Kivisildnik: Me oleme kultuuritaganejad

Mina boikoteerin laulupidu juba teist inimpõlve ja kutsun kõiki terve mõistuse, hea maitse ja puhta südametunnistusega seaduskuulekaid inimesi algatusega ühinema.

Põhjus ei ole selles, et mingid aparaaditöötajad mölisevad poeet Ilmetiga, ega ka mitte selles, et minu laulupeotekstid kunagi kavast maha võeti, au lavastaja Raivo Trassile, kes need tellis ja põlegu põrgus nimetu dirigent, kes jalgu trampides ja hambaid kiristades oma tahtmise sai. Muide, pappi pole allakirjutanule tehtud töö eest siiani makstud.

Asi on põhimõttes, kahjulik kultuuriimperialistlik meelelahutus jääb kahjulikuks kultuuriimperialistlikuks meelelahutuseks ka siis, kui kogu rahvas selle ees näoli porri langeb. Jälkus, sakslastelt laenatud, täpsemalt läbi lätlaste sakslastelt laenatud antiikne õllesummer ei saa ega tohi olla rahvusliku identiteedi alustala. Seda eriti olukorras, kus massid kasivad meeletus entusiasmis maanteekraave, aga pühade hiite kaardile kandmiseks pole piisavalt vahendeid. Mis eestlane sa oled, kui sa hiies ei käi ja kui sul hiit ei olegi, sa isegi ei tea, mis asi hiis on. Eks ole.

Taandumistekst on kohane

Põhimõtteliselt ei erine laulupeol ruigamine Madonna kontserdil käimisest, kinos või telekas Hollywoodi toodangu tarbimisest ega homoparaadil lustimisest – kõik need on kultuuriimperialismi õnnestunud lahinguoperatsioonid meie oma kultuuri ja identiteedi vastu. Kui ma eksin, siis tooge mulle ajaloost mõni veenev näide muinaseestlaste homoparaadide kohta. Plindris olete, härrased kultuuriimperialistid, meie ajaloo teine köide pole siiski veel küllalt teaduslikuks ümberkirjutatud, tööd on vaja teha, mis te laamendate laulupeol ja raiskate aega, jätkake ajaloovõltsimist.

Teoreetiliselt võib muidugi ette kujutada olukorda, kus võõrkultuuri mahitamine omakultuuri asemel on põhjendatud ja laulupeolaadne omakultuuripilastus oleks isegi eetiline. Kui ajalugu oleks meie vastu olnud armuline, kui me oleksime sakslased alla heitnud, mõnusa genotsiidi korraldanud, nad orjastanud ja seejärel koloniseerinud, nende kirikud maha lõhkunud ja tuleasemetele hiied istutanud, siis oleks meil isandarassi esindajatena tõesti kohustus sakslaste unustatud laule laulda ja oma veriseid tegusid kahetseda. Midagi sellist pole ma aga ka kõige teaduslikumatest ajalugudest lugenud.
Kui sa kahetsed nagu lurjus, ent sa ei ole tegelikult lurjus, siis oled sa lollpea. Sirp võeti üle, mis me tegime? Teipisime suud kinni ja boikoteerisime. Oli nii? Oli ja oleme sellele veel siiani uhked? Põhjusega oleme uhked. Laulupidu, mis sümboliseerib ülevõetud kultuuri, eurooplaste grupeeringu poolt kaaperdatud eesti kultuuri, me aga naudime, mahitame, räägime sellest nagu ei tea mis imeasjast. Kui me ei räägi laulupeost nagu vähkkasvajast, siis me ei tea, mida me räägime.

Ilmeti taandumistekst on laulupeo jaoks väga kohane. Me oleme kultuuritaganejad, kusjuures kultuuritaganemine on toonud kaasa taganemise kõigest inimlikust ja heast, alates taganemisega iseseisvusest ja väärikusest ning lõpetades taganemisega inimväärsest elust, heaolust ja mugavustest. Keskerakondlik propagandamasin ei väsi kordamast, et eestlane töötab aastas ühe kuu rohkem kui meid okupeeriv eurooplane, aga mats teenib samas poole vähem.

