EESTI ISESEISVUSPARTEI VALIMISPROGRAMM 2014. a. EUROPARLAMENDI VALIMISTEL. Täiendatud

I Kõik parteid teavad, et:

  1. Eesti ei ole riik, vaid on Euroopa Liidu nimelise liitriigi liiduvabariik, et euroreferendumi küsimusega nr 2 tühistati EV põhiseaduse kehtivus ja praegu on Eesti territooriumil ülimuslikuks Lissaboni leping kui EL konstitutsioon.

  2. Eesti edu pole olemas: Eesti elatustase ja põhilised sotsiaalpoliitilised näitajad on kolme kõige viletsama EL liikmesriigi hulgas, meie majandus on majanduskolonistide poolt üle võetud, Eestis pole lubatud isegi rahvuslik pangandus jne.

  3. NATO ei kaitse Eestit, mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel ei astu NATO (USA) Eesti pärast sõjalisse konflikti Venemaaga. Eestil puudub igasugune võime ja võimalus end kaitsta Venemaa sõjalise jõu vastu. Maniakaalsed hüüded stiilis, et „me vajame tankipataljoni!“ lähevad ajalukku oma primitiivsuses.

Ometi mitte ükski partei peale EIP ei tunnista neid loetletud tõdesid, seega kõik ülejäänud on omaks võtnud Lääne poliittehnoloogia, et tõde on kokkulepitud vale. Seeläbi on EIP ainuke poliitilise opositsiooni partei Eestis, kõik ülejäänud on võimuopositsioonilised parteid.

II Kõik parteid peale EIP ei tea/ei saa aru/keelduvad tunnistamast, et:

  1. Pole olemas Ukraina konflikti, vaid on Oranž revolutsioon nr 2., mille alustas EL peale seda kui Ukraina keeldus assotsiatsioonilepingu sõlmimisest Euroopa Liiduga.

  2. Euroopa Liit jõudis oma loomuliku lagunemisstaadiumini peale seda kui USA keeldus Süüria ühispommitamisest ja võttis ära oma doonorluse Euroopa Liidult. Alanud on ELiidu ümberformeerumine Saksa-keskseks geopoliitiliseks ruumiks kuhu hakkavad kuuluma Vana-Euroopa ja Ida-Euroopa.

  3. Venemaa on lõpetamas oma georuumi lõplikku formeerimist ja sellesse saab kuuluma ka Ukraina, saavutab Venemaa siis selle kuidas iganes.

  4. Samaaegselt on alanud kahe georuumi assotsieerumine ühiseks geopoliitiliseks koosluseks, kus puudub otsene võimuhierarhiline ülesehitus, sest nemad koos pärivad kogu Lääne kultuuriruumi, valge rassi asuala. Siit on ka lihtsalt mõistetav, miks Angela Merkel sisulisel on Oranž2 puhul Venemaa poolel.

III Eesti Iseseisvuspartei deklareerib:

  1. Eesti peab koheselt tulema oma arusaamade ja välispoliitikaga 21. sajandisse, võtma aluseks kõik geopoliitilised seaduspärasused ja kohustuslikud rollid – hakkama täitma geopoliitilise vaheruumi staatusega kaasaskäivaid kohustusi ja nautima privileege, mis võimaldavad uskumatult kõrgel nivool lahendada kõik Eesti probleemid ja veelkord riiklikult iseseisvuda.

  2. Tuleb koheselt lahkuda EL käsundusalast, lõpetada lapsik vastandumine Venemaaga, tuleb liituda georuumide väljaehitamise ja nende koostöö vahendamise ajaloolise missiooniga.

  3. Euroopa Liidu hülgamine on paratamatus ja see juhtub niikuinii, mida targemalt, vabatahtlikumalt ja koostööaltimalt see toimub, seda kasulikum Eesti riigile ja rahvale. Valida on kahe tee vahel: hääbuda tegevusetuses kahe georuumi vaheliseks territooriumiks ilma omariikluseta või siis tõusta missiooni-riigiks. EIP toetab ainult viimast varianti, meie valimiskampaania on üles ehitatud sellele eesmärgile. Meie tegevus juhindub EIP doktriinist: „Eesti iseseisvus ja majandus – Eesti kui uusautarkiline geopoliitiline ruum“

IV   Veelgi enam, Eesti Iseseisvuspartei deklareerib, et näeb Eestit  ka ökoriigina, kus:

1. On välistatud ohtlike kemikaalide ja mürgiste ainete sattumine loodusesse. Avalikkuse tähelepanu Eestis ja Euroopa Liidus suunatakse jätkusuutliku keskkonnasõbraliku majandamise vajalikkusele, välistades niisugused kiire kasumi teenimisest ajendatud projektid, millega võib kaasneda põhjavee või õhu reostus (kildagaasi ja fosforiidi kaevandamine). Taotletakse pidevat üleminekut alternatiiv­setele keskkonnasõbralikele energiaallikatele ning välistatakse tuumaenergia kasutusega seonduvad ohud. Riiklikul tasandil uuritakse keemiapilvede olemust.

