Facebook: 
   Sisu: 
 

Kivisildnik: Inimrööv kaaperdatud riigis

Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, kes on kodanik Eston Kohver, millega ta tegeleb, mis temast lõpuks saanud on või kas teda üldse olemas oligi. Meedia valetab, luure valetab, vaenlase propaganda valetab ja kui kusagil selles valede meres ongi mõni tõetera, siis puudub meil instrument üksikute tõeterade sõkaldest eristamiseks.

Me elame totaalses vales ning peame infosolgiga leppima ja selles võikas vaimses keskkonnas kuidagi hakkama saama. Reklaamid on vale, poliitiline agitatsioon on vale, seksuaalne propaganda on ilge ja kohutav vale, suurem osa kultuurist ja meelelahutusest kannab moonutatud maailmavaadet ning kahjulikke või lausa enesehävituslikke väärtusi.

Näiteks liberalism, turufundamentalism või moraalne relativism, kõik need viivad selleni, et õigusruum korraldatakse erakapitali abil ja korrumpeerunud ametiisikute kätega kiimalise vähemuse huvidele ja nõuetele vastavaks. Tulemuseks on muu hulgas Eesti vabariigile lojaalse kodaniku laste rüvetamine, alandamine ja mõnitamine avalikõiguslikus meedias, haige uusstalinism.

Tööjõu vaba liikumine

Oleme olukorras, kus lapsi rüvetav meediakanal annab meile infot, mis tuleb allikast, mis pole veel Dresseni-aegsete valede pärast vabandanud ja see kõik juhtub nn Eesti vabariigis, kus põhiseadus reaalselt ei kehti, küll aga kehtib võõrraha, omavolitseb väliskapital, on võõrast riigist meiliga saadetud seadused (80-85% meie omadest on import) ning kus tehakse meeleheitikke pingutusi, et võõrast ja väärastunud kultuuri kehtestada.

Eelnev kirjeldus räägib meile sellest, et elame kaaperdatud maal. Keegi on meilt riigi ära võtnud, ja kuidas, pole ka kellelegi saladus. Meie ametnikud ja poliitikud on korrumpeeritud või ise korrumpeerunud ning pole kindel, et kõik VEB fondi tegelased tegid seda, mida nad tegid, Makarovi püstoli toru kuklasse surutud.

Enesestki mõista on see kõik toimunud loomastunud massi soosiva mörina saatel. Kuid tulgem tagasi inimröövi ja selle ametliku versiooni juurde, olgu siis pealegi nii, et kõik juhtus täpselt nii, nagu lehes kirjutati. Sõjardist naaberriik röövis Eesti okupatsioonivõimude ametniku. Teenuste, kaupade ja tööjõu vaba liikumine on püha ja kui ka ei olnud päris vaba – kes meist oleks –, siis liikumine ja tööjõud on tuvastatavad, seega globalistlikust vaatevinklist vaadatuna oli tegu siiski 2/3 õige asjaga.

Meie jõustruktuuride õilsad ordurüütlid ei ole suutnud ära hoida riigi kaaperdamist ja nüüd on nad võimetud ka iseenda röövimist ära hoima, ma näen siin süsteemset lähenemist. Arvestades konteksti, midagi enamat meil otsuste langetamiseks ei ole, on asi selge. Juhtunu kontekst on liberalism, liberalism on aga keskkond, mis on loodud selleks, et kes kaugelt suure jõuga tuleb, saaks kohapeal teha, mida ta tahab. See, kas ta tuleb suure majandusliku, seksuaalse või meelelahutusliku jõuga, ei ole oluline.

“Sumadan ukraadina!”

