest parem. Okupatsioon on okupatsioon ja kas ta on natuke parem või halvem, pole mõistlik küsimus, pole tähtis kes vägistas mõnusamalt.

Miks valed ei tööta?

Igal asjal on mõõt, pikaaegselt saab valetada natuke ja lühiajaliselt saab valetada palju, aga pikaajaliselt ja massiivselt valetada ei saa – ka lihtsakoeline mehike paneb kaks ja kaks kokku ja näeb, et elu on üks asi ja propaganda on hoopis midagi muud.

Raske elu tühistab igasuguse õitsengu, õnne ja külluse jutu. Miljoni vaese maa vaesed ei saa kuidagi edu ja küllust ja peenhäälestamist uskuda. Vaesuse peenhäälestamine on lihtsalt absurd. Eluraskused teevad ka puupeale lihtsad asjad selgeks.

Valetamisspetsialistide kvaliteet on halb, sulle saab valetada ikkagi ainult sinust targem inimene, aga lolli valet on lihtne läbi näha, vahel on propagandistid ja agitaatorid küll suht arukad inimesed, aga eriti toore vale läbisurumiseks ei aita ka keskmisest kõrgemast intelligentsusest, musta valgeks rääkimiseks peab olema geenius, selliseid geeniusi meil õnneks ei ole, arukaidki on vaid mõni üksik.

Repressioonid ei muuda valet veenvamaks, otse vastupidi. See, kuidas meil teisitimõtlejaid alandatakse, laimatakse, mudaga loobitakse ja neile piisavalt sõna ei anta, on näha hästi näha pereväärtuste kaitsjate pealt. Ja ei tohigi sõna anda, nii harva kui sa pereväärtuste aktivisti ka telekas näed, teevad nad kroonumeelsed kõrgelaubalised usukuulutajad pihuks ja põrmuks. Lisaks kuuled, kuidas töö kaotas see, kes lõugu laiutas. Ei ole veenev. Laim ja vägivald räägivad argumentide puudusest.

Korporatiivne meedia on usaldusväärsuse kaotanud – kui sa ühest ja samast allikast kuuled iga päev ilmselget valet, siis sa enam ei süvene ega selekteeri, see junn tuli solgitorust, seega on ta vale ja propaganda. Nii avalikõiguslik meedia kui kommertslik peavool on igasuguse usaldusväärsuse kaotanud, nad on näidanud ennast valetajate, müüdavate närakate, tuulenuusutajate ja tallalakkujatena.

Valede enda kvaliteet on samuti kesine, meil valitsevad ebainimlikud, täiesti absurdsed ja ilma igasuguse inimliku särata valed – tuim andmine – siin maksab nüüd kätte kunstide ja loovuse alahindamine, kui sa arvad, et rahast ja meediakontaktidest piisab, siis oled sa loll, suure rahaga ja igal pool korratavad väga rumalad valed ei tööta. Võimu käsutuses ei ole kunstnikke ja kui ka mõni kunstnik on, siis on ta küündimatu soperdaja. Eelmine okupatsioon oli selles mõttes targem, kunstides nähti propagandat ja vahel see ka töötas. Meil räägitakse küll tänapäeval palju meelelahutuse imettegevast jõust, aga kui jalgpallur kobamisi ja veerides rassismivastase lause ette loeb, siis ei ole see ei meelelahutus ega propaganda, see on loomastumise kättemaks oma juhmidele isandatele.

Sabassörkijal on eriti raske valetada, meie valed on ju taaskasutusvaled, mis meid okupeerivates riikides on juba käbi kukkunud, paljastatud ja tühistatuid. Hea näide on multikultuuri õnn, see on vale, aga vana ja põhjapõlenud vale, saksamaal 90% illegaalidest ei tööta, nad ei integreeru, pahatihti nad ei oska või ei taha inimese moodi käituda.

