Facebook: 
   Sisu: 
 

(:)kivisildnik | (:)aitab ehk juba multikultuuri mõrvadest

Möödunud sajandi üheksakümnendate keskel olin ma sõltumatu päevalehe Post töötaja ja mäletan, et sai kirjutatud Tartus Hiinalinnas juhtunud õudusest, kus koerad puresid lapse surnuks. Tegemist oli vaimselt ebastabiilse vanamuti koerakarjaga, kelle eideke oli tänavalt üles korjanud – suur loomaarmastaja, nagu ta oli. Armastus ajas üle ääre, aga toita ta oma peletisi kas ei viitsinud või ei jõudnud, ja nii ta siis näljutas kiskjakarja suurest armastusest niikaua, kuni need ogaraks läksid ja lapse maha murdsid. Kahju hinnati siis 2000 krooni midagi, uues okupatsioonivääringus 150 euro tuuris.

Loomaaed on see suur armastus, öeldakse ühes klassikalises filmis. Loomad on lahti, ütleb üks laulusalm. Paraku on eurooplased oma sõgedas ja pimedas armastuses barbaarsete hõimukommete vastu korraldanud palju hirmsamaid veretöid kui Hiinalinna vanamutt. Euroopa poologarad eidekesed ja eidestunud onud on mahitanud lõputu hulga hirmutegusid ja tapatalguid. Nimetan vaid esimesena meenuvaid: Pariis 1, Pariis 2, Köln, Malmö 1-131, nüüd siis natuke Brüsselit takkaotsa.

Arvamusliidrid, propagandamaod, korrumpeerunud lojused ja progressiivsed tattnokad soiuvad teadagi üksikjuhtumitest, mis ei ole üldse seotud immigrantidega. Köln ka ei olnud, mäletate kõiki neid Saksa ja Eesti tolguseid, kes Kölni uudise järel manasid: ei ole seotud, ei ole seotud. Tsahknagi on lõpuks suure armastuse mantra selgeks saanud: ei maksa mehaaniliselt siduda, ei maksa mehaaniliselt siduda.

Juhin tähelepanu sellele, et Eesti meediatarbija ees ei ole ükski Kölni valetaja veel vabandanud, samuti ei ole ükski meediaväljaanne Kölni valede asjus avaldanud õiendust. Sellised need valetajad on: jultunud ja karistamatud. Mul ei ole midagi valede vastu, aga kui need toovad kaasa ühe massimõrva teise järel, tuleb tahtmine rahureligioon vabatahtlikult vastu võtta, et saaks lõpuks ometi rahu.

Pime armastus tuleb kriminaliseerida

Meil räägitakse vihakõne kriminaliseerimise vajadusest. Seda muidugi siis, kui minusuguseid on vaja vaikima sundida. Totrus. Ma ütlen teile, et pime ja sõge armastus tuleb kriminaliseerida ja probleemid kaovad nagu võluväel. Kõik, mis tapab, on kriminaalne; kõik, mis vägistab, on kriminaalne; ja kõik, mis toob kaasa massimõrvad, terrori ja massivägistamised, on kriminaalne.

Sotsilimukate ja liberaalmolluskite armulugu on lõppenud verises sogas, nagu me seda Foks Kraimi kanalil iga päev näha võime. Aeg on kriminaalne armusoig lõpetada ja kuriteo õhutajad ning kaasosalised vastutusele võtta. Ma ei näe vahet sõjapropagandal ja lillaroosade armusoiul – tulemus on verine kaos, tulemus on inimsusevastane roim. Need kuriteod ei aegu. See on Brüsselis näha nagu peo peal ja mina pole selles süüdi, et ma vihkan roimareid ja roima õigustajaid, vihkan ka roima kaasosalisi ja kuriteo kinnimätsijaid. Vihkan, põlgan, jälestan.

