Rahvuslaste Tallinna Klubi korraldab euroreferendumi kuuendal aastapäeval piketi

 

Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel toimub esmaspäeval, 14. septembril Vabaduse väljakul pikett, millega meenutatakse Euroopa Liitu astumise küsimuses korraldatud rahvahääletust ning kutsutakse Iiri kodanikke üles lükkama tänavu oktoobris rahvahääletusele pandav Lissaboni lepe tagasi.

„Kuus aastat tagasi, 14. 09. 2003 korraldati ebademokraatlik, ebaseaduslik, ebaaus, võltsrahvahääletus, mille võltsimise ulatus on siiani teadmata ja millega Eesti liideti EL-ga. Me ei taha elada euro-ENSV-s, vaid tahame elada iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis. Me ei taha euroimpeeriumi, me ei taha eurodiktatuuri, me ei taha euro-KGB-d,” ütles piketi korraldamise ajendit tutvustades Rahvuslaste Tallinna Klubi liige Jaan Hatto.

„Samas nõuame võltsrahvahääletuse tulemuste tühistamist ja läkitame palve iiri rahvusele öelda “ei” Lissaboni leppele,” lisas Hatto.

Pikett kestab kl. 15-18 ja toimub Kaarli puiestee ja Pärnu maantee ristmiku Jaani kiriku poolsel küljel.

Rahvuslaste Tallinna Klubi

info@rahvuslasteklubi.org

Jaan Hatto 51 90 33 74

Tõnu Kalvet

www.rahvuslasteklubi.org

331 total views, no views today

Jaan Hatto: Tarkusepäev

Kui taevas tõmbub halliks, saabuvad rasked ajad ja kitsas on käes, vajub inimlaps mõttesse: kas olen ikka õigesti talitanud, teinud tarku otsuseid?

 

Mis siis on tark, arukas otsus? Mis on siis tarkus? Kas on see mnemoturniiri sisutu, seosetu, lõputu faktide, numbrite ja aastaarvude jada või võimalikult tõene, täpne ja igakülgne teave enda ja oma kogukonna/ühiskonna tegelikust olukorrast või inimese olemusest või läbi inimkonna ajaloo kandunud õpetussõnad, mida on hea teada ning mille vastu ei tohi eksida? Kuidas seda „tõest, täpset ja igakülgset teavet“ hankida, kui see on just see, mida kõige kiivamalt varjatakse? Kas te teate, et maailmas on mitte sadu, vaid lausa tuhandeid raamatuid, mis kaovad ilma kuhugi jõudmata? Miks? Mida need raamatud endas kätkevad?

 

Kas teate, et inimkond on 99-l juhul sajast lõputu kari vaimselt alaarenenuid, kelle üle valitseb käputäis kurjategijaid? Valitseb vägivalla, hirmu, pettuse ja consensus transsiga. Mis see veel on? Küsige oma õpetajalt, kui on kord juba tarkusepäev! Kui arvate, et Eesti on see üks sajast, siis pole see nii. Eesti on hoopis üks 99-st, õigemini selle musternäide.

 

Näiteks Euroopa Liit võttis endale Eesti riigi eelarvest 2008. aastal 2 376 830 000 (kaks miljardit kolmsada seitsekümmend kuus miljonit kaheksa sada kolmkümmend tuhat; allikas: riigieelarve) krooni, 2009. aastal 2 952 234 900 krooni, siit siis hakatakse eestlastele 10 (0,3% viimasena mainitud summast) ja 100 miljoni (3%) kaupa tagasi tilgutama eestlaste endi raha. Eestlase põsele valgub tänupisar: EL annab meile raha!

