Põgenik Janukovõtš kavandab võimupööret

Allan Espenberg, Õhtuleht

KUKUTATUD PRESIDENT: Viktor Janukovõtš põgenes Kiievist 21. veebruari õhtul ehk täpselt kolm kuud pärast seda, kui riigipea oli teatanud, et ta ei allkirjasta assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga. Pärast põgenemist on Janukovõtš avalikkuse ees esinenud vaid kaks korda, 28. veebruaril ja 11. märtsil Doni-äärses Rostovis.

KUKUTATUD PRESIDENT: Viktor Janukovõtš põgenes Kiievist 21. veebruari õhtul ehk täpselt kolm kuud pärast seda, kui riigipea oli teatanud, et ta ei allkirjasta assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga. Pärast põgenemist on Janukovõtš avalikkuse ees esinenud vaid kaks korda, 28. veebruaril ja 11. märtsil Doni-äärses Rostovis. (Reuters / Scanpix)

Mitu kuud polnud Ukraina ekspresidendist Viktor Janukovõtšist suurt midagi kuulda, kuid Euromaidani meeleavalduste alguse esimese aastapäeva saabumisel on hakatud temast taas üha sagedamini ja valjemini kõnelema. Räägitakse isegi sellest, et tal on kavatsus taas Ukrainas võimule saada.

Ukraina siseministeeriumi teatel oli Kiievi peaväljakul Maidanil toimunud massitapmiste peamised organiseerijad Viktor Janukovõtš koos oma poja Oleksandriga.

“Nüüdseks on kogu pilt peaaegu selge. Massimõrva organiseerisid president Janukovõtš ja tema poeg Oleksandr. Ilma nendelt tulnud käskudeta poleks miilitsatöötajad tulirelvi kasutanud,” teatas 18. novembril pressikonverentsil siseministri nõunik Anton Geraštšenko.

Peale presidendi administratsiooni osalesid Euromaidani aktivistide röövimise, hirmutamise ja tapmise planeerimises Janukovõtši-aegse siseministeeriumi juhid, kes enamikus on praeguseks leidnud turvalise pelgupaiga Venemaal.

Kuigi Janukovõtš on kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks ja Ukraina on palju kordi nõudnud Venemaalt tema väljaandmist, võib üsna kindel olla, et Venemaa Ukraina nõudmistele ei allu.

Vähemalt siiamaani on Venemaa kõiki taolisi nõudeid eiranud ja paljude allikate kinnitusel Venemaa isegi ei kaalu Janukovõtši väljaandmist. Seetõttu tegi Ukraina president Petro Porošenko ettepaneku hakata tapmistes süüdistatavate endiste tippametnike, sealhulgas Janukovõtši üle kohut mõistma tagaselja. Vastav seadus hakkas kehtima 31. oktoobril.

Huvitav on see, et Interpol keeldus Janukovõtšit tagaotsitavaks kuulutamast, mis on selgitatav Venemaa suure mõjuga Interpolile. Just Interpoli otsusele viidates keelduvadki venelased ekspresidenti Ukrainale loovutamast. Paremsektori juhid on välja käinud oletuse, et Janukovõtš jõuab Ukrainasse tribunali ette alles siis, kui Putin sureb või Venemaal toimub riigipööre.

Paljude endiste tipp-poliitikute, sealhulgas Janukovõtši suhtes on algatatud kriminaaljuurdlus ühtlasi majanduskuritegude, riigivara varastamise ja raiskamise ning oma varanduse välismaale peitmise asjus.

Näiteks saatis Ukraina finantspolitsei sel nädalal kohtusse 230 nimetust materjale, mis on seotud Janukovõtši ja tema lähikondsete finantskuritegudega. Nimelt süüdistatakse ekspresidenti 140 miljardi grivna (ligi 11 miljardi USA dollari) kuritegelikus omastamises. Samuti on paljude Janukovõtši-aegsete ametnike pangakontod Liechtensteinis, Šveitsis, Lätis ja teistes riikides arestitud.

Gruusia ekspresident Mihheil Saakašvili avalikustas mõned päevad tagasi fakti, et Janukovõtš oli oma võimuperioodil riigis valitsenud korruptsiooni üle siiralt rõõmus ja lausa kiitles sellega teiste riikide presidentide ees.

