Hävingu peasüüdlased on õpetajaskond, Reformierakond ja IRL

Õpetajad nõuavad kõrgemat palka väites, et Eesti õpilaste teadmised on maailmatasemel. Minul on teistsugused andmed taseme kohta ja ma tean ka seda, et õpetamine koolides on takistatud distsipliini puudumise ja õpilaste omavoli tõttu.

Miks õpetajad pole varem avaldanud meelt Toompeal ja nõudnud riigikogult selliseid seadusi, mis võimaldaksid neil tagada korra ja head õpetamisvõimalused. Nad ei läinud sellepärast, et neil puudub isikujulgus ja missioonitunne. Aga omale palka juurde nõudma läksid küll. Mille eest neile suuremat palka ja kustkohast raha võtta, kui eesti rahvuslik majandus on hävitatud. Viimase osas on kaasvastutajaks õpetajaskond ise, kes valib omalt poolt ja mõjutab süstemaatiliselt ka õpilasi, et nende vanemad valiksid Reformierakonda ja IRLi – rahvusliku majanduse ja Eesti riikliku iseseisvuse hävitamise eest vastutavaid riigireeturparteisid.

Õpetajad olid 25.10.2011 meeleavaldusel nördinud, et vastutajad – Reformierakond ja IRL – ei tulnud nendega kohtuma vastamaks küsimusele, miks lubatud palgatõusu ei ole. Primitiivne ja pugejalik õpetajaskond ei taha aru saada, et erakonnad, mis reetsid riigi ja rahva, reedavad oma tallalakkujad – õpetajaskonna – silmagi pilgutamata.

Õpetajad ei suuda ikka veel tunnistada, et eesti rahvuslik majandus on hävitatud (SKP ei mõõda eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil) ja selles üheks peasüüdlaseks on nemad ise. Pole võimalik, et sellised õpetajad suudaksid kasvatada maailmatasemel teadmistega õpilasi, et need oleksid seejärel võimelised päästma riigi ja rahva vahetades välja praeguse labastunud ja korrumpeerunud õpetajaskonna.

Vello Leito

26.11.2011

2,272 total views, no views today

Ülo Vooglaid SI portaalis

SI-229

Tänapäeva nn globaliseeruvas maailmas püüavad mingid inimgrupid end üha enam maksma panna (teisi alistuma sundida) mitte relvadega, vaid ideoloogiaga, tarbimis- ja meelelahutushullusega.

Erilise fanatismi, jõhkruse ja küünilisusega on paistnud silma väärkoheldud ja seksuaalhälvetega isikud. Sellest, kuidas ja miks kujunevad mõnel inimesel psüühikahälbed, sh ala- ja üleväärsuskompleksid, foobiad, fix-ideed, paranoia, skisofreenia jpm, on raske aru saada. Veel raskem on seda kirjeldada ning saavutada, et haige teadvustaks oma haigestumise ja selle võimalikud põhjused ning püüaks terveks saada… Muidugi ei ole haigestumine süü vaid õnnetus. Ometi ei kaasne õnnetusega õigus ennast välja elada teiste inimeste, looduse ja kultuuri arvel.

Pederastide pealetung on jäämäe väike osa. Valdav osa on sügavalt salastatud ja sellest teavad vaid pühendatud isikud. Ajaloost võib leida rohkesti näiteid selle kohta, et kultuuripõhja lõhkumiseks on loodud vägevaid arsenale, mida on vahelduva eduga ka kõikjal kasutatud. Meetodid muutuvad aina rafineeritumateks. Kui miljardid voolavad, siis pole raske värvata ka valvekõnelejaid, kes üritavad agarusega üksteist üle trumbata…

Euroopa Liidus eraldatakse selleks “tööks” igal aastal palju miljoneid eurosid. Põhiseaduse järgi riigi kaitse all oleva perekonna hoidmiseks ja kaitsmiseks tuleb korraldada heategevuslikke kampaaniaid…

Kui E Liidu nn eliidil õnnestub (kohalike kollaborantide abil) “erinevus rikastab” ideoloogia kohustuslikuks muuta ja rahvuslik ning üldinimlik kultuur häbiväärseks mahajäämuseks kuulutada, siis milleks veel sõda? Siis saavad niiditõmbajad paljaste kätega kõik endale ja võivad üksteist õnnitledes hüüda: „Tehtud!“.