 

Kogu raha me tagasi ei saa, ei saagi saada, sest kümned tuhanded bürokraadid ja kuluaaritöö tegijad Brüsselis tahavad ju samuti elada. Ja mitte halvasti. Ei saa ju välja öelda, et EL ei anna meile rohkem raha. Eurokeeles kõlab see: me ei suuda meile antud toetusi ära kasutada. Valitsejad on alati „head ja õiglased“. Pealegi annab EL raha tagasi eelkõige sinna, kus talle endale vaja, mitte Eestile. Eesti mees istub maas ja murrab pead, miks temal on nii kange kriis, kui seda mõnel pool üldse pole. Vastus on lihtne, isegi liiga lihtne: „Rahva ülemvara on tema rahvuslik vabadus ja riiklik iseseisvus“ („Kümme aastat Eesti riikliku iseseisvust“, 5. lk., riigivanem Jaan Tõnisson, Tallinn 1928).

 

Minu kooliajal ehtisid koolimaju kikkhabemega perverdi ja ajukahjustusega massimõrvari Lenini pildid ja reljeefid. Peale kõige selle oli Lenin veel fanaatiline vandenõulane, eesmärgiks maailmavalitsuse kehtestamine. Kas te teate, et meie praegune president on samasuguse vandenõu osaline? Tema on trilateraat. Mis see veel? Küsige oma õpetajalt! Nüüd ilmub koolidesse EL-i teema. Mis on tegelikult sama ürituse uus tulek. Kas pole kummaline kokkusattumus? Reljeefi kõrval olid tavaliselt asjaosalise „suured sõnad“ noortele ja lastele: “õppida, õppida, õppida”. Hüüdlause tolleaegses kontekstis tähendas: pesta ajusid, pesta ajusid teist korda ja pesta ajusid kolmandat korda jne. Kas ja kuidas võib end targemaks õppida? Ei öelda ilmaaegu: tööga ei saa keegi rikkaks ja koolis ei saa keegi targaks. Ühes on hüüdlause siiski õige. Kuid vaevalt oli see niimoodi mõeldud. Õppida võib: 1) nii, et saad targemaks; 2) nii, et ei juhtu midagi ja – kolmas võimalus – nii, et lähed hoopis lollimaks. Kõik oleneb sellest, mida õpitakse ja kuidas sellest aru saadakse.

 

Minu vanemad kutsuti kooli. Ma segavat õppetööd oma rahvavaenuliku muigega näol. Lisati: kui ma ei omanda piisavalt rahvusvahelise klassivõitluse ajalugu, leninismi aluseid, sotsialistlikku poliitökonoomiat, siis saavat minust vaimne invaliid. Isa ütles kodus, et vanasti usuhulluste ajal olid vähemalt need rahule jäetud, kes vait olid, nüüd ei jäeta rahule enam neidki. Oli muuga kuidas oli, vähemalt ühes oli minu õpetajal tuline õigus. Tema ja ta ametivennad tootsid mitte ühe, vaid terve põlvkonna vaimseid invaliide ja mitte ainult üheainsa põlvkonna. Ja mul on tõsiselt hirm, et tema praegused ametivennad ja -õed teevad sedasama.

 

Kooliõpetaja loeb paberilt: „kommunistlike ühiskondlike suhete tekkimine, kasvatatakse uus inimene“, kirjutavad käed jooksevad kiiruga üle paberi, ninad vastu lauda, „igakülgselt arenenud isiksus, kelles ühinevad harmooniliselt vaimne rikkus, moraalne puhtus ja füüsiline täiuslikkus.“ (ENE, artikkel „Kommunism”.) Ainult mina ei kirjuta. Kooliõpetaja pilk jääb minul peatuma. Tuleb küsimus, miks ma ei kirjuta. Vastasin, et ma ei saa aru, kuhu selleks ajaks Brežnev pannakse. Kommunistlik türann, kes viimastel eluaastatel ei suutnud ise püsti seista ja kelle suu ei seisnud iseenesest kinni – ikka oli „esinumber“ edasi. Keegi pillas midagi maha, keegi turtsatas naerda. Minu õpetaja kutsus mind klassist välja. Ta oli minuga ühepikkune, kuid karjus sisinal, et kirjutab mulle sellise iseloomustuse, et mind ei võeta mujale kui ainult vene kroonusse. Karjus nii, et mulle pritsis näkku tatti. Seekord pidas ta oma sõna ja kirjutas tõepoolest sellise iseloomustuse. Mul läks veel hästi, sest eelmises koolis oli mu õpetaja virutanud samas olukorras mulle käega näkku.

