Vello Leito: Suurriikidel ei ole lähedasi sõpru, riigireetur Paet!

USA president Barack Obama on Eesti peaminister Urmas Paeti lähedane sõber, Delfi, 15.08.2014! Tuletan meelde, et suurriikidel pole lähedasi sõpru, on ainult need, keda nad tahavad ära kasutada. „Sõprus“ on alati lühike ja kestab vaid niikaua, kuni kasu kätte saadud. Tuletan meelde sedagi, et algfaasis olid USA „lähedased sõbrad“ ka Saddam Hussein, Slobodan Miloševic´, Mihheil Šaakašvili. Tuletan ka meelde, et USA on planeet Maa kõikide aegade kõige verisem riik – ainuüksi Vietnamis põletasid nad 2-3 tuhat vietnamlast elavalt jne. Sajandivahetusel, siis kui kirjutasin raamatut „Euroopa Liit tagantvaates“, lugesin üles kui palju konflikte/sõdu peale II maailmasõda on algatanud NSVL+VF ja kui palju USA. Esimene oli selleks hetkeks algatanud neid kuuel korral, USA aga üle 70 korra. USA kui kõige verisema riigi presidendi „lähedane sõber“ on minu jaoks kõige suurem ja kõige põlastusväärsem poliitiline vaenlane. Barack Obama on tõstnud Rõivase voodi ette Husseini ja Miloševic´i surmasaapad.

Lauri Mälksoo, Delfi, 15.08.2014

Lauri Mälksoo väidab, et Venemaa on kui kuri abikaasa, kes ei jäta sind rahule, kui tahad temast lahkuda. Mälksoo ei arvesta, et klassikaline vägivaldne vallutuslik imperialism on sulandumas pehmemaks imperialismiks geopoliitiliste seaduspärasuste alusel. Euroopas+Aasias on olemas ainult üks impeerium ja selleks on Euroopa Liit, mis on impeerium selle sõna kõige täpsemas tähenduses, nii riigiõiguslikult kui Euroopaliku rahvusvahelise õiguse alusel. See impeerium ründas nii varjatult kui avaliku füüsilist vägivalda kasutades 2013. aasta novembris Ukrainat peale selle keeldumist allkirjastamast assotsioonilepingut ELiiduga, kasvatas selle riigipöördeks Ukrainas. Peale oma kolmandat külaskäiku Maidanile teatas USA asevälisminister Viktoria Nuland uhkusega, et USA on kulutanud 20 aasta jooksul juba 5 miljardit dollarit Ukraina lahtikiskumiseks Venemaa georuumist. Vaid Venemaa ootamatu väljapeetus on seni päästnud kohesest kiirest vägivalla eskalatsioonist.

Venemaa on kuri, sest orgaaniliselt tema georuumi kuuluvat riiki rünnati. Euroopa impeerium on ka kuri, et tema tahet täielikult väljaspool tema georuumi eirati ja lõi Ukrainale noa kõhtu. Nii nagu EL impeerium on seda korduvalt varemgi teinud, näiteks Jugoslaavia lagundamisel-vallutamisel. Kuid ebaõnnestus Liibüa vallutamisel-liitmisel, katses vallutada Süüria. Euroopa Impeerium koos USAga on viimasel ajal olnud totaalne kaotaja ja nüüd arvab, et vallutab Ukraina, kisub välja Vene georuumist kuhu see kuulub.

Eurorahadega ülesostetud Mälksoo arvab, et Venemaa loob uut imperiaalset rahvusvahelist poliitikat, selle õigust. Tegelikult juurutab Venemaa geopoliitilistel alustel toimivat integratsiooni – ierarhilist koondumist geotsentrite ümber. Rahvusvahelist poliitikat, kus riikide iseseisvuse vastu ei rünnata, vaid riigid grupeeruvad vabatahtlikult ierarhiliselt vastastikuse huvitatuse alusel, kasulikkuse ja otstarbekuse alusel. Venemaa ei ohustanud Ukraina iseseisvust, vaid pakkus talle kõige loogilisemat ja kasulikumat lahendit kõikidest võimalikest. Ent Euroopa impeeriumile see hinge ei mahtunud. Mõistagi väljub Ukraina Euroopa impeeriumi okupatsiooni alt nii või teisiti. Aga kui palju see aega võtab? Ja kaasa toob kannatusi ukraina rahvale, euroimpeeriumi teener Mälksoo?

Taavi Rõivas, Delfi, 15.08.2014

Jah, üks riik sekkus teise asjadesse. Aga terminoloogiliselt korrektsem oleks olnud öelda siiski, et üks impeerium (mis on küll ka riik) – Euroopa Liit – sekkus Ukraina asjadesse. Kuid Eesti riigil puudub ju legaaldefinitsioon nii liitriigi kui riikide liidu kohta, saati siis impeeriumi kohta, mis siis Rõivaselt tahta. Aga Venemaa Föderatsioon nimelt ei ole impeerium vaid on liitriik – geopoliitilise ruumi tsenter, mis koondab enda ümber georuumi. Aga see kõik on Rõivase jaoks liiga keeruline.

Rõivas arvab, et NATO võtab kohustust Eestit kaitsta väga tõsiselt. Võib-olla, aga täpsustada oleks tulnud, mida see tõsidus tema arvates tähendab. Mina arvan, et see tõsidus ei ületa sõbrameheliku noomimise taset. Ühtki kuuli Eesti kaitsmise peale ei raisata, kas on kõigile selge?

Vello Leito

16.08.2014

630 total views, no views today

Mida on Eesti Iseseivuspartei seni öelnud Euro-Vene piirilepingu ratifitseerimise kohta

Kõikide Eesti meedias seni avaldatud tekstide hulgast kõige adekvaatsem on ilmselt EIP15. juuni 2005.a. avaldus:

 

EESTI ISESEISVUSPARTEI PÖÖRDUMINE EV RIIGIKOGU

POOLE SEOSES EESTI-VENE PIIRILEPINGU RATIFITSEERIMISEGA

Eesti Iseseisvuspartei teavitab:

1. Kolme suurriigi poolt ettekäidud, süsteemselt pealesurutud ning Isamaaliidu poolt 1992-95 käivitatud genotsiid eesti rahva vastu koos rahvusliku majanduse hävitamise ja meedia ülesostmisega on sihikindel, hästi läbimõeldud programm riigi ja rahva aeglaseks hävitamiseks, mille eesmärgiks on kätte saada Eestimaa ülikõrgstrateegiline territoorium tegemaks sellest multinatsionaalse arengupiirkonna, maailma esikümnesse mahtuva arengupiirkonna, kus eesti rahvas on riiklusvõimetu põlisrahvus – nn aborigeen.

2. Selle plaani realiseerijad, kolme suurriigi ja väliskapitali käepikendused riigikogus ja valitsuses eksivad peamises: plaani õnnestumise korral Eesti territooriumit ei assimileeriks mitte EL, vaid esmajoones Venemaa. Ning see toimuks juba 10. mail k.a käiku latud nelja ühisruumi, aga samuti viisavabaduse kaudu avanevate võimaluste läbi – Venemaa saaks kontrollimatud võimalused üles osta majandus, kinnisvara ja territoorium, ning seejärel assimileerida eesti rahvus. Ühisruumid ja viisavabadus on sisuliselt sama, mis assotsieerunud liikme staatus. Nii nagu EL suutis sellises seisundis teha, mis tahtis, seda enam suudaks seda Venemaa. Erinevalt sõjalisest okupatsioonist, mis alati kunagi lõpeb, on selline ülevõtmine pöördumatu.

3. Euroopa Liidu poolt seati piirilepingu sõlmimine 25.11.2004 Haagis toimunud president Putini ja EL liidrite vahelisel kohtumisel tingimuseks viisavabaduse andmisel Venemaale. Siit selgub ka, miks Venemaal üleöö, selle sõna otseses tähenduses, tekkis raevukas huvi piirilepingu sõlmimise vastu. Seetõttu saab tekkinud olukorras piirilepingu ratifitseerimist käsitleda üksnes Eesti teadliku ja vabatahtliku äraandmisena, mis võrrelduna 1939.a. baaside lepinguga on veelgi reetlikum, sest baaside leping toetus Tartu rahulepingule, piirileping aga mitte.

4. 18. mail k.a allkirjastatud piirileping on põhiseadusega vastuolus. § 122 sätestab: „Eesti maismaapiir on määratud 1920.a. 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.“ Tegemist on vaidlustamatult minevikuvormiga.. Teiste piirilepingute all mõeldakse piirilepingut Lätiga, sest ka see oli määratud enne põhiseaduse vastuvõtmist. Et põhiseaduses on mineviku- ja tulevikuvormi käsitletud täpselt, on tõestaud seeläbi, et vee- ja õhupiiride kohta on kasutatud väljendit, et need ‘määratakse’, s.o seda tehakse tulevikus. Kuna allkirjastatud piirileping ei toetu Tartu rahule, on see põhiseadusvastane.

EV Põhiseaduse § 23 lg 1 sätestab, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.“ Kui riigikogu soovib ratifitseerida allkirjastatud piirilepingut, mis käesoleval juhul on õigustühine, siis tuleb enne seda korraldada referendum põhiseaduse muutmiseks saamaks pädevuse selle ratifiteeerimiseks.

Eesti Iseseivuspartei nõuab:

1. Piirilepingu ratifitseerimisest loobumist.

Seda vähemalt niikaua, kuni on loodud iseseisev ja konkurentsivõimeline rahvuslik majandus, ilma milleta pole riigi julgeolek ja eesti rahvuse allesjäämine isegi teaoreetiliselt võimalik. Aga samuti lahendatud Setomaa probleem, saavutautd Tartu rahu mõlemapoolne uus tunnustamine ning loodud tingimused uueks taasiseseivumiseks.

2. Uut referendumit EL küsimuses.

Seda sellepärast, et olukord on põhimõtteliselt muutunud. Euroopa Liiduga liitumise eel oli ainuke võimuda kandvaks argumendika see, et EL liikmelisus kaitseb meid Venemaa eest. Täna on aga selge, et olukord on just vastupidine, et oma survega nullib igasugused meie võimalused kaitsta end Venemaa vastu. Seetõttu on selga ka see, et hävingule vastu seista on võimalik vaid iseseisva tugeva rahvusliku majandusega riigina, mis tagab enda julgeoleku oma võimsa geopoliitilise potentsiaali ärakasutamise kaudu, vabatahtlikult täites meie kohustuslikku geopoliitilist missiooni kontinentide ja geopoliitiliste ruumide vaheruumina.

Eesti Iseseisvuspartei moraalne hinnang:

1. Riigikogu on ainuisikuliselt vastutav selle eest, et Venemaaga hirmutades sunniti eesti rahvas Euroopa Liitu olukorras, kus oli hästi teada, et EL ja Venemaa ühinevad, lahtine on vaid selle vorm. Ning nüüd ongi selgumas, et Eesti on sisenemas Venemaaga ühisruumi n.ö omal vabal tahtel. On sündimas see, mida rahvas kõige enam kartis. Selline lõksumeelitamine on riigikogu teadlik poliitka. Ratifitseerimine oleks uskumatu salakavalus oma kodumaa ja rahva vastu, ning avaks EV Põhiseaduse § 54. sisalduvad õigused kõikidele eesti kodanikele.

2. Silmas pidades seda, et Venemaa on juba kahel korral ebaõnnestunud Eesti assimileerimises, siis on endastmõistetav, et uude avanevasse võimalusse territooriumi ülevõtmiseks ja rahvuse assimileerimiseks suhtutakse seekord erilise kättemaksutahtega.

3. EIP ei võta enda kanda süüd ajaloo ees, sellepärast pidasime vajalikuks käesolevat informeerimist, hoiatamist ja lahendi pakkumist, et ükski riigikogu liige ei saaks kunagi öelda, et ei mõistnud olukorda, või et keegi ei informeerinud ega hoiatanud õigeaegselt. Samuti peame oma kohuseks juhul kui riigikogu piirilepingu ratifitseerib, teavitada maailma riigikogu demokraatiavaenulikust tegevusest, samuti anda käesolev pöördumine arhiveerimisele, sealjuures Eesti Kaitsepolitsei arhiivis.

Eesti Iseseisvuspartei vanematekogu, 15. juuni 2005. a.

Juriidilise täpsuse ja fundametaalsuse osas ei jää sugugi alla ka EIP pressiavaldus:

Eesti Iseseisvuspartei deklaratsioon kavandatava Eesti-Vene piirilepingu kohta

Eesti ühiskonnas on tekkinud kahetsusväärselt palju erinevaid arusaamu kavandatava Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimise osas, selle mõju osas Tartu rahu kehtivusele. Leidub hüsteerilisi arusaamu, et juhul kui ratifitseerimisel EV Põhiseadusega määratud lõikudes täpset kokkulangevust ei ole, siis toob see endaga kaasa ka Tartu rahu kehtetuks muutumise.

Eesti Iseseisvuspartei deklareerib, et Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti riigi idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi eksistentsi ja selle iseseisvust. Seda kinnitab fakt, et Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all.

See tähendab, et ükskõik millise uue piirilepingu sõlmimisel Vene Föderatsiooniga on aprioorselt kohustuslik lähtuda Tartu rahulepingust, ilma selleta ei saa jõustada ühtki uut, ega kanda seda ÜRO rahvusvaheliste lepingute registrisse. Seega kavandatav piirileping peab oma tekstis lähtuma lepingust nr 11LTS29 ja see peab olema uue piirilepingulepingu teksti sisse kirjutatud.

Siinjuures tuleb kõiges aluseks võtta enne 1940. aasta riigipööret kehtinud EV Põhiseadus, mille § 2 sätestab: „Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik“, ja selle § 122 sätestab: „Riigi piire võib muuta ainult Põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras kinnitatud välislepingutega.“

Olgu rõhutatud, et ekslik on õiguskantsleri poolt väljakäidud väide, nagu poleks piirileping põhiseadusega vastuolus, kuna põhiseadust võivat tõlgendada nii, et § 122 lubab Tartu rahu teiste lepingutega muuta. Kavandatava piirilepingu näol pole tegu lepingumuudatusega (amendment), sest viimane saab olla vaid juhul, kui on viidatud algdokumendile – Tartu rahulepingule. Viide aga puudub.

Seega ei midagi keerulist: kavandatav uue piirilepingu ratifitseerimine pole seaduslikult võimalik. Kuid uus riigipööre riigikogu poolt on muidugi võimalik.

 Edastatud: BNS, ERR, Delfi, Postimees, Õhtuleht, Kanal2, TV3, Äripäev, Maaleht.

 Eesti Iseseisvuspartei juhatus

26.07.2013

_______________

EIP teabetoimkond

608 total views, no views today

Vabadusvõitlejad nõuavad Urmas Paeti vastu kriminaalasja algatamist

Toimetas: Kristi Helme

www.DELFI.ee

Valitsuse pressikonverents
Urmas Paet

Foto: Martin Dremljuga

Vabadusvõitlejad Mart-Olav Niklus ja Kalju Mätik ning jurist Aare Pällin nõuavad välisminister Urmas Paeti suhtes seoses Eesti-Vene piirileppe sõlmimisega kriminaalasja algatamist.

Samasisulise avalduse tegid paar nädalat varem prokuratuurile Jaan Hatto ja Kalev-Andres Rebase eestvedamisel 25 inimest, teiste seas olid alla kirjutanud ka Mätik ja Pällin.

Ka selles, 22.10 saadetud kirjas viidati põhiseaduse paragrahvile 122, mille järgi on “Eesti maismaapiir määratud Tartu rahulepinguga” ning et piirileping on põhiseadusega vastuolus nelja punktis.

