Facebook: 
   Sisu: 
 

Õnneks pole EIP euroskeptikute partei, vaid ELi kuulumise vastaste partei

Saksamaa välisminister nimetas euroskeptikuid ajudeta inimesteks

Saksamaa välisminister nimetas euroskeptikuid ajudeta inimesteks
Frank-Walter Steinmeier

Foto: ODD ANDERSEN, AFP

Saksamaa värske välisminister Frank-Walter Steinmeier kuulutas, et euroskeptikud on ajudeta inimesed ja kujutavad endast ohtu Euroopa Liidu olemasolule.

„Me ei tohi vältida vastasseisu populistide, natsionalistide, nende ajudeta inimestega, kes nimetavad end euroskeptikuteks,“ ütles Steinmeier Ateenas visiidil viibides Kreeka ajalehele Ta Nea, vahendab Daily Telegraph.

Tegemist on esimese lasuga oodatavas rängas poliitilises lahingus mais toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste eel.

„Ma olen mures olukorra pärast meie liidus,“ ütles Steinmeier. „Majanduskriis võib aktiveerida poliitilised tsentrifugaaljõud, mis võivad Euroopa Liidule tervikuna ohtlikuks osutuda.“

Steinmeieri avaldus on esimene kord, kui Saksa tipp-poliitik on kuulutanud euroskeptilise opositsiooni eksistentsiaalseks ohuks enne Euroopa Parlamendi valimisi, kus Euroopa Liidu vastased parteid võivad suurt edu saavutada.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

 

2,313 total views, 2 views today

Kes seda teeks?

Matti Ilvese kirjutised aadressil rahvuslane@gmail.com on tavaliselt tihked ja terviklikud. Seekord aga on juhtunud tal tööõnnetus. Vaadake, mis ta 01.03.2013 kirjutas:

Uuskolonialism on Eestis saavutanud täieliku võidu ja enne pole meil sellest võimalik väljarabelda, kui valimistel vahetame välja kartelliparteid tervikuna. Eesmärk olgu – mitte ühtegi häält praegustele Riigikogu erakondadele!

Aga milliseid erakondi meil siis valida on? Eestis on rida rahvuslike erakondi, kellest üldse ei räägita ja kes ülikalli valimiskampaania tingimustes pole seni suutnud konkureerida Riigikogu riigi poolt rahastatud erakondadega. Samuti pole neil rikkaid toetajaid, kellele nad saaksid müüa meelepäraseid seadusi.

Toon nüüd rahvuslikult mõtlevad parteid, kes on täiesti suutelised Eestis valitsusvastutust võtma. Kõigepealt Eesti suuruselt 4. erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, siis veel Eesti Iseseivuspartei ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu. Kõigis neis erakondades on tuntud ja kõrgelt haritud inimesi, kes on suutelised moodustama Eesti huvidest lähtuva valitsuse ja mis kõige tähtsam, nad pole santažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa Liidu salajaste palkadega ära ostetud, nii kui võimuerakondade paljud poliitikud on oma musta mineviku ja lähiajal sooritatud kuritegude tõttu.“

Matti Ilves lähtub eeldusest, et pakutud poliitiline materjal on endastmõistetavalt erinev sellest, mis riigkogus. See on üsna õhust tõmmatud eeldus – soodumus selleks on, kuid ei ole mingit garantiid. Aga lausa hullud on väited, et „ … nad pole žantažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa riikide salajaste palkadega ära ostetud …“ Tõde ei ole seal. On hea, kui saab midagi tsiteerida ega pea ise kõike sõnadesse sättima. Nagu tellitult oli internetist eile võtta Inno Tähismaa analüütiline mõnur: „Eesti huvi ja Euroopa huvi.“ Sellest:

Eestit välismaal muudkui kiidetakse, et saab hästi hakkama. See on ka loomulik, sest Euroopa ei oota Eestilt muud kui raha, ehk siis tasakaalus eelarvet. Nii nagu huvitab NATOt (USAd) Eesti puhul samuti vaid raha, 2,5% SKPst ehk 400 miljonit eurot, mille eest tuleb osta teistelt NATO liikmetelt, soovitavalt USAlt relvastust. Euroopal ega NATOl pole sooja ega külma sellest, et võetud kohustuste tõttu pole paljudel eestlastel tööd, raha toidu ostmiseks või pere loomiseks. Euroopat ega NATOt ei huvita eesti rahva tulevik, vaid ainult raha. Euroopa mõistes on eesti rahvas töökas, kuulekas ning leplik ressurss, mida Euroopa ettevõtetes ja ametiasutustes ära kasutada. Eestimaa, ehk see, mida eestlased oma kodumaaks peavad ja mille vabaduse eest võitlevad, on Euroopa mõistes vaid pärast esimest ilmasõda loodud puhvertsoon ida ja lääne vahel, millega saab võimalusel kaubelda. Pärast esimest ilmasõda oli see ala Lääne käes, pärast teist ilmasõda anti ära Ida mõjusfääri.
Pärast Euroopa Liiduga liitumist juriidilises mõttes Eesti riiki enam ei eksisteeri. Ülene on Euroopa Liidu põhiseadus, või põhiseaduslik leping, nagu seda leebelt nimetati ning Euroopa Liidu direktiivid. Eesti rahvas võib oma põhiseadusega peed pühkida, kui otse väljenduda. Euroopa Liidus ei koti enam kedagi, kas eesti rahvas jääb püsima või mitte. See ei koti ka Eesti poliitikuid, sest nemad pole enam mitte eesti rahva huvide esindajad, vaid Euroopa Liidu ametnikud, midagi valitavate kuberneride sarnast. Nad käivad oma tegevuse kohta aru andmas Brüsselis, rääkimas oma edusammudest eelarve tasakaalus hoidmisel. Eesti rahval pole siin kedagi süüdistada- referendumiga anti jäme ots käest … .”

Vaat nii. On aeg möönda, et Eestit ei juhi valitsus ega riigikogu, vaid Euroopa Komisjon ehk EL valitsus. Meie poliitikud pole ei lollid, ega ennekuulmatult korrumpeerunud, vaid on tavalised arad ja tahtejõuetud logardid, pisisulid, kes on aerud paati tõmmanud ja nihverdavad, kui saavad. Helmede poliitiline retoorika esindab aga poliitilise ilukirjanduse head taset teemal, et vaadake, mis nad seal riigikogus teinud on, aga vaat, kui meie … Noh, mis siis, kui teie … ? Mitte midagi, muidugi, nemad on viimased, kes keskvalitsuse korraldused täitmata jätavad ja nii riigikokku jõuabki IRL2.

On ammu selgeks saanud seaduspära, et algselt vihased, eetilised ja missioonitundelised uusriigikogulastest liikmed on kolme kuuga kustutatud, uude usku pööratud, vanas sängis vankrit veeretama pandud. Mõned erandid on nagu olnud ka, vist …

Kas EKRE on sellega siis täiesti perspektiivitu. Ilmselt ei ole, sest Rahvaliit oli riigikogus siiski kõige rohkem Eesti poole kaldu. Vääramatuks eelduseks on aga sellise esimehe leidmine, kes olemasoleva EKRE kehandi lõplikult kodumaiseks küpsetab. Kes see oleks? Mina ei tea.

Veelgi kurvemad on lood aga Vabaduspartei – Põllumeeste Koguga. EIP pidas tollega ühinemisläbirääkimisi üle 15 aasta, mis ebaõnnestusid siiski ennekõike sellepärast, et erakonna kehand on euromeelne ja ei ole mitte iseseisvusmeelne. Euromeelseid erakondi riigikokku aga vaja pole, neid seal niigi ülearu palju.

Vajame alternatiivi, kompromissitut, sellist, mil krokodilli hambad ja hundi kavalus. Kas Helmed on need, kes lähevad Uus-Moskvasse, löövad ukse jalaga lahti ja Barrosod-Rompuyd ütlevad: jess! Ei nad ütle, ütlevad vaid, et need krokodillid on ju martsipanist …

Iseseisvuslastele asendust ei ole. Kõik iseseisvuslased, kel tiigrisüda sees ja julgevad öelda, et Eesti peab Euroopa Liidust välja astuma, need tuleb koondada üheks jõuks – ühekaupa, jupikaupa … ükskõik, mis kaupa, peaasi, et … . Kuid kes seda teeks? Mina ei tea.

Aga kui EKRE on kodumaiseks küpsetatud, praegune poliitiline tühisillerdamine maamehe tõelembeseks matsuks tehtud, eks siis ole näha, mis saab.

Vello Leito

03.03.2012

2,764 total views, 1 views today

Ja reeturid sabarakud on meie enda rahva hulgast …

MERIKE LILLENBERG KIRJUTAS FACE BOOK`IS

“Postimehe” artikkel: http://arvamus.postimees.ee/1139088/merle-haruoja-rassism-kreekas-rikub-pohimotteid-millele-euroopa-liit-on-rajatud/

Minule, kui eestlasele teeb selline arvamus väga haiget. Mul on kahju ja mul on häbi, et minu kaasmaalane on on ennast eurosakstele maha müünud ja laulab nüüd seda mis kästakse. Kreeka rahvale ja rahvuslikule parteile edu ja õitsengut! Sama Ungarile ja kõigile teistele rahvastele, kes julgevad Uuele Maailmakorrale vastu hakata!

Haruoja: “Kui me eeldame, et teised riigid on solidaarsed meiega, kui me seda vajame, on meil vaja ka ise näidata üles solidaarsust teistega. Praegu teeb Eesti jõupingutusi Euroopa Nõukogu raamotsuse ülevõtmiseks, mis käsitleb võimalusi võidelda kriminaalõiguse vahenditega rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu”. No millest me enam räägime! Pilt on selge! Kes julgeb eestlane olla omal maal ja seda ka välja öelda, läheb vangi rassissmi õhutamise eest. Ja reeturid-sabarakud on meie enda rahva hulgas… Neil pole isegi häbi. Naiivsete siniste silmadega tädi täidab käsku. Täpselt nii nagu NSVL okupatsiooni ajal. Kas tuleb tuttav ette? Venelaste tallalakkujad hakkasid oma rahva peale koputama ja neid küüditama.

Mina olen südamest solidaarne teiste Euroopa riikidega, kes koos Eestiga tõusevad üles euroimperialistide vastu. Nii et solidaarsuse puudumiseta ei saa.

___________________________________________

Allikas: www.rahvuslane.blogspot.com

Postitas: EIP teabetoimkond

2,214 total views, 1 views today

Skandinaavia idüllist põrgu

26. aug 2012

Ingrid Carlqvist-i kõne Euroopa Parlamendis, Brüsselis:

” Daamid ja härrad! Minu nimi on Ingrid Carlqvist ja ma sündisin Rootsis aastal 1960, kui kuulutati, et Sotsiaaldemokraadid valitsevad igavesti ja meie maad nimetati üheks kenamaks, turvalisemaks ja progressiivsemaks maailmas. Nüüd aga elan ma Absurdistanis – riigis, kus on peaaegu enim raporteeritud vägistamisjuhte maailmas, kus sadu nn keelatud piirkondi, mille elanikud elavad oma reeglite järgi ning milles toimuva kohta ajalehed vaikivad(tegu siis aladega, mis immigrantide kontrolli all ja kuhu põliselanikul ohtlik minna– NSB märkus).

Tunnen end nagu Dorothy Gale “Võlur Oz-ist”– tornaado on mind kodunt eemale puhunud riiki, mida ma ei tunne.

“Toto, mul on tunne, et me pole enam Rootsis.”

Kui ma üleskasvasin oli meie peaminister Tage Erlander, sotsiaaldemokraat. Aastal 1965 ütles ta parlamendis pärast USA rassirahutusi:

” Meie, rootslased elame kindlasti paremas situatsioonis. Populatsioon meie maal on homogeenne mitte ainult arvestades rassi vaid ka mitmeid teisi aspekte.”

Nüüd elan maal, mis pole homogeenne üheski aspektis. Olof Palme, peaminister peale Erlanderit otsustas, et homogeensus on halb asi ja avas piirid inimestele igalt poolt maailmast. Uuest vasakpoolsusest pimestatud poliitikud ütlesid nüüd, et pole olemas sellist asja nagu rootsi kultuur, ega rootsi traditsioonid, mis vääriks mainimist ning rootslased olgu tänulikud, et nii palju inimesi “REAALSE” kultuuri ja traditsioonidega tulevad meid rikastama.

Mona Sahlin, Sotsiaaldemokraatide juht, ütles aastal 2002 ajalehe Euroturk intervius, kui küsiti, mis on rootsi kultuur: ” Ma ei oska öelda, mis see on. Rootslased peavad integreeruma uude Rootsi. Vana Rootsi ei tule kunagi tagasi.”

Selles uues Rootsis on enim raporteeritud vägistamisjuhte elanikkonna suhtarvust, kui üheski teises ELi riigis, väidab Inglismaalt pärit professori Liz Kelly uuring. Enam, kui 5000 juhtu 2008. aastal. 2011. aastal üle 6000. Enamus vägistajatest eksootilist päritolu võõramaalased.
1990. aastal lugesid võimud 3 keelatud ala Rootsis, agulid, kus peamiselt hüvitistest elatuvad immigrandid elavad. Aastal 2002 loeti neid juba 126 ja 2006. aastal 156. Pärast seda nende üleslugemine lõpetati.

Mida mõtles Tage Erlander 1965. aastal öeldes, et Rootsi on homogeenne mitmes muuski aspektis? Ilmselt norme, väärtusi, kultuuri ja traditsioone. Ühtekuuluvustunnet. Seda, et meil, vanas Rootsis oli nägemus, kuidas hea ühiskond peaks konflikte lahendama. Ta teadis, mis rootsi kultuur on.

Uues Rootsis kasvab kuritegevus, haiglad vajavad relvastatud politseinike oma ruumidesse aga ajakirjanikud ja poliitikud ütlevad, et see pole seotud immigratsiooniga. Fakt, et Rootsi vanglad on pungil võõramaalastest olevat lihtsalt kokkusattumus või vabandatakse välja sotsiaal-majanduslike faktoritega.

Rootsis ei räägi KEEGI immigratsiooniga seotud probleemidest, multikulti projekti surmast, Euroopa arabiseerimisest. Kui seda teed, saad koheselt rassisti, islamofoobi või natsi tiitli. Sedasi on mind kutsutud pärast seda, kui asutasin Vaba Pressi Seltsi Rootsis.

Nüüd ma vajan, et te kõik oleksite minu Glinda, hea nõid põhjast, ja aitaksite mul leida taas kodu ülesse. Kui aitate levitada minu sõnumit või tellite minu ajalehte aitate mind tükike lähemale vanale heale Rootsile, Rootsile, mida tagasi tahan.”

Täisversiooni kuula siit: http://www.libertiesalliance.org/2012/07/25/brussels-2012-ingrid-carlqvists-speech/

Allikas: http://stap02.worldpress.com/

2,553 total views, 1 views today

Vene raha sissevool

Kuldse viljakobara kaks hapuks läinud marja

Mõni päev tagasi puhkenud skandaal elamislubade äri ümber, kust kodakondsuse saamiseni on vaid üks kukesamm ja millega on seotud IRL poliitikud Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach, on kahtlemata kunstlikult suureks paisutatud – meedia põhiteema viimastel päevadel.

Miks kunstlik?

Lihtsalt sellepärast, et see äri on toimunud juba üle 20 aasta ning seotud on olnud sellega kõik erakonnad, kes seni reaalselt Toompeal võimu juures on olnud: Koonderakond, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, Isamaa, Res Publica (= tänane IRL), Keskerakond… Algas ta tagasihoidlikult kodakondsuse andmisega nn. eriteenete eest. 407 said kodanikeks Tiit Vähi juhitava valitsuse ajal ja 187 Mart Laari esimese valitsuse ajal http://www.nommevalitsus.org/?p=3066 . Vahetult enne ametist lahkumist jõudis Tiit Vähi anda kiirkorras kodakondsuse Narva linnavolikogu täiele koosseisule korraga http://www.nommevalitsus.org/?p=2955 . Laari valitsus otsustas anda elamisload ka nn.Vene erusõjaväelastele http://www.nommevalitsus.org/?p=3065 ning mõni aasta hiljem peaminister Mart Siiman koguni pidas vajalikuks ühe okupandi ees vabandada, kellele kogemata oli jäänud elamisluba väljastamata http://www.nommevalitsus.org/?p=4912 . Ja naiivne on see, kas arvab, et see kõik ilma mingi isikliku meeleheata sündis… Kuid need polnud isegi veel mitte õied…

1995.aastal taotles elamisluba 327 727 kolonisti http://www.nommevalitsus.org/?p=4700 , sajandivahetuseks, s.o. viie aasta jooksul said nad kõik elamisloa, valdav enamus ka kodakondsuse. Kõnealust perioodi võib nimetada siis õiteks. Alates XX sajandi lõpust tänaseni ja edaspidigi veel võib nimetada juba viljade perioodiks…

Aastal 2000 sulges peaminister Mart Laar nimelt migratsioonifondi, mis seni toetas materiaalselt Eestist Venemaale lahkuda soovijaid http://www.nommevalitsus.org/?p=5096 ja juba aasta hiljem Laari valitsus toetas Riigikogu toel umbkeelsete saadikute pääsu Riigikogusse http://www.nommevalitsus.org/?p=5275 . Alustati sisserände soosimist. Süües ju kasvab isu. Tagasihoidlikud sissetulekud elamislubade ärilt vajasid suurendamist. Anno 2002 kevadel kaotati sisserände piirarv Eestisse oma abikaasa, vanemate või laste juurde kolivatele välismaalastele – siinsetel kolonistidel on aga teatavasti Venemaal üle miljoni sugulase. Tohutu äri! Algas uuskolonisatsiooni massiline juurutamine. Meeldetuletuseks – paljudel venestamise aastatel jäi idast tulnud ränne 2000. aasta näitajast väiksemaks. Nii oli sisserände saldo aastal 1974 – 3575, 1975 – 3794, 1976 – 4457, 1978 – 5762, 1979 – 4899, 1980 – 6422, 1981 – 6585, 1982 – 5703, 1983 – 4606 jne http://www.nommevalitsus.org/?p=4169 . Ja see kvoodivaba sisseränne kestab massiliselt tänaseni.

Edasi alustasid nn. kartelliparteid üksteise nn. ületrumpamist. Keskerakond tahab anda igale Eestis sündivale lapsele kodakondsuse http://www.nommevalitsus.org/?p=6131 , Reformierakonna (Urmas Paet) arvates on aga Eesti vene rahvusest inimestele parim paik, kus elada http://www.nommevalitsus.org/?p=6227 , mida Ansip täiendas kinnitusega, et nende kaitsmine on Eesti tähtsaim ülesanne (NB! Mitte eestlaste, vaid venelaste kaitse!) http://www.nommevalitsus.org/?p=5534

Mida järeldada?

Lihtsalt seda, et käesolev skandaal on x-põhjusel kunstlikult esile kergitatud, olgu see siis algatatud Keskerakonna või Reformierakonna poolt või on tegemist lihtsalt IRL sisemise võimuvõitlusega, mis käärib seal Isamaa ja Res Publica ühinemisest saadik – eesmärgiga vabaneda paarist tülikaks muutunud inimesest. Võimalik ka, et IRL niigi kehva mainet veelgi allapoole kiskuda (kui algatajaks on Reformierakond, sotsid või Keskerakond). Vahet pole. Võimalik ka, et konkurents antud elamislubade turul muutus lihtsalt liiga tihedaks. Iseenesest on see muidugi hea, et paar elamislubadega äritsejat risti on löödud, mille tagajärjel nad on teinud poliitikamaastikul enesetaanduse, kuid naiivne on see, kes usub, et see midagi antud valdkonnas paremuse poole muudab. Äri käib edasi, mida tõestab fakt, et 20 aasta jooksul pole kordagi avalikku skandaali tekkinud, kuigi reaalseid põhjuseid on olnud igal aastal.. Ja äri ei käi edasi mitte ainult Toompea tasandil, vaid see on ka allmaailma leib. Turg on ju väga suur, sest siinsetel kolonistidel on Venemaal ju üle miljoni sugulase, rääkimata mittesugulastest:

„Eestis on vaja tõestada isadust. Me peame minema jälle kohtusse ja tõestama, et kes on teie bioloogiline isa. Tegelikult võib saada kodakondsuse täiesti loomulikul viisil. On kaks advokaati. Üks esindab isa, teine teid ja kuna ei vaidlust ei teki ja pooled lepivad omavahel kokku, siis vajadust DNA ekspertiisiks ei teki.”

„Aga kust leida see „isa“, kes on nõus kokku leppima? „

„Noh, me lihtsalt otsime Eestist teatud vanuses, vanema kui 60 aastat, mehe ja maksame talle raha. Nad on sellega nõus. Põhimõtteliselt ei maksa see talle midagi. Lihtsalt on vaja allkirjastada volikiri.” http://www.nommevalitsus.org/?p=8739

05.detsember 2011

Ahti Mänd

________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

Allikas:  www.nommevalitsus.org

2,815 total views, 1 views today

Hävingu peasüüdlased on õpetajaskond, Reformierakond ja IRL

Õpetajad nõuavad kõrgemat palka väites, et Eesti õpilaste teadmised on maailmatasemel. Minul on teistsugused andmed taseme kohta ja ma tean ka seda, et õpetamine koolides on takistatud distsipliini puudumise ja õpilaste omavoli tõttu.

Miks õpetajad pole varem avaldanud meelt Toompeal ja nõudnud riigikogult selliseid seadusi, mis võimaldaksid neil tagada korra ja head õpetamisvõimalused. Nad ei läinud sellepärast, et neil puudub isikujulgus ja missioonitunne. Aga omale palka juurde nõudma läksid küll. Mille eest neile suuremat palka ja kustkohast raha võtta, kui eesti rahvuslik majandus on hävitatud. Viimase osas on kaasvastutajaks õpetajaskond ise, kes valib omalt poolt ja mõjutab süstemaatiliselt ka õpilasi, et nende vanemad valiksid Reformierakonda ja IRLi – rahvusliku majanduse ja Eesti riikliku iseseisvuse hävitamise eest vastutavaid riigireeturparteisid.

