Suurriikide Iraani diil

http://iseseisvuspartei.ee/2012/05/20/vello-leito-berliin-moskva-telg-sai-valmis-usa-kaputt

 

Siis loe:

“Suurriikide Iraani diil viib sõjani

Martin Helme

Hiljutine suuriikide diil Iraaniga on meie ajastu vaste Neville Chamberlaini diilile Saksamaaga, kes vähem kui aasta enne Teise maailmasõja puhkemist vehkis pea kohal paberiga, millel herr Hitleri allkiri ja mis pidi tagama rahu meie ajaks.

Iraani kokkulepe USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hiina ja Venemaaga pole ei rohkem ega vähem kui maailma suurriikide mööndus, et islamivabariigil lubatakse saada tuumarelv. See omakorda tähendab ei rohkemat ega vähemat kui suurenenud sõjavõimalust Lähis-Idas.

Tuumapomm tuleb

Sobing on endast välja viinud USA viimased vähesed liitlased Lähis-Idas. Ei, ma ei pea silmas juute, kelle suhted Ameerikaga on Obama administratsiooni ajal juba pikemat aega halvad. Vastupidi, juudid on ootamatult muutumas omakandi populaarsemateks sellideks, kuna on regioonis ainsad – nii vähemalt loodetakse –, kel võimekust Iraani tuumaprogramm jõuga katkestada. Kõige rohkem on endast väljas Saudi Araabia ja mitmete väiksemate Pärsia lahe riikide valitsused, aga ka Pakistan. Põhimõtteliselt kõik, kellel ei ole isu elada šiiitliku Iraani tuumaseene varjus.

Washingtoni edukas diplomaatiainitsiatiiv loosungi all „kuidas kaotada sõpru ja leida vaenlasi” on lisaks eelnimetatud enam-vähem sõbralikele moslemiriikidele ära tõuganud ka NATO riigi Türgi, kes on teinud täiesti ratsionaalse kannapöörde ja asunud Teheraniga varemalt väga halvas seisus olnud suhteid aktiivselt soojendama. Ankara on loobumas lootusest, et saab oma julgeoleku tagamisel loota amidele.

Igatahes on Iraan ränga sanktsioonirežiimi all elanud totalitaarsest paariariigist nüüd üleöö muutunud respektaabliks majanduspartneriks, kellel on tunnustatud õigus tegelda tuumarajatiste arendamisega. Must valgel kirjas, kui ei usu.

Iisraeli luure hinnangul on Iraan umbes kuu aja kaugusel tuumapommi valmistamisest. Õigupoolest on Iraanil tuumapommi jaoks vajalik materjal juba mõnda aega olemas, ent kuna tegemist on siiski ülimalt keerulise tehnoloogiaga, pole relv veel kasutusvalmis. Teheranile oli diplomaatilist läbimurret vaja kahtlemata selleks, et nõrgendada survet ja tekitada lahkhelisid suuriikide hulgas, kui pommi olemasolu lõpuks tunnistatakse.

Aga nad oleks suurepäraselt saanud hakkama ka ilma igasuguse kokkuleppeta. Hoolimata asjaolust, et sanktsioonid ja kallis tuumaprogramm on riigi majanduse sisuliselt pankrotistanud, poleks mõned kuud enam midagi muutnud. Pärast pommi saamist on aga neil juba vaieldamatu jõupositsioon. Küsige põhjakorealastelt. Ehk mullad ongi küsinud? Küllap mäletavad Washingtonis veel kõik, kui edukas oli nende diplomaatiline kokkulepe tuumadesarmeerimiseks selle paariariigiga, mille rahvas nälgib, aga valitsusel on nüüd ometi sõrm tuumanupul. Lõppude lõpuks olid Pyongyangiga tehtud kokkuleppe autoriks suures osas samad ajud, kes praegu Ameerika välispoliitikat juhivad, ehk siis demokraadid valitsuses ja nende poolt mehitatud riigidepartemang.

Obama taganeb

Tekib küsimus: miks amidel seda lepet vaja oli? Sisuliselt on see kaotuse tunnistamine Iraani tuumaprogrammi takistamisel. Veel mõni kuu tagasi kaitses USA aastaid kestnud seisukohta, et Iraan on maailma ohtlikem paariariik, kes ei tohi mingi hinna eest saada massihävitusrelva, ja selle ära hoidmiseks on kõik võimalused – kaasa arvatud jõu kasutamine – lubatud.

Kas on põhjus selles, et Obama usalduskrediit on riigisiseselt pärast tervishoiureformi katastroofilist käivitamist, permanentset eelarvekriisi ja skandaale maksuameti repressioonidest konservatiivsete ärimeeste vastu vajunud rekordmadalale ning vaja oli välispoliitilist suurt sulge oma kübarale? Või on põhjus selles, et Obama välispoliitika ise on täielik rongiõnnetus? Suhted Venemaaga on hoolimata restart-poliitikast külma sõja järgse aja halvimad. Positiivse hõlvamise poliitika Lähis-Idas, mis algas kuulsa Kairo kõnega moslemitele, on tegelikkuses kujunenud suutmatuseks kaitsta mitte ainult endale lojaalseid autokraatiaid vaenulike islamirežiimidega asendamise eest, vaid ka Ühendriikide saatkondi ja diplomaatide elusid. Iraak on lastud Iraani mõjusfääri ja kümneaastase sõja järel valmistutakse kaotusega lahkuma Afganistanist. Kagu-Aasias ei ole suudetud mitte millegagi rahustada oma traditsioonilisi liitlasi, kes kannatavad Hiina pideva agressiivsuse käes.

Kas võib olla, et Obama otsustas Iraani rehabiliteerida küünilise kalkulatsiooniga, et ei temal ega eurooplastel ole nagunii poliitilist selgroogu takistada Iraani tuumarelvastumist, parem siis teha juba halva mängu juures head nägu ning ühtlasi panna teised Lähis-Ida riigid – eelkõige Iisrael – olukorda, kus ennetav rünnak oleks diplomaatiliselt võimalikult raskendatud.

On kuidas on, aga kõik see on Obama ja tema riigisekretäri John Kerry poolt Lähis-Ida ja tegelikult kogu maailma julgeolekule mõõtmatult kahjulik tegevus. Ainus, mis hoiab Iraani-taolisi agressiivseid jõhkardeid jõu kasutamisest tagasi, on uskumine, et neil on vastas endast tugevam ja meelekindlam pool.

Meelekindluse osas lehvitas USA just suurt valget lippu. Sellest teevad oma järeldused nii Iraan kui tema naabrid. Oma järeldusi tehakse ka Moskvas ja Pekingis. Oleme astunud ajastusse, kus globaalne võmm on vormi nagisse riputanud ja igaüks vaatab ise, kuidas ellu jääb.”

Allikas: Õhtuleht, 8.dets, 2013

___________________________

Postitas EIP teabetoimkond

738 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>