 

Alustasin oma „mõtete teed“ piibli lugemisega. Uskuda või mitte? See on igaühe isiklik küsimus. Pühakiri sisaldab inimlaste aastatuhandetepikkusel teel kogutud tarkust ja on meie tsivilisatsiooni üks aluseid. Tegin otsuse, et ma enam kunagi ei vaata televiisorit, kuigi laevakajutis, kohvikus ja külaliste juures risustab see virvatuli vahel nüüdki mu päeva. See oli 25 aastat tagasi.

 

Jeesus suutis inimkonna olemuse suruda ühteainsasse lausesse: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad” (Luuka 23:34). Koolis ei saanud ma kordagi kuulda, et “Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid igast sõnast, mis Jumala suust välja tuleb” (Matteus 4:4) , “ei tohi viha kanda ega kätte maksta”, “pead oma ligimest armastama kui iseennast”, (3. Mooses 19:18), “Sa ei tohi kui keelekandja oma rahva seas käia” (3. Mooses 19:16) “Te ei tohi varastada ja te ei tohi valetada” (3. Mooses 19:11). “Õigust ei tohi sa kõveraks pöörata, ei sa tohi kedagi paremaks pidada” (5. Mooses 16:10) “Sa ei tohi suure hulga järel käia kurja tehes” (2. Mooses 23:2) “Ja sina ei tohi meelehead vastu võtta” (2. Mooses 23:8), “Sa ei tohi abielu rikkuda” (5. Mooses 5:17) jne.

 

Meie koolis käinud noored ei kuule samuti neid õpetussõnu. Kas pole kummaline kokkusattumus? Meie aja paradoks: kunagised kolm talve külakooli oli kõvem haridus kui praegused 12+ x aastat pinginühkimist.

 

Kas kujutate ette maja, millel ei ole katust ega lage, aga seintele laotatakse innuga kõige kallimat tapeeti? Kas te kujutate ette autot, mida värvitakse ja lakitakse parimate lakkide ja värvidega, kuid millel pole rattaid, isegi mitte põhja? See on mõttetu. Nii see on.

 

Kas kujutate ette inimest, kes ei tunne ega usu inimolemasolu kõige põhilisemaid aluseid? Seevastu on aastaid õppinud infotehnoloogiat, matemaatikat, projektijuhtimist, inglise keelt. Nagu nõukogude ajal tuubiti üksteise võidu vene keelt ja matemaatikat. Kas teda peab pidama poolmetslaseks või poolinimeseks? Siinjuures “inimene” on sotsiaalses tähenduses. Ometi meie ühiskond suuremalt jaolt sellistest koosnebki. Tulemus on kõigile näha. Ei suudeta moodustada isegi kõige algelisemat ja napiliikmelist kogukonda – perekonda – oma õiguste ja huvide eest seismiseks, olgu need siis majanduslikud, poliitilised või sotsiaalsed. Kust tulevad inimesed, kes tõsimeeli usuvad, et kuskil on keegi, kes lihtsalt annab neile raha; et ülejärgmise viisaastaku lõpus saabub kommunism; et sulase või orjana õnnestub peremehest paremini elama hakata?…

 

Mul põhjust karta: kas me ei hammusta endale selle tarkusepäevaga pöidlasse? “Häda neile, kes on eneste silma ees targad ja eneste arvates arukad” (Jesaja 5:21). Päeval on lihtsalt vale nimi. Oleks pidanud olema rumalusepäev. Kas me ei näe praeguses Eestis just sellist häda igapäev endi ümber? Kas me ei peaks sellel päeval hoopis rääkima tegudest ja sõnadest, mis osutusid rumaluseks, kuigi mõlemaid oli algselt peetud hoopis suureks tarkuseks? Kas tarkus pole mitte arusaamine, kui rumalad tegelikult ollakse? Kas me ei peaks rääkima, et kuskil on piirid ja punased jooned, millest ei saa üle astuda, kui ei taheta, et taevas varem või hiljem pea kohal halliks tõmbuks?..

