(:)kivisildnik | (:)Me saame tõesti kasu migratsioonist ja korruptsioonist

(:)kivisildnik
(:)kivisildnik (Foto: Stanislav Moškov)

 

Korruptsioonist on saanud miljoni vaese maa masendava tegelikkuse lahutamatu osa, peale EKRE tunduvad kõik olevat üdini korrumpeerunud. Eks te teate ise paremini neid sadamate, energiate, maadevahetamiste ja Autorollode või Dressenite lugusid, mina lehti ei loe, vaatan korraks lojustele näkku, kohe on pilt selge.

Riigivaraste nimekiri pikeneb iga päevaga, riigivara varastamise rekordid ei püsi enam tunde, vaid minuteid, nii tihe on konkurents, nii palju on tipptegijaid. Samas ükski moosekant pole miljoni vaese maalt korruptsiooni eest põgenenud, ühelgi klounil ei ole häbi olla pandeemilise riigivarastamise pärast eestlane, keegi ei kogu allkirju, keegi ei vehi miitingul punamusta plaguga. Keegi ei lähe närvi, keegi isegi ei sõima, korruptsioonilugude kommentaariume ei ole suletud. Emotsioone ei teki.

Varastatakse miljardeid, aga kedagi ei huvita, samas kui miski noorpoliitik oli väidetavalt müünud maha võõra telefoni, kestis pool aastat verine ja hüsteeriline klaperjaht. Noorpoliitiku nime teavad kõik, aga mina ei suuda hetkel ühegi suurvarga nime meenutada. Oli nagu Paul või hoopis Raul või ikkagi Ossinovski, hunt teda teab. Isegi esikümne esimest poolt ei suuda meenutada.


Oleme korruptsiooniga harjunud? 

Üleüldine amoraalne-demokraatlik õhkkond on loonud hea kasvupinna kõikvõimalikele jälkustele. Lodevuse, iharuse, ahnuse, põhimõttelageduse, vägivalla, perverssuste, tarbimise, meelemürkide, parasiteerimise ja loomaliku lolluse igapäevane massiivne propaganda ei möödu jälge jätmata. Inimene vaatab telekast meelelahutustoodet –  juhhuu, milline tore jälgand, milline nummi inimsööja!

Sotsialistlik-liberaalne meelelahutus suudab iga jõleduse maha müüa ja ajapikku normaalseks tavaliseks igavaks tootegrupiks muuta. Olgu siis tegu sarimõrvari, nekrofiilist pedofiili või sõjakurjategijaga. Kui oled piisavalt voonakeste vaikimisi (tark ja haritud inimsööja) ja Dekstereid (õilis ja hea saritükeldaja) manustanud, siis tundub Autorollo lihtsat igav – riigivargus ei lahuta su meelt, see ei kõneta sind. Nii on asjad läinud.

Peale kriminaalsust romantiseeriva meelelahutuse on meid moraalselt laostanud ka kriminaalne poliitika. Põhiseadusvastane tegevus on poliitiline peajoon juba enam kui inimpõlv, peale on kasvanud pätimentaliteedist läbiimbunud põlvkond, pean silmas iseseisvuse loovutajaid kauge ja hämara isikliku kasu nimel. Valitseb mentaliteet: me peame tegema, mis Euroopa ja jänki ütlevad, sest nemad annavad meile raha ja kaitsevad meid teiste omasuguste kaabakate eest.

Meie poliitiline doktriin on kriminaalne, me ei karista ega tauni kurjategijaid, vaid üritame leida endale kasuliku kriminaali, antud juhul valdavalt eurouroodi, me läheme kriminaalidega koostööle, ühineme kriminaalse grupeeringuga ja üritame globaalsest kuritegevusest kasu lõigata. Selline poliitika on jälk.