Loogiline on see, et liberalism kehtib kõigile, mitte ainult väliskapitalile ja võõrkultuurile, tõeline liberalism soosib samadel alustel ka välismaiseid jõustruktuure ja lihtsalt relvastatud isikuid. Peaasi et, on välismaalt ja tal on jõudu. Jõud oli, viisid kohvri ära, me võime nüüd küll J. A. Kiire kombel halada: „Sumadan ukraadina! Sumadan ukraadina!”, aga reaalne valik, mis meie ees seisab, on ikka minna Tootsi juurde õpipoisiks ja tuua talle poest viina, nagu ka suitsu.

Vabandage väga, aga Eesti kultuurikontekstis on see, kellel Vene suunal kohver ära varastatakse, jobu. Naeruväärne kloun. Kuid tõlgendagem inimröövi ametlikku versiooni ka teiste kehtivate väärtuste valguses. Sallivus ja multikultuur, eks ole, palju toredaid rohelisi mehikesi, muud ma ei ütle. Inimrööv rikastab, inimkaubandus üldse rikastab, pealegi on see ökoloogiline äri, inimene on taastuv loodusvara. Oleks röövitud mõni fossiilne käntsakas, näiteks hunnik fosforiiti, siis oleks muidugi põhjust pahandada.

Kui mõistete hägustumine, tänapäeva Ukrainas ei ole sõda sõda, tänapäeva Eestis ei ole perekond perekond ja kuskil maal ei ole rahva tahe rahva tahe, küllap siis ei ole ka Eesti–Vene piiril inimrööv enam inimrööv ja kui inimrööv pole inimrööv, siis pole ka millegi pärast muretseda.

Põhiline väärtus on aga kõigi väärtuste suhtelisus, pole mingeid väärtusi ega kindlaid mõõte, kõik on suvaline, aga põhiliselt nii, nagu võõrvõimud ja nende hääletorud ütlevad. Ei ole head ega halba, kui üldse on midagi halba, siis traditsioonid ja kohalik kultuur. Inimrööv aga pole kindlasti Eesti traditsioon ega ka kohalik kultuur, ei mäletagi siin mõnda inimröövi peale kasiinorikkuri tütre juhtumit ligi inimpõlv tagasi.

Kui lähtume sellistest traditsioonilistest väärtustest, nagu näiteks Eesti riik, siis oleme lõhkise küna ees, riik on kaaperdatud ja sellelt positsioonilt häält tõstes teeme ennast lihtsalt lolliks. Kui võtta aluseks aga liberalism ja moraalne relativism, siis on kõik lubatud. Hiinlane võtab Tiibeti, venelane Krimmi, jänkid krabavad üldse, kust aga saavad ja sõbralik tibla piirdub esialgu ainult ühe Eesti ametnikuga. Ehk peaksime isegi tänulikud olema, tubli naabrimees, ei lase korruptsiooniahelal hukka saada.

Kahe aasta pärast sõda?

Mõned targad vandenõuteoreetikud kordavad nagu mantrat, et Ukrainas algasid sellised inimröövid kahe aasta eest. Sellega tahavad nad öelda, et Eestis algab kahe aasta pärast sõda. Esiteks on kaks aastat väga pikk aeg, kes kraani juures, võib selle ajaga sitaks pappi kokku ajada, miljard või kaks, pole mingi küsimus. Palju siis inimesel ikka vaja on, ühe miljardi sööb inflatsioon ära, aga teise eest saab lõdvalt burksi kätte.

Nii nagu iga tiblade poolt äravõetud ametnik loob kohe uue ametniku töökoha, nii loob ka sõda meeletult, otse tööstuslikes kogustes töökohti. Iga tapetu ja sandistatu on uus töökoht. Sant annab tööd ka kargutreialile ja ratastoolide maaletoojale. Keegi kaevab ühishaudu, keegi müüb viirukit ja mürri, keegi lööb kabelis kahes vahetuses kella ja keegi lohutab mõõduka tasu eest rikkaid leskesid.