 

Jaan Hatto

01.09.2009

620 total views, 2 views today

Jüri Lina uued loengud Tallinnas, Tartus ja Pärnus

 

Jüri Lina uued loengud Tallinnas, Tartus ja Pärnus

Reedel, 4. septembril kell 19 Tallinnas Rävala pst. 8 voldiksaalis

Laupäeval, 5. septembril kell 15 Tartus Jalaka t. 48.

Pühapäeval, 6. septembril kell 14 Pärnus hotellis “Viiking”

toimuvad Jüri Lina ettekanded teemadel “Tervislikust allakäigust” ja “Majanduskriisi telgitagustest”.

Jüri Lina tutvustab organiseeritud põhjusi, mistõttu inimkonna tervis pidevalt viimastel aastatel on halvenenud. Paljastab motiive, miks vaktsiinid sisaldavad vähiviirusi. Räägib loomulikult “seagripi” vaktsineerimiskampaania taustast.

Lisaks näitab ta filmilõike erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks tehtavatest ettevalmistustest. On tarvis vaid ettekäänet, et sõjaseadused kehtestada ja see annaks USA presidendile Barack Obamale diktaatorliku võimu uue maailmakorra alustamiseks.

Kas teate, et USA-s on valminud 800 koonduslaagrit “ebastabiilsete” elanike isoleerimiseks? Kas teate, et Ameerika Ühendriikide võimurid on oletatavatele “gripi” ohvritele juba tellinud pool miljonit plastkirstu ja miljon laibakotti.

Jüri Lina näitab reportaaži Madisoni (Georgia) rajatud kirstulaost. Paik asub ühe USA suurima lennuvälja Atlanta lähistel.

Jüri Lina vahendab andmeid selle kohta, kuidas majanduskriisi ette valmistati ja kelle huvides kriis süveneb. Tutvustab neid asjaolusid, mille tõttu varjatakse majandusraskuste tekitamise taotlusi. Annab ajaloolise ülevaate sarnastest ettevõtmistest minevikus.

Üritus kestab kaks tundi.

On ilmunud Jüri Lina omaaegse menuraamatu “Varjatud tervisevalem” teine, täiendatud trükk. Maht 160 lk, kõvad kaaned, hind 120 EEK.

Müügil teisedki Jüri Lina raamatud, filmid (DVD-l) ja CD-plaadid.

Sissepääs 50 krooni Tallinnas. Pärnus ja Tartus 40 krooni.

Jaan Hatto

333 total views, no views today

Jaan Hatto: Miks ma ei saa hääletada Europarlamendi valimistel?

Ukse ees on Europarlamendi valimised. Meedia lainetel kaiguvad hüüdlaused: millist Euroopat me tahame, millist Euroopat teeme ja valime? Ei kuule küsimust: millist Eestit me tahame? Mis on eesti identiteet? Milline on Eesti tulevik? “AIDS, lühike eluiga, proletaarne mentaliteet, südamehaigused, korruptsioon, võlaorjus, kirjaoskamatus, Reformierakonna poliitika, reetmine, telesõltuvus, kihistumine, vaesus, mandumine, sotsiaalsete garantiide puudumine, lauslollus, fanaatiline turufundamentalism ja kõik muu, tänu millele me lõbusasti välja sureme”. Nii kirjeldab Eesti olukorda Eesti Iseseisvuspartei aseesimees Sven Kivisildnik oma artiklis “Positiivselt kõngev”. Kas väljasuremine on Eesti tulevik Euroopa Liidus? Selle hävingu taustal käib siis palagan: millist Euroopat me tahame?

Vastan kohe ja ma ei kahtle vastuse õigsuses: me ei tee, ei vali ega saa tahta mingit Euroopat, sest meil ei ole enam midagi Euroopas tahta, valida ega teha, kuna Eesti taandas ennast iseseisvast Euroopa riigist ise kellegi tähtsusetuks provintsiks, kelle tahtmiste tähtsust ja suurust iseloomustab võib-olla tõesti suhtarv 6/785 ja mis tegelikkuses pole isegi mitte seda.