Riigiprokuratuurist öeldi kaebuse peale, et põhiseadus ei keela muutmast Tartu rahulepingus kokkulepitud riigipiiri kulgemisjoont uue piirilepinguga ning pöördumises kuriteokoosseisu ei ole.

“Pöördumises ei ole toodud välja argumente, justkui oleks piirilepingu sõlmimisel mõni Eesti vabariigi kodanik abistanud välisriiki Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses,” ütles prokuratuuri pressiesindaja Katrin Lunt Delfile.

Prokuratuurist selgitati, et põhiseaduse järgi on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. “Riigiprokuratuur jagab seisukohta, et Tartu rahulepingu § 122 lg-s 1 mainimise tõlgendus on pärast põhiseaduse assamblee protokollidega tutvumist järgmine: „Me tunnistame Eesti praegust piiri nii, nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistame ka võimalust sõlmida uusi lepinguid piiriküsimustes, ka idapiiri küsimustes. Need ratifitseeritakse samas korras nagu näiteks piirilepingud Lätiga,” lisas Lunt.

Novembri alguses avalduse teinud Niklus, Mätik ja Pällin leiavad, et kavandatav piirileping on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 122, mille järgi Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga.

“Uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga kahjustaks ilmselgelt Eesti Vabariigi poliitilisi ja majanduslikke huvisid,” seisab avalduses. Leitakse, et “põhiseadusega vastuolus olevale uuele piirilepingule alla kirjutades öeldakse faktiliselt lahti ka 1920. aasta Tartu rahust”.

Viimasele avaldusele pole riigiprokuratuur veel vastanud. “Riigiprokuratuurile on esitatud sarnasel teemal tõesti ka teine avaldus, kuid vastus sellele on alles koostamisel,” sõnas Lunt.

Vabadusvõitlejate pöördumise terviktekst

“Meie, allakirjutanud, lähtudes sellest, et käesoleval ajal allakirjutamiseks ettevalmistatud Eesti-Vene piirileping on otseses vastuolus kõigi asjasse puutuvate varasemate lepingutega (Eesti Vabariigi põhiseadus, 2. veebruari 1920 Tartu rahuleping, Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline 1939. a. vastastikuse abistamise leping), nõuame Eesti Vabariigi praeguse välisministri Urmas Paeti tegevuse uurimist õiguslikust seisukohast lahtudes ning tema vastu kriminaalasja algatamist Karistusseadustiku §232 alusel.

Eesti maismaapiir on piiratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega (Eesti Vabariigi põhiseadus §122). Sõna “ja” eelmises lauses tahendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus (Eesti Vabariigi põhiseadus §123).

“Eesti Vabariigi president ühelt poolt, NSV Liidu ülemnõukogu presiidium teiselt poolt, juhituna sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis on kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920 ning rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise lepinguosalise siseasjadesse; tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920 ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel tee lahendamise leping 4. maist 1932 on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks /…/ (Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, 28. september 1939).

Tuues ettekäändeks 23. augustil 1944 Pihkva oblasti moodustamise Vene NFSV-s (viimase koosseisus ka Petseri rajoon), nõudis Moskva tollaselt Eesti NSV-lt senise Petseri maakonna likvideerimist. Siiski õnnestus Eesti NSV tolleaegsetel võimudel saavutada valdavalt setudest elanikkonnaga Mäe ja Meremäe valla ning Järvesuu, Saatse ja Petseri valla setu külade jätmine Võrumaa kooseisu. Pisut hiljem nihutati 1920. aasta idapiir Narva jõele: Jaanilinn (vene k. Ivangorod) eraldati Narva linnast, Narva, Piiri ja Raja vald Virumaast. Eesti NSV asjaomane otsus võeti vastu 21. septembril 1944; Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi seadus, mis määras kindlaks Eesti NSV ja Vene NFSV Leningradi oblasti vahelise uue piiri, allkirjastati 18.jaanuaril 1945. NSV Liidu ülemnõukogu Presiidiumi vastav seadlus allkirjastati 24. novembril 1944. Eesti NSV ja Vene NFSV vahelise piiri lühikirjeldus avaldati Eesti NSV ülemnõukogu Presiidium otsusena 3. oktoobril 1946.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 peeti enesestmõistetavaks 1920. aasta Tartu rahu järgsete piiride taastamist. Selle poliitiliseks avalduseks sai Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus 12. septembrist 1991, mille kohaselt Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi piirikiisimust käsitlevad aktid tunnistati õigustühiseks (“Riigi Teataja! 1991, 32, 389).

Kui Eesti Vabariigi ametlik esindaja kirjutab alla põhiseadusega vastuolus olevale uuele piirilepingule, siis on ta sellega faktiliselt lahti öelnud ka 1920. aasta Tartu rahust (ühtlasi meie ajaloo suurima diplomaadi Jaan Poska elutööst) ning tunnistanud kehtetuks praeguse
põhiseaduse. Ei saa ju 1920. aasta Tartu rahulepingut lugeda enam kehtivaks, kui kumbki lepinguosaline seda ei taida. On küllalt alust arvata, et pärast uuele piirilepingule allakirjutamist tuleb Eestile vaenulikult meelestatud idanaaber lagedale väitega, et Eesti Vabariik olevat uus riik, mis on loodud 1991. aastal. Järelikult peavad kõik isikud, kes sel ajal Eesti Vabariigi (5,2 protsendi võrra vähendatud) territooriumil elasid, saama riigilt Eesti kodakondsuse.

On selge, et uusi lepinguid on mõtet sõlmida üksnes selliste riikidega, kes varemsõlmitud lepinguid on ausalt täitnud. Kui Venemaal ikka veel võimulolev punanomenklatuur Eesti Vabariigiga varem sõlmitud lepinguid ei täida, siis mingit uut lepingut selle riigi valitsusega sõlmida pole mõtet. Kavatsetav leping on mitte üksnes Eesti, vaid veelgi suuremal määral Vene rahvuslike huvide reetmine: aitab kindlustada endise kompartei ja kaasajooksikute võimu, kes on peasüüdlased selles, et Teises maailmasõjas võitjate poolel olnud ning loodusvaradest rikkal Venemaal on rahva põhimassi elatustase madalam kui sõjas kaotajate poolel olnud ja loodusvaradest märksa vaesemates riikides (Saksamaa, Jaapan, Soome jt).

Nürnbergi tribunali 1946. a. otsuse kohaselt on rahvusvaheliste lepingute rikkumine kuritegu. Rahvusvaheliste lepingute rikkumist tuleb kvalifitseerida kuriteoks olenemata sellest, kas lepingu rikkuja oli Teises maailmasõjas võitjate või kaotajate poolel. Vabatahtlik loobumine seadusliku territooriumi 1/20-st kahjustaks ka Eesti Vabariigi ja selle kodanike majanduslikke huve – ikka veel on omanikele tagastamata hõivatud territooriumil paiknev õigusevastaselt võõrandatud vara. Pealegi loobuks Eesti Vabariik arvestatavast kogusest maavaradest ja hüldroenergeetilistest ressurssidest, mis kriisiolukorras muudaks võimatuks näiteks Narva elektrijaamade töö.

Eesti Vabariigi idapiir on määratud 1920. a. Tartu rahulepinguga. Mingit uut piirilepingut, mis ikka veel okupeeritud ja annekteeritud alad seadustaks ning idanaabrile põlistaks, pole meile vaja. Uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga kahjustaks ilmselgelt Eesti Vabariigi poliitilisi ja majanduslikke huvisid. Veelgi rohkem aga Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust ajal, mil Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik.

Ootame kaesolevale avalikule pöördumisele Teie sisulist vastust.”

_____________________

Postitas EIP teabetoimkond

05.11.2013

654 total views, no views today

Vello Leito: Mis toimub?

Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis sellel võib olla isegi väga informatiivne tähendus. Nimelt üks päev enne Eesti 20. relvagrenaderide diviisi veteranide kokkutulekut Sinimägedes, siis 26. juuli hommikul kell 8.30 postitas EIP juhatus oma seisukoha kavandatava piirileppe kohta, milles deklareeriti piirilepingu ja Tartu rahu juriidilist lahutamatust. 27. juulil, Sinimägede ürituste hommikul selgus aga üllatuslikult, et Sinimägede teavitusartikli juurde oli tekkinud punases kirjas lisapealkiri: „Trivimi Velliste peab õigeks Tartu rahu märkimist piirilepingus.“

Minu esimene reaktsioon oli, et IRLi kulissidetagused raskejõustiklased leidsid järsku, et Tartu rahu märkimise algatus on libisemas EIPle ja kiirustasid meie algatust nullima. Kuid ei, suur oli minu üllatus kui tund aga hiljem valmistudes punateadet väljatrükkima, seda enam ei olnudki! Kohe selge – IRLs oli olnud sisemine ebakõla ja nulliti ära hoopis Velliste – teda ei olnud seekord isegi kohal.

Mis aga on sellise asjade käigu taga? Kas on õige Tiit Made oletus http://www.ohtuleht.ee/534667, või on õigem Laur Uudami arusaam http://www.ohtuleht.ee/534670. Tiit Made kahtlustab, et piirilepe oleks nagu kalevi alla lükatud, Laur Uudam kardab aga MRP laadset asjade kulgu, et piirileping allkirjastatakse salaja või siis üleöö, rahva tahte vastaselt.

Velliste itsidenti silmas pidades tundub siiski, et piirilepe allkirjastatakse pigem salaja ja tingimata ilma viiteta Tartu rahule. Minu sesiukohavõtu selles küsimuses leiate siit -/2013/07/12/miks-eesti-iseseisvuspartei-ei-vota-endale-piirilepingu-ratifitseerimisvastases-voitluses-liidrirolli-. Tõepoolest, Eesti roll pole midagi rohkemat kui kohtukirjutaja oma, kes paneb lihtsalt paberile, mis teised otsustavad.

Ja mis need ‘teised’ otsustavad, ses suhtes tuleb kõnekat teavet tihedalt http://www.postimees.ee/1314930/ametnik-el-vene-konelused-viisavabaduse-ule-voivad-alata-2014-aastal: «Ühise pingsa töö dünaamika lubab loota, et aasta lõpus saame praktilises plaanis tõstatada küsimuse viisavabaduskõneluste alustamisest 2014. aastal,» ütles Azimov esmaspäeval Interfaxile.

“2011. aastal leppisid Venemaa ja EL kokku mitmes ühises sammus viisavabaduse saavutamiseks. Küsimused koondati nelja blokki: julgeolek ja reisidokumendid, migratsiooni ja põgenike probleem, korruptsioon ja korrakaitsejõudude koostöö, välissidemed ja õiguskaitse.” Kaua ongi kohmitsetud.

Kas selleks on vajalik/kasulik omada piirilepingut Eestiga, et kehtestada viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel? On. Venelased justnagu teaksid, et Venemaa ja EL liituvad ning Eurussia tuleb. Eriti käib see Läti venelaste kohta. Vaata kui teadlikud on Läti venelased, Läti riigipea Andris Berzinš: “Lätis on sirgunud muulaste põlvkond, kes valdab teoreetiliselt läti keelt, kuid ei soovi lõimuda,” http://www.postimees.ee/1317512/lati-venelased-omandasid-riigikeele-kuid-loimuda-ei-taha. Nemad näikse teadvad paremini kui eestlased, et Eurussia tuleb ja Venemaa fitnessib Vana-Euroopa enda kasuks.

Aga kas mitte selleks kõigeks ei vajata ka Rail Balticat? Äkki on viisavabadus ja Rail Baltic kuidagi seotud ka piirilepinguga? Kumb vajab Rail Balticat rohkem, kas Eesti või vajab seda hoopiski Venemaa. Kas Eesti vajadusteks oleks eraldatud 3,6 miljardit eurot (560 miljardit EEK = ca Eesti kahe aasta kogutoodang), mis arvad? Kui ütlen siinkohal ette, et Venemaa pealinn tuuakse Moskvast Peterburgi juba tõenäoliselt aastatel 2020-2030, kas siis on hõlpsam ära arvata, kelle jaoks ehitatakse Rail Balticat? Aga kui lisan veel juurde, et tunnel Helsingisse tuleb igal juhul (muuseas, selle jaamad kaetakse seestpoolt Maardu fantastilise musta graniidiga, mida juba ammu kaevandatakse), ehk siis on veel kergem arvata? Eriti kui arvesse võtate, et Soome on kõrgkvalifitseerituim majandudvampiir ja ei kavatsegi tekkivast tarbimismäratsemist kõrvale jääda. Kelle jaoks kogu möll käib? Peaks olema lapselikult lihtne aru saada, et Eestimaast saab lähiaastatel maailma üks tähtsamaid arengukeskusi – asjade käik, mida prognoosisin ette juba oma raamtutes/artiklites alates aastast 1998.

Ja nüüd kõige olulisem. Just sellepärast, et Eesti riik ja rahvas oma astronoomilisest rikkusest ilma jätta, just sellepärast hävitatakse rahvuslikku majandust, loobitakse inimesi mööda ilma laiali, näljutatakse … tapetakse maha eesti rahva riiklusvõime ja -tahe, valetatakse suud ja silmad täis. Lausvalede paks vine katab maad! Protsessi oluline osa on ka rahva demoraliseerimine sotsiaalmeedia vahendusel ja sellest arusaamiseks ei pea veel teaduslikke tõid tegema http://www.naine24.ee/1317564/sotsiaalmeedia-sustib-inimestesse-negatiivsust. Kõik on selge nendele, kes iseseisvalt mõelda soovivad. Eriti pidage meeles, et eesti nn riigijuhid pole mitte rumalad, vaid on reeturid/käsilased, kes kogu mõrvastsenaariumi läätseleeme eest ära teevad. Ja eesti rahvas valib neid masohisti põhimõttekindlusega ikka ja jälle tagasi, et valitud oma edukat mõrvatööd jätkata saaksid!

Vello Leito

02.08.2013

Ad vocem: Ja ärge unustage, et Indrek Neivelt – Putini panga praegune boss, olgu selle nimi tulevikus mis-iganes – juba ootab kannatamatult, et rootsi pangandus võtaks Eesti riigi juhtimise üle – olgu tolle tähtnäitlejaks siis Männik, või kes-iganes – peaasi, et Eestimaad ei juhiks eestimeelsed patrioodid, vaid uusorjastaje palgalised näitlejad.

565 total views, no views today

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu kahtleb uues piirilepingus

BNS, Postimees, 12.07.2013

 Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu kahtleb Eesti ja Venemaa uues piirilepingus ning kutsub Eesti valitsusele, presidendile ja riigikogu liikmetele saadetud pöördumises lepingu sisu üksikasju avalikustama ja lepingu sisu tutvustama.

 

«Leiame, et piirilepingu sõlmimisel ja võimalikul ratifitseerimsel riigkogus tuleb esmalt lähtuda Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest. Eesti rahvale ei ole tutvustatud praktilisi küsimusi, kuidas võiks piirileping mõjutada näiteks veeresursside kasutamist, hüdrotehnilisi rajatisi ja piiriületamisega seotud probleeme. Loota, et need küsimused on peale piirilepingu allakirjutamist võimalik lahendada Eesti heaolu silmas pidades on küsitav, kui mitte võimatu, arvestades Venemaa käitumist minevikus ning tema hoiakuga ka tänapäeval,» seisab pöördumises.

Kesknõukogu väljendas kartust, et uue piirilepinguga on valitsus palju ära andnud ning pole midagi vastu küsinud, nagu 1918. aastal väljakuulutatud Eesti juriidilist kehtivust, võõrriigi aggressioni ja okupatsiooni tunnustamist, kultuurivarasid ning kompensatsiooni Eesti territooriumi ja eraisikute omandi kaotamise eest.

