EKRE määritles end täpselt samasse poliitilise ruumi punkti IRL-ga

24. märtsil avaldas EKRE pressiteate, millest on pärit järgmine väljavõte:

Konservatiivse Rahvaerakonna valimisloosungiks eurovalimistel on „Meie Eesti eest – rahvusriikide Euroopa eest.“ Leidsime, et see kahest poolest koosnev loosung annab kõige paremini edasi meie valimisplatvormi, mis seisab kindlalt rahvusriikide Euroopa säilimise eest ja näitab meie soovi kaitsta Eesti rahvuslikke huve Brüsselis nii majanduses, julgeolekus kui eelarveküsimustes …“

Enam pole vaidluskohtagi alles jäänud, sest pressiteatest tuleneb ühemõtteliselt, et:

1. EKRE peab Euroopa Liitu rahvusriikide liiduks, varajasemates ametlikes tekstides on EKRE väljendunud ka täpsemalt, et Eesti on iseseisev, suveräänne rahvusriik Euroopa Liidu koosseisus;

2. EKRE seisab kindlalt EL säilimise eest ega jäta alles isegi teoreetilist võimalust ELiidust lahkumiseks.

Seega:

1. EKRE ei tunnista 2003. aasta rahvahääletuse otsuse punkti nr 2, mille kaudu seadis rahvahääletus Eestis ülimuslikuks Euroopa Liidu õiguse ja tühistas sellega EV põhiseaduse kehtivuse – muutis Eesti liiduvabariigiks.

 2. EKRE asetas end täpselt samasse poliitilise ruumi punkti, kus asub IRL, on seega IRL ideoloogiline koopia.

 3. EKRE liitus avalikult ja ametlikult riigikoguparteide poliitideoloogiaga, mille järgi poliitika on kokkulepitud vale.

EIP teabetoimkond

25.03.2014

vt ka Vello Leito: Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased @23.02.2007

1,176 total views, no views today

Rahvaliit vahetab nime

Rahvaliidu ümbersünd ei saa olema kerge

Põltsamaal toimub täna Eestimaa Rahvaliidu kongress, kus tahetakse kiita heaks uus programm, nimi ja sümboolika, mille tulemusel peaks sündima Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Kongressil valitakse ka uus juhatus ja volikogu.

18. veebruaril kiitis oma Tallinnas toimunud üldkoosolekul Rahvaliiduga ühinemise heaks Eesti Rahvuslik Liikumine, kuid EKRE paistab sündivat mitte nende ametlikul ühinemisel, vaid lihtsalt kahe organisatsiooni põhjal, vähemalt jääb selline mulje Rahvaliidu esimehe Margo Miljandi sõnadest.

“Rahvaliidu liikmeskond on automaatselt uue erakonna liikmed. Eesti Rahvuslikku Liikumisse kuulujad kirjutavad avalduse erakonda astumiseks,” rääkis Miljand ajalehele Vooremaa, tunnistades samas, et EKRE liikmeskonna suurust on veel raske prognoosida ja kindlasti leidub ka neid rahvaliitlasi, kellele uuendused ei sobi ja kes seetõttu erakonnast lahkuvad.

Kui palju võib aga olla neid inimesi, kes sinna ERL-ist lähevad?

Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjast Rahvuslik Teataja võib lugeda, et ERL-i 268-st liikmest osales üldkoosolekul 15. “Ühinemist ja EKRE loomist pooldas 15-st kohalolnud liikmest 13. Vastu oli kaks – Jüri Böhm ja Tõnu Kalvet,” seisab seal. “Vastuolnud märkisid, et ERL kui põhikirja kohaselt parteideülene organisatsioon, s.t. katusorganisatsioon ei saa muutuda üheainsa partei osaks ja oma parteitud või teistes parteides olevad liikmed sundparteistada.”

Eeltoodust nähtub, et ERL peaks jätkama eksisteerimist (vähemalt juriidiliselt) ka pärast EKRE moodustamist (või siis toimub selle samaaegne likvideerimine). Rahvaliit vahetab lihtsalt nime ja sümboolikat, kiidab heaks uue programmi ning selle liikmeks astub vähemalt tosinkond inimest, kes varem erakonda ei kuulunud. Selline väike rebränding.

Et asi on olnud päevakorral juba mõnda aega, siis olen jõudnud seda siin isegi korduvalt kommenteerida ning avaldanud arvamust, et nime muutmine Rahvaliitu ei aitaks, vaid võib hoopis peletada eemale neid valijaid, kes on sellele veel truuks jäänud.

Emori küsitluste kohaselt on Rahvaliidu reiting olnud viimastel aastatel läbivalt umbes 2%. 2009 saadi Euroopa Parlamendi valimisel 2.2% (8860), kohalikel valimistel oma nime all 1.9% (12683) ning 2011 Riigikogu valimisel 2.1% (12184) häältest.

Käesoleval aastal on Rahvaliidu reiting aga küsitluste kohaselt tõusma hakanud – jaanuaris oli see 3%, veebruaris 4%. Millest on see nüüd tingitud? Kas tõesti kuuldustest, et see on ühinemas ERL-iga? Või siis hoopis sellest, et vahepeal teisi erakondasid toetama asunud kunagised Rahvaliidu valijad on hakanud pöörduma tagasi oma varasema eelistuse juurde, sest on nendes teistes pettunud? Kui tegelikkusele on lähemal esimene, siis see rebränding ilmselt juba töötab, aga kui teine variant, siis ei pruugi see erakonnale kasuks tulla.

Aga hääli loetakse valimistel. Milline tulemus 2013 kohalikel valimistel oleks selline, mille peale EKRE võiks kergendatult ohata?

2009 peitus Rahvaliit mitmel poolt valimisliitudesse, selle liikmete häältesaak oli tegelikult suurem kui on toodud ülal, kuid pärast seda on üpris suur osa aktiivsetest liikmetest lahkunud mujale (Riigikogust välja kukkumise järel on liikmete arv langenud veel ligi neljasaja inimese võrra). Osad tuntud aktivistid on tüdinenud ja poliitikale käega löönud, näiteks Monika Kuzmina, mis ei ole viimastel aastatel Rahvaliiduga toimunut meenutades muidugi üldse üllatav.

Kõike seda arvestades oleks EKRE jaoks kõva tulemus, kui see suudaks 2013 vähemalt veidigi ületada Rahvaliidu poolt 2009 saadut, sihiks seega vähemalt 2% ja 13 tuhat häält. Kerge see kindlasti olema ei saa. Ja kui arvestada, et paljuski samasse nišši üritab trügida ka Vaba Isamaaline Kodanik, millel on taga ilmselt tugevam rahastamine ja meediatugi, siis seda enam.

Allikas: www.infopartisan.blogspot.com, 24.03.2012
Postitas: EIP teabetoimkond

969 total views, no views today

NB! NB! NB! RAHVALIIT “TEIVASTATAKSE”

Keskaegses Eestis valitses praktika, et need surnud, kelle puhul kahtlustati, et võivad peale surma muutuda vampiirideks, need teivastati – löödi rindkerest läbi jäme, teritatud otsaga puust teivas. Veendumuse kohaselt oli see ainus kindel tagatis, et lahkunu ei saaks tagasi tulla vampiirina või mõnel muul moel kurjategijana teistpoolsusest.

Rahvaliit oma praeguses vormis on surnud, räige repressiivse purustamise läbi suretatud, kuid kaugeltki mitte täiesti jõu- ja elutühi. Võimuparteide arvates on Rahvaliit isegi sellisel kujul väga ohtlik ja otsustasid ta „teivastada“. Ja tõsi ta on, korruptandid, tuulenuusutajad ja omakasukütid on RLst riigikoguparteidesse laiali jooksnud, kuid aatetruud inimesed on paigale jäänud. Eesti patrioodist juht võib sellise koomas oleva kehandi uude ellu äratada ja repressiiverakondade (võimu-katrtelliparteide) vastu pöörata . Järelikult: kehand tuleb sellisel kujul hävitada.