2. Riiklikult toetatakse ökokülade ehitust, mis võimaldab rahval alustada elu maal. Kogu põllumajandus läheb prevaleerivalt üle mahetootmisele, keelatakse ohtlikud putukatõrje- ning taimekaitsevahendid ja GMO-kultuurid. Toidu koostises välistatakse keemilised mürgid ning olmekasutuses niisugused plastid ja pakendid, mis ei sobi taaskasutuseks ning kujutavad ohtu looduskeskkonnale.

3. Loodusmeditsiin saab riikliku heakskiidu ja rahastuse. Avalikustatakse elektromagnetkiirgusega seonduvad ohud tervisele.

Eesti Iseseisvuspartei juhatus

Aprill, 2014

1,548 total views, no views today

Kivisildnik: (:) Esiteks sõda, teiseks kaotus, kolmandaks …

Ma ei salga, et sõda on minu kinnisidee. Olen kirjutan mitu sõjaraamatut – «(:)soari evangeelium» ja «(:)enne sõda ja kõike seda» – ehk näen tonte, ehk näen natuke kaugemale, peagi selgub. Täna, kus demokraatia ja sõda tulevad meile käsikäes iga päevaga lähemale, on põhjust sõjateemal pikemalt peatuda.

Kauge maa tark senaator käis meil just külas ja soovitas kaitsekulutusi suurendada. Küllap ka suurendatakse, Eesti ei vaja käske, soovitustest piisab. Ma arvan, et sõjaks tuleb kindlasti valmistuda, aga selles mõttes, et tuleb valmistuda kaotuseks. Nii nagu meil on miski maks, mida me maksame selleks juhuks, kui peaksime kaotama töö.

Ühesõnaga, me ei peaks suurendama mitte kaitsekulutusi, vaid kaotuskulutusi, loe: investeeringuid, mida tehakse väga tõenäolise kaotuse puhuks. Ma ei alahinda meie kaitsejõudude ja Kaitseliidu võimekust, aga ma olen väga realistlikel positsioonidel, mis puudutab meie poliitikute ja ametnike reetmisvõimekust ja hääletu alistumise entusiasmi.

Alistumisretoorikud hindavad kõrgelt inimelu sõjaajal, aga rahuajal jätavad nad inimesed rahumeeli väliskapitali nülgida, kommertsmeditsiini tükeldada või sotsiaalsüsteemi alandada, kuni elavalt mädanemiseni välja. Rahuajal elavalt mädaneda on hea, lahingus, relv käes, kodumaad kaitstes hukkuda on paha. Seda juttu me teame kõik.

Vaatame aga lähemalt viimast suurt kaotust ja küsime endalt: mida on sellest õppida? Mida andis investeerimine relvastusse? Mitte midagi, ebaseaduslikult võimu haaranud diktaator Päts reetis meid kõiki. Mida andis metsavendlus? Nalja sai. Mida andis pagulus? Perversse Pätsi-kultuse ja kiire ümberrahvustumise; väliseestlastel on fenomenaalne võime kahe põlve jooksul eesti keel ja kultuur täielikult minetada.

Üldistavalt võib öelda, et meile teadaolevad sõjalised ja sõjast otseselt tingitud tegevused ei andnud mingit pikaajalist positiivset tulemust. Kõige kasutum oli pagulus, kes ühe põlvkonna käratses ja siis haihtus olematusse. Mis oleks juhtunud siis, kui kogu eesti rahvas oleks läinud pagulusse? Ometi ei joo me praegu kirsasäärest vodkat ega ole üdini venestunud, ainult väike sotsialismiviga on küljes.

Kaks inimpõlve okupatsiooni koos räigete repressioonide, genotsiidi ja ajupesuga viisid ikkagi lõpuks haliseva revolutsioonini laulukaare all. Kuidas siis meie terasest võitjatel nii halvasti läks, Sinimägedes kaotasid põlisvaenlased 200 000 meest ja isegi ei aevastanud, aga mingil kombel said siiski lõpuks lonti ning tambiti maatasa? Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, kultuurifaktor otsustas kõik.

Esiteks oli eesti kultuur nõukogude sotsialistlikust realismist mõjukam, sageli ka tehniliselt arenenum, aga inimliku sisu poolest igal juhul peajagu üle. Ei saa ju võrrelda Leberechti ja Tammsaaret või Vildet ega ka noort Unti, kes tõi komnoorte elu kujutamisse oraalseksi motiivi. Investeeringud kultuuri on igati põhjendatud kaotuskulutused, mis pärast sõja kaotamist võimaldavad kaotada uusi sõdu nii Iraagis, Afganistanis kui ka Kesk-Aafrikas.

