Kivisildnik: Vaesuse seksualiseerimise projekt

(STANISLAV MOSHKOV)

Nagu me hästi mäletame, oli kommunism nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine. Kommunism kukkus läbi ja meil ehitatakse parasviisi üles ilmakorda, millel on palju nimesid, aga üks kindel retsept: vaesus pluss kogu maa seksualiseerimine.

Vaesus on fakt, OECD uue suure uuringu järgi oleme kolme vaeseima tsiviliseeritud riigi hulgas, kusjuures lisaks vaesusele hiilgab Eesti vabariik ka ruineeritud tervise, näruste elamistingimiste ja pea olematu turvatunde näitajatega.

Seks vaesuse varjamiseks

Klassikaline õnnemudel – leiba ja tsirkust – on meil leidnud huvitava arenduse, vähem leiba ja rohkem anaaltsirkust. Vaeste, haigete ja õnnetute seksualiseerimine algas kärarikka heterokiima ülistamisega kõigis meedia, meelelahutuse ja propagandavalede kanalites. Alates šampoonireklaamide orgastilistest karjetest ja mitmesugustest paaritumisformaatidest televisioonis ning lõpetades jätkuvate poliitiliste prostitutsiooni mahitamise püüdlustega.

Iseenesest on vaesuse seksualiseerimise poliitikas oma loogika. Kui lääne tsivilisatsiooni kõrgeim ja ainus väärtus on hooramine, siis võib majandusliku edenemise kui eduka hooramise saavutamise vahendi vahele jätta. Paraku ei ela inimene üksipäini spermast. Kommunaalid on vaja maksta, sest meie kliimas pole võimalik lõplikult seksualiseeruda kõnniteel pappkastil lesides. Sealt tulevad need halvad tervise ja elamistingimuste näitajad.

Ma pean debatti euroseksualimi teemadel ülearuseks. Piisab sellest, kui teame, et kõik eliidi projektid on siiani läbi kukkunud. Mis debatti meil veel vaja on, kui meenutame armetuid põrumisi euroopaliku heaoluühiskonna ülesehitamisel (teoorias viie rikkama riigi hulgas, objektiivses reaalsuses aga kolme vaeseima hulgas), äpardumine töökohtade loomisel euroraha imevõime abil. Tulu ei tõusnud ka lollist maksusüsteemist ega orjastavast töölepinguseadusest ja kinnisvaramullist, lisame siia häbistavad kaotused kõrbesõdades ning heas usus valatud verele vaatamata Ukraina arengute valguses ikkagi täiesti olematud julgeolekugarantiid jne.

Nii nagu USA on alustanud ja kaotanud peale Teist ilmasõda kaheksakümmend sõda ja ei lase ennast eksitada, nii käivitab ka Eesti eliit vääramatus tahtes ja kindlas usus ühe hävinguprojekti teise järel. Eks ta ole, euroseksualistide eelisarendamise argument on see, et toimuv on Eesti edu pant, tulevikuväljavaade maailmas ja demokraatia mõõdupuu. Demokraatia mõõdupuu on kooseluseadus tõesti, vähemuse tahte läbisurumine vahendeid valimata ja võõrvõimude survel (ikka see maailmas läbilöömine ja edu, mis ootab alati kauges tulevikus, aga ainult siis, kui teha kellelegi järeleandmisi ja anda kellelegi teenimatuid eeliseid) on demokraatia hauakiri. Tore, kui hauaplaadil on risti asemel kurtvonnegutlik urruaugumärk *.

Eliit pingutas, aga heaolu ei vedanud välja, siis hakkas eliit pingutama, et varjata heaolu puudumist genitaalide liputamisega ning jagada uusi valelikke lubadusi ja lasta käibele uusi katteta ähvardusi. Eliidi lubadusi ei ole alust uskuda ja tõsiselt ei ole vaja ka ähvardusi: kes vireleb niigi viletsuses, orjuses ning haigustes, selle elu ei saa enam halvemaks minna. Kui kukume tagant kolmandalt kohalt teisele, mis siis ikka, see juhtub idiootide juhtimisel niikuinii.

Eestilik anaaldiskussioon

Ometigi käib pidevalt mingi anaaldiskusioon. Mõttetus, meil on ainul üks arutelualus ja kõikide asjade mõõdupuu, see on Eesti vabariigi põhiseadus. Kas te olete kunagi kuulnud, et keegi räägiks põhiseadusest? Kus sa sellega, ikka iniseb mingi tola õnnest ja mingitest tunnetest, võrdsusest ja ajab muud löga suust välja. Tunnetest ja õnnest ei ole põhiseaduses sõnagi, siiras tunne ei ole argument, ka sarimõrvarid tunnevad midagi eriti ülevat, kui nad lapsi ja naisi tükeldavad – te ei kujuta ette nende tunnete ülevoolavust. Samas kuuekümne tuhande Eesti vabariigi valitsuse haldusalas puudust kannatava lapse tunded ei ole argument.

