Euro-Titanic on tabanud jäämäge

Suurbritannia Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage poolt 13.06.2012 Europarlamendis esitatud sõnavõtu tõlkis ja avaldas 18.06.2012 Vabamõtleja (www.vabamõtleja.info):

“Järgmine viskas lusika nurka. Neljas riik, Hispaania, saab abipaketi ja loomulikult me teame, et Hispaania ei ole viimane EL-i riik, kes seda vajab. Nädalavahetusel mõtisklesin, et äkki olen ma millestki ilma jäänud. Nimelt väitis Hispaania peaminister härra Rajoy, et see abipakett kinnitab, kui edukaks on Eurotsoon kujunenud. Olles kuulanud ta varasemaid avaldusi, milles ta väitis, et mingit abipaketti ei tule, jõudsin järeldusele, et tegemist peaks olema küll terve Euroopa kõige ebakompetentsema juhiga ja see juba näitab midagi — konkurents on ju päris karm.

Tõepoolest, iga Teie ennustus, härra Barroso, on osutunud valeks ja hea Herman Van Rompuy on üldse plehku pannud! Sest kui ta viimati siin oli, kinnitas ta meile, et me oleme poolele teele jõudnud — Eurokriis on läbi! Pärast seda pole ta oma nägu uuesti näidanud.

Mäletan, kuidas olin siin kümme aastat tagasi, ajal mil alguse sai Lissaboni agenda. Meile väideti, et aastaks 2010 on meil täielik tööhõive ja Euroopast on kujunenud maailma dünaamiline ja konkurentsivõimeline jõukese. Iga objektiivse kriteeriumi järgi on Euro läbikukkunud ja rohkemgi veel — meid ootab ees tõeline katastroof.

Teate, see tehing muudab asjad hullemaks mitte paremaks. Hispaania pangandussüsteemile on kavandatud sada miljardit eurot, 20% sellest peab välja käima Itaalia. Lepingu-kohaselt peavad itaallased laenama Hispaania pankadele kolme protsendise intressiga, aga eelnevalt peavad nad ise laenama selle raha turgudelt seitsme protsendise intressiga! See on ju geniaalne! Tõesti hiilgav mõte! Seega, mida me selle „abipaketiga” tegelikkuses teeme, on et me ajame riigid nagu Itaalia nii kaugele, et nad vajavad varsti ise võlgadest „välja aitamist”. Lisaks kõigele liidame 10 protsenti Hispaania riigivõlale. Ja ma ütlen teile — iga pangandusanalüütik kinnitaks teile, et 100 miljardit ei lahenda Hispaania pangandusprobleemi, summa peaks olema pigem 400 miljardi kanti.

Aga tõeline elevant toas, keda keegi mainida ei julge, on fakt, et kui Kreeka lahkub Eurotsoonist on Euroopa Keskpank pankrotis. Sellega on kõik. EKP-l on 444 miljardi väärtuses kohustusi „välja aidatud” riikide ees ja selle jama joonde ajamiseks, on vaja võlanõudjad ajada Iirimaa, Hispaania, Portugali, Kreeka ja Itaalia kaela. Seda kõike ei ole ju võimalik hüvitada! See on täielik läbikukkumine! See laev, Euro-Titaanik (või Euro-Titanic kui tõlkida filmi alusel), on põrkunud jäämäega ja kahjuks ei jätku päästepaate kõigile.”

515 total views, no views today

Mida teha, olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

Järgnev Varro Vooglaidi artikkel on võetud aadresilt http://vooglaid.worldpress.com/ :

“Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

15. juuni 2012

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse langetatud otsusele toetada maksumaksjate rahaga Hispaania pankasid:

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent olulisem on nentida, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks tegema vähemalt nii palju, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna ei muust kui siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning ajavaimu ees lipitsedes oi-oi kui paljudega ühel moel isiklikele eduvõimalustele panustada.

Järgides tema üleskutset ja eeskuju kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on ülalosutatud kommentaaris käsitletu (ja ennekõike ESM-ga liitumise) näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.

Omamoodi huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aastal nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti (ehk nn Baaside lepingu) sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele (nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri ja rahandusministriga), et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti huvides – raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne. Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele ning kas ei küsita meie ajale nt poole sajandi pärast tagasi vaadates sama moodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud ega teinud, vaid lihtsalt riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei andnud – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt vabatahtlikuna Soome sõdima.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.

Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.”

Postitas EIP teabetoimkond

PS. Vastus kõigile neile, kes ei tea mida teha: tuleb astuda Eesti Iseseisvusparteisse ja liituda EIP poliitilise võitlusega!

541 total views, no views today

Eesti libapoliitikute-tuulenuusutajate nimekiri

Siin on riigikogu liikmete nimekiri, kes 29.09.2011 puudusid Euroopa stabiliseerimisfondi EFSF hääletusel, et hiljem saaks vastavalt olukorrale öelda, et kui ma oleksin „saanud“ kohal olla, oleksin ma kindlast hääletanud niimoodi … Need on eesti libapoliitikud-tuulenuusutajad. Õppige need nimed pähe!