Hea näide on inimkaubandus, kõige ehtsamad orjakauplejad on suutnud avada mitme Euroopa riigi piirid, kriminaalide ja poliitikute korruptiivne koostöö lõunaosariikides toob kaasa kohutava kaose kogu kriminaalsele Euroopale, kaasa arvatud kuritegelikust meelsusest haaratud Eesti riigile, eelkõige muidugi eesti rahvale.

Aga pättidel on omad seadused ja kui keegi kusagil saab piiririkkumisest, pistise andmisest ja orjakaubandusest kasu, siis peab meie poliitiline ja vaimueliit seda kuritegevust igati heaks kiitma ja seaduskuulekaid kodanikke sõimama, ähvardama ja seadusi nii ümber kirjutama, et seaduskuulekad saaks vangi panna, kas vihakõne otsitud ettekäändel või kuidagi teisiti.


Mis kasu korruptsioonist saame? 

Üleüldine kriminaalne mentaliteet globaalsel tasandil, miljoni vaese maa poliitikas, meelelahutuses ja meedias on viinud selleni, et kuritegevuses nähakse eelkõige kasu, inimõigusi, demokraatlikke vabadusi ja peetakse seaduserikkumisi enesestmõistetavaks. Kui me näeme kasu riigireetmises ja inimkaubanduses, kas me siis ei peaks otsima kasu ka korruptsioonis? Kui me juba niikuinii oleme üdini korrumpeerunud, otsime selles siis ka kasu, valitseva sotsialistlik-liberaalse ilmavaate kohaselt.

Europropaganda üks kandvamaid propagandavalesid oli rahu tagamine, müügu üksteisele sütt ja terast, siis nad, raiped, vähemalt ei sõdi. Seda lugu oleme ikka kuulnud. Eesti ajaloost võime tuua hea näite, kuidas korrumpeerunud ja ebaseaduslikult võimu haaranud Pätsi bande sooritas hääletu alistumise ja rahu kestis paar kuud kauem. Pätsi reetmine ei suutnud Teist ilmasõda ära hoida, aga tema südametunnistus oli puhas, ta vähemalt üritas – tasuks mugav hullumajapalat ühishaua asemel.

Rahu kestis natuke kauem, eesti sõjaväelased ei saanud surma kaevikutes, vaid surid Sahhalini surmalaagrites, elu pikendamine on ka teene, selles mõttes müts maha Pätsi ja tema bande ees. Praegu Vene propaganda kiunub, et Eestis võivad olla jänkide tuumarelvad. Tuumasõda on muidugi parem kui lõputu loomastumine, aga hea variant see ka ei ole.

Kujutame nüüd ette, et meie korrumpeerunud valitsus otsustab taas kord kogu poruka venelastele maha parseldada. Kolmandat maailmasõda see ilmselt ära ei hoia, aga nad annavad taas oma parima ja võimalik, et võidavad meile paar kuud hingetõmbeaega. Aga mõelge, kui palju õlut ja viina saab juua kahe kuuga ja kui palju telekat vaadata – kui vaadata viis tundi päevas, teeb see ligi kaks nädalat puhast meelelahutust! Paljud jõuavad ka pangalaenu kuumakse enne tuumalitrit ära maksta, pole paha!

Korruptsioon päästab elusid, mitte kõiki ja mitte aegade lõpuni, aga kasutegur on siiski märgatav. Eriti suurt kasu toob aga korruptsiooni ja illegaalse immigratsiooni teadlik koostöö. Toon konkreetse näite – ütleme, et jänkidel läheb oma vägesid ja pomme Süürias rohkem vaja kui siin, mis me siis teeme? Saadame Merkeli rindele või? Isegi kui Merkel otsustab meie eest surra – ka selline variant on olemas –, pole see nii tõhus kui onu Tomi tuumamalakas. Igal juhul ma olen Merkelile tänulik.