Tõsi ta on, sõjas saab tööliste ja teenistujate kõrval surma ka hulk töötuid, kuid iga lauspommitamises otsa leidnud töötu on maksumaksja koorma kergendamine, sama kehtib pensionäride, laste ja koledate naiste kohta. Sõda annab võimaluse lahendada ka muid vähemtähtsaid probleeme, esimese löögi annab iga mõistlik valitsus sisevaenlase pihta ning laseb õhku oma raamatukogud, koolid, teatrid, ooperid ja muuseumid. Näed, mis kuri vaenlane tegi!

Sõda on muidugi suhteline, nagu kõik asjad, aga muretsemiseks pole põhjust. Kes saab surma, selle kannatustele tuleb lõpp, aga kes jääb ellu, saab tööd varemete koristamisel. Kuid võib minna ka väga hästi: mõnes kohas, nagu Palestiina, Liibanon, Sudaan või Afganistan, ei lõpe sõda kunagi ära ja majanduslik õitseng on meie tavalisele heteromõistusele hoomamatu, enamikul inimestel on Palestiinas koguni kaks töökohta. Päeval sõidad taksot või loed ülikoolis loenguid, öösel aga jooksed Kalašnikoviga ringi või teed raketiettevõttes karjääri.

Eesti on kosmoseriik ja raketiasjanduses on meil head väljavaated.

_______________________

Allikas: Õhtuleht, 10.09.2014

Postitas EIP teabetoimkond

993 total views, no views today

Enn Oja: KAPO vastus minu 11.03.2014 kuriteoteatele

Sain KAPOst vastuse 11.03. esitatud kuriteoteatele:

Asutus: Kaitsepolitseiamet
Pealkiri: 140311 kuriteoteade
Reg.nr: 52-K
Hr Oja
Sama küsimuse osas on riigi peaprokurör juba võtnud seisukoha ning
jätnud
menetluse alustamata. Teie teates kirjeldatud teos puuduvad kuriteo
tunnused
ning kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus.
Lugupidamisega
Andres Kahar
büroo juht

Seega läks nii nagu oli oodata. Ehk kui juba keegi (peaprokurör,
õiguskantsler) võtab SEISUKOHA, et 1+1=7, siis ei loe teadlaste tõestus
1+1=2 mitte midagi. Suurepäraselt näitab see ka Kaitsepolitsei
tase(metus)t ning ringkäenduse suurepärast toimimist rahva petmisel.

Oodakem ära ka vastuse riigikohtust.
Enn Oja

1,152 total views, 1 views today

Kivisildnik: Dressen puuris, reetmine jätkub

Eestis ei ole sageli kombeks arutada olulisi küsimusi, nii on ka pilastamisega. Pole vaja arutada, pole vaja kaaluda poolt- ja vastuargumente. Pilastamisega on kiire – kui me kohe kõike ära ei pilasta, siis juhtub midagi väga halba, siis me veel kahetseme. On vaja vaikselt ära pilastada ja kogu lugu.

Ja pilastamine käib kogu aeg ja kõigil rinnetel. Meelelahutus on aju pilastamine. Kõrbesõjad on verepilastus. Euroopa Ühendriigid, mille reeturid tahavad majanduskriisi varjus vaikselt läbi suruda, on kõige räigem seadusepilastamine. Eesti Vabariigi likvideerimine Euroopa Ühendriikide edendamise eesmärgil on riigireetmine.

Äsja sai üks jaereetur Aleksei Dressen kuusteist aastat, väga tore. Aga hulgireetmine pole kusagile kadunud, otse vastupidi, grupiviisilise hulgireetmise projektid muutuvad aina ohtlikumaks. Juriidiline reetmine on meil õnnestunud 85 protsenti, sest 85 protsenti seadusi tuleb meil välisriigist.

Ärgem nüüd aga jumala eest hakakem arutama, mis on Eesti riigile kahjulikum, kas välisriigi korraldused, mis tulid Dresseni kaudu, või võõrriigi korraldused, mis tulevad laviinina seaduste, raamseaduste ja direktiivide kujul. Seda me ei aruta. Meie vaatame telerist jalgpalli.