Ma ei saa nendest mõrvarikaltsudest aru. Eriti nendest, kes lasevad bandiidid maale, ega nendest, kes lasevad oma niinimetatud kodanikud ISISe pealõikajate juurde päid lõikama, lasevad nad siis karistamatult Euroopasse tagasi, lasevad neil organiseeruda, lasevad neil Pariisis tapatalguid korraldada, püüavad siis peamehe kinni ja lasevad siis peamehe jälle lahti ja siis sõdivad Brüsseli getos getomeestega, kes haaravad relva, et pealõikajate peameest politsei eest kaitsta. Absurd.

Kus näed eurooplust – näita ust

Euroopa on meile vaenulik katkupesa, põlisvaenlane orduaegadest peale ja surmava ohu allikas ning selle jälkusega tuleb kõik suhted kohe katkestada. Euroopa diplomaadid välja saata, Euroopa kapital riigistada, Euroopa vastikud seadused ja lepingud silmapilkselt tühistada. Need, kes oma pealinna lasevad maha põletada, ei ole meie liitlased, need on idioodid. Uroodid, nagu ütleb väga austatud Kaur Kender.

Kas tahate, et teie lapsed maha tapetakse, ära vägistatakse või orjadeks müüakse? Kui ei taha, siis Euroopa uks pauguga kinni. Euroopa ahvikari ei ole enam inimkonna ega tsivilisatsiooniga kuidagi seotud. Brüsseli vaimunõder seltskond on inimkonnale jäädavalt kadunud. Aitab vaimuhaigete märatsushoost. Päästku end, kes saab!

Eesti vajab restarti, euroopameelne seltskond tuleb saata Euroopa avarustele multikultuuri rõõme, terrorit ja pagulasestaatust nautima. Euroreeturite peamehed tuleb muidugi anda kohtu alla, aga tavalised kaasajooksikud jooksku oma pealõikajatega kaasa seal, mitte siin. Meil on olnud jüriöö, meil on olnud madisepäev, meil on olnud küüditamine ja Sinimäed – meie jaoks on terror läbitud etapp ja sellest meil enam midagi õppida ei ole. Aitab.

Võime Euroopat aidata, aga ei pea

Euroopa on niivõrd väärastunud, loll ja mandunud, et seda pole enam võimalik päästa. Ainus mõistlik lahendus on sellest sadomaso- ja enesetapjate klubist välja astuda, kuni hing veel sees. See ei tähenda, et me ei võiks aidata Euroopal mõõduka tasu eest nende agooniat pikendada. Miks mitte.

Meil on tubli palgaarmee, me võime raiuda maha iga käe, mis tõuseb Euroopa vastu, me võime desarmeerida ja sulgeda Euroopa mošeed – Prantsusmaa on selles küsimuses näidanud kiiduväärset eeskuju, mida Belgia töllid ei ole osanud vääriliselt hinnata. Me võime küüditada ja hukata välikohtu korras Euroopa terroriste ja muid sisevaenlasi, me võime kaitsta Euroopa piire – massihävitusrelvaga, kui vajalik – aga mis põhiline: me võime eurooplastele õpetada väärikust, iseseisvat mõtlemist ja relvakasutamist. Andke meile seaduslik alus, olge alandlikud, makske ette ja me aitame.

Meil on suurepärased itimehed, me võime jälitada ja paljastada terroristide võrgustikke ja nende sidet segada. Eurooplased ei ole ju võimelised isegi illegaalide telefonidest pealaõikamise videoid kätte saama. Ka siin saame aidata, ja siin pole isegi itimehi vaja, saadame töötud peale. Ma saame Euroopas teha kõike seda, mida me oleme väga hästi teinud Iraagis ja Afganistanis. Piinamises vajame aga endiselt Ameerika liitlaste abi, kuid midagi saab siin ka ise ära teha. Lootust ei maksa kaotada. Me oleme ju start-up’i maa, headest mõtetest puudust ei ole.

