Jaak Uibu: Dialoogid riigikogu liikmetega rahvastikukriisist

Dialoogid Riigikogu liikmetega rahvastikukriisist
Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar

Ettekanne „Rahvastikukriisi kujunemine Eestis, selle tunnustamine ja meetmed kriisist ülesaamiseks“ (avaldatud netilehes EWR ja Eesti Iseseisvuspartei netiportaalis) leidis mõistva vastuvõtu Eesti Teaduslikus Seltsis Rootsis Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel 2. detsembril. Läbirääkimistel leiti vajalikuks edastada selle tekst kompetentsetele institutsioonidele Eestis. Nii saadetigi see 7. detsembril Toompea Haridusseminarist digitaalselt Tartu Ülikoolile (koopia teistele avalik-õiguslikele ülikoolidele), kaheksa erakonna peakorteritesse ja kõigile Riigikogu liikmetele. Kaaskirjas RK liikmetele oli märgitud, et  ettekannet soovitatakse kasutada Riigikogu valimistel. Asespiiker Jüri Ratas on ju rõhutanud, et rahvastikukriis varjutab meie saavutusi Euroopas ja kõigil erakondadel tuleb pakkuda Riigikogu valimisteks välja omapoolseid ettepanekuid selle lahendamiseks.
Möönsime, et seadusandlus, mis on Riigikogu enda tehtud, küll  ei kohusta vastama märgukirjale,  aga   seda  nõuab   hea tava. Taeva tahtel või sündmuste kokkulangemisel, kümme päeva peale kirja saatmist Riigikogu juhatus ja fraktsioonide esindajad kiitsid heaks Riigikogu liikme hea tava. Kadri Simson selgitas, et   lisaks ametivandele ja seadustele annab see lihtsad viited selle kohta, kuidas täita oma kohustusi väärikalt. Õnnis Uno Mereste nõudis aastaid tagasi tagajärjetult seadustelt lihtsust ja arusaadavust. Nüüd on  Riigikogu ja selle töögrupi liikmed Kadri Simson, Barbi Pilvre, Kaia Iva, Valdo Randpere ja Kalle Laanet seadused ja ametivande sel viisil enda jaoks lihtsamaks teinud. Niisiis oli hea tava rõhutamine õigustatud. Palusime Riigikogu liikmetelt ettekande kohta seisukohavõtte.
Teeme saabunud kirjavastustest kokkuvõtte aastavahetuse seisuga. Täname neid, kes võtsid vaevaks vastata, aga kes ei reageerinud, neil palume tutvuda Riigikogu liikme hea tavaga ja sealt vastamiseks jõudu ammutada. See on öeldud ka hea tava töögrupi liikmele ja headele sõpradele Riigikogus, kellele siiski võrdse kohtlemise nimel ei saa järeleandmisi teha.
Esimesena vastas 7. detsembril Riigikogu liige Marianne Mikko, tänas ettekande eest. Palusin temalt siis seisukohta. Palusin veel ergutada oma  sõnakaid kolleege. Seejärel saabus vaikus.
Teiseks vastas RK liige Mart Meri, tänas teema jonnaka tõstatamise eest. Madalat sündimust poliitikaga pöörata pole lihtne. Solidaarse vanemahüvitise töötasid välja just Mõõdukad, kuid 2003. aasta võimuletulnud valitsus muutis selle sissetulekupõhiseks.
Kolmandaks tuli vastus Igor Gräzinilt, kes kirjutas, et ettekandes esitatud tõed on ilmsed ja üldteada. Tunnustab rahvastikukriisi Eestis. Siiski ei vastanud ta ühelegi probleemile, mis ajendas temalt pärima vastust ettekandes esitatud viiele küsimusele. Igor Gräzin ei usu, et Riigikogul oleks rahvastikukriisi suhtes ühtne seisukoht. Teise küsimuse puhul ta tunnistas, et ei tea, kas rahvastikuprotsessid on juhitavad. Vastus kolmandale küsimusele kõlas kurjakuulutavalt: „Mistahes rahvastiku-, finants-, jäätmekäitluse vms üldine korraldamine ei ole ühegi parlamendi ülesanne“. Neljandale küsimusele saime vastuse, et põhiseadus pole ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes. Vastus viiendale jäi ebaselgeks.