Kokkuvõtteks: valed jäävad valedeks isegi siis, kui valetaja ei saa aru, et ta valetab või kui ta valetab heast tahtest. Vale on kas rumaluse või kurjuse näitaja ja režiim, mis nii massiivselt valetab, saab olla ainult kas idiootlik või läbinisti alatu. Piinlik on ka see, et režiim mille põhiliseks väljundiks on valed, oskab nii halvasti valetada, küündimatud valed on otse solvavad. Kelleks te mind peate, kui te mulle sellist lapsejuttu räägite?

 

Äärekosmos
15.03.2016
FOTO: Margit Peterson

http://uueduudised.ee/kivisildnik-propagandavaled-ei-toota-enam

 

1,843 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)24 miljonit Miljoni vaese maa juubeliks!

24 miljonit eurot Miljoni vaese maa juubeli tähistamiseks on absurdselt vähe, kui võrrelda seda muude jaburate kulutustega – sajad miljonid natsionalistliku lennufirma mahitamisse ja Taavi Rõivase eralennukite nautimisest tulenevasse fetištlikusse rahuldusse, sajad miljonid õliväänamisavantüüri ja keda üllatab kõige värskem totrus: 188 miljonit IMFi kannibalistliku masinavärgi õlitamiseks. Oopiumisõjad, mugavuspagulaste kultus, totaalne homoseksualism, ropu kirjaniku ristilöömine – see kõik maksab.

Tuleb toetada iduvaeseid

Miljoni vaese maal on arvestatav hulk inimesi, kes pole küll statistiliselt vaesed, aga keda võib nimetada iduvaesteks. Täna nad veel ei ole vaesed, aga homme nad laostuvad kindlasti. Iduvaeseid tuleb aidata kiiremini põhja minna. Tüüpilised iduvased on inimesed, kes kalduvad üle töötama ja oma tervist sandikopikate eest laostama. Samuti kuuluvad iduvaeste hulka hetkel veel ametit pidavad joodikud ja narkomaanid, aga ka lollpead, kes on läinud nüristavale või hulluksajavale tööle ja lõpetavad peagi Seevaldis.

Iduvaeste kõige arvukama alaliigi moodustavad aga töölised, ametnikud ja ettevõtjad, kellel on luul, et nad saavad rikkaks. Nad ei saa kunagi rikkaks ja ehkki pole klassikalises mõttes vaesed, kannatavad nad kujuteldamatuid vaesuse piinu. Millal selliste iduvaeste tervis või niigi nõrk mõtlemisaparaat üles ütleb, on ainult aja küsimus. Kõiki iduvaeseid tuleb toetada riigi poolt 24 miljoni ulatuses kange alkoholi ja odava tubakaga, samuti vajavad nad kõige mürgisemaid antidepressante.

24 milli eest demokraatia Süüriasse?

Ühelt poolt on muidugi selge, et Eesti riik ja rahvas ei vaja abi, sest meie siin oleme veendunud, et vaesus on lahendus kõikidele probleemidele ja läbi vaesuse saabub maapealne paradiis ning mõistagi ka demokraatia. Pole vaja näiteid tuua, kõik teavad, et kaabliväänajad koondavad peagi 600 töölist, aga mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi seotud kurjuse- või ahnuseteljega ega ka meie eesrindliku majanduskeskkonna pärast – ettevõtjadki on mõistnud püha tõde: vaesus on meie hinge palsam.

Vaesuse saavutamiseks pole vaja tööd murda. Varem või hiljem mõistavad seda ka meie viimased kinnisideedest vaevatud proled. Süüriasse pole meil vaja saata midagi muud peale meili, kus on kirjas meie rahva kogemus: vaesus on demokraatia kontsentreeritud väljendus, kõik ei saa kunagi rikkaks, aga te kõik seal päikeselises Süürias võite laostuda, nagu meie siin mudases Eestis – in corpore. Kui kõik on vaesed, siis ongi demokraatia. Meil on ja me naudime seda.

Ravime 24 milli eest vaeste hambaid?