Euroopa meie miljonit vaest aidanud ei ole, aga meie pole selle pärast pahased. Võime ka Kaitseliidu appi saata. Eelkõige aga saame aidata teadmistega ning jagada oma kogemust: meil on vaesusesse surnud 30 000 inimest ja kas meil on terrorismi? Ei ole. Kas on fundamentalismi? Ei ole. Kas homoabielud tulevad? Ei tule. Me võime Euroopa sotsiaalsfääri Eesti vägagi toimiva mudeli järgi ümber kujundada ja ma tagan selle, et terroriste pole õige pea enam vaja troika otsusega maha lasta, sest nad kõngevad ise.

Näljast koera saab toita, kurja koera saab ketti panna ja hullu koera saab magama panna. Aga seda ei saa teha naabri koerale vägisi, Euroopa naabrimees peab ise tahtma positiivset lahendust. Hetkel ta ei taha ja sellise naabriga pole ühelgi endast lugupidaval riigil ega rahval vaja tegemist teha.

 

Õhtuleht, 25. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/724422/-kivisildnik-aitab-ehk-juba-multikultuuri-morvadest

 

1,669 total views, 6 views today

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

(:)kivisildnik (:)Propagandavaled ei tööta enam

Korrumpeerunud eliidi valed ei tööta enam – Ameerika Ühendriikides ei usu korporatiivset meediat 77% inimesi. Oletatavasti on see number meil isegi suurem ja vastab kooseluseaduse vastaste ja immigratsioonivastaste arvule. Ütleme, et see number on kuskil 80+ kandis, ikkagi natuke targem rahvas ja kahe üksteisele järgnenud okupatsioonivõimu kogemusega.

Olukord on tuttav eelmise sajandi kaheksakümnendatest: valitseb stagnatsioon, valitseb võõrvõimule ustav limukate ja tallalakkujate jõuk, valitsuse ja rahva vahel haigutab kuristik, propagandavalede ja tegelikkuse vahel valitseb veelgi suurem kuristik, keegi ei usu enam õõnsat kõlavat retoorikat, siis ülistati kokkuvariseva sotsialismi eeliseid, nüüd kokkuvariseva euroopa väärtusi.

Ainus suurem vahe on selles, et eelmine okupatsioon oli kehtestatud toore jõu ja vägivallaga, hetkel on aga tegu ilmselge korruptsiooni ja abirahasõltuvusega aga ka võõrvägede sissetoomine on päevakorras. Ma pole kuskilt lugenud ühtki analüüsi, mis tõestaks, et üks okupatsioon on teisest parem. Okupatsioon on okupatsioon ja kas ta on natuke parem või halvem, pole mõistlik küsimus, pole tähtis kes vägistas mõnusamalt.

Miks valed ei tööta?

Igal asjal on mõõt, pikaaegselt saab valetada natuke ja lühiajaliselt saab valetada palju, aga pikaajaliselt ja massiivselt valetada ei saa – ka lihtsakoeline mehike paneb kaks ja kaks kokku ja näeb, et elu on üks asi ja propaganda on hoopis midagi muud.

Raske elu tühistab igasuguse õitsengu, õnne ja külluse jutu. Miljoni vaese maa vaesed ei saa kuidagi edu ja küllust ja peenhäälestamist uskuda. Vaesuse peenhäälestamine on lihtsalt absurd. Eluraskused teevad ka puupeale lihtsad asjad selgeks.

Valetamisspetsialistide kvaliteet on halb, sulle saab valetada ikkagi ainult sinust targem inimene, aga lolli valet on lihtne läbi näha, vahel on propagandistid ja agitaatorid küll suht arukad inimesed, aga eriti toore vale läbisurumiseks ei aita ka keskmisest kõrgemast intelligentsusest, musta valgeks rääkimiseks peab olema geenius, selliseid geeniusi meil õnneks ei ole, arukaidki on vaid mõni üksik.

Repressioonid ei muuda valet veenvamaks, otse vastupidi. See, kuidas meil teisitimõtlejaid alandatakse, laimatakse, mudaga loobitakse ja neile piisavalt sõna ei anta, on näha hästi näha pereväärtuste kaitsjate pealt. Ja ei tohigi sõna anda, nii harva kui sa pereväärtuste aktivisti ka telekas näed, teevad nad kroonumeelsed kõrgelaubalised usukuulutajad pihuks ja põrmuks. Lisaks kuuled, kuidas töö kaotas see, kes lõugu laiutas. Ei ole veenev. Laim ja vägivald räägivad argumentide puudusest.

