Kivisildnik: Minu juubel – (:) kivisildnik 50

Läbikukkunud inimkonna tüüpilise esindajana tähistan ma oma viiekümnendat juubelit. Paljude jaoks olen ma lihtsalt halb inimene, intelligentsi jaoks olen ma aga kirjanik, kelle raamatuid ei loeta, kuid kellega hirmutatakse lapsi.

Seda muidugi põhjusega, ehkki ma võitsin kunagi Inno ja Irja blogis aset leidnud eesti kirjanike iludusvõistluse meeste kategoorias või jäin teiseks – igal juhul minu inimsusevastased ideed on tõeliselt koletislikud.

Mina – 50

Kuid alustagem juubelijuttu põhilisest, minu välimuses ei ole midagi äärmuslikku, istun oma vana koleda kirjutuslaua taga ja mul on alust uskuda, et just selle laua taga lamaskledes määrati teie esivanematele karistuseks nii ja nii palju vitsahoope ning mõne aja pärast pandi siin laual kokku küüditamisnimekirju ja allkirjastati troika surmaotsuseid. Ja nüüd kirjutan ma siin luuletusi, mis söövad teil liisunud hinge seest.

Ma kirjutan valges kirurgi tööriideid meenutavas kostüümis, vasakpooleses ülemises lauasahtlis on mul kummikindad. Need on osa ajalooliste kummikinnaste kollektsioonist, mu lemmikud on kindad, millega Onu Bella „Rabarockil” Arnold Oksmaad nüpeldas, kuid on ka pikantsemat kraami: tuttav abordiarst varustab mind kinnastega, mida kandes ta on kustutanud palavalt armastatud popstaaride, pankurite ja poliitikute loodete eluküünlaid.

See kõik on vajalik õige meeleolu loomiseks, poeesia on tehniline ala ja siin ei saa jätta midagi juhuse hooleks. Väljendamaks ülimat põlgust inimkonna vastu, olgu ta sigitatud nüri loodusliku valiku, omakasupüüdlike tulnukate geenimanipulatsiooni või jumala tööõnnetuse tulemusena – ma panen viimase välja. Mul ei ole enam palju aega, enne kirjaoskuse täielikku unustamist pean ma edastama oma sõnumi.

Ei ole midagi julmemat kui kirjeldada objektiivselt inimkonda, tema tegevust ja saavutusi. Ehkki mul käib äge rebimine Pentti Linkola, de Sade ja Nietzschega, on mul põhiliseks töövõtteks vana hea balzaclik kirjeldus. Ma ei hakka teid poeesiaga vaevama, see ei lähe teile korda, et see ei kõneta teid, luulekoodi ongi lihtinimesel raske läbi hammustada ja temakese tarbeks kirjutatakse kriminaalromaane. Las lahutab meelt ja tunneb elust rõõmu.

Ministri kõri läbi

Kriminaalromaanide sari „Visa Hing Kilingi-Nõmmelt”, millest siiani on ilmunud kaks köidet, „Legendi sünd” ja „Karlova inimsööjad”, on kahtlemata eesti kirjanduse kõige ilgem teos. Kõige mandunum, kõige räpasem, kõige küünilisem ja kõige olmelisem. Kirjandus lihtsalt ei saa enam vastikumaks minna. Ansipi ämma torkasin teise köitesse. Mõistagi ei ole võimalik sellist jõledust lihtsalt fabuleerida, kõige taga on viiskümmend aastat isiklikku kibedust, läbikukkumist ja kättemaksuiha, aga see kõik on ju nii sügavalt  inimlik.

Et minu elajalikkus paremini välja paistaks, kirjutan ma „Visa Hinge” koos Aarne Anmanniga, ma ise ei ole võimeline kujutama normaalseid inimesi ega isegi midagi normaalse krimka taolist kirjutama. Kui ma kirjutaksin kriminaalromaane üksi, ei oleks neid võimalik välja kannatada, see oleks liiga julm, liiga vägivaldne, liiga hullumeelne, kindlasti ka liiga naljakas.

Visa Hing on Kilingi-Nõmme joodikust konstaabel Paul Pank, kes teenib lisaraha raske ja musta eradetektiivitööga ja ehkki tal õnnestub seksuaalmaagia abil kõik juhtumid mängleva kergusega lahendada, satub ta sageli olukordadesse, kust ainsaks väljapääsuks on jalahoop vastu eidekese lõualuid, väljapressimine, piinamine, inimrööv, mõrv või mis siin salata, vahel ka massimõrv.