Igor Gräzini meilistiil oli kiirustav, ent ta siiski näitas valmidust vastata. Viimases meilis andis ta nõu: „Katsu näha Riigikogus asutust, kes TEEB SEADUSI. Ja ongi kõik. Ta ei juhi rahvast, ei näita eeskuju, ei ava uusi horisonte. Ta on riigi asutus, kus töötavad inimesed, kes teevad seadusi ja saavad selle eest palka“. Riigikogu tähtsuse sellisele ahistavalt argisele käsitlusele vastandub Riigikogu eksliikme ja Toompea Haridusseminari asutajaliikme Ülo Vooglaiu palju ülevam nägemus: „Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja kaugema tuleviku kohta – milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes. Sihitu jahmerdamine ja aruandlus õigusaktide ARVU alusel on, pehmelt öeldes, kohatu“.
Igor Gräzinile saatsime uuesti viis küsimust, seekord kommentaaridega, mille peale ta võttis aja maha. Küsimused pärinevad muutmatul kujul Riigikogu konverentsikeskuses 30.01. 2013.a.peetud ettekandest Eesti Vabariigi põhiseaduse mõte ja sätted ning süvenev rahvastikukriis. Ettekanne on leitav Riigikogu dokumendiregistris päringuga <Toompea Haridusseminar>, registreeritud 05.03.2013. Arutatud,otsustatud või sisuliselt vastatud ei ole.

1. Rahvastikukriisi süvenemine näitab, et senised abinõud tema peatamiseks pole olnud piisavad. Sellekohaseid selgeid seisukohavõtte pole kahjuks teada nende institutsioonide poolt, kellele on pandud põhiseaduse järelvalve. Kohustuste ja ebakohtade rohkuse puhul on varju jäänud Eesti Vabariigi põhieesmärgi täitmine: tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kas seda on palju tahetud globaliseerimisajastul? Kus on selle maksiimi juured? Need ulatuvad valgustusajastusse, millele viitab auväärt Max Jakobson: Herder oli kultuurinatsionalist, kes väitis, et igal keelel ja kultuuril on omaette väärtus. See kehtib ka täna. Rahvuse säilimise idee kannab rahvuslik-herderlikku mõtteviisi ja teiste rahvust jaoks tasakaalustab seda preambulis kantiaanlik-vabariiklik mõtteviis – vabadus, õiglus, õigus. Euroopa mõlemad vaimusuurused on jätnud oma jälje Eesti põhiseadusesse. Paraku Riigikogu komisjonide kirjavastustes vastatakse rahvastikukriisi märgukirjadele kas “võetud teatavaks” või rõhutakse, et komisjonid või täiskogu on neid asju juba arutanud. Seni ei ole teada juhust, kus märgukirja põhjal oleks midagi alustatud või muudetud. Vajame rahvastikukriisi kohta Riigikogu seisukohta.

2. Rahvastikuteaduses kohtame sageli seisukohta, et rahvastikuprotsessid on jäigad ja mittejuhitavad. Näiteks Reutersi blogis leiame professionaalse ülevaate pealkirjaga “Demograafia kui saatus”. Meie põhiseaduse preambul on teist meelt – tema fraas rahvuse säilimisest eeldab rahvastikuprotsesside juhitavust. Võtmeprintsiibid annab Ülo Vooglaid: Esiteks: Ürgsete sidemete (inimese side maaga, merega, tööga, koduga) katkemine võib viia ka teiste oluliste sidemete lõhkumisele. Teiseks: Ühiskondlike protsesside teatava juhitavuse põhimõte. Mis on Riigikogu seisukoht ? Kui rahvastikuprotsessid on juhitavad, siis vajavad nad tarka ja tulemuslikku sekkumist.