Oletame aga, et meie korruptandid on loonud tuhat üks illegaalide nuumamise sihtasutust ja peksavad isegi euroraha välja, et sellest suurem osa ära varastada, aga toovad siiski maale vähemalt sada tuhat hambuni relvastatud ISISlast, mis on arvestatav kaitsejõud ja mis põhiline – odav. Samas hästi motiveeritud ja ameeriklaste poolt õhutõrjevidinatega relvastatud. Meil endal on ju õhutõrjega nii nagu on.

Pole vahet, kes meid Vene tööandjate, Vene pankade ja Vene verejanuliste bürokraatide eest kaitseb, ise me ju ei viitsi, tahaks telekat vaadata ja homoasjandust arutada. Ma olen täiesti kindel, et kui meie kogenud korruptandid ja ISIS pealõikajad teevad tõhusat koostööd, siis on sellest isegi rohkem kasu kui NATOst ja ÜRO hirmuäratavast rahuvalvest. Kasu on aga tähtis, Eesti turvalisus on tähtis. Kurjategijate-korruptantide heaolu on muidugi veel tähtsam, aga neid asju saab ühendada.

Ja kui illegaalide seksuaalne frustreerimine kriminaliseerida, siis kaovad ka probleemid olmetasandil. See ongi meie ainus lootus.

 

Allikas: Õhtuleht, 2. oktoober 2015
http://www.ohtuleht.ee/697164/-kivisildnik-me-saame-toesti-kasu-migratsioonist-ja-korruptsioonist

 

1,373 total views, 2 views today

Klausi kõne Hopkinsi ülikoolis

Euroopa, äsjase kriisi süsteemsed tagajärjed ning vajadus uuesti sõnastada kapitalismi pooltargumendid

(Tšehhi president Václav Klausi kõne Johns Hopkinsi Ülikoolis (USA) 22. septembril 2010)

Tahaksin kõigepealt avaldada tänu võimaluse eest siin olla. Vaatamata sellele, et olen külastanud kommunismi langemisest möödunud viimasel kahel aastakümnel kümneid Ameerika ülikoole, pole ma iial olnud Johns Hopkinsis, ühes kuulsamas Ameerika ülikoolis, mis on tuntud oma kõrge kvaliteedi ning ulatusliku teadustöö poolest. Tänan teid kutse eest.

Oma akadeemilise karjääri algusaastatel, 1960-ndatel, kui ma olin nooremteadur Tšehhoslovakkia Teaduste Akadeemia Majandusinstituudis Prahas, sattusin teie ülikooli nime peale seoses maailmakuulsa ungari, s.t. Kesk-Euroopa päritolu majandusteadlase Béla Balassa artiklite ja raamatutega. Tema nime mainitakse kõige sagedamini majandusõpikutes seoses niinimetatud Balassa-Samuelsoni efektiga, mis üritab selgitada suhet ostujõu pariteedi ja eri riikide tööviljakuse vahel. Kuid professor Balassa kirjutas ka ühe esimestest teoreetilistest raamatutest kõige tähtsamal Teise Maailmasõja järgsel Euroopa teemal: „Majandusliku integratsiooni teooria“ (1961). Kuna Euroopa integratsioon on meie jaoks praegu ülimalt oluline, siis alustangi selle teema käsitlemisega.

Oma mitmetel visiitidel siia riiki on mul jäänud mulje, et ameeriklastel pole eriti põhjalikku arusaamist Euroopa integratsioonist. Osalt sellepärast, et neil on ükskõik, osalt sellepärast, et nad näevad seda a priori kui positiivset arengut, mis toob kaasa võimaluse saada endale vähemkomplitseeritud ning arusaadavamalt käituv partner teisel pool Atlandi ookeani, ning osaliselt sellepärast, et neil pole kannatlikkust väikeste riikide suhtes, mis tihti muudavad oma nime ning territooriumide suurust. Henry Kissingeri kuulus ütlus Euroopasse helistamise kohta on endiselt ajakohane.