Toon näiteks veel ühe reetmisepisoodi, kus oma raha anti ära. Pätiteo tagajärjel tõusid hinnad, kõik arvud on ajakirjanduses avaldatud. Kuritegevus tõi kaasa häda ja viletsuse.

See on alati nii, et vargad ei too asju juurde, vaid viivad maja-
pidamisest viimasegi. Nii on see alati olnud, väitku pätipealikud mida tahes, loll, kes nende mesikeelseid lipitsusi usub. Ma tunnen teid väga hästi, ma tean, te loobute Eesti iseseisvusest niikuinii, ükskõik mida ma kirjutan või teen. Isegi kui ma mõnele meisterreeturile tüki seataputerast kurku torkaksin, ei muudaks see midagi.

Kriminaalne eluvaade on epideemiline ja pätid on valinud oma esindajad riigikogusse. Teile lubati seksikaid mehi ja kuna idiootidel pole muud võimalust seksikat meest leida, siis te jäätegi kriminaale valima ja nende kuritöid mahitama.

Olgu siis nii, kui enamik on seisukohal, et Eesti riigi seadused ei maksa midagi ja tuleb igal võimalusel kvaliteetse seksi ja kerge raha nimel reeta, reeta ja veel kord reeta, vajaduse korral sooritada ka muid väiksemaid kuritegusid, siis tekib mul ikkagi kaks kiuslikku küsimust.

Kui me reetsime Eesti põhiseaduse ja kirjutasime alla Lissaboni lepingule, kas me võime siis ka näiteks lapsi pilastada? Kui üks roim on hea, siis peavad ka teised head olema.

Teine küsimus on selline, et kui te olete andnud oma riigi ära, miks te siis ei või anda mulle ka oma korteri võtmeid, auto võtmeid ja ligipääsu enda pangakontole. Ma vajan ligipääsu teie pangakontole. Kui te ei taha otsustada oma riigi üle, miks te tahate siis ise otsustada oma raha üle, ma ei näe siin loogikat?

Ja siit edasi, kui te reedate oma kaaskodanikud, miks te ei võiks reeta oma lapsi? Niikuinii saavad neist kalkuninülgijad, peldikupuhastajad või õlitatud hammasrattad pornotööstuses.

Moraali ju ei ole, seadused ei maksa ja pappi on kangesti vaja.

Sven Sildnik

Esmaavaldatud 07.07.2012 Eesti Päevalehes

524 total views, no views today

Kivisildnik: Kapo aastaraamat – arvustus

Alustame sellest, et kapo aastaraamat on raamat ja teeme sellest vääramatust faktist mõned lihtsad järeldused. Kapo ei kõnele meiega muusikavideo keeles nagu populaarne naispunkbänd Venemaalt, kapo ei suhtle meiega tõsielusarja keeles nagu tuunitavad tagumikud, kapo ei räägi isegi g-punkti kolumni slängi nagu klantspildilehe kolumnist. Mis toimub?

Kõik, mis ei ole muusika, telelima või vähemasti piltidega kommertsmeedia, on meie loomastunud ühiskonnas marginaalne, see ei kõneta lolli massi, sellega ei saa raha teenida ja seega pole raamat ei au- ega kõneväärne, ütleme otse välja – raamat on marginaalne väljund ja seda võivad endale lubada vaesed, rumalad ja kasutud ühiskonnaperifeeriad nagu luule, lühiproosa või esseistika.

Kapo meedianipid

Enesestki mõista on raamatugetos oma kuningad – kokaraamatud, teletöötajate elulood ja ajaloolised kriminaalromaanid. Raamat ei ole siiski lootusetu väljavaade, kui te tahate oma raamatuga kusagile jõuda, peate olema Indrek Hargla ja mõistma, et ulme ei müü, jutud ei müü, müüvad romaanid ja mitte igasugused romaanid, vaid ajaloolised krimkad, kui oled maha müünud hunniku ajaloolist kriminalistikat, siis pääsed telesarja kirjutama ja oled ise ka telepildis.