«Teame, et riigikogu poolt ratifiseeritud piirilepingust taganemine on peaaegu võimatu. Sellepärast Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu, esindades eestlaste keskorganisatsioone riikides väljaspool Eestit, soovitab tungivalt valitsuse poolt heakskiidetud piirilepingu paremat ja laiemat tutvustamist ning selgitamist rahvale enne selle allkirjastamist ja ratifitseerimist,» seisab pöördumises.

«Uus piirileping Venemaaga pole ainult paari võimuerakonna, mõne riigikogu liikme või ministeeriumi ainupädevus. Kuna Eesti-Venemaa piirileping ja merealade piiritlemise leping saavad otseselt mõjutama sadade tuhandete eestimaalastele eluolu järgmiste aastakümnete jooksul, soovime, et tänane Eesti valitsus annaks kõikidele Eesti kodanikele üle kogu maailma võimaluse arutelust osa võtta, oma sõna sekka öelda ja antud küsimuses seisukohta avaldada.»

Eesti ja Venemaa vahetavad piirileppe jõustumisel piirijoone korrigeerimisel 128,6 hektarit maad, mõlemad pooled vahetavad piiriäärseid maatükke võrdses ulatuses. Piirileppe jõustumisel korrigeerivad pooled piirijoont, et see kulgeks looduses loogilisemalt.

Piirijoone kulgemises leppisid Eesti ja Venemaa kokku juba 2005. aastal allkirjastatud piirilepetes. Kõik kokkulepped, mis tehti seoses piirijoonega kulgemisega 2005. aastaks, jäävad ka uute lepingute allakirjutamisel piiri kulgemise aluseks, ütles välisministeeriumi pressiesindaja BNS-ile.

Venemaaga saavutatud kokkuleppe järgi saab Eesti näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Venemaalt 8,4 hektarit Valgemetsa talu maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Eesti Venemaa käest Perdaku külas ühe hektari, Lutepää ja Sesniiku vahel Saatse saapana tuntud maa-alal 115,5 hektarit ning Lutepää lähedal 2,6 hektarit maad.

Venemaa saab Eesti käest näiteks Võrumaal kulgeva piiri ääres Marinova metsas 68,9 hektarit, Jemeljanova külas 12 hektarit, Lazareva lubjakivikarjääris 3,4 hektarit ning Ulanovo külas 1,8 hektarit maad. Põlvamaal kulgeva piiri ääres saab Venemaa Eestilt Grabilovo soos 33,9 hektarit ja Mustjõe juures 5,5 hektarit maad.

Väiksemaid maatükke vahetavad riigid ka mujal.

Valitsus kiitis mais heaks Eesti-Vene riigipiiri lepingute eelnõu. Otsust tehes tugines valitsus õiguskantsleri seisukohale, et piirilepete sõlmimine on kooskõlas põhiseadusega ega mõjuta Eesti riiklikku õiguslikku järjepidevust. Piirilepete sõlmimisele avaldas oma toetust 14. mail ka riigikogu väliskomisjon.

Lepingutele kirjutab alla välisminister ning lepingud tuleb pärast allkirjastamist Eesti ja Venemaa parlamendis ratifitseerida. Lepingud jõustuvad 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamise päevast.

Eesti ja Venemaa on alates eelmise aasta sügisest pidanud piirileppe sõlmimise teemal kolm konsultatsiooni. Piirilepingu projektis on sees nii Eesti kui ka Venemaa soovitud klauslid. Leppe projekti järgi kinnitavad pooled, et piirileping reguleerib ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Samuti kinnitavad pooled, et neil pole vastastikku territoriaalseid nõudmisi.

Riigikogu väliskomisjon koos kõigi riigikogu saadikutega otsustas mullu oktoobri alguses teha valitsusele ettepaneku alustada Venemaaga konsultatsioone, et leida võimalusi piirilepete sõlmimiseks. Ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sealhulgas Venemaaga.

Eesti välisminister Urmas Paet ja tema Venemaa kolleeg Sergei Lavrov allkirjastasid Eesti ja Venemaa piirilepped 18. mail 2005 Moskvas. Üks lepe sätestas Eesti ja Venemaa vahelise mere- ja teine maismaapiiri. Riigikogu ratifitseeris Eesti ja Venemaa piirilepped 2005. aasta 20. juunil 78 poolt- ja nelja vastuhäälega.

Viie fraktsiooni ettepanekul lisas riigikogu seadusele preambuli, mille kohaselt pidas Eesti parlament lepet ratifitseerides silmas, et piirileping muudab kooskõlas põhiseaduse 122. artikliga osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiri joont, kuid ei mõjuta ülejäänud Tartu rahulepingut ega määra piirilepinguga mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist.

2005. aasta juuni lõpus teatas Venemaa, et võtab oma allkirja Eestiga sõlmitud piirilepetelt tagasi. Vene ametiisikute sõnul võimaldab riigikogus piirilepetele lisatud preambul esitada Venemaale tulevikus territoriaalseid nõudmisi. Eesti on seda väidet korduvalt tõrjunud.

__________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

609 total views, no views today

Miks Eesti Iseseisvuspartei ei võta endale piirilepingu ratifitseerimisvastases võitluses liidrirolli?

Sageli heidetakse ette, et miks EIP ei võta enda kanda piirilepingu ratifitseerimisvastast liidrirolli? Kõigepealt loomulikult sellepärast, et see võitlus ei ole võidetav, sest piirilepingut ei ratifitseeri mitte Eesti liiduvabariigi valitsus, vaid Euroopa Komisjon. Alates 2004. aasta 1. maist EV Põhiseadus ei kehti, täpsemalt, kehtib vaid sellisel juhul, kui ei lähe vastuollu Euroopa Liidu õigusega. EL õigus, see on aga Euroopa Komisjoni õigus ja äranägemine. EL ja Venemaa on juba aastaid tagasi otsustanud, et piirileping sõlmitakse ja viisavabadus kehtestatakse, asi, mida kumbki osapool pole ei salastanud ega eitanud. Seetõttu on Eesti liiduvabariigi parlamendil vaid kohtukirjutaja roll.

EIP on alates 1999. aastast lakkamatult toonitanud (sealjuures ka valimisväitluste otsesaadetes), et ELi astumine on fataalne viga mille läbi eesti omariiklus ja rahva riiklusvõime hävinevad. See on nüüd toimumas.

Et miks EIP midagi ei tee. Teeme küll, me näitame edaspidigi, milline on ainuõige ja ainuvõimalik ellujäämistee, taktika ja strateegia – umbrohtu ei saa hävitada ladvalõikusega, läbi lõigata tuleb juured: Eesti peab rakendama protektsionistlikku majandusstrateegiat, jalule tõstma rahvusliku majanduse ning seejärel lahkuma ELst. Soovitavalt seejuures sõlmides koostöölepingu ELga.

Toonitan veelkord üle, et eesti riik ja rahvas ei hukku mitte piirilepingu ratifitseerimise tagajärjel (kas ratifitseerimine tühistab Tartu rahu, see on eraldi teema), vaid hukkub seeläbi, et eesti rahvas ei toeta taasiseseisvumismeelseid poliitilisi jõudusid Eestis ja on andnud täieliku meelevalla riigikogu riigireeturparteidele.

Olen viibinud pikettidel, mida iganädalaselt organiseerib algatusrühm: Miina Hint, Heiki Kortspärn, Hannes Vanaküla Veiko Rämmel ja pidanud tõdema fakti, et rahvas ignoreerib kogu temaatikat, ei vaevu sõnumit kuulama, saati tegutsema. See tähendab, et ratifitseerimisvõitlus pole võidetav ka rahvaalgatuse kaudu.

Kummaline, et olukorras, kus pea midagi pole enam teha, tuleb mõnele meelde süüdistada EIPd. Seepärast olgu öeldud, et Eesti Iseseisvuspartei on ainuke poliitiline jõud, mille vastu pole võimalik leida ühtegi objektiivset süüdistust.

Vello Leito, EIP esimees

12.07.2013

627 total views, no views today

Politoloog Hindrek Lootuse sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Tervist, head siinolijad!

Mind paluti ka natukene täna siin rääkima ja – erinevalt paljudest eelkõnelejatest – ilmselt ei tea ega tunne mind eriti keegi. Seetõttu ma kiiresti ütlen paari sõnaga ka enda kohta. Olen õppejõud Tallinna ülikoolis, erialaks riigiteadused, ja tahaksin muidugi eraldi rõhutada, et see, mis ma siin praegu räägin, väljendab selgelt ainult minu isiklikke seisukohti. Mida arvavad mu kolleegid, ülikool laiemalt, seda ma ei tea ja meil ei ole seda ka eriti jutuks olnud.

Aga minu enda isiklik seisukoht selles küsimuses on väga selgelt samas paadis kõigi teiega, kes te siin täna olete. Ma olen seda protsessi pikalt jälginud, vaadanud seda siis nii-öelda riigiteadlase pilguga kui ka kodaniku pilguga, ja ausalt öeldes, mõlemale pilgule on seal väga palju häirivat. Ma tahaks sellest nüüd väikese kokkuvõtte teha, kuidas mina olen seda teemat mõtestanud ja kuidas sellest asjast aru saanud.

Kõigepealt ma struktureeriks selle problemaatika siis niimoodi: mis on selle asja sisuline külg ja mis on selle asja vormiline külg?

Vormilisest küljest, ma pean tunnistama, jätab väga palju soovida just see, mida siin varasemalt on rõhutatud: ei ole tegelikult rahvalt mandaati saadud selle küsimusega tegelemiseks. Hariduselt politoloogina, erialalt riigiteadlasena ma pean tunnistama, et ma olen väga suur demokraatia pooldaja. Sest demokraatia, võrreldes kõigi teiste valitsemisvormidega, on ikkagi palju parem, kuigi tal on seesama häda, mida ütles vist kunagi Churchill, et ta on kehvem kõigist olemasolevatest, välja arvatud kõik ülejäänud.

Aga paraku on demokraatia üks suurimaid puudujääke see, et kui valitsejad saavad mandaadi, siis nad unustavad rahva, valijad pärast seda, valimistevaheliseks ajaks ära, ja hakkavad tihtipeale ajama ainult mingisugust oma asja. Ja see ei ole omane ainult Eestile. See on omane ka väga paljudele teistele demokraatlikele riikidele ja need probleemid on peaaegu igal pool.

Valijad ja rahvas tulevad [poliitikuile] meelde enam-vähem pool aastat enne valimisi, ja siis, kui valimised on ära olnud, siis nad lähevad jälle meelest ära.

Asja teine külg on see, et need valitsejad, kes siis valimiste teel selle mandaadi on saanud, arvavad, et see mandaat on absoluutne, universaalne; et nad võivad teha sellega kõike, mida iganes heaks arvavad.

Nii peavad ka valitsused ja parlamendid, sealhulgas ka meie valitsus ja meie parlament, ennast pädevaks otsustama ükskõik missuguseid küsimusi.

Tõepoolest, läbi demokraatliku protseduuri on see mandaat tulnud, läbi teatava sellise valimismehhanismi, aga vaat kas nüüd mandaat on tõesti kõigega tegelemiseks, seda võib juba tõesti küsimärgi alla panna. Sest et niipalju, kui mina mäletan, vähemalt enne eelmisi üldvalimisi ei olnud see piirileping ega ka taoline asi küll väga nagu valimisteteemaks. Selle üle väga ei arutletud ja see ei olnud ka vist eriti kellelgi valimisplatvormides. Kui, siis mingisuguse väga seitsmendajärgulise küsimusena.

Praegu, mida me näeme, on see, et suhteliselt kitsas seltskond on mingi asja ära otsustanud ja viib oma tahet väga tuima järjekindlusega täide. See meenutab mulle väga – muidugi mitte läbi isiklike mälestuste, mida minuvanusel inimesel ei saa olla, aga läbi siis loetu ja kuuldu – meenutab siis vägagi seda, mis toimus aastatel 1939-1940, kus siis ka valitsejad oma parimast äratundmisest lähtudes (ma tahaks uskuda, et nad tahtsid parimat, aga ma ei ole selles muidugi ka päris kindel), kogu seda debatti arvestades langetasid just sellised otsused, nagu nad langetasid ja Eestit tabas just selline saatus, nagu tabas.

Veelkord, tahtmata võtta seisukohta [ses küsimuses], mis toimus ´40. aastal ja kas see oli õige või vale: fakt oli see, et see asi otsustati ära väga kitsas ringis ja sellele järgnesid väga saatuslikud tagajärjed. Ja see on asi, millega hästi nagu ei tahaks nõustuda.

Nüüd lähme sisulise poole juurde. Mida siis tegelikult tahetakse teha? Nii täna kui ka palju kordi varem on räägitud siis meie idaalade, selle 5,2 protsendi loovutamisest. Ja samas on ka toodud sellele vastuargumente. Näiteks on välispoliitikaekspert Kadri Liik kunagi öelnud, et meie ei loovuta ega meie ei loovutanud neid alasid Venemaale, vaid Stalin võttis meilt need jõuga juba aastal 1944. Mis on tõepoolest tõsi, aga see käib selle faktilise loobumise või loovutamise kohta. Ühesõnaga, siis ei olnud olemas Eesti Vabariiki, ei olnud mingit loovutajat. Tõepoolest, need võeti meilt jõuga, neid ei antud meile tagasi aastal 1991 ja meil ei olnud ega ole jätkuvalt jõudu neid Venemaalt tagasi võtta.

Aga see, ma tahaksin rõhutada, käib siiski ainult faktilise loovutamise kohta. Asja hoopis teine külg on juriidiline loovutamine, ja see on see, mida Eesti Vabariigi valitsus praegu hakkab tegema. Ühes oma kirjatükis, mis ilmus „Postimehe” veebiversioonis, mitte küll paberlehes, tõin ma sellise võrdluse, et see on nagu autovargaga kinkelepingu sõlmimine. Keegi varastab või pigem röövib teilt auto ja te näete, et ei ole lootust seda tagasi saada, ja siis te kutsute ta: „Lähme sinna Autoregistrikeskusse, vormistame kinkelepingu! Vormistame selle auto siis ka teie nimele, eks ole, kui te kord mult selle juba röövisite. Siis on asi ka nagu juriidiliselt korrektne.” Mis iganes võib motiveerida seda inimest, kellelt auto on röövitud, seda tegema? Ma ei kujuta ette. Võib-olla lootus, et äkki siis röövel jätab rahule, võib-olla muidu tuleb murrab äkki ka koju sisse või tuleb kogunisti elu kallale.

Ja see on ka midagi taolist, mida meil siin praegu on nüüd põhjendatud, et vot, kui me piirilepingu sõlmime, siis see tõstab meie turvalisust kuidagi siin Venemaaga suheldes. Nii ajalooline kui riigiteaduslik kogemus ütleb mulle, et ei tõsta tegelikult. Ma ei näe kusagilt ühtegi ajaloolist argumenti, mis kõneleks selle nimel, et mingisugune leping tõstaks mingit turvalisust. ´40. aastal oli leping täiesti jõus, eks ole, koos kõigi oma piiriklauslitega; see ei takistanud sovjettidel sisse marssimast, siin tegemast kõiki oma sigadusi, mida nad iganes teha tahtsid.

Ja lisaks sellele ei näe ma ka ühtegi teist argumenti [selle kohta], mida see piirileping meile annab, miks teda siis õieti vaja on. Kui see tõesti annaks meile mingisugust kasu, selgeltnähtavat kasu, või annaks isegi mingisugust nähtamatut kasu… Kui seda tõesti oleks kusagil esile toodud! Kusagil, kas või ridade vahel öeldud! Peale selle väga hägusa ja väga hoomamatu julgeolekutõstmise-argumendi, mina seda isiklikult ei näe, ausalt öeldes.

