Facebook: 
   Sisu: 
 

(:)kivisildnik | (:)aitab ehk juba multikultuuri mõrvadest

Möödunud sajandi üheksakümnendate keskel olin ma sõltumatu päevalehe Post töötaja ja mäletan, et sai kirjutatud Tartus Hiinalinnas juhtunud õudusest, kus koerad puresid lapse surnuks. Tegemist oli vaimselt ebastabiilse vanamuti koerakarjaga, kelle eideke oli tänavalt üles korjanud – suur loomaarmastaja, nagu ta oli. Armastus ajas üle ääre, aga toita ta oma peletisi kas ei viitsinud või ei jõudnud, ja nii ta siis näljutas kiskjakarja suurest armastusest niikaua, kuni need ogaraks läksid ja lapse maha murdsid. Kahju hinnati siis 2000 krooni midagi, uues okupatsioonivääringus 150 euro tuuris.

Loomaaed on see suur armastus, öeldakse ühes klassikalises filmis. Loomad on lahti, ütleb üks laulusalm. Paraku on eurooplased oma sõgedas ja pimedas armastuses barbaarsete hõimukommete vastu korraldanud palju hirmsamaid veretöid kui Hiinalinna vanamutt. Euroopa poologarad eidekesed ja eidestunud onud on mahitanud lõputu hulga hirmutegusid ja tapatalguid. Nimetan vaid esimesena meenuvaid: Pariis 1, Pariis 2, Köln, Malmö 1-131, nüüd siis natuke Brüsselit takkaotsa.

Arvamusliidrid, propagandamaod, korrumpeerunud lojused ja progressiivsed tattnokad soiuvad teadagi üksikjuhtumitest, mis ei ole üldse seotud immigrantidega. Köln ka ei olnud, mäletate kõiki neid Saksa ja Eesti tolguseid, kes Kölni uudise järel manasid: ei ole seotud, ei ole seotud. Tsahknagi on lõpuks suure armastuse mantra selgeks saanud: ei maksa mehaaniliselt siduda, ei maksa mehaaniliselt siduda.

Juhin tähelepanu sellele, et Eesti meediatarbija ees ei ole ükski Kölni valetaja veel vabandanud, samuti ei ole ükski meediaväljaanne Kölni valede asjus avaldanud õiendust. Sellised need valetajad on: jultunud ja karistamatud. Mul ei ole midagi valede vastu, aga kui need toovad kaasa ühe massimõrva teise järel, tuleb tahtmine rahureligioon vabatahtlikult vastu võtta, et saaks lõpuks ometi rahu.

Pime armastus tuleb kriminaliseerida

Meil räägitakse vihakõne kriminaliseerimise vajadusest. Seda muidugi siis, kui minusuguseid on vaja vaikima sundida. Totrus. Ma ütlen teile, et pime ja sõge armastus tuleb kriminaliseerida ja probleemid kaovad nagu võluväel. Kõik, mis tapab, on kriminaalne; kõik, mis vägistab, on kriminaalne; ja kõik, mis toob kaasa massimõrvad, terrori ja massivägistamised, on kriminaalne.

Sotsilimukate ja liberaalmolluskite armulugu on lõppenud verises sogas, nagu me seda Foks Kraimi kanalil iga päev näha võime. Aeg on kriminaalne armusoig lõpetada ja kuriteo õhutajad ning kaasosalised vastutusele võtta. Ma ei näe vahet sõjapropagandal ja lillaroosade armusoiul – tulemus on verine kaos, tulemus on inimsusevastane roim. Need kuriteod ei aegu. See on Brüsselis näha nagu peo peal ja mina pole selles süüdi, et ma vihkan roimareid ja roima õigustajaid, vihkan ka roima kaasosalisi ja kuriteo kinnimätsijaid. Vihkan, põlgan, jälestan.

Ma ei saa nendest mõrvarikaltsudest aru. Eriti nendest, kes lasevad bandiidid maale, ega nendest, kes lasevad oma niinimetatud kodanikud ISISe pealõikajate juurde päid lõikama, lasevad nad siis karistamatult Euroopasse tagasi, lasevad neil organiseeruda, lasevad neil Pariisis tapatalguid korraldada, püüavad siis peamehe kinni ja lasevad siis peamehe jälle lahti ja siis sõdivad Brüsseli getos getomeestega, kes haaravad relva, et pealõikajate peameest politsei eest kaitsta. Absurd.

Kus näed eurooplust – näita ust

Euroopa on meile vaenulik katkupesa, põlisvaenlane orduaegadest peale ja surmava ohu allikas ning selle jälkusega tuleb kõik suhted kohe katkestada. Euroopa diplomaadid välja saata, Euroopa kapital riigistada, Euroopa vastikud seadused ja lepingud silmapilkselt tühistada. Need, kes oma pealinna lasevad maha põletada, ei ole meie liitlased, need on idioodid. Uroodid, nagu ütleb väga austatud Kaur Kender.

Kas tahate, et teie lapsed maha tapetakse, ära vägistatakse või orjadeks müüakse? Kui ei taha, siis Euroopa uks pauguga kinni. Euroopa ahvikari ei ole enam inimkonna ega tsivilisatsiooniga kuidagi seotud. Brüsseli vaimunõder seltskond on inimkonnale jäädavalt kadunud. Aitab vaimuhaigete märatsushoost. Päästku end, kes saab!

Eesti vajab restarti, euroopameelne seltskond tuleb saata Euroopa avarustele multikultuuri rõõme, terrorit ja pagulasestaatust nautima. Euroreeturite peamehed tuleb muidugi anda kohtu alla, aga tavalised kaasajooksikud jooksku oma pealõikajatega kaasa seal, mitte siin. Meil on olnud jüriöö, meil on olnud madisepäev, meil on olnud küüditamine ja Sinimäed – meie jaoks on terror läbitud etapp ja sellest meil enam midagi õppida ei ole. Aitab.

Võime Euroopat aidata, aga ei pea

Euroopa on niivõrd väärastunud, loll ja mandunud, et seda pole enam võimalik päästa. Ainus mõistlik lahendus on sellest sadomaso- ja enesetapjate klubist välja astuda, kuni hing veel sees. See ei tähenda, et me ei võiks aidata Euroopal mõõduka tasu eest nende agooniat pikendada. Miks mitte.

Meil on tubli palgaarmee, me võime raiuda maha iga käe, mis tõuseb Euroopa vastu, me võime desarmeerida ja sulgeda Euroopa mošeed – Prantsusmaa on selles küsimuses näidanud kiiduväärset eeskuju, mida Belgia töllid ei ole osanud vääriliselt hinnata. Me võime küüditada ja hukata välikohtu korras Euroopa terroriste ja muid sisevaenlasi, me võime kaitsta Euroopa piire – massihävitusrelvaga, kui vajalik – aga mis põhiline: me võime eurooplastele õpetada väärikust, iseseisvat mõtlemist ja relvakasutamist. Andke meile seaduslik alus, olge alandlikud, makske ette ja me aitame.

Meil on suurepärased itimehed, me võime jälitada ja paljastada terroristide võrgustikke ja nende sidet segada. Eurooplased ei ole ju võimelised isegi illegaalide telefonidest pealaõikamise videoid kätte saama. Ka siin saame aidata, ja siin pole isegi itimehi vaja, saadame töötud peale. Ma saame Euroopas teha kõike seda, mida me oleme väga hästi teinud Iraagis ja Afganistanis. Piinamises vajame aga endiselt Ameerika liitlaste abi, kuid midagi saab siin ka ise ära teha. Lootust ei maksa kaotada. Me oleme ju start-up’i maa, headest mõtetest puudust ei ole.

Euroopa meie miljonit vaest aidanud ei ole, aga meie pole selle pärast pahased. Võime ka Kaitseliidu appi saata. Eelkõige aga saame aidata teadmistega ning jagada oma kogemust: meil on vaesusesse surnud 30 000 inimest ja kas meil on terrorismi? Ei ole. Kas on fundamentalismi? Ei ole. Kas homoabielud tulevad? Ei tule. Me võime Euroopa sotsiaalsfääri Eesti vägagi toimiva mudeli järgi ümber kujundada ja ma tagan selle, et terroriste pole õige pea enam vaja troika otsusega maha lasta, sest nad kõngevad ise.

Näljast koera saab toita, kurja koera saab ketti panna ja hullu koera saab magama panna. Aga seda ei saa teha naabri koerale vägisi, Euroopa naabrimees peab ise tahtma positiivset lahendust. Hetkel ta ei taha ja sellise naabriga pole ühelgi endast lugupidaval riigil ega rahval vaja tegemist teha.

 

Õhtuleht, 25. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/724422/-kivisildnik-aitab-ehk-juba-multikultuuri-morvadest

 

2,670 total views, 2 views today

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

Korrumpeerunud eliidi valed ei tööta enam – Ameerika Ühendriikides ei usu korporatiivset meediat 77% inimesi. Oletatavasti on see number meil isegi suurem ja vastab kooseluseaduse vastaste ja immigratsioonivastaste arvule. Ütleme, et see number on kuskil 80+ kandis, ikkagi natuke targem rahvas ja kahe üksteisele järgnenud okupatsioonivõimu kogemusega.

Olukord on tuttav eelmise sajandi kaheksakümnendatest: valitseb stagnatsioon, valitseb võõrvõimule ustav limukate ja tallalakkujate jõuk, valitsuse ja rahva vahel haigutab kuristik, propagandavalede ja tegelikkuse vahel valitseb veelgi suurem kuristik, keegi ei usu enam õõnsat kõlavat retoorikat, siis ülistati kokkuvariseva sotsialismi eeliseid, nüüd kokkuvariseva euroopa väärtusi.

Ainus suurem vahe on selles, et eelmine okupatsioon oli kehtestatud toore jõu ja vägivallaga, hetkel on aga tegu ilmselge korruptsiooni ja abirahasõltuvusega aga ka võõrvägede sissetoomine on päevakorras. Ma pole kuskilt lugenud ühtki analüüsi, mis tõestaks, et üks okupatsioon on teisest parem. Okupatsioon on okupatsioon ja kas ta on natuke parem või halvem, pole mõistlik küsimus, pole tähtis kes vägistas mõnusamalt.

Miks valed ei tööta?

Igal asjal on mõõt, pikaaegselt saab valetada natuke ja lühiajaliselt saab valetada palju, aga pikaajaliselt ja massiivselt valetada ei saa – ka lihtsakoeline mehike paneb kaks ja kaks kokku ja näeb, et elu on üks asi ja propaganda on hoopis midagi muud.

Raske elu tühistab igasuguse õitsengu, õnne ja külluse jutu. Miljoni vaese maa vaesed ei saa kuidagi edu ja küllust ja peenhäälestamist uskuda. Vaesuse peenhäälestamine on lihtsalt absurd. Eluraskused teevad ka puupeale lihtsad asjad selgeks.

Valetamisspetsialistide kvaliteet on halb, sulle saab valetada ikkagi ainult sinust targem inimene, aga lolli valet on lihtne läbi näha, vahel on propagandistid ja agitaatorid küll suht arukad inimesed, aga eriti toore vale läbisurumiseks ei aita ka keskmisest kõrgemast intelligentsusest, musta valgeks rääkimiseks peab olema geenius, selliseid geeniusi meil õnneks ei ole, arukaidki on vaid mõni üksik.

Repressioonid ei muuda valet veenvamaks, otse vastupidi. See, kuidas meil teisitimõtlejaid alandatakse, laimatakse, mudaga loobitakse ja neile piisavalt sõna ei anta, on näha hästi näha pereväärtuste kaitsjate pealt. Ja ei tohigi sõna anda, nii harva kui sa pereväärtuste aktivisti ka telekas näed, teevad nad kroonumeelsed kõrgelaubalised usukuulutajad pihuks ja põrmuks. Lisaks kuuled, kuidas töö kaotas see, kes lõugu laiutas. Ei ole veenev. Laim ja vägivald räägivad argumentide puudusest.

Korporatiivne meedia on usaldusväärsuse kaotanud – kui sa ühest ja samast allikast kuuled iga päev ilmselget valet, siis sa enam ei süvene ega selekteeri, see junn tuli solgitorust, seega on ta vale ja propaganda. Nii avalikõiguslik meedia kui kommertslik peavool on igasuguse usaldusväärsuse kaotanud, nad on näidanud ennast valetajate, müüdavate närakate, tuulenuusutajate ja tallalakkujatena.

Valede enda kvaliteet on samuti kesine, meil valitsevad ebainimlikud, täiesti absurdsed ja ilma igasuguse inimliku särata valed – tuim andmine – siin maksab nüüd kätte kunstide ja loovuse alahindamine, kui sa arvad, et rahast ja meediakontaktidest piisab, siis oled sa loll, suure rahaga ja igal pool korratavad väga rumalad valed ei tööta. Võimu käsutuses ei ole kunstnikke ja kui ka mõni kunstnik on, siis on ta küündimatu soperdaja. Eelmine okupatsioon oli selles mõttes targem, kunstides nähti propagandat ja vahel see ka töötas. Meil räägitakse küll tänapäeval palju meelelahutuse imettegevast jõust, aga kui jalgpallur kobamisi ja veerides rassismivastase lause ette loeb, siis ei ole see ei meelelahutus ega propaganda, see on loomastumise kättemaks oma juhmidele isandatele.

Sabassörkijal on eriti raske valetada, meie valed on ju taaskasutusvaled, mis meid okupeerivates riikides on juba käbi kukkunud, paljastatud ja tühistatuid. Hea näide on multikultuuri õnn, see on vale, aga vana ja põhjapõlenud vale, saksamaal 90% illegaalidest ei tööta, nad ei integreeru, pahatihti nad ei oska või ei taha inimese moodi käituda.

Kokkuvõtteks: valed jäävad valedeks isegi siis, kui valetaja ei saa aru, et ta valetab või kui ta valetab heast tahtest. Vale on kas rumaluse või kurjuse näitaja ja režiim, mis nii massiivselt valetab, saab olla ainult kas idiootlik või läbinisti alatu. Piinlik on ka see, et režiim mille põhiliseks väljundiks on valed, oskab nii halvasti valetada, küündimatud valed on otse solvavad. Kelleks te mind peate, kui te mulle sellist lapsejuttu räägite?

 

Äärekosmos
15.03.2016
FOTO: Margit Peterson

http://uueduudised.ee/kivisildnik-propagandavaled-ei-toota-enam

 

3,835 total views, no views today

Kirjanik (:)kivisildnik sai Eesti Iseseisvuspartei etteotsa

KIRJANIKUST PARTEIJUHT: Sven Kivisildnik ei taha, et Eesti on suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops, seepärast nõustus ta asuma Iseseisvuspartei etteotsa.
KIRJANIKUST PARTEIJUHT: Sven Kivisildnik ei taha, et Eesti on suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops, seepärast nõustus ta asuma Iseseisvuspartei etteotsa. (Stanislav Moškov)

Kirjanik (:)kivisildnik sai Eesti Iseseisvuspartei etteotsa.

Teravate sõnavõttudega Eesti sise-, välis- ja kultuuripoliitika kohta sageli üles astuv kirjanik Sven Kivisildnik otsustas rakendada sünnipärast juhiannet ja maailma parandamises tegelike tegudega kaasa lüüa – avalikkusele märkamatult asus ta juba mõni aeg tagasi paari tuhande liikmega Eesti Iseseisvuspartei (EIP) etteotsa.

 

Miks sa nõustusid parteijuhiks saama?

Ma olen sündinud juht, haruldaste isiksuseomadustega ja juhtimisteadust kõrges koolis Asser Murutari käe all õppinud. Tervitan õppejõude ja pinginaaber Heinrich Rahet. Kahju kui selline anne raisku läheb, mis riigist ja rahvast hariduseta ja andeta juhtide psühhopaatilises meelevallas juhtub on meile kõigile selge – piisab kui kodanik Rõivasele näkku vaadata. (Lapsed ja raskelt haiged ei tohiks selliseid asju muidugi üldse vaadata.) Kurb pilt. Masendav. Rusuv ja ahistav tunne tuleb, paha hakkab.

Miks Leito välja vahetati või tagasi astus?

Hr Leito astus tagasi oma tagasiastumistegevust justkui täpsemalt põhjendamata, ent samas vihjates tõigale, et on tarvis teadusega tegelda ja raamatut kirjutada. Iseseisvusparteis on selline kaunis traditsioon, et kõik juhid kirjutavad raamatuid. Kirjaoskamatutel on seda muidugi raske mõista aga totalitaarse sallivuse raamis võiks ikkagi valu välja kannatada. Raamatute kirjutamine on ära unustatud uus normaalsus.

Mida kavatsed parteijuhina ära teha?

Lähemas perspektiivis oligi plaanis anda üks kobedam intekas, mis jääb kestma üle aegade. Tehtud. Pikemas plaanis on aga kommentaariumis neid anonüümseid genitaale mõnitada, kes ka kõige lihtsamatest asjadest aru ei saa ja eesti vabariigi põhiseaduse järgi elada ei oska ega taha. Nagu loomad. Närilised. Lillaroosad limukad. Selliste friikide nahas küll ei tahaks olla. Jälk. Kui peaministri kohta pakutakse, eks siis vaatab, kindlalt ei luba midagi, kultuuriministri portfelli võtan aga kindlalt vastu, keegi ju peab seda tänamatut tööd tegema.

Millised on üldse Iseseisvuspartei eesmärgid? Kas need on sinu asumisega partei etteotsa kuidagi muutunud?

Lihtsamalt seletades on Iseseisvuspartei eemärgiks iseseisev eesti riik, mitte suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops. Umbes nii nagu põhiseaduses kirjas on, ehk olete lugenud. Alandav on olla miski kolmandajärgulise koloniaalprovintsi inimressurss, see on väga ebameeldiv tunne, umbes nagu kroonutelevisoonist valesid ja propagandat vaadata, teate küll, nagu oleks grupp sotsialistlikke sipelgaid krae vahele pugenud ja tervitaksid seal triibuliste plagudega bangladeshi pagulastudengeid. Muutunud ei ole midagi, põhisedus ei muutunud, kategooriline iseseisvusnõue ei ole sealt kuskile kadunud.

Palju sa parteijuhina palka saad?

Rahaasjadest rääkimine ei ole muidugi hea toon aga Eesti Iseseisvuspartei juhi palk on tagasihoidlik 30 000 eurot kuus, pluss maksud, pluss esinduskulud, pluss igatsustasud, pluss preemia ja tulemustasu, pluss kaks soomustatud autot – džiip ja limusiin, mõlemad ettevõtte Dodge eritellimused, samas tagasihoidliku inimesena ma ei võtnud vastu ei palka ega muid hüvesid. Ma olen rohkem aatemees ja parem kannatan kitsikust koos Miljoni vaese maa kehvikutega. Inimesed peavad vastu, egas minagi nõrgem ole. Ma arvan et selline otsus on eetiline. Vaestega ühes paadis, koos oma rahvaga, see on hea tunne.

Kas partei juhtimine kirjutamist ei sega?

Kaugel sellest, juhtimine inspireerib, ma olen viimasel ajal sitaks häid raamatuid kirjutanud, eelkõige visioonikogumik „(:)olovernes“ ja peagi ilmuv esseedekogu „(:)võõraviha sinu vannitoas“ see on rõhutud klasside appikarje, orjastatud balti hõimude meeleheitlik soig uduse soo kohal, see on see, millest räägib Mikita ja millest kõik on totaalses vaimustuses. Rõõm on selliseid häid asju kirjutada. See on ka väga hea tunne, nagu oleksid sportlane, dirigent või nagu oleks sul naiseriided seljas ja laulaksid näosaates mingit labast slaagrit. Luuletusi kirjutada on muidugi veel erutavam, just valmis kogu „(:)jihaadimees“ käsikiri, see vapustav teos räägib ühe jihaadimehe elust. Maailma esmaettekanne peagi Mustas Puudlis, seejärel Versuses.

Millal EIP riigikokku jõuab?

See juhtub siis, kui eesti valijatel tekib elust samasugune kujutlus nagu brittidel, hollandlastel, ungarlastel, prantslastel, poolakatel ja paljudel teistel euroopa ikestatud rahvastel, kellel on ebademokraatlikust ja hullumeelsest eurosajoobist siiber. Kole küll aga Mrekel-Rõivase kurjusetelg on murdumise äärel. Meil kui pikkade orjandus- ja okupatsioonitraditsioonidega rahval läheb muidugi kauem aga seda laulvam saab olema järjekordne märatsushoog. Siiski ma rõhutan, et meil pole mingit riigikogu vaja, see asi muudetakse ära – kubjas, kilter aidamees – targale rahvale pole mingit halisevat riigikogu vaja. Ka presidenti pole vaja, mingu tööle.

Kas ja kuidas kavatseb EIP end Eesti poliitmaastikul senisest nähtavamaks teha?

Me oleme kuldses olukorras, kus teha ei ole vaja eriti palju, peavoolu poliitikud häbistavad ja alandavad ennast sajal erineval moel – üks totrus järgneb teisele, üks vale järgneb teisele, üks väärastumine järgneb teisele, üks kuritegu saab teise järel avalikuks, üks kroonuettevõte vant teise järel viiakse rauduskäsi vangikongi. Kõik Miljoni vaese maa eliidi projektid on läbikukkunud alates maailma päästmisest ja lõpetades presidenti abieluga. Meie ei saa selle nurjunud režiimi hävitamiseks teha midagi, mida selle paariariigi valitsus ise ei oleks enda hävitamiseks juba teinud. Meie strateegia on lihtne: ära ole värdjas ja ära ole idioot, sellest piisab.

 

Õhtuleht, 7. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/721408/olen-sundinud-juht

 

2,954 total views, 1 views today

(:)kivisildnik | (:)meil pole sõjavisiooni, seega pole meil tulevikku

Miljoni vaese riigil ei ole tulevikku ja põhjus on väga lihtne: tulevik kasvab välja olevikust, aga meil pole olevikku, meil on kriis, probleemid, kollaps ja epideemiline vaimunõtrus kiskjalike võõrvõimude juhtimisel, aga sellele prügimäele tulevikku ei raja. Sina võid küll kuidagi hingitseda, aga tulevik ei kannata seda välja.

Sõjahüsteeria

Nagu oleks vähe täielikust laostumisest ja loomastumisest, kütab kirgi ka sõjahüsteeria. Otsekui oleks keegi teaduslikult tõestanud, et sõda on halvem kui vaesus, haigused, lootusetus ja eelnevast tulenev väljasuremine. Sõbrad, eesti rahvas on üle elanud lõputu hulga sõdu, aga väljasuremist, mis meil parasviisi hoogu üles võtab, pole võimalik üle elada. Mõelge selle üle.

Ma isiklikult paigutan sõjaootamise samasse kategooriasse muude teisejärguliste probleemidega, nagu filateelia, homoseksuaalide laulatamine ja okupatsioonimuuseumi ümberkorraldamine mingiks ööklubilaadseks meelelahutusettevõtteks. Riik, mis ise loovutab oma iseseisvuse, ei peagi muretsema okupatsioonimuuseumi pärast, kogu see riik on üks suur okupatsioonimuuseum, täpsustan – okupeeritud muuseum.

Kui looduses pistetakse haiged, nõrgad või väärastunud koprad pintslisse, siis on see normaalne. Kui aga väärastunud riigid lõhki kistakse, siis oleks see justkui katastroof. See pole katastroof, vaid asjade loomulik käik. Mõistagi satuvad väljasuremist ja kõikvõimalikku absurdi harrastavad riigid rändhõimude ja tugevamate naabrite rünnaku alla. Globalismi ajastul on muidugi kõik naabrid ning seega on kõik nõrgad ja haiged riigid ohus.

Ära karda sõda

Ära karda sõda, karda degenerantide valitsust. Me vajame töötavat sõjavisiooni. ETV olevat näidanud filmi sellest, mis juhtub siis, kui venelased ründavad lätlasi. Brittide tehtud film olevat ajanud meie degenerantliku eliidi tagajalgadele, sest isegi meelelahutustööstus mõistab seda, mida meie eksperdid, valitsus ja propagandamaod iialgi mõika – meile ei tule keegi appi. Tean sellest filmist kuulduse järgi, sest teleka vaatamine on liiga jälk, ma ei alanda ennast sellele tasemele.

Ega limukas ei abista limukaid, nad üritavad hea diili teha, ise raipe kallal maiustada, agressoriga niikaua head äri teha, kuni endal kõri maha tõmmatakse. See ei ole teooria, see ei ole kinnisidee – see on Gruusia, see on Krimm, see on Ukraina. Ma pole näinud mingeid veenvaid tõendeid Euroopa Liidu või NATO sõjalisest aktiivsusest mujal kui naftariikide röövkäikudel. Kui kaua pidid jugoslaavlased ootama, kuni NATO pommitajad nad kiviaega pommitasid? Ära ootasid ning nüüd on nad Skandinaavias pagulased ja kiidavad jumalat.

Tegelikult on see isegi parem, kui keegi appi ei tule, sõda saab kiiresti läbi või toimub koguni hääletu alistumine II. Miljoni vaese maa on riik, mis on rahu ajal kokku varisenud, sõda oleks lõpp. Sellist haldussuutlikust meil ei ole, et sõda üle elada, kestku ta siis kaks tundi või kaks päeva või kaks nädalat, selles küsimuses on Jaan Kaplinskil õigus. Mida me sellest järeldame – me vajame sõda, kus me saame ilma liitlasteta hakkama, me vajame oma sõda, mitte nende sõda.

Millised on sõjakahjud?

Milline on võõras sõda? Ütleme, et sõda tuleb, tiblad ronivad kirsadega selga ja annavad täiega tuld. Milline on tulemus? Venemaa, mis on sõjas ja majanduslikult blokeeritud, mis seal toimub? Tuttav kunstnik tuli sealt infoga, oli kohalikud elanikud üle kuulanud, et kuidas on piiramisseisukorras elada? Nad tunnistasid üles, et kiivisid pole enam müügil. Kiivid on need rohelised karvased tikrimaitselised puuviljad. Nii et kui tuleb sõda, siis tuleb kiividest suu puhtaks pühkida. See on muidugi raske löök meie kauddemokraatlikule režiimile.

Lisaks muidugi teatavad inimkaotused, aga meie mugavuspagulased, kõige noorem ja elujõulisem osa elanikkonnast, 100 000 eliitorja – need on kindlalt kaitstud – kaugel raal koos itimeestest ideoloogide ja luurajatega. Tõenäoliselt on sõjaohvriteks valdavalt pensionärid, sõjaväelasi hukub tänapäeva sõdades haruharva. Sotsiaalminister ootab sõda halvasti varjatud kärsitusega.

Majanduse olukorrast annab tunnistust ühe ebameeldiva hargmaise turvafirma olukord, kes maksab Eestis nii viletsat palka, et keegi meie 100 000 töötust ei nõustu neil töötama ning 200 turvameest tuleb Nigeeriast sisse tuua. Kui meie väga austatud väliskapitalistid ei suuda maksta kõrgemat palka kui Nigeerias, siis on sõda ehk isegi positiivne lahendus. Vähemasti ei saa enam halvemaks minna. Samas ei ole selline sõda lahendus, ilma venelaste rüüsteretketa ei saa palju halvemaks minna.

Ja üldse, enamik Eesti töölisi ja töötuid kadestab sõjapõgenikke ja ma üldse ei imesta, kui Eestis puhkeb välisinterventsiooni viibimise tõttu kodusõda, sest muud võimalust sõjapõgeniku staatust saada ja haljale oksale jõuda pole. Sõjapagulane on elukuningas, samas rahuvirelemine on väljakannatamatu. Seda ideed ma soovitan kindlasti kaaluda.

Sõja simulatsioon

Me vajame head sõda, probleeme lahendavat sõda. Meil on sõja simuleerimine lihtne, sest maapiirkonnad, väikelinnad ja endise okupatsioonivõimu rajoonikeskused on pool- või kolmveerandtühjad. Niikuinii pole mingit mõtet ega põhjust üleval pidada Mõisaküla tüüpi kummituslinnu. Evakueerida igast teisest Mõisakülast inimesed ja vedada kokku ühte piirkonda – muud haldusreformi pole niikuinii võimalik teostada.

Ühesõnaga, teeme idapiiriäärsed alad inimtühjaks ja kolime asukad pooltühjadesse linnadesse, vaba elamispinda on megalt. Piiriäärsed linnad ja külad põletame maha ja süüdistame selles Puutinit ja nende rohelisi mehikesi – muidu tuleb siin paugutada ja lavastada haledaid ohvripilte, aga seda saab õppida lääne petumeediast. Pagulased kuulutame hukkunuteks ja ülejäänud sõjapõgenikeks, kelle elud on ohus.

Loll mass ei peagi teadma, mis toimub, neile öeldakse, et sõda ja Puutin ja et liitlastel pole aega ja päästku end, kes saab. Kindlasti usuvad. Lääs paneb ka kohe hirmuga piiri kinni ja kui ei panegi, siis riietame osa kaitseväelasi Saksa vormi ja paneme Eesti piiri mere ja Läti poole kaitsma. Et siit enam hiirepoeg ka ilma hingehinda maksmata välja ei pääseks, eelmise okupatsiooni kolonistidel tuleb aga mõõduka tasu eest lubada lahkuda – nii saab lõpuks lahendatud kaua vindunud dekolonisatsiooni probleemgi.

Varisõda on lahendus

Esiteks: sõdivates riikides on iive positiivne. Teiseks saab tehtud haldusreform, kolmandaks saab kolonistidest lahti ja uusmugavuspagulased ei kipu enam siia – ikkagi sõda. Siit kaob ka see neetud väliskapital koos renegaatide ja tallalakkujatega – reeturid põgenevad nagu rotikari. Reeturite vara tuleb loomulikult riigistada, pangad, maa ja ettevõtted, eelkõige aga  nende kallid käekellad, tuleb ära võta ja riputada Vabamu seinale koos sõjaohvrite võltsitud skalpidega.

Nii saab riigile teha restardi. Probleemid ja probleemitekitajad lahkuvad maalt või saadetakse sõja jalust ära, see on ometigi nende elude päästmise huvides. Vähesed riigile, keelele ja kultuurile ustavad isikud, kes siia jäävad, elavad sõjasaagist ja dividendidest, mida vähem meid siia jääb, seda parem. Töötegemine tuleb sõjaseadusega keelustada, humanitaarabi väljapeksmine humanitaarabi petisorganisatsioonidelt peab saama tähtsaks sissetulekuallikaks.

Peale Eesti riigile kasuliku ja riigi enda korraldatud sõja pole mingit reaalset lahendust. Kes ei sõdi enda õiglast ja vajalikku sõda, sureb võõras sõjas.

 

Õhtuleht, 4. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/721119/-kivisildnik-meil-pole-sojavisiooni-seega-pole-meil-tulevikku

3,182 total views, 1 views today

Sven Kivisildnik: Eesti Vabariik ei ole kapitalistide eraomand, pervertide bordell ega nomaadihõimude paradiis

Sven Kivisildnik: Eesti Vabariik ei ole kapitalistide eraomand, pervertide bordell ega nomaadihõimude paradiis

Oled viimsele ajal kirjanikusulge rohkem poliitika teenistusse rakendanud, kas elu sunnib takka ja olukord Eestis on nii halb?

Oh jah, tegelikult selle kirjanikusule poliitika teenistusse rakendamisega on ikka pigem vastupidi, et mida edasi seda vähem. Kuidas sa ikka rakendad, kui tellimusi ei ole, ei ole enam need ajad, kus mul oli 3-4 kolumni nädalas kirjutada. Need ilusad ajad on jäänud minevikku. Mitte et ma neid tagasi igatseksin, pigem teha tasuta või halvasti tasustatud tööd kultuuri heaks kui meelelahutuseks.

Kultuuritöö on ju nähtamatu, kui kirjastad aastas 20 korralikku raamatut ja kirjutad ise ka paar tükki, ei näe ega kuule keegi, vaikus, vaakum, kui aga kirjutad aastas kümme valusat kolumi kommunaalteemadel, siis oled ikka pildil.

Samas on mul nende kolumnide kirjutamisega tore kogemus. Mu ilmavaade ei ole muutunud, samas kommentaarid on järjest positiivsemaks muutunud. Seega võib öelda, et lai mass on hakanud lähenema põhiseaduslikele seisukohtadele – eesti riik on eesti rahva, eesti kultuuri ja eesti keele jaoks. Eesti Vabariik ei ole kapitalistide eraomand, pervertide bordell ega nomaadihõimude paradiis.

Ma ei peagi enam nii palju kirjutama, lihtsad tõed hakkavad vaikselt kohale jõudma. Kahju on aga sellest, et lihtsad, kõige elementaarsemad ja sügavalt inimlikud tõed ei jõua kohale läbi mõtlemisaparaadi, üldistamise, prognoosimise ega olukorra analüüsi, isegi mitte läbi kultuuritraditsioonide, vaid läbi jalahoopide tagumikku. Mis on Kölni pikkade väntade öö ja Eesti majanduskollaps ning totalitaarne homoseksualism muud kui jalahobid tagumikku. Kahju, et nii loomalikul kombel peame me elama õppima, aga asi seegi.

Oled liikunud ka tegevpoliitikasse ja seda Iseseisvuspartei esimehena, kuidas läheb?

Tänan küsimast, hästi. Põhiseaduses sätestatud iseseisvuse ideedel on koht, kus edasi elada, olgugi pigem reservaadi tingimustes, aga siiski. Ma olen sõna otseses mõttes õnnelik, et meil veel on väärikaid ja põhimõttekindlaid inimesi, kes ei karda oma põhiseaduslikku meelsust väljendada. Põhiseaduses sätestatu avalikus ruumis väljaütlemisel on tänapäeval ettearvamatud tagajärjed, mis siis veel poliitilisest organiseerumisest rääkida, see on juba tõeline eksteermeluviis, teadagi. Samas on ka paar imimest parem kui kari mäletsevaid elukaid.

Sinu hinnang kuhu edasi, mida tuleks Eesti ja Euroopa päästmiseks ette võtta?

Euroopat, pean silmas vana Euroopat, ilmselt enam päästa ei saa, peamädanik on läinud liiga kaugele. Loomastumisel on hind ja nüüd tuleb neil dekadentidel ja korruptantidel seda maksta. Euroopa katkukoldest tuleb eemale hoida. Mis on meil Kölni vägistamistalgute või Malmöö postimeheku idülliga asja? Jälk.

Õnneks on meil lähedal terve mõistuse ja inimväärikuse säilitanud Kesk-Euroopa poolad-ungarid, seega lootus pole veel kadunud. Isegi Läti ja Leedu ilmutavad kohati ratsionaalse mõtlemise märke.

Öelgu lillaroosad limukad mida tahes, need riigid on õigel teel. Kui Eesti Vabariik tahab näha selle sajandi teist poolt, siis tuleb targematelt õppida, siiani ma riigiaparaadi poolt küll arukaid liigutusi ei näe, teatav osa valijatest on küll ärkamas, aga loodame, et see ärkamine ei tule liiga hilja. Kui puht objektiivselt on eestlased orjahinged, ja orjal on iga võimu all väga hea elada, mis siin saab siis halvemaks minna?

Ja ikkagi loomingust, see on olnud üsna mahukas, aga mis praegu teoksil, mis plaanis või on kavas asju ühendada, kunagi kirjutasid ju “Kirja Putinile“. Kas said sellele ka vastuse?

Putini kirjale on vastanud elu ise. Paraku, see mis sajandi alguses tundus haige fantaasia, sürrealismi ja sõgedusena, hakkab aega mööda, vaikselt vaikselt, lähenema realismile. See pole küll kompliment reaalsusele, aga tõsiasju ei saa eitada. Loetagu. Milleks meil raamatukogud on?!

Aga eks ajatus ongi suure kirjanduse esimene ja põhiline tunnus. Tore on see, et isegi mu vanu lehelugusid annab ka aastakümnete pärast üle lugeda ja nad töötavad paremini kui tubli ülekeskmise ilukirjandus. On sisu ja on vormi, mida sa veel oskad kirjanikult tahta. Raha ma lugejatele põhimõtteliselt ei anna.

Käsil on esseedekogu „(:)võõraviha sinu vannitoas“ ja luulekogu „(:)pariis 1911“ mõlemad ilmuvad kevadeks, hetkel kirjutan ulmejuttu „(:)õilis pedofiil sisepaguluses“, kirjutan jihaadiluulet, loodan luuleõpiku teise köitega maha saada, on ühe hirmsa apokalüptilise romaani kavatsus, kirjastan kümneid häid raamatuid. Ühesõnaga lõbutsen. Pole suuremat vaimset naudingut kui suur kirjandus.

Mida arvad kirjanikupalgast ja Tõnu Õnnepalu loobumisest?

Kas on raha liiga palju või pole ideid. Hea muidugi, kui meil on üks nii hästi majanduslikult kindlustatud kirjanik, kes võib mitmesajast eurist kuus kergekäeliselt loobuda, mina rohkem selliseid ei tea. Kahju oleks muidugi, kui taat enam kirjanikupalkagi välja kirjutada ei jaksaks. Õnneks on meil paar prosaisti ka varupingil, oleks ta ainus kirjanik, siis küll, siis tuleks kriisikoosolek kokku kutsuda.

Eesti kirjandus – mis see on? On sellel niiviisi jätkates lootust?

Totaalse kirjaoskamatuse tingimustes pole lootust millelgi muul kui õgimisel, seaduslikel meelemürkidel ja telekapuldil, kõige realistlikum tulevikuväljavaade on muidugi sõda. Ei teagi, mida eelistada, kas tapatalguid või süvenevat loomastumist – majandusele on mõlemad väga väga väga head.

Oludest meie kirjaoskuse rindel lähemalt:
https://www.hm.ee/sites/default/files/keeleoskuse_uuring.pdf

Veelgi raskem küsimus. Eesti luule, selle seis ja väljavaated?

Eesti luules valitseb täielik kuldaeg, sellist aega, kus ilmub aastas nii palju tehniliselt perfektse teostusega luuleraamatuid, pole kunagi varem olnud. Eesti ajaga pole siin midagi võrrelda, ütleme ausat, eelmisel aastal ilmus sama palju suurepäraseid luulekogusid kui kogu eesti ajal kokku. Veidi utreerin aga suurusjärkudega mööda ei pane. Midagi võrreldavat oli ehk 60ndate lõpus 70date alguses, aga mahud on tänapäeval ikka oluliselt suuremad. Kui 60ndatel ilmus aastas ehk viis head luuleraamatut, siis tänapäeval ilmub viisteist. Sellised on faktid.

Väljavaated on hiilgavad – anna luulele ainult võimalus. Kunagi olid meil ETVs luuleminutid, neid vaatas keskmiselt 119 000 inimest iga päev. Kõige müüdumad romaanid aga saavutasid meil nii 8000 müüki aastas. Millest me räägime?

Sinu suhtumine ja seisukohad, mis puutuvad kenderiaanasse?

Üks lollus viib teiseni.

Kivisildniku lemmikud luules, proosas, filosoofias, nii Eestis kui välismaal?

Filosoofe ma ei salli, need pläralõuad ei oska kirjutada. Pärast Nietzschet pole kedagi tulnud. See tüüp oli muidugi suur poeet oma parematel hetkedel. Proosa on sama udu mis filosoofia, pole millestki rääkida kui mõni üksik Kundera, Ehlvest, Dostojevski, PK Dick ja Gombrowicz välja arvata.

Luule on muidugi hoopis teine maailm, siin on ranged reeglid, kindel tehnoloogia, kõik on korralikult kodeeritud ja komponeeritud. Loll seda muidugi ei loe, aga mida on õnnetul lojusel aju jõusaali asja, mida luule kahtlemata on. Hea, kui armetu onkiloon vaevaliselt neljal jäsemel püsib.

Tangi ajastu luule on inimkonna vaimsete saavutuste absoluutne tipp, aga ega heade luuletajate puudust ei ole kuskil: Guillevic, Liiv, Bukowski… Samas pole meil mingit põhjust minna luulet laiast maailmast otsima, kui meil eelmisel aastal ilmusid oivalised luulekogud Jürgen Roostel, Jaan Pehkil, Jüri Kolkil, Marko Mägil, Mart Kanguril, Kalju Kruusal, Veiko Belialsil, Peeter Sauteril, Margo Vainol, Billeneevel, Kärt Hellermaal, Vahur Afanasjevil ja Kaarel B. Väljamäel. Siinjuures on ilge see, et kulka aasta parima luuleraamatu kuue nominendi hulka jõudis ainult Afanasjev. Need kes ekspertkomisjone koostavad, peaksid tagasi astuma või vähemalt vabandama. Ka luule rüvetamisel on ikkagi mingid mõistlikud piirid. Kes ei oska luulel ja vedelal väljaheitel vahet teha, sellel soovitan lugeda „(:) seda õiget luuleõpikut“. Lugeda korduvalt.

Millega tegeled vabal ajal, kui seda üldse on, hobid?

Vabal ajal vaatan paranoiakriitilisi unenägusid. Ainevahetus on mu hobi. Kui vähegi võimalik, siis lähen sisepagulusse iidsesse metsavahitallu ja loen seal puhast kulda – inimkonna vaimset pärandit. Keegi ju peab seda tegema, muidu saab inimkond vihaseks ja hakkab veelgi rohkem märatsema.

Ma tõesti soovitan koguda paar aastat raha ja võtta siis üks vaba päev, lülitada ennast tsivilisatsioonist välja, tungida vägivaldselt loodusesse, hingata sõõm puhast õhku ja kuulata midagi muud kui jõusaalimuusikat, vaadata midagi muud kui reklaame ja distantseerida kogus sellest värdjakarjast.

Paanikahoo kontrolli alla saamiseks võtke kaasa kanged ravimid.

 

Küsitles: Urmas Espenberg

Foto: Margit Peterson

http://uueduudised.ee/sven-kivisildnik-eesti-vabariik-ei-ole-kapitalistide-eraomand-pervertide-bordell-ega-nomaadihoimude-paradiis/

2,845 total views, 1 views today

(:)kivisildnik | (:)24 miljonit Miljoni vaese maa juubeliks!

24 miljonit eurot Miljoni vaese maa juubeli tähistamiseks on absurdselt vähe, kui võrrelda seda muude jaburate kulutustega – sajad miljonid natsionalistliku lennufirma mahitamisse ja Taavi Rõivase eralennukite nautimisest tulenevasse fetištlikusse rahuldusse, sajad miljonid õliväänamisavantüüri ja keda üllatab kõige värskem totrus: 188 miljonit IMFi kannibalistliku masinavärgi õlitamiseks. Oopiumisõjad, mugavuspagulaste kultus, totaalne homoseksualism, ropu kirjaniku ristilöömine – see kõik maksab.

Tuleb toetada iduvaeseid

Miljoni vaese maal on arvestatav hulk inimesi, kes pole küll statistiliselt vaesed, aga keda võib nimetada iduvaesteks. Täna nad veel ei ole vaesed, aga homme nad laostuvad kindlasti. Iduvaeseid tuleb aidata kiiremini põhja minna. Tüüpilised iduvased on inimesed, kes kalduvad üle töötama ja oma tervist sandikopikate eest laostama. Samuti kuuluvad iduvaeste hulka hetkel veel ametit pidavad joodikud ja narkomaanid, aga ka lollpead, kes on läinud nüristavale või hulluksajavale tööle ja lõpetavad peagi Seevaldis.

Iduvaeste kõige arvukama alaliigi moodustavad aga töölised, ametnikud ja ettevõtjad, kellel on luul, et nad saavad rikkaks. Nad ei saa kunagi rikkaks ja ehkki pole klassikalises mõttes vaesed, kannatavad nad kujuteldamatuid vaesuse piinu. Millal selliste iduvaeste tervis või niigi nõrk mõtlemisaparaat üles ütleb, on ainult aja küsimus. Kõiki iduvaeseid tuleb toetada riigi poolt 24 miljoni ulatuses kange alkoholi ja odava tubakaga, samuti vajavad nad kõige mürgisemaid antidepressante.

24 milli eest demokraatia Süüriasse?

Ühelt poolt on muidugi selge, et Eesti riik ja rahvas ei vaja abi, sest meie siin oleme veendunud, et vaesus on lahendus kõikidele probleemidele ja läbi vaesuse saabub maapealne paradiis ning mõistagi ka demokraatia. Pole vaja näiteid tuua, kõik teavad, et kaabliväänajad koondavad peagi 600 töölist, aga mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi seotud kurjuse- või ahnuseteljega ega ka meie eesrindliku majanduskeskkonna pärast – ettevõtjadki on mõistnud püha tõde: vaesus on meie hinge palsam.

Vaesuse saavutamiseks pole vaja tööd murda. Varem või hiljem mõistavad seda ka meie viimased kinnisideedest vaevatud proled. Süüriasse pole meil vaja saata midagi muud peale meili, kus on kirjas meie rahva kogemus: vaesus on demokraatia kontsentreeritud väljendus, kõik ei saa kunagi rikkaks, aga te kõik seal päikeselises Süürias võite laostuda, nagu meie siin mudases Eestis – in corpore. Kui kõik on vaesed, siis ongi demokraatia. Meil on ja me naudime seda.

Ravime 24 milli eest vaeste hambaid?

Kindlasti mitte, see ei oleks demokraatlik. Vaesed on valinud valitsuse, mis purustab nende hambad – halb toit ja puudulik ravi teevad seda. Vägisi ei tohi kellegi hambaid ravida, see võrduks piinamisega. Kui meie vaesed oleksid tahtnud tasuta hambaravi, siis nad oleksid teinud hambaravipartei või valinud mõne partei poolt, kes oleks nende hambad ära klaarinud.

Ma rõhutan, et tasuta hambaravi poliitika ei ole Miljoni vaese maal keelatud, kedagi ei kiusata taga, kui ta kellegi hambaid tasuta ravib või tasuta hambaravi jutlustab. Ainus võimalus vaeste hambaid nende vaba tahte kohaselt kohelda, on palgata 24 miljoni eest löömamehi, varustada nad raudkangidega ja saata säästukasse ja töötukassasse vaestel hambaid sisse taguma. Seda nad tahavad, sellest nad unistavad, selle saatuse on nad ise valinud. Kindlas tahtes ja vankumatus usus.

Ehk 24 milli vaeste vahel laiali jagada?

See ei annaks midagi, 24 euri näkku, see teeb ainult neli viina per kärss. Kirjanikud on ka vaesed, arvutasin selle juubeliklotsi kirjanikupalgaks ümber, saaks ainult kaks tuhat viissada aastat kirjanikupalka maksta. Vähe. Kõige mõistlikum oleks kehtestada riiklik vaesteloterii, kus ametlike vaeste vahel loositakse välja 24 ühemiljonilist võitu.

Päästa kaks tosinat inimest on õilsam ja väärikam kui see papp lihtsalt maha prassida. Iga inimene on väärtuslik, see on vist isegi kusagile kirja pandud. Eesti lotomiljonäride kogemus näitab, et suured võidud tõmbavad majanduse mühinal käima: üldjuhul lotovõitudega ostetakse auto, alustatakse majaehitust või äri, kihutatakse vana naine minema  ja palgatakse uued, tehakse sõpradele välja ja laostutakse siis nagu üks mees. Seega ei teki kihistumist ega mingeid vastikuid uusrikkaid.

Me vajame vaesuseohvrite mälestussammast

Kõik ilmselt mäletavad ühe putinistlik-katoliikliku lastekaitsja kirjutist, kus ta avalikustas piinliku detaili, et Eesti vabariigis on vaesuse tagajärjel surnud 35 000 inimest. Need vaesusesse surnud inimesed ei ole siiani läinud korda meie sotsialistidele, humanistidele, inimõiguslastele, loomakaitsjatele ega muudele õilsahingelistele p*rsevestidele. „Neid elusid ei olnud vaja päästa,“ võiks kirjutada vaesuseohvrite mälestusmärgile.

Erinevalt tasuta hambaravist on ausambad meil populaarsed. Mass vajab klaasist riste ja laste hirmutamiseks sobilikku Fabergé või Jaan Poska kuju. Kõige ilusam oleks see, kui püstitada meie marketite ette aukohale marmorist ja pronksist riiulid või mollid, kuhu poodnikud võiksid visata üleaja seisnud toidukraami, mis ikkagi veel kuidagi läbi häda süüa sünnib.

Pronksist ja marmorist jäänuseriiulid ja mollid tuleb kaunistada kullatud puuviljavanikutega, kullatud kringlitega, tortidega, kullatud sinkide ja vorstidega, klaashelmestega kaunistatud peenemate napsipudelitega ja neoontuledes küütlevate keraamiliste homaaride ja austritega.  Kogu see kuld ja marmor muudab solgi vaeste ette viskamise õilsaks ja auväärseks. Ja vaesel on ka uhke solgimolli ümber jäänuste pärast kakelda – kuld ja marmor hiilgavad.

On miljoni vaese maa sünnipäev ja vaesuseohvrite mälestussamba vahendusel saaksid sellest osa sinagi, lihtne lehelugeja. Kas pole see ilus ja hea, kas pole see õnne tipp!

 

Õhtuleht, 12. veebruar 2016
http://www.ohtuleht.ee/717706/-kivisildnik-24-miljonit-miljoni-vaese-maa-juubeliks

 

 

2,582 total views, 1 views today

(:)kivisildnik | (:)pikkade väntade öö Kölnis

(foto: STANISLAV MOSHKOV)

Mõningaid mõtteid vägistamistalgutest Kölnis. Esiteks on see jälk, jälk ja veel kord jälk. Tegelased, kes selle korda saatsid, käitusid nagu vääritud tõprad, kiviaegsed lojused ja äärmuslikud afroputinistid. Ma loodan, et väljendusin korrektses delfiliitikute standardkeeles.

Pogrommid on tagasi

Sellega võiks lugeda diskussiooni lõppenuks, sest üldjuhul piirduvad tolarastid (mitte tole, vaid tola) immigratsiooniprobleemide käsitlemisel emotsionaalsete hüüatustega. Paremal juhul loobitakse juhuslikke vasakpoolseid luulumõtteid.

Teiseks nimetagem asju õigete nimedega, tegu on klassikalise pogrommiga, massilise vägivallaga vähemuse vastu. Naised on teatavasti immigrantide hulgas tühine vähemus, kellega käitutakse vastavalt aafrika kultuuritraditsioonidele umbes nagu sigade ja koertega. Kölnis nägime seda väga hästi – vägistamine, alandamine, röövimine ja seksuaalne kottimine mitmel moel ja grupiviisiliselt.

Kui see pole pogromm, mis siis on? Igal juhul kuuluvad pogrommid Euroopa kultuuritraditsioonide hulka ja me saame rääkida esimestest valulistest lõimumisilmingutest, õnneks Eestis selliseid vastikuid kultuuritraditsioone pole.

Organiseeritud kannibalism?

Võimalik et Kölnis saadeti korda veelgi hirmsamaid tegusid, midagi ei saa välistada, sest politsei, valitsus ja meedia on paljastatud kinnimätsimiskatsetelt, vassimiselt ja valetamiselt. Mäletate ehk veel seda meediakoori, kes vägistamistalgute järel muudkui jorutas: pole seotud immigrantidega, pole seotud immigrantidega, raiuge või tükkideks, iga tükk kisendab – pole seotud immigrantidega. Tänaseks on selgunud, et jah, pogrommi korraldanud immigrandid ei ole tõesti seotud Euroopa alusväärtustega ega isegi mitte kõige lihtlabasema inimlikkusega.

Muide, praegu on Haagis kohtu all keegi Uganda kristlik-demokraatlike rünnakrühmlaste ninamees Dominic Ongwen, keda muude pattude kõrval süüdistatakse kannibalismi koolituste ning workshop’ide korraldamises. Nii et kui teil on Kölni või Haagi lähedal mõni tuttav kaduma läinud, siis otsige teda kristlike-demokraatide külmikutest.

Ma ei imesta, kui me kontrollitud allikatest ja usaldusväärsetest meediaväljunditest kuuleme varsti uut kooriteost: ei ole seotud organiseeritud kannibalismiga, ei ole seotud organiseeritud kannibalismiga, raiuge või tükkideks…

Üldistamise tabu

Ma loodan väga, et ma ainult utreerin, aga multikultuuri entusiaste ei või iial teada. See, mida jutlustavad Lobjakad ja Parised, on multikultuuri teooria, aga see, mis juhtus Kölnis, on multikultuuri praktika. Üldistamise tabu on tänapäeval dekadentlikus maailmas laialt levinud. Üldistamine on loogilise mõtlemise võte, mille abil mõttes ühendatakse sarnaste nähtuste üldised ja olulised omadused, seega on meil kasutusel ebaloogiline mõtteviis, mis ei luba loogilist mõtlemist, sest tulemus muudab naeruväärseks poliitilised dogmad, näiteks multikultuuri ohutuse.

Aga mina üldistan, ükskõik kas minu loogilised mõttekäigud uuspolitrukkidele, uushungveipingidele ja uusinkvisiitoritele meeldivad või ei, teie valed pole minu probleem. Üldistan tuima näoga, sest olen mõtlev inimene, mitte emotsionaalne töllakas. Põletage aga Enn Kasaku „Loogika alused“ ära, andke tuld, lojused!

Odava demokraatia import

Juhtunul on teadagi põhjused, eelkõige odava demokraatia import Aafrikast. Meile aetakse seoses immigratsiooniga igasugust kägu elude päästmisest, pensionimaksmisest, spetsialistidest ja majanduslikust imerelvast. Kui sakslased on sõda kaotamas, jahuvad nad ikka mingist imerelvast, aga asi lõpeb 10 000 naise vägistamisega Berliinis.

Immigratsiooni on vaja valitsusele ja selleks, et tuua maale ustavaid valijaid, valija lojaalsus tagatakse priskete sotsiaaltoetustega. Sakslase äraostmine on kallim kui süürlase äraostmine, seega ostetakse kõikvõimalikke hädiseid ja õnnetuid, eelkõige sõjaohvreid, need lepivad vähemaga. Viska kodakondsus hambusse ja käib küll. Sealt need miljonid elukutselised valitseva režiimi valimisspetsialistid tulevad.

Odaval importdemokraatial on mitmeid eeliseid: esiteks muidugi odav, aga teiseks on teenus väga kvaliteetne, suvaline saksa või prantsuse pärismaalane võib üleöö valida tont teab kelle poolt ja siis on liberitel ja sotsidel vanglatee jalge all, aga kuna importdemokraat elab abirahast, ei saa ta ksenofoobe ja rassiste valida, nii loll ta kindlasti ei ole. Importdemokraat ei taha tööle minna, ta on tulnud siia endale soodsat valitsust valima, mitte vabrikus ägama.

Töö, milline kuradi töö?

Ja ega importdemokraat saagi tööle minna. Äsja kinnitas just Saksa tööminister, et vähem kui kümme protsenti immigrantidest sobivad tööle rakendamiseks või mingi ameti õppimiseks, ülejäänud 90% on kõlblikud ainult demokraatlike valimiste läbiviimiseks. Selle 90% pealt üldistab nii mõndagi.

Samas on importdemokraatial omad varjuküljedki, ma ei pea siin silmas ainult Kölni pikkade väntade ööd ja sellele järgnenud ei-ole-seotud kisakoori. Probleeme on veel, kohati ilmneb ajutisi tagasilööke: mõõdukas pealõikamine, kirjaoskamatus, pime usk, getostumine, kõrbehõimude mingid käeraiumisseadused ja kliitorilõikamise pidustused, barbaarsus, julmus, sõgedus, äärmine jultumus, logelemine, märatsemine ja eksootiliste haiguste levitamine.

Varja ja mätsi kinni kuidas tahad, valeta, mis sa jõuad, aga need neetud pärismaalased puutuvad ikkagi importdemokraatiaga kokku, vihastavad põhjuseta ja hakkavad tont teab keda valima. Kuidas ütles Rootsi sotside vaimne ema: valge enamus on Rootsis tõsine probleem või kuidas see oligi.

Tolarastid kiunuvad haledalt

 Aga nüüd läheb asi huvitavaks, Saksa president – eks ole, neil on peale selle ogara eidekese ka mingi president – Joachim tegi avalduse, et immigratsiooni tuleb piirata sest, pange nüüd hoolega tähele, muidu tulevad pahad rassistid-ksenofoobid-natsistid ja hakkavad immigratsiooni piirama.

Sellest me järeldame, et kui tulevad populistid-ksenofoobid-rassistid ja teevad seda, mida tolarastid nüüd ise tegema hakkavad, siis on see paha ksenofoobia, aga kui korrumpeerunud valitsus oma käega ksenofoobiat teeb, siis on see hea, sest nii loodavad nad jääda võimule ja edasi laamendada.

Tolarastid kardavad, valetavad, tõmblevad, halisevad, söövad oma sõnu ja sülitavad oma põhimõtetele, aga see on inimkonna jaoks suur samm edasi. Ja loodetavasti ka pikkade väntade öö seksituristidele elegantne hüpe Aafrika poole tagasi.

 

Õhtuleht, 22. jaanuar 2016

http://www.ohtuleht.ee/714300/-kivisildnik-pikkade-vantade-oo-kolnis

 

1,860 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)oli pea- ja kliitorilõikamise aasta

iuzvmz1r.qg0

2015 oli üle tüki aja ka üks aasta, millest on lausa rõõm kokkuvõtet teha. Miljoni vaese maa jäi küll natuke vaesemaks, aga sellega me oleme harjunud, vaesus on osa meie identiteedist, vaesus on Maarjamaa Londoni udu ja Eesti Nokia. Eks lastegi vaesus süvenes, aga mitte kordades, kordades ei süvene meil midagi, laostumine on kontrolli all.

Eesti päästab maailma

Terve aasta kisendati nagu ratta peal, et elud on ohus, et surevad elud koputavad Eesti uksele, et uks tuleb avada, muidu sureb kogu Aafrika maha ja siis ei maksa keegi meile enam pensioni. Valati pangede kaupa õilsusepisaraid, lükati käima öökimaajav propagandamasin ning lasti multikultuurseks MTÜütamiseks miljonid rivitult. Hammaste kiristades selgitati mulle, et pagulaskriis leiab aset ainult minu peas. Kõige ustavamad hakkasid häbenema, et nad on eestlased, häbeneti ja hüsteeritseti omajagu.
Entusiastliku eneseislamiseerimise käigus hukati tuhandeid kodusigu ja kümneid metssigu, sotsialistide hord alustas alkoholismivastast võitlust – ainult üks jumal ja tema prohvet on alkoholi ära keelanud, teadagi. Meeletute pingutustega võideldi Brüsselis välja priske pagulaskvoot, veel oktoobris tundus, et maailm õnnestubki päästa. See oli nii lähedal.

Meile selgitati, et mingit turvariski ei ole, pagulased ja terroristid, seal pole mingit seost. Pariisis lasti küll natuke verd allahu-akbar-kampaania raames, aga üldistada ei tohi, mis siin s*tta üldistada. Üldistamatagi on asi selge. Lõigati päid ja vehiti musta lipuga. Rassistlik Eesti valitsus valmistas targalt ette kliitorilõikamise seaduse, see on järjekordne naistekaitse seadus, mis reguleerib naiste ümberlõikamist, mida toimetavad kontrollitud taustaga päästmist vajavad elud. Me vajame kliitoritega elusid, ei vaidle vastu.

Kuum kliitor

Kliitoriseadus on muidugi mehi diskrimineeriv ja sellisena tuleb ta hukka mõista, üldse tuleks Eestis hoiduda uutest inimõigusi sätestavatest seadustest. Nendega läheb alati jamaks. See õnnetu kooselusedus üksi tõi kaasa EKRE tõusu ja sotside languse. Ja nüüd pöörab veel ka Keskerakond Sauna-Toobaliga eesotsas õilsa kooselu vastu –  noored tahavad pidu panna, mitte kooselu ikke all lapsendamisvankrit vedada. Anna siis nüüd Brüsselis ja saatkondades ja kaubanduskodades aru. Pange ennast väga austatud Rõivase olukorda, väga valus on jälle vastu pead saada.

Kuid tuleme tagasi selle aasta põhiprobleemi, kliitorilõikamise juurde. Et siis meeste ümberlõikamine on OK, aga naiste ümberlõikamine ei ole. Vot siin ma ei näe võrdset kohtlemist. Ka meeste genitaalid vajavad riigi kaitset, kas siis vänt ei olegi püha ja puutumatu? Kas meeste kannatused ja alandus ja värk ei lähe maksumaksjale korda? Aga julm kohtlemine? Minu seisukoht on see, et ka meeste ebainimlik ümberlõikamine tuleb keelustada. Käed eemale türblist, te haiged inimesed!

Ühesõnaga kliitoriseadus on jälle ühiskonda lõhestav, teatud ühiskonnagruppe marginaliseeriv ja üldse vastik asi. Õigus eesnahale on esmane inimõigus. Ka mehed jooksevad verd, kui neile noaga kubeme kallale minna, see on teaduslik fakt. Võrdne kohtlemine eeldab üht kahest: kas keelatakse nii naiste kui ka meeste ümberlõikamine või lubatakse mõlemad, erikohtlemist ei tohi olla ja kui on, siis  tuleb asjaomastel asutustel valmistuda pikaks ja kurnavaks kohtuvõitluseks.

Humanismipohmell

Ühesõnaga me olime elude ja kliitorite päästmiseks valmis, saatsime oma emissari Itaaliasse elude järele, aga võta näpust. Järsku selgus, et ukse taga surevate ja viimase jõuga Eesti riigi uksele koputavate elude arv ei ole rohkem ega vähem kui null. Valus majandushoop MTÜlbikutele. Üllatus, üllatus, suremas ei olnudki kedagi, oligi nii, nagu öeldi, pagulaskriis toimub kellegi peades. Õnneks ei olnud see siiski minu pea. Need vaesed pead vajavad nüüd väljamagamist ja mõõdukat peaparandust. Humanismipohmell on ränk asi.

Meie paljuhäbenenud, palju hüsteeritsenud, palju valetanud ja palju kulutanud eliit koos arvamusmölakate ja progressiivse lumpeniga peab nüüd vastama mitmele ebameeldivale küsimusele, muu hulgas sellele, kes küll piinas, põletas ja vägistas Göteborgi loomapargi kitsetalle? Neid vastuseid me teame, limukad ajavad ainult vedelat väljaheidet näost välja.

Eks ta ole muidugi tore vaadata, kuidas villavabrik seisma jääb ja ka suvaline kirjaoskamatu mugavustroll saab aru sellest, millest meie suured juhid ja õpetajad aru ei saa: Eestis on loodud elamiskõlbmatu keskkond, mis ei ole vastuvõetav isegi niinimetatud surijatele, aafriklaste elud on küll ohus, aga mitte nii ohus, et tulla miljoni vaese maale virelema. Ei aita siin kirjanikupalgast suurem eluasemetoetus ega üldse mitte midagi.

Valitsuse poliitika on läbi kukkunud nii Juutahis, Jordaanias, kohalikel õliväljadel kui Aafrikas ja see teeb ainult rõõmu. Meie väga austatud lurjused suplevad sügaval uriinis. Väike vihje valijale. Üks lillaroosa luulusüsteem kukkus kolinal kokku, jälgime huviga haiguse edasist arengut. Taas kord lendas kärts estõunian ääri kärinal vastu taevast. Kõhutuule maa, nagu ütles keskpärane poeet.

Ei midagi üllatavat, vanemad inimesed mäletavad veel eelmist okupatsiooni koos selle haigete luulude ja ustavate tallalakkujatega. Hullus ja ullikesed ei ole kuskile kadunud, nad lihtsalt muutuvad, nad vahetavad vormi. Ideoloogilised kinnisideed, mörisev meedia, masendav tegelikkus, kohustuslik optimism, absurdsed kõrbesõjad, see kõik tuleb Brežnevi valitsemisajast nii tuttav ette.

Kultuuri päästerõngas

Aastavahetus tõi propagandavalesid üldistava plakatkalendri „Ajupesu ajatu klassika“. On tõesti ülim aeg teha mõningad lihtsad üldistused ning jätta meelde nimed ja näod, kes üldistamisele sõrad vastu ajavad. Ma ei loe lehti, ma ei kuula raadiot ega vaata telekat, nii et ärge pahandage, kui ma kokkuvõttest mõne jõleduse välja jätan, üldpilti see ei muuda.

Kärbitakse meditsiinisüsteemi, kärbitakse haridussüsteemi, küllap kärbitakse ka muid süsteeme, ainult kultuuri ei anna enam kärpida, seitse nahka on võetud, luu paistab. Samas pole kuulnud, et riigikogu oleks tühistanud ESMi või ESFSi üüratud koormised. Jälk.

Ometi on just kultuur see, mis veel toimib. Kultuur on ainus, mis annab lootust, mõistagi ei ole ma vaadanud kõiki muusikale, komöödiaid ega uusi kodumaised seriaale, proletaarne meelelahutus rikub ainult tuju ära. Proosal ja ajalehtedel ei näe ma peale üksikute erandite suurt vahet, aga meie luules valitseb totaalne kuldaeg. Ehk olete märganud? Kui ei ole, siis kuulake „Luuleatlast“.

Kultuur on ainus asi, mis selles hullumajas annab positiivseid emotsioone ja kinnitab vankumalöönud usku sellesse, et mõni üksik meie hulgast on kõigest hoolimata inimeseks jäänud, et kusagil on väärikus, mõistus ja üldse – kõik ei olegi veel kuradile lennanud. Ma olen üleni kultuuri sees ja ikka on päris raske. Ei saa aru, kuidas ilma kultuurita välja veetakse. Ilma luuleta? Ma ei tea. See peab olema maapealne põrgu. Õnneks on sellel põrgul väljapääs, selleks väljapääsuks on raamatukogu sissepääs.

 

Õhtuleht, 22. detsember 2015
http://www.ohtuleht.ee/709951/-kivisildnik-oli-pea-ja-kliitoriloikamise-aasta

1,216 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)kas savisaar või anaalsed intellektuaalid?

Kesk

Keskerakonna suur sabat tõi Miljoni Vaese Maa ullikesed ja intellektuaalid maa peale tagasi. Ei mingit intellektuaalset Kadri Musta, mitte kõige vähematki tsiviliseerumisprotsessi, ei mingit anaalset progressi. Mitte et oleks vaja tsiviliseerida või et intellektuaalid oleksid lahedad. Kui intellektuaalid oleksid midagi väärt, siis valitseksid nad riiki, nagu juhtus ennemuistsel aal Biafras.

Aafrikas oli kunagi üks riik, mida valitsesid teadlased ja kirjanikud, riigi nimi oli Biafra. Enam seda riiki ei ole – uputati verre. Loomariik sõitis üle. Keda huvitab, loeb Vonneguti reportaaži või kuulab punkar Jello Biafra loomingut. Ärgem unustagem, et eesti kõige intellektuaalsem valitsus oli Vares Barbaruse verine režiim.

Pipi vanaisa ja lillaroosad

Kuidas võib mõni terve mõistusega isik loota, et Keskerakonnast, mille valijad on erinevate põlvkondade putinoidid ja äranäljutatud proletariaat, kujuneb ime läbi homoseksuaalide-intellektuaalide murdmatu liit kodanik Musta kooselumeelsel juhtimisel. Totrus. Nii putinoidid kui proletariaat topiksid selle teie Musta kongi, kui vähegi saaksid.

Muide, Mart Laar on ka intellektuaal, kas sellest on teile veel vähe? Tahaks veel rohkem kartulikoori süüa, eks ole. Miljoni Vaese Maa lapsed on ju veel erastamata, ärge seda unustage, viige üks asigi oma loogilise lõpuni. Mart Laar luges Friedmani raamatut, islamiterroristid loevad koraani, mõlemad intellektuaalsed praktikad on jälgid.

Vaistlikult meie ühiskonna põhimass muidugi hoiab intellektuaalidest ja raamatutest eemale. Laar oma kõnedefektiga muidugi pettis ära, täpselt sama asi on päästnud väga austatud residendihärra naha. Halb keeleoskus või kõnepuue aitab intellektuaalset siseilma varjata, see lihtsalt ei tule välja. Kadri Mustal pole aga mingit nähtavat ihuviga küljes, seega pole tal vähimatki lootust leida sooja nurgakest halli massi südame päikesepoolses toas. Välistatud.

Lugeja võib ju nüüd püsti karata ja kisendada, et mida sa prillidega intlikoer inised, ise kirjutad veel raamatuid, oled samasugune värdjas nagu Laar, Must, Trotski, Ilves või Bin Laden. Mis mul on enda kaitseks öelda, erinevalt Stig Rästast mu raamatuid vähemalt ei loeta.

Puht vormitunnuste järgi ma ei olegi intellektuaal vaid katoliiklik-puutinlik nats (teose „Poeem Puutinile” autor, Argo 2004, Tallinn), sest ma olen anaalseaduse vastu, Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt, massiimmigratsiooni vastu, globaliseerumise vastu, ma ei jaga kominterni ega ajatollade terroristlikke ideid ega poolda finantsoligarhia omavoli ega masside vaesumise ja loomastumise poliitikat. Mis intellektuaal nüüd mina, olgem ikka terminites täpsed. Ma pole isegi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest lahti öelnud ega kavatsegi seda teha.

Keskerakond on küllalt täpne ühiskonna mudel, haige ühiskonna mudel mõistagi, ta koosneb suures osas heidikutest ja integreerimata okupatsioonijääkidest. Loomulikult on selles kaoses ka mõned intellektuaalid. Ja mis siis? Eelmise okupatsiooni surmalaagrid olid intellektuaale täis, mis sellest muutus? Ainult puude langetamise kiirus kukkus, kulakud tegid seda kiiremini.

Isegi kui ma oleksin intellektuaal, siis ma häbeneksin seda. Mul ei ole tõesti mitte midagi ühist kodanike Lobajakate ja Paristega. Seda iiveldama ajavat loetelu ei taha jätkata, kellelgi võib olla söögiaeg.

Savisaar ei ole kindlasti ingel. Pigem meenutab ta Pipi vanaisa, kes teatavasti oli üks tige vanamees, kes ennast eales tagasi ei hoidnud, kui oli vaja oma vaenlastele puujalaga lagipähe koputada. Aga kellele Miljoni Vaese Maal siis nii väga loota on?

Pipi vanaisa ja hambutute intellektuaalide vahel on teatav vahe – inin ei ole argument, aga puujalg on argument. Kahest halvast valikust tegi Keskerakonna lihtne valija parema valiku, seega on veel lootust. Kui haige ühiskonna mudelil veel pupill reageerib valgusele, siis pole kõik lootusetult kadunud.

Tervislik vaimne dieet

Kuigi masside ja lillaroosade intellektuaalide vahel valitseb kuristik, siis veelgi suurem kuristik haigutab lillaroosade intlite ja katoliiklike intlite vahel. Katoliiklikud intellektuaalid asetatakse meil ühiskondlikus hierarhias islami pealõikajatest allapoole. Me oleme ju luterliku riigikiriku, luterliku töömoraali ja luterliku silmakirjalikkuse traditsiooni täisväärtuslikud edasikandjad.

Luterlus on alati ja algusest peale olnud riigikirik, millel pole masside hulgas toetust –

mingi haige idee, mida on amoraalsete võimurite toore jõuga ellu viidud. Selles mõttes on tänane lillaroosa intellektualism luterliku vaimsuse jätk, siiski selle vahega, et Lutheril olid isiklikud originaalsed ideed, aga Lobjakas on omaks võtnud laialt levinud kinnisideed.

Katoliikus on aga alati olnud võimuritega opositsioonis, olgu põhjused siis millised tahes. Katoliiklikud intellektuaalid on ajanud oma rida ja sülitanud aparaaditöötajatele ja muudele töllakatele. Katoliiklikest ideedest ma ei räägi, aga katoliiklik eluviis ja meetod on lahedad. Selles mõttes olen ma ise kindlasti rohkem katoliiklane kui limukas.

Luterlus on järjekindel selgrootus. Meenub Enn Tarto jutt sellest, kuidas eelmise okupatsiooni ajal kõigil poliitilistel protsessidel luteri papid tegid koostööd võimudega. Üks närakas andis koguni valetunnistuse, mille alusel Enn oleks võidud surma mõista. Tänased poliitilised protsessid on sama ebameeldivad, pappide asemel vannuvad valet aga ajakirjanikud, arvamusliidrid ja ei tea kust välja karanud IT-tolgused.

Aga ka kõige raskematel aegadel on meil olnud ketserlikke intellektuaale, kes pole luterliku limaajamise ja lipitsemisega kaasa läinud – meenuvad Masing, Alliksaar, Runnel, Alver ja Klassikaraadio. Neid on vähe, aga ma olen nende üle uhke. Soovitan kõigil leida tänased ketserid ja kogu muud solki järjekindlalt vältida. Mustus ei tee ajule head, ka vaimne dieet peab olema tervislik.

Vana võitleja on oma puujalaga endiselt rooliratta taga nagu piraadipealik ja võtame teda kui Kihnu Jõnni või Rummu Jüri. Kui meil ei ole inimlikku süsteemi, siis olgu vähemalt selle õuduse vastaseid. Olgu neid palju ja olgu nad ära proovitud, tuntud masuurikas on hea investeering, intlite peale ei või kunagi kindel olla.

Aga kuna au ja väärikuse kaotanud ning tervest mõistusest vabastatud intellektuaale on kõik aiaääred täis, siis vaadakem neid kui kloune nagu brežnevistlikke pioneerijuhte, stalinistlikke politrukke või kunagisi Rahva Hääle kolumniste, kes kiitsid kolhoosikorra ja küüditamise eeliseid ning muud paska. Ega need tänased lillaroosad ei ole esimesed molluskid. Las edgarid ja lobjakad purelevad omavahel, mulle see sobib. Miljoni Vaese Maa saab korraks kergemalt hingata.

 

Õhtuleht, 4. detsember 2015
http://www.ohtuleht.ee/707132/-kivisildnik-kas-savisaar-voi-anaalsed-intellektuaalid

1,130 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)Vildelik elustandard on kirjanikule hädavajalik

Mitmenaisepidaja, alkohoolik ja sotsialist Eduard Vilde kirjutas aastal 1894 eriti küünilise teose “”Linda” aktsiad”, mis rääkis ühe rahvusliku suurettevõtte häbiväärse, ent õpetliku loo. Lennukiasjandust siis Eestis veel ei edendatud. Kaubalaevaselts „Linda“ oli eestlaste esimene suurem aktsiaselts, alustas aastal 1879, tuhatkond liiget, 200 000 rubla kapitali, kaks kaubaalust ja armetu lõpp aastal 1893.

Vildet meile ikka veel mäletatakse, isegi koolis pidavat õpetatama, kui Kääbikute ja Potterite kõrvalt vaba hetk leitakse. „Linda“ ja tema aktsiate lugu on aga unustatud ning nagu unustatud lugudel kombeks – tuletab ta ennast meile regulaarselt ja valusalt meelde. Jordaania ja Utahi miljardiprojektid meenuvad esimestena. Siis muidugi rahvuslik lennufirma, mille rahvuslikkust meile aegade algusest peale on jahutud, ees ootab Reil Booltiku suurejooneline häving, kus me ei pääse enam paarimiljardilise ehmatusega.

Rahvuslik häbi

Estõunian Äär, see meie rahvuslik hädakägar, kvalifitseerub ilmtingimata rahvuslikuks häbiks, kogu sellele sahkermahkerile, seaduste rikkumisele ja ülinutikate välismaalaste geniaalsele juhtimisele ja enam kui tõenäolisele pankrotile. Eduard Vilde ja tema looming on aga kõigele liiderlikkusele, joomarlusele, lollide vihkamisele ja riigivastasusele vaatamata rahvuslik uhkus.

Tore on muidugi see, et stoilise rahuga loetavate Eesti õhukatastroofi uudiste kõrval kuulen ma hüsteerilisi avaldusi tuhandeeuroste kirjanikupalkade asjus. Parasiidid! Mingu tööle! Eks te kõik olete neid lolle kommentaare lugenud ja kirjutanud. Kirjanike hulgas on alati olnud suur hulk parasiite, idioote ja värdjaid, aga on alati olnud ka mõni Vilde, Kivirähk, Hargla, Mihkel Kunnus või Jaan Oks.

Kõigist nendest „Linda“ aktsiatest, Jordaania õliväljadest, eesti õhkudest ja imettegevatest raudteedest jääb ainult isamaaline loll möla ja p…evalu. Samas meie Tammsaaresse tehtud minimalistlikud investeeringud tasuvad ennast ära nii majanduslikult kui ka vaimselt, nii moraalselt kui ka juriidiliselt. Öelge üks Tammsaare-aegne isamaaline ettevõte? Mõni  minister või arvamusliider? Nüüd tuleb tuttavale mälumängurile helistada, eks ole.

Kirjanik tõestagu end?

Jürgen Rooste just arutas, et kultuuriministeeriumi spordi abikantsler või kes ta seal ongi, teenib mitte just viie kirjaniku palga, aga kolme ja poole oma vähemasti. Saja miljoni eest, mis Eesti õhuasjanduse edendamiseks tuima näoga tuulde lasti, saaks Indrek Hargla võtta 8333 aastaks kirjanikupalgale. Või kui palgata kõik kirjanike liidu 300 liiget, neid saaks pidada 27 aastat jutti, kogu inimpõlve. Viis kirjanikku saaksid aga seda palka 1667 aastat jne.

Loomulikult ei ole kirjanikupalkadeks siiani sentigi leitud, sest kõikvõimalikud miljardiprojektid, eriti Utah’ oma on ametnikele, valijatele ja meediale nii südame külge kasvanud, et karju appi. Ja nüüd siis on meil kirjanikupalga pilootprojekt, et vaatame, mis saab, ja siis mõtleme edasi. Eks ole, eesti kirjandus peab ennast kõrgetele aukandjatele tõestama, ta peab pingutama.

Iga kirjaoskaja inimene teab, et meil ei ole tegemist kirjanduse pilootprojektiga, meil on väärikate traditsioonidega äraproovitud ja töötav kirjandus, luules valitseb lausa kuldaeg, aga mingite bürokraatide jaoks on kuskil kirjanikupalkade pilootprojekt! Mingu…

Ma kujutan ette, kui nüüd keegi kunstnik või kirjanik avalikus kohas lõuatäie õlut või kanepit manustab, küll siis läheb seakisa lahti. Minu raha eest sööd pontšikuid, minu raha eest määrid margariini leivale, olgu, kerjus, söö, aga kui midagi kangemat endale lubad, siis peksan sind nagu koera!

Vildelik elustandard

Vilde on hea näide priiskavast elumehest ja seksuaalgigandist ning tõelisest geeniusest. Mu meelest oleks mõistlik välja arvutada, kui palju on vaja kirjanikule maksta, et ta saaks juua ja hoorata nagu Vilde ning luua siis ka nii nagu Vilde lõi – eriti valusalt. Vildelikku elustiili veaks planeeritud kirjanikupalgaga välja ehk kaks õhtut, võib-olla kolm. Kusjuures Vilde pole maailmamaastaabis sugugi superstaar.

Selleks et saavutada Dostojevski taset, on vaja kasiinos ikka rahamägesid läbi lüüa ja lapseohtu isikute pilastamine käib asja juurde. Aga ärgem otsigem võrdlusi nii kaugelt, ma isegi mäletan aega, kui Loomingus ilmunud luulekimbu eest sai aastapalga ja kirjastuses Eesti Raamat ilmunud luulevihiku eest nelja aasta palga, eelmine okupatsioonivõim maksis kirjanikele hullu pappi, romaani honorari eest sai maja või auto. Kukus joodi nädalate kaupa.

Oli, mille nimel pingutada, ja pingutati, pärast pingutamist lõõgastuti. Nimed nagu Unt, Viiding, Vanapa, Kaugver, Kareva, Kallas, Runnel, Valton, Liives, Kiik ja Vahing on tõsised tegijad, aga ärge unustage, et nad oli profid, nad elasid kirjutamisest või pidasid sümboolseid ameteid ja elasid tänapäeva mõttes hästi. Kroonukirjanikud elasid veel paremini, aga ka karvasem ja loovam seltskond sai hakkama.

Ma oletan, et paari kirjaniku palkamine paariks aastaks edasijõudnud burksimüüja palgaga on kindlasti palju parem kui mitte midagi, aga proffi sellega ei osta. Meil nimelt on vabaturg ja vabal turul ostavad andekad inimesed ära ettevõtted, kellel on raha, ajalehed, reklaamiagentuurid, toimetused ja muud ametid. Tuttav poeet saab Soomes lihtsa proletaarse töö eest mitu korda rohkem kui plaanitav kirjanikupalk, ei ta sul tule Eestisse kirjanikuks, Soomes saab töötu sellist pajukit.

 

Loomemajandus pole luul

Eestis muidugi on. Aga põhjamaades käivad asjad teisiti, mõni ametnik võiks uurida, millist raha teenitakse põhjamaades kriminaalromaanide müügi, telesarjadega, muusikaga, kogu selle parasiitide hobitegevusega. Summad on kolossaalsed. Investeeringud mõõdukad ja arukad.

Selle asemel, et kollektiivselt kirjanikele ja kunstnikele näkku sülitada ja kogu ühiskondlik ressurss Utah’sse või eesti õhku matta, võiks tõsiselt kaaluda loomemajandust – aga mitte sellist loomemajandust, kus ühelgi looval kirjanikul ega kunstnikul kohta ei ole. Seni kuni meil on loomemajandus kontoriametnikele ja projektikirjutajatele, ei ole meil mingit loomemajandust – sest kontor ei loo ja projekt ei ole looming.

Mõistagi on vaja kontoreid ja projekte ja on vaja kirjanike ja kunstnike palka, aga see tegevus olgu eesmärgipärane, mõistlik ja loovusekeskne, loovus ei ole ettekääne bürokraatide nuumamiseks. See on üks teine asi, see, mida te loete Rootsi krimkadest, see, mida te näete Soome filmidest ja vaatate Taani telesarjadest.

Mitte keegi ei taha näha Rootsi loovusbürokraate ega nende projekte, inimesed loevad raamatuid ja vaatavad filme, raamatuid kirjutavad kirjanikud, filme teevad lavastajad ja näitlejad, bürokraadid on teenindav personal, sellest tõsiasjast oleks meilgi aeg aru saada. Nii nagu sellest, et eesti õhk on rahvuslik häbi ja häbisse investeerimine on loomalikult piinlik.

 

 

Õhtuleht, 13. november 2015
http://www.ohtuleht.ee/703571/-kivisildnik-vildelik-elustandard-on-kirjanikule-hadavajalik

1,181 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:) mõõduka pealõikamise väljavaated Talinas

(Foto: STANISLAV MOSHKOV)

 

Olen mõnda aega Talinas elanud ja töötanud ning mõistan seetõttu kohalike elanike muret lähituleviku pärast. Talin on Edgar Savisaare juhtimisel tõusnud juhtivaks majandus- ja kultuuripiirkonnaks endise Eesti vabariigi territooriumil ning taganud oma elanikele tasuta transpordi ja riiklikele propagandavaledele vastanduva meedia. Edgar ehitas kirikud. Mis saab edasi? Kas kirikud põletatakse maha?

Seda ei ole lihtne öelda, aga jah, kirikud põletatakse maha. Üldse kõik põletatakse maha, mis põleb. Mis ei põle, see sulab. Progressil on hind. Mõistagi ei ole ma prohvet, aga uus baaside leping on fakt ja nii Euroopa kui Ameerika vägede koondamisest Baltikumi oleme kuulnud ja mitte ainult Talina televisioonist – ja kui juba ETV midagi sogab, siis on see teadagi puhas tõde. Puhas nagu prillikivi.

Venemaa on sõdiv ja hoogsalt relvastuv riik, arengud päikselises ja demokraatlikus Süürias ei lähe meile mõistagi korda, aga midagi seal siiski on. Midagi olevat olnud ka Ukrainas, Gruusias ja miskis hämaras teises ilmasõjas, mis täpselt, selles pole ajaloolased veel kokku leppinud, aga midagi oli sealgi. Tõesti, teine ilmasõda on läbi ja põlev Talin on kustunud, tuhast tõusnud ja nagu juba mainitud, tõusnud eesti kõige rikkamaks linnaks.

Ääremärkuse korras olgu öeldud, et Gaddafi julm, kuritegelik ja sügavalt inimvaenulik režiim oli Aafrika kõige rikkam riik, mõistagi otsast otsani vihkamist täis ja julm nagu vanakurat ise. Sama asi on Talinaga praegu, rikkusest puudust ei ole, eriti kui Mõisaküla ja Nuiaga võrrelda, aga kurjus otse lämmatab, progressiivne inimkond ei saa hingata, riiki varastada veel kuidagi saab, aga no hingata ei lasta. Ja just sellel põhjusel on muutused möödapääsmatud.

Muutustest pole pääsu

Täpselt nii nagu Gaddafi rõhumise all, nii ei pea ka Talina rahvas kogu rikkusele, kõrgetele palkadele ja tasuta transpordile enam kaua vastu. Eks ole ju otse loomuvastane, et talinlased, kes teenivad rohkem kui ühegi teise Eesti või etniliselt puhastatud Virumaa linna kodanikud, on sunnitud sõitma tasuta ühistranspordis. See karjuv ülekohus lihtsalt peab lõppema kirikute põletamisega ja sellega ta ka lõppeb. Inimlikkus ei ole surnud. Demokraatia ja solidaarsus ei ole lõplikult reedetud!

See, et Euroopas ei ole mingit sisulist võrdsust ega solidaarsust välja arvatud Kreeka pankurite nuumamine ja Aafrika poputamine, on normaalne, Euroopas on ikkagi Euroopa kultuur ja sellega tuleb leppida. Meil pole aga ometi mingit kultuuri ja meil pole millegagi sotsiaalset ebavõrdsust ning erikohtlemise juhtumeid põhjendada. See ängistus ja frustratsioon, mida tekitab talinlastes nende kõrgem palk, mida nad ei saa Nuia ja Abja-Paluoja kodanikega jagada, on kirjeldamatu.

Eks Talina kodanikud tunnevad oma südames muidugi kaasa majanduslikult ja kultuuriliselt vähem arenenud linnade elanikele ja jagaksid meeleldi oma saaki nendega, kes teenivad talinlasest mitu korda vähem ainult sellepärast, et nad elavad Kuressaares või Pärnus, aga Savisaare brutaalne võim ei lase, lihtsalt ei lase ja kõik. Selle hirmsa Savisaare taga on kinni inimlikkus, üle-eestiline solidaarsus ja võrdsus, nagu ka halastus.

Võite küsida, miks tööandjad ja pankurid ei taha oma rahalademeid Keila elanikega jagada, aga lihtne Talina tööline tahab. Siin ei ole mingit vastuolu – tööandjal ja pankuril on eetika, mis vabastab nad igasugustest südametunnistuse piinadest, aga lihtsal Talina töölisel on ainult tühi hing ja see tühi hing kisendab ning ajab verist vahtu välja, täpselt nii nagu Iraagi, Süüria, Ukraina, Afganistani või Liibüa ärapiinatud hinged.

