Kivisildnik: Laulupeo õudne ja õõnes kõla

Kogu oma põlguse juures mandunud kunstide, väärastunud masside ja kärarikka loomalikkuse vastu, tuleb mul taas kord käsitleda seda kleepuvat laulupeoteemat. Muidugi on piinlik, aga südametunnistus sundis teivast haarama. Kui mingi mõistusevastane monstrum on taevasse kasvanud, tuleb sekkuda, tuleb selgitada, tuleb olla adekvaatne, selline on vaimueliidi kohus.

Kui lugejale tunduvad minu järgnevad mõtted uued ja harjumatud, siis on selle põhjus kurb tõsiasi, et meie vaimuaadel on langenud võõrvõimude süstemaatilise genotsiidi ohvriks, küüditatuna Siberi avarustesse ja reklaamibüroode hubasusse on ta hukkunud. Rahu tema põrmule. Seega alustan ma mõne põhimõttelise küsimusega.

Kas laulupidu on vaimne kultuuriline nähtus? Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol?

Vastus on jah. Kuid alustagem laulupeo välisest vaatlusest, mida me näeme. Me näeme mingit kummalist karnevali, suurt hulka inimesi, kes on riietatud kodinatesse, mida nad kunagi ei kanna. Tegemist on maskeeringuga ja selle mõte on näida kellegi muuna, kui nad tegelikult on. Me ei ole eestlased, me ei ole rahvas, aga üritame mõnel valitud päeval ennast rahvaks maskeerida.

Enesepettus, muud midagi, kui me oleme oma rahvusriigi laastanud, andnud ennast võõrvõimude pilastada, siis ei aita rahvariiete kandmine isegi siis, kui seda teha iga laupäeval. Neil puudub üleloomulik maagiline vägi muuta asjade olemust ja käiku, laulupeo rongkäik ei muuda üleüldist allakäiku, ei majanduslikku, moraalset ega sigivuslikku, sigivus on ikkagi null.

Kuid alustagem nüüd küsimustele vastamisega.

Kas laulupidu on vaimne nähtus? Jah, seda ta on, kuulakem laulupeol esitatavate laulude tekstiosa, see on luule. Aga milline luule see on? Vastus on: jampslik ja soniv, sageli lasteluule, kui üks populaarsemaid poeete, kelle loomingut laulupeolised eelistavad, on lalisev lasteluuletaja, siis unustagem Masing, Under, Alver, Alliksaar, Rooste ja fs. Lasteluule tasemele takerdunud vaimsus on sümptomaatiline. Kärbatanud ajud ei saagi millegi kõrgemani jõuda. Järgmine aste on linnulaulude ja veiste ammumise esitamine. Vaadakem karihiiri ja räimeparvi, siin on meie laulupeo tulevik.

Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Jah, see ongi vast ainus laulupoe positiivsetest omadustest. Majandus kasvab, bussid sõidavad üle Eesti kokku, põletatakse bensiini, inimesed pruugivad tööstuslikes kogustes puhast vett ja ebatervislikku toitu. Pole kaugel aeg, kus laulupeost saab tähtsaim tööandja vallavalitsuste ja saekaatrite järel. Turvamehed saavad tööd, õlleparisnikel avaneb üle tüki aja võimalus oma virret täishinna eest kaubastada. Langeva majanduse ainsa reaalse päästerõngana on laulupidu tervitatav ja on enam kui tõenäoline, et peagi kehtestatakse kõigile Eesti provintsi elanikele kaheaastane laulupeokohustus.

Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Jah, seda ta on, jõulukristluse järel on laulupilastamine massilisuselt ja tühisuselt teine rituaal, millel pole mingit filosoofiat ega ideoloogiat, lihtsalt on natuke elavat tuld, masse, mörisemist, eksootilisi undrukaid ja tanusid, küll ristidega, küll ilma.