Tõepoolest, alates siin Jaapanist ja lõpetades mis iganes muude kaasustega, ja kas või Eesti kuni siiamaani on suurepäraselt saanud hakkama ilma selle piirilepinguta. Saaks ka edasi.

Kuni 2004. aastani tõepoolest argumenteeriti – ja sellel on ilmselt oma tõetera –, et NATO-sse, Euroopa Liitu pääsemine [eeldab piirilepet Venemaaga], kuidas iganes keegi sellesse suhtub. Siin kõlas täna negatiivseid noote Euroopa Liidu aadressil. Ma respekteerin täielikult neid arvamusi. Isiklikult ma suhtun Euroopa Liitu seni veel pigem positiivselt, NATO-st rääkimata. Aga tõepoolest, see argument on jäänud üheksa aasta taha. Me oleme juba NATO-s ja Euroopa Liidus. Keegi meid siit välja ei viska, kui meil piirileping puudu on jätkuvalt. Kuni need organisatsioonid ise küsivad ja…

Ma olen ühes oma varasemas, teaduslikumat laadi kirjatöös toonud ka paralleeli Küprosega, kus siis kolmandik riigist on Türgi kontrolli all. Kreeklased nimetavad seda okupatsiooniks; mis iganes see muu ka on. On seal okupatsioon või mitte, see on omaette pikk ja põhjalik teema. Küpros sai rahulikult Euroopa Liitu, ilma mingite probleemideta, ilma et oleks isegi raporteeritud mingist valmisolekust hakata sõlmima piirilepingut Türgiga. Keset Küprost kulgeva nii-öelda piiri osas ei olnud mingeid probleeme. Nii et see argument ei ole ka nagu väga tõsiseltvõetav, saati siis veel täna ja praegu.

Aga jah, et miks… Mis see meile annab või milleks see kasulik on, ma ei saa aru. Ja väga paljud teised inimesed, nii siin saalis kui mujal, ei saa aru, ja seetõttu ma ei saa kuidagi ka selle asja poolt olla.

Ma teeksin väikese kõrvalepõike sellisesse valdkonda nagu keskkonnapoliitika ja keskkonnaõigus, mida ma ka muuhulgas õpetan ülikoolis. Rahvusvahelises keskkonnaõiguses on olemas üks selline printsiip nagu ettevaatuspõhimõte. Ettevaatuspõhimõte on väga pikk, keeruline ja põhjalik, aga kui ma katsuks selle ühte lausesse kokku panna, siis seisneks ettevaatuspõhimõte selles, et kui mingi tegevus või mingi ettevõtmine sisaldab endas väga suuri potentsiaalseid riske (ma rõhutan: potentsiaalseid, mitte tõestatud!), siis tuleks seda vältida. Seda tegevust. Ja seda mitte ette võtta.

Rõhk on siin justnimelt sellel, et need riskid on potentsiaalsed, mitte spekulatiivsed, lausa mitte mingisugused, noh, täiesti absurdsed. Aga kui mingi teooria näitab, et mingid tegevused toovad kaasa näiteks kliimasoojenemise, mis omakorda võib potentsiaalselt kaasa tuua raskeid tagajärgi maailmale (üleujutusi ja mida iganes), siis tuleks neid [tegevusi] vältida.

Mina oleks nüüd väga selle poolt, et see printsiip tuleks kasutusele ka rahvusvahelises õiguses, riikide vahel ja välispoliitikas, mida ta kahjuks täna veel ei ole. Sest et, tahtmata sõna võtta küsimuses, missuguseid juriidilisi tagajärgi see meile kaasa toob (ma ei ole ise jurist ega rahvusvahelise õiguse asjatundja), ma usaldan siin eksperte, kes on viidanud sellele, et see praegune piirileping võib meie riikliku järjepidevuse põhimõttele väga tõsiseid tagajärgi kaasa tuua ja me võime sellega kukkuda ühte seltskonda Moldova ja Usbekistaniga, kes on riigid, kes tekkisid [aastal] 1991, keda enne ei olnud kunagi.

Arvestades neid potentsiaalseid riske, tuleks rakendada ka siin ettevaatuspõhimõtet ja jätta taolised lepingud pigem sõlmimata. Isegi juhul, kui võib-olla see risk ei ole sajaprotsendiliselt tõestatud, aga ta on olemas.

Keskkonna puhul kasutatakse seda põhimõtet ka siis, kui potentsiaalsed riskid ületavad võimalikke kindlaid tulusid. Antud juhul ma ei näe neid kindlaid tulusid, nagu ma juba ütlesin. Ma ei näe neid mitte kusagil. Ma ei oska öelda ja paljud teised inimesed ei oska öelda, mis need tulud siis on, mida see leping meile praegu annab.

NATO-s, Euroopa Liidus oleme. Muu rahvusvaheline positsioon on ka kindel. Venemaa ei ole meid ründamas hetkel, vähemalt sõjaliselt ei ühel ega teisel juhul. Ka mitte siis, kui me jätame selle lepingu sõlmimata. Ei oska öelda, kus need tulud on, mida see meile annab. Küll aga tõepoolest, jah, on need riskid juriidiliselt olemas.

Tõepoolest, ma olen realist, nagu ma usun, ka teie siin täna saalis olete realistid, et need alad, territooriumid ei tule meile tagasi ka siis, kui see leping sõlmimata jääb. Ei täna, ei homme, ei ülehomme. See on reaalsus, millega me peame leppima ja nüüd sõltumata sellest, mida keegi emotsionaalselt oma hinges tunneb, see ei tähenda seda, et me need alad tagasi saame.

Aga me jääme juriidiliselt oma seisukohale. Me jääme selle nii-öelda oma riigi sünnitunnistuse juurde ja me saame sellelt positsioonilt palju kindlamalt tulevikus tegutseda. Kes teab, mis Venemaast saab, eks ole? Võib-olla kunagi ajame asju hoopis suhteliselt demokraatliku Novgorodi- või Pihkvamaaga, kellega on palju lihtsam läbi rääkida? Võib-olla äkki suur Venemaa impeerium laguneb hoopis ära? No võib-olla läheb hullemaks. Mine tea, kõik on võimalik. Aga isegi, kui Venemaa veel tugevamaks ja imperialistlikumaks läheb, ka siis ei näe ma, et see leping meid väga palju päästaks sellisel juhul. Siis peab ikkagi midagi muud olema, mis päästab.

Vaat sellised mõtted siis.

Tahaks ka natuke konstruktiivselt mõtteid mõlgutada. Mis teha? Kas meie võimuses ka midagi teha on?

Ma ei tahaks siin nüüd lausa kutsuda kedagi üles relva haarama (jäägu see siiski päris kõige viimaseks abinõuks, kui põhiseaduslik kord juba ohus on, mida ta vast hetkel täna siiski ei ole), aga ehk on võimalik kasutada ka parlamentaarseid meetmeid. Nagu ma siin just ütlesin oma ettekande alguses, siis poliitikud paraku unustavad. Need valitud valitsejad unustavad rahva ära valimistevahelisel ajal ja valijad tulevad meelde siis umbes pool aastat enne valimisi. Vaat meil on praegu hetkel üks selline õnnelik aeg, kus meil ongi parajasti pool aastat enne valimisi, mistõttu võiks eeldada, et poliitikud mõtlevad natukene ka rahva peale, ja seda võimalust võiks vähemalt püüda kasutada.

Ma üritasin siin silmad üle lasta. Siin saalis on hetkel saja-kahesaja inimese vahel. Noh, sada-kakssada inimest poliitikuid vast väga ei koti, aga kui seda õnnestuks kuidagi multiplitseerida, seda seisukohta, siis vast juba hakkaks huvitama.

Nagu „Foorumi” saates olnud küsitlused näitasid, siis üldiselt tundub, et kandepind selliseks toetavaks suhtumiseks on olemas. Selle praegu sõlmidakavatsetava lepingu vastu.

Ma küll rõhutaksin riigiteadlasena seda, et selle küsitluse näol ei ole tegemist mingi representatiivse uuringuga. Ta ei oma läbilõiget ühiskonnast, aga millestki ta kindlasti kõneleb. Ja need numbrid olid piisavalt ülekaalukad selleks, et neid mitte ignoreerida.

Nii et mis iganes kellelgi selle lepingu vastu on… Ma usun, et paljudel on vastuolemine pigem selle formaalse poolega, sellega, kuidas poliitikud asja ajavad, kuidas nad jätavad rahva seljataha, rahvast ignoreerides. See ei ole ju ainus kaasus, eks ole. Neid on veel. Peaaegu kõiki asju aetakse meil siin nii-öelda rahva seljataga või rahvast hoolimata ja ainult oma isiklikest huvidest lähtudes. See on üldine stiil, eriti meie võimuerakonna stiil. Sinna ei ole midagi parata.

Ühesõnaga, kui saaks piisavalt suured rahvamassid taha… Eks ole, sada inimest ei huvita veel kedagi. Tuhat, kümme tuhat… See hakkab [poliitikuid] juba huvitama.

No mida me siis võiksime teha? Kui igaüks teist räägib kümne inimesega, oma tuttavate, sugulastega, kutsub neid üles oma meelsust avaldama kuidagi. Näiteks saatma e-kirju või tavalisi kirju palamendisaadikutele ja andma neile mõista, et vaat, kui te selle lepingu vastu olete, kui te seda ei ratifitseeri, siis me hääletame teie poolt; kui te ratifitseerite, siis me teie poolt ei hääleta. Eriti võib-olla erakonna esimeestele, peasekretäridele või kellelegi, kes tagatubades niite tõmbavad. (Ma kahjuks ei tea, kes nad on, aga seda võib võimalikult laialt võtta ette.) Siis võib-olla hakkaks midagi muutuma.

Praegu on meil opositsioonierakonnad, eriti üks nendest väga teravalt vastandunud praegusele valitsuskoalitsioonile. Veel eile õhtulgi, näe, vaatasin ma Tallinna Televisiooni uudistest, kuidas ka meie seda tänast üritust siin kajastati. Kuigi seesama erakond on tuntud kui Venemaaga heade suhete edendaja, siis antud juhul, selles konkreetses küsimuses võiks isegi eeldada, et nad võiks tulla sellesse paati, et olla selle lepingu vastu. Kas või juba lihtsalt sellepärast, et olla nende põhikonkurendi – valitsuserakonna number 1 – vastu. Võib-olla ka kedagi veel. Ka IRL-is, ühes valitsuserakonnas, nagu me teame, on olemas teistsugune meelsus. Põllumajandusminister on küll minister, tema ei ole parlamendisaadik, aga võib-olla saab ka kedagi sealt, et… Ühesõnaga, ma ei pea seda väga lootusrikkaks, aga ma ei pea seda ka väga lootusetuks. Sest veelkord: poliitikud mõtlevad häälte peale. Nemad mõtlevad nendes kategooriates – saada hääli!

Paraku on meil tulemas kohalikud valimised, küll mitte üldvalimised. Riigikogu valimiste puhul oleks see asi võib-olla natuke lihtsam ja tehniliselt võib-olla ka motiveeritum, aga üritada tasub. Sest tuleb ka meeles pidada seda, et ka Euroopa [Parlamendi] valimised ja üldvalimised ei ole enam väga kaugel. Lähema kahe aasta perspektiivis tulevad nad kõik.

Nii et poliitikud juba, uskuge mind, mõtlevad häältekategooriates. See on ainus keel, mida nad oskavad, mõistavad, millest nad aru saavad, ja selles keeles tuleb siis üritada nendega rääkida. Me vähemalt võime seda üritada ja kui õnnestub siis näiteks nurjata ratifitseerimine Riigikogus, siis see oleks juba võit ja siis ei peaks enam nagu relvade haaramise peale mõtlema.

See on üks mõte, mille ma tahtsin siin õhku visata. Võib-olla mingisuguseid muid mõtteid veel: mingit rahvaliikumist algatada või niimoodi; aga see nõuab natukene pikemat ja põhjalikumat ettevõtmist.

Püüdsin lühidalt teha, et püsida ajakavas. Põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtsin öelda. Mõelge siis selle peale ja olge tublid!

Hindrek Lootus

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.

Autor on riigiteadlane ja politoloog, Tallinna Ülikooli õppejõud.

616 total views, no views today

Eetla Ohaka sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Aitäh, et sõna andsite!

Me oleme rääkinud sellel teemal palju ja räägitakse veel, aga meid on vähe. Koos Läti ja Leeduga on veel ikkagi meid vähe. Ja kõik me sõbrad, niipalju kui neid on… Võtame nüüd ´39-ndast aastast. Ma olin siis progümnaasiumi esimese klassi õpilane ja meil kodus juba räägiti poliitika[s]t. Juba olid lendurid, kes ööbisid Tartu lennuväljal, sest olukord oli ärev. See oli ´39. aasta.

Ja meil oli nii palju sõpru, meil oli lepinguid, meil oli toetajaid, kes lubasid meid aidata. Ja mitte midagi! Mitte keegi mitte kusagil mitte midagi ei teinud.

Praegu on meil sõpru rohkem ja ma ei usu, et keegi [ka] nüüd tormaks meile appi. Väga tore oleks ju, aga ei usu, ei suuda enam uskuda. Sellepärast, et petta on saadud nii palju.

Meil ei jää üle loota enam kellelegi, millelegi muule kui iseendale. Ja siin tuleks nüüd teha midagi ootamatut, midagi niivõrd tobedat, mida keegi ei oska arvata.

Kui prooviks, paluks näiteks hiinlastelt abi? Lihtsalt niimoodi… See on tõesti uskumatu, sest need kaks süsteemi on ikka väga sarnased. Ma mõtlen, Putin ja [Hiina juhtkond]. Aga Putinil on õudsalt suur tegemine Hiinaga, sest Hiina kipub talle kraevahele. Ja nüüd juhul, kui saaks kuidagi… Riikidevaheliste asjadeni me ei ulatu, me ei saa mingisuguseid lepinguid sõlmida. Aga kui äkki, ütleme, targemad inimesed, jõukamad inimesed müüksid Hiinale Saaremaal ühe sadama, mida me ei kasuta eriti? See on väärt sadam. See on parem kui Muuga, mille liivast puhastamiseks meil iga aasta väga korralik kopikas läheb.

Kui näiteks rendiksime Hiinale viiekümneks aastaks Saaremaal ühe sadama ja selle eest paluks, et ta Saaremaalt tooks mandrile tunneli, teeks ise? Ja kui tuleksid nüüd – ma unistan lihtsalt, sest ma ei ole poliitik ja poliitikat… ühesõnaga, kõigist asjadest ma ei jaga kõike, aga – kui Hiina laevad tulevad ja hakatakse siin õiendama, ehitama, siis ma arvan, et Putinil millegipärast tekib mingisugune muu huvi, mingisugune muu eesmärk ja ta ei tahaks niimoodi meist nii kiiresti teerulliga üle sõita.

See on kõik niisugune… unistus, rumala inimese unistus, aga see on üks niisugune võimalus lihtsalt.

Ega mina ei ole kõige targem, ma olen päris rumal inimene, aga… Seegi on mõte! Ja kui me igaüks mingisuguse mõtte juurde paneme, me mängime ennast välja. Me võitleme ennast uuesti vabaks.

Aitäh tähelepanu eest!

Eetla Ohakas

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus kõlanud sõnavõtt.

Autor on endine poliitvang; Isamaa ja Res Publica Liidu liige.