Nii olevat Janukovõtš jutustanud teistele riigipeadele, kuidas ta annab altkäemaksu isegi ülemkohtu liikmetele, et oma illegaalseid kinnisvaratehinguid varjata.

Segadused kodakondsusega

Kuigi Ukraina siseministeeriumi teatel olevat Putin andnud salamäärusega Janukovõtšile Vene kodakondsuse, teatas Venemaa migratsiooniameti juht Konstantin Romodanovski 18. novembril taas kord, et Ukraina ekspresident Janukovõtš pole tema poole Venemaa kodakondsuse saamiseks pöördunud.

Loomulikult ei saa keegi sajaprotsendiliselt väita, et Romodanovski valetab, kuid ilmselge vassimine on see siiski. Ametkonna juht ei saa ju vastata konkreetsele küsimusele lausega: “Mul sellised andmed puuduvad.”

Samas pole võimatu, et Janukovõtš ei tahagi saada Vene kodakondsust, sest eristaatus on tal nagunii olemas. Pealegi pole teada, millise tulemusega lõpeb Moskva ja Kiievi vastasseis ja milliseks kujuneb Putini edasine karjäär.

Pole välistatud, et mingil hetkel tuleb Janukovõtšil uut poliitilist varjupaika otsima hakata (näiteks Kasahstanis või mujal Aasias) ning sellisel juhul oleks Vene pass mõningaseks takistuseks.

Teisalt oletatakse, et Putinile on Ukraina passiga Janukovõtš kasulikum kui naturaliseeritud ukrainlane. Lõpuks on üsna tõenäoline, et Janukovõtšil on Vene kodakondsus juba olemas, kuid seda varjatakse kiivalt.

Kuigi Janukovõtšil ei tohiks tulevikus olla enam mingit erilist mõju Ukraina sündmustele, võib Putin kogenud luuretöötajana teda ära kasutada mingisuguste pisemate sigaduste korraldamiseks.

Nii on ajakirjanduses esitatud mitu võimalikku stsenaariumi ekspresidendi osavõtul. Kõigepealt võib Janukovõtšist saada persoon, kelle abil püütakse diskrediteerida Ukraina põhiseaduslikku reformi.

Teiseks võidakse teda kasutada vahendajana Ukraina ja separatistide läbirääkimistel – kuigi see võimalus tundub pealtnäha ulmelisena, võib Janukovõtš Moskva survel ühel hetkel siiski kõnelustelaua taha jõuda.

Kolmandaks võidakse Janukovõtšist teha Ida-Ukraina separatistlike piirkondade ehk Novorossija mõni tähtis ametiisik, näiteks president või parlamendi esimees. Kõigi nende variantide peaeesmärgiks on loomulikult Ukraina ärritamine ja närviajamine.

Elukoht on salastatud

Oktoobri lõpus selgitas Putin esimest korda Janukovõtši põgenemist. Veebruaris sõitis Janukovõtš venelaste abil Krimmi, mis oli tollal veel Ukraina territoorium, kust palus Kremlil aidata tal ja ta perel jõuda Venemaale ning tagada tema isiklik julgeolek.

“Ta palus ennast viia Venemaale, mida me ka tegime. Ja ongi kogu lugu,” rääkis Putin, kelle sõnul oleks Janukovõtši naasmine Kiievisse olnud liiga ohtlik, kuna just sel ajal olevat pealinnas tapetud mitu tema lähikondset. “Lai avalikkus ei tea, kuid seal tapeti inimesi ja põletati neid elusalt,” teatas Putin.

Kus Janukovõtš praegu elab, pole teada. On küll palju kuuldusi (ühe järgi elab ekspresident Barvihha külas Moskva oblastis, kuid ajakirjaniku Dmõtro Gordoni teatel hoopis Sotšis ja on pidevalt purjus), kuid sellega asi piirdub.

See-eest on mõnevõrra rohkem teada tema ärimehest pojast Oleksandrist, kes andis novembri keskel pika intervjuu Venemaa väljaandele Novaja Gazeta. Oleksandr jutustas, et ta elab Moskvas, kuid veedab palju aega Peterburis, kus asutas uue kompanii. Tema sõnul oli ta kogu varasem äritegevus koondunud Donetski oblastisse, kuid sõja tõttu pidi ta sealsed projektid külmutama.

