Facebook: 
   Sisu: 
 

(:)kivisildnik | (:)24 miljonit Miljoni vaese maa juubeliks!

24 miljonit eurot Miljoni vaese maa juubeli tähistamiseks on absurdselt vähe, kui võrrelda seda muude jaburate kulutustega – sajad miljonid natsionalistliku lennufirma mahitamisse ja Taavi Rõivase eralennukite nautimisest tulenevasse fetištlikusse rahuldusse, sajad miljonid õliväänamisavantüüri ja keda üllatab kõige värskem totrus: 188 miljonit IMFi kannibalistliku masinavärgi õlitamiseks. Oopiumisõjad, mugavuspagulaste kultus, totaalne homoseksualism, ropu kirjaniku ristilöömine – see kõik maksab.

Tuleb toetada iduvaeseid

Miljoni vaese maal on arvestatav hulk inimesi, kes pole küll statistiliselt vaesed, aga keda võib nimetada iduvaesteks. Täna nad veel ei ole vaesed, aga homme nad laostuvad kindlasti. Iduvaeseid tuleb aidata kiiremini põhja minna. Tüüpilised iduvased on inimesed, kes kalduvad üle töötama ja oma tervist sandikopikate eest laostama. Samuti kuuluvad iduvaeste hulka hetkel veel ametit pidavad joodikud ja narkomaanid, aga ka lollpead, kes on läinud nüristavale või hulluksajavale tööle ja lõpetavad peagi Seevaldis.

Iduvaeste kõige arvukama alaliigi moodustavad aga töölised, ametnikud ja ettevõtjad, kellel on luul, et nad saavad rikkaks. Nad ei saa kunagi rikkaks ja ehkki pole klassikalises mõttes vaesed, kannatavad nad kujuteldamatuid vaesuse piinu. Millal selliste iduvaeste tervis või niigi nõrk mõtlemisaparaat üles ütleb, on ainult aja küsimus. Kõiki iduvaeseid tuleb toetada riigi poolt 24 miljoni ulatuses kange alkoholi ja odava tubakaga, samuti vajavad nad kõige mürgisemaid antidepressante.

24 milli eest demokraatia Süüriasse?

Ühelt poolt on muidugi selge, et Eesti riik ja rahvas ei vaja abi, sest meie siin oleme veendunud, et vaesus on lahendus kõikidele probleemidele ja läbi vaesuse saabub maapealne paradiis ning mõistagi ka demokraatia. Pole vaja näiteid tuua, kõik teavad, et kaabliväänajad koondavad peagi 600 töölist, aga mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi seotud kurjuse- või ahnuseteljega ega ka meie eesrindliku majanduskeskkonna pärast – ettevõtjadki on mõistnud püha tõde: vaesus on meie hinge palsam.

Vaesuse saavutamiseks pole vaja tööd murda. Varem või hiljem mõistavad seda ka meie viimased kinnisideedest vaevatud proled. Süüriasse pole meil vaja saata midagi muud peale meili, kus on kirjas meie rahva kogemus: vaesus on demokraatia kontsentreeritud väljendus, kõik ei saa kunagi rikkaks, aga te kõik seal päikeselises Süürias võite laostuda, nagu meie siin mudases Eestis – in corpore. Kui kõik on vaesed, siis ongi demokraatia. Meil on ja me naudime seda.

Ravime 24 milli eest vaeste hambaid?

Kindlasti mitte, see ei oleks demokraatlik. Vaesed on valinud valitsuse, mis purustab nende hambad – halb toit ja puudulik ravi teevad seda. Vägisi ei tohi kellegi hambaid ravida, see võrduks piinamisega. Kui meie vaesed oleksid tahtnud tasuta hambaravi, siis nad oleksid teinud hambaravipartei või valinud mõne partei poolt, kes oleks nende hambad ära klaarinud.

Ma rõhutan, et tasuta hambaravi poliitika ei ole Miljoni vaese maal keelatud, kedagi ei kiusata taga, kui ta kellegi hambaid tasuta ravib või tasuta hambaravi jutlustab. Ainus võimalus vaeste hambaid nende vaba tahte kohaselt kohelda, on palgata 24 miljoni eest löömamehi, varustada nad raudkangidega ja saata säästukasse ja töötukassasse vaestel hambaid sisse taguma. Seda nad tahavad, sellest nad unistavad, selle saatuse on nad ise valinud. Kindlas tahtes ja vankumatus usus.

Ehk 24 milli vaeste vahel laiali jagada?