Korporatiivne meedia on usaldusväärsuse kaotanud – kui sa ühest ja samast allikast kuuled iga päev ilmselget valet, siis sa enam ei süvene ega selekteeri, see junn tuli solgitorust, seega on ta vale ja propaganda. Nii avalikõiguslik meedia kui kommertslik peavool on igasuguse usaldusväärsuse kaotanud, nad on näidanud ennast valetajate, müüdavate närakate, tuulenuusutajate ja tallalakkujatena.

Valede enda kvaliteet on samuti kesine, meil valitsevad ebainimlikud, täiesti absurdsed ja ilma igasuguse inimliku särata valed – tuim andmine – siin maksab nüüd kätte kunstide ja loovuse alahindamine, kui sa arvad, et rahast ja meediakontaktidest piisab, siis oled sa loll, suure rahaga ja igal pool korratavad väga rumalad valed ei tööta. Võimu käsutuses ei ole kunstnikke ja kui ka mõni kunstnik on, siis on ta küündimatu soperdaja. Eelmine okupatsioon oli selles mõttes targem, kunstides nähti propagandat ja vahel see ka töötas. Meil räägitakse küll tänapäeval palju meelelahutuse imettegevast jõust, aga kui jalgpallur kobamisi ja veerides rassismivastase lause ette loeb, siis ei ole see ei meelelahutus ega propaganda, see on loomastumise kättemaks oma juhmidele isandatele.

Sabassörkijal on eriti raske valetada, meie valed on ju taaskasutusvaled, mis meid okupeerivates riikides on juba käbi kukkunud, paljastatud ja tühistatuid. Hea näide on multikultuuri õnn, see on vale, aga vana ja põhjapõlenud vale, saksamaal 90% illegaalidest ei tööta, nad ei integreeru, pahatihti nad ei oska või ei taha inimese moodi käituda.

Kokkuvõtteks: valed jäävad valedeks isegi siis, kui valetaja ei saa aru, et ta valetab või kui ta valetab heast tahtest. Vale on kas rumaluse või kurjuse näitaja ja režiim, mis nii massiivselt valetab, saab olla ainult kas idiootlik või läbinisti alatu. Piinlik on ka see, et režiim mille põhiliseks väljundiks on valed, oskab nii halvasti valetada, küündimatud valed on otse solvavad. Kelleks te mind peate, kui te mulle sellist lapsejuttu räägite?

 

Äärekosmos
15.03.2016
FOTO: Margit Peterson

http://uueduudised.ee/kivisildnik-propagandavaled-ei-toota-enam

 

2,091 total views, 7 views today

Kirjanik (:)kivisildnik sai Eesti Iseseisvuspartei etteotsa

KIRJANIKUST PARTEIJUHT: Sven Kivisildnik ei taha, et Eesti on suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops, seepärast nõustus ta asuma Iseseisvuspartei etteotsa.
KIRJANIKUST PARTEIJUHT: Sven Kivisildnik ei taha, et Eesti on suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops, seepärast nõustus ta asuma Iseseisvuspartei etteotsa. (Stanislav Moškov)

Kirjanik (:)kivisildnik sai Eesti Iseseisvuspartei etteotsa.

Teravate sõnavõttudega Eesti sise-, välis- ja kultuuripoliitika kohta sageli üles astuv kirjanik Sven Kivisildnik otsustas rakendada sünnipärast juhiannet ja maailma parandamises tegelike tegudega kaasa lüüa – avalikkusele märkamatult asus ta juba mõni aeg tagasi paari tuhande liikmega Eesti Iseseisvuspartei (EIP) etteotsa.

 

Miks sa nõustusid parteijuhiks saama?

