Kriisiriikide võlad tõusevad

Euroala kriisiriikide võlad tõusevad raketina

23.04.2013 10:33

Eurostati värskete andmete järgi tõuseb paljude euroala kriisiriikide võlatase raketina – pretsedenditutele eelarvekärbetele ja maksukergitustele vaatamata.

Neljast mullu ELi abi saanud riigist õnnestus mullu võlataset langetada üksnes Kreekal.

Kreeka riigivõlg langes 170 protsendi juurest (2011. aastal) 157 protsendi peale sisemajanduse kogutoodangust, mis on ikkagi ELi kõrgeim.

Iiri, Hispaania ja Portugali riigivõlad püstitasid läinud aastal värsked euroajastu tippmargid.

Portugal hingab kuklasse Itaaliale ja võib tõusta ELi «võlaedetabelis» teisele kohale: Lissaboni võlg hüppas 108 protsendi pealt 124 protsendi kõrgustesse. Rooma vastavad protsendid on 121 ja 127.

Kokkuvõttes kasvas euroala riigivõlg 2012. aastal 90,6 protsendi peale SKTst, mis on sügavaim võlatase ühisrahabloki ajaloos.

Raportist ilmneb ühtlasi lõhe laienemine perifeeria ja nn tuumiku vahel.

Eriti erinev on Saksamaa rahanduslik seis. Ainsa ELi riigina oli Saksa eelarve 2012. aastal ülejäägis, võlatase jäi juba kolmandat aastat järjest samaks.

Et Saksamaa on end teistest riikidest «lahti rebimas», on ilmne ka maksulaekumiste 3,4-protsendilise kasvu valguses 2013. aasta avakvartalis.

Juba ainuüksi märtsis oli maksulaekumiste kasv aastatagusega kõrvutades 5,7 protsenti, kuigi majandus kasvas vaid 1,5 protsenti.

Kieli instituudi ökonomisti ja riigirahanduseksperdi Jens Boysen-Hogrefe sõnutsi on nimetatud arengu taga langev töötusmäär ja palgatõus.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Peter Ehrlich, FT
_____________________
Postitas EIP tebetoimkond

549 total views, 1 views today

Tony Blair: Inimesed ei lepi rahvusriikide kaotamisega

Tony Blair hoiatab Euroopat kriisi eest: “Inimesed ei lepi rahvusriikide kaotamisega!”

www.ohtuleht.ee
9. august 2012, 13:54

Suurbritannia peaminister David Cameron ütles juulis, et Ühendkuningriigil oleks õigus korraldada referendum kas riik peaks jätkama Euroopa Liidus. Endine peaminister Tony Blair ütleb, et kui euroliidus läheb liiga palju võimu Brüsseli kätte, siis võibki saareriik välja astuda.

„Jätkuv võlakriis viib jõuliste poliitiliste muutusteni Euroopa Liidus,” ütles Tony Blair ajalehele Die Zeit. „Just seetõttu olen ma väga mures, et Suurbritannia võib referendumi tulemusel liidust lahkuda.”

Nimelt arvab Blair, et Euroopa riikides läheb üha suurem roll euroliidu kätte, ent selle juhtimine Brüsselist ei ole piisavalt demokraatlik, et tagada rahvusriikide jätkuvat tugevust. Mehe sõnul võib Euroopa liitu oodata ees võlakriisiga võrdne poliitkriis, sest: „Inimesed ei lepi rahvusriikide kaotamisega!”
__________

Postitas: EIP teabetoimkond

521 total views, no views today

EL võlakriisist

28.09.2011 Delfist artikkel: “Henn Põlluaas: Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse”:

“Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud.

 

See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga.

Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus.

Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei. Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.”

Postitas EIP teabetoimkond

628 total views, no views today

Peaaegu pool skandinaavlastest tahab ühisriiki

Peaaegu pool Taani, Soome, Rootsi, Norra ja Islandi elanikest tahab olla föderatiivsel põhimõttel korraldatud Skandinaavia ühisriigi kodanik, selgus ühest hiljutisest arvamusuuringust.

