Kivisildnik: Solvumine – valitseva klassi privileeg

(STANISLAV MOSHKOV)

Kas töölisel on õigust solvuda, kui ta saab närust mediaanpalka, olgu see siis viissada, nelisada või veelgi vähem? Kas kirjanikul on õigus solvuda, kui tema stipendium on veelgi väiksem kui burgerimüüja palk? Kas kristlasel ja isamaalasel on õigus solvuda, kui meedia on neid üksmeelselt ja metoodiliselt juba pool aastat sõimanud fašistideks, vägivallatsejateks, tiblade käsilasteks, ürginimesteks ning arengupeetusega olenditeks? Üleöö on meil kolm neljandikku populatsioonist ürginimesed ja keegi ei astu tagasi.

Elitaarsed solvajad

Kas seaduskuulekal kodanikul on õigus solvuda, kui teadlikult ja korrakindlalt on hävitatud kodumaine majandus, seadusandlus, piirivalve ja kultuuri infrastruktuur? Kas allakirjutanul on õigus solvuda, kui reformierakondlastest liberaalid ja sotsidest globalistid sülitavad Eesti vabariigi põhiseadusele ja edendavad kindlas usus ja vääramatus tahtes väliskapitali maksudest vabastamist ja anaalset sentimentalismi. Kas õpetajal on õigus solvuda, kui tema pihta tulistatakse, aga minister isegi ei vabanda tema haldusalas toimunud mõrva pärast?

Need on üleliigsed küsimused. Lihtsal inimesel ei ole soovitav solvuda, tema peab sööma seemneid ja kandma fooliummütsi, nii nagu on käskinud üks peaminister. Tema peab lõuad koos hoidma, sest ta on kade endast edukamate peale ja on ise kõigis oma hädades süüdi, selline on presidendi seisukoht. Rahvas on haige, see on hullumajas lõpetanud Pätsi ja praegu valitseva kliki seisukoht. Ega rahvas vist ei olegi vaikiva oleku traumast tervenenud. Ja ongi raske terveks saada, üks vaikiv olek järgneb pidevalt teisele.

Tehke rohkem tööd, emigreeruge vähem, ärge tehke Eesti riigile häbi, roojased mugavuspagulased. Need mugavuspagulased, kui te veel mäletate, on endised talendid, kes meelitati siia meepüti ja kirikukelladega kolistamisega, aga kes ikkagi ei tulnud. Ega talent loll ei ole. Meie laiu masse on solvatud nii sõna kui teoga ja kõige kõrgemal tasemel.

Haige rahva tervendamiseks on vaja edasi viia ja tõhustada massiimmigratsiooni. Eks selliseid ravikuure ole ennegi tehtud. Katsu sa ainult solvuda sellepärast, et 1949. aasta Genfi konventsioon keelab tsiviilelanike asustamise vallutatud aladele. Kui sulle, alatule tüübile parasjagu mingit paragrahvi ei leita, siis rassisti silt kleebitakse ikka otsaette. Milleks need otsaesised meil siis on?

Solvumistööstus

Solvumine on kallis lõbu, selleks peab olema vaba aega ja jõudu. Päevatööst ja kommunaalmuredest vaevatud inimesel käib solvumine üle jõu. Meie, alandatud ja solvatud, ei solvu, me variseme lihtsalt kokku. Solvub see, kellel on piisavalt vabu vahendeid. Meie tüüpiline solvuja on oligarhi taustaga isik, mõni riigi rahastatud sihtasutuse ametnik ehk rahvusvahelise rahaga uute paremate kommete maaletooja. Solvuja võib olla ka praamimonopolisti tüüpi kohalik ettevõtja.

Kõige paremini õnnestub solvumine muidugi väljaõpetatud ja hästi rahastatud elukutselistel solvujatel, keda Eestis on veel vähe. Solvumine loob töökohti, tõstab statistilist produkti ja toob kaasa progressi. Pole kaugel aeg, kus meie lastele hakatakse koolis hakatakse õpetama, et ahvid ronisid puu otsast alla solvumisest ja sealt kogu see demokraatia ja inimõigus alguse saigi. Mul ei ole midagi selle vastu, kui solvuks kodutu või tänavalaps või virelev pensionär, see oleks igati normaalne.

Kuid asjad ei ole nii lihtsad, teoreetiliselt võivad minna kõik kohtuse ja saada osa õiglase kohtumõistmise õnnest, aga kui ei ole sääste advokaadi ja lõivude jaoks, siis jääb üle ainult solvuda. Omaette nurga taga solvumine pole probleem, raskused tekivad siis, kui sa tahad oma solvumist kogu ühiskonnale kuuldavaks-nähtavaks teha ja oma tundeelu laiadele massidele peale suruda. Nüüd on jälle vaja raha, jõupositsiooni ja suhteid, aga lihtkodanikul neid teadagi napib.