See ei annaks midagi, 24 euri näkku, see teeb ainult neli viina per kärss. Kirjanikud on ka vaesed, arvutasin selle juubeliklotsi kirjanikupalgaks ümber, saaks ainult kaks tuhat viissada aastat kirjanikupalka maksta. Vähe. Kõige mõistlikum oleks kehtestada riiklik vaesteloterii, kus ametlike vaeste vahel loositakse välja 24 ühemiljonilist võitu.

Päästa kaks tosinat inimest on õilsam ja väärikam kui see papp lihtsalt maha prassida. Iga inimene on väärtuslik, see on vist isegi kusagile kirja pandud. Eesti lotomiljonäride kogemus näitab, et suured võidud tõmbavad majanduse mühinal käima: üldjuhul lotovõitudega ostetakse auto, alustatakse majaehitust või äri, kihutatakse vana naine minema  ja palgatakse uued, tehakse sõpradele välja ja laostutakse siis nagu üks mees. Seega ei teki kihistumist ega mingeid vastikuid uusrikkaid.

Me vajame vaesuseohvrite mälestussammast

Kõik ilmselt mäletavad ühe putinistlik-katoliikliku lastekaitsja kirjutist, kus ta avalikustas piinliku detaili, et Eesti vabariigis on vaesuse tagajärjel surnud 35 000 inimest. Need vaesusesse surnud inimesed ei ole siiani läinud korda meie sotsialistidele, humanistidele, inimõiguslastele, loomakaitsjatele ega muudele õilsahingelistele p*rsevestidele. „Neid elusid ei olnud vaja päästa,“ võiks kirjutada vaesuseohvrite mälestusmärgile.

Erinevalt tasuta hambaravist on ausambad meil populaarsed. Mass vajab klaasist riste ja laste hirmutamiseks sobilikku Fabergé või Jaan Poska kuju. Kõige ilusam oleks see, kui püstitada meie marketite ette aukohale marmorist ja pronksist riiulid või mollid, kuhu poodnikud võiksid visata üleaja seisnud toidukraami, mis ikkagi veel kuidagi läbi häda süüa sünnib.

Pronksist ja marmorist jäänuseriiulid ja mollid tuleb kaunistada kullatud puuviljavanikutega, kullatud kringlitega, tortidega, kullatud sinkide ja vorstidega, klaashelmestega kaunistatud peenemate napsipudelitega ja neoontuledes küütlevate keraamiliste homaaride ja austritega.  Kogu see kuld ja marmor muudab solgi vaeste ette viskamise õilsaks ja auväärseks. Ja vaesel on ka uhke solgimolli ümber jäänuste pärast kakelda – kuld ja marmor hiilgavad.

On miljoni vaese maa sünnipäev ja vaesuseohvrite mälestussamba vahendusel saaksid sellest osa sinagi, lihtne lehelugeja. Kas pole see ilus ja hea, kas pole see õnne tipp!

 

Õhtuleht, 12. veebruar 2016
http://www.ohtuleht.ee/717706/-kivisildnik-24-miljonit-miljoni-vaese-maa-juubeliks

 

 

1,167 total views, no views today

IMF ja EL alustavad meie pangakontodelt röövimist

laupäev, 26. oktoober 2013

MATTI ILVES: TÄHELEPANU! IMF JA EUROOPA LIIT ALUSTAVAD “VÕLAMAKSU” ABIL PANGAKONTODE RÖÖVIMIST

Foto: Ülemaailmse kohustusliku makse arhitekt IMF-i juht Christine LagardeRahvusvaheline Valuutafond (IMF) koos Euroopa Liiduga plaanivad kohustuslikku sundmakset, esialgu – 10% kõigilt EL-i kodanike pangahoiustelt. IMF ütleb, et eurooplased saavad valida, kas kohustuslik maks või vara devalveerimine läbi inflatsiooni. See hoiustajate raha sundvõõrandamine viiakse läbi jällegi pankade päästmiseks. Suurpangad on halvasti majandatud, eriti aastatel 2007..2011 ja sisuliselt kasumiahnuses ennast “lõhki laenanud” ning koormatud halbade laenudega riikidele. Nüüd soovitakse, et hoiustajad tuleksid pankadele appi. Seda 10% hoiustest ei paluta, vaid lihtsalt konfiskeeritkse, nii nagu seda tehti prooviks juba Küprosel.

Arvata võib, et seekord ei lähe maksustamise alla hoiused üle 100 000 euro, vaid eranditult kõik hoiused nii avalikus- kui ka erasektoris. Üleilmne finaseliit plaanis sellist hoiuste konfiskeerimist viimasel G-20 tippkohtumisel ja see kavatsetakse ellu viia juba 2014. aastal. Samuti on plaanis rakendada rangeid meetmed, et ükski pangaarve omanik ei saaks sellest sundmaksust kõrvale hoida.

