Facebook: 
   Sisu: 
 

Norra tõmbas e-valimistega eksperimenteerimistele kriipsu peale

 www.DELFI.ee
Norra lõpetab turvamurede tõttu e-valimistega eksperimenteerimise

Foto: HEIKO JUNGE, AFP

Norra lõpetab riiklikel ja kohalikel valimistel kasutatud e-valimissüsteemide katsetamise. Eksperimente interneti kaudu hääletamisega tehti Norras 2011. ja 2013. aastal, kuid need lõpetatakse, sest valijad kardavad, et nende hääled tulevad avalikuks ja õõnestatakse demokraatlikke protsesse.

Norra moderniseerimisbüroo teatas oma avalduses, et lõpetab eksperimendid pärast arutelu parlamendis valimissüsteemide uuendamise üle, vahendab BBC News.

Avalduses öeldi, et kuigi on olemas laialdane poliitiline tahe lasta inimestel interneti kaudu hääletada, on kahe katsetuse viletsad tulemused veennud valitsust lõpetama raha kulutamise edasisteks katsetusteks.

2013. aasta katsetus oli lisaks vastuoluline, sest vahetult enne valimisi kritiseeriti krüpteerimissüsteemi, mida kasutatakse interneti kaudu saadetud häälte kaitsmiseks. Tarkvaraeksperdid kutsusid üles kogu hääletamissüsteemi ümber kirjutama, et andmeid paremini kaitsta.

2013. aasta e-valimiste raporti järgi valis e-hääletamise umbes 70 000 norralast. See vastas umbes 38 protsendile 250 000 inimesest, kellele oli õigus interneti kaudu hääletada.

Polnud aga mingit tõendit selle kohta, et katsetus oleks suurendanud hääletanute arvu üldiselt ega mobiliseerinud see ka uusi gruppe, nagu näiteks noored, hääletama.

Norra sotsiaaluuringute instituudi raportis väljendati muret selle üle, et e-hääletamine leiab aset „kontrollimata keskkondades“. See õõnestab vajadust salajaseks hääletamiseks ilma et keegi hääletajat tema valiku tegemisel mõjutaks.

Raporti järgi oli ka mõningaid tõendeid selle kohta, et väikesel arvul inimestel (0,75 protsenti kõigist valijatest) õnnestus 2013. aastal kaks korda hääletada. Nad andsid ühe hääle interneti teel ja sõitsid siis valimisjaoskonda ja hääletasid ka traditsioonilisel viisil.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,006 total views, no views today

Vello Leito: Miks pannakse tanki lapspoliitikuid?

Miks tehti peaministriks lapspoliitik Taavi Rõivas? Eks ikka samal põhjusel, miks omal ajal tehti peaministriks lapspoliitik Mart Laar – need ei julge ju raskes emotsionaalses pressinguolukorras öelda ‘ei’, isegi kui nad saavad aru, et nii tuleks teha. Eriti veel, kui järelandlikkust eeltöödeldakse ja tagantjärele pärjatakse kambajõmmliku kiitusega.

Mart Laar hävitas riigi tuleviku, selle vundamendi, Rõivase ülesandeks on hävitada riigi füüsiline vundament – maapõu. Mida see tähendab, sellele saate viitava vastuse juba 20.06.2014 Postimehes olevast Kristel Kossari artikli pealkirjast: „Rõivas: kogu Euroopa sõltub Vene gaasist, energiasõltuvust tuleb vähendada.“ Täpsemalt avab asja olemuse artikli tekst: Rääkisite ka energiajulgeolekust?

Rõivas: Meie piirkonna energiajulgeolek peab olema tagatud. Mitmed projektid selles suunas on lõpule jõudmas, vähendamaks Baltikumi, Poola ja Soome energiasõltuvust. Kuid mitte ainult meie, vaid ka ülejäänud Euroopa on suuresti Vene gaasist sõltuv. Lisaks regionaalsetele projektidele tuleb leida suuremaid strateegilisi lahendusi, vähendamaks kogu Euroopa energiasõltuvust.“

