Ideoloogilise õõnestamise alustõdedest

Endise KGB ametniku prohvetlikud ennustused

yuricubanologybiweekly1

Endise KGB ametniku Juri Bezmenovi 1985. aastal välja antud videointervjuu pealkirjaga “Minu tööks oli pettus” kirjeldab väga detailselt protsessi, mida ta nimetab ideoloogiliseks õõnestamiseks. Huvitaval kombel on suur osa tema 29 aastat tagasi välja öeldud teesidest osutunud prohvetlikuks.

Juri Bezmenov sündis 1939. aastal Nõukogude Liidus kõrgema sõjaväeametniku peres ja üsna varsti pärast kooli lõpetamist värvati ta KGB ridadesse. 1970. aastal põgenes Bezmenov Kanadasse ning sai tuntuks USA poliitika pooldaja ja kommunismi vastasena.

Youtube’i klipis, mis näitab osa eelnimetatud dokumentaalist, kirjeldab Bezmenov ideoloogilise õõnestamise protsessi järgmiselt.

Ideoloogiline õõnestamine ehk psühholoogiline sõda on protsess, mis on avalik ja kõigile nähtav. See tähendab iga ameeriklase reaalsustaju muutmist sellisel määral, et hoolimata info küllusest ei suuda mitte keegi tulla mõistlikele järeldustele, mis oleks nende lähedaste, kogukonna ja kodumaa kaitsmise huvides.

Selle ajupesuprotsessi võib jagada nelja etappi

1. Demoraliseerimine on kõige pikem faas, võttes aega 15–20 aastat. See on aeg, mis kulub ühel põlvkonnal noortel haridustee läbimiseks. Neid programmeeritakse mõtlema ja reageerima teatud stiimulitele kindlal moel. See protsess on täielik ja pöördumatu ning selle tulemuseks on põlvkond inimesi, kes ei suuda adekvaatselt hinnata nende ees olevat realistlikku informatsiooni. Kui see protsess on läbitud, siis ainuke viis seda ümber pöörata on järgmise 15–20 aasta jooksul koolitada peale uus põlvkond teisiti mõtlevaid inimesi, mis on aga keeruline, sest esimene põlvkond on selleks ajaks jõupositsioonidel valitsuses, jõustruktuurides, äris, massimeedias ja haridussüsteemis. Tõese info levitamisel ei ole enam tähtsust. Demoraliseeritud isik ei oska infot adekvaatselt hinnata, faktidel ei ole enam tähendust.

2. Järgmine samm on rahvuse destabiliseerimine. See võtab aega ainult 2–5 aastat. Olulised osad destabiliseerimises on majandus, välissuhted ning kaitse.

3. Kolmas samm on kriis. Kesk-Ameerika näitel võib maa viimine täielikku kriisiolukorda võtta aega kõigest kuus nädalat. Kriisiolukorras toimub vägivaldne võimuvahetus riigi struktuuris ja majanduses.

4. Viimane samm on normaliseerumine, mis on küüniline Nõukogude Liidu propagandast pärit termin. See võeti kasutusele siis, kui Vene tankid sisenesid 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse ning seltsimees Brežnev kommenteeris, et olukord Tšehhoslovakkia vennasriigis on normaliseerunud.

Bezmenov räägib, et see juhtub ka USA-s, kui rahvas lubab viia maa kriisi, uskudes valitsuse lubadusi maapealse paradiisi kohta. Kui valitsusel lastakse destabiliseerida majandus, muuta vabaturu kontseptsiooni ning luua Suure Venna valitsus eesotsas heasoovliku diktaatoriga, kes annab palju lubadusi, mille täitmisest ei hoolita. Nad loovad illusiooni, et olukord on kontrolli all. Ameerikas koolitatakse tervet põlvkonda inimesi, kes arvavad, et nad elavad rahuajal. Aga nad eksivad, USA elab välja kuulutamata totaalse sõja olukorras. Ja seda sõda ei ole algatanud välisvaenlane, vaid ülemaailmne kommunistlik süsteem.