Eesti Rahvuslik Liikumine loodi IRL poolt 2006. aastal, selleks et eesti patriootilisi jõude tõkestada enne valimisi 2007. aastal. ERL on võimuparteide (eelkõige IRL) poolt loodud ja kontrollitud opositsioon, eesti rahvuslusega pole nad seotud, nemad on eurorahvuslased, nii nagu ka IRL „rahvuslased“. Eesti huve kaitsevad nad samapalju kui IRL. ERLi allesjäänud umbes 10 aktivisti sobivad hästi uude rakendusse tõkestamaks Rahvaliidu muutumist eestimeelseks inimnäoliseks jõuks. Pannes need RL etteotsa ongi Rahvaliit „teivastatud“ – enam Rahvaliidus tema parimate omaduste taastumist karta pole.

Otsus panna ERL Rahvaliidu etteotsa on võimuparteide vaatevinklist tark tegu, mitte ainult tõkestamist silmas pidades, vaid ka seetõttu, et lisades riigikokku uue viienda partei saavad nad rahva hulgast kätte ka protestihääled. Kontrollitud opositsiooni hääled riigikogus kuuluvad ju neile, kes neid kontrollivad.

EIP teabetoimkond

19.02.2012

1,005 total views, no views today

Kumb on kangem?

Eelmiste valimistega seoses pani IRL püsti loosungi, et IRL on rahvuslikkuse ainuomandanud erakond!

Täna pani paremaks Rahvaliit oma esimene Andrus Bloki suu läbi: “ERL on ainus selgelt eestimaine poliitiline jõud…” (vt 30.11. 2010 Delfit).

Mõlemad erakonnad viisid Eestit Euroopa Liitu, avasid meie rahvusliku majanduse välismaisele vampiirlusele, denonsseerisid Eesti Vabariigi Põhiseaduse allkirjastades Lissaboni lepingu jne. Kumb on kangem?

EIP TEABETOIMKOND

941 total views, no views today

ERSP toimetus: Libarahvuslik soolo ja 12 jüngrit

Libarahvuslik soolo ja 12 jüngrit
(15.11.2010)Mart ja Martin Helme ning veel kümme üksikkandidaati kandideerivad järgmise aasta riigikogu valimistel ühtsete ideedega.

Nagu näha ebaõnnetus perekond Helme katse EKD judeokristlikele sektantidele nagu mööda minnes “müts pähe kududa”, nad kaaperdada  ja ennast selle wannabe sionistliku partei valimisnimekirja esinumbriteks sokutada ning seekord tuleb “tarandi tegemine”  üksi,  vaid paari ustavaima jüngri toel ette võtta.

See oli ka ettearvatav kui üks osapool tuleb teise juurde liitumisettepanekuga ja udujutuga mingist müütilisest ERL nime kandvast hiigelorganisatsioonist, kus nimekirjas on ehk tõesti 250 liiget, kuid kus kogu reaalne liikmeskond koosneb kümmekonnast  Helme-fännist, kes on talle isiklikku truudust vandunud.  Nii loll pole isegi mitte holokaustilüürik Peeter Võsu, et ennast nii lihtlabaselt alt vedada lasta.
Kuid kesine liikmeskond on ka loomulik koosluse puhul, kus  “õige” arvamus on Martin Helme arvamus ja temaga mittenõustujad liigitatakse “vale” arvamuse esindajaiks ning minetavad koos sellega automaatselt igasuguse sõnaõiguse koos bänniga “liikumise” foorumis. Edaspidi läheb sellise “liikme” nimi ainult siis arvesse kui on vaja rõhutada oma liikumise rohkearvulisust.

Millest ikkagi selline lootusetu ponnistus ja samas soovimatus koostööks teiste rahvuslike jõududega, eeskätt Iseseisvusparteiga ja teiste, tänu ebademokraatlikule erakonnaseadusele ennast erakondadena mittemääratlenud rahvuslike kooslustega?

Kahtlemata mängib siin suurt osa noorema Helme kohati patoloogilisi vorme võttev egotsentrism, kuid see pole peamine. Esmajoones on tegu kartellipartokraatia järjekordse “tarandiga”, millega püütakse kanaliseerida kõik rahvuslikult meelestatud protestihääled järjekordse “kärbsepaberi” abil ohutusse voolusängi, nad kontrolli alla saada. Sellepärast pole ka midagi imestada, et kohe leidis kartelliajakirjandus, mis traditsiooniliselt kõiki ja kõike vähegi peavoolust erinevat ja eriti rahvuslikku ignoreerima on harjunud, Helmedele äkki lehe ja eetriruumi.

Ei-ei, see pole juhus, et ka viimastel KOV valimistel keskendus Martin Helme just Pärnule, kus oli teatavasti tugevalt esindatud ka EIP ja üksikkandidaat Tiit Madisson ning mille tulemusena kõik rahvuslaste hääled kümne päkapiku vahel lahustusid ja kartellipartokraatia triumfeeris.  Samuti pole “juhus”, et alles äsja õnnestus sellest huvitatud struktuuridel “oma muti” abil paralüseerida Eesti üks vanemaid kartelliväliseid erakondi:   Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu (EVP–PK) .

Mis võiks olla kartellipartokraatiale veel kasulikum kui niigi väheste rahvuslike jõudude killustamine, rahvuslikult meelestatud valijaskonna häälte hajutamine ja nende poolt antud häälte “tarandite” abil neutraliseerimine?
Kuid kas helmeliste ja nende 10 jüngri puhul saab üldse rääkida eesti rahvuslusest? Nende esinemistest on põhilisena meelde jäänud USA prosionistlikest neoconidest Uue Maailmakorra ehitajate ja Iisraeli ülistamine, mõõdukas euroskepitsism, neoliberalism ja sotsiaalse nägemuse täielik puudumine. Seega põhiliselt sama jutt kui kartellierakondadel, ainult mõnevõrra otsekohesem ja “piprasema” serveeringuga.

Kuid ilma sotsiaalse mõõtmeta pole tänapäeva Eestis, kus valitsev poliitkartell on paisanud eesti rahva rahvusliku kollapsi äärele, kus “kõike reguleerib” (välismaiste omanike valduses olev) turg, kus üle saja tuhande on kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja veel rohkemad virelevad toimetuleku piiril, mitte vähematki lootust!

Samas on helmeliste üks leivanumbreid moslemiohuga ähvardamine.  Jälle on leitud mugav ja poliitkorrektne asendustegevus, sest tegelikult pole tegemist  mitte religiooni vaid rassiküsimusega! Vaevalt nüüd meie lähinaabritele nii suurt peavalu tekitavad mustlas- ja neegrigängid usinad mošeeskäijad on. Tegemist on hoopis sellega, et rassiliselt ja kultuuriliselt võõras element parasiteerib põhjala rassi eluruumis mitte sellega, millisest usutunnistusest üks või teine rassiliselt võõras parasiit või neeger on või kas ta üldse midagi usub. Kuid rassiküsimusest libisevad need libarahvuslased sujuvalt üle, sest eks ole see – üks teatav “väljavalitud rass” – kes neile nii kangesti süpatiseerivad, euroopalikus ruumis täpselt sama võõras kui raudteejaamades aelevad “moslemid”.

ERSP.ee toimetus on arvamusel, et kui üldse osaleda läbinisti ebaõiglasel ja kartellipartokraatiat soosivatel “valimistel”, siis tuleb oma hääl anda mõnele ajaproovile vastu pidanud kartellivälisele poliitilisele jõule, kelleks peale   EVP–PK “neutralasiseerimist” on ainsana Iseseisvuspartei või siis anda oma hinnang sellele palaganile täieliku boikotiga.
Valimistel osaleda otsustanud peaksid aga oma kogemustele tuginevalt juba teadma, et peibutusparte ja “tarandeid”  luuakse massile, keda võib kahtlustada ükskõik milles, ainult mitte mõistuse ülejäägis.

ERSP.ee toimetus.

