Eesti Ekspress – Eurosatanistide Hääl

Eesti Ekspressist leiate EE juhtkirja: „Keskerakond ütles 11 miljardile „ei“ http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/keskerakond-utles-11-miljardile-ei.d?id=66594995, mis algab sõnadega: „ Kümme aastat tagasi ütles Keskerakond oma kongressil Euroopa Liidule “ei”. Eesti selle aasta riigieelarves tuleb iga kuues euro Euroopa Liidult, kokku saab Eesti 2004-2020 Euroopa Liidult 11 miljardit eurot“.

Praegu on alles aasta 2013 ja pole isegi seda veel teada, kui palju saadakse kätte aastate 2004-2013 eest, rääkimata kui palju saadakse kätte aastaks 2020. 11 miljardiline ulme on tüüpiline eurosatanistide stiil. Ei hakka siinkohal lahti arutama eurotoetuste teemat, sest olen seda juba teinud artiklis: „Eesti on Euroopa Liidu suhtes räigelt pealemmaksja“ -2012/08/22/vello-leito-eesti-on-euroopa-liidu-suhtes-raigelt-pealemaksja-. Keegi Eestis pole täpsemat arvutust toonud ja pole ka keegi minupoolsele materjalile vastu vaielnud. Minu artikkel esindab suurimat täpsust, mida statistikaameti materjalid võimaldavad.

Kogu temaatikas on keskseks see, milline on eesti ettevõtluskapitali suhe välisettevõtjate kapitalisse – residentide ja mitteresidentide ettevõtluskapitalide omavaheline suhe –, mis hinnanguliselt on 1/5. Seepärast tuleb eurotoetuste teema käsitlemisel kõik sissetulnud summad jalamaid ja otsekoheselt jagada 5-ga ning alles sealt edasi teha maha-arvutused nii nagu minu artiklis toodud. Ja nii selgubki, et Eestilt võetakse 10 eurot, tagasi antakse 1 euro. Tõde, et Eesti hakkab peale maksma oli 2003. aastal üheselt teada ja seda ka EIP juba kolm aastat enne referendumit kõikjal kuulutas.

Järgnevalt ütlemisi EE artikli kommentaariumist, mis sedapuhku on üsna leigevõitu:

16.08.2013 10:19

saamise tutvustusega näidatakse,et Eesti ei ole VABA RIIK,vaid n.ö. näljane koer,kellele visatakse kont hammaste vahele,et oleks peremehega rahul ja liputakse peremehe suunas saba heameelest. Ning meie poliitikud laulavad,et Eestimaa on vaba – kust otsast?

Juss

16.08.2013 10:38

80% taristute ehitamiseks kasutatavast rahast annab Euroopa Liit.
Ja palju on maksud need seadmed ja vahendid, millega ja millest need taristud ehitatud?
Minule teada olevalt meil traktoreid, rääkimatta tavalisest elektridrellistki Eesti Vabariigis ei toodeta. Kõik see raha on otsapidi jälle riigist välja läinud. Reeglina võtab see raha endaga kohalikku raha kah kaasa.
Küsiks veel, et kus real on eelarves need summad, mis nende taristute hoolduseks ja ülalpidamiseks vajalikud?

Ivar

16.08.2013 11:57

Peale selle,kui Laar põllumajanduse hävitas, erastati ja ärastati välismaalastele ning nüüd räägivad röövlid,et vaata kui hea,et meile EU-st raha saadetakse!
See on ju tore,kui Eesti on EU tissi otsas?
Eesti riik oleks saanud ise väga hästi hakkama,ilma EU-ta,kui poleks olnud EU käepikendusi siin Eestis! Kes siis andsid nõusoleku erastada välismaalastel,kui need hiljem lihtsalt toimiva ettevõtte pankrotti lasid ja varad välja kantisid.
See oli välisinvestoritele kasulik,raha saadi tagasi ja hävitati konkurent Eestis.
Miks lasi Eesti parempoolne valitsus röövida kogu Eesti rahva ettevõtted ja raha??