Ameeriklased tavaliselt alahindavad seda, mis on toimunud Euroopas viimase 50 aasta jooksul. 1950-ndatel oli Euroopa integratsiooni põhimõte liberaliseerida, avada, eemaldada barjääre riikide piiridelt, võimaldada vaba liikumist mitte ainult kaupadele ja teenustele, vaid ka inimestele ja ideedele tervel Euroopa mandril. See oli positiivne mõiste. See peaks jätkuma ning olema edasi arendatud nende inimeste abil, kellel on liberaalne maailmavaade (Euroopa mõistes).

Kõik see aga muutus 1980-ndatel ning otsustav murrang saabus Maastrichti lepinguga 1991. aasta detsembris. Domineerima hakkasid poliitilised huvid, eesmärgiga ühendada Euroopa ning luua uus üliriik. Integratsioon muutus ühendamiseks, liberaliseerimine muutus otsustetegemise tsentraliseerimiseks, reeglite ja seadusandluse ühtlustamiseks, Euroopa institutsioonide tugevdamiseks liikmesriikide institutsioonide arvelt, demokraatia defitsiidi hiiglaslikuks kasvuks, post-demokraatiaks.

Äsjane vaidlus Lissaboni lepingu ümber – mis lõppes siis, kui ma viimase riigijuhina Euroopas selle leppe allkirjastasin – käis selle ümber, kas minna kaasa selle vabadust ja jõukust ohustava protsessiga või peatada see. Mõned meist ei ole rahul sellega, et meid tuuakse tagasi tsentraalselt juhitud ning kontrollitud maailma, millest me veidi üle 20 aasta tagasi lahti saime.

Mainides minevikku, võime kindlalt öelda, et meie riigi puhul on üleminek kommunismist vabasse ühiskonda läbi, mis pole mingil juhul väike saavutus. Meist on saanud normaalne – tähendagu see siis mida tahes – Euroopa riik ning selle tulemusena tuleb meil lahendada tavalisi „euroopalikke“ probleeme, mitte üleminekuriigile iseloomulikke probleeme. See paistab olevat siiski mitmes mõttes kahe otsaga asi.

Oma poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku süsteemi järk-järgult Euroopa Ühenduse reeglite ja institutsioonidega kohandades said meile osaks nii tema positiivsed kui ka vähempositiivsed omadused ja iseärasused. Kuigi meie postkommunistlikku ajastut iseloomustab täielik uskumatus valitsuse suutelisusse sekkuda majandusse ning usk majanduse radikaalsesse dereguleerimisse, liberaliseerimisse, erastamisse ning desubsideerimisse, kiitsime heaks – küll teatava vastumeelsuse ning vastuseisuga – jäiga ja demotiveeriva Euroopa majandusliku ja sotsiaalse süsteemi ning oleme täna silmitsi selle probleemidega.

Me saime EL-i liikmeks 2004. aasta maikuus, sest tahtsime osaleda Euroopa integratsiooniprotsessis. Me ei tahtnud jääda kõrvale, nagu olime terve kommunistliku ajajärgu jooksul sunnitud. Siiski, paljude jaoks Euroopas, eriti nende jaoks, kes veetsid suurema osa oma elust väga autoritaarses, rõhuvas ning mittetoimivas kommunistlikus režiimis, on asetleidev demokraatia ja vaba turumajanduse nõrgenemine Euroopa mandril ebameeldiv areng.

Me oleme tunnistajaks järk-järgulisele nihkele liberaliseerimiselt ning barjääride eemaldamiselt massiivsete, kõrgemalt poolt juurutatud reeglistike ja ühtlustamiste suunas; uue ja igilaieneva, ülihelde abirahasüsteemi suunas; uute ja peenemate protektsionismi vormide suunas; ettevõtetele asetatud jätkuvalt kasvavate seaduslike ning regulatsioonikoormuste suunas jne. Kõik see nõrgestab ning kammitseb vabadust, demokraatiat ning demokraatlikku vastutust, rääkimata majanduslikust efektiivsusest, ettevõtlusest ning konkurentsivõimest.