Sven Sildnik (NB! kunstnikunimega: Kivisildnik)

Postimees Online, 20.04.2014

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,013 total views, 1 views today

Kivisildnik: Üldrahvalikud nahavõttepühad

Eestlased on omamoodi vägagi kristlik rahvas ja seda tuleb kindlasti tähistada. Kõik ei pruukinud sel päeval kooli jõuda, kui selgitati Jeesuse elu ja tegevust, seega kasutan võimalust ja täidan selle tühiku lugupeetavate hariduses.

Ühes ammuses eravestluses selgitas Jaan Kaplinski, et Jeesus oli üks kahtlane tegelane, midagi meie Savisaare taolist, ajas asju teiste kahtlaste tegelastega ja korjas enda ümber kõhedusttekitava karvaste ja suleliste seltskonna. Omalt poolt julgen kinnitada, et Jeesus oli ka naiste peale mihkel. Just äsja kinnitasid Ameerika õpetlased, et Jeesus oli abielus kas Marta, tema õe, Laatsaruse, või nende kõigiga, on hetkel veel väljaselgitamata.

Lihavõtted pole siis midagi muud, kui Savisaare laadse ühiskonnategelase hukkamispidustused või mälestusteenistus, oleneb, kust poolt vaadata. Mina isiklikult olen veendunud, et Savisaar ei ole nii veenev argument, et seda riigipühade vormis esile tõsta, rääkimata Jeesusest, oli siis abielus või ei olnud, kah mul asi, kui oli, küllap siis lahutas nagu kõik teisedki korralikud inimesed.

Jeesuse kannatuslugu

Eks Jeesuse kannatusloost ole palju filme tehtud, üks verisem kui teine, aga siiani oli nende mõte meile kaunikesti segane. Miks peaks keegi laskma ennast risti lüüa? Kuskil seal kokaiini-ameerikas on tänapäevalgi kümneid tüüpe, kes lasevad ennast risti lüüa. Naabriks selliseid justkui ei tahaks. Ripuvad su akna alla ristil, ägavad ega lase magada.

Jeesuse elu oli ju lõbus, boheemlaste seltskond, groupied, muu hulgas endised prostituudid, lihtsameelsete vabatahtlikud annetused, laamendamine templites ja muud hoogsad performance’id. Ei saa kurta, täielik staarielu ja siis selline rumal ristisurm. Kergekäeline abielu, väga võimalik, et Las Vegase stiilis, asetab muidugi kõik asjad õigele kohale. Nii võimegi lihavõtteid tähistada tänapäeval kui abielumeeste meeletute kannatuste ja õigusetu seisundi teemalist kaastundepüha.

Muidugi on siin omad ohud, mõni lootusetu abielumees võib järgida Jeesuse eeskuju ja eelistada õudset lõppu lõputule õudusele. Neile õnnetutele olgu eeskujuks pigem vahva Savisaar, keda ükski abielu ega muud tüüpi suhe pole suutnud lõplikult murda. Kui meil on Edgarilt midagi õppida, siis just seda. Jeesuselt õpime parem veinikultuuri ja võtame teda kui performance’ikunstnike ja riistvõimeljate kaitsepühakut.

Eestlaste eriomasest kristlusest

Eestlased on filosoofilises plaanis küll täielikud ateistid, ketserid ja satanistid. Eks küsige mõnelt tuttavalt itaallaselt, mida seal Vatikani pool luterlastest arvatakse, midagi eriti ei arvata, teada, et satanistid. Ometi on eestlased oma igapäevatoimingutes vaata et maailma kõige hullemad kristlased.

Sarnaselt Jeesusega on eestlased kangesti kannatamise peale väljas. Kõik käivad hallide nägudega ringi ja ohivad vaikselt. On ka põhjust ohkida. Eesti rahvas on oma ühiskondlikud olud korraldanud nii vaevaliseks kui vähegi võimalik: madalad palgad, kõrged hinnad, pikad tööpäevad ja luidmurdvad kommunaalmaksed.

Millegi pärast on eestlased otsustanud ära teha kogu Euroopa musta ja raske töö ja peale selle maksta kinni kõik mananavõlad ja täita totra otsustavusega kõik ülevaltpoolt tulnud debiilseid ettekirjutusi. Jeesuse naelaaugud kahvatavad selle üldrahvaliku märterluse kõrval.

