Gruusia vale

Gruusia vale (ARTIKLI TÄISVERSIOON)

Mihheil Saakašvili valimiskaotuse tunnistamine ei olnud vabatahtlik, vaid pealesunnitud samm. Opositsiooni edu oli lihtsalt nii ilmne ja eelkõige ootamatu ning see ei jätnud talle ühtegi teist võimalust. See on vaid üheks põhjuseks, miks Saakašvili toetuseks demokraatiapasunat liiga valjult puhuda ei tasuks.

Kuigi OSCE tunnistas edasiminekut valimiste korraldamises, leidub nende raportis hirmutavaid fakte rikkumiste kohta. Nii täheldati, et kümnes protsendis vaadeldud valimisjaoskondades oli lõpp-protokollile juba enne häältelugemist allkirjad antud. Trancparancy International, mille vaatlusmeeskonda ka mina kuulusin, on avastanud juhtumeid, kus jaoskondades allkirjastatud protokolle on hiljem Saakašvili partei kasuks võltsitud.

Kindlasti aitas 1600 rahvusvahelise ja paarikümne tuhandete kohaliku vaatleja kohalolek ning diplomaatiline surve vähendada gruusia rahvalt valimiste varastamise katset. Paslik on meelde tuletada ka seda, et välisvaatlejad ei katnud kõiki jaoskondi ning nende kohaolek vähendab oluliselt võimalust, et ettekavatsetud võltsimised teoks tehakse.

Selles, et võimupartei kasutas mitmesuguseid ebaseaduslikke võimalusi parema tulemuse saavutamiseks, ei ole põhjust kahelda. Küsimus on selles, kas seeläbi õnnestus kallutada kaalukaussi 3, 5, 10 või enama protsendi võrra.

Lisades siia valimiste-eelse olukorra, kus opositsiooni aktiviste arreteeriti, olulisemad televisioonikanalid täitsid võimuerakonna tellimust ning käivitati opositsioonivastane rahvusvaheline laimukampaania (mis puudutas muuseas ka Eestit), peame küsima, kui ausateks ja vabadeks me neid valimisi ikkagi pidama peaksime. Ning kuivõrd võrdub Saakašvili demokraatiaga.

Julgen oletada, et võimuerakonna strateegias oli kaks eesmärki: esiteks muidugi valimiste võitmine ja teiseks nendele üldise positiivse hinnangu saamine. Viimase täitmiseks tehti avatud ja põhjalikku koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ning võeti arvesse enamik soovitusi valimisteprotseduuri läbipaistvaks muutmiseks. Varjatult aga kasutati ohtralt administratiivset võimu ˗ sealhulgas ähvardamist ja kinnimaksmist ˗ et võrdse valimistulemuse korral kaalukaussi enda kasuks kallutada.

Stsenaarium nägi ette ka võimalust, et valimistel alla jäänud opositsioon tuleb tänavale, kuid siis saaks „ausate ja vabade“ valimiste toimumisele apelleerides protesteerijaid süüdistada demokraatiavastasuses. Just selline taktika oli edukas 2008. aasta presidendivalimistel, kui Saakašvili kinnitati teiseks ametiajaks juba esimeses voorus.

Üks asi, mida võim ette ei suutnud näha, oli opositsiooni nii ülekaalukas võit, mida ei olnud enam valimistulemuste korrigeerimisega võimalik olematuks muuta. Seega polnud presidendil kibedale kaotuse tunnistamisele alternatiivi ja kõike eelnevat arvesse võttes ei ole põhjus teda selle eest liialt ülistada.

Võimukaotus Gruusias ei tähenda järgmiste valimisteni opositsioonipingi nühkimist, vaid paljudele platet kõrge müüri taga. (Tänu piinamisvideo lekkimisele saime kinnitust tõsiasjale, et Gruusia vangla ei ole mingi meelakkumine). Saakašvili valitsemise ajal korda saadetud kuriteod, sh ka tapmised, võetakse uuesti uurimise alla ning see puudutab mitmeid veel eelmisel nädalal luksust ja võimu nautinud ladviku tipptegijaid.

Varasügisesest palavusest hoolimata kütetakse arvatavasti ohtliku infot sisaldavate paberite ja arvutite kõvaketastega valitsusasutuse ahjusid ning arreteerimishirmus pakivad nii mõnedki kohvreid. Teised otsivad aga võimalust leida uue võimuga kokkulepe või isegi poolt vahetada. Kui mitte varem, siis järgmise aasta kevadeks on koos lumiste mäenõlvadega sulanud suurem osa Saakašvili siseringist ja toetusest.

Palju on spekuleeritud ka selle üle, kas viimastel andmetel vähemalt 92 kohta saanud valimisliit Gruusia Unistus suudab koos püsida. Ivanišvili selle kohta öelnud, et demokraatia ja poliitilise debati seisukohalt ei olegi kavas luua üht suurt Gruusia Unistuse fraktsiooni, vaid neli-viis poliitilist fraktsiooni, mis siis koos moodustaksid koalitsiooni. Nendel fraktsioonidel võib olla mingites poliitilistes küsimustes eriarvamusi (mis ongi ju demokraatlik!), kuid neid ühendab Saakašvili võimuvertikaali lõhkumise eesmärk.