Sundärastamise läbiviinine ei tähenda aga midagi muud, kui ebaõnnestunud finantssüsteemi ajutist päästmist, et see siis veelgi suurema katastroofiga hiljem kokku kukuks.

Sellist makset-konfiskeerimist on juba rakendatud mõnel pool Euroopas Esimese maalilasõja järgsetel aegadel, nii et siin maailmas ei ole midagi uut. Kõik peaksid teadma, millise katastroofiga see maailmale lõppes. See on veel tugev poliitiline sõnum ja tähendab tegelikult fašistliku korra väjakuulutamist Euroopa Liidus.

Kasutatud allikas: http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2013/10/17/die-grosse-enteignung-zehn-prozent-schulden-steuer-auf-alle-spar-guthaben/

Allikas: http://www.rahvuslane.blogspot.com/

Postitass: EIP teabetoimkond

544 total views, 1 views today

20 aastat Eesti iseseisvusetut ja IMF-st sõltuvat majanduspoliitikat

Marju Õunpuu

14.august 2012

www.DELFI.ee

Nüüd, kus Eesti kohal ripub ESM-i kirves, on sobiv meenutada, et iseseisvat majanduspoliitikat selles sõna sisulises tähenduses pole Eesti Vabariigil kunagi olnudki.

1992.aasta maikuus Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks astumisest alates on Eesti sealtpoolt esitatud ettekirjutusi püüdlikult täitnud. IMF, mille üheks põhieesmärgiks on riikide majanduspoliitika „seire“ (loe: kontroll), on Eestile aastate jooksul teinud ridamisi ettekirjutusi. Alates keskmise palga maksimaalsest kasvuprotsendist (aasta lõikes) ja sellega seotud alampalga kasvutempost, lõpetades erastamis- ja tagastamisprotsesside tagantkiirustamisega ja nõudega lasta vabaks kinnisvara müük mitteresidentidele, kuna see „soodustab välisinvesteeringuid;“ käibemaksu tõstmisest jne.

Maakeeles öelduna tähendab kinnisvara ostuõiguse vabakslaskmine lihtsalt seda, et osa maaomandist liigub välismaalaste kätte ning üha rohkematest eestlastest saavad taas moonakad ja rentnikud, nagu ongi juba juhtunud.

Vanapagana põhjata kaabud

Kuigi IMF-i liikmeksolemise aastakvoot on ESM-i liikmeks astumisel nõutava sissemaksu kõrval köömes, on sedagi omajagu. Pidevalt tõusujoones liikudes tähendab see 2012.aastaks 93, 9 mlj.SDRi ( 106, 8 mlj EUR) – mistõttu moodustab Eesti Vabariigi osalus 0, 039% IMFi kvootide üldmahust. Kvoodi sissemaksed IMFi tasub Eesti Pank.Vanapagana põhjata kaabud Käesoleva aasta 20.-22.aprillini toimunud IMFi kevadkoosolekul arutati IMFi ressursside kasvatamist fondile kahepoolsete laenude andmise teel. Euroala riikide panus oleks 200 miljardit dollarit, sealhulgas Põhja-Balti valijaskonna riikide, mille hulka kuulub ka Eesti, panuseks 30 miljardit dollarit.

Neil kahel „ vanapagana põhjata kaabul,“ ESMil ja IMFil on ühist palju muudki: näiteks see, kui vähe on avalikkust ühe või teise organisatsiooniga liitumisega seonduvast teavitatud.IMFi memorandumite ettekirjutuste sisust ei informeeritud eelnevalt Riigikogu liikmeid, ka ei tahetud neid dokumente avaldada üldsuse ees. Vahetult enne 1995.aasta märtsivalimisi kirjutasid lahkuva valitsuse juht Andres Tarand ja toonane Eesti Panga president (Siim Kallas) alla järjekordsele IMF-i memorandumile. Muuhulgas nõustuti järgmiste IMFi poolsete ettekirjutustega: Eesti „… ei vii lepinguga kaetud perioodi jooksul sisse laialdasi põllumajanduslikke kaitsemeetmeid, nagu tariifid, subsiidiumid või toetused. Need kaitsemeetmed edendaksid ebaefektiivset põllumajandustootmist, tõstaksid tarbijahindu ja kahandaksid üldist meeleolu,“ „valitsus kohustub hoiduma juhtimast kommertspankade laene,“ „Eesti Energia, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee ja Liviko erastamine on planeeritud lähimasse tulevikku,“ „1997. aasta lõpuks peaksid erastatud olema Eesti Telekom, Eesti Põlevkivi, Eesti Merelaevandus ja Eesti Kindlustus“ (samas).