Seksualistid peavad olema võrdsed kõigi teistega, heakene küll, aga olgu siis pankurid ka võrdsed kõigi teistega, eelkõige oma sissetulekutes. Seni, kuni pole lasteaiakasvataja võrdsust pankuriga ja poeedi võrdsust Sandor Liivega, ärge tulge mulle võrdsusest rääkima. Seoses Sandoriga lisame häbiväärsete läbikukkumiste nimekirja ka Eesti Energia Jordaania ja Utah’ projektid, eliidi VEB fondi traditsioonid on visad kaduma.

Minu arvamus on, et kui eliit ei suuda keskmisi palku, pensione ja sotsiaaltoetusi tõsta isegi Soome tasemele, siis olgu ta vait, häbenegu ja tehku tööd. Soomlaste haridus on halvem, kliima on halvem, geneetiliselt on soomlased vähem eurooplased kui meie, ajalooliselt on nad olnud meist alati vähem arenenud ja rohkem joonud – mis toimub? Ma saan aru, kui meil on väike mahajäämus Šveitsist, see oleks mõistetav, aga meil on juba tekkimas mahajäämus sõjašovinistlikust Venemaast.

Kuid tulgem tagasi põhiseaduse juurde. Milline on kooseluseaduse kasu põhiseaduse, eriti selle preambuli vaimust lähtudes? Vaatame, mida annab uus suur seadus Eesti rahvale, eesti keelele ja Eesti kultuurile:

1. Seadus oma praegusel kujul on rahva taastootmise seisukohalt kasutu. Laste tootmist see ei taga, laste ümberjagamine ei ole aga lahendus. Kusjuures seadus ei taga ka laste ümberjagamist. Seadusel oleks teatav mõte vaid sel juhul, kui bioloogiliselt mittefunktsionaalsed pered lapsendaksid funktsioneerivate perede lapsi, võttes endale osa laste kasvatamise ülesandest ning võimaldades sel viisil sünnitajate lastekasvatamiskoormust vähendada ja suunata kogu jõud kasvatamise asemel sünnitamisele. Selline lähenemine võimaldaks iivet suurendada. Samas puuduvad uuringud, mis kinnitaksid, et mittekvaliteetsed kasvutingimused, eelkõige bioloogilise ema või isa puudumine, kaaluvad üles suurema sünnitamisvõimsuse ja meil on sügavaid kahtlusi, et kvantiteet läheb üle kvaliteedi puudumiseks.

Samuti pole kindlust, kas seda lisasünnivõimsust üldse tekib, on enam kui tõenäoline, et hedonistlikud kiusatused, eelkõige hooramine, kaaluvad üles väärika sünnitamiskohustuse au ja valu isegi siis, kui tekib võimalus lisasünnitamiseks. Ütleme, et pere suudab ainelistel põhjustel kasvatada üles kaks last, kuid oleks bioloogiliselt võimeline sünnitama veel seitse last – kas need seitse last sünniksid, kui keegi nad lapsendaks? Sünnitajatelt tuleks küsida, kas nad vajavad lisasünnitamisvõimsust, ning kui jah, teha reaalselt toimivate sünnitajatega lisasünnilepingud ning alles siis võtta vastu laste ümberjagamisseadus, mida, ma rõhutan, meil ikka veel ei ole.

2. Eesti keele seisukohalt on seadus eksitav, ähmastab perekonna termini mõtet ning takistab sellega keele kui tegelikkuse tunnetamise aparaadi tööd.

3. Kultuuri seisukohalt on seadus aga otse kahjulik, seadus loob raamistiku loovast tegevusest kaugenemiseks ning on otseses vastuolus põhiseaduse vaimuga, võttes bioloogiliselt sigimatult seltskonnalt nende ainsa põhiseadusliku eelise – võimaluse demograafilistest kohustustest vabana täielikult ning segamatult Eesti kultuurile pühenduda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et põhiseadusest lähtudes ei oma kooseluseadus kõrgema võimu kandja püsimajäämise seisukohast mingit tähtsust, küll aga kahjustab oluliselt eesti keele ja Eesti kultuuri tulevikuväljavaateid.

Postitas EIP teabetoimkond

Allikas: Õhtuleht, 17.10.2014

971 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>