HEAD EESTI ISESEISVUSPARTEI LIIKMED!

On meeldiv tõdeda, et Eesti Iseseisvuspartei analüüsid ja prognoosid, mis said tehtud aastatel 2000-2003 osutusid prohvetlikult täpseteks ja asjade traagiline edasine käik ei saanud kellelegi tulla üllatusena. Programmilised dokumendid ja lahendid, mis said välja töötatud aastel 2001-2011 on osutunud õigeteks ning kasutuskõlblikeks ja -kohustuslikeks tänase päevani.

On meeldiv tõdeda, et ühiskonnas kasvab arusaam läbipaistva poliitika vajalikkusest. Lähitulevikus hakatakse mõistma ka EIP poliitika vundamendi tugevust. Viimane väljendub veendumuses, et edasi viib ja ellu saab jääda vaid faktipõhise ja tõde armastava poliitika läbi. Lähitulevikus hakatakse mõistma sedagi, et Eesti majanduse ja ühiskonna taandareng ei tulene mitte objektiivsetest asjaoludest, vaid subjektiivsetest, sellest, et Eesti on Euroopa Liidu ja IMF liikmelisuse kaudu allutatud halastamatule ‘võitja-võtab-kõik’ majanduskolonialismile, võõraste huvide teenimisele eesti riigi ja rahva huvide arvel. Need liikmelisused sundis rahvale peale meie rahva hulgas olevad riigireeturid ja riigireeturparteid.

EIP ei osalenud KOV valimistel, sest majanduslikud võimalused ei anna riigikoguvälistele erakondadele vähimatki võimalust konkureerida riigikoguerakondadega, mis kulutasid KOV kampaaniale keskmiselt 1 miljon eurot. Sellises olukorras polnud võimalik positiivselt silma paista. See-eest oleme tänaseks puhanud ja valmis poliitiliseks võitluseks järgnevad 14 kuud kuni 1. märtsi riigikoguvalimisteni. Riigikoguparteide poolt rahvalt röövitud rahale on võimalik riigikoguvälistel erakondadel vastu panna vaid liikmete ühiskondlik töö. Raha jõule tuleb vastu panna tahte jõud!

Ärge jääge ootama ainult juhtkonna initsiatiivile, tuleb ka ise olla initsiatiivikas, nõuda seda ka juhatuselt ning osakonnajuhatustelt. Kandideerige europarlamendi ja riigikoguvalimistel, osalege üldkoosolekutel ja suvepäevadel! Lähinädalatel hakkab erakonna büroo Tallinas tööle kõikidel tööpäevadel kella 14 kuni 18-ni. Astuge kõik kindlasti läbi!

HEAD  VANA  AASTA  LÕPPU  JA  TEGUDEROHKET  UUT  AASTAT!

Eesti Iseseisvuspartei juhatus

31.12.2013.

2,294 total views, no views today

Vello Leito: Ma arvan, et kõik eksivad

Oleg Tesla ja Vladimir Putini vastastikusele sõnademängule 19. detsembril Moskva pressikonverentsil pakutakse lausa rumalaid tõlgendusei, kuni selleni välja, et Tesla ei oska isegi nii palju eesti keelt, et vahet teha sõnadel ‘tere’ ja ‘pere’ (Matti Ilves). Olen veendunud, et kõik eksivad ja tegelik sisu on palju sügavam, et Teslaga oli endastmõistetavalt varem kõik kokku lepitud ja mingit juhuslikkust ega viga ei olnud. Asi on selles, et tegemist pole mitte sõnademänguga vaid kalambuuriga, siis sellise sõnademänguga, kus võtmesõna ei tule mõista selle sõna otsetähenduses, vaid ülekantud tähenduses.

Seega kalambuur oli üles ehitatud niimoodi:

„ … „Tere, tere!“ (Putin – V.L.). „Tere, tere! (Tesla – V.L.) … „Vana kere!“ (Putin – V.L.). „Vana pere! (Tesla – V:L.) ….“

Ülearuse välja jättes saame kalambuuri: „Tere tere, vana kere!“ „Tere, tere, vana pere!“

Sõna pere all tuleb lihtsalt mõista endist NSVLi kui perekonda, mille koosseisu Eesti kui endine „perekonnaliige“ Tesla tõlgenduse järgi kuulus. Ja mitte kui sõjalise okupatsiooni läbi liidetud Eesti Liiduvabariiki. Nii on lood!