Tagajärgi, mida Eesti põllumajandusele pealesunnitud kõlvatu konkurentsi talumine kaasa tõi, näeme seniajani. Suur osa toiduainetööstusest ja põllumajandusettevõtetest on libisenud välismaiste omanike kätte, suur osa kunagi optimistlikult alustanud (väike)talunikest on tegevuse lõpetanud, nende maad on söötis või „paremal“ juhul suurtootjate poolt üles ostetud.Mis imelised tarkused need IMFi ettekirjutused on, et neid nii usinalt täita tuli?

Näited mujalt maailmast

Kas leidub mõni riik, kes IMF-i ettekirjutusi täites haljale oksale on jõudnud? Ei tea ühtki sellist, kuid vastupidiseid näiteid leidub küllaga: Näiteks Mehhiko, kus erastati kõik riigiettevõtted, kaotati tollid ja tõkked välisinvesteeringutelt, avati majandus rahvusvahelisele rahale ja peeso seoti välisvaluutaga. 10 aastat täideti usinalt IMF-i, Maailmapanga ja USA soovitusi ning tulemuseks oli… mitte majandusõitseng, vaid kollaps: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, 11 miljonit mehhiklast siirdus majanduspõgenikena tööle naaberriiki USA-sse.

Palju paremini ei läinud ka Argentiinal, kus IMF-i rahandusprintsiibid takistasid paindliku rahapoliitika elluviimist; riigivõlg tõusis 44%-ni SKP-st ja tööpuuduse määr ületas 2001. aasta lõpuks 20%. Kagu-Aasias laastas 1997. aasta majanduskrahh neid riike, kus rakendati IMFi käsumajandust – Indoneesiat, Taid, Filipiine. Protektsionistliku majanduspoliitikaga Aasia riigid Malaisia, Lõuna-Korea, Singapur, Hiina ja Jaapan pääsesid tookordsest kriisist.

Ma ei tea, miks ja milliste volituste alusel valiti Eesti majanduspoliitiliseks suunaks ultraliberaalne tee. Volituse IMFiga liitumiseks andis Eesti Vabariigi valitsusele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 22.04.1992 langetatud otsusega nõustuda IMFi põhikirjaga. Samas ei ole IMFiga liitumise otsust pärast EV põhiseaduse jõustumist ja Riigikogu kokkukutsumist Riigikogus kunagi üle vaadatud. Kuna Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette kõikide välislepingute arutamist Riigikogus, on alust väita, et Eesti Vabariigi liikmeksastumine toimus põhiseadusevastaselt.

Seaduslikult õige, ent saaks ka teisiti

Paraku leidis praegune õiguskantsler Indrek Teder vastavasisulisele avaldusele koostatud vastuses, et nii see siiski ei ole: „Mul ei ole põhjust pidada IMFi põhikirja ei Eesti Vabariigi põhiseadusega ega ka selle rakendamise seadusega vastuolus olevaks pelgalt seetõttu, et seda ei ratifitseerinud Riigikogu – vastupidise järelduse paikapidavuse korral oleks analoogselt põhiseadusega vastuolus olevaks tulnud lugeda kõik seadused, mida ei olnud vastu võtnud Riigikogu, kuid see ei ole kindlasti Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 1 mõte. Pealegi on IMFiga liitumist (kaudselt) (!) tunnistanud ka Riigikogu, võttes 20.10.2010 vastu Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja muudatuste heakskiitmise seaduse.“

Praeguseks on Rahvusvahelise valuutafondiga liitunud 186 riiki. Kaugeltki aga ei saa väita, et kõik liikmesriigid on täitnud IMFi ettekirjutusi võrdse püüdlikkusega, seega jääb ikkagi üles küsimus, miks valiti Eesti majanduse arenguteeks liberaalne, mitte näiteks protektsionistlik printsiip? Millised on need hüved ja edusammud, mida Eesti võlgneb IMFi ettekirjutuste täitmisele? Kas valitud liberaalne majandussuund ja „õhukese riigi“ põhimõte on põlistatud valik või saaks ka kuidagi teisiti?