Uuringu käigus küsitleti 1033 põhjamaalast. Vastanutest 31 protsenti suhtus ühisriigi loomisse pigem pooldavalt, 11 protsenti aga täiesti pooldavalt. Sellele plaanile oli pigem vastu 40 protsenti ja kindlalt vastu 18 protsenti vastanutest, teatas kolmapäeval, 3. novembril 2010 Slovakkia ungarikeelne internetiportaal „Paraméter“.

Küsitluse tulemused avalikustati päev varem – Reykjavikis alanud Põhjamaade Nõukogu 62. istungjärgu avapäeval. Nimelt toimub teisest kuni neljanda novembrini Islandi pealinnas kõigi põhjamaade valitsusjuhtide kohtumine.

Kui Skandinaavia ühisriik tekiks, siis oleks selle rahvaarv u. 25 miljonit ja oma majanduslikult võimsuselt oleks see riik maailmas kümnendal kohal, märgib „Paraméter“.

Rahvusvahelist olukorda analüüsivate kommentaatorite hinnangul võib Euroopa Liit praeguse ränga kriisi süvenedes laguneda, kuid esialgu mitte pisikesteks tükkideks, vaid suuremateks, piirkondlikul põhimõttel moodustunud blokkideks. Sel juhul oleks Skandinaavia ühisriik põhjamaalastele parim päästerõngas.

Tõnu Kalvet

Allikas: „Paraméter“

524 total views, no views today

Tšehhi riigipea analüüsis USA-s Euroopa (majandus)kriisi

Tšehhi Vabariigi president Václav Klaus esines kolmapäeval, 22. septembril 2010 USA ühes mainekamas kõrgkoolis, Johns Hopkinsi ülikoolis ettekandega „Euroopa, äsjase kriisi süsteemsed tagajärjed ning vajadus uuesti sõnastada kapitalismi pooltargumendid“, milles analüüsis Euroopa poliitilist ja majanduskriisi ja arvustas mõlema tekitajaid teravalt.

„Mõned meist ei ole rahul sellega, et meid tuuakse tagasi tsentraalselt juhitud ning kontrollitud maailma, millest me veidi üle 20 aasta tagasi lahti saime. /-/ Paljude jaoks Euroopas, eriti nende jaoks, kes veetsid suurema osa oma elust väga autoritaarses, rõhuvas ning mittetoimivas kommunistlikus režiimis, on asetleidev demokraatia ja vaba turumajanduse nõrgenemine Euroopa mandril ebameeldiv areng,“ ütles Klaus ning jätkas: „Me oleme tunnistajaks järk-järgulisele nihkele liberaliseerimiselt ning barjääride eemaldamiselt massiivsete, kõrgemalt poolt juurutatud reeglistike ja ühtlustamiste suunas; uue ja igilaieneva, ülihelde abirahasüsteemi suunas; uute ja peenemate protektsionismi vormide suunas; ettevõtetele asetatud jätkuvalt kasvavate seaduslike ning regulatsioonikoormuste suunas jne. Kõik see nõrgestab ning kammitseb vabadust, demokraatiat ning demokraatlikku vastutust, rääkimata majanduslikust efektiivsusest, ettevõtlusest ning konkurentsivõimest.“

Tšehhi riigipea juhtis tähelepanu ka Euroopa ühisrahas peituvatele ohtudele.

„Minusugused inimesed mõistsid väga varakult, et Euroopa ühisraha idee on väga ohtlik projekt, mis toob endaga kaasa kas suuri majanduslikke probleeme või viib Euroopa ebademokraatliku tsentraliseerituseni. Igaüks võib praegu näha, et eurotsooni projekt pole suutnud tuua neid positiivseid mõjusid, mida sellelt oodati. Seda esitleti ekslikult ja vastutustundetult kui vaieldamatut majanduslikku kasutegurit kõikidele riikidele, kes on nõus ära andma oma „kauaaegsed ja kallihinnalised“ vääringud. Ulatuslikud uuringud, mis avaldati enne Euroopa ühisraha käivitamist, lubasid, et euro aitab kiirendada majanduskasvu, vähendada inflatsiooni, ning rõhutasid eriti, et eurotsooni liikmesmaad saavad kaitstud kõiksugu väliste majanduslike häirete (niinimetatud eksogeensete šokkide) eest.