Vello Leito

27.12.2013

995 total views, no views today

Vello Leito: Kõik on filigraanselt lahti räägitud juba rohkem kui kaks aastat tagasi

Viimastel kuudel on meedias üheks põhiliseks teemaks olnud Eesti maavarad ja Rail Baltica. Viimast püüavad võimukandjad presenteerida kui nende uusimat originaalideed ja vägevat võidumarssi, seost maavaradega aga naeruvääristatakse, et olevat järjekordne vandenõuteooria! Ei ole tegelikkuses aga ei esimest ega teist, vaid tegemist on igivana plaaniga eurokommunistide ideede kaustast. Mingit saladust ka kuskil pole, kõik on olnud algusest peale selge ja on põhjalikult lahti räägitud ka minu poolt artiklis http://iseseisvuspartei.ee/2011/11/07/vello-leito-mis-ootab-eestit-ees-vi-vahemalt-uks-asi-kindel-mis-ees-ootab. Soovitan see artikkel eriti tähelepanelikult veekord läbi lugeda.

„Mis ootab Eestit ees? VI . Vähemalt üks asi kindel, mis ees ootab

Prognoosimaks tulevikku, peab meeles pidama minevikku. Selle tarkusetähe all üks varajasem sündmus saagu lahti harutatud. Nimelt, kuidas ikka sai võimalikuks Eesti võit fosforiidisõjas. Lugu on müstiline sellepärast, et taasiseseisvumise ajal oli Gorbatšov juba välja kuulutanud perestoika ja Euroopa ühiskodu loomise, seega toimunu ei olnud välk üldsegi mitte nii väga selgest taevast, ent fosforiidisõja ajal viibis ühiskond veel täielises poliitilises hirmuletargias. Selguse saamiseks olgu võrdlevalt vaadeldud kahte samaaegset protsessi: Euroopa Liidu kui föderatsiooni loomist ja fosforiidisõda Eestis.

Esimene valitsustevaheline konverents algas Itaalia juhatusel 9. septembril 1985 ning see tipnes Ühtse Euroopa Akti (ÜEA) vastuvõtmisega Brüsselis. ÜEA allkirjastamine oli Rooma lepingu esimene sisuline reformimine. Sellega muudeti Euroopa Ühenduse asutamislepinguid ja pandi alus Euroopa poliitilisele koostööle.

ÜEA allkirjastati Luksemburgis 17. veebruaril 1986 ja Haagis 28. veebruaril 1986.

ÜEA jõustus 1. juulil 1987.

Tähtsamad muudatused, mis viidi seoses Ühtse Euroopa Aktiga sisse asutamislepingutesse:

  • nähti ette Euroopa Ühenduse esimese astme kohtu loomine;
  • anti Euroopa Ühenduse struktuuri-, keskkonna-, uurimus- ja tehnoloogiapoliitikatele lepinguline ja seega õiguslik alus;
  • loodi õiguslik alus Euroopa poliitilisele koostööle – raamdokument: „Euroopa poliitiline koostöö“ (EPC), mis on kodifitseeritud poliitilise koostöö eelkäija ja Euroopa Liidu ‘s ühise välis-ja julgeolekupoliitika (CFSP) eelkäija.

Viimased said aluseks Euroopa Liidu lepingu loomisel, mis allkirjastati Maastrichtis 7. veebruaril 1992, ning see jõustus 1. novembril 1993 ja kannab Maastrichti lepingu nime. Loodi liidulepingu uus struktuur, mille kolm sammast hõlmavad nii poliitika- kui majandusvaldkondi. See ongi Euroopa Liit, mis on liitriik, milles Euroopa Liidu õiguse kompetentsi kompetents on realiseeritud Euroopa Ühenduse Kohtu kaudu (vt „EI? JAA? Euroväitluse alused“, koostajad Uno Silberg, Vello Leito, Tallinn 2001, lk 98).

Samaaegselt kogus jõudu fosforiidisõda Eestis. NSV Liidu poolt kavandatud kaevandused oleksid asunud Toolse, Kabala ja Rakvere lähedal. Nende maardlate mõõtmistööd ja keskkonnamõjude hindamine algasid 1972. aastal. Vastavat projekti juhtis Eesti Teaduste Akadeemia. 1986. aastal toimunud pleenumil rõhutasid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liikmed selle suurt negatiivset keskkonnamõju Eestile. Pärast seda hakkasid kaevanduste vastu aktiivsemalt protesteerima ka ajakirjanikud, näiteks Juhan Aare ja mitmed keskkonnaaktivistid, kelle selgitustöö käigus moodustusid spontaanselt mitmed ühendused.