Oleksandr kinnitas, et tunneb end Venemaal hästi ja temasse suhtutakse objektiivselt, kuna Venemaal kehtivad seadused.

“Ukraina kohta seda kahjuks öelda ei saa,” olid Oleksandri sõnad. Oma isa tegemistest Oleksandr suurt ei rääkinud, mainides vaid, et ekspresident peab palju töökohtumisi.

Oktoobri lõpus jõudis ootamatult ajakirjandusse teade, et Ukraina on mitu kuud maksnud Venemaale põgenenud kurjategijatele – Janukovõtšile ja ekspeaministrile Azarovile pensioni. Kuna see oli üliabsurdne olukord, algatati selle loo väljaselgitamiseks koguni kriminaaljuurdlus riigiraha ebaõige kasutamise alusel.

Võimule naasmiseks on olemas plaan

Eelmisel kuul jõudis meediasse “rangelt salastatud” plaan, mille eesmärk on Janukovõtši ametisse ennistamine ja tema triumfaalne naasmine Ukrainasse.

Plaan ehk projekt kannab nime “Tagasitulek” ja see algab nii:

“Porošenko-Jatsenjuki režiim on viinud riigi majandusliku katastroofini ja rahva täieliku vaesumiseni. Nagu näitavad sotsioloogilised uuringud, saabub pöördepunkt sel talvel. Kõik ressursid ja organisatsioonid tuleb ette valmistada otsustava löögi andmiseks Kiievi režiimile. Ukraina vajab tõelist liidrit ja riigimeest. Ainult Janukovõtš suudab päästa riigi lagunemisest.”

Kõige tähtsamad sündmused peavad selle plaani põhjal toimuma tuleva aasta veebruaris-märtsis, kui Novorossija armee hõivab Ukraina parlamendi, kehtestatakse erakorraline seisukord ja tsensuur, keelustatakse parteid, Ukraina kuulutatakse konföderatsiooniks ning Janukovõtšile pakutakse taas presidenditooli.

Kui see projekt vastab tõele, siis võib lähikuudel oodata Ukrainas suuri massirahutusi, mitmesuguseid provokatsioone, poliitilist ja majanduslikku destabiliseerimist ning sõjategevuse intensiivistumist.

Samas on täiesti võimalik, et see on ajakirjandusse teadlikult lekitatud libadokument. Sellele võib vihjata näiteks asjaolu, et meedia teatas varakult Janukovõtši uuest pressikonverentsist, mis pidi toimuma 24. oktoobril Rostovis, kuid jäi teadmata põhjustel ära.

Janukovõtšil on igaks juhuks teinegi raud tules. Nimelt püüab ta võimule naasta kohtu kaudu. Suvel saatis ekspresident Euroopa Inimõiguste Kohtusse hagi, milles nõuab enda tagandamise kuulutamist ebaseaduslikuks.

Peale selle soovib ta endavastaste sanktsioonide tühistamist – tema arved on blokeeritud ja tal on ohtlik reisida Euroopa Liidus. Hiljuti sai teatavaks, et kohus on hakanud Janukovõtši hagisid läbi vaatama.

Vene ajakirjandus avaldas sel puhul lootust, et kohus annab õiguse Janukovõtšile, mis tähendab seda, et kõik praegu Ukrainas võimul olijad muutuvad automaatselt kurjategijateks. Ettearvatava käitumisega Janukovõtš oleks Euroopale kasulikum kui juhitamatu ja omavahel kisklev hunta, märkis Vene meedia.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

991 total views, no views today

Kivisildnik(:): See sotsialistlik raibe

(:)kivisildnik, Äärekosmos, Õhtuleht, 21. november 2014

 

(STANISLAV MOSHKOV)

Tõsiasi, et poliitikud on idioodid, kamp valelikke lurjuseid ja täielikud ignorandid kultuuriküsimustes, ei tohiks ühelegi kirjaoskajale tulla üllatusena.