Õnneks Savisaare hirmuvalitsus nõrgeneb

Isegi mina, kes ma lehti ei loe ja telekat põhimõtteliselt ei vaata, olen jõudnud veendumusele, et Savisaare hirmuvalitsus vangub savijalgadel. Jalgade arvu suhtes ma päris kindel ei ole, andmed on vastukäivad ning pärinevad eranditult ebausaldusväärsetest allikatest. Nagu me kõik teame, ei saanud ei Liibüas, Afranistanis, Süürias ega Iraagis lahendada brutaalse võimu küsimust diskorite revolutsiooni ega kaugeltki mitte demokraatlike valimistega.

Humanismi ja demokraatia taastamine on alati käinud vaippommitamise ja mõõduka pealõikamisega, kõik infrastruktuurid on hävitatud ning tsiviilelanikkond on meeleldi kandnud raskeid kaotusi. Ma ei väsi kordamast, et progressil on hind ja parem on seda hinda maksta vabatahtlikult, sest kui progressiivne inimkond ei saa oma tahtmist, siis ei piirdu asi kaugeltki kirikute põletamise ja riigiteenistujate hukkamisega.

Mõistagi ei ole ma genotsiidi ekspert, selleks on meil volitatud isikud, aga kui üldistamine veel keelatud ei olnud, siis sooritasin ma mõned hädavajalikud üldistused ning kasutan võimalust, et lihtsamaid üldistusi Õhtulehe lugejatega jagada. Demokraatliku ilmakorra taaskehtestamisel ei ole küll peaaegu kunagi õnnestunud vaippommitamist vältida, aga lootma peab. Samas ükski rahvas ei ole välja surnud vaippommitamise tagajärjel, otse vastupidi, enamik vaippommitatud rahvaid sigivad nagu küülikud.

Kui õnnestub alkohol ja sealiha ära keelata ning vaippommitamist mõõdukas tempos aegade lõpuni jätkata, siis peaksid kõik Eesti riigi, rahva ja majanduse probleemid lahenema iseenesest. Ma isegi alguses arvasin, et totaalne imeravim on vabaturu käsi, aga nüüd olen veendunud vastupidises, Talin tuleb maha põletada ja kohe hakkavad asjad laabuma. Tuli otsa ja kõik saab korda.

Eesti rahvas seisab helge tuleviku lävel

Põleva Talina soojuses on ka illegaalsetel immigrantidel kodusem tunne ning kliima ei tundu nii vastik. Samas mida rohkem illegaale, seda suuremad pensionid, seda kõrgem majanduskasv, aga mis põhiline – elud saavad päästetud. Mina isiklikult usun kindlalt, et kui Talina mahapõletamine pikendab kas või ainult ühe põlvepikkuse illegaali elu ühe minuti võrra, siis tuleb seda teha viivitamatult. See võid olla sina, kelle pension suureneb ühe sendi võrra.

Kogu ülejäänud Eesti on juba kandnud raskeid kaotusi ja suuresti muutunud halvasti toimivaks ja ütleme otse – elamiskõlbmatuks. Nüüd on kord Talina käes, kellelgi ei ole ometi mitte midagi võrdse kohtlemise vastu. Eesti on täis tühjenevaid ja täiesti tühjaks jooksnud linnu ja linnakesi, Talina annihileerimine lahendab ühtlasi siiani ülesaamatuna tundunud regionaalprobleemid. Sisepagulased tõmbavad Mõisaküla majanduse käima nii mis mühiseb.

Kõige põhilisem on aga see, et kui Savisaar kukub, siis ei saa enam kõiki probleeme tema värvika isiku taha varjata ja tuleb leida uus vaenlasekuju. Selle uue kuju otsimine ja savist kokku mätsimine loob mitu uut töökohta ja võimalik, et isegi uue suure ministeeriumi – näiteks armastuse ministeerium kurjuse lõplikuks väljajuurimiseks või midagi.

Naeratus uue suure ministri näol ei kustu kunagi ja selle valgel läheb eesti rahvas vastu uutele võitudele, nagu ka väikestele kui möödapääsmatutele kaotustele. Meie jaoks ei muutu midagi, meie oleme ikka nende kõrvalise tähtsusega kaotuste hulgas olnud ja selline on saatus väljaspool ministeeriume.

 

Allikas: Õhtuleht, 23. oktoober 2015
http://www.ohtuleht.ee/700325/-kivisildnik-mooduka-pealoikamise-valjavaated-talinas

1,018 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)Me saame tõesti kasu migratsioonist ja korruptsioonist

(:)kivisildnik
(:)kivisildnik (Foto: Stanislav Moškov)

 

Korruptsioonist on saanud miljoni vaese maa masendava tegelikkuse lahutamatu osa, peale EKRE tunduvad kõik olevat üdini korrumpeerunud. Eks te teate ise paremini neid sadamate, energiate, maadevahetamiste ja Autorollode või Dressenite lugusid, mina lehti ei loe, vaatan korraks lojustele näkku, kohe on pilt selge.

Riigivaraste nimekiri pikeneb iga päevaga, riigivara varastamise rekordid ei püsi enam tunde, vaid minuteid, nii tihe on konkurents, nii palju on tipptegijaid. Samas ükski moosekant pole miljoni vaese maalt korruptsiooni eest põgenenud, ühelgi klounil ei ole häbi olla pandeemilise riigivarastamise pärast eestlane, keegi ei kogu allkirju, keegi ei vehi miitingul punamusta plaguga. Keegi ei lähe närvi, keegi isegi ei sõima, korruptsioonilugude kommentaariume ei ole suletud. Emotsioone ei teki.

Varastatakse miljardeid, aga kedagi ei huvita, samas kui miski noorpoliitik oli väidetavalt müünud maha võõra telefoni, kestis pool aastat verine ja hüsteeriline klaperjaht. Noorpoliitiku nime teavad kõik, aga mina ei suuda hetkel ühegi suurvarga nime meenutada. Oli nagu Paul või hoopis Raul või ikkagi Ossinovski, hunt teda teab. Isegi esikümne esimest poolt ei suuda meenutada.


Oleme korruptsiooniga harjunud? 

Üleüldine amoraalne-demokraatlik õhkkond on loonud hea kasvupinna kõikvõimalikele jälkustele. Lodevuse, iharuse, ahnuse, põhimõttelageduse, vägivalla, perverssuste, tarbimise, meelemürkide, parasiteerimise ja loomaliku lolluse igapäevane massiivne propaganda ei möödu jälge jätmata. Inimene vaatab telekast meelelahutustoodet –  juhhuu, milline tore jälgand, milline nummi inimsööja!

Sotsialistlik-liberaalne meelelahutus suudab iga jõleduse maha müüa ja ajapikku normaalseks tavaliseks igavaks tootegrupiks muuta. Olgu siis tegu sarimõrvari, nekrofiilist pedofiili või sõjakurjategijaga. Kui oled piisavalt voonakeste vaikimisi (tark ja haritud inimsööja) ja Dekstereid (õilis ja hea saritükeldaja) manustanud, siis tundub Autorollo lihtsat igav – riigivargus ei lahuta su meelt, see ei kõneta sind. Nii on asjad läinud.

Peale kriminaalsust romantiseeriva meelelahutuse on meid moraalselt laostanud ka kriminaalne poliitika. Põhiseadusvastane tegevus on poliitiline peajoon juba enam kui inimpõlv, peale on kasvanud pätimentaliteedist läbiimbunud põlvkond, pean silmas iseseisvuse loovutajaid kauge ja hämara isikliku kasu nimel. Valitseb mentaliteet: me peame tegema, mis Euroopa ja jänki ütlevad, sest nemad annavad meile raha ja kaitsevad meid teiste omasuguste kaabakate eest.

Meie poliitiline doktriin on kriminaalne, me ei karista ega tauni kurjategijaid, vaid üritame leida endale kasuliku kriminaali, antud juhul valdavalt eurouroodi, me läheme kriminaalidega koostööle, ühineme kriminaalse grupeeringuga ja üritame globaalsest kuritegevusest kasu lõigata. Selline poliitika on jälk.

Hea näide on inimkaubandus, kõige ehtsamad orjakauplejad on suutnud avada mitme Euroopa riigi piirid, kriminaalide ja poliitikute korruptiivne koostöö lõunaosariikides toob kaasa kohutava kaose kogu kriminaalsele Euroopale, kaasa arvatud kuritegelikust meelsusest haaratud Eesti riigile, eelkõige muidugi eesti rahvale.

Aga pättidel on omad seadused ja kui keegi kusagil saab piiririkkumisest, pistise andmisest ja orjakaubandusest kasu, siis peab meie poliitiline ja vaimueliit seda kuritegevust igati heaks kiitma ja seaduskuulekaid kodanikke sõimama, ähvardama ja seadusi nii ümber kirjutama, et seaduskuulekad saaks vangi panna, kas vihakõne otsitud ettekäändel või kuidagi teisiti.


Mis kasu korruptsioonist saame? 

Üleüldine kriminaalne mentaliteet globaalsel tasandil, miljoni vaese maa poliitikas, meelelahutuses ja meedias on viinud selleni, et kuritegevuses nähakse eelkõige kasu, inimõigusi, demokraatlikke vabadusi ja peetakse seaduserikkumisi enesestmõistetavaks. Kui me näeme kasu riigireetmises ja inimkaubanduses, kas me siis ei peaks otsima kasu ka korruptsioonis? Kui me juba niikuinii oleme üdini korrumpeerunud, otsime selles siis ka kasu, valitseva sotsialistlik-liberaalse ilmavaate kohaselt.

Europropaganda üks kandvamaid propagandavalesid oli rahu tagamine, müügu üksteisele sütt ja terast, siis nad, raiped, vähemalt ei sõdi. Seda lugu oleme ikka kuulnud. Eesti ajaloost võime tuua hea näite, kuidas korrumpeerunud ja ebaseaduslikult võimu haaranud Pätsi bande sooritas hääletu alistumise ja rahu kestis paar kuud kauem. Pätsi reetmine ei suutnud Teist ilmasõda ära hoida, aga tema südametunnistus oli puhas, ta vähemalt üritas – tasuks mugav hullumajapalat ühishaua asemel.

Rahu kestis natuke kauem, eesti sõjaväelased ei saanud surma kaevikutes, vaid surid Sahhalini surmalaagrites, elu pikendamine on ka teene, selles mõttes müts maha Pätsi ja tema bande ees. Praegu Vene propaganda kiunub, et Eestis võivad olla jänkide tuumarelvad. Tuumasõda on muidugi parem kui lõputu loomastumine, aga hea variant see ka ei ole.

Kujutame nüüd ette, et meie korrumpeerunud valitsus otsustab taas kord kogu poruka venelastele maha parseldada. Kolmandat maailmasõda see ilmselt ära ei hoia, aga nad annavad taas oma parima ja võimalik, et võidavad meile paar kuud hingetõmbeaega. Aga mõelge, kui palju õlut ja viina saab juua kahe kuuga ja kui palju telekat vaadata – kui vaadata viis tundi päevas, teeb see ligi kaks nädalat puhast meelelahutust! Paljud jõuavad ka pangalaenu kuumakse enne tuumalitrit ära maksta, pole paha!

Korruptsioon päästab elusid, mitte kõiki ja mitte aegade lõpuni, aga kasutegur on siiski märgatav. Eriti suurt kasu toob aga korruptsiooni ja illegaalse immigratsiooni teadlik koostöö. Toon konkreetse näite – ütleme, et jänkidel läheb oma vägesid ja pomme Süürias rohkem vaja kui siin, mis me siis teeme? Saadame Merkeli rindele või? Isegi kui Merkel otsustab meie eest surra – ka selline variant on olemas –, pole see nii tõhus kui onu Tomi tuumamalakas. Igal juhul ma olen Merkelile tänulik.

Oletame aga, et meie korruptandid on loonud tuhat üks illegaalide nuumamise sihtasutust ja peksavad isegi euroraha välja, et sellest suurem osa ära varastada, aga toovad siiski maale vähemalt sada tuhat hambuni relvastatud ISISlast, mis on arvestatav kaitsejõud ja mis põhiline – odav. Samas hästi motiveeritud ja ameeriklaste poolt õhutõrjevidinatega relvastatud. Meil endal on ju õhutõrjega nii nagu on.

Pole vahet, kes meid Vene tööandjate, Vene pankade ja Vene verejanuliste bürokraatide eest kaitseb, ise me ju ei viitsi, tahaks telekat vaadata ja homoasjandust arutada. Ma olen täiesti kindel, et kui meie kogenud korruptandid ja ISIS pealõikajad teevad tõhusat koostööd, siis on sellest isegi rohkem kasu kui NATOst ja ÜRO hirmuäratavast rahuvalvest. Kasu on aga tähtis, Eesti turvalisus on tähtis. Kurjategijate-korruptantide heaolu on muidugi veel tähtsam, aga neid asju saab ühendada.

Ja kui illegaalide seksuaalne frustreerimine kriminaliseerida, siis kaovad ka probleemid olmetasandil. See ongi meie ainus lootus.

 

Allikas: Õhtuleht, 2. oktoober 2015
http://www.ohtuleht.ee/697164/-kivisildnik-me-saame-toesti-kasu-migratsioonist-ja-korruptsioonist

 

1,338 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:) sotsialistliku pagulasutopismi krahh

(Foto: Stanislav Moshkov)

Grupp sotsialiste-utopiste ning liberaale-fekaale on aastakümneid kimeda häälega multikultuuri imet jutlustanud, aga nüüd on kõik läbi. Lillaroosa udu on hajunud. Ungari piiridel käib sõda, Horvaatia saatis samuti sõjaväe illegaalide rünnakut tagasi lööma, isegi multikultuuri Vatikan ja tolerastia Meka Saksamaa pani piiri „ajutiselt” kinni. Ei üllata, Saksamaa on siiani kõik maailmasõjad kaotanud. Multikultuuri ja rahvaste suure sõpruse tulemuseks on prügimäed, märatsev pööbel, terror, aga ka meedia ja valitsuse valede iseeneslik paljastumine. 

Selgrootu valitsus

Pole halba ilma heata – euroliidu idiootlik süsteem on kokku jooksnud. Kes oleks veel poole aasta eest julgenud unistada, et mitmed euroliidu vasallid saadavad sõjaväe keskvõimu poliitika vastu võitlema ning annavad sealjuures vande kaitsta tsivilisatsiooni, nii nagu teevad Ungari piirivalvurid täna. Ma ei tahaks olla praegu okupantide, inimkaubanduse jääkide, kvislingite ja laiemalt tuntud propagandamadude nahas – jube piinlik oleks.

Sotsialistlik luulusüsteem Saksamaal haihtus nagu paha hais. Multikultuuri tarka juttu oli väga tore rääkida ja rassistide nina all rusikatega vehkida, südames oli kohe selline hea tunne, eks ole. Kimeda häälega huilates kutsuti kogu maailma sulelised ja karvased kokku, esimesed võeti lillede ja vikerkaarelippudega vehkides vastu, aga paar nädalat pärast hordide saabumist pandi piir kinni. Näen ilmset vastuolu sõnade ja tegude vahel.

Kas saksa eidekesed on idioodid, juba natuke liiga silmakirjalikud või paadunud kurjategijad, peab välja selgitama kohus ning psühhiaatriline ekspertiis. Igal juhul minusugune Eesti vabariigi põhiseadusele lojaalne kodanik saab jälle natuke vabamalt hingata. Enesestki mõista ei ole meid okupeeriv ja inimkaubanduse jääkidega koloniseerida üritav ebainimlik süsteem oma tegevust lõpetanud. Illegaalide ümberjagamise kvoodihala ei ole kuskile kadunud – oi kuidas uluvad!

Pensionimaksjate mantrat korratakse hardalt nagu mõnes budistlikus sektis, aga Eestisse küüditatavate vaba aja veetmise spetsialistide arv kasvab iga päevaga. Saja viiekümnest või kahesajast pole enam juttugi ja see räägib selget keelt sellest, mis on meie valitsuse selgroo kvaliteet, mis maksab mehe sõna ning keda järgmisel korral Toompeale valida ja keda mitte.

Inimkaubanduse mahitamise teemaga haakuvalt on selgunud ka, millist kodumaist õlut juua, millise mobiilioperaatori teenust kasutada ja millisest poest mitte kunagi mitte midagi osta. Elu on läinud lihtsamaks, pilt selgemaks. Kultuurielu on samuti polariseerumas. Sel ajal, kui nimetu lastekirjanik kogub allkirju valitsuse poliitika toetuseks, kirjutab Merca ahjualustest Euroopa südames – müts maha, milline oivaline kujund, milline esteetiline tulejõud.

 

Aitab jamast

On muutuste aeg, eurotiblad visklevad oma luulude püünises, Eesti orjameelne provints häbistab ennast nii nagu võib – praegu tahaks olla pigem Läti või Poola alam – ja isegi hääbuvas kultuurielus võib tuvastada ilminguid.

Huvitav on jälgida lillaroosa intelligentsi tõmblusi, Vene meediast tuttavad antifašistlikud raevuhood vahelduvad hirmuvärinatega: mis siis saab, kui natsism jälle võidab? Kas natsid ikka on head? Kas nad hakkavad toitma vaeseid ja ravima haigeid?

Samas näitab vähemalt rahva vaimne tervis paranemise märke, globalismi psühhoos on möödunud, kaheksakümmend protsenti inimjõust on põhiseaduslikel positsioonidel ja seda polegi nii vähe. Lihtsatest asjadest on ka lihtsam aru saada, illegaalide hord ei ole mõistmisvõimet ületav asi nagu Lissaboni leping, ESM, GMO või mõni räpane vabakaubandusleping.

Lihtne inimene tahab lihtsaid asju, ta tahab tänaval käia, aga nii, et eesti keele rääkimise eest peksa ei saa; ta tahab töö käia, aga ei salli seda, et keegi saab õiguse eluasemele ja tasuta hambaravi, mida tema päevad läbi rügades endale lubada ei saa, nii nagu ta endale lapsi ega raugastunud vanemaid lubada ei saa – no ei vea välja.

Lihtne inimene tahab elada nii, nagu ta ikka on elanud, ilma kõrvulukustava palvekisata, ilma et ta seapekki süües ja koduõlu peale juues kedagi nii rängalt solvaks, et pea otsast ära lõigatakse. Ja kui keegi need lihtsad asjad otsustab ära muuta, siis lihtne inimene teda enam ei armasta. Keegi ei taha jama, võõraste luulude pärast kannatada ja kisendavat ebaõiglust.

Mulle on jäänud mulje, et paljud kultuuriinimesed, ajakirjanikud ja poliittöllid on nõus maailma päästmise nimel virelema, aga neil ei ole õigust kellelegi oma armastust vägisi peale suruda. Paastu ise, kui tahad, pea ramadaani – Allah sinuga –, aga mind jäta rahule. Kuid iga kirjanik räägib eelkõige ja alati iseendast, nii ka mina.

 

Ma ei taha siia illegaale

Mina ei taha siia barbarite umbkeelseid horde. Mul ei ole neid vaja, mul ei ole mingit orjapalka maksvat ettevõtet, kus inimesi alandada ja ekspluateerida.

Samas ma olen veendunud, et illegaalidest ei saa head töölooma, kunagi elasin mõnda aega Itaalias, seal tegid tööd ainult rumeenlased ja poolakad, ei tea, mis neil viga oli, muud töllerdasid niisama ringi ja tundsid elust rõõmu. Ja ei ole ma kuskilt lugenud statistikat, mis minu isikliku kogemuse ümber lükkaks.

Ma näen massilises immigratsioonis eelkõige kriminaalset tegevust. Demokraatliku riigi enamus ei taha siia karvaseid ega sulelisi ning kui nad jõuga siia tuuakse, on see kuritegu: kõrgema võimu kandja on rahvas (lugege põhiseadust). Mitte sina, halisev rott, vaid rahvas – ühemõtteliselt selge.

Mina tahan, et eesti rahvas elaks hästi ja tal oleks kindlus homse päeva ees, et kogu aeg ei oleks mingit haiget kammi ja hammaste kiristamist. Ma olen oma rahva, oma riigi, oma kultuuri ja oma keele poolt. Ma tean, paljud on minu ja minusuguste vastu – nii ajakirjanduses, Eesti riigis kui Euroopas. Mis nende mõistuses ja südames toimub? Lahkamine selgitab.

Ja vihkamist ärge mulle kaela määrige, tõenäoliselt olen ma aidanud Aafrika ja Ameerika kirjaoskamatuid rohkem kui Sõõrumaa, Ossinovskite suguvõsa ja Okk kokku. Olen esteetilisi naudinguid ostes toetanud kümneid – kui mitte sadu – lugemis- ja raamatukoguprojekte kolmandas maailmas ja ma olen seda teinud paarikümne aasta jooksul.

Soovitan kõigil vähem möliseda, vähem luuludes elada, rohkem raamatuid lugeda ja osta raamatud www.betterworldbooks.com vahendusel, seal on kaheksa miljonit raamatut saadaval, midagi ikka leiad. Mina leidsin ja tegin seda ilma igasuguse kampaania või suunava jalahoobita.

Multikultuur lendas kuradile, elagu kultuur!

 

Allikas: Õhtuleht, 18. september 2015
http://www.ohtuleht.ee/694907/-kivisildnik-sotsialistliku-pagulasutopismi-krahh

1,242 total views, no views today

Sven Sildnik: probleemid on kohati ületamatud

Riigikogus esindamata erakondadel on aruandlusega tõsised, kohati isegi ületamatud probleemid, kirjutab Iseseisvuspartei esimees Sven Sildnik.

Jutt jumala õige, aruandlusega on tõsised probleemid, kohati isegi ületamatud probleemid – võin seda kindlalt väita, sest Iseseisvuspatei asjaajamisega puutun lähemalt kokku alates käesoleva aasta 24. aprillist, siis valiti uus juhatus ja esimees.

Riigi masinavärgil võttis aga uue juhatuse volituste kinnitamine aega terve suve: ehkki sai tehtud korduvaid järelepärimisi, said bürokraadid oma ülesannetega hakkama alles augustis. Väga raske on aru anda, kui sul puuduvad volitused partei pangakontole ligipääsemiseks. Sellises olukorras oleks ainus võimalus õigeaegselt ja sisuliselt riigile aru anda ei midagi vähemat ega rohkemat, kui  sooritada pangarööv. Juhatus otsustas, et seda võimalust ei kasutata piisava koguse tulirelvade puudumise ning mainitud projekti teatava ebamoraalsuse tõttu, eelkõige aga sellepärast, et röövimine ei ole partei põhikirjaga kooskõlas olev tegevus.

Teiste parteide kohta ei tea, aga meil on varemgi olnud ettearvamatuid tõrkeid asjaajamises riikliku bürokraatiaga. Süüdistused selles, et Iseseisvuspartei ei tööta sisuliselt ning ainult simuleerib tegevust, ei vasta tõsioludele, suur hunnik kapo aastaraamatuid väidab hoopis midagi muud. Samas loodan, et meie ühiskond on salastatuse õhkonnaga harjunud.

Kuigi väikeparteide pooldajaid on möödunud riigikogu valimiste andmetel ainult 20 000, seega sama palju, kui elab inimesi Rakveres ja Türil kokku, ning meie aruandlus on tõesti paljudele huvitav, peame leppima faktiga, et paljud asjad, mis puudutavad kõiki Eesti vabariigi kodanikke ja siin viibivaid illegaale, on vastuolulisel kombel salastatud.

Hea näide on USA ja Euroopa Liidu vabakaubanduslepe TTIP ning selle vastuvõtmisega kaasnev paranoliline salatsemis- ja vassimisõhkkond. Välisministeeriumi udujutt meid ei veena: «TTIP üle toimuvad läbirääkimised nii nagu iga välislepingu üle, st läbirääkimiste ajal riikide positsioone, pakkumisi, lepingutekstide eelnõusid jm dokumente ametlikult ei avalikustata. Kui EL soovib head tulemust, siis on teatav salastatuse tase siiski vajalik.» Ka muid huvipakkuvaid ürikuid varjatakse, näiteks VEB fondi uurimisega seotud pabrimajandust jne.

Kokkuvõtteks: tõesti, puudujääke partei aruandluses on, aga need likvideeritakse veel enne, kui valitsevad parteid tagavad Eesti kodanikele inimväärse miinimumpalga, inimväärse pensioni ja õiguse eluasemele ning teevad seda Euroopa sotsiaalharta mõõdikute järgi. Miljoni vaese maa ootab eelkõige muidugi väikeparteide aruandlust, aga kümnetel tuhandetel nälgivatel lastel on muidki ootusi.

 

Allikas: Postimees, 23. august 2015
http://www.postimees.ee/3303061/sven-sildnik-probleemid-on-kohati-uletamatud

1,330 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa lõplikult

</p><br /><br />
<p>
(Foto: STANISLAV MOSHKOV)

Miljoni vaese maa on segaduses. Räägitakse palju ja närviliselt, emotsioonid käivad üle pea, kriisatakse eidelikult. Siiani jälgisin ma ainult ühte ühiskonnaasju käitleva telesaadet, kuid nüüd loobusin ka selle vaatamisest – kõik kisendasid korraga, midagi aru ei saa. Mulle aitab. Emotsioonid on halvad nõuandjad, realistliku maainimesena hindan korralikke kalosse tundepursetest kõrgemalt.

Ma lähtun oma tegevuses ja maailmavaates Eesti vabariigi põhiseadusest, kirjanikuna säilitan eesti kultuuri järjepidevust, ajakirjanikuna teadvustan massidele seaduskuulekat käitumist. Ometi tunnen ma ennast haruldase eksootilise olendina, millegi ükssarviku taolisena. Laiade masside kultuurikaugusest saan ma veel kuidagi aru, raske töö, aineline puudus ja kehv geneetiline materjal pikaajalise genotsiidi tagajärjel ei võimalda kodanikel poeesia tasemele tõusta, olgu siis pealegi.

Seadustega on aga teine lugu, massid on seaduseraamatute lugemisest vabastatud, sama asi on luuleraamatutega, kuid kehtib vääramatu põhimõte: seaduse mittetundmine ei vabanda seaduse mittetäitmist. Ometi oleme olukorras, kus riigis valitseb kriminaalne meelsus, põhiseaduse rikkumine nii sõnas kui ka teos on epideemiline, massiimmigratsiooni mahitamine on kriminaalse meelsuse ilming, õudsem ja ohtlikum kui teised, aga siiski ainult üks paljudest.

Toon nüüd emotsiooni mängu, sest ilma selleta ei jõua sõnum kohale, sõna seadus ei kõneta kedagi, ei tekita tundeid ega hingeliigutusi, aga kui lisada, et vallutussõda, võõrvõimude verine okupatsioon, küüditamine, tuliste nõelte küüne alla ajamine, massihauad, sumerlaste grupivägistamised, armsa kassipoja ülespoomine, etniliselt puhastatud Virumaa, imikule suure matkasaapaga pealeastumine, illegaalne riigipiiriületamine ja riigireetmine pole olemuselt midagi muud kui seaduserikkumised, siis tekib lehelugejal õige tunne. Eks ole.

Kahju, et ma pean inimestega rääkima nagu lastega, see ei ole mulle raske, kuid kirjanikule on alandav see, et ta peab ilmselgeid ja juba lasteaias selgeks tehtud asju kellelegi emotsioonimalakaga pähe taguma. Emotsioon on alatu nõks. Emotsionaalse õhkkonna loomine ei ole lihtsalt niisama, see on kellelegi vajalik ja see keegi on monstrum, jälgand.

Surmav emotsioonilõks

Miks kasutatakse emotsioone, kus tuleb see jälk emotsionaalne mülgas, millesse meid uputatakse? Kõik see surijate päästmise kaastundemuda, kogu aeg on keegi kusagil suremas, kogu aeg on vaja kusagil kaugel kellegi surmast päästmiseks kehtestada demokraatia, see demokraatia kinni maksta.

Aga siis selgub, et demokraatiast ei piisa elude päästmiseks, on vaja tõsta makse ja kehtestada multikultuur ja vihakõne kriminaliseerida. Eks ole nagu viha ei olekski emotsioon. Milles on emotsiooni mõte ja konkurentsieelis? Loogiliselt ei saa kõike tõestada, eriti jälkusi, seadusega ei saa kõike lubada, eriti jälkusi, aga toore loomaliku emotsiooni jõuga saab kõik läbi suruda.

Emotsioone mõistlikult võimendades saaks kas või eesti rahva, kultuuri ja keele päästa, tehnilist takistust ei ole, emotsioon kannatab kõike. Ometi on loodud emotsionaalne õhkkond, kus preambulast tuttav loetelu tekitab ainult põlgust ja üleolekut. Eesti pensionär võib rahus elavalt mädaneda, hooldekodu jaoks pappi pole, ent kõik vahivad tuima näoga.

Emotsionaalsed inisejad ja emotsioonidest ülespiitsutatud pime mass on sisevaenlane number üks ja see vaenlane tuleb kahjutuks teha. Emotsionaalne element on tõestanud sõna ja teoga, et ta ei ole kultuurivõimeline, ta ei ole võimeline lähtuma tervest mõistusest ega Eesti vabariigi seadustest. Emotsionaalne käitumismuster on oma asotsiaalsusest võrdsustatav vaimuhaigusega, igal juhul on emotsionaalne tüüp süüdimatu ja ühiskonnale ohtlik.

Me ei saa elada riigis, mida juhivad ja mille avalikku ruumi reostavad emotsionaalsed lupardid, kes pole kultuurivõimelised, pole analüüsivõimelised, pole võimelised mõistma seaduse mõtet ega ole võimelised oma käitumist seaduse raamidesse mahutama. Pole isegi tähtis, kas emotsionaalsus on kriminaalne või meditsiiniline probleem, mõlemal juhul on see ühiskonnale ohtlik ja sellisena tuleb seda kohelda.

Emotsionaalne dementsus

Kindlasti olete kuulnud väljendit emotsionaalne intelligentsus. Sellist asja ei ole olemas, on olemas ainult emotsionaalne dementsus. Inimesed lõhuvad emotsioonide ajel taldrikuid või taovad neid üksteisele vastu pead. Kui see on intelligentsus, siis olete te millestki väga valesti aru saanud. Kuid tuleme tagasi emotsionaalse elude päästmise argumendi juurde.

Kaheksakümnendate algul suri meie planeedil iga päev Tartu ja Pärnu täis inimesi nälga, keegi ei läinud meil selle pärast lolliks ega müünud oma ema sektsioonkappi maha, et pakkida seljakott ja tormata elusid päästma. Elusid päästsid heaolust aru kaotanud lääne logardid ja nende korruptiivsed fondid, kes, nagu tagantjärele selgub, pahatihti raha raiskasid ja varastasid. Siis oli inimesi planeedil Maa nelja miljardi tuuris.

Sealtpeale ei ole vaesus ega sõjad kuskile kadunud, ikka sureb iga päev ilmatu hulk inimesi üksipäini nälga ja planeedil on juba üle seitsme miljardi inimese. Kui palju teil neid inimesi siis lõppude lõpuks vaja on ja mis te nendega peale hakkate? Mõistus ütleb seda, et probleem pole selles, et liiga palju inimesi sureb, probleem on selles, et inimesi sünnib liiga palju ja sureb liiga vähe. Kordan, inimesi sureb liiga vähe.

Mida teha? Maha tappa ei ole ilus, kui on veel muid võimalusi. Euroopa eluviis on ökoloogiliselt korrektne väljasuremine ja selle kultuuri asendamine maniakaalse sigimisega Aafrika stiilis on kuritegu nii looduse kui ka inimkonna vastu. Me ei pea tooma sigivuskultuuri Euroopasse, vaid peame viima surmakultuuri Aafrikasse ja muidugi ka mujale, kuhu vaja. Äraproovitud väljasuremismeetodid on kapitalistlik kurnamine, ideoloogiline haridussüsteem ja dekadentlik kultuur.

Ikka parem tappa tarbimise, laenude ja loomaliku meelelahutuse kui pommidega. Odavam ka. Mandunud kultuuri eksperdina võib minust maailmapäästmisel kasu olla, emotsionaalse sigimisfanatismi tulemuseks saab olla aga ainult globaalne häving. Surm kõigile, see on emotsiooni palk.

 

Allikas: Õhtuleht, 12. juuni 2015
http://www.ohtuleht.ee/681577/-kivisildnik-emotsionaalne-dementsus-havitab-miljoni-vaese-maa-loplikult

1,473 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)valitsus vahetab rahva välja ehk Massiimmigratsioon

Ei ole midagi uut siin neetud päikese all ja ka massiimmigratsioon on üks vana asi. Ebameeldiv ja ülekohtune vana asi pealegi. Mille toob endaga kaasa vaenuliku võõrvõimu tahe sobimatu rahvas sobivamaga asenda, saab meile selgeks, kui vaatame etniliselt puhastatud Virumaad. Etniliselt puhastatud Virumaa, mida me oma sotsiaalses dementsuses nimetame Ida-Virumaaks, on massiimmigratsiooni tagajärg, nii nagu ka Paldiski ja Lasnamäe. Muide statistika järgi olid eestlased juba mitme aasta eest Tallinnas vähemusrahvas.

Eelmisele okupatsioonivõimule ei meeldinud eesti rahvas, eestlasi küüditati ja meie asemele toodi õige rahvas, õige meelsuse ja kultuuriga, eelkõige ustav. Uus okupatsioonivõim kasutab eestlaste küüditamiseks ebainimlikult raskeid majandusolusid, olematuid sotsiaaltagatisi ja kultuuri ning haridustaseme teadlikku madaldamist. Ei vaidle endast targematega, massiline funktsionaalne kirjaoskamatus on teaduslik fakt.

 

Sotsiaalselt põletatud maa 

Eestlaste küüditamine vaesushoova abil on hästi õnnestunud, sellega on massiimmigratsiooniks loodud eeldused, sotsiaalsest põletatud maa, lebensraum illegaalsete immigrantide ja kolonistide uuele lainele. Paraku on massiimmigratsiooni teine etapp takerdunud just nendele samadele põhjustele, mis aitasid Eesti elujõulistest eestlastest puhastada – vaesus, sotsiaalsete tagatiste olematus ja ilmselge majanduslik rõhumine.

Immigrandid ei otsi viletsust, vaid küllust, seega tuleb see küllus Eestis kunstlikult ja valikuliselt luua, et valitsusele tänulikud ja ustavad valijad massiliselt Eestisse saabuksid. Valitsus tunnistab avalikult, et immigrantide Eestis jalule aitamiseks kulub 6000–10 000 eurot, riik üürib eluaseme – kopikas seegi, tasuta tugiisik ja paar mediaanpalka kuus, et saaks inimese moodi olla.

Selle kuue kuni kümne tonni eest valiks ma ka vanakuradi vanaema enda. Miks selle rahaga ei üritata ära osta mind või koguni tervet eesti rahvast, jääb arusaamatuks. Oleks seda proovitud ja kui see oleks läbi kukkunud, siis küll. Siis tuleks otsida variante. Sellest ma saaksin aru.

Lihtne on ette kujutada seda viha ja põlgust, mis taevani lahvatab siis, kui lihtne eesti tööinimene, kes neljasaja euri eest kuus sulgi kotti topib, läbi häda ja viletsuse taipab, taipamine ei lähe eestlasel kunagi lihtsalt, et immigrant elab tasuta korteris ja saab 24/7 lõõgastumise eest mitu korda rohkem raha, kui tema raske ja nüristava töö tegemise eest. Vaat kus demokraatia ja inimõigused. Vedel väljaheide. Kusjuures maksuraha, mida suletoppija maksab, ei jõua temani ega tema lasteni, vaid maandub vaba aja veetmise spetsialistide taskus, keda valitsus vajab rohkem kui sallimatut ja vastikut eesti töölist.

Ma ei taha olla prohvet ega julge väita, kas lahvatab uus Jüriöö või enne seda ka uus pronksiöö või kaovad pagulusse ka viimased luuserid ja penskarid ehk poovad niigi tablettide peal virelevad väikelinlased ennast lihtsalt üles. Või ei juhtu midagi, mis on veel piinlikum ja õudsem. Kadunud poeet Leonardo ütleks selle peale, et see valitsus haugub endale surma. Igal juhul on see huvitav ebainimlik eksperiment ja ma tahan selle tulemusi näha.

 

Valelik propaganda

Otsitud ja silmakirjalikke ettekäändeid on laias valikus, need pole süsteemsed ega mõistuslikud, need on ebaseaduslikud, kuid seest on hüsteerilised ja poliitiliselt korrektsed. Lillaroosa propaganda tahab meid veenda selles, et me aitame hädalisi. Kena küll, aga miks me siis ei aita oma hädalisi, kas Eesti miljon vaest ei olegi inimesed? Kas elavalt mädanevad vanurid ja nälgivad lapsed ning loomastuvad töötud ei vaja kaastunnet? Vastus on ei, oma rahvas võib kõngeda aia all, aga valitsus punnitab soolejupi tagant välja, et päästa kolmandat maailma. Eesti riik on ju teatavasti teisest maailmast. Kuidas nimetatakse valikulist ja nahavärvist lähtuvat erikohtlemist, ei mäletagi enam, peab sõnaraamatust järele vaatama.

Siis on see jutt, et peab, keegi kuskil käsib, keegi pressib peale kvoodid. Mis jutt see siis nüüd on? Eesti pidi minema ikka Euroopa Liitu otsustajate hulka ja eesti rahva hääl pidi kajama üle Brüsseli, nii et kohe on! Kui nüüd see hääl enam ei kaja ja me pole otsustajate hulgas, siis tuleb tulla Euroopast tagasi ja see haige kamm lõpetada. Põhiseaduse järgi on Eesti endiselt iseseisev riik ja iseseisev riik ei täida võõrriikide ega eraettevõtete ettekirjutusi. Mingeid pagulaskvoote meie põhiseaduses ei ole ja seega pole millestki rääkida.

Kultuuri rikastamise juttu kedratakse ka kogu aeg. Paraku on nii, et need, kes räägivad multikultuurist, ei kasuta sõna kultuur kunagi mingis muus kontekstis ja need multikultuuri jutlustavad poliitilised banded on alati eesti kultuuri kärpinud, alandanud ja marginaliseerinud. Eesti kultuuri rikastamiseks on ainult üks põhiseaduslik viis suurendada kultuuriministeeriumi eelarvet ja võta tarvitusele arukad kultuuriraha kasutamise põhimõtted. Kes ei ole kunagi toetanud eesti kultuuri, ärgu rääkigu kultuurist ega multikultuurist.

Majandusliku edu trumpäss, seda käiakse välja igast varukast ja ikka kuus-seitse tükki korraga. Jutt siis selline, et me sünnitame vähe ja läheme ära välismaale ja pensionid tahavad maksmist ja on vaja tööjõudu ja kohe väga on vaja. Meie kogemus eelmiste immigrantidega ei ole kõige parem, etniliselt puhastatud Virumaa pole mingi majandusime, kui immigrandid tooks külluse, siis me oleksime üks rikkamaid riike Euroopas. Immigrandipuudust meil ei ole, ometi oleme totaalne vaestemaja. Eesti elu näitab seda, et mida rohkem immigrante, seda rohkem vaesust. Lehest lugesin, et isegi vana hea Ossinovski pole kõige parem maksumaksja ja suurim heategija, mis siis veel teistest rääkida.

Ma saan aru, et maailmas on palju ebavõrdsust ja ülekohut ja keegi käivitab talle majanduslikult kasulikke verevalamisi ning inimesed kannatavad. See on õige jutt, aga Eesti riik, kes oma santegi toita ega katta jõua, ei pea küll kogu maailma jõhkardite koloniaal- ja genotsiidipoliitika jääke enda kanda võtma. Kui on selline vaade, et tuleb ümber jagada ja oleks hea nendelt ära võtta, kellel on ja anda nendele, kellel ei ole, siis alustatagu Rockefellerist, Rotchildist, Morganist ja muudest ülirikastest, kelle käes on 99% selle planeedi rahast.

 

Kisendav ebaõiglus 

Kuidas on see nii, et Rockefeller ei pea Süüria põgenikke üleval, aga vaene Eesti padjatoppija oma neljasajase kuupalgaga peab, kusjuures vaene padjatoppija ei saa oma isa vanadekodusse panna, sest tal pole selleks raha. Tal pole üldse millekski raha, ei hammaste parandamiseks, lapse huviringide ega trennide eest maksmiseks.

Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen meie miljoni vaese peale, kelle laste koolitioidu jaoks valitsus kahtekümmet kahte sentigi ei leia. Globaalsesse headusse aga investeerib hoobilt 6000–10 000 eurot per burka.

Loomulikult ei jõua see kisendav ebaõiglus emotsionaalsete lillaroosade kisakõrideni. Kõrilõikajatest liberaalideni, kes ise ongi kogu maailma häda ja viletsuse taga. Seda ebaõiglust ei hooma meediamolkused, hallid feispukimassid ega prillidega eksperdid. Ei tea, kuidas need asjad nii on läinud, aga tundub, et kogu Eesti avalik ruum, iseäranis sotsiaalmeedia avangard, kogu see porukas elab mingis psühhopaatilises luuludemaailmas. Rohkem tegelikkust, kodanikud, rohkem statistikat, rohkem sotsiaalset õiglust ja vähem kinnisideid ning propagandavalesid! Lurjused sellised, et teil pole ka südant rinnus!

 

Allikas: Õhtuleht, 22. mai 2015

http://www.ohtuleht.ee/678666/-kivisildnik-valitsus-vahetab-rahva-valja-ehk-massiimmigratsioon

2,026 total views, no views today

(:)kivisildnik | (:)mis on meile kasulikum – kas sõda või massiimmigratsioon?

</p> <p>
(Foto: Stanislav Moshkov) 

Õhus on nii püssirohuvingu kui ka tammtammide õõnsat kõla, sõjahüsteeria ja immigratsioonipropaganda on ülimenukad meediaformaadid, mõlemat toodet haibitakse ja ülistatakse kärarikkalt ning ähvardavalt, kiunumine käib luust ja lihast läbi. Lihtsal inimesel ei ole aga lihtne valida, mõlema poolt on meie vaimne eliit, poliitiline korruptsioon ja kogu see loomalik meediaklounaad.

Miljoni vaese maal on palju probleeme ja tuleb kaaluda nii sõja kui ka massiimigratsiooni sobivust nende probleemide lahendamise viisina. Ma hoiatan lugejaid, et sõjapropaganda on kriminaalkuritegu, mille eest pannakse pikaks ajaks vangi, aga sõjapropagandat ei tohi segi ajada meedias karistamatult levitatavate sõda õhutavate ja õigustavate liberaal-isamaalis-sotsialistlike avaldustega, mis on head ja kasulikud ning millele ma selle loo jooksul mitu korda toetun.

Miljoni vaese maa, varem tuntud kui Eesti vabariik, probleemid jagunevad kahte tüüpi ja nelja alaliiki, vastavalt sellele, kas tegemist on riigi pädevusse kuuluvate probleemidega või eri tüüpi ühiskonnarühmade kitsaste erahuvidega. Riigitähtsusega probleemid on põhiseaduse järgi esiteks rahva väljasuremine ja massiline ellujäämispagulusse siirdumine ning teiseks kultuuriline allkäik.

Erahuvid jagunevad rikaste kihi majanduslikku laadi ambitsioonideks – tüüp kaks, liik kolm –  ning vaeste  emotsionaalsed sajoobid. Peale emotsioonide ei ole meie miljonile vaesele midagi jäänud, aga seda vihasemalt võitlevad nad iga meeleliigutuse nimel – emotsionaalsed probleemid: tüüp kaks, liik neli.

Probleem 1A – ellujäämispagulusse pagemine

Kaalume ellujäämispaguluse probleemi lahendamist nii sõja kui ka massiimmigratsiooni abil. Sõda on kindlasti väga mõjus vahend massilise ellujäämispagulusse probleemi lahendamiseks. Paljudel on kindlasti veel meeles eelmises sõjas põhjalastud põgenikelaevad, mõjub kainestavalt, seda esiteks.

Teiseks on võimalik, et Eesti väed suudavad organiseerida püsiva rindejoone ning selle ületajad lastakse välikohtu otsusega maha kui desertöörid või spioonid.

Kolmandaks on üldmobilisatsioon, millega riik võtab endale kohustuse mobiliseeritud kodanikke toita, riietada ja võimalusel punkritesse-kaevikutesse majutada, see toob kaasa elatustaseme tõusu ning rahuaja tingimustega võrreldes totaalse õitsengu.

Kaotuse korral lähevad kaotanud riigi kohustused üle võitjariigile ja pärast sõjakurjategijate hukkamist kehtib sõjavangidele Genfi konventsioon, erinevalt rahuaegsetest tsivilistidest, kellel de facto pole mingeid õigusi, nagu paljud meist ehk isegi on märganud.

Eelnevast johtuvalt võib väita, et sõjal, olenemata selle käigust ja lõpptulemusest, on ellujäämispaguluse reguleerijana märkimisväärne positiivne mõju. Massiimmigratsioonil positiivset mõju ei ole täheldatud, otse vastupidi, fanaatilised ja äärmuslikud multikultuuripooldajad võivad riigist lahkuda, et jätta oma töö, kodu, vara ning lemmikloomad immigrantide elujärje parandamiseks.

Probleem 1B – väljasuremine

Sissejuhatuseks olgu mainitud, et väljasuremine on probleem ainult põhiseaduskuulekatele kodanikele. Seevastu ökofašistide, äärmuslike rahvavaenlaste, sarimõrvarite ja muude taoliste jaoks on väljasuremine ainult tervitatav nähtus ja eks ole ka mainitud vähemustel omad õigused, mille tunnustamiseks ei pea isegi sotsialistlik tõhk olema.

Sõjas muidugi tapetakse teatav hulk riigi elanikkonnast, see on fakt, samas tuleb arvestada sellega, et elujõuline osa populatsioonist on relvastatud, väljaõpetatud ja hästi organiseeritud ning ühiskonna avangardi ellujäämisvõimalused on niisiis küllaltki head. Me teame hästi, et tänapäeva sõdades tapetakse valdavalt tsiviilisikuid: lapsi, naisi, vanureid, invaliide ja riviteenistuseks kõlbmatuid inimjääke, seega põhiliselt hukuvad need, kes on maksumaksjale koormaks ja iseendale nuhtluseks.

Sellest järelduvalt ei tohiks me jäägitult hukka mõista sõda mahitavaid poliitikuid, sest peale vaatemängulis-meelelahutusliku funktsiooni täidab sõda ka positiivse diskrimineerimisega sarnanevat positiivse genotsiidi rolli. Just siin tulevad ilmsiks sõja eelised massiimmigratsiooni ees, ka massiimmigratsioon kallutab elanikkonna tasakaalu noorte ettevõtlike meeste osa suurenemise poole, kuid massiimmigratsioonil pole ühiskonda puhastavat toimet.

Noored mehed jäävad sõjas sageli ellu, kusjuures muud populatsiooni osad lüüakse võimalusel in corpore mättasse (vt Dresden, Hiroshima, Nagasaki). Olenevalt sõja käigust, tuleb noori tugevaid mehi ühiskonda võidu puhul sõjavangidena, kaotuse puhul okupatsioonivägede isikkoosseisuna. Praktilise isikuna kaldun eelistama ennast lahingutegevuses õigustanud võõrvägesid, sest ellu on jäänud ainult tugevamad, osavamad, kiiremad, intelligentsemad ja distsiplineeritumad; immigrantidel ei ole minu teada tootjagarantiid, aga tarbija nõuab kvaliteeti.

Teatav viljastav toime on nii massiimmigratsioonil kui ka sõjal. Massivägistamised käivad mõlema tootega kaasas, meenuvad miljonid punaväelaste poolt vägistatud saksa naised ja massivägistamised tänapäeva Rootsis, paraku ei ole võimalik selgusele jõuda, kui suurt osa Rootsi iibeturul kontrollib vägistamissektor, ka Saksamaa detailse sigitamisstatistika puudumise tõttu on raske üht vägistamisteenust teisele eelistada. Siin tuleb igaühel lähtuda oma paremast äratundmisest ja isiklikust kogemusest.

Probleemid 2-4:  kultuur, majanduslik kasu ja vaeste tundeelu

Kultuur ei ole siiani kedagi huvitanud ja pole tõenäoline, et ta ka selle loo lugemise ajal kellegi maailmavaate või elustiili osaks saab, kultuuri jätame kõrvale kui anakronismi. Majanduskasu ja sõda võivad olla seotud, aga Eesti olusid vaadates võime kindlalt väita, et massiimmigratsiooni ja majandusliku küündimatuse vahel on otsene seos.

Meil on Euroopa suurimad ja rikkamad immigratsioonimaardlad, aga majandus on piinlik naljanumber (vaata oma palka ja kontojääki). Veel rohkem immigrante tähendab ainult veel rohkem kehvikuid, nagu meile ei oleks miljonist vaesest küllalt. Kordan veel, et kui immigrandid looksid rikkust, siis me upuksime sularahavoogudes.

Vaeste tundeelu on muidugi tähtis, aga seda probleemi on lihtne lahendada supiköökide ja turvakodude ehitamisega. Allakirjutanu on vankumatult sellel seisukohal, et Eesti vaestel on parem olla siis, kui lahendatakse Eesti vaeste probleeme, Süüria vaeste probleemide lahendamine ei ole lahendus, täpselt nii nagu Kreeka pankurite nuumamine ei ole lahendus. Vaadake veel kord põhiseadust ja kui võimalik, lugege seda.

 

Allikas: Õhtuleht, 3. mai 2015

http://www.ohtuleht.ee/675812/-kivisildnik-mis-on-meile-kasulikum-kas-soda-voi-massiimmigratsioon

 

1,643 total views, no views today

Jaak Uibu: Avalik pöördumine EV presidendi poole

Avalik pöördumine 06. aprill 2015
Kõrgesti austatud hr Toomas Hendrik Ilves,
Eesti Vabariigi president
vpinfo@vpk.ee
Saatsin Teile Stockholmi Eesti Teadusseltsis peetud ettekande Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks, ja sain Presidendi kantseleist vastuskirja direktor Siim Raielt: Vabariigi Presidendi ülesandel tänan Teid 12. detsembri 2014 märgukirja eest. Riigipea kasutab kirjadest saadud mõtteid oma töös talle põhiseadusega antud pädevuse piires. Raie sõnumist ei saa välja lugeda, kas tänuavaldus lähtus Teilt või kasutas Raie lihtsalt büroos kombeksolevat kantseliiti. Kui küsimus puudutab Riigi põhiülesande täitmist, siis oodanuks Teie-poolset isiklikku reaktsiooni. Muidugi pole küsimus tänus, vaid kas sõnum depopulatsioonist Eestis ikka jõudis Teieni, kas Teil oli võimalust ja aeg süveneda ohule meie rahvale, kas midagi saab ette võtta jne. Kantselei vastuses oli – Riigipea kasutab kirjadest saadud mõtteid oma töös talle põhiseadusega antud pädevuse piires. Kui Teie presidentuuri ajal on rahvastikukadu olnud 30,5 tuhat hinge, siis on oht rahva ja rahvuskultuuri säilimisele minu hinnangul reaalne.
Tegemist ei ole ju kellegi eraasjaga, vaid ettekanne on seotud Põhiseaduses sätestatud riigi põhiülesandega – rahvuse püsimajäämisega. Ja Teil kui meie Presidendil on otsene põhiseadusliku järelevalve kohustus riigis toimuvale. Hr Siim Raie saadetud vastusest saadik on Teil olnud kümmekond avalikku esinemist, sealhulgas arenguüldistuse ülesande kõned Vabariigi aastapäeval ja Riigikogu uue koosseisu ametisseastumisel, aga depopulatsioonist ja sellega seotud probleemidest pole kordagi juttu olnud. Riigipea järgi joondub Eesti meedia ja ametnikkond, kes maalib tulevikus ette odioosseid megaprojekte, arvestamata rahva tegelike vajaduste ja olukorraga.
Kas demograafiline olukord Eestis on Teile äkki üldse teadmata ja teadvustamata? Päris nii see vist ei ole, sest muidu poleks Te juba EV välisministrina pooldanud Kanada ajalehes „Vaba Eestlane“ 50 000 sakslase sissetoomist Eestisse. Detsembris 2012 antud intervjuus ütlesite Te: „Aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega“. Seega olete Te olukorrast hästi informeeritud, aga millegipärast eelistate vaikida. Aga maa tühjeneb üha kiiremini elanikest, koole ja postkontoreid suletakse, tervishoiutöötajad lahkuvad riigist ja rahvastikukao tendents üha süveneb. Maailmapank oma äsjases aruandes esitas graafiku Läti ja Eesti depopulatsioonist. Häbistav on taolises küsimuses olla Euroliidu punaseks laternaks.
Vaikimine depopulatsiooni osas erineb kardinaalselt Teie suure eelkäija Konstantin Pätsi tavast, kes püüdis oma avalikke esinemisi kasutada rahva elujõu ergutamiseks ja ikka rõhutas iibe tähtsust väikerahvale. Olles üles kasvanud võõrsil Te võib-olla ei suuda tajuda või mõista eestlaste püsimajäämisse problemaatikat nii teravalt kui kohapeal okupatsiooni üleelanud Eesti kodanikud. Isegi mitme USA presidendi nõunik Patrick J. Buchanan on ameeriklasigi neis asjus hoiatanud. Olete jõudnud oma presidentuuri viimasesse aastasse ja püüdlikult vältinud rahvastikuteemat, keskendudes nn jääkeldri temaatikasse. Ootaksime Haridusseminaris siiski Teie vastust, kas rahvastikuteema eiramine Teie poolt oli tahtlik või Te lihtsalt ei pidanud seda oluliseks probleemiks.
Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D.
Toompea Haridusseminar
jaak.uibu@mail.ee

4,194 total views, 3 views today

Jaak Uibo: Rahvastikupoliitikas küündimatut Riigikogu enam ei taha!

Rahvastikupoliitikas küündimatut Riigikogu enam ei taha. Kiri erakondadele

Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar, 25.02.2015

Enne olid Riigikogus rahvastikuguru Uno Mereste, generalist Ülo Vooglaid, siis tuli Juhan Parts oma vanemahüvitisega, ametisse sai kaunite luuletustega silma paistnud Paul–Eerik Rummo, räägiti ja otsiti depopulatsioonist väljapääsu. Jätame vahepealsed rahvastikupoliitika mõttes stagnatsiooniaastad kõrvale ja tuleme tänase Riigikogu koosseisu juurde.

Kaks ja pool kuud tagasi 7. detsembril 2014 saatsin kõikidele Riigikogu liikmetele Eesti Teadusseltsis Rootsis peetud ettekande “Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“. Palusin ettekande kohta kõigi seisukohavõtte, märksõnaks oli rahvastikukriis. Saatsin meeldetuletuseks ja vahekokkuvõttena kolm kirja, neljanda kirja kokkuvõttena.

Kokku laekus seisukohti 21 Riigikogu liikmelt. Nende hulka on arvatud ka Riigikaitsekomisjoni liikmed, kes ainsa komisjonina võtsid vastamise päevakorda. Tänasin neid. Teiselt poolt, meie uurimus näitas tõenduspõhiselt, kuidas neli viiendikku Riigikogust põevad rasket viisakuspuudulikkuse sündroomi – VIPS-i (vt Jaak Uibu http://www.eesti.ca/).

Ma teadlikult ei rõhuta asjatundlikkuse või mõne muu teguri puudumist, vaid elementaarset viisakust. Olemuselt on viisakus kõrkuse antipood, aga just kõrkust peetakse kõigist pattudest esimeseks. Nagu liikluses on oluline viisakus, mis aitab vältida õnnetusi, nii ka siinjuures. Viisakus sunnib mõtlema põhjuste üle, hoiab tagasi asjatuid ründeid, sunnib konsulteerima jne. Kui Riigikogu eksib, on ohvrite arv palju suurem kui liikluses. Riigikogul on oma õigus – ja analüüsi osakond. Miks ei pöördunud keegi 101-st selle osakonna poole!?

Peaaegu tervikuna ignoreerisid meie küsimustele vastamist Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni 20 liiget, Kaia Iva arvasime vastajaks Riigikaitsekomisjoni koosseisus, kus leiti, et rahvastikuküsimus ei ole otseselt riigikaitsekomisjoni valdkonnas. Postkaste uputavate, televisiooni ummistavate ja ajalehti koormavate erakondade anuva reklaami ja meie küsimuse ignoreerimise vahel on terav konflikt.

Reformierakonnast laekus 7, keskerakonnast 5, sotsiaaldemokraatidelt 7, IRL-ilt 1 ja Riigikaitse komisjoni aseesimehelt fraktsiooni mitte kuuluva Aivar Riisalu vastus, kokku 21. Seda on naeruväärselt vähe kolme meeldetuletuse kohta küsimuses, mis on Riigikogu liikmetele Põhiseadusega määratud põhiülesanne. Meelest on läinud nii ametivanne kui ustavus Põhiseadusele. Saamatus rahvastikupoliitikas nullib edusammud muudelgi aladel.

Tänane Riigikogu 12. koosseis tahab oma positsioonile edasi jääda. Number 13 vihjab, et järgmine koosseis võib rahvastikuga ikka aia taha minna. Et seda ei juhtuks tuleb käesoleva uurimuse sisuliste tulemustega jätkata tööd valitava Riigikogu sees mõtteviisis – Eesti edu mõõdetakse rahvastikuga. Kas olete valmis hakatuseks Riigikogus rahvastikuseminari looma? Riigikogul on palju kasutamata võimalusi, millest oleme kirjutanud varem. Käesolev Toompea Haridusseminari uurimus viidi läbi kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahv 54-ga ja seminari liikmeskonna omafinantseerimisel. Tulemustes sai selgemaks Riigikogu roll rahvastikukriisis ja kelle taha takerdus riigi põhiülesande täitmine.

1,437 total views, 1 views today

Dialoogid Riigikogu liikmetega rahvastikukriisist

Dialoogid Riigikogu liikmetega rahvastikukriisist

Neljas kiri

Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar

Möödunud on kaks ja pool kuud sellest ajast, kui 7. detsembril 2014 saatsin kõikidele Riigikogu liikmetele Eesti Teadusseltsis Rootsis peetud ettekande “Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“. Palusin ettekande kohta Teie seisukohavõtte. Vahepeal saatsin Teile meeldetuletuseks ja vahekokkuvõttena kolm kirja. Nüüd on ülim aeg neljandas kirjas teha kokkuvõtteid, sest nädala pärast lõpevad Riigikogu praeguse koosseisu volitused.

Olgu kohe alguses öeldud, et absoluutne enamus Riigikogu liikmetest ei vaevunud mulle rahvastikukriisi teemal ka peale kolmekordset meeldetuletust vastama. Nagu olen juba kirjutanud, Teie poolt vastu võetud seadus ju Teid selleks ei kohustagi. Väga mugav ju, nii ei peagi rahvastikukriisi suhtes midagi arvama, isegi endised rahvastikuministrid. Siiski on keeldumine vastuolus elementaarse viisakusega. Mõistes Teie töökoormust vajate vastamiseks igaüks omale nõunikku, vähemalt osakoormusega. Mitte paisutades Riigikogu eelarvet leiate need töökohad fraktsioonide juurest, kus nõunikud ajavad erakonna asju, mitte niivõrd Riigikogu ülesandeid. See ümberkorraldus jääb uue Riigikogu koosseisu arutada.

Läheme nüüd viimati saabunud vastuste juurde. Oodatud kiri tuli Jüri Morozovilt, millest ei oskagi midagi välja jätta. Siin see on: Nii nagu viimatises telefonivestluses ütlesin, pole minu seisukohad rahvastikuarengu küsimuses muutunud. Kuna olen paadunud praktik siis olengi sõnaseadmisele alati vähem aega kulutanud ja tegelenud asja sisuga.  Ühe näitena võin siin välja tuua ja sulle meelde tuletada seda vana teemat – Voore noorteküla rajamist. Esimene kohtumine Kääpal  mäletatavasti ju seepärast meil  toimuski. Alates 2008. aastast oleme selle teemaga tegelenud kõigil võimalik suundadel alates planeerimisest, maa omandisse taotlemisest, tehnilise infrastruktuuri rajamisest, energiaküsimuste lahendamisest jne kuni kirjatööni välja. Oleme kirjutanud (sh ka sina hea võitluskaaslane) sel teemal korduvalt. Selle pika, juba 7 aastase töö tulemusena oleme jõudnud selleni, et Saare vald on saanud lõpuks ära osta (mitte tasuta) kasutamata seisnud riigi maa ja saame liikuda edasi. Siiski tunnistan, et ka selles faasis oleme ikkagi määratud kaugel sellest millest unistame – turvalisest ja jõukast Eesti perest maal.

Need üksikud ettepanekud (lastetoetus 300 eur või rahvastikuministri koha taasloomine) mis teiste riigikogu liikmete  vastustena on sinuni jõudnud ja mida ka kirjas mulle edastad, ei lahenda rahvastikuprobleemi kindlasti mitte. Seepärast tundub mulle, et asja sisusse ei süüvita ja ei tunnistata probleemi tõsidust. Ei pea ka mina ennast jumalikult targaks, et oskaks anda sellist retsepti mis kohe aitaks. Rahvastikumuutused toimuvad väga pika perioodi kestel ja ühe või teise meetme mõju ilmneb alles aastate pärast. Ka ei ole ma nõus sellega, et lahendades ainult rahvastiku kasvu probleeme jõuame heale järjele, tegelikult võime end leida lõpuks ummikteel. Esmalt ja vältimatult on kõige tähtsam meie riigi püsimine ja jätkumine ajast aega. Üks tingimus selleks on rahvastiku positiivne areng ja seda mitte ainult arvuliselt vaid ka kvalitatiivselt (tervis, haridus jne).

Ministritoolist või mingi komisjoni loomisest ei leia ma mingit tulu tõusvat. Otsustav roll on peaministril  ja valitsusel – nemad otseselt ja igapäevaselt saavad kujundada ja suunata arenguid, nemad poliitikat ellu viivate eestkõnelejatena ja otsustajatena saavad seda teha. Ajalooline võrdlus KOV-de näitel näitab seda sama.

Aga ikkagi, mis siis teha !? Suurte asjade lahendused peituvad detailides. Vajalik on lahendada kompleks väiksemaid probleeme mis takistavad piirkondade füüsilist ja vaimset arengut. Siinkohal juba nimetatud maa küsimused, bürokraatia vähendamine ettevõtluses, haridusvaldkonna probleemide lahendamine jne. Laiemalt on vaja teha selliseid asju mida inimesed peavad igapäevaelus mõistlikuks ning mis neid motiveeriks tegutsema nii ettevõtluses, oma kodu rajamisel, kultuuri loomisel jne.  See, et me oleme täna sunnitud maksma lastele toetust, et neid lapsi kes elavad vaesuses on liiga palju, tuleneb meie valedest otsustest majanduses, maksunduses, hariduses jm valdkonnas. Tööga teenitav tulu peab katma inimese igapäevaelu vajadused ja tagama turvalise vanaduspõlve.“ Aitäh, Jüri Morozov, sisukaima kirja eest! Oleks Sinusuguseid vaid rohkem Riigikogus!

Anname sõna staažikale riigimehele Jürgen Ligile: „Ma pole riigikogu kirjavahetuse teemal just osav, aga nähtavasti ootate mult vastust, kas Eestis on rahvastikukriis. Oletasin, et Te ei oota seda igalt üksikliikmelt, aga olgu peale, üritan kommenteerida.

Ma ei tahaks jah ja ei vormis vastata. See on väga tõsine sõna, et kasutada seda inimeste isiklike valikute märkimiseks.  Aga ma ei jäta võimalusel kunagi meenutamata, et Eesti riigi mõte on eesti rahva, keele ja kultuuri  säilimine. Ka isiklikult mõtlen sellele väga tõsiselt,  mulle loomulikult teeb muret nii madal sündimus kui väljaränne ning sellest lähtun ka oma töös. Olen enamik ajast keskendunud Eesti majanduskeskkonna atraktiivsusele, mis pidurdaks siit lahkumist. Kunagi juhtisin vanemahüvitise idee välja töötamist, olen rõhunud teenuste tagamisele lapsevanematele selle nimel, et nad saaksid pere kõrvalt ka talle elatist teenida, olen taganud rahandusministrina vajaduspõhiste lapsetoetuse kehtestamist ja seejärel lastetoetuste järsku tõusu, ning ka nendeks valimisteks olen osalenud Reformierakonna programmi koostamisel, milles 300 eurot kuus  alates kolmandast lapsest rõhub otseselt demograafilisele stiimulile.“ Aitäh, härra Ligi. Meenutan, et kuusteist aastast tagasi Rahvusraamatukogus toimunud väitluses tsiteerisin Teile Rousseau sõnu, et ei ole võimalik kahaneva rahvaarvuga riigi kohta öelda, et kõik läheb hästi. Mis oleksite rahandusministrina öelnud riigi kohta, kus paarkümmend aasta järjest täitub eelarvest iga-aastaselt vaid kolm neljandikku? Pankrot! Aga just selline on meie demograafiline olukord sündimusega.

Järjekorras on Kalle Palling, Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees. Noore julge mehena, kel on veel kõik ees, tormab ta oma vastuses olematuse poole. Ta kirjutab, et tõstatatud teema on igati arutelu väärt, aga ometi seda ta ei tee. Oma kolmandas kirjas, Teie ajahädas, tegin möönduse, vähendasin küsimuse mahtu ja konkretiseerisin, paludes anda ühe lausega selge seisukoht, kas Eesti on rahvastikukriisis. Palling: Kuna küsisite oma kirjas ühelauselist vastust, siis vastan: tänast demograafilist olukorda Eestis kriisiks nimetamine sõltub seisukohavõtja soovist ning mina ei pea Eestis rahvastikuga toimuvat kriisiks. Kui lähtume vaba inimese vabast tahtest, siis ei saa ju kedagi sundida peret looma ja lapsi saama, Eestist mujale tööle minemist takistada või juba läinud inimesi sunniviisiliselt tagasi tuua. Muidugi on Eesti demograafiline olukord mõnekümne aasta jooksul muutunud, seda on mõjutanud rahvastiku vananemine, ränne ja kindlasti majandusfaktorid.“ .

Põhiseaduskomisjoni esimehena Rait Maruste vastus meenutab Pallingu oma. Osava juristina ei tee ta märkama minu küsimuses enamat kui nõuet ühe lausega vastata. Sellest ta kinni haarabki: “Kuna küsisite oma kirjas ühelauselist vastust, siis vastan, ei ole jõudnud. Eesti kui rahvas oli kriisile kõige lähemal 25 aastat tagasi. Tänapäeval võivad olla probleemid, kuid kriisi eksistentsiaalse ohu mõttes mina ei näe“. Palume Rait Marustet arvutada, kui kaua peab vastu riik, kus paarkümmend aastat on sündidest pidevalt neljandik puudu. Laseme vastata minister Urve Palol, kes 18. veebruaril 2015 Riigikogus Teile ütles: „Majanduse areng sõltub ainult ja ainult sellest, milline ja kas meil on inimressurssi. Eesti riigis paraku aastaid ja aastaid ei ole inimressurssi panustatud ja tulemused on täna käes. Meil on sündimus napilt 1,5 last fertiilses eas naise kohta, väljaränne hoogustub iga aastaga. Soomes elab juba ametlikult 70 000 eestlast, lisanduvad mitteametlikult seal käivaid, me ei oska hinnata, nii et me räägime 100 000 inimesest. Igal aastal langeb koolivõrgust välja 1500 noort inimest, kes jäävad põhiharidusega jne. Lasen Rait Marustele vastata ka USA demograafiaprofessor S.P. Morganil, kes ütleb, et kui aastakümnendi jooksul on sündimus alla taastetasandi, on tegemist täismahulise kriisiseisundiga. Aga Eestis on see seisund juba üle kahe aastakümne!

Riigikogu juhatusest ei ole veel vastanud Laine Randjärv. Kiitsin Laine Randjärve teises kirjas, aga see ei mõjunud. Võtsin ühendust tema nõuniku Olgaga. Saatsin materjalid ja hakkasin ootama. Laine Randjärv jäi haigeks. Nüüd on ta terve, aga ilmselt ei suuda ka empaatiline Olga teda veenda vastama. Mis kosta, kui asespiiker ei suuda ühelauselist otsust langetada.

Riigikaitsekomisjoni aseesimees Aivar Riisalu teatas, et komisjon arutas küsimust 16.02.2015 istungil ja leidis, et rahvastikuküsimus ei ole otseselt riigikaitsekomisjoni valdkonnas ja viitas valimisprogrammidele. Komisjoni arvates tuleb tõhustada riigipoolseid meetmeid. Toompea Haridusseminar leiab, et ega ikka sellele komisjonile liiga ei tehtud küsimust esitades, sest meie teada sõjamehi ikka komisjonile ja Eestile vaja on. Pealegi kõik komisjoni liikmed hääletavad suures saalis täievoliliselt rahvastikuküsimusi sisaldavate eelnõude vastuvõtmisel. Ka Riigikogu esimees Eiki Nestor kordas juba teist korda, kui väga kahju tal on, et ametiisikuna ei saa sekkuda akadeemilisse debatti ning seda mõjutada.

Kuid terake tõtt on Riisalu ja Nestori ebalevates vastustes – Eesti rahva püsimine ja kultuuri areng on justkui kõigi ühine ülesanne, aga mitte kellegi personaalne ega institutsionaalne. Kas nii peakski olema ? Arstide heakäekäigu eest seisab hea Arstide Liit, tööliste-teenistujate huve kaitsevad ametiühingud ja nii on pea igal elanike grupil, kaasa arvatud pensionärid, talumehed jt oma eesträäkijad. Vaid rahval tervikuna ei ole muud eesträäkijat kui kolm lahutatud võimu. Jätame kohtud eemale, jääb Riigikogu ja Valitsus, kes on erakondlikud ja rahvastikuküsimustes üsna küündimatud. Meil praegu just käib ministrite küsitelu. President jääb rohkem täidesaatva võimu poolele, pealegi oma enda pereprobleemide tõttu ta vaevalt sekkub.

Põhiseaduse juriidilise komisjoni lõpparuanne annab selguse – riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, niisiis Riigikogule. Ammu oleme juhtinud tähelepanu, et Riigikogus peaks olema rahvastikukomisjon ja täitevvõimu juures rahvastikuminister. Nii lihtsad asjad ongi. Nendest on nüüd õige aeg rääkida ja vajadusi teadvustada.

Demokraatlikes riikides aitab meedia kaasa riiklike vajaduste ja lahenduste kindlaksmääramisel. Eesti kogemus – valimiste perioodil ei võta ükski meediaväljaanne ega ka rahvusringhääling rahvastikukriisi puudutavaid tekste kuulda. Kaasa arvatud riigieelarvest toituv ajaleht Sirp. Seevõrra pikeneb rahvastikupoliitika peiteaeg. Aitavad mõnevõrra mitmesugused blogid, aga ajakirjandus on ju kutsutud ühiskonna valvekoerteks, mitte skandaalide kergitajateks. Ajakirjandust reguleeriv seadusandlus vajab redaktsiooni.

Kokku laekus seisukohti 21 Riigikogu liikmelt. Aitäh Teile! Toompea Haridusseminari kaks ja pool kuud kestnud uurimus näitas, et neli viiendikku Riigikogu koosseisust põevad viisakuspuudulikkuse sündroomi – VIPS-sündroomi. Kas see on omandatud või pärilik , seda me ei jõudnud tuvastada. Meie kirju ignoreerisid järgmised Riigikogu liikmed:

Arto Aas, Jaak Aaviksoo, Rein Aidma, Annely Akkermann, Peep Aru, Maimu Berg, Deniss Boroditš, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Ene Ergma, Margus Hanson, Aare Heinvee, Andres Herkel, Remo Holsmer, Jüri Jaanson, Tatjana Jaanson, Kalle Jents, Etti Kagarov, Lembit Kaljuvee, Kalev Kallo, Siim Kiisler, Aivar Kokk, Valeri Korb, Mihhail Korb, Siret Kotka, Tõnis Kõiv, Kalle Laanet, Rein Lang, Peeter Laurson, Heimar Lenk, Kalev Lillo, Väino Linde, Tiina Lokk-Tramberg, Inara Luigas, Lauri Luik, Kristen Michal, Marko Mihkelson, Meelis Mälberg, Tarmo Mänd, Erki Nool, Liisa-Ly Pakosta, Tõnis Palts, Juhan Parts, Heljo Pikhof, Barbi Pilvre, Marko Pomerants, Laine Randjärv, Valdo Randpere, Rein Randver, Urmas Reinsalu, Mailis Reps, Reet Roos, Aivar Rosenberg, Paul-Eerik Rummo, Karel Rüütli, Indrek Saar, Andrus Saare, Helir-Valdor Seeder, Andre Sepp, Sven Sester, Priit Sibul, Kadri Simson, Imre Sooäär, Mihhail Stalnuhhin, Neeme Suur, Aivar Sõerd, Olga Sõtnik, Jaanus Tamkivi, Tarmo Tamm, Tiit Tammsaar, Priit Toobal, Terje Trei, Margus Tsahkna, Toomas Tõniste, Urbo Vaarmann, Ken-Marti Vaher, Rainer Vakra, Rannar Vassiljev, Vladimir Velman, Jaan Õunapuu. Liiga pikk nimekiri. Midagi on mäda. Ja mitte Taani riigis. Mõnedele asjaoludele püüdsin käesolevas neljandas kirjas tähelepanu juhtida. Siiski on nimekiri kasutatav Riigikogu eelseisvatel valimistel.

Soovin Teile kõigile kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva!

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar, 20. veebruar 2015

1,570 total views, no views today

Jaak Uibu: Dialoogid riigikogu liikmetega rahvastikukriisist

Dialoogid Riigikogu liikmetega rahvastikukriisist
Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar

Ettekanne „Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“ (avaldatud netilehes EWR ja Eesti Iseseisvuspartei netiportaalis) leidis mõistva vastuvõtu Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel 2. detsembril. Läbirääkimistel leiti vajalikuks edastada selle tekst kompetentsetele institutsioonidele Eestis. Nii saadetigi see 7. detsembril Toompea Haridusseminarist digitaalselt Tartu Ülikoolile (koopia teistele avalik-õiguslikele ülikoolidele), kaheksa erakonna peakorteritesse ja kõigile Riigikogu liikmetele. Kaaskirjas RK liikmetele oli märgitud, et  ettekannet soovitatakse kasutada Riigikogu valimistel. Asespiiker Jüri Ratas on ju rõhutanud, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja kõigil erakondadel tuleb pakkuda Riigikogu valimisteks välja omapoolseid ettepanekuid selle lahendamiseks.
Möönsime, et seadusandlus, mis on Riigikogu enda tehtud, küll  ei kohusta vastama märgukirjale,  aga   seda  nõuab   hea tava. Taeva tahtel või sündmuste kokkulangemisel, kümme päeva peale kirja saatmist Riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad kiitsid heaks Riigikogu liikme hea tava. Kadri Simson selgitas, et   lisaks ametivandele ja seadustele annab see lihtsad viited selle kohta, kuidas täita oma kohustusi väärikalt. Õnnis Uno Mereste nõudis aastaid tagasi tagajärjetult seadustelt lihtsust ja arusaadavust. Nüüd on  Riigikogu ja selle töögrupi liikmed Kadri Simson, Barbi Pilvre, Kaia Iva, Valdo Randpere ja Kalle Laanet seadused ja ametivande sel viisil enda jaoks lihtsamaks teinud. Niisiis oli hea tava rõhutamine õigustatud. Palusime Riigikogu liikmetelt ettekande kohta seisukohavõtte.
Teeme saabunud kirjavastustest kokkuvõtte aastavahetuse seisuga. Täname neid, kes võtsid vaevaks vastata, aga kes ei reageerinud, neil palume tutvuda Riigikogu liikme hea tavaga ja sealt vastamiseks jõudu ammutada. See on öeldud ka hea tava töögrupi liikmele ja headele sõpradele Riigikogus, kellele siiski võrdse kohtlemise nimel ei saa järeleandmisi teha.
Esimesena vastas 7. detsembril Riigikogu liige Marianne Mikko, tänas ettekande eest. Palusin temalt siis seisukohta. Palusin veel ergutada oma  sõnakaid kolleege. Seejärel saabus vaikus.
Teiseks vastas RK liige Mart Meri, tänas teema jonnaka tõstatamise eest. Madalat sündimust poliitikaga pöörata pole lihtne. Solidaarse vanemahüvitise töötasid välja just Mõõdukad, kuid 2003. aasta võimuletulnud valitsus muutis selle sissetulekupõhiseks.
Kolmandaks tuli vastus Igor Gräzinilt, kes kirjutas, et ettekandes esitatud tõed on ilmsed ja üldteada. Tunnustab rahvastikukriisi Eestis. Siiski ei vastanud ta ühelegi probleemile, mis ajendas temalt pärima vastust ettekandes esitatud viiele küsimusele. Igor Gräzin ei usu, et Riigikogul oleks rahvastikukriisi suhtes ühtne seisukoht. Teise küsimuse puhul ta tunnistas, et ei tea, kas rahvastikuprotsessid on juhitavad. Vastus kolmandale küsimusele kõlas kurjakuulutavalt: „Mistahes rahvastiku-, finants-, jäätmekäitluse vms üldine korraldamine ei ole ühegi parlamendi ülesanne“. Neljandale küsimusele saime vastuse, et põhiseadus pole ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes. Vastus viiendale jäi ebaselgeks.
Igor Gräzini meilistiil oli kiirustav, ent ta siiski näitas valmidust vastata. Viimases meilis andis ta nõu: „Katsu näha Riigikogus asutust, kes TEEB SEADUSI. Ja ongi kõik. Ta ei juhi rahvast, ei näita eeskuju, ei ava uusi horisonte. Ta on riigi asutus, kus töötavad inimesed, kes teevad seadusi ja saavad selle eest palka“. Riigikogu tähtsuse sellisele ahistavalt argisele käsitlusele vastandub Riigikogu eksliikme ja Toompea Haridusseminari asutajaliikme Ülo Vooglaiu palju ülevam nägemus: „Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja kaugema tuleviku kohta – milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes. Sihitu jahmerdamine ja aruandlus õigusaktide ARVU alusel on, pehmelt öeldes, kohatu“.
Igor Gräzinile saatsime uuesti viis küsimust, seekord kommentaaridega, mille peale ta võttis aja maha. Küsimused pärinevad muutmatul kujul Riigikogu konverentsikeskuses 30.01. 2013.a.peetud ettekandest Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis. Ettekanne on leitav Riigikogu dokumendiregistris päringuga <Toompea Haridusseminar>, registreeritud 05.03.2013. Arutatud,otsustatud või sisuliselt vastatud ei ole.

1. Rahvastikukriisi süvenemine näitab, et senised abinõud tema peatamiseks pole olnud piisavad. Sellekohaseid selgeid seisukohavõtte pole kahjuks teada nende institutsioonide poolt, kellele on pandud põhiseaduse järelvalve. Kohustuste ja ebakohtade rohkuse puhul on varju jäänud Eesti Vabariigi põhieesmärgi täitmine: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas seda on palju tahetud globaliseerimisajastul? Kus on selle maksiimi juured? Need ulatuvad valgustusajastusse, millele viitab auväärt Max Jakobson: Herder oli kultuurinatsionalist, kes väitis, et igal keelel ja kultuuril on omaette väärtus. See kehtib ka täna. Rahvuse säilimise idee kannab rahvuslik-herderlikku mõtteviisi ja teiste rahvust jaoks tasakaalustab seda preambulis kantiaanlik-vabariiklik mõtteviis – vabadus, õiglus, õigus. Euroopa mõlemad vaimusuurused on jätnud oma jälje Eesti põhiseadusesse. Paraku Riigikogu komisjonide kirjavastustes vastatakse rahvastikukriisi märgukirjadele kas “võetud teatavaks” või rõhutakse, et komisjonid või täiskogu on neid asju juba arutanud. Seni ei ole teada juhust, kus märgukirja põhjal oleks midagi alustatud või muudetud. Vajame rahvastikukriisi kohta Riigikogu seisukohta.

2. Rahvastikuteaduses kohtame sageli seisukohta, et rahvastikuprotsessid on jäigad ja mittejuhitavad. Näiteks Reutersi blogis leiame professionaalse ülevaate pealkirjaga “Demograafia kui saatus”. Meie põhiseaduse preambul on teist meelt – tema fraas rahvuse säilimisest eeldab rahvastikuprotsesside juhitavust. Võtmeprintsiibid annab Ülo Vooglaid: Esiteks: Ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Teiseks: Ühiskondlike protsesside teatava juhitavuse põhimõte. Mis on Riigikogu seisukoht ? Kui rahvastikuprotsessid on juhitavad, siis vajavad nad tarka ja tulemuslikku sekkumist.
3. Eesti Vabariigi põhiülesanne – rahvuse säilimine – on tänaseks täidetud mitterahuldavalt. Kui EV põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne aastast 1998 kinnitab, et riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, siis initsiatiiv rahvastikukriisist ülesaamiseks peaks tulenema eeskätt Riigikogust. Tsiteerime veel nimetatud lõpparuannet: Tegemist on seadusandja kohustusega kujundada välja ja sisustada efektiivsed vahendid vastavate eesmärkide saavutamiseks. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
4. Põhiseaduse preambulil on juriidiline kaal ja normatiivne iseloom. Selles määratletud ülesanded ja nende täitmise järelvalve korraldus on adresseeritud eelkõige seadusandjale. Põhiseadust käsitletakse kui üldkehtivat seadusakti, kuid osa asjatundjad ei tunnista seda üldkehtivust või leiavad, et see ei laiene, näiteks eraõiguslikule meediale ja kirjutavale ajakirjanikule. Mis on õige? Pöördusime Õiguskantsleri poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Seejärel pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega. Esiteks, sama küsimus, mis õiguskantslerile   – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teiseks –   kas   põhiseaduses on  midagi olulist  puudu või  õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus põhiseadust  rakendada rahvuse säilimise nimel? PA kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulist otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud. Aga Eesti rahvuse säilimine on seal kirjas, olgugi et sattus preambulisse pooljuhulikult. See juhtus põhiseaduse koostamise viimases lõpus, kui Kaido Kama tegi Assambleele teatavaks Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepaneku. See raiutigi põhiseadusse. Aga määramatus kestab. Mis on Riigikogu seisukoht – kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
5. Kevadel 2012 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Seda eesmärki aitaks teenida Toompea Haridusseminari pöördumiskirjas Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele tehtud ettepanek – Õiguskantsleri ettekanne Riigikogule teemal “Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale”. Ettepanek taotleda õiguskantslerilt ülalnimetatud ettekannet ei ole seni leidnud toetust Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjonide poolt. Siiski edusoov laekus kultuuriministrilt Rein Langilt ja EV President oma vastuses jagas meie muret riigi ja rahva kestvuse ning elujõu pärast. Riigikogu komisjonide kirjavastustes teatatakse, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Õiguskantsleri seaduse paragrahv 1 lg 2 sätestab: ”Õiguskantsler analüüsib (…) riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande”. Niisiis pole õiguskantsler immuunne ühtigi ettepanekute suhtes, kui Riigikogu vaid pöörduks. Pealegi – kui õiguskantsleril on otsene kohustust teostada põhiseaduslikku järelvalvet, kuidas on siis mõeldav, et tal pole kohustust teostada järelvalvet EV põhiülesande täitmise üle?! Niisiis – kas toetatakse seda ettepanekut – õiguskantslerilt ettekanne paluda? Midagi muud?
Dialoog Igor Gräziniga tõstis kõvasti kokkuvõtte mahtu ja see oletatavasti ei olegi veel lõppenud. Toompea Haridusseminari viis küsimust peaksid puudutama ka ülejäänuid Riigikogust, juhatusest rääkimata.
Neljandaks vastajaks oli Peeter Võsa, kes pidas teemat ülioluliseks. Oma arvamuse lubas ta veel kujundada.
Viiendana reageeris Jaak Allik, kes esitas SDE valimisprogrammis olnud ja kavandatavaid rahvastikupoliitika üksikmeetmeid, sealhulgas ka rahvastikuministri ametikoha taastamist. Vastuskirjas temale palusin programmitoimkonnas arutada ja vastata Toompea Haridusseminari viie põhimõttelise tähtsusega küsimust. Kahetsen, et temasugusele kogenud poliitikule ei esitanud küsimusi koos kommentaaridega. Aga siit ülevaatest leiab ta kõik need nagunii.
Kuues vastaja oli sõbralik ja sõnakas Viktor Vassiljev. Kiitis ideed kasutada ettekannet valimismaterjalina. Sedamoodi saadakse asjast aru ka Toompea Haridusseminaris. See on praegu piisav põhjus, et vähemalt diagonaalis ettekanne üle vaadata, hea seegi, nii tasapisi hakatakse ehk mõtet omaks võtma.
Seitsmendaks hea tuttav ETV päevilt Marika Tuus-Laul. Tänas saadetud ettekande eest.
Lõpetuseks saab nentida, et Riigikogus töötab ikkagi seitse vastamissuutlikku RK liiget, kellega on oletatavasti võimalik dialoogi pidada põhiseadusega määratud riigi põhiülesandest. Millega õigustavad ülejäänud 94 oma vastamisvõimetust? Riigikogu liikme ametivanne, seadused ja hea tava ei kaitse neid. Ei saa ju tekkida dialoogi, kui teine pool vaikib ja vaikib, oodates kuni küsija väsib või tüdineb. Käesoleval aastal täitub 20 aastat selle kirja saatja omaalgatuslikust tegevusest Riigikogu informeerimisel rahva tervise seisundist. Tervishoiu aseministrina oli mul selge tervise ja rahvatervise tähtsus. Nagu Schopenhauer ütles: „Tervis ei ole küll kõik, kuid ilma terviseta on kõik muu mõttetu.” Kahjuks Riigikogu on muutunud minu kogemusel lahjemaks ja kaugenenud oma rahvast.
Märkus: Antud dialoogid on jätkuks haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevuse testimise uuringule, mida alustati Toompea Haridusseminaris aastal 2008. Fondidest uuringut toetatud ei ole. Ühel päeval selgus, et oskuspädevuse pilootuuringus esile toodud küsimuste ja ettepanekute esitamise meetod pole sugugi uus, vaid seda kasutas 25 aastasada tagasi kuulsa Xanthippe abikaasa, ämmaemand Phainarete ja kiviraidur Sophroniskose poeg Sokrates. Tema tegeles õilsas Ateena linnas sellega, et “katsus järele” inimesi ja ajas neid segadusse sellega, et avastas nende võhikluse asjus, milles nad ise pidasid end kompetentseks. Niisugune võte on nüüdseks saanud sokraatilise meetodi nimetuse. Polegi üllatav, et sedaviisi Sokrates teenis ära paljude meelepaha ja on teada, kuidas see kõik lõppes. Kuidas lõpeb Toompea Haridusseminari tegevus, pole veel teada.
Rahulikku ja kaunist uut aastat kõigile! Soovib Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar jaak.uibu@mail.ee
01.01. AD 2015

1,987 total views, no views today

Jaak Uibu: Rahvastikukriisi kujunemine Eestis

Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar

   Ettekanne Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel 2.12.2014

 

Austatud eestlased Rootsis! Tänan Taevast ja Teid, et võin täna seista Teie ees ettekandega!