On täiesti ilmne, et seda pole juhtunud. Pärast eurotsooni rajamist on tema liikmesriikide majanduskasv varasemate aastakümnetega võrreldes hoopis aeglustunud, laiendades seeläbi kasvutempo lõhet eurotsooni ning teiste suurte majanduspiirkondade vahel – nagu USA ja Hiina, Kagu-Aasia väiksemate majanduste, kuid ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, kes ei ole eurotsooniga liitunud.

Oma esimese kümne aasta jooksul pole eurotsoon viinud oma liikmesriikide majanduste ühtlustumiseni. Eurotsoon, kuhu kuulub 16 Euroopa riiki, ei ole „optimaalse vääringu ala“, nagu määratleb majandusteooria. Säärases olukorras on vältimatu, et sellise ala rajamise ja säilitamise kulud ületavad tema olemasoluga kaasneva kasu,“ ütles Klaus.

Klaus meenutas, et Tšehhi Vabariigil aitas majanduskriisist välja tulla just oma raha olemasolu: „Meil vedas, et meie pangandus ja finantssüsteem polnud enne kriisi üleküllastunud halbadest laenudest, sellest oli ja on endiselt abi. Meil on ka suur eelis oma raha näol. Tšehhi krooni vahetuskurss kõigub; ta pole fikseeritud. Väikeseid avatud majandusi, mis võtsid kasutusele euro või on mitmesuguste jäikade rahanduslike meetmete abi kindlalt seotud euro külge, on käesolev ülemaailmne majanduskriis mõjutanud rohkem.“

Euroopa Liidu poliitilisele ja majandusjuhtkonnale meele järgi olla püüdvad ajakirjandusväljaanded (ka Eestis) nimetasid Klausi selles ettekandes leiduvat kriitikat „EL-i halvustamiseks“, kuid ükski neist ei julgenud nimetada seda väljamõeldiseks.

V. Klaus on juba aastaid üks Tšehhi paremaid majandusteadlasi. Tema põhieriala oli väliskaubandus. Töötas Tšehhi Teaduste Akadeemia Majandusinstituudis. 1989. aastal sai temast Tšehhoslovakkia rahandusminister. 1995. aastal valiti Praha Majandusülikooli professoriks. Avaldanud arvukalt töid majandusest ja rahandusest.

Klausi 22. septembril Johns Hopkinsi ülikoolis peetud inglisekeelset ettekannet saab lugeda presidendi ametlikult koduleheküljelt: www.klaus.cz/clanky/2672 .

 

Tõnu Kalvet

625 total views, no views today

Klausi kõne Hopkinsi ülikoolis

Euroopa, äsjase kriisi süsteemsed tagajärjed ning vajadus uuesti sõnastada kapitalismi pooltargumendid

(Tšehhi president Václav Klausi kõne Johns Hopkinsi Ülikoolis (USA) 22. septembril 2010)

Tahaksin kõigepealt avaldada tänu võimaluse eest siin olla. Vaatamata sellele, et olen külastanud kommunismi langemisest möödunud viimasel kahel aastakümnel kümneid Ameerika ülikoole, pole ma iial olnud Johns Hopkinsis, ühes kuulsamas Ameerika ülikoolis, mis on tuntud oma kõrge kvaliteedi ning ulatusliku teadustöö poolest. Tänan teid kutse eest.

Oma akadeemilise karjääri algusaastatel, 1960-ndatel, kui ma olin nooremteadur Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia Majandusinstituudis Prahas, sattusin teie ülikooli nime peale seoses maailmakuulsa ungari, s.t. Kesk-Euroopa päritolu majandusteadlase Béla Balassa artiklite ja raamatutega. Tema nime mainitakse kõige sagedamini majandusõpikutes seoses niinimetatud Balassa-Samuelsoni efektiga, mis üritab selgitada suhet ostujõu pariteedi ja eri riikide tööviljakuse vahel. Kuid professor Balassa kirjutas ka ühe esimestest teoreetilistest raamatutest kõige tähtsamal Teise Maailmasõja järgsel Euroopa teemal: „Majandusliku integratsiooni teooria“ (1961). Kuna Euroopa integratsioon on meie jaoks praegu ülimalt oluline, siis alustangi selle teema käsitlemisega.