Kusjuures tuleb toonitada, et jõuludel on potentsiaali, kristlased on viimasel ajal astunud veenvaid samme ühiskonna moraalse laostumise vastu, mõistes üksmeelsest hukka homoseksuaalse hooramise. Laulupeoliste suust ei ole ma kuulnud ühtegi selget mõtet ja seda ei ole ka oodata, möögimine jätkub inimvõimete piiril. Kaotada lahing jõulukristlastele, selleks peab olema annet, selleks tuleb teha meeletuid pingutusi, tunnustagem siis inimeste ennastsalgavust, millega käib kaasas kõige inimliku salgamine.

Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Jah, võimalikult massiline, võimalikult kirev, võimalikult kärarikas ja täiesti mittemidagiütlev – selline toode on meie kultuuripoliitika ideaal ja sellisena on laulupilastamine otse täiuslikuks õnnestumiseks ja eeskujuks, kusjuures see poliitika on edukas. Tean ühte provintsilinna, kus kultuuripreemia sai märjas pesus ringijooksmise üritus, põhjusel, et see aitab maakonnalinna turundada.

Täielikust metslusest puuduvad veel näomaalingud, kivikirved ja skalpeerimine. Asi pole üldse naljaks, vaadake, mis tehti Sirbiga, mis otsustas sõna võtta ja ühiskonna asju selgitada. Peksti laiali ja muudeti topislikuks formaalsuseks. Formalismi ja sisutuse ülima kvintessentsina on laulupilastamine silmapaistev ja hoiatav eeskuju.

Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Jah, suure nurjumisena on laulupilastamine väljasureva rahva muude tegude ja toimingutega ülimas kooskõlas, võimendades ja võttes kokku kõik, mis on läinud halvasti, kõik, millest on vägivallatult ja lauldes loobutud. Laulev väljasuremine on see, mis toimub. Laulev lauslollus, laulev häda ja viletsus, laulev kirjaoskamatus, laulev orjameelsus, laulev virelemine, miks mitte ka laulupilastamine, kui meie rahvas on omadega läbi, siis miks mitte üks lõpulugu, viimane valss.

Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol? Jah, laulupilastamise juures on kõige valusam ja vastuolulisem see äärmuslikkus, millega tuleb kokku üüratu hulk inimesi, kellel pole üksteisega mitte midagi ühist, kes on kõik üksteisele võõrad ja vähe sellest, ka vaenlased. Vaenlased tööturul, vaenlased mustal turul, vaenlased juba selle pärast, et tühisusest ei saa olla kellelegi liitlast ega sõpra, selline liit või sõprus oleks loomuvastane ja enesehävituslik.

Ja nüüd kõige olulisem: laulupidu sai alguse seltsitegevusest, koosööst, ühisest huvist, mis seati kõrgemale üksiku saamahimust ning mis kokkuvõttes oli kasuks kõigile, ning sellele koostööle ja seltsitegevusele ning ühisele kasule rajati ka Eesti riik. Tänapäeval, kus enam mingit ühistegevust peale laulupilastamise ei toimu, kus psühhopaatiliste egode võitluses kistakse ribadeks nii riik, rahvas kui ka kultuur, on laulupilastamine eriti võigas, silmakirjalik ja õõnes.

Kollektiivsuse ja rahvusliku, iseseisvuspüüde ja üleüldise heaolu sümbolist, mida laulupidu algselt oli, on praeguseks saanud perversne hoor. Nüüd, kus koostööd ei toimu, kui rahvusvaheliste monopolide koostöö välja arvata, etendada mingit rahvuslikkust ja kollektiivsust, see on kas loll või alatu ja sellisena on laulupidu igale mõtlevale inimesele tülgas, tühine ja täiesti vastuvõetamatu.

Tulgu laulukaare alla kokku, pangu korporatsioonilogodega T-särgid selga, ajagu püksid maha ja keeraku üksteisele pankade reklaamlauseid huilates taha, selline laulupidu kannaks aktuaalseid väärtusi, meelsust ja maailmavaadet. Ja keegi ei kobiseks, kõik oleks nii, nagu peab.

____________________________

Allikas: Õhtuleht 13.06.2014

Postitas EIP teabetoimkond

537 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>