Oma intervjuus pakub Bezmenov olukorrale ka lahenduse. Ta leiab, et selleks on oluline pöörata tähelepanu kahele aspektile – tuleb tekitada tugev rahvuslik püüd harida inimesi tõelise patriotismi osas ning selgitada neile sotsialistliku-kommunistliku ühiskonna ning Suure Venna valitsuse ohtudest. Kui inimesed ei mõista neid ohtusid, siis kaovad järk-järgult kõik üksikisiku vabadused. Ning teise sammuna tuleks rahval sundida oma valitsust, et too lõpetaks igasuguse kommunistliku režiimi toetamise mis tahes moel, et see ei saaks jätkata vaba maailma hävitamist. Valitsus ei tohiks osutada sellisele režiimile mitte mingisugust poliitilist, majanduslikku ega tehnoloogilist tuge.

Intervjuu on tehtud 29 aastat tagasi, kuid hoolimata sellest, et vahepeal on Nõukogude Liit lagunenud, võib sellest leida üllatavaid paralleele paljude maailma maade tänapäevase poliitilis-majandusliku olukorra kohta.

______________________________

Allikas: www.Telegram.ee

Postitas EIP teabetoimkond

1,144 total views, 3 views today

Jüri Kuke elust ja tegevusest

Täna 70 aastat tagasi sündis Pärnus keemik Jüri Kukk. Sündinud vahetult enne Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal, poliitvangistuses kõige sügavamal nn stagnatsiooniajal kõigest 40-aastasena hukkunud Jüri Kukest sai rahvusvaheliselt üks tuntumaid eestlasest inimõigluslasi, kommunismivange ja märtreid.

Koos vanematega elas Jüri Kukk aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus ta isa oli kohaliku kooli direktor, ema samas õpetaja, Jüri aga õpilane. Hiljem töötas Jüri Kukk dotsendina Tartu Riikliku Ülikooli anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastail 1969-1971 oli aspirantuuris, 25. X 1972 kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai Jüri Kukk 6. märtsil 1973. Prantsusmaa ja N Liidu teadusvahetuse raames viibis NLKP liige Jüri Kukk aastatel 1975-1976 teadustööl Prantsusmaal Bellevues.

1970. aastate lõpus pühendus Kukk võitlusele sovetiokupatsiooni vastu, seda Eesti Vabariigi taastamise nimel. Rahvusliku meelsuse ja tegevuse, NLKP-le seljapööramise, kommunistliku poliitkasvatuse ignoreerimise pärast (selle asemel Prantsusmaa viibimise muljetest avameelselt rääkides) vallandati Kukk 22. juunil 1979 tema kauaaegselt erialaselt töökohalt Tartus.

Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna nõukogu otsus, mille tegemise juures Kukk ise viibis, esinedes ka sõnavõtuga, oli üllatavalt üksmeelne: hääletanutest ainult üks julges jääda erapooletuks (Kukk ise hääletamisel ei osalenud). Teadlase tagakiusamisele ja vangistamisele aitasid kaasa mitmed keemikutest kolleegid, isegi mõni tolleaegne üliõpilane, andes Riikliku Julgeoleku Komiteele (KGB) ja Eesti NSV Prokuratuurile meelepäraseid seletuskirju ja tunnistusi. Sisult olid need okupatsioonivõimu toetavad ja Kuke suhtes laimavad, kuna neis mõisteti hukka Kuke eestimeelne tegevus (kõnealuste dokumentide originaalid ja koopiad on praegugi arhiivides).

Vastupanuliikumises osalemise eest, eelkõige aga oma kolleegide režiimitruude avalduste tõttu arreteeris KGB Tartu osakond (eesotsas TRÜ õigusteaduskonna kasvandiku Anti Taluriga) eelnevalt töökohast juba ilma jäetud Jüri Kuke 13. märtsil 1980.