____________________

Postitas: EIP teabetoimkond

530 total views, no views today

Vello Leito: Eesti majandusest faktofiilselt II

Rahvusvaheline Valuutafond, andmed 2010

Tuhat USD inimese kohta aastas

2. Luksemburg, 80,1

4. Norra, 53,5

6. USA, 48,4 9099

8. Šveits, 43,4

9. Holland, 42,1

10. Austria, 41,8

13. Rootsi, 40,4

15. Iirimaa, 39,6

16. Island, 38,1

18. Belgia, 37,7

20. Taani, 37,1

21. Soome, 36,2

22. USA, 36,1

23. Prantsusmaa, 35,2

28. Hispaania, 30,6

29. Itaalia, 30,5

31. Sloveenia, 28,6

34. Tšehhi, 27,1

36. Kreeka, 26,3

41. Portugal, 23,4

42. Slovakkia, 23,3

43. Eesti, 20,4

44. Poola, 20,3

46. Ungari, 19,6

48. Leedu, 18,9

53. Venemaa, 16,7

56. Läti, 15,7

61. Valgevene, 15,0

129. India, 3,7

 

CIA Factbook, andmed 2011

Tuhat USD inimese kohta aastas

3. Luksemburg, 34,7

6. Norra, 53,3

9. USA, 48,1

10. Šveits, 43,4

11. Holland, 42,3

12. Austria, 41,7

15. Rootsi, 40,6

17. Taani, 40,2

18. Iirimaa, 39,5

19. Soome, 38,3

20. Island, 38,0

21. Saksamaa, 37,9

23. Belgia, 37,6

26. Suurbritannia, 35,9

27. Prantsusmaa, 35,0

32. Hispaania, 30,6

33. Itaalia, 30,1

35. Sloveenia, 29,1

37. Kreeka, 27,6

40. Tšehhi, 25,9

45. Slovakkia, 23,4

46. Portugal, 23,2

49. Eesti, 20,2

50. Poola, 20,1

51. Ungari, 19,6

53. Leedu, 18,7

56. Venemaa, 16,7

63. Läti, 15,4

67. Valgevene, 14,9

77. Rumeenia, 12,3

135.India, 3,7

Võimalik oleks lisada veel mitmete organisatsioonide poolt koostatud tabelid, kuid piisab sellestki. Eurostatil ilmselt vastav tabel puudub – siin oleks see igati omal kohal. Tabel küll on, ent mitte numbrilisel kujul, vaid riigid on järjestatud EL(27) keskmise väärtuse suhtes protsentuaalselt. Aga see pole see. Meid esmajoones huvitavad riigid olen koondanud tabelisse:

Riik MP IMF CIA FB
Tsehhi 39./24,5 34./27,0 40./25,9
Slovakkia 40./23,3 42./23,3 45./23,4
Poola 47./19,8 44./20,3 50./20,1
Ungari 45./20,5 46./19,6 51./19,6
Eesti 44./20,7 43./20,4 49./20,2
Leedu 50./18,4 48./18,8 53.18,7
Läti 53./16,3 56./15,6 63./15,4
Venemaa 46./19,9 53./16,7 56./16,7
Valgevene 65./13,9 61./15,0 67./14,9

Kas jõudsime tõele lähemale? Kuigivõrd, aga kaugeltki veel mitte tõeni. Selge on, et erinevate allikate järjestused vänderdavad üksteise suhtes pahasti ja arvandmed erinevad üksteisest oluliselt. Või siis kohati jälle vastupidi – näib, et andmed on üksteise pealt maha kirjutatud ilma omapoolse teabetöötluseta.

Selgub ka huvitavat. Väike avastus on see, et Leedu, Läti, Venemaa ja Valgevene pole selle mõõdiku järgi sugugi mitte erinevatelt planeetidelt pärit, vaid laiusa sõbralikult koos. Keskmestades nende kohta käivad arvandmed saame järjestuse:

Leedu 18,6; Venemaa 17,8; Läti 15,7; Valgevene 14,6.

Vene rahvas pole niisiis sugugi masendavalt vaene nagu laialehelised kommentaatorid seinast seina häälutavad. Siit vinklist vaadates on vene rahvas paremas seisus kui Läti ja napilt vaid leedulastest maas. Seejuures arvestagem, et toodud numbrid pole enam pelgalt padupoliitilised loosungid, tegemist on siiski SKP-ga ostupariteetsuse alusel ja veel elaniku kohta.