Õpetajad olid 25.10.2011 meeleavaldusel nördinud, et vastutajad – Reformierakond ja IRL – ei tulnud nendega kohtuma vastamaks küsimusele, miks lubatud palgatõusu ei ole. Primitiivne ja pugejalik õpetajaskond ei taha aru saada, et erakonnad, mis reetsid riigi ja rahva, reedavad oma tallalakkujad – õpetajaskonna – silmagi pilgutamata.

Õpetajad ei suuda ikka veel tunnistada, et eesti rahvuslik majandus on hävitatud (SKP ei mõõda eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil) ja selles üheks peasüüdlaseks on nemad ise. Pole võimalik, et sellised õpetajad suudaksid kasvatada maailmatasemel teadmistega õpilasi, et need oleksid seejärel võimelised päästma riigi ja rahva vahetades välja praeguse labastunud ja korrumpeerunud õpetajaskonna.

Vello Leito

26.11.2011

2,809 total views, no views today

EIP esimehe intervjuu Postimees Online’le

21.02.2011 kell 12-13.30 vastas Postimees.ee lugejate küsimustele Iseseisvuspartei esinumber riigikogu valimistel Vello Leito.

 

Miks te riigikokku kandideerite, kui igasuguste küsitluste andmetel te sinna nagunii ei saa? Kes peaks teid valima?
Eranditult kõik küsitlused on manipuleeritud. Olen teinud analüüsi TNS EMORi kohta ja tõestanud, et tahtlik süstemaatiline viga on 4-5 protendipunkti ühe erakonna kasuks. Sama käib ka Turu-uuringute aktsiaseltsi kohta, ainult et nende puhul on kallutatus ühe teise erakonna kasuks. Peale valimisi avaldan mahuka analüüsi nende “uuringufirmade” kohta, enne valimisi lihtsalt ei jõudnud. Meedias jooksvad gallupid on puhas ilukirjandus, tahtmise korral saaks iga erakond endale klikkida kui ilusa numbri tahes. Vahe seisneb lihtsalt selles, et Eesti Iseseisvuspartei ei manipuleeri, riigikoguparteid aga küll.

-71      +384

 

Kuidas peaks välja nägema väliskapitali väljatõrjumine Eestist?
Eesti Iseseisvuspartei pole öelnud, et tõrjume väliskapitali välja, me lihtsalt võtame 2/3 turuosast nende käest ära – 1/3 läheb riiklikule kommertspangandusele, ülejäänud läheb rahvuslikul kapitalil kommertspangandusele.

-79      +320

 

Kui kaua suudaks Eesti Teie hinnangul püsida iseseisvana poliitilise isolatsiooni tingimustes, millest te unistate? Kas Te ei leia, et viies Eesti EList lahkudes majanduslikku isolatsionismi, kaotaksime iseseisvuse kaudsete tegurite (Venemaa mõju) kaudu veel enam, kui me seda ELis teinud oleme?
Eesti ei lähe kunagi poliitilisse isolatsiooni. EIP, vastupidi, viib Eesti väärikasse rahvusvahelisse rolli geopoliitiliste ruumide vahedajana. Majandusliku isolatsiooni teke on välistatud. Kordan, EList lahkudes ei katke majanduslikud sidemed Euroopa Liiduga, vaid need viiakse vastastikku kasulikele alustele. Praegu toimib ELi ja Eesti vahel majanduspoliitiline strateegia, mille kohta kasutatakse väljendit: võitja võtab kõik. Nn uusliberalism pole midagi muud, kui seesama võitja võtab kõik. Viime Eest protektsionistlikule majanduspoliitikale: me lihtsalt ei lase end enam tuimalt röövida, vaid hakkame väliskapitali agressioonile vastu. See on elementaarne ja lihtne. Näiteks Soome ja Rootsi ei lase end sugugi tühjaks pigistada.. Venemaa mõju suhtes on küsija totaalselt asjatundmatu, sest Venemaa tuleb just tagasi Euroopa Liidu kaudu, juba sel aastal ilmselt rakendub täielik viisavabadus, st piirid kukuvad. Sellele järgneb ühine majandusruum ja lõpuks poliiitline liit. Nii loodi EL ja luuakse Vene föderatsiooni ja EL föderatsiooni ühendföderatsioon. Eesti peab eest ära minema, kui soovib ellu jääda. Kui eest ära ei lähe toimub Eesti pöördumatu ülesostmine ja assimilatsioon. Juba 1987. aastal perestroika alguses teavitas Gorbatšov tüütuseni, et perestroika eesmärk on nn Euroopa ühiskodu.

-73      +306

 

Kuidas suhtute paljude avalikult natsionaal-sotsialistlike vaadetega inimeste osalemisse teie partei tegevuses? Kas natsionaal-sotsialism oleks Teie hinnangul täna Eestile reaalne ja hea valik?
Ainuke veendumuspõhine natsionaalsotsialist EIPs oli Risto Teinonen, kes lahkus Eesti Iseseisvusparteist juba poolteist aastat tagasi.

-33      +237

 

Kas Te adute, et terve Eesti Vabariigi elanikkond on sama suur kui paljudes riikides üks keskmise suurusega linn – milline majandusime siin toimuma peaks, et selline mikroriik saaks üksi hakkama?
Euroopas on palju edukaid iseseisvaid mikroriike. Füüsilisel suurusel pole tänapäeval sisulist kaalu, sest Euroopas ei lahendata enam küsimusi füüsilise suuruse ja tugevuse tasandil. Otsustab strateegiline kaal, geopoliitiline kaal, mis Eesti puhul on maailmas üks suuremaid. Lisaks geopoliitilisele kaalule, mis saab rakenduse vaid siis, kui oleme iseseisvad, on Eesti päratult rikas loodusvarade poolest, maavarade poolest, ainult et valitsejad püüavad sihiteadlikult näidata Eestit väikese, vaese ja vähetähtsana, mis ise hakkama ei saa. See on võimude tahtlik poliiitika, mida nad veavad meid majanduslikult ja poliitiliselt okupeerinud riikide käsul, et eesti rahvas ei saaks aru oma võimalustest, ei nõuaks uut iseseivumist Euroopa Liidu nimelise föderatsiooni okupatsiooni alt.

-49      +289

 

Teie valimisprogrammi majandust puudutavas osas on kirjas järgnev punkt: “Üldist maksukoormust alandame praeguselt 49,6 protsendilt 39%-ni.” Kuidas see ilma riigieelarvet lõhki ajamata võimalik on?
Sellele küsimusele on vastus olemas meie valimisprogrammis: me restruktureerime maksukoormuse jaotumise. Praegu moodustab kapitalikasum 16% üldisest maksukoormusest, me viime selle Euroopa keskmisele tasemele, mis on 31%. Nii vabaneb tohutu maht väljaviidavast väliskapitali kasumist meie eelarve teenistusse. Näiteks oli Eesti eelarve maht 2007. aastal 76 miljardit, väljaviidudud kapitalikasumi maht 37 miljardit. Raha jagub kõigeks.

-30      +284

 

Teie programm ütleb üheselt välja, et EL on liitriik. Palun tooge näiteid või argumenteerige, miks see nii on?
2003. aastal pöördus EIP õiguskantsleri poole ja nõudis liitriigi, riikide liidu ja rahvusvahelise lepingu defineerimist. Õiguskanstsler keeldus, viitas vaid, et legaaldefinitsioon on Eestil olemas üksnes välislepingu osas ja see vastab rahvusvahelise õiguse definitsioonile. Kuna Eestil endal liitriigi legaaldefinitsiooni pole, siis tuleb ka siinkohal kasutada rahvusvahelise õiguse definitsiooni. Seega: kui riikide kooslusel on ühine territoorium, ühine kodanikkond ja sellel kooslusel on ühine ülimuslik õigus, millel on kompetentsi kompetents (st võime oma õiguse ülimuslikkuse haaret laiendada), siis on tegemist liitriigiga. Need tunnused on ELi puhul kõik punktuaalselt olemas, mis tähendab seda, et EL on liitriik. Liitriigi liikmesriigi juriidiliselt täpne nimetus on liiduvabariik.

-26      +284

 

Kui Iseseisvuspartei eelmistel valimistel väga vähe hääli sai, ütlesite enamvähem otsesõnu, et Eesti rahvas ongi loll ja pole teie geniaalseid mõtteid väärt. Kuidas tundub, kas rahvas on vahepeal targemaks saanud?
Seda pole ma öelnud. Küll aga ütlesin ja ütlen praegugi, et eesti rahvas ei saa aru, et valimised on meeskonnavalimised, et üksikisikut valida ei saa. Sellega lähevad paljud hääled sinna, kuhu inimene ise ei tahtnudki, näiteks valis mõne erakonna kellegi kaunite lokkide pärast. Veel ei saa eesti rahvas aru, et andes oma hääle riigikoguvälisele parteile, see hääl ei lähe kaduma, vaid ta, vastupidi, kasutab oma häält kahekordselt. Ühelt poolt nõrgestab kartelliparteisid ja teiselt poolt tugevdab riigikoguvälist sisulist opositsiooni. Tinglikult: tal oleks nagu kaks häält. Kolmandaks: on märgata kahetsusväärset korruptsiooni valijate poolt – nad loovad kokkuleppeid kandideerijatega, kes kuuluvad parteidesse, mis neile tegelikult ei meeldi. Igasugused “lepingud” on korruptsioon, valida tohib üksnes meeskonna ja selle taotluse poolt. “Lepinguid” niikuinii ei täideta, sest seda pole kandidaadil võimalik teha. Ja veel. Inimesed ei suuda vahet teha poliitiliselt ja riiklikult olulisel ja ebaolulisel, ning see maksab valusalt kätte.

-25      +243

 

Miks olete valinud oma erakonna sümboliks rahvusvaheliselt tuntud rassistliku sümboli ratasristi, mida kasutavad neonatsid ja skinheadid kogu maailmas, sageli kirjaga “White Pride Worldwide”? Kas teie erakond on rassistlik organisatsioon?
Ratasrist on eesti muinashõimude poolt kasutatud sümbol ja tuntud palju aastatuhandeid enne seda, kui ilmusid ülbikud, kes hakkasid rahvuslasi sildistama, nagu neonatsid, skinheadid, jne. Kõikidele teadmiseks, kasutage küsimuste esitamisel poliitiliselt korrektset terminoloogiat, nats on sõimusõna, nagu tibla ja eurotibla seda on. Pole uusrahvuslust ega vanarahvuslust, on vaid rahvuslased, kes olid enne nats-skin templitega varustatud poliitiliste tembeldajate toorutsemist.

-42      +316

 

Mis on teie poolt pakutava 10 teesi, ideed, mille alusel võiks määratleda Iseseisvusparteid kui reaalset alternatiivi võimuparteidele? Hea oleks, kui nad oleks reastatud järjekorras, milles neid ka ellu tahaksite viia. Palun ilma ulmesse laskumata.
Keegi ütles kunagi: “I have a dream”. Kellegi jaoks võis see olla ulme, lausuja jaoks mitte. Meie programmis ulmelisi asju pole. Küll aga teeme jäika vahet kõige olulisema ja vähemolulise vahel. Eesti jaoks praegusel hetkel pole midagi olulisemat, kui seda on rahvusliku majanduse jalgeletõstmine ja seejärel taasiseseisvumine – eest ära Venemaa saabumisele ELi kaudu. Eestil on ellujäämiseks teid ainult üks, nagu öeldud: saada majandus kandma. Seda saab teha vaid pangandusreformi kaudu, rahvusriiklikule protektsionismile ülemineku kaudu, mille oluliseks osaks on kõikide nn erapooletute ekspertide väljasaatmine riigist. Sellist asja, nagu seda on sõltumatu väliekspert ‘võitja võtab kõik’ majanduspoliitkas ei eksisteeri, need on välisriikide ja välikapitali agendid. Kapitalil on kodumaa, see kõikidele teadmiseks.

-26      +242

 

Kui Eesti hakkab väliskapitalil põhinevaid firmasid ahistama, siis mis välistab, et Eesti enda ettevõtted üldse välismaal edasi tegutseda saavad ja oma tooteid sinna eksportida? Soovite astuda välja Euroopa Liidust, aga kuidas peaksime üle elama taas kerkivad tollibarjäärid, kui meie suurimad ekspordi- ja improdipartnerid on Euroopa Liidu maad? Kas peaksime praeguse ELi kaubanduspartnerluse tõesti vahetama Venemaa oma vastu? Kuidas saaks natsistlike vaadetega partei läbi Venemaa “antifašistliku” võimuga?
Küsimuste esitamisel ei saa endale lubada sõimamist – kordan üle, nats on sõimusõna ja sel pole poliitilist sisu. EIP ei ahista ühtki ettevõtet kapitali kuuluvuse alusel, me vaid loome tegutsemisvõimalused ka rahvuslikule ja riiklikule kommertskapitalile, praegu neid võimalusi ei ole. On ekslik arusaam, et ELis on meie ettevõtted praegu väljaspool ELi ühist konkurentsi. Kaugel sellest. Teisi liiduvabariike abistavad nende valitsused, Eesti valitsus annab tegutsemisvõimaluste osas ülima eelistuse välismaisele, teiste riikide ettevõtted saavad eksporditoetusi jms, Eesti ettevõtja ei saa (välispangast isegi laenu Eestile kasuliku orienteeritusega projektidele. Tuletan meelde: tollibarjäärid ei teki, vaid tekivad pariteetsed tollid, meie võimalused ennast kaitsta. ELi majandusruum, nagu ütlesin, on ‘võitja võtab kõik’ majandusruum, kõige räigem viis nõrgem muuta odavaks orjaks. Eesti Iseseisvuspartei ei ole nõus odava orja rolliga, mille riigireeturparteid riigiõigusliku riigireetmise kaudu meile kaela määrisid. Me peame praeguse ELi kinnismaisuse vahetama majandusruumi vastu, milleks on kogu maailm.

-28      +234

Väljavõte teie programmist: “Edendame kolonistide repatrieerumist ja Eesti dekoloniseerimist.”
Keda te defineerite kui koloniste? Kas mina kui eesti-vene perest pärit inimene kuulun kah “dekoloniseerimisele”? Kas minu mitte-eestlasest isa kuulub samuti selle kategooria alla?

Palun esitada üks küsimus korraga. 1. Kolonistid on need, kes tulid Eestisse sõjajärgse koloniseerimise kaudu ja kes on kas punase või siis halli passi omanikud. Kui inimene on Eestis sündinud ja omab Eesti kodakondsust, siis ei ole ta kolonist, vaid Eesti kodanik. Kui Teie isa on punase passi omanik, ei soovi Eesti ühiskonnas assimileeruda, siis on siin võõras. Kas ta on ka kolonist, seda saaksin öelda, kui Teie olukorda paremini tunneksin. 2. Uusliberalism ja liberaalne majanduspoliitika on kaks iseasja. Meie programmi ei kuulu natsionaliseerimine, vaid tagasiostmine.

 

 

-23      +218

 

Vaadates Iseseisvuspartei aastatepikkust virelemist, siis oleks mõistlik, et esimees astub tagasi.
Küsimus: kui kaua peab EIP veel virelema, et te tagasi astuksite?

Me ei virelegi, erakonna liikmete arv kasvab lähipäevil üle 2000. Aastaid tagasi oli Eestis ligi kümme rahvuslikku erakonda, nüüd oleme me üksinda, sest oleme kõikidest teistest tugevam olnud (Põllumeeste Kogu ei ole rahvuslik, sest on ELi liikmelisuse poolt). Kui teil oleks õrnagi ettekujutust, millist toorest terrorit on EIP suhtes rakendatud riigikoguparteide poolt, siis mõistaksite, kui tugevad me lõppkokkuvõttes oleme olnud, et ikkagi suutsime väljuda valimistele ja ilmselt oleme seal ka edukad. Esimehe väljavahetamine kuulub üldkoosoleku kompetentsi.

-16      +234

 

Kui pikka iga ennustate tänasele ELi rahanduspoliitikale, majandusmudelile ja eurole?
Iga saab olema lühike, sest need protsessid, mis ELis praegu toimuvad, ei ole midagi muud kui 1997. aastal Amsterdami Lepinguga sätestatud kahekiiruselise Euroopa elluviimine. EL ehitatakse üles geopoliitilise ruumi põhimõtete alusel, milles on tuumik ja perifeeria. Tuumikuks saavad Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, ülejäänud surutakse teise kiiruse riikideks, nn doonorriikideks

-16      +198

 

Milliseid praeguse valitsuse ettevõtmisi kõige rohkem hindate? Milliseid praeguse valitsuse otsuseid kõige enam kritiseerite?
Millised on praeguse valitsuse kõige suuremad tegematajätmised?

Eesti rahvas aeti võlalõksu valega Eesti kui majandusime kohta. Mingit majandusimet pole olnud, on olnud vaid mahamüümine ja võlalõksu ajamine valitsuse ja Andrus Ansipi poolt. Seda tehti teadlikult. See on kõige räigem kuritegu kohe ELiga liitumise kõrval. Midagi positiivset pole eelmised valitsused korda saatnud.

-24      +245

 

Kes tegelikult rahastab Teie ilmselgelt provokatiivset parteikest, mille ainsaks tegelikuks eesmärgiks näib olevat üksnes meie riikliku maine järjekindel kahjustamine?
Kogu meie rahastamine toimub erakonna aktiivi poolt, sissetulekute kohta on aruanded avalikud ja leiate koduleheküljelt. Küsin vastu: kes teid rahastab laimukampaanias meie vastu?

-29      +286

 

Kus ja millise poliitilise eriettevalmistuse saite NSVLi ajal; kus ja kellena siis töötasite; kaua olite komparteis?
Pole kunagi kuulunud ei komparteisse ega komsomoli. Kogu NSVLi aja olin üksnes tehnikainimene – väljatöötaja/leiutaja. Poliitikasse tulin 1991. aastal Eesti Komitee juhatuse mittekoosseisulise nõunikuna.

-12      +234

 

Milline on Iseseisvuspartei seisukoht järgmistes teemades:
1. maa müümine välismaalastele
2. Eesti kaitseväelaste osalemises välismissioonidel
3. homoseksuaalide kooselu abieluga võrdsustamise küsimuses ja neile lapsendamisõiguse andmises.

Keelustame maa müügi välismaalastele, kuid sobivas olukorras pakume rentimist. Oleme nõus osalema ÜRO missioonides, kuid mitte NATO missioonides – USA peab pidama oma sõjad oma meestega. Homoseksuaalid kappi tagasi, ei mingit võrdsustamist.

-58      +314

 

Kas Te jätkaks Eesti “ühe Hiina poliitikat” või oleksite valmis Hiina küsimustesse suhtuma väärtuspõhisemalt? Kui nii, siis kas oleksite valmis tunnustama Tiibeti ja Hiina Vabariigi (Taiwani) iseseisvust?
EIPl puudub nendes küsimustes lõplik seisukoht, tunneme teemat ebapiisavalt.

-22      +165

 

Suur tänu, et leidsite aega Postimees.ee lugejate küsimustele vastata!
Ka minu poolt tänu esitatud küsimuste eest!

-15      +166

Toimetas Mirjam Mäekivi, Postimees.ee tegevtoimetaja

2,727 total views, 3 views today

Vello Leito: Eesti Statistikaamet – manipuleerija või rafineeritud kurjategija?

I osa

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

II osa

30.08.2010

Jooniselt 2 on ilmekalt näha, et reitingukõverad liiguvad  samahästi kui ideaalselt koos kuni 2010. aasta alguseni. Muidugi võib olla, et uuringufirmad on tulemused omavahel lihtsalt kooskõlastanud või lausa kokku leppinud. Pole oluline. Oluline on see, et süstemaatiline viga täielikult puudub kuni k.a alguseni ja siis tõuseb kuni 5 protsendipunktini. Millega seda seletada? Mõistagi sellega, et võimuparteid alustasid valimiskampaaniat. Kui 2007. aasta valimistel oli Reformierakonnale muinasjutuliseks võiduratsuks pronksisõda (vaat millega on võimalik võita valimisi!), siis 2011. aasta valimiste võidukäiguks on Reformierakond valinud kroonikahingu euro „imettegeva toime“  kasuks.

Kui nüüd reitingu-uuringutega panna ajalises lõikes kõrvuti majanduse käekäik Statistikaameti kvartaalsete tulemuste näol, siis saab tähtsa  järelduse võrra rikkamaks: ka majanduse vallas on alanud jõuline poliitilise olukorraga korrigeerimine, teisisõnu, valimiskampaania on alanud ka siin. Tegemist on  valimisteks ajastatud uue „arengu“mulli ülespuhumisega, mis aga lõhkeb koos euroeufooria kustumisega ent kõige tõenäolisemalt siiski peale valimisi. Usun, et nende väidete paikapidavus on ennetavalt  kirjeldatav.

Tagasi majanduse juurde. Kas ehk Eesti majanduses on vahepeal toimunud tähtsad struktuurimuutused või on ehk töö tootlikkus kuidagi teistmoodi hoogsalt kasvama hakanud? Ei ole. Selleks, et mõista, mis majanduses on põhimõtteliselt võimalik ja mis on põhimõtteliselt võimatu, tuletagem meelde hiljutisi meediaarutelusid (sealjuures Vene kapitali esindajalt Eestis Indrek Neiveltilt) teemal, milline saab olema Eesti majanduse jätkulugu graafilises pildis, kas see saab olema U-kujuline, V-kujuline või W-kujuline. ESA annab oma pressiavaldusega võimaluse  tõlgendada olukorda nii, et majanduse kiire kasv on alanud, ning selle graafilne profiil saab olema kas V või W kujuline.