Minu positiivne programm

Kes ei hinda oma kultuuri, see ei hinda iseennast ja ei saa ka hinnata oma tööjõudu. Kordan: kui pole kultuuri, pole ka väärikust ja ei saa olla ei inimväärset palka ega pensioni. Need asjad on omavahel seotud. Poliitikud on meil muidugi lurjused ja me oleme nad ise valinud ja kõik need Rõivased ja Mikserid on selle häda ja viletsuse kokku keeranud, mis meid mutta rõhub, aga ärge unustage, et me valisime nii nagu me valisime, sest meil on värdjalik maailmavaade ja see värdjalik maailmavaade koos värdjaliku väärtussüsteemiga on värdjaliku kultuuri otsene tagajärg.

Niisiis, lihtne inimene, kuula nüüd: kui sa tahad hästi elada, siis hävita laulupidu, peksa laiali laulupeolised ja trambi põrmu kogu meile pähemääritud võõras ersatskultuur ja kasvata oma lastest eestlased, mitte lääne või ida ees lömitavad laulupeolised, kes ei kõlba millekski muuks kui mustatööliseks või allhankijaks! Nagu ütles FB sõber – eesti ekspordib rikkust. Täpsustan, kes impordib kultuuri, see ekspordib rikkust.

Kes toob võõra maailmavaate sisse, see veab kohalikud väärtused välja, alates maksustamata pankurite hiigelkasumitest ja lõpetades emigreerivate tööliste massidega. See, et sakslaste laulupidu on meile nii sügavale pähe tõmmatud nagu ta on, ei tee teda omaks, seda ohtlikum ja kahjulikum ta on. Raskendav asjaolu on see, et laulupidu ei manageeri mitte kirsadega politrukid, vaid omad klanitud eidekestest kultuurikupjad. Eidekestestki ei saa jagu!

Ikka küsitakse, milline on minu positiivne programm? Minu positiivne programm on põhiseaduslik eesti kultuur, mis on sätestatud ka euroliidus ja Eestis kehtiva kultuurilise eneseväljenduse mitmekesisuse kaitse konventsiooniga. Järgmine küsimus on see, mille poolest eesti kultuur on meelelahutuslikum ja seega kommertslikum kui eurosolk. Uurides iidseid ürikuid olen leidnud, et eesti kultuur on tänapäeva loomastunud meelelahutuse tingimustes iseäranis konkurentsivõimeline.

Eestlaste omakultuur

Kroonikud ja muud paberimäärijad on eestlaste kultuuri kirjeldanud kui midagi seninägematult kõlvatut ja roppu, kus lakku täis isikud paljalt või poolpaljalt lõkke ümber karglevad, koleda häälega kisendavad ja sooritavad selliseid kõlvatusi, mida euroopalik kirjakultuur edasi anda ei suuda. Ühesõnaga, eesti kultuur on aegade algusest peale olnud puhas seks, mille asemele saksa-rootsi-taani-poola-vene kultuuriimperialistid on meile peale surunud uinutava ja nüristava koorilaulu.

Valik on teie, kallid kaaskannatajad, ise teate, kas eelistate kultuuriimperialistide tuima kütmist laulupeol või omakultuuri. Eesti kultuuris on laulupeo analoogiks jaanipäevane, miks mitte ka iganeljapäevane üldrahvalik grupiseksipidu. Kujutage ette kõiki neid proove ja seksualistide rongkäiku madratsitega või õlgedega kaetud lauluväljakule. Laulukaare alla on kuhjatud võõrkultuuri tooted ja dogmad, mis süüdatakse üldrahvalike kiidu- ja kiimaavalduste saatel hiigellõkkeks, mille ümber kargleb sadu tuhandeid joobnud ning alasti isikuid, kes sooritavad hüsteerilise torupillikakofoonia saatel maailma kõige erutavamat rituaali.

Kui te arvate, et autentsest jaanipäevaorgiast ei saa globaalset teleuudist number üks, siis te eksite sügavalt ja peategi jääma teisejärguliseks ja igas mõttes rahuldamata allhankijaks.

Sven Sildnik

___________________________

Õhtuleht, 28.03.2014

551 total views, no views today

Skandinaavia idüllist põrgu

26. aug 2012

Ingrid Carlqvist-i kõne Euroopa Parlamendis, Brüsselis:

” Daamid ja härrad! Minu nimi on Ingrid Carlqvist ja ma sündisin Rootsis aastal 1960, kui kuulutati, et Sotsiaaldemokraadid valitsevad igavesti ja meie maad nimetati üheks kenamaks, turvalisemaks ja progressiivsemaks maailmas. Nüüd aga elan ma Absurdistanis – riigis, kus on peaaegu enim raporteeritud vägistamisjuhte maailmas, kus sadu nn keelatud piirkondi, mille elanikud elavad oma reeglite järgi ning milles toimuva kohta ajalehed vaikivad(tegu siis aladega, mis immigrantide kontrolli all ja kuhu põliselanikul ohtlik minna– NSB märkus).

