(:)kivisildnik | (:)Vildelik elustandard on kirjanikule hädavajalik

Mitmenaisepidaja, alkohoolik ja sotsialist Eduard Vilde kirjutas aastal 1894 eriti küünilise teose “”Linda” aktsiad”, mis rääkis ühe rahvusliku suurettevõtte häbiväärse, ent õpetliku loo. Lennukiasjandust siis Eestis veel ei edendatud. Kaubalaevaselts „Linda“ oli eestlaste esimene suurem aktsiaselts, alustas aastal 1879, tuhatkond liiget, 200 000 rubla kapitali, kaks kaubaalust ja armetu lõpp aastal 1893.

Vildet meile ikka veel mäletatakse, isegi koolis pidavat õpetatama, kui Kääbikute ja Potterite kõrvalt vaba hetk leitakse. „Linda“ ja tema aktsiate lugu on aga unustatud ning nagu unustatud lugudel kombeks – tuletab ta ennast meile regulaarselt ja valusalt meelde. Jordaania ja Utahi miljardiprojektid meenuvad esimestena. Siis muidugi rahvuslik lennufirma, mille rahvuslikkust meile aegade algusest peale on jahutud, ees ootab Reil Booltiku suurejooneline häving, kus me ei pääse enam paarimiljardilise ehmatusega.

Rahvuslik häbi

Estõunian Äär, see meie rahvuslik hädakägar, kvalifitseerub ilmtingimata rahvuslikuks häbiks, kogu sellele sahkermahkerile, seaduste rikkumisele ja ülinutikate välismaalaste geniaalsele juhtimisele ja enam kui tõenäolisele pankrotile. Eduard Vilde ja tema looming on aga kõigele liiderlikkusele, joomarlusele, lollide vihkamisele ja riigivastasusele vaatamata rahvuslik uhkus.

Tore on muidugi see, et stoilise rahuga loetavate Eesti õhukatastroofi uudiste kõrval kuulen ma hüsteerilisi avaldusi tuhandeeuroste kirjanikupalkade asjus. Parasiidid! Mingu tööle! Eks te kõik olete neid lolle kommentaare lugenud ja kirjutanud. Kirjanike hulgas on alati olnud suur hulk parasiite, idioote ja värdjaid, aga on alati olnud ka mõni Vilde, Kivirähk, Hargla, Mihkel Kunnus või Jaan Oks.

Kõigist nendest „Linda“ aktsiatest, Jordaania õliväljadest, eesti õhkudest ja imettegevatest raudteedest jääb ainult isamaaline loll möla ja p…evalu. Samas meie Tammsaaresse tehtud minimalistlikud investeeringud tasuvad ennast ära nii majanduslikult kui ka vaimselt, nii moraalselt kui ka juriidiliselt. Öelge üks Tammsaare-aegne isamaaline ettevõte? Mõni  minister või arvamusliider? Nüüd tuleb tuttavale mälumängurile helistada, eks ole.

Kirjanik tõestagu end?

Jürgen Rooste just arutas, et kultuuriministeeriumi spordi abikantsler või kes ta seal ongi, teenib mitte just viie kirjaniku palga, aga kolme ja poole oma vähemasti. Saja miljoni eest, mis Eesti õhuasjanduse edendamiseks tuima näoga tuulde lasti, saaks Indrek Hargla võtta 8333 aastaks kirjanikupalgale. Või kui palgata kõik kirjanike liidu 300 liiget, neid saaks pidada 27 aastat jutti, kogu inimpõlve. Viis kirjanikku saaksid aga seda palka 1667 aastat jne.

Loomulikult ei ole kirjanikupalkadeks siiani sentigi leitud, sest kõikvõimalikud miljardiprojektid, eriti Utah’ oma on ametnikele, valijatele ja meediale nii südame külge kasvanud, et karju appi. Ja nüüd siis on meil kirjanikupalga pilootprojekt, et vaatame, mis saab, ja siis mõtleme edasi. Eks ole, eesti kirjandus peab ennast kõrgetele aukandjatele tõestama, ta peab pingutama.

Iga kirjaoskaja inimene teab, et meil ei ole tegemist kirjanduse pilootprojektiga, meil on väärikate traditsioonidega äraproovitud ja töötav kirjandus, luules valitseb lausa kuldaeg, aga mingite bürokraatide jaoks on kuskil kirjanikupalkade pilootprojekt! Mingu…

Ma kujutan ette, kui nüüd keegi kunstnik või kirjanik avalikus kohas lõuatäie õlut või kanepit manustab, küll siis läheb seakisa lahti. Minu raha eest sööd pontšikuid, minu raha eest määrid margariini leivale, olgu, kerjus, söö, aga kui midagi kangemat endale lubad, siis peksan sind nagu koera!