Ma olen sündinud juht, haruldaste isiksuseomadustega ja juhtimisteadust kõrges koolis Asser Murutari käe all õppinud. Tervitan õppejõude ja pinginaaber Heinrich Rahet. Kahju kui selline anne raisku läheb, mis riigist ja rahvast hariduseta ja andeta juhtide psühhopaatilises meelevallas juhtub on meile kõigile selge – piisab kui kodanik Rõivasele näkku vaadata. (Lapsed ja raskelt haiged ei tohiks selliseid asju muidugi üldse vaadata.) Kurb pilt. Masendav. Rusuv ja ahistav tunne tuleb, paha hakkab.

Miks Leito välja vahetati või tagasi astus?

Hr Leito astus tagasi oma tagasiastumistegevust justkui täpsemalt põhjendamata, ent samas vihjates tõigale, et on tarvis teadusega tegelda ja raamatut kirjutada. Iseseisvusparteis on selline kaunis traditsioon, et kõik juhid kirjutavad raamatuid. Kirjaoskamatutel on seda muidugi raske mõista aga totalitaarse sallivuse raamis võiks ikkagi valu välja kannatada. Raamatute kirjutamine on ära unustatud uus normaalsus.

Mida kavatsed parteijuhina ära teha?

Lähemas perspektiivis oligi plaanis anda üks kobedam intekas, mis jääb kestma üle aegade. Tehtud. Pikemas plaanis on aga kommentaariumis neid anonüümseid genitaale mõnitada, kes ka kõige lihtsamatest asjadest aru ei saa ja eesti vabariigi põhiseaduse järgi elada ei oska ega taha. Nagu loomad. Närilised. Lillaroosad limukad. Selliste friikide nahas küll ei tahaks olla. Jälk. Kui peaministri kohta pakutakse, eks siis vaatab, kindlalt ei luba midagi, kultuuriministri portfelli võtan aga kindlalt vastu, keegi ju peab seda tänamatut tööd tegema.

Millised on üldse Iseseisvuspartei eesmärgid? Kas need on sinu asumisega partei etteotsa kuidagi muutunud?

Lihtsamalt seletades on Iseseisvuspartei eemärgiks iseseisev eesti riik, mitte suurfirmade, keskastme oligarhide ja agressiivsete välisriikide süljetops. Umbes nii nagu põhiseaduses kirjas on, ehk olete lugenud. Alandav on olla miski kolmandajärgulise koloniaalprovintsi inimressurss, see on väga ebameeldiv tunne, umbes nagu kroonutelevisoonist valesid ja propagandat vaadata, teate küll, nagu oleks grupp sotsialistlikke sipelgaid krae vahele pugenud ja tervitaksid seal triibuliste plagudega bangladeshi pagulastudengeid. Muutunud ei ole midagi, põhisedus ei muutunud, kategooriline iseseisvusnõue ei ole sealt kuskile kadunud.

Palju sa parteijuhina palka saad?

Rahaasjadest rääkimine ei ole muidugi hea toon aga Eesti Iseseisvuspartei juhi palk on tagasihoidlik 30 000 eurot kuus, pluss maksud, pluss esinduskulud, pluss igatsustasud, pluss preemia ja tulemustasu, pluss kaks soomustatud autot – džiip ja limusiin, mõlemad ettevõtte Dodge eritellimused, samas tagasihoidliku inimesena ma ei võtnud vastu ei palka ega muid hüvesid. Ma olen rohkem aatemees ja parem kannatan kitsikust koos Miljoni vaese maa kehvikutega. Inimesed peavad vastu, egas minagi nõrgem ole. Ma arvan et selline otsus on eetiline. Vaestega ühes paadis, koos oma rahvaga, see on hea tunne.

Kas partei juhtimine kirjutamist ei sega?