Esimesel hetkel võib tunduda küll, et järjekordne ümmargune sõnaveeretamine, aga ei ole, sest: „ … suuremaid strateegilisi lahendusi, vähendamaks kogu Euroopa energiasõltuvust“ saab tähendada vaid seda, et Eesti kildagaas lastakse käiku! Kuskil mujal ju suuremaid strateegilisi varusid „pole“ sel lihtsal põhjusel, et ükski teine riik pole nõus oma maapõue frakkimisega rikkuma. Mida kildagaasi tootmine tegelikkuses endaga kaasa toob, seda saate teada siit: http://iseseisvuspartei.ee/2013/11/07/tode-rail-baltica-kohta-on-ehmatav-ja-dramaatiline/

Ka tõe Rail Baltica kohta saate teada viimati viidatud artiklist. Märgiline on Barroso 21.06.2014 dramaatiline hüüatus, et on elutähtis, et Balti riigid lepiksid kokku Rail Balticu osas. Tuli neil takus juba! Enam ei piisa ähvardustest, et kui te kohe ehitama ei hakka, siis võite eurorahadest ilma jääda! Demagoogia enam ei tepsi, käiku on läinud agoonilised meetmed – Barroso visiit Eestisse sealhulgas. Oodata on agressiivsemaidki ettevõtmisi.

Ent kuidas on see kõik seotud peaminister Rõivasega? Vägagi lihtsalt – nii Ansip kui Kallas lihtsalt põgenevad vastutuse eest – las lapspoliitik mässab ja mässib end!

Vello Leito

25.06.2014

1,014 total views, no views today

Kivisildnik: Laulupeo õudne ja õõnes kõla

Kogu oma põlguse juures mandunud kunstide, väärastunud masside ja kärarikka loomalikkuse vastu, tuleb mul taas kord käsitleda seda kleepuvat laulupeoteemat. Muidugi on piinlik, aga südametunnistus sundis teivast haarama. Kui mingi mõistusevastane monstrum on taevasse kasvanud, tuleb sekkuda, tuleb selgitada, tuleb olla adekvaatne, selline on vaimueliidi kohus.

Kui lugejale tunduvad minu järgnevad mõtted uued ja harjumatud, siis on selle põhjus kurb tõsiasi, et meie vaimuaadel on langenud võõrvõimude süstemaatilise genotsiidi ohvriks, küüditatuna Siberi avarustesse ja reklaamibüroode hubasusse on ta hukkunud. Rahu tema põrmule. Seega alustan ma mõne põhimõttelise küsimusega.

Kas laulupidu on vaimne kultuuriline nähtus? Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol?

Vastus on jah. Kuid alustagem laulupeo välisest vaatlusest, mida me näeme. Me näeme mingit kummalist karnevali, suurt hulka inimesi, kes on riietatud kodinatesse, mida nad kunagi ei kanna. Tegemist on maskeeringuga ja selle mõte on näida kellegi muuna, kui nad tegelikult on. Me ei ole eestlased, me ei ole rahvas, aga üritame mõnel valitud päeval ennast rahvaks maskeerida.

Enesepettus, muud midagi, kui me oleme oma rahvusriigi laastanud, andnud ennast võõrvõimude pilastada, siis ei aita rahvariiete kandmine isegi siis, kui seda teha iga laupäeval. Neil puudub üleloomulik maagiline vägi muuta asjade olemust ja käiku, laulupeo rongkäik ei muuda üleüldist allakäiku, ei majanduslikku, moraalset ega sigivuslikku, sigivus on ikkagi null.

Kuid alustagem nüüd küsimustele vastamisega.

Kas laulupidu on vaimne nähtus? Jah, seda ta on, kuulakem laulupeol esitatavate laulude tekstiosa, see on luule. Aga milline luule see on? Vastus on: jampslik ja soniv, sageli lasteluule, kui üks populaarsemaid poeete, kelle loomingut laulupeolised eelistavad, on lalisev lasteluuletaja, siis unustagem Masing, Under, Alver, Alliksaar, Rooste ja fs. Lasteluule tasemele takerdunud vaimsus on sümptomaatiline. Kärbatanud ajud ei saagi millegi kõrgemani jõuda. Järgmine aste on linnulaulude ja veiste ammumise esitamine. Vaadakem karihiiri ja räimeparvi, siin on meie laulupeo tulevik.