976 total views, 1 views today

Väga täpne formuleering

Thule

23.08.2010 06:09

Dollarirohelised (nagu varemalt BezRuublika ja Indrek Tarand) on täitnud oma ülesande, milleks oli riigikogu kartellipoliitikaga rahulolematute valijate häälte ohutusse voolusängi kanaliseerimine, üldjoontes hästi. Seega on nad oma töö teinud ja võivad kaduda. Või leida bez-ruublika kombel ühisosa mõne riigikogu partokraatliku kliki osapoolega ja sellega ühineda.
-6 -1  +1 +16
See kommentaar on pärit Postimehest, Aleksei Lotmani artikli: “Rohelisi ei köida võimu rituaalid” alt. Selles on anonüüm eriti õnnestunult formuleerinud Roheliste tekkimise peapõhjuse: “milleks oli riigikogu kartellipartokraatiaga rahulolematute valijate häälte ohutusse voolusängi kanaliseerimine.”
Täpselt nii see oligi. Enne 2007. aasta valimisi loodi Eesti Rahvuslik Liikumine, et üle võtta Eesti Iseseisvuspartei, või siis vähemalt sisse infiltreerida ERL/IRL agendid. Üritus kukkus täies ulatuse läbi, ning seejärel IRL tookordne agent EIP-s Anti Poolamets lahkus 2006. aasta suvel EIP liikmeskonnast ja läks Rohelistele appi nende ületamatuna näivas ülesandes: tõsta liikmete arvu üle 360-ne. Samahästi kui üleöö liikmete arv kahekordistus ja erakond Eestimaa Rohelised said õigeaegselt valmis. (Kes tahab teada saada, kuidas selline plahvatus  võimalikuks sai, see uurigu ajalugu, kuidas toimus ERSP muundumine Isamaaks). Eesti Iseseisvuspartei võimalik valijaskond oligi Roheliste poolt edukalt ära kanaliseeritud.
EIP teabetoimkond

945 total views, no views today

Andrus Õismaa: Saagu hiirest elevant!

Juhtusin lugema 18. veebruari Pärnu Postimehest teadet, et Tiit Madisson ja Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) korraldavad Eesti eri paigus mõttetalguid, kuidas parandada valitsemise kvaliteeti valimisseaduse muutmise kaudu. Juttu lubati veel Eesti Rahvuslik-Konservatiivse Erakonna (ERKE) moodustamisest ja oodati kõiki mõtte-erkki kodanikke 19. veebruaril Lõuna hostelisse.

Otsustasime siis meiegi, Eesti Iseseisvuspartei (EIP) Pärnu osakonna kolm liiget, külastada seda üritust n.-ö professionaalsest huvist. Ettevõtmise korraldajad Martin Helme, Tiit Madisson ja Henn Põlluaas pidasid küll kõned, aga meile tundus, et põhiliselt pigem loeti ette Iseseisvuspartei programmi.

Rahvast oli üritusel kokku 23 inimest, nende hulgas siis neli korraldajat ja meie kolmekesi. Kõnede lõppedes lasti publikul küsimusi esitada ja sõna võtta. Uurisin kohe, et milleks on vaja samasuguse programmiga uut parteid, kui on olemas juba eesti (iseseisvus)rahvuslaste partei – Eesti Iseseisvuspartei. Vastuseks sain korraldajatelt, et meiega pole võimalik koostööd teha, kuna oleme kapseldunud ja väidetavalt tammume paigal ning nemad ei näe muud väljapääsu, kui luua uus partei. Tõsi, meie näeme hoopis, et me ei tammu, vaid seisame kindlalt oma programmiliste eesmärkide juures, aga eks igaühel on õigus oma arvamusele. Küsimusele, et kuidas nemad plaanivad meist paremini asju ajada, konkreetset vastust ma ei saanud. Nende esimeseks ülesandeks olevat saada kokku tuhat liiget, luua uus partei, et küll siis vaadatakse edasi, mis saama hakkab.

Osa kohalviibijatest lasi end soravast jutust kaasa tõmmata ja olid nõus uue parteiga liituma. Ringles paber, kuhu paluti andmed kirja panna, et siis hiljem liitumisavaldus saata.

Sellele paberile meie oma andmeid loomulikult ei kirjutanud. Tsiteerin Pärnu Postimehes 05.03.2009 ilmunud artiklit Tiit Madissoni artiklist “Rahvuslased kohtusid pärnakatega”: “Kokkutulnute seas oli omaaegseid ja praegusi Isamaa ja Res Publica Liidu, Roheliste, Rahvaliidu ja Iseseisvuspartei liikmeid, kes kõik olid oma partei juhtide poliitikas pettunud.” Tõesti üks väidetav IRL liige seda ka tegi, kuid vaatamata kõigele pidavat ta hääletama ikkagi oma erakonna poolt. Meie esindame kindlalt EIP-d ja meie “pettumus” oli küll lambist võetud. Meie väidetavalt loodava ERKE-ga küll ei liitu, kuigi meid loodava erakonna juhtpositsioonidega meelitati.

Toimunule tagasi mõeldes ja lugedes T.M. artiklit, siis tõesti: paber kannatab kõike!

Andrus Õismaa, EIP Pärnu osakonna juhtaja
06.03.2009

 

vt ka videot paberipiinajatest

1,248 total views, no views today

Kes on klikirahvuslased?

Et paika panna, kes on klikirahvuslane, selleks peab enne paigas olema, kes üleüldse on rahvuslane. Saagu seekord rahvuslusest kirjutatud vaid olemusliku külje poole pealt ilma klikimeedia poolt ühiskonnale kaelamääritud terminoloogilise reostuseta.

Rahvuslane on tegelikult üks igati tavaline inimene, kes mõistab, et mõnus ja edukas tsisvilisatsioon on võimalik vaid meeskonnamänguna. Ta on inimene, kes on solidaarne teiste meeskonnaliikmetega ja kui soovitakse, siis isegi põhimõttel, et üks kõigi, kõik ühe eest. Meeskondi aga, milles üldjuhul iga rahvuslane osaleb, on rohkem kui üks: perekond, tutvusringkond, rahvas/rahvus, tsivilisatsioon. Ta valib meeskonna võimaluse korral ühtekuuluvustunde järgi, leiab elu rikkuse ühtsuses, kindlustunde kaaslaste kaudu. Jah, niisiis täiesti tavaline usaldusväärne inimene, kes ei reeda, ega mängi topeltmängu. Rahvuslane pole kunagi klikirahvuslane.

Aga mis on klikk? Võõrsõnade leksikonist: „Klikk, kildkond, omakasupüüdlik ühehuviliste rühmitus.“ Kui kõik mängiksid ausat meeskonnamängu oleks planeet Maa paradiis aga on tegelikult põrgu reklaammaterjal. Seda sellepärast, et osa, siis klikk, sätivad end teiste turjale, püüdes neid ära kasutada – ise olla kunn ja teised saata n.-ö tööpataljoni. Rahvuslastele selline asi ei meeldi. Et aga kunnid saaksid siiski kunnida nii, et „tööpataljon“ sellest aru ei saa, siis selleks ongi vaja klikirahvuslasi, kes kiidavad kunnide tegusid ja kuulutavad maailmale, et ainult nemad on need õiged ja tõelised rahvuslased. Seega, et elada hundina lammaste keskel ja aeg-ajalt mõni nendest eineks ära kasutada, selleks vajavad hundid lambanahka – klikirahvuslasi.

Klikirahvuslasi on huvitav jälgida. Kui mäekunnide klikk ütleb, et Eesti on Euroopa Liidus iseseisev ja suveräänne riik, siis klikirahvuslased kajavad: täiesti õige. Kui klikk vabandab oma kuritegelikkust sõnadega, et meil on veel mõningaid kasvuraskusi, siis klikirahvuslane lohutab: jah boss, kuid me ükskord võidame need raskused niikuinii. Kui aga rahvuslane ütleb, et me peame võõrast meeskonnast välja astuma ja end ise üles töötama, sest võõral meeskonnal on omad huvid, mis muuhulgas ja möödaminnes meie huvid neile madratsiks pööravad, siis klikirahvuslane ei tee sellist sõnumit kuulmagi.

