Kahetsusväärne juhtum

 

Tänase Delfi arvamusrubriigist võib lugeda Margus Lepa artiklit: „Mida teha tööpuudusega?“ Kahjuks autor lähtub kirjutises valest eeldusest, et tööpuudus ja majanduslangus oleksid justnagu kuidagi seotud puudujääkidega teadmistes, võimalustes, oskustes. Selline eeldus on viga, sest kõik halb tuleneb üksnes vaid tahtmatusest. Rahvusliku majanduse juurtega hävitamine ja võimalikult kõrge tööpuudus ongi valitsejate eesmärk.

Autor jätab arvestamata, et Eesti riik on Euroopa föderatsiooni poolt okupeeritud riik, eriti dominantselt on seda majandus. Rahvusliku majanduse hävitamine on eesmärgistatud aga eesti rahva omariiklusvõime hävitamiseks, sedakaudu Eesti territooriumi väljakiskumiseks eesti rahva omandist.

Autor ei arvesta, et majanduslangus ei tekkinud tühjast, tööpuudus tootmise nõrkusest, vaid kõik see on sihiteadlikult saavutatud riigikogu ja valitsuse poolt kinnisvaramulli väga täpselt eesmärgistatult ülespuhumisega valeväite abil, et Eesti majandus kasvas aastatel 2003-2007. Majandus varises ja variseb edasi üksnes seetõttu, et riigikogu ja valitsus kõikeväljapanevalt uputasid ühiskonda võlgadesse ja likvideerisid tootmist asendades selle mittetootliku kinnisvaraehitusega laenurahadel.

Autor jätab tähelepanuta ka selle, et euroraha eufooria on kinnisvarmulli ülespuhumise loogiline jätk eesmärgistusega viia majandus peale 2011 valimisi seisu, kus rahvas paluks põlvili, et teda päästetaks näljast ning võetaks „kunstlikule toitmisele“ ja seda pärisorjastatud ja aborigeniseeritud põlisrahvana oma kodumaal.

On kahetsusväärne, et Margus Lepa, kel terav mõistus, on liitunud sugerantide armeega, nendega, kes päevast päeva ilmutavad salakavalat teatraalset võltshoolivust probleemide „lahendamisel“ justnagu eesti rahva ja riigi heaks. On liitunud sussaaninite armeega, nendega, kes väidavad, et kui sümptoome ikka eriti hästi ravida, siis saab haigusest jagu küll.

EIP teabetoimkond

674 total views, no views today

Margus Lepa: Iga sent väliskapitalile on Eesti riigi jaoks jäädavalt kadunud

Liikumised, millega on seotud suurem hulk inimesi, on enamalt jaolt juhitavad. Näiteks kui lasta lendu kuulujutt, et homme võib riigis või otsa saada, võimendada seda raadios-telekas ja üritada samas ka ministri suu läbi ümber lükata, siis tormavad inimesed poodi ja – ennäe imet, või saabki otsa. Ja teisel päeval ostetakse juba hommikul poed võist tühjaks. Ja kolmandal tehakse järelnoppimist… Ja kuulujutt osutubki tõeks. Aga inimesed on “või sees”.

Juba mõni aeg tagasi laskis võimuparteistik lahti kuulujutu, et meil läheb hästi, et riigieelarve aina suureneb ja kõik on kasumis. Seda kuulujuttu võimendati raadios-televisioonis ja üritati ka spetsialistide suu läbi ümber lükata. Inimesed tormasid poodi ja laenukontorisse. Ja toad said asju täis. Ja teise päeva hommikul kordus sama… Ja kuulujutt saigi tõeks. Aga inimesed olid võlgade sees.

Mis saaks, kui need kaks näidet kokku panna? Aga saaks selle, et kuna inimesed ostsid palju asju, siis nüüd ostetakse neid samu asju vähem. Ja meiereiomanik vaatab, et äri läheb halvasti ning saadab mõned töötajad sundpuhkusele ja paar muidusööjat koondab ära kah. Aga neil on ju võlad maksta, sest alles eile läks elu hästi ja ees terendas vähemasti viies koht edukate riikide edetabelis. Mis aga on täna? Täna on nii, et tegelikult läheb hästi pankadel – neil on väga suur hulk laenu- ja liisingukliente ja plaanis luua koguni halbadelt klientidelt ära võetud kinnisvara haldamiseks eraldi kinnisvaraüksus. Solidaarsusest kobisetakse muidugi midagi “halbadest laenudest”.

Mis edasi? Aga edasi on nii, et tuleb minna… tagasi sinna, kust me alustasime ja hakata tööd tegema. Kõige mustema stsenaariumi järgi peaks mõned koguni metsa peenramaa rajama, et salakapsast-kartulit kasvatada, millega järgmise talve üle elada saaks…

See oli muidugi võikavõitu nali, aga kui ta kuulujutuna levima hakkab, kui raadio-televisioon seda võimendavad ja spetsialistid ümber lükkavad….

Aga kui tõsisemalt rääkida, siis tuleks tõepoolest tagasi pöörduda. Ja tagasi pöörduda just kogukondliku süsteemi juurde, mida vanasti ka kolhoosiks kutsuti. Uues vormis aitaks aga sellestki, kui inimesed kokku tuleksid ja läbi arutaksid, mida keegi põllul kasvatab või millega keegi kasulik saab olla – kellelt kogukonnale mõistliku hinnaga talvekartul, kellelt kapsas, kellelt küttepuud ja kellelt liha-kala. Muide, Ameerikas on kõige minevam kaup just seemned, millest söödavat saab. Ja meiegi linnainimesed võiksid arenenud riigi eeskujul aknalaual tilli ja sibulat kasvatada. Ja kartulivagu tuleb tänavu kevadel kindlasti paar meetrit pikem teha, sest kirjutati juba eelmise vabariigi ajal: iga sent väliskapitalile on Eesti riigi jaoks jäädavalt kadunud.

744 total views, no views today