Kõik need elavalt mädanevad raugad, nälgivad lapsed, totaalses vaesuses virelevad töölised, vastik mõeldagi, kusjuures kõik toimub jalgpallihuligaanide ruigamise saatel. Kui ma poleks Eesti elu ise oma silmaga näinud, siis ma usuks iseenda juttu veel vähem kui Johannese armuevangeeliumit. Siin Tamperes Palanderi majas näidendit kirjutades, kaunist vaadet ja peenemat Belgia õlut nautides tundubki, et tegu on valemälu sündroomiga.

Proovige kuidagi ikka hakkama saada

Ega ma kellelegi halba ei taha, pidage ikka vastu ja võtke kord aasta mõni vaba päev. Miks mitte lihavõtete ajal lihtsalt logelda, auke maasse kaevata jõuab ka jaanipäeval. Ja kui te just peate ka lihavõtetel sülitama nii Jeesuse, Saviaare, kõigi selle planeedi abielumeeste ja madalapalgaliste idaeurooplaste kannatustele ning kapitalistile rikkust kokku kandma, siis tehke seda. Te ajate õiget asja, peaaegu et Ukraina asja.

Kui on tõesti nii, et Jeesus kannatas kõigi inimeste pattude pärast, siis antakse teile andeks nii laste näljutamine, täiskasvanute nüristamine kui raukade kiusamine. Jeesus annab andeks, mina muidugi ei anna. Ma maksan teile kõige eest kätte. Kui Jeesus halastas, siis (:)kivisildnik ei halasta, otse vastupidi – ma valmistan teile vaimset põrgupiina.

Te peate teadma, et vähemalt üks eestlane ei rüga, ei orja ega punnita endal soolejuppi tagant välja, vaid luuletab, mõtleb, kirjutab nilbeid kriminaalromaane, põhiliselt muidugi logeleb ja sööb kalleid ja tervislikke asju. Te vist ikka ei kujuta päris selgelt ette, milline nauding on suurendada masohhistide kannatusi, rõhutades oma täiuslikku heaolu. Lõpetan selle loo ära ja siis hakkan ühte väga kallist raamatut lugema. Valus mõeldagi, eks ole.

Vaadake risti tagumist poolt

Töötage, andke tööd ja võtke tööd nii et veri silmist välja, Jeesus lunastab teie patud ja (:)kivisildnik lunastab teie töötunnid. Ma logelen kogu rahva eest. Jeesus kannatas teie kõigi eest, mina lõõgastun, naudin heaolu, vedelen maas ja lasen vaimseid väärtusi luusse, teen seda teie kõigi eest. Vaadake ka risti tagumist poolt, seal näete te minu rahulolevat lõusta, okaspiitsaga loiult kärbseid peletamas.

Ma usun, et see teadmine annab teile jõudu, keegi kusagil ei kannata, ei punnita, ei ole ka täiesti lolliks läinud. Keegi kannab edasi kultuuritraditsioone ja elu põhiväärtusi, au, väärikust ja siirast õelust. See kõik on olemas, aga varjul, ma olen risti taga, et päike peale ei pistaks ja saaks rahulikult lõunauinakut teha.

Ok, teilt võetakse seitse nahka ja teie jaoks pole need lihavõtte-, vaid nahavõtted, mis teha. Meie Jeesuse ja Savisaarega aga oleme teile heaks eeskujuks, Jeesus näitab, et kui kuidagi ei saa, siis on varuks julm variant, Savisaar näitab, et alati on mingi vastik variant, mina näitan teile, et alati on ka väga mõnus ja õilis variant.

See tarbijasõbralik variant on lihtsalt risti taga peidus, pole üldse keeruline otsida. Võtke siis liha ja viint, muidugi kui  on võtta, ma lähen kohvitan siin raehärradega. Tsauk.

Sven Sildnik

Õhtuleht Online, 16.04.2014

____________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,006 total views, no views today

Kivisildnik: Kultuuri ja propaganda võrdlev analüüs

Oletame, et meie väikest paljukannatanud kodumaad tabab järjekordne raske katsumus ja üks naaberriikidest võtab oma valdusse kas kogu Eesti Vabariigi territooriumi või piirdub oma vajaduste rahuldamisel taas kord ainult 5,2 protsendiga muukeelsest territooriumist. Kuidas me seda tegevust mõistame? Kuidas hindame? Kuidas käitume?

Kõik oleneb sellest, kas juhtunule hinnangu andja lähtub eesti kultuuris levinud maailmavaatest ja väärtustest või juhindub ta oma tegevuses okupeeriva riigi propagandast ehk siis hoopis millestki muust. Ma ei hakka tooma näited põlisvaenlase propagandast, seda kohtab piisavalt nii kohalikus eesti- kui venekeelses meedias.