Tunnen end nagu Dorothy Gale “Võlur Oz-ist”– tornaado on mind kodunt eemale puhunud riiki, mida ma ei tunne.

“Toto, mul on tunne, et me pole enam Rootsis.”

Kui ma üleskasvasin oli meie peaminister Tage Erlander, sotsiaaldemokraat. Aastal 1965 ütles ta parlamendis pärast USA rassirahutusi:

” Meie, rootslased elame kindlasti paremas situatsioonis. Populatsioon meie maal on homogeenne mitte ainult arvestades rassi vaid ka mitmeid teisi aspekte.”

Nüüd elan maal, mis pole homogeenne üheski aspektis. Olof Palme, peaminister peale Erlanderit otsustas, et homogeensus on halb asi ja avas piirid inimestele igalt poolt maailmast. Uuest vasakpoolsusest pimestatud poliitikud ütlesid nüüd, et pole olemas sellist asja nagu rootsi kultuur, ega rootsi traditsioonid, mis vääriks mainimist ning rootslased olgu tänulikud, et nii palju inimesi “REAALSE” kultuuri ja traditsioonidega tulevad meid rikastama.

Mona Sahlin, Sotsiaaldemokraatide juht, ütles aastal 2002 ajalehe Euroturk intervius, kui küsiti, mis on rootsi kultuur: ” Ma ei oska öelda, mis see on. Rootslased peavad integreeruma uude Rootsi. Vana Rootsi ei tule kunagi tagasi.”

Selles uues Rootsis on enim raporteeritud vägistamisjuhte elanikkonna suhtarvust, kui üheski teises ELi riigis, väidab Inglismaalt pärit professori Liz Kelly uuring. Enam, kui 5000 juhtu 2008. aastal. 2011. aastal üle 6000. Enamus vägistajatest eksootilist päritolu võõramaalased.
1990. aastal lugesid võimud 3 keelatud ala Rootsis, agulid, kus peamiselt hüvitistest elatuvad immigrandid elavad. Aastal 2002 loeti neid juba 126 ja 2006. aastal 156. Pärast seda nende üleslugemine lõpetati.

Mida mõtles Tage Erlander 1965. aastal öeldes, et Rootsi on homogeenne mitmes muuski aspektis? Ilmselt norme, väärtusi, kultuuri ja traditsioone. Ühtekuuluvustunnet. Seda, et meil, vanas Rootsis oli nägemus, kuidas hea ühiskond peaks konflikte lahendama. Ta teadis, mis rootsi kultuur on.

Uues Rootsis kasvab kuritegevus, haiglad vajavad relvastatud politseinike oma ruumidesse aga ajakirjanikud ja poliitikud ütlevad, et see pole seotud immigratsiooniga. Fakt, et Rootsi vanglad on pungil võõramaalastest olevat lihtsalt kokkusattumus või vabandatakse välja sotsiaal-majanduslike faktoritega.

Rootsis ei räägi KEEGI immigratsiooniga seotud probleemidest, multikulti projekti surmast, Euroopa arabiseerimisest. Kui seda teed, saad koheselt rassisti, islamofoobi või natsi tiitli. Sedasi on mind kutsutud pärast seda, kui asutasin Vaba Pressi Seltsi Rootsis.

Nüüd ma vajan, et te kõik oleksite minu Glinda, hea nõid põhjast, ja aitaksite mul leida taas kodu ülesse. Kui aitate levitada minu sõnumit või tellite minu ajalehte aitate mind tükike lähemale vanale heale Rootsile, Rootsile, mida tagasi tahan.”

Täisversiooni kuula siit: http://www.libertiesalliance.org/2012/07/25/brussels-2012-ingrid-carlqvists-speech/

Allikas: http://stap02.worldpress.com/

2,077 total views, no views today

Vähestel on silmad, mis näevad

Netikommentaatorid peaksid idee järgi olema keskmisest tasemest vaimselt kõrgemalt arenenud-haritud ja praktika seda justnagu ka kinnitab – võib ajuti kohata erakordselt sisukaid kommentaare. Kuid neid on vähe, sest vähestel on silmad, mis näevad nähtamatuid asju, enamusel on silmad, mis näevad vaid nähtavaid asju. Tõde näeb aga üksnes vaimusilmale nähtavate asjade kaudu.