Erilist repressiivset entusiasmi Jüri Kuke vaenamisel ilmutas Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade vanemuurija (samuti TRÜ kasvandik) Erich Vallimäe. Seesama Vallimäe, kes peale Jüri Kuke ja Mart Nikluse osales ka tehnikadoktor Johannes Hindi, professor Ain Aitsami jt praegusel ajal rehabiliteeritud isikute tagakiusamisel, keda on nimetatud justiitsgangsteriks, kuid kes kõigele vaatamata sai tegutseda ka Eesti Vabariigis juristina edasi.

Jaanuari algul 1981 korraldati Tallinnas Eesti NSV Ülemkohtus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle justiitsarveteõiendus. Kuigi kohtupidamine ametlikult polnud kuulutatud kinniseks, ei võimaldatud neli päeva kestnud kohtulavastusel kohalviibijatena osaleda ei kohtualuste võitluskaaslastel ega ka sõpradel, ettekäändeks: “Vabu kohti pole” (Venemaa tolleaegsete kommete kohaselt täideti seesugustel protsessidel istekohad kohtusaalis KGB-lasiga). Kuna nn kriminaalasi oli loodud kunstlikult, kohtupidamisel polnud õigusemõistmisega midagi ühist ning kohtuotsus sovetlike traditsioonide kohaselt juba ette ära otsustatud, protestisid Jüri Kukk ja Mart Niklus justiitsmõnitamise vastu juba nädalaid tagasi alustatud näljastreigiga, ühtlasi pidades endale alandavaks kommunistlikus õigusemõistmise paroodias kaasamängimist.

Mõlemad süüdistatavad keeldusid kohtuistungil kaasa löömast. Nad ei vastanud seal ka ühelegi esitatud küsimusele, kuna viibisid justiitskurjategijate vastu hädakaitse seisundis ning muidugi polnud mõtet kohtufarsi õnnestumisele ise veel kaasa aidata. Kaitsjad nõudsid kohtualuste õigeksmõistmist.

Kohtu eesistujaks oli juba Stalini aegadest alates ametis olnud kohtunik Asta Tooming. Süüdistajaks oli kohtunikust poole noorem, ent seda südikam prokurör Siim Kirsipuu. Jüri Kukk mõisteti süüdi, ignoreerides kohtualuse eluohtlikku seisundit ja arvukaid rahvusvahelisi (näiteks Prantsusmaa keemikute) proteste. Talle määrati karistuseks kaks aastat vabadusekaotust üldrežiimiga parandusliku töö koloonias. Mart Niklusele mõisteti 10+5 aastat.

Okupatsiooniaja ühest tuntumast kohtulavastusest üllitas Eestimaa Kommunistliku Partei agitprop neljalauselise pressiteate, milles öeldakse, et Nõukogude-vastase tegevuse eest on süüdi mõistetud Mart Niklus ja Jüri Kukk (V Sepp “Kohtusaalist” Rahva Hääl, 13. jaanuar 1981).

Kohtuprotsess Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle leidis ülemaailmset vastukaja. Juba selle toimumise ajal kirjutasid poliitilisest arveteõiendusest Eestis Lääne mitu suurlehte, näiteks Prantsuse Le Monde (6. I 1981) ja Saksa FV Die Welt (7. I 1981). Protsessi järel kajastasid Jüri Kuke ja Mart Nikluse kohtueelset vaenamist, kohtuotsust ja nende edasist saatust näiteks Briti ajaleht The Observer (11. I 1981), samuti Eesti Päevaleht (Stockholm), rääkimata rahvusvahelise ringhäälingu päevauudiste-saadetes nii eesti kui ka paljudes teistes keeltes (sh USA Kongressi poolt rahastatud Vabadusraadio—Raadio Vaba Euroopa Münchenis).

Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vene Föderatsiooni Vologda linna tapivanglas. Põhjuseks peetakse protestinäljastreiki pidanud, eluohtlikus seisundis viibinud meelsusvangi ebainimlikku kohtlemist, lämbumist või lämmatamist tõenäoliselt ebaprofessionaalse kunstliku toitmise tagajärjel. Hukkunu lesk Silvi Kukk, võitluskaaslased Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto ja Rünno Vissak matsid Jüri Kuke 30. märtsi 1981 Vologda kalmistule. Kuni karistusaja möödumiseni ei lubatud sealt lahkunu põrmu kodumaale tuua.

