Kas investor või orjapidaja?

Järgnev tekst on võetud 16. mai Delfi arvamusrubriigist:

Andres Raid: Investor on tegelikult hoopis orjapidaja

Svenssonitel ja johnidel lubab seadusandja võtta kohalikust aborigeenist kõik, mis võtta annab. Kohalikud aga tervitavad alandlikult iga uut orjapidajat kui vabastajat.

NB! Alltoodud tendentse on teadlikult ja meelega mõnevõrra võimendatud!

Küsisin Hardi Volmerilt hiljuti, et kas Singer Vingeri plaadi nimi „Suu räägib, süda läigib“ taga on ka mingi sügavam tähendus. Ta naeratas kavalalt ja teatas, et miks ei peaks olema…

Keel muutub (hoolimata põhiseaduslikust kohustusest seda konservina säilitada) pidevalt ja see on üsna loomulik. Sõnad ja terminid kaovad, nad tekivad ning nende sisu muutub. Sageli ei pane me seda tähele ja kui teinekord juhtume millegi üle pingsamalt arutlema, võib meid oodata üllatus. Et see üllatus ei pruugi olla meeldiv, on ohutum oma pead mitte vaevata. Kui aga mõned seda siiski teha viitsivad, ei tohiks nendega seepärast kurjustada.

Niisiis. Võtkem vaatluse alla kas või meie paljuräägitud ja käilakujuna kiidetud „soodus ettevõtluskeskkond“. Täpsemat määratlust, kui üks hiljaaegu välismaale suundunud ettevõtja, on raske välja mõelda. Sest ega see ju suurt muud ei tähendagi, kui üleskutset investorile välismaalt (selle määratluse juurde tuleme allpool), et tulge, tehke siinsete aborigeenidega, mida tahate.

Kohaliku aborigeeni kottimine

Seadusandja on loonud selleks seadusandlikud raamid, mis võimaldavad teil, johnid ja svenssonid, võtta kohalikust aborigeenist kõik, mis tast võtta on, analüüsid kaasaarvatud. Kohalik on viidud seisu, kus ta võtab iga järgneva orjapidaja vastu kui vabastaja, lisaks on ta koolitatud olema alandlik ja alalhoidlik.

Paljudele kohalikele tundub see olukord normaalsena – annavad ju svenssonid tööd ja muidu (isandata) poleks ju üldse midagi! Vaadake või meie turismiäri, mille kohta kuuleb vaid seda, kui palju turistid siia raha jätavad ja osalt on see ju ka õige. Kuid ainult osalt.

Saabub siia turist Estonian Airiga, aga kelle oma see on? Enamjaolt riigi, aga paraku läheb osa tuludest kallilt palgatud välismaalase palgaks. Oletame, et järgmiseks jõuab turist hotelli, näiteks Radissoni või Virusse – kellele need kuuluvad? Ja kui seejärel joob sama turist Saku õlut ja nuumab end Rakvere maitsva pihviga – kelle omad need on?

Teisisõnu ei jää turisti siin kulutatud rahast kuigi palju „meie“ tarbeks, kes me selle keti tähtsad, kuid ellujäämispiiril makstud lülid oleme. Siia jääb raha ehk vaid Kükametsa turismitalus, kus selle pidaja meie maad nautima tulnud külalisele oma litsentseerimata ja standardiseerimata piima, registreerimata kanamune ning seadusevastaselt tapetud orikaliha söödab. Juurde pakutakse ehk omapruulitud (taas seadusevastaselt?) kesvamärga ja riigimetsast virutatud kasevitsaga ehitusloata saunas leiligi…

Igavene alltöövõtja

Kui Saksamaal näidatakse klippi TV-s, milles kutsutakse spetsialiste Eestisse tööle, siis jätab see ju mulje, et eliit (end eliidiks pidav) on selle olukorraga rahul. Selle asemel, et oma kodanikku vajaliku tasemeni välja õpetada, jätame ta olemasolevale tasemele, pealegi on sakslane ju siin kamandama harjunud.

Siin on teinegi aspekt – huvitaval kombel kõlbavad siinsed töökäed väga hästi vägagi kõrge arengutasemega riikidesse, ent siin väidab eliit ometi, et meil spetse pole. Äkki on lugu hoopis süsteemis, mis ei suuda kohapeal inimesi vääriliselt hinnata kui isiksusi ja arukalt kasutada kui töö- ja loomekäsi?!