Iseenesest ei ole solvumistööstus paha, kõik oleneb sellest, kuidas seda kasutada. Lähiminevikust leiame hea näite, et kristlus võib olla terve mõistuse kants ja riikliku iseseisvuse alustala. Samas natuke kaugemast minevikust leiame kristlaste viljaka koostöö eelmise okupatsioonivõimu repressiivorganitega. Kindlasti saaks läänelikku solvumismetoodikat ühtlasi kasutada eesti rahva, kultuuri ja keele edasi arendamiseks.

Kui oleks tahe, siis ka Eesti riiki, Eesti poliitikat, Eesti meediat ja Eesti majandust, isegi Eesti pangandust saaks kasutada rahva, keele ja kultuuri huvides. Kõlab uskumatult, eks ole. Ühtegi teoreetilist piirangut ega takistavat loodusjõudu ei ole. Ometi on tegelikkus selline, et kõik mainitud instrumendid on langenud bürokraatide, oligarhide ja korruptantide saagiks, nad on meil jalus nagu kammitsad ning kaelas justkui poomisköis.

Ja nii läheb ka tärkava solvumistööstusega, see on instrument, millega saaks asju pöörata riigi ja rahva huvides, aga juba esimesed pääsukesed teevad meie rinnaesise peale mustust. Rikkurid ja tegelikkust moonutavad huvigrupid laamendavad ja seda on piinlik vaadata. Edasi läheb asi kindlasti veel häbitumaks, kuid ärgem rutakem asjade käigust ette.

Uurime parem lähemalt solvumistööstuse filosoofilisi aluseid. Solvumine on tunne, emotsioon, kehaline reaktsioon. Solvumine on sama sügavmõtteline kui aevastus või kärts kõhutuult. Muide, kumbagi ei peeta seltskonnas hea tooni tunnuseks. Solvumine ei ole süsteemne maailmavaade, teaduse saavutus ega kultuuripärandi väärikas osa. See on kontrolli alt väljunud aju tõmblus.

Solvumine kui väljapressimine

Kui vestluskaaslasel nägu tõmbleb või käed värisevad, ei ole see meeldiv kogemus. Solvuminegi ei tee solvuja argumente veenvamaks. Solvu ja pritsi tatti palju tahad, arutu lämin jääb arutuks läminaks. Emotsioonid ei ole argumendid, kui rumal inimene hakkab nutma, kas me siis võtame automaatselt tema seisukohad omaks ja kiidame takka? Nii on, nii on. Kui kiidame, siis oleme allunud manipulatsioonile ja väljapressimisele. Ikka viskab mõni vähemkasvatatud laps kommileti ees näoli porisele põrandale ja kukub emotsiooniga lagipähe lajatama.

Väljapressimise eesmärgil kasutatav emotsioon on ebameeldiv ja mõistlik inimene ei tohiks sellisele survele alluda. Olgugi ebameeldiv, järeleandmine toob kaasa uued väljapressimised ja uued ebameeldivused. Kohtus ei ole emotsioon kergendav asjaolu. Ma lõin ta maha suure rõõmuga, seda väljendit isegi paadunud kohtualuste suust sageli ei kuule. Ent poliitikud ja meediamolkused aga lasevad igal võimalusel emotsioonid rivitult. Jonnivad, tujutsevad, hüsteeritsevad, solvuvad.

Samas mahub emotsioon kui kehaline reaktsioon hästi üleüldise kehakultuse ja globaalse loomastumise raamistikku. Kehaline tõmblus, oolrait. Poliitikul on raske leida argumente, palju lihtsam on tal viskuda näoli põrandale ja jonnida, tahan seda ja tahan seda ka. Hõõru aga pisarad rusikaga laiali ja tulemus on kindlustatud. Tulemus on see, et riigis ei kehti enam seadused, vaid väljavalitute tunded, kihud, himud, hirmud ja miks mitte ka luulud.

Allakirjutanu seisukoht on järgmine, ühiskondliku elu alusena on isegi vaenuliku võõrriigi pealesurutud seadused parem variant, kui ebastabiilsete isikute tundeline tõmblemine. Emotsionaalne diktatuur on veel halvem kui korruptiivne demokraatia.

_______________________

Allikas: Õhtuleht, 31.10.2014

Postitas EIP teabetoimkond

1,002 total views, no views today