Kaugel sellest, juhtimine inspireerib, ma olen viimasel ajal sitaks häid raamatuid kirjutanud, eelkõige visioonikogumik „(:)olovernes“ ja peagi ilmuv esseedekogu „(:)võõraviha sinu vannitoas“ see on rõhutud klasside appikarje, orjastatud balti hõimude meeleheitlik soig uduse soo kohal, see on see, millest räägib Mikita ja millest kõik on totaalses vaimustuses. Rõõm on selliseid häid asju kirjutada. See on ka väga hea tunne, nagu oleksid sportlane, dirigent või nagu oleks sul naiseriided seljas ja laulaksid näosaates mingit labast slaagrit. Luuletusi kirjutada on muidugi veel erutavam, just valmis kogu „(:)jihaadimees“ käsikiri, see vapustav teos räägib ühe jihaadimehe elust. Maailma esmaettekanne peagi Mustas Puudlis, seejärel Versuses.

Millal EIP riigikokku jõuab?

See juhtub siis, kui eesti valijatel tekib elust samasugune kujutlus nagu brittidel, hollandlastel, ungarlastel, prantslastel, poolakatel ja paljudel teistel euroopa ikestatud rahvastel, kellel on ebademokraatlikust ja hullumeelsest eurosajoobist siiber. Kole küll aga Mrekel-Rõivase kurjusetelg on murdumise äärel. Meil kui pikkade orjandus- ja okupatsioonitraditsioonidega rahval läheb muidugi kauem aga seda laulvam saab olema järjekordne märatsushoog. Siiski ma rõhutan, et meil pole mingit riigikogu vaja, see asi muudetakse ära – kubjas, kilter aidamees – targale rahvale pole mingit halisevat riigikogu vaja. Ka presidenti pole vaja, mingu tööle.

Kas ja kuidas kavatseb EIP end Eesti poliitmaastikul senisest nähtavamaks teha?

Me oleme kuldses olukorras, kus teha ei ole vaja eriti palju, peavoolu poliitikud häbistavad ja alandavad ennast sajal erineval moel – üks totrus järgneb teisele, üks vale järgneb teisele, üks väärastumine järgneb teisele, üks kuritegu saab teise järel avalikuks, üks kroonuettevõte vant teise järel viiakse rauduskäsi vangikongi. Kõik Miljoni vaese maa eliidi projektid on läbikukkunud alates maailma päästmisest ja lõpetades presidenti abieluga. Meie ei saa selle nurjunud režiimi hävitamiseks teha midagi, mida selle paariariigi valitsus ise ei oleks enda hävitamiseks juba teinud. Meie strateegia on lihtne: ära ole värdjas ja ära ole idioot, sellest piisab.

 

Õhtuleht, 7. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/721408/olen-sundinud-juht

 

1,972 total views, 6 views today

(:)kivisildnik | (:)meil pole sõjavisiooni, seega pole meil tulevikku

Miljoni vaese riigil ei ole tulevikku ja põhjus on väga lihtne: tulevik kasvab välja olevikust, aga meil pole olevikku, meil on kriis, probleemid, kollaps ja epideemiline vaimunõtrus kiskjalike võõrvõimude juhtimisel, aga sellele prügimäele tulevikku ei raja. Sina võid küll kuidagi hingitseda, aga tulevik ei kannata seda välja.

Sõjahüsteeria

Nagu oleks vähe täielikust laostumisest ja loomastumisest, kütab kirgi ka sõjahüsteeria. Otsekui oleks keegi teaduslikult tõestanud, et sõda on halvem kui vaesus, haigused, lootusetus ja eelnevast tulenev väljasuremine. Sõbrad, eesti rahvas on üle elanud lõputu hulga sõdu, aga väljasuremist, mis meil parasviisi hoogu üles võtab, pole võimalik üle elada. Mõelge selle üle.

Ma isiklikult paigutan sõjaootamise samasse kategooriasse muude teisejärguliste probleemidega, nagu filateelia, homoseksuaalide laulatamine ja okupatsioonimuuseumi ümberkorraldamine mingiks ööklubilaadseks meelelahutusettevõtteks. Riik, mis ise loovutab oma iseseisvuse, ei peagi muretsema okupatsioonimuuseumi pärast, kogu see riik on üks suur okupatsioonimuuseum, täpsustan – okupeeritud muuseum.