Okupeeriva riigi propaganda valguses on tegu ilmselge ja ühemõttelise juhtumiga, kus headuse jõud on asunud kaitsma oma kaasmaalasi, õilsad nagu nad on, on taas tulnud tooma värsket kultuuri, vabastama ikestatud alamklasse ning looma majanduslikku õitsengut. Eelnevast johtuvalt on kehtestatud põlistel slaavi aladel seaduslik kord ning asutakse siin õigusjärgse omanikuna vara haldama ja tavaõiguse kohaselt küüditama.

Eesti kultuuri valguses näib toimuv hoopis millegi muuna. Piisab, kui toon eesti kultuuri näitena mõned ilukirjanduslikud teosed, mis on läbi aegade olnud meie kohustusliku kirjanduse nimekirjas: «Kalevipoeg», «Tasuja», «Ümera jõel» ja «Kevade». Kui oleme oma maailmavaate rajanud neile patriootilistele teostele, siis näeme juhtunus võõrvallutajate vägivalda, mis on suunatud meie rahva vabaduse ja enesemääramise vastu.

Oskar Lutsu sõnadega – kalkunitolkanid on tulnud meie hoovi peale kaklema ja on aeg ahjuroobid tuliseks ajada ning haarata lähim mätas, et lüüa kinni see, mis kuidagi kinni jääda ei taha. Ja «Kevade» on veel kõige leebem variant eesti kultuurist, kõik muud teosed pakuvad palju radikaalsemaid, ent töökindlamaid lahenduskäike.

Kuid ärgem sattugem paanikasse, väga tõenäoliselt on ahjuroobi kuumutajaid täpselt sama palju kui 1940. aasta Pätsi diktatuuri ajal, muide, mainitud diktatuuri kirglikud toetajad olid sotsid, see äraneetud August Rei ja muud taolised. Meenus seoses sellega, et sotside aktiivsus on viimasel ajal taas märgatav. Huvitav ajalooline fakt, muud midagi.

Samas on meil hetkel käibel teaduslik, tendentsivaba ja konnaperspektiivist vabastatud ajalugu, mis käsitleb Ümera jõel toimunud sündmusi ristisõdade kontekstis ega näe mingit eesti rahvast ega tema vabadusvõitlust. Midagi sellist pole üldse olemas olnud. Pariisi ja Berliini grandiga teadlane on rääkinud.

Ühesõnaga, kui loobume oma kultuurist ja võtame omaks teadusliku maailmavaate, siis pole vaenlase propagandat vajagi. Me lihtsalt loobume konnaperspektiivist ning juhtunu asetub iseenesest terrorismivastase võitluse globaalsesse konteksti. Loe: totaalsete valede, vägivalla, uuskolonialismi, julmuse ning rööv- ja palgamõrvade konteksti.

Detailid pole tähtsad, pole vaja midagi teada eesti laevaomanikest, kes Ukrainast kurjale Gaddafile lõhkeainet vedasid; targale piisab diskursusest.

Sven Sildnik

Allikas: Postimees Online, 12.04.2014

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

966 total views, no views today

Kivisildnik: Kellest võib seepi teha ja kellest ei tohi

Ma räägin teile lastest, algatuseks, lapsed on emotsioonidele head, nad on sellised väikesed ja käepärased, nagu ütleb KMS, vaatad lapsi ja tuju läheb heaks, polegi vaja loomaaeda minna. Ühesõnaga lapsed on sellised toredad, toredad. Ja need, kes lapsi ülistavad, on head inimesed.

Kohe jõuame kultuuri juurde, aga läheme meie armsate lastega edasi. Lastega on palju probleeme, eelkõige lapsi ei sünni piisavalt, lapsed järsku kusagile kadunud. Juhin tähelepanu kisendavale vastuolule, lapsed on iseäranis nummid, aga keegi ei taha neid. Lihtsalt ei taha ja kõik.

Peale Daniil Harmsi ja allakirjutanu ei vihka keegi lapsi, inimesed lihtsalt ei taha neid. Kas inimesed on siis koletised, kuidagi väärastunud või lihtsalt rumalad, et ei taha lapsi? Ei ole nii, haritud, demokraatlikud ja igati arenenud inimesed lihtsalt ei taha lapsi. Nad ei taha, sest lastel pole lihtsalt funktsiooni, kunagi ammu oli, aga tänapäeval ei ole. Lihtne.

Sama asi on kultuuriga. Kunagi elati taludes ja iga laps oli abiks, laps oli tasuta tööjõud, kes kangutas heina või juuris juurvilja. Kui lastele saaks kohvipuru kõrva panna ja neil voolaks ekspresso ninast välja või edastaksid lapsed meile telepaatiliselt spordiuudiseid, oleks kõik hästi. Paraku lapsed ei edasta telepaatiliselt spordiuudiseid.

