Kivisildnik: Kultuuri ja propaganda võrdlev analüüs

Oletame, et meie väikest paljukannatanud kodumaad tabab järjekordne raske katsumus ja üks naaberriikidest võtab oma valdusse kas kogu Eesti Vabariigi territooriumi või piirdub oma vajaduste rahuldamisel taas kord ainult 5,2 protsendiga muukeelsest territooriumist. Kuidas me seda tegevust mõistame? Kuidas hindame? Kuidas käitume?

Kõik oleneb sellest, kas juhtunule hinnangu andja lähtub eesti kultuuris levinud maailmavaatest ja väärtustest või juhindub ta oma tegevuses okupeeriva riigi propagandast ehk siis hoopis millestki muust. Ma ei hakka tooma näited põlisvaenlase propagandast, seda kohtab piisavalt nii kohalikus eesti- kui venekeelses meedias.

Okupeeriva riigi propaganda valguses on tegu ilmselge ja ühemõttelise juhtumiga, kus headuse jõud on asunud kaitsma oma kaasmaalasi, õilsad nagu nad on, on taas tulnud tooma värsket kultuuri, vabastama ikestatud alamklasse ning looma majanduslikku õitsengut. Eelnevast johtuvalt on kehtestatud põlistel slaavi aladel seaduslik kord ning asutakse siin õigusjärgse omanikuna vara haldama ja tavaõiguse kohaselt küüditama.

Eesti kultuuri valguses näib toimuv hoopis millegi muuna. Piisab, kui toon eesti kultuuri näitena mõned ilukirjanduslikud teosed, mis on läbi aegade olnud meie kohustusliku kirjanduse nimekirjas: «Kalevipoeg», «Tasuja», «Ümera jõel» ja «Kevade». Kui oleme oma maailmavaate rajanud neile patriootilistele teostele, siis näeme juhtunus võõrvallutajate vägivalda, mis on suunatud meie rahva vabaduse ja enesemääramise vastu.

Oskar Lutsu sõnadega – kalkunitolkanid on tulnud meie hoovi peale kaklema ja on aeg ahjuroobid tuliseks ajada ning haarata lähim mätas, et lüüa kinni see, mis kuidagi kinni jääda ei taha. Ja «Kevade» on veel kõige leebem variant eesti kultuurist, kõik muud teosed pakuvad palju radikaalsemaid, ent töökindlamaid lahenduskäike.

Kuid ärgem sattugem paanikasse, väga tõenäoliselt on ahjuroobi kuumutajaid täpselt sama palju kui 1940. aasta Pätsi diktatuuri ajal, muide, mainitud diktatuuri kirglikud toetajad olid sotsid, see äraneetud August Rei ja muud taolised. Meenus seoses sellega, et sotside aktiivsus on viimasel ajal taas märgatav. Huvitav ajalooline fakt, muud midagi.

Samas on meil hetkel käibel teaduslik, tendentsivaba ja konnaperspektiivist vabastatud ajalugu, mis käsitleb Ümera jõel toimunud sündmusi ristisõdade kontekstis ega näe mingit eesti rahvast ega tema vabadusvõitlust. Midagi sellist pole üldse olemas olnud. Pariisi ja Berliini grandiga teadlane on rääkinud.

Ühesõnaga, kui loobume oma kultuurist ja võtame omaks teadusliku maailmavaate, siis pole vaenlase propagandat vajagi. Me lihtsalt loobume konnaperspektiivist ning juhtunu asetub iseenesest terrorismivastase võitluse globaalsesse konteksti. Loe: totaalsete valede, vägivalla, uuskolonialismi, julmuse ning rööv- ja palgamõrvade konteksti.

Detailid pole tähtsad, pole vaja midagi teada eesti laevaomanikest, kes Ukrainast kurjale Gaddafile lõhkeainet vedasid; targale piisab diskursusest.

Sven Sildnik

Allikas: Postimees Online, 12.04.2014

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

537 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>