Vaatame, kuidas kapo on oma aastaraamatu nõrga positsiooni välja mänginud, mis millegi poolest ei erine esseekogumiku lootusetusest. Nõrgale avangule on järgnenud üllatavalt jõuline keskmäng solkmeedias ja see on iseenesest juba punktivõit, läheb siis kohtus kuidas läheb. Vähemalt üks prototüüp on lubanud asja kohtusse anda, väga sageli on kohus tubli müügimees. Elame, näeme.

Kapo on napi vihikuga saavutanud enamat kui paljud romaanikirjanikud kuuesaja leheküljega, vaatame, kuidas nad seda tegid. Kapo töövahendid on kirjandushuvilistele ammu ja hästi tuntud – koti mõnda kärarikast ja pooletoobist vähemust ja nad löövad sinu ees kõik meediauksed valla, egas vene punkbänd ilmaasjata kirikus palvetanud, usklikel jookseb juhe kohe kokku, sama on rahvusvähemuste ja poliitiliste punnitajatega.

Kapo on prototüüpide valikul teinud väga head tööd – asiaatlikud usuhullud, keskerakondlased ja vene vähemus on juba kaks kolmandikku bestsellerit, kirjuta siis, mida tahad, puht psühholoogiliselt lähevad kõik närvi, kui neist kirjutatakse, sest inimese enesehinnang on alati kõrgem kui kõrvaltvaataja objektiivne pilk. Upsakas, pretensioonikas ja eriti õhku täis vähemus on aga kindel panus, pooletoobised hakkavad alati märatsema.

Kes kommenteerivad Andrus Kivirähki lugusid, keskerakondlased ja kristlased, see on klassika.

Prototüübid on kapo aastaraamatul puhas kuld, nüüd vaatleme lähemalt teemavalikuid, pole ka paha: siin on ajalugu, mis peab igas menukis olema, kommunistide tapatalgud on jutuks võetud eraldi peatükis, Pirita-Kosel massimõrv on lahti kirjutatud kahel põhjusel, esiteks möödus seitsekümmend aasta punamõrtsukate lihunikutööst, teiseks tapeti Scheeli krundil suur hulk kapo töötajaid. Mainitud peatükk tuleb ette lugeda Paavo Järvile, kes Vene noorsugu Stalini ülistamise kontserdisse kaasab ja oma allkirjaga kinnitab, et mõrvarite ülistamises pole midagi poliitilist.

Kapo aastaraamat – üllatus, üllatus, on seda tüüpi psühhopaatilisest mõtteviisist vaba, otse vastupidi, mitmes peatükis taunitakse Vene šovinismi, nõukogulike ajaloovõltsingute ja okupatsiooniaja halbade kommete propageerimist, mis on ilmselge veri Kremli propagandaveskile. Aastaraamatu panus ühiskondliku teadvuse mustade aukude täitmisse on tänuväärne ja põhjalik. Ebameeldiv, ent ootuspärane tõik, et omakasumeedia hakkas otsitud ja emotsionaalsetel põhjustel takka üles lööma, on ilmne ülepingutus, ei ole süütuid inimesi tõrvas keedetud ega sulgedes veeretatud.

Kui Iseseisvuspartei suvepäevi käsitleti kapo aastaraamatus või -raamatutes äärmuslaste märatsushoona, siis nüüd on hea ülemuse saatesõnast lugeda, et organiseeritud äärmuslust Eestis ei ole.

Hiljem tuleb küll teises stiilis kirjutatud moskoviitide mõju koht, kus äärmuslased Notšnoi Dozori grupeeringust mängivad kandvat rolli, nad tegutsevad mitmetes linnades, mitmetel Eesti riigi vastastel aktsioonidel ning neid äärmuslasi kureerib üks keskerakondlik haridustegelane.