On olemas üks lihtne seaduspära, mis igapäevaelus vaevata laseb vahet teha, kes on kes. Klikirahvuslane venitab kuidas süda lustib oma lõõtsa Eesti meedias, mis üks kliki eraomand on. Rahvuslane saab kirjutada üksnes oma „kobrulehele“, või ei kirjuta siis üldse. Pigem ei kirjuta üldse, sest tema vägi ja võim kuluvad suuresti ära valget laeva oodates.

Kui aga meedia terminoloogilisele reostusele ikkagi väike sõrm ära anda, siis saab asju ju ka definitiivselt paika panna. Klikirahvuslane on eurorahvuslane, kes kaitseb eesti rahva huve kui etnilise grupi huve Euroopa riigi sees. Eesti rahvuslane peab õigeks kaitsta oma rahva huve iseseisvas rahvusriigis, kus eesti rahvas on riigirahvus. Siit tulenebki EIP põhimõtteline soov Euroopa Liidust välja astuda. Teistpidi täpsustades: eesti rahvuslane on aprioorselt iseseisvuslane. Kui keegi väidab, et ta on eesti rahvuslane aga ei ole iseseisvuslane, siis on ta, samuti aprioorselt, eurorahvuslane, ehk klikirahvuslane. Vaat, nii lihtne see ongi!

Vello Leito
EIP esimees

934 total views, no views today

20. septembri eriarvamus Eesti Rahvusliku Liikumise kohta

Eriarvamus

Kas Eesti Rahvusliku Liikumise (ERL) liikmed on ikka rahvuslased (vt Delfi, 17. september 2007)?

Viimastel kuudel on meedias olnud erakordselt palju juttu politoloogilistest mõistetest, eriti selles osas, kes on rahvuslane, mis vahe on rahvuslusel ja natsionalismil, jne. Sellele vaatamata on mõiste rahvuslane jäänud ikkagi politoloogiliselt täpselt määratlemata. Imelik, et miks siis, oleks olnud ju nii lihtne seda teha, sest mõistel rahvuslane on politoloogias vaid üks tähendus. Rahvuslane on see, kelle tõekspidamiste ja tegevuse sisu poliitikas on oma rahvale omariikluse tagamine või taotlemine, Kui rahval puudub omariiklus, siis sellisel juhul politoloogilises mõttes ei saa rääkida selle rahva rahvuslastest ega rahvuslusest vaid üksnes etnilise grupi huvide poliitlisest tasandist. Elementaarne. Kusjuures omariiklus, ehk Eesti puhul rahvusriik on ju ometi kord üks täpselt defineeritav asi.

Enne 2003. aasta euroreferendumit pöördus Eesti Iseseisvuspartei õiguskantsleri poole, et saada täpne määratlus, mis on liitriik, mis on riikide liit ja mis on rahvusvaheline leping. Kes arvas ära, et sellist õigusabi meile ei antud, see arvas õigesti. Õiguskantsler vastas, et Eesti riigil puudub legaaldefinitsioon liitriigi ja riikide liidu kohta kuid see on olemas rahvusvahelise lepingu osas ning see langeb kokku rahvusvahelise õiguse määratlusega. Geniaalselt (loe kuritegelikult) mugav: riik jätab liitriigi ja riikide liidu legaaldefineerimata ja riigikogu, valitsus ning arutu hulk eurolipukestega eesti riigiametnikke võivad väänata kõike omatahtsi.

Aga rahvusvahelises õiguses on ju määratlused olemas. Siinkohal vaid liitriigist. Selle määravad ühemõtteliselt ära juba ainuüksi neli tunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, keskne ülimuslik õigus, ning kesksel õigusel kompetentsi kompetentsi olemasolu. Viimane tähendab keskse õiguse võimet oma ülimuslikkuse haaret vähendada või suurendada vastavalt oma soovile.

Kõik neli tingimust on Euroopa Liidu puhul täidetud, st et Euroopa Liit on liitriik juba praeguste alusdokumentide kaudu ja mingi verbaalne illusionism ei muuda tegelikkust teisemaks. Viimase tunnuse rakendamine praktikas on mitmeastmeline, kesksele õigusele ja võimule praegu aegaviitev ja kohmakas. Seepärast püütigi luua üks lihtne, klassikaline liitriigi põhiseadus, et seda ebamugavust ületada. Oma võidus kindlad europoliitkartellistid julgesid konstitutsiooni eelnõu avameelselt isegi nii otsesõnu nimetada; Eesti jätkas Euroopa Liidu leppe mõisteliselt soisel pinnasel.

Praegu püütakse luua uut EL alusdokumenti kasutamata sedapuhku sõna põhiseadus. Peitutakse sõnadeuttu, mille varjus koostada uus tekst nii, et Euroopa Liit saaks juriidilise isiku, mis koos uue alusdokumendiga annaks kõik selle, mis üks klassikaline liitriigi põhiseaduski annab. Seepärast kõikide analüütikute tähelepanu olgu lähiajal suunatud sellele kuidas seda eesmärki hakatakse sõnseade ilu ja ülevusega hoolikalt varjama.

Sõltumata sellest kuidas uus alusdokument ka sõnastatakse on seis selline, et iseseisvat ja suveräänset Eesti riiki ei ole enam vaid on Euroopa Liidu liikmesriik Eesti.

Nüüd saab uuesti tagasi tulla Eesti Rahvusliku Liikumise juurde. Ootasin lootusrikkalt, et 15. septembril toimunud ERL üldkoosolekul võetakse vastu uus programm, mis muudaks ühenduse eesmärgistust, kuid ei. Endiselt on kirjas, et ERL üheks põhieesmärgiks on … „tagada iseseisva Eesti Vabariigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina“. See tähendab, et ERL keeldub tunnistamast Euroopa Liidu ülimuslikkust Eesti suhtes. Olematute asjade püsimajäämist aga ei saa tagada. Kas see üllatab, et tegemist on ju sõnatäpselt endise Isamaaliidu „patenteeritud“ programmilise demagoogiaga. Aga nimetada endise Isamaliidu liikmeid rahvuslasteks ja erakonda rahvuslaste erakonnaks on aprillinali, pehmelt öeldes.

Veel mitmed asjad teevad mulle muret. Miks ERL, kui ta väidab, et on huvitatud Eesti käekäigust, täielikult ignoreerib eksistentsiaalset põhiprobleemi: Eesti majandust, lähenevat kinnisvaramulli lõhkemist, mis võtab majnduskollapsi mõõtmed. Selle kõrval kõik ülejäänud eesmärgid, tegemised ja tegematajätmised on kui lipsu kohendamine peegli ees Titaniku pardal, mille põhjas on juba 180 meetri pikkune otseühendus ookeaniveega.

Väga mõtlikuks teeb ka see, miks ERLi meedia esindusfiguuri, juhatuse liikme Martin Helme pidev, väga jõuline verbaalne juga on sihitud just täpselt märklaua alt läbi. Näitena „Ühe teema presidendist“ ( Delfi, 17.09), et …“Ilves pole mitte eestlaste president … vaid Euroopa poliitkartelli kohalik satraap“. Pole kunagi olnud saladus, et president Ilves oli ja on Trilateraalse Komisjoni (TK) liige, on õppinud New Yorgis juudikoolis. Samuti pole saladus, et TK põhieesmärgiks on globaliseerimine, teiste sõnadega New World Order (NWO) projekti elluviimine. Selles kontekstis on EL vaid üks pisike alamprojekt veidi suurema alamprojekti ‘Euroopa – meie ühiskodu’ (Eurussia Impeerium – minu sõnakäsitluses) raamides. Viimase, kogu NWO otseseks eesmärgistuseks on kaotada rahvusriigid, luua ühine ruum kus rahvuste keeled on on vaid etniliste rühmituste keeled. Nii, et Ilves ei tegele mitte ainult venestamisega vaid teemaga palju laiemalt. Trilateraalse Komisjaoni liige ei ole nii väike suurus, et olla EL käsualune. Ei ole Ilves ka satraap kui võrrelda teda näiteks Lennart Meriga, kelle poliitilise satraapluse all me täna, homme, ülehomme … kannatame. Tema tegelikke võimalusi silmas pidades on Ilves olnud küllaltki ettevaatlik ja tagasihoidlik, ehkki, kahjuks küll, teeb siiski ka kurja. Muidu poleks ta TK liige.