Kultuuril ei ole ju ka tänapäeval mingit funktsiooni, seega on kultuur koos lastega poolel teel ajaloo prügikasti. Meil on vaja reklaami, meil on vaja propagandat, meil on vaja meelelahutust. Kultuur on ainult kulu nagu lapsed. Toon konkreetse näite, et mitte jääda üldsõnaliseks, milline on minu kui luuletaja osa reklaamis, propagandas või meelelahutuses?

Ma ei aita mingil kombel valitsusel võimul püsida, ma ei kiida heaks pankurite maksudest vabastamist ja globaalset korruptsiooni, ma ei müü tooteid ja ma ei uinuta kedagi meeliva monotoonse häälega lalisedes. Vihkan, põlgan, jälestan.

Ilmselt on kõik näinud filme, kus selgitatakse, et inimestest ei tohi seepi teha. Aga siin on üks erand, kultuuriinimestest võib seepi teha. See, mis juhtus ajalehega Sirp ja Ilmeti luuletusega laulupeo bürokraatias, räägib ilmselgest kultuuri seebiks keetmisest, kes ei täida tegelikkuse lakeerimise tellimust, keedetakse seebiks. Kes ei müü seepi ega tooda seepi, keeb ise vabal turul seebiks.

Erinevalt lastest ja kultuurist on hingetuid masinavärke, mis keedavad kohvi, imevad tolmu ja ilustavad masendavat reaalsust meie ümber kellade ja viledega. Mis on kultuuri funktsioon, selle küsite tuttavalt kooliõpetajalt järele. Lõpetan lootusrikkalt, kultuuri on võimalik ise koduste vahenditega valmistada.

Kultuuri retsept on lihtne, võta oma elu, ühest elust piisab ja pühenda see täielikult sisulisele ja inimlikule tegevusele. Pühendumine ei anna sajaprotsendilist garantiid, sarnaselt lotopiletitele on palju tühje või väga väikese võiduga elusid. Kuid peavõidu saab võita ainult see, kes ostab pileti. Kultuuripileti hind on üks elu, rõhutan veel kord, et see väike väljaminek on kõigile jõukohane.

Sven Sildnik

______________________________

Allikas: Postimees Online, 06.04.2014

1,181 total views, 1 views today

Õnnitlused Jüri Toomepuule poliitiliselt täiskasvanuks saamise puhul!

Veel loetud kuud tagasi võttis Jüri Toomepuu hoogsalt sõna Eesti kaitsepoliitika kujundamisel toetudes seejuures eelmise sajandi relvavõitluse dogmadele. Aga mis nüüd on juhtunud http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=68375839, tema seisukohad on ju täpselt nagu Eesti Iseseisvuspartei dokumentidest maha kirjutatud, võibolla kirjutaski, sõrmega järge vedades … Nii või naa, Jüri Toomepuu on arenenud poliitiliselt täiskasvanud inimeste tasemele. Õnnitlused!

Jüri Toomepuu arvates pole mingit võimalust, et keegi Eestile kallaletungi puhul appi tuleks

www.DELFI.ee

06. aprill 2014 08:18

Jüri Toomepuu arvates pole mingit võimalust, et keegi Eestile kallaletungi puhul appi tuleks

Foto: Martin Dremljuga

Venemaa õigustas oma sissetungi Ukrainasse väitega, et on kohustatud kaitsma sealseid venelasi. See paneb muretsema teisi riike Ida-Euroopas, kus on suur vene vähemus, nagu näiteks Eesti, teatab Public Radio International (PRI) oma veebilehel. Sõna antakse Jüri Toomepuule.

„Eestlased on kindlasti mures,“ ütleb Toomepuu, kes parajasti kodumaad külastab, PRI-le. „Aga etnilised venelased, kes on Eestisse elama asunud, on üsna õnnelikud.“

Toomepuu väidab, et Eesti tegi ajaloolise vea, kui lubas venelastel pärast taasiseseisvumist paigale jääda, isegi kui neile kodakondsust ei antud.

Toomepuu sõnul oleks tulnud rakendada Genfi konventsiooni artiklit 49, mille järgi peavad okupeeritud territooriumidele üle viidud tsiviilisikud lahkuma, kui okupatsioon lõpeb. Toomepuu leiab, et etnilised venelased võivad tegutseda Venemaa presidendi Vladimir Putini viienda kolonnina.

PRI lisab, et Toomepuu on kirjanik, kes elab Floridas. Mees lükkab tagasi võrdluse eesti keelt mitte õppivate venelaste ja inglise keelt mitte õppivate hispaaniakeelsete vahel Floridas.

„Ameeriklastel on palju erinevaid päritolusid,“ ütleb Toomepuu. „Ja nad kõik muutuvad lojaalseteks ameeriklasteks. Aga venelased Eestis ei ole Eesti Vabariigile lojaalsed. Nad võtaksid Putini tervitustega vastu.“

Toomepuu külastab parajasti Eestit, et reklaamida oma raamatut, milles ta on ette ennustanud asju, mis on aset leidnud Ukrainas. Ta naljatab, et Putin tegi seda kõike, et tema raamatut reklaamida.