Kas laulupidu on kommertslik nähtus? Jah, see ongi vast ainus laulupoe positiivsetest omadustest. Majandus kasvab, bussid sõidavad üle Eesti kokku, põletatakse bensiini, inimesed pruugivad tööstuslikes kogustes puhast vett ja ebatervislikku toitu. Pole kaugel aeg, kus laulupeost saab tähtsaim tööandja vallavalitsuste ja saekaatrite järel. Turvamehed saavad tööd, õlleparisnikel avaneb üle tüki aja võimalus oma virret täishinna eest kaubastada. Langeva majanduse ainsa reaalse päästerõngana on laulupidu tervitatav ja on enam kui tõenäoline, et peagi kehtestatakse kõigile Eesti provintsi elanikele kaheaastane laulupeokohustus.

Kas laulupidu on sisu kaotanud kombetäitmine? Jah, seda ta on, jõulukristluse järel on laulupilastamine massilisuselt ja tühisuselt teine rituaal, millel pole mingit filosoofiat ega ideoloogiat, lihtsalt on natuke elavat tuld, masse, mörisemist, eksootilisi undrukaid ja tanusid, küll ristidega, küll ilma.

Kusjuures tuleb toonitada, et jõuludel on potentsiaali, kristlased on viimasel ajal astunud veenvaid samme ühiskonna moraalse laostumise vastu, mõistes üksmeelsest hukka homoseksuaalse hooramise. Laulupeoliste suust ei ole ma kuulnud ühtegi selget mõtet ja seda ei ole ka oodata, möögimine jätkub inimvõimete piiril. Kaotada lahing jõulukristlastele, selleks peab olema annet, selleks tuleb teha meeletuid pingutusi, tunnustagem siis inimeste ennastsalgavust, millega käib kaasas kõige inimliku salgamine.

Kas laulupidu on meie kultuuripoliitika nurjumise piinlik kokkuvõte? Jah, võimalikult massiline, võimalikult kirev, võimalikult kärarikas ja täiesti mittemidagiütlev – selline toode on meie kultuuripoliitika ideaal ja sellisena on laulupilastamine otse täiuslikuks õnnestumiseks ja eeskujuks, kusjuures see poliitika on edukas. Tean ühte provintsilinna, kus kultuuripreemia sai märjas pesus ringijooksmise üritus, põhjusel, et see aitab maakonnalinna turundada.

Täielikust metslusest puuduvad veel näomaalingud, kivikirved ja skalpeerimine. Asi pole üldse naljaks, vaadake, mis tehti Sirbiga, mis otsustas sõna võtta ja ühiskonna asju selgitada. Peksti laiali ja muudeti topislikuks formaalsuseks. Formalismi ja sisutuse ülima kvintessentsina on laulupilastamine silmapaistev ja hoiatav eeskuju.

Kas laulupidu on rahvuslik nähtus? Jah, suure nurjumisena on laulupilastamine väljasureva rahva muude tegude ja toimingutega ülimas kooskõlas, võimendades ja võttes kokku kõik, mis on läinud halvasti, kõik, millest on vägivallatult ja lauldes loobutud. Laulev väljasuremine on see, mis toimub. Laulev lauslollus, laulev häda ja viletsus, laulev kirjaoskamatus, laulev orjameelsus, laulev virelemine, miks mitte ka laulupilastamine, kui meie rahvas on omadega läbi, siis miks mitte üks lõpulugu, viimane valss.

Kas laulupidu on meie rahva ilusamate unistuste nurjumuse sümbol? Jah, laulupilastamise juures on kõige valusam ja vastuolulisem see äärmuslikkus, millega tuleb kokku üüratu hulk inimesi, kellel pole üksteisega mitte midagi ühist, kes on kõik üksteisele võõrad ja vähe sellest, ka vaenlased. Vaenlased tööturul, vaenlased mustal turul, vaenlased juba selle pärast, et tühisusest ei saa olla kellelegi liitlast ega sõpra, selline liit või sõprus oleks loomuvastane ja enesehävituslik.

Ja nüüd kõige olulisem: laulupidu sai alguse seltsitegevusest, koosööst, ühisest huvist, mis seati kõrgemale üksiku saamahimust ning mis kokkuvõttes oli kasuks kõigile, ning sellele koostööle ja seltsitegevusele ning ühisele kasule rajati ka Eesti riik. Tänapäeval, kus enam mingit ühistegevust peale laulupilastamise ei toimu, kus psühhopaatiliste egode võitluses kistakse ribadeks nii riik, rahvas kui ka kultuur, on laulupilastamine eriti võigas, silmakirjalik ja õõnes.

