Kivisildnik(:): See sotsialistlik raibe

(:)kivisildnik, Äärekosmos, Õhtuleht, 21. november 2014

 

(STANISLAV MOSHKOV)

Tõsiasi, et poliitikud on idioodid, kamp valelikke lurjuseid ja täielikud ignorandid kultuuriküsimustes, ei tohiks ühelegi kirjaoskajale tulla üllatusena.

Sotside küündimatu ja valelik valimiskampaania vastab igati vedela poliitväljaheite standarditele. Kõnts. Kas Tammsaare oli mingi partei liige või ei olnud, see on kõrvaline asi. Ilmselge on see, et ei Tammsaare, Vilde, Tuglas ega isegi see pooletoobine Suits ei pooldanud seksuaalveidrike laulatamist ja ebaseaduslikele immigrantidele venekeelse propaganda ja hariduse ning muude privileegide andmist. Suits oli näruselt halb poeet, aga ikkagi inimene.

Milles väljendub totrus?

Eesti kirjanike pilastamine valimisplakatitel räägib meile millest? Eelkõige kolmest asjast – esiteks sellest, et sotsidel ei ole tuntud nägusid. Nad on tundmatud, ebapopulaarsed, ilmselgelt tugeva karismapuudega, inimesed halli poliitmassi hulgast ning nende lõustad plakatitel tekitaksid ainult närvilisust. Omal nägu pole, siis kisuvad viimases hädas kas või Gustav Suitsul viltuse larhvi eest.

Teiseks on sotsid alati olnud globalistid ja internatsionalistid, seega rahvuskultuuri poole pöördumine on nende põhimõtete vastane. Ketserlus, renegaatlus, langemine kodanlikku natsionalismi! Tegu on sotsialistlike vaadete reetmisega, mõni eesti naiskirjanik võiks muidugi kvoodi alusel plakatil olla, mina soovitaksin eelkõige Tõnu Õnnepalu sulnist naeratust, aga põhimassi nägudest peaksid moodustama globaalkirjanikud ja superstaarid nagu näiteks Jack London, rõhutute ja loomade õiguste eest võitleja, veendunud natsionaalsotsialist.

Kolmandaks ei oma sotsid kirjanike nägusid kasutades adekvaatset arusaamist neid ümbritsevast reaalsusest. Kirjanikud ei ole tähtsad, tähtsad on ajakirjanikud nt Kadastik või Raud, kirjanik Kalju Kruusa nägu nagu ei tahaks plakatile, eks ole. Bändimehed, ilmatüdrukud, dirigendid, odaviskajad ja trussikutes laval kükkide tegijad on tegijad.

Kirjanikud on halb investeering, ärge unustage, et parimat eesti kirjanikku müüdi eelmisel aastal kaheksa tuhat raamatut, näosaate kloune aga naudivad himuralt sajad tuhanded proletaarlased. Mis teil peas toimub, lugupeetud roosalillad? Kas te olete oma sponsorite raha peale vihased? Tülis olete kapitalistidega või? Mis ajast?

Mina kui kirjanik olen solvunud

Olen tõsiselt solvunud. Ääretult solvunud. Sotsid peavad vabandama. Kohe. Solvumiseks on mul väga palju häid põhjuseid. Eelkõige ma tunnen ennast solvununa ja uue suure vihaseaduse järgi tuleb nüüd jõustruktuuridel sekkuda. Tunne on sotsialistlik dogma ja sellega peavad sotsid, ma ütleks – need raiped – alandlikult leppima.

Raibe on maailmakirjanduses väga tähtsal kohal, iga sots mõistab, austab ja tunneb dekadent Baudelaire luuleloomingut, eelkõige tema teost Une Charogne, maakeeli raibe. Mis keeles siis sotsidega ikka rääkida, kui mitte Suitsule eeskujuks olnud euroopa kirjanduse ja marseljeesi keeles. Sotsialistide-utopistide emakeeles.

Mina kui kirjanik, keda süsteem metoodiliselt alandab ja ignoreerib ja piinab, olen solvunud. Kirjanikke pole süsteemil kunagi vaja, eks ole, aga siis kui järsku pole raibetel enam ühtegi nägu ega mõtet plakatile panna, siis rüvetatakse surnud kirjanike mälestust. Ma ei saa enam kindel olla, et õudused minu surmaga lõppevad. Jumal teab mis jälkuse peale kunagi lillaroosas tulevikus mu pilt kleebitakse.