Meeleolukus fosforiidisõjas kasvas kiiresti ja fosforiit jäigi maa sisse, miks? Kas NLiidul polnud siis piisavalt jõudu oma tahte läbisurumiseks? Otsustamaks selle üle jälgigem hoolikalt kahe protsessi arengulugu paralleelselt. Seepärast summeerin järgnevalt olulisemad sündmused ühisele ajaskaalale. EL temaatika on kursiivis, fosforiidisõja kronoloogia aluseks on võetud Ardo Kaljuvee 6.05.2007 artikkel: „Fosforiidisõda päästis Kirde-Eesti looduse pöördumatust hävingust, www.epl.ee.

* 1972 – kinnitatakse Toolse fosforiidimaardla tööstuslikud varud.

* 1983 – peatatakse Toolse kaevanduse projekteerimine ja otsustatakse uurida Rakvere maardla võimalusi.

* 1985 – NLKP keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu määrusega nr 874 lubatakse erandkorras koostada Lääne-Kabala fosforiidikaevanduse projektdokumentatsioon enne varude kinnitamist. Kaevandusele lubati aastateks 1989–1990 18 miljonit rubla.

* 9. sept 1985 algas Euroopa Ühenduse sisuline reformimine, loodi ÜAP, mis lõppes föderatiivse ELiidu loomisega 1992. aastal (Maastrichti leping).

* 28.02.1986 ÜEA võeti vastu

* 4. aprill 1986 – ENSV teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni laiendatud pleenumil saab avalikkus esimest korda kompleksse ülevaate võimalikest fosforiidikaevandamise tagajärgedest.

* 25. veebruar 1987– üleliidulise fosforikaevanduskoondise juht Juri Jampol tunnistab intervjuus Eesti Televisioonile, et peagi lüüakse Virumaal kopp maasse.

* 28. veebruar 1987– Juhan Aare avaldab ajalehes Noorte Hääl kommentaari “Stardipauk Valges saalis”.

* Märts-aprill – teaduste akadeemia üldkogu, Tartu ülikooli nõukogu, advokaatide kolleegium, loodusuurijate selts jpt mõjukad organisatsioonid ning asutused nõuavad fosforiidikaevanduste projekteerimise kohest lõpetamist.

* 20. aprill 1987 – üleliidulise väetisetööstuse ministeeriumi esindajana saabub Tallinna aseminister Aleksandr Koževnikov.

* Tartu noorte 1987.a. maidemonstratsioonil fosforiidivastased aktsioonid haarasid eriti kaasa noori. Tegevus kandus tänavatele.

* 14. mail 1987 kõlas Tartu levimuusikapäevade ajal Raekoja platsil esmakordselt Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”, noored kandsid kollast särki kirjaga: FOSFORIIT? TÄNAN, EI!

* 8. mai ajalehes Sirp ja Vasar ilmus Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!”.

* Tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides.

* Juunis 1987 kuulutas Gorbatšov välja perestroika.

* Juunis 1987 ENSV ministrite nõukogu keeldub kooskõlastamast üleliidulise mineraalväetisetööstuse ministeeriumi kavasid Toolse ja Kabala kaevanduste rajamiseks aastatel 1991– 1995 ja kuni aastani 2000.

* 1. juulil 1987 jõustus ÜEA.

* 23. august – MRP aastapäeva miiting Tallinnas Hirvepargis.

* 18. september – ENSV ministrite nõukogu teeb Nõukogude Liidu valitsusele ettepaneku lükata fosforiiditemaatika uude aastatuhandesse. Moskva soostub. 1989. aasta lõpuks tuleb siiski esitada Moskvale ettekanne kaevandamise võimalustest.

Kas märkasite „elevanti“ pildil? Näete, seal ta on: ühtki fosforiidisõja aktsiooni ei alustatud enne kui 28.02.1986 oli vastu võetud „tegutsemislitsents“ – „Ühtne Euroopa Akt“. Kas märkasite ka teist „elevanti“? Nimelt: tähelepanuväärsel viisil algasid umbkaudu samal ajal analoogilised ühiskondlikud protsessid ka paljudes teistes Nõukogude Liidu liiduvabariikides. Kolmas, eriti hästi kaitsevärvitud „elevant“ on pildil veel. Alates perestroika väljakuulutamisest valitses NLiidus kaks poliitikat ja täitevvõimu: keskvõim Gorbatšovi juhtimisel, mis sisuliselt ei toiminud ja varsti ka juriidiliselt kehtetuks muutus. Ning teine, varjatud täitevvõim, mis „ühiskondlike protsesside kaudu“ juhtis tegelikku sündmuste käiku. Kolmanda „elevandi“ nimi on ÜEA, selle tagatoad ja tagaubade tagatuba. Viimane oli otsustanud lõhkuda NLiit „iseseisvateks“ riigikesteks, et need siis Euroopa Liidu sulatuskatlas ühiskoduks keeta.