Minu seisukoha Tartu Ülikooli osast Eesti ajaloos on aidanud formuleerida Walter Rand, kes 35 aasta tagasi Tartu Ülikooli aastapäeval NY Eesti Majas ütles: „Kui Eestimaa pinnale, saatuse tahtel, poleks rajatud ühtegi ülikooli kuni käesoleva sajandini, siis poleks meil eesti kultuuri sellel tasemel nagu nüüd, poleks me võimelised olnud rajama Eesti Vabariiki.“ Nii kõrgele   aujärjele tõstis Walter Rand   Alma mater Tartuensis`e.   Nagu minevikus ootame ka täna temalt – Eesti rahvusülikoolilt Tartus – tõhusat abi oma riigi ja rahva alalhoidmisel.

 

Käesolevas ettekandes püüan anda ülevaate demograafilisest olukorrast ja selle muutumisest Eestis alates Vabadussõjast.   Kirjeldan ka juba rakendatud või rakendamist veel ootavaid abinõusid sellest ülesaamiseks.   Tänast olukorda iseloomustan rahvastikukriisina. Tuginen oma ettekannetele Toompea Haridusseminaris 30.01.2013 „Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis“, Läti seimi rahvastikukonverentsil 31. jaanuaril käesoleval aastal peetud ettekandele Eesti demograafilised kogemused – mida peaks tegema efektiivsemalt ja Tartu Ülikoolis 30.03.2014    peetud Langenud vabadusvõitleja päeva aulakonverentsi ettekandele    Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel. Need ettekanded on avaldatud mitmetes väljaannetes, kaks viimast Kanadas ilmuvas netilehes Estonian World Review. Kasutan üksnes avalikult kättesaadavat riiklikku statistikat. Väljendan Toompea Haridusseminaris läbiarutatud ja heakskiidetud seisukohti.

 I – Mis on rahvastikukriis? Milles see avaldub? Kuidas on ta tekkinud?

Rahvastikukriisi all mõistetakse rahvastiku demograafilist seisundit, mida iseloomustab sisemise taastepotentsiaali puudumine ja rahvastiku vananemine. Seda tajutakse kriisina eeskätt seetõttu, et see toob pikemas perspektiivis kaasa tööjõupuuduse ning töötajate suure maksukoormuse, mida saab leevendada ainult tööjõu massilise impordiga. Väikese etnose puhul kaasneb rahvaarvu vähenemine sel määral, et see ohustab etnose kultuuri kestmist. Eesti ja eestlaste olukorda on selle mõiste abil iseloomustatud 1990ndate algusest.

Valitsusettekandes aastast 1998 Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad rõhutati demograafilise kriisi väljakujunemist. Olin selle ettekande koostajate hulgas. Minu teada oli see hinnang riigi tasandil esimest korda. Kui taasiseseisvumisel oli Eesti rahvaarv 1,56 miljonit, siis 1998. aastaks oli see vähenenud ümmarguselt 170 tuhande inimese võrra.   Vahepealsel ajal on rahvastikukriis oluliselt süvenenud – Eesti rahvaarv oli Statistikaameti andmeil 1. jaanuaril 2014 1,31 miljonit. Taastatud omariikluse vältel on Eesti kaotanud ühe kuuendiku oma rahvast. Positiivse näitajana on keskmine eluiga nii meestel kui naistel pikenenud ümmarguselt 7 aasta võrra, kuid see osutab ka rahvastiku vananemisele ja reproduktiivses eas olevate inimeste hulga kahanemisele – rahva viljakusvõime alanemisele.

Et kasutada ajaloolist kogemust, olgu see teadvustatud või teadvustamata, koostasin tabeli rahvaarvu, sündide arvu ja sündimuskordajatega aastate kaupa, nii nagu Statistikaameti andmebaas seda võimaldas, 95 aasta kohta. Kui selline faktiline alus oli tehtud, täiendasin tabelit rahvaarvu mõjutanud ajaloosündmustega [Läti seimi rahvastikukonverentsi ettekanne]. Nimetaksin seda võtet pikaajaliste megatrendide meetodiks. Olen sellise meetodi kasutatavust proovinud, kui uurisin Eesti rahva tervist sajandi ülevaatele „Maarahva tervis“.

Vaatleme nüüd neid ajaloosündmusi, mis eelnesid tänasele rahvastikukriisile ja milliste mõju rahvaarvule on ilmne. Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90 %, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga, mis aitas kaasa rahvaarvu tõusule.

Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas ( võrdluseks tänane   13,5 tuhat, kusjuures rahvaarv täna on ¼ võrra suurem), aga see hakkas alanema aeglaselt ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Teen siinjuures kõrvalepõike seoses minu õpetaja, Tartu Ülikooli hügieeniprofessori Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga ja dotsent Selma Laanesega, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks.   Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end pidada suures näljatundes ja see oli tema kurb lõpp.

Rahvusliku eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Selle aastaga võiksime dateerida Eesti rahvastikupoliitika algust. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu.

Eesti inimkaotustest teises maailmasõjas on palju kõneldud.   Valge raamat 2004 võtab kokku – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud.   Kui ma ütlen sõja-aastate madal sündimus, siis on see tinglik – see oli 15 000 ja täna on sündimus oluliselt alla 14 000 lapse aastas!

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,57 miljonini 1990.aastal. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Kui suur see tegelikult oli, annab ettekujutuse graafik, mida näitan, ja demograaf Kalev Katuse analüüs –   paigale jäi vaid iga seitsmes. Eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit – ilmselt migratsioonistressist.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida – demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, mis on niigi teada. Kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika. Siiski perepoliitika toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus, nagu eespool ütlesin, oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta.     Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus. Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooni ajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon – elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Püüti formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Kui aga tuli vabanemine 1991. aastal, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Me mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi   ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootusi.“ Selles ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab“. Kuldsed sõnad!     Meri hilisemates avaldustes   kohtame palju patriootlikke ütlemisi, aga kahjuks pole seal enam seisukohavõtte kujunenud rahvastikukriisist ega rahvastikupoliitilistel teemadel.

ju1-joonis1

Joonis 1. Eesti rahvaarv aastail 1919-2013

Graafiku kommentaar: Paistab silma suur lünk riiklikus statistikas – 1942 kuni 1949 andmed puuduvad. Siiski ligilähedane hinnanguline rahvaarv 1945. aasta kohta on 0.85 miljonit, mis jääb allapoole kasutatud skaalat. Me näeme graafikul stabiilset kiiret tõusu aastail 1950 – 1990. Kordame juba kord öeldut:         Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,57 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Aastail 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit. Eestlaste arv 1991. aastal oli Statistikaameti andmeil 966 tuhat ja 2013 vaid 913 tuhat. Rahvastikukriis kujunes välja üheksakümnendate alguses.

ju1-joonis2

Joonis 2. Elussünnid ja sündimuse üldkordaja aastail 1919-2012

Graafiku kommentaar: Vaatleme graafikul ka rahvatervise kõige tähtsamat näitajat – sündimust aastail 1920-2012. Siin on toodud elussünnid ja sündimuse üldkordaja aastate kaupa. Üldkordaja – see on sünde 1000 elaniku kohta aastas. Kui rahvaarv oli esimese Eesti Vabariigi ajal suhteliselt stabiilne, siis sündimus on kindla langustrendiga. Tõsi on, et sündimus tõusis kolmekümnendate teisel poolel, kuid see ei küündinud Vabadussõjale järgnenud aastate näitajateni. Kui võrdleme eelmist graafikut käesolevaga, siis eelmine näitas 50-ndate ja 90-ndate vahel kiiret tõusu, mida ei kohta sündimuse osas. Kuigi rahvaarv tõusis, siis sündimus 1950-1970 isegi langes.

Ränk ja ajaloos enneolematu sündimuse langus toimus taasiseseisvumise järgselt ega ole peatunud tänini. Taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv pidevalt vähenenud. See oli 1,56 miljonit, täna on 1,31 miljonit. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad on tühjenevad ja lagunevad. Põllumassiivid on tänaseks hästi haritud, kuid elujõulisi talusid kohtab harva. Iseseisvuse järgne sündimuse kõver meenutab sõjaaegset, aga langus on kolm korda suurem ja tõus nõrk. Prantsuse demograaf Landry määratles demograafilist revolutsiooni kui olukorda, kus kontratseptiivid ja abordid muutuvad naistele üldkättesaadavaks. Paistab, et see aeg saabus koos vabadusega.

ju1-joonis3

Joonis 3. Sündimuse summaarne kordaja Eestis aastail 1990-2011

Graafiku kommentaar: Tahan käsitleda üht olulist sündimuse näitajat – summaarset sündimuskordajat ehk TFR – total fertility rate. See peaks olema 2,1 , s.o. vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit.   Siim Veskimees   kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud?   Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

II – Rahvastikukriisi tunnustamine Eestis.

Alustame Presidendiga. Kui tähistati EV põhiseaduse kahekümnendat aastapäeva Kadrioru roosiaias, siis President rõõmustas, et viiendik Eesti rahvast on sündinud juba uue põhiseaduse ajal.   Ja muretses, et rahvas vananeb. Nende tõsiasjade taga kumab rahvastikukriis, mida pidupäeval välja ei öeldud. Siiski Presidendi sõnavõttudes seda terminit ei ole ka muudel puhkudel. Paraku on isegi tema lükanud probleemi tulevikku. Detsembris 2012 antud intervjuus ta ütles, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega.

Riigikogu ja Valitsus. Viimase viie aasta jooksul olen kirjutanud Toompea Haridusseminari poolt Riigikogule ca 25 märgukirja, mida korrektselt säilitatakse avalikult kättesaadavas dokumendiregistris. Nendele vastatakse: täname Teid informatsiooni eest, Teie ettepanekud on võetud teadmiseks.

Täna esitatud faktide alusel tuleb kinnitada, et riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste meie ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. Saime vastuseks Riigikohtust, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta.

Kevadel 2013 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Igati õigustatud ja hea mõte. Siis me veel ei teadnud, et Tsahkna väljaöeldud sõnu isegi tõsiselt ei võta ja see on ainult rahvale rahustamiseks. Sellele väljaütlemisele järgnenud ajal ei ole märganud mingit edasiminekut Tsahkna õigustatud tahtmises.

Toompea Haridusseminar pöördus möödunud aastal viie põhimõttelise tähtsusega küsimusega Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole:

  1. Vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi kohta Eestis.
  2. Kas rahvastikuprotsessid on juhitavad?
  3. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
  4. Kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
  5. Kas Riigikogu toetab õiguskantslerilt ettekande taotlust teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“?

Kuu aja pärast saabus meie avalikule märgukirjale, mis koos lisadega oli kümme lehekülge, mõnerealine vastuskiri. „Vastuseks Teie pöördumisele märgin, et rahvastikuprobleem on kompleksne ja mitmekülgne teema, millest ainult mõni osa on otseselt põhiseaduskomisjoni valdkond“ . Meie küsimused jäid vastuseta.

Käesoleva aasta kevadel saatsin Lätis peetud ettekande demograafilisest olukorrast neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid   rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid  sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut vastas minu kirjale? Mitte ükski.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastast. Palusin ka vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ei ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks nendest saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Siiski Erki-Sven Tüür oma pöördumises ütles: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem?

Veel üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindanud Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…)   MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…)     Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud demograaf Kalev Katuse juhtmõtte – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

III – Meetmed rahvastikukriisist ülesaamiseks.

Meenutame – kui Rootsis 1930ndate alguses elanike arv oluliselt langes, ilmusid välja mehed, keda hakati kutsuma alarmistideks, neist tuntuim on Gunnar Myrdal. Nemad veensid riigiisasid, et kohe on vaja ette võtta midagi kapitaalset. Tänu alarmistide õhutustööle suurendati lastetoetusi ja noortele peredele anti odavaid üürikortereid. Rootslased said uuesti jalad alla ja rahvas puhkes taas õitsele.

Esimese meetmete kompleksi kujundamiseks tuleb pöörduda rahva poole ja küsida tema käest, mida tuleks ette võtta. Seda tegime Eestluse Elujõu Kongressil 1999. aastal (selle korraldasime koos Robert Kreemiga), kus oli väljas suur kast – Eestluse elujõu ideepank. Kahjuks valitsusasutused nende laekunud ettepanekute suhtes huvi ei tundnud. Hulk ettepanekuid laekus, kui 1998. aastal pöördusime koos Valitsusettekandega ministeeriumide, ametite, ülikoolide jt poole arvamuste ja ettepanekute saamiseks. Need on kõik kirja pandud ja saadaval minu netiraamatus „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“.

Sellesuvises märgukirjas peaministrile meenutasime neid meetmeid, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud: vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimisel taastetasandile – puudu on neljandik sünde. Puuduvad institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt. Meenutasime kunagise peaministri Kaarel Eenpalu sõnu: iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu

Soovitasime mõningad ettepanekuid, mis on küll seadusandja pädevuses, aga ka Valitsuse käeulatuses: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sisulise vastuse nõudega.

Tuntud ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid kirjutab, et rahvastikutaaste kui probleemi tekke, püsimise ja süvenemise põhjustest aru saamiseks on vaja usaldatavat teavet elanikkonna stratifikatsiooni, orientatsiooni, motivatsiooni, teadliku aktiivsuse, isiksusliku valmiduse, ühiskonna- ja kultuuriseose jms kohta. Asjad on keerulised ja seda väljendab ka 15 aasta tagasi   koostatud  rahvastikupoliitika kontseptuaalne mudel (joonis 4). Sellest selgub, miks üksikmeetmed ei toimi. Mudeli järgimine annab meile teise kompleksi meetmeid.

ju1-joonis4

Joonis 4.     Rahvastiku demograafilise käitumise hulgisõltuvus ja sellele vastav
rahvastikupoliitika kontseptuaalne mudel, 1999

Rahvastikupoliitika ei saa olla midagi iseseisvat teiste valdkondade poliitikate kõrval, vaid ta läbib neid ja osaliselt kattub nendega. Veel lisan, et paljudel valdkondadel on sündimuskäitumise osas vetoõigus. Kui tervis ei luba sünnitada, siis ei sünnita. Kui ei ole kohta, kus elada, siis ei muretseta lapsi jne. Seda mudelit tunnustati Riigikogu liikmete, maavanemate ja ühenduse Eesti Elujõud Põltsamaa ühisnõupidamisel 9. oktoobril 1999. Riigi­kogu kultuurikomisjoni esimees hr Mart Meri väljendas seda tunnustust tookord sõnadega: See skeem peaks olema kogu aeg silme ees igal riigiametnikul.

Erinevad valdkonnad juurdelisatud skeemil ei ole üksteisest eraldatud, vaid kattuvad oma­vahel nagu seda näeme elus endaski. Ühed valdkonnad skeemil on rahvastiku demograafilise käitumise seisukohast ilmselt tähtsamad kui teised. Ühe asutuse seminaridel ja rühmatöös koostatud pingerida üksikute valdkondade tähtsusest ei ole muidugi absoluutne, kuigi põhipositsi­ooni­des on kokkulangevus Tallinna Ülikoolis läbi viidud küsitlusega üsna hea. Eri töö­rühmad ei ole seni pidanud vajalikuks neist 15-st valdkonnast ühtki välja jätta. Pigem on vaja vald­kondi veel juurde tuua.

Mida oleks vaja edasi teha? Formuleerida rahvastikupoliitika asjatundjatest koosnevate ajutrustide abil. Selleks   oleks vaja läbi vaielda kirjeldatud valdkondade 2 – 4 olulisemat ülesannet – kas need aitavad kaasa, on neutraalsed või takistavad sündimuse suurendamist. Paraku ei ole minu teada keegi seda teinud. Riigiametnikud on hõivatud igapäevatööga ja riiklikku institutsiooni, kelle kohustuseks oleks niisuguste otsingutega tegeleda, ei ole.

Kolmanda meetmete kompleksi saab kujundada metodoloogiliste printsiipide alusel, mis on toodud minu Riias peetud ettekandes: näiteks, ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt (Kalev Katus) ja selle printsiibi rakendus Jõerüüdi järgi: „MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. Teine näide: vajalik on rakendada kompetentsuse põhimõtet. Lahtiseletatult on see Ülo Vooglaiu järgi: „Rahuldavaks saavad kujuneda vaid süsteemsed käsitused. Ükski meede ei saa olla nii tugeva toimega, et tagaks rahuldava oleku; süsteemi iga olulise osa, elemendi või alasüsteemi puudumine (väga nõrk tase) võib muuta mõttetuks kõigi teiste tegurite tähenduse “. Ja nõnda on võimalik lahti seletada ka teised printsiibid.

Nende kolme meetmekompleksi käivitamine seisab riiklike institutsioonide puudumise taga, aga ka küllap valitsusepoolse tahte puudumise taga. Kahjuks läks kehtiva ülikooliseaduse koostamisel Riigikogus kaduma põhimõttelise tähtsusega 1937.aasta seadussäte: Ülikoolide ülesandeks on …… edendada üldist ja eriti Eesti maad ja rahvast käsitletavat teadust. Toompea Haridusseminari pingutused seda taastada ei ole kandnud vilja.

Tahaksin rääkida teile veel Toompea Haridusseminari kolme ettepaneku saatusest, mis tegime kultuuriminister Urve Tiidusele ja mille avaldas Eesti Päevaleht Stockholmis 9. juuli lehes. Kordan neid lühidalt: ellu kutsuda riigi rahastu­sel oleva kultuurilehe Sirp rah­vastikuprotsesside rubriik; teine ettepanek – rahvu­se, keele ja kultuuri püsima­jäämise seminar kultuuriministeeriumis ja kolmas ettepanek – Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine. Hiljuti saime vastuse – kõik tagasi lükatud.

Oma ettekannet lõpetades kordan Lennart Meri sõnu 26 aasta tagant: eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

2,225 total views, no views today

Kivisildnik(:): See sotsialistlik raibe

(:)kivisildnik, Äärekosmos, Õhtuleht, 21. november 2014

 

(STANISLAV MOSHKOV)

Tõsiasi, et poliitikud on idioodid, kamp valelikke lurjuseid ja täielikud ignorandid kultuuriküsimustes, ei tohiks ühelegi kirjaoskajale tulla üllatusena.

Sotside küündimatu ja valelik valimiskampaania vastab igati vedela poliitväljaheite standarditele. Kõnts. Kas Tammsaare oli mingi partei liige või ei olnud, see on kõrvaline asi. Ilmselge on see, et ei Tammsaare, Vilde, Tuglas ega isegi see pooletoobine Suits ei pooldanud seksuaalveidrike laulatamist ja ebaseaduslikele immigrantidele venekeelse propaganda ja hariduse ning muude privileegide andmist. Suits oli näruselt halb poeet, aga ikkagi inimene.

Milles väljendub totrus?

Eesti kirjanike pilastamine valimisplakatitel räägib meile millest? Eelkõige kolmest asjast – esiteks sellest, et sotsidel ei ole tuntud nägusid. Nad on tundmatud, ebapopulaarsed, ilmselgelt tugeva karismapuudega, inimesed halli poliitmassi hulgast ning nende lõustad plakatitel tekitaksid ainult närvilisust. Omal nägu pole, siis kisuvad viimases hädas kas või Gustav Suitsul viltuse larhvi eest.

Teiseks on sotsid alati olnud globalistid ja internatsionalistid, seega rahvuskultuuri poole pöördumine on nende põhimõtete vastane. Ketserlus, renegaatlus, langemine kodanlikku natsionalismi! Tegu on sotsialistlike vaadete reetmisega, mõni eesti naiskirjanik võiks muidugi kvoodi alusel plakatil olla, mina soovitaksin eelkõige Tõnu Õnnepalu sulnist naeratust, aga põhimassi nägudest peaksid moodustama globaalkirjanikud ja superstaarid nagu näiteks Jack London, rõhutute ja loomade õiguste eest võitleja, veendunud natsionaalsotsialist.

Kolmandaks ei oma sotsid kirjanike nägusid kasutades adekvaatset arusaamist neid ümbritsevast reaalsusest. Kirjanikud ei ole tähtsad, tähtsad on ajakirjanikud nt Kadastik või Raud, kirjanik Kalju Kruusa nägu nagu ei tahaks plakatile, eks ole. Bändimehed, ilmatüdrukud, dirigendid, odaviskajad ja trussikutes laval kükkide tegijad on tegijad.

Kirjanikud on halb investeering, ärge unustage, et parimat eesti kirjanikku müüdi eelmisel aastal kaheksa tuhat raamatut, näosaate kloune aga naudivad himuralt sajad tuhanded proletaarlased. Mis teil peas toimub, lugupeetud roosalillad? Kas te olete oma sponsorite raha peale vihased? Tülis olete kapitalistidega või? Mis ajast?

Mina kui kirjanik olen solvunud

Olen tõsiselt solvunud. Ääretult solvunud. Sotsid peavad vabandama. Kohe. Solvumiseks on mul väga palju häid põhjuseid. Eelkõige ma tunnen ennast solvununa ja uue suure vihaseaduse järgi tuleb nüüd jõustruktuuridel sekkuda. Tunne on sotsialistlik dogma ja sellega peavad sotsid, ma ütleks – need raiped – alandlikult leppima.

Raibe on maailmakirjanduses väga tähtsal kohal, iga sots mõistab, austab ja tunneb dekadent Baudelaire luuleloomingut, eelkõige tema teost Une Charogne, maakeeli raibe. Mis keeles siis sotsidega ikka rääkida, kui mitte Suitsule eeskujuks olnud euroopa kirjanduse ja marseljeesi keeles. Sotsialistide-utopistide emakeeles.

Mina kui kirjanik, keda süsteem metoodiliselt alandab ja ignoreerib ja piinab, olen solvunud. Kirjanikke pole süsteemil kunagi vaja, eks ole, aga siis kui järsku pole raibetel enam ühtegi nägu ega mõtet plakatile panna, siis rüvetatakse surnud kirjanike mälestust. Ma ei saa enam kindel olla, et õudused minu surmaga lõppevad. Jumal teab mis jälkuse peale kunagi lillaroosas tulevikus mu pilt kleebitakse.

Selline must stsenaarium ei lase magada ja rikub tervist. Ma teen küll esimesel võimalusel testamendi, et raiped ei tohi minu pildi, nime, loomingu ega jäänuste külge puutuda, aga mis see aitab. Tammsaare vihkas sotse, tulemus on meie ees, nad maksavad kätte.

Igasugune kokkupuude sotsidega rüvetab ja selles mõttes on kirjanikud plakatitel ohvrid. Lähtudes helesinisest võrdse kohtlemise printsiibist, peaksid plakatitel olema ka sotsidest massimõrvarid nagu Lenin, Trotski ja Pol Pot, sotsidest lollpead nagu me neid hästi tunneme, sotsidest pedofiilid päikeselisest Portugalist ja muidugi sotsialistlikud oligarhid, pankurid ja spekulandid, soovitavalt ka sotsidest riigivargad. Kas kirjanikud on elu pekki keeranud? Ma küsin teilt, kas kirjanikud korraldasid massimõrvu, laastasid majanduse ja vägistasid anaalselt 70% elanikkonnast?

Kirjaoskus on kaduv kunst

Tänapäeval on kirjanik asotsiaal ja kirjanike toppimine plakatitele on tülgastust tekitav. Jätke õnnetud inimesed rahule. Laske vaikuses ja hüljatuses elavalt mädaneda. Gustav ja Friedebert raiskasid oma elu raamatute kirjutamisele, millega aetakse lapsi koolides meeleheitele ja mis mitte kellelegi peale minu korda ei lähe. Kirjandus on üldse minu isiklik asi, mul on tunne, et ma olen eesti kirjanduse erastanud. Ei ole enam kaua näinud, et keegi selle asja pärast südant valutaks või midagi liigutaks.

Kirjanduses valitseb allakäik, ehkki on andekaid kirjanikke, kohta ühiskonnas neil ei ole. Jan Kaus arvutas kunagi välja, et kirjandus saab kultmini eelarvest kas 0,1% või 0,001% või oli see koguni 0,02% suurusjärgus majanduslikku tähelepanu. Millest me räägime? Pole millestki rääkida. Kogu maailmakirjandust õpetatakse gümnaasiumis 35 tundi, nii kirjutas õpetaja ajalehes Sirp. Millest me räägime? Tühjast kohast, kirjandus on ühiskonna jaoks tühi koht.

Kas selle tühja koha kõige mõistlikum asetus on raibete valimiskampaania tarvikutel võite ise otsustada. Niipalju kui mina olen aru saanud, esindavad sotsid masse ja progressi. Miks nad oma kampaanias peavad pöörduma rahvuskultuuri traditsiooniliste ja nostalgiliste väärtuste poole, pealegi elitaarsete väärtuste poole, lugemine pole ju masside harrastus, pea valutama paneva klassika lugemine veel vähem.

Miks kirjanikelt ei varastata teksti?

Paned mingi multifilmi tegelase plakatile, siili udus või mootorratturhiir või Süks ehk Krats, see oleks massidele ja noorele põlvkonnale vajalik meelelahutus. Või siis natuke anaalset porri plakatile, ka poleks paha, väljendaks aadet ja erutaks massi. Lugupeetud valija saaks plakati ees hea rahmaka tõmmata, teate isegi kuhu. See hoiaks käed terved.

Pole vaja kirjanikke. Igasuguseid tooteid ja kaubamärke saab plakatitele panna, koka koola reklaamid on punased, tojota reklaamid on punased, miski kohvilaga on punane, punaseid plakateid on sitaks, no ja löfbergsi pakk on lilla, sobib ka hästi. Mõelgu ise, mis sinna punaste või lillade plakatite peale kirjutada. Miks kirjanikelt ei varastata teksti, milles nad on tugevad? Ilmselt pole lugenud või kui on lugenud, pole millestki aru saanud.

Võtku Tammsaarelt see lause: Logele ja hoora, siis tuleb ka sotsialism. Või Vildelt: Laena lehma ostmiseks raha ja naudi uimasteid. Suitsul on ka üks hea salm, mis sobib praktiliselt igale plakatile: Tsau, limukad, paneme pidu. Sotsialism on ju lõputu pidu ja pillerkaar umbes nagu Araabia Ühendemiraatides või Vatikanis.

_____________________

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: Õhtuleht, 21. november 2014

http://www.ohtuleht.ee/604954/-kivisildnik-see-sotsialistlik-raibe

 

1,826 total views, no views today

Vello Leito: Nad väidavad, et nemad on paremad!!! II osa

Noh, EVAkene, kuidas tundub, kas sul mitte müüri ees pole? Mitte betoonist, nagu sakemannide maal omal ajal oli, et lükka ümber, vaid palju kavalam ja tugevam müür. Nii kaval, et enamus inimesi isegi ei näe seda. Toetuseks sulle olgu öeldud, et sinu kolleeg erakonnaloomise alal, Kristiina Ojuland ka ei näe. 01.01.2014 toimunud erakond RÜE üldkoosolekul, kus kinnitati programm ja põhikiri ning valiti Ojuland erakonna esimeheks, ütles ta: „Eestil puudub suur siht ja selge eesmärk.“ Kahetsusväärne, selge siht peaks erakonna esimehel olema. Minu arust peaks selleks olema, et eesti rahvas jääks alles, oleks oma kodumaal peremees ja saaks jälle iseseisvaks – lõppeks riiklusokupatsioon Euroopa Liidu poolt. Senise trendi jätkudes nii ei juhtu http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/uudiseid-siit-ja-sealt-avatud/items/vello-leito-salaokupandid-punnpositsioonidelt-minema.html . Aga selge muidugi, et si..s saia nägemine on keeruline.

Millega meil on EVA puhul tegemist, kas praegustele riigikoguparteidele alternatiiviga või siis hoopis poliitilise opositsiooniga? Ei kummagagi, selle ütleb kohe ära ilma lakke vaatamatagi, sest EVA on kogu aeg märgiliselt kartellimeedia pildil. See aga tähendab, et tegu ei ole rajaleidjaga, vaid tegu on rajaläbijaga – mil eesmärgiks seatud tuntud ja turvaline rada üksnes kiiremini läbida. Kvalitatiivset edasiminekut – saati siis murrangut – ei pakuta.

Et EVA puhul on tegemist võimuopositsioonilise parteiga, mitte poliitilise opositsioonilise parteiga, see võib saada lõpliku näidustuse ikkagi vaid programmist, mis partei profiili kirjeldamisel ainuke ametlik dokument on. Sellest loeme:

Eesti riigikord peab jääma parlamentaarseks demokraatiaks …“ /—/. “Muudame seadusloome aluseid, lõpetame seaduste masstootmise ministeeriumite poolt …“. Minu kommentaarid: Eesti riiki ei ole, on EL föderatsiooni liiduvabariik, meie ministeeriumid ei tooda seadusi, vaid vormistavad EL poolt etteantut, parlamentaarset demokraatiat Eestis pole juba ainuüksi sellepärast, et demokraatlikus riigis pole mõeldav e-hääletamine jne. EVA võistleb seega teiste erakondadega (välja arvatud EIP), kuulub rindejoonel ‘tõde on kokkulepitud vale’ kartellivõimu hulka, kuulub valetamisfundamentalistide leeri.

Programmist veel: „Eesti on sõltumatu vabariik, mis arendab häid suhteid naabrite ja kõikide teiste riikidega. /—/ Eesti geopoliitiline asend lihtsalt ei võimalda sõltumatust sõjalistest ja poliitilistest liitudest. /—/ Riigikaitse eesmärk on tagada Eesti püsimine kultuuriliselt ja poliitiliselt sõltumatu riigina.“ Selliste vastuoluliste avalduste kommenteeriminegi oleks pigem mind kompromiteeriv kui tark tegu.

Peale taolist Münchhauseni doktriini, millele nad on pealkirjaks pannud „Vabaerakonna programm: Anname riigi rahvale tagasi“, tekib loomulikult küsimus, et kui IRLga erinevust pole ja IRL puhul fanfaaritakse marginaliseerumist, siis milleks veel IRLle kontrollitud opositsiooniline, mikroparteist hädapätakas vajalik on ? Kas pole mitte IRL poolt ressursi raiskamise?

Osaliselt ehk ongi, aga neil polnud ilmselt valikut, sest sisepinged erakonna sees kasvasid ja nii tekkiski EVA. Kuna uue erakonna otsene ärakasutamine ei osutu IRLle ilmselt võimalikuks, siis rakendatakse see poliitilise opositsiooni, esmajärjekorras EIP takistamiseks (et eeldatavat elektoraati kaaperdada), nii nagu IRL seda tegi 2006. aastal luues tookord Eesti Rahvusliku Liikumise (ERLi), millest EIPle siiki erilist pahandust ei tõusnud. Seepärast enne 2007. a. aasta valimisi loodi partei Eestimaa Rohelised. Seekord tekkis siis EVA.

Oli tookord nii, et 2006. a. kevadel loodi ERL ja algas jõuline tegevus EIP ülevõtmiseks. Tegevus ei andnud IRLle siiski soovitud tagajärgi ja too läks 2006. a. suvel välkkiirelt teist teed mööda kui järsku, seadust rikkudes oli EIP juhatuse koosseisust välja arvatud Anti Poolamets. Nimelt juhatuse liikme saab ametist vabastada vaid erakonna üldkoosolek, aga Poolamets vabastati võimude poolt väljaspool seadust, nii et see sai liituda Eestimaa Rohelistega ja selle juhatusega! Kaasnes müstiline asjaolu – kuni EER püüdis toime tulla omade jõududega ei suutnud nad kuidagi oma liikmete arvuga jõuda isegi 400ni aga Poolametsa liitumisega liikmete arv otsekui plahvatas peaaegu 1000ni, puudujääva näputäie eest kandis hoolt meedia oma marulise promoga Roheliste kasuks.

Jällegi on valimised ees, jälle poliitilist opositsiooni vaja takistada, sest rakendatud meediablokaad ei pruugi olla piisav. EVA aitab. Selleks on osa nende programmist meie oma pealt lausa maha kirjutatud. EVA erimissiooniga on seletatav ka tolle jäik vastuseis koostööle teiste riigikoguväliste erakondadega – väidavad, et saavad oma jõududega hakkama. Võib prognoosida, et ei saa, sest siseministri portfell ja seega siis ka kontroll e-häältuste tulemuste (võltsingute) üle ei ole sedapuhku mitte IRLi käes, nagu nendel valimistel, kus IRL on saanud ebaproportsionaalselt suure häältesumma e-valimiste kaudu. REF aga IRL reanimeerimisest huvitatud pole, pigem vastupidi. Kuidas siis võiks EVA saada riigikokku? Ei saagi, ei saa ka Reformi ega ELiidu vastu, autosugestioon siin ei aita. Kuid poliitilisele opositsioonile saab kahju tekitada küll.

Vello Leito

08.11.2014

1,164 total views, no views today

Kivisildnik: Solvumine – valitseva klassi privileeg

(STANISLAV MOSHKOV)

Kas töölisel on õigust solvuda, kui ta saab närust mediaanpalka, olgu see siis viissada, nelisada või veelgi vähem? Kas kirjanikul on õigus solvuda, kui tema stipendium on veelgi väiksem kui burgerimüüja palk? Kas kristlasel ja isamaalasel on õigus solvuda, kui meedia on neid üksmeelselt ja metoodiliselt juba pool aastat sõimanud fašistideks, vägivallatsejateks, tiblade käsilasteks, ürginimesteks ning arengupeetusega olenditeks? Üleöö on meil kolm neljandikku populatsioonist ürginimesed ja keegi ei astu tagasi.

Elitaarsed solvajad

Kas seaduskuulekal kodanikul on õigus solvuda, kui teadlikult ja korrakindlalt on hävitatud kodumaine majandus, seadusandlus, piirivalve ja kultuuri infrastruktuur? Kas allakirjutanul on õigus solvuda, kui reformierakondlastest liberaalid ja sotsidest globalistid sülitavad Eesti vabariigi põhiseadusele ja edendavad kindlas usus ja vääramatus tahtes väliskapitali maksudest vabastamist ja anaalset sentimentalismi. Kas õpetajal on õigus solvuda, kui tema pihta tulistatakse, aga minister isegi ei vabanda tema haldusalas toimunud mõrva pärast?

Need on üleliigsed küsimused. Lihtsal inimesel ei ole soovitav solvuda, tema peab sööma seemneid ja kandma fooliummütsi, nii nagu on käskinud üks peaminister. Tema peab lõuad koos hoidma, sest ta on kade endast edukamate peale ja on ise kõigis oma hädades süüdi, selline on presidendi seisukoht. Rahvas on haige, see on hullumajas lõpetanud Pätsi ja praegu valitseva kliki seisukoht. Ega rahvas vist ei olegi vaikiva oleku traumast tervenenud. Ja ongi raske terveks saada, üks vaikiv olek järgneb pidevalt teisele.

Tehke rohkem tööd, emigreeruge vähem, ärge tehke Eesti riigile häbi, roojased mugavuspagulased. Need mugavuspagulased, kui te veel mäletate, on endised talendid, kes meelitati siia meepüti ja kirikukelladega kolistamisega, aga kes ikkagi ei tulnud. Ega talent loll ei ole. Meie laiu masse on solvatud nii sõna kui teoga ja kõige kõrgemal tasemel.

Haige rahva tervendamiseks on vaja edasi viia ja tõhustada massiimmigratsiooni. Eks selliseid ravikuure ole ennegi tehtud. Katsu sa ainult solvuda sellepärast, et 1949. aasta Genfi konventsioon keelab tsiviilelanike asustamise vallutatud aladele. Kui sulle, alatule tüübile parasjagu mingit paragrahvi ei leita, siis rassisti silt kleebitakse ikka otsaette. Milleks need otsaesised meil siis on?

Solvumistööstus

Solvumine on kallis lõbu, selleks peab olema vaba aega ja jõudu. Päevatööst ja kommunaalmuredest vaevatud inimesel käib solvumine üle jõu. Meie, alandatud ja solvatud, ei solvu, me variseme lihtsalt kokku. Solvub see, kellel on piisavalt vabu vahendeid. Meie tüüpiline solvuja on oligarhi taustaga isik, mõni riigi rahastatud sihtasutuse ametnik ehk rahvusvahelise rahaga uute paremate kommete maaletooja. Solvuja võib olla ka praamimonopolisti tüüpi kohalik ettevõtja.

Kõige paremini õnnestub solvumine muidugi väljaõpetatud ja hästi rahastatud elukutselistel solvujatel, keda Eestis on veel vähe. Solvumine loob töökohti, tõstab statistilist produkti ja toob kaasa progressi. Pole kaugel aeg, kus meie lastele hakatakse koolis hakatakse õpetama, et ahvid ronisid puu otsast alla solvumisest ja sealt kogu see demokraatia ja inimõigus alguse saigi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui solvuks kodutu või tänavalaps või virelev pensionär, see oleks igati normaalne.

Kuid asjad ei ole nii lihtsad, teoreetiliselt võivad minna kõik kohtuse ja saada osa õiglase kohtumõistmise õnnest, aga kui ei ole sääste advokaadi ja lõivude jaoks, siis jääb üle ainult solvuda. Omaette nurga taga solvumine pole probleem, raskused tekivad siis, kui sa tahad oma solvumist kogu ühiskonnale kuuldavaks-nähtavaks teha ja oma tundeelu laiadele massidele peale suruda. Nüüd on jälle vaja raha, jõupositsiooni ja suhteid, aga lihtkodanikul neid teadagi napib.

Iseenesest ei ole solvumistööstus paha, kõik oleneb sellest, kuidas seda kasutada. Lähiminevikust leiame hea näite, et kristlus võib olla terve mõistuse kants ja riikliku iseseisvuse alustala. Samas natuke kaugemast minevikust leiame kristlaste viljaka koostöö eelmise okupatsioonivõimu repressiivorganitega. Kindlasti saaks läänelikku solvumismetoodikat ühtlasi kasutada eesti rahva, kultuuri ja keele edasi arendamiseks.

Kui oleks tahe, siis ka Eesti riiki, Eesti poliitikat, Eesti meediat ja Eesti majandust, isegi Eesti pangandust saaks kasutada rahva, keele ja kultuuri huvides. Kõlab uskumatult, eks ole. Ühtegi teoreetilist piirangut ega takistavat loodusjõudu ei ole. Ometi on tegelikkus selline, et kõik mainitud instrumendid on langenud bürokraatide, oligarhide ja korruptantide saagiks, nad on meil jalus nagu kammitsad ning kaelas justkui poomisköis.

Ja nii läheb ka tärkava solvumistööstusega, see on instrument, millega saaks asju pöörata riigi ja rahva huvides, aga juba esimesed pääsukesed teevad meie rinnaesise peale mustust. Rikkurid ja tegelikkust moonutavad huvigrupid laamendavad ja seda on piinlik vaadata. Edasi läheb asi kindlasti veel häbitumaks, kuid ärgem rutakem asjade käigust ette.

Uurime parem lähemalt solvumistööstuse filosoofilisi aluseid. Solvumine on tunne, emotsioon, kehaline reaktsioon. Solvumine on sama sügavmõtteline kui aevastus või kärts kõhutuult. Muide, kumbagi ei peeta seltskonnas hea tooni tunnuseks. Solvumine ei ole süsteemne maailmavaade, teaduse saavutus ega kultuuripärandi väärikas osa. See on kontrolli alt väljunud aju tõmblus.

Solvumine kui väljapressimine

Kui vestluskaaslasel nägu tõmbleb või käed värisevad, ei ole see meeldiv kogemus. Solvuminegi ei tee solvuja argumente veenvamaks. Solvu ja pritsi tatti palju tahad, arutu lämin jääb arutuks läminaks. Emotsioonid ei ole argumendid, kui rumal inimene hakkab nutma, kas me siis võtame automaatselt tema seisukohad omaks ja kiidame takka? Nii on, nii on. Kui kiidame, siis oleme allunud manipulatsioonile ja väljapressimisele. Ikka viskab mõni vähemkasvatatud laps kommileti ees näoli porisele põrandale ja kukub emotsiooniga lagipähe lajatama.

Väljapressimise eesmärgil kasutatav emotsioon on ebameeldiv ja mõistlik inimene ei tohiks sellisele survele alluda. Olgugi ebameeldiv, järeleandmine toob kaasa uued väljapressimised ja uued ebameeldivused. Kohtus ei ole emotsioon kergendav asjaolu. Ma lõin ta maha suure rõõmuga, seda väljendit isegi paadunud kohtualuste suust sageli ei kuule. Ent poliitikud ja meediamolkused aga lasevad igal võimalusel emotsioonid rivitult. Jonnivad, tujutsevad, hüsteeritsevad, solvuvad.

Samas mahub emotsioon kui kehaline reaktsioon hästi üleüldise kehakultuse ja globaalse loomastumise raamistikku. Kehaline tõmblus, oolrait. Poliitikul on raske leida argumente, palju lihtsam on tal viskuda näoli põrandale ja jonnida, tahan seda ja tahan seda ka. Hõõru aga pisarad rusikaga laiali ja tulemus on kindlustatud. Tulemus on see, et riigis ei kehti enam seadused, vaid väljavalitute tunded, kihud, himud, hirmud ja miks mitte ka luulud.

Allakirjutanu seisukoht on järgmine, ühiskondliku elu alusena on isegi vaenuliku võõrriigi pealesurutud seadused parem variant, kui ebastabiilsete isikute tundeline tõmblemine. Emotsionaalne diktatuur on veel halvem kui korruptiivne demokraatia.

_______________________

Allikas: Õhtuleht, 31.10.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,006 total views, no views today

Vello Leito: Nad väidavad, et nemad on paremad!!!

Lugu kirjutama ajendas mind Märt Meesak, tema avang teemal, et Eesti poliitika vajab värsket õhku (Õhtuleht, 21.10.2014). Kui selline eesmärgipüstitus oleks poliitikas esmakordne, siis oleks see tegu vahva, ent tegemist on siiski kõige kulunuma poliitrituaaliga, et nood on ju nii- ja naasugused ning vaja läheb paremaid. Seega poleks nagu midagi põnevat õhus. Intriigi loob aga see, et Märt Meesaku arvates Vabaerakond (EVA), mille juhatuse liige ta on, just ise ongi need paremad kui praegused! Ei või olla, aga kontrolligem siiski järele!

Süüdistusi on Meesakul mitmeid, hambulisim neist: „Juhivad ja juhivad, kuid ise nad ka päris täpselt pole veel teadmiseni jõudnud, kuhu nad siis riigi juhivad.“ Tõestatavalt väga läbimõtlemata väide Eesti Vabaerakonna poolt. Kõik erakonnad teavad, mis on poliitkorrektne „õige“ juhtimine ja kuhu see poliitkorrektsus viib – selles osas mingit vabadust või meelevalda ühelgi parteil ei ole. Eesti rahvas ütles ju 2003. aasta referendumil ühemõtteliselt, et ta ei soovi iseseisvat ja suveräänset Eesti riiki ning tühistas referendumi 2. punktiga EV Põhiseaduse kehtivuse. Eesti rahvas deklareeris, et soovib olla föderatiivse Euroopa Liidu osa ilma omariikluseta. Siit see tulenebki, et riigile suuna etteandmine ja käsukorras juhtimine toimub Euroopa komisjoni poolt: rohkem kui kolmveerand õigusaktidest, nende eelnõudest, käskudest, korraldustest jne tuleb käsukorras otserakendamiseks ELst! Juhtida pole siin mitte kui midagi! Riigikogu ei jõua kõike õigeaegselt vormistada ja vastu võtta. Mingit sumbumist ei ole, vaid on meeleheitlik kõhuli kõndimine EK käskude õigeaegseks täitmiseks.

Meesaku väide „et laseme seisva õhu välja“ on aprioorne kehkenpükslus – ei lase keegi õhku välja, selle eest kannab kõikeväljapanevalt hoolt Euroopa Komisjon ja tolle kohapealsete ülevaatajate kohordid. EVA programmiline väljakuulutatud põhieesmärk, et anname riigi rahvale tagasi on midagi erilist, millele vabahärra parun von Münchhausen esimesena oma ‘meeldib’ juurde märgiks. Ei saa ükski suuresõnaline EVA rahvale riiki tagasi anda kui see seda ei soovi. Et ei soovi, selle tõestuseks on fakt, et rahvas süsteemselt – isegi oma näljasurmas – valib tagasi EL liikmelisuse eest kompromissitult seisvad riigikoguparteid.

Seega Eesti suunaks on, mis väljastpoolt ette antakse. Impeeriumi koosseisu jäämise variandis on eesmärk meile hästi teatavaks tehtud. Esmakordselt sätestati see ELiidu ajaloo kõige fundamentaalsema alusdokumendi „Ühtne Euroopa akt“ (ÜEA) abil. „Vundamendi“ väljatöötamist alustati 1985ndal aastal ja võeti vastu 1. juulil 1987. Kes seda ei tea ja viidatud dokumenti ei tunne, see ei tunne kogu poliitilist kaasust, põhjalikult kavandatud tulevikku (mis muidugi ei pruugi realiseeruda) samuti mitte. Teadjaks teeb see, kui läbi töötada ÜEA teksti 1120 lehekülge ja jõuda sedakaudu veendumuseni, et just nimetatud dokument sätestas emakordselt liidule poliitilise sisu – Euroopa Liidule omariikluse staatuse saavutamise.

Euroopa Liidu kui riigi loomine ja käigushoidmine on USA eriprojekt, mille eesmärgiks on ühendada kogu Euroopa – sealjuures ka Venemaa – ning muuta konglomeraat unitaarseks riigiks, milles puuduvad rahvusriigid, valitseb rahvuste segamine, kultuuride segamine, zombiestav moraal jne. Teadmiseks, et just sellisel kokkuleppel anti Marshalli plaani alusel hiigelrahad Saksamaale, et too looks taolistele tingimustele soodsa kohaliku omavalitsusüksuse – mida Saksamaa siiski väga edukalt ei tee, nagu näeme.

1985ndaks aastaks oli Euroopa Ühenduse areng takerdunud ja eesmärk hägustunud, mis tingiski ÜEA loomise. ÜEA ei erine olemuslikult Maastrichti lepingust (ML) ja oli viimase loomisel alusdokumendiks. Maastrichti lepingu vastuvõtnud riigid ühinesid nii faktiliselt kui ka juriidiliselt liitriigiga ehk föderatsiooniga. ML oli omakorda aluseks Euroopa Konstitutsiooni loomisel, mida sellise pealkirja all neil siiski vastu võtta ei õnnestunud – Euroopa rahvad hakkasid vastu. Seejärel muudeti konstitutsioon nime poolest Lissaboni lepinguks ja kõik olid hoobilt lambaks löödud.

Täpselt 1. juulil 1987. aastal rakendus ÜEA ja täpselt samal päeval alustas NSVL eesotsas Mihhail Gorbatšoviga liidu reorganiseerimist, mingit liidu kontrollimatut lagunemist või kokkukukkumist ei olnud. NSVLi majanduslangus algas alles 1990. aastal seoses turumajandusele üleminekuga. ÜEA põhiliseks praktiliseks järelmiks oligi NLiidu likvideerimine, liiduvabariikidele näiliselt nende iseseisvuse tagastamine eesmärgiga nad hiljem ELiidu liiduvabariikideks ümber kantida – mis tänaseks ka suuremalt jaolt teoks saanud on. Tähtsamatest liitmata liiduvabariikidest on veel kantimata jäänud Ukraina – lööma selle ümber alles käib.

Euroopa Liidu imperiaalse olemuse fikseerivad kolm järgnevat tõsiasja (vt ka eurovalimiste materjalidest Raadio 2 intervjuud minuga):

fakt 1: europarlament ei oma seadusloome õigust;

fakt 2: seadusloome õigus ja seaduste rakendusõigus (täitevvõim) on ainult Euroopa komisjonil;

fakt 3: EK on nii seadusandliku kui ka täitevvõimu ainuvaldaja; selline olukord markeerib omakorda fakti, et Euroopa Liit on riikluse vormilt puhas imperiaalsus – imperaatori ehk ainuvalitseja valitsemisala.

Järgneb …

Vello Leito

30.10.2014

1,426 total views, no views today

Kivisildnik: Vaesuse seksualiseerimise projekt

(STANISLAV MOSHKOV)

Nagu me hästi mäletame, oli kommunism nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine. Kommunism kukkus läbi ja meil ehitatakse parasviisi üles ilmakorda, millel on palju nimesid, aga üks kindel retsept: vaesus pluss kogu maa seksualiseerimine.

Vaesus on fakt, OECD uue suure uuringu järgi oleme kolme vaeseima tsiviliseeritud riigi hulgas, kusjuures lisaks vaesusele hiilgab Eesti vabariik ka ruineeritud tervise, näruste elamistingimiste ja pea olematu turvatunde näitajatega.

Seks vaesuse varjamiseks

Klassikaline õnnemudel – leiba ja tsirkust – on meil leidnud huvitava arenduse, vähem leiba ja rohkem anaaltsirkust. Vaeste, haigete ja õnnetute seksualiseerimine algas kärarikka heterokiima ülistamisega kõigis meedia, meelelahutuse ja propagandavalede kanalites. Alates šampoonireklaamide orgastilistest karjetest ja mitmesugustest paaritumisformaatidest televisioonis ning lõpetades jätkuvate poliitiliste prostitutsiooni mahitamise püüdlustega.

Iseenesest on vaesuse seksualiseerimise poliitikas oma loogika. Kui lääne tsivilisatsiooni kõrgeim ja ainus väärtus on hooramine, siis võib majandusliku edenemise kui eduka hooramise saavutamise vahendi vahele jätta. Paraku ei ela inimene üksipäini spermast. Kommunaalid on vaja maksta, sest meie kliimas pole võimalik lõplikult seksualiseeruda kõnniteel pappkastil lesides. Sealt tulevad need halvad tervise ja elamistingimuste näitajad.

Ma pean debatti euroseksualimi teemadel ülearuseks. Piisab sellest, kui teame, et kõik eliidi projektid on siiani läbi kukkunud. Mis debatti meil veel vaja on, kui meenutame armetuid põrumisi euroopaliku heaoluühiskonna ülesehitamisel (teoorias viie rikkama riigi hulgas, objektiivses reaalsuses aga kolme vaeseima hulgas), äpardumine töökohtade loomisel euroraha imevõime abil. Tulu ei tõusnud ka lollist maksusüsteemist ega orjastavast töölepinguseadusest ja kinnisvaramullist, lisame siia häbistavad kaotused kõrbesõdades ning heas usus valatud verele vaatamata Ukraina arengute valguses ikkagi täiesti olematud julgeolekugarantiid jne.

Nii nagu USA on alustanud ja kaotanud peale Teist ilmasõda kaheksakümmend sõda ja ei lase ennast eksitada, nii käivitab ka Eesti eliit vääramatus tahtes ja kindlas usus ühe hävinguprojekti teise järel. Eks ta ole, euroseksualistide eelisarendamise argument on see, et toimuv on Eesti edu pant, tulevikuväljavaade maailmas ja demokraatia mõõdupuu. Demokraatia mõõdupuu on kooseluseadus tõesti, vähemuse tahte läbisurumine vahendeid valimata ja võõrvõimude survel (ikka see maailmas läbilöömine ja edu, mis ootab alati kauges tulevikus, aga ainult siis, kui teha kellelegi järeleandmisi ja anda kellelegi teenimatuid eeliseid) on demokraatia hauakiri. Tore, kui hauaplaadil on risti asemel kurtvonnegutlik urruaugumärk *.

Eliit pingutas, aga heaolu ei vedanud välja, siis hakkas eliit pingutama, et varjata heaolu puudumist genitaalide liputamisega ning jagada uusi valelikke lubadusi ja lasta käibele uusi katteta ähvardusi. Eliidi lubadusi ei ole alust uskuda ja tõsiselt ei ole vaja ka ähvardusi: kes vireleb niigi viletsuses, orjuses ning haigustes, selle elu ei saa enam halvemaks minna. Kui kukume tagant kolmandalt kohalt teisele, mis siis ikka, see juhtub idiootide juhtimisel niikuinii.

Eestilik anaaldiskussioon

Ometigi käib pidevalt mingi anaaldiskusioon. Mõttetus, meil on ainul üks arutelualus ja kõikide asjade mõõdupuu, see on Eesti vabariigi põhiseadus. Kas te olete kunagi kuulnud, et keegi räägiks põhiseadusest? Kus sa sellega, ikka iniseb mingi tola õnnest ja mingitest tunnetest, võrdsusest ja ajab muud löga suust välja. Tunnetest ja õnnest ei ole põhiseaduses sõnagi, siiras tunne ei ole argument, ka sarimõrvarid tunnevad midagi eriti ülevat, kui nad lapsi ja naisi tükeldavad – te ei kujuta ette nende tunnete ülevoolavust. Samas kuuekümne tuhande Eesti vabariigi valitsuse haldusalas puudust kannatava lapse tunded ei ole argument.

Seksualistid peavad olema võrdsed kõigi teistega, heakene küll, aga olgu siis pankurid ka võrdsed kõigi teistega, eelkõige oma sissetulekutes. Seni, kuni pole lasteaiakasvataja võrdsust pankuriga ja poeedi võrdsust Sandor Liivega, ärge tulge mulle võrdsusest rääkima. Seoses Sandoriga lisame häbiväärsete läbikukkumiste nimekirja ka Eesti Energia Jordaania ja Utah’ projektid, eliidi VEB fondi traditsioonid on visad kaduma.

Minu arvamus on, et kui eliit ei suuda keskmisi palku, pensione ja sotsiaaltoetusi tõsta isegi Soome tasemele, siis olgu ta vait, häbenegu ja tehku tööd. Soomlaste haridus on halvem, kliima on halvem, geneetiliselt on soomlased vähem eurooplased kui meie, ajalooliselt on nad olnud meist alati vähem arenenud ja rohkem joonud – mis toimub? Ma saan aru, kui meil on väike mahajäämus Šveitsist, see oleks mõistetav, aga meil on juba tekkimas mahajäämus sõjašovinistlikust Venemaast.

Kuid tulgem tagasi põhiseaduse juurde. Milline on kooseluseaduse kasu põhiseaduse, eriti selle preambuli vaimust lähtudes? Vaatame, mida annab uus suur seadus Eesti rahvale, eesti keelele ja Eesti kultuurile:

1. Seadus oma praegusel kujul on rahva taastootmise seisukohalt kasutu. Laste tootmist see ei taga, laste ümberjagamine ei ole aga lahendus. Kusjuures seadus ei taga ka laste ümberjagamist. Seadusel oleks teatav mõte vaid sel juhul, kui bioloogiliselt mittefunktsionaalsed pered lapsendaksid funktsioneerivate perede lapsi, võttes endale osa laste kasvatamise ülesandest ning võimaldades sel viisil sünnitajate lastekasvatamiskoormust vähendada ja suunata kogu jõud kasvatamise asemel sünnitamisele. Selline lähenemine võimaldaks iivet suurendada. Samas puuduvad uuringud, mis kinnitaksid, et mittekvaliteetsed kasvutingimused, eelkõige bioloogilise ema või isa puudumine, kaaluvad üles suurema sünnitamisvõimsuse ja meil on sügavaid kahtlusi, et kvantiteet läheb üle kvaliteedi puudumiseks.

Samuti pole kindlust, kas seda lisasünnivõimsust üldse tekib, on enam kui tõenäoline, et hedonistlikud kiusatused, eelkõige hooramine, kaaluvad üles väärika sünnitamiskohustuse au ja valu isegi siis, kui tekib võimalus lisasünnitamiseks. Ütleme, et pere suudab ainelistel põhjustel kasvatada üles kaks last, kuid oleks bioloogiliselt võimeline sünnitama veel seitse last – kas need seitse last sünniksid, kui keegi nad lapsendaks? Sünnitajatelt tuleks küsida, kas nad vajavad lisasünnitamisvõimsust, ning kui jah, teha reaalselt toimivate sünnitajatega lisasünnilepingud ning alles siis võtta vastu laste ümberjagamisseadus, mida, ma rõhutan, meil ikka veel ei ole.

2. Eesti keele seisukohalt on seadus eksitav, ähmastab perekonna termini mõtet ning takistab sellega keele kui tegelikkuse tunnetamise aparaadi tööd.

3. Kultuuri seisukohalt on seadus aga otse kahjulik, seadus loob raamistiku loovast tegevusest kaugenemiseks ning on otseses vastuolus põhiseaduse vaimuga, võttes bioloogiliselt sigimatult seltskonnalt nende ainsa põhiseadusliku eelise – võimaluse demograafilistest kohustustest vabana täielikult ning segamatult Eesti kultuurile pühenduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et põhiseadusest lähtudes ei oma kooseluseadus kõrgema võimu kandja püsimajäämise seisukohast mingit tähtsust, küll aga kahjustab oluliselt eesti keele ja Eesti kultuuri tulevikuväljavaateid.

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: Õhtuleht, 17.10.2014

1,420 total views, no views today

Jaak Uibu: Hoog maha homoapologeedid

Jaak Uibu, D.Sc.

Raske on mõista, miks te jahute oma homofiiliaga. Üht väga selget inimarengu tingimust – naise ja mehe vahelist kaunist seksuaalelu – ähmastatakse inimõiguste, vabaduse, demokraatia, sallivuse ja mistahes argumentidega, aitamaks perversset vähemust domineerimisele. Aga inimkonna, rassi, rahvuse, eesti rahvuse jätkusuutlikkuse tagab vaid reproduktiivses eas mehe-naise normaalne suguelu, millest sünnivad järglased – elu edasikandjad. Seda pole vaja tõestada, sest samasooliste abielude fännid on ka ise sündinud mehest-naisest, mitte uruaugu seemendamisest. Hoolimata mõne erakonna, riigikogu fraktsiooni või pööbli anaalpoliitilistest hoiakutest. Minu tutvuskonnas on mitmeid inimesi, kellel on kalduvus samasoolise ihalusele. Nad ei häiri mind ja austan neid, kuni nad ei hakka edvistama oma ihalusega. Jätkusuutlikkuse aspektist on homofiilia puue, võib-olla sügav puue. Selles mõttes on homofiilia vastuolus põhiseaduse vaimuga.

Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid.

Olen juba kaks aastakümmet hoiatanud riigivõimu üha kahaneva Eesti rahvaarvu pärast – trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik. Olen appi kutsunud ühisele arutelule riigikogu liikmeid, peaministreid, ministreid, akadeemikuid, loomeliite, ülikoole, arstide/õdede liitusid. Üldjuhul on pöördumised jäänud vastuseta või on esitatud mittemidagiütlevad paarirealisi vormitäiteid. Seda just riigikogu poolt, kus jõuliselt on hakatud nüüd läbi suruma kooseluseadust. Nagu see aitaks tõsta iivet. Vastupidi – see kõrvaldab käibest potentsiaalsete eluandjate kohordid! Tule Taevas appi! Nüüd on koht tsiteerida Euroopa Liitu emigreerunud ekspeaministrit.

Juhuse tahtel selle homohulluse foonil loen praegu Mari Raamoti mälestusi pea saja-aastasest sündmusteahelast. Olgu tänatud EPL ja Akadeemia, et tegite mälestusteraamatu kätte-saadavaks. See on nagu sõõm puhast vett! Jaan Raamotit kui maareformi üht autorit ma muidugi teadsin. Tema abikaasa Mari mälestustes avanes aga ajalugu rohujuuretasandil, mida enamasti ei kohta. Kangelaslikkus abikaasa päästmisel kindral Bezobrazovi karistussalga kohtu käest, korduv vanglaelu selle robustsuses, põrandaalune tegevus oma riigi loomisel, Eesti Vabariigi sünd, kasvuraskused, Vabadussõda. Kust nad võtsid selle jõu, mille abil nii palju suudeti! Vastus on – armastusest kodumaa vastu, aga ka nende ühisest kodust ja eeskujulikust perekonnaelust.

Homoapologeedid apelleerivad ei tea mis argumentidele. Aga mina Homerosele: “… Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad…”

1,149 total views, no views today

Kivisildnik: Inimrööv kaaperdatud riigis

Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, kes on kodanik Eston Kohver, millega ta tegeleb, mis temast lõpuks saanud on või kas teda üldse olemas oligi. Meedia valetab, luure valetab, vaenlase propaganda valetab ja kui kusagil selles valede meres ongi mõni tõetera, siis puudub meil instrument üksikute tõeterade sõkaldest eristamiseks.

Me elame totaalses vales ning peame infosolgiga leppima ja selles võikas vaimses keskkonnas kuidagi hakkama saama. Reklaamid on vale, poliitiline agitatsioon on vale, seksuaalne propaganda on ilge ja kohutav vale, suurem osa kultuurist ja meelelahutusest kannab moonutatud maailmavaadet ning kahjulikke või lausa enesehävituslikke väärtusi.

Näiteks liberalism, turufundamentalism või moraalne relativism, kõik need viivad selleni, et õigusruum korraldatakse erakapitali abil ja korrumpeerunud ametiisikute kätega kiimalise vähemuse huvidele ja nõuetele vastavaks. Tulemuseks on muu hulgas Eesti vabariigile lojaalse kodaniku laste rüvetamine, alandamine ja mõnitamine avalikõiguslikus meedias, haige uusstalinism.

Tööjõu vaba liikumine

Oleme olukorras, kus lapsi rüvetav meediakanal annab meile infot, mis tuleb allikast, mis pole veel Dresseni-aegsete valede pärast vabandanud ja see kõik juhtub nn Eesti vabariigis, kus põhiseadus reaalselt ei kehti, küll aga kehtib võõrraha, omavolitseb väliskapital, on võõrast riigist meiliga saadetud seadused (80-85% meie omadest on import) ning kus tehakse meeleheitikke pingutusi, et võõrast ja väärastunud kultuuri kehtestada.

Eelnev kirjeldus räägib meile sellest, et elame kaaperdatud maal. Keegi on meilt riigi ära võtnud, ja kuidas, pole ka kellelegi saladus. Meie ametnikud ja poliitikud on korrumpeeritud või ise korrumpeerunud ning pole kindel, et kõik VEB fondi tegelased tegid seda, mida nad tegid, Makarovi püstoli toru kuklasse surutud.

Enesestki mõista on see kõik toimunud loomastunud massi soosiva mörina saatel. Kuid tulgem tagasi inimröövi ja selle ametliku versiooni juurde, olgu siis pealegi nii, et kõik juhtus täpselt nii, nagu lehes kirjutati. Sõjardist naaberriik röövis Eesti okupatsioonivõimude ametniku. Teenuste, kaupade ja tööjõu vaba liikumine on püha ja kui ka ei olnud päris vaba – kes meist oleks –, siis liikumine ja tööjõud on tuvastatavad, seega globalistlikust vaatevinklist vaadatuna oli tegu siiski 2/3 õige asjaga.

Meie jõustruktuuride õilsad ordurüütlid ei ole suutnud ära hoida riigi kaaperdamist ja nüüd on nad võimetud ka iseenda röövimist ära hoima, ma näen siin süsteemset lähenemist. Arvestades konteksti, midagi enamat meil otsuste langetamiseks ei ole, on asi selge. Juhtunu kontekst on liberalism, liberalism on aga keskkond, mis on loodud selleks, et kes kaugelt suure jõuga tuleb, saaks kohapeal teha, mida ta tahab. See, kas ta tuleb suure majandusliku, seksuaalse või meelelahutusliku jõuga, ei ole oluline.

“Sumadan ukraadina!”

Loogiline on see, et liberalism kehtib kõigile, mitte ainult väliskapitalile ja võõrkultuurile, tõeline liberalism soosib samadel alustel ka välismaiseid jõustruktuure ja lihtsalt relvastatud isikuid. Peaasi et, on välismaalt ja tal on jõudu. Jõud oli, viisid kohvri ära, me võime nüüd küll J. A. Kiire kombel halada: „Sumadan ukraadina! Sumadan ukraadina!”, aga reaalne valik, mis meie ees seisab, on ikka minna Tootsi juurde õpipoisiks ja tuua talle poest viina, nagu ka suitsu.

Vabandage väga, aga Eesti kultuurikontekstis on see, kellel Vene suunal kohver ära varastatakse, jobu. Naeruväärne kloun. Kuid tõlgendagem inimröövi ametlikku versiooni ka teiste kehtivate väärtuste valguses. Sallivus ja multikultuur, eks ole, palju toredaid rohelisi mehikesi, muud ma ei ütle. Inimrööv rikastab, inimkaubandus üldse rikastab, pealegi on see ökoloogiline äri, inimene on taastuv loodusvara. Oleks röövitud mõni fossiilne käntsakas, näiteks hunnik fosforiiti, siis oleks muidugi põhjust pahandada.

Kui mõistete hägustumine, tänapäeva Ukrainas ei ole sõda sõda, tänapäeva Eestis ei ole perekond perekond ja kuskil maal ei ole rahva tahe rahva tahe, küllap siis ei ole ka Eesti–Vene piiril inimrööv enam inimrööv ja kui inimrööv pole inimrööv, siis pole ka millegi pärast muretseda.

Põhiline väärtus on aga kõigi väärtuste suhtelisus, pole mingeid väärtusi ega kindlaid mõõte, kõik on suvaline, aga põhiliselt nii, nagu võõrvõimud ja nende hääletorud ütlevad. Ei ole head ega halba, kui üldse on midagi halba, siis traditsioonid ja kohalik kultuur. Inimrööv aga pole kindlasti Eesti traditsioon ega ka kohalik kultuur, ei mäletagi siin mõnda inimröövi peale kasiinorikkuri tütre juhtumit ligi inimpõlv tagasi.

Kui lähtume sellistest traditsioonilistest väärtustest, nagu näiteks Eesti riik, siis oleme lõhkise küna ees, riik on kaaperdatud ja sellelt positsioonilt häält tõstes teeme ennast lihtsalt lolliks. Kui võtta aluseks aga liberalism ja moraalne relativism, siis on kõik lubatud. Hiinlane võtab Tiibeti, venelane Krimmi, jänkid krabavad üldse, kust aga saavad ja sõbralik tibla piirdub esialgu ainult ühe Eesti ametnikuga. Ehk peaksime isegi tänulikud olema, tubli naabrimees, ei lase korruptsiooniahelal hukka saada.

Kahe aasta pärast sõda?

Mõned targad vandenõuteoreetikud kordavad nagu mantrat, et Ukrainas algasid sellised inimröövid kahe aasta eest. Sellega tahavad nad öelda, et Eestis algab kahe aasta pärast sõda. Esiteks on kaks aastat väga pikk aeg, kes kraani juures, võib selle ajaga sitaks pappi kokku ajada, miljard või kaks, pole mingi küsimus. Palju siis inimesel ikka vaja on, ühe miljardi sööb inflatsioon ära, aga teise eest saab lõdvalt burksi kätte.

Nii nagu iga tiblade poolt äravõetud ametnik loob kohe uue ametniku töökoha, nii loob ka sõda meeletult, otse tööstuslikes kogustes töökohti. Iga tapetu ja sandistatu on uus töökoht. Sant annab tööd ka kargutreialile ja ratastoolide maaletoojale. Keegi kaevab ühishaudu, keegi müüb viirukit ja mürri, keegi lööb kabelis kahes vahetuses kella ja keegi lohutab mõõduka tasu eest rikkaid leskesid.

Tõsi ta on, sõjas saab tööliste ja teenistujate kõrval surma ka hulk töötuid, kuid iga lauspommitamises otsa leidnud töötu on maksumaksja koorma kergendamine, sama kehtib pensionäride, laste ja koledate naiste kohta. Sõda annab võimaluse lahendada ka muid vähemtähtsaid probleeme, esimese löögi annab iga mõistlik valitsus sisevaenlase pihta ning laseb õhku oma raamatukogud, koolid, teatrid, ooperid ja muuseumid. Näed, mis kuri vaenlane tegi!

Sõda on muidugi suhteline, nagu kõik asjad, aga muretsemiseks pole põhjust. Kes saab surma, selle kannatustele tuleb lõpp, aga kes jääb ellu, saab tööd varemete koristamisel. Kuid võib minna ka väga hästi: mõnes kohas, nagu Palestiina, Liibanon, Sudaan või Afganistan, ei lõpe sõda kunagi ära ja majanduslik õitseng on meie tavalisele heteromõistusele hoomamatu, enamikul inimestel on Palestiinas koguni kaks töökohta. Päeval sõidad taksot või loed ülikoolis loenguid, öösel aga jooksed Kalašnikoviga ringi või teed raketiettevõttes karjääri.

Eesti on kosmoseriik ja raketiasjanduses on meil head väljavaated.

_______________________

Allikas: Õhtuleht, 10.09.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,405 total views, no views today

Kivisildnik: Mõni sõna proua presidendi kaitseks

Inimesed tõesti kiunuvad liiga palju. Seoses presidendiproua lodevuspagulusega on taas presidendiinstitutsioon kui selline kahtluse alla seatud. Mida siin kahelda? Enne kui vinguma ja halama hakkame, küsigem endalt, milleks see presidendinuumamine üldse vajalik on? Milles on asja mõte?

Presidendi mõte on lihtne, tema on ilma suurema võimuta moraalne asjapulk. President on omalaadne väärtuste kandja, nii nagu raamaturiiul raamatute jaoks või nagi jope riputamiseks. See, et presidendiproua käitub, nagu ta käitub, on mitte ainult vajalik, vaid ka möödapääsmatu, otse paratamatu.

Moraal kui läbitud etapp

See ei saagi teisiti olla: eesti pered lagunevad, presidendigi pere roiskub; rahvas jookseb laiali, proua president paneb saba seljas nelja tuule poole; kõik skeemitavad midagi, Ärmal käib samuti mingi sogane talukamm. Kes rahul ei ole toimuvaga, selle kohta ütleb president umbes nii, et lollid ja laisad pole kunagi rahul. Ühesõnaga, president esindab väga hästi käibivat moraali, kas nimetame seda silmakirjalikkuseks, totruseks või alatuseks, see on pelk stiiliküsimus.

President on ikkagi meie rahva president, eesti rahva president ja ta esindab seda moraali, mis on olemas. Et moraal on meil läbitud etapp, see ei ole presidendi teo ega tegematajätmise tagajärg, see on kurb tõsiasi, aga tõsiasi.

Pereväärtuste asemel mahitavad nii meie meedia, poliitikud kui arvamustöllid homoerootilist paradiisi Peipsi järve kaldal ja kui euroseksualistide hooramine on kiiduväärne ja hea, siis on ka heterohooramine ikkagi parem kui mitte midagi. Lausa hea aga selles mõttes, et aitab lagundada kristliku peremudelit, mis on progressiivsele inimkonnale alati ette jäänud.

President presidendiks, aga presidendiproua esindab kindlasti ja täiel rinnal euromoraali ja oleks ka palju nõuda, et ta kohe lesbiorgia või sadomaso performance´iga peale lendaks, keegi ei saa teha kahte sammu korraga, liigume edasi ikka samm-sammult. Andke aega atra seda, presidendiproua pole veel täit hoogu sisse saanud, aga tema peale võib kindel olla.

Eesti rahva peale võib üldse kindel olla, vähemalt kristliku moraali küsimustes on meie väike paljukannatanud rahvas küll täiesti immuunne. Iidsed kroonikud ja pastoritest sulemehed ei jõudnud maarahva ehal- ja õitsilkäimise kombeid ja muid paganlikke sugulise lodevuse praktikaid ära vanduda. Ei ole ropumat rahvast maapeal, võib ürikutes ülestähendatu lühidalt kokku võtta.

Selles mõttes kannab presidendiproua iidset eesti kultuuri juurt südame lähedal ja talle pole põhiseadusest lähtudes mitte midagi ette heita. Minu sügav kummardus, lühema mäluga kodanikele olgu meenutatud, et ka presidendi varasemast eluloost on mitmenaisepidamise episood ette näidata ja seegi on aja- ning kultuurilooliselt autentne eesti eluviis.

Elu Eesti vabariigis on reguleeritud seadustega, eelkõige põhiseadusega ja selle meile kõigile nii armsa seaduse preambulis seisab, et Eesti riik on loodud selleks, et kaitsta ja edendada eesti rahvast, keelt ja kultuuri. Milline osa on proua presidendi suudluses keelel, seda ma pole pädev hindama, ent eesti rahva ja kultuuri edendamise seisukohalt on tema tegevus täiesti korrektne ja mitte ainult, ma rõhutan, et see suudlus on igati seaduslik ning kooskõlas meie vabariigi põhiseaduse vaimuga.

Ateena ja Sparta eeskuju

Mis puutub homoseksuaalset hooramist, siis ei ole see otseselt vastuolus põhiseadusega, küll aga on mõistlik rasket demograafilist seisukorda arvestades selle lustiga oodata niikaua, kuni maa on täidetud lastega ja lastelaste lastega. Euroseksualismi kõige suurem nõrkus on aga kultuuriline viljatus, toome Euroopa ajaloost näiteks kaks linnriiki Ateena ja Sparta.

Sparta oli homofundamentaalne linnriik, kus naiste juures käidi öösel salaja ja kohusetundest, paraku panid Euroopa kultuurile aluse homoseksuaalselt mõõdukad ateenlased. Kui tahate mulle vastu vaielda, siis nimetage mõni spartalasest filosoof, arhitekt, teadlane või Sophoklese mõõtu kirjanik. Ärge üritage meenutada, mida pole, seda ei saa ka mäletada.

Gurmaanidele ma siiski Sparta kultuuri ei soovita, sest õgiti põhiliselt musta veresuppi, kusjuures vein oli rangelt keelatud, seda joodeti kord aastas orjadele, et näidata noortele joovastava olluse laostavat mõju. Sellise dieedi nimel me ilmselt kartulikoori ei söönud, samas tuleb tunnistada, et president peaks siiski teatavat homoseksuaalset eeskuju rahvale näitama.

Liialdada ei ole vaja, aga sõda läheneb ning selles olukorras peame endale aru andma, et kuigi tanke me piisavalt osta ei jõua, on olemas odavaid viise armee võitlusvõime tõstmiseks. Sparta kogemus näitab, et homoerootiliste sidemetega lõimitud armeel on heterosõjarditega võrreldes mitu arvestatavat eelist. Detailidesse laskumata oleks väga mõistlik, kui presidendihärral tekiks kiiremas korras kirglik lähedus mõne kindrali või admiraliga. Niipalju vastutustunnet ja patriotismi võiks siiski olla. See romanss säästaks elusid.

Moraali ja hooramise küsimustes on palju segast, eriti piibli usu dogmade valguses, kuid ärgem laskem ennast sellest eksitada. Kui piibli kirjanikud oleksid teadnud, et eestlased on olemas, siis oleksid nad kindlasti käskinud meid kõiki maha tappa, vana testamendi vaimus ei ole muud lahendust. Ukrainlased ja venelased muidugi ka, üldse kõik. Erinevalt piiblist on aga põhisedus meile kohustuslik, nii et ärgem võtkem endale liigset koormat kaela, põhiseadus on niigi ränk.

Põhiseaduse vaimus

Põhiseaduse valguses on nii, et kui hooramine on kasulik eesti rahvale, eesti keelele ja eesti kultuurile, siis on ta vastuvõetav ja soovitatav. Kui hooramine on aga kahjulik eesti rahvale, eesti keelele ja eesti kultuurile, siis on ta vastuvõetamatu ja karistatav. Nii et kui lööte litsi, siis tehke seda põhiseaduse vaimus ja kellelgi ei ole midagi ütlemist.

Praegu on muidugi paljud seadused põhiseadusega vastuolus, eriti see seadusetäht, mis ütleb, et heade kommetega või avaliku korraga vastuolus olevad tehingud on tühised. Presidendi abieluleping ja ka tööleping on hetkel õigustühised, kui muidugi lähtuda tähenärimisest ja juriidilisest madallennust, ilma asjade seisu põhiseaduse valguses kaalumata.

Kokkuvõtteks on mul öelda ainult seda, et eesti rahvas on siiani püsinud tänud tugevale perekonnale ja üleinimlikult hoogsale üleaisalöömisele, seda joont tuleb hoida: kes peavad peret, tehku seda hästi ja kes osutavad seksuaalteenust, need ärgu kvaliteedi pealt kokku hoidku. Sõdu on ennegi kaotatud, ellujäämine on kaotamise kunst.

Allikas: Õhtuleht, 29. august 2014

_______________________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,486 total views, no views today

Vello Leito: Suurriikidel ei ole lähedasi sõpru, riigireetur Paet!

USA president Barack Obama on Eesti peaminister Urmas Paeti lähedane sõber, Delfi, 15.08.2014! Tuletan meelde, et suurriikidel pole lähedasi sõpru, on ainult need, keda nad tahavad ära kasutada. „Sõprus“ on alati lühike ja kestab vaid niikaua, kuni kasu kätte saadud. Tuletan meelde sedagi, et algfaasis olid USA „lähedased sõbrad“ ka Saddam Hussein, Slobodan Miloševic´, Mihheil Šaakašvili. Tuletan ka meelde, et USA on planeet Maa kõikide aegade kõige verisem riik – ainuüksi Vietnamis põletasid nad 2-3 tuhat vietnamlast elavalt jne. Sajandivahetusel, siis kui kirjutasin raamatut „Euroopa Liit tagantvaates“, lugesin üles kui palju konflikte/sõdu peale II maailmasõda on algatanud NSVL+VF ja kui palju USA. Esimene oli selleks hetkeks algatanud neid kuuel korral, USA aga üle 70 korra. USA kui kõige verisema riigi presidendi „lähedane sõber“ on minu jaoks kõige suurem ja kõige põlastusväärsem poliitiline vaenlane. Barack Obama on tõstnud Rõivase voodi ette Husseini ja Miloševic´i surmasaapad.

Lauri Mälksoo, Delfi, 15.08.2014

Lauri Mälksoo väidab, et Venemaa on kui kuri abikaasa, kes ei jäta sind rahule, kui tahad temast lahkuda. Mälksoo ei arvesta, et klassikaline vägivaldne vallutuslik imperialism on sulandumas pehmemaks imperialismiks geopoliitiliste seaduspärasuste alusel. Euroopas+Aasias on olemas ainult üks impeerium ja selleks on Euroopa Liit, mis on impeerium selle sõna kõige täpsemas tähenduses, nii riigiõiguslikult kui Euroopaliku rahvusvahelise õiguse alusel. See impeerium ründas nii varjatult kui avaliku füüsilist vägivalda kasutades 2013. aasta novembris Ukrainat peale selle keeldumist allkirjastamast assotsioonilepingut ELiiduga, kasvatas selle riigipöördeks Ukrainas. Peale oma kolmandat külaskäiku Maidanile teatas USA asevälisminister Viktoria Nuland uhkusega, et USA on kulutanud 20 aasta jooksul juba 5 miljardit dollarit Ukraina lahtikiskumiseks Venemaa georuumist. Vaid Venemaa ootamatu väljapeetus on seni päästnud kohesest kiirest vägivalla eskalatsioonist.

Venemaa on kuri, sest orgaaniliselt tema georuumi kuuluvat riiki rünnati. Euroopa impeerium on ka kuri, et tema tahet täielikult väljaspool tema georuumi eirati ja lõi Ukrainale noa kõhtu. Nii nagu EL impeerium on seda korduvalt varemgi teinud, näiteks Jugoslaavia lagundamisel-vallutamisel. Kuid ebaõnnestus Liibüa vallutamisel-liitmisel, katses vallutada Süüria. Euroopa Impeerium koos USAga on viimasel ajal olnud totaalne kaotaja ja nüüd arvab, et vallutab Ukraina, kisub välja Vene georuumist kuhu see kuulub.

Eurorahadega ülesostetud Mälksoo arvab, et Venemaa loob uut imperiaalset rahvusvahelist poliitikat, selle õigust. Tegelikult juurutab Venemaa geopoliitilistel alustel toimivat integratsiooni – ierarhilist koondumist geotsentrite ümber. Rahvusvahelist poliitikat, kus riikide iseseisvuse vastu ei rünnata, vaid riigid grupeeruvad vabatahtlikult ierarhiliselt vastastikuse huvitatuse alusel, kasulikkuse ja otstarbekuse alusel. Venemaa ei ohustanud Ukraina iseseisvust, vaid pakkus talle kõige loogilisemat ja kasulikumat lahendit kõikidest võimalikest. Ent Euroopa impeeriumile see hinge ei mahtunud. Mõistagi väljub Ukraina Euroopa impeeriumi okupatsiooni alt nii või teisiti. Aga kui palju see aega võtab? Ja kaasa toob kannatusi ukraina rahvale, euroimpeeriumi teener Mälksoo?

Taavi Rõivas, Delfi, 15.08.2014

Jah, üks riik sekkus teise asjadesse. Aga terminoloogiliselt korrektsem oleks olnud öelda siiski, et üks impeerium (mis on küll ka riik) – Euroopa Liit – sekkus Ukraina asjadesse. Kuid Eesti riigil puudub ju legaaldefinitsioon nii liitriigi kui riikide liidu kohta, saati siis impeeriumi kohta, mis siis Rõivaselt tahta. Aga Venemaa Föderatsioon nimelt ei ole impeerium vaid on liitriik – geopoliitilise ruumi tsenter, mis koondab enda ümber georuumi. Aga see kõik on Rõivase jaoks liiga keeruline.

Rõivas arvab, et NATO võtab kohustust Eestit kaitsta väga tõsiselt. Võib-olla, aga täpsustada oleks tulnud, mida see tõsidus tema arvates tähendab. Mina arvan, et see tõsidus ei ületa sõbrameheliku noomimise taset. Ühtki kuuli Eesti kaitsmise peale ei raisata, kas on kõigile selge?

Vello Leito

16.08.2014

982 total views, no views today

Kivisildnik: Alaealiste õigusest teha vanainimeste asja

Kellele on kasulik anda valimisõigus hämarate kõrvatagustega alaealistele? See on lihtne küsimus, meil pole vaja lugeda Edgar Savisaare monograafiat „Võitlus noorsoo pärast” (Eesti Raamat, Tallinn 1987).

Piisab, kui meenutame ajaloos noorsoo pärast peetud sõja kuulsusrikkamaid võite. Alustame lähiminevikust: tahmanäolised lapssõdurid endast suuremat Kalašnikovidega, punakhmeeri lapsvasakpoolsed surmaväljadelt, ilusad kollased kultuurirevolutsiooni löömalapsed oma õpetajale raamatut rinnale naelutamas.

Väga edukas oli janitšaride periood Euroopa ajaloos, kus kristlaste lapsed pandi koraanipõhistesse õppeasutustesse ning neist vormiti islamistlikud tapamasinad, veel lähemalt leiame Suvorovi sõjakoolid, kus võideti mitu tähtsat lahingut lastekodulaste hingede pärast jne. Teemaga haakub Pavel Trofimovitš Morozovi juhtum, kes reetis oma dissidendist isa Trofimi, kes hukati standardmenetluse käigus ja Pavlikule omakorda lõi pussi ribide vahele peretribunali määratud timukas.

Lapssõdurid tulekul?

Pavlik Morozovi lugu on küll suuresti propagandavale, aga sellele vaatamata võtab ta ilusasti kokku inimvaenuliku režiimi eesmärgid – hävitada perekond seestpoolt ja kehtestada laste väikeste veriste kätega järjekordne jälkrõvedus. Alaealistele valimisõiguse andmisega läheb täpselt samuti, kõigepealt annad tatikale valimisõiguse ja siis lööd ta aiateibaga maha. Lapssõdurid on alati kasulikud valitsevale režiimile, eriti kui idiootlik võim on majanduslikus ja intellektuaalses plindris, ning ei suuda ära rääkida ega ära osta täiskasvanud rusikakangelasi.

Lapsi on lihtsam lollitada, lapsed on seda tüüpi biorobotid, kes on programmeeritud endast suuremate ja tugevamate liigikaaslaste käske pimesi täitma, karjajuhile tingimusteta alluma, samuti on nad vähese elukogemuse, madala haridustaseme, olemusliku kultuurikauguse ja kange kiimaluse tõttu lihtsalt manipuleeritavad nagu muruniitja detailid. Siililegi on selge, et okupatsioonivõimul on vesi ahjus ning ellujäämiseks tuleb kasutada radikaalseid lahendusi: lapsvalijad on inimsuse vaenlaste kindel abinõu kriiside ületamiseks. Eks me kõik näe, milliseid raskusi on okupatsioonivõimul euroseksuaalse kooseluseaduse pealesurumisel, no ei meeldi valijatele seksuaalprogressi dogma.

Ja mis sa minusugustega teed, mida vanemad valijad, seda rohkem neile globaalne homotrall närvidele käib. Arvamusküsitlused näitavad, et valitsuse anaalpoliitikat toetavad ainult noored, seega on vaja võimul püsimiseks ja globaalpervertidele haldusteenuse osutamiseks saada noor kiimaline põlvkond ahvikiirusel valimiskastide juurde. Noortega on lihtne, värvi kas või autopesula harjad vikerkaarekarvaliseks ja juba on lapsvalijatel tilk püksis, agaramad aga ronivad hetkegi mõtlemata harja selga.

Lapssõdurite kasutuselevõtt ei ole aga ainult seksuaalprogressi müüdi kohustuslikus korras kehtestamise teema. Väärastunud võim näitab aina enam oma perversset ja ebademokraatlikku olemust ning lõhe mõtlevate inimeste ja valitsevate klasside vahel käriseb iga päevaga. Okupatsioonivõim vajab inimkilpi oma positsioonide põlistamiseks. Eks vaadake etniliselt puhastatud Virumaad, eelmise okupatsiooni inimkilp katab seda jumalast mahajäetud piirkonda ikka veel laastava kihina.

Pöörata sugusid

Lootusetu olukord, küüditada ei ole kilpi ilus, ise kilp ka kaugemale ei põgene kui Tallinna, keeli ei oska, kuskile mujale pole minna. Saada aga emamaalt instruktoreid, palgamõrtsukaid ja laskemoona ning ikka ajavad paar lolli separatistliku välipeldiku püsti. Slaavi messianistide inimkilp on loonud sellise elukeskkonna, kus nad ise elada ei taha ja teised seal ka elada ei saa. Olukord on masendav ja ettearvamatu, Donetskis toimuva valguses lausa plahvatusohtlik.

Pikemas perspektiivis ootab etniliselt puhastatud Virumaa saatus kogu Eestit. Pole vahet, kas inimkilbi ajud on pestud suurvene messianismi saviga või euroseksualismi verise spermaga. Väärastunud maailmapildiga isikud laastavad elukeskkonna nii ehk teisiti. Vanemad ja heteroseksuaalsemad kodanikud mäletavad, kuidas eelmine okupatsioonivõim pööras jõgesid – ohohohooo, milline katastroof oli tagajärjeks. Praegune okupatsioonivõim pöörab sugusid ja tulemusi ei ole vaja kaua oodata.