See kõik toob mind äsjase, väga aeglaselt taanduva finants- ja majanduskriisi juurde. See kriis tuli üllatusena enamikule majandusteadlastest, poliitikutest ning avalikkusele. Peaaegu keegi ei oodanud seda. Inimesed uskusid keskpankade ja valitsuste kõikvõimsusesse hoida kontrolli all makromajandust ning mikromajanduslike reeglistike kehtivusse, ratsionaalsusesse ning produktiivsusesse, eriti rahandus- ning pangandussektoris.

See usk osutus ekslikuks. Majandusteadlased on aegamööda hakanud mõistma kriisi algpõhjuseid ning jõudnud järeldusele, et kriisi põhjustas läbikukkumiste jada. Ühe konkreetse ja lihtsa algpõhjuse otsimine oli ekslik strateegia. Makromajanduse poole pealt saab aina selgemaks, et kriisi algupära oli seotud pretsedenditute maailmamajanduslike tasakaalutuste kuhjumisega, koos ebatavaliselt pika madalate intressimäärade perioodiga ning üleküllusliku raha pakkumisega, ning koos laenudega poliitilistel eesmärkidel manipuleerimisega. Eeskätt Ameerika Ühendriikides. Mikromajandusliku poole peal on selge, et olemasolevad osalised ning väga ebatäiuslikud regulatsioonid ei aidanud. Vastupidi, need moonutasid pankade ja teiste finantsasutuste ratsionaalset käitumist ning motiveerisid neid otsima viise neist vabanemiseks, kasutades mitmesuguseid „rahanduslikke innovatsioone“.

Vaja on hoiatada katsete eest taaskord süüdistada turu probleemides turgu kui sellist. Käesolev kriis polnud mitte turu läbikukkumise lõpptulemus või mõni kapitalismi sünnipärane puudujääk. See oli riigi osapoole läbikukkumine, tulenedes häbitutest ambitsioonidest tuimalt sekkuda sellisesse mitmetahulisse süsteemi nagu majandus ja ühiskond. Valitsuse tegevused ning sekkumised põhjustasid, pikendasid ning dramaatiliselt halvendasid kriisi.

Kriis saab varem või hiljem läbi. Kestvam kahju aga jääb. Turumajanduse vastased on suutnud külvata kaugeleulatuvat umbusku selle süsteemi suhtes, kuid seekord mitte vabaturu kapitalismi suhtes, laissez-faire-süsteemi suhtes, Adam Smithi, Friedrich von Hayeki ja Milton Friedmani kapitalismi suhtes, nagu 70-80 aastat tagasi; vaid käesoleva ajastu ülimalt reguleeritud kapitalismi suhtes. Ning see on häiriv.

Väikese ja väga avatud majandusena ei suutnud Tšehhi Vabariik end isoleerida maailmamajanduse silmnähtavast aeglustumisest ning eelkõige meie peamiste majanduslike partnerriikide majanduslangusest. Meie sisemajanduse kogutoodang langes 2009. aastal neli protsenti.

Meil vedas, et meie pangandus ja finantssüsteem polnud enne kriisi üleküllastunud halbadest laenudest, sellest oli ja on endiselt abi. Meil on ka suur eelis oma raha näol. Tšehhi krooni vahetuskurss kõigub; ta pole fikseeritud. Väikeseid avatud majandusi, mis võtsid kasutusele euro või on mitmesuguste jäikade rahanduslike meetmete abi kindlalt seotud euro külge, on käesolev ülemaailmne majanduskriis mõjutanud rohkem.