Mida on vaja selleks teha, et rahvas kaotaks iseseisvalt elamise võime?

Iseseisvalt elamine on adekvaatne tundmine, mõtlemine ja enesekaitse. Selle kaotamiseks on vaja:

* ajada keel nii segi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;
* lõhkuda kommunikatsioonisüsteemid ja saavutada, et inimestel ei oleks võimalik olla informeeritud ei oludest, olukorrast ega situatsioonist ning nende muutumise tendentsidest;
* lõhkuda inimeste usk endasse, tulevikku, loodusse ja Loojasse;
* lõhkuda põlvkondade järjepidevus;
* muuta valimised farsiks ja saavutada, et autoriteedistruktuur muutuks häbiväärseks; ;
* täita otsustuskogud ja ametiasutused isikutega, kes ei ole võimelised õigusloomes ja õiguskorra kindlustamises osalema;
* lõhkuda haridussüsteem – nimetada hariduseks see, mida /koolidest antakse;/
* lõhkuda tervishoiusüsteem – nimetada terviseks see, mida /haiglast ja teistest raviasutustest antakse/;
* lõhkuda kultuur – nimetada kultuuriks see, mida /”kultuuriasutustest” antakse;/
* naeru- ja häbivääristada liidreid nii, et ei oleks enam koostööks vajalikke juhte, keda saaks uskuda ja usaldada;
* murendada kultuuri põhjakiht – kõlbeliste arusaamade süsteem (väärtused ja normid ning müüdid ja tabud) ;
* vältida sotsiaalse problemaatika käsitamist ühiskonnas; (nimetada teenindus sotsiaalabiks, sotsiaalhoolduseks, sotsiaalkindlustuseks…)
* likvideerida sotsiaalteadused; asendada uuringud kirjelduste ja arvamusküsitlustega, vältida põhjuste ja tagajärgede analüüsi ning avalikke arutlusi kujunenud kriiside põhjuste üle;
* sisendada, et kõik on suhteline, et absoluutseid väärtusi ei ole, et iga hinnangu mõõduks on kasulikkus, et kooselu keskseteks reegliteks on leplikkus, tolerantsus, kohandumine ennast korraldajaks pidajate poolt kehtestatud normidega;

Mis saab Eestist edasi?

Edasine oleneb sellest, kui naiivsed inimesed on ja kui kergelt nad sööda alla neelavad, kui agaralt nad üksteisele kallale tungivad ning rahvusliku eksistentsi aluste lõhkumisele kaasa aitavad.

Nendel maadel, kus on õnnestunud juba kultuuri vundamenti küllalt palju kiile lüüa, kus ühiskond on muutunud väga heterogeenseks, kus teejuhiks on kujunenud meelelahutus ja lodevus mistahes meelemürkide abil, kus ruulib ahnus, hoolimatus või hirm, on igaliiki “ismide” võidukäik keskmisest suurem.

Kultuuri murendamisel paistab olevat eriliselt oluline kõigepealt saavutada, et inimesed hakkaksid arvama, et kõik väärtused on SUHTELISED (nn relativism).

Selleks tuleb toimida algul nii, nagu toimitakse Tartu Ülikooli eetikakeskuses (käsitada “väärtusi” kui niisuguseid, täpsustamata üldse, millistest väärtustest jutt käib ja seejärel käsitada väärtusi ilma normide, müütide ja tabudeta st vältida võimalust aru saada dispositsioonide süsteemist kui käitumise sh inimsuhete ja suhtlemise aluseks oleva kultuuri põhjast.

Selline “väärtuskasvatus” on eksitava toimega. Tahaks loota, et Eesti valitsus (haridus- ja teadusministeerium) on selleks igal aastal hulga miljoneid eraldanud kogemata.

Nendest rahvastest, kellel ei jätkunud oidu kultuuri ja kultuuriväärtuste tähtsusest aru saamiseks ja hoidmiseks, on järel veel vaid mälestus, kui sedagi.

Jutud sellest, et kuskil (mõnes teises riigis) ollakse veel rumalamad kui Eestis, ei sobi argumendiks ei siin ega mujal.

Allikas: Ülo Vooglaid
Kontakt: vooglaid.ylo@gmail.com

1,695 total views, no views today