Fosforiidisõda, taasiseseisvumine, Balti kett, Hirvepark jne, kõik need olid instseneeringud ÜEA poolt stiilis, nagu seda tehti Ukrainas „Oranži revolutsiooni“ ajal, mis seal aga läbi kukkus. NLiidu lõhkumine ei kukkunud läbi ja ÜEA varjatud korüfeed oleksid peaaegu õnnestunudki pistmaks Venemaa koos liiduvabariikidega sulatuskatlasse, kui poleks esile kerkinud suuršovinist Vladimir Putin ja poleks pööranud püssitoru tagurpidi: nimelt Venemaa liidab endaga Euroopa Liidu Saksamaa kaudu.

Pole märganud, et eesti meedias oleks taasiseseisvumise jne, poliitilist näitemängulisust keegi peale minu eriti paljastanud, aga 04.11.2011 see juhtus. Nimelt blogis www.rahvuslane.blogspot.com Tiit Madisson (Andaluusia): Eestlusele on hukatuseks saanud omariiklus. Juhul kui praegust äriprojekti võib „oma riigiks“ nimetada?T.M. kirjutab: „Eestlane oli olla uhke ja hää, kui kolhoosi esimehed ja partorgid kolhoosi kontori ette bussid kamandasid, millega pealinna end „vabaks laulma“ sõideti! Kui uhke oli kõrvu kommunistidega Balti ketis seista, kui keti organisaatorid Nõukogude Armee kopteril õhus lendasid.“

Sedaviisi, siis. Fosforiidi kaevandamine suudeti tookord ära hoida. Artikli kontekstis on oluline siiski see, kelle jaoks fosforiiti hoitakse, et see venelaste hammaste tagant viimasel hetkel ära rebiti. Oskan teha ainult ühe järelduse: selle taga oli loomulikult EL üldiselt, kuid Saksamaa personaalselt. Pole lihtsalt teist loogika raamidesse mahtuvat varianti. Pole ELiidus teist nii ressursiagoonias vaevlevat suurriiki. Gaasitarned ajasid nad välja Nord Streami abil Venemaalt, Liibuas hakkab Saksamaa naftat jagama teiste kallaletungist osavõtnud riikidega: Prantsusmaa, Inglismaa, USAga. Fosforiit aga on põllumajandus, on elu alus. Kel fosforväetis odavalt käes, see ruulib. Leiukohti on vähe, Saksamaa käeulatuses ei ühtegi. Rail Balticale samal ajal transpordikäivet kuipalju.

Eestis on niisiis Euroopa Liidu suurimad fosfori toorme varud. Rakverest lõuna poole taheti rajada kaevandus jõudlusega 500 milj tonni aastas. Selle tarbeks taheti ehitada Rakvere külje alla Lasnamäe tüüpi magamislinnak 10 000 võõrtöölisele. Rakvere elanike arvu juurdekasvuks prognoositi 30 000 inimest – 20nelt tuhandelt 50ne tuhande elanikuni.

Seepärast võib juba siinkohal lõplikult paika panna ühe asja, mis meid ees ootab: vähemalt 500 miljoni tonni fosforiidi kaevandamine aastas. Kui palju Rail Baltica 1-e peale jagub, kui palju Rail Baltica 2-le, eks see ole näha, kapasiteedist tuleb pigem puudu – teised maavarad tahavad ju ka väljavedamist. Mõistate nüüd, miks on vajalikud need projektid, millest IV osas rääkisin – mitte reisijatevedu pole primaarne, vaid Eesti maapõuevarade väljavedu.