Minusugused inimesed mõistsid väga varakult, et Euroopa ühisraha idee on väga ohtlik projekt, mis toob endaga kaasa kas suuri majanduslikke probleeme või viib Euroopa ebademokraatliku tsentraliseerituseni. Igaüks võib praegu näha, et eurotsooni projekt pole suutnud tuua neid positiivseid mõjusid, mida sellelt oodati. Seda esitleti ekslikult ja vastutustundetult kui vaieldamatut majanduslikku kasutegurit kõikidele riikidele, kes on nõus ära andma oma „kauaaegsed ja kallihinnalised“ vääringud. Ulatuslikud uuringud, mis avaldati enne Euroopa ühisraha käivitamist, lubasid, et euro aitab kiirendada majanduskasvu, vähendada inflatsiooni, ning rõhutasid eriti, et eurotsooni liikmesmaad saavad kaitstud kõiksugu väliste majanduslike häirete (niinimetatud eksogeensete vapustuste) eest.

On täiesti ilmne, et seda pole juhtunud. Pärast eurotsooni rajamist on tema liikmesriikide majanduskasv varasemate aastakümnetega võrreldes hoopis aeglustunud, laiendades seeläbi kasvutempo lõhet eurotsooni ning teiste suurte majanduspiirkondade vahel – nagu USA ja Hiina, Kagu-Aasia väiksemate majanduste, kuid ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, kes ei ole eurotsooniga liitunud.

Oma esimese kümne aasta jooksul pole eurotsoon viinud oma liikmesriikide majanduste ühtlustumiseni. Eurotsoon, kuhu kuulub 16 Euroopa riiki, ei ole „optimaalse vääringu ala“, nagu määratleb majandusteooria. Säärases olukorras on vältimatu, et sellise ala rajamise ja säilitamise kulud ületavad tema olemasoluga kaasneva kasu.

Minu sõnad „rajamine“ ja „säilitamine“ pole juhuslikult valitud. Enamus majanduskommentaatoreid olid rahul esimese astme (ühisraha ala rajamise) kerguse ning pealtnäha odavusega. See aitas kujundada muljet, et selle projektiga on kõik korras.

Siiski on viimasel aastakümnel eurotsooni riikide majanduslik tulemuslikkus eristuma hakanud ning ühisraha „hullusärgi“ negatiivsed mõjud saanud aina rohkem nähtavaks. Kui valitses „hea ilm“ (majanduslikus mõttes), polnud probleeme märgata. Kui aga saabus kriis (või „halb ilm“), ilmnes ühtsusepuudus väga selgelt. Selles mõttes julgen öelda, et – projektina, mis lubas oma liikmetele märkimisväärset majanduslikku kasu – on eurotsoon läbi kukkunud.

Teine teema on eurotsooni kui institutsiooni võimalik kokkukukkumine, euro hävimine. Sellele küsimusele on minu vastus ei, ta ei kuku kokku. Niivõrd palju on poliitilist kapitali investeeritud tema olemasolu tagamiseks ning tema kui „segu“ rolli, mis peab siduma EL-i teel rahvusülesuse poole, et lähitulevikus eurot kindlasti ei hüljata. Ta jätkab eksistentsi, kuid väga kõrge hinnaga – madala majanduskasvu arvelt.

Nõustun Yuval Leviniga, kes hiljuti teatas, et peame uuesti sõnastama kapitalismi pooltargumendid. Tema arusaama kohaselt on see süsteem sattunud kahe laastava suundumuse tõsise rünnaku alla, milleks on:

– „valitsuste ja suurkorporatsioonide suurenev kokkumäng“ ning

– „hoolekandeühiskond, mis laiendab oma ulatust vaestest kaugemale.“

Nõustun temaga selles osas, et „suurenevad kokkumängud suuräride ning valitsuste vahel ning kasvav keskklassi sotsiaalhoolekandeühiskond väljendavad pikaajalist vastumeelsust turumajanduse suhtes.“ Meie tuginesime Tšehhi Vabariigis kommunismist vabasse ühiskonda, parlamentaarsesse demokraatiasse ja turumajandusse üleminekul radikaalsele liberaliseerimisele, dereguleerimisele, privatiseerimisele ning desubsideerimisele; rõhutamisele, et me oleme „turumeelsed“ ning mitte „ärimeelsed“ ning mul on kurb näha, et see võitlus pole ikka veel lõppenud. Seda võitlust tuleb võidelda ikka ja jälle. Ameerikas, Euroopas, Tšehhi Vabariigis.