Thoreau

16.08.2013 12:21

Arukalt tegi, et ei ütles. Sisuliselt tähendanuks suveräänseks jäämine ju oma majanduse kordategemist, mis eeldanuks kõikide inimeste tööpanust ja järelikult meil praegu töötust ei oleks nagu Valgevenes, kes julges ei öelda ärastamisele ja uutele ebaõiglustele. Kuid lääne suunas ulgumine ja teksapõksteihalus oli nii suur, et loodeti Euroliidust pudrumägesid, mida vaid vähesed on saanud. Orjadele anna veidi taskuraha ja nad teevad, mida isand käsib. Kõik need lõvilõrrid ja annad pole ju orja seisusest välja saanud ja orjavad nad ju ainult raha. Seepärast nad valitsust kiidavadki, et need usinalt rahajumalat teenivad.

Kutsun majandusajakirjanikke koostama täpsemat tabelit

16.08.2013 19:46

Eesti ja Soome kohustused IMFi, EFSFi ja ESMi miljardites eurodes

…………………………Eesti………………Soome
IMF ja EL komisjon…0,28500………………1,70
sh sissemakstud……0,10500
sh sissenõutav………0,17500
EFSF…………………1,99800……………15,60
sh sissemakstud……………………………12,00
sh sissemakstav……0,35800.(Kreeka)……1,90
sh sissenõutav………1,64000………………1,70
ESM praegu…………1,30200……………11,00
sh sissemakstav……0,14880.(2012–0,06).1,40
sh sissenõutav………1,15320………………9,60
ESM 12 a pärast……1,79060
sh sissemakstav……0,20464
sh sissenõutav………1,58596
IMF ja EL kokku……3,58500………………29,60
Euroopa Keskpank…0,14585………………7,20
Kokku…………………3,73085……………36,80
Kokku 12 a päras

t……4,21945
Riigieelarve 2012……6,10000……………52,4

Eesti kohustustel on viis kohta peale koma, Soome kohustustel kaks kohta peale koma. Kahjuks tabelit kommentaari sisestada ei saa.

Kreeka 130 miljardi euro suurusest abipaketist on Eesti kanda umbes 358 miljonit € (0,186%).

IMF ja EL kokku 3,58500 – siit võib ligi ühe miljardi lahutada, sest EFSF garanteeritakse pool (tabelis u 2 miljardit €, pool sellest on u 1 miljard €).

Hetkel Eesti on garanteerinud 417 miljonit eurot (reaalne sissemakse) üle garantiiga 665 miljonit eurot. 417 miljoni sees on u 358 miljonit € EFSFi ja u 60 miljonit € ESMi.
17.04.2013 AK kl 21 Mais ja juunis on Eesti osalus Küprose abiprogrammis 5,58 miljonit eurot, mis on muidugi võrreldes Kreeka abiprogrammis osalusega (358 miljonit eurot) väga väike summa.
Küprose abiprogrammis (kolme aasta kestel) on ESMi osa 9 miljardit eurot ja IMFi osa 1 miljard eurot. Esimene osamakse on kahes osas: mais 2 miljardit eurot ja juunis 1 miljard eurot.
Eurogrupi riigid tagastavad Kreekale Kreeka võlakirjadelt teenitud intressitulu. Eesti tagastab Kreekale suurusjärgus 5 miljonit eurot intressitulu (komakohti J. Ligi ei öelnud, summat täpsustatakse). 2010. a ütles J. Ligi Kreeka abiprogrammi tutvustades, et see laen on rahapaigutus, mis hakkab andma sissetulekut. Intressitulu tagasimaksmiseks on vaja muuta 2013. a riigieelarvet

Vello Leito

18.08.2013

587 total views, no views today

Pani täpselt paika

04.10.2010 Postimehe artikli: “Saarts enne valimisi uute erakondade tekkesse ei usu” kommentaariumist:
Thule

04.10.2010 10:39

Läbi riigieelarve maksumaksja rahaga nuumatava riigikogu kartellipartokraatiaga konkureerimine on tõepoolest ületamatu ettevõtmine, sest liberaalkapitalistlikus rahamaailmas on kriteeriumiks rahakoti paksus, milles iseseisvusmeelsetel jõududel “kõik-müügiks” erakondadega konkureerimiseks vahendeid ei jätku. Liiatigi kui kogu massimeedia on Schibstedi ja Luige Ekspressgrupi vahel ära jaotatud, kes teise käega söödavad riigikogu partokraatlikke puudleid.
Küll aga tekitatakse need uued tulijad nende poolt “kes tellivad muusika” otsekohe, kui tekib oht, et rahvas olles tüdinud reeturerakondade poolsest manipuleerimisest hääletab mõne kartellivälise jõu (EIP, PK v.m) poolt. Siis tekivad äkki kui imeväel vahendid ja sünnib “uus tulija” nagu Pezruublika või dollarirohelised või Tarand, et rahulolematute hääled riigikogupartokraatiale ohutusse voolusängi juhtida.
Väga täpselt äraöeldud, miks EIP kui riigireeturparteidele vastanduva partei tee nii raske on. Täpsemini pole vajagi.
EIP teabetoimkond