Postimehes ilmunud Saakašvilit toetavas artiklis väitis Artur Jugaste, et ühes vastase maine hävitamisega on opositsioon rikkunud kogu riigi renomeed. Viimaste aastate poliitilisi samme ning ka opositsioonivastase retoorika levitamist vaadates näib, et selles peaks hoopis rohkem süüdistama Mihheil Saakašvilit. Kindlasti väärivad tema mitmed reformid tunnustust, kuid ei tohi unustada mündi teist külge ˗ üha autoritaarsemaks ja juhikesksemaks muutunud poliitilist süsteemi. Seda kummastaval on lugeda Jugaste PR-artiklis presidendi toetuseks öeldut “Saakašvili on võimul olnud kaheksa aastat ning tema puhul on teada, mida temalt oodata.”

Sarnaselt, justkui tellimusloona lajatas ka kaitseminister Urmas Reinsalu lauale vene kaarti (Tuleb mõista, et idanaabriga (Gruusias küll põhjanaabriga) hirmutamine on seal Eestiga võrreldes veelgi võimsam valimispropaganda tööriist) ning sekkus rahvusvahelises meedias avaldatud artiklis Gruusia siseasjadesse. Siiani on jäänud vastuseta küsimused, kus tekkis kaitseministril ootamatult suur huvi Gruusia vastu, miks ta otsustas laimata Ivanišvilit ja opositsiooni ning kes olid tema infoallikad. Huvitavalt lähevad tema seisukohad üks-ühele kokku Ühinenud Rahvusliku Liikumise valimispropaganda retoorikaga.

Ivanišvili isiku ja tema ning tema juhitud valimisblokki tulevaste sammude osas jäävad muidugi mitmed teravad küsimused õhku. Kuid grusiinid on oma valiku teinud ning nende hinnangul oli opositsiooni kohal hõljuvad küsimärgid paremad kui võimu poolt pakutud rasvane hüüumärk.
1. oktoobril tehti ajalugu ning esimest korda ajaloos sai Gruusias opositsioon võimule valimiste ning mitte rusikate toel. Eesti ainuke valik on jätkata Gruusia demokraatliku arengu toetamist!

(Artikkel ilmus lühendatud kujul 5. oktoobril ajalehes Eesti Päevaleht — Silver Meikar: Gruusia vale)

________________________________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,520 total views, no views today

Gruusia-küsimus ei suuda takistada NATO ja Venemaa lähenemist

 

Eriarvamused suhtumises Gruusia-küsimusse ei tohi varjutada NATO ja Venemaa koostööd, kuulutas NATO vastne peasekretär, taanlane Anders Fögh Rasmussen.

Teisipäeval, 11. augustil 2009 Brüsselis avaldas NATO suhtekorraldusosakond teate, milles tutvustas Rasmusseni seisukohti. See juhtus pärast seda, kui Rasmussen oli kohtunud Venemaa NATO-suursaadikuga, Dmitri Rogoziniga, teatas samal päeval Ungari internetiportaal “Kuruc”.

“Kuruc” meenutab, et nädala eest NATO peasekretäriks saades nimetas Rasmussen NATO ja Venemaa suhete parandamist NATO jaoks tähtsuselt teiseks lahendamistvajavaks küsimuseks. (Tähtsaim oli Afganistani-kriisi lahendamine.)

Kõnealusel Rogoziniga peetud kohtumisel lepiti kokku, et mullu augustis, Gruusia-Vene sõja järel külmutatud NATO-Vene suhted tuleb juba tänavu sügisel võimalikult hästi korda saada.

NATO pressiesindaja asetäitja Carmen Romero teatas Rasmusseni seisukohti vahendades, et detsembri alguseks, mil toimub tavakohane NATO liikmesmaade välisministrite kohtumine, tahetakse NATO-Vene suhete parandamiseks esitada juba konkreetsed ettepanekud.

Tõnu Kalvet

Allikas: “Kuruc”

831 total views, no views today

Sisekaitseakadeemia õppejõud annab ülevaate olukorrast kevadises Gruusias

 

Eesti Sisekaitseakadeemia kriminoloogiaõppejõud, Tallinna Bibliofiilide Klubi liige Uno Traat teeb 26. mail avaliku ettekande teemal “Muljeid kevadisest tööreisist Gruusiasse”.

Kõnealune üritus toimub teisipäeval, 26. mail Tallinna Tehnikaülikooli õppekeskuse International University Audentes majas (Tondi tn. 55, endine Tondi kasarmu), täpsemalt selle esimese korruse auditooriumis nr. 110 ja algab kell 16.00.

Esinemine on eesti keeles, võimalikud on ka meeldivad gruusiapärased üllatused, teatas U. Traat.

Täpsemat teavet saab U. Traadilt endalt. E-post: utraat@hotmail.com. Mobiil: 55-988 3 89.

Tõnu Kalvet

761 total views, no views today