“Oluline on täheldada, et võib surra füüsilise isikuna, aga võita sümbolina. Ka Jüri Kukk saab lõpuks siiski võidu. Vägivallaga kooshoitud liidud lendavad lõpuks ikkagi lõhki, andes võimaluse tärgata suuremal sotsiaalsel õigusel, nii et ühe partei eliidil ei ole enam oma poed ja privileegid. Ja sõprus rahvaste vahel saab alata alles siis, kui üks neist ei istu enam väiksemate naabrite turjal. Elame pärast Kukke ja enne koitu,” kirjutas Rein Taagepera koguteoses “Mart Niklus. Jüri Kukk: kaks kes ei alistunud” (Stockholm, 1983, lk. 163)

Kuke jt vastupanuliikumisest osavõtnute sõnum vabale maailmale oli, et mitte kõik baltlased pole, vaatamata kümnetele okupatsiooniaastatele Eestis, Lätis ja Leedus, N Liidu ülemvõimuga Baltikumis leppinud ega ka lepi sellega kunagi.

Sügisel 1989 korraldas Tartu Ülikool Jüri Kuke säilmete transpordi Vologdast Eestisse. Sama aasta novembris sängitasid Tartu Ülikool, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, teisisõnu Jüri Kuke mälestuse austajad tema põrmu Kursi kalmistule. Matusetseremoonial Kursi kirikus palus tollane TÜ rektor Jüri Kärner (kes Jüri Kuke tagakiusamises osalenud pole) Jüri Kuke sarga juures Tartu Ülikooli nimel andestust tema represseerimisele kaasaaitamise pärast sellesama ülikooli paljude õppejõudude ja üliõpilaste poolt.

Eesti ajaloos pretsedenditu justiitsmõrva esimesel aastapäeval 27. märtsil 1982 tegi Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Vabadusraadio eesti saates ettepaneku hakata Eestis igal aastal 27. märtsi tähistama Langenud Vabadusvõitleja Päevana. Nimetatud päevale pühendatud iga-aastaseid aulakonverentse on Tartu Ülikoolis korraldatud alates 27. märtsist 1997. Konverentsidel on ettekannetega osalenud teadlasi, üliõpilasi, ajakirjanikke, endiseid poliitvange jt nii kodu- kui ka välismaalt (Moskvast, Peterburist, Permist, Stockholmist, Göteborgist, Torontost jm). Iga kord on Tartusse saatnud oma ettekande teksti ka Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamise mõtte algataja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar Pariisist. Viimase vahendusel oleme aulakonverentsil teada saanud ka Bellevue-aegsete kolleegide mälestusi Jüri Kukest. Konverentsi avab tavaliselt kas Tartu Ülikooli rektor (Peeter Tulviste, Jaak Aaviksoo, Tõnu Lehtsaar) või rektoraadi esindaja (Birute Klaas, Kristjan Haller). 2001. aastal avati Tartu Ülikooli keemiahoone esimese korruse fuajees Jüri Kukele mälestustahvel, milleks raha eraldas Tartu linn eesotsas keemikuks õppinud tolleaegse linnapea Andrus Ansipiga.

Sündmusi Jüri Kuke mälestuseks on aja jooksul toimunud ka mujal, kus teda meeles peetakse ja hinnatakse, näiteks Hallistes (Jüri Kuke okupatsiooniajast pärinev sümboolne hauakivi kohalikul kalmistul), Kursis (aastaid pärast ümbermatmist on seal olnud mälestusüritusi nii kirikus kui ka surnuaial) ja Mõisakülas (Jüri Kuke kunagine kodukant).Juba ligi 20 aastat tagasi korraldas Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Kuke sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverentse Tallinnas ja Tartus.