Pähe on kulunud fraas ka selle kohta, et kui majandusel läheb hästi, siis hakkab minema samuti ka inimesel. Mujal maailmas on majandus kui süsteem ja vahend just inimese teenistuses. Meil on vastupidi! Inimene on rakendatud mingi salapärase majanduse teenistusse, mille hüvangust ja hüvede jagamisest ta ise osa ei saa ega peagi saama.

Arengufondist tuleb hääli, et igaveseks alltöövõtuga tegelevaks riigiks jäämises pole midagi halba ega alandavat ja sulaseseisu ei tule meil ju õppida, väljakujundatud olukorra kestmise eest on rahandusminister oma sõnutsi valmis „kindlal meelel lahingusse minema“.

Valge Laev või galeer?

Terminite „investor“ ja „investeerimine“ kohta annab ÕS oma tähenduse ja see on muutunud. Investor meie tingimustes ei ole reeglina Eesti põlve uueks loov ja rahvale õnne toov kojutulev Kalev. Ehkki Eesti Keele Instituudi direktor pidas hiljaaegu peaministrit Kalevipojast veelgi võimsamaks (pidades silmas ilmselt (!?) just selle tegelase müütilisust).

Silmapiiril ei terendu siiski Valge Laev, vaid pigem galeer, kus töökohad kenasti valmis. Investor pole meie tingimustes mitte mootor või veoloom, mis vankri liikuma saab. Meil on selleks loomaks hoopis kohalik rahvas, kes on kenasti aiste vahele sätitud, vankrist leiate aga end seal üsna mugavalt sisse seadnud tollesama galeerilaevastiku peadirektori.

Uskumatu, kuid märkamatult on paljud asjad võib-olla et pöördumatult muutunud suunas, mis pole just meeldiv. Näiteks müüdi Aseri saviväljad koos tööstusega, investeeringuks nimetati kaht uut Opelit, mis uued omanikud olid kontorihoone taha ajanud (endale loomulikult). Tulemuseks hakkasime oma liiva (soomlastel liiva ju pole) ostma suhkru hinnaga (huvilised võivad uurida tasandussegude koostist ja maksumust).

„Investori“ jaoks töötab meil rohkearvuline, abi- ja õpetamisvalmis ametnikkond (tõsi, viimased näited osundavad külalislahkuse vähenemisele – tuli ju sajakesi ühte korterisse ära mahtuda). Omadele teeb see sama ametnikkond aga selgeks, kuidas asju ajada ei saa. Selles mõttes käitub meil nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim otsekui külavanem, kes oma koduküla kindlusvärava pärani jätab ja tulijale isegi kõik sopid ja salved kätte näitab, kuhu kohalikud midagi varunud on. Pole ju endal vaja otsida ega vaeva näha ja küllap teejuhi amet ka kuidagi ehk ära tasub!

 

Postitas: EIP teabetoimkond

16.05.2012

702 total views, 2 views today

Heido Vitsur tugevdas oma positsiooni “tühi”lausujate eliidis

Järgnev väljavõte on pärit 16. septembri E24 artiklist: “Välisraha sissevool Eestisse on 5 korda vähenenud“:

«Praeguse majandusstruktuuri juures ei taga ka kriisieelse ekspordimahuni jõudmine majanduse taastumist kriisieelsele tasemele, rääkimata vajalike struktuurimuutuste finantseerimisest.

Ka ei ole seni märgata piisavat, uut kasvu ja struktuurimuutusi võimaldavat, otseste välisinvesteeringute sissevoolu,» märgib Vitsur.

Raportist selgub, et kui välisraha sissevool ulatus 2007. aastal 31,25 miljardi kroonini, on tänavuste prognooside kohaselt see ca 6,3 miljardit krooni.

«Viimase kolme ja poole aasta jooksul Eestisse ja siit välja liikunud erinevaid rahavooge vaadates näeme, et meie majanduskasvu toetanud välisraha sissevool on võrreldes tipuga üle viie korra vähenenud, kuid erinevaid sissevoolu kanaleid on kriis mõjutanud erinevalt ning et ka selle aasta esimese poolaasta andmed pole kuigi julgustavad,» nendib Vitsur.

Vitsuri “tühi”lausumine nr 1: 2007. aastal lõpus alanud majanduskatastroof oli majanduskriis ja mitte  valitsuse poolt ülesehitatud kinnisvaramulli lõhkemine.

Vitsuri “tühi”lausumine nr 2: kinnisvaramulli sissevoolanud laenuraha toetas majanduskasvu.

EIP teabetoimkond

16.09.2010

689 total views, 2 views today