(:)kivisildnik | (:)kas savisaar või anaalsed intellektuaalid?

Kesk

Keskerakonna suur sabat tõi Miljoni Vaese Maa ullikesed ja intellektuaalid maa peale tagasi. Ei mingit intellektuaalset Kadri Musta, mitte kõige vähematki tsiviliseerumisprotsessi, ei mingit anaalset progressi. Mitte et oleks vaja tsiviliseerida või et intellektuaalid oleksid lahedad. Kui intellektuaalid oleksid midagi väärt, siis valitseksid nad riiki, nagu juhtus ennemuistsel aal Biafras.

Aafrikas oli kunagi üks riik, mida valitsesid teadlased ja kirjanikud, riigi nimi oli Biafra. Enam seda riiki ei ole – uputati verre. Loomariik sõitis üle. Keda huvitab, loeb Vonneguti reportaaži või kuulab punkar Jello Biafra loomingut. Ärgem unustagem, et eesti kõige intellektuaalsem valitsus oli Vares Barbaruse verine režiim.

Pipi vanaisa ja lillaroosad

Kuidas võib mõni terve mõistusega isik loota, et Keskerakonnast, mille valijad on erinevate põlvkondade putinoidid ja äranäljutatud proletariaat, kujuneb ime läbi homoseksuaalide-intellektuaalide murdmatu liit kodanik Musta kooselumeelsel juhtimisel. Totrus. Nii putinoidid kui proletariaat topiksid selle teie Musta kongi, kui vähegi saaksid.

Muide, Mart Laar on ka intellektuaal, kas sellest on teile veel vähe? Tahaks veel rohkem kartulikoori süüa, eks ole. Miljoni Vaese Maa lapsed on ju veel erastamata, ärge seda unustage, viige üks asigi oma loogilise lõpuni. Mart Laar luges Friedmani raamatut, islamiterroristid loevad koraani, mõlemad intellektuaalsed praktikad on jälgid.

Vaistlikult meie ühiskonna põhimass muidugi hoiab intellektuaalidest ja raamatutest eemale. Laar oma kõnedefektiga muidugi pettis ära, täpselt sama asi on päästnud väga austatud residendihärra naha. Halb keeleoskus või kõnepuue aitab intellektuaalset siseilma varjata, see lihtsalt ei tule välja. Kadri Mustal pole aga mingit nähtavat ihuviga küljes, seega pole tal vähimatki lootust leida sooja nurgakest halli massi südame päikesepoolses toas. Välistatud.

Lugeja võib ju nüüd püsti karata ja kisendada, et mida sa prillidega intlikoer inised, ise kirjutad veel raamatuid, oled samasugune värdjas nagu Laar, Must, Trotski, Ilves või Bin Laden. Mis mul on enda kaitseks öelda, erinevalt Stig Rästast mu raamatuid vähemalt ei loeta.

Puht vormitunnuste järgi ma ei olegi intellektuaal vaid katoliiklik-puutinlik nats (teose „Poeem Puutinile” autor, Argo 2004, Tallinn), sest ma olen anaalseaduse vastu, Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt, massiimmigratsiooni vastu, globaliseerumise vastu, ma ei jaga kominterni ega ajatollade terroristlikke ideid ega poolda finantsoligarhia omavoli ega masside vaesumise ja loomastumise poliitikat. Mis intellektuaal nüüd mina, olgem ikka terminites täpsed. Ma pole isegi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest lahti öelnud ega kavatsegi seda teha.

Keskerakond on küllalt täpne ühiskonna mudel, haige ühiskonna mudel mõistagi, ta koosneb suures osas heidikutest ja integreerimata okupatsioonijääkidest. Loomulikult on selles kaoses ka mõned intellektuaalid. Ja mis siis? Eelmise okupatsiooni surmalaagrid olid intellektuaale täis, mis sellest muutus? Ainult puude langetamise kiirus kukkus, kulakud tegid seda kiiremini.