Lugege uue lillaroosa põlvkonna kirjutatud eesti ajaloo teist köidet, okupatsioonigrantidel on hind – pole eestlasi olnudki, pole olnud vabadusvõitlust ega ka vabadust. Mingi ordurüütel vist ikka oli. Lugege, kuidas lääne ülikoolis ajupestud isik kritiseerib viikingiajaloo raamatut – liiga hetero, liiga perekeskne, liiga traditsiooniline. Esimesed lillekesed meie vainunurmedel. Võõrvõim on oma ajuloputusprogrammis püsiv ja metoodiline. Vaim pole kuigi kaalukas, aga tegeldakse ka sellega, põhiline on muidugi meelelahutus ja haridus.
Me näeme, kuidas meie meedia on ühemõtteliselt ja kahtlusteta kallutatud võõrvõimu poole, nii meelelahutusliku pretensiooniga kommertslik savi kui avalik-õiguslik jaur, üks jälkus puha. Pole minu isiklik vandenõuteooria, vaid meediaeetiliste instantside mitme otsusega kinnitatud fakt. Meie meedia on perversne. Euroseksuaalne vandenõu kodanikele vastuvõetamatu poliitika propageerimiseks on tõsiasi – see on vandenõu, see on konspiratsioon võimukandja vastu, minu ja sinu rahva vastu.

Lapsed on lurjustele kerge saak

Euroseksualistide vandenõu on seda markantsem, et selle peaosaline on avalik-õiguslik värdmeedia, mis valimiskampaania ajal kõigi teisitimõtlejate kaela üritas alandavat vandenõuteoreetiku silti riputada. Vandenõupraktikud vandenõuteoreetikuid miskipärast üldse ei salli. Vandenõu poliitiliste vastaste hävitamiseks on veel kuidagi mõistetav, aga laste seksuaalse korrumpeerimine oma ebaseadusliku võimu säilitamiseks on liiga julm.
Koolireform vandenõupraktika valguses on alatuse tipp, sulgeda kohalikud koolid, et koguda lapsed tõmbekeskustesse, oma perest ja vanemate kahjulikust heteroseksuaalset mõjust kaugemale. Meenuvad tšuktši- ja aborigeenilapsed, kes kinni püüti, linnakooli viidi ja seal oma kultuurist ja elulaadist võõrutati ning mustatöölisteks koolitati. Kool koos meelelahutuse ja meediaga on uue lillaroosa põlvkonna valmistamiseks piisav, muidugi juhul, kui perekond ja kultuur ei sekku.

Kultuuri osa ühiskonnas on viidud miinimumini, lolli ja räpast meelelahutust tuleb igast august ning haridus reformitakse peagi anaalnõuetele vastavaks. Lapsed on lurjustele kerge saak ja ma ei saa lõpetada positiivse tooniga, samas ausaks jäädes. Võõrvõim teeb meeletuid pingutusi laste ajude pesemiseks ning suure tõenäosusega ta võidab lapse enda poole. Mis teha, me oleme liiga lollid, et kapitalismi üle elada.

Siin on koht, kus me igaüks peaksime endalt küsima: mida on minu lastel minult õppida?

_____________________

Allikas: Õhtuleht, 11.08.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,600 total views, 1 views today

Jaak Uibu ristiretk riigiaparaadi tuimuse vastu jätkub

Lp Eesti Vabariigi Peaminister Taavi Rõivas 06. august 2014

riigikantselei@riigikantselei.ee

Selgitustaotlus märgukirja vastuskirja kohta

Oleme saatnud Toompea Haridusseminari poolt märgukirja rahvastikukriisist Teie nimele Riigikantseleisse 27. juunil 2014.a., mis on registreeritud Riigikantselei dokumendiregistris ja seega avalikult kättesaadav. Vastuskirja sellele saime 4. augustil 2014. See on koostatud asjakohaselt Peaministri büroo nõuniku poolt, kuid puudub vähimgi viide, kas Teie olete seda lugenud ja kas olete osalenud vastuskirja koostamisel, s.o. kas olete tuttav Toompea Haridusseminari mõningate ettepanekutega rahvastikukriisist ülesaamisel.

Arusaadavalt on Peaministri ja tema nõuniku vastutus ja ülesanded erinevad ja seepärast on oluline teema jätkamisel teada saada Peaministri roll vastuskirja koostamisel – kas ta annab oma volitused üle nõunikele kirjavastuste koostamisel või rakendab oma tahet. Kunagine Venemaa Peaminister Sergei Witte meenutab oma mälestustes, et tsaar Nikolai II luges oma kohuseks saadetud kirjadele ise ja omakäeliselt vastata. Praeguses ebamäärasuses me ei tea, kas ettepanekute tagasilükkamine vastuskirjas on Peaministri või tema büroo tegu. Tõenäoliselt büroo tegu, sest vastuskirja tekst ettepanekute tagasilükkamisega on omane nõunikele, kes ei otsusta, vaid põhjendavad ettepanekute sobimatust. Ometigi on tegemist elementaarsete tervemõistuslike sammudega, mis on riigis vaja tingimata teha. Neli viiest ei vaja rahalisi vahendeid rakendamisel.

Oleme järjekindlad oma taotlustes, sest tegemist on riigi põhiseadusliku põhiülesande – rahva kestmise – valdkonnaga. Uusimad rahvastikuandmed Statistika Aastaraamatust 2014 (lk 49) ei kõnele demograafilise olukorra paranemisest:

   Loomulik iive oli 2013. aastal negatiivne – suri 1700 inimest rohkem, kui sündis. Selle põhjus on sündide arvu järsk vähenemine – registreeriti 2000 sündi vähem kui kolm aastat varem. (…) 2013.a. sündis 13 531 last ehk 525 võrra vähem kui 2012. aastal. (…) Summaarne sündimuskordaja oli 2013. aastal  1,52. Rahvastiku taastootmiseks aga peaks see olema vähemalt 2,10.

Riigikantseleist saadetud vastuskirjas väidetakse „valitsuses tehakse otsuseid eesmärgiga, et meie rahvaarv kasvaks ning meie heaolu ja elukeskkond muutuks senisest veelgi paremaks ja turvalisemaks“. Paraku pole see õnnestunud, millest meie märgukirigi. Juba Rousseau rõhutas, et kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi. Vajame rahvastikukriisi tunnustamist Eestis, rahvaarutelu korraldamist, rahvastikuvaldkonna tegelikku prioriteeti Valitsuses ja Peaministri ajagraafikus. Kinnitan  Toompea Haridusseminari  valmisolekust  aidata Valitsust selles osas. Oleme märgukirja avaldanud meedias ja lugejad ootavad, mida ütleb Peaminister. Seaduskohaselt ei tule kaua oodata, sest selgitustaotlusele vastatakse viivitamatult.

Peaministri vastust ootama jäädes,

Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar, D.Sc., Ph.D., jaak.uibu@mail.ee

 

Pealkiri: Vastus märgukirjale

Kellele Jaak Uibu / Toompea Haridusseminar
Väljastamise kuupäev 04.08.2014
Dokumendi number 14-01339-2
Dokumendi kuupäev 04.08.2014
Dokumendi liik E-post
Sari 07 Vabariigi Valitsuse ja peaministri muu asjaajamine/7-14 Peaministri ja peaministri büroo kirjavahetus Eesti ametiasutustega ning teiste avalik-õiguslike juriidiliste ja eraisikutega
Tekst Asja viide: 14-01339

Lugupeetud härra Jaak Uibu

Tänan Teid peaministrile saadetud märgukirja ja ettepanekute eest! Mõistan Teie muret ja nõustun, et Vabariigi Valitsuses tehtavad otsused on meie rahva püsima jäämiseks väga olulised. Seetõttu hindan kõrgelt Teie panust ja püüdlust tegeleda rahvastikku puudutavate küsimustega.

Olete samasisulise kirja saatnud ka varasemale peaministrile Andrus Ansip’ile, millele vastas tema nõunik Kalev Kukk. Peaminister Taavi Rõivas’ele saadetud kirjas heidate ette, et Kalev Kuke vastus ei vastanud Teie ootustele. Olles e-kirjade ja telefoni teel Teiega vestelnud täiendan Kalevi vastust.

Vabariigi Valitsus tegeleb rahvastiku püsimajäämise küsimustega peaaegu igapäevaselt. Võin kindlalt väita, et valitsuses tehakse otsused eesmärgiga, et meie rahvaarv kasvaks ning meie heaolu ja elukeskkond muutuks senisest veelgi paremaks ja turvalisemaks. Tänane peaminister on oma valitsuskabineti moodustanud, kuhu ei kuulu Teie poolt soovitatud rahvastikuministri portfelli. Rahvastikuga seotud teemad on olulised, kuid need ülesanded on jagatud erinevate ministeeriumite vahel.

Samuti teete ettepaneku, et tuleks moodustada Riigikogu rahvastikukomisjon ja käivitada rahvastikuseminar Riigikogu liikmetele ja nõunikele. See on Riigikogu töökorralduslik küsimus, mida ei otsusta Vabariigi Valitsus, peaminister ega ühegi erakonna esimees.

Meie telefonivestlusest sain aru, et olete juba varasemalt oma ettepanekud esitanud nii Riigikogu põhiseaduskomisjonile, Sotsiaalministeeriumile ja kohtunud kultuuriministriga, kes nende teemadega igapäevaselt tegelevad, kaasates erinevaid oma eriala spetsialiste. Kahjuks pole ka nende vastused vastanud Teie ootustele, kuid loodan, et need võeti teadmiseks ja võimalusel ka rakendatakse.

Lugupidamisega

Janis Kukk
Peaministri nõunik

 

1,320 total views, no views today

Jaak Uibu avalik kiri

Lp Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas 27.06.2014

riigikantselei@riigikantselei.ee

Eesti Vabariigi peaministrit tutvustaval veebilehel on deklareeritud , et iga inimene, iga laps on Eesti jaoks oluline. See rõhuasetus arvestab ilmselt trendi kahesaja viiekümne tuhande inimese kadumisest Eesti vabanemisele järgnenud kahekümne kolme aasta jooksul. Kindlasti olete sellega kursis, sest olite ju aastate eest rahvastikuministri nõunik. Ka allakirjutanu eluloos on märkida aastail 1998-1999 see ametikoht. Veelgi varem, aastail 1989-1991 töötasin Eesti peasanitaararst-tervishoiuministri asetäitjana, kus minu ametikohustuste hulka kuulus ka tervishoiustatistika. Viimases leidis äramärkimist alati rahvaarv, mis tol ajal ulatus poolteise miljoni ja sündimus üle kahekümne tuhande. Niisiis olen paar aastakümmet jälginud rahvastikustatistikat ja ei taha leppida rahvaarvu drastilise vähenemisega – rahvastikukriisiga. Olen kirjutanud, mida riik on teinud ja mida on jätnud tegemata. Olen esinenud avalikult. Mind kutsuti eksperdina esinema ka Läti Seimi konverentsile käesoleva aasta algul. Selleks materjali kogudes pöördusin ka Teie kui sotsiaalministri poole.

Valmistudes esinema Seimi konverentsil korraldasime Riigikogu konverentsikeskuses Toompea Haridusseminari töökoosoleku Riigikogu endiste ja tänaste liikmete osavõtul. Sellelt toetust saanud seisukohad esitasime peaminister Andrus Ansipile riigikantseleisse. Hiljem saime põhjaliku vastuse nõunik Kalev Kukelt, kuid selle polnud vastatud Toompea Haridusseminari ettepanekutele. Kordan lõiku oma kirjast kursiivis:

Kirja autorile on hästi teada need meetmed, mida Eestis on rahvastikukriisi vastu rakendatud: vanemahüvitis, lastetoetused, vajaduspõhised lastetoetused, maksusoodustused kahe lapse puhul, isapuhkus, vanemapension jt. Kahjuks pole need osutunud küllaldaseks sündimuse viimisel taastetasandile – puudu on neljandik sünde. Puuduvad ka institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt. Meenutame Teie eelkäija Kaarel Eenpalu sõnu: iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Meenutame ka seda, et sündimus Päts-Eenpalu rahvastikupoliitiliste meetmete tulemusena aastail 1941 ja 1942 (!) isegi tõusis.

Kodurahufoorumi ettekandes on esitatud mõningad ettepanekud, mis on seadusandja pädevuses: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest. See kõik pole palju, aga seegi on vaja ära teha probleemi lahendamise heaks.

Palume vastata meie ettepanekutele, mida ei teinud Andrus Ansipi nõunik Kalev Kukk. Asja viide oli: 13-02510. Informatsiooniks lisan Teile ülevaate kohtumisest kultuuriministriga.

Heade soovidega,

Jaak Uibu

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,575 total views, 1 views today

Vello Leito: Miks pannakse tanki lapspoliitikuid?

Miks tehti peaministriks lapspoliitik Taavi Rõivas? Eks ikka samal põhjusel, miks omal ajal tehti peaministriks lapspoliitik Mart Laar – need ei julge ju raskes emotsionaalses pressinguolukorras öelda ‘ei’, isegi kui nad saavad aru, et nii tuleks teha. Eriti veel, kui järelandlikkust eeltöödeldakse ja tagantjärele pärjatakse kambajõmmliku kiitusega.

Mart Laar hävitas riigi tuleviku, selle vundamendi, Rõivase ülesandeks on hävitada riigi füüsiline vundament – maapõu. Mida see tähendab, sellele saate viitava vastuse juba 20.06.2014 Postimehes olevast Kristel Kossari artikli pealkirjast: „Rõivas: kogu Euroopa sõltub Vene gaasist, energiasõltuvust tuleb vähendada.“ Täpsemalt avab asja olemuse artikli tekst: Rääkisite ka energiajulgeolekust?

Rõivas: Meie piirkonna energiajulgeolek peab olema tagatud. Mitmed projektid selles suunas on lõpule jõudmas, vähendamaks Baltikumi, Poola ja Soome energiasõltuvust. Kuid mitte ainult meie, vaid ka ülejäänud Euroopa on suuresti Vene gaasist sõltuv. Lisaks regionaalsetele projektidele tuleb leida suuremaid strateegilisi lahendusi, vähendamaks kogu Euroopa energiasõltuvust.“

Esimesel hetkel võib tunduda küll, et järjekordne ümmargune sõnaveeretamine, aga ei ole, sest: „ … suuremaid strateegilisi lahendusi, vähendamaks kogu Euroopa energiasõltuvust“ saab tähendada vaid seda, et Eesti kildagaas lastakse käiku! Kuskil mujal ju suuremaid strateegilisi varusid „pole“ sel lihtsal põhjusel, et ükski teine riik pole nõus oma maapõue frakkimisega rikkuma. Mida kildagaasi tootmine tegelikkuses endaga kaasa toob, seda saate teada siit: http://iseseisvuspartei.ee/2013/11/07/tode-rail-baltica-kohta-on-ehmatav-ja-dramaatiline/

Ka tõe Rail Baltica kohta saate teada viimati viidatud artiklist. Märgiline on Barroso 21.06.2014 dramaatiline hüüatus, et on elutähtis, et Balti riigid lepiksid kokku Rail Balticu osas. Tuli neil takus juba! Enam ei piisa ähvardustest, et kui te kohe ehitama ei hakka, siis võite eurorahadest ilma jääda! Demagoogia enam ei tepsi, käiku on läinud agoonilised meetmed – Barroso visiit Eestisse sealhulgas. Oodata on agressiivsemaidki ettevõtmisi.

Ent kuidas on see kõik seotud peaminister Rõivasega? Vägagi lihtsalt – nii Ansip kui Kallas lihtsalt põgenevad vastutuse eest – las lapspoliitik mässab ja mässib end!

Vello Leito

25.06.2014

1,089 total views, no views today

Kivisildnik: Laulupeo õudne ja õõnes kõla

Kogu oma põlguse juures mandunud kunstide, väärastunud masside ja kärarikka loomalikkuse vastu, tuleb mul taas kord käsitleda seda kleepuvat laulupeoteemat. Muidugi on piinlik, aga südametunnistus sundis teivast haarama. Kui mingi mõistusevastane monstrum on taevasse kasvanud, tuleb sekkuda, tuleb selgitada, tuleb olla adekvaatne, selline on vaimueliidi kohus.

Kui lugejale tunduvad minu järgnevad mõtted uued ja harjumatud, siis on selle põhjus kurb tõsiasi, et meie vaimuaadel on langenud võõrvõimude süstemaatilise genotsiidi ohvriks, küüditatuna Siberi avarustesse ja reklaamibüroode hubasusse on ta hukkunud. Rahu tema põrmule. Seega alustan ma mõne põhimõttelise küsimusega.

Kas laulupidu on vaimne kultuuriline nähtus? Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol?

Vastus on jah. Kuid alustagem laulupeo välisest vaatlusest, mida me näeme. Me näeme mingit kummalist karnevali, suurt hulka inimesi, kes on riietatud kodinatesse, mida nad kunagi ei kanna. Tegemist on maskeeringuga ja selle mõte on näida kellegi muuna, kui nad tegelikult on. Me ei ole eestlased, me ei ole rahvas, aga üritame mõnel valitud päeval ennast rahvaks maskeerida.

Enesepettus, muud midagi, kui me oleme oma rahvusriigi laastanud, andnud ennast võõrvõimude pilastada, siis ei aita rahvariiete kandmine isegi siis, kui seda teha iga laupäeval. Neil puudub üleloomulik maagiline vägi muuta asjade olemust ja käiku, laulupeo rongkäik ei muuda üleüldist allakäiku, ei majanduslikku, moraalset ega sigivuslikku, sigivus on ikkagi null.

Kuid alustagem nüüd küsimustele vastamisega.

Kas laulupidu on vaimne nähtus? Jah, seda ta on, kuulakem laulupeol esitatavate laulude tekstiosa, see on luule. Aga milline luule see on? Vastus on: jampslik ja soniv, sageli lasteluule, kui üks populaarsemaid poeete, kelle loomingut laulupeolised eelistavad, on lalisev lasteluuletaja, siis unustagem Masing, Under, Alver, Alliksaar, Rooste ja fs. Lasteluule tasemele takerdunud vaimsus on sümptomaatiline. Kärbatanud ajud ei saagi millegi kõrgemani jõuda. Järgmine aste on linnulaulude ja veiste ammumise esitamine. Vaadakem karihiiri ja räimeparvi, siin on meie laulupeo tulevik.

Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Jah, see ongi vast ainus laulupoe positiivsetest omadustest. Majandus kasvab, bussid sõidavad üle Eesti kokku, põletatakse bensiini, inimesed pruugivad tööstuslikes kogustes puhast vett ja ebatervislikku toitu. Pole kaugel aeg, kus laulupeost saab tähtsaim tööandja vallavalitsuste ja saekaatrite järel. Turvamehed saavad tööd, õlleparisnikel avaneb üle tüki aja võimalus oma virret täishinna eest kaubastada. Langeva majanduse ainsa reaalse päästerõngana on laulupidu tervitatav ja on enam kui tõenäoline, et peagi kehtestatakse kõigile Eesti provintsi elanikele kaheaastane laulupeokohustus.

Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Jah, seda ta on, jõulukristluse järel on laulupilastamine massilisuselt ja tühisuselt teine rituaal, millel pole mingit filosoofiat ega ideoloogiat, lihtsalt on natuke elavat tuld, masse, mörisemist, eksootilisi undrukaid ja tanusid, küll ristidega, küll ilma.

Kusjuures tuleb toonitada, et jõuludel on potentsiaali, kristlased on viimasel ajal astunud veenvaid samme ühiskonna moraalse laostumise vastu, mõistes üksmeelsest hukka homoseksuaalse hooramise. Laulupeoliste suust ei ole ma kuulnud ühtegi selget mõtet ja seda ei ole ka oodata, möögimine jätkub inimvõimete piiril. Kaotada lahing jõulukristlastele, selleks peab olema annet, selleks tuleb teha meeletuid pingutusi, tunnustagem siis inimeste ennastsalgavust, millega käib kaasas kõige inimliku salgamine.

Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Jah, võimalikult massiline, võimalikult kirev, võimalikult kärarikas ja täiesti mittemidagiütlev – selline toode on meie kultuuripoliitika ideaal ja sellisena on laulupilastamine otse täiuslikuks õnnestumiseks ja eeskujuks, kusjuures see poliitika on edukas. Tean ühte provintsilinna, kus kultuuripreemia sai märjas pesus ringijooksmise üritus, põhjusel, et see aitab maakonnalinna turundada.

Täielikust metslusest puuduvad veel näomaalingud, kivikirved ja skalpeerimine. Asi pole üldse naljaks, vaadake, mis tehti Sirbiga, mis otsustas sõna võtta ja ühiskonna asju selgitada. Peksti laiali ja muudeti topislikuks formaalsuseks. Formalismi ja sisutuse ülima kvintessentsina on laulupilastamine silmapaistev ja hoiatav eeskuju.

Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Jah, suure nurjumisena on laulupilastamine väljasureva rahva muude tegude ja toimingutega ülimas kooskõlas, võimendades ja võttes kokku kõik, mis on läinud halvasti, kõik, millest on vägivallatult ja lauldes loobutud. Laulev väljasuremine on see, mis toimub. Laulev lauslollus, laulev häda ja viletsus, laulev kirjaoskamatus, laulev orjameelsus, laulev virelemine, miks mitte ka laulupilastamine, kui meie rahvas on omadega läbi, siis miks mitte üks lõpulugu, viimane valss.

Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol? Jah, laulupilastamise juures on kõige valusam ja vastuolulisem see äärmuslikkus, millega tuleb kokku üüratu hulk inimesi, kellel pole üksteisega mitte midagi ühist, kes on kõik üksteisele võõrad ja vähe sellest, ka vaenlased. Vaenlased tööturul, vaenlased mustal turul, vaenlased juba selle pärast, et tühisusest ei saa olla kellelegi liitlast ega sõpra, selline liit või sõprus oleks loomuvastane ja enesehävituslik.

Ja nüüd kõige olulisem: laulupidu sai alguse seltsitegevusest, koosööst, ühisest huvist, mis seati kõrgemale üksiku saamahimust ning mis kokkuvõttes oli kasuks kõigile, ning sellele koostööle ja seltsitegevusele ning ühisele kasule rajati ka Eesti riik. Tänapäeval, kus enam mingit ühistegevust peale laulupilastamise ei toimu, kus psühhopaatiliste egode võitluses kistakse ribadeks nii riik, rahvas kui ka kultuur, on laulupilastamine eriti võigas, silmakirjalik ja õõnes.

Kollektiivsuse ja rahvusliku, iseseisvuspüüde ja üleüldise heaolu sümbolist, mida laulupidu algselt oli, on praeguseks saanud perversne hoor. Nüüd, kus koostööd ei toimu, kui rahvusvaheliste monopolide koostöö välja arvata, etendada mingit rahvuslikkust ja kollektiivsust, see on kas loll või alatu ja sellisena on laulupidu igale mõtlevale inimesele tülgas, tühine ja täiesti vastuvõetamatu.

Tulgu laulukaare alla kokku, pangu korporatsioonilogodega T-särgid selga, ajagu püksid maha ja keeraku üksteisele pankade reklaamlauseid huilates taha, selline laulupidu kannaks aktuaalseid väärtusi, meelsust ja maailmavaadet. Ja keegi ei kobiseks, kõik oleks nii, nagu peab.

____________________________

Allikas: Õhtuleht 13.06.2014

Postitas EIP teabetoimkond

963 total views, no views today

Jaak Uibu: Kolm ettepanekut kultuuriministrile

Toompea Haridusseminari kolm ettepanekut kultuuriminister Urve Tiidusele

Kirjavahetus kultuuriministriga rahvastikutemaatikal algas kaks kuud tagasi, kui läkitasin talle vabadusvõitleja Jüri Kuke aulakonverentsil peetud ettekande „Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel“. See päädis allakirjutanu tunniajalise kohtumisega kultuuriminister Urve Tiidusega. Läksin kohtumisele üsna suurte lootustega. Liiatigi kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik või –poliitik minu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasas olid aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Et aga minister ei kasutanud nõupidamiste laua taga ühtki paberit, siis minagi jätsin oma memo taskusse. Seda enam, et ettevalmistatud soovid olid ju peas.

Hakatuseks rõhutasin enda viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga sugulussidemete näol, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides. Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele 1995. aastal Viru tänava otsas andsin lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi, et mida tema siin teha saab. Aga kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit „Unustatud rahvad“ kokku seades, mis ju kestis aastaid, oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus. See asjaolu kõlab kui üleskutse kunsti ja kirjanduse ja teaduse viljelejatele – silme ees peaks seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja me ise tsükli rahvaste hulka ei satuks. Praegune trend riikliku statistika andmetel on – taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sealhulgas eestlaste oma seitsmekümne tuhande võrra. Möödunud aastal Toompea Haridusseminari poolt tehtud üleskutse loomeliitudele, kes nii kuulsaks said oma 25 aastat tagasi peetud pleenumil, jäi vastuseta või olid vastused poolikud.

Esimene ettepanek ministrile – ellu kutsuda riigi rahastusel oleva kultuurilehe „Sirp“ rahvastikuprotsesside rubriik – tellimustööd, tõlked, pädevate isikute artiklid, intervjuud, ülevaated ümarlauadadest, sümpoosionidest, seminaridest-konverentsidest jne. Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist ülesaamiseks. Vajame ka kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele. Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsituse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse. Neljakümne aasta tagune kogemus – ajalehe „Edasi“ vestlusring „Iive, iive, iive“ andis mitu tuhat lisasündi. Tänane eraõiguslik „Postimees“ ei allu seadusejärgselt kultuuriministrile ja paistab, et sel ajalehel ei ole tahet või selle ajalehe juhtkonnas ei ole enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid rahva ees kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.

Teine ettepanek – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar kultuuriministeeriumis. Just nimelt ministeeriumis selle autoriteedis ja pädevuses, toetudes selle institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus kumab läbi Põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kõik kultuuriministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata. Mida ette võtta, pole selge ju kellelgi (või kui on, siis miks ta vaikib!). Seminaris on võimalik sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüs (probleemide tekke, püsimise, laienemise-süvenemise otseste ja kaudsete põhjuste analüüs) ja lahendusteede otsimine ning seostamine. Muidugi on sellistel arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul. Toompea Haridusseminaril on pakkuda oma 18-aastane töökogemus. Tundub, et üks selle tööprintsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast. Meie seminar rakendab oma tegevuses kahe tuhande viiesaja aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues – probleem ja selle põhjused, küsimused ja ettepanekud, märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.

Kolmas ettepanek – Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine. Eestlaste ajalugu on vaene võitudest. See on pigem allaheitmise ja kaotuste ajalugu. Siiski on meil üks väga suur ja rahvusvahelise tähtsusega, sõna tõsises mõttes Euroopat kujundanud võit – Vabadussõda lõpetav Tartu rahu. Tuleb pidada julguseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Ja need lõppesid edukalt. On kummastav, et tänini on Tartu rahu maja avalikkusele suletud.

Toompea Haridusseminar tegeles selle mõttega aastail 2011 ja 2012. Pidasime koosolekuid, tegime päringuid riigiasutustele ja selgitasime, et Tartu rahu maja avamist avalikkusele ei ole kavas ei lühemas ega kaugemas perspektiivis. Siiski andsid vestlused ametnike ja aateühingutega teise tulemuse – idee rajada kultuuridiplomaatia keskus kui elav mälestusmärk Tartu Rahule. See oleks suunatud Tartu rahu pärandi põlistamisele ja oleks rahumeelne diplomaatiline, kultuuriline ja pedagoogiline projekt, mis kasutab ära praegu Tartu rahu majas Vanemuise 35 töötavat Jaan Poska Gümnaasiumi potentsiaali.

Järgnevad read on võetud Forseliuse Sõnumite kahekümnendast vihikust: „Reedel, 17. veebruaril 2012, võõrustas Tartu Jaan Poska Gümnaasium Riigikogu kultuurikomisjoni ja maaelukomisjoni liikmeid ning Toompea Haridusseminari. Koos arutati Toompea Haridusseminari initsiatiivi Tartu rahulepingu maja laiemaks avamiseks rahvale ja võimalusi kultuuridiplomaatia keskuse loomiseks. Arendades edasi kultuuridiplomaatia keskuse ideed arvas Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, et kultuuridiplomaatia võiks kindlasti olla üheks võtmemõisteks gümnaasiumi ühiskonnahariduse suuna väljakujundamisel. Selline suunitlus kooli õppekavas annaks parema tähenduse koolimaja ajaloole“.

Paraku kahel järgneval aastal ei ole kultuuridiplomaatia keskust suudetud rajada Õnneks on selle idee elluviimise eeldused läinud veelgi soodsamaks – kunagine idee toetaja Urmas Klaas on nüüd Tartu linnapea, seminaril esinenud Aadu Must on Tartu volikogu esimees, seminaril osalenud Tõnis Lukas on jälle Tartu mees, pealegi ERM-i direktor. Kokku on vaja häälestada ka kultuuri-, haridus ja välisministeerium. Selleks vajame Urve Tiiduse abi.

Mõttevahetus oli üsna energiline ja arenes vahel ettekavatsemata suunas. Minister Urve Tiidus ei mõjunud ministrina võimukuse mõttes ja see oli hea. Ühest varjatud liigutusest tajusin, et minister vaatas vist kella. Ühtki minu kolmest ettepanekust minister tagasi ei lükanud. Aga ta ei haaranud ka kinni stiilis „teeme ära“. Minister teatas lihtsalt, et päevasel ajal on ta hõivatud ministrikohustustega, aga õhtuti mõtleb ta kõigi ettepanekute üle sügavalt.

Jaak Uibu

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee 31. mai 2014

1,097 total views, no views today

Kivisildnik: Usalda, aga kontrolli vabariigi valimiskomisjoni

Euroopa Parlamendi valimised on läbi ja Eesti tulemused on imelikud. Kahtlusi on valimiste aususes, millele viitavad mitmed kaudsed, kuid olulised asjaolud.

Edgar Savisaar kukkus valimistel läbi. Vaid seitse kuud tagasi toimunud kohalikel valimistel sai Savisaar ainuüksi Lasnamäel 44 000 häält. Nüüdseks oli see kokku kuivanud 18 000 peale. Seda üle riigi. See ei ole võimalik. Me ei ela kirjaoskamatul 1917. aasta Venemaal, kus märtsis jumaldatakse Kerenskit taevani, kuid oktoobris neatakse maapõhja.

Yana ja Edgari hääled vahetati

Peale Lasnamäe on Edgar Savisaarel (jäänuk?) toetajaid ka mujal Tallinnas ning Eestis, kus mingi osa vanema põlvkonna jaoks on ta ikka veel Rahvarinde juht ning turumajandusele jalgu jäänud inimeste kaitsja. Nüüd hakati rääkima, et inimesed ei hääletanud Edgar Savisaare poolt, kuna ta lubas juba eelnevalt Brüsselisse mitte minna. Sellel võis olla mõju, kuid mitte otsustav. Umbkeelse „tinglasnamäelaseni” see peensus vaevalt et jõudis. Kui jõudiski, siis pole Savisaare valijate jaoks sellel suurt tähtsust. Nad on „Savisaare usku”, kellele antakse hääl igal juhul. Küll „vana/batka” juba ise teab, mida nendega teha. Kuidas ning kellele jagada. Senini on Keskerakonnas kogu aeg niimoodi olnud ja häda pole midagi.

Lõpuks haarati Savisaare ausa kaotuse õigustamiseks viimasest õlekõrrest. Nimelt koosnevat Savisaare poolehoidjad Lasnamäel eelkõige vene kodanikest ja nn „hallipassimeestest”. Paraku murdis selle oletuse kerge vaevaga Yana Toom. Tema sai kohalikel valimistel 5000 häält. Temast õhkub vene keelt ja meelt. Ilmselt olid tema valijad oma enamuses venekeelsed ja venemeelsed. Vene või hall pass. Kust ilmusid äkki välja 25 000 Yana Toomi armastavat Eesti vabariigi kodanikku, kes hülgasid Edgari ja valisid Yana? Seejuures said mõlemad erakordselt vähe e-hääli.

Näib, et kuri käsi asendas Edgari hääled Yana häältega. Juba kolm kuud tagasi oli teada, et meie naaberriik teeb kõik endast oleneva, et Euroopa Parlamenti pääseksid Yana Toom või Mihhail Stalnuhhin. Veel parem, mõlemad korraga. Nad said oma tahtmise. Paraku Savisaare poliitilise ohverdamise hinnaga. Keskerakond seda asja üles ei võta, kuna tegemist on nn „peretüliga”, kus mõned läbematud pärijad on asunud pärandvara salamahti kõrvale panema  juba enne vanemate surma. Probleemiks jääb tõsiasi, et hääli näpati ilmselt ka teiste kandidaatide tagant.

Meie ühiskond seisab ilmselt järjekordse suurpettumuse lävel. Kohe-kohe saame lõplikult teada, et Eesti Pank ei olnud 1990. aastatel ausate härrasmeeste seltskond, vaid omakasupüüdlik rühmitus, kes venelaste (Venemaa) abiga riisus 32,2 mln dollarit ettevõtjate raha. Nad kinnitasid aastaid erilise visadusega, et Venemaa on kõiges süüdi. Venemaa vaikib. Ilmselt seda raha nendega ka jagati ning ühine sulitemp liidab inimesi tänini. Tuletagem meelde, et tegemist oli ajastuga, kus Eesti Panga usaldusväärsus rahva silmis oli oluliselt kõrgem kui valitsusel, riigikogul, kaitsejõududel ja politseil. Selle usalduse varjus need tehingud sündisid.

Kahtlane paberhääletus

Tõenäoliselt tuleb meil varsti tunnistada, et Eesti pabervalimisüsteem ei ole turvaline ja võimaldab ulatuslikke kuritarvitusi. Demokraatia ja vabadus on asjad, mille korrashoiu eest tuleb kogu aeg valvsalt hoolt kanda. Kui jätta hooldustööd ja valvsus unarusse, algab demokraatia põllul võsastumine, leivavili asendub umbrohu või koguni Sosnovski karuputkega. Kõik see on kaugel viljakast demokraatiast ja ausatest valimistest, millesse senini oleme uskunud.

Ilmselt on suuremal või vähemal määral sobi tehtud ka varasematel valimistel. Kuid senine karistamatus on nüüdseteks valimisteks viinud asja täiesti üle võlli. Õli valab tulle vabariigi valimiskomisjoni seisukoht, milles keeldutakse kasutamata sedelite ülelugemisest. Peatumata valimismoonete erinevatel peensustel on võtmeküsimuseks kasutamata sedelite hulk ning kõrvaliste materjalide sedastamine valimiskastides. Vabariigi valimiskomisjon soovitas protestijatel vaadelda häälte ülelugemist valimisjärgsel päeval maakonna valimiskomisjonides. Tegemist ei ole pädeva soovitusega. Nimelt vabariigi valimiskomisjoni enda juhise järgi ei loeta kasutamata sedeleid enam maakonnakomisjonis üle. Viimane koht on valimisjaoskond. Vaatlejad ei saa esitada maakonnakomisjonis taotlusi ega ettepanekuid. Vastupidi, nad peavad alluma valimiskomisjoni liikmete suulistele korraldustele. Vaatlejad ei saa vaadelda toiminguid, mida pole ette nähtud.

Selline hoiak on õõnestanud usaldust, mille taastamiseks peab vabariigi valimiskomisjon oma hoiakut muutma. Nüüdseks tuleb üle lugeda ka vabariigi valimiskomisjoni enese käsutuses olevate kasutamata sedelite hulk. Selleks, et välistada eraviisiline abi mõnele valimisjaoskonnale.

Valed valimised

Võltsimiskahtlust kinnitab veel üks kaudne, kuid oluline nähtus – arvamusküsitlused. Ukrainas suudeti Porošenko võitu ennustada kümnendikprotsendi täpsusega. Meie arvamisküsitlused olid kõik sisuliselt õhku paugutamine, kus valimiste võimalikud tulemused polnud üldse aimatavad.

Mõistagi on võimalus, et meie arvamusküsitlejad on maha käinud ja neist pole mingisugust kasu. Võimalik, et arvamusküsitlustel pole enam pidet tegelikkusega. Nad on muutunud osaks valimispropagandast, mida tehakse tellija materjalist ehk tellija ostab lihtsalt soovitud tulemused. Sellepärast võlgnevad ka arvamusküsitlejad avalikkusele kohase seletuse, miks vähegi usaldusväärset tulemust ei saavutatud. Selgitus ei saa piirduda heietustega metodoloogilistest ja metoodilistest eripäradest. Vast saame selgust – ehk on hoopis arvamusuurijatel õigus, kuid valimised on valed?

Nüüd mõtiskleb lugeja, kuidas suhtuda Andrus Ansipi erakordselt edukasse valimistulemusse? Paljud küsivad, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes tema poolt hääletas? Pangem tähele, et Andrus Ansip ja teised reformierakondlased said silmapaistvalt palju e-hääli.

Paraku on turvalisuse müüdi murdmine või kinnitamine tuleviku asi.

___________________

Allikas: Õhtuleht, 06.06.2014

Postitas: EIP teabetoimkond

1,391 total views, no views today

Vello Leito: Valimisvõltsingute vastu

See, et Eestis valimistulemusi lausjalt võltsitakse on mulle juba rohkem kui kümme aastat ilmselge. Võltsitakse nii kastihääletamisel, kui eel- ning e-hääletamisel. Meetodid muidugi erinevad. Siinkohal võtan ette e-hääletuse tulemused ja seda üksnes EIP tagasihoidliku erijuhtumi alusel.

2014. a. Europarlamendi valimistel oli valijaid kokku 328 493, nendest e-hääletas 103 151 valijat, mis andis e-hääletuse osakaaluks 31%. Seega tulemused Hardo, Merle, Sveni ja Emili osas ei ärata tähelepanu. Talutav on ka Õie-Mari 48%, sest nii väikese üldarvu puhul on suured juhuslikud kõrvalekalded normaalsed. Jamaks läheb aga Vello ja Juku-Kallega. Viimase puhul on e-häälte osakaal peaaegu suurim, vaid Krista Mulenok sai 1,3 protsendipunkti jagu hääli e-hääletusel rohkem kui Juku-Kalle. Aga see juhtum jääb siinkohal siiski analüüsi alt välja, sest taoline anomaalia saab tulla vaid kastihääletuse kaudu. Eeldada, et valitsusparteid kinkisid EIP-le e-hääli oleks liiga hulljulge ettekujutus.

Põnev on aga Vello juhtum, kuna tegu on e-häälte ärakantimisega. Müstilisel määral on säärane tegu toime pandud Keskerakonna häälte kallal, aga noh, neil näib olevat hääli sedavõrd palju, et ca 23 700 hääle ärakantimine ei paista neid vähimalgi määral häirivat. Kuid mind härib küll, et minu arvelt on ärakanditud ca 15% häältest, seega 59 häält. Variant, et erakondade valijate valimiskäitumine erineks olulisel määral, pole mingit kinnitust kuskilt kandist leidnud.

Kandidaat

Hääli

e-hääled

E-häälte osakaal

Vello Leito

395

63

16,00%

Hardo Aasmäe 2192 819 37,00%
Juku-Kalle Raid 566 321 57,00%
Merle Jääger 178 56 31,00%
Sven Sildnik 442 165 37,00%
Emil Rutiku 396 120 30,00%
Õie-Mari Aasmäe 46 22 48,00%

Ja see juhtum on tõesti tagasihoidlik, kui võrrelda seda Yana Toomi statistika supernoovaga – Yana sai nimelt e-häälte kaudu vaid 2% oma häältest! See fakt oligi ajendiks, miks EIP tõstis piigi ja läks rünnakule valimisvõltsingute vastu, vt EIP 30.05.2014 pressiteadet.

Vello Leito

29.04.2014

1,346 total views, 1 views today

Vello Leito: Valetab EMOR

Loe mida väitis 15.05.2014 EMOR: http://poliitika.postimees.ee/2795656/reformierakond-tousis-populaarseimaks-parteiks. Ja nüüd loe mida väitis Saar Poll märtsikuus:

„Vello Leito: Kumb valetab, kas EMOR või Saar Poll

 

Olen reitingu-uuringute teemat käsitlenud paljudes oma EIP kodulehe artiklites. Üheselt sai selgeks, et mitme uuringufirma üheaegse töö korral on EMORi võltsingud olnud mõõdukamad kui monopoolses seisundis olles. Alates märtsikuust 2011 lõpetas küsitluste tegemise Turu-uuringute AS, nii et kogu ühiskonna informeeritus jäi seejärel sõltuma ainuüksi EMORist, tollele avanes karistamatu võimalus kõike meeltmööda võltsida – mida too ka tegi.

Aluse taolisele väitele annab 17.03.2014 avaldatud Saar Polli uuring http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/saar-poll-valitsuse-moodustab-koige-madalama-reitinguga-erakond.d?id=68258035 , mille kohta olgu kurioossusena märgitud, et artikkel Saar Polli andmetega oli üleval vaid Delfi netilehel ja sedagi vaid loetud tunnid – võimuparteidele ei ole olnud andmed ilmselt vastuvõetavad ja need kästi kiiresti arhiivi peita!

Niisiis mainitud kuupäeval avaldas oma küsitlustulemused Saar Poll, mis on nähtavad tabelis allpool (NB! Küsimustulemused on taandatud võrreldavateks). Küsitleti 1225 valimisealist EV kodanikku, EMORil küsitletavate arv kõigub 900 ümber. Kuna uuring viidi läbi veebruaris-märtsis, siis on tabelisse kantud ka EMORi arvutuslik veebruar-märts tulemuste keskmine ja võrreldud seejärel Saar Poll andmetega.

Erakond

Saar Poll, veebr./märts

EMOR, veebruar

EMOR, märts

Emor, kahe kuu keskmine

Viga protsendi-punktides

Keskerakond

34,4

27

27

27

-7,4

Sotsiaal-demokraadid

23,3

26

26

26

2,7

Reformierakond

20,6

21

24

22,5

1,9

IRL

21,7

19

16

17,5

-4,2

Riigikoguvälised

erakonnad kokku

13,6

5

5

5

-8,6

Taoliste küsitluste puhul on vea marginaal +/-2% (Soome näite varal). Rahvusvahelisse standardisse mahub vaid üks rida – tulemus Reformierakonna kohta. Oodatult on väga suur viga Keskerakonna puhul ja skandaalne on EMORi küsitlus riigikoguväliste parteide osas. Kulisside tagant on teada, et EMOR tegelikult üleüldse neid erakondi küsitluslehele ei panegi, numbrid kirjutatakse võimuerakondade poliitilise tellimuse alusel. Tõestuseks olgu EMORi andmed kolme viimase kuu kohta, mis on sellised: EIP 1%, EKRE ja Rohelised mõlemad võrdselt 2% – ei mingit muutust kuude kaupa. Taoline tulemus praktilises elus ei ole võimalik, tegemist on võltsitud andmetega

Mõistagi ei saa ma tõestada, et Saar Polli arvandmed mahuvad kõik +/-2% veamarginaali sisse, kuid tulemused tunduvad olevat tegelikkusele muljetavaldavalt lähedal. Riigikoguväliste parteide osas võib Saar Poll tulemust pidada isegi usaldusväärseks.

Vello Leito

31.03.2014“

Noh, mis arvad?

1,612 total views, no views today

8 küsimust kandidaadile: Sven Sildnik

8 küsimust kandidaadile: Sven Sildnik

Postimees küsib Euroopa Parlamenti kandideerijatelt kaheksa küsimust Euroopa Liidu tuleviku ja prioriteetide kohta. Eesti Iseseisvuspartei viies number Sven Sildnik leiab, et Euroopa Liit ei peaks tegelema kaitsevaldkonnaga. «Tikke ei anta laste kätte ja kirvest ei anta hullu kätte, EL vajab eelkõige pikkade varrukatega särki.»

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistad? Vaata siia: http://www.postimees.ee/2717816/raagi-kaasa-millist-tulevikuteed-euroopale-eelistad-sina
Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.

Mandumine jätkub, korruptantide ja bürokraatide vääramatu liit ei saa midagi muuta ehkki tahaks kangesti föderaliseerida ja käsi väänata, virtuaalse valeraha valmistamine tööstuslikes kogeustes, koormiste tõstmine ja armetud piirisõjad on kõik, mida selle bande vaimne potents välja venitab. Häving on möödapääsmatu, petuskeem ja õletuli, need ei kesta kaua.

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainullt NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Tikke ei anta laste kätte ja kirvest ei anta hullu kätte, EL vajab eelkõige pikkade varrukatega särki. Sellega on kiire, muud asjad võivad oodata.

3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

Kui see kari kaabakaid tahab meile kuidagi kasulik olla, siis ühtlustagu palgad, pensionid, töötuabirahad ja muu sarnane või olgu vait.

4. Kas Euroopa Liit peaks muutma oma eelarve struktuuri- näiteks mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama? Kas praegused kulutused on piisavad?

Kuritegelik ühendus ei peaks tegelema võõra rahaga, eriti eesti maksumaksja rahaga, see peaks ometigi olema selge.

5. Millistes valdkondades näete Euroopa rolli suurendamise vajadust ning millistes võiks see väiksem olla?

Eelkõige peaks EL lõpetama kolonialistliku tegevuse Eesti Vabariigis, hüvitama meile tekitatud kahju ning võtma vastutusele süüdlased, kes on meie majanduse, poliitilise iseseisvuse ning kultuuri sisuliselt hävitanud ning teadlikult põhjustanud demograafilise kollapsi. Vajadusel tuleb taastada surmanuhtlus.

6. Kuidas peaks Euroopa Liit Venemaa käituma Krimmis kriisi kontekstis?

Kolm röövlibandet: tiblad, jänkid ja eurouroodid (loodan, et etniliselt puhastatud Virumaa ebaseaduslikud kolonistid ja nende järeltulijad mõistavad mind) hoidku oma käpad Ukrainast eemal ning probleemid lahenevad iseenesest.

7. Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Mul on parem idee: manustagu fekaali. Põhjendan: fekaal on sooneutraalsusele hea, kohe väga hea.

8. Millises valdkonnas näeksid end tegutsemas Brüsselis- mis komisjonis, mis valdkondades?

Tegutsen terve mõistuse valdkonnas ja kahjustan ELi kuritegelikku süsteemi igal võimalusel, see inimvaenulik masinavärk vajab liiva hammasrataste vahele. Töötan liivana, kus vähegi võimalik.

Toimetaja: Aivar Reinap Avaldatud: Neljapäev 8. mai 2014 10:50

URL: http://poliitika.postimees.ee/2787090/8-kusimust-kandidaadile-sven-sildnik

Allikas: Postimees Online, 08.05.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,104 total views, 1 views today

Vello Leito: Ei toonud Euroopa Liit õnne meie õuele!

Kaks viisaastakut seljataga, kümne aasta juubel käes, seega vägagi sobiv aeg hinnanguteks, sestap siis leidubki meedias „eesti edu“ hindajaid kui metsas sinililli. „Lähme Euroopa rikkusele kallale“ targad elufilosoofid on meeldivalt vaikseks jäänud, see torkab kohe silma. Rõõm leiab neid vaid siis, kui Eestist veelgi viletsama üles leiavad, et näe, Lätil läheb veel halvemini jne. Sümptomaatiline on seejuures, et „Eesti edu“ filosoofid ei suuda isegi seda näitajat nimeteda ja statistikarägastikust üles leida, mille alusel riigi majanduslikku edu hinnatakse. Ei saa ju nii olulist toimingut teps mitte vaid keskmise palga võrdlemise alusel teha, eriti kui edufilosoofid sellegi numbri määritlemisel kahtlaselt süstemaatiliselt „eksivad“. Aga tõde on alati olemas ja Eesti heaolu mõõdik tuvastatav nii, et see oleks rahvusvahelisel skaalal võrreldav – ilma selleta on vestlused Eesti edust vaid Münhauseni jutukesed.

Ja veel enne kui midagi paika saab, tuleb kindlaks määrata ka ajahetk, mille suhtes edukust mõõta. Võimukandjate ideaalümmargune mõõdik, et „me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu“ ei ole kasutatav kuna mõõtühik ‘hästi’ on ilma dimensioonita. Sobiv võrdlushetk on olemas, selleks on kindlasti 2008. aasta, hetk kui võimuparteide poolt hästi ülalpeetud (papist) majandustiiger oli oma parima tervise juures ja ühiskonna tegelik lõpptarbimine suurim. Just nimetatud parameeter on see, mis rahvusvahelises võrdluses kasutusel ühiskonna heaolu mõõtmisel. Järjestades aastate 2007-2013 tegeliku lõpptarbimise väärtused saame arvrea: 7,7 miljardit, 8,6; 7,4; 7,2; 7,0; 7,6; 8,4 miljardit eurot. Nii, et on küll varem paremini elatud.

Selline on olukord siiski veel pealiskaudselt hinnates. Põhjalikumalt järele mõeldes tuleb vastu fakt, et lisaks tegeliku lõpptarbimise mannetule madelemisele oli olukord 2008. aasta alguses selline, et ühiskonnale oli „märkamatult“ selga kasvanud fenomenaalne võlakoormus: 160 000 leibkonda võlgnesid pankadele igaüks keskmiselt 1 000 000 EEKi! Ja seda kõigest 4 aastaga. Lisaks sellele veel ettevõtjate võlakoormus, nii et .2008. aasta alguseks oli ühiskonna võlakoormus ca ühe aasta SKP mahuga võrdne! Sellest edufilosoofid aga vaikivad.

Loomulikult tahab looduseinimene ka midagi maaga seonduvast lugeda, raha ei tee ju õnnelikuks, aga maa teeb – muidugi kui rikkad välismaised majanduskolonistid seda ära ei osta. Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm väidab, et välismaalased omavad 5% mast ja kasutavad hinnanguliselt 15% maast. Väidan, et olukord on kaks korda hullem, sest suurem osa välisomandusest on peidetud varisikute seljataha.

Erilise tundelaengu annab aga see, kui hakata kõnelema nn eurorahadest, EL hümni refräänist, et ühe raha annad ja neli raha saad tagasi! No ei või olla, et Lääne „võitja võtab kõik“ konkurentsiolukorras keegi saab rohkem tagasi kui ise andnud on, no lihtsalt ei või olla ja ei olegi!

Sest lood on ju nii, et raha võib tagasi tulla küll neljakordses mahus aga otsustav on siiski see, kellele see raha läheb!? Kõik valijad on kohustatud teadma seda majanduse põhitõde, et SKP koosneb kahest komponendist: residentide (=rahvuslik majandus) majandustegevuse tootlusest ja mitteresidentide (välisoperaatorid, nende kapital) omast. Tagasitulev raha läheb aga mõlemasse sektorisse ja nii saabki otsustavaks nende omavaheline osakaal.

Ses suhtes statistilist andmebaasi aga pole, kuna alates aastast 2000 on salastatud majanduskapitali jaotus omanikuliigiti. Arvutuslikult ja hinnanguliset on mitmed inimesed üritanud seda siiski kindlaks teha ja võib öelda, et kogu majanduskapitalist eesti kapital moodustab vaid orienteerivalt 30%. Arvesse võttes, et väliskapitaliga seotud ettevõtjad saavad nn euroraha hoopis ladusamalt ja suuremas mahus, nii saamegi aasta 2012 kohta sellise seisu, et andsime 0,16 miljardit, saime tagasi 0,102 miljardit, seega ca 64%. Põhjaliku analüüsi koos kõikide asjakohaste statistikaameti poolt avaldatud andmetega leiate EIP kodulehelt kuupäeva alt 22.08.2012 minu artiklist pealkirjaga: „Eesti on Euroopa Liidu suhtes räigelt pealemaksja.“

Ja meil on veel hästi läinud. Tuletan meelde, et 2003. aastal enne referendumit kirjutas tookordne EL-liitumise pealäbirääkija, et ei maksa oodata suurt raha Euroopa Liidust, tema prognoosis reaalset saaki 30-40% väljamakstud liikmemaksust. Nii, et midagi pole kellelegi tulnud üllatusena, ebameeldivat tõde vaid üritatakse peita.

Hävingu teel oleme alles poole maa peal. Siiski on asjade käik põhimõtteliselt pöördumas paremuse poole. Nimelt sedakaudu, et Euroopa Liit laguneb ja sureb oma loomulikku surma orienteerivalt 5 aasta jooksul – ent see pole selle artikli teema. Arengute kiirendamiseks on vaid üks tee: iseseisvuslased võimule kogu Euroopas, sest rahvusriigid tuleb taastada. Ei aita siin EKRE valimisloosungite „Rahvusriikide Euroopa eest“ sarnased üleskutsed ja lahendid. Eesti Iseseisuspartei tuletab meelde, et enne tuleb siiski rahvusriigiks saada, praegu on Eesti riikliku staatuse poolest liiduvabariik.

Kokkuvõtteks olgu meie tõdemus: Eesti riik ja rahva riiklusvõime jäävad alles vaid väljaspool Euroopa Liitu, rakendades seejuures EIP doktriini: „Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum“

Vello Leito

Eesti Iseseisvuspartei

26.04.2014

__________________________

Avaldatud 30.04.2014 Maalehes

1,017 total views, no views today

Kivisildnik: (:) Esiteks sõda, teiseks kaotus, kolmandaks …

Ma ei salga, et sõda on minu kinnisidee. Olen kirjutan mitu sõjaraamatut – «(:)soari evangeelium» ja «(:)enne sõda ja kõike seda» – ehk näen tonte, ehk näen natuke kaugemale, peagi selgub. Täna, kus demokraatia ja sõda tulevad meile käsikäes iga päevaga lähemale, on põhjust sõjateemal pikemalt peatuda.

Kauge maa tark senaator käis meil just külas ja soovitas kaitsekulutusi suurendada. Küllap ka suurendatakse, Eesti ei vaja käske, soovitustest piisab. Ma arvan, et sõjaks tuleb kindlasti valmistuda, aga selles mõttes, et tuleb valmistuda kaotuseks. Nii nagu meil on miski maks, mida me maksame selleks juhuks, kui peaksime kaotama töö.

Ühesõnaga, me ei peaks suurendama mitte kaitsekulutusi, vaid kaotuskulutusi, loe: investeeringuid, mida tehakse väga tõenäolise kaotuse puhuks. Ma ei alahinda meie kaitsejõudude ja Kaitseliidu võimekust, aga ma olen väga realistlikel positsioonidel, mis puudutab meie poliitikute ja ametnike reetmisvõimekust ja hääletu alistumise entusiasmi.

Alistumisretoorikud hindavad kõrgelt inimelu sõjaajal, aga rahuajal jätavad nad inimesed rahumeeli väliskapitali nülgida, kommertsmeditsiini tükeldada või sotsiaalsüsteemi alandada, kuni elavalt mädanemiseni välja. Rahuajal elavalt mädaneda on hea, lahingus, relv käes, kodumaad kaitstes hukkuda on paha. Seda juttu me teame kõik.

Vaatame aga lähemalt viimast suurt kaotust ja küsime endalt: mida on sellest õppida? Mida andis investeerimine relvastusse? Mitte midagi, ebaseaduslikult võimu haaranud diktaator Päts reetis meid kõiki. Mida andis metsavendlus? Nalja sai. Mida andis pagulus? Perversse Pätsi-kultuse ja kiire ümberrahvustumise; väliseestlastel on fenomenaalne võime kahe põlve jooksul eesti keel ja kultuur täielikult minetada.

Üldistavalt võib öelda, et meile teadaolevad sõjalised ja sõjast otseselt tingitud tegevused ei andnud mingit pikaajalist positiivset tulemust. Kõige kasutum oli pagulus, kes ühe põlvkonna käratses ja siis haihtus olematusse. Mis oleks juhtunud siis, kui kogu eesti rahvas oleks läinud pagulusse? Ometi ei joo me praegu kirsasäärest vodkat ega ole üdini venestunud, ainult väike sotsialismiviga on küljes.

Kaks inimpõlve okupatsiooni koos räigete repressioonide, genotsiidi ja ajupesuga viisid ikkagi lõpuks haliseva revolutsioonini laulukaare all. Kuidas siis meie terasest võitjatel nii halvasti läks, Sinimägedes kaotasid põlisvaenlased 200 000 meest ja isegi ei aevastanud, aga mingil kombel said siiski lõpuks lonti ning tambiti maatasa? Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, kultuurifaktor otsustas kõik.

Esiteks oli eesti kultuur nõukogude sotsialistlikust realismist mõjukam, sageli ka tehniliselt arenenum, aga inimliku sisu poolest igal juhul peajagu üle. Ei saa ju võrrelda Leberechti ja Tammsaaret või Vildet ega ka noort Unti, kes tõi komnoorte elu kujutamisse oraalseksi motiivi. Investeeringud kultuuri on igati põhjendatud kaotuskulutused, mis pärast sõja kaotamist võimaldavad kaotada uusi sõdu nii Iraagis, Afganistanis kui ka Kesk-Aafrikas.

Sven Sildnik (NB! kunstnikunimega: Kivisildnik)

Postimees Online, 20.04.2014

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,018 total views, no views today

Kivisildnik: Üldrahvalikud nahavõttepühad

Eestlased on omamoodi vägagi kristlik rahvas ja seda tuleb kindlasti tähistada. Kõik ei pruukinud sel päeval kooli jõuda, kui selgitati Jeesuse elu ja tegevust, seega kasutan võimalust ja täidan selle tühiku lugupeetavate hariduses.

Ühes ammuses eravestluses selgitas Jaan Kaplinski, et Jeesus oli üks kahtlane tegelane, midagi meie Savisaare taolist, ajas asju teiste kahtlaste tegelastega ja korjas enda ümber kõhedusttekitava karvaste ja suleliste seltskonna. Omalt poolt julgen kinnitada, et Jeesus oli ka naiste peale mihkel. Just äsja kinnitasid Ameerika õpetlased, et Jeesus oli abielus kas Marta, tema õe, Laatsaruse, või nende kõigiga, on hetkel veel väljaselgitamata.

Lihavõtted pole siis midagi muud, kui Savisaare laadse ühiskonnategelase hukkamispidustused või mälestusteenistus, oleneb, kust poolt vaadata. Mina isiklikult olen veendunud, et Savisaar ei ole nii veenev argument, et seda riigipühade vormis esile tõsta, rääkimata Jeesusest, oli siis abielus või ei olnud, kah mul asi, kui oli, küllap siis lahutas nagu kõik teisedki korralikud inimesed.

Jeesuse kannatuslugu

Eks Jeesuse kannatusloost ole palju filme tehtud, üks verisem kui teine, aga siiani oli nende mõte meile kaunikesti segane. Miks peaks keegi laskma ennast risti lüüa? Kuskil seal kokaiini-ameerikas on tänapäevalgi kümneid tüüpe, kes lasevad ennast risti lüüa. Naabriks selliseid justkui ei tahaks. Ripuvad su akna alla ristil, ägavad ega lase magada.

Jeesuse elu oli ju lõbus, boheemlaste seltskond, groupied, muu hulgas endised prostituudid, lihtsameelsete vabatahtlikud annetused, laamendamine templites ja muud hoogsad performance’id. Ei saa kurta, täielik staarielu ja siis selline rumal ristisurm. Kergekäeline abielu, väga võimalik, et Las Vegase stiilis, asetab muidugi kõik asjad õigele kohale. Nii võimegi lihavõtteid tähistada tänapäeval kui abielumeeste meeletute kannatuste ja õigusetu seisundi teemalist kaastundepüha.

Muidugi on siin omad ohud, mõni lootusetu abielumees võib järgida Jeesuse eeskuju ja eelistada õudset lõppu lõputule õudusele. Neile õnnetutele olgu eeskujuks pigem vahva Savisaar, keda ükski abielu ega muud tüüpi suhe pole suutnud lõplikult murda. Kui meil on Edgarilt midagi õppida, siis just seda. Jeesuselt õpime parem veinikultuuri ja võtame teda kui performance’ikunstnike ja riistvõimeljate kaitsepühakut.

Eestlaste eriomasest kristlusest

Eestlased on filosoofilises plaanis küll täielikud ateistid, ketserid ja satanistid. Eks küsige mõnelt tuttavalt itaallaselt, mida seal Vatikani pool luterlastest arvatakse, midagi eriti ei arvata, teada, et satanistid. Ometi on eestlased oma igapäevatoimingutes vaata et maailma kõige hullemad kristlased.

Sarnaselt Jeesusega on eestlased kangesti kannatamise peale väljas. Kõik käivad hallide nägudega ringi ja ohivad vaikselt. On ka põhjust ohkida. Eesti rahvas on oma ühiskondlikud olud korraldanud nii vaevaliseks kui vähegi võimalik: madalad palgad, kõrged hinnad, pikad tööpäevad ja luidmurdvad kommunaalmaksed.

Millegi pärast on eestlased otsustanud ära teha kogu Euroopa musta ja raske töö ja peale selle maksta kinni kõik mananavõlad ja täita totra otsustavusega kõik ülevaltpoolt tulnud debiilseid ettekirjutusi. Jeesuse naelaaugud kahvatavad selle üldrahvaliku märterluse kõrval.

Kõik need elavalt mädanevad raugad, nälgivad lapsed, totaalses vaesuses virelevad töölised, vastik mõeldagi, kusjuures kõik toimub jalgpallihuligaanide ruigamise saatel. Kui ma poleks Eesti elu ise oma silmaga näinud, siis ma usuks iseenda juttu veel vähem kui Johannese armuevangeeliumit. Siin Tamperes Palanderi majas näidendit kirjutades, kaunist vaadet ja peenemat Belgia õlut nautides tundubki, et tegu on valemälu sündroomiga.

Proovige kuidagi ikka hakkama saada

Ega ma kellelegi halba ei taha, pidage ikka vastu ja võtke kord aasta mõni vaba päev. Miks mitte lihavõtete ajal lihtsalt logelda, auke maasse kaevata jõuab ka jaanipäeval. Ja kui te just peate ka lihavõtetel sülitama nii Jeesuse, Saviaare, kõigi selle planeedi abielumeeste ja madalapalgaliste idaeurooplaste kannatustele ning kapitalistile rikkust kokku kandma, siis tehke seda. Te ajate õiget asja, peaaegu et Ukraina asja.

Kui on tõesti nii, et Jeesus kannatas kõigi inimeste pattude pärast, siis antakse teile andeks nii laste näljutamine, täiskasvanute nüristamine kui raukade kiusamine. Jeesus annab andeks, mina muidugi ei anna. Ma maksan teile kõige eest kätte. Kui Jeesus halastas, siis (:)kivisildnik ei halasta, otse vastupidi – ma valmistan teile vaimset põrgupiina.

Te peate teadma, et vähemalt üks eestlane ei rüga, ei orja ega punnita endal soolejuppi tagant välja, vaid luuletab, mõtleb, kirjutab nilbeid kriminaalromaane, põhiliselt muidugi logeleb ja sööb kalleid ja tervislikke asju. Te vist ikka ei kujuta päris selgelt ette, milline nauding on suurendada masohhistide kannatusi, rõhutades oma täiuslikku heaolu. Lõpetan selle loo ära ja siis hakkan ühte väga kallist raamatut lugema. Valus mõeldagi, eks ole.

Vaadake risti tagumist poolt

Töötage, andke tööd ja võtke tööd nii et veri silmist välja, Jeesus lunastab teie patud ja (:)kivisildnik lunastab teie töötunnid. Ma logelen kogu rahva eest. Jeesus kannatas teie kõigi eest, mina lõõgastun, naudin heaolu, vedelen maas ja lasen vaimseid väärtusi luusse, teen seda teie kõigi eest. Vaadake ka risti tagumist poolt, seal näete te minu rahulolevat lõusta, okaspiitsaga loiult kärbseid peletamas.

Ma usun, et see teadmine annab teile jõudu, keegi kusagil ei kannata, ei punnita, ei ole ka täiesti lolliks läinud. Keegi kannab edasi kultuuritraditsioone ja elu põhiväärtusi, au, väärikust ja siirast õelust. See kõik on olemas, aga varjul, ma olen risti taga, et päike peale ei pistaks ja saaks rahulikult lõunauinakut teha.

Ok, teilt võetakse seitse nahka ja teie jaoks pole need lihavõtte-, vaid nahavõtted, mis teha. Meie Jeesuse ja Savisaarega aga oleme teile heaks eeskujuks, Jeesus näitab, et kui kuidagi ei saa, siis on varuks julm variant, Savisaar näitab, et alati on mingi vastik variant, mina näitan teile, et alati on ka väga mõnus ja õilis variant.

See tarbijasõbralik variant on lihtsalt risti taga peidus, pole üldse keeruline otsida. Võtke siis liha ja viint, muidugi kui  on võtta, ma lähen kohvitan siin raehärradega. Tsauk.

Sven Sildnik

Õhtuleht Online, 16.04.2014

____________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,012 total views, 2 views today

Kivisildnik: Kultuuri ja propaganda võrdlev analüüs

Oletame, et meie väikest paljukannatanud kodumaad tabab järjekordne raske katsumus ja üks naaberriikidest võtab oma valdusse kas kogu Eesti Vabariigi territooriumi või piirdub oma vajaduste rahuldamisel taas kord ainult 5,2 protsendiga muukeelsest territooriumist. Kuidas me seda tegevust mõistame? Kuidas hindame? Kuidas käitume?

Kõik oleneb sellest, kas juhtunule hinnangu andja lähtub eesti kultuuris levinud maailmavaatest ja väärtustest või juhindub ta oma tegevuses okupeeriva riigi propagandast ehk siis hoopis millestki muust. Ma ei hakka tooma näited põlisvaenlase propagandast, seda kohtab piisavalt nii kohalikus eesti- kui venekeelses meedias.

Okupeeriva riigi propaganda valguses on tegu ilmselge ja ühemõttelise juhtumiga, kus headuse jõud on asunud kaitsma oma kaasmaalasi, õilsad nagu nad on, on taas tulnud tooma värsket kultuuri, vabastama ikestatud alamklasse ning looma majanduslikku õitsengut. Eelnevast johtuvalt on kehtestatud põlistel slaavi aladel seaduslik kord ning asutakse siin õigusjärgse omanikuna vara haldama ja tavaõiguse kohaselt küüditama.

Eesti kultuuri valguses näib toimuv hoopis millegi muuna. Piisab, kui toon eesti kultuuri näitena mõned ilukirjanduslikud teosed, mis on läbi aegade olnud meie kohustusliku kirjanduse nimekirjas: «Kalevipoeg», «Tasuja», «Ümera jõel» ja «Kevade». Kui oleme oma maailmavaate rajanud neile patriootilistele teostele, siis näeme juhtunus võõrvallutajate vägivalda, mis on suunatud meie rahva vabaduse ja enesemääramise vastu.

Oskar Lutsu sõnadega – kalkunitolkanid on tulnud meie hoovi peale kaklema ja on aeg ahjuroobid tuliseks ajada ning haarata lähim mätas, et lüüa kinni see, mis kuidagi kinni jääda ei taha. Ja «Kevade» on veel kõige leebem variant eesti kultuurist, kõik muud teosed pakuvad palju radikaalsemaid, ent töökindlamaid lahenduskäike.

Kuid ärgem sattugem paanikasse, väga tõenäoliselt on ahjuroobi kuumutajaid täpselt sama palju kui 1940. aasta Pätsi diktatuuri ajal, muide, mainitud diktatuuri kirglikud toetajad olid sotsid, see äraneetud August Rei ja muud taolised. Meenus seoses sellega, et sotside aktiivsus on viimasel ajal taas märgatav. Huvitav ajalooline fakt, muud midagi.

Samas on meil hetkel käibel teaduslik, tendentsivaba ja konnaperspektiivist vabastatud ajalugu, mis käsitleb Ümera jõel toimunud sündmusi ristisõdade kontekstis ega näe mingit eesti rahvast ega tema vabadusvõitlust. Midagi sellist pole üldse olemas olnud. Pariisi ja Berliini grandiga teadlane on rääkinud.

Ühesõnaga, kui loobume oma kultuurist ja võtame omaks teadusliku maailmavaate, siis pole vaenlase propagandat vajagi. Me lihtsalt loobume konnaperspektiivist ning juhtunu asetub iseenesest terrorismivastase võitluse globaalsesse konteksti. Loe: totaalsete valede, vägivalla, uuskolonialismi, julmuse ning rööv- ja palgamõrvade konteksti.

Detailid pole tähtsad, pole vaja midagi teada eesti laevaomanikest, kes Ukrainast kurjale Gaddafile lõhkeainet vedasid; targale piisab diskursusest.

Sven Sildnik

Allikas: Postimees Online, 12.04.2014

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

969 total views, 1 views today

Kivisildnik: Kellest võib seepi teha ja kellest ei tohi

Ma räägin teile lastest, algatuseks, lapsed on emotsioonidele head, nad on sellised väikesed ja käepärased, nagu ütleb KMS, vaatad lapsi ja tuju läheb heaks, polegi vaja loomaaeda minna. Ühesõnaga lapsed on sellised toredad, toredad. Ja need, kes lapsi ülistavad, on head inimesed.

Kohe jõuame kultuuri juurde, aga läheme meie armsate lastega edasi. Lastega on palju probleeme, eelkõige lapsi ei sünni piisavalt, lapsed järsku kusagile kadunud. Juhin tähelepanu kisendavale vastuolule, lapsed on iseäranis nummid, aga keegi ei taha neid. Lihtsalt ei taha ja kõik.

Peale Daniil Harmsi ja allakirjutanu ei vihka keegi lapsi, inimesed lihtsalt ei taha neid. Kas inimesed on siis koletised, kuidagi väärastunud või lihtsalt rumalad, et ei taha lapsi? Ei ole nii, haritud, demokraatlikud ja igati arenenud inimesed lihtsalt ei taha lapsi. Nad ei taha, sest lastel pole lihtsalt funktsiooni, kunagi ammu oli, aga tänapäeval ei ole. Lihtne.

Sama asi on kultuuriga. Kunagi elati taludes ja iga laps oli abiks, laps oli tasuta tööjõud, kes kangutas heina või juuris juurvilja. Kui lastele saaks kohvipuru kõrva panna ja neil voolaks ekspresso ninast välja või edastaksid lapsed meile telepaatiliselt spordiuudiseid, oleks kõik hästi. Paraku lapsed ei edasta telepaatiliselt spordiuudiseid.

Kultuuril ei ole ju ka tänapäeval mingit funktsiooni, seega on kultuur koos lastega poolel teel ajaloo prügikasti. Meil on vaja reklaami, meil on vaja propagandat, meil on vaja meelelahutust. Kultuur on ainult kulu nagu lapsed. Toon konkreetse näite, et mitte jääda üldsõnaliseks, milline on minu kui luuletaja osa reklaamis, propagandas või meelelahutuses?

Ma ei aita mingil kombel valitsusel võimul püsida, ma ei kiida heaks pankurite maksudest vabastamist ja globaalset korruptsiooni, ma ei müü tooteid ja ma ei uinuta kedagi meeliva monotoonse häälega lalisedes. Vihkan, põlgan, jälestan.

Ilmselt on kõik näinud filme, kus selgitatakse, et inimestest ei tohi seepi teha. Aga siin on üks erand, kultuuriinimestest võib seepi teha. See, mis juhtus ajalehega Sirp ja Ilmeti luuletusega laulupeo bürokraatias, räägib ilmselgest kultuuri seebiks keetmisest, kes ei täida tegelikkuse lakeerimise tellimust, keedetakse seebiks. Kes ei müü seepi ega tooda seepi, keeb ise vabal turul seebiks.

Erinevalt lastest ja kultuurist on hingetuid masinavärke, mis keedavad kohvi, imevad tolmu ja ilustavad masendavat reaalsust meie ümber kellade ja viledega. Mis on kultuuri funktsioon, selle küsite tuttavalt kooliõpetajalt järele. Lõpetan lootusrikkalt, kultuuri on võimalik ise koduste vahenditega valmistada.

Kultuuri retsept on lihtne, võta oma elu, ühest elust piisab ja pühenda see täielikult sisulisele ja inimlikule tegevusele. Pühendumine ei anna sajaprotsendilist garantiid, sarnaselt lotopiletitele on palju tühje või väga väikese võiduga elusid. Kuid peavõidu saab võita ainult see, kes ostab pileti. Kultuuripileti hind on üks elu, rõhutan veel kord, et see väike väljaminek on kõigile jõukohane.

Sven Sildnik

______________________________

Allikas: Postimees Online, 06.04.2014

1,185 total views, no views today

Jaak Uibu: Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel

Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverents, 30.03.2014

Lugupeetud vabadusvõitlejad ja vabadusvõitlejate austajad! Ma ei ütle, et suudaksin ettekande teemat ammendada. See pole kerge ülesanne, aga ma püüan. Arvan, et see on vajalik oma riigi ja rahva elujõu tajumiseks. Niisiis – rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel.

Eelloost. Mullu suvel pöördusid Läti sõbrad minu poole ettepanekuga koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Nad soovisid neid kasutada kahaneva elanikkonnaga Lätis vähenenud sündimuse peatamiseks. Eestil on õnnestunud oma naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust. Nõustusin ettepanekuga kas siis kergemeelsusest või edevusest. Kõik järgnevad kuud kulusid selle ülesande täitmiseks.

Ettekande pidasin Läti seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril 2014 ja see on avaldatud seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu – tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud ja kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat ja mis sellest on välja tulnud. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale. Kõnesolnud Läti ettekandele toetun ka täna.

Rahvaarv. Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90 %, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga, mis aitas kaasa rahvaarvu suurenemisele.

Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas ( võrdluseks tänane alla 14 tuhande), aga see hakkas alanema aeglaselt ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Teen siinjuures kõrvalepõike seoses Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks. Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end pidada suures näljatundes ja see oli tema kurb lõpp. Aga kus on tänane akadeemiline eliit. Vastus – teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool? Ei sobi tema kohta öelda halvasti, sest kasutame konverentsiks rahvusülikooli aulat.

Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Selle aastaga võiksime tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika algusena. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgmised peaministrid ei tea. Igatahes ei ole nad kokku kutsunud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest kongressist 1996. aastal on varsti möödas kakskümmend aastat.

Eesti inimkaotustest teises maailmasõjas on palju kõneldud. Valge raamat 2004 võtab kokku – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Kui ma ütlen sõja-aastate madal sündimus, siis on see tinglik – see oli 15 000 ja täna on sündimus alla 14 000 lapse aastas!

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,56 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida – demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, mis on niigi teada. Kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika. Siiski perepoliitika toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus, nagu eespool ütlesin, oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus. Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooni ajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon – elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Süvendatud uurimist vajab üks ajalehe Edasi algatus kuuekümnendate aastate lõpu. Siis korraldas ajaleht ümarlaudu teemal Iive, iive, iive. Neid korraldasid ajakirjanikud koos teadlaste, poliitikute ja majandusmeestega (asutuste direktorid, kolhoosiesimehed). Otsiti sündimuse majanduslikke põhjuseid. Tehti hulgaliselt ettepanekuid, mida majandusmehed jõudu mööda ellu rakendasid. Ja tulemuseks olid tuhanded lisasünnid.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud väsimatu Ago Teder oma raamatus Isade foorum, 2003. Püüti ka formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Kui aga tuli vabanemine 1991. aastal, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Me mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootusi.“ Selles ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Kuldsed sõnad!

Meri hilisemates avaldustes kohtame palju patriootlikke ütlemisi, aga kahjuks pole seal enam rahvastikupoliitilisi aktsente. Mäletan, kuidas 1998. aastal Meri helistas rahvastikuministrile, vist ainus kord kui ta kõnega ministrit austas. Aga ta rääkis seekord kaitsekulutuste tõstmisest eelarves 2 protsendini. Kui 1995. aastal käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, siis tõeliselt oli president mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastast. Palusin ka vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ei ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks nendest saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Nii palju tänastest loomeliitudest. Alles paar päeva tagasi lugesin Erki-Sven Tüüri pöördumisest seoses „Taandumise“ taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.

Taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv pidevalt vähenenud. See oli 1,56 miljonit, täna on 1,31 miljonit. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013 vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad on tühjenevad ja lagunevad.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Mida on tehtud, sellest rääkisingi Lätimaal. Aga ma lisan – sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu ja ega mina ka ei tea täpselt, mis puudu on. Küll formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, millede toimet tuleks uurida põhjalikumalt. Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne Põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv ja püüdsin seda avaldada. Ei tihanud seda teha Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees. Neeme Korv ja Marti Aavik ei ütle otseselt, et ei avalda, lihtsalt kirjadele ei vastata. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha?

Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid  sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut reageeris minu kirjale? Kahjuks mitte ühtki.

Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste meie ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. See kõik oli möödunud kevadel. Saime vastuseks asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta. Niipalju tippjuristidest.

Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

Tahan veel käsitleda üht olulist sündimuse näitajat – summaarset sündimuskordajat ehk TFR – total fertility rate. See peaks olema 2,1 , s.o. vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit. Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Lõpetuseks. Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime omavahel ju päris head tuttavad. Olime temaga koos 1975. aastal peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hakkas hääbuma. Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest! Ma ei tea, mida vastata.

Jaak Uibu

02.04.2014

1,124 total views, no views today

Enn Oja: KAPO vastus minu 11.03.2014 kuriteoteatele

Sain KAPOst vastuse 11.03. esitatud kuriteoteatele:

Asutus: Kaitsepolitseiamet
Pealkiri: 140311 kuriteoteade
Reg.nr: 52-K
Hr Oja
Sama küsimuse osas on riigi peaprokurör juba võtnud seisukoha ning
jätnud
menetluse alustamata. Teie teates kirjeldatud teos puuduvad kuriteo
tunnused
ning kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus.
Lugupidamisega
Andres Kahar
büroo juht

Seega läks nii nagu oli oodata. Ehk kui juba keegi (peaprokurör,
õiguskantsler) võtab SEISUKOHA, et 1+1=7, siis ei loe teadlaste tõestus
1+1=2 mitte midagi. Suurepäraselt näitab see ka Kaitsepolitsei
tase(metus)t ning ringkäenduse suurepärast toimimist rahva petmisel.

Oodakem ära ka vastuse riigikohtust.
Enn Oja

1,646 total views, no views today

Vello Leito: Kumb valetab, kas EMOR või Saar Poll

Olen reitingu-uuringute teemat käsitlenud paljudes oma EIP kodulehe artiklites. Üheselt sai selgeks, et mitme uuringufirma üheaegse töö korral on EMORi võltsingud olnud mõõdukamad kui monopoolses seisundis olles. Alates märtsikuust 2011 lõpetas küsitluste tegemise Turu-uuringute AS, nii et kogu ühiskonna informeeritus jäi seejärel sõltuma ainuüksi EMORist, tollele avanes karistamatu võimalus kõike meeltmööda võltsida – mida too ka tegi.

Aluse taolisele väitele annab 17.03.2014 avaldatud Saar Polli uuring http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/saar-poll-valitsuse-moodustab-koige-madalama-reitinguga-erakond.d?id=68258035 , mille kohta olgu kurioossusena märgitud, et artikkel Saar Polli andmetega oli üleval vaid Delfi netilehel ja sedagi vaid loetud tunnid – võimuparteidele ei ole olnud andmed ilmselt vastuvõetavad ja need kästi kiiresti arhiivi peita!

Niisiis mainitud kuupäeval avaldas oma küsitlustulemused Saar Poll, mis on nähtavad tabelis allpool (NB! Küsimustulemused on taandatud võrreldavateks). Küsitleti 1225 valimisealist EV kodanikku, EMORil küsitletavate arv kõigub 900 ümber. Kuna uuring viidi läbi veebruaris-märtsis, siis on tabelisse kantud ka EMORi arvutuslik veebruar-märts tulemuste keskmine ja võrreldud seejärel Saar Poll andmetega.

Erakond

Saar Poll, veebr./märts

EMOR, veebruar

EMOR, märts

Emor, kahe kuu keskmine

Viga protsendi-punktides

Keskerakond

34,4

27

27

27

-7,4

Sotsiaal-demokraadid

23,3

26

26

26

2,7

Reformierakond

20,6

21

24

22,5

1,9

IRL

21,7

19

16

17,5

-4,2

Riigikoguvälised

erakonnad kokku

13,6

5

5

5

-8,6

Taoliste küsitluste puhul on vea marginaal +/-2% (Soome näite varal). Rahvusvahelisse standardisse mahub vaid üks rida – tulemus Reformierakonna kohta. Oodatult on väga suur viga Keskerakonna puhul ja skandaalne on EMORi küsitlus riigikoguväliste parteide osas. Kulisside tagant on teada, et EMOR tegelikult üleüldse neid erakondi küsitluslehele ei panegi, numbrid kirjutatakse võimuerakondade poliitilise tellimuse alusel. Tõestuseks olgu EMORi andmed kolme viimase kuu kohta, mis on sellised: EIP 1%, EKRE ja Rohelised mõlemad võrdselt 2% – ei mingit muutust kuude kaupa. Taoline tulemus praktilises elus ei ole võimalik, tegemist on võltsitud andmetega

Mõistagi ei saa ma tõestada, et Saar Polli arvandmed mahuvad kõik +/-2% veamarginaali sisse, kuid tulemused tunduvad olevat tegelikkusele muljetavaldavalt lähedal. Riigikoguväliste parteide osas võib Saar Poll tulemust pidada isegi usaldusväärseks.

Vello Leito

31.03.2014

1,070 total views, no views today

Kivisildnik: Me oleme kultuuritaganejad

Mina boikoteerin laulupidu juba teist inimpõlve ja kutsun kõiki terve mõistuse, hea maitse ja puhta südametunnistusega seaduskuulekaid inimesi algatusega ühinema.

Põhjus ei ole selles, et mingid aparaaditöötajad mölisevad poeet Ilmetiga, ega ka mitte selles, et minu laulupeotekstid kunagi kavast maha võeti, au lavastaja Raivo Trassile, kes need tellis ja põlegu põrgus nimetu dirigent, kes jalgu trampides ja hambaid kiristades oma tahtmise sai. Muide, pappi pole allakirjutanule tehtud töö eest siiani makstud.

Asi on põhimõttes, kahjulik kultuuriimperialistlik meelelahutus jääb kahjulikuks kultuuriimperialistlikuks meelelahutuseks ka siis, kui kogu rahvas selle ees näoli porri langeb. Jälkus, sakslastelt laenatud, täpsemalt läbi lätlaste sakslastelt laenatud antiikne õllesummer ei saa ega tohi olla rahvusliku identiteedi alustala. Seda eriti olukorras, kus massid kasivad meeletus entusiasmis maanteekraave, aga pühade hiite kaardile kandmiseks pole piisavalt vahendeid. Mis eestlane sa oled, kui sa hiies ei käi ja kui sul hiit ei olegi, sa isegi ei tea, mis asi hiis on. Eks ole.

Taandumistekst on kohane

Põhimõtteliselt ei erine laulupeol ruigamine Madonna kontserdil käimisest, kinos või telekas Hollywoodi toodangu tarbimisest ega homoparaadil lustimisest – kõik need on kultuuriimperialismi õnnestunud lahinguoperatsioonid meie oma kultuuri ja identiteedi vastu. Kui ma eksin, siis tooge mulle ajaloost mõni veenev näide muinaseestlaste homoparaadide kohta. Plindris olete, härrased kultuuriimperialistid, meie ajaloo teine köide pole siiski veel küllalt teaduslikuks ümberkirjutatud, tööd on vaja teha, mis te laamendate laulupeol ja raiskate aega, jätkake ajaloovõltsimist.

Teoreetiliselt võib muidugi ette kujutada olukorda, kus võõrkultuuri mahitamine omakultuuri asemel on põhjendatud ja laulupeolaadne omakultuuripilastus oleks isegi eetiline. Kui ajalugu oleks meie vastu olnud armuline, kui me oleksime sakslased alla heitnud, mõnusa genotsiidi korraldanud, nad orjastanud ja seejärel koloniseerinud, nende kirikud maha lõhkunud ja tuleasemetele hiied istutanud, siis oleks meil isandarassi esindajatena tõesti kohustus sakslaste unustatud laule laulda ja oma veriseid tegusid kahetseda. Midagi sellist pole ma aga ka kõige teaduslikumatest ajalugudest lugenud.
Kui sa kahetsed nagu lurjus, ent sa ei ole tegelikult lurjus, siis oled sa lollpea. Sirp võeti üle, mis me tegime? Teipisime suud kinni ja boikoteerisime. Oli nii? Oli ja oleme sellele veel siiani uhked? Põhjusega oleme uhked. Laulupidu, mis sümboliseerib ülevõetud kultuuri, eurooplaste grupeeringu poolt kaaperdatud eesti kultuuri, me aga naudime, mahitame, räägime sellest nagu ei tea mis imeasjast. Kui me ei räägi laulupeost nagu vähkkasvajast, siis me ei tea, mida me räägime.

Ilmeti taandumistekst on laulupeo jaoks väga kohane. Me oleme kultuuritaganejad, kusjuures kultuuritaganemine on toonud kaasa taganemise kõigest inimlikust ja heast, alates taganemisega iseseisvusest ja väärikusest ning lõpetades taganemisega inimväärsest elust, heaolust ja mugavustest. Keskerakondlik propagandamasin ei väsi kordamast, et eestlane töötab aastas ühe kuu rohkem kui meid okupeeriv eurooplane, aga mats teenib samas poole vähem.

Minu positiivne programm

Kes ei hinda oma kultuuri, see ei hinda iseennast ja ei saa ka hinnata oma tööjõudu. Kordan: kui pole kultuuri, pole ka väärikust ja ei saa olla ei inimväärset palka ega pensioni. Need asjad on omavahel seotud. Poliitikud on meil muidugi lurjused ja me oleme nad ise valinud ja kõik need Rõivased ja Mikserid on selle häda ja viletsuse kokku keeranud, mis meid mutta rõhub, aga ärge unustage, et me valisime nii nagu me valisime, sest meil on värdjalik maailmavaade ja see värdjalik maailmavaade koos värdjaliku väärtussüsteemiga on värdjaliku kultuuri otsene tagajärg.

Niisiis, lihtne inimene, kuula nüüd: kui sa tahad hästi elada, siis hävita laulupidu, peksa laiali laulupeolised ja trambi põrmu kogu meile pähemääritud võõras ersatskultuur ja kasvata oma lastest eestlased, mitte lääne või ida ees lömitavad laulupeolised, kes ei kõlba millekski muuks kui mustatööliseks või allhankijaks! Nagu ütles FB sõber – eesti ekspordib rikkust. Täpsustan, kes impordib kultuuri, see ekspordib rikkust.

Kes toob võõra maailmavaate sisse, see veab kohalikud väärtused välja, alates maksustamata pankurite hiigelkasumitest ja lõpetades emigreerivate tööliste massidega. See, et sakslaste laulupidu on meile nii sügavale pähe tõmmatud nagu ta on, ei tee teda omaks, seda ohtlikum ja kahjulikum ta on. Raskendav asjaolu on see, et laulupidu ei manageeri mitte kirsadega politrukid, vaid omad klanitud eidekestest kultuurikupjad. Eidekestestki ei saa jagu!

Ikka küsitakse, milline on minu positiivne programm? Minu positiivne programm on põhiseaduslik eesti kultuur, mis on sätestatud ka euroliidus ja Eestis kehtiva kultuurilise eneseväljenduse mitmekesisuse kaitse konventsiooniga. Järgmine küsimus on see, mille poolest eesti kultuur on meelelahutuslikum ja seega kommertslikum kui eurosolk. Uurides iidseid ürikuid olen leidnud, et eesti kultuur on tänapäeva loomastunud meelelahutuse tingimustes iseäranis konkurentsivõimeline.