Sotside küündimatu ja valelik valimiskampaania vastab igati vedela poliitväljaheite standarditele. Kõnts. Kas Tammsaare oli mingi partei liige või ei olnud, see on kõrvaline asi. Ilmselge on see, et ei Tammsaare, Vilde, Tuglas ega isegi see pooletoobine Suits ei pooldanud seksuaalveidrike laulatamist ja ebaseaduslikele immigrantidele venekeelse propaganda ja hariduse ning muude privileegide andmist. Suits oli näruselt halb poeet, aga ikkagi inimene.

Milles väljendub totrus?

Eesti kirjanike pilastamine valimisplakatitel räägib meile millest? Eelkõige kolmest asjast – esiteks sellest, et sotsidel ei ole tuntud nägusid. Nad on tundmatud, ebapopulaarsed, ilmselgelt tugeva karismapuudega, inimesed halli poliitmassi hulgast ning nende lõustad plakatitel tekitaksid ainult närvilisust. Omal nägu pole, siis kisuvad viimases hädas kas või Gustav Suitsul viltuse larhvi eest.

Teiseks on sotsid alati olnud globalistid ja internatsionalistid, seega rahvuskultuuri poole pöördumine on nende põhimõtete vastane. Ketserlus, renegaatlus, langemine kodanlikku natsionalismi! Tegu on sotsialistlike vaadete reetmisega, mõni eesti naiskirjanik võiks muidugi kvoodi alusel plakatil olla, mina soovitaksin eelkõige Tõnu Õnnepalu sulnist naeratust, aga põhimassi nägudest peaksid moodustama globaalkirjanikud ja superstaarid nagu näiteks Jack London, rõhutute ja loomade õiguste eest võitleja, veendunud natsionaalsotsialist.

Kolmandaks ei oma sotsid kirjanike nägusid kasutades adekvaatset arusaamist neid ümbritsevast reaalsusest. Kirjanikud ei ole tähtsad, tähtsad on ajakirjanikud nt Kadastik või Raud, kirjanik Kalju Kruusa nägu nagu ei tahaks plakatile, eks ole. Bändimehed, ilmatüdrukud, dirigendid, odaviskajad ja trussikutes laval kükkide tegijad on tegijad.

Kirjanikud on halb investeering, ärge unustage, et parimat eesti kirjanikku müüdi eelmisel aastal kaheksa tuhat raamatut, näosaate kloune aga naudivad himuralt sajad tuhanded proletaarlased. Mis teil peas toimub, lugupeetud roosalillad? Kas te olete oma sponsorite raha peale vihased? Tülis olete kapitalistidega või? Mis ajast?

Mina kui kirjanik olen solvunud

Olen tõsiselt solvunud. Ääretult solvunud. Sotsid peavad vabandama. Kohe. Solvumiseks on mul väga palju häid põhjuseid. Eelkõige ma tunnen ennast solvununa ja uue suure vihaseaduse järgi tuleb nüüd jõustruktuuridel sekkuda. Tunne on sotsialistlik dogma ja sellega peavad sotsid, ma ütleks – need raiped – alandlikult leppima.

Raibe on maailmakirjanduses väga tähtsal kohal, iga sots mõistab, austab ja tunneb dekadent Baudelaire luuleloomingut, eelkõige tema teost Une Charogne, maakeeli raibe. Mis keeles siis sotsidega ikka rääkida, kui mitte Suitsule eeskujuks olnud euroopa kirjanduse ja marseljeesi keeles. Sotsialistide-utopistide emakeeles.

Mina kui kirjanik, keda süsteem metoodiliselt alandab ja ignoreerib ja piinab, olen solvunud. Kirjanikke pole süsteemil kunagi vaja, eks ole, aga siis kui järsku pole raibetel enam ühtegi nägu ega mõtet plakatile panna, siis rüvetatakse surnud kirjanike mälestust. Ma ei saa enam kindel olla, et õudused minu surmaga lõppevad. Jumal teab mis jälkuse peale kunagi lillaroosas tulevikus mu pilt kleebitakse.

Selline must stsenaarium ei lase magada ja rikub tervist. Ma teen küll esimesel võimalusel testamendi, et raiped ei tohi minu pildi, nime, loomingu ega jäänuste külge puutuda, aga mis see aitab. Tammsaare vihkas sotse, tulemus on meie ees, nad maksavad kätte.