Loomulikult ei ole ma ainus halb inimene eesti kirjanduses, õpetlased hakkavad mulle kohe igasuguseid peletisi nina alla hõõruma: kes oled sina, (:)kivisildnik, Ranneti või Raudami kõrval? Ma ei vaidle vastu, Rannet ei olnud ingel ja Raudam on toonud nii mõnegi valupisara lugeja palgele, väga halva iseloomuga kirjanikke on palju, aga puhast kurjust esindan siiski ainult mina. Ma pole lihtsalt sündinud värdjas, vaid olen oma annet aastakümneid sihikindlalt ja teadlikult treeninud. Tavakurjus on laisk ja distsiplineerimatu, sageli ka loll, sellised ei jõua kaugele.

Hommikul, nii kui silmaluugid lahti löön, hakkan kohe kõiki ja kõike vihkama, see on mul hommikuvõimlemise eest. Sõõrumaal on õigus, kui ta ütleb, et hommikul tuleb mahlad käima saada, mis paneks aga süljeerituse paremini tööle, kui kirgas kujutluspilt sellest, kuidas sa kultuuriministril kõri läbi närid, just selleks pannaksegi naisi kultuuriministriteks, selleks et ettekujutatav kiunumine kõlaks luust ja lihast läbilõikavalt. Langi ohkimine oligi ära tüüdanud.

Kurjus on kindel investeering, kõik teavad Trotskit, aga kord ma palusin ühel rabil nimetada kuus miljonit suvalisest rahvusest kommunismiohvrit, peaks olema lihtne ülesanne, aga mis te arvate, mitu nime ta peast teadis? Mõistagi mitte ühtegi. Kummaline, kõik teavad Leninit, Maod, Stalinit ja Pol Pothi, aga nende ohvreid peaaegu ei tunta. Julm, aga tõsi. Hetkel püüan ise meenutada mõne Katõnis hukatud poola ohvitseri nime, ei midagi.

Püramiid minu auks

Toon mõne lihtsa näite oma kõrgekvaliteedilisest kurjusest. Kõige taga on geneetiline anne, mille ma kolme aastakümne pikkuse sihipärase tööga, mis tänu allakirjutanu eriti kõrgele intelligentsile on olnud intensiivne ja tulemuslik, olen lihvinud täiuslikuks instrumendiks. Mida ma siis olen saavutanud? Ma võin lugeda kodeeritud teksti, mille lahtimuukimisega ükski superarvuti hakkama ei saa, lihtsast romaanilugejast rääkimata. Ma loen Zbigniew Herbertit nii, nagu oleks tegu lihtlabase kokaraamatuga.

Tehke järele. Paraku on püha tõde kaitstud kahekihilise kodeeringuga, esiteks kujund ja teiseks kurjus. Isegi kui kujundi läbi hammustad, on tõe kurjus nii intensiivne, et see laastab su mõistuse. Katus läheb sõitma ja kõik. Ainult tõeliselt kuri inimene suudab tõe raskust kanda, oma viiekümnendaks juubeliks olen ma vajalikule kurjuse tasemele jõudnud ega pole pidanud kordagi kahetsema.

Minu sõnum laiadele massidele on lihtne: kurjus on funktsionaalne, kui sa pole saavutanud seda, mida hing ihkab, siis on sellel põhjus, sa lihtsalt pole piisavalt õel. Mis ka ei toimuks meie ümber, kõige taga on kurjus. Nii nagu kosmosest moodustab 99% must aine, nii on ka inimlike motiividega, 99% kõigist motiividest on kurjuse ilmingud. Vaadake pankureid, poliitikuid, burksimüüjaid või naabreid – kurjus igal pool, ainult piiritu kurjus.

Minu juubeliks avab valitsus teise rinde Aafrikas, minu inimsusevastaste ideede põlistamiseks püstitatakse Ida-Virumaale mingist jälkusest püramiid ja sellest peab saama maailma kõige suurem püramiid, kusjuures see pole luul, vaid tegelikkus. Minu ideede elluviimiseks plaanitakse Eestisse uusi suuri fosforiidikaevandusi ja 400 kildagaasi puurauku, millest küll ei piisa kogu elavlooduse likvideerimiseks, kuid mis siiski on ühemõtteline ja lihtsalt mõistetav vihje kurjuse kõikvõimsusele.

Ma olen õigel teel ja mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et ma ei ole enam päris üksi. Ehk ei kirjutagi ma oma okultistlikku opus magnumit “Seitsmes Moosese raamat iseendale”, ehk mu ulmeromaani “Kubjas Kaarel adjustaat” järgi tehakse film ja ehk minu kirjastatud Margo Vaino karvane luulekogu “Tööloomad ei rasestu” saab kõrge riikliku preemia ja võib-olla juhtub see kõik juba enne hüperinflatsiooni ja kolmandat maailmasõda.

Ehk läheb isegi nii hästi, et mind valitakse silmapaistva kurjuse pärast nende viiesaja miljoni planeedi elaniku hulka, keda ei likvideerita. Igal juhul olen ma lootusrikas, küllaltki lootusrikas.

________________________

Allikas: ohtuleht.ee, 11.01.2014

Postitas EIP teabetoimkond

583 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>