Isegi kui ma oleksin intellektuaal, siis ma häbeneksin seda. Mul ei ole tõesti mitte midagi ühist kodanike Lobajakate ja Paristega. Seda iiveldama ajavat loetelu ei taha jätkata, kellelgi võib olla söögiaeg.

Savisaar ei ole kindlasti ingel. Pigem meenutab ta Pipi vanaisa, kes teatavasti oli üks tige vanamees, kes ennast eales tagasi ei hoidnud, kui oli vaja oma vaenlastele puujalaga lagipähe koputada. Aga kellele Miljoni Vaese Maal siis nii väga loota on?

Pipi vanaisa ja hambutute intellektuaalide vahel on teatav vahe – inin ei ole argument, aga puujalg on argument. Kahest halvast valikust tegi Keskerakonna lihtne valija parema valiku, seega on veel lootust. Kui haige ühiskonna mudelil veel pupill reageerib valgusele, siis pole kõik lootusetult kadunud.

Tervislik vaimne dieet

Kuigi masside ja lillaroosade intellektuaalide vahel valitseb kuristik, siis veelgi suurem kuristik haigutab lillaroosade intlite ja katoliiklike intlite vahel. Katoliiklikud intellektuaalid asetatakse meil ühiskondlikus hierarhias islami pealõikajatest allapoole. Me oleme ju luterliku riigikiriku, luterliku töömoraali ja luterliku silmakirjalikkuse traditsiooni täisväärtuslikud edasikandjad.

Luterlus on alati ja algusest peale olnud riigikirik, millel pole masside hulgas toetust –

mingi haige idee, mida on amoraalsete võimurite toore jõuga ellu viidud. Selles mõttes on tänane lillaroosa intellektualism luterliku vaimsuse jätk, siiski selle vahega, et Lutheril olid isiklikud originaalsed ideed, aga Lobjakas on omaks võtnud laialt levinud kinnisideed.

Katoliikus on aga alati olnud võimuritega opositsioonis, olgu põhjused siis millised tahes. Katoliiklikud intellektuaalid on ajanud oma rida ja sülitanud aparaaditöötajatele ja muudele töllakatele. Katoliiklikest ideedest ma ei räägi, aga katoliiklik eluviis ja meetod on lahedad. Selles mõttes olen ma ise kindlasti rohkem katoliiklane kui limukas.

Luterlus on järjekindel selgrootus. Meenub Enn Tarto jutt sellest, kuidas eelmise okupatsiooni ajal kõigil poliitilistel protsessidel luteri papid tegid koostööd võimudega. Üks närakas andis koguni valetunnistuse, mille alusel Enn oleks võidud surma mõista. Tänased poliitilised protsessid on sama ebameeldivad, pappide asemel vannuvad valet aga ajakirjanikud, arvamusliidrid ja ei tea kust välja karanud IT-tolgused.

Aga ka kõige raskematel aegadel on meil olnud ketserlikke intellektuaale, kes pole luterliku limaajamise ja lipitsemisega kaasa läinud – meenuvad Masing, Alliksaar, Runnel, Alver ja Klassikaraadio. Neid on vähe, aga ma olen nende üle uhke. Soovitan kõigil leida tänased ketserid ja kogu muud solki järjekindlalt vältida. Mustus ei tee ajule head, ka vaimne dieet peab olema tervislik.

Vana võitleja on oma puujalaga endiselt rooliratta taga nagu piraadipealik ja võtame teda kui Kihnu Jõnni või Rummu Jüri. Kui meil ei ole inimlikku süsteemi, siis olgu vähemalt selle õuduse vastaseid. Olgu neid palju ja olgu nad ära proovitud, tuntud masuurikas on hea investeering, intlite peale ei või kunagi kindel olla.