Vildelik elustandard

Vilde on hea näide priiskavast elumehest ja seksuaalgigandist ning tõelisest geeniusest. Mu meelest oleks mõistlik välja arvutada, kui palju on vaja kirjanikule maksta, et ta saaks juua ja hoorata nagu Vilde ning luua siis ka nii nagu Vilde lõi – eriti valusalt. Vildelikku elustiili veaks planeeritud kirjanikupalgaga välja ehk kaks õhtut, võib-olla kolm. Kusjuures Vilde pole maailmamaastaabis sugugi superstaar.

Selleks et saavutada Dostojevski taset, on vaja kasiinos ikka rahamägesid läbi lüüa ja lapseohtu isikute pilastamine käib asja juurde. Aga ärgem otsigem võrdlusi nii kaugelt, ma isegi mäletan aega, kui Loomingus ilmunud luulekimbu eest sai aastapalga ja kirjastuses Eesti Raamat ilmunud luulevihiku eest nelja aasta palga, eelmine okupatsioonivõim maksis kirjanikele hullu pappi, romaani honorari eest sai maja või auto. Kukus joodi nädalate kaupa.

Oli, mille nimel pingutada, ja pingutati, pärast pingutamist lõõgastuti. Nimed nagu Unt, Viiding, Vanapa, Kaugver, Kareva, Kallas, Runnel, Valton, Liives, Kiik ja Vahing on tõsised tegijad, aga ärge unustage, et nad oli profid, nad elasid kirjutamisest või pidasid sümboolseid ameteid ja elasid tänapäeva mõttes hästi. Kroonukirjanikud elasid veel paremini, aga ka karvasem ja loovam seltskond sai hakkama.

Ma oletan, et paari kirjaniku palkamine paariks aastaks edasijõudnud burksimüüja palgaga on kindlasti palju parem kui mitte midagi, aga proffi sellega ei osta. Meil nimelt on vabaturg ja vabal turul ostavad andekad inimesed ära ettevõtted, kellel on raha, ajalehed, reklaamiagentuurid, toimetused ja muud ametid. Tuttav poeet saab Soomes lihtsa proletaarse töö eest mitu korda rohkem kui plaanitav kirjanikupalk, ei ta sul tule Eestisse kirjanikuks, Soomes saab töötu sellist pajukit.

 

Loomemajandus pole luul

Eestis muidugi on. Aga põhjamaades käivad asjad teisiti, mõni ametnik võiks uurida, millist raha teenitakse põhjamaades kriminaalromaanide müügi, telesarjadega, muusikaga, kogu selle parasiitide hobitegevusega. Summad on kolossaalsed. Investeeringud mõõdukad ja arukad.

Selle asemel, et kollektiivselt kirjanikele ja kunstnikele näkku sülitada ja kogu ühiskondlik ressurss Utah’sse või eesti õhku matta, võiks tõsiselt kaaluda loomemajandust – aga mitte sellist loomemajandust, kus ühelgi looval kirjanikul ega kunstnikul kohta ei ole. Seni kuni meil on loomemajandus kontoriametnikele ja projektikirjutajatele, ei ole meil mingit loomemajandust – sest kontor ei loo ja projekt ei ole looming.

Mõistagi on vaja kontoreid ja projekte ja on vaja kirjanike ja kunstnike palka, aga see tegevus olgu eesmärgipärane, mõistlik ja loovusekeskne, loovus ei ole ettekääne bürokraatide nuumamiseks. See on üks teine asi, see, mida te loete Rootsi krimkadest, see, mida te näete Soome filmidest ja vaatate Taani telesarjadest.

Mitte keegi ei taha näha Rootsi loovusbürokraate ega nende projekte, inimesed loevad raamatuid ja vaatavad filme, raamatuid kirjutavad kirjanikud, filme teevad lavastajad ja näitlejad, bürokraadid on teenindav personal, sellest tõsiasjast oleks meilgi aeg aru saada. Nii nagu sellest, et eesti õhk on rahvuslik häbi ja häbisse investeerimine on loomalikult piinlik.

 

 

Õhtuleht, 13. november 2015
http://www.ohtuleht.ee/703571/-kivisildnik-vildelik-elustandard-on-kirjanikule-hadavajalik

653 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>