Ma ei väida, et tunnen kõikide poliitiliste või poliitilisele maastikule ajuti sattuvate registreeritud MTÜde programme (erakonnad on ka MTÜd), küllap on olemas mitmeid rahvuslaste ühendusi peale Eesti Iseseisvuspartei, aga ERL seda kohe mitte ei ole. Loodetavasti pole paha, et ERL uueks esimeheks valiti Henn Põlluaas, tasakaalukas inimene, kelle käest peaks olema võimalik välja selgitada toodud ja paljude siinkohal toomata jäänud vastuolude põhjused.

Vello Leito
Eesti Iseseisvuspartei esimees

NB!
Artikkel on kirjutatud Delfi rubriigis “Eesti” 17. sept avaldatud loo kohta: “Rahvuslased valisid juhiks Henn Põlluaasa”. Artikkel esmaavaldati 20. septembril Delfi arvamusrubriigis. 24. sept. ilmus arvamusrubriigis Henn Põlluaasa vastuartikkel. Mõlema artikli kommentaariumis on valdavalt ülekaalus minu ja EIP vaenulikud väljaütlemised, seda osaliselt sellepärast, et toetavad kommentaarid kustutatakse salatsensuuri poolt (Delfi on n.-ö Reformierakonna Kesknädal). Sealjuures selgus minule suurüllatusena see, et tsenseeritakse ka kommentaarisiseselt. Näiteks märgusõna Milvi all oli algselt kirjas selline lauseosa “…Henn Põlluaasa kõrval on Vello Leito ajuhiiglane…”. Enam seda pole! Nii et tsensuur on karm.

1,052 total views, no views today

Vello Leito: Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased

Iseseisvusrahvuslased contra eurorahvuslased
Vello Leito artiklid rahvuslusest, 2006

EIP ÜHISNIMEKIRJAST

Eesti Iseseisvuspartei on ainuke rahvuslaste erakond Eestis. See tuleneb ühemõtteliselt nii meie enese nišimääritlusest, programmilistest dokumentidest kui praktilisest poliitilisest tegevusest. Seega, mis on nišimääritlus?

Ülemaailmselt on üldkasutusel poliitiliste parteide ühtne määritlus politoloogilises ruumis kolme telje järgi: riskitelje, sotsiaaltelje ja ökoloogilise telje järgi. Lõptulemusena asetubki iga erakond täpset vaid temale omasesse politoloogilisse ruumipunkti. Igal teljel on viis püsipunkti: vasakäärmus, vasaktsentrism, tsentrism, paremtsentrism ning paremäärmus. Riikluse ja rahvusega seonduv asub riskiteljel. Tsentrist paremale jäävaid poliitilisi jõude nimetatakse konservatiivseteks, vasakpoolseid liberaalseteks. See tähendab seda, et parempoolsed ehk konservatiivsed jõud on kalduvad olukorra jäädvustamisele, ettevaatlikkusele, vasakpoolsed aga on altid muutustele kuni kommunismini välja.

Nii on üldteoreetiliselt, elus kasutatakse tavaliselt aga käibeväljendeid. Paremäärmuslasi nimetatakse marurahvuslasteks ehk rahvusradikaalideks, paremtsentriste nimetatakse rahvuslasteks, tsentristid on tsentristid, vaskakpoolsed tsentristid on etnosistid, vasakpoolsed äärmuslased internatsionalistid-kommunistid. Nende lühiiseloomustamiseks võib öelda, et rahvusradikaalid kaitsevad oma kodumaa ja rahvusriigi etnilist täispuhtust, seetõttu nimetatakse neid vahel ka rassistideks. Paremtsentristid kaitsevad kompromissitult rahvusriiki kuid on nõus määritlema immigratsioonikvoote, väldivad rassismi ja etniliste gruppide vahelist viha. Vasakäärmust pole mõtet iseloomustada, sest sõnad internatsionalist ja kommunist ütlevad ise kõik ära. Huvipakkuvamad on vasaktsentristid. Need on inimesed, kes on nõus loobuma rahvusriigist, on nõus liituma föderatsioonidega kaitsevad oma etnose huve ja säilimist föderatsiooni sees. Ent kõige huvitavamad on siiski tsentristid, sobivaim iseloomustus neile on ehk ‘tuulenuusutajad’, sest kasutavad nad ära loosungeid ja ühiskonna eelistusi nii parem- kui vasaktsentrismist, vastavalt olukorrale. Seepärast püüavadki suured parteid hoida võimalikult tsentrisse, et vasakule ja paremale manööverdades hõivata võimalikult suur osa kogu poliitilisest skaalast.

Keda tunnistab EIP ühisnimekirja kõlbulikuks? Vastus on ilmne juba esimest lausest – üksnes rahvuslasi, ehk paremtsentriste riskiskaalalt, inimesi kelle jaoks ei ole iseseivale rahvusriigile alternatiivi. Väga lihtne, ning ei mingeid ebamääraseid ‘rahvuslikke huvisid’ vaid riiklusvõimelise põlisrahva võõrandamatu õigus oma riigile, kus tema on riigi kõrgeim võim. Ja punkt! Seejuures ei tähenda see siiski seda, et kui parajasti rahvusriik on okupeeritud – nagu praegu, et siis rahvuslasi polegi; ka rahvusriigi taotleja/okupatsiooni vastu seisev inimene on rahvuslane. Ning just see kategooria on hetkel oluline määritleda täpsemalt, kes on kes praeguses okupatsiooni-olukorras. See on edasise analüütilise töö objekt kuid juba ette võib öelda, et ka taolise määritluse täiendava täpsustuse saab anda väga väheste üldistavate punktide kaudu.

Ent kes on praegused riikoguparteid ja nende liikmed? Väga lihtne, kõik nad on vasaktsentristlikud, ehk etnosistlikud parteid, sest neile sobib suurepäraselt EL kui liitriik, valijate petmiseks kasutatakse aga tühivulisevat retoorikat rahvuslike huvide kaitsest, rahvuslikkuse ainuomandamisest, jms poliitilist ajupesu. Peaks olema ilmne, et Isamaliidu liikmetel EIP ühisnimekirja asja pole, nii nagu pole ka teisatel riigikoguparteide liikmetel.

Demos Kratos lubab lähiajal Eestisse uut erakonda – kommunismivastast. Politoloogiliselt ei määritle see aga midagi kuid viitab uusrespublikaanliku algatuse olemasolule, mis eredam isegi eelkäiast: „Demos Kratos on läbinisti uus ja absoluutselt puhas aktsioon Eesti maastikul, …“. Kuna raha pidavat tulema USAst, siis imporditava demokraatia iseloomuks kujuneb: kõige tõelisem demokraatia! Iseseisvusest ja rahvusriigist pole ei Demos Kratos ega Eesti Rahvuslik Liikumine rääkinud sõnakestki. Halb enne.

Vello Leito, EIP esimees, 20 juuni 2006

ERL on Eesti iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on iseseisvusvastane eriprojekt

ERL on avaldanud enesemääratluse ja see näeb välja nii: “Eesti Rahvuslik Liikumine on kodani­kualgatus, mis liidab eestluse eest seisvaid inimesi, et üheskoos anda oma panus ning seista kodaniku­ühiskonna ja rahvusriigi eest.” Kuna nõuet Euroopa Liidust väljaastumiseks pole esitatud, siis saab kõike öeldut käsitleda ainuüksi Eesti kui EL liikmesriigi kontekstis. Seetõttu ERL märksõnadeks kujuneb: seista Euroopa Liidu kodanikuühiskonna eest,seista rahvusriigi eest Euroopa Liidu sees.  0Sunnib muigama, need on ju needsamad, mis Isamaaliidul kuni käimasoleva uue niši otsingute alguseni, st et ERL on endise Isamaaliidu ideoloogiline kloon.