Eestlaste omakultuur

Kroonikud ja muud paberimäärijad on eestlaste kultuuri kirjeldanud kui midagi seninägematult kõlvatut ja roppu, kus lakku täis isikud paljalt või poolpaljalt lõkke ümber karglevad, koleda häälega kisendavad ja sooritavad selliseid kõlvatusi, mida euroopalik kirjakultuur edasi anda ei suuda. Ühesõnaga, eesti kultuur on aegade algusest peale olnud puhas seks, mille asemele saksa-rootsi-taani-poola-vene kultuuriimperialistid on meile peale surunud uinutava ja nüristava koorilaulu.

Valik on teie, kallid kaaskannatajad, ise teate, kas eelistate kultuuriimperialistide tuima kütmist laulupeol või omakultuuri. Eesti kultuuris on laulupeo analoogiks jaanipäevane, miks mitte ka iganeljapäevane üldrahvalik grupiseksipidu. Kujutage ette kõiki neid proove ja seksualistide rongkäiku madratsitega või õlgedega kaetud lauluväljakule. Laulukaare alla on kuhjatud võõrkultuuri tooted ja dogmad, mis süüdatakse üldrahvalike kiidu- ja kiimaavalduste saatel hiigellõkkeks, mille ümber kargleb sadu tuhandeid joobnud ning alasti isikuid, kes sooritavad hüsteerilise torupillikakofoonia saatel maailma kõige erutavamat rituaali.

Kui te arvate, et autentsest jaanipäevaorgiast ei saa globaalset teleuudist number üks, siis te eksite sügavalt ja peategi jääma teisejärguliseks ja igas mõttes rahuldamata allhankijaks.

Sven Sildnik

___________________________

Õhtuleht, 28.03.2014

939 total views, 1 views today

Kivisildnik: Kes peaks Eestisse tooma oma väed?

Võõrväed ja valed on lahendus, mida me teistele pakume, aga paraku me vajame neid lahendusi ise kõige rohkem, kirjutab luuletaja (:) kivisildnik.

Kes peaks viivitamatult tooma Eestisse oma väed, on eluliselt tähtis küsimus, sellest sõltub Eesti riigi ja rahva püsimajäämine.

Kultuuri me juba kaotasime, keelt oleme kaotamas, kui nii edasi, siis ootab meid täielik hukatus. Me oleme nurjunud riik isegi Ukraina ja Kesk-Aafrika Vabariigiga võrreldes, omal jõul ma hakkama ei saa ja väliskapital, millele olid rajatud kõik lootused, otsustas maksuvabalt lahkuda ja kustutas tule.

Nii endiste kui ka praeguste koloniaalriikide arvestuses on Eesti täiesti läbi kukkunud. Koloniaalriigid võib jagada potentsiaali või selle puudumise järgi kaheks grupiks. Oma initsiatiiviga riigid. nagu Afganistan ja Kesk-Aafrika Vabariik, ning võõrinitsiatiiviga koloniaalriigid, nagu Ukraina või Süüria. Eesti kuulub Ukraina ja Süüriaga ühte gruppi, sest oma initsiatiivi ei ole. Vahel küll kutsutakse kokku mõttetalgud, aga ühtegi talgutel valmistatud mõtet küll hetkel ei suuda meenutada.

Vaja on laamendavaid jõuke

Oma initsiatiivi puudumist kompenseeritakse Ukrainas ja Süürias välisabiga: raha, relvad, nõunikud, palgalised löömamehed ja provokaatorid, globaalne meediatoetus ja muud vabakutselised kõrilõikajad. Eesti sellist abi kunagi saama ei hakka, sest meil pole naftat, suurtes kogustes odavat tööjõudu, uut suurt turgu, ja pealegi meil juba kõik ongi pangaorjad ning kõik mis vaja ammugi erastatud. Seega võib meil demokratiseerimisprotsessi lugeda lõpetatuks.

Oma initsiatiivi ehk laamendavaid jõukusid meil ei ole, sest mõttetalgutel ei tulnud seda head mõtet. Üldjuhul on laamendajad ja tapatalgute korraldajad usuhullud, meil on aga rahvas ateistlik. Kuidagi ei joonista välja, ateistide eri grupeeringuid on aga väga raske omavahel tülli ajada. Nii et meil pole lootust nagu Ukrainas, et hakkavad kohe demokratiseerima, ja pole ka sellist lootust nagu Kesk-Aafrikas, et tuuakse vähemalt võõrväed sisse ja olukord lõpuks ikkagi normaliseerub.

Lugeja võib nüüd pead vangutada ja küsida, kuis on oma mõte ja initsiatiiv seotud märatsevate jõukudega? Kas siis jõuk on hea mõte, mille poole püüda? See ometigi ei lähe.

Ma olen nõus, see ei lähe ja bandiitide jõugud ei ole hea mõte, ehkki ta võib olla mõnegi riigi ja rahva ainus mõte. Paraku on nii, et kui mõnel riigil on oma mõte – olgu hea või halb, see pole antud juhul tähtis –, igal juhul toob oma mõte kaasa märatsevad jõugud.
Kui mõni riik tahab ajada oma rida, siis läheb lahti kange tulistamine, terrorism, äratapmine ja täielik p*rse majas. Pole üldse vahet, kas on tegu ühe hea mõttega nagu Gaddafil või kahe võrdselt lolli mõttega nagu Kesk-Aafrikas, nii kui tuleb mõte ja seda mõtet hakatakse ellu viima, algavad märatsushood ja veri lendab. Kui sul on mõte, siis peavad sul olema ka jõugud, sest muidu tulevad pangajõugud ja tambivad su maa sisse.

Kuidas meelitada ligi väliskapitali

Rõhutan veel kord, et kui tulevad mõtted, siis tulevad ka jõugud. Ja kui jõugud juba laamendama hakkavad, siis tulevad ka võõrväed. Võõrväel on vaja põhjust, niisama ta ei taha tulla ja väliskapital ilma võõrvägedeta tulla ei julge. Suurem kogus raha tahab odavat turvamist. Meil Eestis on ühtepidi hea olukord, mõtteid pole ning jõuke ei hakka keegi seega kokku kutsuma, aga nii ei tule ka võõrvägesid, ja kui pole võõrvägesid, siis pühi väliskapitalist suu puhtaks.

Meie ülesanne on saada võõrväed Eestisse ning luua sel kombel väliskapitalile soodne laamendamiskeskkond. Võõrvägede jaoks on aga vaja jõugusõdasid, jõugusõdadeks jälle on vaja mõtet, mõtlemise käivitamiseks on meil vaja naftamaardlaid või muid sellised häid asju. Käivad ka kulla- ja uraanikaevandused. Uraani meil vist natuke oli, ent kulla ja naftaga on halvasti. Igal juhul me vajame kulla- ja naftamaardlaid, see on meie ainus võimalus.

Lihtne on öelda, et meil pole kulda ja naftat, ning saata mind minu hea mõttega puu taha. Meil pole ka demokraatiat, majanduslikku heaolu ega isegi mitte euroopalikku olesklemisvõimalust, rääkimata mingistki inimmõistusega hoomatavat poliitikast, aga kõigest sellest jahutakse päevast päeva, kogu meedia on seda jälkust täis. Ja ikka leidub lolle, kes seda jama usub.

Valetame endale nafta

Plaan on järgmine: toodame teleuudiseid masuudiste ja õnnelike nägudega eesti naftapuurijatest. Kui usuti Eesti Energia Jordaania ja Utah’ jutte, usutakse ka seda möla. Kuskil meres on hea puurida, siis ei jää jälgi, keegi ei jõlgu ümber puurtorni, ja kui mõni paat tuleb, siis ta ka põhja läheb, niipalju peaks Eesti riigil ikka seda plastist miinipaadi võimsust olema. Üle maailma levib aga sõna, et Eesti Energia puurib Läänemeres naftat ja on leidnud uued suured maardlad. Oh seda õnne.

Kõik muidugi ei usu, ent polegi vaja ahneks minna, ega meil pole vaja kõigi maailma riikide vägesid siia sõdima, Eesti on väike, Hiina armee ei mahu siia ka kõige parema tahtmise juures. Piisab kahest edasipüüdlikust Aafrika riigist, hõimusõja käivitamiseks on vaja kaks pigimusta satraapi pehmeks rääkida, anda neile head nõu – nõunike puudust meil ei ole. Laar Etioopiasse ja Kross Somaaliasse, eks neid rivaalitsevaid riike ole seal küll, mõne ikka leiab, kes tahab Euroopat koloniseerida, rikkaks saada ja samas oma vanade vaenlaste Balti odava nafta invasiooniplaani nurjata.

Asi läheb siis nii, et Somaalia toetab Saaremaa separatiste ja relvastab neid, Etioopia aga annab humanitaarabi korras laenu Mandri Õiglasele Vabastusrindele lennukikandja ostmiseks, laen makstakse tagasi odava naftaga ja hea protsendiga. Kui leitakse mõni neljas või kuues huviline riik, küll siis formeeritakse relvastatud jõuk, kes nende huvisid Läänemere naftaväljadel kõige paremini esindab ning raha ja relvad vastu võtab.

Kindlasti on Euroopa sõjaka naftariigi okupeerimisest huvitatud ka mitmed valgete rõhumise all kannatanud Ladina-Ameerika ja Indo-Hiina riigid, Venezuela ja Vietnami jõukatsumine Ümera jõel tõmbaks meie majanduse mühinal käima. Ja kui lahingutesse sekkuvad võõrväed, siis tuleb ka kapital, siis tekivad töökohad, lõpuks ometi suured palgad ja siis on võimalik ehk isegi kultuur ja kirjaoskus taastada.

Liikuv pilt müüb

Muidugi ei hakka meil saarlased mandrimeestega sõdima, see oleks nõme. Ümera jõel lihtsalt filmitakse dramaatilisi kokkupõrkeid Venezuela-meelsete mulkide ja Vietnami-meelsete virulaste rasketest lahingutest. Väiksemad linnad ja suuremad tööstused on niigi mahajäetult lagunemas ja seal saavad meie näitlejad, lavastajad ja stsenaristid filmida mida iganes, isegi kui mõtet ei tule, juba pilt Eestile ise on nutmaajav.

Liikuv pilt müüb, enamik asju, mida me telekast näeme, on valed ja propaganda, eriti uudistes, ja need valed on kellelegi kasulikud. Valetame ise veel rohkem ja toome sellega riigile ja rahvale kasu. Valedetööstus on kõige loodus- ja kultuurisõbralikum tootmine üldse ja ei vaja mingeid spetsialiste ega eksperte, vale jookseb ise, loomulikult, pole vaja pingutada.

Sõda, mida tegelikult ei ole, on hea sõda, rahvasõda selle kõige paremas mõttes, Eesti peaks mässude ja sõdade tagajärjel lõhenema vähemalt neljaks-viieks iseseisvaks riigiks, siis saaksid kõik elanikud tööd riigiametnikena, kes kus riigis iganes, ja probleemid oleksid lahendatud.

Võõrväed ja valed on lahendus, mida me teistele pakume, aga paraku me vajame neid lahendusi ise kõige rohkem. See on kindel.

Sven Sildnik

Allikas: Õhtuleht Online, 31.01.2014

Postitas: EIP teabetoimkond

12.03.2014

902 total views, no views today

Vello Leito: Miks tuhanded töökorras tankid roostetama jäetakse?

Viimatel aastatel on meediast aeg-ajalt tulnud teateid, et Venemaal on n.ö metsa alla roostetama jäetud tookorras tanke sadade/tuhandete kaupa. Eriti vägev on aga uudis, mis tuli seoses Ukraina sündmustega http://forte.delfi.ee/archive/print.php?id=68175969 :

PILDIS ja VIDEOS: Ja seal see Ukraina tankivägede kuulsus roostetabki,

www.FORTE.ee

05. märts 2014

Kui NSVLiit lagunes, võttis Ukraina üle ka oma territooriumil olnud nõukogude tankiväed ja sõjatööstuse, kuid Harkivi (vn Harkovi) lähistel seisma jäänud tankiremonditehase hoovi jäi roostetama muljetavaldava suurusega tankiarmee – ligemale 450 tanki.

Fotograaf, nimega Pavel Itkin suutis valvuritele märkamatult sellele tankide surnuaiale hiilida ja tehtud pildid internetti laadida. Oma kõrgajal remontis Harkivi tankitehas 60 tanki ja 55 tankimootorit kuus, aga külma sõja järel ei näinud Ukraina nende järele vajadust ja nii nad sammalduvadki igaveseks unustatuna kohalikul platsil. 1991. aastal oli Ukraina käes korraga 6500 tanki, nüüd on sõidukõlbulikke umbes 700, ülejäänuid tulebki otsida “tankikalmistutelt. Ja metallivargadki pole jaole saanud?“

Niisiis, et ei nähtud enam vajadust! Aga täpselt nii see ongi – tänapäeval pole tankivägedel Euroopa pinnal mingit rakendust, vaid piiratud kohalikel (karistus)operatsioonidel on neist tolku. Aga IRL ja Laaneots panikeerivad, et valitsusvahetusega võib Eestil tankide ost ära jääda (http://www.postimees.ee/2718572/irli-ettepanekud-reformierakonnale-tankid-haldusreform-ja-uksikvanemate-elatisrahafond ):

IRL on seisukohal, et oluline on vajalike reformidega sihikindlalt edasi minna selmet neid populistlikel kaalutlustel vältida või hoopis tagasi pöörata. Reformid on eelduseks pikaaegsele majanduskasvule ja inimeste heaolu tõusule. Sellest tulenevalt kutsume teid jätkama valitsuskoostööd lähtudes järgmistest põhimõtetest:

1. Eesti julgeolekupoliitika jätkumine, mille keskseteks elementideks on:

a) kaitsevõime kasvatamine eesmärgiga kiiresti välja arendada soomusmanöövervõime ning hankida tankid ja jalaväe lahingmasinad;

… .“

Kuid objektiivne tõde on alati olemas, ka selle kohta, kas tanke vaja oleks või siis mitte. Kaasaja sõjapidamises ja konfliktikäsitlemisel on II Maailmasõja järgsel perioodil toimunud kaks kvalitatiivset muutust kui Läänt silmas pidada:

- seoses aatompommi kasutuselevõtmisega muutusid suurriikidevahelised sõjad praktiliselt mõeldamatuteks;

- ja raketitehnika plahvatuslik areng muutis ka riikidevaheliste sõdade olemust põhimõtteliselt, nii et tavarelvastusega sõjad riikide vahel muutusid samuti samahästi kui võimatuteks – asjad pannakse paika hoopis teistsugusel viisil.

Viimase kohta on üks iseäranis sensatsiooniline tekst http://www.postimees.ee/1092574/sojavae-juhataja-rootsi-peaks-runnaku-korral-vastu-vaid-nadal-aega internetist võtta. Väljavõte sellest: „Rootsi kaitseväe juhataja Sverker Göransoni sõnul on riigi võimekus kaitsta end sõjalise rünnaku vastu nii kesine, et vastu suudetaks pidada maksimaalselt nädal aega.“

Vaid mõned nädalad hiljem avaldas samahästi kui identse seisukoha Soome kaitsjõudude juhataja ning „i“ täpistas vahetult peale seda Soome sõjandusekspert kes avalda imestust, et kui jõudu on, kas siis enam mõistust polegi vaja, või mis! Sest Soome kaitsevõime kustutaks näiteks Venemaa juba paarikümne minutiga … kui ta seda tahaks – Soome tehtaks tummaks ja pimedaks väikese arvu rakettidega, mis tõmbavad maha piiratud arvu kõrgepingeliini poste. Raketid on tänapäeval nii täpsed, et nendega võiks ükshaaval langetada puid metsas. See pole enam sovetiaeg, mil koolitati eraldi formeeringuid kõrgepingeliinide õhkulaskmiseks kohapeal.

Nii, et milleks Eestile tankid? Endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots (http://www.postimees.ee/2719714/laaneots-tankidel-on-jalavaelastele-tohutu-moraalne-tahtsus): „«Tankidel ja soomusmasinatel on tohutu moraalne tähtsus. Kui jalavägi ees tunnetab, et taga on soomusmasinad ja suurtükid, siis see on moraalselt midagi muud, kui nad teavad, et seal on pisike kahur või hoopis mitte midagi,» ütles Laaneots.“ Väga südamlik! Ainult, et kelle vastu need jalaväelased lõppude-lõpuks siis ikkagi lähevad, kas Vene armee vastu, või lähevad Venemaale kallale? Võimatu, Venemaa ei tule sõjalise elavjõuga vaid raha ja poliitiliste ülesostmistega. Venemaa ei kuluta Eesti vastu ainsatki raketti ega (oma) inimelu.

Kaitsepoliitilist meelelahutust pakuvad teisedki, Kaitseväe juht Riho Terras: „NATO väed on kohal täpselt nii kiiresti, kui vaja“. Eerik-Niiles Kross: „Kui Venemaa peaks tõesti Eestit ründama, siis tähendaks see sõda suurriikide vahel.“ Kui keegi tahaks olla prohvet, siis võib ta rahulikult kuulutada, et enne tuleb Valge Laev kui NATO Eestit kaitsma sõjas Venemaa vastu. Ja tal oleks õigus.

Aga mis see veel on, kas Kalevipoeg on koju tulnud!? Õhtuleht Online, 07.03.2014, Martin Helme artikkel: „Eestit kaitseb vaid Eesti ise,“ ja selle seest: „Eelkõige tuleb loobuda naiivsest usust, et keegi tuleb meid kaitsma. … Teiseks peame kohe täna täitma ära oma suuremad riigikaitse lüngad ning hankima endale korraliku soomusväe, õhutõrje ning rannakaitse.“

Ent miks siis IRL ja selle mõttekaaslased (EKRE) ikkagi räägivad tankidest. Võtme mõistmiseks annavad ühe endise Eesti eurosaadiku sõnad. Kui temalt küsiti, et kas eesti rahvas on rumal? Too vastas, et eesti rahvas ei ole rumal, vaid on väga rumal. Tõepoolest, kohe vääramatult on Eestis inimesi, kes on „väga rumalad“, kelle jaoks eelpool toodud illustratiivne retoorika on kui psühhedeelne ravim karmi tõe nägemisest tuleneva vapustuse vastu. Aga samas on ka neid, kes selliseid väiteid peavad inimväärikust alandavaks. Seega: IRL ja selle mõttekaaslased lähtuvad eeldusest, et valijate hulgas on „päästva NATO“ ja „sõda suurriikide vahel“ retoorikat pooldavaid narkomaane rohkem kui neid, kes peavad kõiki sarnaseid mantrasid vaid ebameeldivat tõde peitvaks poliitiliseks ajupesuks, veendumuspõhise orjade klassi tootmiseks.

Vello Leito

10.03.2014

2,168 total views, no views today

Jaak Uibu: Peaminister Andrus Ansip ja rahvaarv

Rahvaarv kuulub riigi põhiliste näitajate tiitelnimestikku. Isegi kui riiki iseloomustatakse vaid nelja-viie näitaja kaudu, ei puudu sealt rahvaarv. Nii ka Eesti käekäiku hõlmavates kõnedes, milleks kindlasti on president Ilvese aastapäevakõne 24. veebruaril ja peaminister Ansipi kõne üheksa-aastasest tegevusest, leidis rahvaarv käsitlust. Et asjad ei lähe hästi vananevas ja väljarändavas Eestis, selle tõi president tõemeeli välja sõnades: aga meie suur mure – kas me suudame kesta ja millisena, samuti ettepanekus pensioniea tõstmise kohta.

Presidendi seisukohad erinesid statistikaameti peametoodiku Ene-Margit Tiidu kinnitusest Postimehes, et Eesti rahvas on praegugi elujõuline ja parema tervise juures kui kunagi varem. Tiidu kohta ütles Roman Ubakivi netikommentaaris lihtsalt, et Tiit valetab eestlaste elujõulisusest. Siim Veskimees kirjutas Postimehes otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandus-näitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid .

Pühadejärgne Eesti Päevaleht avaldas pika artikli Kuidas on muutunud Eesti elu Andrus Ansipi käe all. Selles kasutatakse näitajatena miinimumpalka, tööpuudust, ostujõudu, majanduskasvu, keskmist eluiga ja usaldust valitsusele, aga mitte rahvaarvu. Täidame siinkohal selle vajaku. Peaminister Ansip alustas 2005 ja rahvaarv oli sel ajal Statistikameti andmebaasis 1 358 850 inimest. Ja nüüd värskeimad andmed Statistikaametilt 1. jaanuari 2014 kohta – 1 311 870 inimest. Lahutamise järel saame tulemuseks, et Andrus Ansipi käe all (Eesti Päevalehe keelepruuk) vähenes Eesti elanikkond 46 980 inimese võrra, mis ümmarguselt teeb rahvastikukaoks 5000 inimest aastas. Sellise genotsiidi-mõõtu taagaga läheb peaminister erru. Me ei saa peaministrile kogu vastutust panna, aga me ei saa ka peaministrilt vastutust jäägitult võtta, nagu see kadu pole rääkimist väärt. Nüüd mõistame, miks peaministrile truu Eesti Päevaleht ei saanud kasutada rahvaarvu dünaamikat ülevaates.

Möödunud aasta detsembri alguses, kui ei olnud veel kellelgi aimu Andrus Ansipi tagasiastumisest, kirjutasin Toompea Haridusseminari poolt talle kirja rahvastikukriisist ja sellest ülesaamisest. See sisaldas ka ettepanekuid: Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine; rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele; rahvastikuministri portfelli taastamine; olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teaduslikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest. Vastuskiri peaministri nõunikult kujutas endast verbaalset ekvilibristikat demograafia valdkonnas neljal leheküljel, kuid ettepanekutest oli mööda mindud.

Nii palju peaminister Ansipist ja rahvaarvust. Aga kes ta asemele ka ei tule, peab ta looma institutsioonid, kes tegeleks rahvastikutaaste problemaatikaga igapäevaselt ja meeles pidama oma eelkäija Kaarel Eenpalu kuldseid sõnu: iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Ja tingimata koostöö Lätimaaga, keda vaevavad samasugused mured, ent kes on asunud neid tõsiselt lahendama.

Jaak Uibu, D.Sc., Ph.D.

1,130 total views, 1 views today

Enn Oja: Rail Baltic sõitja seisukohast

Enn Oja arvamuslugu Rail Baltica teemal, ehk “Rail Baltic sõitja seisukohast”.

 

Lühikokkuvõte: Sõitja seisukohast oleks kasulik Rail Baltica viia Pärnu asemel läbi Tartu või Türi.

Pärnu suund on aga kasulik  vaid kiiremate kaubavedude seisukohast.

Kuna sõitjate huvisid ei arvestata, siis on Rail Baltica näol tegu eelkõige kaupade veoks mõeldud raudteega, ehk Eesti maavarade Euroopasse kantimise projekti  alustalaga.

 

oja_rb2.pdf Rail Baltic sõitja seisukohast

1,361 total views, 1 views today

Kivisildnik: Minu juubel – (:) kivisildnik 50

Läbikukkunud inimkonna tüüpilise esindajana tähistan ma oma viiekümnendat juubelit. Paljude jaoks olen ma lihtsalt halb inimene, intelligentsi jaoks olen ma aga kirjanik, kelle raamatuid ei loeta, kuid kellega hirmutatakse lapsi.

Seda muidugi põhjusega, ehkki ma võitsin kunagi Inno ja Irja blogis aset leidnud eesti kirjanike iludusvõistluse meeste kategoorias või jäin teiseks – igal juhul minu inimsusevastased ideed on tõeliselt koletislikud.

Mina – 50

Kuid alustagem juubelijuttu põhilisest, minu välimuses ei ole midagi äärmuslikku, istun oma vana koleda kirjutuslaua taga ja mul on alust uskuda, et just selle laua taga lamaskledes määrati teie esivanematele karistuseks nii ja nii palju vitsahoope ning mõne aja pärast pandi siin laual kokku küüditamisnimekirju ja allkirjastati troika surmaotsuseid. Ja nüüd kirjutan ma siin luuletusi, mis söövad teil liisunud hinge seest.

Ma kirjutan valges kirurgi tööriideid meenutavas kostüümis, vasakpooleses ülemises lauasahtlis on mul kummikindad. Need on osa ajalooliste kummikinnaste kollektsioonist, mu lemmikud on kindad, millega Onu Bella „Rabarockil” Arnold Oksmaad nüpeldas, kuid on ka pikantsemat kraami: tuttav abordiarst varustab mind kinnastega, mida kandes ta on kustutanud palavalt armastatud popstaaride, pankurite ja poliitikute loodete eluküünlaid.

See kõik on vajalik õige meeleolu loomiseks, poeesia on tehniline ala ja siin ei saa jätta midagi juhuse hooleks. Väljendamaks ülimat põlgust inimkonna vastu, olgu ta sigitatud nüri loodusliku valiku, omakasupüüdlike tulnukate geenimanipulatsiooni või jumala tööõnnetuse tulemusena – ma panen viimase välja. Mul ei ole enam palju aega, enne kirjaoskuse täielikku unustamist pean ma edastama oma sõnumi.

Ei ole midagi julmemat kui kirjeldada objektiivselt inimkonda, tema tegevust ja saavutusi. Ehkki mul käib äge rebimine Pentti Linkola, de Sade ja Nietzschega, on mul põhiliseks töövõtteks vana hea balzaclik kirjeldus. Ma ei hakka teid poeesiaga vaevama, see ei lähe teile korda, et see ei kõneta teid, luulekoodi ongi lihtinimesel raske läbi hammustada ja temakese tarbeks kirjutatakse kriminaalromaane. Las lahutab meelt ja tunneb elust rõõmu.

Ministri kõri läbi

Kriminaalromaanide sari „Visa Hing Kilingi-Nõmmelt”, millest siiani on ilmunud kaks köidet, „Legendi sünd” ja „Karlova inimsööjad”, on kahtlemata eesti kirjanduse kõige ilgem teos. Kõige mandunum, kõige räpasem, kõige küünilisem ja kõige olmelisem. Kirjandus lihtsalt ei saa enam vastikumaks minna. Ansipi ämma torkasin teise köitesse. Mõistagi ei ole võimalik sellist jõledust lihtsalt fabuleerida, kõige taga on viiskümmend aastat isiklikku kibedust, läbikukkumist ja kättemaksuiha, aga see kõik on ju nii sügavalt  inimlik.

Et minu elajalikkus paremini välja paistaks, kirjutan ma „Visa Hinge” koos Aarne Anmanniga, ma ise ei ole võimeline kujutama normaalseid inimesi ega isegi midagi normaalse krimka taolist kirjutama. Kui ma kirjutaksin kriminaalromaane üksi, ei oleks neid võimalik välja kannatada, see oleks liiga julm, liiga vägivaldne, liiga hullumeelne, kindlasti ka liiga naljakas.

Visa Hing on Kilingi-Nõmme joodikust konstaabel Paul Pank, kes teenib lisaraha raske ja musta eradetektiivitööga ja ehkki tal õnnestub seksuaalmaagia abil kõik juhtumid mängleva kergusega lahendada, satub ta sageli olukordadesse, kust ainsaks väljapääsuks on jalahoop vastu eidekese lõualuid, väljapressimine, piinamine, inimrööv, mõrv või mis siin salata, vahel ka massimõrv.

Loomulikult ei ole ma ainus halb inimene eesti kirjanduses, õpetlased hakkavad mulle kohe igasuguseid peletisi nina alla hõõruma: kes oled sina, (:)kivisildnik, Ranneti või Raudami kõrval? Ma ei vaidle vastu, Rannet ei olnud ingel ja Raudam on toonud nii mõnegi valupisara lugeja palgele, väga halva iseloomuga kirjanikke on palju, aga puhast kurjust esindan siiski ainult mina. Ma pole lihtsalt sündinud värdjas, vaid olen oma annet aastakümneid sihikindlalt ja teadlikult treeninud. Tavakurjus on laisk ja distsiplineerimatu, sageli ka loll, sellised ei jõua kaugele.

Hommikul, nii kui silmaluugid lahti löön, hakkan kohe kõiki ja kõike vihkama, see on mul hommikuvõimlemise eest. Sõõrumaal on õigus, kui ta ütleb, et hommikul tuleb mahlad käima saada, mis paneks aga süljeerituse paremini tööle, kui kirgas kujutluspilt sellest, kuidas sa kultuuriministril kõri läbi närid, just selleks pannaksegi naisi kultuuriministriteks, selleks et ettekujutatav kiunumine kõlaks luust ja lihast läbilõikavalt. Langi ohkimine oligi ära tüüdanud.

Kurjus on kindel investeering, kõik teavad Trotskit, aga kord ma palusin ühel rabil nimetada kuus miljonit suvalisest rahvusest kommunismiohvrit, peaks olema lihtne ülesanne, aga mis te arvate, mitu nime ta peast teadis? Mõistagi mitte ühtegi. Kummaline, kõik teavad Leninit, Maod, Stalinit ja Pol Pothi, aga nende ohvreid peaaegu ei tunta. Julm, aga tõsi. Hetkel püüan ise meenutada mõne Katõnis hukatud poola ohvitseri nime, ei midagi.

Püramiid minu auks

Toon mõne lihtsa näite oma kõrgekvaliteedilisest kurjusest. Kõige taga on geneetiline anne, mille ma kolme aastakümne pikkuse sihipärase tööga, mis tänu allakirjutanu eriti kõrgele intelligentsile on olnud intensiivne ja tulemuslik, olen lihvinud täiuslikuks instrumendiks. Mida ma siis olen saavutanud? Ma võin lugeda kodeeritud teksti, mille lahtimuukimisega ükski superarvuti hakkama ei saa, lihtsast romaanilugejast rääkimata. Ma loen Zbigniew Herbertit nii, nagu oleks tegu lihtlabase kokaraamatuga.

Tehke järele. Paraku on püha tõde kaitstud kahekihilise kodeeringuga, esiteks kujund ja teiseks kurjus. Isegi kui kujundi läbi hammustad, on tõe kurjus nii intensiivne, et see laastab su mõistuse. Katus läheb sõitma ja kõik. Ainult tõeliselt kuri inimene suudab tõe raskust kanda, oma viiekümnendaks juubeliks olen ma vajalikule kurjuse tasemele jõudnud ega pole pidanud kordagi kahetsema.

Minu sõnum laiadele massidele on lihtne: kurjus on funktsionaalne, kui sa pole saavutanud seda, mida hing ihkab, siis on sellel põhjus, sa lihtsalt pole piisavalt õel. Mis ka ei toimuks meie ümber, kõige taga on kurjus. Nii nagu kosmosest moodustab 99% must aine, nii on ka inimlike motiividega, 99% kõigist motiividest on kurjuse ilmingud. Vaadake pankureid, poliitikuid, burksimüüjaid või naabreid – kurjus igal pool, ainult piiritu kurjus.

Minu juubeliks avab valitsus teise rinde Aafrikas, minu inimsusevastaste ideede põlistamiseks püstitatakse Ida-Virumaale mingist jälkusest püramiid ja sellest peab saama maailma kõige suurem püramiid, kusjuures see pole luul, vaid tegelikkus. Minu ideede elluviimiseks plaanitakse Eestisse uusi suuri fosforiidikaevandusi ja 400 kildagaasi puurauku, millest küll ei piisa kogu elavlooduse likvideerimiseks, kuid mis siiski on ühemõtteline ja lihtsalt mõistetav vihje kurjuse kõikvõimsusele.

Ma olen õigel teel ja mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et ma ei ole enam päris üksi. Ehk ei kirjutagi ma oma okultistlikku opus magnumit “Seitsmes Moosese raamat iseendale”, ehk mu ulmeromaani “Kubjas Kaarel adjustaat” järgi tehakse film ja ehk minu kirjastatud Margo Vaino karvane luulekogu “Tööloomad ei rasestu” saab kõrge riikliku preemia ja võib-olla juhtub see kõik juba enne hüperinflatsiooni ja kolmandat maailmasõda.

Ehk läheb isegi nii hästi, et mind valitakse silmapaistva kurjuse pärast nende viiesaja miljoni planeedi elaniku hulka, keda ei likvideerita. Igal juhul olen ma lootusrikas, küllaltki lootusrikas.

________________________

Allikas: ohtuleht.ee, 11.01.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,001 total views, 1 views today

Kivisildnik: Realistlik heaolustrateegia

Ma olen kindel, et ma ei pea veenma kedagi peale Ansipi selles, et Eesti riik on uppuv laev, millelt ei lahku ainult rotid, vaid ka rooste põgeneb laevakerelt ning mustus emigreerub kambüüsi solgiämbrist.

Asjad on hullud ja sellel on põhjus. kui 80 000 tööjõulist inimest on otsustanud lähiajal kodukandi viljaka tolmu jalgadelt pühkida, siis on midagi halvasti kas inimeste peades või aktuaalses reaalsuses. Kollektiivse hullumeelsuse teooriat toetavad väga vähesed faktid, kui, siis ainult valimistulemused ja tõsiasi, et paljud kodanikud on otsustanud ilma mõjuva põhjuseta ajaloolisele kodumaale jääda.

Seega on asi halvas elus. Inimesed tunnevad, et elu on närune, nad on kindlad, et elu ei lähe paremaks, ning lahkuvad kvaliteetsematele jahimaadele. Kõik. Arutada pole siin midagi, me võime kaaluda teoreetilisi variante, kuidas töötud või näljapalgal virelevad kehvikud võiksid saavutada kapitalistliku heaolu, aga see on ikkagi ainult teooria. Praktikas on selge, et keskmisel eesti orjal ei ole mingit võimalust osta seda, mida peetakse inimväärse elu aluseks, kommunaalmaksudega on raske, sageli võimatu. Paljud ei pea fraseoloogiasõnaraamatust vaatama, mida tähendab väljend “nälg näpistab”.

Mis me räägime kehvikutest, Eesti rikkad on isegi Baltikumi mõttes vaesed puuvillanoppijad. Kui ma viimati Balti rikaste esisadat vaatasin, ei olnud seal ühtki eesti nime. Ja olgem ausad – Eesti, Läti ja Leedu ei kubise just rockefelleritest ja rothschildidest. Meie rikkurid on rahvuslik häbiplekk. Mis on meie läbikukkunud rikkurite sõnum? Sõnum on lihtne: sa võid Eestis saavutada majanduslikult kõik, mida on võimalik saavutada, aga ikkagi oled sa lätlase kõrval eikeegi, leedukast rääkimata. Selle teadmisega on valus elada.

Seega väidan tõsiasjadele tuginedes, et kapitalistlik heaolu ei ole Eestis võimalik. Mida ei ole meeletutele pingutustele vaatamata õnnestunud saavutada, on võimatu, eks ole? Juhul kui heaolu ei ole kättesaadav isegi eliidile, siis on arukas järeldada, et ühiskonna põhjakihid ilmselt ka selget kaaviari sisse ei vohmi. Ma loodan, et lugeja nõustub, et kui oleme üdini globaliseerunud ning enda meelest Euroopasse kolinud, siis peaks nii meie vaesus kui rikkus vähemalt Euroopa standarditele vastama. Ja kui töötu abiraha, õpetaja palk ning rikkuri kontoseis ei vasta üldkehtivatele nõudmistele, siis on tegemist läbikukkumisega.

Olgu selle läbikukkumise põhjuseks ebakvaliteetne genofond, nõdrameelne majanduskeskkond või jumala viha, tulemus on üks, ühemõtteline ja vastuvaidlemist mittesalliv. On aeg kaaluda muid heaolustrateegiaid, realistlikke strateegiaid. Kindlasti kodanikupalk, nagu šveitslased plaanivad – neil on kodanikupalga teoreetiliseks põhjenduseks raske elu. Ei hakka võrdlema Eesti ja Šveitsi raskusi, peaks selge olema niigi. Aga selle variandi jätame kõrvale, sest idee teostamine sõltub kollektiivsest mõtestatud pingutusest, milleks eesti rahvas ei ole võimeline.

Jäävad heaolustrateegiad, mida saab rakendada individuaalselt. Teeme endale selgeks, milles seisneb heaolu tuum: positiivne emotsioon on kõige alus. Kui emotsioonid on laes, võib ka majanduslike ja muude asjadega hoogu pidada. Meie kliimas muidugi palmi all ei mediteeri, aga Ferrari asemel võib Fordiga ringi kimada küll, endal silm säramas.

Religioon on kindlasti üks tõhusaid heaolu saavutamise viise, äraproovitud, töökindel ja odav. Tänapäeval on ajupesutehnikad nii paika timmitud, et lausa rõõm vaadata. Istub inimene, ümiseb nurgas ja pole tal ühtegi probleemi, õnnis naeratus on näol ja kui sektijuht annab käsu, kannab kive hunnikusse või võtab suhu, sest ainult nii sünnib kõigevägevama tahtmine. Ehkki kapitalismil on palju ühisjooni organiseeritud religiooniga, on kahetsusväärne lahknevus lõpptulemuses: me ei ole kapitalismis õnnelikud ja eluga rahul.

Ehkki sektijuhi ja tema orjade seisukohalt on organiseeritud ümisemine tõhus, on see pikemas perspektiivis regressiivne, sektantlik usk ei arenda, sektantlus nüristab, inimkvaliteet kaob ja varem või hiljem langeb kogu porukas nutikama jõugu saagiks. Inkad, samuraid – õpikunäiteid on lõputult. Kapitalism suudab reaalselt pakkuda samuti ainult nüristavaid luulusid – meelelahutust. Aga kui tõhus saab olla igal aastal jõulude ajal “Üksinda kodus” vaatamine?

Igaüks saab keskkonnale vaatamata liituda mõne surmasektiga ja õnnelikult ümiseda või vaadata ööpäev läbi sobivat pornokanalit ning püsida õnne tipul, aga mõlemad strateegiad on pikemas perspektiivis halvad investeeringud, vaimsed võimed känguvad või lülituvad täielikult välja. See ei ole tore, see on katastroof. Ümisemine ei aita reaalseid probleeme lahendada ja meelelahutus on sama kasutu. Emotsioon on, aga see on ka kõik.

Kas meil on mõni äraproovitud heaolustrateegia, mis tagab positiivse emotsiooni, aga samas arendab vaimseid võimeid, annab seeläbi koos heaoluga ka konkurentsieelise ning kokkuvõttes suurendab ühiskonna mobiilsust ja üleüldist heaolu? Selline strateegia on tõepoolest olemas, aga te ei ole sellest kunagi kuulnud ja tõenäoliselt ei ole te selle praktikaga ealeski lähemalt kokku puutunud. Nagu näeme, on pornokanalitel siiski teatavad puudused.

Klassikaline heaolustrateegia on olemas ja see on kultuur. Eriti tõhus kultuurivaldkond on kirjaoskusega otseselt seotud kirjandus. Vanem põlvkond on lapsepõlves “Buratinot” lugenud ja mäletab, kui tore see oli. Kuna elanikkonna põhimassil edasises elus ja tegevuses ei ole kirjaoskust tarvis läinud, siis selgitan olukorda.

Võtame Ferrari ja ütleme, et see on inimmõistuse tippsaavutus autopedenduse alal (pole tähtis, kas ta tegelikult on, näitel on illustreeriv tähendus). Ja nüüd küsime endalt, kui palju meil on tuttavaid autopedesid ja kui paljud neist sõidavad Ferrariga. Ilmselt vähesed, kui üldse keegi. Kas nad saavad olla õnnelikud oma armetu panni seljas? Ei saa. Seevastu kultuuritooted on palju intensiivsemad ja efektiivsemad, maailma absoluutne tippraamat on sama kallis kui põhjamuda, hinnaklass on sama. On tasuta raamatukogud, tasuta ferrari-laenutusi ma pole kohanud.

Raamatuinimene võib iga päev lugeda niipalju inimmõistuse tippsaavutusi, kui ta silmad välja kannatavad. Konkurentsieelis autoahviga, kes kunagi ei saavuta isegi ideaalilähedast sõiduriista, on ilmne. Ühel on emotsioonid pidevalt laes, teine käib ringi, rusikas taskus, ja sõimleb. Ja kui ka autoist saavutab täiuse ning sõidabki lõpuks, olles elu aeg soolejuppi välja punnitanud, lõpuks kuldvelgedega Saksa džiibiga ümber kaubamaja, siis mida see annab ühiskonnale? Tõenäoliselt ainult ühe mölakast varganäo, seda paremal juhul – mõned on auto nimel valmis ka tapma.

Samal ajal arendab raamatut nautiv isik oma vaimseid võimeid, tema orienteerumine maailmaasjades on hea, väärtused paigas, võib isegi tekkida loovus. IQ kohe päris kindlasti ei lange, üldjuhul on kvaliteetkirjanduse tarbimine ühiskonna konkurentsivõimet tõstev nähtus. Vaimsed võimed aitavad probleeme lahendada ja luua väärtusi. Rääkimata sellest, et tänapäeval on ka kõige lihtsam funktsionaalne kirjaoskus, isegi lihtlause moodustamine haruldane ja hinnaline imevõime mida ülikoolides ja kirjandusringkondades tikutulega taga otsitakse.

Mõelge selle peale, võtke üks vaba päev ja kalkuleerige, kas teie heaolustrateegia on reaalne ning pikemas perspektiivis ja üldise kasu seisukohalt aktsepteeritav. Meie palkade juures, ma mõistan, siiski soovitan antidepressante võimalikult vähe sisse ahmida. Narkot ei ole vaja, mõelda on vaja.

Sven Sildnik

Eesti Ekspress, 13.12.2012

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,005 total views, 1 views today

Enn Oja: Rail Baltic – kellele, kuhu, kelle arvel?

Enn Oja arvamuslugu Rail Baltica teemal, ehk “Rail Baltic – kellele, kuhu, kelle arvel?”. Nii näeb välja Eesti raudteetransport vaatevinklist, kui meil poleks olemas uskumatult suures mahus erinevaid maavarasid, mille väljavedu eeldab raudteetranspordi olemasolu. Artikleid viimasest vaatevinklist leiate lingi alt Uudiseid siit ja sealt.

oja_rail_baltic.pdf Rail Baltic – kellele, kuhu, kelle arvel?

1,583 total views, 1 views today

Ants Aaman: Äritsemise põllumaaga saab peatada

Selleks, et maa jääks harijatele, tuleb seadustada aktiivses põllumajanduslikus kasutuses oleva põllumaa mõiste ja selle põllumaa müügi ning rendi erikord.

Eelmises Maalehes kirjutas Silja Lättemäe mureliku loo sellest, kuidas aktiivses põllumajanduslikus kasutuses olev põllumaa libiseb põllumeeste käte vahelt välja.

Jutus on muret ja fakte külla ja kuhjaga.

Julgen arvata, et Maalehe abi ja tugi põllumeestele on siin hädatarvilik. Mure kurtmine kergendab küll südant, aga vaja oleks lahendust ja kiiresti.

Minister Helir-Valdor Seeder naeratab lehes muhedalt, aga kahjuks tarmukat tegutsemisskeemi tema jutust ei kajastu. Mis lahendusi pakuvad Tootjate Keskliit, Talupidajate Keskliit, Põllumajandus Kaubanduskoda? Ka nende poolt pole kuulda ega näha mingisugustki aktiivsust, kui nende töösipelgaid pikkamööda saapatalla all laiaks litsutakse.

Meil kehtivale üldisele maatulundusmaa ähmasele ja laialivalguvale mõistele on piirangute seadmine mõistagi probleemne. Pakun järgnevalt omalt poolt üht võimalikku lahendust, millega Riigikogu maaelukomisjon ja meie valitsus tegeleda võiksid, kui on tahet.

Vaja on seadustada aktiivses põllumajanduslikus kasutuses oleva põllumaa mõiste ja selle põllumaa müügi ning rendi erikord.

Erikorra põhjenduste jada on võimalik väga tugevalt argumenteerida ja Euroopa silmis oleks olulisim neist ELilt saadud toetusraha kaitse.

Riiklikult olulise küsimusena aktiivses põllumajanduslikus kasutuses olevale põllumaale müügierisuste seadustamine ei vaja teatavasti mingit ELi luba. Ja väita, et põllumaa ei ole riiklikult oluline võib vaid väga rumal rahvas ja riik.

Aktiivses põllumajanduslikus kasutuses oleva põllumaa müügi ja rendi erikord peaks kehtima nii riigi kui eraomandis oleva põllumaa kohta. Nõnda käituvad oma põllumaad ja põllumehi austavad ja hoidvad riigid.

Erikorra sätted tuleks koostada ja kooskõlastada asjasse puutuvate organisatsioonidega tõsises koostöös.

Üks põhitingimus põllumaa ostu- ja rendikonkursil osalejale peaks olema eelneva tootmisaasta deklareeritud müügitulu vähemalt 80protsendiline teke põllumajanduslikust tootmisest.

Kohalikke oleks võimalik eelistada esimese, teise ja kolmanda kandideerimisringi seadmise kaudu.

Eks jääb oodata, kas jalad, kes raha järgi käivad, peavad oluliseks nende muret, kes adra järgi käivad. Ega väga suurt optimismi ju pole, sest raamatute raamatust Piiblist saame teada, et Kristus kaotas enesevalitsemise vaid üks kord oma elus, kui tõukas hangeldajad ja rahavahetajad templist välja – ju jäi temagi vaimujõud rahavõimu vastu väetiks.

Ants Aaman seenior on Rätsepa talu peremees ja Eesti Maakarja Seltsi juhatuse liige

________________________

Allikas: Maaleht, 18.10.2013

Ants Aaman on Eesti Iseseisvuspartei liige

981 total views, no views today

Enn Oja: Paeda-Lavrovi pakt

Enn Oja poolt koostatud põhjalik analüüs kavandatava Eesti-Vene piirilepingu sisuliste ja tehniliste vigade kohta.

PDF failis on analüüsitud Eesi-Vene piirilepingu sisulisi vigu, nagu vastuolu Eesti põhiseadusega – kuid enamus teose mahust kulub tehniliste vigade esiletoomisele, kus näidatakse “puust ja punaselt” ära kavandatava riigipiiri pindalaline eksimus  Eesti kahjuks.

Teose sügavam sisu seisneb selles, et juba praegu saab igaüks näha, millised selgrootud argpüksid ja pugejad on kohaliku võimukliki müüdavad klounid – tulevikus hakatakse seda häbiplekki mäletama “Paeda-Lavrovi paktina”.

Kuna tegu on tavapärasest suuremahulisema pilte sisaldava dokumendiga, siis aeglase internetiühenduse kasutajad võiks varuda veidi aega ca 1MB suuruse PDF faili avanemisega.

oja_plp.pdf Paeda-Lavrovi pakt

997 total views, 1 views today

Jaak Uibu: Ettekanne Kodurahu foorumil 4.10.2013

Eesti Vabariigi põhiseadus ja rahvastikukriis

Ettekanne Kodurahufoorumil 4. oktoobril 2013 Eesti Rahvusraamatukogus

Jaak Uibu, D.Sc.

Alustuseks teema eellugu. 1997. aastal koostasin teatmeteose “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel”. Teatmiku ilmumise järgselt kutsuti mind rahvastikuministri nõunikuks. Ministri büroos koostati sel ajal valitsusettekannet „Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad“. Selleks ajaks oli sündimus võrreldes kaheksakümnendate lõpuga vähenenud ümmarguselt poole võrra ja seepärast me kirjutasime valitsusettekandesse „Eesti Teadus- ja Arendusnõukogul läbi vaadata ja määratleda teadusprioriteedid lähtudes demograafilisest kriisist.“ Muidugi, TAN valitsusettekandesse kirjutatut ei arvestanud ei siis ega hiljem, aga minu andmeil oli see esimest korda, kus valitsusdokumendis konstateeriti selgesõnaliselt demograafilise kriisi olemasolu Eestis.

Rahvastikukriisi esile toomise taga nagu ka enamiku käesolevas ettekandes toodud seisukohtade taga peegeldub Toompea Haridusseminari tegevus. Rahvastikuprobleemid on seisnud meie töös alati tähtsal kohal. Toompea Haridusseminari liikmetel ei ole isiklikke ambitsioone, vaid arengueeldusi ja arengutõkkeid selgitades tegutseme avalike huvides, avalikult ja ilma mingi rahalise hüvituseta. Oma töös oleme rakendanud sokraatilist meetodit – küsimuste esitamist ametnikele ja ametkondadele nende vastutusalas. Nagu terminist on tunda, pärineb meetod Sokrateselt. Käesoleva ettekande seisukohtade kujundamisel oleme tuginenud eeskätt Põhiseaduse Assamblee stenogrammidele, Põhiseaduse kommenteeritud väljaannetele ja Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuandele (1998.a.).

Nii pikalt siis taustast. Aga läheme nüüd teema käsitlusele – põhiseadusest ja rahvastiku-kriisist. Kui Mart Laar taas peaministriks saades oli rahvastikupoliitika kavandamise Valitsuse tööplaanist välja heitnud , hakkasin aastal 2000 abi otsima põhiseaduse preambulast, mis teatavasti sätestab „… eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“ [I.] Pöördusin küsimusega üheaegselt justiitsministri ja Tartu Ülikooli õigus­teadus­konna dekaani poole: kas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas määratletud oma­riikluse ülesanne ”… eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade…” kohustab valitsusasutusi eo ipso välja töötama või hankima hinnanguid depopulatsioonist põhimõiste rahva tervise raames ja rakendama neid oma tegevuses? Kui ei, siis millise seadusandliku aktiga põhiseaduse ja põhimääruste vahelises ruumis seda kohustust kehtestada? Või tuleks täiendada põhimäärusi? Justiitsministeeriumi vastuskirjas viidati rahvatervise seadusele ja vaimus, et kõik mis sätestatud seaduses, on hästi tehtud ja küllaldane. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt jurist Meris Sillaotsa poolt koostatud vastus on preambula õigusjõu suhtes ettevaatlik. Üheltpoolt, tuleb Eesti Vabariigi põhi­seaduse preambulas sisalduvasse suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega, ja teiselt poolt, põhiseaduse preambula ei anna täpseid ettekirjutusi nende abinõude kohta … Teie mure vääriks võib-olla edastamist Riigikogu mõnele liikmele. Ise ta seda õigusteaduskonna autoriteedis ei teinud ja saatis palli tagasi. Nii ma siis veendusin, et argumendiga kümnetest tuhandetest sündimata lastest valitsusasutusi ja valitsust motiveerida tulemuslikule rahvastikupoliitikale ei saa.

Möödus kümme aastat. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis lisades aastatest 2004 -2012 laste arvu, kes sellest platoost ülespoole jäävad, saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ene-Margit Tiit arvas aasta tagasi Postimehes, et praeguseks vanemahüvitise toime mitte just kadunud, aga nõrgenenud, tarvis oleks uusi meetmeid. Eeskätt just need meetmed, mis näitavad, et riik aitab, näiteks lastehoiu korraldamine, koolitoit, koolis käimise võimalused ja kõik muud teenused, mis lastega seotud. Nende osatähtsus on väga suur. Mis täpselt aitaks, pole välja mõeldud. Oluline on sõnum, et riik hoolib lastest (tsitaadi lõpp). Just seda me 15 aasta eest taotlesime, kui rahvastikupoliitikat kavandama hakkasime. Just nimelt rahvastikupoliitikat on Toompea Haridusseminar taotlenud, mitte üksikmeetmeid.

. President Ilves ütles oma intervjuus 2012. aasta lõpus sõnaselgelt, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega. Kahtlemata on Presidendil selles osas õigus, et poliitikud ei taha demograafiliste probleemidega tegeleda, aga ta eksitab inimesi selles mõttes, et juba ammu eksisteerivad probleemid projekteerib kaugesse tulevikku. Kui inimkaotused leidsid aset alates üheksakümnendate aastate algusest, ei olnud rahvastikupoliitika sõnastamisest ja vastumeetmete otsimisest sel ajal veel juttugi.

Siinkohal üks huvitav fakt, mis polegi ebaoluline. Riigi Teataja 6. juuli 1992 avaldas Eesti Vabariigi põhiseaduse teksti. Samasse Riigi Teataja väljaandesse on sattunud ka Tiit Vähi üleminekuvalitsuse otsus kolmekümne ühe nõukogude aegse valitsuskorralduse kehtetuks tunnistamise kohta. Iseenesest täiesti loomulik otsus, ainult et need kustutavad otsused puudutasid peaaegu kõik peretoetusi ja soodustusi. Need annulleeriti kõik halastamatult. Me ei tea, kas midagi toetustest ka järgi jäi.

Möödunud aasta 21. oktoobril tähistati pidulikult kahekümne aasta täitumist Mart Laari esimese valitsuse ametisseastumisest. [II.] Selle puhul saatsin ajalehele Postimees artikli „Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal“. Minu esialgsete arvutuste kohaselt inimkaotused aastail 1993 ja1994 oleksid ümmarguselt 19 100 inimest. See oli kiretu konstateering šokiteraapia toimest rahvastikule ja demograafilise kriisi algusajast. Kui Mart Laar sai 1999. aastal taas peaministriks, siis tema esimesi samme, nagu juba mainisin, oli kavandatud rahvastikupoliitika tühistamine valitsuse tööplaanis. Võib arvata, et selle taga oli tolleaegne rahvastikuminister Katrin Saks. Kahe ja poole aasta järgse „pingelise“ töö järel valmis sel ministril Laste- ja perepoliitika kontseptsiooni kolmeleheküljeline toorik, mille ta pärandas Eldar Efendijevile lõpetamiseks.

Käesoleva aasta maikuul avaldati New York Timesis USA teadlaste Stuckleri ja Basu uurimuse tulemused. Nad avastasid, et kasinus – sotsiaal- ja tervishoiukulutuste ulatuslik, viivitamatu ja valimatu kärpimine – ei ole mitte ainult ennast kahjustav, vaid surmav. Uurimuses kasutasid nad ka Eesti andmeid. Sellised riigid nagu Valgevene, Sloveenia ja Poola, võtsid omaks meist teistsuguse, järkjärgulise lähenemise, mida soovitasid majandusteadlane Stiglitz ja Gorbatšov. Stuckleri ja Basu sõnul erastasid need riigid riiklikult kontrollitud majanduse etapiviisiliselt ja tervisealased tulemused olid palju paremad kui riikides, mis valisid massilise erastamise ja inimeste töötuks jäämise, mis põhjustasid ränki majanduslikke ja sotsiaalseid segadusi.

Sellesuvine Vikerkaar toob ära Erik Reinerti artikli „Euroopa Liidu perifeeria primitiveerumine. Tähtsate teadmiste kaotsiminek.“ Selles ta ütleb, et šokiteraapia on viinud deindustrialiseerumiseni ja viimaks ka depopulatsioonini. Igatahes minu artikkel inimkaotustest üheksakümnendatel ja konflikt Postimehega leidis aset pool aastat enne nimetatud artiklite publitseerimist. Paistab, et minu artiklis esitatud seisukohad olid avaldamiseks liialt harjumatud. See aga tõstatas probleemi ajakirjandusvabadusest.

Saime keeldumisest innustust ja [III.] pöördusime õiguskantsleri poole. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada ja õiguskantsler ei alusta pöördumise alusel mentelust“. See vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole õiguskantsleri asi.

Võidakse väita ja küllap seda paljud teevadki – miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast! Aga Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Aga kas pole just taoline üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Olemasolevad teadusuuringud ei toeta rahvastikupoliitikat, otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just põhiseadusliku jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavades.

Seejärel [IV.] pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega – nemad ju põhiseaduse koostasid ja nemad peaksid küll teadma. Esimene küsimus oli sama, mis õiguskantslerile   – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teine küsimus –   kas   põhiseaduses on  midagi olulist  puudu või  õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus  rakendada põhiseadust rahvuse säilimise nimel? Põhiseaduse Assamblee kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulast otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud.

Kevadel 2013 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Igati õigustatud ja hea mõte. Siis me veel ei teadnud, et Tsahkna väljaöeldud sõnu isegi tõsiselt ei võta ja see on ainult rahvale rahustamiseks. Haarasime Tsahkna ettepanekust kinni. [V.] Riigikogu komisjonidelt ja fraktsioonidelt küsisime toetust õiguskantsleri ettekandele Riigikogule teemal “Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“. Mis seepeale Riigikogust vastati? Põhiseaduskomisjoni esimees kirjutas, et Riigikogu ei teosta õiguskantsleri tegevuse üle järelevalvet ega saa ka õiguskantslerile öelda, millele ta oma ettekannetes Riigikogule peaks keskenduma. Sotsiaalkomisjonilt saabus vastus, mille järgi õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande. Kultuurikomisjonis arvati, et tegemist on väga olulise teemaga, mistõttu ei saa nõustuda, et mitte ükski riigi institutsioon, sh õiguskantsler selle vastu huvi tunnekski. Tegemist on mitmetahulise küsimusega, millega tegelevad erinevatel tasemetel erinevates valdkondades ja vormides erinevad institutsioonid ja ametiasutused. Siiski õiguskantslerilt kõnesolnud ettekande taotlemiseks me toetust ei saanud.

Niisiis seisime taas lõhkise küna ees. Otsustasime kokku kutsuda Riigikogu Toompea Haridusseminari koosoleku konverentsikeskuses, et ühises arutelus koos Riigikogu asjakohaste komisjonide esimeestega selgust saada põhiseaduse õigusjõus rahvastikukriisist ülesaamisel. Kutsed saadeti põhiseaduskomisjoni esimehele Rait Marustele, sotsiaalkomisjoni esimehele Margus Tsahknale ja kultuurikomisjoni esimehele Urmas Klaasile. Margus Tsahkna oli just kuu-kaks tagasi kirjutanud Postimehes, et Eesti riik põeb surmatõbe. Õnnetuseks olid nad kõik istungitevabal hommikul korraga hõivatud ja nähtavasti kõik teised komisjoniliikmed ka. Õnneks praeguseid ja endisi Riigikogu liikmeid oli kohal kokku seitse ja seminar läks täie ette. Selle tulemusena valmis seitsmeleheküljeline dokument „Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis“. Selles oli viis küsimust, mis kuulusid Riigikogu kompetentsi ja seitse ettepanekut Riigikogule. Käesolevas ettekandes piirdume vaid teemakohaste küsimustega Riigikogule ilma kommentaare lisamata:

  1. Vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi kohta Eestis.
  2. Kas rahvastikuprotsessid on juhitavad?
  3. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
  4. Kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
  5. Kas Riigikogu toetab õiguskantslerilt ettekande taotlust teemal „Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“?

Esitame ka mõningaid ettepanekuid artiklist, mis on seadusandja pädevuses:

  • Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine.
  • Rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele.
  • Rahvastikuministri portfelli taastamine.
  • Olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teadulikul alusel ettevalmistus ja otsustamiskohustus.
  • Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest.

Koosoleku järgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias ( Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.) Laekunud hinnangute ja seisukohtade toel koostasime ja edastasime [VI.] Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehele ja komisjoni liikmetele avaliku märgukirja. Selles palusime meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelvalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil – põhiseaduskomisjonil.

Avalikus märgukirjas märkisime, et [VII.] teabenõuded Presidendile, Riigikohtule ja Õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande – rahvuse säilimise – täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelvalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine. Olgu mainitud, et Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles seadusandlikku tegematajätmist kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Kuu aja pärast saabus meie avalikule märgukirjale, mis koos lisadega oli kümme lehekülge, mõnerealine vastuskiri. „Vastuseks Teie pöördumisele märgin, et rahvastikuprobleem on kompleksne ja mitmekülgne teema, millest ainult mõni osa on otseselt põhiseaduskomisjoni valdkond. Teiseks peame endale aru andma, et seadusandlike (konstitutsiooniliste) meetmete osa demograafiliste protsesside mõjustamiseks on piiratud. Ilmselt teate ka seda, et Riigikogu on korduvalt arutanud erinevatel tasemetel rahvastikuprobleeme ning teeb seda ka edaspidi.“ Niisiis meie ettepanek võtta Põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikune mõju töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis lükati tagasi, me ei saanud vastust ühelegi küsimusele ega ühelegi ettepanekule. Tähelepanemata jäeti meie märkus selle kohta, et kui küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis tuleks tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite leidmisel.

Niisiis avalik pöördumine Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole lõppes järjekordse fiaskoga. Mis võib selle pika kirjavahetuse põhjal järeldada? Kahjuks seda, et põhiseaduse preambula kõlbab küll peokõnedeks, aga igapäevase tegevusjuhendina tal jõudu ei ole. Rahvastikukriisist ülesaamiseks vajaliku seadusloome puudumine on seadusandlik tegematajätmine Riigikogu poolt. Ühtlasi veendusime, et Riigikogu liikmete ametivandega võetud ustavus Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ei kohusta neid rahvastikukriisi tunnustamast ja sellest väljapääsu otsimast. Olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelud selles valdkonnas on jäänud jututoaks.

 

Kui President, Riigikogu, Õiguskantsler, Riigikohus ja paljud madalamad ametid on läbi proovitud jääb veel üks institutsioon – Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts, mis asub Tartus ja esimees on prof Jaan Sootak. [VIII.] Pöördusime kevadel ka nende poole. Meile vastati, et selleks aastaks on plaanid tehtud. Võib-olla järgmisel aastal võetakse meie pöördumine ette.

 

Tänan võimaluse eest ette kanda Toompea Haridusseminari uurimus põhiseadusest ja rahvastikukriisist tänasele esinduslikule foorumile. Kinnitan, et esitatud materjalid ja seisukohad on tõenduspõhised.

* * *

P.S. Käesolev tekst on koostatud  esinemiseks foorumil ja seepärast sisaldab allakriipsutusi, rasvast trükki ning kirjalikud pöördumised institutsioonide poole  on numereeritud.

 

1,180 total views, 1 views today

Vello Leito: EIP reitingu-uuringu meetod “EMORi hirm”

Olen korduvalt kirjutanud, et usaldamatus EMORi reitingu-uuringute suhtes ei kao enne kui erakonnad hakkavad ise omapoolseid reitingu-uuringuid tegema. EKRE on nüüd otsa lahti teinud ja nende pressiavaldus selle kohta on loetav allpool:

Konservatiivse Rahvaerakonna toetus Tallinnas on ligi 14%

Juhatuse info, Pressiteated

23.09.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 23.09.2013

Konservatiivse Rahvaerakonna toetus Tallinnas on ligi 14 protsenti

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond viis ajavahemikus 13.–16. septembrini läbi arvamusküsitluse, mille kohaselt on erakonna toetus Tallinnas ligi 14 protsenti. Küsitlus ei kinnita hiljuti ERR-i poolt tellitud uuringut, mille kohaselt on erakonna populaarsus pealinnas võrreldes suvega langenud.

Uuringu projektijuht Are Saarne ütles, et eelkõige oli küsitlus mõeldud erakonna enda jaoks, saamaks valimiseelsel ajal sisetarbimiseks sõltumatu ja usaldusväärne andmestik, mille abil paremini kavandada kampaania sõnumite suunamist. “Meie saime tulemuse, mille kohaselt 13,7 protsenti Tallinna valijatest kavatseb valimistel hääletada meie erakonna poolt,” selgitab Saarne. “Jätkuvalt on olemas lõhe erakonna esimehe ja erakonna enda populaarsuse vahel, kuid see on kahanenud. Niipea, kui inimestele viia need kaks asja kokku, on nad valmis Konservatiivset Rahvaerakonda valima. Selles valguses tekib vägisi mulje, et mõned teised küsitlused, mida avalikkusele pakutakse on tegelikult manipulatsioon, mille eesmärgiks on inimeste eelistuste kallutamine kandidaatide poole, kes omavad tegelikult väga nõrka kandepinda.”

Küsitluse käigus viidi läbi telefoniintervjuu 120 inimesega Tallinnast. Inimestelt küsiti kõigepealt: “Kas teil on eelseisvatel valimistel poliitiline eelistus?”, 20 protsenti vastanuist seda ei omanud. Ülejäänutelt küsiti “Mis partei poolt kavatsete hääletada?” ning neist 13,7 protsenti nimetas Konservatiivset Rahvaerakonda. Küsitluses osalesid nii eesti- kui venekeelsed inimesed.”

 

Põhimõtteliselt on siis tegemist õige algatusega nende poolt, kuid teostuses leidub metodoloogilisi vigu, mis on tulemust ilmselt suuresti mõjutanud.

1. Telefoniuuringud ei ole tänapäeval põhimõtteliselt kasutatavad, sest pea kellelgi noorema ja keskea inimetest pole lauatelefoni, mobiiltelefonide avalikke katalooge aga ei ole. Helistades lauatelefonil võtab toru kõrge tõenäosusega keegi pensionär ja küsitlustulemus saab seeläbi kallutatud iseloomu.

2. KOV valimistel kandideerivad ju ka nimekirjad ja üksikandidaadid, seepärast küsimus: “Mis partei poolt kavatsete hääletada” on mittesüsteemne küsimus.

3. Metodoloogiline viga peitub selleski, et niimoodi ettevalmistamatult küsitletavat tulistades, et “mis partei poolt kavatsete hääletada” vastab osa küsitletavatest hetke-emotsiooni ajendil, selle järgi, mis erakond parajast asub ühiskonnas propagandalaine harjal. Mitte kõik ei suuda hoobilt meelde tuletada kõiki kandideerivaid erakondi ja mitte kõik ei oma kivistunud veendumust, mis ei sõltuks poliitilise tuule suunast ühiskonnas; ehkki nad võivad ise uskuda vastupidist.

Eesti Iseseisvuspartei on välja töötanud tänavaküsitluse tehnoloogia: “EIP reitingu-uuringu meetod “EMORi hirm””, mis tõotab kõrget usaldusväärsust:

1. Kõikide erakondade nimed kantakse papist kettale, läbimõõduga ca 10 sm, tähestikulises järjekorras, nii et küsitletaval on hetkega kõikide kandideerivarte erakondade nimed silme ees, sealjuures ilma järjestuseeliseta.

2. Kettad nummerdatakse ja allkirjastatakse, st et iga ketas saab identifitseeringu.

3. Küsitlemisel antakse ketas küsitletavale ja palutakse tal rebestada sälk tema poolt eelistatud erakonna kohal ja lasta seejärel ketas läbipaistmatusse kasti nii, et küsitleja ei näeks sälgu asukohta – sellega tagatakse küsitletavale täielik anonüümsus ja hirmuvaba õhkkond. Sel etapil on sobilik kohal viibida ka vaatlejal mõnest teisest erakonnast.

4. Kasti sisu arhiveeritakse nii, et hilisem kontroll saab kätte usaldusväärsed andmed kontrollimaks reitinguid. Sellise meetodi abil saab väga kiiresti küsitleda näiteks 1000 inimest, sealjuures erinevates paikkondades ja kellaegadel. Lihtsalt on saavutatav ka asukohajärgne skaneering. Võltsimisvaba arhiveerimine on lihtsalt saavutav sel moel, et erakonnale antud hääled grupeeritakse, köidetakse ja pitseeritakse. Lollidemaa kuldtehnoloogia, seega.

5. Tähtis tehnoloogilise ettekirjutus on seotud sellega, kuidas valitakse välja intervjueeritav. Peale järjekordse ketta kasti laskmist käivitakse stopper ja kokkulepitud ajavahemiku möödudes, näiteks 10 sekundi pärast, pöördutakse selle mööduja poole, kes asub just sel hetkel küsitlejale kõige lähemal. Nii on tagatud valimi juhuslikkus, mis uuringu õnnestumiseks on määrava tähtsusega.

Lihtne, ju! Siiski EIP ei alusta uuringuid enne uut aastat, lähtudes usust, et KOV valimiste poolt ülestõstetud meediamuda on selleks ajaks jõudnud põhja settida.

Vello Leito

25.09.2013

1,279 total views, no views today

Kivisildnik: Nurjunud riik kohalike valimiste eel

Kohalikud valimised ainult tunduvad olevat kõrvalise tähtsusega pisiasi. Nurjunud riigis, mida Eesti kahtlemata on, on kohalikel omavalitsustel enneolematult suur tähtsus.

Ärge saage minust valesti aru, vallavalitsused ei saa süsteemi muuta. Keegi ei saa luua juurde töökohti, keegi ei saa tuua inimesi linnast maale ega välismaalt kodumaale. Keegi ei saa taastada eelmise okupatsiooni ajal enesestmõistetavana tundunud infrastruktuuri, ei koole, vanadekodusid, postkontoreid ega isegi mitte taskukohast elektrit.

Vali külavanemaks või Jeesus Kristus, olukord jääb muutumatuks ja väljasuremine, laostumine ning amoraalsus ainult süvenevad. Minu jutus ei ole vastuolu – ehkki Tallinn ja Tartu on suhteliselt vähem nurjunud piirkonnad Eestis, ei ole neilgi pikemas perspektiivis paremaid väljavaateid kui Mõisakülal, Nuial või Abja-Paluojal, kus elutegevus on sisuliselt lõpetatud. Pensionäride vaikne tiksumine ehk välja arvatud. Meie väikestes ja keskmistes linnades ei toimu enam ammu midagi, ma ei räägi üldse küladest. Küladest pole midagi rääkida. Üks talunik, kaks pensionäri ja laudavaremed – see on tüüpiline Eesti küla. Aga ikkagi.

Keda valida?

Milles siis seisneb kirjeldatud masendavas olukorras kohalike omavalitsuste tähtsus? Kohalike omavalitsuste tähtsus seisneb selles, et üldjuhul on vald saekaatri kõrval suurim kohalik tööandja. Kui suleme vallavalitsuse, suureneb tööpuudus kahekordseks, sellised on faktid. Tallinnas ja Tartus on muidugi veel midagi varastada ja seal on kohalikel omavalitsustel spetsiifilised funktsioonid. Tavavallas pakub vald aga paljudele inimestele peost suhu tüüpi äraelamisvõimalust.

Inimesed ju peavad elama, muidu surevad ära. Seega on kohalikud valimised eksistentsiaalne küsimus. Kohalikud valimised on sama vastutusrikkad kui surmaotsuse langetamine. Laibad on taga. Kohalikud valitud ei saa luua juurde töökohti, aga nad saavad ümber jagada suure osa kohalikest mugavatest ja inimsõbralikest töökohtadest. Just selle pilguga peame valimisi vaatama, kõik muud vaated valimistele on kas ekslikud või tahtlikult eksitavad.

Keda siis valida? Sellele küsimusele on lihtne vastata, tuleb valida neid, kes jagavad kohaliku omavalitsuse töökohad võimalikult paljudele viletsuses virelejatele, kusjuures on oluline, et nad jagaksid olevasolevad töökohad sellistele puudust kannatavatele isikutele, kelle palkamisest on ühiskonnale kõige rohkem kasu.

Meil tuleb küsida omavalitsusse kippujatelt kahte asja: esiteks, kelle nad tööle võtavad, ja miks nad just need tööle võtavad, mis kasu me selle ja selle kehviku palkamisest saame? Arvestada tuleb ka seniseid kogemusi, mis on vallas õnnestunud ja mis ei ole õnnestunud. Väga sageli on nii, et teatud ülesanded jäävad omavalitsuses lahendamata, kas siis sellepärast, et inimkvaliteet ei vea välja, või on muid objektiivseid põhjuseid. Vaesus, halb õnn, kehv kliima. Need asjad ei muutu.

Ükskõik, keda palgata

Üldjuhul on nii, et vallas on kõik ülesanded halvasti või väga halvasti lahendatud, seega on ükskõik, keda palgata. Olukord paremaks ei muutu, sest vallavalitsus on seadnud oma töötajatele üle jõu käivad ja ebarealistlikud ülesanded. Pea kõik edendamised, parendamised, arendamised, tõhustamised ja innovatsioonid on kohalikul tasemel siiani läbi kukkunud. Kusjuures pole teada ühtegi põhjust, miks nad edaspidi peaksid õnnestuma. Parenda ja innoveeri kuidas tahad, inimesed jooksevad laiali, lapsi ei sünni, makse ei laeku. Midagi ei toimu ega saagi toimuda.

Kohalikud omavalitsused on kasutanud erinevaid strateegiaid, näiteks on ehitatud tööstuslikes kogustes kiigeplatse. Ka lõkkeplatse ning tantsuplatse, aga ka spordiplatse, kui nimetada kõige mõistlikumaid ettevõtmisi. Olukord on aga endiselt masendav ja masendavamaks muutub. On aeg vahetada tantsuplatsi ehitajad välja ning palgata nende asemele tantsijad.

On ehitatud hiiglaslikke veepuhastusjaamu tühermaadele, on aeg võtta tööle sadu tuhandeid veereostajaid, see töö on kõigile jõukohane. On ehitatud autobahne, nüüd on aeg tööle võtta pool miljonit autobahnisti: olgu siis jalgrattureid või jalakäijaid, bensiin on liiga kallis, autojuhte meie omavalitsused ei vaja.

Kindlasti tuleb kaotada sotsiaalne ebavõrdsus, inimesed istuvad kontorites, löövad seal aega surnuks ja saavad palka, samas teised inimesed istuvad poe ees pingil ja libistavad õlut, aga ei teeni sentigi. Kummast siis ikkagi ühiskonnale rohkem kasu on? Ühed maksavad vähemalt alkoholiaktsiisi, kuid teised ei tee sedagi. Sama käib prükkarite kohta, inimesed teevad kasulikku tööd, enesestki mõista tuleb nad palgale võtta. Nad on oma kasulikkust ja loodussõbralikkust tõestanud, pealegi pole nad kellelegi halba teinud, pole kordagi valimissaates valetanud.

Tuleb teha panus asotsiaalsusele

Meie riik ei ole nurjunud iseenesest, see on paljude inimeste sihikindla ja ennastsalgava töö tulemus. Neid inimesi ei tohi enam kunagi valida. Ma ei ütle, et nad tegid midagi valesti, ma ütlen, et nende töö on tehtud. Haud on kaevatud ja kinni aetud, labidamees võib minna. Mingu välismaale ja puhaku jalga. Nüüd on minusuguste asotsiaalide aeg. Kui ühiskonda enam ei ole, kui see enam ei funktsioneeri, siis pole meil vaja ka ühiskonnategelasi, poliitikuid, ametnikke ja muid oma esialgse funktsiooni kaotanud isikuid.

Kui ühiskond peab kõige tähtsamateks investeerida veereostamisse ja autobahnismi, siis tuleb investeerida ka veesolkijatesse ja bahnistidesse. Ei ole nii, et toidupood on tähtis, aga see, kes toidu poodi toob, ei saa sentigi. Kui reoveepuhastamine on võtmeküsimus kogu meie maal, siis maksku ka meile, kes seda vett de facto reostavad. See on õiglane. Meie oleme ühiskonna põhitegevuseks möödapääsmatult vajalikud. Solki võib klaarida ükskõik kes, veepuhastajad on lihtsalt asendatavad nagu muruniiduki detailid, aga vett solkida saame ainult meie, kohalikud elanikud.

Kui keegi tahab seda nurjunud riiki veel kuidagi vee peal hoida, siis tuleb tal teha mõned valusad otsused. Tuleb tunnistada, et madala taseme asotsiaalid, pean silmas poeetide ja töötute laadset pööblit, on allakäigu ja mandumise vajalikul tasemel hoidmiseks muutunud olukorras märksa vajalikumad kui oma tähtsuse minetanud tippasotsiaalid. Sest kui me peaksime kunagi organiseeruma ning asuma sotsiaalsuse teele, siis on teiega lõpp. Aiateivas või nöörijupp.

Ühesõnaga, rohkem asotsiaale kohalikesse omavalitsustesse ja omavalitsuse töökohtadele, muidu variseb süsteem kokku! Prükkar linnapeaks, alkohoolikud volikogusse, töötud ja kodutud kontoritesse! Tõhusust meil ei ole ega tule, olgem siis vähemalt inimlikud. Õilsad ja helded.

Allikas: Õhtuleht, 14.09.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

969 total views, 1 views today

Kivisildnik: Sõjapropaganda eest lähed vangi

Õhtuleht, 30. august 2013

Järjekordne koloniaalsõda on ukse ees, Süüria sodikstampimine on ehk selle loo ilmumise ajaks juba alanud. Õhk on püssirohuvingust paks ning meedia valedest ja sõjapropagandast tiine.

Allakirjutanu seisukoht valedele, ahnusele ja kurjusele rajatud sõdadele on ühemõtteliselt eitav ning see põhineb Eesti vabariigi kriminaalkoodeksil, mille paragrahv 69 kohaselt on sõjapropaganda Eestis keelatud ning selle eest, ükskõik mis kujul, karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.

Paragrahv on oskuslikult sõnastatud, sest sõjapropagandat leiame Eesti meedias tõesti igal mõeldaval kujul. On valelikke ja kallutatud uudiseid, sõgedaid ning verejanulisi juhtkirju, aga ka ohvreid demoniseerivat meelelahutust filmide ja sarjade kujul. Tõsi, Briti sarjades on näha tervenemise märke ja vahel põhjatakse veriste kätega valitsust. Sõjaõhutajad on haruldaselt leidlikud ja töökad. Siiani ei ole ma küll lugenud uudist sellest, et mõni meie eriti jultunud ja oma inimvaenulikkusest prisket kasu lõikav sõjapropagandist oleks saanud kas või ainult kolm aastat.

Sõjaõhutajad meil ja mujal, enne ja nüüd

Süüria sõda võib aga tuua ootamatu pöörde meie sõjapropaganda masinavärgi nagu õlitatult toimimisse. Keegi vene analüütik tegi avalduse, mille kohaselt Venemaa peaks Balti riigid okupeerima juhul, kui USA läheb kallale Süüriale. Haukuv tibla ei hammusta, aga ometi on sellega loodud ebameeldivalt häiriv emotsionaalne foon.

Loodetavasti hoiab vene oht meie eriti usinaid sõjapropagandiste humanistlikel positsioonidel, sest mine isahane tea. See valitsus silitab sõjaõhutamise eest peakest, aga kui tuleb uus ja hullem? Ega ei tahaks peldiku taha, ei tahaks kuuli pähe. Troikad on karmid asjad. Kui ajakirjanikul ei ole mõistust, au ega südametunnistust, siis on ta vähemalt arg ja sellest võib antud juhul inimkonnale kasu tõusta.

Valedele rajatud Iraagi okupeerimine ning hilisem valede paljastamine on andnud laias maailmas ja Eestis täiesti erinevaid tulemusi. Mäletate, Iraagis olevat olnud mingid massihävitusrelvad, Eesti meedia raius sõja esimestel nädalatel nagu rauda, et leiti see ja see massihävitusrelv, järgmisel hommikul vabandati poolteise reaga, et tegelikult ei leitud ja siis manati uut valet päev otsa, et järgmisel hommikul jälle poole suuga vabandada.

Mäletate Colin Powelli ja tema klaaspurki massihävitusrelvaga, mäletate, kuidas Colin ÜRO ees selle purgiga vehkis nagu arust ära. Purk oli veenev – sõda tuli. Hiljem andis Colin küll oma allikad valeandmete esitamise eest kohtusse ja võitis kohtuasja, see tähendab keegi väike vennike tehti süüdlaseks ja Colini rind võis jälle rahus hingata. Isegi sõjajumal Blair loobus veretööde õigustamisest, kui s*tt ujus pinnale.

Mis inimõigused?

Seevastu meie Harri Tiido jäi endale kindlaks. Oli vaja ja oli õige, isegi kui brittide ja USA elanike jaoks oli vale, siis eestlaste jaoks oli ikkagi õige, Iraak avas Eestile ukse laia maailma, või umbes nii see kõlas. Kui maailm on nagu bandiitide jõuk, kus kamba liikmeks saamiseks tuleb enne kedagi tappa või okupeerida, siis minul tekib küll küsimus, kas sellisesse jõuku ikka peaks kuuluma ja mis tegusid seal kambas üldse tehakse. Tiidol sellist küsimust veel tekkinud ei ole. Põhimõttekindlus, vallutamatu põhimõttekindlus, mis teha.

Minu teada ei ole Prantsuse, Briti ega USA palgasõduritel Süüria okupeerimiseks oma valijate mandaati. Kulunud valed massihävitusrelvast võivad olla veenvad õigeusklike svenmikserite jaoks, aga juriidiliselt korrektne asjaajamine eeldab midagi enamat. Ma üldse ei kujuta ette, millised peaksid olema veenvad argumendid al Qaeda terroristide toetamiseks Süürias. Aga kui al Qaeda asi on õige Süürias, siis oli kaksiktornide õhkimine ka õige. Kui ma tegin kusagil loogikavea, siis valgustage mind.

Kindral Wesley Clark on kinnitanud juba ühes 2007. aasta intervjuus, et vaid mõni päev pärast 11. septembri terrorirünnakuid öeldi talle Pentagonis, et on otsustatud minna Iraaki. Aga mis veel huvitavam, juba mõni nädal hiljem sai Clark teada, et viie aasta jooksul on plaanis vallutada seitse riiki: Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Iraan.

Mis massihävitusrelv? Mis inimõigused? Mis demokraatia? Tulles tagasi aga keemiarelva jutu juurde, siis hämmastaval kombel ajavad seda plära valitsused, kes lubavad kaubastada tervisele ohtlikku GMOd, mürgist hambapastat, mürgist jogurtit, mürgiseid viinereid ja vaktsiine, millest mõni on kaevatud kohtusse kui bioloogiline relv. Meie toidupoed on hästimaskeeritud ja hästivarustatud keemiarelva laod.

Tugevama mandaat – malakas

Mis mandaat? Tugevama mandaat on malakas ja sellest piisab. Tugevama usk malaka kõikvõimsusse on nii kindel, et valesid enam isegi ei viimistleta, nendega ei nähta vaeva. Ma imestan, et keegi üldse veel viitsib valetada, põhjust selleks ei ole.

Malakas teeb oma töö ja kui kusagil oleks jämedam malakas, siis ei päästaks ka kõige nutikam vale.

Milline seisukoht võtta globaalse kurikamõrvari suhtes? Kuidas suhtuda kurikamõrvari sõpradesse, kaasosalistesse ja valetunnistajatesse? Kuidas suhtuda mõrva? Kuidas teie suhtute mõrvadesse ja mõrvaritesse? Kas osta edaspidi veel rohkem kurikamõrvari limonaadi, krõbuskeid ja vaadata kurikamõrvari näopeksufilme ja poolpornograafiat? Selle valiku saab igaüks ise teha ja selle järgi elada.