Kollektiivsuse ja rahvusliku, iseseisvuspüüde ja üleüldise heaolu sümbolist, mida laulupidu algselt oli, on praeguseks saanud perversne hoor. Nüüd, kus koostööd ei toimu, kui rahvusvaheliste monopolide koostöö välja arvata, etendada mingit rahvuslikkust ja kollektiivsust, see on kas loll või alatu ja sellisena on laulupidu igale mõtlevale inimesele tülgas, tühine ja täiesti vastuvõetamatu.

Tulgu laulukaare alla kokku, pangu korporatsioonilogodega T-särgid selga, ajagu püksid maha ja keeraku üksteisele pankade reklaamlauseid huilates taha, selline laulupidu kannaks aktuaalseid väärtusi, meelsust ja maailmavaadet. Ja keegi ei kobiseks, kõik oleks nii, nagu peab.

____________________________

Allikas: Õhtuleht 13.06.2014

Postitas EIP teabetoimkond

918 total views, no views today

Jaak Uibu: Kolm ettepanekut kultuuriministrile

Toompea Haridusseminari kolm ettepanekut kultuuriminister Urve Tiidusele

Kirjavahetus kultuuriministriga rahvastikutemaatikal algas kaks kuud tagasi, kui läkitasin talle vabadusvõitleja Jüri Kuke aulakonverentsil peetud ettekande „Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel“. See päädis allakirjutanu tunniajalise kohtumisega kultuuriminister Urve Tiidusega. Läksin kohtumisele üsna suurte lootustega. Liiatigi kümne aasta jooksul polnud ükski tippametnik või –poliitik minu sõnumit rahvastikukriisist sügavamalt arutada soovinud. Kaasas olid aastatega kogunenud seisukohad ja memo jutuajamiseks. Et aga minister ei kasutanud nõupidamiste laua taga ühtki paberit, siis minagi jätsin oma memo taskusse. Seda enam, et ettevalmistatud soovid olid ju peas.

Hakatuseks rõhutasin enda viit positsiooni suhetes kultuurivaldkonnaga sugulussidemete näol, ent nendega ministrit ei üllatanud. Lähenesin teemale, sõnades, et kultuuriinimesed ei taju alati oma panuse suurust ja võimalikkust rahvastikuprotsessides. Tuginesin oma kogemusele ristiisa Veljo Tormisega, kellele 1995. aastal Viru tänava otsas andsin lendlehe andmetega rahva tervise allakäigust. Ta laiutas käsi, et mida tema siin teha saab. Aga kaks aastat tagasi Suure-Jaanis rahvale esinedes ta tunnistas, et tsüklit „Unustatud rahvad“ kokku seades, mis ju kestis aastaid, oli tal kogu aeg silme ees eesti rahva saatus. See asjaolu kõlab kui üleskutse kunsti ja kirjanduse ja teaduse viljelejatele – silme ees peaks seisma loomingu ülim eesmärk, et maa tühjaks ei jääks ja me ise tsükli rahvaste hulka ei satuks. Praegune trend riikliku statistika andmetel on – taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv vähenenud veerand miljoni võrra, sealhulgas eestlaste oma seitsmekümne tuhande võrra. Möödunud aastal Toompea Haridusseminari poolt tehtud üleskutse loomeliitudele, kes nii kuulsaks said oma 25 aastat tagasi peetud pleenumil, jäi vastuseta või olid vastused poolikud.

Esimene ettepanek ministrile – ellu kutsuda riigi rahastusel oleva kultuurilehe „Sirp“ rahvastikuprotsesside rubriik – tellimustööd, tõlked, pädevate isikute artiklid, intervjuud, ülevaated ümarlauadadest, sümpoosionidest, seminaridest-konverentsidest jne. Vajame teavet ja rahvaarutelu rahvastikukriisist ülesaamiseks. Vajame ka kompetentsemaid ajakirjanikke, kes valdaksid teemat. Tänane ajakirjanik on orienteeritud uudisele. Probleemide sõnastamine, analüüsi süsteemsus, käsituse sügavus ebakohtade põhjuste tuvastamisel, nõudlikkus saadikute ja ametnike hoolimatuse avalikustamisel on jäänud unarusse. Neljakümne aasta tagune kogemus – ajalehe „Edasi“ vestlusring „Iive, iive, iive“ andis mitu tuhat lisasündi. Tänane eraõiguslik „Postimees“ ei allu seadusejärgselt kultuuriministrile ja paistab, et sel ajalehel ei ole tahet või selle ajalehe juhtkonnas ei ole enam inimesi, keda juhiksid aated ja kes tunneksid rahva ees kohustust käsitada rahvastikuhoidu olulisena.