Et anda omapoolne hinnang, milliseks olukord põhimõtteliselt kujuneda saab, selleks olgu paika pandud:

Punctum saliense 1
Eesti olukorras, kus struktuurseid muudatusi pole toimunud ja majanduses valitsevad endiselt destruktiivsed jõud (Eesti ettevõtteid aetakse pankrotti maksuterrori ja laenumoratoorium abil) on võimalik vaid U-kujuline arengugraafika, mis eeldab pikka toibumist ja seejärel sujuvat üleminekut kasvufaasi.

Punctum saliense 2
Kui aga meie praeguse stardipaketi juures ilmub ootamatult pildile  vägagi reibas majanduskasv, siis on selge, et kuskilt väljastpoolt on alanud võõra rikkuse mehhaaniline sissevool. Maksiim on seejuures lihtne: V ja W-kujulised majanduskasvu kõverad ei teki ega kujune, neid tekitatakse ja kujundatakse majandusruumist väljastpoolt.

Niisiis on kuskilt alanud raha või mõnes muus vormis rikkuste sissevool väljastpoolt. Kustkohast välisraha ründab? Eesti Statistikaameti kohta kehtib terasestki tugevam reegel: ära midagi usalda, kontrolli kõik järele.

Esmajoones tuleb kontrollida kuivõrd usaldusväärsed on ESA 11.08.2010 pressiteates toodud numbrid formaalselt. Pressiteates on ära toodud kaks kontrollnumbrit: “Esialgsetel andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt  (SKP) 2010. aasta II kvartalis eelmise aasta sama kvartaliga võrreldes 3,5%“ , ning: “Sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud SKP kasvas esialgsetel andmetel II kvartalis võrreldes I kvartaliga 2,0%.”

Ei või olla, aga on. Võttes ette ESA e-andmebaasi värskeimad andmed ning arvutades välja k.a II kvartali SKP suuruse mõlema kontrollnumbri alusel saame üllatuslikult, et esimene kontrollarv annab tulemuseks eelmise aasta II kvartali võrdluses mahuks aheldatud väärtusena 35,3 miljardit krooni. Teise kontrollnumbri alusel saame aga 34,8 miljardit krooni. Mis eriti vahva, ESA targu oma pressiavalduses II kv SKP arvulist suurust ei anna !!! ESA e-andmebaasist võib kompetentne inimene vajalikud numbrid aga kiiresti üles leida, selle suuruseks on 34,1 miljardit.

Kumb ESA poolt antud number siis aluseks võtta? Kindlasti k.a I kvartali väärtus, sest selle suurus 2009. aasta I kvartali väärtusega võrreldes on kooskõlas suure inertsiga süsteemi siirdeprotsessiga ja eeldab 4-5 protsendilisest majanduslangust aastaks 2010. Selline oleks olnud asjade loogiline käik k.a I kvartali tulemuste alusel ilma välise majandusinterventsioonita, mis graafiliselt on kujutatud ka joonisel 3.

Võttes aga prognoosimisel aluseks lisaks ka ESA poolt pakutud k.a II kvartali SKP mahu, saame aastaseks mahu kasvuks O-kasvu. Graafiliselt on see variant joonisel 3 samuti ära toodud. Kuid kas selline asjade käik on majanduses võimalik ilma majandusinterventsioonita väljaspoolt? Ei ole, olgu veelkord öeldud.

Ent olukord Eesti majanduses on oluliselt-oluliselt keerulisem, kui esialgse pealiskaudse hindamise alusel võiks eeldada. Muutusi majanduses kujundavad vähemalt kaks jõulist  ja vastandlikku  protsesside kooslust.

Ühest küljest:
1. toimub väliskapitali mehhaanilise sissevoolu suurenemine Eesti majandusruumi laenuraha kasvu kaudu, samuti materiaalsete väärtuste sissevoolu kasvu kaudu ekspordiga võrreldes (kaubavahetuse puudujääk kasvab kiiresti);
2. on alanud nn töö-vaba SKP mahu kiire suurenemine;
3. on alanud ühiskonna tootlikuse ja kulutamise suhte ise-eneslik ja kiirenev tasakaalustumine (nn ise-eneslik devalvatsioon) .

Ja teiselt poolt:
1. toimub rahvusliku majanduse kiire hävitamine lisaks eelpool öeldule ka tootmiste ja ressursside ülesostmiste-ülevõtmiste kaudu (toimub n-ö rahvusliku majanduse järeltapmine);
2. toimub riigireservide pidev ärakulutamine;
3. valitsemissektori võlakoormus kasvab pidurdamatult.

Ning nende vastandlike suundumuste üll  valitseb Eesti Statistikaameti poliitilis-majandusliku  näilise potjomkinluse salakaval topeltmäng. See teeb objektiivse ja pädeva majandusanalüüsi ning prognoosi väga raskeks. Et aga pilt tuleb selgeks saada, siis …

III osa

12.09.2010

Et kõik peab igatpidi selgeks saama, siis lühidalt sellest mida mõtlesin ESA „näilise potjomkinluse salakavala topeltmängu“ all.

Statistikast üldisemalt

Trükkige ESA koduleheküljelt välja viimase pooleteise aasta pressiavalduste graafika kvartaalsete SKP kasvude kohta. Kuuest on ainult üks esituslaadilt ja sõltuvuste valikult korduv, ülejäänud 5 aga mitte. Kuid miks? Sellepärast, et joonised ei oleks omavahel lihtviisiliselt ja erialalise ettevalmistuseta inimese poolt võrreldavad. Oleks küll igati loogiline, et SKP aegrida oleks esitatud 1992. aastast saadik üheainsa graafilise pildina, millele igal kvartalil lihtviisiliselt lisatakse üks jupp juurde. Vaid pilguheit ja kõik oleks selge.

Aga ei, ESA ei saa niimoodi teha, sest siis oleks tõde igale normaalsele inimesele seletamatagi selge, jääks ära võimalus poliitilisteks manipulatsioonideks ühiskonna ja selle tegemiste statistilisel kirjeldamisel. ESA tööalaseks ülesandeks aga ei ole mitte tõe ja tegelikkuse edastamine vaid valitsejate tõe edastamine, mis mitte iga kord ei ole üks ja seesama asi. Statistikaamet on riigiamet nagu näiteks kaitsepolitsei ja mõlemad teevad seda, mida valitsus käsib. Kui kaitsepolitsei tööülesanneteks on ametlikult ja avalikult poliitilise politsei funktsioonide täitmine, siis statistikaamet peab oma politiseeritust varjama.

Ühtset aegrida ei saa ESA mitte esitada, sest soovitud tulemuste saamiseks peab amet aeg-ajalt tegema nn korrigeerimisi. Korraldused selleks võivad tulla nii kohapealt, kui ka otse Euroopa Liidust, võivad olla metodoloogiliselt kavakohased aga võivad olla ka ühekordsed. Viimase poole pealt sobib klassikaliseks näiteks see, kuidas kogu EL-s korrigeeriti SKP/RKP omavahelist suhet, vt päiseartiklist “Teadmiste kohustuslik …” ptk 3. Eurostat on samuti iluoperatsioonide tegemiseks kohandatud, nii nagu liiduvabariikide statistikaametidki, kuid loodetavasti nad kasutavad seda võimekust siiski vähemal määral. Sellist muljet püüab EL endast igal juhul jätta.

Nii tuli k.a jaanuaris Euroopa Liidust karm kiri vastuseks rahandusministeeriumi palvele hinnata meie statistika seaduse eelnõu. Nõuti, et enne euro kasutuselevõttu peab Eesti valitsus tagama, et statistikaamet oleks valitsusest sõltumatu. Euroopa Keskpank: „Mitmed sätted eelnõus viitavad sellele, et rahandusministeeriumil on laiaulatuslik voli sekkuda riikliku statistika tootmisse.“ Nii, et ole siiski ettevaatlik, Väike Peeter!

Veel riikliku statistika olemusest. Nimelt on statistika ja statistiline andmetöötlus üks võimas relv, mis võimaldab näilisest kaosest välja võluda seaduspärasused, teha prognoose. Avalikkusele suunatud rakenduslik majandusstatistika on aga niisiis seotud kitsendustega selle politiseerituse läbi.

On kaks võimalust, kas anda avalikkusele teave olemasolevate arvandmete kujul või luua teave küsitluste kaudu ise. Viimane meetod avab taevaväravad igat sorti peaaegu riskivabadele võltsingutele ja väärkujutluste tekitamisele, korrumpeerunud valitsuste unelmate täitmisele. Ning samal ajal edastub ühiskonnale võimukandjate unelmsõnum: me hoolime teist, näete, me isegi pöördume otse teie poole, et teie eluga tuttavaks saada, et seda paremaks muuta!

Seepärast ongi riiklik statistika rajatud kahele väljundile. Ühelt poolt numbrite kujul, teiselt poolt küsitluste teel saadud teabele, seda paraku sageli isegi nendes kohtades, kus teave on ilma küsitlustetagi olemas. Nimelt numbriliselt võltsida/ilustada on riskantsem, see võib igal hetkel, kasvõi kauges tulevikus ikkagi välja tulla, seepärast ühiskonna jaoks hellades valdkondades eelistatakse kasutada küsitlusmeetodit.

Eestis näiteks on sellisteks valdkondadeks keskmine palk ja tööpuudus, ehkki nende kohta on täpne numbriline teave Maksu- ja tolliametis (MTA) olemas. Miks ESA peab paremaks kasutada tekkepõhist palgastatistikat ja mitte maksuameti kassapõhist, seda võite lugeda aadressil http://www.stat.ee/16427 pealkirja alt: „Mille poolest erineb Statistikaameti ning Maksu- ja tolliameti avaldatav palgastatistika?“

Asja olemuse avab võrdlus e-valimistega. E-valimised on vastuolus seadustega ja ükski riik maailmas (Venemaa?) ei kasuta e-valimisi sellepärast, et need pole kõrvalt vaatlejate poolt kontrollitavad. Küsitlused pole samuti kontrollitavad, sest seda teevad ja infot haldavad avalikkuse poolt mittekontrollitavad institutsioonid. Seepärast taolised monitooringud pole õigustatult usaldusväärsed. Mitte, et küsitlused-vaatlused ei oleks põhimõtteliselt usaldusväärset teavet pakkuvad meetodid, seda mitte.

Sama huvitav on olukord tööpuuduse/tööhõive valdkonnas. Väljavõte ESA 13.08.2010 pressiteatest: „Töötuse määr on töötute osatähtsus tööjõus (hõivatute ja töötute summa). Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel. Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.“ Noh, ja miks, maksuametis ju informatsioon olemas? Vastus ikka sama. Ja nii peabki ühiskond kasutama kahtesid andmeid paralleelselt, nii maksuametist kui statistikaametist. Maksuameti andmed on tõesed ja seetõttu karmimad, statistikaamet pakub nn poliitiliselt korrektset infot (et mitte öelda võltsinguid).

Tagasi artikli eelmises osas nummerdatud probleemide juurde. Alustan loetelude lõpust, nii tundub olevat lihtsam neile edukalt ring peale teha.

Valitsemissektori laenukoormuse pidurdamatu kasv

Valitsemissektori laenukoormus on viimastel aastatel pidevalt tõusnud ja möödunud aasta lõpus oli see 15,5 miljardit krooni. Aasta alguses rahandusministeeriumi poolt tehtud prognoosi kohaselt peaks see k.a lõpuks tõusma 21,3 miljardini. Kas taoline pidev võlakoormuse kasv ei kajastugi SKP kasvus? Muidugi kajastub ja sealjuures erilisel viisil, sest tegemist on väljastpoolt sissetulnud raha poolt tekitatud näiline majanduskasvuga.

Sellist majanduskasvu võiks piltlikult nimetada ka Lätilikuks majanduskasvuks. Läti nimelt võttis sisse hiiglasliku välislaenu ja selle kui hädaabisüsti esmane mõju avaldub praegu majanduslanguse pidurdumisena/oodatava majandustõusuna. Mis seal siis imelikku, kui suured välisrahad Läti majandusse sisse voolates seal majandusnäitajaid kaunistavad ja mis selles imelikku, kui välislaenu kasvu najal ka Eesti II kvartali näitajatesse „õhku“ sisse läks? Ei midagi imelikku, vastupidi, see on loomulik.

10.09.2010 raputas ühiskonda valitsusparteide teade, et võlakoormuse kasvu kiirust tõstetakse tõenäoliselt kahekordseks, ehk siis 10 miljardini aastas. Alanud on välisraha uus kiirenev sissevool, mis omakorda ka „poliitilise korrektsiooni“ huvisid teenib.

Riiklike reservide kulutamine

2008. aastal kulutati riigi reserve viiendiku jagu. Käesoleva aasta juunikuus teatas rahandusministeerium, et aastaga on ära kulutatud veel 33% stabiliseerimisreservist, ehk rahalises väärtuses 2,45 miljardit. Ka see oli raha sissevool SKP keedukatlasse ilma tööd tegemata. Sedapuhku ei tulnud raha küll mitte väljastpoolt, ent k.a II kvartali näljapaistetuslikule majanduskasvule oma osa andis. Seda raha polnud just palju teiste komponentidega võrreldes, kuid abiks ikkagi, et valitsevad parteid valimiseelsel perioodil sähvatusena paremad välja näeksid.

Rahvusliku majanduse „järeltapmine“

Tõelisest majanduskasvu näljapaistusest saame aga rääkida siis, kui võtame ette rahvusliku majanduse hävinguga kaasnevad nähud. Olen korduvalt kirjutanud, et rahvuslikku ettevõtlust hävitatakse sihiteadlikult maksuterrori ja laenumoratooriumi abil. Maksuterror on olnud sedavõrd tulemuslik, et peaminister on korduvalt kiitnud maksude eriti head laekumist.

Pingestamine maksude sissenõudmisel algas juba rohkem kui aasta tagasi, kui selgus, et maksud laekusid halvasti ja eelarve täitumine oli ohus. K.a maikuus oli maksuvõlglasi järele jäänud 109 000, aasta tagasi oli neid 40 000 võrra enam. 2009. aasta lõpu seisuga oli makse laekunud 100% plaanitutest, kuid selle tagajärjel turult lahkunud paljud etevõtted, mis ju igati seaduspärane on. Käesolevaks ajaks on maksuvõlg kukkunud suurusjärku 3 miljardit, nii et valimiseelseks pühadekaunistuseks-poliitkorrigeerimiseks on ikkagi veel midagi järele jäänud.

Punctum saliense 3

Olgu rõhutatud, et maksuterror ettevõtjate kallal ei kanna esmajoones siiski mitte poliitkorrigeerimise ülesannet. Eelarvesse letaalsete vahenditega maksurahade sissepressimisel on tegelikult hoopis teine eesmärgistus, nimelt salajane eesmärgistus. Euroopa Liidu loomise taotluseks on ju rahvusriikide hävitamine, rahvuste kokkusulatamine „aeglasel tulel“. Seda ülesannet saab täita üksnes rahvusliku majanduse hävitamise kaudu, sealjuures maksuterrori ja laenumoratooriumi abil

Teema arenduseks olgu nüüd üks anonüümne kommentaar E24-st:

08.09.2010 08:28

mees maalt : Auuuuu ?
Eestis on linnasid kust tööealised mehed on välismaale tööle läinud sest kodumaine tootmine on hävitatud
Riigiabi suunatakse dotatsioonidena suurtesse firmadesse või mittetootvasse sektorisse a’la muuseumide ehitamine
suunatakse abiraha vana Euroopa tootjate nänni ostma.
Hiljuti OMA TOOTE V?LJAT??TAMISEKS ei saanud mitte kusagilt abi, see oli suisa tragikoomiline milliseid põhjusi äraütlemiseks leiti. Ei põlatud ära isegi määrusega risti vastupidiseid väiteid.
Tootma tahate hakata we? Segi peast? Kas selleks teid eu- sse võeti?! Te olete TARBIJAD, lambad keda pügada mitte 1 kord aastas vaid 12 korda, peale iga palgapäeva.
?hest ei saa ma aru. Miks selline nägude tegemine ja hea onu mängimine. “

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehekülje materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude taga metsa …

 

IV osa

25.09.2010

Usun, et kui ‘mees maalt’ loeks läbi kõik EIP kodulehe materjalid, siis ta mõistaks, et nägusid tehakse selleks, et mehed maalt ei näeks puude tagant metsa. Mets aga on pime ja hädaohtlik, kontide ragin, appihüüded. Viimasteks ohvriteks Väätsa Agro ja Püssi Puitlaastplaatide Tehas. Firmad seisavad pankrotistamisjärjekorras – ülesostmisjärjekorras õhukese raha eest välisoamandisse.

Noh, ja mis siis, et pankrott, järelikult polnud korralik ettevõtmine, võib ju teha uue ja parema? Selgub, et ei või. Just siin on see koht, kus seisame silmitsi „Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani“ kõige andekama salalahendusega. Nimelt on nii, et ei saa uusi ja elujõulisi ettevõtteid teha mitte ainult laenumoratooriumi pärast, vaid ka sellepärast, et eesti ettevõtlus on „steriliseeritud“!!! Selle peale on juba eriti raske tulla, et

Punctum saliense 4

rahvusliku majanduse embrüonaalseks tapmiseks loodi „ärakustutajate“ poolt sellised sihttäitevorganid nagu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) ja Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus (Kredex).

Et asjad ei saaks areneda, tekita punnpositsioon ja täida see ise omade meestega! Ärakustutajate uskumatult kõrge professionaalne tase ei saa tulla üksnes kohalikelt pimeda valguse kandjatelt, see on rahvusvaheline kõrgtase – Venemaa, EL föderatsiooni ja USA ühendatud jõud.

Et EAS ja Kredex ei tööta, oli juba ammu päevselge, ent rahvuslikule majandusele de fakto vastutöötamine ja selle tase olid ülienamusele inimestest ebaselged, et mitte öelda täielikult teadvustamata. Pildi lõi osaliselt selgeks 6. augustil riigikontrolli poolt avalikustatud üheksa kuud väldanud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses läbiviidud audit. Riigikontrolli põhijäreldused on:

- EAS toetuste tagajärjel majanduse tootlikkus ja ekspordivõime ei suurenenud, raha 7,4 miljardit 6 aasta jooksul on samahästi kui tuulde loobitud;

- toetused rikkusid siseriiklikku konkurentsi, sest toetuste killustatuse ja väikese mahu tõttu eksport ei avanenud, küll aga lõid toetuse saanud ettevõtetele eelisolukorra siseriiklikult, mistõttu toetused kujunesid sisuliselt valitsusepoolseteks pististeks.

Loomulikult ei avanud riigikontroll seejuures veel EAS tegevuse salajasi eesmärke, targalt tekitatud kahjulikkuse tagamaid. Ent vähene valge valgus siiski süttis ja pimeda valguse kandjaid see vägagi ärritas.

Siin on nüüd õige koht heita õhku retooriline küsimus, et mis asja, kas väliskapitali tegelik huvi ongi siis tõepoolest ettevõtteid üle võtta, et ise edukamat ettevõtlust ajama hakata? Ei ole, loomulikult. Väliskapitali ja välisriikide huvi on hoopis sirgjoonelisem ja jultunum, nende eemärgiks on tagada endale orjapidaja staatus 21. sajandi teostuses.

Ülevõetud kohalik suurtootmine on kui keskaegne mõis koos mõisnikuga, kelle külge kõik kohalikud inimesed on sunnimaiselt kinnistatud, sest mujalt tööd ei saa. Selleks, et kohe mitte kuidagi ei saaks, selleks luuaksegi kunstlikult suur tööpuudus riigikogu riigireeturparteide ja väliskapitali hästiõlitatud koostöös, kuhu edutult püüavad sisse trügida ka mõned kohalikus mõistes suured, ent mittekohalike jaoks vastikud jupats-tegijad.

Uusorjastamise kellavärgis on oluline roll täita hüpnopolitistlikel lausujatel, nendel, kes tõestavad, et teistmoodi ei saagi asjad olla, … sest majandust ei saa ju käskida! Peaks tuttav ette tulema. Muidugi, Andres Arrak – ärakustutajate apologeetide liider. Oma artiklis „Majandust ei saa käskida“ 20.09.2010 E24-s ta kirjutab: „Majandusseadused toimivad kellegi soovist sõltumata, /-/ Kriisid sellepärast tekivadki, et tekib valede majandusotsuste akumulatsioon. Ja viimast on turumajanduses võimatu ära hoida.“

Ometi on vaidlustamatu, et majandus toimib üksnes ja vaid kellegi tahtest sõltuvalt, kusjuures selliseid tahtjaid, kelle tahe osutub lõpuks otsustavaks, neid ei ole palju. Kes kahtleb, et turumajnaduses sugugi mitte alati ei akumuleeru valed otsused, või siis valesid otsuseid isegi ei tehta, see uurigu Hiina majanduse 30 aasta pikkust katkematut edulugu, kõrvale kinnistamiseks Malaisia, L.-Korea, Singapuri, jt edulood. Rahvusriiklik protektsionistlik majandusstrateegia on see, mis kõik A.A. väited ümber lükkab.