495 total views, no views today

Risto Teinonen: Eesti Ekspressi loo kommentaariks

Aasta viimases Eesti Ekspressis ilmus Mart Zirnaski lugu: „Natsiõiguslase „jõulukink“ eestlastele“ (netiversioonis on pealkirjaks: „Natsi-Risto „jõulukink““). Kommentaariumites on oletatud, et tegemist on Kapo tellitud artikliga. Ma ei oleks valmis sellist uskuma, kuigi võimatu see ka pole. Toon siin mõned faktid artikli tekkeloost ning kommentaarid ka kirjutise enda kohta, kuid ka üldisemalt veidi kaitse õnnestumisest menetluse ajal.

Novembris lõppenud kriminaalmenetluse vältel kirjutas hr Zirnask mulle mitmel korral ja küsis, milline on menetluse hetkeseis. Tavaliselt vastasin pikalt ja tavaliselt EE-s midagi teema kohta ei ilmunud. Olen korduvalt põhjendanud ajakirjandusega suhtemist sellega, et meie riigis võib poliitilise repressiooni eest kaitsta vaid avalikkus, mitte nö õiguskaitsesüsteem. Seega olen suhelnud ka nende ajakirjanikega, kelle meelestatus pole just kõige positiivsem. Mõte on olnud see, et kui vaenulik ajakirjanik soovib midagi kirjutada, teeb ta seda igal juhul, kuid mõnikord õnnestub tulemust koostöö abil suunata.

Ei ole ka uudis, et olen menetluse käigus vastanud Kapole ja prokuratuurile – need kaks moodustavad repressiivsüsteemi – vägagi ülbelt. Loogika seisneb selles, et inimene, kes seadusi rikkunud ei ole, ei tohi riigivõimu karta. Kui kartma hakkame, jäämegi kartma. Meil on demokraatia ja meil peaks olema ka õigusriik. See tähendab, et riik peab meie õigusi austama, ja kartma peaks kodaniku asemel see ametnik, kes on olnud valmis kodanike õigusti rikkuma, ning see poliitik, kes ametnikule selliseid ülesandeid on andnud.

„Meie“ puhul on halvasti läinud see, et meie endi hulgas on leidunud neid, kes on kasutanud juhust isiklikuks kättemaksuks. See on vast inimeste hulgas üsna tüüpiline käitumine, sellest võiks pikemalt kirjutada mõni psühholoog. See, et poliitilise repressiooni käigus võeti sihikule just mind, tuleneb ilmselt sellest, et arvati mind olevat kerge riigist minema hirmutada ning sellega oleks saavutatud põhiline eesmärk: oleks õnnestunud hirmutada neid, kes minuga samu veendumisi jagavad ja tehtud selle kaudu „natside“ tegevusele Eestis lõpp. Paraku leidus meie hulgas isegi selliseid isikuid, kes arvasid, et minule pealesurutud „esinatsi“ roll on midagi kadestamise väärset. Paraku leidus ka neid, kes ei ole tahtnud aru saada sellest, et repressiooni ajal suhtlesin kõikide isikutega, kellel siin riigis avaliku arvamuse kujundamisel on kasvõi mingisugune mõju. Nii on heidetud ette igasugust, näiteks seda, et olen kohvikus vestelnud Linnar Priimäega. On tema maine ükskõik milline ja suhtume temasse ükskõik kuidas, ta on vaieldamatult isik, kes vajadusel saab meie ühiskonnas oma hääle kuuldavale. Saaksin kriitikast aru, kui kritiseerijad oleksid mu kaitseks kasvõi midagi teinud – kuid kui kuna nad vaatasid represseerimist mõnuga kõrvalt, olgu palun vait, kui represseeritu teeb enda kaitseks kõik võimaliku.