Sõjaväelasena leiab Toomepuu, et Eestil ei ole võimalik palju teha Venemaa sissetungi peatamiseks. Kaitseliitu tuleks julgustada võitlema sissidena, et muuta annekteerimine vastuvõetamatuks väljavaateks.

Toomepuul ei ole usku, et rahvusvaheline kogukond Eestile appi tuleks, vaatamata sellele, et Eesti on NATO täisliige.

„Enamik eestlastest mõistab kahetsusväärset tõde,“ ütleb Toomepuu. „Ühendriigid ei riski suure või isegi väikese sõjaga Eesti kaitsmiseks… Kas te arvate, et ükski Eesti NATO liitlane riskiks ükskõik millise sõja või konfliktiga, et peatada ülevõtmine Putini poolt? Ma olen realistlikum. Ma ei arva, et oleks mingitki võimalust.“

Postitas EIP teabetoimkond

06.04.2014

1,353 total views, 3 views today

Jaak Uibu: Rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel

Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverents, 30.03.2014

Lugupeetud vabadusvõitlejad ja vabadusvõitlejate austajad! Ma ei ütle, et suudaksin ettekande teemat ammendada. See pole kerge ülesanne, aga ma püüan. Arvan, et see on vajalik oma riigi ja rahva elujõu tajumiseks. Niisiis – rahvastik, ajaloosündmused ja rahvastikupoliitika Eestis 95 aasta vältel.

Eelloost. Mullu suvel pöördusid Läti sõbrad minu poole ettepanekuga koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Nad soovisid neid kasutada kahaneva elanikkonnaga Lätis vähenenud sündimuse peatamiseks. Eestil on õnnestunud oma naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust. Nõustusin ettepanekuga kas siis kergemeelsusest või edevusest. Kõik järgnevad kuud kulusid selle ülesande täitmiseks.

Ettekande pidasin Läti seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril 2014 ja see on avaldatud seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu – tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud ja kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat ja mis sellest on välja tulnud. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale. Kõnesolnud Läti ettekandele toetun ka täna.

Rahvaarv. Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90 %, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuleb 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Tõusis ka keskmine eluiga, mis aitas kaasa rahvaarvu suurenemisele.

Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas ( võrdluseks tänane alla 14 tuhande), aga see hakkas alanema aeglaselt ja iseseisvusaja lõpuks oli 18 500. Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Teen siinjuures kõrvalepõike seoses Mihkel Kasega. Mäletan jutuajamist temaga, kus ta rääkis, kuidas ta laagriarstina Siberis tahtis aidata oma suguvenda ja sokutas selle kööki leivalõikajaks. Ta oli meest hoiatanud, et süüa tohib algul väga vähe. Siiski mees ei suutnud end pidada suures näljatundes ja see oli tema kurb lõpp. Aga kus on tänane akadeemiline eliit. Vastus – teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool? Ei sobi tema kohta öelda halvasti, sest kasutame konverentsiks rahvusülikooli aulat.

Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Selle aastaga võiksime tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika algusena. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna sellele, et seadused ei takistaks, vaid soodustaks rahva arvulist kasvu. Seda nõuet vist järgmised peaministrid ei tea. Igatahes ei ole nad kokku kutsunud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest kongressist 1996. aastal on varsti möödas kakskümmend aastat.

Eesti inimkaotustest teises maailmasõjas on palju kõneldud. Valge raamat 2004 võtab kokku – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Siiski sõja-aastate madal sündimus kerkis sõja järel jälle Vabadussõja järgsele tasemele. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Kui ma ütlen sõja-aastate madal sündimus, siis on see tinglik – see oli 15 000 ja täna on sündimus alla 14 000 lapse aastas!

Nõukogude ajal kasvas rahvaarv 1,56 miljonini. See kasv oli põhiliselt sisserände arvel. Aga ka eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi, peale selle suurendas rahvaarvu keskmise eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.

Nõukogude perioodi rahvastikupoliitikast on raske rääkida – demograafilised andmed olid salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, mis on niigi teada. Kõikjal domineeris sisserännanu. See oli teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika. Siiski perepoliitika toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus, nagu eespool ütlesin, oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988, 1989 algas langus. Huvi pakub sündimuse tõus stagnatsiooni ajal. Sama oli ka Venemaal. Paistab, et stagnatsioon – elu ilma äkiliste muutusteta, on soodus rahva viljakuse mõttes.