Teine ettepanek – rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise seminar kultuuriministeeriumis. Just nimelt ministeeriumis selle autoriteedis ja pädevuses, toetudes selle institutsiooni õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsusele. Selles ettepanekus kumab läbi Põhiseaduse preambula fraas. Rahvuse kahanemine, ümberpaiknemine linnadesse ja väljaränne puudutavad kõik kultuuriministeeriumi, kes ei tohiks kujunenud olukorras endist viisi jätkata. Mida ette võtta, pole selge ju kellelgi (või kui on, siis miks ta vaikib!). Seminaris on võimalik sõnastada probleemid ja korraldada nende analüüs (probleemide tekke, püsimise, laienemise-süvenemise otseste ja kaudsete põhjuste analüüs) ja lahendusteede otsimine ning seostamine. Muidugi on sellistel arutlustel mõtet vaid asjatundjate osavõtul. Toompea Haridusseminaril on pakkuda oma 18-aastane töökogemus. Tundub, et üks selle tööprintsiipe – seminarilauas on kõik võrdsed – on kaasa tulnud Inglismaalt kuningas Arthuri ümarlauast. Meie seminar rakendab oma tegevuses kahe tuhande viiesaja aasta tagust Sokratese võtet tänapäevases kuues – probleem ja selle põhjused, küsimused ja ettepanekud, märgukirjad tippametnikele nende vastutusalas.

Kolmas ettepanek – Tartu rahu kultuuridiplomaatia keskuse loomine. Eestlaste ajalugu on vaene võitudest. See on pigem allaheitmise ja kaotuste ajalugu. Siiski on meil üks väga suur ja rahvusvahelise tähtsusega, sõna tõsises mõttes Euroopat kujundanud võit – Vabadussõda lõpetav Tartu rahu. Tuleb pidada julguseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Ja need lõppesid edukalt. On kummastav, et tänini on Tartu rahu maja avalikkusele suletud.

Toompea Haridusseminar tegeles selle mõttega aastail 2011 ja 2012. Pidasime koosolekuid, tegime päringuid riigiasutustele ja selgitasime, et Tartu rahu maja avamist avalikkusele ei ole kavas ei lühemas ega kaugemas perspektiivis. Siiski andsid vestlused ametnike ja aateühingutega teise tulemuse – idee rajada kultuuridiplomaatia keskus kui elav mälestusmärk Tartu Rahule. See oleks suunatud Tartu rahu pärandi põlistamisele ja oleks rahumeelne diplomaatiline, kultuuriline ja pedagoogiline projekt, mis kasutab ära praegu Tartu rahu majas Vanemuise 35 töötavat Jaan Poska Gümnaasiumi potentsiaali.

Järgnevad read on võetud Forseliuse Sõnumite kahekümnendast vihikust: „Reedel, 17. veebruaril 2012, võõrustas Tartu Jaan Poska Gümnaasium Riigikogu kultuurikomisjoni ja maaelukomisjoni liikmeid ning Toompea Haridusseminari. Koos arutati Toompea Haridusseminari initsiatiivi Tartu rahulepingu maja laiemaks avamiseks rahvale ja võimalusi kultuuridiplomaatia keskuse loomiseks. Arendades edasi kultuuridiplomaatia keskuse ideed arvas Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi, et kultuuridiplomaatia võiks kindlasti olla üheks võtmemõisteks gümnaasiumi ühiskonnahariduse suuna väljakujundamisel. Selline suunitlus kooli õppekavas annaks parema tähenduse koolimaja ajaloole“.

Paraku kahel järgneval aastal ei ole kultuuridiplomaatia keskust suudetud rajada Õnneks on selle idee elluviimise eeldused läinud veelgi soodsamaks – kunagine idee toetaja Urmas Klaas on nüüd Tartu linnapea, seminaril esinenud Aadu Must on Tartu volikogu esimees, seminaril osalenud Tõnis Lukas on jälle Tartu mees, pealegi ERM-i direktor. Kokku on vaja häälestada ka kultuuri-, haridus ja välisministeerium. Selleks vajame Urve Tiiduse abi.