GDP (PPP) per capita parameetri esinduslikkus ja täpsus viiks meid tõele hästi lähedale, kui mitte riigid ise oma andmetega ei manipuleeriks. Seepärast on siinkohal lihtne järeldada, et otsinguid inimeste heaolu pädeva numbrilise väljendamise vallas tuleb jätkata, pelgad SKP numbrid – rafineeritult või siis toorelt – on suurel määral vaid riikide ülespumbatud musklite paraad. Sellel paraadil saavad eelise ebaausad riigid (nagu Eesti) ausate riikidega võrreldes, näiteks Soome. Minu hinnangul on Soome statistika üks ausamatest EL-s. Piirid pätistunud riikidele seab vaid usaldatavuse kriitiline piir, sest mingist piirist alates hakkavad võltsitud andmed oma eesmärgile vastu töötama – tekib tõsiseltvõetavuse kriis ja naeruväärsus. Selle kohapealt üks hea näide eurostatilt endalt võtta, selgub, et võltsing on täiesti kasutatav meetod ka EL statistikas.

Minu ees on tabel, kus EL liiduvabariigid on reastatud SKP järgi ostupariteedi alusel inimese kohta – siis igati autoriteetne hinnalipik. Võrreldud on riikide kogutoodangut EL( 27)=100 skaalal ja kahel ajahetkel: aastal 2004 ja aastal 2011 (vt ka Ines Kuusiku 21.06.2012 artiklit E24 Postimehes: „Eestlaste ostujõud on euroliidu keskmise suhtes tõusnud kümnendiku võrra“). Eesti puhul on numbriteks 57% ja 67% EL keskmisest, seega siis 7 aasta jooksul oleks Eesti ostujõud kasvanud justnagu 18%. See on selge usaldusväärsuse kriitilise piiri ületamine. Eesti Statistikaameti andmetel kasvas SKP ahelväärtus (kogutoodang taandatult inflatsiooniga) selles ajavahemikus vaid 7%. Artikli edenedes toon teieni ühe eurostati enda tabeli, mis ühemõtteliselt saadab need 18% nonsenssoloogia rubriiki.

Otsinguid inimeste heaolu mõõtmise adekvaatse meetodi/arvandmete kogumi leidmiseks tuleb jätkata veel ühel olulisel põhjusel. Nimelt erinevates riikides transformeerub erinev osakaal koguproduktist selleks rikkuseks, mis jõuab otseselt inimesteni. Seega edasi saab viia vaid tee, mis jõuab lõpuks elanikkonna poolt tehtavate otsekulutusteni.

Tundub, et lihtne, arvuta vaid välja keskmise netopalga/-sissetuleku ostjõud ja tõde taskus. Selles suunas on statistikute mõtted loomulikult ka liikunud, sest põhimõtteliselt on see õige suund, kuid kasutamiskõlblikkuse rikub järjekordselt asjaolu, et keskmine netopalk on riikide poolt hõlpsasti manipuleeritav ja ilusaks jumestatav, nii nagu paljudes riikides seda tööd tegelikult ka tehakse. Usaldusväärsuse rikub veel teinegi asjaolu. See tuleneb faktist, et keskmise netopalga ostujõud ei ole jäigalt seotud teiste reaalsete ja kontrollitavate esmaste makromajanduse arvnäitajatega. Netosissetuleku ostujõud on tuletatud näitaja ja selle suurus sõltub tuletaja meelevallast, ristkontrolli võimalus puudub. Seepärast keskmise sissetuleku ostujõud omab vaid niipalju väärtust, kuivõrd on usaldust riigi statistika aususe vastu. Siinkohal veelkordselt hoituseks: riikide väljundstatistika on suuresti vaid globaalne poliitiline näitemäng, tõeni jõudmine võib nõuda kangelastegu.

Sobiva näite pakub Eesti Statistikaamet. Lisaks faktipõhisele Maksu- ja Tolliameti aritmeetilisele ja mediaankeskmisele palgale pressib ta omalt poolt veel küsitlustepõhist aritmeetilist keskmist palka, mis erinevad omavahel ca 12% ESA suurema palganumbri kasuks. Näiteks k.a I kvartalis oli EMTA andmetel keskmine brutopalk 757 eurot (11844 krooni) ja ESA poolt pakutud 847 eurot (13260 krooni). ESA juhtum illustreerib kenasti, miks tõeotsingud keskmise neto-/brutopalga ostujõu kaudu ei saa olla edukad.

Statistikas (ühe) kõige usaldusväärsema näitajana elanikkonna käsutuses oleva ressursi määramisel on oma õige koha leidnud tegeliku individuaalse tarbimisega seotud kulutuste suurus.

Järgneb …

Vello Leito

17.07.2012

565 total views, no views today

Miks Islandist enam massimeedias ei räägita?