Kindlasti mitte, see ei oleks demokraatlik. Vaesed on valinud valitsuse, mis purustab nende hambad – halb toit ja puudulik ravi teevad seda. Vägisi ei tohi kellegi hambaid ravida, see võrduks piinamisega. Kui meie vaesed oleksid tahtnud tasuta hambaravi, siis nad oleksid teinud hambaravipartei või valinud mõne partei poolt, kes oleks nende hambad ära klaarinud.

Ma rõhutan, et tasuta hambaravi poliitika ei ole Miljoni vaese maal keelatud, kedagi ei kiusata taga, kui ta kellegi hambaid tasuta ravib või tasuta hambaravi jutlustab. Ainus võimalus vaeste hambaid nende vaba tahte kohaselt kohelda, on palgata 24 miljoni eest löömamehi, varustada nad raudkangidega ja saata säästukasse ja töötukassasse vaestel hambaid sisse taguma. Seda nad tahavad, sellest nad unistavad, selle saatuse on nad ise valinud. Kindlas tahtes ja vankumatus usus.

Ehk 24 milli vaeste vahel laiali jagada?

See ei annaks midagi, 24 euri näkku, see teeb ainult neli viina per kärss. Kirjanikud on ka vaesed, arvutasin selle juubeliklotsi kirjanikupalgaks ümber, saaks ainult kaks tuhat viissada aastat kirjanikupalka maksta. Vähe. Kõige mõistlikum oleks kehtestada riiklik vaesteloterii, kus ametlike vaeste vahel loositakse välja 24 ühemiljonilist võitu.

Päästa kaks tosinat inimest on õilsam ja väärikam kui see papp lihtsalt maha prassida. Iga inimene on väärtuslik, see on vist isegi kusagile kirja pandud. Eesti lotomiljonäride kogemus näitab, et suured võidud tõmbavad majanduse mühinal käima: üldjuhul lotovõitudega ostetakse auto, alustatakse majaehitust või äri, kihutatakse vana naine minema  ja palgatakse uued, tehakse sõpradele välja ja laostutakse siis nagu üks mees. Seega ei teki kihistumist ega mingeid vastikuid uusrikkaid.

Me vajame vaesuseohvrite mälestussammast

Kõik ilmselt mäletavad ühe putinistlik-katoliikliku lastekaitsja kirjutist, kus ta avalikustas piinliku detaili, et Eesti vabariigis on vaesuse tagajärjel surnud 35 000 inimest. Need vaesusesse surnud inimesed ei ole siiani läinud korda meie sotsialistidele, humanistidele, inimõiguslastele, loomakaitsjatele ega muudele õilsahingelistele p*rsevestidele. „Neid elusid ei olnud vaja päästa,“ võiks kirjutada vaesuseohvrite mälestusmärgile.

Erinevalt tasuta hambaravist on ausambad meil populaarsed. Mass vajab klaasist riste ja laste hirmutamiseks sobilikku Fabergé või Jaan Poska kuju. Kõige ilusam oleks see, kui püstitada meie marketite ette aukohale marmorist ja pronksist riiulid või mollid, kuhu poodnikud võiksid visata üleaja seisnud toidukraami, mis ikkagi veel kuidagi läbi häda süüa sünnib.

Pronksist ja marmorist jäänuseriiulid ja mollid tuleb kaunistada kullatud puuviljavanikutega, kullatud kringlitega, tortidega, kullatud sinkide ja vorstidega, klaashelmestega kaunistatud peenemate napsipudelitega ja neoontuledes küütlevate keraamiliste homaaride ja austritega.  Kogu see kuld ja marmor muudab solgi vaeste ette viskamise õilsaks ja auväärseks. Ja vaesel on ka uhke solgimolli ümber jäänuste pärast kakelda – kuld ja marmor hiilgavad.

On miljoni vaese maa sünnipäev ja vaesuseohvrite mälestussamba vahendusel saaksid sellest osa sinagi, lihtne lehelugeja. Kas pole see ilus ja hea, kas pole see õnne tipp!

 

Õhtuleht, 12. veebruar 2016
http://www.ohtuleht.ee/717706/-kivisildnik-24-miljonit-miljoni-vaese-maa-juubeliks

 

 

1,430 total views, no views today