Oma mitmetel visiitidel siia riiki on mul jäänud mulje, et ameeriklastel pole eriti põhjalikku arusaamist Euroopa integratsioonist. Osalt sellepärast, et neil on ükskõik, osalt sellepärast, et nad näevad seda a priori kui positiivset arengut, mis toob kaasa võimaluse saada endale vähemkomplitseeritud ning arusaadavamalt käituv partner teisel pool Atlandi ookeani, ning osaliselt sellepärast, et neil pole kannatlikkust väikeste riikide suhtes, mis tihti muudavad oma nime ning territooriumide suurust. Henry Kissingeri kuulus ütlus Euroopasse helistamise kohta on endiselt ajakohane.

Ameeriklased tavaliselt alahindavad seda, mis on toimunud Euroopas viimase 50 aasta jooksul. 1950-ndatel oli Euroopa integratsiooni põhimõte liberaliseerida, avada, eemaldada barjääre riikide piiridelt, võimaldada vaba liikumist mitte ainult kaupadele ja teenustele, vaid ka inimestele ja ideedele tervel Euroopa mandril. See oli positiivne mõiste. See peaks jätkuma ning olema edasi arendatud nende inimeste abil, kellel on liberaalne maailmavaade (Euroopa mõistes).

Kõik see aga muutus 1980-ndatel ning otsustav murrang saabus Maastrichti lepinguga 1991. aasta detsembris. Domineerima hakkasid poliitilised huvid, eesmärgiga ühendada Euroopa ning luua uus üliriik. Integratsioon muutus ühendamiseks, liberaliseerimine muutus otsustetegemise tsentraliseerimiseks, reeglite ja seadusandluse ühtlustamiseks, Euroopa institutsioonide tugevdamiseks liikmesriikide institutsioonide arvelt, demokraatia defitsiidi hiiglaslikuks kasvuks, post-demokraatiaks.

Äsjane vaidlus Lissaboni lepingu ümber – mis lõppes siis, kui ma viimase riigijuhina Euroopas selle leppe allkirjastasin – käis selle ümber, kas minna kaasa selle vabadust ja jõukust ohustava protsessiga või peatada see. Mõned meist ei ole rahul sellega, et meid tuuakse tagasi tsentraalselt juhitud ning kontrollitud maailma, millest me veidi üle 20 aasta tagasi lahti saime.

Mainides minevikku, võime kindlalt öelda, et meie riigi puhul on üleminek kommunismist vabasse ühiskonda läbi, mis pole mingil juhul väike saavutus. Meist on saanud normaalne – tähendagu see siis mida tahes – Euroopa riik ning selle tulemusena tuleb meil lahendada tavalisi „euroopalikke“ probleeme, mitte üleminekuriigile iseloomulikke probleeme. See paistab olevat siiski mitmes mõttes kahe otsaga asi.

Oma poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi järk-järgult Euroopa Ühenduse reeglite ja institutsioonidega kohandades said meile osaks nii tema positiivsed kui ka vähempositiivsed omadused ja iseärasused. Kuigi meie postkommunistlikku ajastut iseloomustab täielik uskumatus valitsuse suutelisusse sekkuda majandusse ning usk majanduse radikaalsesse dereguleerimisse, liberaliseerimisse, erastamisse ning desubsideerimisse, kiitsime heaks – küll teatava vastumeelsuse ning vastuseisuga – jäiga ja demotiveeriva Euroopa majandusliku ja sotsiaalse süsteemi ning oleme täna silmitsi selle probleemidega.

Me saime EL-i liikmeks 2004. aasta maikuus, sest tahtsime osaleda Euroopa integratsiooniprotsessis. Me ei tahtnud jääda kõrvale, nagu olime terve kommunistliku ajajärgu jooksul sunnitud. Siiski, paljude jaoks Euroopas, eriti nende jaoks, kes veetsid suurema osa oma elust väga autoritaarses, rõhuvas ning mittetoimivas kommunistlikus režiimis, on asetleidev demokraatia ja vaba turumajanduse nõrgenemine Euroopa mandril ebameeldiv areng.

Me oleme tunnistajaks järk-järgulisele nihkele liberaliseerimiselt ning barjääride eemaldamiselt massiivsete, kõrgemalt poolt juurutatud reeglistike ja ühtlustamiste suunas; uue ja igilaieneva, ülihelde abirahasüsteemi suunas; uute ja peenemate protektsionismi vormide suunas; ettevõtetele asetatud jätkuvalt kasvavate seaduslike ning regulatsioonikoormuste suunas jne. Kõik see nõrgestab ning kammitseb vabadust, demokraatiat ning demokraatlikku vastutust, rääkimata majanduslikust efektiivsusest, ettevõtlusest ning konkurentsivõimest.