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,579 total views, no views today

Eesti Iseseisvusparteil ja Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal pole midagi ühist

Google Eesti märksõna ‘Vello Leito’ järjekordsel läbivaatamisel märkasin sellist kannet, mille viitetekstist on võetud alljärgnev osa:

“reede, 1. märts 2013

MATTI ILVES: EESTI – UUSKOLONIALISMI TÜÜPILINE OHVER

http://rahvuslane.blogspot.com/2013/03/matti-ilves-eesti-uuskolonjalismi.html

… Uuskolonialism on Eestis saavutanud täieliku võidu ja enne pole meil sellest võimalik väljarabelda, kui valimistel vahetame välja kartelliparteid tervikuna. Eesmärk olgu – mitte ühtegi häält praegustele Riigikogu erakondadele!
Aga milliseid erakondi meil siis valida on? Eestis on rida rahvuslike erakondi, kellest üldse ei räägita ja kes ülikalli valimiskampaania tingimustes pole seni suutnud konkureerida Riigikogu riigi poolt rahastatud erakondadega. Samuti pole neil rikkaid toetajaid, kellele nad saaksid müüa meelepäraseid seadusi.
Toon nüüd rahvuslikult mõtlevad parteid, kes on täiesti suutelised Eestis valitsusvastutust võtma. Kõigepealt Eesti suuruselt 4. erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, siis veel Eesti Iseseivuspartei ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu.
Kõigis neis erakondades on tuntud ja kõrgelt haritud inimesi, kes on suutelised moodustama Eesti huvidest lähtuva valitsuse ja mis kõige tähtsam, nad pole santažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa Liidu salajaste palkadega ära ostetud, nii kui võimuerakondade paljud poliitikud on oma musta mineviku ja lähiajal sooritatud kuritegude tõttu.  “

 

Matti Ilvese artiklitele tavaliselt kommentaare ei järgne kuid sedapuhku on olukord olnud teistsugune – artiklile järgneb huvitav mõttevahetus, milles oleksin osalenud, kui oleksin seda õigel ajal märganud. Seepärast kommenteerin vähemalt siinkohal. Kogu kommentaarium on toodud alljärgnevalt, kusjuurs punasega tehtud rõhutused on minupoolsed:

 

“15 kommentaari

Anonüümne 1. märts 2013 11:26

Olev
Eesti võimuvahetuse häda rahvuslaste kasuks peitub selles, et rahvuslikke erakondi on selle väikese maa kohta liiga palju ehk lühidalt öeldes tahab esimene rahvuslane olla rshvuslasem kui teine ja kolmas tahab olla rahvuslasem, kui esimene, neljas tahab olla rahvuslasem kui kolmas ja teine rahvuslasem kui neljas. Nõnda oma putru keerutades tekitatakse olukord, kus valija ei suuda rahvuslaste vahel otsust ära teha ja hääli kokkulugedes saavutatakse ühtne 0,0 123… Võimuerakonnad naeravad ja lasevad TV kaudu kõhutuult nn rahvuslastevahelise konkurentsi peale.
Aga noh, eks ülejärgmistel valimistel keegi rahvuslane ka loobub, sest kaua ta ikka mõnesaja häälega teiste aega viidab. Kahjuks seavad rahvuslased nõnda iseennast lolli olukorda. Hea, et vähemalt Henn P. astus konservatiivide hulka. Teised võiks oma naeruväärsest egost üle saada ning teha Eestile kasulik teene ning luua tulevastel valimistel ühtne blokk. Ma ei mõista elu sees, miks aastaid vinduvad rahvuslikud parteid elavad stagnatsioonis ega suuda leida kompromissi? Samas on eesmärgid peaaegu ühesugused. Kummaline rumalus, ei muud.
Üllar Rentnik 1. märts 2013 11:47
Väga hea point. just möödunud pühapäeval keerutas 1 rahvuslane oma avaldusega tolmu üles ja paljud (ma ise kaasa arvatud) ei oska enam otsustada, kas mõni erakond on nüüd rohkem rahvuslikum ja mõni jälle olemasolevate võimurite marionett! See asi on vaja selgeks vaielda ja mida varem, seda parem.
Kuidas aga härra Ilves kommenteerib rompuy külaskäiku tallinnasse?
Matti Ilves 1. märts 2013 12:05
Olev, õiged mõtted. Olen ühinemisvajadusest ka siin bolgis kirjutanud.
Anonüümne 1. märts 2013 12:20
Praegu on õige aeg, korjata kolonisaatorite ja nende käsilaste vastu tõendeid. Olgu siis need,mis tahes vormis või kujul.
Et tulevikus oleks võimalik nad juriidiliselt vastutavaks võtta ja nõuda reparatsiooni tasusid ning luua pretsedent,et säärane jama enam iialgi ei korduks. Vaid protestimine ja valitsuse pihta pori loopimine asja ei muuda. Küll aga on võimalik neid nende endi mängus võita. Nad pole jumalad,keda ei saa kangutada oma kohalt lahti.
Matti Ilves 1. märts 2013 12:53
Van Rompuy külskäik ei vaja erilisi kommentaare. Kohtus lihtsalt üks EL-u valitseja provintsi halduriga ja poetas talle mõned tunnustavad sõnad, et kindlustada Ansipi ning tema partei vankuma hakkavat võimu.
Anonüümne 2. märts 2013 5:03
Tegelikult ma ei tähtsustaks üle seda rahvuslike jõudude ühinemise asja. Muidugi oleks tore, kui kõik sellised organisatsioonid leivad ühte kappi paneksid, aga vaevalt see suures plaanis suurt midagi muudaks. Ei saa kuidagi nõustuda, et rahvuslikke erakondi oleks liiga palju. Senimaani pole ühtegi tõsiseltvõetavat olnud enne, kui tekkis EKRE. IRL on paduliberaalne karjeristide punt. Rahvuslusest pole seal haisugi. Kui keegi neid nende mõnede deklaratiivsete loosungite pärast kohe rahvuslikuks peab, siis….oh seda lihtsameelsust. Samuti EIP on minu jaoks üks paras klounaad. Võiks natuke mõelda ka, mida suust välja aetakse, a la Uus Maailma Kord jne. Liiga paranoilise mulje jätavad. Ning vaevalt suurem osa inimestest neist üldse kuulnudki on. Noh, ja ongi kõik. Põllumeeste kogu võiks ka pidada rahvuslikuks, aga see partei eksisteerib ainult paberil. Analüüsivõimelised inimesed teavad, vaid ühte tõsiseltvõetavat rahvuslikku parteid ja selleks on EKRE. Ja mis puutub analüüsivõimetutesse, siis ajaga kui kasvab jõud, siis saab ka neile ilusaid näolappe ilusatel plakatitel pakkuda, mille järgi nad, siis juhinduvad :p
Üllar Rentnik 2. märts 2013 13:12
Uue Maailmakorra(NWO)agenda on juba ammu paljastatud ja selle olemasolu on tõestatud niiet see kui sa sellest õhtulehest lugeda ei saa, ei tähenda, et seda ka olemas ei ole. Vello Leito on oma blogis maininud Euroopa Uut Korda, tsitaat:
ˇˇKäivitati Euroopa riigi (Euroopa Uue Korra) loomine Euroopa Liidu nimelise kollase (sala)kommunismi projektina.ˇˇ
Seda võib pidada autori enda meelevaldseks tõlgenduseks Uue Maailmakorra ühe väiksema osana, ja arvan, et see on täiesti adekvaatne visioon asjadest. See, et Leito veits keeruline persoon on, anna põhjust teda veel poliitikuna maha kanda.
Anonüümne 2. märts 2013 17:40
Rahvuslased erakonnad on püüdnud ühineda, kuid see ei ole võimalik. Sel põhjusel et osadest nendest (EKRE) võib olla liikmete hulgas vabamüürlasi ja kui need juba kuhugi pääsevad, siis keeravad kõik tagurpidi. Kõlab naljakalt, aga kui ei kõlba sõna vabamüürlane, siis kasutame sõna ordulane, rotaryklubi liige või ükskõik mis rikaste mängurite ja ilma aadeteta oma poliitika ajajaid. Kes paistab silma rahvuslaste enim? See on EKRE ja loodudki häältenoppijaks. Mingid moskva kunagised suursaadikud võivad näid nii patrioodid kui tahes, kuid see kes on sõna andnud moskvale, see ka selleks jääb.Metsmati

Matti Ilves 2. märts 2013 18:42
Küll tuleb kriitikat Metsamati! Pakkuge välja positiivne programm rahvuslastele, aga paistab, et seda te teha ei mõtle. Muidugi on lihtsam kõike kritiseerida ja kahtlustada.
Anonüümne 2. märts 2013 23:38
näädsa http://www.prezidentpress.ru/news/prezident/2292-putin-i-evrei-stranicy-pretknoveniya.html
sellised lood sealpool sood…
Anonüümne 2. märts 2013 23:44
http://ru-an.info/news_sys.php
vanad uudised
Meelis 3. märts 2013 15:55
olin juba eelmise riigikogu valimiste ajal EIP poolt hääletaja, paraku küll e-valijana ja seepärast ei tea kas minu hääl ka kohale jõudis. Vello Leito on minu meelest väga lugupeetud inimene ning tühja juttu ta kindlasti ei publitseeri. Olen sama meelt, et vabamüürlaste plaan uue maailmakorra kehtestamisel realiseerub pidevalt. Kardan, et isegi kui kõik rahvuslikud parteid liituksid, eesti rahvas hääletaks selle partei võimule, mis iseenesest on juba ime ei lase massoonid nagunii Eesti jaoks sobivaid otsuseid teha ja omapead valitseda. Kõik maailma suured sündmused on nende algatatud ja juhitud. Kui mingigi lootus on, siis hääletan jälle EIP poolt.
Anonüümne 3. märts 2013 22:16
Ja täpselt nii tulebki teha. Rahvuslased tuleb võimule upitada. Ja mis peamine- tuleb valida otse jaoskonnas, e-valimised on ilmselgelt häälte kaaperdamiseks ja 1 suur mull.
Anonüümne 10. märts 2013 12:44
“…võib olla liikmete hulgas vabamüürlasi ja kui need juba kuhugi pääsevad, siis keeravad kõik tagurpidi. Kõlab naljakalt, aga kui ei kõlba sõna vabamüürlane, siis kasutame sõna ordulane, rotaryklubi liige või ükskõik mis rikaste mängurite ja ilma aadeteta oma poliitika ajajaid…”Vastuseks sellele mõttele…

Kas täna võimul olevad erakonnad on vabad teenimast rikkaid ja aadeteta oma poliitika ajajaid…

Tänane olukord enam hullemaks minna ei saa ja vajalik on vahetus – et tuua tagasi inimeste usk sellesse, et elanikkond on rahulolematuse korral võimeline olukorda muutma. Halvemaks või paremaks, kuid muutma. Ja kui ei meeldi, siis jälle muutma. Tagasikutsuma ja uuesti valima. Tähtis on veenduda ise ja veenda teisi, et otsustusvõime toimib.

Vabamüürlus ja muu taoline on teisejärguline selle juures hetkel.

Salaorganistatsioonid kutsuvad endaga liituma. Ja eeskätt mõjukatel positsioonidel olevaid isikuid. Tekitamaks võimu. Tähtis ei ole liikmelisuse suurus, vaid kvaliteet. Lihtkodanik võimuihas salaühendusi kindlasti ei huvita. Seni kuni ta olulist positsiooni ei oma…

Tiiu 16. märts 2013 22:47
No järelikult oli mul ikkagi õigus, et Lukašenka on Euroopa vapraim riigipea, kes on suutnud oma riiki suveräänsena hoida. “
Parteide positsioneerimisel poliitilises ruumis sellist mõistet nagu ‘rahvuslik’ pole olemas. See sõna on populistlik parasiitsõna tegelikkuse peitmiseks – tavaline omadussõna. Selle teema olen põhjalikult lahti rääkinud artiklis: “Iseseisvuslased contra eurorahvuslased” -2007/02/23/iseseisvusrahvuslased-contra-eurorahvuslased- . Tegemist ei ole seega kummalise rumalusega, vaid erakonnad asuvad poliitilises ruumis täiesti erinevates kohtades – on põhimõtteliselt erinevad. EIP on eesti rahvuslaste partei, EKRE on eurorahvuslaste partei. Eesti rahvuslased tunnistavad tõde, et Eesti ei ole iseseisv riik, vaid on liiduvabariik Euroopa Liidu nimelises föderaalriigis, et EL on loodud Euroopa riigi väljaehitamiseks, rahvusriikide kustutamiseks, rahvuste segamiseks, et eesti rahva riiklusvõime säilitamine EL liiduvabariigina ei ole võimalik. Siit ka ultimatiivne nõue ELst väljaastumiseks. Eurorahvuslased “eksivad” aga teadlikult ja tahtlikult, nagu oleks Eesti EL koosseisus iseseisev, suveräänne rahvusriik, et Eesti väljaehitamine ELi sees olevat võimalik.
Tuleb ka arvesse võtta, et EKRE ei ole mingi uus partei, vaid on nime muutnud Rahvaliit, nii nagu see on must valgel kirjas Rahvaliidu 24.03.2012 toimunud XXI kongressi protokollis. Samal kongressil kinnitati ka programm, millega partei asukoha poliitilisel maastikul määravd vanad Rahvaliidu valevandelised programmilised postulaadid. Näitena siinkohal vaid üks programmipunkt: “Eesti Vabariik on 1918. aastal loodud ja 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingul põhinev ning juriidilise õigusjärgsuse põhimõttel taastatud suveräänne ja iseseisev riik.” Tegelikult on aga 1918 aastal loodud riik taastamata.
Niisiis, eesmärgid pole mitte “peaaegu ühesugused”, vaid on diametraalselt vastandlikud: EKRE ütleb, et jõuka ja sobiva riigi ehitame EL sisse on võimalik, (kusjuures tulevase EL poolt kohustusliku sundimmigratsiooni voo tõkestab “uksehoidja” Martin Helme?). EIP on vastuoksa veendunud, et iseseisva riigina oleksime piltlikult väljendudes tiigrid, ELiidus tiigrinaha staatusest kõrgemale tõusta ei ole põhimõtteliselt võimalik.
Nõustun Anonüümi 2. märtsil öelduga: “Kes paistab silma rahvuslaste enim? See on EKRE ja loodudki häältenoppijaks. Mingid moskva kunagised suursaadikud võivad näid nii patrioodid kui tahes, kuid see kes on sõna andnud moskvale, see ka selleks jääb.” Täiendavalt lugege EKRE kohta ka siit: -2013/02/24/eesti-iseseisvuspartei-esimehe-vello-leito-avalik-poordumine-eesti-vabariigi-95-aastapaeva-puhul-.
No, mismoodi see siis ühinetakse või koostööd teakse? Ei saagi. Pealegi teeksime sellega endid süüdimatult lolliks, sest õige pea on kõigile vääramatult selge, et EKRE pole midagi rohkemat kui IRL valimiseelne projekt. Kummaline rumalus, et kõik ei saa veel sellest aru.
Vello Leito
20.08.2013

1,088 total views, no views today

Vello Leito: Mis toimub?

Kui nüüd tagantjärele mõelda, siis sellel võib olla isegi väga informatiivne tähendus. Nimelt üks päev enne Eesti 20. relvagrenaderide diviisi veteranide kokkutulekut Sinimägedes, siis 26. juuli hommikul kell 8.30 postitas EIP juhatus oma seisukoha kavandatava piirileppe kohta, milles deklareeriti piirilepingu ja Tartu rahu juriidilist lahutamatust. 27. juulil, Sinimägede ürituste hommikul selgus aga üllatuslikult, et Sinimägede teavitusartikli juurde oli tekkinud punases kirjas lisapealkiri: „Trivimi Velliste peab õigeks Tartu rahu märkimist piirilepingus.“

Minu esimene reaktsioon oli, et IRLi kulissidetagused raskejõustiklased leidsid järsku, et Tartu rahu märkimise algatus on libisemas EIPle ja kiirustasid meie algatust nullima. Kuid ei, suur oli minu üllatus kui tund aga hiljem valmistudes punateadet väljatrükkima, seda enam ei olnudki! Kohe selge – IRLs oli olnud sisemine ebakõla ja nulliti ära hoopis Velliste – teda ei olnud seekord isegi kohal.

Mis aga on sellise asjade käigu taga? Kas on õige Tiit Made oletus http://www.ohtuleht.ee/534667, või on õigem Laur Uudami arusaam http://www.ohtuleht.ee/534670. Tiit Made kahtlustab, et piirilepe oleks nagu kalevi alla lükatud, Laur Uudam kardab aga MRP laadset asjade kulgu, et piirileping allkirjastatakse salaja või siis üleöö, rahva tahte vastaselt.

Velliste itsidenti silmas pidades tundub siiski, et piirilepe allkirjastatakse pigem salaja ja tingimata ilma viiteta Tartu rahule. Minu sesiukohavõtu selles küsimuses leiate siit -/2013/07/12/miks-eesti-iseseisvuspartei-ei-vota-endale-piirilepingu-ratifitseerimisvastases-voitluses-liidrirolli-. Tõepoolest, Eesti roll pole midagi rohkemat kui kohtukirjutaja oma, kes paneb lihtsalt paberile, mis teised otsustavad.

Ja mis need ‘teised’ otsustavad, ses suhtes tuleb kõnekat teavet tihedalt http://www.postimees.ee/1314930/ametnik-el-vene-konelused-viisavabaduse-ule-voivad-alata-2014-aastal: «Ühise pingsa töö dünaamika lubab loota, et aasta lõpus saame praktilises plaanis tõstatada küsimuse viisavabaduskõneluste alustamisest 2014. aastal,» ütles Azimov esmaspäeval Interfaxile.

“2011. aastal leppisid Venemaa ja EL kokku mitmes ühises sammus viisavabaduse saavutamiseks. Küsimused koondati nelja blokki: julgeolek ja reisidokumendid, migratsiooni ja põgenike probleem, korruptsioon ja korrakaitsejõudude koostöö, välissidemed ja õiguskaitse.” Kaua ongi kohmitsetud.

Kas selleks on vajalik/kasulik omada piirilepingut Eestiga, et kehtestada viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel? On. Venelased justnagu teaksid, et Venemaa ja EL liituvad ning Eurussia tuleb. Eriti käib see Läti venelaste kohta. Vaata kui teadlikud on Läti venelased, Läti riigipea Andris Berzinš: “Lätis on sirgunud muulaste põlvkond, kes valdab teoreetiliselt läti keelt, kuid ei soovi lõimuda,” http://www.postimees.ee/1317512/lati-venelased-omandasid-riigikeele-kuid-loimuda-ei-taha. Nemad näikse teadvad paremini kui eestlased, et Eurussia tuleb ja Venemaa fitnessib Vana-Euroopa enda kasuks.

Aga kas mitte selleks kõigeks ei vajata ka Rail Balticat? Äkki on viisavabadus ja Rail Baltic kuidagi seotud ka piirilepinguga? Kumb vajab Rail Balticat rohkem, kas Eesti või vajab seda hoopiski Venemaa. Kas Eesti vajadusteks oleks eraldatud 3,6 miljardit eurot (560 miljardit EEK = ca Eesti kahe aasta kogutoodang), mis arvad? Kui ütlen siinkohal ette, et Venemaa pealinn tuuakse Moskvast Peterburgi juba tõenäoliselt aastatel 2020-2030, kas siis on hõlpsam ära arvata, kelle jaoks ehitatakse Rail Balticat? Aga kui lisan veel juurde, et tunnel Helsingisse tuleb igal juhul (muuseas, selle jaamad kaetakse seestpoolt Maardu fantastilise musta graniidiga, mida juba ammu kaevandatakse), ehk siis on veel kergem arvata? Eriti kui arvesse võtate, et Soome on kõrgkvalifitseerituim majandudvampiir ja ei kavatsegi tekkivast tarbimismäratsemist kõrvale jääda. Kelle jaoks kogu möll käib? Peaks olema lapselikult lihtne aru saada, et Eestimaast saab lähiaastatel maailma üks tähtsamaid arengukeskusi – asjade käik, mida prognoosisin ette juba oma raamtutes/artiklites alates aastast 1998.

Ja nüüd kõige olulisem. Just sellepärast, et Eesti riik ja rahvas oma astronoomilisest rikkusest ilma jätta, just sellepärast hävitatakse rahvuslikku majandust, loobitakse inimesi mööda ilma laiali, näljutatakse … tapetakse maha eesti rahva riiklusvõime ja -tahe, valetatakse suud ja silmad täis. Lausvalede paks vine katab maad! Protsessi oluline osa on ka rahva demoraliseerimine sotsiaalmeedia vahendusel ja sellest arusaamiseks ei pea veel teaduslikke tõid tegema http://www.naine24.ee/1317564/sotsiaalmeedia-sustib-inimestesse-negatiivsust. Kõik on selge nendele, kes iseseisvalt mõelda soovivad. Eriti pidage meeles, et eesti nn riigijuhid pole mitte rumalad, vaid on reeturid/käsilased, kes kogu mõrvastsenaariumi läätseleeme eest ära teevad. Ja eesti rahvas valib neid masohisti põhimõttekindlusega ikka ja jälle tagasi, et valitud oma edukat mõrvatööd jätkata saaksid!

Vello Leito

02.08.2013

Ad vocem: Ja ärge unustage, et Indrek Neivelt – Putini panga praegune boss, olgu selle nimi tulevikus mis-iganes – juba ootab kannatamatult, et rootsi pangandus võtaks Eesti riigi juhtimise üle – olgu tolle tähtnäitlejaks siis Männik, või kes-iganes – peaasi, et Eestimaad ei juhiks eestimeelsed patrioodid, vaid uusorjastaje palgalised näitlejad.

963 total views, no views today

Kivisildnik: Olukorrast riigis ja eestlaste ajudes

Olukord on halb, lootusetult halb. Ajutegevuse ilmingud on ilmselgelt dementsed. Ma ei räägi seekord keerulistest asjadest, nagu kultuuri sihiteadlik hävitamine, iseseisvuse kuritahtlik loovutamine või totaalne loomastumine. See on ajusid arvestades ilmselge ülerinna tõste.

Teeme lihtsalt, konkreetsete näidetega ja olmelistel teemadel. Ajakirjanduse põhjal. Viimane lause, mida ma meie lehtedest lugesin ja pärast mida ma loen ainult klassikat, kõlas umbes nii: nüüd, kus üks roojane partei käitus alatult pensionäride häältega, on demokraatia hädaohus ja võimu legitiimsus küsimärgi all.

Mis demokraatia?

Millised haiged ajud sellist solki välja ajavad? Kui pensionärid oma väljaheidetes elavalt mädanevad, siis ei ole demokraatial midagi viga ja võim on legitiimne nagu vana mees, nii jah? Kas teie haugimälud ikka mäletavad Hvostovi ämma ja lugusid teistest vanuritest, keda sisuliselt piinatakse ja tapetakse? Kusjuures tegu pole kurjategijate ega asotsiaalidega ning elavmäda saab ametlikult kehtestatud pensioni, millest ei jätku mitte ainult inimväärseks eluks, vaid ei jätku eluks, lihtsalt eluks ei jätku.

Kui pensionäride hääled ühe roojase partei valimistel on teile tähtsamad kui elavalt mädanevad inimesed, siis te olete kas idioodid või mölakad. Meil on kokku arvestatud 100 000 inimest, kelle pangaarved on suletud, 100 000 majanduspagulast, mitusada tuhat sündimata jäänud last, 100 000 virelevat last, 100 000 virelevat töötut, oletan, et ka virelevaid vanureid on suurusjärk 100 000.

Kus nüüd kargasid mul demokraadid ja legitiimid välja. Mis valimine, mis demokraatia, millest te üldse räägite? Pole mingit demokraatiat juba ammu, ükskõik keda valitakse roojastes parteides, kas seda tehakse loomade või inimeste häältega, see ei muuda Eesti riigis mitte midagi.

Need, keda me valime seadusi tegema, ei tee tegelikult enam ammu seadusi. See on nüüd keeruline jutt, võib vahele jätta. Seadused tulevad 85% Euroopa kontoritest ja Euroopas me midagi ei muuda, sest meid on vähe ja me oleme kas rumalad või korrumpeerunud. Siim Kallase pangaasju mäletate? Ja kui meid oleks palju nagu sakslasi ja me ei oleks korrumpeerunud tolvanid, siis ei muudaks me ikka midagi, sest asjad otsustab Euroopa Nõukogu, keda me valida ei saa.

Mis muudavad siin pensionäride hääled, kas need teevad lurjustest ausad inimesed või teevad nad eurobürokraatiast demokraatliku institutsiooni või lähevad need raugahääled kuidagi korda Bilderbergi vandenõulaste grupile ja nende kohalikele käsilastele? Ei lähe korda, ei muuda ja kogu see demokraatia jutt on lihtsalt loll ja piinlik.

Aga inimesed kirjutavad selliseid demokraatia ja legitiimsuse lugusid, inimesed loevad neid, elavad kaasa, lähevad närvi, kisendavad hüsteeriliselt, hakkavad rapsima. Pange neile pehmete seintega palat valmis või käerauad. Kolmandat varianti ei ole. Sellist lima võivad ajada ainut vaimuhaiged või kurjategijad, kummalgi neist ei ole meediasse asja.

Eesti linnadele tuli otsa?

Toon teise sama paljastava näite. Näide on televisioonist, kodanik Martin Helme rääkis TTVs sellest, et Rootsi linnad põlevad, et see on halb. Kordan – see, et Rootsi linnad põlevad, on halb, ei ole hea linnu maha põletada, ja Helme tegi järelduse, et ka Eesti linnade mahapõletamine on halb ja seda tuleks vältida. Eesti linnade mahapõletamise vältimiseks tuleb hoiduda rootslaste vigadest, eelkõige massiimmigratsioonist.

Terve mõistuse seisukohalt väga õige sõnavõtt, ainult hull püromaan võiks Helme väited kummutada. Ja mis juhtus? Meedia ujutati üle Helmet mõnitavate, solvavate ja teda iga hinna eest kriminaliseerida püüdvate kirjutistega. Inimõiguslased, humanitaarid, arvamusliidrid, poliitikud, suvalised pooletoobised jne. Nimekiri inimestest, kes arvavad, et Eesti linnad tuleb maha põletada, on pikk ja hirmuäratav.

Millest selline maniakaalne püromaania? Ma ei ole muidugi psühhiaater, aga siin tuleb tõsiselt kaaluda sundhospitaliseerimist. Ma eeldan, et kõik need Martin Helme vastu võitlevad isikud ei ole kurjategijad, see ei ole loogiline, see ei ole lihtsalt võimalik. Ma ei saa aru, miks te tahate Tartu ja Tallinna põlema panna, miks teile meeldib leegitsev Stockholm. Ei saa aru.

Mis on võõra vara elajalikus hävitamises ning keskkonna eluohtlikuks muutmises nii head, et kõik, kellele see mõte ei meeldi, tuleb kõrvuni maa sisse tampida ja halada, et küll on paha, et pole vihakõne seadust, mis võimaldaks Helmet vangi panna. Agressiivne ja vaimselt labiilne püromaania on suurim oht meie ühiskonnale, aga keegi ei sekku, ei politsei ega haigekassa. Olukord ei ole normaalne.

Seda meedias märatsevat jõuku on alust pidada organiseeritud püromaaniaks ja neid tuleks lähemalt uurida. Unustasin selgitada, püromaania on haiglane tahtmine iga hinna eest ja igale poole tuld teha, see on haigus. Paha haigus. Püromaanide mõtlemisaparaadil on üks kindel tunnus, mis aitab neid normaalsetest inimestest eristada. See tunnus on võimetus mõista teksti, funktsionaalne kirjaoskamatus, õigemini selle erivorm, mis piirdub üksikute sõnade otsimise ja meelevaldse tõlgendamisega.

Meie väga austatud püromaanid kas loevad või kuulavad Martin Helme juttu, otsivad sealt välja sõna, oli see neeger või must, ja siis hakkavad sonima rassismist ning nõuavad Helme karistamist. Kuid tuleme tagasi Helme jutu mõtte juurde, et linnade põletamine on paha ja sellest tuleb hoiduda. Teksti ei saa mõista sõna tasemel, aga kui lause ja mõtte tasemele ajutegevus ei küüni, siis on vaja ravi, haridust on juba proovitud. Tulemuseta.

Aga teeme lihtsamalt. Kui linnade mahapõletamine on hea, miks te siis oma majast või korterist ei alusta? Süüdake diivan, pange kardinad põlema, pange pintsak põlema. Teine küsimus püromaanidele miks te tahate kastaneid immigrantide kätega tulest välja tuua? Tehke ise ka midagi, Statoil on siinsamas nurga taga. Kolmandaks selgitage, milline sisuline vahe on tuletõrjujal ja Martin Helmel? Ja kui Helme vangi pannakse, kas siis on ka pritsimeestel minek. Oleks loogiline, teoreetik ees ja praktikud järel.

Kokkuvõtteks, olukord meie ajudes on katastroofiline, tehnilised võimed puuduvad, funktsionaalne kirjaoskus on null, aga vähe sellest.

Sven Sildnik

Õhtuleht, 29.06.2013
____________________

Postitas EIP teabetoimkond

955 total views, no views today

Jaak Uibu: Eesti arengumudel – tulevikuvanker – on nelja rattaga

Nähtuste ja protsesside kirjeldamisel on aastasadu kasutusel modelleerimine. Olemuslike komponentide kasutamine lubab keerulisi, kalleid või kordumatuid nähtusi lihtsustatud tingimustes esile kutsuda, avastada seaduspärasusi, ennustada muutusi jne.Vaevalt leidub teadusharu, kus mudeleid ei rakendataks. Mudelid ise ulatuvad ühest sümbolist või lausest teooriate ja keeruliste kombinatsioonideni.

Mitmesuguste mudelite hulgas on viimastel aastakümnetel oma koha leidnud arengumudelid, mis on välja pakutud paikkonna, eluvaldkonna, tehnoloogia jms

edendamiseks. See kõik on hea ja teretulnud, et meil on majandus-, statistilised ja kosmoloogilised mudelid. Ent paarikümne iseseisvusaasta järel seisab Eesti oma riigiehituses tõsiste rahvastikuprobleemide ees, nagu sündimuse langus, väljaränne ja maaelu hääbumine. Lõputult reformitakse haridust, tervishoidu ja sisejulgeolekut, mis langetab nende taset ja inimeste turvatunnet. Kõik kinnitab vajadust arengumudeli järgi, mis arvestaks aastatuhandete kogemust elu hoidmisel Eestimaal ja ei lähtutaks vaid soovunelmatest, kuidas ratsa rikkaks saada ja küllust nautida.

Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi koostamine kümme aastat tagasi sillutas teed niisuguse arengumudeli juurde. Loodus, töö ja perekond/kodu leidsid kindla koha

selle struktuuris. Hiljem täiendati mudelit Rein Einasto poolt vaimsuse mõistega ja arengumudel leidis järgmise sõnastuse: Eesti vajab edasikestmiseks hea tervise, algatusvõime, omaniku- ja peremehementaliteediga tööoskajaid inimesi, kes väärtustavad perekonda ja austavad oma maad. Niisuguseid inimesi ei kujune piisavalt sotsiaaldarvinismile, individualismile ja hedonismile rajanevas eduühis-konnas. Eesti tulevikuvanker peab olema nelja rattaga. Ja ratasteks on töö, perekond/kodu, vaimsus ja loodus. Nende mõistete ühtsuses kasvanud ja elanud inimpõlved on meid toonud siiani läbi aastatuhandete ja taganud Eesti jätku-suutlikkuse. Vankri liikumapanevaks jõuks (hobuste paarisrakendiks) on vastastikuse abi ja konkurentsi ühtsus. Vanker koos liikumapaneva jõuga ongi eestluse elujõud.

Mõistagi vajab tulevikuvanker selgitusi. Miks vanker? Sest aastatuhandeid on just vanker meid teeninud veovahendina, aga ka aidanud jõuda uutele maadele ja radadele. Pealegi olevat vanker tarkusejumalanna Athena enda poolt inimestele antud.

Nelja rattaga on tähtsustatud meie inimeseks oleku vajadusi, mida võiks nimetada ka elementideks ja traditsiooniliselt on elemente ikka neli. On olemas ka kaherattalised, kolmerattalised vankrid, aga need sümboliseerivad ebatäiuslikkust. Viies ratas vankri all ütleb, et midagi on liiast.

Läheme nüüd rataste juurde. Alustame tööst, mis on ülimalt keeruline defineerida ja klassifitseerida. Aga võtame lapse suhte tööga, mis on algul mäng. Kui elutarkused omandatakse vanemate tööd jäljendades ja mängides, siis kujuneb kergesti terviklik maailmakäsitlus. Paraku vaid tühine osa lastest näeb vanemaid töös, millega on juba tekkinud lõhe loomulikus kasvatuses ja vankriratas on hakanud loperdama. Heal juhul kool kompenseerib. Pikk õppeperiood, mis langeb kokku kasvuperioodiga, aitavad noort inimest kehalisest tööst võõrduda ja ta ei saagi enam kehalist koormust, mida keha vajab. Spordiväljakud ei asenda kehalist tööd. Eluratas loperdab veelgi rohkem.

Juba Homeros laulis “… Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad…” Perekond on viimastel aastakümnetel sattunud poliitika ja meedia poolt löögi alla. Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid. Haeckelist peale kordavad teadlased: “Ontogenees kordab fülogeneesi”. Laiendame seda seisukohta lapse sotsiaalse arengu sfääri – kui selles mingi kriitiline staadium vahele jääb, võib kujuneda bioloogilise defektiga võrreldav arenguhäire. Kodu hõlmab nii looduslikku kui inimese endi loodud keskkonda, korter ei ole veel kodu. “Rahvuse kodu on isamaa”, kirjutas Ea Jansen. “Perekond ja kodu on aidanud hoida eestlaste rahvusliku ja kultuurilise identiteedi järjepidevust”, rõhutab Ingrid Rüütel.

Luuletuses “Vaimsuse hoidmine elukohustusena” kirjutab Hando Runnel: “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik me oleme sündinud puhtusse”. Õigus on inimese looming, ent õiglus on jumalik. Põhiseaduse koostajad asetasid õigluse teisele kohale, tähtsaimaks sai vabadus. Ja seda võetakse kõikelubatavusena. E. Paloheimo kirjutab: “Õigupoolest ei teeni ausus inimest tema elus sugugi. Sest kaval ja ebaaus inimene tuleb üldiselt paremini toime kui heausklik inimese. Ausus on vältimatu mitte üksikisiku edu, vaid ühiskonna teovõime pärast.” Ettevaatlikkusega tuleb käsitleda üldise permanantse progressi ideed. Juba isa Jannsen hoiatas “Maailma läheb küll targemaks, aga kas ka paremaks, on hoopis iseküsimus”.

Inimene on looduse osa. Seda triviaalset tõde tikume pidevalt unustama, kui on tegemist linnade kasvuga või majanduslike huvidega. Maailm on läbimas ühiskonna arengus gigantismi staadiumi, kus maakera taluvus on pandud proovile. Meie tsivilisatsioon B.H. Liptoni ja S. Bhaermani järgi ilmutab praegu korralageduse ja lagunemise märke. Tööstusliku revolutsiooni ja linnastumisega kaasnevate saavutuste mõjul on kujunenud mõtteviis, et tee inimese heaoluni kulgeb läbi looduskeskonna kasutamise. Pillavat elustiili tuleb hukka mõista kui huligaansust. Oleme tunnistajaks, kuidas inimkond muudab keskkonda juba mõnekümne aastaga, ent inimese pärilikkus on jäänuid praktiliselt muutmatuks ega suuda kohaneda keskonnamuutustega. Urbaniseerumisega kaasnev kaugenemine loodusest ja looduslähedasest elulaadist mõjub negatiivselt nii üksikisikute kui rahva tervist, toob kaasa kehalise koormuse defitsiidi, mõjutab elukesksete väärtuste omaksvõttu ja demograafilist käitumist.

Tuleb rõhutada tulevikuvankri üksikute rataste või elementide ühtsust, omavahelist seotust nii, nagu meie maailm on suhete ja seoste maailm. Tulevikumudelit ei tuleks käsitada vaid alalhoidlikuna, tehnoloogia ja tehniline progress on ju evolutsiooni lahutamatu osa. Ja evolutsiooni saavutusteks on perekond/kodu, vaimsus ja töö, neist ei saa taganeda nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Kuulakem Lipton & Bhaermani:

“ Inimestel on Maa elusolendite seas eriline roll, sest meie oleme oma evolutsioonili-sest protsessist ja potentsiaalist teadlikud. Me oleme siin selleks, et kasutada oma arenenud teadvust keskkonna harmoonia suurendamiseks.” Ülo Vooglaidi sõnul ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Hoidkem neid sidemeid! Eesti ei tohiks elada teiste riikide armust, toetustest ja eeskujudest, vaid on ise suuteline olema teerajaja.

Koost. J.Uibu, versioon 27.06.2013

1,055 total views, no views today

Tõnu Kalvet: Sõltumatud eksperdid ei usu Süüria-vastaseid keemiarelvasüüdistusi

USA esitatud materjalid Süüria valitsusvägede väidetava keemiarelvakasutuse kohta on sõltumatute relvaekspertide meelest ebaveenvad, selgub USA päevalehes Washington Post avaldatud kirjutisest.

Ekspertide hinnangul ei vasta USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa võimude hangitud ja ÜROle esitatud tõendusmaterjal (vere-, koe- ja pinnaseproovid), mis pidavat tõestama Süüria võimude süüd keemiarelva kasutamises, tegelikult nõuetele. Eeskätt sellepärast, et pole teada, kust täpselt, kuidas ja kelle vahendusel need hangiti ning kuidas välditi nende võimalikku moonutamist.

ÜRO eeskirjade järgi saab usaldusväärseks tunnistada ainult sellise tõestusmaterjali, mille on vaidlusalusest piirkonnast kogunud ÜRO relvainspektorid ise. “Sa võid analüüse kontrollida nii hästi kui vähegi saad, kuid kaugelt tehtud analüüs on alati ebakindel,” ütles Washington Postile endine ÜRO relvainspektor David Kay, kes juhtis USA korraldatud massihävitusrelva-otsinguid Iraagis pärast 2003. aastat. “Oleks lollus mitte suhtuda sellesse asjasse mõningase ettevaatusega,” lisas Kay.

Kuni viimase ajani Euroopa Liidu Julgeolekuinstituudi teadurina töötanud Jean Pascal Zanders teatas, et oli läbi töötanud internetis leiduvad materjalid, kus justkui tõestatakse närvigaasirünnakuid Süürias, kuid nähtu olevat tekitanud tas umbusku. Zandersi arvates leidub Süüria kohta esitatud materjali hulgas väga vähe fotosid, millel kujutatu vastab keemiarelvarünnaku tunnustele. Massihävitusrelvade leviku tõkestamise ELi konsortsiumile esitatud uurimuses võrdles Zanders praegusi Süüria-alaseid keemiarelvarünnaku-fotosid 1998. aastal Iraagis Halabja linnas kurdide vastu korraldatud keemiarelvarünnakut kujutavate fotodega.

Halabja ohvrid surid – fotode põhjal otsustades – keemiarelva mõjul kohe ning nende laipadel olid ilmselged sariinikahjustused: lämbumisest siniseks tõmbunud huuled ja sõrmeotsad ning üliägeda higistamise ja kõrge vererõhu tagajärjel roosaks tõmbunud nahk. “Üheski Süüriast saadetud teates ei esine selliseid kirjeldusi,” ütles Zanders.

Tema kinnitusel seisnebki USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa kogutud tõendite viga selles, et sõltumatud teadlased ei saa neid kontrollida. Zanders leiab ka, et asjal on tugev poliitiline maik man. Sama arvavad teisedki.

Kui kuulute opositsiooni ja kuulete, et Valge Maja on seadnud teie abistamise sõltuvusse keemiarelva kasutamisest teie vastu, siis olete huvitatud mulje loomisest, nagu oleks teie vastu kasutatud mõningaid keemiarelvi, kommenteeris olukorda Rootsi teadlane Rolf Ekéus, kes 1990ndail juhtis korduvalt ÜRO relvainspektorite tööd Iraagis.

Vajadust põhjalikult kontrollida lääneriikide esitatud tõestusmaterjali ja saata Süüriasse tõendeid koguma ÜRO oma eksperdid, on toonitanud ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon.

_______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,037 total views, no views today

Vello Leito: Millist demokraatiat T. H. Ilves tahab

7. juunil pidas president T. H. Ilves kõne: „Asi pole vaid reformierakonnas“. Sellest väljavõte: „Aga kui parlamendierakondi enam ei usaldata, siis ei usaldata meie seadusi, siis hakatakse kuulama loosungeid ja võib-olla ka pakkuma valimisvõite neile jõududele, kelle arusaam demokraatiast on hoopis teistsugune kui me tahaksime.“

No nii, millist demokraatiat siis riigikogu riigireeturparteid koos oma palgatud eestkõneleja T.H. Ilvesega tahavad? Üks väike näide elust enesest.

On olemas selline internetikeskkond nagu Google Eesti (GE), mis paranoialiku tähelepanelikkusega jälgib eesti poliitikat, poliitilisi parteisid, poliitikuid ja näiliselt demokraatlikult ja erapooletult teeb kandeid oma lehekülgedel väga mitmekesiste kirjete all. Võrdlen kahte riigikoguvälise erakonna poliitikut mind ja Martin Helmet Google Eesti märksõnade järgi.

Lööge lahti märksõna ‘Martin Helme’. Kõik tema kriipsud ja kraaksatused on skrupuloosselt ajalises järjestuses GEs üleval, nii nagu peabki, sealjuures ei midagi asjatut, või ajalooliselt aegunut.

Nüüd märksõna ‘Vello Leito’. Olen hästi teadlik sellest, et minu poliitiline tsenseerimine/blokeeerimine eesti nn meedias on räige, ent midagi niisugust pole varem näinud. Lõin lahti ja salvestasin hoolikalt GEs kuupäeva all 4.06.2013 toodud materjalid. Mis näen – minu märksõna pole mitte tsenseeritud, vaid kogu minu poolt avaldatu on samahästi kui kustutatud – märksõna põhiblokis on ainult 6 artiklit üleval (prügikasti ma ei sorinud, see veel puudus!), ehkki viimase 5 aasta jooksul olen kirjutanud ja üles riputanud üle 120 täismahulise materjali. Kõige värskem allesjäetud artikkel kannab kuupäeva 12.09.2012. Kuid peale seda kuupäeva olen kirjutanud 19 suuremahulist artiklit, üle 10 lühiartikli ja 9 pressiavaldust/avalikku pöördumist/deklaratsiooni. Ei ühtegi üleval! Vaat, selline on T. H. Ilvese demokraatia praktikas, sellist tema tahab. Tõepoolest, see kardinaalselt erineb minu arusaamast demokraatiast. Kui aga täpsemalt väljenduda, siis see pole demokraatia, vaid poliitilise opositsiooni räige blokeerimine tasemel, mida mujal Lääne demokraatias vaevalt, et ette tuleb. See on poliitiline diktatuur.

Fabelhaft, millest siiski selline vahe. Põhjus lihtne: Eesti Iseseisvuspartei on ainuke poliitilise opositsiooni partei, Eesti Konservatiivne Erakond on võimuopositsioon, mis pordu-pede-multikulti-… lipulaeva Schibstedi omandis olevas Postimehes on omanike poolt viimasel ajal konkurentsitult poliitiliseks ninameheks muudetud. Postimehest on tehtud EKRE stengazeta. EKRE kaitseb poliitkorrektselt Schibstedi ideaale ideoloogilise fortissimo kaudu: „võtke varas kinni“! Milleski muus ta IRLi fraktsioonist ‘rahvuslased’ ei erine (-/2013/02/24/eesti-iseseisvuspartei-esimehe-vello-leito-avalik-poordumine-eesti-vabariigi-95-aastapaeva-puhul-). Kuidas saakski, sest EKRE on sisutäpselt ERL, viimane on aga 2006. aastal IRLst eraldatud võitlussalk Iseseisvuspartei ülevõtmiseks (mis muidugi ebaõnnestu). Ülitähtis on teada sedagi, et Mart Helme töötas aastatel 2005-2009 Tunne Kelami nõunikuna.

T. H. Ilvese demokraatia on uuskommunistlik farss, Ilves ise on aga blindaažikindral, kes pauku kardab – ei ole kutsunud ta riigikoguväliseid erakondi ümarlauale koos riigikoguerakondadega. Poliitilisel opositsioonil (= EIP) oleks üksi rohkem öelda, kui kõikidel teistel kokku. Aga näe, kardab, vaid omapoiste lääget leemekulpi liigutab!

Eesti poliitilisele opositsioonile on kõik teed suletud, isegi EMORi küsitluslehele ei kanta EIP nime, reiting (vastavalt küsitlejate ütlustele) pannakse poliitiliste kaalutluste alusel. Alles hiljuti oli samas seisus ka EKRE, kuid nüüd see muutub kiiresti peale seda kui Schibstedi omandis Postimees oma käilakujuks kinnitas. Muuseas: Isegi piirileppe alase konverentsi „Tartu rahu terviklikkuse kaitseks“ korraldajate hulgast hüppas viimasel hetkel välja hirmust, et see ei lange ju kokku IRL2-Schibstedi nišiga, ehkki EKRE ise oli konverentsi kokkukutsumise algataja. Tuulenuusutamine on EKRE maailmavaate vundament, ‘võtke varas kinni’ nende poliittehnoloogiline olemus – ei kuulu EKRE poliitilise opositsiooni hulka.

EIP juurde tagasi tulles, ilvesdemokraatiat portreteerides, reformipartokraatiat jälgides, ainukese poliitilise opositsioonipartei võimalusi vaagides: võiks nagu omada rohkem sõnaõigust ühiskonnas meedia vahendusel, kui see, mis meile vabatahtlikult antakse. Ent mina seda siiski ei nõua, sest tekib see meile iseenesest niikuinii sedamööda kuidas ilvedemokraatia ja refipartokraatia lagunevad koos majanduse ja Euroopa Liiduga. Kuid ühe paukpadruni siiski kulutan, nii lõbu pärast.

EV Põhiseadus põhiseadusena ei kehti, kuid kohaliku reguleeriva dokumendina siiski kehtib. Selles aga on kirjas, et Eestis ei ole poliitilist diskrimineerimist. See ei tähenda niisiis, et hakkaksin meie mustale meediale esitama nõuet, et miks klikitoitelises mädameedias meile sõna ei anta. No, miks peaks antama, et ma näiteks nende maskis näkku tõtt toimetaksin? Ei pea andma, loomulikult, eraomand, ju! Aga ilvesdemokraatia ja reformipartokraatia, miks meile, ainukesele poliitilisele opositsiooniparteile kõige steriilsemalt on siis suletud just riigimeedia? Mis ütlete? Määrasite poliitilise opositsiooni mullatoidule, või mis, poliitilise porduparnassi tipptegijad? Punases kommunismis määrasid poliitilises opositsiooni kah mullatoidule, aga mis välja tuli? Ega’s nüüdki midagi muud saa välja tulla – aega läheb, asja saab.

Ilvesdemokraatia 7.06.2013 piduliku perfoomansiga seoses veel üks tähelepanek. Kas märkasite, millise ähmiga Andrus Ansip rakendas hättasattunud poliitiku lollikindlat poliittehnoloogiat: võtke varas kinni! Juhin aga tähelepanu sellele, et nüüd kus EKRE on võetud Schibstedi ideoloogilisele toidule, selle omandis oleva Postimehe staariks tõstetud, siis nemad on ‘võtke varas kinni’ kunstis veelgi andekamad ja raskemini tabatavad, pole ma näinud osavamaid. Nii, et reformipartokraatia – IRL+IRL2(EKRE)+IRL3(VIKi baasil loodav) kaevavad juba sulle hauda, et luua asemele täiuslikum mudel partokraatiast. Vähemalt nad püüavad. Reformierkond ongi juba ajale jalgu jäänud – liiga lihtsakoeline, vulguselegi läbinähtav. Jälgi EKREt!

Vello Leito

08.06.2013

956 total views, no views today

Vello Leito: Valede vankril kolm ratast on all II

Olulisem on siiski teine „ratas“, valevanne, et Euroopa Liit olevat riikide liit, mitte liitriik, ehk föderatsioon. Terve mõistusega inimesele, omakasupüüdmatule olendile, kes sotsiaalset koostööd tähtsustab, olekski riikide liidu koostöövorm vastuvõetav, eriti kui konföderatsioon on paika pandud üksteisele kasulikul ja vastuvõetaval viisil. Üliriigid teavad seda väga hästi. Ent ei rahulda see föderaliste, sest sel moel on küll võimalik olla pirukajagamise juures, aga ei saa ise olla pirukajagaja!

Just seetõttu on üliriiklastel hädavajalik jõuda liidu föderatiivse ülesehituseni. Alguses üritati saavutada eesmärki lausa otserünnakuga ja jõustada uus liidulepingut, mis oli isegi oma nime poolest föderatsioon – aluslepingule pandi nimeks Euroopa Liidu konstitutsioon. Ent lakkamatute sisendustega kurnatud vulgus sedavõrd siiski virgus, et ütles „ei“ ja üliriigi loojad nimetasid konstitutsiooni teksti kiiresti ümber Lissaboni lepinguks. Ei unustatud aga enne seda föderalismi konstitutsiooni veelgi unitaarsemaks muuta. Ja nii kehtibki ELiidus konstitutsioon kui föderalismi kohustuslik atribuut oma varjunime all. Sedapuhku ei riku tõesti nimi „meest“, kui üliriigi loojate huve silmas pidada. Vulgus aga ei saa tänaseni aru, ei mõista lõpuni kui läbimõeldult on teda jälle lõksu aetud: vormilt peenelt, sisult räigelt. Nagu jesuiidid omal ajal: fortiter in re, suaviter in modo.

Euroopa Liidu püsimine on lausa salapärane, miks EL veel ikka püsti soodoma segadustest ja rahuolematustest hoolimata. Võti mõistmiseks on olemas. Kui Euroopa Komisjon ja Eurparlament ütlevad ka üheskoos, et Lissaboni leping on riikide liidu alusleping, siis see sõnum kaigub kurtidele kõrvadele. Satanistliku jõu annab mantrale see, et eranditult kõik need, kes soovivad vulguse poolt kokkutassitud rikkusi privilegeeritult nautida, need peavad uneski seda mantrat kordama. Meie võimukandjad, ja need, kes himustavad võimu kandma hakata, teevad samamoodi. Inimesteni jõuab võimas süsteemne valevandumine, mis tekitab kõhedust oma massiivsusega, kõhklust oma terves mõistuses. Ei julgegi tavainimene tõde tunnistada iseendalegi – vägagi tüüpiline alistatud inimese alateadvuslik enesekaitserefleks. Kui nüüd selles suunas aruteluga edasi minna, siis peaks kohe-kohe vastu tulema fakt, et vähemalt osa Kalevite kangest rahvast põeb nn Stokholmi sündroomi.

Paratamatult peab igaüks end suhtestama selle valevandujate ühendkooriga. Sedakaudu tekib kindel võimaluse eksimatult näpuga näidata, kes on eesti rahvuslane ja kes on eurorahvuslane -2007/02/23/iseseisvusrahvuslased-contra-eurorahvuslased-. Meie võimukandjad on end määratlenud eurorahvuslasteks, kes lähtuvad sellest, et eesmärk pühitseb abinõu ja vale vandumine on neile abinõuks. Nemad on need, kes enda teadmist mööda sisenevad valitsevasse euroföderalistlikku süsteemi, et seda seestpoolt oma soovide kohaselt ümber muuta!

Eesti rahvuslased-iseseisvuslased on aga, vastuoksa, need, kes lähtuvad realiteetidest, et süsteemi muutmine seestpoolt pole jõukohane ega ka vajalik. Need Euroopa riigid, mis soovivad, las doonordavad üliriiklasi. Iseseisvusrahvuslased peavad vajalikuks riigi ja rahva ellujäämise huvides Euroopa Liidu nimelisest orjastamistööstusest lahkuda – Väike-Peetril pole mingit vajadust oma märssi neile kinkida. On vägagi üllatav, et suurele osale rahvast üliriiklaste valevandumisest-sugestioonist piisab uskumaks, et Euroopa Liit olevat riikide liit, seetõttu ka Eestile võimalusi andev. Ei anna, paraku, ELi iseenda poolt on ju ühemõtteliselt deklareeritud nende eesmärk: rahvusriikide likvideerimine, rahvuste segamine, Euroopa riigi loomine.

Inimestele on selles uskumuses püsimiseks võimude poolt vastu tuldud ja tõkestatud on juriidiliselt ligipääs tõestusele, et Eesti ei ole iseseisev ja suveräänne riik, vaid on liitriigi liiduvabariik. Eestis nimelt pole defineeritud, mis on riikide liit, liitriik ja rahvusvaheline leping. Sellest rääkimine on meedias keelatud/tsenseeritud. 2003. aastal esitas EIP õiguskantslerile nõudmise defineerida need kolm. Õiguskantsler keeldus, märkis vaid, et Eestis riikide liidu ja liitriigi legaaldefinitsioon puudub. Sellega ongi võetud lihtviisiliselt ära juriidiline võimalus tõestuseks, mis asi see Euroopa Liit on, riikide liit või liitriik.

Siinkohal on sobiv koht vastata sagedasti esitatavale küsimusele, et mille poolest EIP ja EKRE omavahel erinevad, kuhu on kumbki asetunud valevandujate massiüritusel, poliitkorrektsuse esivõistlustel. Vastus on lihtne: EIP on ainuke erakond, mis käimasoleval tõe tõrvamise üldriiklikul kampaanial üleüldse ei osalegi ja ütleb ühemõtteliselt, et kõik väited Eesti iseseisvuse, suveräänsuse ja rahvusriikliku olemuse kohta on valed. Seetõttu Eesti Iseseisvuspartei on ainuke poliitiline opositsioonipartei Eestis, EKRE kuulub võimuopositsiooniliste parteide hulka. EKRE esimehe Mart Helme sõnade kohaselt tunnistab ta EL liiduvabariigid rahvusriikideks. Kahju, sellega on ületamatu vahesein püsti pandud.

Valede vankril see teine „ratas“ küll logistab, ent pöörleb siiski. Eesti rahvas tõepoolest näib uskuvat, et Eesti olevat iseseisev riik, ainult et EL valitsus kiusab oma ettekirjutustega. Rahvas soovib uskuda, et asjad on halvasti vaid seetõttu, et valitsejad ei oska valitseda ja on korrumpeerunud. Tegelikkuses Eestit ei juhi ei riigikogu ega valitsus, vaid Euroopa Komisjon. Selle nägemist tõkestab aga rahva alaväärsuskompleksidest tulenevad alateadlikud kaitsemehhanismid.

Kolmas „ratas“ valede vankri all on kõige töökindlam, sest selle paneb veerema raha – sugestioon, et iseseisvalt Eesti toime ei tuleks ja majanduslik olukord halveneks kui ELiidust nn rahasid ei tuleks. Seetõttu valede vanker jätkabki veeremist kuni lihtne tõde selle kohta pole jõudnud inimesteni, et Eesti saab otsest raha ligikaudu kümme korda vähem kui vabatahtlikult ära annab ja väevõimuga talt käest võetakse. Esimeses lähenduses on see teema lahti räägitud artikliga -2012/08/22/vello-leito-eesti-on-euroopa-liidu-suhtes-raigelt-pealemaksja-, ent suurem osa tööst selle teema kallal seisab veel ees.

Vello Leito

29.05.2013

956 total views, no views today

Kivisildnik: Eutanaasia on liberalismi üks ja ainus mõte

Õhtuleht, 16. mai 2013

Mul on väga kahju, et meil on eutanaasiateema jutuks võetud seoses oma väljaheidetes elavalt mädanevate vanuritega. Taoline emotsionaalne lähenemine ei võimalda näha suuremat pilti. Meile näidatakse Hvostovi ämma ja manatakse kooris eutanaasia, eutanaasia, eutanaasia.

Selge, et raskest tööst ja loomalikust meelelahutusest vaevatud kontingent vaatab nüüd Hvostovi ämma ja kordab õndsa naeratusega eutanaasia, eutanaasia, eutanaasia.

Kuid kas tulemus oleks teistsugune, kui meedia kordaks jõrinal eutanaasia loitsu, aga näitaks mõnda muud pilti? Olgu siis afgaani tõlgi, peapiiskop Põderi, suvalise homoaktivisti, dirigent Järvi või kallis kleidis presidendiproua paraadportreed. Tulemus oleks sama, massid vaataksid ükskõik keda ja leiaksid, et eutanaasia on tõesti parim lahendus. Meedia nõiatrumm töötab nii ja teisiti pole see kunagi olnud.

Sabat kogub tuure

Minu kui demokraadi jaoks pole emotsioonid ja meediamüra olulised, mulle on Hvostov ja tema ämm võrdsed ning eutanaasiat võiks mu poolest rakendada mõlema puhul ja kas või juba täna õhtul. Ma tean, et paari emotsionaalse lehelooga on teid kõiki võimalik veenda selles, et halastuslask on Hvostovi jaoks parim lahendus

Aga ärge unustage seda, et kõik tänapäeva massimõrvad on meedia kätetöö, sõja ja verejanu õhutamine on ka Eesti meelelahutustööstuses igapäevased asjad. Ükskõik, kas vaatate uudiseid, loete analüüse, vaatate koomiksit või primitiivseid näopeksufilme, tulemus on sama. Paraku ei ole sõjad küllalt intensiivsed, keegi jääb ikkagi ellu ning totaalset maailmasõda pole inimsusevastastel kurjategijatel pingutustele vaatamata õnnestunud lahti päästa.

Maailmasõda muidugi tuleb, aga ka seni on tarvis massiliselt mõrvata. Ärge küsige, miks, neile lihtsalt meeldib verd valada ja nad võivad teha kõike, mis hing ihaldab, ning meie kiidame kõik heaks ja teeme kaasa. Ükskõik milline jõledus see ka ei oleks. Kunagi olime ristisõdijad, see on ajalooline fakt, siis olime küüditajad, nüüd oleme uues verises hulluses, esialgu veel ainult kaugetes kõrbetes, aga kohe ka kodumaises eutanaasiasabatis.

Sõjad on kallid, nii nagu ka vangilaagrid olid kallid ja ei toonud küllalt kasumit, me oleme kakskümmend viis pluss viis aastat sunnitööd asendanud kolmekümneaastase eluasemelaenuga, mis on sisuliselt sunnitöö, aga selle vahega, et vabatahtlik. Vabatahtlik sunnitööline otsib ise endale raielangi, ise ehitab endale baraki, ise peksab ennast tööle ja vereimejad ei kuluta muule kui meediale. Ja meedia maksad sa ise kinni, kas lehte ostes või reklaamitud tooteid kokku kuhjates.

Eutanaasia ei ole muud kui vabatahtlik ja odav sõda. Inimesed ise tapavad ennast ja oma lähedasi, nad teevad seda vabatahtlikult ja rõõmuga ning maksavad selle eest rämedat pappi. Eutanaasia on inimsusevastaste kurjategijate unistus, meeletud tapatalgud ilma sentigi lennukitele ja pommidele kulutamata.

Eutanaasia sammud

Me läheme eutanaasiale üle samm-sammult, nii nagu me läksime kõrbesõdadesse. Alguses paar humanitaarset heategijat, olid nad arstid või miiniotsijad, kes päästsid elusid, laste elusid, vanurite elusid, siis läksid logistikud ja luurajad, ja neid läks aina rohkem, siis läks veel keegi ja siis läksid hambuni relvastatud palgasõdurid ja moon sai jumala rahus õilmitseda ja hästi turvatuna tuua kasumit sellele, kelle on kasumit kõige rohkem vaja.

Ja kuidas paar arsti ja sapööri läksid järsku üle karjaks palgasõduriteks, seda me lihtsalt ei märganud, ja kui märkasime, siis kiitsime heaks, sest tapatalgud ja narkoäri on väga head asjad. Nii tegi meile selgeks suur juht telepurk. Sõja alustamiseks on vaja alati midagi väga dramaatilist, on vaja Tonkini lahte (nn Tonkini lahe intsidendist sai USA-le ajend Vietnami sõja alustamiseks – toim), kaksiktorne või videoklippi sellest, kuidas pahad Iraagi sõdurid Kuveidi sünnitusmajas imikute otsas trambivad. See sünnitusmaja kamm oli muidugi räme meediavale nagu ka Tonkini laht, aga see selgus alles hiljem

Eutanaasia algus on dramaatiline lugu elavalt mädanevast isikust. See lugu šokeerib laiu masse. Algab massiivne meediakampaania. Keegi ei maini, et liberalism ongi korrumpeerunud globaal-eliidi täielik omavoli, massimõrvadeni välja. Eutanaasia kampaania “hei hoo” huilgamise taustal ei märka keegi Ameerika ajalehest tõlgitud lugu sellest, et liberaalide kärpimis- ja näljutamispoliitika – mille kõige julmemate näidetena tuuakse Balti riike – tagajärjeks on enesetapud ja rahva masendav tervislik allakäik.

Liberalism korraldab tapatalguid ka ilma sõja ja eutanaasiata, sageli piisab erastamisest, tööpuudusest ja massilisest vaesusest. Siinkohal langetagem pea meie kuuekümne tuhande nälgiva lapse ees, saja tuhande töötu ees ja halva toidu eest orjavate eesti tööliste ees. Vaesus sandistab. Ja edasi on juba lihtne, terved saadame sõtta, sandid allutame eutanaasiale.

Toodame järjest rohkem vaesust ja ülekohut, laastame inimeste tervise, ja kui nad on väljakannatamatus olukorras, teeme õilsate heategijatena halastussüsti. Kõigepealt muidugi elavalt mädanevatele raukadele, siis puuetega lastele, sest ka nende vanemate kannatused on meeleheitlikud. Muidugi on, sest riik on kogu vastutusekoorma haigete ja väetite eest lükanud pereliikmete kanda.

Selline lahendus ei sobi

Pered on aga vaesed, ei jõua enam midagi kanda ega välja kannatada. Nii on, aja inimene meeleheitele ja siis on õige aeg pakkuda halastuslasku. Ta vaeseke ise anub seda, uskuge mind! Arvutage kokku, kui palju raha säästab iga halastuslask, ja siis tundke rõõmu sellest, kui palju kleite ja muid läikivaid asju saab selle eest ametnikuprouadele osta ning kui suuri abipakke saab saata puudust kannatavatele pankuritele, kelle vaevade kirjeldamiseks poeedilgi sõnu ei jätku.

Selline lahendus ei sobi mulle. Kui raugad, puudega lapsed, invaliidid, vaesed ja hullumeelsed on eutaniseeritud, jõuab järg ka minu kätte. Ametnik, mauser puusal, koputab uksele ja ütleb, nüüd, Sven, teeme ära, sa ei jõua niikuinii seda õudust enam välja kannatada, siin on sinu kuklalask, kirjuta alla. Näljutatud ja alandatud humanitaarid on kindlasti eutanaasianimekirja esimeses kolmandikus. Rõhutan veel kord, et töötuse lahendamine eutanaasia korras on okei, aga luuletajate töötingimuste lahendamine halastuslasuga ei ole.

Ma arvan, et te kõik hakkate eutanaasias ja ilmasõjas kahtlema, kui hukkamisjärg jõuab teie kätte. Pakun positiivse programmina välja demokraatlikud valimised, massid otsustavad, kellele on eutanaasiat vaja, kas Hvostovile ja tema ämmale või siis Ansipile ja tema ämmale. Valik on sinu. Demokraatia vastu ei tohiks kellelgi ometi midagi olla.

___________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,379 total views, no views today

Vello Leito: Valede vankril kolm ratast on all I

Euroopa üliriigi loomine lihtviisiliselt füüsilise vägivalla abil ebaõnnestus, punase kommunismi kummid lasi tühjaks keegi A. H. nimeline persoon. Ka sunniviisilisele tööle rajatud üliriigi loomine ebaõnnestus, sest inimesed õppisid tööd näitlema ja vargust lohakuse taha vormistama, mis lõppude-lõpuks sundis üliriiklasi midagi põhimõtteliselt uut välja mõtlema.

Läbinähtav vägivalla asemele loodi sui generis vabatahtlikkuse vägivalla meetod, valede oskusliku pakendamise viis, väikeste võitudega väljakurnamine. Massiivne hüpnoositeater pandi püsti, installeeriti näitemäng – aga te ju ise tahtsite, veerema pandi targa vale vanker, mil kolm ratast on all.

Kogu see raskerelvastus lasti käiku 1987. aasta juunikuus ajaloolise dokumendiga Ühtse Euroopa akt (-2011/09/25/vello-leito-mis-ootab-eestit-ees-i-doonorriikide-tootmine-), millega Gorbatšovile anti käsk Ida-Euroopa riigid vabaks lasta. Gorbatšov ei allunud ja hakkas ajama oma autonoomse iseseisvuse väikest asja. Seejärel andsid ‘ehitajad’ käsu Jeltsinile ja see kinkis „iseseisvuse“ Ida-Euroopale. Me arvasime, et iseseisvumine oli tõeline, tegelikult aga hoopis kanditit meid veel räigema sala-kommunistliku üliriigi loomise keerdesse. Me arvasime, et IRL pidas silmas ‘plats puhtaks’ loosungiga punase kommunismi jäänustest puhastamist, tegelikult aga peeti silmas Eestimaa puhastamist eestlastest, viimaste aborigeniseerimist, mis nüüd ongi just oma õige hoo sisse saanud.

Aga olgu juba ette ära öeldud, et üliriiklaste järjekordne jonnakas ettevõtmine ei õnnestu seegi kord – EL liiduvabariikide rahvaste toetus ELiitu kuulumisele kahaneb katkematult. Eestis toetus kuulumisele ELiitu on küll tundmatu suurus, sest igasugused küsitlused, mis riigireetur-rigikoguparteidele valedele valgust heidavad, need on kõik manipuleeritud/võltsitud, kuid kõrge see toetus siiski ei ole ja kustub samamoodi oma kustumist. Ent Eestis valede vanker siiski veel loksub liikuda.

Valede vankril niisiis kolm ratast on all: kolm puutumatuse seisusesse tõstetud riiklikku valet: riigi majanduskasvu mõõt olevat SKP, Euroopa Liit olevat riikide liit ja Eesti saavat Euroopa Liidust palju-palju raha. See on see kolmainsus, mis eesti inimest ikka veel hüpnootilises seisus hoiab, takistab nägemist oma silmadega, mõtlemast ja mõistmist omatahtsi, et EL pole midagi muud kui üliriigi loomise skeem, mille käigus üritatakse esimese asjana likvideerida rahvusriiklus, segustada rahvad ja riigid.

Võtkem kõigepealt ette sisemajanduse koguprodukt SKP, mis sobivat a priori mõõdikuks selle kohta, et riigi majanduskasv on nii- ja naasuur. Aga ei, lausa kaugel sellest, SKP on hoopiski poliitilise propaganda trikirekvisiit, millega imet teha saab. Lugege põhjalikult läbi -2010/10/30/vello-leito-eesti-statistikaamet-manipuleerija-voi-rafineeritud-kurjategija-taistekst-, siis mõistate, mida mõtlen. Eelkõige seda, et SKP numbriline väärtus on hõlpsasti võltsitav ja seda paljud maailma riigid ka teevad, Eesti eesrindlasena nende hulgas. Mõnusat mõtlemisainet lisab ka järgmine artikkel, selle kolmas ja neljas osa -2012/07/28/vello-leito-eesti-majandusest-faktofiilselt-iii-.

Olen kirjutanud kaks artiklit Google Eesti (GE) kohta kui Eesti poliitilise tsensuuri ühest lipulaevast (vt näiteks -2011/12/14/vello-leito-tsensuur-google-eestis-on-jahmatamapanev-). Temaatikast johtuvalt olen tähelepanelikult jälginud ja arhiveerinud GE märksõna ‘Vello Leito’. Üldine mall minu nime kohal on selline, et 3-4 päevase hilinemisega pannakse kirjutis üles ja ka siis mitte esileheküljele – mitte kordagi pole ükski minu kirjutis jõudnud samal päeval esilehele – erinevalt teistest poliitikutest, kelle materjalid ilmuvad nende märksõna all üldjuhul samal päeval hilinemisega tundides, mitte päevade kaupa. Minu kõige sigasemad lood avaldatakse aga üksnes prügikastis ja kustutatakse sealtki kiiresti.

Kuid on kolm artikli, mis pole üleüldse GEsse jõudnudki, ei GE põhiblokki (märksõna käivitamisel esimesed 60 lehekülge), ega ka prügikasti, mis on avatav üksnes põhiploki läbimise järel. Üks selline kolmest eriti „ohtlikust“ artiklist kannab pealkirja: „SKP ei mõõda majanduskasvu, vaid on poliitilise propaganda rekvisiit“ -2013/03/12/skp-ei-mooda-majanduskasvu-vaid-on-poliitilise-propaganda-rekvisiit-. Minu väide on sisuliselt täpne ja pälvis sellega GE tsensori tarretava tähelepanu. Muidugi on SKP vaid rekvisiit, mis aga SKP tegelikult on, see sai lahti räägitud juba eespool toodud viidetega.

SKP libaolemus kujutab endast pseudovõimu kangelaslikele kandjatele hädaohtu. Värvika lisatunnistuse andis see, millise terava pöörde võttis minu ja Andrus Ansipi vaheline vaidlus 2011. a. valimiste peaministrikandidaatide väitlusel Eesti Televisioonis, kui püüdsin tõde SKP kohta jalule seada. Ega see teisiti ei saanudki olla, sest SKP on valede vankri all tähtis tegelane – üks kolmest rattast ikkagi. Kui SKP ‘kuninglikud uued rõivad’ kõigile nähtavaks teha, siis võimuritel suur jama kaelas, sest karm tõde pääseb vallale: rahva heaolu mõõt – tegelik individuaalne tarbimine, mis kogu majanduse esmane eesmärk peab olema – moodustab SKPst vaid väsinud 60% ja see pole isegi kasvanud, vähemalt viimase 7 aasta jooksul mitte.

Järgneb …

Vello Leito

06.05.2013

803 total views, no views today

Jaak Uibu: Riigikontroll teeb enda jaoks asja lihtsaks

kuu aega tagasi saatsin Riigikontrolli järgmise kirja, mille põhiosa esitan siin, aga

laiendid on juba avaldatud 30. jaanuar 2013 ettekandena “Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis”.

Lp Riigikontrolör Mihkel Oviir! 20.03.2013

Eesti loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988. aastal möödub tänavu 25 aastat. Ühispleenum oli ajalooline sündmus taasiseseisvumise eelloos. Loomeinimeste poolt öeldi seal välja aastakümneid allasurutud soovid, seisukohad ja nõudmised. Ja need julgustasid ja hingestasid kogu rahvast. Küllap enamus tolle aja unistustest ja lootustest on tänaseks täitunud.

Siiski veelgi teravamalt kui tollal, kerkivad täna esile Lennart Meri poolt 25 aastat tagasi ettekandes Kas eestlastel on lootusi? välja öeldud murelikud seisukohad demograafilise olukorra kohta:

- Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

- Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust.

- Valitsus, partei ega ametiühingud oma 1987. aasta ühismääruses ei söandanud sõnastada eestlaste kui rahvuse väljasuremise ohtu. Diagnoosi puudumisel on tarbetu otsida ühismäärusest vähegi tõhusaid vastuabinõusid.

- Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.

– Eesti ei ole väike… Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.

Oli aasta 1988 ja Lennart Meri paremad päeva olid veel ees. Ent juba siis andis ta testamendi tähendusega sõnumi nii tollasele kui järgmistele põlvkondadele. Ja kui tänane rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni ja selle süvenemist, siis tulevad Lennarti Meri hoiatused tõsta käsu staatusesse. Seda enam, et rahvaarvu kirjutati tollal numbriga 1,56 miljonit, aga täna 1,28 miljonit. 1989.a. ja 2011.a. rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 tuhande võrra ja miljonirahvast on alles vaid 902 tuhat. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga. Kas tähelepanu noorele perekonnale, millest rääkis Lennart Meri 1988. aastal, on maa ja kodude tühjenemise ajal ülimuslikus proportsioonis materiaalse ja propagandistliku panusega meelelahutusele, mitteabielulisele kooselule, kurjategijatele, vangidele, vähemustele, heidikutele ja suurehitustele!?

Austatud Riigikontrolör! Pöördume Teie kui põhiseadusliku institutsiooni – Riigikontrolli – kauaaegse juhi poole, kes olete tajunud depopulatsiooni ohtu ja ulatust. Oma aruandes Riigikogule 18. oktoobril 2011 Te ütlesite: “Austatud Riigikogu liikmed. Kiites heaks võlakriisi päästepaketi, olete andnud nõusoleku panustada suuri summasid euro püsimajäämiseks. Palun, olge innukad ka Eesti rahva ja riigi püsimajäämise kindlustamisel! … See on teie põhiseaduslik kohustus.” Oleme Teiega ühte meelt ja palume, et süveneksite meilimanusesse lisatud ettekandesse, põhiseaduskomisjonile saadetud märgukirja ja peaministri ettekandesse 2003. Palume kujundate oma seisukoht ettekande teises osas esitatud viie küsimuse (vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi suhtes jt) ja kolmandas osas toodud seitsme ettepaneku suhtes (ettekanne õiguskantslerilt seadumuudatuste kohta, mida tingib rahvastikukriis jt). Palume need edastada Riigikogu põhiseaduskomisjonile aadressil riigikogu@riigikogu.ee ja Teie äranägemisel avalikustada. Koopia palume saata Toompea Haridusseminarile meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee

Veel lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar, kontakt:jaak.uibu@mail.ee

 

* * *

Kahe ja poole nädala pärast saabus järgmine vastus:

 

Lugupeetud Jaak Uibu

  Riigikontroll on Teie kirja kätte saanud ja teadmiseks võtnud. Ühtlasi on see lisatud seirematerjalide hulka.

parimate soovidega

Toomas Mattson

Riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhataja

toomas.mattson@riigikontroll.ee

* * *

Vastuse lühidus oli hämmastav. Ja kolmandat korda. Ja vastused muutuvad üha lühemaks. Niisiis pole juhus. Saadad riigikontrolörile, aga mõne aja pärast vastab Toomas Mattson. Ja ikka stiilis “võetud teadmiseks”. Ta ei tunnista mingit asjaajamise korda. Ja seda teeb ligi sajapealine ametkonna volitusel, kellele põhiseadus usaldab kontrolli teiste ametkondade üle! Kõige huvitavam on, et ka õiguskantsleri mitmekordsel usutlemisel jääb riigikontrollil õigust ülegi – “teile on ju vastatud”!

Meie seadusandjad on jätnud seadusandlusesse augu, mille ametiisikud a` la Toomas Mattson, on mugavusest suuremaks närinud ja kõlvatult ära kasutavad – märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus määratleb küll tähtaja, aga ei määratle s i s u l i s e vastamise nõuet. Ei reageerita nii manalamees Lennart Meri hoiatusi kui ka lahkuva Mihkel Oviiri nõudmisi rahvuse püsimajäämisel. Ja tänane President otsib vastuseid Jääkeldrist. Asjatu lootus, kui Riigikogu ei likvideeri seadusandluse tegematajätmist.

Kustuvas lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

1,088 total views, no views today

Vello Leito: Suurprojekt ‘Indrek Neivelt’ saab loogilise arenguhüppe 2

Et sellest vaevata valla saada, lugege kodulehelt tähelepanelikult läbi minu 29.07.2008 artikkel: „Indrek Neivelt teel Eesti kõigi aegade suurimaks massimõrvariks”: -2008/07/29/vello-leito-indrek-neivelt-teel-eesti-koigi-aegade-suurimaks-massimorvariks-. Artiklis sai juba viis aastat tagasi kirjeldatud kuidas mosaiik kokku panna ja tookordne prognoos on osutunud õigeks kui üks aspekt välja arvata – nimelt sündmused liinil Venemaa-Euroopa Liit on hakanud ajagraafikus libisema. Putin-Lavrovi konstruktsiooni järgi oleks pidanud viisavabadus olema kohal juba kolm aastat tagasi, ent ei ole tänaseni ja see pidurdab rootsi korruptiivse/kuritegeliku kapitali liikumist, koos sellega kinnisvara ostjate liikumist Venemaalt Eestisse. Rootsi pangandus on Eestis läbinud kahjumifaasi ning on tänaseks jälle kasumis, pankrotiohtu neil pole, kasumid kasvavad, eluasemelaenud samuti ning ehitamine sellest tuleneval – uus kinnisvaramull on reipalt täispuhumisel, uued kuusealused kujundamisel.

Artikli esimeses osas sai märgitud, et Venemaa on muutunud Eestile just nagu sõbraks kohe. See sai veenva kinnituse 02.04.2013 St. Peterburgis. Väljavõtteid meediast:

Delfist: „Andrus Ansipi ja Dmitri Medvedevi ajalooline kohtumine möödus ilma ühegi etteheiteta..“ „Ansip märkis, et omavahelisele läbikäimisele aitaks kaasa viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, kuid selle kehtestamiseks on esmalt vajalik täita asjakohased tehnilised tingimused, sh sujuv piiriületus. Ta lisas, et aina kasvav piiriületajate hulk püstitab kahele riigile ülesande arendada infrastruktuuri piiriületuskohtades ning korraldada paremini piiri- ja tollikontrolli.“ Siin nad ongi, „sõprus“ ja viisavabadus käsikäes.

Päevalehest: Seda sümpaatsem tundus Venemaa peaministri silmatorkav tähelepanu Eesti kolleegile. Ansip seisis Medvedevi kõrval protokollilisel pildil ja nad istusid kõrvuti ka lõunalauas. Eesti peaminister sai ettekandeks sõna esimesena, kohe pärast Medvedevi ja Soome endise presidendi Tarja Haloneni tervitussõnu.“ Allegooria klassikast: küll sul on ilus lauluhääl, austet Vares …

Veel Päevalehest: „Foorumi pressikonverentsil kõlanud Medvedevi avaldus, et ta on valmis Eestiga ideoloogilised erimeelsused kõrvale jätma, et näiteks majandussuhete arendamisega edasi liikuda, mõjus täiesti uuenduslikult.“ Ka sellele ütlemisele on allegooria klassikast vaste võtta: ‘aga alustame siiski sinu märsist, austet Väike-Peeter.’

Vaat, selline siis on kaasaegse relvastuse tipptase, millega EL on juba hävitanud suurema osa Eestist. Ja mis veel märssi järele jäänud, selle söövad Suur-Peetrid asjade edasises käigus teineteise võidu üheskoos ära. Nii, et viisavabadus läheneb ja Sotši olümpiamängude ajaks peaks sellega olema abgemaht. Nelja-aastase viivitusega, aga ikkagi, loomulikult. Millest tekkisid viivitused, tempo langus, see on eraldi mahukas teema, millest olen varem kirjutanud ja kirjutan tulevikus veelgi.

Muus osas on nii nagu kirjeldasin 5 aastat tagasi. Praegusest 157 000 pangalaenu pressi all olevast inimesest prognoositavalt 2/3 ei suuda laenu teenindada ja kaotavad kodu, millega kaasneb mehine rahavoog läände, uute omanike vool Venemaalt Eestisse. Lähtudes eeldusest, et Rootsi Raha emissaar võtab Stenbocki majas peaministri tooli ja Rootsi-Eesti emissaar Indrek Neivelt Peterburis oma toolil kindlalt edasi püsib, nii tekibki ‘kinnisvara sulle, raha mulle’ hästitöötav vampiirlusskeem. Neivelti funktsioon saab sellises olema palju effektiivsem kui algselt sai talle prognoositud ja kogu konstruktsioon hoopis andekam oma eesmärgistuses. Eestivaenulik suurprojekt on saamas võimsa kvalitatiivse hüppe.

Huvitav üksikasi, et võimukandjad on hakanud minu prognoosi ebamugavaks pidama, tuli ilmsiks väga iseäralikust kohast, nimelt Google Eesti lehekülgedelt. Olen varsti juba aasta tähelepanelikult jälginud ja arhiveerinud G. E. kirjet ‘Vello Leito’. Et G. E. on poliitiliselt räigelt tsenseeritud, sellest olen kodulehel juba kaks korda kirjutanud, kuid mida põhjalikumaks ja pikaajalisemaks analüüs on kasvanud, seda suuremaks on kasvanud minu hämmastus tsensuuri teadusliku taseme üle. Käesoleva teemaga seoses näitab arhiiv, et alates viidatud artikli ilmumisest kodulehel 5 aastat tagasi, oli lugu kuni .möödunud aasta lõpuni alati minu nime kirje esileheküljel, aga pealtpoolt seda – ei kordagi (reservatsiooniks siinkohal, et seire tihedus on siiski ca 90% päevadest, võimalik, et vahelejäänud päevadel võis olla ka esilehel, milles aga on põhjust sügavalt kahelda). Et, mis siin imelikku? G. E. eesmärgistus on selge: alavääristada mind ja sedakaudu parteid, et vaadake kui lolli juttu võib ajada partei esimees. Aga miks ära koristati? Loomulikult sellepärast, et väidete õigsus hakkab vägisi pinnale ujuma ja olukord pöördumas minu väidete kasuks! Sest samasuguses sõnastuses on probleem hakanud end ilmutama meedias. Võlalõksu/kinnisvaramulli otseselt surmavast mõjust võite lugeda näiteks siit: http://www.postimees.ee/1182664/eksperdid-eli-majand,uskriis-sona-otseses-mottes-tapab-inimesi.

Aga ega majandusinvasioon pole sellegipoolest vahepeal paigal seisnud, see on vaid aeglasemalt edasi liikunud. Kirde-Eesti kohta sellel teemal rääkimine oleks otstarbetu, sest kõik on üldsusele niigi hästi teada. Kuid ühe intrigeeriva juhtumi saan paberile panna mujalt – nimelt seoses Mustveega. Meediast tuli aprilli alul igast allikast, et Mustvee linnapeaks sai Max Kaur (sünd. Jermakov). Juhtum pöördub aga kohe teist palgepidi meie ette, kui avada loo tagamaid. Väljavõte Wikipeediast:

20.09.2011. aastal Moskvas võttis Tallinna linnavolikogu liikme Max Kauri vastu Moskva Duuma esimees Vladimir Platonov.

2011–2012 a. on Max Kaur St.Peterburgi linnavalitsuse liikme Terenti Meštšerjakovi nõunik kaasaegse omavalitsuse arendamise küsimustes.

6. detsembril 2012. aastal, Moskvas, võttis Tallinna Linnavolikogu liige Max Kaur osa Venemaa Riigiduumas toimunud kohtumisest Venemaa Riigiduuma esimehe Sergei Narõškiniga. Kohtumine toimus Gortšakovi rahvadiplomaatia fondi korraldatud ürituse „Dialoog tuleviku nimel“ raames.

10detsembril 2012. aastal, Moskvas, võttis Tallinna Linnavolikogu liige Max Kaur osa Venemaa Välisministeeriumis toimunud kohtumisest Venemaa välisministri Sergei Lavroviga. Kohtumine toimus Gortšakovi rahvadiplomaatia fondi korraldatud ürituse „Dialoog tuleviku nimel“ raames.“

Siia kõrvale seonduvalt linnapeaks kandideerimisega: Max Kaur kandideeris ka 2012. aasta jaanuaris, kuid sai üksnes 3 häält 11-st, ent 02.04.2013 sai juba linnapeaks – ida „võitluskunstide“ kaasabil.

Mustvee pole sugugi tavaline Eesti väikelinn, vaid juba pikemalt Venemaa huviorbiidis olnud linn, kuhu on planeeritud (põhiliselt) väliskapitali baasil suur hotell-spaa kompleks, sadam, lennuväli. Kelle jaoks? Leo Kunnase sarnased „julgeolekueksperdid“, kes mehiselt jätkavad arvutamist, et kui mitu tankidiviisi on vaja Venemaa rünnaku tõrjumiseks kuni NATO appi tuleb, jäävadki arvutama, sest enne jõuavad kohale „tankid“ Mustveede kui Vene sillapeade kaudu.

Invasioon ja ülevõtmine ei liigu niisiis mitte ainult Gold streami pidi, vaikselt imbub igast kandist. Lugematuid kordi üle korratud saagu: Eestit ei võeta ära tankidega ja ei päästa meid Tartu rahu, sest üle võetakse majanduslike meetmetega, sundemigratsiooni ja ‘Indrek Neivelt’ tüüpi eriprojektidega. Tartu rahu ei päästa, sest rahva riiklusvõime hävitatakse, mis on EL-Venemaa ülim eesmärk. Lõpuks saadi aru, et vägivallaga ei saa rahvast ja riiki lõplikult hävitada, rahva riiklusvõime kustutamisega kustuvad aga ka kõik ülejäänud asjad.

Vello Leito

10.04.2013

1,004 total views, no views today

Vello Leito: Suurprojekt ‘Indrek Neivelt’ saab loogilise arenguhüppe 1

Üks probleem on Eestis tühjast tõusnud, et kes juhib Eesti riiki: EÕS, templirüütlid, vabamüürlased või hoopis Mustpeade vennaskond? Ei saa probleemist jagu ei Kuku Raadio ega Delfi (vt Delfi, 21.03.2013), riburada on teisigi järjekorras. Tegelikkuses on aga lihtne – nimelt mitte keegi ei juhi, sest Eesti riiki ei ole ole olemas, olemas on vaid Eesti liiduvabariik!

Kuid kes askeldavad selle liiduvabariigi staatuses riigi agoonias kehandi kallal, tükikesi omavahel jagavad põhimõttel, et kümme tükki tugevamale, üks nõrgemale? See on see tegelik probleem ja tõe väljaselgitamine väärib vaeva. Askeldajaid on arvukalt, ülalpool loetletutele veel mitmed lisaks, tähtsaimad nende hulgast need, kes panganduse seifide võtmeid kõlistavad. Mitte Eesti panganduse võtmeid, Eesti pangandust ei ole, isegi Eesti Pank on vaid IMFi kohalik esinduskontor, nüüd selle käilakujugi IMF poolt sobivasti ideoloogiliselt kõrgkoolitatuks timmitud. Ikka välispankade võtmeid pean ma silmas. Siinmail vägevaimateks Rootsi pangad kohapeal ja vene pangandus ootevalmilt ida pool.

Ühe sala-askeldajate suurprojekti saab hõlpsasti lahti kirjutada – mida nad teevad ja mida nad alles plaanivad teha. See selgub kohe kui paneme neljast osast koosneva mosaiigi õigesti kokku.

Esimene fragment. On vaidlustamatu tõsiasi, et Venemaa on muutunud väga-väga heaks Eesti vastu, justnagu sõbraks kohe: teeme piirilepingu vaid tehnilist külge puudutavaks, jätame Tartu rahu rahule ja muud pühad asjad puutumata, ütlevad nemad. Ja kui saatus on Eestile soodne, siis ehk saab Eesti peaminister isegi loa jutuajamiseks peaminister Dimitri Medvedeviga. Millest selline suvine soojus? Sedapuhku saladust ei tehta – viisavabadus on Venemaale vajalik ja see on see külg, millega fragment mosaiiki sobitub.

Teine. Seegi on üsnagi vaidlustamatu tõsiasi, et praegune Reformierakond kukub või siis vahetetakse selle juhtkond välja. Kukub, sest kukutatakse, nii nagu tehti seda Rahvaliiduga. Ja kukutatakse sellepärast, et ei sobitu enam kohalike jõujoontega kokku – need nimelt kulgevad sedapidi, kuidas peamised rahavood Eestis kulgevad. Euroopa Liidu rahavood, mida praegune REF Eestis kontrollib, on vaid vaevahigi väärti värk ja Ansip vastavalt sellekaaluline. Kohalik Gold hoovus liigub siiski Stokholm-Venemaa liinil. Täpsemalt: hakkab peatselt kasvavas mahus liikuma.

Et uputatavale karm tõde arusaadavaks teha, on VEB Fondi seni kindlalt suletud poliitiliste luukerede hoiulao uksed lahti löödud kui karjaväravad ja nii riigikogu kui riigikontroll selle sisu kaevetöödel rakendatud. Küll nad kõik koos toime tulevad.

Kolmas. Iseäranis veenev millegi uue sündimise ettekuulutajana on see, kui üksmeelseks on muutunud riigikoguparteid ja nende palgalised kommentaatorid internetis, et Eesti vajab uut parempoolset erakonda. Eriti märgiline: „uutjate“ skandeerimisega ühines isegi Keskerakond Kadri Simsoni suu läbi. Kõige selle taga on Raha soov, Gold hoovuse käsk, et peaminister olgu nende mees, nii nagu Siim Kallas oli Raha oma mees tol ajal kui Reformierakond loodi. Enam REFi praegune koosseis „oma poiss“ ei ole, aga loodava Refermierakonna kloon peab seda olema. Seega: lihtsalt praegused mehed on valed, kuid „reformi“erakondade olemasolu ja nende erimissioon on pühad. Mis johtuvalt tähendab, et REF tuleb välja vahetada, või mehed selle eesotsas, ning asemele tuleb panna keegi rootsipoolsest otsast kullakraani keerajate klannist.

Näiliselt nagu juhuse läbi on selline mees juba olemas ning sõjahüüdki tal fortissimos valmis kirjutatud: vajame eetikat ja majandsukasvu! Lihtne ja arusaadav, peaaegu sama lihtne kui oleks öeldud, et vajame raha! Eetika ning majanduskasv vulguse arusaamade tasandil tähendabki just seda. Eriti võrgutavalt kõlab vulgus”ele sõna eetika, mille ta kui panatsea oma tundemaailma sisse süstib. Niisiis ei mingit keerutamist, et õnn ei peituvat rahas, või et ‘tuleb luua majanduskasvu eeldused’, või et ‘viia majanduskasv rahvani’, või mida iganes. Selle Rootsi-Eesti Goldmani kodanikunimi on loomulikult Jaan Männik. Seega RAHA tõotab luua EETILISE partei, misläbi Eesti ühiskonnale etendatakse Tule ja Vee südantlõhestav armastuslugu!

Kahtlejad, et nii kiiresti ei saa parteid luua, neid ei maksa kuulatagi, sest ta tegelikult ei kavatsegi luua uut parteid, vaid lihtsalt kaaperdab mõne vaba kehandi, nii nagu ERL kaaperdas Rahvaliidu. Geniaalseim oleks muidugi kaaperdada lihtsalt Reformierakond ise. Jaan Männikul Rootsi panganduse emissarina Eestis piisab lihtsast kraanikeeramisest, et raha selleks otstarbeks saaks olema vajalikul määral. Veelkord: olge tähelepanelikud, Männik ei ole eraisik, vaid Rootsi panganduse emissar Eestis. Nagu ta ise on avameelitsenud, et varemgi on tundunud mõned tema ettevõtmised alul utoopilistena, ent on siiski teoks saanud. Kuidas? See on Rootsi salastatud patent!

Topeltendeline on, et peaminister Ansip on juba varem teada andud, et tema järgmist valitsuskoosseisu ei loo ja teised võimalikud peamistrikandidaadid samuti varakult välja öelnud, et nemad ei kandideeri peaministriks. Kas andekalt kokkumängitud skeem? Kohe kindlasti. Ja mitte ainult kokkumängitud, vaid ka kooskõlastatud nii Stokholmis kui Moskvas. Meeldetuletuseks: Lääne Raha on üks, selles süsteemis ei soleerita, vaid mängitakse kokku ja Rootsi pangandus pole mitte suure raha stopptuli, vaid üks laternatest.

Neljas. Viimastel kuudel on meedia pakkunud ohtralt teavet selle kohta, et Eestis on arutul hulgal tühje kortereid ja maju, nii vanu kui ka uusi. Loogiline, inimesed on välismaale lahkunud, kes nälja eest pakku, kes kipsarhitektuuri laenu kustutama. Aga siinkohal tähelepanuväärseim on siiski see, miks taolises olukorras ikka veel kasvavas mahus uusi maju ja kortereid juurde ehitatakse. Mitte vaesunud Eestimaa elanikele, see on selge. Samas nii suurte rahavoogude puhul, mis ehitamist püsti hoiavad, ei saa olla juttugi juhuslikkusest, tegemist saab olla vaid kaalutletud teguviisiga – projektiga.