Fosforiit on vaid väike võllanali, kui võrrelda, mida toob endaga kaasa diktoneema kaevandamine – seda maavara on Eestis kogu Euroopale jagada 60 miljardit tonni! Kui palju ainuüksi kulda saab, kogu Mendelejevi tabeli haruldased muldmetallid sellele lisaks, pluss diktoneema kütusena! Teadmiseks, et kulla tootmine diktoneemast väikselt-vaikselt juba käib ja seda majanduslikult tasuval tasandil, ent täpsemat infot on raske saada. Ja miks ei peaks siis käima, kui on lasundeid, kus kullasisaldus diktoneemas ulatub 4 grammini tonnis, sel ajal kui tööstuslikult tasuv kullasisaldus on alla 1,5 grammi tonni kohta.

Olen Eesti maavarade kohta kirjutanud oma raamatus: „Euroopa Liit tagantvaates,“ Tallinn, 2000, ptk 3.3. Kodulehel lingi all „Temaatilisi artikleid“ on maavaradest juttu kokku kolmes artiklis. Vabalt Anto Raukast tsiteerides: Eestis on Euroopa Liidu kõige rikkalikumad fosforiidivarud ja need ei jää mitte maa sisse. Omalt poolt lisan, ega teisedki maavarad sinna jää, Euroopa suurriikide ahnusel pole piire. Kas nad meie maavarasid Venemaaga jagama hakkavad, see pole praegu selge. Või mis tähtsus sel, meile jääb orjatöö niipidi või naapidi, sest omandiõigus on koos iseseisvusega ära antud/andmisel.

Järgneb …

Vello Leito

7.11.2011“

1,012 total views, no views today

Kivisildnik: Realistlik heaolustrateegia

Ma olen kindel, et ma ei pea veenma kedagi peale Ansipi selles, et Eesti riik on uppuv laev, millelt ei lahku ainult rotid, vaid ka rooste põgeneb laevakerelt ning mustus emigreerub kambüüsi solgiämbrist.

Asjad on hullud ja sellel on põhjus. kui 80 000 tööjõulist inimest on otsustanud lähiajal kodukandi viljaka tolmu jalgadelt pühkida, siis on midagi halvasti kas inimeste peades või aktuaalses reaalsuses. Kollektiivse hullumeelsuse teooriat toetavad väga vähesed faktid, kui, siis ainult valimistulemused ja tõsiasi, et paljud kodanikud on otsustanud ilma mõjuva põhjuseta ajaloolisele kodumaale jääda.

Seega on asi halvas elus. Inimesed tunnevad, et elu on närune, nad on kindlad, et elu ei lähe paremaks, ning lahkuvad kvaliteetsematele jahimaadele. Kõik. Arutada pole siin midagi, me võime kaaluda teoreetilisi variante, kuidas töötud või näljapalgal virelevad kehvikud võiksid saavutada kapitalistliku heaolu, aga see on ikkagi ainult teooria. Praktikas on selge, et keskmisel eesti orjal ei ole mingit võimalust osta seda, mida peetakse inimväärse elu aluseks, kommunaalmaksudega on raske, sageli võimatu. Paljud ei pea fraseoloogiasõnaraamatust vaatama, mida tähendab väljend “nälg näpistab”.

Mis me räägime kehvikutest, Eesti rikkad on isegi Baltikumi mõttes vaesed puuvillanoppijad. Kui ma viimati Balti rikaste esisadat vaatasin, ei olnud seal ühtki eesti nime. Ja olgem ausad – Eesti, Läti ja Leedu ei kubise just rockefelleritest ja rothschildidest. Meie rikkurid on rahvuslik häbiplekk. Mis on meie läbikukkunud rikkurite sõnum? Sõnum on lihtne: sa võid Eestis saavutada majanduslikult kõik, mida on võimalik saavutada, aga ikkagi oled sa lätlase kõrval eikeegi, leedukast rääkimata. Selle teadmisega on valus elada.

Seega väidan tõsiasjadele tuginedes, et kapitalistlik heaolu ei ole Eestis võimalik. Mida ei ole meeletutele pingutustele vaatamata õnnestunud saavutada, on võimatu, eks ole? Juhul kui heaolu ei ole kättesaadav isegi eliidile, siis on arukas järeldada, et ühiskonna põhjakihid ilmselt ka selget kaaviari sisse ei vohmi. Ma loodan, et lugeja nõustub, et kui oleme üdini globaliseerunud ning enda meelest Euroopasse kolinud, siis peaks nii meie vaesus kui rikkus vähemalt Euroopa standarditele vastama. Ja kui töötu abiraha, õpetaja palk ning rikkuri kontoseis ei vasta üldkehtivatele nõudmistele, siis on tegemist läbikukkumisega.