Süvendatud uurimist vajab üks ajalehe Edasi algatus kuuekümnendate aastate lõpu. Siis korraldas ajaleht ümarlaudu teemal Iive, iive, iive. Neid korraldasid ajakirjanikud koos teadlaste, poliitikute ja majandusmeestega (asutuste direktorid, kolhoosiesimehed). Otsiti sündimuse majanduslikke põhjuseid. Tehti hulgaliselt ettepanekuid, mida majandusmehed jõudu mööda ellu rakendasid. Ja tulemuseks olid tuhanded lisasünnid.

Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud väsimatu Ago Teder oma raamatus Isade foorum, 2003. Püüti ka formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Kui aga tuli vabanemine 1991. aastal, siis harjumuspärane institutsionaalne alus muutus või kadus hoopis. Pikkamisi tegijate jõud kustus. Me mäletame loomeliitude pleenumit 26 aastat tagasi ja Lennart Meri suurepärast ettekannet „Kas eestlastel on lootusi.“ Selles ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Kuldsed sõnad!

Meri hilisemates avaldustes kohtame palju patriootlikke ütlemisi, aga kahjuks pole seal enam rahvastikupoliitilisi aktsente. Mäletan, kuidas 1998. aastal Meri helistas rahvastikuministrile, vist ainus kord kui ta kõnega ministrit austas. Aga ta rääkis seekord kaitsekulutuste tõstmisest eelarves 2 protsendini. Kui 1995. aastal käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, siis tõeliselt oli president mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.

Möödunud aastal täitus 25 aastat loomeliitude pleenumist. Saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastast. Palusin ka vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele küsimustele ja ettepanekutele, neid oli kümmekond. Palusin saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ei ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks nendest saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Nii palju tänastest loomeliitudest. Alles paar päeva tagasi lugesin Erki-Sven Tüüri pöördumisest seoses „Taandumise“ taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.

Taasiseseisvumise järgselt on rahvaarv pidevalt vähenenud. See oli 1,56 miljonit, täna on 1,31 miljonit. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013 vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka, eriti suuremas linnas. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad on tühjenevad ja lagunevad.

Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi. See kõneleb vanemahüvitise kasuks. Siiski pole see piisav positiivse iibe saavutamiseks (vaid ühel aastal oli iive 35 sünniga plussis), rääkimata sündimusest Nõukogude võimu lõpuaastail, mis ületas 20 000 sündi aastas.

Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Mida on tehtud, sellest rääkisingi Lätimaal. Aga ma lisan – sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu ja ega mina ka ei tea täpselt, mis puudu on. Küll formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, millede toimet tuleks uurida põhjalikumalt. Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne Põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv ja püüdsin seda avaldada. Ei tihanud seda teha Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees. Neeme Korv ja Marti Aavik ei ütle otseselt, et ei avalda, lihtsalt kirjadele ei vastata. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha?

Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele. Palusin, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), kuid  sellest ei piisa kultuuri hoidmiseks. Mitu akadeemikut reageeris minu kirjale? Kahjuks mitte ühtki.

Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Pöördusime Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole, paludes põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatika võtta põhiseaduskomisjoni töösse. Mõnerealises vastuskirjas lükkas komisjoni esimees Rait Maruste meie ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. See kõik oli möödunud kevadel. Saime vastuseks asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta. Niipalju tippjuristidest.

Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.

Tahan veel käsitleda üht olulist sündimuse näitajat – summaarset sündimuskordajat ehk TFR – total fertility rate. See peaks olema 2,1 , s.o. vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta, kui kehtivad konkreetse aasta sündimusnäitajad. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit. Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellele taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Lõpetuseks. Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime omavahel ju päris head tuttavad. Olime temaga koos 1975. aastal peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hakkas hääbuma. Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest! Ma ei tea, mida vastata.

Jaak Uibu

02.04.2014

1,120 total views, no views today

Enn Oja: KAPO vastus minu 11.03.2014 kuriteoteatele

Sain KAPOst vastuse 11.03. esitatud kuriteoteatele:

Asutus: Kaitsepolitseiamet
Pealkiri: 140311 kuriteoteade
Reg.nr: 52-K
Hr Oja
Sama küsimuse osas on riigi peaprokurör juba võtnud seisukoha ning
jätnud
menetluse alustamata. Teie teates kirjeldatud teos puuduvad kuriteo
tunnused
ning kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus.
Lugupidamisega
Andres Kahar
büroo juht

Seega läks nii nagu oli oodata. Ehk kui juba keegi (peaprokurör,
õiguskantsler) võtab SEISUKOHA, et 1+1=7, siis ei loe teadlaste tõestus
1+1=2 mitte midagi. Suurepäraselt näitab see ka Kaitsepolitsei
tase(metus)t ning ringkäenduse suurepärast toimimist rahva petmisel.

Oodakem ära ka vastuse riigikohtust.
Enn Oja

1,641 total views, 1 views today