Ajakirjandusega suhtlemist on peetud eputamiseks, samas pole loomulikult leidunud kedagi, kes astuks esile ja ütleks „miks te teda taga kiusate, ma pooldan samu aateid“, rääkimata sellest, et öeldaks „tema ei ole natside juht, mina olen!“. Mitte keegi ei taha esile astuda, kõik tahavad muidugi elada oma elu rahulikult edasi. Seda oleksin tahtnud ka mina, kuid valida ei antud. Jaanuaris tuleb kohtuprotsess Kapo vastu, kuid advokaat, kelle abi olen kasutanud, ei julge avalikult asjaga tegeleda ega istungile tulla – ta kardab, et Kapo ruineerib ta eraelu. Elamegi sellises riigis. Kuid eks meil ole võimalus riiki kujundada, olles julged ja hoides kokku. Üksteist kahjustades kaotame.

Kuid EE artikli juurde tagasi. Ma ei ole artiklit „tellinud“. Saatsin EE-le nädala Fläshiks pildi, millel olid „võidu veinid“, Kapos võidu saavutamise tähistamiseks ja toeks olnud isikutele kinkimiseks tehtud veinipudelid. Pilt oli eelnevalt tuttav ka Kapole, kus töötajad aktiivselt kodanike Orkuti kontosid vaatlevad (kriminaalmentluse materjalide hulgas oli taoline „vaatlusprotokoll“). Tulemuseks oli see, et hr Zirnask võttis ühendust ja ütles, et soovib menetluse lõpulugu kirjutada. Ta küsis selleks ka mu tuttavate telefoninumbreid. Hr Zirnask intervjueeris minu andmetel umbes tosinat isikut, nende hulgas oli ka EIP juhatuse liikmeid. Kallutatud sai loost selle läbi, et Zirnask tsiteeris ainult neid isikuid, kelle jutust oli midagi negatiivsed välja lõigata. Ainus „omadest“, kes julges oma nime all esineda ja kelle jutt oli neutraalne, oli Tauno Rahnu, ja tema jutt piirdubki ainult nelja sõnaga. Peale tema on tsitaate veel Jaanikalt (Jaanika Kressa), Toomaselt (Toomas Virkus), Eesti Rahvussotslialistliku Töölispartei asutajalt Kerttu Ionilt ning Valdo Paddarilt, keda kirjeldatakse kui „konservatiivset rahvuslast“. Olen püüdnud vältida mind kahjustada tahtnud isikute ründamist ja püüan seda vältida ka siinkohal. Nii pole ma ülekuulamisel välja öelnud, kelle idee „natsionaalsotsialistlik laagrikool“ oli (polnud minu idee), kes andis skinheadidele nimetuse SA-mees (ka polnud mina) jne. Las uurijad panid kõik minu „pattudena“ kirja, vahet pole, sest kuritegu niikuinii puudub. Need lugejad, kellele eespool mainitud nimed on tuttavad, teavad ka sündmuste tausta. Need, kes ei tea, ei peagi vast rohkem teadma. Igaljuhul positiivseid asju rääkinud isikutega tehtud intervjuud on loost välja jäetud, sisse on pandud kõik võimalik negatiivne isikutelt, kes arvavad, et ma olen ründamist väärt. Selles osas võin rahul olla, et olen juhindunud oma käitumises hiina tarkusest: elage nii, et küla halvad inimesed kardavad või vihkavad teid, ja head inimesed austavad teid“.

Kirjutises on väidetud, et olen oma aatekaaslased solvumiseni ära tüüdanud, minu ja aatekaaslaste suhted olevat rikutud. See on vale. Üritused on jätkunud ja neid tuleb ka tuleval aastal, ka sõltumata minust. Aatekaaslastega pole aatelisel pinnal mingit probleemi. Isiklikel põhjustel probleeme on, see on kahjuks tõsi. Kuid ka nende osas tuleb paraku viidata juba eespool toodud laimamisele endiste lähedaste poolt. „Skinnide“ ja „mitteskinnide“ suhetes ei ole samuti mingeid probleeme näha ning üritustele on „skinidele“ uks alati avatud. Rahvusmeelsed noored on noorsoo parim osa. Kui meil oleks riigijuhtimise juures sama patriootlikke inimesi kui seda on „skinheadid“, võiksime olla kindlad, et Eesti rahvusriik jääb püsima. Artiklis toodud „skinheadluse uurija“ Marika Mikkori väide, et „skinheadide“ ja „valgekraede“ aate sisu on erinev, on vale. Meil on ühine aade ja ühised huvid. Meie aate sisu on kirjas Eesti Vabariigi preambulis – see on võidelda selle nimel, et igavesti jääks püsima eesti keel, eesti kultuur ja iseseisev Eesti Vabariik, mille ülesanne ongi eestluse säilitamine. Oma aate nimel peame üksteist kaitsma, ja seda ka üle piiride aidates neid, kes oma rahvusriiki kaitsta tahavad.