Aga kuna au ja väärikuse kaotanud ning tervest mõistusest vabastatud intellektuaale on kõik aiaääred täis, siis vaadakem neid kui kloune nagu brežnevistlikke pioneerijuhte, stalinistlikke politrukke või kunagisi Rahva Hääle kolumniste, kes kiitsid kolhoosikorra ja küüditamise eeliseid ning muud paska. Ega need tänased lillaroosad ei ole esimesed molluskid. Las edgarid ja lobjakad purelevad omavahel, mulle see sobib. Miljoni Vaese Maa saab korraks kergemalt hingata.

 

Õhtuleht, 4. detsember 2015
http://www.ohtuleht.ee/707132/-kivisildnik-kas-savisaar-voi-anaalsed-intellektuaalid

708 total views, 3 views today

Tõnis Bleive: Kippadi-kappadi Keskerakonda

Peale valimisi olen märganud üht huvitavat arengut, nimelt, vaesele väiksele tagakiusatud keskparteile on ilmunud välja uued kaitseinglid – hoopis üllatavast suunast.

See suund on euroskepsise mädasoo, kust vaatavad välja meie vanad tuttavad Helmed, Poolamets, neile lisanduvad “protestijad” nagu Kunnas, Tarand, Roosimägi. Just-just, hea lugeja: see on ju Mõtte Vaba Klubi Tallinna TV-st!

Ei olnud sugugi ammu, kui Martin Helme kogus, vist Keit Pentuse toel, aukartustäratava hulga Tallinna linnapea vastaseid allkirju. Mart Helme omakorda keerutas väsimatult vene hirmu prõgisevat plaati, kus Keskerakonna kollistamine oluliseks koostisosaks oli. Nüüd lubas meer Helmed koos seltsimeestega ihutelevisiooni ja need näivad seal end igati õdusalt tundvat. Teatava ajavahemiku tagant lisab noorem Helme sellekevadise moe järgi rihitud kirjutisi Õhtulehes. Enam ei olevat Keskerakond halvem – reeturlikum, valelikum, jõhkram -, kui RefIrl ja sots-demmid. Vanasti nimetas Helme KE esimeest vanakurjaks tõsimeelselt, nüüd aga märgatava pilkega. Helme annab lausa mõista, kohati väljendab otsesõnu, et KE on isegi parem meie “valgetest jõududest”.

Kes on viimase 20 aasta jooksul kuulnud mõne võõrvõimu pooldaja, kelleks ka eurorahvuslane Helme alati on olnud, suust, et kallak itta (ehk KE kuvand) pole kordades ja kordades, kõikeõigustavalt kohutavam kallakust läände? Lihtsamalt väljendudes: viimased 20 aastat on lääne ees ükskõik kui alandlikult kummardamine olnud õigustatud väitega, et muidu ju SRÜ… Keskerakonna (lahkel kaas)abil on ähvardus alati välja mängitud.

PööreKevadel 2011 suur muutus, kannapööre IRL-i mustsärklaste poolt. Neile on lõpuks kohale jõudnud, et Raha ja Võim on poolt vahetanud. Euroopa Liidu liikmesriigid on üksteise järel pankrotistumas, USA tegeleb iseenda lämmatavate muredega, see-eest Venemaa majandus kasvab jälle hoogsalt, rubla devalveerimine, sarnaselt Rootsi krooniga ei toonud mitte katastroofi, vaid pani aluse kiirele taastumisele ülemaailmsest finantskrahhist. Mina – keskmisest teadlikumana idanaabri arengutest – pole see, kes Venemaa olukorda eriti kiidaks, kuid võrreldes EL-i ning USA-ga on siiski selge, kes musklit ja mingitki arengut näitab. Lisaks Venemaal erisuhted naaber Hiinaga.

Niisiis polegi enam poliitiline enesetapp ida poole kalduda. Esialgu õige tasa loomulikult, varsti juba suure hooga… Raha ja Võimu poole on lubatud kalduda!