Selline must stsenaarium ei lase magada ja rikub tervist. Ma teen küll esimesel võimalusel testamendi, et raiped ei tohi minu pildi, nime, loomingu ega jäänuste külge puutuda, aga mis see aitab. Tammsaare vihkas sotse, tulemus on meie ees, nad maksavad kätte.

Igasugune kokkupuude sotsidega rüvetab ja selles mõttes on kirjanikud plakatitel ohvrid. Lähtudes helesinisest võrdse kohtlemise printsiibist, peaksid plakatitel olema ka sotsidest massimõrvarid nagu Lenin, Trotski ja Pol Pot, sotsidest lollpead nagu me neid hästi tunneme, sotsidest pedofiilid päikeselisest Portugalist ja muidugi sotsialistlikud oligarhid, pankurid ja spekulandid, soovitavalt ka sotsidest riigivargad. Kas kirjanikud on elu pekki keeranud? Ma küsin teilt, kas kirjanikud korraldasid massimõrvu, laastasid majanduse ja vägistasid anaalselt 70% elanikkonnast?

Kirjaoskus on kaduv kunst

Tänapäeval on kirjanik asotsiaal ja kirjanike toppimine plakatitele on tülgastust tekitav. Jätke õnnetud inimesed rahule. Laske vaikuses ja hüljatuses elavalt mädaneda. Gustav ja Friedebert raiskasid oma elu raamatute kirjutamisele, millega aetakse lapsi koolides meeleheitele ja mis mitte kellelegi peale minu korda ei lähe. Kirjandus on üldse minu isiklik asi, mul on tunne, et ma olen eesti kirjanduse erastanud. Ei ole enam kaua näinud, et keegi selle asja pärast südant valutaks või midagi liigutaks.

Kirjanduses valitseb allakäik, ehkki on andekaid kirjanikke, kohta ühiskonnas neil ei ole. Jan Kaus arvutas kunagi välja, et kirjandus saab kultmini eelarvest kas 0,1% või 0,001% või oli see koguni 0,02% suurusjärgus majanduslikku tähelepanu. Millest me räägime? Pole millestki rääkida. Kogu maailmakirjandust õpetatakse gümnaasiumis 35 tundi, nii kirjutas õpetaja ajalehes Sirp. Millest me räägime? Tühjast kohast, kirjandus on ühiskonna jaoks tühi koht.

Kas selle tühja koha kõige mõistlikum asetus on raibete valimiskampaania tarvikutel võite ise otsustada. Niipalju kui mina olen aru saanud, esindavad sotsid masse ja progressi. Miks nad oma kampaanias peavad pöörduma rahvuskultuuri traditsiooniliste ja nostalgiliste väärtuste poole, pealegi elitaarsete väärtuste poole, lugemine pole ju masside harrastus, pea valutama paneva klassika lugemine veel vähem.

Miks kirjanikelt ei varastata teksti?

Paned mingi multifilmi tegelase plakatile, siili udus või mootorratturhiir või Süks ehk Krats, see oleks massidele ja noorele põlvkonnale vajalik meelelahutus. Või siis natuke anaalset porri plakatile, ka poleks paha, väljendaks aadet ja erutaks massi. Lugupeetud valija saaks plakati ees hea rahmaka tõmmata, teate isegi kuhu. See hoiaks käed terved.

Pole vaja kirjanikke. Igasuguseid tooteid ja kaubamärke saab plakatitele panna, koka koola reklaamid on punased, tojota reklaamid on punased, miski kohvilaga on punane, punaseid plakateid on sitaks, no ja löfbergsi pakk on lilla, sobib ka hästi. Mõelgu ise, mis sinna punaste või lillade plakatite peale kirjutada. Miks kirjanikelt ei varastata teksti, milles nad on tugevad? Ilmselt pole lugenud või kui on lugenud, pole millestki aru saanud.

Võtku Tammsaarelt see lause: Logele ja hoora, siis tuleb ka sotsialism. Või Vildelt: Laena lehma ostmiseks raha ja naudi uimasteid. Suitsul on ka üks hea salm, mis sobib praktiliselt igale plakatile: Tsau, limukad, paneme pidu. Sotsialism on ju lõputu pidu ja pillerkaar umbes nagu Araabia Ühendemiraatides või Vatikanis.

_____________________

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: Õhtuleht, 21. november 2014

http://www.ohtuleht.ee/604954/-kivisildnik-see-sotsialistlik-raibe

 

1,306 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>