628 total views, no views today

Piirileppe-teemalise konverentsi juhataja avasõnavõtt 1. juunil 2013

Piirileppe-konverentsi juhataja avasõnavõtt

Kui rahvuslike organisatsioonide ümarlaud Paides kokku tuli, oli kiirustamine piirileppega juba täies hoos. Ja siis tekkis mõte, et kas me tõesti laseme sellel asjal kõigel toimuda, olgugi, et me teadsime, et suur enamus rahvast kahtleb selles ettevõtmises.

Üks põhjus, mis meie arvates on, on see: eesti rahva mälust Tartu rahuleppe tähtsuse kustutamine, mis algas peale juba nõukogude okupatsiooni ajal koolis. Tartu rahulepingut vaadati Vene vaatenurgast. Ja kahjuks see protsess on põlvest põlve jätkunud. Ma tahaks, et ma ei tee ülekohut meie ajalooõpetajatele, aga need, kelle juured on veel hariduslikult teises ajas, võib-olla ei tunneta Tartu rahulepingu tegelikku ja kogu tähtsust eelkõige meie rahva jaoks.

Vaadates nüüd tekkinud olukorda, kus kõige ilmekam oli televisioonis „Foorumi” saade, kus hääletajatest 87 protsenti oli selle leppe vastu, ja me ei ole siiamaani saanud rahuldavat selgitust, miks on vaja sellega kiirustada ja miks on vaja see nüüd kiiresti kohe alla kirjutada. Seetõttu tekib rahval õigustatud soov saada selgitust: mis toimub?

Rahvas, kes on ühinenud, pannud toime Tartu rahulepingu sõlmimise ja saavutamise ime, nende järglased nõuavad kaasarääkimisõigust. Ja seda nõuab ka meie põhiseadus.

Niisiis on meie konverents kaheblokiline. Üks on tellitud ettekanded tunnustatud selle ala asjatundjatelt ja teiseks on korraldavate organisatsioonide sõnavõtud.

Korraldustoimkonna poolt on veel palve mitte jätta tähelepanemata seda korjanduskarpi üleval seina ääres, ja teiseks on sealsamas lauapeal välja pandud kirjandus, mis on – korraldajate arvates – asjakohane ja võib pakkuda huvi.

Rein Koch

Piirileppe-teemalise konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” juhataja avasõnavõtt 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus.

Autor on konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige ning sama ürituse juhataja, ühtlasi Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu juhatuse liige.

569 total views, no views today

Rahvuslaste Tallinna Klubi esindaja sõnavõtt piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Rahvuslaste Tallinna Klubi esindaja sõnavõtt piirileppe-konverentsil

Tere, head aatekaaslased!

Mina olen Tõnu Kalvet – Rahvuslaste Tallinna Klubi liige ning tänase konverentsi korraldustoimkonna koordinaator.

Me tulime siia selleks, et väljendada oma meelsust ülekohtu vastu ja oma soovi saada õhk puhtaks. Sest kui me vaatame seda õhustikku, mis Eestis on tekkinud viimasel ajal seoses uue Eesti-Vene piirleppega, siis see, vähemalt võimurite poolelt, on ju valedest tiine. Meile valetatakse päeval ja öösel, valetatakse ajalehes, televisioonis, raadios. Ja tänase konverentsi korraldasimegi selleks, et asjatundjad räägiks asjadest nii, nagu need on ja räägiks ka inimestele, kes on „samal lainepikkusel” ja võivad seda sõnumit edasi kanda teistele. Ikka selleks, et näidata, et ükskõik kui palju kõrgemalt poolt ka ei valetataks, leidub inimesi, kes sellega ei lepi ja kes seda ka avalikult välja ütlevad.

Tänane konverents on ka ühtsuse sümbol. Sellepärast, et selle korraldasid organisatsioonid, kes varemalt ei olnud omavahel eriti heas läbisaamises, aga ühise vaenlase ees, kui nii võib öelda, ühise ohu vastu koondusid. Ja vastav kokkulepe sõlmiti siis tänavu 20. aprillil Paides. Seal toimus rahvuslaste ümarlaud, kus kogunes kuus rahvuslaste organisatsiooni ja otsustas – lisaks kõlavatele sõnadele – ka teha midagi käegakatsutavat. Ja see käegakatsutav oleks siis tänane konverents.

Kui te täna siit koju lähete, siis saatku sellel konverentsil kuuldu teid edaspidigi, ja siis te võite julgelt rääkida oma tuttavatele, kes on „samal lainepikkusel”, mida te siin kuulsite. Ja kui õnnestub, siis me katsume välja anda ka konverentsi kogumiku ja teavitame teid kindlasti kas siis isiklikult või ajakirjanduse vahendusel.

Tänase konverentsi üks olulisem mõte on see: kui miski asi on kahjulik, kui ta on ülekohtune, siis me ei pea seda heaks kiitma, me ei pea sellele kaasa määgima. Ka siis mitte, kui seda ootaks meilt nii-öelda kutsutud ja seatud.

Me näeme praegu prügikastidel kirju tekstiga, kus ollakse uhked Eesti üle. Aga Rahvuslaste Tallinna Klubi ja ma usun, et ka ükski siinviibija vaevalt on uhke sellise Eesti üle, kes vabatahtlikult loobub Saaremaa-suurusest maa-alast ja väidab, et see olevat veel suur töövõit. Nõukogude ajal raporteeriti töövõitudest, kuigi me teame tegelikult, millised need töövõidud olid. Ja meil ei ole mingit põhjust lubada endale samamoodi hambasse puhuda tänapäeval ja veel olla selle üle uhked.

Selline on siis Rahvuslaste Tallinna Klubi esindajana minu sõnum teile. Aitäh!

Tõnu Kalvet

Rahvuslaste Tallinna Klubi esindaja sõnavõtt 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus toimunud konverentsilt „Tartu rahu puutumatuse kaitseks”.

Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige, Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” peatoimetaja ning konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna koordinaator.

503 total views, no views today

Jüri Toomepuu ettekanne piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Meid valitsevad diplomaadid, kes soovivad verega kättevõidetud Eestit maha parseldada

Nagu doktor Ando Leps hästi varem selgitas, oleme me tänasel konverentsil kindlasti õigustatud kritiseerima Eesti partokraatlikku valitsust, aga ma tahan vähemalt alustada positiivselt. Valimiseelne ajupesu pole mind küll nii palju mõjutanud, et ma saaksin uhke olla tema kõrgeaususe, meie peaministri üle, aga ma saan temaga nõustuda vähemalt ühes asjas. Andrus Ansip ütles hiljuti, et Rein Raual pole õigus, kui ta väidab, et meie ühiskonda valitsevad moraalsed värdjad. Mul on hea meel, et saan seekord Ansipit toetada. Meie valitsejad ei ole moraalsed värdjad, nad on ebamoraalsed värdjad.

Kunagi võrsus eesti rahva hulgast hoopis teist laadi diplomaate kui need, kes on praegu ametis Eesti venelastele parseldamisega. Eesti Vabariigi sünni juures oli Eesti diplomaatia suurmees Jaan Poska, kes julges ja oskas meile sobitada Tartu rahulepingu, Eesti Vabariigi sünnitunnistuse, Eesti Vabariigi õigusliku aluse.

Nüüd on meil kahjuks diplomaatia suursardell, kes näeb kurja vaeva, et meie vabadussõdalaste verega kätte võidetud Eesti Vabariiki maha parseldada. Jaan Poskal oli võimalik saavutada Tartu rahuleping seetõttu, et Eesti Vabariigi hälli tõttasid kaitsma me muistsetele kangelastele väärilised järeltulijad.

Vaenlase ülekaal oli tohutu, aga meie vabadussõdalased võitlesid, ja nad võitsid. Noore vabariigi kaitsjad olid veendunud, et oli kätte jõudnud aeg täis usku ja lootust, aeg, mil nad pidid oma lootuste täitmisteks vapralt võitlema. Võitjaks tegi neid paraku ka arusaam, et paljudel nendest oli aeg antud oma kodumaa ja rahva tuleviku eest surra, aga et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega.

Minu isa oli 16-aastane, kui ta läks ema õnnistuse saatel Vabadussõtta, Eesti Vabariiki looma. Tema ja ta relvavennad andsid edasi oma lastele ja tulevastele põlvedele tahte Eesti vabaduse eest vapralt võidelda, ja kui paarkümmend aastat hiljem oli jälle vaja minna lahingusse, et kaitsta meie kodumaad Stalini kurjuse impeeriumi röövlivägede ja orjastava kommunismi vastu, vaatasid 70 000 Eesti parimat poega, 70 000 Eesti vabadusvõitlejat jälle ennastsalgavalt silma surmale. Nad andsid parima, mida keegi on ühegi eesmärgi saavutamiseks kunagi andnud.

Minu isa kasvatas mind küll Vabadussõja vaimus, aga olin tollal alles väike poiss – isa jälgedes ei saanud ma käia. Kui olin aga võrsunud noormeheks, oli mul võimalus kommunismi vastu võidelda Korea sõjatandril ja hiljem ka Vietnamis. Seetõttu loodangi, et saan, kui see vajalikuks muutub, ka oma sünnimaal oma sünnimaa kaitseks panuse anda.

Mulle on mitmed Kaitseliidu malevapealikud kinnitanud, et kui ebamoraalsed värdjad Toompeal on oma rahaahnuses nii kaugele jõudnud, et kogu Eestit hakatakse meie põlisele vaenlasele maha parseldama, siis nemad täidavad oma kohust. Järgides põhiseaduse 54. paragrahvi, osutavad nad omaalgatuslikku vastupanu.

Kuigi ma ei ole enam selle jaoks kõige paremates aastates, loodan siiski, et sellel juhul on neil ka minu jaoks kas või mõni Iisraeli relvatehinguga hangitud roostetanud relv; loodan, et sellel juhul nad on nõus ka mind oma ridadesse võtma.

Eestlased ei ühinenud võimsaks laulvaks revolutsiooniks selleks, et võimule saaks jääda kommunistid, ükskõik kui osavateks tuulelippudeks nood olid partei karjääriredelitel koolitatud. Kindlasti mitte selleks, et ennast kummalise valimiseadusega võimule upitanud võimueliit saaks rahva kulul ennast rikastada. Maksumaksjatel pole vaja ülal pidada jokkijaid, elamislubade müüjaid, autorollijaid, valimiste võltsijaid, ärmatajaid. Meil pole vaja palgata Ärma Toomasele 62 hooldajat ja ta naise turismitalule kahte riigiametis olevat sulast.

Mina ja – ma usun – paljud teised arvavad, et eesti maksumaksjate raha oleks parem kasutada nälgivate laste ja pensionäride elujärje parandamiseks, selle asemel, et pidada üleval JOKK-skeemidega finantseeritud Ärma turismitalu, selle asemel, et kulutada meie raha turismitalu haiglaselt tähelepanujänulisele omanikule ülikallite kleitide, ehete ja veidrate viltkübarate ostmiseks.

See, et 87 protsenti helistajatest „Foorumi” saatesse, kus Mart Helme väga hästi kaitses Tartu rahulepingut, olid Helmega nõus, annab mulle lootust, et meil on veel jõudu teha Eestile uus algus. Meil on veel rammu võtta Eesti tagasi puna-sini-must-valgetelt tuulelippudelt, sulidelt ja jokkijatelt.

Kui me täna siit lahkume, teeme seda kindlas tahtes astuda võitlusesse meie kodumaa tuleviku eest. Meenutades ja austades meile Vabadussõjas Tartu rahu kätte võidelnud isasid ja vanaisasid, lahkume siit otsustuskindlalt, et jätkata võitlust, kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi, mille valitsus tunnustab Tartu rahulepinguga kindlaksmääratud riigipiire; jätkame võitlust, kuni oleme taastanud Eesti Vabariigi, kust eestlastel pole vaja inimväärseks elamiseks välismaale põgeneda.

Jätkame võitlust, kuni oleme, meie võimukartelli kiuste, taastanud Eesti, mis päriselt tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.

Elagu Tartu rahuleping läbi aegade!

Elagu Eesti Vabariik, mille piirid on määratud Tartu rahulepinguga!

Jüri Toomepuu

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks“ 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud ettekanne.

Autor on Eesti Kongressi saadik (1990-92. a.), Riigikogu VII koosseisu liige (1992-95. a.), USA erukolonel ja Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaminister (1990-92. a.).

540 total views, no views today

Vene riigiduuma saadik: piirilepingu sõlmimine ei paranda suhteid Eestiga

Vene riigiduuma saadik: piirilepingu sõlmimine ei paranda suhteid Eestiga

Toimetas Sander Silm
11. juuni 2013,

Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnul jäävad ka piirilepingu sõlmimise järel suhted pingeliseks.

“Jah, piirilepingutele allakirjutamine on positiivne fakt, aga kahjuks jätkuvad meie arvates negatiivsed asjad Eestis ning need piiravad meie suhete arengu võimalusi,” ütles Puškov eilsel pressikonverentsil Eesti Päevalehe küsimustele vastates. “Eestis jätkuvad arengud, mis ei rahulda meid.”

Negatiivsete teemadena Eesti-Vene suhetes mainis Puškov mittekodanike probleeme ning vene õppekeelega koolides osa õppeainete õpetamise sunduslikus korras üleminekut eesti keelele.

Eriti kritiseeris Puškov vene koolide osalist eesti keelele üleminekut

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

462 total views, no views today

Jüri Vaidla ettekanne piirileppe-teemalisel konverentsil 1. juunil 2013

Eesti kodanike olukorrast okupeeritud Petserimaal

Tere päevast, austatud kaasmaalased! Mina olen sündinud Petserimaal Järvesuu vallas Lõpolje külas ja olen unistanud kogu aeg, et Petserimaa tuleks ka kunagi Eesti haldusalasse, sest nii oleks ta olnud loomulik ja õiglane. Ja sellepärast juba 1988. aastal pöördusin kirjaliku avaldusega ja pika seletuskirjaga Arnold Rüütli poole, milles palusin astuda samme Petseri maakonna tagasivõtmiseks Eesti riigi haldusalasse. Arnold Rüütel oli siis Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.

Kõik järgnevad sündmused, nagu Eesti Vabariigi Isikutunnistuse väljastamine, Rahvarinne, Eesti Kongress, Balti Kett kinnitasid lootust, et varsti tuleb aeg, kui ka Petseri maakond on uuesti Eesti riigi haldusalas tagasi.

Arnold Rüütli ja Boriss Jeltsini kokkulepped, kus piir oleks jooksnud enam-vähem Tartu rahulepingu piiri mööda, meile, petserimaalastele, sobis ja ootasime kõik selle lõpuleviimist, aga Mart Laar peaministrina seda ei jätkanud. Arnold Rüütel on mitu korda küsinud ja ma olen temaga rääkinud ja ta ei tea ka, millepärast Mart Laar keeldus. Kes Mart Laari takistas, kui tipptasemel oli juba kokku lepitud ja Eestile kõigiti loogiline ja sobiv piirivariant äraräägitud?

Meile, petserimaalastele, oli see väga tähtis, kuna seal olid meie sünnikodud, emad-isad ja teised elavad sugulased, keda oli vaja aidata. Samuti kodukirikud ja sugulaste kalmud, mida kristlastena on vaja regulaarselt külastada.

Petserimaal elab üle kümne tuhande Eesti Vabariigi kodaniku, kellel on sugulased nii siin- kui sealpool kontrolljoont, ja loomulikult on normaalne, kui sugulased omavahel suhtlevad.