5. juulil sai SI portaalist laenatuna üles riputatud Ülo Vooglaidi kirjutis: “Pederastide pealetung on jäämäe väike osa”, mis tõi selgelt esile enamuse vaimse silmanägemise puudulikkuse. Vooglaid ju lausa pealkirjaga lõi naela seina, et kuskohta pilt riputatud on. Veel selgemalt: “Tänapäeva nn globaliseeruvas maailmas püüvad mingid inimgrupid end üha enam maksma panna (teisi alistuma sundida) — . Pederastia pealetung on jäämäe väike osa. Valdav osa on salastatud ja sellest teavad vaid pühendatud isikud.” Ei aidanud aga miski, tohutus hulgas kommentaaridest (artikkel leidis avaldamist ka paljudes teistes e-väljaannetes) ei leidunud isegi ühtki head kommentaari, mis oleks ammendavalt jäämäe mittenähtava osa lahti kirjutanud. Ei saa selliseks nimetada ju alljärgnevat, mis iseesenest veel üks parematest:

jäämäe struktuur, 10:02, 7. juuli 2011

Pederastia
2. Lodevus
4. Pinnapealsus
3. Nende stigmatiseerimine, kes ei lähe pinnapealsuse ja lodevusega kaasa. Kui viimased julgevad häälitseda, on enamuse stampväljend “ah see on ju kibestunud ätt (mutt)”
4. “Klaasikildude” eest enda pikaajalisse laenusõltuvusse seadmine Vägisi kumab läbi vandenõuteooria, et on vaja juhmi, ahnet, üksteise suhtes hoolimatut massi, kes oleks suuteline täitma tööülesandeid mingis kitsas valdkonnas, kuid ei eksisteeriks arenemisvõimelise Inimesena ja Kondanikuna. Lisaks ei esitaks liigseid küsimusi ja ei mõtleks liiga palju. “

Ei aidanud ka Ülo Vooglaidi hoiatus: “Mis saab Eestist edasi? Edasine oleneb sellest, kui naiivsed inimesed on ja kui kergelt nad sööda alla neelavad, kui agaralt nad üksteisele kallale tungivad ning rahvusliku eksistentsi aluste lõhkumisele kaasa aitavad.” Sajast üheksakümmend üheksa kommentaatorit viskusid üksteisele kallale, jäämäe nähtava osa kallale – naiivselt, agaralt, lõhkuvalt.

EIP teabetoimkond

08. juuli 2011

496 total views, 1 views today

Ülo Vooglaid SI portaalis

SI-229

Tänapäeva nn globaliseeruvas maailmas püüavad mingid inimgrupid end üha enam maksma panna (teisi alistuma sundida) mitte relvadega, vaid ideoloogiaga, tarbimis- ja meelelahutushullusega.

Erilise fanatismi, jõhkruse ja küünilisusega on paistnud silma väärkoheldud ja seksuaalhälvetega isikud. Sellest, kuidas ja miks kujunevad mõnel inimesel psüühikahälbed, sh ala- ja üleväärsuskompleksid, foobiad, fix-ideed, paranoia, skisofreenia jpm, on raske aru saada. Veel raskem on seda kirjeldada ning saavutada, et haige teadvustaks oma haigestumise ja selle võimalikud põhjused ning püüaks terveks saada… Muidugi ei ole haigestumine süü vaid õnnetus. Ometi ei kaasne õnnetusega õigus ennast välja elada teiste inimeste, looduse ja kultuuri arvel.

Pederastide pealetung on jäämäe väike osa. Valdav osa on sügavalt salastatud ja sellest teavad vaid pühendatud isikud. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid selle kohta, et kultuuripõhja lõhkumiseks on loodud vägevaid arsenale, mida on vahelduva eduga ka kõikjal kasutatud. Meetodid muutuvad aina rafineeritumateks. Kui miljardid voolavad, siis pole raske värvata ka valvekõnelejaid, kes üritavad agarusega üksteist üle trumbata…

Euroopa Liidus eraldatakse selleks “tööks” igal aastal palju miljoneid eurosid. Põhiseaduse järgi riigi kaitse all oleva perekonna hoidmiseks ja kaitsmiseks tuleb korraldada heategevuslikke kampaaniaid…

Kui E Liidu nn eliidil õnnestub (kohalike kollaborantide abil) “erinevus rikastab” ideoloogia kohustuslikuks muuta ja rahvuslik ning üldinimlik kultuur häbiväärseks mahajäämuseks kuulutada, siis milleks veel sõda? Siis saavad niiditõmbajad paljaste kätega kõik endale ja võivad üksteist õnnitledes hüüda: „Tehtud!“.