See kõik toob mind äsjase, väga aeglaselt taanduva finants- ja majanduskriisi juurde. See kriis tuli üllatusena enamikule majandusteadlastest, poliitikutest ning avalikkusele. Peaaegu keegi ei oodanud seda. Inimesed uskusid keskpankade ja valitsuste kõikvõimsusesse hoida kontrolli all makromajandust ning mikromajanduslike reeglistike kehtivusse, ratsionaalsusesse ning produktiivsusesse, eriti rahandus- ning pangandussektoris.

See usk osutus ekslikuks. Majandusteadlased on aegamööda hakanud mõistma kriisi algpõhjuseid ning jõudnud järeldusele, et kriisi põhjustas läbikukkumiste jada. Ühe konkreetse ja lihtsa algpõhjuse otsimine oli ekslik strateegia. Makromajanduse poole pealt saab aina selgemaks, et kriisi algupära oli seotud pretsedenditute maailmamajanduslike tasakaalutuste kuhjumisega, koos ebatavaliselt pika madalate intressimäärade perioodiga ning üleküllusliku raha pakkumisega, ning koos laenudega poliitilistel eesmärkidel manipuleerimisega. Eeskätt Ameerika Ühendriikides. Mikromajandusliku poole peal on selge, et olemasolevad osalised ning väga ebatäiuslikud regulatsioonid ei aidanud. Vastupidi, need moonutasid pankade ja teiste finantsasutuste ratsionaalset käitumist ning motiveerisid neid otsima viise neist vabanemiseks, kasutades mitmesuguseid „rahanduslikke innovatsioone“.

Vaja on hoiatada katsete eest taaskord süüdistada turu probleemides turgu kui sellist. Käesolev kriis polnud mitte turu läbikukkumise lõpptulemus või mõni kapitalismi sünnipärane puudujääk. See oli riigi osapoole läbikukkumine, tulenedes häbitutest ambitsioonidest tuimalt sekkuda sellisesse mitmetahulisse süsteemi nagu majandus ja ühiskond. Valitsuse tegevused ning sekkumised põhjustasid, pikendasid ning dramaatiliselt halvendasid kriisi.

Kriis saab varem või hiljem läbi. Kestvam kahju aga jääb. Turumajanduse vastased on suutnud külvata kaugeleulatuvat umbusku selle süsteemi suhtes, kuid seekord mitte vabaturu kapitalismi suhtes, laissez-faire-süsteemi suhtes, Adam Smithi, Friedrich von Hayeki ja Milton Friedmani kapitalismi suhtes, nagu 70-80 aastat tagasi; vaid käesoleva ajastu ülimalt reguleeritud kapitalismi suhtes. Ning see on häiriv.

Väikese ja väga avatud majandusena ei suutnud Tšehhi Vabariik end isoleerida maailmamajanduse silmnähtavast aeglustumisest ning eelkõige meie peamiste majanduslike partnerriikide majanduslangusest. Meie sisemajanduse kogutoodang langes 2009. aastal neli protsenti.

Meil vedas, et meie pangandus ja finantssüsteem polnud enne kriisi üleküllastunud halbadest laenudest, sellest oli ja on endiselt abi. Meil on ka suur eelis oma raha näol. Tšehhi krooni vahetuskurss kõigub; ta pole fikseeritud. Väikeseid avatud majandusi, mis võtsid kasutusele euro või on mitmesuguste jäikade rahanduslike meetmete abi kindlalt seotud euro külge, on käesolev ülemaailmne majanduskriis mõjutanud rohkem.