Illustreerimaks, et kellegi tahe võib majanduses otsustada samahästi kui kõik, selleks sobib üsna hästi Wall Enbergi kommentaar SI portaali uudise nr 250 kommentaariumist:

“See jändamine EU ümber on pangaagentide ja Rootsi nuhkide jaburus. Saage ometigi aru, et Eesti kuulub vaid formaalselt EUsse. Tegelikuses on Eesti juba pea kümme aastat Rootsi koloonia. Kunagi ütls vana Rottshildt, et kui ta saab kontrollida ühe riigi raha, pole tal asja kes seal seadusi teeb. Need seadused, mis tehakse kajastavad ikkagi tema huve. Tänases Eestis on kogu rahandus 90 % de jure kahe (de facto ühe) Rootsi panga käes. Firmadest, mis Eesrtis töötavad on pea 80 % samuti Rootsi kontrolli all. Tänane Eesti ei ole iseseisev riik, vaid Rootsi koloonia ja see mida EV ka Brüsselis ei teeks ei saa mitte kunagi vastanduda peremeeste (Rootsi) huvidega.
Rootsi sai koloniaal õigused Baltimaade üle 1993 aasta Clinton-Bildti kokkuleppega. Seepärast ka kõik teised maad Baltikumist nii kergelt taandusid. Küsige enestelt, et miks Saksamaa, Inglismaa,Norra või Taani Baltikumis kanda pole kinnitanud.
Asja teeb veelgi kurvemaks 2002 aastal Vene äririnkondade ja Rootsi panganduse vahel sõlmitud MRP. See toimus Tallinnas ?lümpia Hotellis ja selle pakti kohaselt tunnustasid Venemaa valitsevad ärimehed Rootsi ülemvõimu Baltikumis. Siit ka Savisaare suured raskused Moskvas.
Need kes täna tahavad Eesti iseseisvust taastada ja Eestit valitseval rinkonnal tooli alt tõmmata, peavad tegema kõik selleks, et Rootsi kolonialism Eestis lõppeks. “

Mulle pole täpselt teada, kust pärineb Enbergi teave (väidetavalt avalikustati Clinton-Bildti kokkulepe Rootsis), ent see polegi oluline, tänasel päeval on piisavalt kaudseid tõendeid, et tema väidetele alla kirjutada. Isegi sobiv päevakohane näide ootab varnast võtmist:

Eesti Päevaleht, 23.09.2010:

“”Rootslased tahavad Narva Kreenholmist ehitada suure lustilinnaku.”

Rootslased plaanivad kunagise Euroopa ühe suurima tekstiiliettevõtte Narva Kreenholmi ajalooliste tööstushoonete alale rajada suurejoonelise meelelahutuslinnaku, kus peaksid kokku saama Skandinaavia kapital ja Vene turist.

Narva Kreenholmi kinnisvara omava O? Narva Gate tegevjuhi Jaanus Miku sõnul kavatseb kahele Rootsi ettevõttele kuuluv firma rajade vanadesse tehasehoonetesse muu seas ka suure kontserdisaali.
Skandinaavlased opereerivad suurte numbritega: 30 hektari suurusel maa-alal, 30 hektarit uut kvaliteetpinda -poed, kasiinod, hotellid, kontoriruumid ja korterid. Kõik see võiks hiiljemalt 20 aasta pärast valmis saada. Narvast, usuvad Skandinaavia ärimehed, peaks saama turismiteede sihtkoht, kus rikas venelane ja jõukas eurooplane rõõmuga elab ja raha kulutab.”

Kas Eestlast nägite? Ei näinud? Pole viga, tervisekontrolli pole vaja minna, sest eestlase jaoks polegi kohta ette nähtud mujal kui teenindajana. Kolmas sort, aborigeen.

Eesti rahvusliku majanduse likvideerimine sujub hetkel kustutajatel hästi. Et edaspidigi jamasid ei tuleks on kustutajad ellu kutsunud veel ühe tegelaste koosluse, nimelt „usukuulutajad“, kes kuulutavad võtmes, et me oleme vägagi tõsiselt võtnud õige tee otsimise, kõik läheb hästi, me oleme õigel teel …

16.09.2010 tegi riigikogu liige Jüri Tamm ettepaneku luua riigikogus tulevikukomisjon, millest kujuneks tõeline riigikogu tulevikuvisioonide aju. Arengufondi juht Ott Pärna teatas samas, et nad on alustanud debatti Eesti tuleviku üle. Mininpožarskilikult, … me näeme! Me näeme, … see vist on laev! Me näeme, … see vist on valge!

Seega 7,4 miljardit punnpositsiooni võtmefiguuridele välja jaotatud, tammepärnapuust Buratinod jätkuvalt juba 18 aastat ainult näevad, ettevõtlus on steriliseeritud, … selline on kustutajate kõrge kvaliteedimärgiga tegevus seda liini pidi. Artikli põhitemaatika osas see SKPle midagi juurde ei anna, ei faktiliselt ega SKP ajutise “poliitilise korrektsiooni“ näol.

Näljapaistetusliku majanduskasvu põhikomponentidest

Niipalju sai lühidalt nendest komponentidest, mis k.a majanduskasvu II kvartali näitajad väiksemaks pöörasid. Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on olemas ka need komponendid, mis …

 

V osa

12.10.2010

Ent nagu artikli II osas numereeritud sai, on Eestis olemas ka neid majandustegevuse komponente, mis kasvu annavad, kasvõi SKP puhtnumbrilisel kujul.

Inflatsioon ja krooni devalveerumine

Olen korduvalt kirjutanud, et krooni devalveerimine on vältimatus, seda suurusjärgus 40-50%, sest ühiskonna sissetulekud ja kulutused tervikuna ei ole tasakaalus, ent peavad tasakaalu minema, või siis tuleb need tasakaalu viia. Kui oli sobivaim aeg devalveerimiseks klassikalisel viisil, seega inimestele lõppkokkuvõttes kõige väiksemate kannatuste hinnaga, siis jäeti see tegemata. Ent, mis tulema peab, see tuleb kindlalt kõik. Nüüd devalveerub kroon kahte kanalit pidi: mediaankeskmise sissetuleku ostujõu vähenemise läbi ja inflatsiooni kaudu. Mõlemad protsessid on võimukandjate silmakirjalike ohkimiste-ähkimiste saatel edukalt oma võidumarssi juba alustanud. Palgalangus on ühiskonnale täna juba vana tuttav, inflatsioon tutvustas end septembrikuul 4%-lise aastakasvuga, ning kasv jätkub progressioonis. Näiteks võrdluses september-august oli tarbijahinna indeksi kasv juba 0,8%!

No nii, inflatsioon, aga kuidas see on seotud SKP kasvuga, viimast mõõdetakse ju püsihindades, st et inflatsiooni mõju taandatakse. Selgub, et on seotud küll, sest hindade tõus toob inimestele endaga kaasa kogutud säästude sunniviisilise käikulaskmise, sest reaalkulutuste maht on enamuse inimeste puhul juba ammu miinimumis. Elustandardi taseme edasist langust püütakse vältida säästude käikulaskmisega või uute tarbimislaenude abil. Nii tulebki ringlusesse täiendav rahavoog, mis tarbimise käigus toodab lisandväärtust, suurendab SKPd numbriliselt.

Punctum saliense 5

Kui võtta aluseks, et devalveerumine peab toimuma 40% ulatuses, siis inflatsioon lähikuudel progresseerub halastamatult ja on täiesti reaalne, et hinnatase Eestis tõuseb EL keskmise letasemele – seda palgataseme juures, mis on EL keskmisest kordades madalam. Eesti kukub lähiaastal kolme viimase hulka.

Huvitav muidugi, kuidas selline asjade käik mõjutab valimiste tulemusi, sest võimuparteidele ebasoodsad probleemid euroga hakkavad kohe peale aastavahetust kiiresti süvenema. Lähitulevikus pole võimatu ka euro enese devalveerimine. Kuid praegu tundub siiski, et tegelik europauk Eestis tuleb peale valimisi, millest on muidugi väga kahju, sest eesti rahva võimalik kainenemine hilineb valimisi silmas pidades.

Väliskapitali sissevoolu suurenemine

Loomulikult pole tegu 2007. aasta „tsunamiga“, kui laenurahasid tuli Eestisse aastas 35 miljardit, kuid miinimumhetkega võrreldes on väliskapitali sissevool sel aastal suurenenud. Sissevoolukanaleid on põhiliselt kaks, pangalaenud ja kulutused laovarude suurendamisel.

Vahetult aasta alguses ilmus meedias uudisnupuke, mille järgi kinnituvahendite ja liimide suurtootja, Saksa megafirma Würth teatas, et plaanib ehitada Tallinnas veel ühe laohoone ja büroo, et paremini valmis olla algavaks majanduskasvuks. Huvitav, et Würth näeb terendamas suurt majanduskasvu! Ilmselt siis näeb, sest isegi Paides kerkis Würth’i kauplus üleöö. Mina, kes ma elan Paide lähedal, küll kohapeal selliseid märke majanduskasvust ei näe, isegi selle algust mitte, et aga midagi salapärast on toimumas, seda näen küll.

Aasta keskel köitis minu tähelepanu uudis, et kaubavahetuse puudujääk on hakanud kiiresti kasvama. Import kasvas ekspordist oluliselt kiiremini ja aasta keskpaigaks oli puudujääk 1,9 miljardit, mis on aastatagusega võrreldes 8 korda suurem! Selgus, et (välis)ettevõtted suurendasid kiiresti oma laovarusid, mis omakorda kõneleb välisfirmade ettevalmistumisest millekski.

Üllatustejada jätkus augustis, kui suurte pealkirjade all anti meile teada, et Rootsi pangad naudivad tänu Balti riikidele taas suurt majandusedu! Ära sa märgi! Kusjuures mitte ainult Rootsi Pangad, ka Norra ja Soome pangad, isegi Soome Pohjola Pank Oy kiirustab avama oma kontoreid Balti riikides. Laenuraha voolab jälle Baltikumi, sealjuures Eestisse. Kuskil on midagi meie silmadele nähtamatut, suurt ja sigamaist idanemas, mis Eesti SKP II kvartali tulemustesse on jätnud kaunistava jälje. Seda nii kavalalt, et rahva heaolu pole seeläbi kohe mitte kuidagi paranenud.

Töö-vaba majanduskasv

SKP numbrilisel väärtusel on võime kasvada veel ühte kavalat teed pidi, nii et see tavainimese kõrvalt mööda läheb, küll aga statistikaameti paberites hästi nähtav on. See juhtub siis, kui majandustegevus väljub rahvusahelise konkurentsi keskkonda, meil eelkõige ressursi müügi kaudu – põlevkivi müügi kaudu. Muidugi mitte põlevkivi kamakate kujul, vaid muundatuna elektrienergiaks. Huvitavaks müügiartikliks on kujunenud ka saastekvootide müük, mis pole küll teab kui suur asi, ent paari miljardilisel lisal eelarvesse on siiski valitsusparteide profiilile parandav toime.

Märtsikuus lõppenud Eesti Energia 2010 majandusaasta äritulud olid 11 miljardit krooni, ärikasum 2,1 miljardit, puhaskasum 2,3 miljardit, omanikele (sealjuures Eesti riigile) maksti välja 1,36 miljardit. Muljetavaldavad numbrid. Juulikuu seisuga kasvas elektrienergia tootmine möödunud aastaga võrreldes 72%. Kas sisetarbimise kasv? Muidugi mitte, põhilise osa kasvust andis elektrienergia eksport.

Kuid milline osa sellest rahavoost jõudis rahva taskusse? Väga väike, sest niisugune on ressursimüügi, kui peaaegu töö-vaba majanduskasvu omapära. Kas ehk tõi see endaga kaasa töötuse vähenemise? Üldsegi mitte, sest näiteks põlevkivi tootmise kasv poolteist korda toob küll juurde töökohti kaevuritele, ent siiski arvuliselt vaid sadades, mitte tuhandetes, mis töötuse statistikas pole palja silmaga nähtav. Elektrienergia tootmist suurendada 1,5 korda võib aga ka ilma töökohtade arvu tõstmata.

Süüdistuskokkuvõte Eesti Statistikaametile

Ühiskonna heaolu näitajad langevad Eestis pidurdamatult, kuid sisemajanduse koguprodukt SKP järgi II kvartalis reipalt kasvas! Kas nonsenss? Üldsegi mitte, vaid seaduspära. Nimelt

Punctum saliense 6

SKP on selles mõttes formaalne suurus, et ei oma otsest jäika sidet ühiskonna heaolu näitajatega.

Aga: „Demokraatliku ühiskonna majanduspoliitika eesmärgiks peab olema üleüldise heaolu maksimeerimine. Sellel kõrval tuleb arvestada euroopalikus kultuurikontekstis olulisi ühiskondlikke põhiväärtusi, milleks on vabadus, õiglus, turvalisus ja edukus,“ Eesti majanduse konkurentsivõime, Tartu Ülikooli kirjastus, 1999, lk 478. No loomulikult, kuidas siis teisiti! Ja selleks, et nii saaks toimuda ja tulemust saaks ka kontrollida, selleks peab riiklik statistika tagama kodanike heaolu täpse mõõtmise ja trendi täpse seire. Selleks aga SKP ei sobi, nagu selgus.

Kus probleem, kus võti? Selgub, et probleemi tegelikult ei olegi, sest Euroopa Liidu normdokument on selle teoreetiliselt lahendanud ja liiduvabariikidele kohustuslikuks täitmiseks ette andnud. Nimelt Euroopa Liidu liiduvabariikide statistika tuleb esitada EL metodoloogilise juhendi alusel: “Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995,” (ESA 95), tõlgitud ja trükitud Tallinnas 2001. Selle järgi tuleb kogumajanduse reaaltulu näitajad esitada tabeli 10.60. kujul, mis on toodud ESA 95 lk 282.

Märkus: tabelis 10.60. punasega juurdekirjutatud sulgudes olevad lühendid on minupoolselt lisatud.

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate ….

 

VI osa

30-10-2010

Probleem on hoopis selles, et Eesti Statistikaamet ei täida täpselt EL keskvalitsuse kõige olulisemat metodoloogilist juhendit ESA 95 Eesti makroökonoomiliste näitajate esitamisel avalikkusele, sealjuures rahvusvahelisele avalikkusele. Nimelt aastaraamatud saadetakse laiali ka kõikidesse teistesse liiduvabariikidesse, mis annab võimaluse lihtsalt ja kiiresti võrrelda liiduvabariike omvahel – andmed kui esitatakse ühtsete ESA 95 nõuete alusel. Ent, kes esitab ja kes ei esita, Eesti kohati ei esita.

Definitsioonijärgselt on siis riigi mõte selles, et tagada elanikkonnale heaolu ja turvalisus. Majanduse kasvatamise eesmärgiks on inimeste heaolu jatkuv tõstmine, seda enam, et nende kaudu kumuleerub kogu ühiskonna jõukus. Väga lihtne, ent hoopis keerulisem on ülevaatlikult ja täpselt tõestada numbrite kujul, et inimeste heolu on just see- ja seesugune, ning rahvusvahelises võrdluses on nii- ja naasugune.

Heaolu olulisim näitaja on mõistagi inimeste sissetulekud. Selle mõõtmiseks pole keskmise palga number, olgu siis bruto-, neto-, aritkmeetiline või mediaankeskmine seotuna nende reaalse ostujõuga, piisavalt ammendavad näitajad. Seepärast grupeerivad ausate riikide statistikaametid elanikonna sissetulekud kümnesse või ka rohkemasse sissetulekuvahemikku, ning seejärel leitakse milline arv tulusaajatest mingisse intervalli satub. Nii tehakse väga mitmes erinevas lõikes, nii bruto- kui netoväärtustes. Leibkondade sissetulekute analüüsil kasutatakse nende grupeerimist tuludetsiilide kaupa.

Võtkem ette Soome Aastaraamat 2009. Üksikisikute tulude jaotumise ammendav esitus on nõudnud kolm A4 lehte, millel kokku kolm mahukat tabelit ja kaks graafikut: tulud, nende moodutumine, jaotumine, maksustamine jne, kõik kenasti detsiilidesse seibitult. Teaduslikult täiuslik pilt ühiskonna jõukusest ja selle jaotumisest. Kindlasti leiab nüüd osa lugejatest, et mõtleks ikka kellega võrdleb, aga Lätist oleme ikkagi paremad! Selgub, et ei ole, Läti on oma ühiskonna avanud pea samahästi kui seda teeb Soome.

Eesti aastaraamatust leiame vaid leibkondade tulukvintiilid, mis üks lootusetult mitteküllaldaane käsitlus on. Majanduslikku ebavõrdsust ei ava see aga üleüldse mittekuidagi. Aastaraamatus 2010 leiame vaid kaks mõnitavat arvrida:

Gini koefitsient: 0,341/2004; 0,331/2005; 0,334/2006; 0,309/2007;

kvintiilide suhte kordaja: 5,9/2004; 5,5/2005; 5,5/2006; 5,0/2007.

Kas saite targemaks? Ei saanud, 99% lugejatest ei saanud üldse targemaks, 1% sai targemaks sedavõrd, et Eestis on varanduslik ebavõrdsus salastatud suurus. Küllap ikka sellepärast, et ebavõrdsus nii räige on. Võimalik, et kogu Lääne kultuururuumi kõige raskem kirves.

Ma ei nõua Soome-laadset üliseibimist eesti statistikalt, väiksemastki mahust piisaks, kuid see peab olema tehtud detsiilide täpsustasandil. Ühiskonna kirjeldamine kvintiilide tasandil on kogu temaatika ülbe kalevi alla peitmine õigust-jääb-ülegi ilme näol.

Kuid varanduslik ebavõrdsus pole ikkagi veel see kõige-kõigem, selleks on siiski ebavõrdsus korrelatsioonis kogu selle rikkuse määraga, mis tarbimiseks üle jääb. Selleks on reaalselt kasutatav netorahvatulu NKT tabelist 10.60.

Tabel näitab ilmekalt, et meil ainuotsustaja seisusesse tõstetud sisemajanaduse koguprodukt SKP on tegelikut üks koorimata kartul, mis sellisena süüa ei kõlba. Tabelist näeme ka, et SKP ja SKT pole sugugi üks ja seesama asi, ehkki eesti meedias vahet ei tehta. Eesti meedia ei tunnista aga üleüldse rahvusliku koguprodukti RKP mõistet, mis SKPst hoopis olulisem näitaja on. Eriti huvitav siinjuures, et igapäevaelus inimesed ei pea välisinvestori raha enda omaks, ent makrorikkuse arvutamisel ei protesti avalikkus sugugi, kui SKPs sisalduv välisinvestori poolt väljaveetav kasum ühiskonna poolt loodud rikkuse hulka liidetakse ja selle poolt ka äratarbitavaks rikkuseks loetakse. Hämmastav!

Tabel 10.60. on ESA Aastaraamatus 2010 üllatuslikult täiesti olemas, varem seda pole olnud, ja leiate võtmetähtsusega tabeli aastaraamatust lk 183 tabeli 12 kujul. Üleüldse olgu siinkohal tunnustavalt märgitud vähemalt seegi, et viimane aastaraamat on mõõtmetelt ja kaalult tagasihoidlikum, ülepluhvitud tühi-pidulikkusest vabam. Selles osas on EL traditsioonidele lähemale jõutud.

Kogu tabeli analüüs selle artikli raamidesse ei kuulu, seepärast vaid viide kõige olulisemale aastatest 2007 ja 2009 miljardites kroonides jooksevhindades:

                                                                                                               2007   2009

SKP (Gross domestic produkt)                                                     244     215

Reaalne kogurahvatulu RKP (Gross national income)                           227     210

Reaalne kasutatav netorahvatulu NKT (Net national disposable income) 199    178

Lõpptarbimiskulutused                                                               176     161

Väga huvitav, SKP meil justnagu suur-suur, kättejääv osa aga väike-väike. Peale selle. Kas olete kusagil kohanud käsitlust, kuidas kättejääv osa – kasutatav netorahvatu või siis lõpptarbimiskulutused – oleksid laiale ühiskonnale tetavaks tehtud, nende kasv või kahanemine kella külge riputatud. No, ei ole. Et aastaraamatus on olemas üks kaval tabel, see ei tähenda ühiskonna seisukohalt veel mittekuimidagi, sest peale teie oskab selle üles leida ning kasutada veel vaid murdosa elanikkonnast.

Üks oluline sotsiaalne näitaja, millest ei taha ei meedia ega võimupidajad rääkida, on see, kelle vahel läheb jagamisele nimetatud hästi pisike NKT/lõpptarbimiskulutused. Tõde ei ava mitte tööpuuduse määr ühiskonnas, vaid tööhõive määr. Suurim hõivatute arv Eestis on olnud 840 000. On põhjust väita, et ka täpne tööhõive on tänase päeva seisuga lausa salastatud, kuid hinnanguliselt jagub tööd ja saab seega väikese tükikese reaalsest netokogurahvatulust 450 000 inimest Eesti territooriumil. See arv väheneb pidevalt. Aga kui palju ja kui kiiresti? Jälle küsimärk.

Kuni ühiskond ei oma filigfraanselt täpset teavet vähemalt kõige selle kohta, mis esile toodud sai, kuni ühiskonna silmavaate hägustab Eesti Statistikaameti kräpp, niikaua pole ühiskonnal selget ettekujutust, mis toimus, mis toimub ja mis hakkab toimuma, ning on seeläbi takistatud juhtimaks oma saatust.

Saagu siinkohal veelkord eraldi rõhutatud,

Punctum salience 7

et alates aastast 2000 on Eestis salastatud ka ettevõtluskapitali kuuluvus omanike liigiti. Seetõttu ei tea ühiskond sedagi, mis rahvuslikust suuromandist, maast ja kinnisvarast on veel oma, mis võõras või kohe-kohe võõra omaks saamas.

Lõpetuseks artikli pealkirja juurde, kas Eesti Statistikaamet on manipuleerija või rafineeritud kurjategija? Sellele vastamise jätan lugeja hooleks, minu arvamus peaks kõigile juba ilmne olema. Pealegi vastus küsimusele sõltub ju niikuinii sellest, kes vastab. Neil, kes konditsioneerivad Eestit omariikluseta piirkonnaks, kus eesti rahvas on etniline kild (ehk aborigeenid), neil on põhjust olla rahul Eesti Statistikaametiga.