Ajakirjas Looming on professor Rein Vihalemm avaldanud mälestusi Jüri Kukest kui oma kursusekaaslasest. Artikleid viimase kohta on ilmunud ka Kodu- ja Välis-Eesti muus perioodikas, näiteks ajalehtedes Postimees, Universitas Tartuensis, Eesti Põllumajandusülikool, Vaba Eesti Sõna, ajakirjades Vikerkaar, Eesti Loodus, Luup jm. Nüüd on Jüri Kuke nimi jõudnud ka Eesti teadlaste biograafilisse leksikoni. Rahvusvaheline Tähenimistu (International Star Registry, USA) omistas 1. juulil 1990 ühele tähele Draakoni tähtkujus Jüri Kuke nime.

Allikas: Hereditas/SI portaal

774 total views, 2 views today

Langevarjur kartuleid ei luba

 

Olen üks nendest, kes pole kordagi käinud mingi tähtsa objekti avamisel linti lõikamas ja Tallinnas polnud käimasoleva valimiskampaania ajal üles riputatud ühtegi valimisreklaami minu näopildiga. Olen niisama vana (77 aastat), kui oli esimene USA astronaut John Glenn siis, kui ta tegi oma teise kosmoselennu. Hariduselt olen insener-elektrik. Lõpetasin TPI kiitusega 1959. aastal. Alates kolmandast kursusest käisin poole kohaga tööl (matemaatikaõpetaja Vabariiklikus Kaugõppekeskkoolis). Keskkoolis hakkasin tegelema langevarjuspordiga. Tol ajal pidas nii mõnigi inimene langevarjuga hüppamist enamvähem samaväärseks enesetapukatsega ja mõni peab praegugi. Üks õpetaja oli kunagi öelnud ühe paralleelklassi tüdruku emale minu kohta: “Muidu korralikust perekonnast, aga hüppab langevarjuga”. Eesti esivõistlustel tulin üks kord teisele, üks kord kolmandale kohale. Ühe suve lendasin purilennukil ja vahel võtsin viina kah. Olen isamaalane ja olen seisukohal, et üksnes taime- ja loomaliikide säilitamisest on vähe, tuleb säilitada ka erinevaid rahvaid nende keele, kultuuri ja mõttelaadiga. Olen isamaalise erakonna Põllumeeste Kogu liige. Ma pole selle erakonna liikmeks ise astunud; astusin erakonda Eesti Kodu, mis hiljem ühines Põllumeeste Koguga.

Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele, pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud rahvastevahelist koostööd. Müüdi ksenofoobiast ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada, et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga üksmeelsed.

1969. aastal koostasid Artem Juskevitð ja Sergei Soldatov Tallinnas põrandaaluse Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise (lüh. NLDL) programmi. Seda programmi kandis Vabadusraadio ette kaheksateistkümnes keeles. Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni – Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon varsti avastada ja likvideerida. NLDL-i eeskujul algatas Arvo Varato Eesti Rahvusrinde (lüh. ERR) loomise ja tegi oma koolivennale Kalju Mätikule ettepaneku koostada ERR-i programm. Programmi lõplik variant võeti vastu kolmekesi, kolmandaks oli A. Juskevitð. Hiljem loodi A. Juskevitði ja Mati Kiirendi algatusel Eesti Demokraatlik Liikumine. Kõik mitte-eestlastest teisitimõtlejad, kellega mul oli kokkupuuteid põrandaaluse tegevuse ajal (kaks venelast ja üks ukrainlane), oskasid eesti keelt ja tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Olles kord Juskevitði pool, kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime. Küsisin Juskevitðilt, et kes see on. Tema seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.

1972. aastal hakati koostama ÜRO Peaassambleele adresseeritud memorandumit, milles nõuti Eesti iseseisvuse taastamist.. Lõpliku teksti koostas Tunne Kelam. 1974. aastal jõudis memorandumi tekst Lääne avalikkuse ette.