Juba ERL loomise algetapil prognoosisin, et ERL ainsaks tegelikuks funktsiooniks on Isamaaliidust vabaksjääva nišiosa täitmine nii, et seda ei saaks endale üle võtta Eesti Iseseisvuspartei. Ja vabaks jääb ISML “rahvuslikkusega” äralollitatud elektoraat, need, kes pole tänini aru saanud, et ISML 1992-95 läbiviidud reformid on pannud Eesti riigi ja rahva noolsirgele hävingukursile, et suurim riigireetur pole keegi muu kui Isamaaliit. ERL puhul on tegemist täpselt väljatöötatud eriprojektiga. Kindlasti ei pannud seda kokku ISML juhtkond, Lääne okupatsiooni endise lipulaeva navigeerimisega tegelesid siis ja tegelevad ka praegu välisjõud, need kelle jaoks oleks ka tegelikult iseseisev Eesti 19 aastat kestnud sihikindla töö raiskuminek.

Projekt ERL alustas kirjaga oma lipul: ‘rahvuslik’, jätkas ‘rahvuslastega’ ning jõudis oma enesemääratlus-täpsustustes ‘eesti rahvuslasteni’ välja. Alustas riikliku staatuse määratlemise eiramisest kuid jõudis lõpuks selleni, et Eesti on ‘rahvusriik’ EL sees. Seaduspärane asjade käik. Mitu korda tuli enesemääratlust muuta, et EIP teed sulgeda. ?ksnes iseseisvuse küsimuses tõusis tee ka nende ees püsti, mispeale Mait Raun imestas: “Ma ei saa aru, miks … ERL … ja mis nad veel on ei suuda selgelt välja öelda, et Eesti peab olema iseseisev riik. Ja et praegu on Toompeal kohalik võim, mis allub välismaistele ülemustele.” Kui ei saa välja öelda, siis tähendab, et selleks on olemas kindel põhjus: hunt ei saa lambanahka seljast võtta kui midagi lambale kahjulikku ees seisab. Ja ees seisab.

Vastupidi ERL väidetele pole iseseisvus erinevalt tõlgendatav vaid on aritkmeetilise täpsusega paika­pandud juba enne meid. 2003.a. euroreferendumi eel pöördus EIP õiguskantsleri poole nõudmisega esita­da riigi, liitriigi ja rahvusvahelise lepingu definitsioon. Selgus, et Eestil on olemas legaaldefinitsioon vaid rahvusvahelise lepingu osas ja see langeb täpselt kokku rahvusvahelise õiguse definitsiooniga. Riigi ja liitriigi legaaldefinitsioone ei saanudki olla, sest siis oleks kõigile olnud selge, mis asi see Euroopa Liit on.

Aga kui legaaldefinitsiooni pole, siis saab aluseks olla vaid rahvusvaheline õigus, mille järgi liitriigi (=riik) määravad üheselt ära vaid neli põhitunnust: ühtne territoorium, ühtne kodanikkond, ülimuslik keskne täitevvõim ja ülimuslik keskne seadusandlik võim millel on kompetentsi kompetents (oma ülimuslikkuse laiendamise õigus).

Kõik tunnused on EL puhul täpselt täidetud alates Maastrichti lepingu sõlmimisest. Euroopa õiguse ülimuslikkus oli algselt sätestatud põhiliselt majanduse valdkonnas kuid järgmiste liidulepingute (Amsterdami ja Nizza liidulepingud) käigus iga kord laiendati Euroopa õiguse ülimuslikkust umbes 40le uuele valdkonnale, nii et praegu on selle toimealast väljaspool alla kümne valdkonna. Euroopa õiguse ülimuslikkuse laiendamine, teiste sõnadega siis oma kompetentsi kompetentsi kasutamine on aga praegu protseduuriliselt väga tülikas ja aeganõudev, seepärast püütaksegi kasutusele võtta ELiidu põhiseadus; maksku, mis maksab.

Niisiis riiklikul iseseisvusel pole erinevaid tõlgendusi. Kui kasvõi üks neljast põhitingimusest pole täidetud, ei ole tegemist iseseisva riigiga. Eesti puhul on kaks tingimust täitmata, seega pole Eesti iseseisev riik vaid on liitriigi liikmesriik. Sellest hoolimata ERL kirjutab oma enesemääratluses et ERL seisab rahvusriigi eest ehkki juba definitsioonijärgselt saab rahvusriik olla vaid iseseisev riik väjaspool liitriigi koosseisu. Pole huvituseta, et liitsõnas rahvusriik osa ‘rahvus’ märgib juba ära, kes on kõrgeim võim riigis. Seepärast ongi ERL üheselt määratletav eurorahvuslaste liikumisena. Politoloogiliselt veelgi täpsemalt: ERL on etnosistlik, vasaktsentristlik liikumine, nii nagu see sai kirja pandud minu poolt juba varem (vt SI-195).

Mida on ERL kui EIP vastane eriprojekt juba suutnud korda saata EIP kahjuks? ?sna paljugi: on suutnud muuta kasutamiskõlbmatuks mõiste ‘rahvuslane’, on suutnud alles jätta politoloogilisse ruumi senise demagoogia superässa, sõna ‘rahvuslik’, tunnistab ainuüksi idaokupatsiooni olemasolu, täielikult eirab lääneokupatsiooni olemasolu, on suutnud hoida üldsuse tähelepanu eemale kõikidest sisulistest küsimustest, NB! on suutnud hoida üldsuse tähelepanu kõrvale ka faktist, et Eesti riigi täielik majanduspankrott pole enam kaugemal kui 3 aastat (Eestis tegutsevate välismaiste kommertspankade hinnangul 1-2 aasta kaugusel), et „majandusedu” oli vaid riigi vara müügi, ettevõtete müügi ning eraisikute ülikiirest ja seejuures kiirenevast laenukoormuse kasvust tehtud õletuli, mis kohe kustub ja järgneb rahva agoonia, võlgu ehitatud eluasemete kaotus, tööpuuduse tõus prognoositavalt üle 30% (mehhikos 1994 tõusis analoogilises olukorras üle 50%).

Kuid pole saavutanud oma põhieesmärke:
sõnade iseseisvus/iseseisvuslane diskrediteerimist,
iseseisvuslaste ja nende ühenduste koostöö kahjustamist,
EIP elektoraadipüüdja erakonna loomist (näiteks Eesti Rahvuslaste Erakonna nime all),
infiltreeruda EIP ridadesse, ellu viia kavandatud EIP ülevõtmine.

SI portaali materjalid annavad hea ülevaate etnosistide liidrite asukohast poliitilises kolme­mõõt­melises ruumis kuid ei reeda ERL liikmete meelsust. Nemad kas lihtsalt ei võta sõna või on ERL juht­kond suutnud nende väljundi sulgeda. Seepärast lõpetuseks sõnum ERL lihtliikmetele. Jõudke selgusele mida te soovite. Kas soovite ERL ideoloogia eestkõnelejate poolt pakutavat uut, sedapuhku kollast värvi ühiskodu “minu kodu on Euroopa Liit”, st Euroopa liitriigi liikme staatust, kus on üleeuroopalik ühtne kodaniku­ühiskond, Riigikogul haldusõigus Eesti territooriumil, aga eesti rahvas riiklusvõimetu “pärismaalasest” odav ori oma kodumaal – siis minge nendega. Kui soovite aga iseseisvat Eesti riiki, kus peremees, ehk kõrgeima võimu kandja on eesti rahvas, Riigikogu ja eesti õigus ülimuslikud, mis muuhulgas võimaldaks peatselt algava uue immigratsiooniplahvatuse-uusassimilatsiooni tõkestamise, rahvusliku majanduse koomast üles äratamise, keskmist elatustaset tõsta, jne – siis tulge meiega.