Kontrolljoone ehk majanduspiiri tekkega liikumine Petserimaale läks järjest raskemaks. Algul saime liikuda suurematel kirikupühadel nimekirjade alusel. Viisarežiimi kehtestamisel käime nüüd viisadega, mis aga on Petserimaaga seotud inimestele väga kulukas ja sobimatu. Viisa peaks olema kõigile vähemalt aastane ja mitmekordne.

Kõigi nende kahe aastakümne jooksul, kui tuli tegelda Petserimaale liikumisprobleemide lahendamisega, on algusest peale jäänud tunne ja olnud ka fakte, kus meie Eesti välisministeerium teeb meile, petserimaalastele takistusi liikumistingimuste parandamiseks.

Ma olen olnud Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti Petserimaa osakonna juhataja (2000. aastal see likvideeriti), nii et kõigi nende probleemidega olen väga lähedalt tuttav ja näinud ja rääkinud, kolmel korral käinud Vene saatkonnas rääkimas, ja näinud, kui vastuoluliselt Eesti välisministeerium räägib ja sisuliselt võib öelda tagantjärele: 100 protsenti valetab.

(Piirialade koostöönõukogus tõkestas kohalike omavalitsuste koostöölepingute allakirjutamise, pariteetsetel alusel viisade väljastamise lõpetas, kuigi Vene pool oleks jätkanud.)

Üheksakümnendate aastate alguses käis Kagu-Eestis olukorraga tutvumas väga palju inimesi nii Eestist kui välisriikide esindajaid, näiteks 1995. a. 30 delegatsiooni. Mäletan selgelt, kui sõitsime Orava külast läbi Obinitsa poole välisministeeriumi ametnikega Jüri Luik, Märt Piiskop ja Heiki Samel, kui jutuajamise käigus üllatusena ja nagu noatorkena tuli Jüri Luige suust: te unustage ära see Petserimaa. Järelikult Jüri Luik teadis juba siis, kuidas olid tehtud salakokkulepped Kremliga, aga Eesti rahvale räägiti midagi muud.

Uue piirilepingu osas rääkisin ka OSCE esindajaga Eestis ja palusin selgitust, miks Euroopa riigid nõuavad Eesti riigilt uut piirilepingut, nagu väitsid Eesti poliitikud. Siis Eesti ei olnud veel NATO-s, ei olnud veel Euroopa Liidus ja meile igal pool räägiti, et kui me seda uut piirilepingut ei sõlmi, siis me ei pääse NATO-sse, ei pääse Euroopa Liitu, jääme Kremli käpa alla ja tõepoolest pole midagi teha. Selle taha jutt jäigi, sest tavainimesel ei ole nii palju informatsiooni, et vastu vaielda näiteks presidendile.

OSCE esindaja (tookord oli sakslane, rääkisin temaga vene keeles) vastus oli lihtne: mitte keegi ei saa teid kui demokraatlikku riiki mõjutada ja lepingu tegemine on ainult teie poliitikute asi. Euroopa riike ei huvita, kus jookseb teie riigipiir, vaid ainult see, et oleks rahu sellel territooriumil, mida te haldate.

Kui olime Balti Ketis, Eesti Kongressil, Rahvarindes, unistasime ja rääkisime oma iseseisva Eesti riigi taastamisest õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu alusel. Soovisime luua õigusriiki, taastada Eestimaal õiglus ja mõista hukka Eesti rahvale ja riigile vägivalla ja kannatuste toojad. Nüüd küsime: kuhu see vaimsus kadus? Kas sellist Eestit me tahtsimegi?

Tuleb tõdeda, et kõik ei mõelnud nii, nagu enamus Eesti rahvast. Olid ka need, keda huvitas ainult riigivõimu juurde pääsemine, et läbi viia omad plaanid. Nüüd tõdeme, et on toimunud suur rahva petmine juba 90-ndate aastate algusest ja kõige kõrgemal riigivõimu tasemel, alates president Lennart Merist. Juba siis otsustati ENSV nimetada ümber Eesti Vabariigiks ja sellepärast on ka euromündil ENSV kaardi kontuurid.

Meie, Petserimaal sündinud Eesti Vabariigi kodanikud, oleme eriti raskes ja arusaamatus olukorras. Tunneme, et Eesti riigivõim võtab meid nagu kaupa, nagu orje. Eesti riigi kodanikuna küsin: mille poolest on seto kehvem kui Ameerikast tagasi tulnud juut? Mille poolest on Petseri venelane kehvem kui Narva venelane? Kas üldse tohime riigi tasandilt inimesi vaadata ainult rahvuse järg ja mitte riigi kodakondsuse järgi? Meilt kui Eesti riigi kodanikelt ei küsita, mida meie tahame, millised on meie mured, mis saab meie esivanemate pärandatud maast ja metsadest, sünnikodust, kui Eesti-Vene riigipiir muutub. Toimuks nagu inimkaubandus riigivõimude tasandil, müüakse riigi territooriumi koos kodanikega. Eesti NSV ümbernimetamine Eesti Vabariigiks ja Stalini-aegse kuriteo, Eesti riigipiiri muutmise seadustamisega eestlased ise eitavad oma riigi okupeerimist ja tühistavad ise Tartu rahulepingu. Sõbralikud naaberriigid on arusaamatuses: miks annab Eesti riigivõim vabatahtlikult ära oma 5,2% territooriumist koos kodanikega, olles ise NATO ja Euroopa Liidu liige?

[19]39.-40. aastal algul toodi sisse võõrväed ja siis pandi omad inimesed, Eesti kommunistid, riigivõimu juurde Eestis.

90-ndatel aastatel viidi küll väed välja, aga omad inimesed jäeti Eesti riigi juhtpositsioonide juurde. Presidendid ja peaministrid kõik on olnud tugevalt seotud nõukogudeaegse võimustruktuuriga.

Nagu neljakümnendatel aastatel Eesti kommunistid tegutsesid kogu Eesti rahva nimel, aga tegelikult rahva soovide vastaselt.

Tänapäeval jälle sama stsenaariumi järgi, endised kommunistid peaministritena uue piirilepingu sõlmimist teevad vägivaldselt rahva soovide vastaselt, aga rahva nimel.

Viimases „Foorumi“ saates oli üle 80% inimestest piirilepingu vastu, 1995. (peab olema: 2005.) aastal viisime viieteist tuhande allkirjaga protestikirja piirilepingu vastu ja muud pöördumised valitsuse poole, aga kõik on olnud asjata. Euroopa Parlament on nimetanud Stalini-aegseid kuritegusid aegumatuteks inimsusevastasteks kuritegudeks. Ka Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine kuulub nende kuritegude hulka. Eesti peaministrid, endised kommunistid, suruvad Stalini-aegse kuriteo peale nii Eesti rahvale kui Euroopa Liidule uue riigipiirina.

Õigusrikkumisest ei teki uut õigust. Ei saa olematuks teha või heateoks ümber nimetada inimeste küüditamist Siberisse, vangistamisi, tapmisi. Kuritegu jääb alati kuriteoks, nii ka Eesti Vabariigi piiri muutmine. Seadustades nüüd kuriteo käigus tõmmatud piiri ehk ühe kuriteo, siis peame vastama, mis me teeme teiste kuritegudega. Kas vaikime maha? Mis me sellega saavutame või mida me tahame saavutada? Mida tunnevad need hinged, kes surid kommunistide repressioonide käigus?

Vanasõna ütleb: mida külvame, seda lõikame. Halbadele õpilastele õppetund kordub.

Mina ei taha , et Eestimaal kunagi korduks jälle vale ja vägivald, mida tehti eesti kommunistide kaasabil minevikus. Püüame kõik teha, et meie lapsed, lapselapsed ja tulevased põlved Eestimaal saaks elada aususe, õigluse ja ligimesearmastuse ühiskonnas. Selleks me peame praegu panema aususe, õigluse Eestimaal kasvama, valede vastu alustama tõsist sõda. Möödunud aegade kuritegude toimepanijad peavad tunnistama kõigepealt oma kuritegusid, olgu see inimene või teine riik. Alles siis saame andeks anda ja teha uusi kokkuleppeid. Kui möödunud kuritegusid ei taheta tunnistada, siis mitte mingid uued lepingud ei pidurda uute kuritegude teostamist, pigem õhutab sellele.

Mina tunnistan, et ´68. aastal olin okupant Tšehhoslovakkias. Kuna Eesti vene rahvusest inimesed ütlevad, et eestlased on fašistid, siis eestlased jälle nimetavad venelasi: te olete okupandid! Mina kui üks okupantidest olen püüdnud asja selgeks rääkida. Rahvus ei saa teist rahvust anastada. Samuti ei saa ka riik, vaid seda teeb ikkagi riigivõim, kes on antud hetkel võimul, see valitsus. Nii et see valitsus – kommunistid (nii Venemaa kommunistid kui Eesti kommunistid) – on Eesti riigi okupeerinud. Ja kuna ma olen ise ka Tšehhoslovakkia rahva suhtes okupant, mina tunnistan, et 1968. aastal olin okupant Tšehhoslovakkia rahva jaoks. Mina ei läinud sinna vabatahtlikult. Oli kaks valikut: kas vangla või täidad käsku. Nüüd ma palun avalikult andestust Tšehhi ja Slovakkia rahvailt, et olen tunginud, relv käes, nende riiki. Enda vabanduseks saan öelda, et ma ei tegutsenud vabatahtlikult ja – tänu Jumalale – ma ei ole kedagi ka tapnud.

Hiljuti avalikustas Eesti Panga president eelkäijate valed teod ja palus vabandust rahvalt.

Eestimaa Kommunistlik Partei osales inimsusevastastes kuritegudes, Eesti riigi ja rahva reetmises, süütute inimeste, kaasaarvatud väetite laste ja vanurite Siberisse küüditamises, aga vabandatud, andeks palutud ei ole. Järelikult nad loevad oma tegusid õigeks tänase päevani.

Head inimesed! Õiglus on Eestimaal vaja aidata kasvama ja vale panna vajuma. Peame täna kõik üheskoos kuulutama Eestimaa Kommunistliku Partei kuritegelikuks organisatsiooniks, maffiaks, tema teod Eestimaa pinnal õigustühiseks ja nõudma Vaino Väljaselt kui selle partei viimaselt juhilt hukkamõistvat hinnangut oma parteikaaslaste tegudele.

Eesti Vabariik on eesti rahvale antud Jumalast. Ka riigipiir on Eesti riigi sünniga paika pandud. Mis Jumalast antud, ärgu inimene puutugu.

Jüri Vaidla

Piirileppe-teemalisel konverentsil „Tartu rahu puutumatuse kaitseks“ 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus peetud ettekanne.

Autor on petserimaalaste üks vaimseid juhte, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu liige ja endine Seto Kongressi vanematekogu liige.

655 total views, no views today

Heiki Kortspärna 7.06.2013 avaldus EV õiguskantslerile

Eesti vabariigi õiguskantslerile

Heiki Kortspärna

 

AVALDUS

kavandatava Eesti – Venemaa piirilepingu ja õiguskantsleri

asjakohase seisukoha põhiseadusele mittevastavuse kohta

Eelmärkus

Ehkki senised riigikogud alates 1992.a-st on valitud põhiseadusevastase valimisseaduse järgi ning on seega olnud ebaseaduslikud, nagu on olnud ebaseaduslikud ka nende ebaseaduslike riigikogu koosseisude poolt valitud, määratud ja nimetatud ametnikud ja ametkonnad, kaasa arvatud õiguskantsler, olen sunnitud seda põhiseaduse vastasust kaitsvat toorest jõudu tunnistama de facto.

Kasutatud mõisted ja erinevused:

de ivre – mitte de jure või de iure, sest roomaladinas puudusid tähed J ja U

riikidevaheline – selle asemel kasutatav vaste rahvusvaheline on vigase tõlke tõttu sisuliselt eksitav, sest silmas peetakse riike või riiklikke üksusi, mitte rahvusi.

Päringu esitamisel olen kasutanud järgmisi allikaid:

1) Õiguskantsleri seisukoht piirilepingu sõlmimise kooskõlast põhiseadusega.

Esitatud 21.05.2013.

http://oiguskantsler.ee/et/oiguskantsler-piirilepingu-solmimine-on-kooskolas-pohiseadusega

2) Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigipiiri leping.

Vastu võetud 18.05.2005.

Õiguskantsleri viidatud eelnõu puudub, ent välisministri avalikult esitatud teabe järgi piirijoone kulgemine 2005.a lepingus määratust ei erine.

https://www.riigiteataja.ee/akt/916751

3) Tartu rahuleping (Eesti Demokraatliku Vabariigi ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahel).

Artikkel III.

Sõlmitud 02.02.1920.

4) Eesti vabariigi 1992.a põhiseadus.

§122

Hääletatud 28.06.1992.

Algul esitan endapoolse arutluse vastuolust, seejärel küsimuse.

Arutlus 1

Kavandatav piirileping on avalikkusele esitatud piirileppe nime all. Põhiseaduse §122 tunnistab ainult piirilepingut.

Mõisted lepe ja leping on vaatamata osalisele kattumusele oma tähenduselt erinevad nii eesti keeles kui ka paljudes tuntumates keeltes.

Näiteks valikulised vasted keeliti:

eesti lepe leping rahuleping

prantsuse accord traité traité de paix

inglise agreement treaty peace treaty

saksa Übereinstimmung Vertrag Friedensvertrag

vene соглашение договор мирный договор

portugali acordo tratado tratado de paz

jaapani 合意 goei 条約 jōyaku 講和条約 kowa jōyaku

1920.a rahulepingu sõlmimisel kasutas Venemaa pool mõistet мирный договор. 2005.a piirilepingu kohta on Venemaa pool kasutanud väljendit Договор о границе между Россией и Эстонией.

Eeltoodu põhjal järeldan, et mõistega lepe tähistatakse vähemtähtsat kokkulepet ehk põhimõttelisele kokkuleppele jõudmist, mõistega leping aga lõplikku riikidevahelist kohustavat kokkulepet ajalooliselt kestva üriku kujul.

Küsimus 1

Mille alusel olete samastanud selgelt erinevate tähendustega mõisted lepe ja leping ega ole leidnud vastuolu piirilepingu asemel kasutatava piirileppe ja põhiseaduses kasutatud piirilepingu vahel, ehkki oma seisukohas kasutate ka ise mõistet piirileping?

Arutlus 2

Oma seisukohas tõdete, et riigipiiri kulgemist on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste, sh Tartu rahulepingut muutvate piirilepingutega.

Tõdemuse esiosaga nõustun, sest kui üks põhiseaduses eraldi sätestatud piirimääratlus ei hõlma kogu riigipiiri, siis välistamise seaduse tõttu on loogiline, et ülejäänu jaoks on vaja teisi piirilepinguid.

Ei nõustu aga tõdemuse lõpposaga, et mingi piirileping saab muuta Tartu rahulepingut. Igasugune rahuleping, kaasa arvatud Tartu rahuleping on ajalooline ürik ning tervikuna ajas muutmatu. Ajalooliste tõikade omakasu huvides tagantjärele ümberkirjutamist nimetatakse ajaloo võltsimiseks, samas enesestmõistetavalt ajalugu ennast muutmata. Rahuleping käsitleb lepingupoolte vahel sõjategevuse lõpetamist ning on lepingu täitmisel oma olemuselt pöördumatu ehk lex retro non agit. Tartu rahuleping ei kuulu enam muutmisele sub modo.

Et Tartu rahuleping koosneb mitmest eraldi käsiteldavast osast, siis käesoleval juhul tuleb temas rahu kehtestamisest eristada piirimääratluse osa. Piirimääratluse lahutatus ei anna aga õigust teda suvaliselt moonutada, sest selle välistab põhiseaduse §122 sõnastus, mis viitab tollasele piirimääratlusele kui tervikule. Põhiseaduse sõnastuses puudub näiteks sõna osaliselt, mis lubaks rahulepingus määratletud piirijoonest alles jätta vaid meetri.