 

Ehkki ÜRO sellele ei reageerinud, ja seda oligi arvata, äratas see dokument muus maailmas küllaltki suurt tähelepanu ja aitas olulisel määral ergutada väliseestlaste võitlusvaimu. Agu Kriisa oma raamatus “Okupeeritud Eesti – nii nagu ta on” (Stockholm, 1984) kirjutas “Eestlased läänes tundsid suurt puudust, et polnud kontakte rahvuslikult mõtlevate inimestega Eestis. Selles osas toimus põhiline muudang a.1974/1975, kui maailma avalikkusele sai teatavaks Eestis koostatud põrandaalune apell ÜRO-le. Lääne ajakirjandus hakkas näitama kasvavat huvi Eesti küsimuse vastu. /…/ Maailma ajakirjandus on viimase kümne aasta jooksul pühendanud mitukümmend korda rohkem leheruumi Eesti heaks, kui seda tehti esimese kolmekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda. Selle üle on eestlased nii vabas maailmas kui okupeeritud Eestis ülimalt tänulikud”.

 

KGB asus tegutsema – 13. detsembril arreteeriti neli põrandaluse tegevuse aktivisti. Kalju Mätiku elukohast leiti 14 tundi kestnud läbiotsimise käigus muu hulgas ka üks memorandumi eksemplar. 1974. aasta oktoobris ENSV Ülemkohtus toimunud kohtuprotsessil saadeti K. Mätik ja S. Soldatov kuueks, A. Juskevitð ja M. Kiirend viieks aastaks GULAGi. Meie mõttekaaslased Moskvas ja Leningradis, kellega meil oli tihe koostöö, olid varem kinni kukkunud, aga meid nad välja ei andnud.

1979. aastal koostati Balti Apell, millele kirjutas alla 45 baltlast. Sellele dokumendile tuginedes võttis Euroopa Nõukogu 1983. aastal vastu resolutsiooni saata Balti riikide küsimus ÜRO dekoloniseerimise komisjonile. Ja mida tegid sel ajal meie praegused kõige sini-must-valgemad ekskommunistid? Kui me tõesti laulsime endid vabaks, miks nad siis varem laulma ei hakanud?

Oleks juba aeg mõelda selle peale, miks Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud Venemaal on rahva põhimassi elatustase tunduvalt madalam kui kaotajate poolel olnud Saksamaal, Jaapanis ja Soomes. Ikka sellepärast, et riigi eesotsas on palju aferiste, kes kunagi varjasid oma õiget nägu kompartei liikmepiletiga ja siis, kui selgus, et see liikmepilet enam privileege ei anna, lahkusid oma parteist nagu rotid uppuvalt laevalt. Palju on süüdistatud Stalinit, Hitlerit ja mitmeid teisi, kuid nad polnud ainsad kurjategijad. Kujutame ette ruutu küljepikkusega 10 meetrit. Selles on sada ruutmeetrit ehk sada miljonit ruutmillimeetrit, see tähendab umbes sama palju, kui NSVLis oli enne sõda täiskasvanud elanikke. Stalinit kujutab üks ruutmillimeeter. Lisage sinna veel Poliitbüroo, ja mõelge selle peale, mida need oleks suutnud ära teha, kui poleks olnud põhimõttelagedaid kaasajooksikuid. Sergei Soldatov kirjutas (põrandaaluses ajakirjas “Lutð Svobodõ”) poliitilise terrori kohta NSV Liidus järgmist: “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes seda kõike pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada”.

Miks Tallinnas nii palju kaevatakse?

Nõukogude ajal otsiti Kalevipoja parteipiletit, nüüd peidetakse “endiste” parteipileteid. Ahju visata ju ei või, sest kui “kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof” läbi saab ja NSVL saab taastatud, siis läheb ju vana parteipiletit tarvis. Et saaks isikuandmetesse (mis siis pole enam delikaatsed, nagu praegu) kirjutada: NLKP liige … aastast.