EIP niši võib täiendavalt iseloomustada veel ka niimoodi, et sinna kuuluvad need, kes teavad ja tunnistavad, et 1986.a. ELiidus käivitatud ühiskodu programmi jätk on 1987 a. Venemaal käivitatud ‘evropa, naš obštši dom’, et Venemaa ja ELiit on üks, nende eesmärgiks on impeeriumi loomine ookeanist ookeanini, et eesmärgiks on ka Eesti poliitiline destabiliseerimine, majanduse pankrotti viimine, et sedakaudu pöördumatult üle võtta Eesti territoorium, eesti rahvus assimileerida. Need, kes on aru saanud, et Eesti riiki ja rahvast on võimalik päästa vaid väljaspool “ühiskodu”, selle sees Eesti vääramatult assimileeritakse Venemaa poolt (vt EIP 7. augusti deklaratsdioon). Nii Venemaa kui Euroopa Liit on huvitatud Eesti riikluse hävitamisest, rahva muutmisest riiklusvõimetuks, sest ainult siis saavad nad Balti basseini kaalukaima geopoliitilise piirkonna täisperemeesteks. Kõige peale jääb aga ikkagi Venemaa, tal juba omad ees. Pealegi aitavad ERL-laadsed etnosistid Venemaale väravaid avada, et see majanduse ja EL kaudu kiiresti kohale jõuaks. Seepärast, ERL liige, kui sa ei soovi riigi ja rahva mõrvamisele kaasa aidata, siis ühine EIPga, ainukese poliitilise jõuga, mis püüab riiki ja rahvast päästa.

Lõpetuseks. Kas EIP võiks istuda ümarlauda ERLga? Muidugi võiks, kui vaid teaks vastust küsimusele, milleks? ERL “rahvuslusel” pole rohkem ühist eesti rahvuslusega kui on lambal lambanahaga hundi seljas. Küll aga on tark teha eesti isesivuse eest seisvate ühenduste ümarlaud. Ja see saab ka tehtud.

Vello Leito, EIP esimees, 21. august 2006

Iseseisvuslased versus euroautonomistid – Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL

Miks reaalteadused on tulemuslikumad kui ühiskonnaga seotud teadused? Mõistagi sellepärast, et uurimisobjektid on erinevad. Füüsiline maailm on hõlpsasti süstematiseeritav, defineeritav, modelleeritav, jne, ühiskonnaga seonduv aga väga vaevaliselt. Eks seepärast ole ka politoloogias pidevalt „halb nähtavus“, kuigi midagi on ju tehtud sealgi; näiteks on loodud käsitlus kolmedimensioonilisest poliitilisest ruumist.

Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL, vt www.rahvuslikliikumine.ee) on poliitiline liikumine. See on lihtviisiliselt ära öeldud ERL põhikirjas, liikumise alusdokumendis, kus poliitiline eesmärgistus on kirjas niimoodi (eksitav verbaalne vaht on kõrvaldatud): 1.2. Eesti Rahvuslik Liikumine on vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks on teha panus võimu elluviimiseks ning huvide teostamiseks kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. „Võimu elluviimine“ ja „huvide teostamine kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus“ kuulub Erakonnaseaduse §1 alusel ainult poliitiliste parteide/ühenduste kompetentsi, apoliitilised ühendused seal võimu ei teosta. Seetõttu tuleb ERL tingimata lahti rääkida just poliitilises 3D ruumis.

Olukord Eesti poliitikas on selline, et nii Isamaaliit kui selle poliitiline kloon Eesti Rahvuslik Liikumine on avalikult end määratlenud euroautonomistideks. Kui seni toetus see väide vaid asjaolule, et ERL pole kuskil ilmutanud nõudmist Euroopa Liidust välja astuda, siis nüüd on ERL minu suureks üllatuseks selle selgelt ka kirja pannud. Tsiteerin: „ERL näeb Eestit lahutamatu autonoomse Euroopa Liidu liikmesriigina. Ainult nii on võimalik säilitada eesti keel ja kultuur. Seepärast ka tervitame 22. hommikul riigikogulasi, kes 9. mail hääletasid konstitutsiooni poolt, tänu millele oleme nüüd autonoomne Euroopa Liidu liikmesriik ning kutsume kõiki seda koos meiega tegema!“ (http//www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=13658597; kommentaar nr 198, ERL). Ometi nimetavad nad endid nii kõnes kui kirjas rahvuslasteks. See on lubamatu, neid kahte asja aga ei saa kuidagi ühitada, tegemist on otsese valega. Siinkohal pean isegi otstarbekaks meelde tuletada, et NSVLi algusaastate ameeriklasest suur sõber Armand Hammer on ajalukku läinud sellise lausega: „Tõerääkijatel pole tulevikku, tulevikku ehitatakse ainult valedele.“ Milline on aga tulevik kui see ainult valedele üles ehitada, selle verivärvikas esilinastus algas juba AH eluajal.

Rahvuslusest saab tõsisel meelel rääkida üksnes politoloogilises käsitluses, nii nagu rahvuslust mõistetakse ja defineeritakse ka mujal maailmas. Ainult nii on võimalik teema lahti rääkida ühemõtteliselt paikapanevalt; sealjuures saab seda teha isegi ERL suhtes. Nagu ma juba kirjelda­sin (meie koduleheküljel: „EIP ühisnimekirjast,“ 20.06.2006) asub rahvuslus politoloogilises kolmemõõt­melises ruumis x teljel, mil nimeks riskitelg. Astendusi on viis, rahvuslased paiknevad paremtsentristlikus nišis, etnos’istid vasaktsentristlikus nišis. Ei mingit ebaselgust. Poliitilise ühenduse või poliitiku asukoha riskiteljel määrab ainult see, kuidas nad suhtestavad end riikluse küsimusega.

ui eesmärgiks on seatud rahvusele või rahvale iseseisev riik, st siis sellele rahvusele(rahvale) riigirahvuse staatust, sellisel juhul on meie ees rahvuslased. Kui aga poliitiliseks eesmärgiks on seatud rahvuse või rahva huvide kaitse riigi sees, nõudmata neile riigirahvuse staatust, siis on tegemist etnos’is­tidega. Näiteks eesti rahvas ei ole Euroopa Liidu nimelises liitriigis riigirahvas, sest selleks on Euroopa rahvas (kõik need, kel on EL kodakondsus), seepärast kõik need, kes kaitsevad eesti rahva huve EL sees nõudmata uut iseseisvumist (väljaastumist), ei ole mitte rahvuslased vaid on etnos’istid – eestlaste kui ühe etnilise terviku eestvõitlejad EL sees. Nagu Isamaaliit ja ERL seda on.

Kui ei meeldi nimetus etnos’ist võib kasutada nimetust etnoist, rahvus­autonomist või lihtsalt autonomist aga mitte rahvuslane, sest see on definitsioonijärgselt juba n.-ö kinni pandud rahvusriiklastele ehk rahvuslastele. Eesti puhul saab öelda ka nii, et ainult iseseisvuslased võivad endid nimetada (eesti) rahvuslasteks, seetõttu EIP kasutab suurema täpsuse huvides iseenda suhtes ka määratlust: (eesti) iseseisvusrahvuslased.

Oma 06.09.2006 pressiteates ERL kirjutab: „Rahvuslased kutsusid Ansipi oma meeleavaldusele.“ Endi rahvuslasteks nimetamine on teadlik viga. Aga kui ERL seda sõna ilmtingimata kasutada soovib, siis on olemas niisugune võimalus – nimetada endid eurorahvuslasteks, sest ELi kui liitriigi kodakondsusele rajatud riigis on euroopa rahva patrioodi nimi eurorahvuslane. Eesti rahvusluse ja rahvuslastega aga neil ja ERL-il mingit pistmist pole, sest Euroopa Liit on Eestit okupeeriv riik.

Lähtudes armandhammerlikust meetodist saavad Isamaaliit ja ERL nimetada autonomiste muidugi kuidas soovivad, sest kahjuks pole „demokraatlikus“ poliitikas valetamine üldjuhul karistatav. Definitiivses tähenduses aga kaksipidi mõistmine võimalik ei ole. Seega valitseb Eesti poliitilises ruumis seis: iseseisvuslased versus euroautonomistid ehk Eesti Iseseisvuspartei versus Isamaaliit/ERL.