Mõttevahetus oli üsna energiline ja arenes vahel ettekavatsemata suunas. Minister Urve Tiidus ei mõjunud ministrina võimukuse mõttes ja see oli hea. Ühest varjatud liigutusest tajusin, et minister vaatas vist kella. Ühtki minu kolmest ettepanekust minister tagasi ei lükanud. Aga ta ei haaranud ka kinni stiilis „teeme ära“. Minister teatas lihtsalt, et päevasel ajal on ta hõivatud ministrikohustustega, aga õhtuti mõtleb ta kõigi ettepanekute üle sügavalt.

Jaak Uibu

Toompea Haridusseminar

jaak.uibu@mail.ee 31. mai 2014

1,021 total views, no views today

Kivisildnik: Usalda, aga kontrolli vabariigi valimiskomisjoni

Euroopa Parlamendi valimised on läbi ja Eesti tulemused on imelikud. Kahtlusi on valimiste aususes, millele viitavad mitmed kaudsed, kuid olulised asjaolud.

Edgar Savisaar kukkus valimistel läbi. Vaid seitse kuud tagasi toimunud kohalikel valimistel sai Savisaar ainuüksi Lasnamäel 44 000 häält. Nüüdseks oli see kokku kuivanud 18 000 peale. Seda üle riigi. See ei ole võimalik. Me ei ela kirjaoskamatul 1917. aasta Venemaal, kus märtsis jumaldatakse Kerenskit taevani, kuid oktoobris neatakse maapõhja.

Yana ja Edgari hääled vahetati

Peale Lasnamäe on Edgar Savisaarel (jäänuk?) toetajaid ka mujal Tallinnas ning Eestis, kus mingi osa vanema põlvkonna jaoks on ta ikka veel Rahvarinde juht ning turumajandusele jalgu jäänud inimeste kaitsja. Nüüd hakati rääkima, et inimesed ei hääletanud Edgar Savisaare poolt, kuna ta lubas juba eelnevalt Brüsselisse mitte minna. Sellel võis olla mõju, kuid mitte otsustav. Umbkeelse „tinglasnamäelaseni” see peensus vaevalt et jõudis. Kui jõudiski, siis pole Savisaare valijate jaoks sellel suurt tähtsust. Nad on „Savisaare usku”, kellele antakse hääl igal juhul. Küll „vana/batka” juba ise teab, mida nendega teha. Kuidas ning kellele jagada. Senini on Keskerakonnas kogu aeg niimoodi olnud ja häda pole midagi.

Lõpuks haarati Savisaare ausa kaotuse õigustamiseks viimasest õlekõrrest. Nimelt koosnevat Savisaare poolehoidjad Lasnamäel eelkõige vene kodanikest ja nn „hallipassimeestest”. Paraku murdis selle oletuse kerge vaevaga Yana Toom. Tema sai kohalikel valimistel 5000 häält. Temast õhkub vene keelt ja meelt. Ilmselt olid tema valijad oma enamuses venekeelsed ja venemeelsed. Vene või hall pass. Kust ilmusid äkki välja 25 000 Yana Toomi armastavat Eesti vabariigi kodanikku, kes hülgasid Edgari ja valisid Yana? Seejuures said mõlemad erakordselt vähe e-hääli.

Näib, et kuri käsi asendas Edgari hääled Yana häältega. Juba kolm kuud tagasi oli teada, et meie naaberriik teeb kõik endast oleneva, et Euroopa Parlamenti pääseksid Yana Toom või Mihhail Stalnuhhin. Veel parem, mõlemad korraga. Nad said oma tahtmise. Paraku Savisaare poliitilise ohverdamise hinnaga. Keskerakond seda asja üles ei võta, kuna tegemist on nn „peretüliga”, kus mõned läbematud pärijad on asunud pärandvara salamahti kõrvale panema  juba enne vanemate surma. Probleemiks jääb tõsiasi, et hääli näpati ilmselt ka teiste kandidaatide tagant.