Lugejatele soovitus. Kui tahate selgusele jõuda milleski Eesti makromajanduses või sotsiaalsfääris, siis igasugune ESA number tuleb enda ette asetada kui väide, aga mitte kui tõestus. Head väidete tõestamist.

2,510 total views, no views today

Tõnu Kalvet: Truudusevanne kurikuulsale organisatsioonile maksis Libertasele valusalt kätte

Miks üleeuroopaline erakond Libertas 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel igal pool nii suure kolinaga põrus?

Ebaedu põhjuseid leidub kindlasti rohkem kui üks. Sama kindel on aga seegi, et üheks neist on see: Libertase juhtkond unustas ära rahvatarkuse „kes ennast pahna hulka segab, seda söövad sead“.

Seda rahvatarkust teades ei oleks Libertase juhtkond mingil juhul sidunud end ühe kurikuulsa organisatsiooniga, enamgi veel, andnud sellele lausa truudusevande.

Organisatsiooniks, kellele Libertas truudust vandus, on… Simon Wiesenthali Keskus!

Asi algas vägagi proosaliselt. 2009. aasta 3. juunil läks Libertase kontorist teele üks pressiavaldus, milles partei Iirimaa osakonna üks liige, Dublinis Europarlamenti kandideeriv Caroline Simons nimetas Simon Wiesenthali Keskust enam kui põlastusväärseks (inglise k. beneath contempt).

SWK, kel silmad-kõrvad ju igal pool, sai juhtunust ruttu teada ja avaldas kohe protesti. Libertase asutaja ning ühtlasi esimees, iirlane Declan Ganley läks seepeale ähmi täis ja asus kibekähku „pattu“ kahetsema. Sama päeva õhtul tehtud uues avalduses teatas Libertase juhtkond, et Simonsile omistatud ütlust sisaldav avaldus oli laiali saadetud eksikombel ja ilma juhtkonna loata. Süüdi selle, „valesid sisaldava“ avalduse levitamises olevat olnud üks partei Dublini osakonna töötaja.

Sellega Libertase juhtkonna „koostöövalmidus“ aga ei piirdunud. Ganley võttis ühendust SWK-ga ja teatas, et Libertas võitleb SWK-ga ühiselt Euroopa Parlamendis rassismi ja antisemitismi vastu.

„Ganley kinnitas Wiesenthali Keskuse välissuhete osakonna juhile, dr. Shimon Samuelsile, et Libertas „peab oma kohuseks rassistlikud rühmad, parteid ja üksikisikud välja juurida, ükskõik kus need end siis ka ilmutaks“,“ teatas SWK veel samal päeval tehtud pressiteates. Muide, juba selle pealkirigi on väga kõnekas: „Wiesenthali Keskus tervitab Libertase kindlat soovi võidelda Euroopa Parlamendis ja teistes Euroopa [Liidu] asutustes rassismi ja antisemitismi vastu“.

Pressiteate toon oli Libertase suhtes igati sõbralik, toetav ja tunnustav.

„Libertas ühineb Simon Wiesenthali Keskusega,“ teatas päev hiljem, 4. juunil 2009 Libertase Tšehhi esinduse kodulehel ilmunud uudise pealkiri. Ühinemise eesmärgiks oli selleski pressiteates märgitud „aktiivne võitlus rassismi ja antisemitismi vastu Europarlamendis ja teistes Euroopa [Liidu] asutustes“.

„Libertas on valmis vihkamisele ja sallimatusele vastu astuma igal pool, kus see vähkkasvaja peaks ilmnema. Libertas ja Simon Wiesenthali Keskus kardavad mõlemad sedagi, et äärmuslike rühmituste ja erakondade mõju kasvab terves Euroopa Liidus. Mõlemad jätkavad väljaastumisi selliste rühmituste vastu ning samuti jätkavad sääraste parteide, rühmituste ja üksikisikute väljajuurimist, ilmugu need siis välja kus tahes,“ öeldi kõnealuses pressiteates.

Huvitav on märkida, et SWK suhtus Euroopa Parlamendi valimistesse vägagi tõsiselt. Näiteks oma 22. mai pressiteates ütles SWK, et dr. Shimon Samuels oli kutsunud organisatsiooni kõiki Euroopas elavaid liikmeid (neid loetakse tuhandetes) seekordsetel valimistel osalema. SWK-le tegi muret, et valijate madala osalusprotsendi korral võivad Europarlamenti saada „tugevalt antisemiitlikud“ parteid, kuhu kohati kuulub ka „veendunud holokaustieitajaid“. Ohtlikumatena sääraste parteide hulgast nimetas SWK näiteks Briti Rahvusparteid, Prantsuse Rahvusrinnet ja Kreeka rahvuslaste erakonda LAOS.

Üllataval (?) kombel jõudsid kõik äsjamainitud „ohtlikud“ erakonnad kenasti Europarlamenti, SWK truu liitlane Libertas aga kukkus kolinaga läbi…

Ganley´l koos oma mõttekaaslastega tasuks aga edaspidi kindlasti rahvatarkustele senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Rahvatarkusi tundev inimene ütleks Libertase kõnealuse „sõbra“ kohta küllap umbes nii: „Kui sul on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi!“

Ja kes julgekski käesoleva juhtumi valguses sellele vastu vaielda?…

Tõnu Kalvet

2,361 total views, 1 views today

Vello Leito: Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased

Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased
Vello Leito artiklid rahvuslusest, 2006

EIP ÜHISNIMEKIRJAST

Eesti Iseseisvuspartei on ainuke rahvuslaste erakond Eestis. See tuleneb ühemõtteliselt nii meie enese nišimääritlusest, programmilistest dokumentidest kui praktilisest poliitilisest tegevusest. Seega, mis on nišimääritlus?

Ülemaailmselt on üldkasutusel poliitiliste parteide ühtne määritlus politoloogilises ruumis kolme telje järgi: riskitelje, sotsiaaltelje ja ökoloogilise telje järgi. Lõptulemusena asetubki iga erakond täpset vaid temale omasesse politoloogilisse ruumipunkti. Igal teljel on viis püsipunkti: vasakäärmus, vasaktsentrism, tsentrism, paremtsentrism ning paremäärmus. Riikluse ja rahvusega seonduv asub riskiteljel. Tsentrist paremale jäävaid poliitilisi jõude nimetatakse konservatiivseteks, vasakpoolseid liberaalseteks. See tähendab seda, et parempoolsed ehk konservatiivsed jõud on kalduvad olukorra jäädvustamisele, ettevaatlikkusele, vasakpoolsed aga on altid muutustele kuni kommunismini välja.

Nii on üldteoreetiliselt, elus kasutatakse tavaliselt aga käibeväljendeid. Paremäärmuslasi nimetatakse marurahvuslasteks ehk rahvusradikaalideks, paremtsentriste nimetatakse rahvuslasteks, tsentristid on tsentristid, vaskakpoolsed tsentristid on etnosistid, vasakpoolsed äärmuslased internatsionalistid-kommunistid. Nende lühiiseloomustamiseks võib öelda, et rahvusradikaalid kaitsevad oma kodumaa ja rahvusriigi etnilist täispuhtust, seetõttu nimetatakse neid vahel ka rassistideks. Paremtsentristid kaitsevad kompromissitult rahvusriiki kuid on nõus määritlema immigratsioonikvoote, väldivad rassismi ja etniliste gruppide vahelist viha. Vasakäärmust pole mõtet iseloomustada, sest sõnad internatsionalist ja kommunist ütlevad ise kõik ära. Huvipakkuvamad on vasaktsentristid. Need on inimesed, kes on nõus loobuma rahvusriigist, on nõus liituma föderatsioonidega kaitsevad oma etnose huve ja säilimist föderatsiooni sees. Ent kõige huvitavamad on siiski tsentristid, sobivaim iseloomustus neile on ehk ‘tuulenuusutajad’, sest kasutavad nad ära loosungeid ja ühiskonna eelistusi nii parem- kui vasaktsentrismist, vastavalt olukorrale. Seepärast püüavadki suured parteid hoida võimalikult tsentrisse, et vasakule ja paremale manööverdades hõivata võimalikult suur osa kogu poliitilisest skaalast.

Keda tunnistab EIP ühisnimekirja kõlbulikuks? Vastus on ilmne juba esimest lausest – üksnes rahvuslasi, ehk paremtsentriste riskiskaalalt, inimesi kelle jaoks ei ole iseseivale rahvusriigile alternatiivi. Väga lihtne, ning ei mingeid ebamääraseid ‘rahvuslikke huvisid’ vaid riiklusvõimelise põlisrahva võõrandamatu õigus oma riigile, kus tema on riigi kõrgeim võim. Ja punkt! Seejuures ei tähenda see siiski seda, et kui parajasti rahvusriik on okupeeritud – nagu praegu, et siis rahvuslasi polegi; ka rahvusriigi taotleja/okupatsiooni vastu seisev inimene on rahvuslane. Ning just see kategooria on hetkel oluline määritleda täpsemalt, kes on kes praeguses okupatsiooni-olukorras. See on edasise analüütilise töö objekt kuid juba ette võib öelda, et ka taolise määritluse täiendava täpsustuse saab anda väga väheste üldistavate punktide kaudu.

Ent kes on praegused riikoguparteid ja nende liikmed? Väga lihtne, kõik nad on vasaktsentristlikud, ehk etnosistlikud parteid, sest neile sobib suurepäraselt EL kui liitriik, valijate petmiseks kasutatakse aga tühivulisevat retoorikat rahvuslike huvide kaitsest, rahvuslikkuse ainuomandamisest, jms poliitilist ajupesu. Peaks olema ilmne, et Isamaliidu liikmetel EIP ühisnimekirja asja pole, nii nagu pole ka teisatel riigikoguparteide liikmetel.

Demos Kratos lubab lähiajal Eestisse uut erakonda – kommunismivastast. Politoloogiliselt ei määritle see aga midagi kuid viitab uusrespublikaanliku algatuse olemasolule, mis eredam isegi eelkäiast: „Demos Kratos on läbinisti uus ja absoluutselt puhas aktsioon Eesti maastikul, …“. Kuna raha pidavat tulema USAst, siis imporditava demokraatia iseloomuks kujuneb: kõige tõelisem demokraatia! Iseseisvusest ja rahvusriigist pole ei Demos Kratos ega Eesti Rahvuslik Liikumine rääkinud sõnakestki. Halb enne.

Vello Leito, EIP esimees, 20 juuni 2006

ERL on Eesti iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on avaldanud enesemääratluse ja see näeb välja nii: “Eesti Rahvuslik Liikumine on kodani­kualgatus, mis liidab eestluse eest seisvaid inimesi, et üheskoos anda oma panus ning seista kodaniku­ühiskonna ja rahvusriigi eest.” Kuna nõuet Euroopa Liidust väljaastumiseks pole esitatud, siis saab kõike öeldut käsitleda ainuüksi Eesti kui EL liikmesriigi kontekstis. Seetõttu ERL märksõnadeks kujuneb: seista Euroopa Liidu kodanikuühiskonna eest,seista rahvusriigi eest Euroopa Liidu sees.  0Sunnib muigama, need on ju needsamad, mis Isamaaliidul kuni käimasoleva uue niši otsingute alguseni, st et ERL on endise Isamaaliidu ideoloogiline kloon.

Juba ERL loomise algetapil prognoosisin, et ERL ainsaks tegelikuks funktsiooniks on Isamaaliidust vabaksjääva nišiosa täitmine nii, et seda ei saaks endale üle võtta Eesti Iseseisvuspartei. Ja vabaks jääb ISML “rahvuslikkusega” äralollitatud elektoraat, need, kes pole tänini aru saanud, et ISML 1992-95 läbiviidud reformid on pannud Eesti riigi ja rahva noolsirgele hävingukursile, et suurim riigireetur pole keegi muu kui Isamaaliit. ERL puhul on tegemist täpselt väljatöötatud eriprojektiga. Kindlasti ei pannud seda kokku ISML juhtkond, Lääne okupatsiooni endise lipulaeva navigeerimisega tegelesid siis ja tegelevad ka praegu välisjõud, need kelle jaoks oleks ka tegelikult iseseisev Eesti 19 aastat kestnud sihikindla töö raiskuminek.

Projekt ERL alustas kirjaga oma lipul: ‘rahvuslik’, jätkas ‘rahvuslastega’ ning jõudis oma enesemääratlus-täpsustustes ‘eesti rahvuslasteni’ välja. Alustas riikliku staatuse määratlemise eiramisest kuid jõudis lõpuks selleni, et Eesti on ‘rahvusriik’ EL sees. Seaduspärane asjade käik. Mitu korda tuli enesemääratlust muuta, et EIP teed sulgeda. ?ksnes iseseisvuse küsimuses tõusis tee ka nende ees püsti, mispeale Mait Raun imestas: “Ma ei saa aru, miks … ERL … ja mis nad veel on ei suuda selgelt välja öelda, et Eesti peab olema iseseisev riik. Ja et praegu on Toompeal kohalik võim, mis allub välismaistele ülemustele.” Kui ei saa välja öelda, siis tähendab, et selleks on olemas kindel põhjus: hunt ei saa lambanahka seljast võtta kui midagi lambale kahjulikku ees seisab. Ja ees seisab.

Vastupidi ERL väidetele pole iseseisvus erinevalt tõlgendatav vaid on aritkmeetilise täpsusega paika­pandud juba enne meid. 2003.a. euroreferendumi eel pöördus EIP õiguskantsleri poole nõudmisega esita­da riigi, liitriigi ja rahvusvahelise lepingu definitsioon. Selgus, et Eestil on olemas legaaldefinitsioon vaid rahvusvahelise lepingu osas ja see langeb täpselt kokku rahvusvahelise õiguse definitsiooniga. Riigi ja liitriigi legaaldefinitsioone ei saanudki olla, sest siis oleks kõigile olnud selge, mis asi see Euroopa Liit on.

Aga kui legaaldefinitsiooni pole, siis saab aluseks olla vaid rahvusvaheline õigus, mille järgi liitriigi (=riik) määravad üheselt ära vaid neli põhitunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, ülimuslik keskne täitevvõim ja ülimuslik keskne seadusandlik võim millel on kompetentsi kompetents (oma ülimuslikkuse laiendamise õigus).

Kõik tunnused on EL puhul täpselt täidetud alates Maastrichti lepingu sõlmimisest. Euroopa õiguse ülimuslikkus oli algselt sätestatud põhiliselt majanduse valdkonnas kuid järgmiste liidulepingute (Amsterdami ja Nizza liidulepingud) käigus iga kord laiendati Euroopa õiguse ülimuslikkust umbes 40le uuele valdkonnale, nii et praegu on selle toimealast väljaspool alla kümne valdkonna. Euroopa õiguse ülimuslikkuse laiendamine, teiste sõnadega siis oma kompetentsi kompetentsi kasutamine on aga praegu protseduuriliselt väga tülikas ja aeganõudev, seepärast püütaksegi kasutusele võtta ELiidu põhiseadus; maksku, mis maksab.

Niisiis riiklikul iseseisvusel pole erinevaid tõlgendusi. Kui kasvõi üks neljast põhitingimusest pole täidetud, ei ole tegemist iseseisva riigiga. Eesti puhul on kaks tingimust täitmata, seega pole Eesti iseseisev riik vaid on liitriigi liikmesriik. Sellest hoolimata ERL kirjutab oma enesemääratluses et ERL seisab rahvusriigi eest ehkki juba definitsioonijärgselt saab rahvusriik olla vaid iseseisev riik väjaspool liitriigi koosseisu. Pole huvituseta, et liitsõnas rahvusriik osa ‘rahvus’ märgib juba ära, kes on kõrgeim võim riigis. Seepärast ongi ERL üheselt määratletav eurorahvuslaste liikumisena. Politoloogiliselt veelgi täpsemalt: ERL on etnosistlik, vasaktsentristlik liikumine, nii nagu see sai kirja pandud minu poolt juba varem (vt SI-195).

Mida on ERL kui EIP vastane eriprojekt juba suutnud korda saata EIP kahjuks? ?sna paljugi: on suutnud muuta kasutamiskõlbmatuks mõiste ‘rahvuslane’, on suutnud alles jätta politoloogilisse ruumi senise demagoogia superässa, sõna ‘rahvuslik’, tunnistab ainuüksi idaokupatsiooni olemasolu, täielikult eirab lääneokupatsiooni olemasolu, on suutnud hoida üldsuse tähelepanu eemale kõikidest sisulistest küsimustest, NB! on suutnud hoida üldsuse tähelepanu kõrvale ka faktist, et Eesti riigi täielik majanduspankrott pole enam kaugemal kui 3 aastat (Eestis tegutsevate välismaiste kommertspankade hinnangul 1-2 aasta kaugusel), et „majandusedu” oli vaid riigi vara müügi, ettevõtete müügi ning eraisikute ülikiirest ja seejuures kiirenevast laenukoormuse kasvust tehtud õletuli, mis kohe kustub ja järgneb rahva agoonia, võlgu ehitatud eluasemete kaotus, tööpuuduse tõus prognoositavalt üle 30% (mehhikos 1994 tõusis analoogilises olukorras üle 50%).

Kuid pole saavutanud oma põhieesmärke:
sõnade iseseisvus/iseseisvuslane diskrediteerimist,
iseseisvuslaste ja nende ühenduste koostöö kahjustamist,
EIP elektoraadipüüdja erakonna loomist (näiteks Eesti Rahvuslaste Erakonna nime all),
infiltreeruda EIP ridadesse, ellu viia kavandatud EIP ülevõtmine.

SI portaali materjalid annavad hea ülevaate etnosistide liidrite asukohast poliitilises kolme­mõõt­melises ruumis kuid ei reeda ERL liikmete meelsust. Nemad kas lihtsalt ei võta sõna või on ERL juht­kond suutnud nende väljundi sulgeda. Seepärast lõpetuseks sõnum ERL lihtliikmetele. Jõudke selgusele mida te soovite. Kas soovite ERL ideoloogia eestkõnelejate poolt pakutavat uut, sedapuhku kollast värvi ühiskodu “minu kodu on Euroopa Liit”, st Euroopa liitriigi liikme staatust, kus on üleeuroopalik ühtne kodaniku­ühiskond, Riigikogul haldusõigus Eesti territooriumil, aga eesti rahvas riiklusvõimetu “pärismaalasest” odav ori oma kodumaal – siis minge nendega. Kui soovite aga iseseisvat Eesti riiki, kus peremees, ehk kõrgeima võimu kandja on eesti rahvas, Riigikogu ja eesti õigus ülimuslikud, mis muuhulgas võimaldaks peatselt algava uue immigratsiooniplahvatuse-uusassimilatsiooni tõkestamise, rahvusliku majanduse koomast üles äratamise, keskmist elatustaset tõsta, jne – siis tulge meiega.

EIP niši võib täiendavalt iseloomustada veel ka niimoodi, et sinna kuuluvad need, kes teavad ja tunnistavad, et 1986.a. ELiidus käivitatud ühiskodu programmi jätk on 1987 a. Venemaal käivitatud ‘evropa, naš obštši dom’, et Venemaa ja ELiit on üks, nende eesmärgiks on impeeriumi loomine ookeanist ookeanini, et eesmärgiks on ka Eesti poliitiline destabiliseerimine, majanduse pankrotti viimine, et sedakaudu pöördumatult üle võtta Eesti territoorium, eesti rahvus assimileerida. Need, kes on aru saanud, et Eesti riiki ja rahvast on võimalik päästa vaid väljaspool “ühiskodu”, selle sees Eesti vääramatult assimileeritakse Venemaa poolt (vt EIP 7. augusti deklaratsdioon). Nii Venemaa kui Euroopa Liit on huvitatud Eesti riikluse hävitamisest, rahva muutmisest riiklusvõimetuks, sest ainult siis saavad nad Balti basseini kaalukaima geopoliitilise piirkonna täisperemeesteks. Kõige peale jääb aga ikkagi Venemaa, tal juba omad ees. Pealegi aitavad ERL-laadsed etnosistid Venemaale väravaid avada, et see majanduse ja EL kaudu kiiresti kohale jõuaks. Seepärast, ERL liige, kui sa ei soovi riigi ja rahva mõrvamisele kaasa aidata, siis ühine EIPga, ainukese poliitilise jõuga, mis püüab riiki ja rahvast päästa.

Lõpetuseks. Kas EIP võiks istuda ümarlauda ERLga? Muidugi võiks, kui vaid teaks vastust küsimusele, milleks? ERL “rahvuslusel” pole rohkem ühist eesti rahvuslusega kui on lambal lambanahaga hundi seljas. Küll aga on tark teha eesti isesivuse eest seisvate ühenduste ümarlaud. Ja see saab ka tehtud.

Vello Leito, EIP esimees, 21. august 2006

Iseseisvuslased versus euroautonomistid – Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL

Miks reaalteadused on tulemuslikumad kui ühiskonnaga seotud teadused? Mõistagi sellepärast, et uurimisobjektid on erinevad. Füüsiline maailm on hõlpsasti süstematiseeritav, defineeritav, modelleeritav, jne, ühiskonnaga seonduv aga väga vaevaliselt. Eks seepärast ole ka politoloogias pidevalt „halb nähtavus“, kuigi midagi on ju tehtud sealgi; näiteks on loodud käsitlus kolmedimensioonilisest poliitilisest ruumist.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL, vt www.rahvuslikliikumine.ee) on poliitiline liikumine. See on lihtviisiliselt ära öeldud ERL põhikirjas, liikumise alusdokumendis, kus poliitiline eesmärgistus on kirjas niimoodi (eksitav verbaalne vaht on kõrvaldatud): 1.2. Eesti Rahvuslik Liikumine on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks on teha panus võimu elluviimiseks ning huvide teostamiseks kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. „Võimu elluviimine“ ja „huvide teostamine kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus“ kuulub Erakonnaseaduse §1 alusel ainult poliitiliste parteide/ühenduste kompetentsi, apoliitilised ühendused seal võimu ei teosta. Seetõttu tuleb ERL tingimata lahti rääkida just poliitilises 3D ruumis.