Tarand platsis, selge pilt

Teade KE viljakatest läbirääkimistest Indrek Tarandiga tolle presidendikandidaadiks esitamiseks üllatas mõnevõrra KE käiguna, märksa rohkem Tarandi nõustumine, kuid mõlemad otsused kokku pannes üllatust pole. See-eest on läbinähtav samm suundumuses rehabiliteerida KE; pöörata rõhutatud tähelepanu sotsiaalsusele, eestivenelastele ning näidata, et Euroopa Liit, lääs on võrdväärselt Venemaaga umbusaldust väärt. Kellel raha, kellel võimu…Selle siiani Keskerakonna kuvandi ausse tõstmine on esimene, sealjuures tõhus samm rehabilitatsioonis. Uus lähenemine “ausate eesti meeste” poolt tekitab paljudes kodanikes tõmmet, kuid ei taga usaldust – seni kuni protsessi kohal kõrgub Hirmsa-Eediku vari.

Keskerakonna kongressini augusti lõpus on seega avameelne keskimeelsus lubamatu, kuid minevikusüüdistuste eest tasapisi vabandamine hädavajalik. See on niikuinii vajalik, ka siis, kui Savisaar ei kuku, Tallinn ei kuku, sellepärast, et RefIrl on minevikunähtus, linnukuised (e-)valimised jäid nende viimaseks välgatuseks. Need hobused on ära aetud, kuid riigireeturid pole veel meie, eestlaste seas lõppenud. Võidukäiku on tegemas Sotsiaaldemokraatlik Erakond, nii nagu Vello Leito mõni aasta tagasi pisut ennatlikult prognoosis. Keskerakond on veel jaotamata maiuspala: Tallinn, protestihääled, pea kogu kodanikest vene valijaskond. Tipuks andis kultuuriminister äsja Tallinna TV-le üleriigilise levikuloa… Oleks lõpmata magus kõige selle ning ELiidu kriisi toel põlissoomlasi teha!