Pisike saareriik kaugel Atlandi ookeanil, kes tunnustas esimesena 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariiki, kuulutas 2008. a. välja pankroti. Sellele järgnevate sündmustega kadus Eesti „suur sõber“ ka meie meediamaastikult. Miks? Olnud nõnda julge 1991. aastal, ei kaotanud rahvusriik selgroogu ka 2008. aastal. See ei olnud aga „rahvusvahelisele üldsusele“ enam meelepärane. Kui üks Euroopa riik langeb teise järel, ohustades sellega kogu Eurotsooni, on võimurite jaoks äärmiselt tähtis, et Islandist ei saaks teistele sama saatusega riikidele eeskuju.

Viis aastat täielikku neoliberalismi muutis Islandi (rahvaarv 320 000, sõjavägi puudus) üheks maailma rikkaimaks riigiks. Aastal 2003 pangad erastati ja meelitamaks välisinvestoreid, pakuti on-line pangateenust, mille suhteliselt väikesed haldamiskulud lükkasid äri õitsele. Kontod nimega IceSave meelitasid mitmeid Suurbritannia ja Hollandi väikeinvestoreid. Aga koos investeeringute kasvuga, suurenes ka riigi välisvõlg. Aastal 2003 oli Islandi võlg 200 korda suurem kui riigi SKT. Aastaks 2007 oli see tõusnud juba 900-le protsendile. 2008. aasta majanduskriis oli Islandile halastussurmaks. Kolm põhilist Islandi panka (Landbanki, Kapthing ja Glitnir) kuulutasid välja pankroti, mille järel toimus riigistamine. Aasta lõpuks kuulutas ka Island ise välja pankroti.

Vastupidiselt oodatule said islandlased tänu kriisile tagasi iseseisvale riigile omased õigused ja uue põhiseaduse. Kõik see toimus läbi otsese osalusdemokraatia.

Koalitsioonivalitsuse peaminister (sotsiaaldemokraat) Geir Haarde taotles  Islandile 2 100 000-dollarilise laenu, millele Põhjamaad lisasid veel kaks ja pool miljonit. Välisfinantskogukond survestas Islandit rakendama drastilisi meetmeid. IMF ja Euroopa Liit tahtsid võla ise kinni maksta, väites, et see oleks riigile ainuke võimalus tasuda Hollandile ja Suurbritanniale kuuluv.

Protestid ja rahutused jätkusid, mille tulemusena pidi valitsus tagasi astuma. Valimised toimusid 2009 aasta aprillis, millega sai võimule vasakpoolne partei, mis mõistis küll hukka neoliberaalse majandussüsteemi, aga andis ilma pikema võitluseta alla nõudmisele, et Island maksab välja kolm ja pool miljonit eurot. See tähendas, et iga islandlane pidi maksma 100 eurot kuus 15 aastat (intress 5,5%), maksmaks kinni erakondade tegevusest põhjustatud võlg. Tegemist oli viimase piisaga karikasse.

Edasine oli erakordne. Plaan mille kohaselt pidid kodanikud kannatama finantsmonopoli vigade tõttu; mille kohaselt tervet rahvust pidavat maksustama, et maksta tagasi võlad privaatpankadele, oli purustatud. Viimaks poliitikud mõistsid, et peavad siiski võtma sama seisukoha, mis nende volitaja – rahvas. Riigipea Olafur Ragnar Grimsson keeldus kinnitamast seadust, mis oleks teinud rahva vastutavaks pankurite võlgade eest ja nõustus referendumi välja kuulutamisega.

Muidugi „rahvusvaheline üldsus“ ainult jätkas Islandi survestamist. Suurbritannia ja Holland ähvardasid kohutava valuraha nõudmisega, mis oleks Islandi muust maailmast eraldanud. Kui islandlased alustasid hääletamist, ähvardasid välispankurid blokeerida igasuguse abi IMF-ilt. Suurbritannia valitsus ähvardas külmutada islandlaste säästud ja jooksevkontod. Nagu ütles Grimsson: „Meile öeldi, et kui me ei nõustu rahvusvahelise üldsuse nõudmistega, saab meist Põhja Kuuba. Aga kui me oleksime nõustunud, oleks meist saanud Põhja Haiiti.“

2010. aasta märtsis toimus referendum – 93% hääletas võla tasumise vastu. IMF külmutas koheselt oma laenu. Revolutsioon ei heitunud (Ühendriikide televisioonis seda muidugi ei kajastatud). Marus kodanikkonna toetusel algatas valitsus kriminaaluurimise leidmaks süüdlased finantskriisi tekitamises. Interpol kuulutas Kaupthing panga ekspresidendile Sigurdur Einarssonile välja rahvusvahelise arreteerimiskäsu. Teised kriisi põhjustamises osalenud põgenesid riigist.