Igasugune kokkupuude sotsidega rüvetab ja selles mõttes on kirjanikud plakatitel ohvrid. Lähtudes helesinisest võrdse kohtlemise printsiibist, peaksid plakatitel olema ka sotsidest massimõrvarid nagu Lenin, Trotski ja Pol Pot, sotsidest lollpead nagu me neid hästi tunneme, sotsidest pedofiilid päikeselisest Portugalist ja muidugi sotsialistlikud oligarhid, pankurid ja spekulandid, soovitavalt ka sotsidest riigivargad. Kas kirjanikud on elu pekki keeranud? Ma küsin teilt, kas kirjanikud korraldasid massimõrvu, laastasid majanduse ja vägistasid anaalselt 70% elanikkonnast?

Kirjaoskus on kaduv kunst

Tänapäeval on kirjanik asotsiaal ja kirjanike toppimine plakatitele on tülgastust tekitav. Jätke õnnetud inimesed rahule. Laske vaikuses ja hüljatuses elavalt mädaneda. Gustav ja Friedebert raiskasid oma elu raamatute kirjutamisele, millega aetakse lapsi koolides meeleheitele ja mis mitte kellelegi peale minu korda ei lähe. Kirjandus on üldse minu isiklik asi, mul on tunne, et ma olen eesti kirjanduse erastanud. Ei ole enam kaua näinud, et keegi selle asja pärast südant valutaks või midagi liigutaks.

Kirjanduses valitseb allakäik, ehkki on andekaid kirjanikke, kohta ühiskonnas neil ei ole. Jan Kaus arvutas kunagi välja, et kirjandus saab kultmini eelarvest kas 0,1% või 0,001% või oli see koguni 0,02% suurusjärgus majanduslikku tähelepanu. Millest me räägime? Pole millestki rääkida. Kogu maailmakirjandust õpetatakse gümnaasiumis 35 tundi, nii kirjutas õpetaja ajalehes Sirp. Millest me räägime? Tühjast kohast, kirjandus on ühiskonna jaoks tühi koht.

Kas selle tühja koha kõige mõistlikum asetus on raibete valimiskampaania tarvikutel võite ise otsustada. Niipalju kui mina olen aru saanud, esindavad sotsid masse ja progressi. Miks nad oma kampaanias peavad pöörduma rahvuskultuuri traditsiooniliste ja nostalgiliste väärtuste poole, pealegi elitaarsete väärtuste poole, lugemine pole ju masside harrastus, pea valutama paneva klassika lugemine veel vähem.

Miks kirjanikelt ei varastata teksti?

Paned mingi multifilmi tegelase plakatile, siili udus või mootorratturhiir või Süks ehk Krats, see oleks massidele ja noorele põlvkonnale vajalik meelelahutus. Või siis natuke anaalset porri plakatile, ka poleks paha, väljendaks aadet ja erutaks massi. Lugupeetud valija saaks plakati ees hea rahmaka tõmmata, teate isegi kuhu. See hoiaks käed terved.

Pole vaja kirjanikke. Igasuguseid tooteid ja kaubamärke saab plakatitele panna, koka koola reklaamid on punased, tojota reklaamid on punased, miski kohvilaga on punane, punaseid plakateid on sitaks, no ja löfbergsi pakk on lilla, sobib ka hästi. Mõelgu ise, mis sinna punaste või lillade plakatite peale kirjutada. Miks kirjanikelt ei varastata teksti, milles nad on tugevad? Ilmselt pole lugenud või kui on lugenud, pole millestki aru saanud.

Võtku Tammsaarelt see lause: Logele ja hoora, siis tuleb ka sotsialism. Või Vildelt: Laena lehma ostmiseks raha ja naudi uimasteid. Suitsul on ka üks hea salm, mis sobib praktiliselt igale plakatile: Tsau, limukad, paneme pidu. Sotsialism on ju lõputu pidu ja pillerkaar umbes nagu Araabia Ühendemiraatides või Vatikanis.

_____________________

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: Õhtuleht, 21. november 2014

http://www.ohtuleht.ee/604954/-kivisildnik-see-sotsialistlik-raibe

 

1,729 total views, no views today