Minusugused inimesed mõistsid väga varakult, et Euroopa ühisraha idee on väga ohtlik projekt, mis toob endaga kaasa kas suuri majanduslikke probleeme või viib Euroopa ebademokraatliku tsentraliseerituseni. Igaüks võib praegu näha, et eurotsooni projekt pole suutnud tuua neid positiivseid mõjusid, mida sellelt oodati. Seda esitleti ekslikult ja vastutustundetult kui vaieldamatut majanduslikku kasutegurit kõikidele riikidele, kes on nõus ära andma oma „kauaaegsed ja kallihinnalised“ vääringud. Ulatuslikud uuringud, mis avaldati enne Euroopa ühisraha käivitamist, lubasid, et euro aitab kiirendada majanduskasvu, vähendada inflatsiooni, ning rõhutasid eriti, et eurotsooni liikmesmaad saavad kaitstud kõiksugu väliste majanduslike häirete (niinimetatud eksogeensete vapustuste) eest.

On täiesti ilmne, et seda pole juhtunud. Pärast eurotsooni rajamist on tema liikmesriikide majanduskasv varasemate aastakümnetega võrreldes hoopis aeglustunud, laiendades seeläbi kasvutempo lõhet eurotsooni ning teiste suurte majanduspiirkondade vahel – nagu USA ja Hiina, Kagu-Aasia väiksemate majanduste, kuid ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, kes ei ole eurotsooniga liitunud.

Oma esimese kümne aasta jooksul pole eurotsoon viinud oma liikmesriikide majanduste ühtlustumiseni. Eurotsoon, kuhu kuulub 16 Euroopa riiki, ei ole „optimaalse vääringu ala“, nagu määratleb majandusteooria. Säärases olukorras on vältimatu, et sellise ala rajamise ja säilitamise kulud ületavad tema olemasoluga kaasneva kasu.

Minu sõnad „rajamine“ ja „säilitamine“ pole juhuslikult valitud. Enamus majanduskommentaatoreid olid rahul esimese astme (ühisraha ala rajamise) kerguse ning pealtnäha odavusega. See aitas kujundada muljet, et selle projektiga on kõik korras.

Siiski on viimasel aastakümnel eurotsooni riikide majanduslik tulemuslikkus eristuma hakanud ning ühisraha „hullusärgi“ negatiivsed mõjud saanud aina rohkem nähtavaks. Kui valitses „hea ilm“ (majanduslikus mõttes), polnud probleeme märgata. Kui aga saabus kriis (või „halb ilm“), ilmnes ühtsusepuudus väga selgelt. Selles mõttes julgen öelda, et – projektina, mis lubas oma liikmetele märkimisväärset majanduslikku kasu – on eurotsoon läbi kukkunud.

Teine teema on eurotsooni kui institutsiooni võimalik kokkukukkumine, euro hävimine. Sellele küsimusele on minu vastus ei, ta ei kuku kokku. Niivõrd palju on poliitilist kapitali investeeritud tema olemasolu tagamiseks ning tema kui „segu“ rolli, mis peab siduma EL-i teel rahvusülesuse poole, et lähitulevikus eurot kindlasti ei hüljata. Ta jätkab eksistentsi, kuid väga kõrge hinnaga – madala majanduskasvu arvelt.

Nõustun Yuval Leviniga, kes hiljuti teatas, et peame uuesti sõnastama kapitalismi pooltargumendid. Tema arusaama kohaselt on see süsteem sattunud kahe laastava suundumuse tõsise rünnaku alla, milleks on:

– „valitsuste ja suurkorporatsioonide suurenev kokkumäng“ ning

– „hoolekandeühiskond, mis laiendab oma ulatust vaestest kaugemale.“

Nõustun temaga selles osas, et „suurenevad kokkumängud suuräride ning valitsuste vahel ning kasvav keskklassi sotsiaalhoolekandeühiskond väljendavad pikaajalist vastumeelsust turumajanduse suhtes.“ Meie tuginesime Tšehhi Vabariigis kommunismist vabasse ühiskonda, parlamentaarsesse demokraatiasse ja turumajandusse üleminekul radikaalsele liberaliseerimisele, dereguleerimisele, privatiseerimisele ning desubsideerimisele; rõhutamisele, et me oleme „turumeelsed“ ning mitte „ärimeelsed“ ning mul on kurb näha, et see võitlus pole ikka veel lõppenud. Seda võitlust tuleb võidelda ikka ja jälle. Ameerikas, Euroopas, Tšehhi Vabariigis.

 

Inglise keelest tõlkinud Sven Uusrand

Allikas: V. Klausi ametlik kodulehekülg

Link: www.klaus.cz/clanky/2672

529 total views, no views today