Meie riigi eesotsas on kahetsusväärselt palju endisi okupatsioonivõimu kaasajooksikuid. Mul pole midagi ausa inimese vastu, kelle maailmavaade on minu omast erinev. Maailmavaade võib aja jooksul muutuda, kui inimese teadmised laienevad ja ta ise edasi areneb. Nii muutusid mõned inimesed, kes kunagi olid uskunud kommunismiideesse, selle vastasteks, kui nende silmaring oli laienenud, näiteks Johannes Hint ja Jüri Kukk. Ei saa aga usaldada aferiste, kes juhinduvad põhimõttest “kustpoolt tuul, sealtpoolt meel”. Mõelge selle peale, kui palju oli komparteil liikmeid siis, kui tal oli võimumonopol, ja kui vähe neid jäi järele.

Ma ei saa teile anda ei puid ega kartuleid, sest mul pole neid. Kartuleid on aga varemgi lubatud. Nõukogude aja lõpul ei lastud poliitvange enam otse laagrist välja, vaid toodi “Stolõpiniga” (spetsiaalse vangivaguniga) kodulinna tagasi. Mul oli GULAG-ist tagasi sõites vahepeatus Jaroslavli vanglas. Üks kohalik ülemus pidas vangla raadiosõlme kaudu vangidele kõnet, kus ta muu hulgas ütles: “Nendele, kes talveks kavatsevad meile jääda, võin ma öelda, et kapsa ja kartuliga me oleme paremini varustatud kui Jaroslavli ja teiste linnade elanikkond.” Selgituseks niipalju, et väikese karistusaja saanud inimesed võisid soovi korral jääda vanglasse majapidamistöödele.

Aga ma luban, et jään truuks oma põhimõtetele, julgen välja öelda tõtt ja tegutsen ka edaspidi Eesti huvides. Tõde aga kardavad kompartei kaasajooksikud nagu vanakurat välku. Nõukogudevastast agitatsiooni ja propagandat (ENSV KrK §68) loeti raskemaks kuriteoks kui tapmist või röövimist.

Mul pole mingit detailset plaani, mida ette võtta siis, kui mind peaks valitama. Ei ole ju mõtet karunahka enne metsaminekut jagama hakata, kui pole isegi teada, kas metsas karu üldse ongi.

 

Kalju Mätik,

kandidaat nr. 812,

valimisliidu „Alternatiiv“ teine number Haaberstis

www.alternatiiv.org

 

640 total views, 2 views today

Kirjandusklassik Hemingway oli KGB agent

 

Maailmakuulus 20. sajandi ameerika kirjanik Ernest Hemingway (21.VII 1899 – 2.VII 1961) oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent, teatas 13. juulil 2009 Slovakkia uudisteagentuur SITA.

Hemingway agendimineviku kohta esitab veenvaid tõendeid kolm ajaloolast oma hiljuti ilmunud raamatus “Spioonid: KGB tõus ja langus Ameerikas” (inglise k. Spies: The Rise and Fall of the KGB in America). Kõnealuse raamatu kohta 9. juulil 2009 arvustuse avaldanud nimekas Briti päevaleht “The Guardian” mainib, et Hemingway koostööst KGB-ga annavad tunnistust Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse sellealased dokumendid.

Hemingway toimiku kohaselt oli kirjaniku agendinimeks Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le (toonase nimega: NKVD-le) ise. “Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata,” öeldakse Hemingway toimikus.

KGB arhiivist avastas Hemingway toimiku endine julgeolekuohvitser, praegune ajaloolane Aleksandr Vassiljev, kes on üks KGB tegevusest USA-s pajatava raamatu autoritest.

Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina-reisi. 1940-ndate lõpul teatasid nõukogulased aga, et ei vaja ta teeneid enam. “Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni,” põhjendatakse kirjaniku toimikus koostöö lõpetamist.

Oma tuntuima teose, 1950. aastal ilmunud romaani “Vanamees ja meri” (inglise k. The Old Man and the Sea) eest sai Hemingway nii parimale kirjanikule kui ka parimale ajakirjanikule antava auhinna: vastavalt Nobeli kirjandusauhinna (1954. a.) ja Pulitzeri auhinna (1953. a.).

Kõik Hemingway olulisemad teosed on ilmunud ka eesti keeles.

Tõnu Kalvet

Allikad: SITA, “Guardian”

784 total views, 3 views today