3. Eesti Vabariigi põhiülesanne – rahvuse säilimine – on tänaseks täidetud mitterahuldavalt. Kui EV põhiseaduse ekspertiisikomisjoni lõpparuanne aastast 1998 kinnitab, et riiklike eesmärkide ja ülesannete täitmine on eelkõige adresseeritud seadusandjale, siis initsiatiiv rahvastikukriisist ülesaamiseks peaks tulenema eeskätt Riigikogust. Tsiteerime veel nimetatud lõpparuannet: Tegemist on seadusandja kohustusega kujundada välja ja sisustada efektiivsed vahendid vastavate eesmärkide saavutamiseks. Kas rahvastikukriisi leevendamise üldise korralduse kavandamine on eeskätt Riigikogu ülesanne?
4. Põhiseaduse preambulil on juriidiline kaal ja normatiivne iseloom. Selles määratletud ülesanded ja nende täitmise järelvalve korraldus on adresseeritud eelkõige seadusandjale. Põhiseadust käsitletakse kui üldkehtivat seadusakti, kuid osa asjatundjad ei tunnista seda üldkehtivust või leiavad, et see ei laiene, näiteks eraõiguslikule meediale ja kirjutavale ajakirjanikule. Mis on õige? Pöördusime Õiguskantsleri poole seoses ajaleht Postimees toimetuse keeldumisega avaldada kaastöö demograafilise kriisi tekkimisest Eestis üheksakümnendatel aastatel. Palusime õiguskantsleri seisukohta – kas Postimehe toimetuse tegevus avaldamisest keeldumisel ja selles sisalduva info blokeerimisel vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule (termini valikul tuginesin Riigikohtu esimehe sõnapruugile). Meile vastati, et selles pöördumises “ei nähtu asjaolusid, mida õiguskantsler saaks vastavalt oma pädevusele lahendada”. Seejärel pöördusime Põhiseadusliku Assamblee liikmete poole kahe küsimusega. Esiteks, sama küsimus, mis õiguskantslerile   – kas Postimehe toimetuse tegevus vastab EV põhiseaduse sätetele ja vaimule? Teiseks –   kas   põhiseaduses on  midagi olulist  puudu või  õiguskantsleril näib puuduvat piisav tahe ja oskus põhiseadust  rakendada rahvuse säilimise nimel? PA kaheksast vastanud liikmest arvasid kuus, et Postimehe tegevus vastab ja kaks arvasid, et ei vasta põhiseaduse sätetele ja vaimule. Üks vastas, et põhiseadusel pole midagi puudu ja teine leidis, et rahvaalgatus on põhiseaduses täiesti puudu. Pooled leidsid, et õiguskantsleril pole õigust sekkuda eraõigusliku ajalehe tegevusse. Juhiti tähelepanu, et preambulist otsitakse enamat, kui sinna on kirja pandud. Aga Eesti rahvuse säilimine on seal kirjas, olgugi et sattus preambulisse pooljuhulikult. See juhtus põhiseaduse koostamise viimases lõpus, kui Kaido Kama tegi Assambleele teatavaks Võrumaa metsavenna ja Eesti Kongressi liikme Alfred Käärmanni ettepaneku. See raiutigi põhiseadusse. Aga määramatus kestab. Mis on Riigikogu seisukoht – kas põhiseadus on ülimuslik eraõigusliku meedia regulatsioonide suhtes või mitte?
5. Kevadel 2012 teatas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna, et kogu seadusandlus tuleks demograafia seisukohast üle vaadata. Seda eesmärki aitaks teenida Toompea Haridusseminari pöördumiskirjas Riigikogu komisjonidele ja fraktsioonidele tehtud ettepanek – Õiguskantsleri ettekanne Riigikogule teemal “Demograafiline kriis Eestis kui väljakutse seadusandlusele ja rahvastikupoliitikale”. Ettepanek taotleda õiguskantslerilt ülalnimetatud ettekannet ei ole seni leidnud toetust Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjonide poolt. Siiski edusoov laekus kultuuriministrilt Rein Langilt ja EV President oma vastuses jagas meie muret riigi ja rahva kestvuse ning elujõu pärast. Riigikogu komisjonide kirjavastustes teatatakse, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik. Õiguskantsleri seaduse paragrahv 1 lg 2 sätestab: ”Õiguskantsler analüüsib (…) riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ja esitab vajadusel korral Riigikogule ettekande”. Niisiis pole õiguskantsler immuunne ühtigi ettepanekute suhtes, kui Riigikogu vaid pöörduks. Pealegi – kui õiguskantsleril on otsene kohustust teostada põhiseaduslikku järelvalvet, kuidas on siis mõeldav, et tal pole kohustust teostada järelvalvet EV põhiülesande täitmise üle?! Niisiis – kas toetatakse seda ettepanekut – õiguskantslerilt ettekanne paluda? Midagi muud?