 

Inglise keelest tõlkinud Sven Uusrand

Allikas: V. Klausi ametlik kodulehekülg

Link: www.klaus.cz/clanky/2672

911 total views, 1 views today

Kas rumal või topelttark?

Lugege tähelepanelikult läbi allpool toodud anonüümne kommentaar „Tehtud“, mis pärit kommentaariumist 08.07.2010 E24 artiklile: „Eesti majanduslanguselt ELis teisel kohal“. Kompetentne ja vigadeta jutt, vähemalt esmapilgul. Aga nüüd lugege võrdluseks läbi ka temaatiliste artiklite rubriigist Vello Leito artikkel: „Riiklik saladus nr 1“. Ei klapi omavahel kokku need kaks, ehkki mõlemad on sisutäpsed lood. Miks? Sellepärast, et „Tehtud“ jätab arvestamata kõige tähtsama fakti, et valitsus mitte, et ei jätnud reageerimata hädaohusignaalidele, vaid päevast päeva viskas hagu laenutulle valetades rahvale, et majandus kasvab, kuigi oli hästi teadlik, et kasvu polnud, oli vaid laenumulli paisumine.

Võib 100%-se veendumusega väita, et kommentaar on kirjutatud riigiametniku poolt juhtimaks inimeste tähelepanu kõrvale kõige tähtsamast, et valitsus lasi majanduse põhja teadlikult ja tahtlikult, kõrgemalt poolt tulnud käsu täitmise korras. Nii, et anonüüm Tehtud pole mitte loll, vaid topelttark.

 

09.07.2010 07:32

Tehtud : USA-s finantsterroristide poolt organiseeritud globaalkriis muutus Eesti jaoks lausa krahhiks sellepärast,et see magati maha.IMFi ekspertide Anna Maria Gulbe-Volfi ja Bas Beckeri raport kinnitab veelkord fakti,et Balti riikide majandusliku laostamise põhjustas Rootsi pankade kontrollimatu laenubuum.(ÕL 05.06.2010).
Eesti raharinglust peab koordineerima Eesti Panga Seaduse alusel Eesti Pank.Kui oli näha,et Eesti Pank ei taha välispankade kasumiahnet laenurallit pidurdada(kas selle eest ka keegi “füüri” sai,ei ole teada),oleks pidanud jõuliselt sekkuma kõigepealt möödukast sotsiks muutunud tollane rahandusminister Ivari Padar,esitades vastava eelnõu valitsusele.Kahjuks ta seda ei teinud ja ka VALITSUS TERVIKUNA jäi pealtvaatajaks.Selle tulemusel ongi meie majanduslangus ca neli korda sügavam,kui enamuses Euroliidu maades.On ju teada,et näit. Kanadas,Norras ja isegi vaeses Liibüas ei ole mingit majanduskriisi,sest nendes maades hoiti pankade tegevus riikliku kontrolli all.(Rein Taagepera andmed Maalehest).
President ILVES on kiidelnud ,et loeb iga päev USA ajalehti.Miks tema ja ta majandus-rahandusnõunikud ei näinud ette kriisi muutumist globaalseks,oli ta ju asjade kulgemsega iga päev kursis.Kui oli näha,et Eesti Pank ei täida talle EP Seadusega kehtestatud ülesandeid,tulnuks Ilvesel sekkuda – moodustada kriisi ennetamiseks komisjon valitsuse ja erakondade esindajatest.Põhiseaduse pargr. 77 järgi on ju Ilves kõigepealt Eesti riigipea.Järelikult tal peab olema ka sisepoliitilist visiooni.

973 total views, no views today