Põhiseaduse §122 sätestab: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Tartu rahulepingus pole aga maismaapiir määratud ei osaliselt, tingimuslikult, mitmetähenduslikult ega ajas muutuvalt. Järelikult saab Tartu rahulepingus määratletud piirijoont muuta ainult põhiseaduse §122 muutmise järel ehk – kavandatav piirileping on vastuolus põhiseadusega.

Ma ei tea, kuivõrd tugev olete mereoloogias, või kas Te seda üldse olete õppinud, ent Teie võimalikku võhiklust võimendamata lühidalt: mingi terviku osa ei saa olla samane tervikuga (keskharitule arusaadavalt: kui A+B=C, kus A≠0 ja B≠0, siis A≠C ja B≠C). Avaldan lootust, et suudate hea tahtmise korral oma tutvusi ära kasutades (siin pole see etteheide) leida mõne pädeva loogiku, kes teeb Teile ilma sõnadega mängimata selgeks osa ja terviku suhted.

Selgusetaotlemise huvides toon veel ühe näite:

Põhiseaduse §7 sätestab: Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Riigilipu ja riigivapi kuju sätestab seadus.

Jättes kõrvale ebaõnnestunud mõiste riigivärvid (peaks olema: tunnusvärvid) ning eeldan, et Te ei vaidle vastu, kui oletan, et riigilipu seadus on põhiseaduse §7 suhtes alam ürik. Edasi oletan, et kui riigilipu seaduses sätestataks lipu värvideks sinise, musta ja kollase, siis Te paneks seadusandlikule asutisele ette viia ürik põhiseadusega kooskõlla.

See on küll suur juhus, ent samamoodi kolmes osas saab vaadelda ka Eesti idapiiri: sinine tähistab tinglikult riigipiiri Eesti ja Narvataguse vahel (Narva lahest Peipsi järveni), must riigipiiri Eesti ja Venemaa vahel (Peipsi ja Lämmijärvel) ja valge riigipiiri Eesti ja Petserimaa vahel (Pihkva järvel ja maismaal kuni Lätini). Kui nüüd sellest tervikmääratlusest osa (ehk värvi) muuta, siis selle põhiseadusega vastuollu mineva osa kaudu on põhiseadusega (§122-s esitatud viitega) vastuolus ka tervik ehk Tartu rahulepinguga sätestatud piirimääratlus tervikuna.

Küsimus 2

Millele Te toetute, kui oma seisukohas, et Tartu rahulepingut võib muuta piirilepinguga enam kui 93 aastat pärast Tartu rahulepingu sõlmimist, Te kehtestate Aristotelese, Platoni ja paljude teiste üleilmselt tunnustatud loogikute (Cantor, Husserl, Leśniewski) osa ja terviku teaduskäsitluse asemel oma ”suvaõiguse” ning salgate nii maha kavandatava piirilepingu loogilise vastuolu põhiseaduse §122-ga?

Arutlus 3

Et põhiseaduses viidatud piir kulgeb vastavalt Tartu rahulepingus määratule ehk Eesti vabariigi kirdepunktist Ropša küla lähedalt mererannalt piki maismaad Peipsi järveni, edasi piki Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve Poddubje külani ning piki maismaad kuni kagupunktini Läti piiril, siis tähendab see, et meie tänase Euroopa liitu kuuluva endise ENSV osa sisse on arvestatud ka 1920.a Eesti vabariiki kuuluvad osad Narvataguse ja Petserimaa.

Ent 2003.a rahvahääletusel liitumisest Europa liiduga osales ainult 1920.a Eesti vabariigi ENSV osa ehk (ümardatult) 95% maismaa pindalast. 5% ehk Narvataguse ja Petserimaa sellel rahvahääletusel ei osalenud, nende osalemise kohta ei tehtud ka ühtki ametlikku pöördumist neid okupeeriva Venemaa võimkonna poole. Rahvahääletuse tulemus poolt ja vastu suhtega 66:34 lubas 1920.a Eesti vabariigi ENSV osal Euroopa liiduga liituda, jättes Narvataguse ja Petserimaa okupeerituks. Sellest saan järeldada, et 1920.a Eesti vabariigi ENSV osa hääletas kaasnevalt ka 1920.a Eesti vabariigist kui tervikust ehk siinjuhul Narvatagusest ja Petserimaast eraldumise poolt. Muide, 2003.a rahvahääletusega öeldi lahti ka Tartu rahulepingu piirimääratlusest ning vastuolu põhiseaduse §122-ga on kestnud seega juba üle 9 aasta.

Kui 1920.a kirjutati alla Tartu rahuleping, siis Venemaa tunnustas nii Eesti vabariiki kui ka tema osiste õigust olla iseseisev de ivre. Järelikult on 1920.a Eesti vabariigi de ivre osadena iseseisvad de ivre Narvataguse ja Petserimaa ka täna. Millest omakorda järeldub, et piiriläbirääkimisel on lisaks Venemaale tegemist veel ühe lepingupoolega – 1920.a Eesti vabariigi 5%-lise osaga ehk juba üle 93 aasta iseseisvad de ivre olnud Narvataguse ja Petserimaaga. Nende okupeeritus alates 1940.a-st ei muuda vastavalt riikidevahelisele õigusele nende iseseisvust de ivre.

Samuti nagu meil pole olnud õigust sekkuda Soome – Venemaa ja Läti – Venemaa piiriläbirääkimistesse Soome ja Läti asemel, puudub meil õigus piirilepingut Venemaaga sõlmida Narvataguse ja Petserimaa asemel. Ehk, me saame piirilepingu Venemaaga sõlmida ainult selles piirilõigus, mis jääb Eesti – Narvataguse ja Eesti – Petserimaa piirilõikude vahele, st ainult veepiiri Peipsi ja Lämmijärvel. Kas Narvataguse ja Petserimaa sõlmivad piiri Venemaaga ja Eestiga eraldi või koos, on nende kui iseseisva riigi või iseseisvate riikide õigusjärgsete kodanike otsustada. Tõsi, sedagi pärast eespool käsitletud põhiseaduse muutmist.

Veepiir ehk merepiir Venemaaga Soome lahel on võimalik Eesti – Soome – Venemaa piiri kokkupuutekohast kuni Eesti – Narvataguse – Venemaa piiri kokkupuutekohani (umbes 10 meremiili Narva jõe suudmest loodesse), sest see piiriosa jäi Tartu rahulepingu piirimääratlusest välja ega ole nii ka vastuolus põhiseaduse §122-ga.

Järgnevad küsimused pole eraldivõetuina küll vastuolu kohta põhiseadusega, ent nad on osaküsimused põhiseadusega vastuolu puudutavast tervikküsimusest.

Küsimus 3

Kui 1920.a Eesti vabariigi ENSV osa 1991.a sai lisaks oma iseseisvusõigusele de ivre võimaluse jätkata iseseisvust ka de facto, siis kas samasugune iseseisvusõigus de ivre on säilinud täna ning edasikestvalt ka 1920.a Eesti vabariigi seni okupeeritud osadel Narvatagusel ja Petserimaal?

Alaküsimus 3a (kui vastus küsimusele 3 on ei)

Kui 1920.a Eesti vabariigi ühel osal iseseisvusõigus de ivre on de facto seisundist sõltumata säilinud ja teisel mitte, siis millise õiguse ja millise sätte alusel?

Alaküsimus 3b (kui vastus küsimusele 3 on jah)

Kui 1920.a Eesti vabariigi 1940.a-st okupeeritud osadel Narvatagusel ja Petserimaal on iseseisvusõigus de ivre säilinud, siis millise õiguse ja millise sätte alusel on meil õigus seda iseseisvusõigust de ivre mitte tunnustada ning Narvatagust ja Petserimaad eirates sõlmida lepingu Venemaaga nende asemel?

Küsimus 4

Kui 1920.a Eesti vabariigi osade Narvataguse ja Petserimaa iseseisvus de ivre pole katkenud ega pole vaidlustatud nende riiklik järjepidevus, siis miks Te oma seisukohas kiidate heaks põhiseadust rikkuva piirilepingu sõlmimise Narvataguse ja Petserimaa asemel Venemaaga?

Küsimus 5

Kui Te ametisse astudes vandusite, et tõotate jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas Eesti vabariigi põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet Teid kohustab, siis, vaatamata tõigale, et vannet mitte täites olete vastutusest vaba, miks Te ei austa isegi oma ametit ning lubate petistel rikkuda põhiseadust nagu neile vajalik?

Järeldus

1) Kavandatav piirilepe Venemaaga kui põhiseadusevastane ja naaberriikide enesemääramisõigust eitav tuleb tühistada.

2) Muuta tuleb põhiseaduse §122.

Siia ei kuulu piirileping Venemaaga Soome lahel, mille võib sõlmida eraldi ning kohe, sest puudub vastuolu põhiseadusega. Samuti pole vastuväiteid piirijoone kulgemisele, sest valdavalt on piirijoone pöördepunktide kehtestamisel järgitud Mereõiguses ette nähtud keskjoont ja võrdkaugusi.

Tundelist

Teie ametikoht eeldab, et Te olete teadlik ka sellest, et ex inivria ivs non oritvr. Toetudes aga Teie senisele ükskõiksele suhtumisele põhiseaduse rikkumiste suhtes (nt võrdelisuse nõude mittevastavus valimisseadustes, §122 kehtetus alates 2003.a detsembrist) tõden, et vaatamata põhiseaduse §139-s vormiliselt sätestatule Te sisuliselt oma tegevuses siiski ei ole oma leivaisadest sõltumatu ning ”õigusliku” ringkaitse ühe osana täidate nende tellimusi seadusesätteid ”teleoloogiliselt tõlgendades” ja põhiseaduse ”vaimu” varjus musta valgeks rääkides, samas kui rahvas hääletas põhiseadust eesti keeles esinevate sõnade üldlevinud tähendustest lähtudes. Teie ükskõiksus ehk tegevusetus põhiseadust rikkuvate tegude suhtes on malvm in se.

Teabeks

Nii käesolevat päringut kui ka vastust kavatsen kasutada avalikult. Samuti tohib avalikult kasutada kõike siintoodut. Leian, et see on minu poolt parim, mida saan teha end põhiseadusevastase valimisseaduse abil võimule valida lasknud riigikogu ning selle õigusliku ringkaitse rahvavaenuliku tegevuse vastu.

Samas küsimuses kellegi teise poole varem pöördunud pole.

Vastust soovin veebikirjana.

Fiat ivstitia rvat caelvm!

07.06.2013.

Kambja

hk52@hot.ee

Heiki Kortspärn

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

_______________________

Lisa:

kaart1

Kaart piirilõikude kohta, mis on võimalik erinevate lepingupooltega sõlmida.

741 total views, no views today

Julius Kuperjanovi Seltsi esindaja sõnavõtt piirileppe konverentsil 1.06.2013

Mooses olevat viibinud kord võõra rahva keskel Horebi mägedes ja imetlenud, kuidas seal põlenud orjavitsapõõsas. Ja seal kuulnud ta häält: „Ära tule siia ligi, võta kingad jalast, sest see maa, mille peal sa seisad, on püha maa!“ Mooses võttiski hinge seda uut tuld, mida ta koges – isamaa-armastust – nii rohkesti, et võttis oma rahva Egiptuse orjakojast ja tõi ära.

Nagu igal rahval, on ka eestlastel oma püha altar ning oma leegitsev orjavitsapõõsas. Leitnant Kuperjanov kirjutas kord rindelt: „…kõik, mis saand olen kodumaale võlgu, kõik, mis teinud ja omandanud olen, on neil silmapilkudel saadud, kui tundsin, et mul kannad kodumaa mullast jõudu võtavad…“

Meie Eesti kodu püha altar – eestlaste higist ja verest läbiimbunud mullane maa, altar, kust meie kannad jõudu saavad ammutada, altar, kus võõrad peaksid kingad jalast heitma.

Tartu Rahu allkirjastaja Eduard Hubel on öelnud: „Õnnelik on see rahvas, kellel on võitluses langenuid austada, sest temal on kangelasi.“

Kulla valitsejad Eestis, mis tunne on lõhkuda Vabadussõja saavutusi, raske vere hinnaga kinnistatud rahvuslikku kultuuri ja loomingut? Mis tunne on sülitada sõjas langenud kultuurikandjate külma hauda? Mis tunne on kuseda põlevale orjavitsapõõsale? Kust võtate omale õiguse reeta seda õnneliku rahvast, kellel on oma kangelasi austada? Miks avate Eesti koduuksed võõraste heidetud murele?

(„Päevalehe“ peatoimetaja G. E. Luiga Ulitzi ainetel):

Mu kodus ei olegi kohta,

kus mure ei oleks käinud,

ei ole ühtainustki läve,

kust sisse ta poleks läinud.

 

Ei ühtki pinki, ei tooli,

kus poleks ta istunud ju,

ei vaagnat, kust poleks ta söönud,

ei liuda, mis leidmatu.

 

Ei vooditki jäta ta mulle,

mu magamist koormab ta veel

ja isegi unenäomantlis

ta istub mu sängi eel.

 

Ta varastand minult mu kodu,

end nuumab, ja söönuks ei saa,

mu juure nii kauaks jääb, kuni

mind ära joonud on ta.

 

Olev Teder

 

Julius Kuperjanovi Seltsi esindaja sõnavõtt 1. juunil 2013 Eesti Rahvusraamatukogus toimunud konverentsilt „Tartu rahu puutumatuse kaitseks”.

 

Autor on Julius Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige ning konverentsi „Tartu rahu puutumatuse kaitseks” korraldustoimkonna liige.

________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

513 total views, no views today

Rahvuslased juhtisid konverentsil tähelepanu piirileppe ebaseaduslikkusele

www.DELFI.ee

01. juuni 2013 15:05

Tartu rahu puutumatuse kaitseks

Foto: Martin Dremljuga

Laupäeval toimus Rahvusraamatukogus piirileppe-temaline konverents „Tartu rahu puutumatuse kaitseks”, millest osavõtjad leidsid, et piirilepe on ebaseaduslik.

Üritusega juhtisid korraldajad enda sõnul tähelepanu Tartu rahu tähtsusele, ta kehtivusele ning kavandatava Eesti-Vene uue piirileppe kahjulikkusele ja ebaseaduslikkusele.

Konverentsil esinesid Helmut Piirimäe, Henn Põlluaas, Jüri Vaidla, Jüri Toomepuu, Jüri Estam, Mart Niklus, Kalju Mätik, Vello Leito, Aivar Koitla jt.

Piirileppe-konverentsi korraldas ühiselt kuus organisatsiooni: Julius Kuperjanovi selts, Rahvuslaste Tallinna klubi, Eesti konservatiivne rahvaerakond, Eesti iseseisvuspartei, Eesti vabaduspartei – Põllumeeste kogu ning Kristiine üürnike ühendus.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-ja-video-rahvuslased-juhtisid-konverentsil-tahelepanu-piirileppe-ebaseaduslikkusele.d?id=66221296

Postitas: EIP teabetoimkond

476 total views, no views today

Piirileppe-konverents: “TARTU RAHU PUUTUMATUSE KAITSEKS” toimub 01.06.2013. Kõik osalema!