Tema ise
Oleks, kuid… Esialgu seisab, nagu alati, ees Edgar Savisaar. Pole praegu minu hinnata, kelle pool tema asub – igatahes mitte minu parteis -, kuid seda me teame kõik, et mees vastastes suurt hirmu tekitab. Temaga koos põlissoomlasi juba ei tee; kui E.S. tahab ja jõuab, õigeks peab, teeb ta neid omatahtsi – see saab aga olema ettearvamatu tee kas või sellepärast, et suur hirm hägustab oponentide pilgu ja niisuguses seisundis tehtud prohmakad löövad meie geopoliitiliselt pingestatud poliitmalelaua sassi…
Me saame veel nägema, kui venemeelsus läheb meie ühiskonna peavoolus avalikult moodi, ei lähe seda mitte Savisaar. Savisaare saatuslikuks süüks saab olema, et ta pole õigesti venemeelne; kui üldse piisavalt. Milleks oli vaja läbi käia selle pagendatud Lužkoviga, miks on vaja maha teha Venemaa liberaalset majandussüsteemi ja seevastu levitada ideid manduva Euroopa maksusüsteemist, takistada Venemaa – ELiidu suhteid Eesti sisepoliitikat destabiliseerides ja kohalikule keskvõimule vastandudes, kaitsta ajalootõlgendust, mida Venemaa uuenenud juhtkond lõpuks ometi on revideerimas, rünnata meie e-valmisi, mida eeskujuks võttes ka Venemaa juurutab..? Pealegi, takistanud 1993. aastal Laari valitsust andmast mittekodanikele kohalikel valimistel kandideerimisõigust, istub härra nüüd kibestunult igasuguseid konstruktiivseid arenguid pidurdades Tallinna meeri toolil, samas kui tema asemel võiks olla mõni vene kodakondsusega, mõlemal pool Peipsit lugupeetud isik, tänu kellele saaks kiiresti võimalikuks plahvatuslik areng Eesti-Vene suhetes!
Olin artikli valmis kirjutanud, kui ilmneski, et Edgar Savisaar on malendeid otsustavaks mänguks ettevaatlikult, väga ettevaatlikult, aga otsustavalt lauale sättimas: “Euroopast, eurost ja laiast maailmast“. Tähelepanelik lugeja märkas selle sisu poolest pea midagi ütlevas kirjutises eriti põnevat lauset: “Võib-olla olekski õigem Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel tunnistada tõtt meie riigi suveräänsuse kohta?”
Miks alles nüüd ja ka võib-olla on iseküsimus ajaloo jaoks, kuid päevapoliitiliselt saab suvelõpu KE kongress vist murdepunktiks olema – koos tarandistatud presidendivalimistega, süveneva eurokriisi ning limiidini jõudnud USA megalaenukoormuse taustal. Ka on lähenemas tähtsad valimised Venemaal.
Suur leppimine
Mu mõttekäiku kokku võttes, “euroskeptikute” ja “protestijate” juurde tagasi pöördudes võib lugeja õigustatult küsida: kuidas on võimalik kiirelt ümber reastuda Venemaa suunale inimeste poolt, kes aastaid seda riiki valimatult siunanud? Järgmises artiklis selgitangi kaaluka näite najal oma nägemuse, kuidas see võimalikuks saab. Jõuline avasamm Keskerakonna ausse tõstmisel on juba tehtud. Muuhulgas toodi välja trikimees Indrek Tarand, keda, muide, kord on juba kasutatud eestivenelastele meeldimiseks. Ka Tiit Vähi on kõvasti Ansipit kirunud, Silmeti aktsiad paari kuu eest maha müünud ja… Mine tea, mis seltskond “Eesti päästmiseks” euroliidu rüpes kokku klopsitakse, ei imestaks, kui Tiit Madissongi leiaks Hispaaniast kiire tagasitee Keskerakonda.
Antakse mõista, et viimane lootus on ainsal justkui opositsioonijõul Keskerakonnal. Kas oleksite aasta tagasi selliseid avaldusi näiteks Martin Helmelt oodanud?
“Ning nii kange võitleja, kui Savisaar polegi, rahatuna ja kodusõja järel oma aastatega üles töötatud esimese ešeloni poliitikute poolt hüljatuna, läheb ta valimistele ikkagi vastu võtma ei midagi vähemat kui hävingut.
Mis ongi eesmärk. Järgmises Riigikogus poliitiline pluralism mitte ei suurene, vaid väheneb. Punker betoneeritakse veel kõvemaks. Sissejäänud on aga kõik laitmatult eurolojaalsed ning instinktiivselt liberaalsed. Kõik ülejäänud on ohtlikud äärmuslased, kellega tegelevad juba organid.”“Ta lõhub ka Eesti poliitikat viisteist aastat vedanud suure vastasseisu, kus ühel pool olid alati head ja teisel pool halvad ning see ei omanud mitte mingit tähtsust, kui halvasti head valitsesid, maha neid hääletada ei saanud, sest muidu oleks võimule tulnud halvad.”

“Reformikad kindlasti püüavad, nagu nad veel parlamendivalimistel edukalt tegid, näidata, et kõik, kes pole nendega, on kaudselt venelaste käsilased.”

Pööre silmagi pilgutamata. Helme muutmata kirjaviisis sõnad aasta-paar tagasi:
“…kesikud praegu Tallinnas koos maksupidu peavad, kuidas nad üksteist poolelt sõnalt mõistavad venelastele pugemise teemadel, millise iseenesestmõistetavusega nad õõnestavad ja kahjustavad eesti rahvuskultuuri oma multikulturalismi ja rahvastevahelise sõpruse ibaga…”
Tõnis Bleive
(märkused, küsimused: t6nis.bleive(at)email.ee)