1. Jaak Allik

2. Deniss Boroditš

3. Enn Eesmaa

4. Eldar Efendijev

5. Kalev Kallo

6. Valeri Korb

7. Aivar Kokk

8. Peeter Kreitzberg

9. Tõnis Kõiv

10. Helmen Kütt

11. Tarmo Leinatamm

12. Kajar Lember

13. Sven Mikser

14. Aadu Must

15. Urve Palo

16. Karel Rüütli

17. Indrek Saar

18. Imre Sooäär

19. Mihhail Stalnuhhin

20. Yana Toom

21. Toomas Tõniste

22. Viktor Vassiljev

23. Vladimir Velman

24. Jaan Õunapuu

————————

EIP tebetoimkond

649 total views, no views today

Riigikogu kiitis heaks EFSFi

Eile õhtul kiitis riigikogu heaks Euroopa stabiilsusfondi EFSF. Hääletustulemused:

 

Nr Nimi Otsus Fraktsioon
1. Aas, Arto poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
2. Aidma, Rein poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
3. Akkermann, Annely poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
4. Allik, Jaak puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
5. Anvelt, Andres poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
6. Aru, Peep poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
7. Boroditš, Deniss puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
8. Eesmaa, Enn puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
9. Efendijev, Eldar puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
10. Ergma, Ene poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
11. Gräzin, Igor vastu Eesti Reformierakonna fraktsioon
12. Hanson, Margus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
13. Heinvee, Aare poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
14. Herkel, Andres poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
15. Holsmer, Remo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
16. Iva, Kaia poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
17. Jaanson, Jüri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
18. Jents, Kalle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
19. Juul, Tõnu poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
20. Järvi, Raivo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
21. Kabrits, Siim poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
22. Kaljuvee, Lembit vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
23. Kallas, Kaja poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
24. Kallo, Kalev puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
25. Klaas, Urmas poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
26. Kokk, Aivar puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
27. Korb, Valeri puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
28. Korobeinik, Andrei poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
29. Kotkas, Kalev poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
30. Kreitzberg, Peeter puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
31. Kõiv, Tõnis puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
32. Kõva, Kalvi poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
33. Kütt, Helmen puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
34. Laanet, Kalle vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
35. Laasi, Lauri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
36. Laurson, Peeter poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
37. Leinatamm, Tarmo puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
38. Lember, Kajar puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
39. Lenk, Heimar vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
40. Lillo, Kalev poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
41. Linde, Väino poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
42. Luigas, Inara vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
43. Luik, Lauri poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
44. Lukas, Tõnis poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
45. Maripuu, Maret poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
46. Maruste, Rait poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
47. Mihkelson, Marko poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
48. Mikko, Marianne poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
49. Mikser, Sven puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
50. Must, Aadu puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
51. Mälberg, Meelis poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
52. Nestor, Eiki poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
53. Nool, Erki poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
54. Ossinovski, Jevgeni poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
55. Pakosta, Liisa-Ly poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
56. Palling, Kalle poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
57. Palo, Urve puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
58. Palts, Tõnis poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
59. Pikhof, Heljo poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
60. Pomerants, Marko poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
61. Raid, Juku-Kalle vastu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
62. Raidma, Mati poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
63. Randjärv, Laine poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
64. Randpere, Valdo poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
65. Randver, Rein poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
66. Ratas, Jüri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
67. Raudne, Indrek poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
68. Reinsalu, Urmas poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
69. Reps, Mailis vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
70. Riisalu, Aivar vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
71. Roos, Reet poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
72. Rummo, Paul-Eerik poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
73. Rõivas, Taavi poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
74. Rüütli, Karel puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
75. Saare, Andrus poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
76. Saar, Indrek puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
77. Sepp, Andre poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
78. Sester, Sven poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
79. Sibul, Priit poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
80. Simson, Kadri vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
81. Sooäär, Imre puudus Eesti Reformierakonna fraktsioon
82. Stalnuhhin, Mihhail puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
83. Suur, Neeme poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
84. Sõerd, Aivar poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
85. Sõtnik, Olga vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
86. Tamkivi, Jaanus poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
87. Tamm, Tarmo vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
88. Tiidus, Urve poolt Eesti Reformierakonna fraktsioon
89. Toobal, Priit vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
90. Toom, Yana puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
91. Tsahkna, Margus poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
92. Tuiksoo, Ester vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
93. Tulik, Ülo poolt Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
94. Tuus-Laul, Marika vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
95. Tõniste, Toomas puudus Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon
96. Vakra, Rainer vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
97. Vassiljev, Rannar poolt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
98. Vassiljev, Viktor puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
99. Velman, Vladimir puudus Eesti Keskerakonna fraktsioon
100. Võsa, Peeter vastu Eesti Keskerakonna fraktsioon
101. Õunapuu, Jaan puudus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon

Erilist tähelepanu pöörake neile, kes puudusid, need ongi tuulenuusutajad. Õppige need nimed pähe:

1. Jaak Allik

2. Deniss Boroditš

3. Enn Eesma

4. Eldar Efendijev

5.Kalev Kallo

6. Valeri Korb

7. Aivar Kokk

8. Peeter Kreitzberg

9. Tõnis Kõiv

10. Helmen Kütt

11. Tarmo Leinatamm

12. Kajar Lember

13. Sven Mikser

14. Aadu Must

15. Urve Palo

16. Karel Rüütli

17.Indrek Saar

18. Imre Sööäär

19. Mihhail Stalnuhhin

20. Yana Toom

21. Toomas Tõniste

22. Viktor Vassiljev

23. Vladimir Velman

24. Jaan Õunapuu

EIP tebetoimkond

557 total views, no views today

EL võlakriisist

28.09.2011 Delfist artikkel: “Henn Põlluaas: Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse”:

“Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud.

 

See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga.

Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus.

Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei. Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.”

Postitas EIP teabetoimkond

570 total views, 2 views today