Menetluse käigus ülekuulatute protokolle on minu kätte sattunud (Kapo on saatnud) kuus tükki. Juba nende alusel kujuneb hästi pilt sellest, kuidas erinevate iseloomudega isikud ülekuulamisel käituvad. On neid, kes räägivad tõtt (nagu tunnistajal tulebki), on neid, kes keskenduvad enda puhtaks pesemisele, ülepakutud kahetsusele, ülepingutatud heale mälule loetledes kõikide üritustel osalenute nimed jne. See kõik on inimlik. Aga kui täisaeline meesterahvas kurdab stiilis, et „nad tulid ja heiskasid haakristilipu mu õuel ja ma kahetsen!“, siis on sellest raske aru saada. Õnneks ei peagi, vist?

Kriminaalmenetlust minu suhtes juhtis alguses juhtivprokurör Heili Sepp, kes veebruaris päästeti tööle Justiitsministeeriumi. Tema asemele tuli vanemprokurör Kretel Tamm, kellega ma pole ühtegi korda kokku puutunud, ja keda samuti ei paistnud Kapo töötajate seaduserikkumised huvitavat, kuigi menetluse seaduslikkuse järelevalve kuulus tema ülesannette hulka. Kretel Tamm esitab EE artiklis väga huvitava ja isegi šokeeriva mõtte: „

„… siis kas me tõesti peame ära ootama, kuni mõnele minnakse kallale ja tekitatakse kehavigastusi“. Ta viitab sellele, et riik peaks karistama enne kui kuritegu on toimunud, ainult oletades, et selline on kunagi tulevikus toimumas? On olemas põhimõte, et karistada saab ainult seaduse alusel, kuid nüüd ollakse siis teel sinna, kus karistada saaks isegi ilma, et karistamise aluseks tegu oleks olemas. Sellest Kretel Tamme mõttest tuleb meelde vana hiina lugu, mis toodud Lin Jutangi teoses: „Arusaamise kunst“. Hiina oli õige vanal ajal ühes keisririigis mitmeaastane põud. Jumalate lepitamiseks keelas keiser viina valmistamise. Ta lasi vangi panna ühe mehe, kelle juurest oli leitud viina valmistamise seadmed. Keisri nõuandja vaidles vastu, kuid miski ei aidanud. Ühel päeval läks keiser oma nõuandjaga hobuvankril vaatama, kuidas kodanikud maal elavad. Tee ääres jalutas üks mees. „Keiser – laske vahistada too mees!“, ütles nõunandja. „Mille eest?“, küsis keiser. „Süüdistame teda vägistamises“, vastas nõuandja. „Kas ta on kedagi vägistanud?“, küsis keiser selle peale, ja nõuandja vastas: „Ei, kuid tal on selleks vahendid olemas“. Loo järgi keiser sai nõuandja vihjest aru, hakkas naerma ja vabastas mehe, kes oli viina valmistamise seadmete omamise eest kinni pandud. – Kas ka meie riigi „õiguskaitseorganite“ töötajad oleksid vihjest aru saanud?

EE artiklis oli siiski ka midagi positiivset. Nimelt tsitaat Riigikogu õiguskomisjoni esimehelt Ken-Marti Vaherilt: „Panna inimesi vangi nende arusaamade alusel ei oleks humaansele ühiskonnale omane. Nii jõuaksime varsti orwellilikku hirmuriiki“. – Nagu teame, selliseid orwellilikke hirmuriike on Euroopas juba olemas. Näiteks holokausti-muinasjutu kohta tohib ajaloolane kirjutada vaid seadusega paika pandud „tõdesid“, isegi kui ta jõuaks oma uurimistöös teistsuguste järeldusteni. Kui ta uurimus seaduses määratud nägemust ei kinnita, ees on aastatepikkune vangistus. Paraku just sellise õiguskorra suunas liigume meiegi – juhul kui kardame riiki ja lepime kõigega, mida meile tehakse.

Risto Teinonen
kolm bakalaureust
Eesti Iseseisvuspartei juhatuse liige

461 total views, no views today