Vaenlane on sihikul

Värske aastaraamatu äärmuslaste ja mõjuagentide kaitseks tõusis meedia tagajalgadele. Meenub, et kui Iseseisvusparteid kõigis surmapattudes süüdistati, siis meedia ei lasknud ennast segada. Mida me sellest järeldame? Reeturi tabamine kapos on aastaraamatu pea pealt jalgadele pööranud, ent kasulikud idioodid möllavad meedias häirimatult edasi.

Prototüüpide valik on aastaraamatus hea, ajaloolised teemad on head, vene mõjuagentide teadvustamine on väga suur samm edasi, aga veelgi suurem töö on ära teha Euroopa ja Ameerika mõjuagentide paljastamisel, globalistide kahjutukstegemisel, põhiseadusele teadlikult vastu töötavate isikute ja organisatsioonide likvideerimisel ning Vene mõjuagentide kõrvaldamisel.

Kokkuvõtteks ainult head sõnad, reeturitest räsitud, alles äsja töö- ja orienteerumisvõime taastanud struktuuri kohta super, mehetöö. Loomulikult ei saa pidada lahinguid võrdse intensiivsuse ja edukusega kõigil rinnetel, seda oleme Wehrmachti kurbadest kogemustest õppinud, reeturid tuleb hävitada ükshaaval, põlisvaenlase käsilased eelisjärjekorras, siis Malta rüütlid ja vabamüürlased, kelle tõelistes kavatsustes pärast Norra tapatalguid ei saa enam olla vähimaidki kahtlusi ning seejärel kõik globalistid ja kultuuriimperialistid.

Eesti rahva ja riigi vaenlased peavad saama teenitud karistuse, põhiseaduslik kord peab kehtima aegade lõpuni, see tähendab rahvuslik riik eesti rahva, keele ja kultuuri teenistuses on kõrgeim väärtus ja kui Euroopa president avaldab seisukohti, et tema kõige suuremad vaenlased on rahvuslased, siis paneme ta oma sõnu kahetsema

Minu moraal on pärast kapo aastaraamatu lugemist kaks korrust kõrgem, näen, et minu kui patrioodi töö Eesti põhiseadusliku korra ja kultuuri kaitsmisel on leidnud mõistmist ja kaasamõtlemist, minu ja minu riigi vaenlased on võetud sihikule. Süda on kerge, jäänud on ainult päästikule vajutamise rõõm.

Sven Sildnik

21.04.2012

Esmaavaldatud Õhtulehes

604 total views, no views today

Risto Teinonen: Tänapäeva Saksamaa – Eesti Kaitsepolitseiameti käepikendus?

Seitseteist kuud pärast fabritseeritud kriminaalmenetluse alustamist minu vastu taotlesin – Kaitsepolitseiameti ilmselgele soovile vastu tulles – luba lahkuda elukohast põhjendades taotlust kavatsusega oma asjad Hispaaniasse kolida.

Luba anti. 17-ndal juulil alustasin kahe sõbraga rendikaubikuga teekonda Hispaaniasse. Kõik mu vallasvara oli pakitud 90 pappkasti ning mõnedesse kohvritesse. Läbisime Läti, Leedu ja Poola. Tänapäevase hästi kärbitud Saksamaa piiri ületasime 19-ndal juulil kell 14.56 Saksamaa aja järgi. Kohe pärast piiri ületamist ilmus meie auto ette politsei väikebuss, mille taga jooksis tekst “Bitte folgen”. Meie kõrval ja taga sõitsid samuti politsei väikebussid. Õhus tiirutas ka helikopter. Meid konvoeeriti kohalikku politseijaoskonda, mis meenutas pigem kasarmuala.