Meie ühiskond seisab ilmselt järjekordse suurpettumuse lävel. Kohe-kohe saame lõplikult teada, et Eesti Pank ei olnud 1990. aastatel ausate härrasmeeste seltskond, vaid omakasupüüdlik rühmitus, kes venelaste (Venemaa) abiga riisus 32,2 mln dollarit ettevõtjate raha. Nad kinnitasid aastaid erilise visadusega, et Venemaa on kõiges süüdi. Venemaa vaikib. Ilmselt seda raha nendega ka jagati ning ühine sulitemp liidab inimesi tänini. Tuletagem meelde, et tegemist oli ajastuga, kus Eesti Panga usaldusväärsus rahva silmis oli oluliselt kõrgem kui valitsusel, riigikogul, kaitsejõududel ja politseil. Selle usalduse varjus need tehingud sündisid.

Kahtlane paberhääletus

Tõenäoliselt tuleb meil varsti tunnistada, et Eesti pabervalimisüsteem ei ole turvaline ja võimaldab ulatuslikke kuritarvitusi. Demokraatia ja vabadus on asjad, mille korrashoiu eest tuleb kogu aeg valvsalt hoolt kanda. Kui jätta hooldustööd ja valvsus unarusse, algab demokraatia põllul võsastumine, leivavili asendub umbrohu või koguni Sosnovski karuputkega. Kõik see on kaugel viljakast demokraatiast ja ausatest valimistest, millesse senini oleme uskunud.

Ilmselt on suuremal või vähemal määral sobi tehtud ka varasematel valimistel. Kuid senine karistamatus on nüüdseteks valimisteks viinud asja täiesti üle võlli. Õli valab tulle vabariigi valimiskomisjoni seisukoht, milles keeldutakse kasutamata sedelite ülelugemisest. Peatumata valimismoonete erinevatel peensustel on võtmeküsimuseks kasutamata sedelite hulk ning kõrvaliste materjalide sedastamine valimiskastides. Vabariigi valimiskomisjon soovitas protestijatel vaadelda häälte ülelugemist valimisjärgsel päeval maakonna valimiskomisjonides. Tegemist ei ole pädeva soovitusega. Nimelt vabariigi valimiskomisjoni enda juhise järgi ei loeta kasutamata sedeleid enam maakonnakomisjonis üle. Viimane koht on valimisjaoskond. Vaatlejad ei saa esitada maakonnakomisjonis taotlusi ega ettepanekuid. Vastupidi, nad peavad alluma valimiskomisjoni liikmete suulistele korraldustele. Vaatlejad ei saa vaadelda toiminguid, mida pole ette nähtud.

Selline hoiak on õõnestanud usaldust, mille taastamiseks peab vabariigi valimiskomisjon oma hoiakut muutma. Nüüdseks tuleb üle lugeda ka vabariigi valimiskomisjoni enese käsutuses olevate kasutamata sedelite hulk. Selleks, et välistada eraviisiline abi mõnele valimisjaoskonnale.

Valed valimised

Võltsimiskahtlust kinnitab veel üks kaudne, kuid oluline nähtus – arvamusküsitlused. Ukrainas suudeti Porošenko võitu ennustada kümnendikprotsendi täpsusega. Meie arvamisküsitlused olid kõik sisuliselt õhku paugutamine, kus valimiste võimalikud tulemused polnud üldse aimatavad.

Mõistagi on võimalus, et meie arvamusküsitlejad on maha käinud ja neist pole mingisugust kasu. Võimalik, et arvamusküsitlustel pole enam pidet tegelikkusega. Nad on muutunud osaks valimispropagandast, mida tehakse tellija materjalist ehk tellija ostab lihtsalt soovitud tulemused. Sellepärast võlgnevad ka arvamusküsitlejad avalikkusele kohase seletuse, miks vähegi usaldusväärset tulemust ei saavutatud. Selgitus ei saa piirduda heietustega metodoloogilistest ja metoodilistest eripäradest. Vast saame selgust – ehk on hoopis arvamusuurijatel õigus, kuid valimised on valed?

Nüüd mõtiskleb lugeja, kuidas suhtuda Andrus Ansipi erakordselt edukasse valimistulemusse? Paljud küsivad, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes tema poolt hääletas? Pangem tähele, et Andrus Ansip ja teised reformierakondlased said silmapaistvalt palju e-hääli.

Paraku on turvalisuse müüdi murdmine või kinnitamine tuleviku asi.

___________________

Allikas: Õhtuleht, 06.06.2014

Postitas: EIP teabetoimkond

1,351 total views, no views today