Olukord Eesti poliitikas on selline, et nii Isamaaliit kui selle poliitiline kloon Eesti Rahvuslik Liikumine on avalikult end määratlenud euroautonomistideks. Kui seni toetus see väide vaid asjaolule, et ERL pole kuskil ilmutanud nõudmist Euroopa Liidust välja astuda, siis nüüd on ERL minu suureks üllatuseks selle selgelt ka kirja pannud. Tsiteerin: „ERL näeb Eestit lahutamatu autonoomse Euroopa Liidu liikmesriigina. Ainult nii on võimalik säilitada eesti keel ja kultuur. Seepärast ka tervitame 22. hommikul riigikogulasi, kes 9. mail hääletasid konstitutsiooni poolt, tänu millele oleme nüüd autonoomne Euroopa Liidu liikmesriik ning kutsume kõiki seda koos meiega tegema!“ (http//www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=13658597; kommentaar nr 198, ERL). Ometi nimetavad nad endid nii kõnes kui kirjas rahvuslasteks. See on lubamatu, neid kahte asja aga ei saa kuidagi ühitada, tegemist on otsese valega. Siinkohal pean isegi otstarbekaks meelde tuletada, et NSVLi algusaastate ameeriklasest suur sõber Armand Hammer on ajalukku läinud sellise lausega: „Tõerääkijatel pole tulevikku, tulevikku ehitatakse ainult valedele.“ Milline on aga tulevik kui see ainult valedele üles ehitada, selle verivärvikas esilinastus algas juba AH eluajal.

Rahvuslusest saab tõsisel meelel rääkida üksnes politoloogilises käsitluses, nii nagu rahvuslust mõistetakse ja defineeritakse ka mujal maailmas. Ainult nii on võimalik teema lahti rääkida ühemõtteliselt paikapanevalt; sealjuures saab seda teha isegi ERL suhtes. Nagu ma juba kirjelda­sin (meie koduleheküljel: „EIP ühisnimekirjast,“ 20.06.2006) asub rahvuslus politoloogilises kolmemõõt­melises ruumis x teljel, mil nimeks riskitelg. Astendusi on viis, rahvuslased paiknevad paremtsentristlikus nišis, etnos’istid vasaktsentristlikus nišis. Ei mingit ebaselgust. Poliitilise ühenduse või poliitiku asukoha riskiteljel määrab ainult see, kuidas nad suhtestavad end riikluse küsimusega.

ui eesmärgiks on seatud rahvusele või rahvale iseseisev riik, st siis sellele rahvusele(rahvale) riigirahvuse staatust, sellisel juhul on meie ees rahvuslased. Kui aga poliitiliseks eesmärgiks on seatud rahvuse või rahva huvide kaitse riigi sees, nõudmata neile riigirahvuse staatust, siis on tegemist etnos’is­tidega. Näiteks eesti rahvas ei ole Euroopa Liidu nimelises liitriigis riigirahvas, sest selleks on Euroopa rahvas (kõik need, kel on EL kodakondsus), seepärast kõik need, kes kaitsevad eesti rahva huve EL sees nõudmata uut iseseisvumist (väljaastumist), ei ole mitte rahvuslased vaid on etnos’istid – eestlaste kui ühe etnilise terviku eestvõitlejad EL sees. Nagu Isamaaliit ja ERL seda on.

Kui ei meeldi nimetus etnos’ist võib kasutada nimetust etnoist, rahvus­autonomist või lihtsalt autonomist aga mitte rahvuslane, sest see on definitsioonijärgselt juba n.-ö kinni pandud rahvusriiklastele ehk rahvuslastele. Eesti puhul saab öelda ka nii, et ainult iseseisvuslased võivad endid nimetada (eesti) rahvuslasteks, seetõttu EIP kasutab suurema täpsuse huvides iseenda suhtes ka määratlust: (eesti) iseseisvusrahvuslased.

Oma 06.09.2006 pressiteates ERL kirjutab: „Rahvuslased kutsusid Ansipi oma meeleavaldusele.“ Endi rahvuslasteks nimetamine on teadlik viga. Aga kui ERL seda sõna ilmtingimata kasutada soovib, siis on olemas niisugune võimalus – nimetada endid eurorahvuslasteks, sest ELi kui liitriigi kodakondsusele rajatud riigis on euroopa rahva patrioodi nimi eurorahvuslane. Eesti rahvusluse ja rahvuslastega aga neil ja ERL-il mingit pistmist pole, sest Euroopa Liit on Eestit okupeeriv riik.

Lähtudes armandhammerlikust meetodist saavad Isamaaliit ja ERL nimetada autonomiste muidugi kuidas soovivad, sest kahjuks pole „demokraatlikus“ poliitikas valetamine üldjuhul karistatav. Definitiivses tähenduses aga kaksipidi mõistmine võimalik ei ole. Seega valitseb Eesti poliitilises ruumis seis: iseseisvuslased versus euroautonomistid ehk Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL.

Need kaks, rahvuslane ja etnos’ist käivad lahus niikaua kuni planeet Maad pole täitnud üksainus rahvus või rahvas. Kui nii oleks, siis oleks Maa peal kommunism, sest kommunismi vundamendiks ongi just rahvuste ühtesulatamine, nii et oleks ühtne mass ja selle ülemaailmne juht. Huvitav oli lugeda kuidas kommunismi defineeriti 40 aastat tagasi: „Kommunismi arenemise teatud astmel surevad täielikult välja poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia, kujunevad ühtsed, üldtunnustatud kommunistliku ühiselu reeglid, milledest kinnipidamine muutub kõigi inimeste vajaduseks ja harjumuseks, täielikult sureb välja riik, ammendab oma ajaloolise missiooni ka partei, toimub rahvuste üha suurem igakülgne lähenemine, kuni kaovad täielikult igasugused erinevused nende vahel,“ Filosoofia leksikon, Tallinn 1965, lk 381. Eesti Iseseisvuspartei rahvuste kokkusulatamisega ei tegele. Erakonna ametlikud tunnuslaused on: „Eesti uuesti iseseisvaks!“ „Rahvuslik majandus kuningaks!“.

Vello Leito, EIP esimees, 07. sept 2006

Vahekokkuvõte: ühisnimekiri, rahvuslased

22. sept Tiit Madisssoni poolt organiseeritud meeleavaldus sai üsna tagasihoidliku tunnustuse osaliseks. Teades seda kui raske on meeleavaldusele kokku saada kasvõi 200 inimest, oleks mina arust võinud tunnustust rohkem olla. Samas panen ma pahaks tema väidet, et “ ERL vähemalt midagi teeb ja korraldab, teised ainult targutavad internetis.” EIP korraldas meeleavalduse 24. veebruaril ja 09. mail, (mõlemas osales umbes samapalju inimesi kui Madissoni omas) ning plaanis on veel üks meelevaldus sellel aastal. Nii on lood tegelikult. Miks aga EIP üritused ei leidnud võrdväärset meediakajastust? Sest Madisson ja ERL ei kujuta võimudele, riigikogule ja välisagrentuuridele mingit ohtu, EIP aga küll. Seepärast ongi EIP-le rakendatud maksimaalselt võimalik meediablokaad, sealjuures minule isiklikult. Näiteks osalesin saatesarja Unetus viimases saate 01.06. ja sain kahel korral sõna, a’ 1-1,5 min, aga viimane kui sõna oli välja lõigatud.

Kuid Madissoni meeleavaldus andis kõrvaltulemina ootamatult kaks väga olulist sõnumit. ?hele juba viitas Mait Raun: “Siit võib teha oletuse, et ERL ei ole enam soodusnimekirjas nagu aprillis-mais. Või isegi, et alates 22. sept ei ole teda võimude ja agentuuride meelest sellisel kujul enam vaja.” Väga õige, EIP rööbastelt mahalaskmine ebaõnnestus, vastupidi, EIP ja SI lasid rööbastelt maha hoopis ERL-i.

Ent see pole peamine sõnum. Nagu lühike ja tihe vihmasadu lööb õhu puhtaks, nii lõi poliitilise õhu rahvusluse nišis puhtaks Madissoni üritusega kaasnenud väitlus SI portaalis. Sealt on pärit ka kõik käesolevas kirjutises toodud tsitaadid

Selgub, et on saavutatud üksmeel selles osas, et rahva eest südant valutavaid suundumusi on kolm, Eesti riigi eest võitlejate suundumusi aga üksnes kaks. Ahti Mänd: “Pole mõtet rääkida rahvuslaste ühisnimekirjast, kui rahvuslased on jämedalt võtte diametraalselt kolmes erinevas leeris: Eesti Vabariigi taastamise toetajad, Eesti “riigi” loodava Euroopa Liidu föderaalriigi osana toetajaskond ja Euroopa liidust lahkulööva uue Eesti riigi toetajaskond…”. Keegi pole sellisele jagamistehtele vastu vaielnud.

Kolme suundumuse ühisnimekirjast pole tõesti võimalik rääkida ja pole võimalik nõustuda ka Mait Rauna väitega, et: “Rahvuslastel on algusest peale olnud kaks valikut: ühisnimekiri või valimiste boikott.” ?hisnimekiri ei ole võimalik ühelt poolt seepärast, et EIP ühisnimekirjades ei osale. Ning teiselt poolt seepärast, et teine suundumus pole ju rahvuslased, vaid on, nagu korduvalt kirjutanud olen, eurorahvuslased-autonomistid. Teisisõnu, nad on EL ja Venemaa baasil loodava Eurussia impeeriumi käsilased. Mistõttu tuleb kahjuks Mait Rauna väide: “Kuna tegelikkuses on rahvuslikku liikumist väga tarvis, …” lihtviisiliselt lahterdada Eurussia impeeriumi teadvustama promoks. Boikoteerimise mõte ei ole minu silmis aga väärt ainsatki rida.

Pean õigeks Ahti Männi sõnu: “Ainus reaalne võimalus on koonduda, teha järjepanu mitu aastat tööd…”. Veelkordseks täpsustades, et koonduda saavad vaid esimene ja kolmas suundumus, jääb kurvastama Männi poolt kordasaadetud hooletu ülekõndimine ühest faktist. Ta räägib koondumise vajalikkusest jättes aga tähelepanu alt täiesti välja selle, et eesti iseseisvusrahvuslased koondusid juba 1999 aastal EIP ridadesse ja sellest alates on teinud iga päev täpselt eesmärgistatud süsteemset tööd mainitud eesmärgi nimel. Kui näib vaid õnneliku juhusena see, et EIP on olemas ja valmis minema valimistele, sel ajal kui kõrvalt on kadunud kõik ligi kümme riigikoguvälist parteid, siis see vaid näib nii.

Henn Põlluaas: “Vaevalt, et ühisnimekiri Iseseisvuspartei egiidi all, tänu Vello Leito rahvuslaste pihta korduvalt sooritatud põhjuseta rünnakute ja rahvuslaste-iseseisvuslaste vahelise jäiga ja kunstliku seina püstitamise taustal, võimalik on.” ?hisnimekirja ei tulegi, EIP tugevdab oma ridu liituda soovijatega ja võtab oma valimisnimekirja neid sõltumatuid iseseisvuslasi, kes tunnistavad meie programmilisi põhimõtteid (vt SI-175). Vello Leito ei ründa kedagi põhjuseta vaid selgitab olukorda, et kõik saaksid aru, et tõepoolest ehitatakse Eurussia impeeriumi (mida nõrganärvilised tavatsevad nimetada Euroopa ühiskoduks) ja mõistaksid, kes sellele kaasa aitava. Ma ei ehita kunstlikku seina, ma püstitan endastmõistetavat kaitsevalli uusokupantide-assimileerijate teele, nende käsilaste teele, trooja hobuste teele. Ma püüan selgeks teha, et nõrgem peab alati end kaitsma selliselt, et ehitab linnuse – iseseisva riigi – ja eirab raudrüütlite sireenlikke hüüdeid: ärge olge argpüksid, tulge lagedale (ELiitu) võidelge nagu mees mehega! Samasugust hüüdu kuuleme kõiges: võtke normaalsena uusimmigratsiooni, rahvuste segamist, homopromo, jne. Aga see kõik ongi uuskommunism. Viimase põhiideeks ju ongi rahvuste kokkusulatamine, maailmariigi loomine mille tipus vaid üks Juht istuda saaks.

Tiit Madisson: “Tundub, et ka järgmistel valimistel tuleb meil valida sittade ja veel sitemate vahel, sest rahvuslased ei ole suutelised mingit nimekirja kokku panema.” Loodame, et need nn rahvuslased tõesti ei suuda nimekirja kokku panna ja tekib ühiskonnas lihtne alternatiiv: kas hukkuda riigikogupartide uuskommunismi päikese kõrvetavate kiirte all, saada Eurussia pärismaalasteks, või hakata linnust uuesti üles ehitama eesti iseseisvusrahvuslaste ja EIP initsiatiivil, EIP lahendite kohaselt.

Vello Leito, EIP esimees, 02. okt 2006

3,850 total views, 2 views today

Vello Leito: Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta

Käesolev materjal on terviktekstiks kokku kirjutatud versioon kuueosalisest artiklist, mis ilmus 2006. aastal ajavahemikus oktoober – detsember Eesti Iseseisvuspartei veebilehel www.iseseisvuspartei.ee ja Sõltumatu infoportaali si.kongress.ee veebilehel

1. Ajalooline perspektiiv

Kõik teavad, mis oli kolonialism, vähem teatakse, mis on uuskolonialism. Kolonialismil olid rauast relvad, uuskolonialismil on kullast relvad. Viimaseid nimetatakse ka rahaks.

Koloniaalvalduste ülalpidamine nõudis sõjaväge, veriseid lahinguid, vanglaid; uuskolonialistid aga teenivad oma ohvreid kummardades ja ülistades luksuslikes paleedes. Viimaseid nimetatakse ka pankadeks. Kolonialism tuli kolonistidele raskelt ja kallilt kätte; uuskolonialism on uuskolonistidele aga mugav ja globaalne. Analüütikud väidavad, et oma 100 korda ka odavam.

Klahviklõbina saatel nende kabinettides slummistuvad riigid, raha aga voolab valguse kiirusel klaaspärlikolonistide mantlipärijatele koju kätte. Unustamatu! Ja kõige selle saavutamiseks on vaja vaid ühte: hävitada riigi rahvuslik majandus, asendada see väliskapitalil rajaneva majandustegevusega ning võlakoormuse all põlvedele vajunud rahvas anub ise allhangete odavat orjust. Kuid Eestile on uuskolonialistid (kes sõnaseadelt, tõsi küll, on globalistid, planetaarse õitsengu loojad) ette määranud midagi eriti uskumatut – pöördumatu riigi ja rahvuse hävingu.

2. IMFi nelja-käsu-majandus

Üllataval kombel puudusid taasiseseisvumisel täiesti probleemid ses suhtes, milline strateegia valida majanduse ülesehitamiseks. Polnud ju sugugi nii, et labasuseni lihtsustatud uusliberalism oli ainuke võimalik tee. Oli ja on veel teinegi tee, protektsionism, mida mööda püüavad halastamatu järjekindlusega minna kõik edukad Lääne tööstusriigid ja edukad Kagu-Aasia riigid.

Mõtlemiseks aega ei antud, juba enne taasiseseisvumise väljakuulutamist olid kohal need “erapooletud” väliseksperdid (keda igal pool mujal maailmas küll tavaliselt majandusspioonideks ja välisagentideks nimetatakse), Rahvusvahelise Valuutafondi (ingl. k. lüh. IMF) “nõunikud” (nagu Ardo Hansson), ning asuti juurutama RVFi majanduspoliitikat. Viimane mahtus siis ja mahub tänapäevalgi vaid nelja lausesse, RVFi nelja käsu sisse: kõik privatiseerida, kõik liberaliseerida, hoida eelarve tasakaalus, riigi roll viia aga miinimumi. Mõnele eriliselt alt üles vaatavale riigile on õnnestunud isegi valuutakomitee rahandusprintsiip (rahvusvaluuta jäik sidumine dollariga või mõne muu Lääne tugeva valuutaga, näit saksa margaga, nagu Eestis) külge kinnitada. Põhimõttel, et parimaks varustuseks ujujale on ikkagi tuukrisaapad.

Seepärast olgu meelde tuletatud, et Eestil ei ole oma majanduspoliitikat, on vaid käsu korras Isamaaliidu ja Mart Laari valitsuse eestvõttel aastatel 1992-95 juurutatud RVFi uuskolonialistlik nelja-käsu-majandus. Kõikides endast nõrgemates riikides on Lääne tööstusriigid RVFi vahendusel seda peale surunud ning on saavutanud suurt edu: uuskoloniseeritud on laias laastus kõik Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ning mõned Kagu-Aasia riigid. Isegi üks ELi liikmesriikidest – Eesti.

Planeedi uuskolonialistlik portree hakkas selgeid piirjooni võtma juba 1999. aastal, kui 41 kõige vaesemat riiki kuulutas end maksujõuetuks. RVF andis andeks laene 50 miljardi ulatuses 36-le riigile ja oli valmis kustutama ülejäänud viiel veel täiendavalt 10 miljardi USD jagu laene, juhul kui need võtavad vastu RVFi nelja-käsu-majanduse. Sammud, mis esmapilgul ehk naljakad, on lähemal vaatlemisel loogilised. Nelja-käsu-majandus oma erinevates varjundites oli toonud uuskoloniseeritud riigid olukorda, kus tööstusmaadesse eksportimisel on tollitariifid 30% kõrgemad kui ülemaailmne keskmine ning 1980.a. kehtestati arengumaadele laenuintressid, mis neli korda kõrgemad kui maailma keskmine. Seetõttu on välja kujunenud olukord, kus nende riikide aastakahjum võlgade teenindamisel on suurusjärgus 500 miljardit USD (muuseas 10 korda suurem kui humanitaarabi neile), seega võlakustutamine 50 miljardi ulatuses moodustas kasumivoost vaid väikese osa. Kustutamine oli aga vältimatu, et uuskolonialistlik kasumipump jätkaks töötamist.

Võrdluseks veel vaade teise nurga alt: Ladina-Ameerikas tervikuna kasvab SKP (sisemajanduse koguprodukt) 0,35% aastas, sel ajal kui Kagu-Aasias kahekordistub koguprodukti maht 10 aasta jooksul.

Milline on vähetuntud riikide nelja-käsu-agoonia, sellest meedia palju ei räägi, küll aga on üksikasjalikult lahatud majandushävingut kolmes riigis: 1994.a. Mehhikos, 1997.a. Tais, 2001/2002.a. Argentiinas.

Kagu-Aasias raputas 1997.a. majanduskrahh vaid neid riike, mis olid rakendanud RVFi nelja-käsu-majandust, esmajärjekorras Indoneesiat, Taid, Filipiine. Indoneesias näiteks palgad langesid 50%, tööpuudus tõusis üle 25 %. Malaisia, Singapur, L-Korea, Jaapan, Hiina ajavad rangelt protektsionistlikku majanduspoliitikat, nendes riikides majandushäving uksest sisse astuda ei suutnud.

Kuid kukeaabitsa klassikuna on ajalukku läinud Mehhiko, dramatiseering selle kohta, mis juhtub riigiga, kui see täidab võõraid käske pimesi, ehitab tuleviku laenudele, millel pole katet, annab majanduses liidrirolli väliskapitalile.

Mehhiko neelas kriitikavabalt alla kogu “imeravimi”: riigiettevõtted erastati, kaotati tollid, välisinvesteeringutelt võeti tõkked, majandus avati rahvusvahelisele rahale, peeso seoti välisvaluutaga (kõik nii nagu Eestis). 10 aastat täitis kolm presidenti kõiki RVFi, Maailmapanga ning USA soovitusi ja see lõppes majandusvaringuga 1994. aastal: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, tööhõive langes alla 30 protsendi. Nii oli Mehhikos 1996. aastal tööga hõivatuid 16,392 miljonit. Selle arvu taga olev traagika saab selgeks, kui võrdluseks öelda, et samal ajal oli näiteks Poolas 17,504 miljonit tööga hõivatut, ehkki Poolas on elanike arv kolm korda väiksem. Mexico City papplinnak kasvas üle 10 miljoni ning nüüd, kaksteist aastat hiljem, käib USAs tööl 11 miljonit mehhiklast, kes toovad riiki raha, mis naftamüügitulude järel teisel kohal.

Napilt kergema karistusega pääses Argentiina. 2001.a. lõpus tõusis riigivõlg 44 %-ni aastase kogutoodangu arvulisest suurusest, 2001. a. III kvartalis tõusis tööpuudus 16 %-ni, valuutakomitee põhimõte rahanduses takistas raha kursi muutmist – paindlikku rahapoliitikat. Ja nii juhtuski, et veel detsembri alguses vandus majandusminister, et kõik on korras, raha kurssi ei muudeta ja kõik läheb hästi, kuid 21. detsembriks sai valede võlujõud otsa ning järgnenud majanduskaose käigus vahetus kahe nädala jooksul Argentiinas viis presidenti, riik kuulutas end maksujõuetuks, tagasi lubati maksta vaid 1/3 välisvõlast, tööpuudus kasvas üle 20 protsendi, telklinnakud ummistasid tänavaid.

Tais eskaleerus kiiresti eraisikute võlakoormus. Kuigi riigis oli oma raha, joovastasid kohalikke väliskapitali pakutud paremad laenutingimused, algas kulutamispidu ja pikaajaliste ettevõtmiste rahastamine lühiajaliste välislaenude abil. Häda korral loodeti abi kõigevägevamalt – RVFilt. Aga kas see, kes ujujale tuukrisaapaid kingib, hakkab uppuvat ujujat päästma? Loogiline. 1997.a. saabus kollaps, ülirikastus käputäis ja nüüd käib relvastatud sisesõda rikaste ja vaeste vahel, lendavad õhku pangad. Vähemalt on sealsed aru saanud, et rahapaleed ei ole heategevusasutused, ehkki nendeni viival teel on isegi munakivid kullatud.

