Vello Leito: Ei toonud Euroopa Liit õnne meie õuele!

Kaks viisaastakut seljataga, kümne aasta juubel käes, seega vägagi sobiv aeg hinnanguteks, sestap siis leidubki meedias „eesti edu“ hindajaid kui metsas sinililli. „Lähme Euroopa rikkusele kallale“ targad elufilosoofid on meeldivalt vaikseks jäänud, see torkab kohe silma. Rõõm leiab neid vaid siis, kui Eestist veelgi viletsama üles leiavad, et näe, Lätil läheb veel halvemini jne. Sümptomaatiline on seejuures, et „Eesti edu“ filosoofid ei suuda isegi seda näitajat nimeteda ja statistikarägastikust üles leida, mille alusel riigi majanduslikku edu hinnatakse. Ei saa ju nii olulist toimingut teps mitte vaid keskmise palga võrdlemise alusel teha, eriti kui edufilosoofid sellegi numbri määritlemisel kahtlaselt süstemaatiliselt „eksivad“. Aga tõde on alati olemas ja Eesti heaolu mõõdik tuvastatav nii, et see oleks rahvusvahelisel skaalal võrreldav – ilma selleta on vestlused Eesti edust vaid Münhauseni jutukesed.

Ja veel enne kui midagi paika saab, tuleb kindlaks määrata ka ajahetk, mille suhtes edukust mõõta. Võimukandjate ideaalümmargune mõõdik, et „me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu“ ei ole kasutatav kuna mõõtühik ‘hästi’ on ilma dimensioonita. Sobiv võrdlushetk on olemas, selleks on kindlasti 2008. aasta, hetk kui võimuparteide poolt hästi ülalpeetud (papist) majandustiiger oli oma parima tervise juures ja ühiskonna tegelik lõpptarbimine suurim. Just nimetatud parameeter on see, mis rahvusvahelises võrdluses kasutusel ühiskonna heaolu mõõtmisel. Järjestades aastate 2007-2013 tegeliku lõpptarbimise väärtused saame arvrea: 7,7 miljardit, 8,6; 7,4; 7,2; 7,0; 7,6; 8,4 miljardit eurot. Nii, et on küll varem paremini elatud.

Selline on olukord siiski veel pealiskaudselt hinnates. Põhjalikumalt järele mõeldes tuleb vastu fakt, et lisaks tegeliku lõpptarbimise mannetule madelemisele oli olukord 2008. aasta alguses selline, et ühiskonnale oli „märkamatult“ selga kasvanud fenomenaalne võlakoormus: 160 000 leibkonda võlgnesid pankadele igaüks keskmiselt 1 000 000 EEKi! Ja seda kõigest 4 aastaga. Lisaks sellele veel ettevõtjate võlakoormus, nii et .2008. aasta alguseks oli ühiskonna võlakoormus ca ühe aasta SKP mahuga võrdne! Sellest edufilosoofid aga vaikivad.

Loomulikult tahab looduseinimene ka midagi maaga seonduvast lugeda, raha ei tee ju õnnelikuks, aga maa teeb – muidugi kui rikkad välismaised majanduskolonistid seda ära ei osta. Talupidajate Keskliidu peadirektor Kaul Nurm väidab, et välismaalased omavad 5% mast ja kasutavad hinnanguliselt 15% maast. Väidan, et olukord on kaks korda hullem, sest suurem osa välisomandusest on peidetud varisikute seljataha.

Erilise tundelaengu annab aga see, kui hakata kõnelema nn eurorahadest, EL hümni refräänist, et ühe raha annad ja neli raha saad tagasi! No ei või olla, et Lääne „võitja võtab kõik“ konkurentsiolukorras keegi saab rohkem tagasi kui ise andnud on, no lihtsalt ei või olla ja ei olegi!

Sest lood on ju nii, et raha võib tagasi tulla küll neljakordses mahus aga otsustav on siiski see, kellele see raha läheb!? Kõik valijad on kohustatud teadma seda majanduse põhitõde, et SKP koosneb kahest komponendist: residentide (=rahvuslik majandus) majandustegevuse tootlusest ja mitteresidentide (välisoperaatorid, nende kapital) omast. Tagasitulev raha läheb aga mõlemasse sektorisse ja nii saabki otsustavaks nende omavaheline osakaal.

Ses suhtes statistilist andmebaasi aga pole, kuna alates aastast 2000 on salastatud majanduskapitali jaotus omanikuliigiti. Arvutuslikult ja hinnanguliset on mitmed inimesed üritanud seda siiski kindlaks teha ja võib öelda, et kogu majanduskapitalist eesti kapital moodustab vaid orienteerivalt 30%. Arvesse võttes, et väliskapitaliga seotud ettevõtjad saavad nn euroraha hoopis ladusamalt ja suuremas mahus, nii saamegi aasta 2012 kohta sellise seisu, et andsime 0,16 miljardit, saime tagasi 0,102 miljardit, seega ca 64%. Põhjaliku analüüsi koos kõikide asjakohaste statistikaameti poolt avaldatud andmetega leiate EIP kodulehelt kuupäeva alt 22.08.2012 minu artiklist pealkirjaga: „Eesti on Euroopa Liidu suhtes räigelt pealemaksja.“

Ja meil on veel hästi läinud. Tuletan meelde, et 2003. aastal enne referendumit kirjutas tookordne EL-liitumise pealäbirääkija, et ei maksa oodata suurt raha Euroopa Liidust, tema prognoosis reaalset saaki 30-40% väljamakstud liikmemaksust. Nii, et midagi pole kellelegi tulnud üllatusena, ebameeldivat tõde vaid üritatakse peita.

Hävingu teel oleme alles poole maa peal. Siiski on asjade käik põhimõtteliselt pöördumas paremuse poole. Nimelt sedakaudu, et Euroopa Liit laguneb ja sureb oma loomulikku surma orienteerivalt 5 aasta jooksul – ent see pole selle artikli teema. Arengute kiirendamiseks on vaid üks tee: iseseisvuslased võimule kogu Euroopas, sest rahvusriigid tuleb taastada. Ei aita siin EKRE valimisloosungite „Rahvusriikide Euroopa eest“ sarnased üleskutsed ja lahendid. Eesti Iseseisuspartei tuletab meelde, et enne tuleb siiski rahvusriigiks saada, praegu on Eesti riikliku staatuse poolest liiduvabariik.

Kokkuvõtteks olgu meie tõdemus: Eesti riik ja rahva riiklusvõime jäävad alles vaid väljaspool Euroopa Liitu, rakendades seejuures EIP doktriini: „Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum“

Vello Leito

Eesti Iseseisvuspartei

26.04.2014

__________________________

Avaldatud 30.04.2014 Maalehes

542 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>