Kivisildnik: Kellest võib seepi teha ja kellest ei tohi

Ma räägin teile lastest, algatuseks, lapsed on emotsioonidele head, nad on sellised väikesed ja käepärased, nagu ütleb KMS, vaatad lapsi ja tuju läheb heaks, polegi vaja loomaaeda minna. Ühesõnaga lapsed on sellised toredad, toredad. Ja need, kes lapsi ülistavad, on head inimesed.

Kohe jõuame kultuuri juurde, aga läheme meie armsate lastega edasi. Lastega on palju probleeme, eelkõige lapsi ei sünni piisavalt, lapsed järsku kusagile kadunud. Juhin tähelepanu kisendavale vastuolule, lapsed on iseäranis nummid, aga keegi ei taha neid. Lihtsalt ei taha ja kõik.

Peale Daniil Harmsi ja allakirjutanu ei vihka keegi lapsi, inimesed lihtsalt ei taha neid. Kas inimesed on siis koletised, kuidagi väärastunud või lihtsalt rumalad, et ei taha lapsi? Ei ole nii, haritud, demokraatlikud ja igati arenenud inimesed lihtsalt ei taha lapsi. Nad ei taha, sest lastel pole lihtsalt funktsiooni, kunagi ammu oli, aga tänapäeval ei ole. Lihtne.

Sama asi on kultuuriga. Kunagi elati taludes ja iga laps oli abiks, laps oli tasuta tööjõud, kes kangutas heina või juuris juurvilja. Kui lastele saaks kohvipuru kõrva panna ja neil voolaks ekspresso ninast välja või edastaksid lapsed meile telepaatiliselt spordiuudiseid, oleks kõik hästi. Paraku lapsed ei edasta telepaatiliselt spordiuudiseid.

Kultuuril ei ole ju ka tänapäeval mingit funktsiooni, seega on kultuur koos lastega poolel teel ajaloo prügikasti. Meil on vaja reklaami, meil on vaja propagandat, meil on vaja meelelahutust. Kultuur on ainult kulu nagu lapsed. Toon konkreetse näite, et mitte jääda üldsõnaliseks, milline on minu kui luuletaja osa reklaamis, propagandas või meelelahutuses?

Ma ei aita mingil kombel valitsusel võimul püsida, ma ei kiida heaks pankurite maksudest vabastamist ja globaalset korruptsiooni, ma ei müü tooteid ja ma ei uinuta kedagi meeliva monotoonse häälega lalisedes. Vihkan, põlgan, jälestan.

Ilmselt on kõik näinud filme, kus selgitatakse, et inimestest ei tohi seepi teha. Aga siin on üks erand, kultuuriinimestest võib seepi teha. See, mis juhtus ajalehega Sirp ja Ilmeti luuletusega laulupeo bürokraatias, räägib ilmselgest kultuuri seebiks keetmisest, kes ei täida tegelikkuse lakeerimise tellimust, keedetakse seebiks. Kes ei müü seepi ega tooda seepi, keeb ise vabal turul seebiks.

Erinevalt lastest ja kultuurist on hingetuid masinavärke, mis keedavad kohvi, imevad tolmu ja ilustavad masendavat reaalsust meie ümber kellade ja viledega. Mis on kultuuri funktsioon, selle küsite tuttavalt kooliõpetajalt järele. Lõpetan lootusrikkalt, kultuuri on võimalik ise koduste vahenditega valmistada.

Kultuuri retsept on lihtne, võta oma elu, ühest elust piisab ja pühenda see täielikult sisulisele ja inimlikule tegevusele. Pühendumine ei anna sajaprotsendilist garantiid, sarnaselt lotopiletitele on palju tühje või väga väikese võiduga elusid. Kuid peavõidu saab võita ainult see, kes ostab pileti. Kultuuripileti hind on üks elu, rõhutan veel kord, et see väike väljaminek on kõigile jõukohane.

Sven Sildnik

______________________________

Allikas: Postimees Online, 06.04.2014

707 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>