Kõige selle juures on eriti sümptomaatiline just see, et majandus alati “kasvab” viimase hetkeni, Mehhiko võeti vahetult enne suurt pauku isegi arenenud riikide ühenduse OECD liikmeks!

3. Eesti majandusLANGUS on sisenenud ülikiirenemisfaasi

Valitsus räägib, meedia räägib, peaaegu kõik räägivad, et Eesti majandus kasvab. Aga mina ütlen, et ei kasva ja tõestan selle vaidlustamatult ka ära, nii nagu sellegi, et Eesti “suure pauguni” on jäänud vähem kui kaks aastat.

Kuidas tõestan? Loomulikult toetudes ametlikule statistikale, ehkki peab tõepoolest paika levinud ütlemine, et ilmas on kolme liiki valet: väike vale, suur vale ja statistika vale. Kuid samas on õnneks nii, et informatsioon majanduse kui terviku kohta siseneb väga paljude erinevate näitajate kaudu ning avastamatu võltsing on ilmselt väga raske. Seepärast maailma riikide statistikaametid püüavad vältida otsest võltsimist (kuigi ka seda ikkagi tehakse), selle asemel kasutatakse põhiliselt kahte meetodit:

  1. mitmeti tõlgendatavat defineerimist, valesti defineerimist või ümberdefineerimist;
  2. esitatakse vaid osa tõest, mis asjatundmatule loob vale ettekujutuse olukorrast (spetsialisti muidugi nii ei peta).

Need aabitsatõed tegi mulle selgeks Mehhiko juhtum. Lugesin James Goldsmithi raamatust “The Trap” (Püünis), et tööpuudus kasvas riigis üle 50 %. Ometi kõige autoriteetsemaks peetav OECD majanduskäsiraamat midagi sellist ei näidanud: 1990-ndate keskmine tööpuudus Mehhikos oli igati inimlik 4,4 %. Lõpuks tulin mõttele kontrollida tööhõivet ja siis selguski, et miinimumpunktis langes see 26,5%-ni. Seetõttu vähesed töökohta omanud inimesed suutsidki luua sellise glasuuritud ilu. Samas aga tähendab see ka seda, et Mehhikos enamus tööealisest elanikkonnast on statistikast lihtsalt olematusse maha kantud. Võrdluseks siinkohal, et USAs on tööhõive 72 %, Euroopa Liidu keskmine on 64 %.

Aeg-ajalt tehakse iluoperatsioone ka Euroopa Liidu tasandil. ELi ettekirjutuse alusel tehti tänavu riikide SKP ja RKP tagasiulatuvad ümberarvutused uuendatud metoodika alusel. Iseloomulikult on need “uued” metoodikad ikka sellised, et uus tulemus on vanast alati kaunim. Näiteks kasvas Iirimaa statistikas seeläbi kontrollaastal 2003 SKP suurus 3,1 protsendipunkti võrra, aga “õhk” selle sees – väliskapitali poolt väljaveetud kasum – langes 21,2-lt protsendipunktilt 16,3-e protsendipunktini. Eesti puhul võrdluseks vastavalt 4,3 ja 6,3-lt 5,4-ni. Selle “kaunistuse” tegelikuks nimeks on võltsing, hinnanguliselt on Eestist väljaveetava kasumi maht 12-15 miljr, mis moodustab ca 10% SKP mahust.

4. Statistika põhitõdedest

Majandusstatistikat luuakse kahel eesmärgil: riigi majanduse sihipäraseks juhtimiseks ning avalikkuse teavitamiseks. Viimast nii siseriiklikult kui ülemaailmselt. Seepärast ongi kõikide maailma riikide statistika esitusmall ühtlustatud. ELis tuleb statistika esitada normdokumendi ESA 95 alusel.

Statistikat saab jagada veel kahte ossa: üldsusele mõeldud ja erialaliseks kasutamiseks mõeldud statistika. Käesolevas artiklis on silmas peetud vaid üldsusele mõeldud statistikat, niisiis sellist, mis on esitatud riikide statistika aastaraamatus. Vaid see on üldsusele kättesaadav kõikides riikides kõikide teiste riikide kohta. Nagu öeldud, info maht ja esitluslaad on ühtlustatud ning aastaraamatu sees paralleelselt ka tõlgitud ühte maailmakeelde (enamuses inglise keelde). Muidugi on eelöeldu vaid põhimõtteliselt nii, tegelikkuses päris nii ei ole. Näiteks Eesti Statistikaameti teabekeskuses on saadaval vaid 17 ELi liikmesriigi ja kümnekonna tähtsama maailmariigi aastaraamatud.

Niisiis peaksid kõikide EL liikmesriikide aastaraamatud andma vastuse kõikide oluliste majandusnäitajate kohta ühtemoodi, ühes mahus, ning esitatud info peaks olema seejuures avalik ja tõene. Enamuses liikmesriikidest nii ongi, aga halvad erandid on olemas, kahjuks Eesti nende hulgas. Seepärast peab avaliku statistilise teabe liigitama veel kolme ossa:

  1. avalik ja tõene info;
  2. tõene, kuid varjatud info;
  3. võltsing.

Teise grupi moodustab avalikkusele ettenähtud teave, mis aga pole toodud mitte aastaraamatus, nagu peaks, vaid kuskil alltoimetises, ning seeläbi muudetud avalikkusele kättesaamatuks.

5. Majandus Eesti statistikas

“Eesti statistika aastaraamat 2006″ sisaldab 480 lehekülge A4 formaadis tihedakirjalisi tabeleid ja definitsioone. Kas pildi ettesaamiseks peab kogu raamatu majandusosa (=lõviosa raamatust) läbi töötama? Ei pea. Selgub, et täiesti adekvaatse pildi saab kätte vaid nelja valdkonna kaudu, igas vaid kahe kontrollnumbri alusel:

  1. rikkuse tootmine. Siin on näitajateks sisemajanduse koguprodukt (SKP) ja rahvuslik koguprodukt (RKP);
  2. rikkuse jagamine; siin keskmine palk ja varanduslik ebavõrdsus;
  3. võlad. Siin riigi võlg ja isikute võlg (nii füüsilised kui juriidilised isikud);
  4. omandisuhted. Siin eraldi kinnisvarasfääris ja tootmissfääris.

Järgnevalt kõigist neljast tõesusnõudele vastavuse alusel.

Rikkuse tootmine

SKP on esitatud tõeselt (kuigi on puudusi) ja avalikult. RKP on esitatud varjatult, vaid erialainimene leiab selle üles üheainsa toimetise, aastakogumiku “Eesti rahvamajanduse arvepidamine” kahelt leheküljelt, mõlemal üks aegrida. Eesmärk on selge: varjata eesti rahva eest, et SKP ei mõõda mitte Eesti majandust, vaid kogu majandustegevust Eesti territooriumil, sealhulgas väliskapitali majandustegevust. Eesti majandust mõõdab hoopis eesti rahvuslik majandus – RKP! Ja see on SKPst väiksem väliskapitali poolt väljaveetud kasumi võrra (mis Iirimaal ja Eestis moodustab suure osa, nagu eespool juba selgus).

Rikkuse jagamine

Varanduslik ebavõrdsus on esitamata. Aastaraamatus kirjeldatakse seda küll Gini koefitsiendi ja kvintiilide suhte kordaja kaudu, aga Eestis valitsevat ülisuurt majanduslikku ebavõrdsust arvestades annaks tõese pildi üksnes kõikide palkade suuruse järgi ritta seadmine grupeerituna detsiilide kaupa. Nii nagu enamus ELi liikmesriikidest ka teeb.

Kuid keskmine palk on võltsing. Statistikaamet esitab keskmise palga (see on palk, millest suuremat ja väiksemat saab võrdne arv inimesi) asemel palkade aritmeetilise keskmise, mis on hoopis teine asi. Võltsing veel sellegipärast, et kogu väljamakstud palgasummat ei jagata mitte kõigi palgasaajate arvuga, vaid tuletatud arvuga, mis saadakse kõikide töötegijate töötatud aja taandamisel täistööpäeva pikkusele. Ja vahe on suur. Maksuameti andmetel oli 2005.a. töötajaid 660 000. Peale taandamist Statistikaametis jäi neid aga alles vaid 525 000. Nii ongi, et maksuameti andmeid aluseks võttes oli 2005. aastal keskmine brutopalk 5750 krooni; Statistikaamet annab aga 2005. a. keskmise palga suuruseks 8073 krooni.

Laenud

See on ainuke valdkond neljast, kus kõik korras. 2005. aastal oli keskvalitsuse võlg 3,6 miljardit, kohalike omavalitsuste võlg 4,3 miljardit, juriidiliste isikute võlg 52,1 miljardit, eraisikute võlg 48,6 miljardit krooni. Kõik on aastaraamatus selleks ettenähtud kohas ka kirjas. üks huvitav asi siiski: kokku teeb see laenukoormuseks 108,6 miljardit, ometi ütles peaminister Andrus Ansip juba 2005.a. 3. juuni Postimehes, et Eesti välisvõlg on 117 miljardit!?

Omandisuhted

Kinnisvara omandisuhete kohta avalik teave puudub. On põhjust arvata, et usaldusväärset teavet ei ole isegi salastatud info kategoorias. Näiteks pole usutav, et oleks ülevaadet selle kohta, kui palju maad on välismaalased variisikute kaudu üles ostnud. Puudub avalik teave ka ettevõtluskapitali jaotuse kohta omaniku liigi järgi. See on elulise tähtsusega info väliskapitali ja rahvusliku kapitali jõuvahekorra hindamisel, riigi julgeoleku hindamisel. Klassikaliselt ja mõjusalt on teave esitatud Leedu aastaraamatus.

Kokkuvõtteks. Nende kaheksa näitaja kaudu saab teha kõik vajalikud üldistused ja järeldused ning kirjeldada Eesti majanduse olukorda, selle suundumust. Aga ka kirjeldada ELi ja majanduse kaudu toimivat Eesti territooriumi pöördumatu ülevõtmise avalikku salaplaani.

6. Majandusest graafiliselt

Eesti statistika kajastab fanaatilise kiindumusega kogu majandustegevuse kasvu Eesti territooriumil tuimalt kõiki sissetulekuid summeerides. Isegi kasumlike riigiettevõtete müük, mida võib võrrelda lüpsilehma mahamüümisega, summeeritakse ilma valikuta otseste välisinvesteeringutena!!!

Tõsi, ka väljaminekud summeeritakse. ESA 95 näeb ette ja Eesti Statistikaamet (ESA) teeb võrdlevaid sissetulek/väljaminek kõrvutusi rahvamajanduskontode (lühidalt kontod) kujul. Kontod jaotatakse kolme rühma: jooksevkontod, akumulatsioonikontod, bilansikontod. Meid huvitab maksebilansi jooksevkonto, mis Eesti puhul on negatiivne. Isegi niivõrd, et võrdluses kõikide teiste liikmesriikidega on meil puudujääk silmatorkavalt suurim.

Kuid kahjuks ei anna jooksevkonto tavainimesele reaalselt tajutavat, adekvaatset ettekujutust olukorrast ja suundumustest. Seetõttu väljaminekute ja sissetulekute lihtne kõrvutamine nii, et asja olemus oleks igale üldharidusega inimesele hetkega mõistetav, selline kõrvutamine on vältimatult vajalik. Eriti, mis puudutab eraisikute kulutuslaene, s.t. tarbimis- ja eluasemelaene, sest viimased pole mingil juhul lisandväärtust tootvad laenud. Juriidiliste isikute (ettevõtete) laenud jäägu seekord vaatluse alt välja, sest nende sees on ka lisandväärtust tootvat laenukapitali ja selle eristamine tuuldeloobitud rahast oleks väga töömahukas. Eraisikute tarbimislaenude arvestamatajätmine on aga ühiskonnas väära ettekujutuse loomise saladuse võti. Võlg on võõras vara ja võlguvõtmine nii, et ka ellu jääks, on suur kunst, mida paljud riigid ega inimesed ei valda.

Heitkem pilk joonisele nr 1, mis esitab täiendavate selgitusteta mõistetava võrdluse. Jooksvates hindades on toodud sisemajanduse koguprodukti maht aastate kaupa ja välisvõla maht nii komponentide kaupa kui ka summaarselt. Allikaks on endiselt “Eesti statistika aastaraamat 2006″. Pilt edastab vastuvaidlematult, et:

  1. kogu välisvõlg ületab SKP arvulise suuruse enne 2006/07 aastavahetust;
  2. laenukoormus muutus eksponentsiaalselt kasvavaks 2003. aastal;
  3. kui välisvõla kasvukiirust ei piirata, siis pole võlgade teenindamine võimalik ei teoreetiliselt ega praktiliselt.

Teadmiste kohustuslik miinimum - joonis 1

Vaadeldes aga eraldi üksnes eraisikute võlakoormust ja nimelt koormuse aastast juurdekasvu võrrelduna rahvusliku koguprodukti aastase juurdekasvuga (välja selgitamaks, kas Eesti majandus faktiliselt kasvab või kahaneb), saame joonisel 2 toodud graafikud.

Teadmiste kohustuslik miinimum - joonis 2

Halb sõnum on see, et ainuüksi eraisikute välislaenu kasvu tõttu läbis tegelik majanduskasv nullpunkti (juurdekasvude bilanss rahalises jooksevväärtuses muutus negatiivseks) juba 2004. aastal, sisenedes kiirenevasse majanduslangusesse. Halvim sõnum on aga see, et ka eraisikute laenude järsk piiramine/lõpetamine vallandaks koheselt majanduse laviinilaadse kokkukukkumise; aga sellest veidi hiljem.

7. Eesti Statistikaameti sõnum

Kas ESA mingilgi moel kinnitab minu prognoose? Kinnitab küll, eks toodud graafikud olegi ESA karm sõnum minu vahendusel mõistusepärasemaks, arusaadavamaks muudetuna. Ent ESA on esitanud veel lihtsama ja dramaatilisema sõnumi. Nimelt on ESA numbrilisel kujul kätte näidanud ja sõnaliselt ka välja öelnud, et eraisikute laenurahadel töötav kinnisvaraäri, nn kinnisvaramull, annab SKP väärtusest juba üle veerandi. Olukorra olemust ei sea kahtluse alla isegi Eesti Pank, selle keskpangapoliitika osakonna juhataja Ilmar Lepiku sõnade läbi (vt “äripäev”, 10. veebruar 2006).

Kõige tähtsam, Eesti majandus kukub kokku isegi ja ainuüksi eraisikute laenukoormuse kasvu kaudu. Kukkumise hetk ja sügavus on hinnatavad suurused: majandus variseb siis, kui pole enam inimesi, kes oleksid veel võimelised laenama (s.t, et neil on tagatiseks kinnisvara või piisav sissetulek). Kinnisvaramull lõhkeb, ning piltlikult öeldes, SKP küljest kukub ära samahästi kui üleöö väga suur tükk, suurusjärgus veerand selle mahust. Kuna majanduskasv sisenes miinuspoolele juba rohkem kui kaks aastat tagasi, siis tagajärjed saavad tulevad karmid ning väga paljud laenulehitajad kolivad kuuse alla. Võrdluseks selline teave: 1999.a. kerge majanduskriisi ajal, mis numbriliselt väljendus SKP kasvu langemisena -0,6 %-ni, tõusis tööpuudus ometi üle 14 protsendi. Et aga oskaksite ette kujutada ka seda, mis juhtub siis, kui SKP maht langeb praegusest 25 protsendipunkti võrra allapoole, selleks kirjeldasingi artikli esimeses osas analoogilisi juhtumeid maailma ajaloost.

8. MILLAL?

Millal see hetk kätte jõuab? Hea aluse hinnanguks andsid Eestis tegutsevad väliskommertspangad ise. 2005.a. alguses teatas ühispank, et nende hinnangul on Eestis laenuvõimelisi inimesi umbkaudu 50 000, Hansapank pakkus peaaegu kaks korda suurema arvu. Ja võite uskuda, et pankadel on kõikide inimeste varanduslik seisund ja sissetulekud – kümnete jälgimisprogrammide abil – sendipealt teada, muidugi asotsiaalide oma välja arvatud. Joonise nr. 1 koostamisel oli aasta lõpu seisu prognoosimisel aluseks võetud juuli lõpu seis, mille järgi moodustuks 2006. aasta jooksul 30 miljardi kroonine juurdekasv. 2006.a. oktoobri lõpus Eesti Panga poolt edastatud arvandmetest aga selgus, et võlakoormuse kasvu kiirus on oluliselt veelgi suurenenud ja prognoositavaks suuruseks kujuneb 32,5 miljardit. Teades, et keskmine laenukoormus on peaaegu täpselt miljon krooni, ütleb algkooli aritmeetika, et limiit 50 000 saab täis 2007. aasta keskel. See on ka tähtaeg, mida osa analüütikutest võtab aluseks majanduskollapsi ajalisel prognoosimisel.

Kui aga aluseks võtta Hansapanga hinnang, siis viimane laenuvõimeline kõnnib kullatud munakividel 18 kuu pärast, eeldusel, et kõik nad laenu ikka võtavad. See eeldus on loomulikult nonsenss, seepärast – kui aluseks võtta 75 000 laenuvõtjat -, siis järgmise aasta lõpus on Eesti rahvuslikust majandusest järel vaid kustunud tukid. Reaalne varing tuleb kas enne suve või vahetult peale seda. Kaheaastase tähtaja pakkusin artikli alguses välja vaid seepärast, et igal juhul vältida eksimist, sest pole välistatud, et valitsus ja Riigikogu võivad mingeid päästeimitatsioone ette võtta.

Nii näeb pilt välja arvude tasandil, elu läheb sedapuhku aga hoopis teisiti edasi. Hiljuti rääkisin ühele maaklerile kinnisvaramulli olemasolust, selle lõhkemise tähtajast ning sain vastuseks sellise kostmise: “Kinnisvaraäriga on seotud kõik suured rahamehed ja nad ei lase sellist asja mitte mingil juhul juhtuda. Kinnisvaraäri saavutab oma lae ja siis langeb aeglaselt 4-5 aasta jooksul.” Selline sõnaseade tundus väga tuttav ja kontrollimisel selguski, et ühispanga nõunik Hardo Pajula oli oma prognoosis kasutanud samu sõnu, ainult et tähtaeg oli pakutud veelgi pikem. Seega maakler, kel juustutükk noka vahel, uskus rebase sõnu ega uskunud statistika aastaraamatut. Veelkord leidsid tõestamist Hegeli surematud sõnad: “Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.”, sest just selle kandi pealt on lähiajalugu meile andnud väärtusliku õpetunni.

Kümme aastat tagasi oli Eestis 43 eesti kapitalil põhinevat, rahvuslikku kommertspanka – panganduse esilemarss oli olnud väga edukas. Kuid siis algasid imekspandavad kuulujutud, kui kergesti saab pankadest laenu, väikelaenu saamiseks esita või koolilapse kirjand ärikava pähe ja väikelaen 50 000 krooni on sinu, kusjuures sinult ei nõuta mitte mingeid tagatisi. Tegelikult peaaegu niimoodi oligi, pangad laenasid end tühjaks. Hämmastav, kuid tõsi. Selgus saabus sisuliselt üleöö, kui Eesti Panga kaudu ühe eesti nimega mehe antud allkirja järel kadusid kõik 43 panka. Kes sellega rahul polnud, läks kohtu alla või vangi. Ja ei lugenud midagi, et “… meie ärimeeste suured rahasummad…” olid mängus ja nende lubamine või mitte lubamine, sest Rahvusvahelise Valuutafondi harukontor Eestis, mil uksel silt “Eesti Pank”, oli otsustanud teisiti. Sai küll niimoodi, et kogu pangandus kukkus üleöö väljastpoolt tulnud huvide alusel. 1929. aasta majanduskriisi eelõhtul läksid inimesed USAs õhtul magama teadmisega, et nad on rikkad inimesed, hommikuks olid aga koorimismasinast läbi tulnud.

9. Tõe tund

Õhk on jälle paks tähtsast teabest: piip, piip ja raha tuleb, raha tuleb, tagatist pole vaja, võtke laenu, tagasi peate maksma ainult poole, ülimajanduskasv jätkub takistusteta, Eesti Pank kiiret majanduslangust ette ei näe, jne. Eksimatu märk, et Tõe tund on jälle lähedal.

See peaks kohe kindlasti kõigis äratama imestust, miks kogu väliskommertspangandus on nii kirglikult klammerdunud just eraisikute lõhkilaenamise eduka lõpuleviimise külge. Mis kasu nad sellest, sel moel tekkivast maksujõuetusest saavad? Ei saagi kasu ega ole huvitatud, sest tähtis on see, mis sellega kaasneb: vallandab kinnisvaramulli teenindava ehitussektori pankroti, mis lõhub Eesti rahvusliku ettevõtluse viimase kantsi. Tekib lõppseis: põllumajandus on hävitatud, riigiettevõtted müüdud (Eesti Raudtee müüdi tagasi vaid seetõttu, et 17 valminud sadamat Soome lahe idakaldal tuleb toime Vene nafta transiidiga), keskmised ja suurettevõtted müüdud, kinnisvaramulli filigraanse kasvatamise kaudu vallandub rahvusliku ettevõtluse viimane ohe, vabaneb suures mahus elamispinda, sest paljude inimeste peavarjud lähevad vabamüüki võlgade katteks. Puhas vuuk. Siit saab ka selgeks, miks kogu panganduse hävitamine viidi vaid ühe nupu alla ja kogu rahvusliku ettevõtluse lõplik hävitamine on nüüd viidud ühe teise ‘vaid ühe nupu’ alla. Selle nupu küljes on silt “eraisikute võlakoormus”. Mõlemad nupud paiknevad väljaspool Eestit ja neile vajutatakse x-hetkel enne lõplikku laenuvõime ammendumist, hetkel, mis pole aritmeetiliselt väljaarvutatav.