Need kaks, rahvuslane ja etnos’ist käivad lahus niikaua kuni planeet Maad pole täitnud üksainus rahvus või rahvas. Kui nii oleks, siis oleks Maa peal kommunism, sest kommunismi vundamendiks ongi just rahvuste ühtesulatamine, nii et oleks ühtne mass ja selle ülemaailmne juht. Huvitav oli lugeda kuidas kommunismi defineeriti 40 aastat tagasi: „Kommunismi arenemise teatud astmel surevad täielikult välja poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia, kujunevad ühtsed, üldtunnustatud kommunistliku ühiselu reeglid, milledest kinnipidamine muutub kõigi inimeste vajaduseks ja harjumuseks, täielikult sureb välja riik, ammendab oma ajaloolise missiooni ka partei, toimub rahvuste üha suurem igakülgne lähenemine, kuni kaovad täielikult igasugused erinevused nende vahel,“ Filosoofia leksikon, Tallinn 1965, lk 381. Eesti Iseseisvuspartei rahvuste kokkusulatamisega ei tegele. Erakonna ametlikud tunnuslaused on: „Eesti uuesti iseseisvaks!“ „Rahvuslik majandus kuningaks!“.

Vello Leito, EIP esimees, 07. sept 2006

Vahekokkuvõte: ühisnimekiri, rahvuslased

22. sept Tiit Madisssoni poolt organiseeritud meeleavaldus sai üsna tagasihoidliku tunnustuse osaliseks. Teades seda kui raske on meeleavaldusele kokku saada kasvõi 200 inimest, oleks mina arust võinud tunnustust rohkem olla. Samas panen ma pahaks tema väidet, et “ ERL vähemalt midagi teeb ja korraldab, teised ainult targutavad internetis.” EIP korraldas meeleavalduse 24. veebruaril ja 09. mail, (mõlemas osales umbes samapalju inimesi kui Madissoni omas) ning plaanis on veel üks meelevaldus sellel aastal. Nii on lood tegelikult. Miks aga EIP üritused ei leidnud võrdväärset meediakajastust? Sest Madisson ja ERL ei kujuta võimudele, riigikogule ja välisagrentuuridele mingit ohtu, EIP aga küll. Seepärast ongi EIP-le rakendatud maksimaalselt võimalik meediablokaad, sealjuures minule isiklikult. Näiteks osalesin saatesarja Unetus viimases saate 01.06. ja sain kahel korral sõna, a’ 1-1,5 min, aga viimane kui sõna oli välja lõigatud.

Kuid Madissoni meeleavaldus andis kõrvaltulemina ootamatult kaks väga olulist sõnumit. ?hele juba viitas Mait Raun: “Siit võib teha oletuse, et ERL ei ole enam soodusnimekirjas nagu aprillis-mais. Või isegi, et alates 22. sept ei ole teda võimude ja agentuuride meelest sellisel kujul enam vaja.” Väga õige, EIP rööbastelt mahalaskmine ebaõnnestus, vastupidi, EIP ja SI lasid rööbastelt maha hoopis ERL-i.

Ent see pole peamine sõnum. Nagu lühike ja tihe vihmasadu lööb õhu puhtaks, nii lõi poliitilise õhu rahvusluse nišis puhtaks Madissoni üritusega kaasnenud väitlus SI portaalis. Sealt on pärit ka kõik käesolevas kirjutises toodud tsitaadid

Selgub, et on saavutatud üksmeel selles osas, et rahva eest südant valutavaid suundumusi on kolm, Eesti riigi eest võitlejate suundumusi aga üksnes kaks. Ahti Mänd: “Pole mõtet rääkida rahvuslaste ühisnimekirjast, kui rahvuslased on jämedalt võtte diametraalselt kolmes erinevas leeris: Eesti Vabariigi taastamise toetajad, Eesti “riigi” loodava Euroopa Liidu föderaalriigi osana toetajaskond ja Euroopa liidust lahkulööva uue Eesti riigi toetajaskond…”. Keegi pole sellisele jagamistehtele vastu vaielnud.

Kolme suundumuse ühisnimekirjast pole tõesti võimalik rääkida ja pole võimalik nõustuda ka Mait Rauna väitega, et: “Rahvuslastel on algusest peale olnud kaks valikut: ühisnimekiri või valimiste boikott.” ?hisnimekiri ei ole võimalik ühelt poolt seepärast, et EIP ühisnimekirjades ei osale. Ning teiselt poolt seepärast, et teine suundumus pole ju rahvuslased, vaid on, nagu korduvalt kirjutanud olen, eurorahvuslased-autonomistid. Teisisõnu, nad on EL ja Venemaa baasil loodava Eurussia impeeriumi käsilased. Mistõttu tuleb kahjuks Mait Rauna väide: “Kuna tegelikkuses on rahvuslikku liikumist väga tarvis, …” lihtviisiliselt lahterdada Eurussia impeeriumi teadvustama promoks. Boikoteerimise mõte ei ole minu silmis aga väärt ainsatki rida.

Pean õigeks Ahti Männi sõnu: “Ainus reaalne võimalus on koonduda, teha järjepanu mitu aastat tööd…”. Veelkordseks täpsustades, et koonduda saavad vaid esimene ja kolmas suundumus, jääb kurvastama Männi poolt kordasaadetud hooletu ülekõndimine ühest faktist. Ta räägib koondumise vajalikkusest jättes aga tähelepanu alt täiesti välja selle, et eesti iseseisvusrahvuslased koondusid juba 1999 aastal EIP ridadesse ja sellest alates on teinud iga päev täpselt eesmärgistatud süsteemset tööd mainitud eesmärgi nimel. Kui näib vaid õnneliku juhusena see, et EIP on olemas ja valmis minema valimistele, sel ajal kui kõrvalt on kadunud kõik ligi kümme riigikoguvälist parteid, siis see vaid näib nii.

Henn Põlluaas: “Vaevalt, et ühisnimekiri Iseseisvuspartei egiidi all, tänu Vello Leito rahvuslaste pihta korduvalt sooritatud põhjuseta rünnakute ja rahvuslaste-iseseisvuslaste vahelise jäiga ja kunstliku seina püstitamise taustal, võimalik on.” ?hisnimekirja ei tulegi, EIP tugevdab oma ridu liituda soovijatega ja võtab oma valimisnimekirja neid sõltumatuid iseseisvuslasi, kes tunnistavad meie programmilisi põhimõtteid (vt SI-175). Vello Leito ei ründa kedagi põhjuseta vaid selgitab olukorda, et kõik saaksid aru, et tõepoolest ehitatakse Eurussia impeeriumi (mida nõrganärvilised tavatsevad nimetada Euroopa ühiskoduks) ja mõistaksid, kes sellele kaasa aitava. Ma ei ehita kunstlikku seina, ma püstitan endastmõistetavat kaitsevalli uusokupantide-assimileerijate teele, nende käsilaste teele, trooja hobuste teele. Ma püüan selgeks teha, et nõrgem peab alati end kaitsma selliselt, et ehitab linnuse – iseseisva riigi – ja eirab raudrüütlite sireenlikke hüüdeid: ärge olge argpüksid, tulge lagedale (ELiitu) võidelge nagu mees mehega! Samasugust hüüdu kuuleme kõiges: võtke normaalsena uusimmigratsiooni, rahvuste segamist, homopromo, jne. Aga see kõik ongi uuskommunism. Viimase põhiideeks ju ongi rahvuste kokkusulatamine, maailmariigi loomine mille tipus vaid üks Juht istuda saaks.

Tiit Madisson: “Tundub, et ka järgmistel valimistel tuleb meil valida sittade ja veel sitemate vahel, sest rahvuslased ei ole suutelised mingit nimekirja kokku panema.” Loodame, et need nn rahvuslased tõesti ei suuda nimekirja kokku panna ja tekib ühiskonnas lihtne alternatiiv: kas hukkuda riigikogupartide uuskommunismi päikese kõrvetavate kiirte all, saada Eurussia pärismaalasteks, või hakata linnust uuesti üles ehitama eesti iseseisvusrahvuslaste ja EIP initsiatiivil, EIP lahendite kohaselt.

Vello Leito, EIP esimees, 02. okt 2006

4,667 total views, no views today