Peatusime kus kästi ja päris vaenulikult meelestatud politseinikud kamandasid meid autost välja ja nõudsid passe ning auto dokumente. Mitte keegi “härradest” ennast ei tutvustanud, oma dokumente või volitusi ei esitanud. Järgnes kastide ja kohvrite auto pealt mahalaadimine. Kõik avati ja asjad käidi põhjalikult läbi. Mõned asjad äratasid tuhnijates huvi ja need tõsteti teistes asjadest eraldi. Politseinike omavahelisest vestlusest kostis eestikeelne sõna “kaitsepolitsei”. Üks tegelastest leidis ühest kastist kolm punasel ja kolm sinisel taustal käelinti ja oli vaimustuses. Küsis “kus on ülejäänud?”, nagu oleks teadnud, palju linte pidi kokku olema. Äkki oli sedagi Eestist teatatud?

Saak jäi napiks. Siis viidi kaks reisikaaslast kongi. Asjad pakiti kiiresti kastidesse ja auto peale tagasi, sest vihm oli tulekul. Siis viidi ka mind kartserisse. Teatati, et oodatakse tõlki ja Sachseni liidumaa kriminaaluurijaid, kes pidid tulema nii veerand-pooletunni jooksul. Tegelikult oli tõlk juba kohal. Ei tea kuidas oli osatud ta Berliinist kohale kutsuda juba ette?

Ootasime eraldi kongides, mille seintel oli mõningaid venekeelseid kritseldusi. Lõpuks kutsuti meid ühekaupa järgmistele menetlustoimingutele, mis kõigil ühesugused. Pildistamine. Pildistati istudes kolmest suunast, kellel prillid, nii prillidega kui ilma. Siis pildistati seistes, taustal mõõdupuu. Järgmiseks viidi tuppa, milles kaks politseinikku, vähemalt ühel kummikindad käes. Lahti riietuda. Riided kobati läbi. Siis aluspüksid alla. Politseinike huvi meie tagumike vastu piirdus õnneks visuaalse vaatlemisega – Sõjaeelsel Saksamaal oleks taolise huvi näitamine võinud politseinikele halvasti lõppeda.

Jälle kongidesse ootama. Liidumaa kriminaaluurijad saabusid. Kaks suurt ja paksu meest ning üks noorem ja selgelt nutikam. Üks meestest oli vast põhihariduse saanud kommunistlikus ühiskonnas ja käitus vastavalt sellele. Kommunism ja sakslus pole ju eriti hästi kokkusobitatavad – ja kes nüüd vastu vaidleb väites et Marx oli sakslane, sellele tuletan meelde, et Marx oli puhas juut ja et kommunism on puhtjuudilik ideoloogia. Esitati isegi nii rumal küsimus, et mispärast te kolite Eestist Hispaaniasse just läbi Saksamaa? On selge, et politseiuurijal ei pea kõrgharidust olema, kuid Euroopa kaardist peaks ta ikkagi mingit ettekujutust omama.

Liidumaa uurijad viisid mind kaubiku juurde tagasi. Seal olid osad kastid juba minu kohalviibimiseta läbiuuritud. Ülejäänute uurimine algas ja oli üsna põhjalik. Kui töö tehtud, saadeti mind kongi tagasi. Järgnes pikk ootamine. Oletan, et härrad mõtlesid, mida meile süüks panna. Lõpuks oli ooteaeg läbi.

Ülekuulamisele kutsuti esimesena mind. Toiming kestis umbes kuus tundi. Pakuti võimalust kutsuda kohale advokaat – keeldusin sellest, sest kulud oleksin pidanud maksma mina kui menetlusalune.