Niisiis, 1. juunil 2013 kell 11.00 toimub Tallinnas Rahvusraamatukogu suures saalis rahvusvaheline konverents Tartu rahu terviklikkuse kaitseks. Selle organiseerivad Paides 20. aprilli ümarlaual osalenud organisatsioonid:

Eesti Iseseisvuspartei

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu

Rahvuslaste Tallinna Klubi

Julius Kuperjanovi Selts

Kristiine Üürnike Ühendus.

Tule mõjutama ajaloo kulgu!!!

____________________

EIP teabetoimkond

473 total views, no views today

Eesti riigi formatsiooni tuleb muuta demokraatlikul teel

teisipäev, 19. märts 2013

Riigireetmine on ette valmistatud ja oodata on vaid vormistust ?

 

Eesti Ekspress teavitab lugejaskonda “Kremli sahinatest” – reedel sõnastati uus Eesti-Vene piirileping!

Kompetentne sahistaja teatab Ekspressile, et reedel kohtusid Moskvas EV suursaadik Jüri Luik ning Venemaa asevälisminister Vladimir Titov.

Kohtumisel osalesid ka EV välisministeeriumi töötaja Lauri Bambus ning Vene Föderatsiooni Välisministeeriumi 2. Euroopa osakonna juhataja Tatarintsev. Kohtumisel nentisid Eesti ja Vene pool, et rohkem täiendusi piirilepingu tekstile pooltel ei ole.

Piirilepingu allakirjutamist veel ei toimu, kuna välisminister Urmas Paet viibib puhkusel.

KUI eeltoodu tõele vastab, tuleb lugeda tõenäoliselt õigeks see, et kehtiv Eesti Vabariik on uus riik, millline sündis 20. augustil 1991 (äärmisel juhul tunnustatav ka ENSV järeletulijana).

Ilmselt saabub siis aeg lõpetada ühiskonna piinad ning poliitiline onaneerimine Eesti Wabariigist kui meie riigi õiguseellasest (Tartu rahust jms., jättes need tõesti ajaloolaste pärusmaadeks) ning mõelda tõsiselt selle peale – millist Eestit me tahame?

Ehk on tõesti tõsi nendel, kelle arust on aeg muuta demokraatlikul teel meie riigi formatsiooni ja selle läbi öelda lahti nii koormavast EL-st kui ka meie praeguse riigi häbiväärsest ning lühikesest ajaloost (1991 – 2013), luues rahva tahtel uue riigi – parema integreerumisega põhja- ja baltimaadega.

See, kuidas see formatsioonimuutmine peaks aset leidma ning milline uus riigi- ja valitsemisvorm kasutusele võtta – see kõik oleks juba sellisel juhul rahvadiskussiooni teema ning rahva otsustus. Sellekohaseid näiteid on maailmas küllaga.
Külma verd ja kainet mõistust õige tee valimisel ja uue Eesti ehitamisel!

_______________________________
Postitas EIP teabetoimkond

484 total views, no views today

Venemaa välisministeerium: Tehnilisi takistusi viisavabaduse kehtestamiseks pole

Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise viisavabaduse tehnilised küsimused on lahendatud. Sellest teatas Venemaa välisministeeriumi erivolitustega saadik Anvar Azimov, edastab RIA Novosti.

“Meie kava saavutada viisavabadus 2014. aastaks on täiesti reaalne. Kõik tehnilised parameetrid on selleks valmis,” ütles Azimov. Paraku on viisarežiimi täielikuks tühistamiseks vajalik Euroopa Liidu poliitiline otsus.

Vastav küsimus on lisatud eelseisva Venemaa-EL-i tippkohtumise päevakavva. Saadik märkis, et president Vladimir Putin hakkab rääkima “protsessi intensiivistamise” hädavajalikkusest, viimaks lähima kahe aasta jooksul Euroopa Liidu ning Venemaa vahele sisse uus režiim.

27.11.2012, 14:06 – “Российская газета”
http://www.rg.ru/2012/11/27/vizy-anons.html

Tõlkis EIP teabetoimkond

NZweek’i teatel eeldab Moskva, et viisarežiim tühistatakse enne 2014. a. taliolümpiamänge Sotšis. Azimov ütles, et 17 EL-i liikmesriiki on valmis viisavabaduse kehtestama, samas kui 10 blokeeriksid seda.

447 total views, no views today

Kahekäiguline matt. TÄIENDATUD 13.06.2010: Kui pikk on pikk tee?

Ajalehele Kommersant 11.06.2010 antud intervjuus rõhutas Vene välisminister Sergei Lavrov, et Venemaa ja Euroopa Liit on juba korda ajanud kõik tehnilised küsimused viisavabaduse vallas ja teema seisab üksnes poliitilise otsuse taga.

Samal päeval Tallinnas toimunud nelja välisministri kohtumisel ütles Saksamaa välisminister Guido Westerwelle, et viisarežiimi kaotamine on tähtis kuid pikaajaline eesmärk, ja et Venemaal on viisarežiimi kaotamisel veel pikk tee käia.

Kes valetas? Või parem on ehk küsida, et kui pikk on pikaajaline eesmärk? Kas selle pikkusest piisab väljavenitamaks järgmise Vene-EL tipkkohtumiseni poole aasta pärast?

Võib-olla piisab, aga võib-olla ei piisa kuid Medvedev-Putini deklaratsioon ülemöödunud aasta sügisel, et viisavabaduseni on kaks aastat, föderatsioonide liitumiseni aga jääb kolm aastat, näib olevat kõva sõna. Eestil on surmalõksust väljumiseks aega seega kandiliselt poolteist aastat. Aasta 2011 jääb selle sisse, väljaviijate esilemarsi kohustuslikkus samuti.

EIP teabetoimkond

13.06.2010

Kahekäiguline matt

10-05-2010

Eesti Iseseisvuspartei on juba 10 aastat lakkamatult toonitanud, et Venemaa ei tule tagasi tankidega üle Narva jõe, vaid Euroopa Liidu kaudu ja seda kahe lühikese sammuga: esiteks täielik viisavabadus kahe föderatsiooni vahel, seejärel kahe föderatsiooni liitumine üheks impeeriumiks.

Lugege läbi Delfis 09.05.2010 artikkel: „Maksim Reva: mind visati Vene saatkonnast välja

„Venemaa suursaatkond Tallinnas tühistas Öise Vahtkonna liidrile Maksim Revale varem saadetud kutse Suure Isamaasõja 65. aastapäeva puhul korraldatavale vastuvõtule.

Reva sai otsusest teada saatkonna valveametniku käest, kui ta kutsel mainitud 7. mail saatkonda läks, vahendab Regnum.

“Minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus. Saatkonnas teatakse väga hästi minu telefoni ja meiliaadressi, kuid keegi saatkonna töötajatest ei võtnud vaevaks minuga ühendust võtta,” selgitas Reva.

Öövahtkondlane usub, et teda karistatakse sel moel saatkonna suunas lendu lastud kriitikanoolte eest.

Reva kritiseeris eelmisel kuul Regnumis Vene suursaatkonda. Üheks tema väiteks oli, et Venemaa saatkond Eestis kavandab pööret suhetes Eestiga ning valmistub tunnistama Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt – käik, mis Reva arvates on lausa šokeeriv.“

Lisage siia juurde Vene suursaadiku avaldus samast kuupäevast, et Venemaa on valmis suhete parandamiseks Eestiga, president Ilvese visiit Moskvasse, tema soe käepigistus Punasel väljakul Venemaa presidendiga, jne. Millised on järeldused? Ainult ühemõttelised: Venemaa valmistub Eestit moosima, et see ei hakkaks 31.05-01.06 toimuval EL-Vene tippkohtumisel vastu üldise viisavabaduse kehtestamisele nende kahe vahel. Samm nr 1 saab peatselt astutud.

EIP teabetoimkond

511 total views, no views today

Kahekäiguline matt

Eesti Iseseisvuspartei on juba 10 aastat lakkamatult toonitanud, et Venemaa ei tule tagasi tankidega üle Narva jõe, vaid Euroopa Liidu kaudu ja seda kahe lühikese sammuga: esiteks täielik viisavabadus kahe föderatsiooni vahel, seejärel kahe föderatsiooni liitumine üheks impeeriumiks.

Lugege läbi Delfis 09.05.2010 artikkel: „Maksim Reva: mind visati Vene saatkonnast välja

„Venemaa suursaatkond Tallinnas tühistas Öise Vahtkonna liidrile Maksim Revale varem saadetud kutse Suure Isamaasõja 65. aastapäeva puhul korraldatavale vastuvõtule.

Reva sai otsusest teada saatkonna valveametniku käest, kui ta kutsel mainitud 7. mail saatkonda läks, vahendab Regnum.

“Minu jaoks oli see ebameeldiv üllatus. Saatkonnas teatakse väga hästi minu telefoni ja meiliaadressi, kuid keegi saatkonna töötajatest ei võtnud vaevaks minuga ühendust võtta,” selgitas Reva.

Öövahtkondlane usub, et teda karistatakse sel moel saatkonna suunas lendu lastud kriitikanoolte eest.

Reva kritiseeris eelmisel kuul Regnumis Vene suursaatkonda. Üheks tema väiteks oli, et Venemaa saatkond Eestis kavandab pööret suhetes Eestiga ning valmistub tunnistama Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt – käik, mis Reva arvates on lausa šokeeriv.“

Lisage siia juurde Vene suursaadiku avaldus samast kuupäevast, et Venemaa on valmis suhete parandamiseks Eestiga, president Ilvese visiit Moskvasse, tema soe käepigistus Punasel väljakul Venemaa presidendiga, jne. Millised on järeldused? Ainult ühemõttelised: Venemaa valmistub Eestit moosima, et see ei hakkaks 31.05-01.06 toimuval EL-Vene tippkohtumisel vastu üldise viisavabaduse kehtestamisele nende kahe vahel. Samm nr 1 saab peatselt astutud.

EIP teabetoimkond

568 total views, no views today

Eurussia impeerium valmib plaanipäraselt

Poolteist aastat tagasi ütlesid nii Venemaa president Medvedev kui peaminister Putin, et viisavabadus Euroopa Liiduga tuleb kahe aasta pärast, liitumine Euroopa Liiduga kolme aasta pärast. Lugedes allpoool toodud Delfi artiklit Soome välisministri avalduse kohta tundub, et nad on graafikus.

Lugedes aga allpool lisatud artiklit saksa tippekspertide kohta, kes nõuavad Venemaad NATOsse, siis tundub, et peatselt saab tõestuse seisukoht, et NATO on poliitiline teater.

Eesti stantsiti Euroopa Liidu sisse kolme kuningliku tõotusega, et ELs saame jõukaks, ELis oleme vabad Venemaa mõjust ja NATO kaitseb Venemaa sõjalise rünnaku vastu. EIP on kogu oma eksistentsi jookul hoiatanud, et need kõik on vaid kuningvaled.

EIP teabetoimkond

09.03.2010

Stubb: Soome soovib Vene-EL viisavabadust

Delfi

08. märts 2010

Soome välisminister Alexander Stubb kinnitas Moskvas mitmel korral, et Soome taotleb tõsimeeli viisavabaduse kehtestamist Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Stubbi sõnul ei saa viisavabadusele üle minna ühe päevaga, vaid see nõuab kõigepealt Venemaalt mitmeid reforme, teatab Ilta-Sanomat.

Euroopa Liit soovib muuhulgas, et Venemaa kergendaks töölubade väljaandmise tingimusi ja tühistaks välismaalastele kehtestatud karmid registreerimisnõuded.

Euroopas on kahtlusi ka Venemaa passisüsteemi kuritarvituste osas, kuid Stubbi sõnul on Venemaal kasutusele võetud uued biomeetrilised passid juba samm edasi.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov kinnitas, et Venemaa on valmis tegema omalt poolt järeleandmisi välismaalaste registreerimise osas.

Lavrovi sõnul tahetakse viisavabaduse kohta teha selge avaldus juba Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel mai lõpus.

Saksa tippeksperdid nõuavad Venemaad NATOsse

Delfi

08. märts 2010

Saksa endine kaitseminister Volker Rühe kutsus koos kaaslastega üles võtma Venemaad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO), et tagada sel moel vajalik geostrateegiline balanss.

Rühe arvates aitaks Venemaa kuulumine Põhja-Atlandi Lepingu organisatsiooni võrdsustada Aasia riikide majanduslikku, poliitilist ja sõjalist võimuse kaalukaussi tagasi läänemaailma poole.

Koos NATO endise sõjalise komitee esimehe kindral Klaus Naumanni, endise mõjuka diplomaadi Frank Elbe ja Saksa kaitseministeeriumi endise planeerimise staabi ülema Ulrich Weisseriga Der Spiegelile kirjutatud ühisartiklis märgitakse, et allians ei ole praegusel kujul enam võimeline lahendama püstitatud ülesandeid.

Selleks, et NATO suudaks vastata edukalt kaasaegse maailma väljakutsetele peab ta autorite arvates saama kolme võimukeskuse – Põhja-Ameerika, Euroopa ja Venemaa strateegiliseks ühenduseks. Selleks on vaja viia läbi bloki mastaapne restruktureerimine ja „avada Venemaale uks Põhja-Atlandi allianssi”.

Rühe sõnul peab Venemaa olema võimeline täitma NATO suhtes võrdselt teiste liikmetega oma kohustusi alliansi ees. Artikli autorid lähtuvad sealjuures sellest, et Venemaa integratsiooniprotsess NATOsse ja vajalikud institutsioonilised muutused blokis saavad olema üsna pikaajalised.

Volker Rühe oli aastatel 1989 kuni 1992 kristlike-demokraatide CDU peasekretär ning 1992 kuni 1998 täitis ta Saksamaa liidukantsleri Helmut Kohli valitsuses kaitseministri kohustusi.

557 total views, no views today

Piiriületusprobleemid on osa suurest poliitikast

Maksu ja tolliameti kodulehe andmetel ei olnud 29. detsembril Narva piiripunktis järjekorda mitte ühegi tunni jagu, Koidula piiripunktis polnud ühtegi veokit järjekorras, Luhamaa piiripunktis ootas kuus veokit. Eelmise aasta viimastel nädalatel oli aga suurim järjekord 21. detsembril Narva piiripunktis, mil üle piiri saamist ootas 353 veokit (vt ka Delfi, 29.12.2009). Nii et järjekorrad kadusid kui võluväel siis, kui Vene pool nii tahtis.

Kohe peale aastavahetust kasvasid järjekorrad aga üleöö oma „normaalmõõtmetesse“. Piirivalveameti Kirde piirivalvepiirkonna staabiülem Valeri Kiviselg ütles, et kui ooteaeg sõltuks ainult Eesti poolest, siis see lüheneks ühe-kahe tunnini: „Üldisest ooteajast moodustab ootamine meie juures viis kuni kümme protsenti,“ (vt ka Delfi, 07.01.2010).

Majandusminister Juhan Parts möönab olukorra ebanormaalsust ja ka seda, et probleem pole mitte ainult Eesti-Vene vaheline, vaid ka EL-Vene vaheline sõlmküsimus, Delfi, 07.01.2010.

Mitte ka, vaid põhiliselt EL-Vene vaheline vägikaikavedu see ongi: andke viisavabadus ja kohe, on sellise käitumisviisi sõnum. Vene poole arvates viib see ja kõik muu taoline, sealjuures gaasitoru, eesmärgini nüüd juba aastaga, võib-olla kahega (vt ka kodulehelt artiklit: „Venemaa taasokupeerib Eesti kolme aasta pärast“). Huvitav, kas järjekorra nullimine enne aastavahetust oli salakaval taktika meelitada inimesed Venemaalt hõlpsa piiriületusega Eestisse, et siis räige pettumus tagasisaamisel inimeste viha üles kütaks?

EIP teabetoimkond

07.01.2010

426 total views, no views today