Olgu selle läbikukkumise põhjuseks ebakvaliteetne genofond, nõdrameelne majanduskeskkond või jumala viha, tulemus on üks, ühemõtteline ja vastuvaidlemist mittesalliv. On aeg kaaluda muid heaolustrateegiaid, realistlikke strateegiaid. Kindlasti kodanikupalk, nagu šveitslased plaanivad – neil on kodanikupalga teoreetiliseks põhjenduseks raske elu. Ei hakka võrdlema Eesti ja Šveitsi raskusi, peaks selge olema niigi. Aga selle variandi jätame kõrvale, sest idee teostamine sõltub kollektiivsest mõtestatud pingutusest, milleks eesti rahvas ei ole võimeline.

Jäävad heaolustrateegiad, mida saab rakendada individuaalselt. Teeme endale selgeks, milles seisneb heaolu tuum: positiivne emotsioon on kõige alus. Kui emotsioonid on laes, võib ka majanduslike ja muude asjadega hoogu pidada. Meie kliimas muidugi palmi all ei mediteeri, aga Ferrari asemel võib Fordiga ringi kimada küll, endal silm säramas.

Religioon on kindlasti üks tõhusaid heaolu saavutamise viise, äraproovitud, töökindel ja odav. Tänapäeval on ajupesutehnikad nii paika timmitud, et lausa rõõm vaadata. Istub inimene, ümiseb nurgas ja pole tal ühtegi probleemi, õnnis naeratus on näol ja kui sektijuht annab käsu, kannab kive hunnikusse või võtab suhu, sest ainult nii sünnib kõigevägevama tahtmine. Ehkki kapitalismil on palju ühisjooni organiseeritud religiooniga, on kahetsusväärne lahknevus lõpptulemuses: me ei ole kapitalismis õnnelikud ja eluga rahul.

Ehkki sektijuhi ja tema orjade seisukohalt on organiseeritud ümisemine tõhus, on see pikemas perspektiivis regressiivne, sektantlik usk ei arenda, sektantlus nüristab, inimkvaliteet kaob ja varem või hiljem langeb kogu porukas nutikama jõugu saagiks. Inkad, samuraid – õpikunäiteid on lõputult. Kapitalism suudab reaalselt pakkuda samuti ainult nüristavaid luulusid – meelelahutust. Aga kui tõhus saab olla igal aastal jõulude ajal “Üksinda kodus” vaatamine?

Igaüks saab keskkonnale vaatamata liituda mõne surmasektiga ja õnnelikult ümiseda või vaadata ööpäev läbi sobivat pornokanalit ning püsida õnne tipul, aga mõlemad strateegiad on pikemas perspektiivis halvad investeeringud, vaimsed võimed känguvad või lülituvad täielikult välja. See ei ole tore, see on katastroof. Ümisemine ei aita reaalseid probleeme lahendada ja meelelahutus on sama kasutu. Emotsioon on, aga see on ka kõik.

Kas meil on mõni äraproovitud heaolustrateegia, mis tagab positiivse emotsiooni, aga samas arendab vaimseid võimeid, annab seeläbi koos heaoluga ka konkurentsieelise ning kokkuvõttes suurendab ühiskonna mobiilsust ja üleüldist heaolu? Selline strateegia on tõepoolest olemas, aga te ei ole sellest kunagi kuulnud ja tõenäoliselt ei ole te selle praktikaga ealeski lähemalt kokku puutunud. Nagu näeme, on pornokanalitel siiski teatavad puudused.

Klassikaline heaolustrateegia on olemas ja see on kultuur. Eriti tõhus kultuurivaldkond on kirjaoskusega otseselt seotud kirjandus. Vanem põlvkond on lapsepõlves “Buratinot” lugenud ja mäletab, kui tore see oli. Kuna elanikkonna põhimassil edasises elus ja tegevuses ei ole kirjaoskust tarvis läinud, siis selgitan olukorda.

Võtame Ferrari ja ütleme, et see on inimmõistuse tippsaavutus autopedenduse alal (pole tähtis, kas ta tegelikult on, näitel on illustreeriv tähendus). Ja nüüd küsime endalt, kui palju meil on tuttavaid autopedesid ja kui paljud neist sõidavad Ferrariga. Ilmselt vähesed, kui üldse keegi. Kas nad saavad olla õnnelikud oma armetu panni seljas? Ei saa. Seevastu kultuuritooted on palju intensiivsemad ja efektiivsemad, maailma absoluutne tippraamat on sama kallis kui põhjamuda, hinnaklass on sama. On tasuta raamatukogud, tasuta ferrari-laenutusi ma pole kohanud.