Kui looduses pistetakse haiged, nõrgad või väärastunud koprad pintslisse, siis on see normaalne. Kui aga väärastunud riigid lõhki kistakse, siis oleks see justkui katastroof. See pole katastroof, vaid asjade loomulik käik. Mõistagi satuvad väljasuremist ja kõikvõimalikku absurdi harrastavad riigid rändhõimude ja tugevamate naabrite rünnaku alla. Globalismi ajastul on muidugi kõik naabrid ning seega on kõik nõrgad ja haiged riigid ohus.

Ära karda sõda

Ära karda sõda, karda degenerantide valitsust. Me vajame töötavat sõjavisiooni. ETV olevat näidanud filmi sellest, mis juhtub siis, kui venelased ründavad lätlasi. Brittide tehtud film olevat ajanud meie degenerantliku eliidi tagajalgadele, sest isegi meelelahutustööstus mõistab seda, mida meie eksperdid, valitsus ja propagandamaod iialgi mõika – meile ei tule keegi appi. Tean sellest filmist kuulduse järgi, sest teleka vaatamine on liiga jälk, ma ei alanda ennast sellele tasemele.

Ega limukas ei abista limukaid, nad üritavad hea diili teha, ise raipe kallal maiustada, agressoriga niikaua head äri teha, kuni endal kõri maha tõmmatakse. See ei ole teooria, see ei ole kinnisidee – see on Gruusia, see on Krimm, see on Ukraina. Ma pole näinud mingeid veenvaid tõendeid Euroopa Liidu või NATO sõjalisest aktiivsusest mujal kui naftariikide röövkäikudel. Kui kaua pidid jugoslaavlased ootama, kuni NATO pommitajad nad kiviaega pommitasid? Ära ootasid ning nüüd on nad Skandinaavias pagulased ja kiidavad jumalat.

Tegelikult on see isegi parem, kui keegi appi ei tule, sõda saab kiiresti läbi või toimub koguni hääletu alistumine II. Miljoni vaese maa on riik, mis on rahu ajal kokku varisenud, sõda oleks lõpp. Sellist haldussuutlikust meil ei ole, et sõda üle elada, kestku ta siis kaks tundi või kaks päeva või kaks nädalat, selles küsimuses on Jaan Kaplinskil õigus. Mida me sellest järeldame – me vajame sõda, kus me saame ilma liitlasteta hakkama, me vajame oma sõda, mitte nende sõda.

Millised on sõjakahjud?

Milline on võõras sõda? Ütleme, et sõda tuleb, tiblad ronivad kirsadega selga ja annavad täiega tuld. Milline on tulemus? Venemaa, mis on sõjas ja majanduslikult blokeeritud, mis seal toimub? Tuttav kunstnik tuli sealt infoga, oli kohalikud elanikud üle kuulanud, et kuidas on piiramisseisukorras elada? Nad tunnistasid üles, et kiivisid pole enam müügil. Kiivid on need rohelised karvased tikrimaitselised puuviljad. Nii et kui tuleb sõda, siis tuleb kiividest suu puhtaks pühkida. See on muidugi raske löök meie kauddemokraatlikule režiimile.

Lisaks muidugi teatavad inimkaotused, aga meie mugavuspagulased, kõige noorem ja elujõulisem osa elanikkonnast, 100 000 eliitorja – need on kindlalt kaitstud – kaugel raal koos itimeestest ideoloogide ja luurajatega. Tõenäoliselt on sõjaohvriteks valdavalt pensionärid, sõjaväelasi hukub tänapäeva sõdades haruharva. Sotsiaalminister ootab sõda halvasti varjatud kärsitusega.

Majanduse olukorrast annab tunnistust ühe ebameeldiva hargmaise turvafirma olukord, kes maksab Eestis nii viletsat palka, et keegi meie 100 000 töötust ei nõustu neil töötama ning 200 turvameest tuleb Nigeeriast sisse tuua. Kui meie väga austatud väliskapitalistid ei suuda maksta kõrgemat palka kui Nigeerias, siis on sõda ehk isegi positiivne lahendus. Vähemasti ei saa enam halvemaks minna. Samas ei ole selline sõda lahendus, ilma venelaste rüüsteretketa ei saa palju halvemaks minna.