Eriti mastaapse mulje kogu loos tekitab see, kui pikalt ette on kavandatud Eesti pöördumatu hävitamine ja mis enne seda veel eesti rahva käest tahetakse välja pigistada ja välja ka pigistatakse. Piltlikult öeldes: orjadele on antud raha, et nad ehitaksid valmis arutu hulga büroohooneid, tehnoparke, tootmishooneid, suures mahus elumaju ja kortereid hetkeks, kui kinnisvaramull lõhkeb ning Eesti osutub ülesostetuks. Lõimumise II etapp on sel moel edukalt käivitunud ning vene prioriteediga uusassimileerimispiirkond EL kaudu ja abil käivitub. Siis saavad loogiliseks paljud arusaamatused: miks rajatakse Mustveesse luksuslik suurhotell ja sanatooriume; miks viiakse lennuväli Tallinnast ämarisse, mille läbilaskevõime on viis korda suurem; miks statistika ei kajasta kinnisvara ega ettevõtluskapitali jaotust omanikuliigiti ja miks keskmise palga asemele ja SKP kasvu asemele pakutakse parun Münchhauseni parimaid traditsioone. Ikka selleks, et ärahüpnotiseeritud kohalik “indiaanlane” end surnuks laenaks. Parim indiaanlane on ju surnud indiaanlane.

Eesti puhul pole niisiis tegemist mitte uuskolonisatsiooniga, isegi mitte uusokupatsiooniga, vaid tegemist on 21. sajandi kõrgtehnoloogiaga, kuidas riigirahvuse käest territoorium ära võtta, riigirahvusest teha pärismaalane, sealjuures “omal soovil”. Aga nende väidete endastmõistetavuse nimel tuleb veel asju lahti rääkida.

10. Ta tuleb ümber nurga, mitte otse!

“Eesti Päevaleht” avaldas 29. augustil 2003, enne ELi-referendumit eesti kirjanike seisukohad ELiga liitumise suhtes. Kirjanik Asko Künnap: “Unelm väikesest kavalast neo-Hongkongist SRü ja EL vahel kõlab küll ahvatlevalt, aga vaadake oma kaasmaalaste nägu ja tegusid – selle meeskonnaga me seda küll ära ei tee! Seega – ütle 14. septembril jah” ja saa eluks ajaks tasuta Euroopasse!” Samast ajast üks hala: “Mina pooldan ELi astumist, sest Eesti rahvas on valinud väljasuremise tee. Parem saagu siis minu väike armas rahvas maetud Euroopasse kui Venemaale!”. Jne, ikka üks ja sama mõte: “E Liit, päästa meid, karu tuleb!” Olen täiesti nõus, muidugi tuleb, aga ta ei tule otse, vaid ümber nurga.

Perestroika, mida Gorbatšov ka otsekoheselt kui “Evropa – naš obštšij dom!” (Euroopa – meie ühiskodu!) välja hõikas (mida aga enam meeles ei taheta pidada), otsene eesmärk ju oligi kõikidesse Euroopa riikidesse ümber nurga sisse tulla. Eriti Eestisse, meiega on Venemaal “eriarved”, mis neil kunagi ei lähe meelest.

Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel, nagu on näha ka jooniselt nr. 3.

Teadmiste kohustuslik miinimum - joonis 3

Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt “Evropa naš obštši dom”, mille ma hiljem Eurussia impeeriumiks ristisin. Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.

Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.

Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva “spontaanne” enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.

On vaja mõista, miks tehti uskumatuid jõupingutusi rahvaste iseseisvumispüüdluse ja impeeriumi lagunemise tõepäraseks lavastamiseks. Vastus on siin: kui oleks menetletud sirgjooneliselt ja Euroopa ühendus riigiks muudetud ning seejärel kaks suurriiki kokku liidetud, siis poleks selline kabinettides kokkumonteeritud koloss koos püsinud. Seepärast tuli teha lahend kolmekäiguline: alul “vabadusvõitluses” imeline võit, siis üldrahvaliku joovastuse saatel uude kolhoosi, kus eelmises saamata jäänud küllus välja makstakse (lähme Lääne rikkusele kallale!!!). Seejärel siis kahe kolhoosi “harmooniline” ühinemine kui “objektiivne paratamatus” ning maailma võimsaima ja suurima impeeriumi teke – Eurussia teke, globaalhegemooni teke, Berliin-Moskva telg tegelikkuses.

Seda kõike on lihtne läbi näha, kui avada kas või üks silm. Kuid loogilise ja lihtsa üldskeemi kõrval on olemas ka üks väike erijuhtum – Eesti. Selle korralikuks nägemiseks tuleb vist mõlemad silmad lahti teha.

11. Venemaa geopoliitiline “kuningagambiit”

Balti riikide ja Soome võrdluses on Eesti erandlik, vaid Eestis on viiel korral kaks või enam riiki võidelnud ülemvõimu pärast, ühegi teise puhul pole arv nii suur. Millest see tuleb? Loomulikult geograafilisest asendist, meie erakordselt suurest geopoliitilisest potentsiaalist. (Näiteks läheb läbi Eesti transiidimarsruut, mis on 15 % rentaablim kui ükskõik milline Balti basseini marsruut Itta).

Seepärast püüdis Venemaa ainuüksi möödunud sajandil Eestit ülevõtta/assimileerida kolmel korral: aastatel 1918-20, 1939-40 ja 1944. Igakord see ebaõnnestus, sest kasutati füüsilist vägivalda, mis aga rahvusvahelisel tasandil pole aktsepteeritav ning lõppkokkuvõttes jäi ja jääb okupandi märk igal juhul külge. Seepärast mängib Venemaa Eestiga seekord riskirohket geopoliitilist gambiiti, millele tuleks anda nimeks lausa kuningagambiit, kui see males oleks võimalik. Asi on selles, et Eestile tehti hilisema tõrjumatu rünnaku ülesvõtmiseks ajutine maksimaalne kahing – anti iseseisvus ka tegelikult kätte. Eesti oleks tarkuse ja tahte korral suutnud iseseisvuse muuta püsivaks. Samas kui Eesti nüüd gambiidipartii kaotab, siis on Venemaa saavutanud oma kõikide aegade ambitsiooni Eesti suhtes ja saavutanud seejuures puhaste kätega, ilma okupandi märgistuseta otsaees. Saavutus oleks püsiv, sest ukse Venemaa embusesse avas eesti rahvas ise oma euroreferendumiga. Venemaale jääb vaid külalislahkelt lahtitehtud uksest sisse astuda: noh, kui te just nii väga soovite! Seepärast olgu varemöeldu siinkohal sõnastatud niimoodi: ühinemine Euroopa Liiduga ei olnud vene okupatsioon Euroopa Liidu kaudu, vaid territooriumi pöördumatu ülevõtmine Euroopa Liidu kaudu. Teiste riikide suhtes Venemaal praegu nii põhimõttelist eesmärgistust ei ole.

12. Lahingujärgsed variandid

Jätkuvariandiks nr. 1 on juba eelpoolkirjeldatud majanduse uputamine, mille tulemusena eesti rahvas jääb omandita pärismaalaseks. Jätkuvariant nr. 2 näeb välja järgmine. Oletame, et Eesti oleks suutnud majanduse jätkusuutlikult üles ehitada, siis ikkagi teine ülevõtmisskeem töötab, ehkki aeglasemalt. Põhjus on lihtne, Venemaapoolne kahing oli pööratav võiduks hõlpsalt vaid enne ELiga liitumist. Lõksu oleks saanud vältida, rakendades EIP doktriini: “Eesti majandus ja julgeolek: Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline vaheruum,” (vt näiteks “Eesti & gepoliitika,” Vello Leito, Tallinn 2002). Pärast liitumist on see juba väga raske, sest Eurussia loomine on ju ELi ja Venemaa ühisprojekt, integratsioonipoliitika ELi käsul Venemaa huve teenides. Allpool lähemalt jätkuvariandist number kaks.

On olemas dokument, mil nimeks “Eesti ühiskonna integratsiooniprogrammi 2008-2013 põhieesmärgid”. See on loodud aluseks väljatöötatavale uuele riiklikule integratsiooniprogrammile praegu kehtiva asemele. Integratsiooni üldine määratlus selles dokumendis näeb välja selline: “Eesti ühiskonna integratsioon tähendab Eesti elanike kaasamist ja osavõttu ühiskonna elust sõltumata rahvusest, võrdsete võimaluste ja vastastikuse sallivuse alusel.” Integratsiooni vajalikkus näeb välja taoline: “Eestivenelaste kõrvalejäämine Eesti ühiskondlikust ja poliitilisest elust on kahjulik mitte ainult neile endile, vaid riigile tervikuna.” Lõpptulemus peaks olema: “Eduka integratsiooni peamisteks tulemusteks on Eesti kodakondsuse omandamine…” Uue programmi loomise töörühma juhi Raivo Vetiku resümee: “Integratsiooni väga oluliseks subjektiks on ka eestlased.” (EE 05.10.2005). Et me asjast ühtemoodi aru saaksime, tõlgin viimased sõnad ELi-poolsest surnuksrääkimise keelest eesti keelde: integreerimisprogramm on eestlaste integreerimise programm eurokodakondsete ühiskonda, kus eestlastele on reserveeritud “etnilise grupi” staatus (Raivo Vetiku määratlust aluseks võttes).

Eeltoodu oli vaid sissejuhatus, ehk õied. Ka viljade kirjeldus on uues integratsiooniprogrammi põhieesmärkides olemas: “Riik toetab olemasolevaid ja loob uusi institutsionaalseid vorme rahvusliku dialoogi arendamiseks ühiskonna põhiväärtuste ja Eesti riikluse eesmärkide osas… Nii eestlaste kui mitte-eestlaste aktiivne osalemine dialoogis hakkab kujundama ühtset kodanikutunnet.” Integratsioon on “… tõsiseks väljakutseks ka eestlastele, sest võrdsete võimaluste põhimõtte elluviimine eeldab senisest suuremat rahvuslikku avatust ning Eesti kui rahvusriigi olemuse määratlemist mitte etnilisel, vaid poliitilisel alusel.”

Tegemist peaks olema üsna erakordse juhtumiga, kus rahvusriigi määratlemisel on rahvas ja rahvus samastatud. See näeb Raivo Vetiku järgi niimoodi välja: “… Tuleb eristada etnilise ja poliitilise rahvusriikluse mõistet. Tänapäevase rahvusriikluse aluseks ei saa enam olla ainult kultuuriline printsiip, vaid pigem ühine riik ning üldinimlikud ja demokraatlikud väärtused. Sellest tuleneb, et Eesti on kõigi oma kodanike, mitte ainult eestlaste riik. Poliitiline rahvusriiklus eeldab, et ühiskonna liikmed võivad kuuluda küll erinevatesse etnilistesse gruppidesse, kuid nende kodanikuõigused on võrdsed.” Selline “obštši dom” pandigi rööbastele 1987. aastal, riigirahvusele pole seal kohta.

Poliitilises “rahvusriigis” üht etnilist gruppi – eestlasi – aretatakse süsteemikindlalt: “Järelikult tähendab eestikeelne keskharidus alates järgmisest aastast iga aastaga vähem ja vähem monoetnilist haridust… seepärast, et eestikeelses koolis hakkab käima iga aastaga rohkem neid lapsi, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Seega lakkab eestikeelne keskharidus sellisel kujul ja selliste ülesannetega, nagu see eksisteeris… Eestikeelne kool ei ole eesti identiteedi nurgakivi, vaid integratsiooni nurgakivi ja (suure algustähega) Eesti identiteedi nurgakivi,” ütles töögrupi ekspertkomisjoni liige Martin Ehala, “õpetajate Leht”, 06.09.2006.

13. Aeglaselt, kuid kindlalt

Kas märkasite imelikku muutust selle aasta 9. mail? Tõesti hämmastavalt vähesed pöörasid tähelepanu selle päevaga seonduvale poliitilisele metamorfoosile. Kui eelmisel, 2005. aastal oli üle-euroopalikuks kõneaineks see, kas võtta osa võidupüha 60-nda aastapäeva pidustustest Moskvas 9. mail, või mitte võtta. ühe tollase artikli pealkirja kasutades: kas minna koletiste ballile või mitte minna? Küdesid eriarvamused, päädisid erikäitumised, mis justkui oleksid väljanäidanud Euroopa Liidu liikmesriikide poliitilist iseseisvust. Aga võtke nüüd lahti 2006.a. kalender, suvaline, ja te näete, et probleemid on meie eest ära lahendatud – 9. mai on nüüd Euroopa päev! Selle sõnum on lihtne: Venemaa ja E Liit – me oleme üks, me oleme “naš obštši dom”.

Väidetavalt on nii, et kui soovitakse konna elusalt keeta, ilma et see märkaks keedunõust välja hüpata, siis tuleb temperatuuri tõsta aeglaselt. Kui aga visata kuuma vette, siis pidavat ta välja hüppama. Katelt kirjaga “ühiskodu” kuumutatakse väga aeglaselt, seepärast mõõtkem “temperatuuri”, et otsustada, kas on juba viimane aeg välja hüpata (sest me pole konnad):

  • Euroopa Komisjoni ja Venemaa presidendi 25. novembril 2004.a. Haagis toimunud kohtumisel võeti vastu põhimõtteline otsus algatada neli ühisruumi: majandusruum (s.h. energeetika ja keskkond), põhivabaduste, sisejulgeoleku ja õigusküsimuste ühisruum, välisjulgeoleku ühisruum ning ühine teadus-, haridus- ja kultuuriruum. Koletiste ballile järgnenud päevadel algatus muudeti käivituseks;
  • 2005.a. oktoobris parafeeriti EL-Vene viisalihtsustusleping, mis annab venelastele sisuliselt viisavabaduse;
  • ELi astumise teiseks aastapäevaks tuli Eestil jõustada Euroopa Liidu kodaniku seadus, mis viib ellu üht euroopalikku põhivabadust – liikumisvabadust. Seadus annab “…võimaluse viibida Eesti territooriumil vabalt, ilma oluliste piiranguteta” ja nii kaua kui nad ise soovivad. Isegi Eesti ametnikud möönavad, et muudatus kätkeb endas julgeolekuriski ja jätab riigi ilma võimalusest sisserännanute hulka piirata;
  • 06.12.2006 esitas Saksamaa plaani, kuidas panna EL Põhiseadus siiski kehtima ja seda veel enne 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisi. Liidukantsler Angela Merkeli sõnade kohaselt tuleb selleks vaid tekstist välja jätta sõna “põhiseadus” ning pakendi muutmisest piisab eesmärgi saavutamiseks! ELi põhiseadus koondab võimu Brüsselisse, liikmesriikidel kaob vetoõigus pea kõikides valdkondades. ELi PSi kohaselt luuakse ELi presidendi ja välisministri koht, ühtne diplomaatiline teenistus, Euroopa armee, avaneb tee üleeuroopalistele maksudele;
  • Saksa välisministeeriumi dokumendist (dets. 2006): “Eesmärgiks peab olema ELi ja Venemaa vaheliste poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste sidemete – mis tegelikult on Euroopa ankur kogu maailmas – muutmine pöördumatuks.” Seega saab Venemaa pöördumatu liitmine ELi külge eesistumist üle võtva Saksamaa idapoliitikaks. Pange tähele, sellele oskas sekundeerida juba 2004. aasta märtsis (Prantsuse ajalehele “Le Figaro” antud intervjuus) Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov: “Ja tegelikult näeb Venemaa ennast juba ELi liikmena, meeldigu see kellelegi või mitte.” Lõppude-lõpuks, mis selles imelikku, perestroikat ja obštši dom-i ehitamist alustas ju kolm suurriiki koos, nagu eespool ka öeldud sai;
  • 1999. aastast alates on Venemaa ennetähtaegselt tagasi maksnud peaaegu kogu (üle 90 %) NSV Liidu aegse välisvõla 22,5 miljardit USA dollarit. Ennetava tagasimaksu suuruse ja kiiruse poolest peaks antud juhul olema tegemist planeedi kõikide aegade rekordiga. Kas selline maksevõime ei räägi mitte seda keelt, et Eesti täielik ülesostmine on vaid tahte taga kinni, ühine majandusruum ELiga sellise väiketehingu võimaldaks. Pealegi on ka ühise vabakaubandusruumi loomine vaid aja küsimus, ELi sellekohane kindel tahe on Euroopa Komisjoni esimehe José Manuel Barroso 4. detsembri avalduse kohaselt olemas.
  • Jne.

Milles seisnevad meie kaitsevõimalused? üksnes selles, et katlast tuleb välja hüpata. Väikesed ühes katlaservas oma suppi ei keeda, nad ise keedetakse supiks.

14. Süüdistuskokkuvõte

Laias laastus kõik, mis käesolevas artiklis kirjas, ei ole võimukandjatele mitte teadmata, ometi lastakse asjadel segamatult omapead olla. Kas vastutust ei kardeta? Ei, nad ei karda, sest neil on alibi: aga me ju rääkisime! Te ju ei kuulanud meid! No vaatame, mida nad siis räägivad. Näiteks ütles peaminister Ansip juba poolteist aastat tagasi “Postimehes”: “Kinnisvarakriis tuleb millalgi kindlasti. Sellist võimalust, et kinnisvarakriisi ei tule, lihtsalt ei ole.” Mart Laar hiljuti ETVs: “Kui Eesti kõrgtehnoloogilisele tootmisele üle ei lähe, siis võib Eesti kõik kaotada.”… Ja nii nad kõik, samas stiilis, seinast seina.

Manitsustega aga riiki ei juhi, manitsused on minnalaskmine. Riigijuhtimine tuleb korraldada nii, et majandusareng liiguks soovitud sängis, tehku inimesed milliseid majandusotsuseid tahes. Sest inimesed ei tee milliseid tahes otsuseid, vaid teevad prognoositavaid otsuseid, mistõttu majanduse eesmärgistatud juhtimine on soovi korral võimalik. Kogu asja sisuks ongi just soovi puudumine, sest võõraste soovide täitmine (mille kohta kasutatakse ka sõna “reetmine”) on esimesel hetkel väga ahvatlev oma kiire tulemuslikkuse ja pingutustevaba liikumisega piki teed, mille alguses munakivid samamoodi kullatud on, nagu teel, mis laenupanka viib. üksikud üleskutsed, mitte võtta liigselt laenu, jäävad tulutuks, kui sellele igapäevaseks taustaks on sireenlikult salakaval laul imepäraselt suurest majanduskasvust, keskmise palga pidevast tõusust. Kõik see ongi sihiteadlik lõksu meelitamine, ongi mõrva avalik salaplaan.

Nii et kõiges on siis süüdi võimukandjad? Sugugi mitte. Antud juhul on tegemist mõrva ja enesetapu geniaalse kombinatsiooniga. Sest süüdi on ka need, kes ütlevad: “mis mina ikka teha saan?…”, ja jätavad isegi valima minemata, kuigi alati on olnud väljas vähemalt üks iseseisvusmeelne erakond. Süüdi on ka need iseseisvuslased, kes on nii iseseisvad, et pole võimelised meeskonnatööks, ehkki tsivilisatsioon on vaid meeskonnamänguna võimalik. Süüdlasi on palju. Aga kui siiski jätkata väljaselgitamist, kes on peasüüdlased selles, et riik ja rahvas asuvad hukkumiskursil, siis olgu põhitegijatena välja toodud kolm:

  1. Avaliku salaplaani käivitasid need Riigikogu liikmed, kes hääletasid jõusse Eesti Panga seaduse, milles EP ainukeseks kohustusteks on anda aru Riigikogule: “§3 (1) Eesti Pank tegutseb muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatvale riigivõimuasutusele ega kolmandatele isikutele.” Märgitud pole seejuures, mille kohta aru antakse. äkki vaid selle kohta, kui palju kulutati kirjapaberit? EP annab aru, kui annab, aga kui ei anna, no siis ei anna! Erinevalt seaduse loomise ja kehtestamise käigus kaasnenud süüdistustest, et EP on riik riigis, tegelik olukord siiski niisugune ei ole. Eesti Pank on väljaspool Eesti riiki, ülalpool Eesti riiki, võimeline selle hävitama, nii nagu rahvusliku panganduse likvideerimise kaudu juba suurel määral teoks tehtud ongi.
  2. Peasüüdlased on ka kõik need, kes räägivad küll Vene ohust, aga jätavad sealjuures märkimata, et Venemaa tuleb tagasi mitte üle Narva jõe tankidega, vaid hoopis ELi ja majanduse kaudu; kõik need, kes hääletasid E Liitu astumise poolt; kõik need, kes ei defineeri liitriiki, kes valetavad majanduse tegeliku olukorra kohta, kes ei avalikusta kava “Euroopa – meie ühiskodu” hävitavaid tagajärgi riigi ega rahva jaoks.
  3. Niisiis seisab meie ees lõplik valik: kas saada omandita pärismaalaseks, piinlikust tekitaval moel äralollitatud odavaks orjaks, või saada normaalseks eurooplaseks, kel on oma kodu, kodumaa, riik, elujulgus ja kodanikujulgus? Orjana elamine ei vaja julgust, küll aga toob kaasa kannatusi. Möödas on need ajad, kus orjapidaja pidi toitma ja kaitsma oma orje, peeneks moeks on saanud nende mahakandmine alkoholismi, enesetappude ja asotsiaalsuse kaudu. Seetõttu nende süü, kes kõigest aru saavad ja ometi seisavad tegevusetult pealtvaatajatena, nende süü on suurim.

Vello Leito
29.01.2007.a.

3,229 total views, no views today