Raamatuinimene võib iga päev lugeda niipalju inimmõistuse tippsaavutusi, kui ta silmad välja kannatavad. Konkurentsieelis autoahviga, kes kunagi ei saavuta isegi ideaalilähedast sõiduriista, on ilmne. Ühel on emotsioonid pidevalt laes, teine käib ringi, rusikas taskus, ja sõimleb. Ja kui ka autoist saavutab täiuse ning sõidabki lõpuks, olles elu aeg soolejuppi välja punnitanud, lõpuks kuldvelgedega Saksa džiibiga ümber kaubamaja, siis mida see annab ühiskonnale? Tõenäoliselt ainult ühe mölakast varganäo, seda paremal juhul – mõned on auto nimel valmis ka tapma.

Samal ajal arendab raamatut nautiv isik oma vaimseid võimeid, tema orienteerumine maailmaasjades on hea, väärtused paigas, võib isegi tekkida loovus. IQ kohe päris kindlasti ei lange, üldjuhul on kvaliteetkirjanduse tarbimine ühiskonna konkurentsivõimet tõstev nähtus. Vaimsed võimed aitavad probleeme lahendada ja luua väärtusi. Rääkimata sellest, et tänapäeval on ka kõige lihtsam funktsionaalne kirjaoskus, isegi lihtlause moodustamine haruldane ja hinnaline imevõime mida ülikoolides ja kirjandusringkondades tikutulega taga otsitakse.

Mõelge selle peale, võtke üks vaba päev ja kalkuleerige, kas teie heaolustrateegia on reaalne ning pikemas perspektiivis ja üldise kasu seisukohalt aktsepteeritav. Meie palkade juures, ma mõistan, siiski soovitan antidepressante võimalikult vähe sisse ahmida. Narkot ei ole vaja, mõelda on vaja.

Sven Sildnik

Eesti Ekspress, 13.12.2012

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,001 total views, no views today

Suurriikide Iraani diil

http://iseseisvuspartei.ee/2012/05/20/vello-leito-berliin-moskva-telg-sai-valmis-usa-kaputt

 

Siis loe:

“Suurriikide Iraani diil viib sõjani

Martin Helme

Hiljutine suuriikide diil Iraaniga on meie ajastu vaste Neville Chamberlaini diilile Saksamaaga, kes vähem kui aasta enne Teise maailmasõja puhkemist vehkis pea kohal paberiga, millel herr Hitleri allkiri ja mis pidi tagama rahu meie ajaks.

Iraani kokkulepe USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Hiina ja Venemaaga pole ei rohkem ega vähem kui maailma suurriikide mööndus, et islamivabariigil lubatakse saada tuumarelv. See omakorda tähendab ei rohkemat ega vähemat kui suurenenud sõjavõimalust Lähis-Idas.

Tuumapomm tuleb

Sobing on endast välja viinud USA viimased vähesed liitlased Lähis-Idas. Ei, ma ei pea silmas juute, kelle suhted Ameerikaga on Obama administratsiooni ajal juba pikemat aega halvad. Vastupidi, juudid on ootamatult muutumas omakandi populaarsemateks sellideks, kuna on regioonis ainsad – nii vähemalt loodetakse –, kel võimekust Iraani tuumaprogramm jõuga katkestada. Kõige rohkem on endast väljas Saudi Araabia ja mitmete väiksemate Pärsia lahe riikide valitsused, aga ka Pakistan. Põhimõtteliselt kõik, kellel ei ole isu elada šiiitliku Iraani tuumaseene varjus.

Washingtoni edukas diplomaatiainitsiatiiv loosungi all „kuidas kaotada sõpru ja leida vaenlasi” on lisaks eelnimetatud enam-vähem sõbralikele moslemiriikidele ära tõuganud ka NATO riigi Türgi, kes on teinud täiesti ratsionaalse kannapöörde ja asunud Teheraniga varemalt väga halvas seisus olnud suhteid aktiivselt soojendama. Ankara on loobumas lootusest, et saab oma julgeoleku tagamisel loota amidele.

Igatahes on Iraan ränga sanktsioonirežiimi all elanud totalitaarsest paariariigist nüüd üleöö muutunud respektaabliks majanduspartneriks, kellel on tunnustatud õigus tegelda tuumarajatiste arendamisega. Must valgel kirjas, kui ei usu.