588 total views, 3 views today

Keskerakonna programmilisest seisukohavõtust

Millised riigikoguparteid on käsilas- ja klikiparteid, sellest olen piisavalt kirjutanud. Palju-palju ka sellest, et väljapaistvaimad tööeesrindlased ses suhtes on Reformierakond ja IRL. Pole aga kangutada saanud Keskerakonna ideoloogilise raami kallal, sest vähe on nad ise end avanud. Et 2003.a. erakorralise kongressi otsuse eiramisega, öelda EI liitumisele Euroopa Liiduga, astus KE sammu oma erakonna reetmise ja riigireetmise teel, see on selge. Aga kas see oli juhuslik ja ühekordne viga?

Selgub kartuspäraselt, et ei olnud. Erakonna esimees on seni vaikinud programmilise kaaluga küsimustes, kuid lõppude-lõpuks astus üles siiski keegi piisavat poliitilist mandaati omav persoon: Riigikogu KE fraktsiooni esimees Evelyn Sepp („Eesti majandus teel kosmosesse?“ Delfi, 10.04.2008).

Niisiis kartuspäraselt ja väga ühemõttelisel moel toetab ta Eesti uusimat regionaalset geopoliitilist koodi, mis teatavasti toetub sellistele kanoonilistele valedele nagu: Eesti ei tule iseendaga toime, enam pole midagi teha, me oleme ise süüdi, Eesti iseseisvus pole enam kaitstav, jne. Valede salakaval süsteem on eesmärgistatud sisendama eesti rahvale omariiklusvõimetuse tunnet, paratamatuse tunnet langeda regionaalses staatuses kellegi-millegi rüppe.

Evelyn Sepa artikli põhjapanev programmiline sisu mahub kenasti järgmiste väljavõtete sisse ära: “… Edasi tuli kriis kinnisvaraturgudel ja sealt muudkui edasi. … See 7 miljardit ei voolanud Eesti riigi ja inimeste rahakottidest mööda mitte maailmamajanduse vaid valitsuse lolluse tulemusena. … Mõelda tasub ka selle peale, mis on tegelikult taganud Eesti viimase 15 aasta majanduskasvu. Suuresti nn nõukogude kool ja pärand. Nii korralik haridus kui ka mõneti tasuta sülle kukkunud vara ja üpris korralik infrastruktuur. See eelis meid järgmisel majanduse tõusutsüklil enam ei aita. Muidugi, kui selline üldse lähiaastail tulema peaks. … Teisisõnu – meid ootab tõenäoliselt ees hoopis üks teine olukord, mis erineb sellest edumüüdist, millega Eesti avalikkus harjunud on. … See annab aga valitsusele võimaluse jutlustada edust, mis , olgem ausad, ei lõpe ühe päevaga, kuid kui see läbi on – ja uut vundamenti rajatud ei ole, -, siis seda naljalt üles ka ei ehita. … Nii jääbki soovida, et järeldused Eesti tegeliku majandusolukorra kohta tuleksid viivitamatult ja ausalt ning neile järgneks loetud päevade jooksul ka tegu – lisaeelarve. “

Jah, seda on vähe aga annab siiski programmiline seisukohavõtu küllaga välja, sest sedapuhku on meil tegemist just sellise erijuhtumiga, kus ütlematajätmine kõneleb rohkem kui väljaütlemine, ütleb tegelikult kõik olulise. Võrdle analoogi: kui surmavalt haigele loetakse üles sümptoomid ja pakutakse ravimiks palavikku alandavaid rohtusid, jäetakse aga ütlemata, et elu päästaks vaid kirurgiline operatsioon, siis millega on tegemist? Või mis võiks olla veel põhimõttelisem seisukohavõtt? Vastus: sellist polegi.

Sest:

1. KE keeldub tunnistamast, et nn majandusedu ehitati perioodi esimesel kolmandikul üles hoopiski riigi vara müügile, edasi ettevõtete müügile ja viimased neli aastat võlguvõtmisele.

