Kivisildnik: Kes peaks Eestisse tooma oma väed?

Võõrväed ja valed on lahendus, mida me teistele pakume, aga paraku me vajame neid lahendusi ise kõige rohkem, kirjutab luuletaja (:) kivisildnik.

Kes peaks viivitamatult tooma Eestisse oma väed, on eluliselt tähtis küsimus, sellest sõltub Eesti riigi ja rahva püsimajäämine.

Kultuuri me juba kaotasime, keelt oleme kaotamas, kui nii edasi, siis ootab meid täielik hukatus. Me oleme nurjunud riik isegi Ukraina ja Kesk-Aafrika Vabariigiga võrreldes, omal jõul ma hakkama ei saa ja väliskapital, millele olid rajatud kõik lootused, otsustas maksuvabalt lahkuda ja kustutas tule.

Nii endiste kui ka praeguste koloniaalriikide arvestuses on Eesti täiesti läbi kukkunud. Koloniaalriigid võib jagada potentsiaali või selle puudumise järgi kaheks grupiks. Oma initsiatiiviga riigid. nagu Afganistan ja Kesk-Aafrika Vabariik, ning võõrinitsiatiiviga koloniaalriigid, nagu Ukraina või Süüria. Eesti kuulub Ukraina ja Süüriaga ühte gruppi, sest oma initsiatiivi ei ole. Vahel küll kutsutakse kokku mõttetalgud, aga ühtegi talgutel valmistatud mõtet küll hetkel ei suuda meenutada.

Vaja on laamendavaid jõuke

Oma initsiatiivi puudumist kompenseeritakse Ukrainas ja Süürias välisabiga: raha, relvad, nõunikud, palgalised löömamehed ja provokaatorid, globaalne meediatoetus ja muud vabakutselised kõrilõikajad. Eesti sellist abi kunagi saama ei hakka, sest meil pole naftat, suurtes kogustes odavat tööjõudu, uut suurt turgu, ja pealegi meil juba kõik ongi pangaorjad ning kõik mis vaja ammugi erastatud. Seega võib meil demokratiseerimisprotsessi lugeda lõpetatuks.

Oma initsiatiivi ehk laamendavaid jõukusid meil ei ole, sest mõttetalgutel ei tulnud seda head mõtet. Üldjuhul on laamendajad ja tapatalgute korraldajad usuhullud, meil on aga rahvas ateistlik. Kuidagi ei joonista välja, ateistide eri grupeeringuid on aga väga raske omavahel tülli ajada. Nii et meil pole lootust nagu Ukrainas, et hakkavad kohe demokratiseerima, ja pole ka sellist lootust nagu Kesk-Aafrikas, et tuuakse vähemalt võõrväed sisse ja olukord lõpuks ikkagi normaliseerub.

Lugeja võib nüüd pead vangutada ja küsida, kuis on oma mõte ja initsiatiiv seotud märatsevate jõukudega? Kas siis jõuk on hea mõte, mille poole püüda? See ometigi ei lähe.

Ma olen nõus, see ei lähe ja bandiitide jõugud ei ole hea mõte, ehkki ta võib olla mõnegi riigi ja rahva ainus mõte. Paraku on nii, et kui mõnel riigil on oma mõte – olgu hea või halb, see pole antud juhul tähtis –, igal juhul toob oma mõte kaasa märatsevad jõugud.
Kui mõni riik tahab ajada oma rida, siis läheb lahti kange tulistamine, terrorism, äratapmine ja täielik p*rse majas. Pole üldse vahet, kas on tegu ühe hea mõttega nagu Gaddafil või kahe võrdselt lolli mõttega nagu Kesk-Aafrikas, nii kui tuleb mõte ja seda mõtet hakatakse ellu viima, algavad märatsushood ja veri lendab. Kui sul on mõte, siis peavad sul olema ka jõugud, sest muidu tulevad pangajõugud ja tambivad su maa sisse.

Kuidas meelitada ligi väliskapitali

Rõhutan veel kord, et kui tulevad mõtted, siis tulevad ka jõugud. Ja kui jõugud juba laamendama hakkavad, siis tulevad ka võõrväed. Võõrväel on vaja põhjust, niisama ta ei taha tulla ja väliskapital ilma võõrvägedeta tulla ei julge. Suurem kogus raha tahab odavat turvamist. Meil Eestis on ühtepidi hea olukord, mõtteid pole ning jõuke ei hakka keegi seega kokku kutsuma, aga nii ei tule ka võõrvägesid, ja kui pole võõrvägesid, siis pühi väliskapitalist suu puhtaks.

Meie ülesanne on saada võõrväed Eestisse ning luua sel kombel väliskapitalile soodne laamendamiskeskkond. Võõrvägede jaoks on aga vaja jõugusõdasid, jõugusõdadeks jälle on vaja mõtet, mõtlemise käivitamiseks on meil vaja naftamaardlaid või muid sellised häid asju. Käivad ka kulla- ja uraanikaevandused. Uraani meil vist natuke oli, ent kulla ja naftaga on halvasti. Igal juhul me vajame kulla- ja naftamaardlaid, see on meie ainus võimalus.