Ülekuulamist alustati. Mind kahtlustati – nii väideti – Saksamaa põhiseaduse vastase sümboolikaga esemete riiki toomises eesmärgiga neid seal turustada või levitada. Seda sõnastust muudeti “võõrandamiseks”. Uurijad väitsid, et näiteks haakristiga esemete omamine on Saksamaal karistatav – see väide on vale. Kui usutav on, et kaubikuga, kus on 90 kasti isiklikke esemeid ja nende hulgas ainult mõned üksikud haakristiga esemed, rohkem keelatud asju ei toodud, kui tegemist oli selliste asjade levitamisega? Väga usutav see ei paistnud ka sakslaste arvates olevat. Uurijaid huvitas ka meie võimalikud kontaktid ekstremistidega Saksamaal. Ütlesime, et meie pole ekstremistid.

Mida siis uurijad asjade hulgast leidsid? Kokku kolmelt sõitjalt leiti muuseas järgmised tooted: Auschwitzi muuseumist ostetud plakat (kas sellises muuseumis müüakse natsipropagandat?), läti labakindad, mille lätipärane haakristiornament (lätlased – natsid juba muinasajast?), soome sõjaveteranide toetuseks möödunud aastal müüdud Soome õhujõudude tunnusega (haakrist) sõrmused, kaks tükki (natsid soomlased, kes võtsid haakristi oma õhujõudude tunnuseks enne natsionaalsotsialiste Saksamaal?), Mart Laari raamat: “Eesti Leegion sõnas ja pildis”, 8 tk (Mart Laar – Eesti endine peaminister – natsipropagandist?).

Uurijad olid hädas. Asjad polnud nii ohtlikud ja karistatavad kui eesti kolleegid olid hoiatanud. Mida teha? Kriminaalasi tuleks ikkagi kuidagi kokku klopsida. Aega ka vähe, 12 tundi on maksimumaeg, mille vältel isikut võib ilma kohtu loata kinni pidada. Asi jäigi pooleli. Kui mind oli ülekuulatud ning autoga väravast välja saadetud, kuulati kahte teist reisijat koos. Teisel olidki kaasa nood Laari ajalooteosed, teisel kaks eksemplari kurioosset raamatut Adolf Hitler ja lapsed. Kuid ikkagi: kriminaalasi mis kriminaalasi.

Raske on tänapäeval kujutada ette naeruväärsemat seadusandlust kui seda on Saksa Liiduvabariigi seadusandlus antud vallas. Aga… nii absurdne ta ka pole, et asjade omamine oleks karistatav. Seetõttu küsisidki uurijad närviliselt: “Kas te mõnda saksa advokaati tunnete?”. Loodeti vist, et jätame asja nii nagu on. Seda siiski ei juhtu ja eks näis, kuidas asi lõpeb. Töö tellija on teadagi Kapo, kuid kannatada saab ilmselt ta jooksupoisiks hakanud saksa politsei maine.

Peale asjade konfiskeeriti minult tuhat eurot, kuna kord olevat selline. Raha peaks minema tõlgi töötasuks (kas tõlgi tellisin mina?!) ning muudeks menetluskuludeks. Ilmselt arvestasid võimuorgani esindajad sellise (Kapo?) sooviga, et meile ei jääks teekonna jätkamiseks piisavalt raha, vaid peaksime tagasi pöörduma. See tähendanuks auto rendihinna kaotamist niisama, kütusekulusid ilma asjata jne. Ehk isiku majandusliku olukorra ruineerimist, mis on Kaitsepolitsei üks tähtsamatest eesmärkidest.

Jätkasime teed ja nüüdseks oleme juba tagasi. Kaebus Saksamaale asjade ja raha tagasi saamiseks on koostamisel.

Provokatiivsele pealkirjale vastuseks võiks vast öelda, et Euroopa Liidus on käimas ulatuslik kampaania kõigi nende vastu, kes seda impeeriumi ei poolda. Löögi alla on sattunud kõik rahvuslased-iseseisvuslased. Ehe näide sellest on ka hiljutine uudis Rootsi patrioodile määratud kümneaastasest sissesõidukeelust Eestisse. Euroopa patriootidel tuleb oma jõud ühendada, et ennast repressioonide vastu kaitsta.

Risto Teinonen, Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige.

632 total views, no views today