Islandlased läksid veelgi kaugemale: nad otsustasid luua uue konstitutsiooni, mis vabastaks riigi ülemäärasest rahvusvahelise finantssüsteemi ja virtuaalraha lõa otsast. Koostamaks uus põhiseadus, valisid Islandi kodanikud 25 inimest 522. täiskasvanu seast, kes ei kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse, aga keda soovitas vähemalt kolmkümmend inimest. Dokument ei kirjutatud käputäie poliitikute poolt, vaid see koostati interneti vahendusel. Põhiseaduse loomist kajastati internetis reaalajas, nii et kodanikud said saata oma kommentaare ja soovitus ning samal ajal näha loomisprotsessi. Konstitutsioon, mis läbi osalusdemokraatia reaalseks sai, esitatakse parlamendile kinnitamiseks peale järgmiseid valimisi.

Kreeklastele on sisendatud, et nende avaliku sektori erastamine on ainus lahendus. Itaaliat, Hispaaniat ja Portugali ootab sama oht. Selle asemel peaksid nad hoopis võtma Islandist eeskuju – väike rahvusriik keeldus välisinvestorite ees lömitamisest ja oma õiguste ära andmisest.

Seetõttu Islandist enam massimeedias ei räägitagi.

______________________________________________________

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: www.vabamotleja.info

750 total views, no views today

Jüri Uustalu: Kuidas IMF ja Euroopa Komisjon Läti riigi “paljaks tegid”

Kui keegi veel kusagil uskus, et IMF oma klientriike “abistab”, siis möödunud nädala sündmused näitavad selgesti, et IMFi põhimure on kuidas kriisis kannatavate maade käest suurkorporatsioonide kasuks võimalikult palju raha välja pressida, kirjutab majandusanalüütik Jüri Uustalu.

Nimelt kuulutas Austria pank RZB läinud nädalal, et vahetab oma võlakirjad uute vastu, makstes praeguste võlakirjade omanikele vaid 55 senti euro pealt. RZB on sattunud raskustesse ülearu agressiivse laenamisega Ida-Euroopas ja panga bilansis haigutab suur puudujääk. Muidugi võiks Austria valitsus panga riigistada, puudujägid riigikassast katta, ja võlakirjade omanikud hädast välja aidata. Tõenäoliselt ei taha Austria valitsus võlakirjade omanikke aidata ennekõike seetõttu, et hädas olevaid panku on teisigi ja kui kõiki aidata, siis läheks Austria riik ise pankrotti. Parem siis mõne panga pankrot kui kogu riigi pankrot.

Samad reeglid ei kehtinud aga Läti kohta. Hämmastava küünilisusega sunniti lätlasi “abi” raames garanteerima välisinvestoritele kuuluv 775 miljoni euro suurune Parexi panga sündikaatlaen. Seega läheb suur osa IMF-i ja Euroopa Komisjoni nn. abist mitte lätlastele vaid hoopiski Parexi rahvusvahelistele kreeditoridele.

Samal ajal ootavad need “investorid”, kelle kaotusi Parexi sündikaatlaenu läbi maksab praegu kinni Läti maksumaksja kiivalt Läti riigi pankrotti. Sest nii loodavad “investorid” panna käpa peale Läti infrastruktuuri tähtsamatele objektidele – sadamad, lennuväljad jms. Majanduslik okupatsioon, ühesõnaga.

Arvata võib, et samasuguse “abi” programmid on välja töötatud ka Eesti jaoks. Teatud analüütikud levitasid ettepanekut, et Eesti peaks krooni devalveerima ja kõik laenud eurodest kroonidesse muutma. See oleks täiesti mõistlik.

Aga samas lisati juurde, et Eesti peaks “kompenseerima” pankadele nende devalveerimisest tekkinud kaotused. See oleks idiootlik – keegi ei sundinud panku eurodes odavaid laene väljastama ja see, et nii tehti, on pankade endi jäme riskijuhtimise viga.

Loomulikult teavad sellise “devalveerimise kompensatsiooni” nõudjad hästi, et see Eesti riigi pankrotistaks. Ettevalmistused juba käivad – kuuldavasti luuakse investeerimisfonde selleks, et omandada Eesti metsa jms. Praegune “kärbete poliitka” viib kindlal sammul Eesti riigi pankroti poole. Jääb üle loota, et Eesti valitsusel ja Riigikogul tuleb enne mõistus pähe kui see juhtuda jõuab.

Jüri Uustalu, majandusanalüütik New Yorgist

Äripäev.ee, 29.06.2009

488 total views, no views today