Veel enam, kogu ettevõtmine on null kuubis. Esiteks, nn. Euroopa Parlament on foorum, kellel pole seadusandlikku jõudu. Teiseks, Eesti “saadikud” on seal parimal juhul vaid statistid. Kolmandaks, tegu on mitte valimiste, vaid hääletamisega, kus hääletatakse parteide ja nende harukontorparteide ülespandud kandidaate. Rahval on õigus neile ja seeläbi EL-ile poolehoidu avaldada või lihtsalt uttu tõmmata, nagu seda eesti keeles öeldakse. Valida ei ole mitte midagi. Samalaadsed poolehoiuavaldused-hääletamised toimusid terve nõukogude okupatsiooni aja. Üles kerkinud “üksikkandidaadid” on suure tõenäosusega mainitud parteide tankistid, et viimastes pettunud tuleks samuti EL-ile poolehoidu avaldama.

“Eurosaadikud” on meedias saanud tähelepanu osaliseks, mida nad vaevalt väärivad. Nad seletavad pikalt, mida nad Brüsselis teevad, teha kavatsevad ja tegema hakkavad. Mida kauem seda pikka seletamist kuulata, seda raskem on aru saada, mida nad seal õieti teevad. Veel raskem on aru saada, mida sellest võiks Eestile kasu olla. Europarlamendis võeti vastu resolutsioon kommunismi kuritegude hukkamõistmisest Euroopas, väidetavalt Tunne Kelami eestvedamisel. Resolutsioon sai valmis täpselt enne “valimisi”. Õiguslikus mõttes ei ole see midagi enamat kui tahteväljendus; nagu seesama artikkel siin. Kui Tunne Kelam on juba kord nii tugev poliitik, miks ei võiks ta resolutsioonile anda seaduse jõu Eesti riigikogus? Võib olla saaks siis Eesti riigiaparaadi puhtaks arvukatest kommudest. Raske pole taibata, et tegu on mitte kommunismi kuritegude hukkamõistmisega, vaid pigem nende rakendamisega EL-i propagandavankri ette. Endised kommud on EL-ile vajalikud inimesed.

Mispärast ma ei saa Europarlamendi valimistel hääletada? (Rahulolematus ja suutmatus on ikkagi kaks ise asja.)

Sellepärast, et olen iseseisva ja sõltumatu Eesti Vabariigi kodanik. Kas tundub kummaline? Jah, ega selliseid avaldusi enam eriti kuule, aga veenduge ise: “§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.” Kas see on mõnest vanast raamatust maha kirjutatud? Ei ole, see on meie praeguse põhiseaduse esimene paragrahv.

Eesti on nüüd EL-is. Jah, kahjuks küll. EV põhiseadus on ikkagi jõus, kuigi riigikogu on kahel korral püüdnud uut riigikorda kehtestada. Pean silmas EL-i põhiseaduse ja Lissaboni leppe vastuvõtmist. Uus riigikord ei ole siiamaani kehtima hakanud, vähemalt formaalselt, sest Euroopas leidub rahvusi, kelle vabadusearmastus ja demokraatia traditsioon on märksa sügavamad kui Eestis.

Riiki – demokraatlikku vabariiki – ei moodusta ainuüksi poliitiline juhtkond ja eliit, seadused ja põhiseadus. Selle moodustab samuti kodanikkond. Sama hästi kui poliitiline juhtkond, peab ka kodanikkond järgima seadusi ja põhiseadust. EV PS sätestab “§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”.

Kuidas ma siis saan minna hääletama teise riigi organit, kui ma olen iseseisva ja sõltumatu Eesti riigi kodanik? Sellega ma näitan ju avalikult oma soovi: kuuluda teise riigi koosseisu ja mitte olla “iseseisva, sõltumatu, demokraatliku” Eesti riigi kodanik, nagu seisab EV PS-is. Sellega rikun ma kodanikuna kehtivat EV põhiseadust ja põhiseaduses mulle pandud kohustust: “olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Et tegu on riigiga võib, välja lugeda mainitud Lissaboni leppest.