Lihtne on öelda, et meil pole kulda ja naftat, ning saata mind minu hea mõttega puu taha. Meil pole ka demokraatiat, majanduslikku heaolu ega isegi mitte euroopalikku olesklemisvõimalust, rääkimata mingistki inimmõistusega hoomatavat poliitikast, aga kõigest sellest jahutakse päevast päeva, kogu meedia on seda jälkust täis. Ja ikka leidub lolle, kes seda jama usub.

Valetame endale nafta

Plaan on järgmine: toodame teleuudiseid masuudiste ja õnnelike nägudega eesti naftapuurijatest. Kui usuti Eesti Energia Jordaania ja Utah’ jutte, usutakse ka seda möla. Kuskil meres on hea puurida, siis ei jää jälgi, keegi ei jõlgu ümber puurtorni, ja kui mõni paat tuleb, siis ta ka põhja läheb, niipalju peaks Eesti riigil ikka seda plastist miinipaadi võimsust olema. Üle maailma levib aga sõna, et Eesti Energia puurib Läänemeres naftat ja on leidnud uued suured maardlad. Oh seda õnne.

Kõik muidugi ei usu, ent polegi vaja ahneks minna, ega meil pole vaja kõigi maailma riikide vägesid siia sõdima, Eesti on väike, Hiina armee ei mahu siia ka kõige parema tahtmise juures. Piisab kahest edasipüüdlikust Aafrika riigist, hõimusõja käivitamiseks on vaja kaks pigimusta satraapi pehmeks rääkida, anda neile head nõu – nõunike puudust meil ei ole. Laar Etioopiasse ja Kross Somaaliasse, eks neid rivaalitsevaid riike ole seal küll, mõne ikka leiab, kes tahab Euroopat koloniseerida, rikkaks saada ja samas oma vanade vaenlaste Balti odava nafta invasiooniplaani nurjata.

Asi läheb siis nii, et Somaalia toetab Saaremaa separatiste ja relvastab neid, Etioopia aga annab humanitaarabi korras laenu Mandri Õiglasele Vabastusrindele lennukikandja ostmiseks, laen makstakse tagasi odava naftaga ja hea protsendiga. Kui leitakse mõni neljas või kuues huviline riik, küll siis formeeritakse relvastatud jõuk, kes nende huvisid Läänemere naftaväljadel kõige paremini esindab ning raha ja relvad vastu võtab.

Kindlasti on Euroopa sõjaka naftariigi okupeerimisest huvitatud ka mitmed valgete rõhumise all kannatanud Ladina-Ameerika ja Indo-Hiina riigid, Venezuela ja Vietnami jõukatsumine Ümera jõel tõmbaks meie majanduse mühinal käima. Ja kui lahingutesse sekkuvad võõrväed, siis tuleb ka kapital, siis tekivad töökohad, lõpuks ometi suured palgad ja siis on võimalik ehk isegi kultuur ja kirjaoskus taastada.

Liikuv pilt müüb

Muidugi ei hakka meil saarlased mandrimeestega sõdima, see oleks nõme. Ümera jõel lihtsalt filmitakse dramaatilisi kokkupõrkeid Venezuela-meelsete mulkide ja Vietnami-meelsete virulaste rasketest lahingutest. Väiksemad linnad ja suuremad tööstused on niigi mahajäetult lagunemas ja seal saavad meie näitlejad, lavastajad ja stsenaristid filmida mida iganes, isegi kui mõtet ei tule, juba pilt Eestile ise on nutmaajav.

Liikuv pilt müüb, enamik asju, mida me telekast näeme, on valed ja propaganda, eriti uudistes, ja need valed on kellelegi kasulikud. Valetame ise veel rohkem ja toome sellega riigile ja rahvale kasu. Valedetööstus on kõige loodus- ja kultuurisõbralikum tootmine üldse ja ei vaja mingeid spetsialiste ega eksperte, vale jookseb ise, loomulikult, pole vaja pingutada.

Sõda, mida tegelikult ei ole, on hea sõda, rahvasõda selle kõige paremas mõttes, Eesti peaks mässude ja sõdade tagajärjel lõhenema vähemalt neljaks-viieks iseseisvaks riigiks, siis saaksid kõik elanikud tööd riigiametnikena, kes kus riigis iganes, ja probleemid oleksid lahendatud.

Võõrväed ja valed on lahendus, mida me teistele pakume, aga paraku me vajame neid lahendusi ise kõige rohkem. See on kindel.

Sven Sildnik

Allikas: Õhtuleht Online, 31.01.2014

Postitas: EIP teabetoimkond

12.03.2014

792 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>