Nii saabki fragmendid eksimatult mosaiigiks liita. Et seda teha …

Järgneb …

Vello Leito

31.03.2013

950 total views, 1 views today

Kivisildnik: Orjaleping riigihanke korras

Paavstile pugemine ei ole Eestis uus asi. 1300 aasta tuuris oli see täiesti tavaline praktika. Kusjuures paavsti sussi lakkumist harrastasid kohalikud korruptandid, kes konkurentsivõitluses hakkasid paremini organiseeritud ja intensiivsemalt töötavale globaalkorruptsioonile jalgu jääma.

Kõik see toimub ka tänapäeval, lugege Eesti Ekspressi. Leht, kes mingil hetkel sulges oma veerud vandenõuteoreetik Jüri Linale ning naeruvääristas laialipekstud sõjaväeluuret, sest need klounid sonisid midagi sõjaväkke siginenud ordurüütlitest. Seesama leht selgitab meile täna veenvalt, kuidas vabamüürlased võtavad korruptsiooniturul üle EÜSi turuosa ning jäme ots meie sõjaväes on ühe teatava ristisõdijate ordu käes.

Ordu pugejad

Ekspress on hea näide sellest, kuidas võitjate lehest saab kaotajate leht ja laiemalt vaadates, suuremat pilti nautides, võitjate ühiskonnast saab kaotajate ühiskond. Ja sellest on ainult hea meel, sest meie, poeedid, oleme alati olnud kaotajate poolel. Sama asi Ansipiga, mees, keda me oleme harjunud nägema võitjate hulgas, rind ees ja pigimütsike uljalt kuklasse aetud peas, on järsku paavsti ees alandlik nagu lambuke – heida armu, isake, tule ja pikenda meie 800aastast orjalepingut!

Sellest, et Ansipi menu langeb, ei tee enam isegi Postimees saladust. Asi peab ikka olema päris hull. Globaalkorruptsiooni-hõngulised kolkapanga uksed löödi nina ees kinni. Põmm. Tea, kas ESMi ulu allagi lastakse, nüüd ei teagi, kuhu oma pead panna või mis mütsiga aiaäärsel tänaval ringi jalutada. Sellises olukorras haaratakse ikka paavsti sussi järele.

Enne Jüriöö märatsushoogu oli muinasansipitel sarnane olukord. Kohalikud korruptandid olid kogunenud piiskoppide ümber, kes olid midagi meie politiseeritud maavanemate taolist, ent kelle vajalikkuses ei olnud sugugi kõik kindlad. Eelkõige olid piiskopid ordul jalus. Ordu oli globaalkorruptantide sõjaline tiib, mis koosnes muude hulgas kriminaalkurjategijatest, kellele anti armu tingimusel, et nad ristisõjas usinasti verd valavad.

On selge, et maavanematest ja nende sulastest ei ole elukutselistele kurjategijatele vastast. Uku Masing kirjeldab oma teostes «1343. Vaskuks ja vikaaria Lohult» värvikalt ning ürikutele toetudes seda, kuidas muinasansipid paavstile kirju kirjutasid, pugemas käisid ja muude alatute nõksudega üritasid ordule si**a keerata.

Ordu reageeris nii, nagu ordumehed Breivikuni välja seda ikka on teinud, kes kirjutas kaebekirja, sellel käsi maha, kes inises, sel lõigati keel suust, kes kippus Vatikani koputama, see lõpetas jääaugus. Kõigil lihtlabastel mahanottimistel me siin pikemalt ei peatu, loete ise tarkadest raamatutest.

Panus paavstile oli vale siis ja on vale ka nüüd. Paavstlus kolis Ameerika metsadesse, kui te ehk tähele olete pannud. Peale Amazonase džunglihõimude ei ole paavsti seljataga enam kedagi. Kõik see on juba ajaloos olnud, pärast Rooma kukkumist kandsid antiigi kultuuripärandit edasi hästikodustatud barbarid. Nüüd siis taganeb katoliiklus

Argentina sojapõllu peenrale ja see ongi tema õige koht. Meie, eurooplased, meie eelistame islamit. Rohkem naisi ja uhked turbanid ka.

Ühte tahan ma küll nüüdisansipitele öelda, riigihanget nii ei korraldata, kui tahetakse üldrahvalikku orjalepingut pikendada, siis peab ikka olema korralik vähem süüa pakkumine ja rohkem peksa pakkumine. Aastani 2015 on veel aega, kohale tuleb kutsuda ka edukamaid ristisõdijaid ja muid mõjurikkaid isikuid.

Bütsants Eestis

Eelkõige pean ma silmas bütsantslikke ristisõdijaid, kes veel inimpõlv tagasi okupeerisid edukalt Terra Marianat ning kelle ristisõdijad, palverändurid ja nende järeltulijad siiani Lasnamäge ja Ida-Virumaad koloniseerivad. Erinevalt paavstilikest maailmavallutajatest, kes taganevad hästiettevalmistatud positsioonidele Ladina-Ameerikas, on Bütsants endiselt löögihoos.

Bütsants vallutas just strateegiliselt väga tähtsa prantsuse näitleja, surus rasketes heitlustes näoli naispunkaritest jumalateotajate bande ning laieneb hetkel jõudsasti Küprosele. Punkaritest puhastatud ja näitlejatega relvastatud Bütsants on tugev ja Küpros langeb õige pea, selles pole vähimatki kahtlust. Jälle tükk püha maad ja merd, millest paast peab suu puhtaks pühkima.

Orjalepingut tuleb pakkuda Vatikanile ja jänkidele viisakusest, sest kui jänkid ei julge Iraanile kallale minna, siis on nad mõttetud mehed ja selliseid orjata pole väärikas. Võitku kas või üksainuski ristisõda ja siis tulgu rääkima, Afgaanis said jälle mol-li ning kolivad veriste koonu-dega koju tagasi. No ei ole normaalne.

Bütsantsile, Hiina kommunistidele ning jõukatele pankuriperedele tuleb üldrahvalikku orjalepingut pakkuda aga kindlas usus ja tahtmise neid ustavalt teenida kuni lõpuni. Tugevama käest niikuinii ei pääse, aga nõrga poolel orjab ainult idioot. Küllalt oleme lollusi teinud, hirmsasti oleme euroämbri pärast kannatanud, nüüd aitab.

Orjalepingu uuendamise teemaga seostub otseselt ka ristisõdades kahtlemise kriminaaliseerimine. Kindlasti tuleb kriminaliseerida ja tuleb kirminaliseerida ristisõdade headuses ja kasulikkuses kahtlemine. Küsimus on aga selles, kelle ristisõda ametlikult pühaks kuulutada, kas paavsti või Bütsantsi oma või siis hoopis pankurite püha sõda kogu inimkonna vastu.

Seda küsimust ei saa me lahendada enne, kui orjaleping on uuendatud ja siis isandad ütlevad, mis ja kuidas. Ole meie kompetentsis, meie peame sõna kuulama ja tegema, mis öeldakse. Meie ajaloolased on tubli tükk tööd teinud Vatikanile pugedes, aga kui selgub, et meid ootavad ees küproslik-bütsantslikud arengud, siis tuleb kõik jälle ümber kirjutada. Piinlik.

Aga see kõik ei puuduta maarahvast, see oli jutt aadlike raskest elust ja keerulistest valikutest. Maarahvas on ikka torupilli kiunutanud, londi umbe tõmmanud, kisendanud, karelnud ning andunud kõlvatustele. Nii on kroonikates kirjas ja lisaks on maarahvas nikerdanud loomade kujukesi, ka see traditsioon jätkub – Rakveres tarvas, Tallinnas kits, Tartus siga ja Viljandis hobune.

Allikas: Õhtuleht, 23.03.2013

________________________

Postitas: EIP teabetoimkond

1,207 total views, no views today

Vello Leito: Kiirtest eesti rahva riiklusvõime salakustutajate tuvastamiseks

Praktilises elus tekib sageli vajadus kiiresti kindlaks teha, et kes on aus eesti inimene ja kes eestluse ning omariikluse salamõrvar sinimustvalges sulestikus.

Eesti peteti Euroopa Liitu valedega, et ELs meie elatustase võrdsustub EL elatustasemega, praegu aga oleme EL liiduvabariikide arvestuse individuaalse tarbimise osas tagant kolmas. Nüüd on petuparadigmaks, et saame ELst suuri abirahasid, ilma nendeta … tule taevas appi! Kiirtest on lihtne, tuleb esitada vaid kaks küsimust:

1. Kuidas protsentuaalselt jaotub saadud euroraha rahvusliku majanduse ja välisinvetorite majandustegevuse vahel.

Täpset vastust sellel küsimusele ei ole teada, sest Eestis on residentide ja mitteresidentide ettevõtluskapitali mahtude suhe salastatud, kuid hinnanguliselt kuulub mitteresidentidele 80% ettevõtluskapiatalist, seega neile läheb ka vähemalt 80% toetusrahadest. Võttes aluseks propagandanumbrid, et anname ühe raha ja saame neli raha tagasi, nii selgubki, et tegelikult anname 1 raha ja rahvuslik sektor saab tagasi vaid 0,8 raha.

2. Viimasena tuleb küsida, et kui suur on riigist väljaveetav kasum võrreldes rahvuslikku sektorisse jäänud eurorahadega.

Iseenesest on kahjumlik tagasimakse juba väga tõsine asi, ent see ongi alles halva mängu nähtav osa, katastroofi tegeliku suuruse saate teada siit: -2012/08/22/vello-leito-eesti-on-euroopa-liidu-suhtes-raigelt-pealemaksja-.

Kui neid küsimusi esitate, siis aus inimene väljendab lihtsalt hämmastust, sest ta ei tea neist asjust midagi. Kui aga küsimus läheb ülesostetud käsilasele – omariikluse salamõrvarile -, siis tema teab kõike peast kui ükskordühte.

Ärge tundke kannatamatust ja laiskust, üldjuhul ei tulegi esitada mõlemat küsimust. Juba peale esimest olge tähelepanelikud – sõbralik tuluke teie kaasvestleja silmades võib kustuda …

Vello Leito

17.03.2013

_____________

Lisaks mõned teemakohased kommentaarid:

hmmm20 tundi tagasi

Paneb imestama kui pime on Eesti rahvas kes usub seda raha andmise juttu.Ei väsi kordamast ,et Brüssel annab tagasi vaid näpuotsatäie sellelt mis siinse elaniku taskust võetakse.Kel vähegi mõistus veel alles ,saab sellest aru.Kus kohast peaks Brüssel selle raha võtma mida ta riikidele vaid annab kui ta ise on tohutu kulutaja?Kas teie sissetulekud EL-s eksisteerimise ajal suurenenud või vähenenud?EL on kavalalt ülesehitatud raharöövimise masin.Kooritakse kõikide elanike taskust ,seda igasugu kvoodide ja maksudega mida massid ei märka ja PR masinad summutavad.Nõustun ,et rahadega opereerimist lihtinimese aju ei võta ja selleks on maailmas vähesed inimesed.Ja ühed neist on valmis ehitanud EL_i taolise monstrumi.Aga kõige lihtsam on sellest aru saada nii ,et ilma EL-ta oleks autokütus meil poole odavam.Eesti valitsus matkib EL-i rahastamist ehk lisab veel omakorra makse esmatarbekaupadele.Seda ei tehta avalikult vaid maksustakse importi.Meil ei ole enam ammu mingit turumajandust!Puudub konkurents ,sest hinnad on kõikjal ettekirjutatud.Samuti projektirahad Brüsselist.Olete ehk tähele pannud ,et enamused neist ei tooda töökohti ja on mõttetud.Kirume projketikirjutajaid kuid reaalsuses reguleerib Brüssel nende rahadega iga riigi majandust.”Mitte vajalikke” ei toetatata ja pangalaenu puhul ootab ettevõtjat kohene pankrot.Mitte mingisugust arengut sellise majandamise puhul ette näha ei ole!Ja kellelegi on see väga kasulik.

 

dark knight 21 tundi tagasi

Väla on viidud siit palju rohkem – ka seda, mida rahasse on pandud kui me Ansipi väitel “rahas saame”. Ja seda enam tagasi ei too, mis siit läinud…Süsteem on nii lodud et oleksid totaalsõltlased, kes muudmoodi ei suudaksi eksisteerida kui ELu nisa küljes.
Kauaks seda ELu ennast, iseasi. Võib ju panna pealkirju “ühtsest euroopast”, aga kui lõuna-euroopa majandused jätkuvad kukkumist ( paberitesse võib ju kirja panna, et 2014 on “reformide tulemusel” oodata majanduskasve), siis läheb “eurokontroll” järjst rohkem käest ära. Jep, ärge unustage, et abipakette ette nähes olid “planeeritud” 2014 aastast juba abisaajatale 5% majanduskasvud, praegu ainult langus jätkub kasvava hooga. Ehk sisi “euro päästmises” on praegu vaikus enne tormi.

 

SS122 tundi tagasi

See EL rahadega ja nö toetustega toimuv on hea näide ainult idiootidele. Kui palju me tegelikult oleme kaotanud tänu igasugustele regulatsioonidele ja piirangutele, seda on rahas võimatu kokku lüüa. Ka meie põllumajanduse hävitamine(tänu ebavõrdsetele toetustele, mille tgajärjel, meie tootmine ei ole konkurentsivõimeline) põhjus, miks rohkem nö toetusi vaja. Sest meil ei laeku makse piisavalt. Ja kust nad peakski, kui tootmist pole. Hea võrdluse võiks tuua ju NSVL-ga. Ka siis toodi näiteid kui palju meil sellest liidust kasu on, kuidas kõik maavarad Aasiast ja teistest NSVL regioonidest, on meile nüüd kättesaadavad(muidu peaksime kalli raha eest sisse ostma) ja kuidas Moskvast määratud rahadega ehitatakse seda ja toda. Tuleb siis välja, et NSVL oli ikka hea asi? EL ja NSVL pooldajate vahele võib rahulikult tõmmata võrdusmärgi. Edu sellistele parteidele. Rahvusriigid ja majanduslepped on märksõnad, millest peame juhinduma.

958 total views, 1 views today

Jaak Uibu: Kiri Kirjanike Liidule

Lp Eesti Kirjanike Liidu esimees, juhatus ja liikmed! 14. märtsil 2013

ekl@ekl.ee; kms@ekl.ee; ingrid@ekl.ee Emakeelepäeval

Eesti loomeliitude ühispleenumist 1.-2. aprillil 1988. aastal möödub tänavu 25 aastat. Ühispleenum oli ajalooline sündmus taasiseseisvumise eelloos. Loomeinimeste poolt öeldi seal välja aastakümneid allasurutud soovid, seisukohad ja nõudmised. Ja need julgustasid ja hingestasid kogu rahvast. Küllap enamus tolle aja unistustest ja lootustest on tänaseks täitunud.

Siiski veelgi teravamalt kui tollal, kerkivad täna esile Lennart Meri poolt 25 aastat tagasi ettekandes Kas eestlastel on lootusi? välja öeldud murelikud seisukohad demograafilise olukorra kohta:

- Eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu – eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab.

- Meie esimeseks kohuseks on rahva vabastamine väljasuremise bioloogilisest ja sotsiaalsest hirmust.

- Valitsus, partei ega ametiühingud oma 1987. aasta ühismääruses ei söandanud sõnastada eestlaste kui rahvuse väljasuremise ohtu. Diagnoosi puudumisel on tarbetu otsida ühismäärusest vähegi tõhusaid vastuabinõusid.

- Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Meie valupunktiks on noor eesti perekond.

- Eesti ei ole väike… Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole.

Oli aasta 1988 ja Lennart Meri paremad päeva olid veel ees. Ent juba siis andis ta testamendi tähendusega sõnumi nii tollasele kui järgmistele põlvkondadele. Ja kui tänane rahvastikustatistika peegeldab depopulatsiooni ja selle süvenemist, siis tulevad Lennarti Meri hoiatused tõsta käsu staatusesse. Seda enam, et rahvaarvu kirjutati tollal numbriga 1,56 miljonit, aga täna 1,28 miljonit. 1989.a. ja 2011.a. rahvaloenduse võrdlusandmed näitavad eestlaste arvu kahanemist 61 tuhande võrra ja miljonirahvast on alles vaid 902 tuhat. Selle piiratud hulga taastepotentsiaali vähenemist kinnitab tõusnud eluiga. Kas tähelepanu noorele perekonnale, millest rääkis Lennart Meri 1988. aastal, on maa ja kodude tühjenemise ajal ülimuslikus proportsioonis materiaalse ja propagandistliku panusega meelelahutusele, mitteabielulisele kooselule, kurjategijatele, vangidele, vähemustele, heidikutele ja suurehitustele!?

Pöördume Teie kui ühispleenumi õigus- ja kohustusjärglase poole sooviga, et süveneksite juurdelisatud ettekandesse ja põhiseaduskomisjonile saadetud märgukirja. Palume kujundate oma seisukoht ettekande teises osas esitatud viie küsimuse (vajame Riigikogu seisukohta rahvastikukriisi suhtes jt) ja kolmandas osas toodud seitsme ettepaneku suhtes (ettekanne õiguskantslerilt seadumuudatuste kohta, mida tingib rahvastikukriis jt). Palume need edastada Riigikogu põhiseadus-komisjonile aadressil riigikogu@riigikogu.ee ja avaldada kultuurilehes Sirp. Koopia palume saata Toompea Haridusseminarile meiliaadressil jaak.uibu@mail.ee

Veel lootuses,

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

1,057 total views, 1 views today

Vello Leito, 22.10.2008: Mida tähendab: Ma ei kavatse poliitikasse naasta”? Täiendatud

Alustuseks lugege läbi, mida kirjutasin Tiit Vähi kohta 4 aastat ja 5 kuud tagasi:

Mida tähendab: „Ma ei kavatse poliitikasse naasta.“

Seni on Tiit Vähi alati kindlalt väitnud, et ta poliitikasse mingil juhul enam tagasi ei tule, kuid Maalehele 09.10.2008 antud intevjuus on selline lause: „Ma ei kavatse poliitikasse naasta.“ Seega stopp! see „ei kavatse“ on ju klassikaline kambäkipalavik! Ja kui ta oma kavatsuse muudab, mis siis saab?

Seepärast lugesingi intervjuu tähelepanelikult läbi. No nii, et kes on süüdi majanduse allakäigus? Vähi hinnangul populistlikuks ja tagurlikuks muutunud poliitika, erakonnad, mis on seadnud end rahvast tähtsamaks. Aga kuidas on lood tegelikult? Mõistagi on kõik riigikoguparteid ja nende esindajad süüdi kuid esmajärjekorras siiski Tiit Vähi ise, sest enne seda kui edukas majanduspoliitika muutus isegi teoreetiliselt võimatuks, oli „Kurkse retke“ käivitanud just tema isiklikult. Just tema „viis“ Brüsselisse Eesti sisseastumisavalduse Euroopa Liitu.

Kas Tiit Vähi ei mõistnud, et ta sellega algatas Eesti Kurkse retke? Ma ei tea, pole sel teemal temaga rääkinud, kuid olen rääkinud ühe tema tookordse meeskonnakaaslase Arnold Kimberiga. Lugu ise juhtus nii. Minu raamatu „Euroopa Liit tagantvaates“ kordustrüki tutvustamise käigus (peale 1999.a. riigikogu valimisi) kohtusime Ei Euroopa Liidule delegatsiooniga Viljandis teiste hulgas ka tookordse Viljandi leivatehase omaniku A. Kimberiga. Meie pärimiste peale, et kas Koonderakond tõesti ei saa aru, mis ta tegi Eesti EL liikmeks liitmisega, vastas ta meile üllatuslikult, et saab aru küll. Minu tookordestes märkmetes on muuhulgas kirjas isegi selline lause: „Hea kui meid ellugi jäetakse ja nälga surra ei lasta.“ Nii et …

Tiit Vähi otsib süüdlasi ja jätab märkimata kõige olulisema, millest kõik pihta hakkas, et veel enne teda pani Eesti majanduse praegustele rööbastele hoopiski Isamaa ja Mart Laar, kes seetõttu kõikide peasüüdlaste hulgas see peasüüdlane on. Aga kui tõesti kambäk, siis peaks selleks olema ju mingi eriline põhjus, uus bäkkommeri kvaliteet, näiteks. Niisiis mida ta lahendiks pakub? Intervjuus on pakkumine täitsa olemas, neli „veolooma“: avatud majandus, EL liikmelisuse ärakasutamine, investeeringud innovatsiooni/ kõrgtehnoloogilisse tootmisse ning nn vene kaart.

Aga just nende härgadega ongi Eesti Kurkse randa veetud. Teine asi kui ta oleks kasvõi näiteks lahti rääkinud, miks seni ettevõtluse, tehnoloogia ja innovatsioonifondid peale korruptiivse rahakulutuse midagi muud pole andnud. Aga selle salapärase nähtuse sisu pole ta avanud. Et möödub täpselt kaks aastat sellest kui alustati Eesti Arengufondi käivitamist, siis olgu see sisuavamine tehtud siinkohal T.V. eest.

Fondi konstrueerimist alustati selliselt, et oleksid fondi nõukogu ja juhatus ning lisaks veel seitsmeliikmeline finantskomitee ning taolisele juhtimiskollile viie aasta peale viisada miljonit raha innovaatilistesse projektidesse, seega 100 miljonit aastas. Finantskomiteesse keevitati sisse välisekspertide jõuparaad riskikapitalist Steve Jürvetsonist Soome Sitra fondi nõukogu liikmete ja Indrek Neiveltini.

Nii läkski, Neivelt – vene suurpanga Sankt Peterburg nõukogu esimees – sai muuhulgas lausa Fondi nõukogu esimeheks. See „innovatsioonihiiglane“ on tänaseks (pooleteise aasta jooksul peale juriidilist käivitamist) suutnud kulutusi teha 23 miljoni krooni jagu. Seda nn postkastiprojekti.

Kes selle ja taolised fiaskod läbi näeb, see näeb ka tõde, milleks on: pole olemas avatud majandust, vaid on turumajanduslik konkurentsimajandus, kus tugevam võtab kõik. Kui meeldib, siis võib viimast paradigmat lugeda ka veidi pehmemas vormis (sellel heal lapsel on muide veel palju nimesid), nii nagu viimasel ajal rohkem moes: autoritaarne kapitalism. Nii sunnitaksegi nõrgemale peale „avatud“ majandus, et seejärel „välisekspertide“ „ekspertteenuste“ kaudu võtta nõrgemalt kõik, mis võtta saab. Või siis vastavalt vajadusele – tõkestada kõik, mis nõrgemat kuidagimoodi võiks tugevdada. Väliseksperte aga konkurentsimajanduses põhimõtteliselt ei eksisteeri, on vaid välisagendid ja majandusspioonid nii nagu Indrek Neivelt ja kõik teised.

Majanduse tasandil toimuva riikide totaalsõja mõistmiseks soovitan lugeda näiteks Tartu Ülikooli kogumikku „Eesti majanduse konkurentsivõime,“ Tartu Ülikooli kirjastus, 1999.a. Tol ajal veel midagi kirjutati. Tiit Vähi aga ei tee midagi teadmagi.

Veel pakub T.V. vene kaardi ärakasutamist nii nagu seda teeb Soome, kuid jätab märkimata, et Vene kaart on ärakasutatav küll, ent nõuab ühe „väikese“ takistuse ületamist, enne kui midagi saab teha nii nagu Soome. Nimelt Venemaa kerjustega ei räägi, vaid hävitab need majanduslike ja poliitliste vahenditega – endale kasuks, assimileerib kui heaks arvab. Tugevam võtab kõik, nagu nüüd teate. Ring on sulgunud – pole rahvuslikku majandust, pole riiki, varem või hiljem. Pigem õige peatselt.

Astumisavaldusega EL-i kordas Tiit Vähi Konstantin Pätsi kõikide aegade reetmist lootuses kergemale karistusele ja heale pugemisoskusele. Pole oluline, kas reaalset valikut oli või ei olnud, kas on või ei ole, kes aga siiski Tšehhi „grupi seltismeeste“ rolli astub, see ka ajalukku sellisena läheb. Ei Venemaa ega EL salli reetureid: Laidoner läks kiiresti, Pätsi hoiti hullumajas, Vähi suretatake välja majanduslikult.

Lõpetuseks veel selline notabeene: kellele täna antakse peavoolumeedias (loe uusokupantide hääletorudes) sõna? Loomulikult ainult Eurussia impeeriumi ehitajatele ja nede käsilastele. Võitja tahab võtta kõik, nagu teate. Ausatele inimestele aga lohutuseks niipalju, et ega käsilaste elu pole ka teab mis kerge, ehkki alguses reeturitele niimoodi näib.

Vello Leito, EIP esimees

Ad vocem.

Intetrvjuus on Tiit Vähilt üks eriti terane tähelepanek. Inteervjueerija küsib: „Kuidas valetajat ära tunda?“ T.V. vastab: „Kui Mart Laar valetas, läksid tal silmad suureks ja ümmarguseks, kui Andrus Ansip valetab, ei pilguta ta silmagi.“ Oma täpsuses surematud sõnad!“

Tänase seisuga võib peaaegu juba väita, et Tiit Vähi üritabki kambäkki. 09.03.2013 kirjutas ta sellise artikli: http://majandus.delfi.ee/news/uudised/presidendile-appi-tiit-vahi-5-ettepanekut-riigi-korda-tegemiseks.d?id=65791688. Peaks olema kuigivõrd huvitav võrrelda ettepanekuid – kas on adekvaatsuses ka edasiminekut. Mina siiski tema viiele muinasjutulisele printsiibile keskenduda ei viitsi, aga lugege huvi pärast, mida kommentaariumis anonüüm Mac viitsis kirjutada:

Mac

09.03.2013 23:52

Vähi ettepanekud on otsekui Pikalt tänavalt tulnud. Kui vaadata tema peaministrijärgset ärimehekarjääri siis on selge et nõukogude-aegse autobaasi direktori ja peaministri palga eest poleks ta saanud taolisi investeeringuid teha. Ainus koht kust raha võis tulla, oli Venemaa, täpsemalt selle sõjatööstuskompleks.Nüüd ettepanekutest veidi lähemalt:

1) Poliitilise süsteemi muutmine osaliselt majoritaarseks tagaks populistide kergema pääsu seadusandliku võimu juurde. Pika tänava omad oskavad rahvaga palju paremii manipuleerida kui eestlased.

2) Isemajandav Eesti tähendaks Vähi nägemuses Eesti tõukamist isolatsiooni kust pääsemiseks ulatab meile abikäe vennalik Vene Föderatsioon.

3) Ametnike arv ilma avaliku sektori funktsionaalanalüüsita on suvaline arv millega on väga hea manipuleerida. Vähi ettepanek kõlab justkui mõistlikult aaaaaaga sisu sellel ei ole. Pealegi on avaliku sektiori peamised kulud seotud sotsiaalteenuste (üle 35% ümberjagatavast SKP-st), mitte ametnike palkadega (< 5% ümberjagatavast SKP-st). Antud ettepanek, mis mõjub justkui mõistlikult, on mõeldud toetama teiste ettepanekute usaldusväärsust.

4) Ühelt poolt justkui rahvusklik loosung aga teiselt poolt – ega soomlased ju ei hakka masiliselt Eestisse emigreruma. Järgmine potentsiaalne, kulturiliselt lähedame doonorriik on Vene Födratsioon.

5) Eestil on täiesti koirrektne ja kehtiv piirileping Vene Föderatsiooniga olemas, aastast 1920. Kas Tiit Vähi soovib väita et see ei kehti enam?Kokkuvõttes, mitte midagi uut ega mitte midagi peale Pika tänava mõju Vähi ettepanekust välja ei loe. „

Vello Leito

10.03.2013

979 total views, 1 views today

Kivisildnik: Kui raamatuid ei loeta, on ühiskond loll

Kivisildnik väidab viimases KesKus’i numbris, et kuigi Eesti kirjanduses valitseb kuldaeg, ei osata kirjanduse ja ajuga riigis mitte midagi peale hakata.

Taseme poolest on Eesti kirjandus enneolematul kõrgusel, aastaülevaated kiidavad proosat, aga ka luule, mis ülevaatajaid ei huvita, on seninägematult võimas – häid raamatuid, paljulubavaid debüüte ja tegevaid autoreid leidub rohkem kui kunagi varem. Mis on halvasti on see, et meil puudub igasugune süsteem, igasugune mõistusepärasus kirjanduse edendamisel ja korraldamisel. Eesti autorite raamatute arv kukub igal aastal ja viimase tosina aasta jooksul on see number kukkunud ligi kuus korda. Müük on ühelt poolt halb, aga teiselt poolt on eesti romaan edetabelitesse tõusnud ja nad ei taha toppidest kuidagi ära kaduda. Üldises müügitabelis näeb juba ka luuleraamatuid vilksatamas.

Mida meil pole

Mis puutub aga raamatukogusid, siis need jätkavad väga sageli enesetapukursil – Eestis on ligi seitsesada rahvaraamatukogu, ent väärtkirjanduse trükiarvud on 200-300 (kõigel muul peale romaani); romaane trükitakse poole tuhande ümber, nii et ka kõige müüdavamate raamatute trükiarv on väiksem kui rahvaraamatukogude arv. Luule, esseistika ja muu äärmusliku kraami trükiarv on väikesem kui Kirjanike Liidu liikmete arv.

See on ühelt poolt katastroof, aga teiselt poolt siiski eesti kirjanduse kuldaeg. Põhjused on ilmselged: kuna kirjanduses ei liigu raha, au ega kuulsust, siis sinna ei trügi karjeristid, skeemitajad, tuulenuusutajad ja muud hõlptulu otsijad. Aga kuna au, raha ja meediat kirjanduse juures ei ole, siis pole laiadel massidel kirjanduse ja tema kuldajaga asja.

Meie armsa ETV kultuuriosakond on pärast poole inimpõlve pikkust meediavaakumit tootnud juba viis kirjandussaadet, OPi arvelt ja korra kuus, aga ikkagi. Midagi on juhtunud, lõpuks. Kirjandusteemalised raadiosaated on head, isegi väga head – „Loos on asju“, „Uus raamat“ ning „Kohustuslik kirjandus“ on profitöö. Paraku on ainult TV see, mis loomastunud masse suudab erutada.

Meil pole ühtegi riiklikku kirjastust ja trükivõimsust, pole kirjanike õpetamise, treenimise ja täiendkoolituse võimalusi, mingit infrastruktuuri ei ole ega tule. Mingit süsteemi, eesmärki ega mõtet ei näi riigi poolt kirjandusel olevat, midagi ei osta kirjandusega peale hakata.

Epideemiline kirjaoskamatus

Tüüpiline näide kirjanduspoliitika debiilsusest on olukord raamatukogudega. Rein Lang sai aru, et pole mõistlik, kui kultmin toetab ühe käega kulkat ja kulka toetab väärtkirjandust, teise käega toetab ministeerium raamatukogusid, aga raamatukogud lähevad hüsteeriasse kui kirjandusest kuulevad, neile anna poolkõva pornot ja muid jälkusi. Sümptomaatiline on see, et ükski minister enne Langi pole sellest hullusest aru saanud. Pädevus missugune.

Olukord raamatukogudes on väljunud kontrolli alt pärast seda, kui raamatukogude seadusesse kirjutati muude vajalike asjade kõrvale sisse meelelahutus. Tulemuseks on see, et kõik vajalikud asjad peavad ennast tõestama ja ei tõesta ära mitte kuidagi, meelelahutus aga laamendab maksumaksja rahaga nii, et meelelahutajatel lõug rasvane. Meelelahutus tuleb kohe seadusest kõrvaldada või kehtestada selged kvoodid. Põllumajanduse eksperdid võivad kvoodiasjandust kultuuribürokraatidele õpetada, pole vaja kaugelt tarkust taga ostida.

Kirjandus ei ole meelelahutus ja ei peagi olema, kirjandus ei võistele kunagi televisiooni ja muusikaga, ehkki palju suurepäraseid filme on tehtud raamatute põhjal. Kirjanduse eesmärk on tänapäeval olulisem kui varem – kirjaoskamatus on epideemiline.

Järjest rohkem loeme me lugusid sellest, et üliõpilased ei oska lugeda ega kirjutada, et üliõpilased ei oska arutleda ega tea kõige lihtsamaid asju, et üliõpilased ei saa küsimusest aru, et lääne demokraatlikud noored, kes kuuekümnendatel lugesid 15-aastaselt Salingeri, loevad nüüd raamatut aplast röövikust, kus üle kahe lehekülje on rööviku pilt ja selle all kaks rida primitiivset teksti.

Mõtlemisvõime kui nõue

Ainult väärtkirjanduse lugemine tagab mõtlemisvõime, erinevalt teleka vaatamisest, õlle joomisest ja võrgus surfamisest. Kirjaoskamatutega teadusmahukat ja innovatiivset majandust üles ei ehita, aga meil just seda üritataksegi teha. Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks lugemine kõigile inimestele ja elualadele vajalik, seda kindlasti mitte. Aga need kümme protsenti, keda vanasti peeti haritlasteks – õpetajad, arstid, arhitektid, insenerid, ohvitserid ja kõrgemad riigiametnikud? Mõtlemisvõime käib nende tööülesannete juurde. Ilmatüdrukul ei käi ja ei peagi käima, aga õpetajal käib.

Paraku on meil kümneid tuhandeid õpetajaid, õppejõude, gümnasiste ja üliõpilasi, aga raamatute trükiarvud on sadades. Siit on üks samm lihtsa järelduseni: mõtlemisvõimetud (ehk lihtsalt ja arusaadavalt väljendudes lollid) vastutavatel kohtadel viivad ühiskonna kriisi. Mõtlemisvõime oleks lahendus, muidugi mõtlemisvõime koos moraaliga, sest nutikaid vargaid ja alatuid skeemitajaid oleme küllalt näinud.

Kirjandus annab meile maailmavaate koos väärtustega. Uurimused näitavad, et raamatulugejate ajuehitus on teistsugune kui võrgus surfajatel. Ühtedel aju töötab, teistel lihtsalt mitte. Sul on valida, kas tahad töötavat aju või ei taha, kui tahad, siis tee trenni, loe keerulist ja mõttega teksti. Kes oma aju ei treeni, selle aju ei tööta.

Süsteemivälised nõudmised

Ajutrenn on kindlasti kõige põhilisem kirjanduse efekt, mingil kõrgemal tasemel muidugi muutub lugemine naudinguks, aga seda alles siis, kui hakatakse läbi hammustama kujundit ja muid kõrgemaid kirjandustehnoloogilisi konstruktsioone. See ei juhtu niipea, see juhtub alles siis, kui oled teadlikult läbi töötanud tuhandeid olulisi teoseid. Lugenud vähemalt viis aastat oma elust ja mitte mingit poolkõva porri, vaid Dostojevskit, Tammsaaret ja Zbigniew Herbertit.

Kuidas tekitada ühiskonnas nõudmine arukate inimeste järgi, on omaette probleem, sest kui ühiskond on rajatud mõistusevastasele alusele, pole tervel mõistusel rakendust. Tee kükke, kui kästakse ja saad rasvasemat lobi.

Mida mõttetum on süsteem, seda suuremaks kasvab nõudmine süsteemivälise mõtlemise järele. Tänapäeval otsitakse tikutulega häid ideid, idufirmad ja muud sellised asjad on ülimalt nõutud kaup. Enam ei hävitata väikeettevõtlust in corpore, vaid ostetakse see üles ja tehakse raha. Mõte müüb.

Müüv mõte on ainus asi, mida Eesti paesel pinnal üldse on võimalik ja arukas edendada. Teatavad tendentsid globaalmajanduses siiski eeldavad mõtlemist ja maksavad selle eest hästi. Mõte aga eeldab toimivat mõtlemisaparaati ja siin jõuame me jälle lugemise kui ajutrenni juurde. Ja loetava kui treeningvahendite juurde.

Ma olen kindel, et mul ei õnnestu veenda kirjanduse kasulikkuses ühtegi kultuuriametnikku ega suurettevõtjat, veel vähem panka. Aga mõni lapsevanem, kes tahab oma lapsele helgemat tulevikku ja paremat inimkvaliteeti, see võiks raamaturiiulite peale mõelda. Muide, Ameerikas minnakse eliitülikoolidesse ainult nendest kodusest, kus on raamaturiiulid seinas. See on fakt.

_________________________________________________

Allikas: Delfi, 05.03.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

863 total views, no views today

Jaak Uibu: Kiri Põhiseaduskomisjonile

AVALIK MÄRGUKIRI RIIGIKOGU PÕHISEADUSKOMISJONILE

Lp Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste ja komisjoni liikmed

riigikogu@riigikogu.ee

pohiseaduskomisjon@riigikogu.ee

Koopia: Riigikogu juhatus

Edastame Teile meilimanuses 30. jaanuaril 2013 Riigikogu konverentsikeskuses toimunud Toompea Haridusseminari koosoleku ettekande Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis ja seminari väljundina pöördumise Põhiseaduse Assamblee liikmete poole. Koosoleku järgselt saadeti ettekande tekst läbivaatamiseks Toompea Haridusseminari kõikidele liikmetele ja kirjavahetajaliikmetele, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonnale, Eesti Klubile, Eesti Rooma Klubile jt. Ettekanne avaldati meedias ( Estonian World Review, Võrumaa Teataja, Kesknädal, Eesti Iseseisvuspartei netiportaal, Ühenduse Forselius netiportaal, YouTube, Haridusfoorum jt.) või on veel avaldamisel.

Laekunud hinnangute ja seisukohtade alusel palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Oleme oma seminaris vastava temaatika esialgselt

läbi töötanud, kuid arusaadavalt on põhiseadusega määratud riigi põhieesmärgi ja põhiülesande täitmise järelvalve kohustus Riigikogul (Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne, 1998), ilmselt eeskätt selle spetsialiseeritud komisjonil – põhiseaduskomisjonil.

Meie palve on seda tungivam, et teabenõuded Presidendile, Riigikohtule ja Õiguskantslerile ei suutnud tuvastada põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemset ega terviklikku rakendamist riigi põhiülesande – rahvuse säilimise – täitmise üle. Põhiseaduslikkuse järelvalve keskendub eeskätt õigusaktide analüüsile, mis ilmselt pole piisav. Kui kahekümne aastaga on Eesti kaotanud kuuendiku oma rahvastikust ja täna soovib kolmandik Eestist lahkuda ja kui see ei ole rahvastikukriis, siis kui suur peab olema rahvastikukadu rahvastikukriisi tuvastamiseks ja tõhusate vastumeetmete rakendamiseks!? Ükskõiksus rahvastikukriisi suhtes Eestis, Lätis, Leedus on silma paistnud Venemaa ajalehe Svobodnaya Pressa korrespondendile, kes tasakaalus artiklis väljendab oma üllatust: Baltimaade sotsioloogid muretsevad depopulatsiooni pärast, aga presidendid mitte.

Ajendatult ettekandest kirjutab kommentaator: …neis asjus on tõesti nii kujunenud, et probleemidest püütakse mööda hiilida. Mul lähevad alati “karvad turri” kui kuulen kiidulaule, et kui hästi on meil ja meie riigil läinud, kui edukad oleme olnud. Arvan õigeks, et ühe või teise asja edukust saab hinnata vaid püstiseatud eesmärgi täitmise või sellele lähenemise aluselt. Eesti riigi eesmärk on rahva kui natsiooni, kultuuri ja omariikluse püsimajäämine nagu tolles preambulis sõnastatud ja seega saab meie edukust hinnata vaid sellest aspektist, mis on meie eesmärk ja eesmärgi teostus, kõik muud saavutused tuleb siduda sellega. Mis kasu on meil “viie rikkama” riigi hulka kuulumisega kui selles riigis ei ela enam eestlased, see oleks ju fiasko. Rõõm lugeda, et probleemi püütakse esiplaanile seda ja oleks kahju kui see sama “perioodiliseks nähtuseks” muutub nagu need riigis teatud võitluste eel hoogu võtavad, aga siis järgmise poliitilise elavnemiseni ära unustatakse.

Veel teine kommentaar seminari kirjavahetusest samal teemal: Nii kaua kuni põhirahvastiku kidumist pole suudetud peatada, on ülim vastutustundetus ja variserlikkus rääkida meie riigi arenemisest. Arenemisvõimeline on ainult rahvastiku taastootmisvõimet omav riik. Praegune areng on näiline ja toimub rahvuse eksistentsi arvelt. Teisisõnu – riigi põhieesmärgi järgimise on varjutanud mitmesugused muud eesmärgid. Kujundlikult väljendades – õigusfilosoofilises nõrkuses on lapse mähkmed saanud olulisemad kui laps ise. Siin kumab vastu seadusandlik tegematajätmine, mida Riigikohus oma vastustes Euroopa Konstitutsioonikohtute küsimustikule määratles kui olukorda, kus seaduses ei leidu reeglit seesuguse situatsiooni lahendamiseks, mille õiguslik reguleerimine on põhiseaduslikult nõutav. Ja rahvuse säilimine seda on!

Kokkuvõtteks. Palume meie poolt tõstatatud põhiseaduse ja rahvastikukriisi vastastikuse mõju temaatika võtta töösse Riigikogu põhiseaduskomisjonis. Toompea Haridusseminar aateühendusena ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Töö jätkamiseks vajame komisjoni vastuseid ettekande teise osa viiele küsimusele ja seisukohti/algatusi kolmanda osa seitsme ettepaneku osas. Kui leiate, et küsimused on väljaspool põhiseaduskomisjoni vastutusala, siis Teie kõrgelt positsioonilt on ju sobivamad adressaadid kindlasti paremini nähtavad ja saate tegutseda oma pädevuse ning ametivandega võetud vastutuse piires nende adressaatide/partnerite kaasamisel.

Usus Põhiseaduse ja põhiseaduskomisjoni jõusse,

Jaak Uibu, D.Sc.,Ph.D.

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee

05. märtsil 2013.a.

Lisa 1. Ettekanne 7 lk

Lisa 2. Pöördumiskiri 1 lk

_________________________________________

NB! Lisad vt Jaak Uibu varajasematest postitustest siinsamas kodulehel

1,163 total views, no views today

Kes seda teeks?

Matti Ilvese kirjutised aadressil rahvuslane@gmail.com on tavaliselt tihked ja terviklikud. Seekord aga on juhtunud tal tööõnnetus. Vaadake, mis ta 01.03.2013 kirjutas:

Uuskolonialism on Eestis saavutanud täieliku võidu ja enne pole meil sellest võimalik väljarabelda, kui valimistel vahetame välja kartelliparteid tervikuna. Eesmärk olgu – mitte ühtegi häält praegustele Riigikogu erakondadele!

Aga milliseid erakondi meil siis valida on? Eestis on rida rahvuslike erakondi, kellest üldse ei räägita ja kes ülikalli valimiskampaania tingimustes pole seni suutnud konkureerida Riigikogu riigi poolt rahastatud erakondadega. Samuti pole neil rikkaid toetajaid, kellele nad saaksid müüa meelepäraseid seadusi.

Toon nüüd rahvuslikult mõtlevad parteid, kes on täiesti suutelised Eestis valitsusvastutust võtma. Kõigepealt Eesti suuruselt 4. erakond – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, siis veel Eesti Iseseivuspartei ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu. Kõigis neis erakondades on tuntud ja kõrgelt haritud inimesi, kes on suutelised moodustama Eesti huvidest lähtuva valitsuse ja mis kõige tähtsam, nad pole santažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa Liidu salajaste palkadega ära ostetud, nii kui võimuerakondade paljud poliitikud on oma musta mineviku ja lähiajal sooritatud kuritegude tõttu.“

Matti Ilves lähtub eeldusest, et pakutud poliitiline materjal on endastmõistetavalt erinev sellest, mis riigkogus. See on üsna õhust tõmmatud eeldus – soodumus selleks on, kuid ei ole mingit garantiid. Aga lausa hullud on väited, et „ … nad pole žantažeeritavad võõrriikide poolt ning Euroopa riikide salajaste palkadega ära ostetud …“ Tõde ei ole seal. On hea, kui saab midagi tsiteerida ega pea ise kõike sõnadesse sättima. Nagu tellitult oli internetist eile võtta Inno Tähismaa analüütiline mõnur: „Eesti huvi ja Euroopa huvi.“ Sellest:

Eestit välismaal muudkui kiidetakse, et saab hästi hakkama. See on ka loomulik, sest Euroopa ei oota Eestilt muud kui raha, ehk siis tasakaalus eelarvet. Nii nagu huvitab NATOt (USAd) Eesti puhul samuti vaid raha, 2,5% SKPst ehk 400 miljonit eurot, mille eest tuleb osta teistelt NATO liikmetelt, soovitavalt USAlt relvastust. Euroopal ega NATOl pole sooja ega külma sellest, et võetud kohustuste tõttu pole paljudel eestlastel tööd, raha toidu ostmiseks või pere loomiseks. Euroopat ega NATOt ei huvita eesti rahva tulevik, vaid ainult raha. Euroopa mõistes on eesti rahvas töökas, kuulekas ning leplik ressurss, mida Euroopa ettevõtetes ja ametiasutustes ära kasutada. Eestimaa, ehk see, mida eestlased oma kodumaaks peavad ja mille vabaduse eest võitlevad, on Euroopa mõistes vaid pärast esimest ilmasõda loodud puhvertsoon ida ja lääne vahel, millega saab võimalusel kaubelda. Pärast esimest ilmasõda oli see ala Lääne käes, pärast teist ilmasõda anti ära Ida mõjusfääri.
Pärast Euroopa Liiduga liitumist juriidilises mõttes Eesti riiki enam ei eksisteeri. Ülene on Euroopa Liidu põhiseadus, või põhiseaduslik leping, nagu seda leebelt nimetati ning Euroopa Liidu direktiivid. Eesti rahvas võib oma põhiseadusega peed pühkida, kui otse väljenduda. Euroopa Liidus ei koti enam kedagi, kas eesti rahvas jääb püsima või mitte. See ei koti ka Eesti poliitikuid, sest nemad pole enam mitte eesti rahva huvide esindajad, vaid Euroopa Liidu ametnikud, midagi valitavate kuberneride sarnast. Nad käivad oma tegevuse kohta aru andmas Brüsselis, rääkimas oma edusammudest eelarve tasakaalus hoidmisel. Eesti rahval pole siin kedagi süüdistada- referendumiga anti jäme ots käest … .”

Vaat nii. On aeg möönda, et Eestit ei juhi valitsus ega riigikogu, vaid Euroopa Komisjon ehk EL valitsus. Meie poliitikud pole ei lollid, ega ennekuulmatult korrumpeerunud, vaid on tavalised arad ja tahtejõuetud logardid, pisisulid, kes on aerud paati tõmmanud ja nihverdavad, kui saavad. Helmede poliitiline retoorika esindab aga poliitilise ilukirjanduse head taset teemal, et vaadake, mis nad seal riigikogus teinud on, aga vaat, kui meie … Noh, mis siis, kui teie … ? Mitte midagi, muidugi, nemad on viimased, kes keskvalitsuse korraldused täitmata jätavad ja nii riigikokku jõuabki IRL2.

On ammu selgeks saanud seaduspära, et algselt vihased, eetilised ja missioonitundelised uusriigikogulastest liikmed on kolme kuuga kustutatud, uude usku pööratud, vanas sängis vankrit veeretama pandud. Mõned erandid on nagu olnud ka, vist …

Kas EKRE on sellega siis täiesti perspektiivitu. Ilmselt ei ole, sest Rahvaliit oli riigikogus siiski kõige rohkem Eesti poole kaldu. Vääramatuks eelduseks on aga sellise esimehe leidmine, kes olemasoleva EKRE kehandi lõplikult kodumaiseks küpsetab. Kes see oleks? Mina ei tea.

Veelgi kurvemad on lood aga Vabaduspartei – Põllumeeste Koguga. EIP pidas tollega ühinemisläbirääkimisi üle 15 aasta, mis ebaõnnestusid siiski ennekõike sellepärast, et erakonna kehand on euromeelne ja ei ole mitte iseseisvusmeelne. Euromeelseid erakondi riigikokku aga vaja pole, neid seal niigi ülearu palju.

Vajame alternatiivi, kompromissitut, sellist, mil krokodilli hambad ja hundi kavalus. Kas Helmed on need, kes lähevad Uus-Moskvasse, löövad ukse jalaga lahti ja Barrosod-Rompuyd ütlevad: jess! Ei nad ütle, ütlevad vaid, et need krokodillid on ju martsipanist …

Iseseisvuslastele asendust ei ole. Kõik iseseisvuslased, kel tiigrisüda sees ja julgevad öelda, et Eesti peab Euroopa Liidust välja astuma, need tuleb koondada üheks jõuks – ühekaupa, jupikaupa … ükskõik, mis kaupa, peaasi, et … . Kuid kes seda teeks? Mina ei tea.

Aga kui EKRE on kodumaiseks küpsetatud, praegune poliitiline tühisillerdamine maamehe tõelembeseks matsuks tehtud, eks siis ole näha, mis saab.

Vello Leito

03.03.2012

3,499 total views, 1 views today

Raivo Orgusaar: EMORi litsents tuleb tühistada

Kas te teate, miks kogu maailmas – väljaarvatud muidugi „edumeelses“ Eestis – kasutatakse valimistel üksnes valimisjaoskonnas valimissedelitega hääletamist ja hääletuskastid on läbipaistvad? Loomulikult sellepärast, et valimised oleksid kontrollitavad ja vabad võltsimistest. Sellepärast on valimisruumis lubatud viibida vaatlejatel. Ei mingeid eelhääletamisi ega e-hääletamisi, sest viimased on takistamatult võltsitavad, kuna vaatlejad ei saa hääle(tussedeli) liikumist katkematult näha.

Seda teavad muidugi kõik, et parteide reitingu-uuringutel on ülisuur mõju poliitilise kliima kujunemisele ja parteide endi populaarsuse kujunemisele ühiskonnas? Seepärast peavad olema ka reitingu-uuringud vaadeldavad, tulemused kontrollitavad. Üldiselt reitingu-uuringufirmad aga vaatlejaid ei salli ja loevad seda nende usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks – firma mainet kahjustavaks. Seepärast üldjuhul kasutatakse maailmas mitme reitingufirma tulemuste ja töö võrdlevat kõrvutamist, lähtudes eeldusest, et kartellikokkulepet firmade vahel ei ole. Reitingu-uuringute veamarginaal paikneb tavaliselt 2-4% vahel ja see märgitakse iga uuringu juures eraldi ära.

Aga kas te seda ka teate, et Eestis teeb parteide reitingu-uuringuid vaid firma EMOR ja võrrelda/kontrollida tema tulemusi pole võimalik mitte mingil moel. Ja seda, et pidevalt laekub inimestelt väiteid, et küsitlejad käituvad kurioosselt, aeg-ajalt kuuleb neilt selliseid väiteid, et küsitluslehel üldse riigikoguväliseid erakondi polegi, või siis, et „limiit“ mingi erakonna osas on küsitlusel täis. Vahete-vahel katketavat telefoniküsitlejad kõne, kui küsitletav mainib mõne riigikoguvälise erakonna või „ebasoovitava“ erakonna nime. Seejuures üksikud küsitlejad ise aeg-ajalt möönavad kõike eelpoolöeldut, sealjuures isegi seda, et erakonnaväliseid parteisid ankeedis pole. Mina olen kõike seda kuulnud ja sellepärast hindan EMORi küsitluste usaldusväärsust numbriga „0“, kuna usun inimeste väiteid rohkem, kui EMORi numbrikõlkse.

Nii ei saa jätkuda, tuleb midagi ette võtta, näiteks peaks Iseseisvuspartei (mina ei ole EIP liige!) ise hakkama läbi viima küsitlusi, või neid ostma võrdlemiseks mõnelt teiselt küsitlusfirmalt. Võib oletada, et EMOR ei luba EIP vaatlejaid valimi koostamise juurde ega küsitlejatega kaasas käima. Kuid on üks asjaolu, millega EMOR on end raskelt sisse rääkinud ja teda saab kohtusse anda, nõuda tema litsentsi tühistamist.

Vaadake, ka küsitluse juures kehtib kord, et küsitlus peab olema kirjalikult vormistatud ja sellel peab olema nii küsitletava, kui küsitleja allkirjad, ning üks eksemplar peab jääma küsitletavale. Küsitleja ankeet peab minema aga arhiveerimisel, nii et järelkontroll oleks teostatav. Ainult selline küsitlus on legitiimne ja usaldust vääriv. Tegelikkus selline ei ole, muidugi.

Nagu ütlesin, EMOR on teinud räige vea ja tema litsents on tühistatav. Lugege järgmist lõiku EMOR kodulehelt: „Ainsana Eestis kasutame uuringu läbiviimiseks sülearvuteid.“

Nii-nii, aga kus on järelkontrolli võimalus, allkirjastatud materjali arhiveerimise võimalus? Seda ei ole. Sellepärast EMOR ainsana kasutabki arvutit, et soovib tulemusi manipuleerida/võltsida – seda, et tulemus oleks absoluutselt vastaja ja vaatleja kontrolli alt väljas. EMOR teeb, mis tahab ja kellelegi aru ei anna, kontrollida ka ei saa! Kurioosum!!! Poliitilised parteid sellise olukorraga absoluutselt ei tohiks leppida! Muide, selsamal põhjusel on ka rahvaloenduse andmed kehtetud, sest andmed salvestati küsitluse käigus ainult arvutisse.

Olen pidevalt tegelenud võltsingute teemaga, eriti valimisvõltsingute teemaga ja olen sellest kirjutanud ka siinsamas EIP kodulehe rubriigis, vt 28.08.2011 http://iseseisvuspartei.ee/2011/10/24/raivo-orgusaar-taielik-valimispettus-2011/. Minu soovituseks Eesti Iseseisvusparteile on tühistada EMORi litsents! Muidugi, omapoolseid kontroll-uuringuid tuleb teha pidevalt. Minu hinnangu kohaselt ausa reitingu-uuringu korral asub EIP reiting kuskil 3-5% regioonis, mitte 1-2%, nii nagu EMORi uuringud seda „näitavad“.

Raivo Orgusaar

16. veebruar 2013

1,371 total views, no views today

Tõnis Bleive: Valimisväitlused 2011 – majandus

Kaks aastat tagasi, veebruaris 2011, olid Riigikogu valimiste väitlused Rahvusringhäälingus täies hoos. Aeg on küps heita neile tagasipilk, meenutamaks, kes mida tollal väitis ja lubas!

ETV-s algasid valimissaated 26. jaanuaril. Esimese saate aineks oli majandus, iseseisvuslasi esindas Tartu ettevõtja Rein Pihlar. Kõigepealt meenutan Iseseisvuspartei valimisprogrammi vastavat osa:

 

I. Majandus

1. Lõpetame uusliberalistliku majanduspoliitika, läheme üle rahvusriiklikule protektsionismile, rahvusliku majanduse kesksusele. 

2. Ehitame välja klassikalise pangandussüsteemi, milles on riiklik pangandus, eesti kohalikul kapitalil pangandus ja väliskapitalil pangandus. 

3. Välisinvesteeringud võtame kontrolli alla, tõkestame siseturgu ja ressurssi ülesostvad välisinvesteeringud.  

4. Infrastruktuur – raudteed, energeetikaettevõtted, suuremad sadamad jms – peab kuuluma riigile. Keelustame maa müügi väliskodanikele. Seadustame Eesti Vabariigi territooriumil asendusmaa ja metsa tasuta andmise õigusjärgsetele omanikele, kelle maad ja metsad asuvad käesoleval ajal Venemaal Tartu rahulepingu järgses piirialas.

5. Seadusandluses anname eelisõiguse rahvuslikule majandusele. FIE-de kohta käivat seadusandlust lihtsustame nii, et iga põhikooli lõpetanud isik võib raskusteta ja lühikese ajaga  toime tulla nii asutamise kui aruandlusega. Põhikooli õppeprogrammi viime sisse innovatsiooni, leiunduse ja praktilise ettevõtluse aluste õpetamise.

6. Üldist maksukoormust alandame praeguselt 49,6 protsendilt 39 protsendini.  

7. Üksikisiku tulumaksu teeme kaheastmeliseks. Järsult vähendame palkade erinevust, tuludetsiilide jagatise viime EL keskmisele tasemele.

8. Tõstame tulumaksuvaba miinimumi 144 eurolt kuus miinimumpalgani 278 eurot kuus. 

9. Riigist väljaviidava kasumi maksustame rahvusvaheliselt keskmisel tasemel.

10. Omandireformi käigus jäeti 100 000 inimest (praegused sundüürnikud) ilma endi eluruumide ostueesõigusega erastamisõigusest. Riigikogu 1997. aasta 17. septembri istungil esinedes möönis majandusminister Jaak Leimann, et “tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud EVP-dega erastada nagu teised”. Nendele üürnikele, kes erastasid endi korterid EVP-de eest andis riik majanduslikud eelised elu alustamiseks uues ühiskonnakorras.

11. Sundüürnikele tekitatud kahju hüvitamiseks on riigil vaja ca 10 miljardit krooni (3-5 inimest perekonnas, ca 25 000 põhiliselt ahiküttega korterit).

12. Näiteks viisid välisinvestorid ainuüksi 2007. aastal riigist välja 37 miljardit krooni puhaskasumit – seega on riigil võimalus ja ta  peab hüvitama sundüürnikele tekitatud kahju täies ulatuses mõistliku aja jooksul, suurusjärgus viis aastat.

13. Vähendame järsult riiklikku bürokraatiat.

14. Tööpuuduse vähendamine ja elatustaseme tõstmine on võimalik vaid rahvusliku majanduse kordategemise kaudu ja seda me teemegi.

III. Maksupoliitika

1. Üksikisiku tulumaksu langetame 20 protsendini, FIE-de tulumaksu kaotame. Praegusele üheastmelisele tulumaksule lisame teise astme.

2. Tulumaksuvaba miinimum tuleb viia võrdseks miinimumpalgaga.

3. Sotsiaalmaksu langetame nelja aasta jooksul väiksemaks kui 30%. Töötaja töötuskindlustuse maksu vähendame 1,5%-ni

4. Aktsiisimakse tuleb vähendada. Kütuste aktsiis tuleb lasta EL-i poolt kehtestatud miinimumini.

5. Ei poolda kodumaise kapitali suuremat maksustamist. Väliskapitali ettevõtlustulu maksustame EL-i keskmisel tasemel, mis on 31% kogu maksukoormusest; Eestis moodustab kasumimaks 16% üldisest maksukoormusest.

6. EL-i keskmine üldine maksukoormus on 44,2%, Eesti üldine maksukoormus on 49,6%. Peame vajalikuks viia üldine maksukoormus Eestis viie aasta jooksul alla 40% konkurentsivõime tõstmise eesmärgil, elanikkonnale kättejääva rikkuse suurendamise eesmärgil.

7. Pooldame maksumuudatuste suuremat rolli majanduse suunamisel. Restruktureerime maksulaekumiste osakaalud: vähendame tööjõu maksustamist, tõstame kasumimaksud väliskapitali osas EL-i keskmisele tasemele.

8. Maksumuudatustega me oma valimislubadusi ei rahasta. RKP kiire kasvu saavutame panganduse reorganiseerimise kaudu, samuti RKP osakaalu tõstmise kaudu SKP-s.

I Valimisstuudio: majandus

Esimese saate teemaks on majandus, maksud, tööpuudus ja ettevõtluskeskkond. Saatejuhid Andres Kuusk ja Anvar Samost andsid väitlejatele sõna järgnevas mahus:

IRL – 12 minutit

Kesk – 12

SDE – 10.45

Reform – 9.45

Rohelised – 8.10

EIP – 5.45  (Rein Pihlari esinemisajad saates: 13.20-14.40; 37.05-38.30; 59.45-1.00.45)

Rahvaliit – 4.30

EKD – 3

Saade pälvis ajakirjanduses ohtralt vastukaja, kommentaariumide kaudu said arvamust avaldada ka lihtvaatajad. Allpool toon ära arvamused, kus on mainitud Iseseisvusparteid:

http://uudised.err.ee/?06223158&com=1
–>
Granada
Viljar Jaamu on hea koomik.Samost on saatejuhina lihtsalt võrratu.Simson ja Strandberg on väga ebameeldivad.Parts on asjalik ja tegija, kahju et ma IRL ei vali, teda võiks isikuna valida.Pihlar – ka üks on lahinguväljal sõdur, aga me teame, millega see lõpeb.

huvitav
millal näeb Tsahknat, Toobali, Jusket, Rõivast, Vanaküla / Kruusmägi ja veel mõnda vähemtuntud koomikut koos esinemas. Vot see oleks tase. Eelmiste riigikogu valimiste eelsest on meelde jäänud, et üksikkandidaadid tegid kõva show.

Tippjatäpp
Peale Rein Pihlari Iseseisvusparteist ajasid kõik ülejäämud tegelased sama sisutühja mulli mida nad on juba 20 aastat ajanud. Uusi ideid ja uusi tegijaid on vaja. Kahju et mehel rohkem rääkida ei lastud.

see Rein Pihlar, 27.01.2011 01:30
hakkab nendel valimistel tarandit panema, verd tulebki vahetada, et organism korralikult funksiks. Oleks minu valimisringkonnas, teaks keda valida, need USA trükitud dollarid viivad viimse kui sendi siit välja.

uru
kahju et sinusugustel on ligipaas arvutile kus oma mulli ajada, ah et see “iseseisvuspartei” on siis oige valik ja seal on oiged inimesed eesti riiki ja rahvast juhtima no ma ei tea sa oled vist anarhist voi siis tosine lammas!

Tiiu
Kõige parema tundus Iseseisvuspartei tüübi jutt.

sekeldaja
Iseseisvuslased üritavad siin enda arus valimispropagandat teha… aga tulemus on vastupidine. Mida rohkem te siin ennast reklaamida püüate, seda kaugemale potensiaalne valija teist jääb

rumal
Intelligentsusest on asi kaugel. Pigem olid saates professionaalsed demagoogid (va Jaamu ja Pihlar).Tundus, et Iseseisvuspartei on parempoolsetele pinnuks silmas, oodati ainult võimalust millal klähvima hakata. Olnuks tegemist kogenud väitlejaga, võinuks ta teema mitmel korral enda kasuks keerata.Väliskapital toob hetkega suure hulga raha sisse, aga selle eesmärgiks on siiski teenida investorite huve, seega pikas perspektiivis liigub raha välja. Ilmselgelt ei ole välisinvestori unistus kolida Eestisse ja siin oma kasumid laiaks lüüa. Tuleb soosida kohalikku väikeettevõttlust, seda nii haridusega kui maksu- ja välispoliitikaga.

Village Id
Jaa, Iseseisvuspartei oli tõesti suur ja positiivne üllatus, täiesti kaalun hoopis nende poolt hääletamist.

Thoter…
Täpselt, ainuke, kes suutis kastist väljapoole mõelda. Aga eks see ongi väheke eriliste inimeste asi, kes suudavad karbist välja vaadata. Tõesti, midagi uut ei kuulnud võimuerakondade poolt. Täiesti hale ettevõtmine. Ma ei saa aru, miks inimesed üldse hääletama lähevad, kui erinevused võimuparteide ja opositsioonis olevate vahel on valimisplatvormides ja “riigi arengukavas” kosmeetilised.Ükskõik kes võidab, suund on juba reformi poolt selline seatud, et selle jõesängist välja murdmiseks on vaja tõsist mindseti muutust – mida loomulikult ei tule.

Thoter…
…tõesti, vaja oleks et EIP rohkem oma plaane ja platvormi reklaamiks. Ootaks tõsisemat sekkumist päevapoliitikasse.

—–

http://poliitika.postimees.ee/?id=378512&com=1
–>

Muljeid Saate Kohta 26.01.2011 23:29

Kadri Simsoni ja Urve Paloga tuleb seekord täiesti nõustuda! Mõlemad naised jätsid saates väga sümpaatse ja aruka mulje! Minu arvates võiks eesti etteotsa senisest palju julgemalt seada Simsoni- ja Palo-suguseid andekaid ja mõtlemisvõimelisi naispoliitikuid. Paistab, et mehed on omavahelises mudamaadluses end paljuski ammendanud. Jürgen Ligi ja Juhan Partsi jutt oli Simsoni ja Palo jutu kõrval kui lapselalin ülikooli lõpetanu arutleva ja analüüsiva teksti kõrval, kui väheke utreerida. (See-eest oli Partsil meestest kõige moekam ja stiilsem rõivastus.)

Väga nõrga mulje jättis Rahvaliidu esindaja, kes peale merenduse ei näinud millestki n.ö ööd ega mütsi jagavat. Ainult märksõna “meri” peale lõi ta muidu tuhm silm läikima.

Strandberg on oma mõtteuidudes nagu Strandberg ikka – vaimustub lapsemeelselt grand-ideedest ning ehitab endale tiivad ilma Red Bullitagi. Peaasi, et need poleks Ikarose tiivad.

Aldo Vinkel oma räige parempoolsusega (odav tööjõud ja tööjõukulude vähendamine veelgi!) oli lausa šokeeriv! Kristlikust demokraatiast on asi küll VÄGA kaugel!

Iseseisvuspartei mees pani umbes samasse pange kui Vinkelgi. – Mõlemad näisid pärinevat Reformierakonna parempoolsest tiivast. Sobiksid samas Reformierakonna ja IRL-i partneriteks ilmselt ideaalselt. Samuti Rahvaliit, kelle esindaja pea absoluutselt eitas riigi rolli majanduse reguleerimisel.

aga 26.01.2011 23:32

iseseisvuspartei esindaja jutul oli jumet
-17    +20

alex 26.01.2011 23:24

Ladina-ameerikaga on natukene liialdus. see iseseisvuspartei ütles et toetab pensionit ja ettevõteid. see tähendab et toimetuleku raskustes ärge isegi lootke. ma ei tea kas käib kommentaari lugemas või käib eesti poliit blogiseid lugemas ja kogub materjali? simpson ajas mõnes kohas asjaliku juttu ka aga see lõpp läks natukene liias! SDE hämasid segast… IRL sama… Ref oli napisõnalised! kuigi REF oli õigus et 2005 aastal hakkas tegelikult majandus lang. sellest räägiti ka toll ajal 2005 aastal!
-9    +31

ökomees 26.01.2011 23:41

Kuigi väikeparteide esindajatele anti ebaproportsionaalselt vähe kõneaega, kõlasid mõlemad publikuaplausid Iseseisvuspartei esindaja Rein Pihlarile – eks seegi näitab midagi, näiteks seda mida arvatakse praegusest “poliitladvikust”…
-17    +18

alex 26.01.2011 23:45

Ma ei saanud aru SDE, IRL, Rohelistest ja sendristlikest või iganes nad olid. Iseseisvuse, KES ja Ref rääkisid natukene selgemast asjast. mitte ei hämanud mingisuguses mineraalidest kosmosest tartu MNT rahastusest ja kõrge haridusest. Ma tahan töötada mitte kõrge haridusest ajada. ma ei ta mingit magistri ameti või astro-füüsikust! mingit targemat ei rääkinud IRL, SDE, Rohelised ja kristlikud. mingi raha raiskamisest rääkisid kuidas nemad oma panuse paneksid omada riigi kassat!
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka alex(23:24 26.01).

naised tegid ära 26.01.2011 23:47

Palo ja Simson esinesid väga selgesõnaliselt ja tegid meestele ära. Ka rahvaliidu esineja oli üpris selgesõnaline mees. Ligi pani puusse, liiga kõrgetasemeline poliitiline etteaste, rahvas vaevalt midagi aru sai.Parts oli ka asjalik, kuid ka ei suutnud nagu rahvatasemele asja tuua. Väikeparteid erilised ja iseseisvuspartei ideid võiks võimulesaajad kasutada.
-31    +14

heippa 26.01.2011 23:55

Ei noh päris äge moosinägude show – Gorbad, Puutinid ja Sarkoziid taustapublikuks :)

Ligi – teada tuntud kompetentsus, samas ega reformil mingeid majanduslubadusi anda ei ole, sama liin – strikt bugett foorvaard. Siiski kaks asja vajavad selgeks rääkimist ja väga selgel metodoloogilisel pinnal – tööpuuduse tase (koos heitunute arvestamisega) ja maksukoormus (kas Iseseisvuspartei “maailmapanga” lüümikutel on tõepõhi all) ja Eesti kui madalate maksude maa on hästi kultiveeritud müüt, See täpsustaks ka reformi senise liini (mille jätku erakond lubab) edukust.

Iseseisvuspartei – kõige suurem üllataja, kui mees sõna sai, kasutas selle 100%. Maksukoormuse mõõtmise asi on aktuaalne, enne kui rääkida koormuse langetamisest/mittelangetamisest, rahvusliku kommertspanga idee ettevõtete toetamiseks samuti. Siiski, välismaiseid investeeringuid vähemalt EL teistest maadest riiklike meetmetega piirata võimalik ei ole.

Rohelised – Strandberg võib oma küüntekübaratega ja kliimaagentuuridega kelm olla, aga vend on vaimukas ja värske mõtlemisega. Kui mineraalimine täisbluff ei ole, siis just sellised ideed võivad nö “jõed teistpidi voolama panna”.

Keskerakond – Kadri Simson oli võitluslik, kuid ettavalmistus lonkas. Arvulisemad küsimused jäid vastamata, nii see kas ja kui palju oleks riigi välislaenamise piir Keski valitsemise korral kui ka see kui palju mindaks vajadusel eelarvega miinusesse. Ladina-Ameerika ja põhjamaade vastandumisest oskame me kõik rääkida.

IRL – Parts toimis niinimetatud mugavuspaketil, reklaamis majandusministeeriumi meetmeid ja tegemisi Ericsonist Arengufondini. Sotsiaalmaksu piir kõrgepalgalistele sinna vahele. Ei meeldinud hoiak, nagu Partsu jaoks oleks laua taga viibinud vaid vestluspartner Jürgen.

Vinkel- kristlik demokraat muidu muljet ei jätnud, aga meelde jäi, et peaksime veel rohkem allhanget tegema ja end sellena põhjalale reklaamima.

Jaamu ja Palo – ikka väga nõrk esinemine, eriti arvestades et üks on olnud EAS pomo ja teine minister. Koomiline oli Jaamu põhjendus riigieelarvebilansi sidumisest inflatsiooniga. Palo deklameeris ebaveenvalt. Maatrihti kriteerium oli muidugi tase omaette, nagu ka see, et Tallinn-Tartu-Luhamaa on tee nimi.

Kokkuvõtteks – kahju, kui Iseseisvuspartei mehe mõtetele tähelepanu ei pöörataks ja kahju kui Jaamu või Palo tasemega parlamenti mindaks. Palo tõenäoliselt lähebki.
-4    +19

T Mandel 26.01.2011 23:55

Parimad Strandberg (rohelised) ja Pihlar (Iseseisvuspartei)-nende ajakirjanike poolt ignoreerimine, naeruvääristamine jne. peaks kaasa tooma esinemiskeelu, vallendamise mida iganes.
-8    +13

Tippjatäpp 27.01.2011 00:30

Peale Rein Pihlari Iseseisvusparteist ajasid kõik ülejäämud tegelased sama sisutühja mulli mida nad on juba 20 aastat ajanud. Uusi ideid ja uusi tegijaid on vaja. Kahju et mehel rohkem rääkida ei lastud.
-10    +10

tuupolev 27.01.2011 12:32

/PS! Iseseisvus Partei kohta mul komentaarid puuduvad, sest nemad rääkisid täielikku BS-i/

iseseisvuspartei täiesti adekvaatne jutt eesti tegeliku maksukoormuse, hargmaiste finantsasutuste monopoli, väliskapitali valimatu kummardamise jms osas on bs sinu arvates?
aga kui vaadata sinu kommentaari tervikuna siis näeme et sa ei ela mitte silmaklappidega, vaid oled lihtsalt lammas.

p.s. eestlased kirjutavad /iseseisvuspartei/ kokku, /kommentaar/ kirjutatakse kahe m-iga, ja bs asemel kirjutavad eestlased härjasitt. mis rahvusest lammas sa oled siuke? kõrbest ve?
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka tuupolev(08:04) ja tuupolev(11:39).
-2    +3

tuupolev 27.01.2011 11:39

vabandaga aga tuupolev on siiamaani hämmingus kuda lasti üle telemaja ukse iseseisvuspartei esindaja, kelle ülikond oli kortsus ja vägga halvasti istuv! pealegi ei vallanud vennike üldsegi mitte poliitilist retoorikat, kõneles teine vaikse häälega, rahulikult, ei kriisanud nagu simson, ei pööritand silmi ja laiutand käsa nigu strandberg, ei kalkuleerind külmalt optimaalset kompromissi kalkuse ja populismi vahel nigu ligi, ei kõnelend lihtsalt imbetsilset juttu kui kristlik demokraat, isegi ei väänand pead ega volksutand silmi nigu parts seda tegi.. rääkis oma odavas ülikonnas ebamugavat juttu, telegeeniline pold, ei tea kas ta üldse jalgu pühkis , äkki olid kummikud jalas üldse!?
ühesõnaga-ei tahaks rohkem neid iseseisvuspartei tüüpe riigitelevisioonis näha mõjuvad ebaesteetiliselt ja tekitavad vastikut ebamugavustunnet.
Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka tuupolev(08:04).
-7    +5

eilne debatt 27.01.2011 12:13

oli suuresti üks nalja number. Otsesele küsimusele vastasid vähesed ja kui küsitakse, miks ei vastata küsimusele hakatakse debati eestvedajaid süüdistama, mis on igasuguse eetika vastu Pr. Simson. Kui ikka küsitakse küsimus, siis tuleb ka vastata küsimusele.

Aga üllatavalt ei olnudki kõige rohkem vastu karva mulle Simson, vaid Urve Palo, kes ei vastanud konkreetselt ühelegi küsimusele.

Enam sümpatiseerisid mulle eilses debatis Kristlikud demokraadid ja Reform. Kuna räägiti konkreetselt ja ei ajatud mulli, räägiti suht realsees vormis.

Üldiselt olen muidugi sotsiaalse maj. vastu, sest on näha tõesti, kuhu see on viinud kõik Lõuna-Euroopa riigid, masendav. Oleme meie targem ja proovime mitte seda teed valida, mida Lõuna poolsem Euroopa on käinud viimased 20 aastat, sellega väldime tulevikus Kreeka tegemist ( Põhjamaade heaoluühiskond kukub ka varem või hiljem kokku ) Sotsialistlik demokraatia on ju enam-vähem kommunisim üks liikidest ja kommunism kukkus kokku, kuna ei jätkunud raha. Ja niimoodi juhtub kõigi sotsialistlike riikidega

Üks ütlus meeldis mulle ka Strandbergi poolt, et tuleb tõsta tootlikust, mitte mängida maksudega, sest see ei anna midagi.

Üldiselt oli eilne debatt nõrk ja praegusel hetkel valiksin Kristlikud Demokraadid, aga eks on veel debatte tulemas, et eks ela ja näe.

PS! Iseseisvus Partei kohta mul komentaarid puuduvad, sest nemad rääkisid täielikku BS-i
-2    +7

—–

http://www.delfi.ee/news/rk/uudised/fotod-etv-alustas-valimisdebattidega.d?id=39184977&com=1
–>

EIP, 26.01.2011 21:57
Tore, et ka väiksemad erakonnad kaasatud on. Hoian pöialt Eesti Iseseisvusparteile!
59
36

kadri simpson, 26.01.2011 23:12
ja ligi olid teistest peajagu üle,üllatas meeldivalt iseseisvuspartei,kõige nõrgem oli strandberg-ainult demagoogia
30
16

1409, 26.01.2011 23:17
Rein Pihlar jättis tõesti meeldiva ja asjaliku mulje. soovitaks iseseisvusparteil teda kasutada ka teistes debattides.
30
8

nentija, 26.01.2011 23:28
Väga meeldis. Väga heal haritud sisulisel tasemel, peaaegu kõrgtasemel. Selline saade sellisel kujul teeb Eestile ja eesti poliitikale au. Ja loomulikult saatejuhtidele.

Arutuks populismiks ei olnud palju võimalust ja ainus populist Simpson langes seetõttu ka täiesti üldisest kontekstist välja. Ainult tema ei saanud aru, et see ei ole valimisloosungite saade rumalamale valijale.

Teine omapärane ja kontekstist täiesti väljas esineja oli Iseseisvuspartei.
20
19

PRITSUMEES, 26.01.2011 23:32
TULEMUSEKS OLI SIMSONI, läbi lillede öeldu-SENINE POLIITIKA ON LÄBIKUKKUMISTE POLIITIKA. JA see on OLUKORRA KAINE JA ÕIGLANE HINNANG.Iseseisvuspartei esindaja rääkis ÕIGET, aga ajalises kontekstis tulutut juttu-selleks korraks on rong läinud………
17
19

endel, 26.01.2011 23:40
valin iseseisvuspertei!
13
8

tudeng, 26.01.2011 23:42
Iseseisvuspartei mõtted meeldisid enim.
15
11

jann, 26.01.2011 23:43
simson oli parim aga valin iseseisvuspartei
19
14

ma, 26.01.2011 23:45
aga kui tõsiselt rääkida, siis iseseisvuspartei üllatas tõesi, mine tea äkki annangi hääle.
18
10

willi, 26.01.2011 23:59
Ligi ja Simson olid selle saate staarid. Ligi väljendas omi seisukohti, Simson enda, jah nad olid vastandlikud, aga siiski loogilised ja arusaadavad. Parts ajas Ligi juttu, aga pudrutades ja komistades. Palo ajas Simsoni juttu, aga samamoodi nagu Parts, ühesõnaga segaselt ja keeruliselt. Joonistuski välja kaks liini, üheltpoolt Keskerakond ja Sotsid, teiseltpoolt Reform ja IRL. Esimese liini päästis Simson, teise Ligi. Iseseisvusmees oli huvitav, tahaks veel kuulata. Strandberg??? Nojah, see vend puuriks eestimaa 800 meetri sügavuselt juustuks ja loodab sealt loto peavõitu leida. Aga kui seal polegi peale kruusa muud midagi? Mis siis saab? Ülejäänud väitlejad oleks võinud publiku seas istuda.
14
6

naised tegid ära, 27.01.2011 00:00
Palo ja Simson ,parimad ja selgesõnalised etteasted. Mehed olid liiga väsinud ja liig poliitilise jutuga. Rahvaliit oli meestest parim. Ka iseseisvuspartei ideid tuleks tulevikus võimulesaajatel arvestada.Roheliste mineraalid,miks mitte. Parts soovis olla asjalik ja põrkumine Ligiga tundub, et RF ja IRL on väikest nagistamist omavahel.
13
19

ip, 27.01.2011 00:05
Iseseisvuspartei üllatas, vägagi asjalik, esinemiskogemust kahjuks veidi vähe aga positsioonid jummala õiged. Selge ju see, et kapital tunneb kodumaad ja ilma rahvusliku majanduseta mingit lootust tõusta lääneriikide palgatasemeteni pole. Swedbank näiteks enamus kallimaid töökohti viinud Rootsi jne. Samuti maksukoormuse osas repliik, mille peale Ligi mökitas metoodika ekslikkuses.
23
6

mulle saade meeldis, 27.01.2011 00:11
Meeldisid Parts ja Ligi. Asjalikud, teavad mida räägivad, ei aja lolli juttu ja jäävad kahe jalaga maa peale.

Iseseisvuspartei üllatas positiivses mõttes.

STRANDBERG ON TARK POISS, AGA TÄNA LASI SELLEL KA VÄLJA PAISTA – TULI VÄLJA MILLEGI UUEGA, MIS VAJAB LÄBIMÕTLEMIST. Ja lips kaelas ja puha.

Naisi hea kombe kohaselt ei hakka vastu ööd kommenteerima, las olla.

Saatejuhid on kõik sobivad. Mulle meeldis otsese vastuste küsimine.Lõpp keerutamistele ja kodus ettevalmistatud ilukõnedele.
13
11

Tippjatäpp, 27.01.2011 00:25
Peale Rein Pihlari Iseseisvusparteist ajasid kõik ülejäämud tegelased sama sisutühja mulli mida nad on juba 20 aastat ajanud. Uusi ideid ja uusi tegijaid on vaja. Kahju et mehel rohkem rääkida ei lastud.
17
5

igatahes, 27.01.2011 02:59
oli saade sama jabur kui kõik eelnenud valimisdebatid. Lihtsalt tehti kartelli erakondadele tasuta reklaami. Seekord lasti ka väikeparteid eetrisse, kellest kartellimeedial ei ole lubatud iitsatagi, et olemas on. Siiski on jabur see, et 95% eetriajast läks 6 riigikogu parteile, kes on juba tõestanud, et nad ei kavatsegi ühtki halleluuja lubadust täita.
Lähen seekord valima ilmselt Iseseisvusparteid, sest anda ka neile võimalus tõestada, et ei muutu riigikokku saades samasugusteks petisteks, kes istuvad suud lukus ja ei avalda rahvale, mis uusipesaga tegelikult tegemist.
3
3

URMAS, 27.01.2011 03:05
mina valin ka iseseivuspartei ja soovitan teistel ka.mind on ära tüüdanud see vanade riigikogujate demagoogia ja rahva üle naermine
1
1

see Rein Pihlar, 27.01.2011 01:30
hakkab nendel valimistel tarandit panema, verd tulebki vahetada, et organism korralikult funksiks. Oleks minu valimisringkonnas, teaks keda valida, need USA trükitud dollarid viivad viimse kui sendi siit välja.
7
1

muide, 26.01.2011 23:32
Isegi naerdi mitu korda EIPi jutu üle ehk ära aja naermist ja plaksutamist segamini.

Ise toetan valimistel üksikkandidaate!
4
18

kesk ja eip, 27.01.2011 02:59
võiks koostööd teha kui kesk poleks venemeelne aga mis teha sõrm on juba antud
2
8

Mihkel Tiikla, 27.01.2011 08:56
Eesti Iseseisvuspartei esindaja, Rein Pihel üllatas, jättis väga sümpaatse ning asjaliku mulje, kahju et tal ei lubatud rohkem oma ideid tutvustada.

Palo ja Simson pingutasid oma kraaksumisega ebameeldivalt üle ning Reform, IRL esitasid orjadele oma tavalist sisutühja teatrit.

Minu poolehoid kaldub hetkel Iseseisvuslaste poole.
Kas ma saan õigesti aru, et Rein Pihel on EIP Tartu esinumber?
10
4

Amööb-Infantiil, 27.01.2011 10:27
Kas teie hulgas leidub inimesi, kellel on mõnikord tunne, et telerist tuleb midagi piinlikku, mis tekitab ebamugavustunde ja sunnib kanalit vahetama? Vähemalt osade erakondade esituste puhul oli minul väga piinlik aga võtame erakondade kaupa. Alustuseks peab mainima, et osad erakonnad olid tulle saatnud raskekahurväe ja osadel erakondadel ilmselt ei ole lihtsalt kedagi saata ja vähesed helgemad pead hoitakse viimasteks saadeteks.
1. RE – Ligi oli enesekindel, jättis hea mulje, opereeris numbritega ja rääkis sellest mida küsiti. Sisuliselt midagi uut ei pakutud, rõhutati veelkord terve talupojamõistuse vajadust – a`la laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Midagi uut ja tarka ei öelnud aga lolluseid ka mitte ja muu kaadri taustal oli see väga silmatorkav.
2. IRL – Parts suhteliselt sarnane Ligile, enesekindel, valdas teemat ja ei kaldunud teemast kõrvale. Oli tunda, et ennem saadet olid koalitsioonipartnerid tööd teinud, et sama liini saates hoida.
3. Rohelised – Strandberg on kahtlemata hea demagoog, oskab valida küsimusi, suudab rääkida loogiliselt ja enesekindlalt ka mitte millestki, konkreetseid numbreid ei valda või siis väldib. Iseenesest mitte midagi ütlev esinemine aga suutis lolluseid vältida.
4. Siia koondaksin kolm nõrgemat erakonda. Kõige adekvaatsema mulje neist jättis kristlike demokraatide esindaja, kuna tema jutt oli vähemalt mingiski osas loogiline ja jälgitav. Iseseisvuspartei pani oma maksuretoorikaga ikka täiesti puusse. Meenutas 90`te alguse Raidali retoorikat, mitte midagi sisulist, ainult mingid tühjad jaburad loosungid. Rahvaliit ja Jaamu – mein gott, inimene võiks suuta vähemalt lihtlausetes oma mõtet edastada ja endale selgeks teha erakonna valimiste paltvormi sisu. Võimalik muidugi, et mees pole harjunud nii suure hulga inimeste ja kaamerate ees seisma ja läks närvi. Võib-olla on normaalne tüüp kellega metsas järve ääres sauna teha ja viina juua aga see seltskond talle küll ei sobi.
5. Sotsid – :D:D:D, Urvekene, hämmastava inimene. Kohati ületas sisutühisuse ning valjuhäälse ja sõnarohke kilamisega isegi Kadrit. Hämmastav võime vältida küsimustele vastamist ja rääkida täiesti suvalist juttu. Püüab suhteliselt ebaõnnestunult jätta enesekindlat muljet, kasutades selleks valju häält ning kiiret ja segast rääkimist, jutt nii ümmargune, et veereb ise. Numbritega ei opereeri üldse, hämmastav kuidas ta ehitustoodete firmat juhtis üldse? Või siis seal pidi tööd tegema aga nüüd laseb üle jala. Kõige suurem kontrast sõnarohkus vs. sisutühisus.
Ja nagu ütlevad meie head sõbrad anglosaksid – save the best for last
5. KE – kokkuvõttes on Kadri tubli parteisõdur, emotsionaalne. Jälgib rangelt parteiliini ja püüab jätta ematheresalikku imagot. Huvitav, kas ta tegelikut sellesse populistlikku demagoogiasse ise usub mida ta seal kultiveeris? Kui ei usu, siis oleks põnev teada, millist komprat Edgar tema kohta omab? Kadri ei ole ju rumal inimene, ainult loll võib uskuda sellesse, et laseme eelarve tasakaalust välja, võtame laenu ja elame 4 – 5 aastat mõnusalt, laen tuleb ju tagasi maksta ja see retoorika ainult lükkab probleeme edasi et need siis veel süvenenumalt meile kaela langeksid. Ei opereeri numbritega. Kadri kiituseks peab ütlema, et suutis arusaadavalt edasi anda kaks üsna head ettepanekut – 1. Muuta seadust nii, et registreeritud töötu ei peaks lühiajalise töötamise korral end töötuna arvelt maha võtma. 2. Erisoodustuse muutmine töötajate tervisesse investeeringule a`la spordiklubide ja spordiürituste külastamisel. Ja ikkagi ei saa mööda minna KE valgest hobusest ehk siis astmelisest tulumaksust, nad on nagu mustlased selle ka sotsidele maha parseldanud. Vaatame keskmist eesti noort peret, nö. keskklassi. Kuna enamuse vanematel polnud tänu muutustele 80`te lõpus ja 90`te alguses oma lastele peaaegu mitte kui midagi pärandada, siis kogu elu on laenuga ostetud – korter, maja, auto. Noores peres rabav
2
2

vasakpoolne, 27.01.2011 11:08
ministrid olid våsinud, ja ega naad kauem ei låksa ,mina valin iseseisvuspartei
3
3

saatest endast, 27.01.2011 07:06
Ajakirjanike ümarlaud oli alla taset kui V. Toomet välja arvata. Tema püüdis asjast rääkida. Samost samuti alla oma taset. Saatejuht oli hea nagu alati. Rohkem oleks tõesti tahtnud kuulda väikeparteide arvamusi ja mõtteid. Suurparteide sisu on ju üldtuntud nagunii. EIP oli saateks hästi ette valmistunud, kuna tal oli ainukesena numbrid ette näidata.
7
1

—–

http://etv.err.ee/index.php?05610281&nr=35
–>

SS1, 26.01.2011 22:46
Ma ei saa aru saatejuhtidest. Iseseisvuspartei mehel pannakse poole pealt suu kinni. Just läks huvitavaks, tahaks teada nende kujundatavast maksupoliitikast. Ligi vastus, et sots maksu maksavad asutused ei kannata kriitikat. Vastasel juhul makstaks sellese vähemalt osa inimestele. Täielik maksukoormus on ca 76,5% Eestis ja selle alusel oleme viimasel kohal Euroopas ja viimaste terves maailmas.

jui, 26.01.2011 23:14
Olen samuti seda meelt, et saatejuhid ei oska saadet juhtida. Meeletu rapsimine, ei lasta inimestel rääkida. Selge, et tuleb peatada inimene, kes ajab suvalist teemavälist juttu. Kuid see ei ilmne ju esimese lause juures, et nii käbe saatekylalistele vahele s6ita. Jube hysteeriline saade.
Kui te ise nimetate seda väitluseks, siis väitlus tähendab seda, et igayks saab V&RDSE AJA rääkimiseks. Mitte nii palju igayhele nagu saatejuhtidele parasjagu meeldib.
Eriti ylbe on Samost. Need saatejuhid siin ei ole suutelised debatti pidama. Seda zhanri tuleb eraldi harjutada, ja need saatejuhid peavad seda ikka veel harjutama.
Ja m6ni, nt Iseseisvuspartei ei saanud praktiliselt yldse s6na. Samas m6ni rääkis kogu aeg. No see ei olnud debatt, vaid närviline hyplemine. Uurige välja, mida debatt tähendab, ja mis roll on tegelikult väitluse juhil. See erineb ka m6nev6rra tavalise saatejuhi rollist.