Kui mandunud poliitiline eliit reedab oma riigi, oma rahvuse, oma põhiseaduse, loobub territoriaalsest terviklikkusest, rahvuse ja riigi alusdokumentidest, ei leia mina kodanikuna, et peaksin sedasama tegema. Eestit valitsevad võõrvõimude käsualused, käsilased ja mitut muud masti agendid, osal on peremees ühes, teisel osal teises ilmakaares. Kui Eesti Vabariik on langenud vandenõu ohvriks, ei pea ma kodanikuna teesklema, nagu poleks midagi toimunud.

Nad tuleks kohtu ette tuua oma tegude eest vastust andma. Loomulikult peab see olema kodanike sõltumatu kohus, kes järgib seadusi, mitte näitemäng, kus Eesti riigi vastu käe tõstnud kurjategijad (ja seda mitte ainult ülekantud tähenduses) karistusest puhtaks pestakse.

Tuntud eurovastane mõtleja, Vladimir Bukovski on märkinud, et Europarlament meenutab talle vägagi Nõukogude Liidu Ülemnõukogu (Vladimir Bukovski, “EL läheb valet teed”). Mulle meenutab see pigem NL-i viimaste aastate rahvaste kongressi, mida müüdi samade argumentidega, nagu praegu püütakse inimesi eurovalimistel hääletuskastide juurde saada. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmena levitasin toona enne rahvaste kongressi valimisi ERSP lendlehte, millel seisis: “Kaasmaalane! ära mine valima! Kui nüüd valime esindajad Moskvasse, siis mõistetakse seda kui soovi kuuluda NSV Liitu. Kui me boikoteerime valimisi, siis sellest saadakse nii Moskvas kui Läänes ühtmoodi aru: me tahame iseseisvust! Vallutajariigi valimised ei ole vallutatud ja annekteeritud maa kodanike asi” (ERSP lendleht aastast 1989). Miilits arreteeris mind ja kagebiitide kari rebis maha kõik üleskleebitud lendlehed.

Iseäranis oodatud on EL-i suhtes kriitiliste jõudude osalemine eurokampaanias. Olgu nad siis iseseisvuslased, kes oma maale iseseisvust tagasi nõuavad või euroskeptikud, kes on EL-i süvenevast demokraatia puudumisest pettununa “uut, paremat ja demokraatlikumat” EL-i soovivad, mõistmata selle võimatust.

Igalt maalt leiab kedagi, kellel ahnus ja edevus tema aated üles kaaluvad. Nii on skeptikud tahes-tahtmata sunnitud selgitama, miks nad ikkagi kandideerivad ja mida nad siis seal “parlamendis” edaspidi teevad. Niimoodi, küll kaudselt, küll otseselt pannakse nemadki sisuliselt EL-i heaks propagandat tegema, sellesama EL-i, mille vastu nad alles pidid olema. Kavalalt tehtud, ei vaidle vastu! Osa nende poolehoidjaid pöördub neist ära, teine osa veetakse EL-i propaganda kiiluvette. Siis lähevad nad omavahel riidu: kummal on õigus? Kavalalt tehtud, ei vaidle vastu! EL-i vastastelt võetakse nende tõsiseltvõetavus ja nad tõusevad esile küll riiakate, küll ostetavatena, kes ei säästa sõnades kriitikat EL-i aadressil, aga tegudes ei paista neil midagi EL-i vastu olema. Ma ei taha ühte ja sama lauset enam kolmandat korda korrata.

Brüsselis on mõned eurovastased saadikud. Isegi kui neid oleks seal mõni rohkem, pole nad muud kui käputäis praami pardal, mis allavoolu ujub, ükskõik kui palju siis peatumist ja mahaminekut nõutakse. Keegi ei juurdle selle üle, kui palju on nad teinud kahju iseseisvusaatele omal maal.

Arvan, et eurovalimised, nendest osavõtt ja kandideerimine, näitavad meie vaimse ja eetilise languse sügavust, nagu seda tegid NL-i rahvaste kongressi valimised aastal 1989.

Jaan Hatto,

iseseisvuslane

510 total views, 2 views today