Mida on vaja selleks teha, et rahvas kaotaks iseseisvalt elamise võime?

Iseseisvalt elamine on adekvaatne tundmine, mõtlemine ja enesekaitse. Selle kaotamiseks on vaja:

* ajada keel nii segi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;
* lõhkuda kommunikatsioonisüsteemid ja saavutada, et inimestel ei oleks võimalik olla informeeritud ei oludest, olukorrast ega situatsioonist ning nende muutumise tendentsidest;
* lõhkuda inimeste usk endasse, tulevikku, loodusse ja Loojasse;
* lõhkuda põlvkondade järjepidevus;
* muuta valimised farsiks ja saavutada, et autoriteedistruktuur muutuks häbiväärseks; ;
* täita otsustuskogud ja ametiasutused isikutega, kes ei ole võimelised õigusloomes ja õiguskorra kindlustamises osalema;
* lõhkuda haridussüsteem – nimetada hariduseks see, mida /koolidest antakse;/
* lõhkuda tervishoiusüsteem – nimetada terviseks see, mida /haiglast ja teistest raviasutustest antakse/;
* lõhkuda kultuur – nimetada kultuuriks see, mida /”kultuuriasutustest” antakse;/
* naeru- ja häbivääristada liidreid nii, et ei oleks enam koostööks vajalikke juhte, keda saaks uskuda ja usaldada;
* murendada kultuuri põhjakiht – kõlbeliste arusaamade süsteem (väärtused ja normid ning müüdid ja tabud) ;
* vältida sotsiaalse problemaatika käsitamist ühiskonnas; (nimetada teenindus sotsiaalabiks, sotsiaalhoolduseks, sotsiaalkindlustuseks…)
* likvideerida sotsiaalteadused; asendada uuringud kirjelduste ja arvamusküsitlustega, vältida põhjuste ja tagajärgede analüüsi ning avalikke arutlusi kujunenud kriiside põhjuste üle;
* sisendada, et kõik on suhteline, et absoluutseid väärtusi ei ole, et iga hinnangu mõõduks on kasulikkus, et kooselu keskseteks reegliteks on leplikkus, tolerantsus, kohandumine ennast korraldajaks pidajate poolt kehtestatud normidega;

Mis saab Eestist edasi?

Edasine oleneb sellest, kui naiivsed inimesed on ja kui kergelt nad sööda alla neelavad, kui agaralt nad üksteisele kallale tungivad ning rahvusliku eksistentsi aluste lõhkumisele kaasa aitavad.

Nendel maadel, kus on õnnestunud juba kultuuri vundamenti küllalt palju kiile lüüa, kus ühiskond on muutunud väga heterogeenseks, kus teejuhiks on kujunenud meelelahutus ja lodevus mistahes meelemürkide abil, kus ruulib ahnus, hoolimatus või hirm, on igaliiki “ismide” võidukäik keskmisest suurem.

Kultuuri murendamisel paistab olevat eriliselt oluline kõigepealt saavutada, et inimesed hakkaksid arvama, et kõik väärtused on SUHTELISED (nn relativism).

Selleks tuleb toimida algul nii, nagu toimitakse Tartu Ülikooli eetikakeskuses (käsitada “väärtusi” kui niisuguseid, täpsustamata üldse, millistest väärtustest jutt käib ja seejärel käsitada väärtusi ilma normide, müütide ja tabudeta st vältida võimalust aru saada dispositsioonide süsteemist kui käitumise sh inimsuhete ja suhtlemise aluseks oleva kultuuri põhjast.

Selline “väärtuskasvatus” on eksitava toimega. Tahaks loota, et Eesti valitsus (haridus- ja teadusministeerium) on selleks igal aastal hulga miljoneid eraldanud kogemata.

Nendest rahvastest, kellel ei jätkunud oidu kultuuri ja kultuuriväärtuste tähtsusest aru saamiseks ja hoidmiseks, on järel veel vaid mälestus, kui sedagi.

Jutud sellest, et kuskil (mõnes teises riigis) ollakse veel rumalamad kui Eestis, ei sobi argumendiks ei siin ega mujal.

Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt: vooglaid.ylo@gmail.com

1,735 total views, 1 views today