Ja pintsakunööp seistes kinni ja käsi munade juurest välja, kui debati nimele pretendeerite.
Ning t6esti jäi mulje ka, et Samost ei ole poliitiliselt neutraalne. Mis isegi häirib vähem kui see ebaviisakus.

—–
http://poliitika.postimees.ee/?id=378881&com=1&lk=2
–>
ARVAN KA, 27.01.2011 18:22

LIGIL TUNDUB AJU OLEVAT,kuigi vajab lihvimist…eesti krooni alles jätte oleks ma nõus teda kiitma natuke,kuid nüüd…kristlikud demokraadid oleks koos iseseisvusparteiga ainsad,keda valida!need blondiinid olid parajad õudusfilmi,NIIKUI SUU LAHTI TEGID…!
-9    +5

reaalsus 27.01.2011 18:39

Võiks neid Rahvaliitu, Iseseisvusparteid ja Kristlikke demokraate mitte kommenteerida: nemad parlamenti ei pääse, marginaalse toetusega.

Pigem oleks huvitav kuulda, misa Simsoni “udujutust” arvati… aga kuna nüüd Simson jäi halliks keskmikuks, siis kommentaari tema kohta nagu eriti polegi…
-12    +5

wll 27.01.2011 19:34

Ajakirjanikud kuuluvad ka rikaste sekka, loomulikult kiidavad nad Liggit. Iseseisvuspartei mees tahab õigeid asju, aga tal pole mingit nägemust, kuidas neid saavutada.
-2    +10

zo 27.01.2011 21:15

Jaamu lõi Rahvaliidu pehkivasse kirstu viimase naela. Palo, wtf? Simson vuristas sama juttu mida ilmselt talle 5-aastasest saadik on pähe taotud. Iseseisvuspartei vend oli Tegija – aus vana :) Parts võiks juristiks tagasi minna ja Ligi rahandusministriks jääda, siis on asjad korras.
-4    +2

—–
http://poliitika.postimees.ee/?id=378758&com=1&lk=2
–>

VD 27.01.2011 15:14

Ma ei ole ajakirjanik ja ma ei tea, kuidas ajakirjanikud mõtlevad-analüüsivad.
Ilma oma poliitilisi eelistusi toomata ma arvan, et Pihlar ja Vinkel said liiga vähe punkte. Mehed olid võrdlemisi head olgugi, et nagu väikeparteilastele kohaselt, nende programm koosnes üksikutest targutustest ja tarkustest, mis põhjalikumas analüüsis nõrgad on. Partsi ja Strandbergi aga hinnati veidi liiga kõrgelt. See et keegi teeb kõva häält või räägib mingit umbluud, mis tundub kole asjalik, ei näita veel tema tarkust ja pädevust. Minu meelest oli Ligi kõige parem, olgugi et ma temaga tihti ei nõustu.
-13    +24

Sõnad 27.01.2011 15:24

Kõige jobumat juttu rääkis siiski Ligi(ta ei rääkinudki muud kui sõnu). Naised olid tasemel. Pihlar ja Vinkel olid ka koalitsioonist üle.
-30    +23

tuupolev 27.01.2011 15:07

kahju et hindamisel nii väheste kriteeriumitega piirduti-kui juba sõnaosavust arvesse võeti siis oleks pidand ikke hindama ka fassongi, soengut ehk isegi osalejaid nuusutama… ligi oleks lacoste`iga kõvasti tõusnud, iseseisvusparteil oli tõenäoliselt odav denim, fuih! ehk isegi higi lõhn, kindlalt oleks viimane olnd.
-15    +15

pole nöus 27.01.2011 16:04

Jaamu 2
Ligi 4
Palo 3
Parts 3
Pihlar 3
Simson 3,5
Strandberg 3,5
Vinkel 2
-23    +8

lõbus rehkendaja 27.01.2011 16:13

Ajalehe “suur viga” oli hinnete maatriksi avaldamine. Mida ma silmas pean. Esitatud tabeli järgi ei saa teha hinnangut ainult saatekülalistele ajakirjanike silmade läbi. Iga televaataja saab koostada oma pingerea ja võrrelda seda iga ajakirjaniku hinnanguga saatekülalistele. Leida erinevused. Huvitaval kombel saab hinnata iga ajakirjanikku. Võrreldes neid teistega, oma hinnanguga võrreldes jne jne. Tuues sisse peenemad meetodid saab määrata ajakirjanike soodumust vasak-parem tiival ja liberaal-konservatiiv skaalal ning siis valijakompass.ee graafikult hea vaadata nende paiknemist. Variatsioon- ja korrelatsioonarvutus ning kõik mis veel on samuti abiks üksmeelsuse ja lahkhelide määramiseks. Tegevuspõld on lai.

Silma järgi kõige erimeelsemad olid ajakirjanikud Jürgen Ligi hindamisel ning kõige üksmeelsemad Kadri Simpsoni ja Rein Pihlari hindamisel. Ajakirjanikest oli kõige koleerilisem/sangviinilisem hindaja vaieldamatult Raul Sulbi ja eristav arvamus praktiliselt puudus Marti Aavikul. Numbrid kinnitavad neid järeldusi. Seoseid võib veelgi otsida suurema tahtmise korral. Huvitav info igatahes.
-4    +10

Tõest võitsid või? 27.01.2011 16:16

Ei tea küll miks nad tavavaatajale meelde ei jäänud.
Strandberg tegi jälle tsirkust, tola torkab ikka silma. Tegelikult võitsid Simson ja Pihlar.
Loe juba kommenttaridest kui raevukalt Simsonit rünnatakse. Pihlar pani isegi Ligi oma tabelitega kokutama.
Nii, et ajakirjanikud, keskenduge järgmine kord saatele, mitte ärge mulisege oma vahel.
-15    +21

vaataja 27.01.2011 17:02

Ettepanek—sellist valitsevale koalitsioonile avalikku valimispropagandat ajakirjanike ja saatejuhtide poolt EI OLE HEA VALIMISTAVAGA KOOSKÕLAS! Ajakirjanikud saatest ära ja iga vaataja-kuulaja otsustab ise. Edetabelid võite teha oma pereringis. Kui valitsuse ministrid Parts ja Ligi, Strandberg räägivad nii, et tavainimene EI SAA ARU, MIDA ÜTLEVAD, PUUDUB JUTUS LOOGIKA, EI VASTA KÜSIMUSELE, AGA see meeldib rea ajakirjanikele, mis näitab ka nende taset.Enamus haritud inimesed said saatest oma valikutele kinnitust, ilma kirjaniketa. Mõttetu raharaiskamine ja samas ise süüdistavad Tallinna TV d–seal on palju sisukamad, kallutamata saated. Selge nägemus on Simsonil, Palol ja iseseisvuspartei esindajal, rahvaliidul.
-10    +15

valearvestus 27.01.2011 17:03

Iseseisvuspartei tegi fataalse vea saates Kruusmägi asemel saatesse Pihlar’i. “Savipeadega” võistlemiseks on vajalik paras hulk külma närvi ja ükskõiksust. Majandusteemalisse saatesse pidanuks saatma Tarmo Kruusmägi, inimesel on väga huvitav nägemus Eesti majandusest, lisaks veel rohi majanduskriisi lõplikuks seljatamiseks ja väljarände peatamiseks – kanepi legaliseerimine. Mõelge vaid kui palju teeniks kanepiaktsiisiga! Kõik noored tuleks tagasi, veelgi enam, siia suunduks noori tervest Euroopast. II MS eel edukalt katsetatud rahandussüsteem teeks Eestist tõelise Tiigri. Riik täis noori arukaid programmeerijaid ja teisi IT-spetsialiste, milline E-riik! Lisaks oleks Iseseisvuspartei pikemat aega pildil olnud, ehk isegi maailma tasemel.
-11    +7

sellest depatist 27.01.2011 17:25

jäi positiivne mulje Simsonist, Iseseisvuspartei esindaja ajas ka õiget juttu ja sotside esindaja samuti. Need kolm võiks järgmise valitsuse moodustada. IRL ja RE ajasid umbluud ja mis põhiline, väga ilmekalt näitasid kui vähe nad hoolivad kohlikest elanikest. Kõik, mis puudutas inimesi, siis seisukoht oli järgmine, küll kõik loksub paika ja mittemingil juhul ei tohi suurendada rikkurite maksukoormust. Kes tahtis, see nägi seda eile väga selgelt. Tehke omad järeldused valimistel.
-8    +15

Sepp 27.01.2011 19:04

IRW! Pihlar poliitikuks?! Sel vennal oleks asja ühte asutusse Tartus teatud tänaval…
-9    +0

Urmas 27.01.2011 21:49

üritage kui palju tahate.mina ei vali neid põhulõugu ühtegi.valin iseseisvuspartei.ma ei seedi demagooge
-0    +3

 

—–

Kristel Vilbaste

Rohelised olid jah ainult üks suur “auk”. Selle vahega, et mõne aasta eest tegi strandberg konverentsi, millel öeldi, et august peab auru tulema. Aur on nüüd otsas, nüüd võlub alkeemik sealt mineraale.
Kaksteist punkti Kadri Mustale, kümme R…ein Pihlarile…

—–

Iseseisvuspartei tugevat esinemist möönsid ka konkurendid: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16197

________________________________________________________

Igale ETV-s toimunud valimisdebatile järgnes Raadio 2-s järelanalüüs:

Majanduse ja maksude valimiseelne debatt. Ülekuulatavad on Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Tallinna Tehnikaülikooli Avaliku halduse instituudi direktor ning innovatsioonipoliitika ja tehnoloogia valitsemise professor Rainer Kattel. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Saates on kasutatud lõike ETV 26.01.11. saatest “Valimisstuudio”. Valimisstuudio järelanalüüs: millised mõtted jäid kõlama ja millised on teostatavad ning millised mitte.

Vikerraadios käsitles majandust kaks Valimisstuudiot:

1) Energeetika

Teemal “Kas elektrienergia hind on ka 5 aasta pärast Eestis taskukohane ja kuidas ära hoida elektrihinna hiigelhüpe? Kui oluline on energiajulgeolek ja kas elektritootmise tulevik on tuumajaamas või tuules?” debateerivad Kristen Michal (RE), Juhan Parts (IRL), Marek Strandberg (EER), Viljar Jaamu (ERL), Tarmo Kruusimägi (EIP) ja Nikolai Maspanov (VEE). Saatejuht ja küsitleja on Lauri Hussar, ekspert on Sulev Vedler (Eesti Ekspress). Toimetaja Kaja Kärner.

2) Majanduskasv ja sotsiaalne heaolu

Teemal “Toetustest elava pere toimetulek. Milline peaks olema riigi poliitika?” debateerivad Hanno Pevkur (RE), Heljo Pikhof (SDE), Mai Treial (ERL) Anne Kontus Hermann (EKD) ja Valdur Lahtvee (EER). Saatejuht ja küsitleja on Lauri Varik, ekspert on Andres Võrk (Praxis). Toimetaja Kaja Kärner.

ülevaate koostas Tõnis Bleive

11.02.13

(järgneb…)

1,481 total views, 1 views today

Vello Leito: Hääbumistest ja kirumisest

Alles eile jõudis meediasse teave, rõõmusõnum eurorahvuslastele, et Euroopa Parlament kavatseb kulutada üle kahe miljoni euro, võitlemaks ELi vastaste netikommentaatoritega. Idee on jälgida negatiivseid ja palgata sõbralikke kommentaare kirjutavaid inimesi, kuna ELi vastane viha inimeste seas näitab tõusutendentsi. Kuid rõõmusõnum kohapealsetele eurorahvuslastele on siiski üsna väike, sest värvatud kommentaatorid tegutsevad meie riigikoguparteide juures juba ammu – need hästikoolitatud propagandistid, kel 21. sajandi „Abiks agitaatorile“ laual.

Koos Kreeka kultuuriga jõudis inimkonna käsutusse, sealjuures siis ka eesti võimkonna käeulatusse, kõrgkultuur leiva ja tsirkuse kaksikvõimust – ei jaksa võim anda rahvale leiba, siis andku tsirkust. Kreeka valitsemiskultuuri renessanss Eestis on heal järjel, sest leiba on vähe, tsirkus seepärast olgu olla. Ja nii see Toompea mäevõimu parteide kommentaatorite (loe gladiaatorid) tööhõive päev-päevalt kasvabki.

Vanas Kreekas oli nii, et kaks satsi gladiaatoreid pandi omavahel võitlema ja rahvas vaatama. Ent kui pole kirge, pole verd, siis meetod ei toimi – sellest saadi juba Kreekas suurepäraselt aru, saati siis valgustatud uusajastul Künkal. Kirg tuleb luua ja luuaksegi, ei saa kuidagi öelda, et võimukunnidel leidlikkust selles osas napiks.

Vaata, mis nad välja mõtlesid, Evelin Ilves manitseb: „Eesti riik pole isetu sünnitis, keda tapva järjekindlusega kiruda.“ Punastes sukkades beibe emavale otse lambist – keegi pole kirunud riiki, vaid valitsust ja seda, et leiba on vähe. Aga tsirkust sai. Järgnes gladiaatorite madin, mis kogu meedias pühkis pisikeseks taplused teelt. Mõned naiivsed eesti patrioodid, kes aru ei saanud, et tegu on mänguga, pillasid ka ehk mõne punapipra kauna supi sisse, aga ülejäänus näidati EL tulevastele gladiaatoritele klassi, et kuidas virtuaalis verd valama peab. Üks kasvama pandud ja korralikult kastetud valeväide, ning kogu ühiskonnas kired möllavad. Valitsejate gladiaatorid „iseseisva“ omariikluse idee üllaid esindajaid kiitmas, rohutasandi gladiaatorid aga kehastamas alatuid kirujaid.

Selline on üks klassikaline meetod gladiaatorluse kuldsest ajaloost. Kuid tehti ka teisiti, nii et keegi eksinu või ohvriks mõistetu visati puuri koos lõvidega, sulenuga kätte ja võitle. Ilma „eksinut“ relvastamata ei saa ju – pole pinget. Kui Ilvese paskvillis peitunud intriig ammendus, siis leiti kiiresti eksinu, kes puuri visati. Üks püüdlik loll võimukünkalt ei saanud aru, et gladiaatorite käskijate jaoks on poliitika valetamise kunst ja ajalugu on kokkulepitud vale, ning uskumatu küll, aga ühiskond lainetab veel suuremas verejanus. Vist veel pikalt. Samas kogub jõudu juba järgmine gladiaatorite näitemäng: et ajalugu ongi kokkulepitud vale, eks ju? Ja teie, teised, ärge kaagutage …

Et, mis ma ikkagi tahan öelda? Riigi kirumisest ja väljasuremistest mitte midagi rohkemat, kui seda, et tegemist suitsukattega, mille riigi ja rahva vastased on üles tõmmanud, et peita selle taha tõde. Tõde aga on lihtne: ei Eesti riik ega rahvas ole välja suremas, vaid mõlemat hävitatakse raevukalt ja teadlikult, nii riigisiseste võimunäitlejate, kui riigist väljaspool asuvte võimunäitlemise stsenaristide ja produtsentide poolt.

Ja veel pean ma ütlema, et olukord on pööranud oma pööramised ja kõige möllu sees on künkakuningad „unustanud“, et leiba napib ja vilja ei külvata. Järsku mõni vaimselt küürakas, kel tõde tähtis, või mõni vilistlane, magister või kes iganes, kelle jaoks leib tsirkusest tähtsam, panebki pommi Stenbocki maja alla. Õudne.

Vello Leito

06.02.2013

940 total views, no views today

Jaak Uibu: Ettekanne Toompea Haridusseminaril Riigikogu konverentsikeskuses 30.01.2013

 

…SEISKE NÜÜD VABADUSES…Gal 5:1

käsusõna Vigala kirikutorn-Vabadussõja mälestussambal, 1933

Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis

Ettekanne Toompea Haridusseminaris Riigikogu konverentsikeskuses 30.01.2013

Jaak Uibu D.Sc.

I. Ülevaade mõistetest, hinnangutest ja algatustest

Sissejuhatus. Oleme kogunenud, et selgemaks saada suhe ehk vastastikune mõju põhiseaduse ja rahvastikukriisi vahel. Eelkõige, kas põhiseadusest on õiguslikku abi täiendavate meetmete rakendamiseks rahvastikukriisi vastu. Sest senised pole piisavad. Teemapüstitus on vist uudne – vähemalt guugeldades päringuga põhiseadus ja rahvastikukriis või põhiseadus ja demograafiline kriis – otseseid viiteid ee leia. Kui tähistati EV põhiseaduse kahekümnendat aastapäeva Kadrioru roosiaias, siis President rõõmustas, et viiendik Eesti rahvast on sündinud juba uue põhiseaduse ajal. Aga ma küsin – miks mitte neljandik!? Ja muretses, et rahvas vananeb. Nende tõsiasjade taga kumab rahvastikukriis, mida pidupäeval välja ei öeldud. Siiski Presidendi sõnavõttudes seda terminit ei ole ka muudel puhkudel. Paraku on isegi tema lükanud probleemi tulevikku. Detsembris 2012 antud intervjuus ta ütles, et aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega. Siinkohal on õpetlik meenutada preester Dimitri Fetissovi hinnanguid netilehest “Vzgljad”: toimub ühiskonna ja eriti eliidi kaugenemine reaalsusest – keskendutakse teisejärgulistele küsimustele, ei osata kristlikul kombel end asetada ligimese olukorda ja kadumas on taktitunne ligimeste suhtes.

Rahvastikukriisi mõiste ja tema olemasolu tunnustamisest Eestis. Selle kriisi definitsiooni ja sisu kohta on palju allikaid, kuid Vikipeediast leiame päris adekvaatse sõnastuse: Demograafilise kriisi all mõistetakse rahvastiku demograafilist seisundit, mida iseloomustab sisemise taastepotentsiaali puudumine ja rahvastiku vananemine. Seda tajutakse kriisina eeskätt seetõttu, et see toob pikemas perspektiivis kaasa tööjõupuuduse ning töötajate suure maksukoormuse, mida saab leevendada ainult tööjõu massilise impordiga. Väikeste etnose puhul kaasneb rahvaarvu vähenemine sel määral, et see ohustab etnose kultuuri jätkusuutlikkust. Eesti ja eestlaste olukorda on selle mõiste abil iseloomustatud 1990ndate algusest.

Valitsusettekandes aastast 1998 “Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad” rõhutati demograafilise kriisi väljakujunemist. Koos Ülo Vooglaiuga olime selle ettekande koostajate hulgas. Rahva ja eluruumide viimase loenduse lõplike tulemuste alusel on eelmise 11-aasta taguse loendusega võrreldes rahvaarv kahanenud enam kui 75 tuhande inimese ehk 5,5 % võrra. 2012. aastal vähenes rahvaarv 8 tuhande inimese võrra. Niisiis on 1998. aastal valitsusele teadvustatud rahvastikukriis vahepeal oluliselt süvenenud. Taastatud omariikluse vältel on Eesti kaotanud ühe kuuendiku oma rahvast.

Abiotsimine põhiseaduse preambulist – tagasi aastasse 2000. Et tänast teemat rahvastikukriisi ja põhiseaduse suhetest oleme ka varem käsitlenud, selle kinnituseks naaseme tagasi aastasse 2000. Seoses rahvastiku terviseseisundi ja demograafilise olukorra halvenemisega Eestis pöördu­sin 2000. a. kevadel alljärgneva küsimusega üheaegselt justiitsministri ja Tartu Ülikooli õigus­teadus­konna dekaani poole: kas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis määratletud oma­riikluse ülesanne ”… eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade…” kohustab valitsusasutusi eo ipso välja töötama või hankima hinnanguid depopulatsiooni sügavusest põhimõiste rahvastiku terviseseisundi raames ja rakendama neid oma tegevuses? Kui ei, siis millise seadusandliku aktiga põhiseaduse ja põhimääruste vahelises ruumis seda kohustust kehtestada? Või tuleks vastavalt täiendada põhimäärusi?

Justiitsministeeriumist saadud vastus minu küsimusele on järgmine: … vastavalt ”Eesti Vaba­­riigi Põhi­seaduse” preambulile peab riik tagama eesti rahvuse säilimise läbi aegade. Riik on põhiseadusega pandud ülesannete täitmise jaganud asutuste vahel ning … rahva tervise kaitse ülesanne riigi tasandil on antud Sotsiaalministeeriumi kanda. Rahvastiku tervise kaitset reguleerib otseselt ”Rahvatervise seadus”, mis sätestab nii Vabariigi Valitsuse, kohaliku omavalitsuse, maavanema kui avalik-õigusliku juriidilise isiku kohustused rahva tervise kaitsel. See vastus on antud jäigas vaimus – kõik mis on tehtud, on hästi tehtud ja on piisav. Juhin tähelepanu, et ametnik vastab antud juhul sättepõhiselt ja üldse mitte mõttepõhiselt.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnalt jurist Meris Sillaotsa poolt koostatud vastus on preambuli õigusjõu suhtes ettevaatlik: … Loomulikult tuleb Eesti Vabariigi Põhi­seaduse preambulas sisalduvasse suhtuda täie tõsiduse ja vastutustundega. Küsimus, mille Teie oma kirjas olete tõstatanud, puudutab preambula mõtte avamist. Kaldun arvama, et põhiseaduse preambula ei anna täpseid ettekirjutusi nende abinõude kohta, mida valitsusasutu­sed eesti rahvuse ja kultuuri säili­tamiseks peaksid kasutusele võtma. Mõistetavalt on võimalik seaduse tasemel kohustada valitsus­asutusi ühtedeks või teisteks toiminguteks, sealhulgas ka tervisekaitse valdkonnas. Samuti võib selle­kohane initsiatiiv tulla valitsusasutustelt enestelt. Kindlasti on võimalik vastu võtta täiendavaid seadu­si, mis puudutavad rahvastiku tervise­seisundi küsimusi. Selleks tuleb aga kasutada demokraatlikke vahen­deid. Teie mure vääriks võib-olla edastamist Riigikogu mõnele liikmele. Minu meelest on vastus üsna mõttepõhine.

Kuidas on täidetud Eesti Vabariigi põhiülesanne? Rahvastikusündmused Eestis ja maailmas käivad oma rada ega hooli nähtavasti seadusandlusest. Küll on meil õigus küsida, kuidas on täidetud Eesti rahvuse säilimine kui riigi põhieesmärk ja püsiva iseloomuga ülesanne? Ja õigus on küsida, miks me ei kohta valitsusasutustes selle küsimuse sõnaselget püstitamist? Rahvastikustatistika andmestik, depopulatsioon ja rahvastikukriisi ilmingud kinnitavad, et hoolimata hiilgavatest saavutustes paljudel rinnetel on Eesti Vabariigi põhiseaduses fikseeritud põhiülesanne mitterahuldavalt täidetud. Seda näitas juba jooksev rahvastikustatistika, aga eriti rahvaloenduste andmed.

Mis saab edasi? Sajad ametnikud mõtlevad ja sajad tuhanded inimesed mõtlevad ka.

Mõtteid koguneb palju, osa saadetakse Jääkeldrisse jahtuma. Tänasel seminaril püüame piirduda õigusvaldkonna vahenditega. Eeskujuks ja julgustuseks võiks olla kakskümmend viis aastat tagasi käivitatud õiguslike vahendite otsimine lahti haakimaks N. Liidust.

EV tänane põhiseadus on üsna hästi õnnestunud. Seda kinnitab riigi ülesehitamise kogemus. Paraku kõrgeima riigivõimu kandja võimalused on seal ahtad – rahvaalgatus põhiseaduses puudub. Riigikohtu esimees Märt Rask oma ettekandes kohtunike foorumil 2007 ütles, et põhiseaduse preambulis on sätestatud meie omariikluse põhieesmärgid ja preambul on printsiipide kogumina kogu põhiseaduse ja õigussüsteemi tõlgendamise võti. Veel ütles Märt Rask kohtunikele, et põhiseaduse vaim ei mahu põhiseaduse normidesse, teksti ega sõnadesse. See on hoopis laiem arusaam ideedest ja väärtustest, mis suunavad ja juhivad ühiselu korraldust, kujundavad moraali ja poliitikat tavadest, traditsioonidest ja tervest mõistusest lähtudes. Põhiseadus on vaimule üksnes tekstiline tugi…. Põhiseaduse vaimu pole võimalik defineerida, küll aga on seda võimalik tajuda läbi õigluse mõõdupuu, seades riigi ees esikohale inimese. Ka Lennart Meri armastas rääkida põhiseaduse vaimust. Kahtlemata kaunis sõnapaar. Paraku Eesti seadused seda mõistet ei kasuta. Küll on juridica terminiks põhiseaduse mõte.

Põhiseaduse sättest ja mõttest saame selguse PS kommenteeritud väljaandest, täpsemalt peatükist “Kohus”. Sätte- ja mõtteklausel kokku hõlmavad kogu põhiseaduse. PS säte tähendab PS teksti. Vastuolu PS sättega tähendab niisiis vastuolu PS teksti, selle sõnastusega. Laiem kasutusala on mõtteklauslil. „Vastuolus PS mõttega” tähendab vastuolu mõne PS sätte taga oleva PS aluspõhimõttega. Mõtteklausel tõstab esile, et PS ei koosne üksnes kirjatähest, vaid hõlmab ka ühiskonna põhiväärtused, millel rajaneb valdav enamik PS sätetest. Mõtteklausel viitab PS tõlgendamise vajadusele, sest mõtte väljaselgitamiseks on vaja tõlgendada.

Kuidas on olukord seaduste täitmise ja vastutusega? Viis aastat peale PS kehtestamist ütles austatud ja hinnatud riigikontrolör Hindrek Meri: : ... seaduste täitmise üle kontroll kas puudub või on juhuslik. Seaduste olemasolust jääb väheseks, riigi tunnuseks on seaduste järgimine ja seda kõigi poolt… Õigusaktides püütakse vältida sõna vastutus. Riigikontroll on pidevalt pöördunud Riigikogu ja Valitsuse poole ettepanekutega kehtestada ametnike vastutus. Kõik on justkui nõus, aga midagi ei sünni. Vastutus hajub. Sedasama ütles ka Ülo Vooglaid aja­lehes Nädaline 1999. a. septembris ilmunud intervjuus: On täiesti lootusetu saavutada ühis­kond­li­kus regulatsioonis mingeid tulemusi, kui ei ole fikseeritud vastutus… vastutamatuse tingimustes ei ole võimalik normaalset ühiskonnaelu korraldada.

Edasi, aasta 2009 riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogus: Selle eest, et meie ühiskond võimalikult kiiresti mahajäämuse oma arengus tasa teeks, lasub vastutus nii siin saalis istujatel kui ka kõigil kodanikel. Tahaksin rõhutada meie kõigi, aga eriti just teie vastutust vastustundliku, populismivaba valitsemise kujundamisel. See on minu silmis parlamendi liikmete missioon.

Rahvastikuprobleeme oleme käsitlenud Toompea Haridusseminaris alates tema asutamisest 1996. aastal. Ilma seminaris asetleidnud aruteludeta poleks olnud võimalik rahvusteavikuna kataloogitud väljaande “Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel” ilmumine. Juba selle kaanepilt – alt ahenenud rahvastikupüramiid – teavitas kujunenud rahvastikukriisist. Põhiseaduslik eesmärk rahvuse säilimisest on alati innustanud ja õigustanud meie seminari tegevust, aga seoses inimkaotusi käsitleva artikli blokeerimisega Postimehe toimetuses tõstatus teravalt põhiseaduse ja eriti selle preambuli õigusjõu temaatika. Vallandus sellekohane arutelu ja kirjavahetus, kus rakendasime sokraatilist meetodit – küsimused ja ettepanekud institutsioonidele nende vastutusalas.

Esimese osa kokkuvõtteks: põhiseaduse kehtimise ajal on depopulatsioon Eestis süvenenud hoolimata temasse kirjutatud riigi põhieesmärgist. Põhiseaduse ebapiisav toime rahvastikuprotsessidesse võib olla kaudselt mõjutatud rahvaalgatust toetavate sätete väljajäämisest, samuti põhiseaduse õigusjõu alarakendamisest.

II. Teemakohaste küsimuste püstitamine Riigikogule

* Rahvastikukriisi süvenemine näitab, et senised abinõud tema peatamiseks pole olnud piisavad. Sellekohaseid selgeid seisukohavõtte pole kahjuks teada nende institutsioonide poolt, kellele on pandud põhiseaduse järelvalve. Kohustusete ja ebakohtade rohkuse puhul on varju jäänud Eesti Vabariigi põhieesmärgi täitmine: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas seda on palju tahetud globaliseerimisajastul? Kus on selle maksiimi juured? Need ulatuvad valgustus-ajastusse, millele viitab auväärt Max Jakobson: Herder oli kultuurinatsionalist, kes väitis, et igal keelel ja kultuuril on omaette väärtus. See kehtib ka täna. Rahvuse säilimise idee kannab rahvuslik-herderlikku mõtteviisi ja teiste rahvust jaoks tasakaalustab seda preambulis kantiaanlik-vabariiklik mõtteviis – vabadus, õiglus, õigus. Euroopa mõlemad vaimusuurused on jätnud oma jälje Eesti põhiseadusesse. Paraku Riigikogu komisjonide kirjavastustes vastatakse rahvastikukriisi märgukirjadele kas “võetud teatavaks” või rõhutakse, et komisjonid või täiskogu on neid asju juba arutanud. Seni ei ole teada juhust, kus märgukirja põhjal oleks midagi alustatud või muudetud. Vajame rahvastikukriisi kohta Riigikogu seisukohta.

* Rahvastikuteaduses kohtame sageli seisukohta, et rahvastikuprotsessid on jäigad ja mittejuhitavad. Näiteks Reutersi blogis leiame professionaalse ülevaate pealkirjaga “Demograafia kui saatus”. Meie põhiseaduse preambul on teist meelt – tema fraas rahvuse säilimisest eeldab rahvastikuprotsesside juhitavust. Võtmeprintsiibid annab Ülo Vooglaid: Esiteks: Ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Teiseks: Ühiskondlike protsesside teatava juhitavuse põhimõte. Mis on Riigikogu seisukoht ?

Kui rahvastikuprotsessid on juhitavad, siis vajavad nad tarka ja tulemuslikku sekkumist.

* Eesti Vabariigi põhiülesanne – rahvuse säilimine – on tänaseks täidetud mitterahuldavalt. Kui EV põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne aastast 1998 kinnitab, et riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, siis initsiatiiv rahvastikukriisist ülesaamiseks peaks tulenema eeskätt Riigikogust. Tsiteerime veel nimetatud lõpparuannet: Tegemist on seadusandja kohustusega kujundada välja ja sisustada efektiivsed vahendid vastavate eesmärkide saavutamiseks. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?

* Põhiseaduse preambulil on juriidiline kaal ja normatiivne iseloom. Selles määratletud ülesanded ja nende täitmise järelvalve korraldus on adresseeritud eelkõige seadusandjale. Põhiseadust käsitletakse kui üldkehtivat seadusakti, kuid osa asjatundjad ei tunnista seda üldkehtivust või leiavad, et see ei laiene, näiteks eraõiguslikule meediale ja kirjutavale ajakirjanikule. Mis on õige? Pöördusime Õiguskantsleri poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Seejärel pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega. Esiteks, sama küsimus, mis õiguskantslerile   – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teiseks –   kas   põhiseaduses on midagi olulist puudu või  õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus põhiseadust rakendada rahvuse säilimise nimel? PA kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulist otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud. Aga Eesti rahvuse säilimine on seal kirjas, olgugi et sattus preambulisse pooljuhulikult. See juhtus põhiseaduse koostamise viimases lõpus, kui Kaido Kama tegi Assambleele teatavaks Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepaneku. See raiutigi põhiseadusse. Aga määramatus kestab. Mis on Riigikogu seisukoht – kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?

* Kevadel 2012 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Seda eesmärki aitaks teenida Toompea Haridusseminari pöördumiskirjas Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele tehtud ettepanek – Õiguskantsleri ettekanne Riigikogule teemal Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“. Ettepanek taotleda õiguskantslerilt ülalnimetatud ettekannet ei ole seni leidnud toetust Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjonide poolt. Siiski edusoov laekus kultuuriministrilt Rein Langilt ja EV President oma vastuses jagas meie muret riigi ja rahva kestvuse ning elujõu pärast. Riigikogu komisjonide kirjavastustes teatatakse, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Õiguskantsleri seaduse paragrahv 1 lg 2 sätestab: ”Õiguskantsler analüüsib (…) riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande”. Niisiis pole õiguskantsler immuunne ühtigi ettepanekute suhtes, kui Riigikogu vaid pöörduks. Pealegi – kui õiguskantsleril on otsene kohustust teostada põhiseaduslikku järelvalvet, kuidas on siis mõeldav, et tal pole kohustust teostada järelvalvet EV põhiülesande täitmise üle?! Niisiis - kas toetatakse seda ettepanekut – õiguskantslerilt ettekanne paluda? Midagi muud?

III. Ettepanekud seadusandja pädevuses olevatest meetmetest:

* Õiguskantsleri ettekanne/aruanne, mida eepool käsitlesime;

* Riigikogu rahvastikukomisjoni moodustamine (analoogia riigikaitsega);

* Rahvastikuseminari käivitamine Riigikogu liikmetele ja nõunikele Riigikogus;

* Rahvastikuministri portfelli taastamine;

* Olulise tähtsusega riiklike küsimuste aruteludele sätestada teaduslikul alusel ettevalmistuse ja otsustamiskohustus;

* Märgukirjale ja selgitustaotlusela vastamise seadust täiendada sättega sisulise vastamise kohustusest;

* Teadusprioriteetide korrastamisel ennistada tänases ülikooliseaduses 1937. aasta ülikoolide seaduse paragrahv 2 säte edendada üldist ja eriti eesti maad ja rahvast käsitlevat teadust.

Suur tänu kuulamast ja kaasa mõtlemast!

1,136 total views, 1 views today

Vello Leito: Eurussia sünnib

Nii Venemaa kui Euroopa Liit on sisenenud oma mõjualade geopoliitilise korrastamise tegevfaasi. Venemaa on teatanud juba varem, et moodustab Euraasia liidu – Venemaa geopoliitilise ruumi. Euroopa Liidu kahekiiruseliseks muutmise järel (Merkeli terminoloogias on tegemist struktuursete reformidega) saab ka Euroopa staatus korrastatud Saksamaa geopoliitilise ruumina. Seejärel algab georuumide ühinemine n.ö Eurussia impeeriumiks, Berliin-Moskva telje tegevusse rakendamine.

Medvedevi ütlused Saksa ajalehele Handelsblatt annavad diplomaatiliselt looritatud kinnituse ülalmainitud protsessidele. Järgnev on väljavõte 28.01.2013 Postimehe artiklist: „Medvedev: Putini ja Merkeli suhted lubavad lahendada igasuguseid ülesandeid“:

Vene peaminister rääkis Saksa ajalehele Handelsblatt, et Vene presidendi Vladimir Putini ja Saksa kantsleri Angela Merkeli omavahelised suhted võimaldavad lahendada igasuguseid küsimusi.

Ajaleht tahtis teada, kas Medvedev on märganud Moskva ja Berliini suhete jahenemist pärast Putini presidendiks saamist.

«Mulle tundub, et tegemist on taas mingite stampidega. Vladimir Putinil ja Angela Merkelil on head seltsimehelikud suhted. Neil on head suhted, mis võimaldavad lahendada igasuguseid ülesandeid. Loomulikult on ka mingeid emotsionaalseid asju, kuid siis on tegemist puhtalt inimliku küsimusega.»

Medvedev avaldas lootust, et kahe riigi suhetes on kõik hästi. Võib-olla on see liiga lennukas arvamusavaldus, kuid Vene-Saksa suhetest sõltub väga oluliselt ka majandussituatsioon kogu Euroopas, rääkis ta.

Vene peaminister ei pidanud sellega silmas asjaolu, et kaks riiki on strateegilised partnerid või et nende kaubavahetuse maht on tohutult suur. «Mulle lihtsalt tundub, et meie konsolideeritud positsioonist sõltub palju ja seda vaatamata tõsiasjale, et Venemaa ei kuulu Euroopa Liitu ega pole ka eurotsooni liige.»“

Nii Saksamaa kui Venemaa tahavad Eestit enda alaks ja Eesti läheb jagamisele. Kui Eesti riik ja rahvas tahavad aga ellu jääda, siis on selleks ainult üks võimalus: Eesti peab Euroopa Liidust välja astuma ja hakkama targalt ning kompromissitult täitma Eesti kui geopoliitilise vaheruumi kohustuslikku missiooni, mis nõuab vahendatavate huvidega arvestamist oma poliitilise sõltumatuse, iseseisvuse ja suveräänsuse juures. See missioon on majanduslikult ja geopoliitiliselt Eestile maailmajaloolise tähendusega ning tagab rahvusliku puutumatuse.

Eesti presidendile on reserveeritud koht ümarlauas koos Saksamaa ja Venemaa presidendiga.

Vello Leito

28.01.2001

1,464 total views, no views today

Vello Leito: Riikide majandust ei saa võrrelda SKP järgi, isegi mitte selle ostujõupariteedi kaudu

21.01.2013 oli Delfis lugeda allpooltoodud tekst:

Hiina läheb aastal 2017 USAst mööda

Delfi Majandus

22. jaanuar 2013 08:10

Konsultatsioonifirma PwC prognoosib, et 2017. aastaks on Hiina tõusnud USA-st mööda maailma suurimaks majanduseks.

PwC prognoosis riikide SKP muutust ning arvestas seejuures ostujõupariteeti ehk PPP-d, mis väljendab valuuta tegelikku ostujõudu ja erineb ametlikust valuuta vahetuskursist, vähendas ERR uudisteportaal.

Arvutustest selgus ka, et Venemaa võib enne 2020. aastat tõusta Saksmaast mööda Euroopa suuremaks majanduseks.

2050. aastaks on Hiina ja USA järel kolmandaks tõusnud India ning esikolmik eristub teistest selgelt.

Mehhiko ja Indoneesia võivad selleks ajaks olla möödunud Suurbritanniast ja Prantsusmaast ning Türgi võib edestada Itaaliat.

PwC koostas G20 ehk 20 võimsaima riigi pingerea, kuid märkis, et lisaks seal äratoodud riikidele on suur kasvupotentsiaal Vietnamil, Malaisial ja Nigeerial.

Poola võib aga lähiaastakümnetega möödud suurtest Lääne-Euroopa majandustest.“

Poolik tõde. Esiteks sellepärast, et SKP ise ei mõõda peaaegu, et mitte-kui-midagi, see on manipuleerimisalgoritm, millega riigid oma sulestikku kohendavad. Teiseks sellepärast, et analüüs pole sugugi originaal, vaid aluseks on võetud IMF hinnang aastast 2011, mis algsel kujul oli aga hoopis etem. Tookordne versioon eesti meediast on toodus allpool:

IMF: Hiina majandus möödub USAst juba viie aasta pärast 26.04.2011 17:02, http://www.e24.ee/425096/imf-hiina-majandus-moodub-usast-juba-viie-aasta-parast/

Hiina sisemajanduse kogutoodang võib püsivhindades USA oma edestada juba 2016. aastal ehk ainult viie aasta pärast, vahendab MarketWatch Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangut.

Majandusportaali hinnangul ei ole enamus turuosalisi nii kiireks liidrivahetuseks valmis ning see tekitab tõsiseid probleeme ja küsitavusi. Prognoos paneb praeguse maailma suurima majanduse eelarve võitlused hoopis tõsisemasse konteksti ning tekitab küsimuse, milline hakkab rahvusvaheline julgeolekusüsteem vaid mõne aasta pärast välja nägema. Lisaks varjutab see nii USA dollarit kui riigi võlakirjaturgu, mida on aastakümneid turgutanud maailma homogeense võimu positsioon.

Seni on enamus eksperte uskunud, et USA võiks oma liidripositsiooni loovutada alles aastakümnete pärast või vähemalt ei tohiks see juhtuda enne järgmise kümnendi keskpaika. Samas teevad need eksperdid oma hinnangutes vea. Nimelt võrdlevad nad kahe riigi sisemajanduse kogutoodangut kasutades praegusi valuutakursse. Kuid püsivhindade võrdluses on see kasutu, sest kursid muutuvad kiiresti. Ja Hiina valuuta kurss ei ole adekvaatne, sest riik hoiab valuutaturgudele sekkumisega rahvusvaluuta kurssi kunstlikult madalal.

Nii ongi IMF oma analüüsis vadanud ka tegelikku pilti ehk ostujõu pariteeti. See on inimeste sissetulekute ja kulutuste  võrdlus nende kohalike majanduste püsivhindades.

Pariteetselt ostujõult kasvab Hiina majandus selle aasta 11,2 triljonilt dollarilt 2016. aastaks 19 triljonile dollarile. Samal ajal kasvab USA majandus 15,2 triljonilt dollarilt 18,8 triljonile dollarile. See langetaks USA osa maailmamajandusest 17,7 protsendile. Hiina oma seevastu jõuab 18 protsendini ja see kasvab edasi.“

Vaat nii, riikide majandust saab võrrelda tõepoolest ainult sissetulekute ja kulutuste järgi, ostujõu alusel, ehk siis tegeliku individuaalse tarbimise järgi, nii nagu ma selle põhjalikult lahti kirjutasin ja graafiliselt esitasin eelmise aasta keskel oma neljaosalises artilis: „Eesti majandusest faktofiilselt“. Järgnev on teemakohane väljavõte minu artiklist:

„Seda siis majandusest üldiselt. Käesolevas artiklis on erilise tähelepanu all inimeste tegelik lõpptarbimine. Et viimase täpset suurust Eesti andmebaasidest pole võimalik saada, siis kõige lähemale pääseme SKP deagregeerimiskomponendi P31 kaua. Seepärast on järgmisel joonisel võrreldud kahte suurust: SKP inflatsioonivaba komponenti (SKP ahelväärtust) ja lõpuks seda väetikest P31-e.

Allikas: Eesti Statistikaamet

Mis näeme? Seda, mida igapäevaeluski näeme – reaalne elanikkonna poolt tarbitud kogurikkus ei ole suurenenud võrreldes 2005nda aastaga. Ei hakkagi suurenema, sest eesti rahvusliku majanduse tootlusvõime on hävitatud rahvusliku panganduse hävitamise läbi. Rahvuslik majandus on hävitatud omakorda aga rahva riiklusvõime hävitamise eesmärgil. See oli ja on Euroopa Liidu kui föderatsiooni peaeesmärk. Saadud majanduslik kasum on selle kõrval teisejärguline.

Kas selle lõppjärelduse väljaütlemiseks oli siis vaja läbi kaevata kogu riiklik andmebaas? Oli vaja, sest kõik see, mis ütlevad võimukandjad teisiti kui artiklis öeldud, on nüüdsest tõestatud valetamiseks. Avalikes andmebaasides täpsemat tõde ei ole. Salatatud andmebaasid on eraldi jutt, mis muidugi samuti jutustamist vääriks.“

Vello Leito

24.01.2013

1,179 total views, no views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? Moolok ärkas! VI

Niisiis on moolok närvis ja kiirustab, igasugused sehkendamised välismaailmas, sealjuures Venemaal, pole praegu talle esmatähtsad, selleks on oma valduste ümberstruktureerimine mitmekiiruseliseks – kõik ei mahu ju marjamaale. See nõuab pikka perspektiivi, ühekäiguline matt ei ole võimalik, sest euroopa rahvad oskavad ka malet mängida.

Need, kel silmad, et näha, on ammu märganud, et kapitalistidele enam kapitalism justnagu ei kõlbagi, tulevat luua midagi „inimväärsemat“, ütlevad nemad. Laiutab teema, et Euroopat ootavad ees näljamässud ja Lääne allakäik on alanud. Kes neid lauseid etleb? Eks ikka moolok ise. Kaasa lööb ka vene Raha esindaja Eestis Indrek Neivelt. Oma 04.01.2013 uusaasta pöördumises Maalehes: „Lubatud mailmalõpp jäi ära, aga vana asemele võiks uus maaailm tulla küll,“ kirjutab ta, et: „Ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja mujal viljeldakse, ei ole elujõuline – see peaks küll juba selge olema. /-/ Kuidas ja kui kiiresti käib võimu tsentraliseerimine Euroopas?“ Siin, mis muud, vene kapital ootab võimu äratsentraliseerimist Euroopa Liidus, sest vaid selline ELiit saab luua hästi töötava telje Berliini ja Moskva vahele.

Pikem perspektiiv ja mitu kavalat käiku on vajalikud sellepärast, et Euroopa majandust ei tohi moolok korda teha, ehkki see oleks labaselt lihtne: lahkumine eurotsoonist koos võlgade restruktureerimisega võimaldaks liikmesriigil devalveerida raha, et saada tagasi konkurentsivõime, taastada eksport, muuta majanduse struktuuri, maksta tagasi võlad. Elementare! Aga juhid tahavad miskipärast selle asemel päästa hoopis eurot. Tegemist pole mitte tarkuse defitsiidiga, vaid teadlikult valitud taktikaga: mängi lolli, aga nii, et tegelik eemärk arusaamatuks jääb. Majandust ennast ei saa aga korda teha sellepärast, et siis jääks liiduvabariikide kätte ikkagi vetovaldkondades suveräänsus – umbne tsentraliseerimine poleks sellisel juhul kuidagi võimalik. Jääks võimalus arenguid küll kontrollida ja suunata, ent mitte Euroopa Riigi valitsuse kabinetivaikuses joonlaua järgi reaalsust muuta. Peaks kõvasti kohapeal käsi väänama.

Tuli midagi ette võtta ja võetigi. Otsustati, et aluslepingud tuleb muuta, vaatamata liikmesriikide vastuseisule. Seega üks sundkäik tuli juurde panna ja selleks sai paradigma: kriisist lihtsalt teist väljapääsu pole, näete ju isegi! Väidetavalt mõtles sundkäigu välja David Rockefeller ise: kriisi, väga-väga suurt kriisi on vaja, ütles ta 1991. aastal. Kui juba Rockefeller mängus, siis kriis saab olla vaid finantskriis ja võlalõksud, mille anatoomia alati üks: tarbimis- ja laenumullid, seejärel maksejõuetus, hiigelinflatsioon ja Euroopa majanduse kollapseerumine suurpankade kontrolli alla.

Majanduse kokkujooksutamiseni on veel veidi aega, seni käib võlakoormuse kasvatamine. Kui tahta loogiliselt mõista kõiki neid lõputuid tekste majandus- ja võlakriisi kohta Euroopas, siis see ei õnnestu – ei tohigi õnnestuda. Kõik need „analüüsid“ ja „lahendid“ on põhiliselt ju kokkujooksutajate endi loodud poliittehnoloogilised õlitamised, et võtta kõrvalseisjatelt võimalus asjadest aru saada. Sugestiooni eesmärgiks on niisiis paanilise „objektiivse paratamatuse“ õhkkonna loomine, vältimatuse äng, palavad palved valitsejatele, et need midagi ette võtaksid, sest: „Ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja mujal viljeldakse, ei ole elujõuline – see peaks küll juba selge olema (minu rõhutus -V.L.).“

Võlalõks kasvab ja tugevneb ning ühel päeval saab kõigile selgeks, miks loodi ESM (Euroopa stabiilsusmehhanism), mille kohta on kirjutanud Paul Tammert (-2012/10/09/paul-tammerti-kiri-presidendile-): „ … Käesolevaga teatan, et ma vastustasin ja vastustan Eesti ühinemist ESM’iga:

  • millele on antud õigus nõuda liikmesriikidelt rahaliste ülekannete tegemist 7 päeva jooksul, ükskõik millisel ajahetkel ja ükskõik millises suuruses, aegade lõpuni, kuid

  • mida ei tohi isegi Euroopa Parlamendi initsiatiivil kontrollida,

  • mille tegevuse õiguspärasust ei tohi kaaluda isegi mitte Euroopa Kohus,

  • mille tegevusest põhjustatud kahju kompenseerimise nõuet pole antud kellelegi ning

  • mille töötajatele on omistatud absoluutse puutumatuse staatus.

Isegi Rahvusvahelisel Valuutafondil, Maailmapangal või Vatikanil, millest esimesed kannavad vastutust maailma rahasüsteemi stabiilsuse eest ning viimasel on religioosse eeskoste õigust kõigi maade katoliiklaste üle, ei ole antud sellist võimutäiust ja õiguslikku kaitset! … “

Lõks on jultunud ja töökindel. Mis riigid pinnale jäävad, kas eurotsoon tervikuna? Ei, tõenäoliselt vaid Saksamaa ja sedagi tänu sellele, et ESMi kaudu ei saa neid kontrollimatult tühjaks pigistada, sest Saksa konstitutsioonikohus on vastu võtnud otsuse, et väljamaksed mahus üle190 miljr euro tuleb Saksamaa parlamendis eelnevalt heaks kiita. Mitte nii, nagu teiste liiduvabariikidega lood, et papid palju kästakse. Aga noh, geopoliitilise ruumi tsentrit on ju vaja, mille ümber doonorpiirkond moodustada. Ja ega teistest peale Saksamaa asja polekski.

Millal lõks kinni lastakse, see sõltub suurest kolmikust. Aga jamadest nad ei pääse. See on nagu rongiga: hädapidurist seisata on lihtne, hiljem uus hoog sisse saada aga raske. Moolok kadestab Hiinat, kus nende unelm töötab: inimtööjõud odav, eliit rikas, riigi võimsus kasvab. Mingi riigikapitalismi, väliskapitali ja eraettevõtluse salapärane mikstuur, aga töötab. Ent kuidas hakkab mooloki enda majandus tööle? Ja veel üks probleem on moolokil ees: kuidas suhtuvad ELiidu rahvad doonororja rolli – ajalugu ja iseloom inimestel siin teine, ei ole siin Hiina.

Üks kohaliku tuntusega persoon, keda eespoolt sai tsiteeritud, ütleb, et parata pole midagi, asi on juba otsustatud, Euroopa riik tuleb, valikut ei ole. Üks ülemaailmse tuntusega persoon – Suurbritannia Iseseisvuspartei esimees Nigel Farage – arvab aga teisiti, et midagi pole veel otsustatud! Väljavõtteid tema esinemisest europarlamendis 15.08.2012:

„Süsteem kukutatakse kokku ja rahvad orjastatakse

Valitsustel ei ole julgust öelda inimestele, et me ei saa jätkata elamist harjumuspäraseks saanud viisil. Oleme ausa poliitika ajamisel sügavalt läbikukkunud, elades üle oma võimete, mistõttu seisame nüüd silmitsi sügava ja väga tõsise võlakriisiga. /-/
Nüüdseks on kõik otsustanud – Inglise Keskpank, Föderaalreserv, Euroopa Keskpank, kus töötavad väga terased inimesed, kes on juhtinud meid praeguse aja kriisi –, et lahenduseks on “kvantitatiivne leevendus”. Nende valitud “lahenduseks” on trükkida raha juurde ja luua seeläbi võltsraha, püüdes niiviisi päästa meid jätkuvast kriisist. /-/ Minu arvamus, mis põhineb ajaloolisele perspektiivile, on et tegelikult toimub sel moel probleemi süvendamine. /-/ See tähendab, et teatud hetkel tulevikus – ehk kolme, ehk viie aasta pärast – leiab aset massiivne inflatsioon. Kui raha devalveeritakse – kui raha trükitakse juurde –, siis just see juhtub: massiivne inflatsioon. Ajalugu on seda kinnitanud õige palju kordi.

See, mis mind hirmutab, ei ole enam euro. Mind hirmutab pigem see tohutu võlakoorem ning tõsiasi, et sedavõrd paljud pangad on Läänes niisuguse mastaabiga hädas, mis võib tingida olukorra, kus valitsused ei ole enam lihtsalt võimelised neid maksumaksjate rahaga päästma – isegi, kui nad seda sooviksid. Seega kardan, et teatud hetkel tabab meid tõeliselt dramaatiline panganduse kollaps. /-/ Rahanduslikust vaateviklist vaadatuna on tegemist koomilise situatsiooniga, kuna me teame, et see on üks ja seesama raha, mis võlakoorma katteks süsteemis ringi keerleb. /-/

Kuid kogu loo kõige pahaendelisem aspekt seisneb tõsiasjas, et selliste meeste, nagu Itaalia peaminister Mario Monti ja minu vana hea sõber hr Herman von Rompuy, kavatsuseks on orjastada ja vangistada nende riikide rahvad oma “Uude Euroopa Korda”.See on tõsiselt hirmutav, sest lõppastmes toob see kaasa rahvahulkade mässu. See mäss saab olema vägivaldne ning käiku lastakse totaalne poliitiline ekstremism.” -2012/08/15/suurbritannia-iseseisvuspartei-esimees-nigel-farage-.

Vaat, mida arvab Farage! Mina arvan täpselt samamoodi – midagi pole otsustatud. Eriti intrigeeriv on, milliseks kujuneb Euroopa siis, kui „kriis“ lõpeb ja euro likvideeritud või raskelt devalveeritud. Tulevane võimujaotus Saksamaa ja EL vahel on praegu vägagi ebaselge. Kuid oletame, et Euroopa majandus õnnestub kokku lasta ja ELiidu-laadsel, nii täitev- kui seadusandliku võimu enda kätte väänanud kooslus, mille seljataga trilateraalid, bilderberglased, 300 Komiteelased jt panevad Lääne mammonamasina seisma, siis mida Uue Korra ehitajad lõpude-lõpuks kätte saavad? Mitte midagi kadestamisväärset. Nälgivate rahvaste uuskommunismi – kurjuse ja vaesuse kuningriigi, mille üle hiinlased võidurõõmsalt naerma hakkavad. Minu teada on olemas ainult üks liik inimesi, kes tunnevad naudingut kurjuse ja vaesuse tekitamisest. Need on satanistid.

Ja siis võibki tõeks osutuda see venelaste müstiline eneseusk, et hoopis nemad on väljavalitud rahvas ja “päästavad” Lääne. Mina ei ole russofiil, mina olen faktofiil ja faktid on kangesti kaldu selles suunas, et nii võibki juhtuda – pole võimatu.

Ma olen ka estofiil ja siin on faktid kangesti kaldu tolles suunas, et ellujäämise variante pole palju alles jäänud. Tõele näkku vaatamine võib veel päästa, see on esmane tingimus eduks ellujäämise teel. Eesti Iseseisvuspartei püüab selles osas aidata, see on meie üks missioonidest.

Vello Leito

08.01.2013

1,072 total views, no views today

Jaak Uibu: Õiguskantsler vajab kiiresti õigusabi

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D., Toompea Haridusseminar

Targem oleks muidugi suu pidada ja alandlikult edasi elada, sest õiguskantsler on vaevaks võtnud kümneleheküljelisele pöördumisele kuue reaga vastata. Ta teatas, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Palusime nimelt õiguskantslerilt seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus kaastöö Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV Põhiseaduse sätetele ja vaimule. Nimetatud kaastöö käsitles demograafilise kriisi kujunemist üheksakümnendatel aastatel.

Muidugi võiks õiguskantsleri õigusvälja ees ja sees sulepea Toompea järsakust vana prügimäe kohal alla visata, aga seda ei saa, sest:

- õiguskantsleri vastus annab mõista, et rahvastikukriisist ülesaamine kui põhiseadusest tulenev riigi kohustus ei ole tema asi;

- mõiste pädevus mitmetähenduslikkuse tõttu ei saa vastusest aru, kas õiguskantsler pidas silmas oskuspädevust (ei oska vastata) või võimupädevust/õiguspädevust (kohalikud seadused pluss Euroopa Liidu omad

on puudulikud) või mõlemat;

- Toompea Haridusseminari liikmetel pole isiklikku ambitsioone, vaid Eesti arengueeldusi ja –tõkkeid selgitades tegutseme avalikes huvides. Meie poolt rakendatav sokraatiline meetod küsimuste ja ettepanekute esitamise näol on kakskümmend viis aastasada vana.

Õiguskantsleri poole pöörduvad sajad inimesed ja asutused oma rohkete hädade ja muredega. Pole ju ime, et selles isiklike, riiklike, eraõiguslike, lasteasutuste jt probleemide virr-varris õiguskantsler ise hakkab õigusabi vajama. Proovimegi nüüd talle seda anda. Hakatuseks kordame veel kord õiguskantsleri vastuskirjas öeldut – “pöördumisest ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Ega me palunudki õiguskantslerit lahendada rahvastikukriis või nuhelda vitsaga Postimeest. Palusime üksnes õiguskantsleri seisukohta Postimehe keeldumise suhtes. Aga kui õiguskantsler midagi lahendama tahtis hakata ja kohe ka sellest loobus, siis otsigem üles seadussätted, mis pidanuks kõrget ametiisikut motiveerima keeldumise asemel pöördumisse süvenema.

1. Põhiseaduse preambulis on riigi põhikohustustest kirjas: “… peab tagama eesti rahva, keel ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kui rahvuse säilimine on rahvaarvu dramaatilise vähenemise tõttu kujunenud megaprobleemiks, siis sellekohase info blokeerimine võiks ju õiguskantsleri tähelepanu köita. Ja keskenduda sellele oma ettekannetes Riigikogule, näiteks teemal Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale“. Miks p e a b õiguskantsleri suhtes ei kehti, jääb arusaamatuks. Ehk on ta juba enda sisimas nõustunud Jaan Kaplinskiga, et Eesti kultuur ja rahvas ei jää püsima. Aga oma ametikohustustes ehk palgatöös?! Kas probleem on preambuli väheses õigusjõus? Kes siis veel kui õiguskantsler teab, et Riigikohus tunnistab preambuli normatiivset iseloomu.

2. Põhiseaduse paragrahv 45: “Igalühel on õigus levitada ideid (…) Seda õigust võib seadus piirata (…) Tsensuuri ei ole.” Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne

kinnitab, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid. Nende kahe kuhja vahel valiku tegemisel – kellel on õigus avaldada ja kellel on õigus seda õigust piirata, valis õiguskantsler kolmanda tee – läks mugavamat kuhja otsima.

3. Põhiseaduse paragrahv 54: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust”. Rahvastiku kriitiline vähenemine tõendab, et riigivõim pole olnud suuteline seda vähenemist pidurdama.

Kas Eesti iseseisvusele on praegu suuremat ohtu kui rahva tervis, negatiivne loomulik iive ja väljaränne?! Nendele asjaoludele tähelepanu juhtimisega on Toompea Haridusseminar täitnud Eesti kodaniku kohust, mida õiguskantsler pole kahjuks märganud.

4. Õiguskantsleri seaduse esimeses pragrahvis sätestatakse ühemõtteliselt: “Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ja teiste seaduste alusel.” Kas menetlusest loobumisel jättis õiguskantsler oma kohustuse täitmata? Kindlasti jättis ta ombudsmanina ütlemata, kuhu nüüd tuleks pöörduda, kuidas jätkata. Sedasama kohustas ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus.

5. Mõni aasta tagasi, 12. veebruaril 2008 andis Indrek Teder Riigikogu ees ametivande: “Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale (…)” See rahvas on nüüd veelgi sügavamas rahvastikukriisis kui neli aasta tagasi. Seda kinnitavad äsja avaldatud Rahva ja eluruumide loenduse lõplikud tulemused – võrreldes eelmise 11-aasta taguse loendusega on rahvaarv kahanenud enam kui 75 tuhande inimese ehk 5,5 % võrra. Taasiseseisvumise järgselt on rahvas kokku kuivanud kuuendiku võrra! Kui õiguskantsler ei toeta oma volitustes rahvastikukaotuse põhjuste selgitamise vajadust ei märka ja ei tuleta meelde, et selles osas on analüütiline töö riigis tegemata või poolik, aga igal juhul ebaefektiivne, kas pole see mitte ametivande rikkumine!?

6. Aga Põhiseaduse mõte, kas see töötab rahva säilimise heaks? Loomulikult töötab, sest mis mõte oleks EV Põhiseadusel, kui see ainult naabreid toetab!

Riigikohtu esimees Märt Rask oma Riigikogu Teataja artiklis ei arvanud, et põhiseaduse mõtet oleks lihtne defineerida. Me ei hakkagi seda mõtet kaugelt otsima, vaid kasutame Põhiseadusliku Assamblee liikme ja Toompea Haridusseminari asutajaliikme Ülo Vooglaiu ülemlauset: Ühiskond on elamiskõlbulik sel määral, mil põhiseaduslik kord kehtib ühtemoodi nii mõtetes ja sõnades kui ka tegudes. Loodame, et õiguskantsler oma viiekümneliikmelise kaaskonnaga leiab selle ülemlause üles.

Võidakse väita ja küllap seda paljud teevadki – miks nii palju laineid ja vahtu üles lüüa ühe avaldamata artikli pärast! Aga kas pole just taoline üleolev suhtumine rahvastikuprobleemidesse paljude haridus- ja võimuinstitutsioonide poolt aidanud kaasa sellele, et rahvuskeha jookseb verest tühjaks. Otsitakse abi vaid üksikmeetmetest, terviklik rahvastikupoliitika puudub. Pole üllatav, et just Põhiseaduse jõuga õiguskantslerilt oodatakse kaastunnet rahva haavades.

Miks jättis õiguskantsler ülaltoodud seadussätted meile vastates kasutamata?

Võimalikest põhjustest võib esile tuua kolm: õiguskantsleril puudub õigusteadlasetagapõhi, kirjavastuse koostaja pole akadeemilise juriidilise haridusega ja kirjavastusele alla kirjutanud isiku teadusliku uurimise valdkond on mullateadus ja põllumajandus. Või õiguskantsler Indrek Tederi enda sõnul Sirbi toimetajale: “Juriste koolitatakse palju, konkurents on tihe, aga ega neid tippe liiga palju ole.”

Aidakem siis õiguskantslerit. Töötage oma probleem juriidiliselt läbi sel määral, et õiguskantslerile töö lihtsamaks teha. Mida kompetentsemad on sõnastused, seda asjatundlikumad tulevad ka õiguskantsleri vastused. Aga ärge üle ühe küsimuse esitage, sest ühele küsimusele mingilgi viisil (näiteks – võetud teadmiseks) vastates on õiguskantsleri ja kõigi asutuste arvates ka teie kirjale seadusekohaselt vastatud.

1,101 total views, 1 views today

Vello Leito: Eesti meedias ei ole grupimõtlemist, vaid on totaalne tsensuur

Uue Maailmakorra loomise projekt on juba sajandeid vana, see käivitati 1776. aasta volbriööl. Millist ajahetke aga lugeda Euroopa Uue Korra, kui eelmise alamprojekti käivitumiseks, seda on raske määrata. On pakutud erinevaid tähtsündmusi projekti sünnihetkeks, kuid mis tähtsust sel, kuna projekti praktiline rakendamine sai oma reaalse alguse siiski alles 1973. aastal, kui David Rockefeller asutas oma eraorganisatsiooni Trilateraalne komisjon. Sinna kuulub praegu üle 300 liikme. Väidetavalt omab Uue Korra projektis veelgi suuremat kaalu poolsalajane Bilderbergi grupp, mis koondab umbes 120-140 eraisikust liiget ja niisamuti koguneb kord aastas, nagu trilateraalidki. Mõlemad koondavad väga hoolikalt valitult maailma kõige mõjukaid isikuid poliitika ja äri maailmast. Viimane Trilateraalse komisjoni istung toimus 5. novembril 2012. aastal ja Soome meedia väidetel osales sellel ka T.H. Ilves.

Võib öelda, et faktiliselt juhivad need kaks grupeeringut kogu ülisalajast transformatsiooni mingisugusestki demokraatlikust elukorraldusest Euroopas ülikitsa ja salajase orduliku eliidi diktatuuri meelevalla alla – orjanduslikku korda Orwelliku „1984“ stiilis. Projekti käivitamise hetkest saadik on analüütikud vaevanud oma pead sellega, et kuidas nad seda ikka teevad? Nähtavaid käsuliine ja -laudu ei ole kusagil näha, ent ometi sammuvad kõik Lääne riigid (Venemaa välja arvatud) sõjaväelaslikult ühte sammu Uue Korra maailma suunas. Saatanlikult kavalalt teevad, gigaprotsessi juhtimiseks leiutasid nad n.ö juhtmevaba juhtimisemeetodi (JJ-meetod).

Juba enne Euroopa Liidu loomise projekti käivitamist 1987. aasta juunis oli maailmale selge, et luuakse uut räigemat Nõukogude Liitu teiste vahenditega, kuid sama ideoloogia alusel. Selgeks sai ka see, kuidas need kaks grupeeringut tegutsevad, mismoel toimub juhtmeteta juhtimine. Käib see neil nii, et igakordsel kogunemisel peab keegi kõrgautoriteetne persoon kõne, mis kõrvalseisjale tundub täiesti mittemidagiütlev. Kuid kõik kogunenud, kes on kohustuslikus korras ordu liiikmed, oskavad teksti tõlgendada ja teavad, et tegelikult loetakse ette põhimõttelise tähtsusega käske, mis kõigile osavõtjatele on kohustuslikud täita, kui nad soovivad eliiti kuuluda ja nende endi üliküllusliku tuleviku heaks tööd teha. Nii kõik asjaosalised teevadki ja ilma kuuldavate käskudeta ning nähtavate paberiteta on maailmavallutuslik masin aastaks programeeritult jälle üles keeratud. Käsud antakse niisiis „juhtmevabalt“ , „… ja kes nendega ei sobitu, visatakse ringist välja.“

Viimane lauselõik on tsitaadi tähistamiseks jutumärkidesse pandud sellepärast, et tekst on võetud Keskerakonna poolt organiseeritud meediakoolituse 15. novembril 2012 toimunud loengu „Meedia: kes manipuleerib manipuleerijatega“ tekstist. Loengu esitas Martin Helme. Eesti Iseseisvuspartei ja Konservatiivse Rahvaerkonna teed ei kattu ega lähe ka paralleelselt, sest EKRE on tüüpiline võimu poolt kontrollitud poliitiline opositsioon, mis EIP teele ette seati. Varem ma ei ole leidnud Martin Helme kirjutistest midagi eriti väärtusliku, kuid seekordne tekst on erand – tema kõnes on lausa kolm kuldnupukest, mis mind kirjutama kutsusid.

Vaadake, kuidas see ülaltsiteeritud lõik näeb välja Postimehes (PM, 02.12.2012) oleva tekti sees. „„Ma ei ole terve elu jooksul näinud, et keegi tuleb meediaväljaandes ja ütleb, et seda me kindlasti ei kirjuta. See käib peenemalt. Mis juhtub, on grupimõtlemise väljakujunemine: sarnane toodab sarnast,» ütles Helme, viidates sellele, et toimetus hakkab oma töö käigus kandma ühesuguseid väärtusi ja kes nendega ei sobitu, visatakse ringist välja.“

Täiesti õige, need inimesed visatakse välja, aga mitte toorelt, vaid peenemalt, nagu Helme õigesti väljendus. Ent selles Helme põhimõtteliselt eksib, et kõik toimuks justnagu loomulikult, iseeneslikult ja kohalikul algatusel, enesetsensuuri ajendil, et meedia otseselt kellelgi justnagu ei allukski. Allub küll ja kõige jäigemalt nendele kahele grupeeringule, kuid mitte otsekorralduste kaudu, vaid JJ teel, meetodi teenituses olevte agentide vahendusel. Muidugi on siin ka riikide poliitilised politseid mängus aga üksnes musta töö tegija rollis. Sisuline töö käib ka siinkohal palju peenemalt. Kollektiivis JJ meelsuskujundaja agendi tuvatamine on kindlasti raskem, kui näiteks parteis koputaja ära tunda, kuid võimalik on nii üks kui teine.

Eriliseks äratuskellaks minu jaoks sai siiski väide: „Kõikides väljaannetes on kõik ajakirjanikud tegelikult sotsialistid, SDE valijad.“ Vaat see on juba midagi, klapib kenasti kokku minu imestamistega, et Merkeli visiidist Moskvasse ei olnud meedias silpigi (vt 25.11.2012, „Mis ootab ….? Moolok ärkas. IV“). Täielik meediablokaad sellisel tasandil on uskumatu, JJ-meetodi kõrgtaseme märk. Võimalikuks sai see ainult sellepärast, et kõikides juhtivates väljaannetes on (peaaegu) kõik ajakirjanikud tegelikult tõesti sotsialistid, kes JJ raamides saavad kohalike interpreetide kaudu otse bilderberglastelt ja trilateraalidelt oma „tsennõe ukazanija“ kätte.

Kuid miks just sotsialistid? No, aga kes siis veel!? Uue Korra loojate eelmist projekti kandsid ju kommunistid, üleminekut punaselt kommunismilt kollasele kommunismile kandsid kommunistid ja kannavad edasi – võimu järjepidevuse tagamine on aga Uue Korra loojate jaoks ultimatiivselt vajalik. Seepärast ongi meie võimuaparaadis endised kommunistid, kuid renoveeritud rivistuses – kes ei sobitunud, need visati välja. Kommunistid nimetasid end ümber sotsialistideks ja nii nad nüüd siis meedia kallal toimetavadki. Toimetavad igal pool mujalgi. Netikommentaarides lakkamatult korduvad imestamised, et endised on endiselt võimul, on ju puhas lapsemeelsus, sest ega kommunism ei varisenud, see reorganiseeriti, ju!

Sellepärast ERR, Eesti Päevaleht ja Postimees kõik ühtemoodi „mõtlevadki“. Ent enesetsensuuriga pole siin midagi pistmist, vaid jäiga tsensuuriga ja käsuliiniga, nähtamatu ühiskondliku pehme mõrvamise tehnoloogiaga. Sellepärast SDE peabki kogu kartellimeedia kolmiku kaudu vihast hävitussõda Ansipi ja Reformierakonna vastu. Muidugi on ka REF JJ süsteemis sees, kuid alles teise eelistusena, esimene eelistus on ikkagi SDE.

Martin Helme nimetab meedias toimuvat grupimõtlemiseks. See ei ole täpme hinnang. Kui puuoksad marutuules liiguvad, siis ainult väike laps võib arvata, et puud on vihased ja vehivad okstega. Olgu üle korratud: grupimõtlemine muidugi on, ent need grupid ei teki ise, enesekontrolli või grupi enese tahtliku orienteerumise kaudu, tänane grupimõtlemine on poliitilise diktatuuri ja vaimse vägivalla vili, mis JJ-meetodi abil on tekitatult. Peatselt pöörab see end füüsiliseks vägivallaks ‘nende vastu, kes ei sobitu’.

Vello Leito

05.12.2012

1,092 total views, no views today

Jaak Uibu: Lp Õiguskantsler hr Indrek Teder

Lp Õiguskantsler hr Indrek Teder 3. detsembril 2012

 

Pöördume Teie poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada

kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel.

Pöördumise taust. Toompea Haridusseminar on oma asutamisest (1996.a.) alates käsitlenud rahva tervise ja demograafilise olukorra küsimusi Eestis. Meie tegevus aitas kaasa selle teema Riigikogu päevakorda võtmisel olulise tähtsusega riikliku küsimusena “Rahvuse tulevik”, 1996. Osalesime Eesti rahvastikupoliitiliste seisukohtade väljatöötamisel 1998-2003. Koos valitsusinstitutsioonidega kutsusime ellu Eestluse elujõu kongressi 1999.a. Nimekiri tuleks pikk, seepärast piirdume üksnes mõne näitega Seminari algusaegadest.

Imperatiiviks Seminaris on olnud riigimehe ja poliitiku J.-J. Rousseau üle aegade ulatunud juhtmõtted: Mis on riikliku ühenduse eesmärk, küsib J.-J. Rousseau. Ja vastab samas: Tema liikmete kaitstus ja hüvang. Ja mis viitab kõige kindlamini nende kaitstusele ja hüvangule? Eks ikka rahvaarv ja iive … Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui maa kogu välisest hiilgusest hoolimata rahvast tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.

Riigikohtu esimees Märt Rask avaldas Riigikogu Toimetistes 2007 artikli “Tänu põhiseadusele”, kus ta arutleb nii põhiseaduse sätete kui vaimu üle. Ta kirjutab: Õigussüsteemi loomine ei tähenda põhiseaduse mõttes mitte saja seaduse vastuvõtmist, vaid põhiseadusega kooskõlas oleva terviksüsteemi loomist, mis oleks rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Põhiseaduse preambulis sõnastatud riigi põhieesmärk oli ja jääb ülimaks õigusloomekäsuks. Nende sõnadega sillutas Märt Rask teed käesolevale pöördumisele Õiguskantsleri poole

Asjade käik kaastöö esitamisel: 23. okt. 2012. saatsime Postimehe valvetoimetajale avaldamiseks kaastöö “Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal” (lisa 1; vt EIP kodulehel 25.10.2012). Selle artikli avaldamise taotlus üleriigilises ajalehes oli ajendatud kodanikukohusest motiveerida haridus- ja võimuinstitutsioone suurendama oma panust demograafilisest kriisist ülesaamisel. Samuti loodeti avaldamisel kaasata kommentaaride näol rahva kollektiivset intellekti.

Kuna mingit tagasisidet toimetusest ei antud, siis kordasime kirja valvetoimetajale 29. oktoobril. Asjade edasine käik ja avaldamisest keeldumise ebakorrektne vorm

on kirjeldatud ajalehes Raplamaa Sõnumid avaldatud artiklis “Jaan Tõnisson

Postimehest vallandatud? (lisa 2; vt EIP kodulehel 16.11.2012).

Pöördumise sisu: Palume õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus kaastöö Veretu laulva revolutsiooni järgsed inimkaotused Mart Laari esimese valitsuse ajal avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel

vastab EV Põhiseaduse sätetele ja vaimule.

Jaak Uibu D.Sc., Ph.D.

Toompea Haridusseminar

Kontakt: jaak.uibu@mail.ee

978 total views, 1 views today

Vello Leito: Mis ootab Eestit ees? Moolok ärkas! IV

Lõpetasin artikli eelmise osa lootuses, et 16.11 2012 toimunud Merkeli ja Putini kohtumine Moskvas annab head koolitusmaterjali Merkeli strateegiliste võimete hindamisel, ehk isegi tema Venemaa-poliitika hindamisel. Lootused ei täitunud, meediast mingit teavet ei leidunud, täielik infoblokaad, lausa nagu Eesti Iseseisvuspartei vastu eesti massimeedias. Aga, nagu teame, vaikimine võib teinekord olla kõnekamgi sõnadest.

Millest selline meediatõrge Merkeli suhtes? Selge see, et vägagi kardab Uue Korra konstruktoribüroo Berliin-Moskva telje tugevnemist, ent sedapuhku polnud see ainuke põhjus. Tugevnenud on ka pressing Venemaa enda vastu, mis üsna uus ilming on – selged piirjooned omandas alles paar kuud tagasi. Laiemas plaanis ei ole väljakujunevas mullistuses siiski miskit uut, sel lausa kaks kurikuulsat eelkäijat olemas: ‘oranž revolutsioon’ ja ‘väärtuspõhine suhtumine’. Kõigile neile, kes on poliitilises teadlikkuses jõudnud selleni, et loevad EIP kui ainukese poliitilise opositsioonipartei (kõik teised on Eesti EL-liikmelisuse pooldajad, seega riigireeturparteid) kodulehte, need teavad hästi, mis on oranž revolutsioon. Vähem teatakse, mis kummalisus see Euroopa Liidu ‘väärtuspõhine välispoliitika’ on. Aga on kohustuslik teada. Seepärast lugege läbi ja analüüsige põhjalikult näiteks kasvõi järgnev Euroopa Parlamendi Eesti Infobüroo tedaanne:

Kolmapäev, 12. September 2012

ELi välispoliitika vajab tulemustele suunatud strateegilist käsitlusviisi

Selleks, et ELi välistegevus oleks eesmärkide saavutamisel järjepidev, tõhus ja sidus, on vaja uut, igakülgset ELi välispoliitika kontseptsiooni, rõhutasid saadikud kolmapäeval toimunud hääletusel  nõukogu aastaaruande üle, mis käsitleb ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP). Saadikud rõhutasid samuti ELi välispoliitika teostamiseks vajalike vahendite olemasolu tähtsust.

Kuigi Lissaboni leping andis ELi välispoliitika teostamiseks uusi institutsionaalseid ja töökorralduslikke võimalusi, on jätkuv võlakriis ja finantsprobleemid  avaldanud mõju tegevuse järjepidevusele ja tõhususele.

Saadikute arvates ei piisa institutsioonide, läbiviidava poliitika ja selle teostajate tegevuse kooskõlastatusest, selleks et EL saaks oma tähtsust maailmaareenil suurendada. Vaja on ka uut ELi välispoliitika strateegilist käsitlusviisi, mida toetavad vajalikud ressursid personali, rahastuse ja diplomaatia poolelt.

“Täna saatsime Catherine Ashtonile selge sõnumi. ELi välispoliitika peab olema strateegiline ja ettepoole vaatav eriti praegu, mil ELi ees on uued väljakutsed ning tegutsemiseks on vahendeid piiratult. ELi välistegevuse uus, julge, strateegiline tegevuskava peab olema ka demokraatlikult legitiimne,” ütles parlamendi raportöör ja väliskomisjoni esimees Elmar Brok (EPP,DE).

Realistlik ja pragmaatiline lähenemisviis
Saadikute arvates suudab üksnes igakülgselt omavahel seotud tegutsemine, mis hõlmab diplomaatiat, majandust, arendustegevust ja sõjalisi meetmeid, seista vastu üleilmsetele probleemidele ja ohtudele. EL peab tagama, et välispoliitika erinevad osad on omavahel seotud, tulevikku suunatud ja lähtuvad strateegilisest käsitlusviisist, mille aluseks on realistlik ja pragmaatiline hoiak.

Väärtuspõhine välispoliitika
ELi välistegevus peab tulenema soovist edendada ja kaitsta ELi väärtusi, rahu, julgeolekut ja heaolu. See tegevus peab lähtuma samadest põhimõtetest, mis viisid ELi enda loomiseni.

Resolutsioon võeti vastu 511 poolt, 73 vastu ja 78 erapooletu häälega.“

http://www.europarl.ee/view/et/uudised/Uudised-2012/September-2012/pr-2012-September-08.html

Euroopa Liidu tegemistes välispoliitikas on üks selge kinnisidee: maha diktatuurid, demokraatia selle asemele! Miks selline diktatuurivaenulikkus, keda segab see, kui keegi isevalitseja oma riiki ja rahvast hästi juhib ja on seejuures sünnilt kuningas, mitte valitud isevalitseja. Või mille poolest valitud isevalitseja on parem, kui põlvnemisjärgne kuningas. Selgub, et sünnilt kuningas on ürgvastunäidustatud Uue Korra konstruktoritele. Kui Infobüroo uudisnuppu veel korralikult pigistada, siis saab kogu tõe essentsi kätte:

…et EL saaks oma tähtsust maailmaareenil suurendada. Vaja on ka uut ELi välispoliitika strateegilist käsitlusviisi, … Saadikute arvates suudab üksnes igakülgselt omavahel seotud tegutsemine, mis hõlmab diplomaatiat, majandust, arendustegevust ja sõjalisi meetmeid, seista vastu üleilmsetele probleemidele … . EL peab tagama, et välispoliitika erinevad osad on omavahel seotud, tulevikku suunatud ja lähtuvad strateegilisest käsitlusviisist, mille aluseks on realistlik ja pragmaatiline hoiak. … ELi välistegevus peab tulenema soovist edendada ja kaitsta ELi väärtusi, … See tegevus peab lähtuma samadest põhimõtetest, mis viisid ELi enda loomiseni.“

Niisiis: väärtuspõhine poliitika peab olema EL tähtsust maailmaareenil suurendav, pragmaatiline, peab hõlmama sõjalisi meetmeid ja lähtuma samadest põhimõtetest, mis viisid ELi enda loomiseni. Aber natürlich!

Siit tulenebki, et kuningatel on üks väga suur vahe vahel, üht ei saa väljastpoolt niisama lihtsalt troonile panna, „demokraatia“ võimaldab aga kõiki maailma imesid, sest president on valitav, valimised väljaspoolt mõjutatavad/kontrollitavad … . Sobib osatada: pole midagi palju ebademokraatlikumat kui demokraatia 21. sajandil.

Kodusõjad konstrueeritakse alati ühe šablooni järgi. Kuidas valimisi väljaspoolt kontrollitakse, seda illustreeris mailmale oranž revolutsioon Ukrainas, mis äärepealt oleks viinud riigi üle katastroofi künnise. Mida tähendas väärtuspõhine välispoliitika praktikas, seda illustreerisid ilmekalt aga Liibua sündmused. Viimaste kohta on tänaseks hästi teada, et kodusõda oli väljast algatatud, peategijateks Euroopa Liit ja salajased võõrleegionärid. Sõda sai nähtava alguse häälekatest inimgruppidest, kes nõudsid oma tuulest tõmmatud nõudmisi ja õige üleöö olid nad nii relvastatud kui varustatud. Ka kodusõja küpsetamisel Süürias ei tehtud „tehnoloogilisi“ uuendusi.

Sündmustel on alati sarnane kulg: kuskilt ilmuvad inimõiguslased, demokraadid, kodanikualgatuslikud müürilõhkujad … , kes kõik küll jutu järgi lillemüüjad, sisu poolest aga püssirohupoodnikud, ning hakkavad kohalikku ühiskonnakorraldust loksutama, ise valjult appi hüüdes, et neile tehakse ülekohut …

Nüüd jutujärg tagasi Venemaa ja Merkeli juurde. Ainuke märksõna, mis tema visiidi kohta meediasse jõudis, oli Pussy Rioti kohta langetatud karm kohtuotsus (2 aastat kolooniat) mille kohta oli Merkelile kodumaalt kaasa antud korraldus Putinit Moskvas noomida. Ja seda ta ka tegi (P. R. kodulehelt). Kas see tähendab, et uus oranž revolutsioon püüab inimõigusluse ja demokraatiaga soomustatult Venemaale sisse sõita. Ukraina lasi endale sisse sõita aastaid.

Venemaal algasid oranživärvilised virmalised juba Putini valimisvõidu järgselt. Ei tea milleni oleks olukord Venemaal üles kuumenenud, kui Medvedev oleks jätkanud. Putin eriline humorist ei ole, ning juulikuus, vahetult peale võimuletulekut allkirjastas seaduse, mis sunnib välismaalt rahastatavaid poliitilise tegevusega seotud organisatsioone ennast „välisagentidena“ registreerima.

Seda seadust on kritiseerinud inimõigusteorganisatsioonid. Nende väitel on see vaid üks Kremli koostatud seadustest, mille eesmärk on Putini-vastast opositsiooni taga kiusata. Uue seaduse järgi peavad valitsusvälised organisatsioonid kaks korda aastas raporteerima oma tegevuse kohta ja läbima igal aastal finantsauditi.

Kremli ametnikud on korduvalt väitnud, et (ava link) Washington kasutab valitsusväliseid organisatsioone Venemaal kattevarjuna poliitiliste muutuste esilekutsumiseks. Putin on nimetanud poliitikaga seotud Vene mittetulundusühinguid šaakaliteks. Seaduse eesmärk on seaduse eelnõu koostaja sõnul võitlemine USA katsete vastu mõjutada Vene poliitikat. Venemaa vanim inimõigusteorganisatsioon Moskva Helsingi grupp aga teatas seepeale, et paneb pigem oma kontori kinni, kui hakkab uut seadust täitma.

Vaat nii! Täitsa huvitav, ei meeldi ka neile audit ja sissetulekute deklareerimine! Sama ülbed kui eesti parlamendierakonnad: ämm andis ja mis see sinu asi on!? Ei meeldi see ka sugugi neile, kes Merkelit survestavad, Berliin-Moskva telge väänavad. See ebameeldivustunne viiski selleni, et Merkeli visiidist pole midagi ühestki ilmakaarest kuulda olnud. Samal ajal Birmas visiidil viibinud Barack Obama kohta olid hääletorud aga teksti täis. Väga sümptomaatiline.

Tuleb silm peal hoida nendel „mis see sinu asi on“ kodanikualgatuslikel organisatsioonidel, mis need sellised ikkagi on ja mida nad plaanivad. Kas või juba sellepärast, et Eestiski on ilmunud sarnased „mis see sinu asi on“ algatused. Järsku, lausa õleöö on tekkinud vabaühendused, kodanikualgatused, seltsingud, õiguslased … , kes räägivad nii, nagu nad lausa rahva nimel räägiksid! No ei ole nad rahvas. Aga kas see võib tähendada, et oranžiläikene tuluke on süttimas, mis võib l