Dialoog Igor Gräziniga tõstis kõvasti kokkuvõtte mahtu ja see oletatavasti ei olegi veel lõppenud. Toompea Haridusseminari viis küsimust peaksid puudutama ka ülejäänuid Riigikogust, juhatusest rääkimata.
Neljandaks vastajaks oli Peeter Võsa, kes pidas teemat ülioluliseks. Oma arvamuse lubas ta veel kujundada.
Viiendana reageeris Jaak Allik, kes esitas SDE valimisprogrammis olnud ja kavandatavaid rahvastikupoliitika üksikmeetmeid, sealhulgas ka rahvastikuministri ametikoha taastamist. Vastuskirjas temale palusin programmitoimkonnas arutada ja vastata Toompea Haridusseminari viie põhimõttelise tähtsusega küsimust. Kahetsen, et temasugusele kogenud poliitikule ei esitanud küsimusi koos kommentaaridega. Aga siit ülevaatest leiab ta kõik need nagunii.
Kuues vastaja oli sõbralik ja sõnakas Viktor Vassiljev. Kiitis ideed kasutada ettekannet valimismaterjalina. Sedamoodi saadakse asjast aru ka Toompea Haridusseminaris. See on praegu piisav põhjus, et vähemalt diagonaalis ettekanne üle vaadata, hea seegi, nii tasapisi hakatakse ehk mõtet omaks võtma.
Seitsmendaks hea tuttav ETV päevilt Marika Tuus-Laul. Tänas saadetud ettekande eest.
Lõpetuseks saab nentida, et Riigikogus töötab ikkagi seitse vastamissuutlikku RK liiget, kellega on oletatavasti võimalik dialoogi pidada põhiseadusega määratud riigi põhiülesandest. Millega õigustavad ülejäänud 94 oma vastamisvõimetust? Riigikogu liikme ametivanne, seadused ja hea tava ei kaitse neid. Ei saa ju tekkida dialoogi, kui teine pool vaikib ja vaikib, oodates kuni küsija väsib või tüdineb. Käesoleval aastal täitub 20 aastat selle kirja saatja omaalgatuslikust tegevusest Riigikogu informeerimisel rahva tervise seisundist. Tervishoiu aseministrina oli mul selge tervise ja rahvatervise tähtsus. Nagu Schopenhauer ütles: „Tervis ei ole küll kõik, kuid ilma terviseta on kõik muu mõttetu.” Kahjuks Riigikogu on muutunud minu kogemusel lahjemaks ja kaugenenud oma rahvast.
Märkus: Antud dialoogid on jätkuks haridus- ja võimuinstitutsioonide oskuspädevuse testimise uuringule, mida alustati Toompea Haridusseminaris aastal 2008. Fondidest uuringut toetatud ei ole. Ühel päeval selgus, et oskuspädevuse pilootuuringus esile toodud küsimuste ja ettepanekute esitamise meetod pole sugugi uus, vaid seda kasutas 25 aastasada tagasi kuulsa Xanthippe abikaasa, ämmaemand Phainarete ja kiviraidur Sophroniskose poeg Sokrates. Tema tegeles õilsas Ateena linnas sellega, et “katsus järele” inimesi ja ajas neid segadusse sellega, et avastas nende võhikluse asjus, milles nad ise pidasid end kompetentseks. Niisugune võte on nüüdseks saanud sokraatilise meetodi nimetuse. Polegi üllatav, et sedaviisi Sokrates teenis ära paljude meelepaha ja on teada, kuidas see kõik lõppes. Kuidas lõpeb Toompea Haridusseminari tegevus, pole veel teada.
Rahulikku ja kaunist uut aastat kõigile! Soovib Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar jaak.uibu@mail.ee
01.01. AD 2015

1,313 total views, 4 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>