2. KE keeldub tunnistamast, et kuni eelmise aasta augustikuuni tuli riiki sisse eraisikute ja ehitusettevõtete laenude näol aastas ca 60 miljardit, tuli sisuliselt otse kulutussfääri, transformeerudes seega vaid väheste kadudega otse SKP arvestusse. Alates 2007.a. augustist algas elanikkonna laenuvõtmisvõime kiire langemine. Kui aasta tagasi tuli sel teel riiki kuus üle 5 miljardi krooni, siis täna on see langenud alla 2 miljardi. Prognoositavalt hiljemalt sügisel laenuvõtuvõime ammendub täielikult ja majanduskasv langeb sügavalt miinusesse – Eesti siseneb majandusvaringusse, SKP kasv langeb orienteerivalt -15%-ni. Seega Eesti ei lange mitte majanduskasvu mudaliigasse, vaid läheb maailma ajalukku katastroofiriigina Mehhiko ja Argentiina kõrvale, reedetuna omaenese parlamendi ja riigijuhtide poolt. Ainult et eesti rahva jaoks lõpeb see oma kodumaa pöördumatu kaotusega, eestlase aborigeniseerimisega. Täna avaldatud Eesti Panga prognoos, et 2008.a. majanduskasv tuleb 2% on järjekordne sihiteadlik vale sellel teel.

3. KE keeldub tunnistamast, et laias laastus on kõik müüdav müüdud (peale riigimetsa!!!), ja nimetatud laenuvõtmisvõime ammendub lõplikult lähikuudel, mistõttu eelarvekirurgia kannaks vaid sümptoomide peitmise eesmärki.

4. KE keeldub tunnistamast, et kinnisvarakriis ei „tulnud“ vaid toodi mängu eesmärgistatult, millest on hästi teadlik ka peaminister (loe veelkord tähelepanelikult läbi artikkel: „Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta“).

5. KE keeldub tunnistamast, et majanduskasv lõppes 2003. aastal ja just majanduskasvu kuningvale abil mässiti rahvas ja ehitusettevõtted omariiklust hävitavasse võlalõksu.

6. KE keeldub tunnistamast põhimõttelisi majanduspoliitilisi vigu, vastupidi, annab mõista, et kõik vead on olnud taktikalised, võimuparteide rumalusest tulenevad.

No nii, Keskerakond toetab valitsusparteide kuningvalesid, majanduspoliitilise lõksu geopoliitlist mantrat, kõiki lõksu põhimõttelise tähtsusega konstrukstsioonielemente. Seega hinnanguks Keskerakonnale saab olla vaid see, et KE moodustab väliskäsilastest klikiparteilisuse ühe olemusliku osa, KE kannab näitemängus opositsiooni maski.

Huvitav miks “opositsioon” tõde ise välja ei ütle ja “ootab” seda valitsusparteidelt, kusjuures reformierakondlasest peaminister säilitab seejuures rahu ja süütu optimismi? Kuidas niisuguseid asju mõista? Eks ikka nii nagu ma aastaid olen rääkinud ja kirjutanud: kõik see on ’Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani’ orgaaniline osa.

Kui kedagi huvitab, milles seisneb haiget päästev kirurgiline operatsioon, siis selleks on erakorralised valimised sügisel ja eesti (iseseisvus)rahvuslased võimule. Klikirahvuslastelt – sealjuures „rahvuslikult liikujatelt“ – aga rahvuslase mask maha ja liinid kinni. Majanduslahendid koos analüüsidega on EIP koduleheküljel piisavalt täpsed, nii et milleks siinkohal kõike korrata. Loe, lugeja, loe eriti EIP doktriini: “Eesti majandus ja iseseisvus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum,“ (link „Põhidokumendid“), sest see kirjeldab Eesti ellujäämise ainukest varianti.

Vello Leito

589 total views, 3 views today