Ja üldse, enamik Eesti töölisi ja töötuid kadestab sõjapõgenikke ja ma üldse ei imesta, kui Eestis puhkeb välisinterventsiooni viibimise tõttu kodusõda, sest muud võimalust sõjapõgeniku staatust saada ja haljale oksale jõuda pole. Sõjapagulane on elukuningas, samas rahuvirelemine on väljakannatamatu. Seda ideed ma soovitan kindlasti kaaluda.

Sõja simulatsioon

Me vajame head sõda, probleeme lahendavat sõda. Meil on sõja simuleerimine lihtne, sest maapiirkonnad, väikelinnad ja endise okupatsioonivõimu rajoonikeskused on pool- või kolmveerandtühjad. Niikuinii pole mingit mõtet ega põhjust üleval pidada Mõisaküla tüüpi kummituslinnu. Evakueerida igast teisest Mõisakülast inimesed ja vedada kokku ühte piirkonda – muud haldusreformi pole niikuinii võimalik teostada.

Ühesõnaga, teeme idapiiriäärsed alad inimtühjaks ja kolime asukad pooltühjadesse linnadesse, vaba elamispinda on megalt. Piiriäärsed linnad ja külad põletame maha ja süüdistame selles Puutinit ja nende rohelisi mehikesi – muidu tuleb siin paugutada ja lavastada haledaid ohvripilte, aga seda saab õppida lääne petumeediast. Pagulased kuulutame hukkunuteks ja ülejäänud sõjapõgenikeks, kelle elud on ohus.

Loll mass ei peagi teadma, mis toimub, neile öeldakse, et sõda ja Puutin ja et liitlastel pole aega ja päästku end, kes saab. Kindlasti usuvad. Lääs paneb ka kohe hirmuga piiri kinni ja kui ei panegi, siis riietame osa kaitseväelasi Saksa vormi ja paneme Eesti piiri mere ja Läti poole kaitsma. Et siit enam hiirepoeg ka ilma hingehinda maksmata välja ei pääseks, eelmise okupatsiooni kolonistidel tuleb aga mõõduka tasu eest lubada lahkuda – nii saab lõpuks lahendatud kaua vindunud dekolonisatsiooni probleemgi.

Varisõda on lahendus

Esiteks: sõdivates riikides on iive positiivne. Teiseks saab tehtud haldusreform, kolmandaks saab kolonistidest lahti ja uusmugavuspagulased ei kipu enam siia – ikkagi sõda. Siit kaob ka see neetud väliskapital koos renegaatide ja tallalakkujatega – reeturid põgenevad nagu rotikari. Reeturite vara tuleb loomulikult riigistada, pangad, maa ja ettevõtted, eelkõige aga  nende kallid käekellad, tuleb ära võta ja riputada Vabamu seinale koos sõjaohvrite võltsitud skalpidega.

Nii saab riigile teha restardi. Probleemid ja probleemitekitajad lahkuvad maalt või saadetakse sõja jalust ära, see on ometigi nende elude päästmise huvides. Vähesed riigile, keelele ja kultuurile ustavad isikud, kes siia jäävad, elavad sõjasaagist ja dividendidest, mida vähem meid siia jääb, seda parem. Töötegemine tuleb sõjaseadusega keelustada, humanitaarabi väljapeksmine humanitaarabi petisorganisatsioonidelt peab saama tähtsaks sissetulekuallikaks.

Peale Eesti riigile kasuliku ja riigi enda korraldatud sõja pole mingit reaalset lahendust. Kes ei sõdi enda õiglast ja vajalikku sõda, sureb võõras sõjas.

 

Õhtuleht, 4. märts 2016
http://www.ohtuleht.ee/721119/-kivisildnik-meil-pole-sojavisiooni-seega-pole-meil-tulevikku

2,267 total views, 9 views today