Iisraeli luure hinnangul on Iraan umbes kuu aja kaugusel tuumapommi valmistamisest. Õigupoolest on Iraanil tuumapommi jaoks vajalik materjal juba mõnda aega olemas, ent kuna tegemist on siiski ülimalt keerulise tehnoloogiaga, pole relv veel kasutusvalmis. Teheranile oli diplomaatilist läbimurret vaja kahtlemata selleks, et nõrgendada survet ja tekitada lahkhelisid suuriikide hulgas, kui pommi olemasolu lõpuks tunnistatakse.

Aga nad oleks suurepäraselt saanud hakkama ka ilma igasuguse kokkuleppeta. Hoolimata asjaolust, et sanktsioonid ja kallis tuumaprogramm on riigi majanduse sisuliselt pankrotistanud, poleks mõned kuud enam midagi muutnud. Pärast pommi saamist on aga neil juba vaieldamatu jõupositsioon. Küsige põhjakorealastelt. Ehk mullad ongi küsinud? Küllap mäletavad Washingtonis veel kõik, kui edukas oli nende diplomaatiline kokkulepe tuumadesarmeerimiseks selle paariariigiga, mille rahvas nälgib, aga valitsusel on nüüd ometi sõrm tuumanupul. Lõppude lõpuks olid Pyongyangiga tehtud kokkuleppe autoriks suures osas samad ajud, kes praegu Ameerika välispoliitikat juhivad, ehk siis demokraadid valitsuses ja nende poolt mehitatud riigidepartemang.

Obama taganeb

Tekib küsimus: miks amidel seda lepet vaja oli? Sisuliselt on see kaotuse tunnistamine Iraani tuumaprogrammi takistamisel. Veel mõni kuu tagasi kaitses USA aastaid kestnud seisukohta, et Iraan on maailma ohtlikem paariariik, kes ei tohi mingi hinna eest saada massihävitusrelva, ja selle ära hoidmiseks on kõik võimalused – kaasa arvatud jõu kasutamine – lubatud.

Kas on põhjus selles, et Obama usalduskrediit on riigisiseselt pärast tervishoiureformi katastroofilist käivitamist, permanentset eelarvekriisi ja skandaale maksuameti repressioonidest konservatiivsete ärimeeste vastu vajunud rekordmadalale ning vaja oli välispoliitilist suurt sulge oma kübarale? Või on põhjus selles, et Obama välispoliitika ise on täielik rongiõnnetus? Suhted Venemaaga on hoolimata restart-poliitikast külma sõja järgse aja halvimad. Positiivse hõlvamise poliitika Lähis-Idas, mis algas kuulsa Kairo kõnega moslemitele, on tegelikkuses kujunenud suutmatuseks kaitsta mitte ainult endale lojaalseid autokraatiaid vaenulike islamirežiimidega asendamise eest, vaid ka Ühendriikide saatkondi ja diplomaatide elusid. Iraak on lastud Iraani mõjusfääri ja kümneaastase sõja järel valmistutakse kaotusega lahkuma Afganistanist. Kagu-Aasias ei ole suudetud mitte millegagi rahustada oma traditsioonilisi liitlasi, kes kannatavad Hiina pideva agressiivsuse käes.

Kas võib olla, et Obama otsustas Iraani rehabiliteerida küünilise kalkulatsiooniga, et ei temal ega eurooplastel ole nagunii poliitilist selgroogu takistada Iraani tuumarelvastumist, parem siis teha juba halva mängu juures head nägu ning ühtlasi panna teised Lähis-Ida riigid – eelkõige Iisrael – olukorda, kus ennetav rünnak oleks diplomaatiliselt võimalikult raskendatud.

On kuidas on, aga kõik see on Obama ja tema riigisekretäri John Kerry poolt Lähis-Ida ja tegelikult kogu maailma julgeolekule mõõtmatult kahjulik tegevus. Ainus, mis hoiab Iraani-taolisi agressiivseid jõhkardeid jõu kasutamisest tagasi, on uskumine, et neil on vastas endast tugevam ja meelekindlam pool.

Meelekindluse osas lehvitas USA just suurt valget lippu. Sellest teevad oma järeldused nii Iraan kui tema naabrid. Oma järeldusi tehakse ka Moskvas ja Pekingis. Oleme astunud ajastusse, kus globaalne võmm on vormi nagisse riputanud ja igaüks vaatab ise, kuidas ellu jääb.”

Allikas: Õhtuleht, 8.dets, 2013

___________________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,649 total views, 1 views today

Nokkimisjärjekord: …, IMF, USA, EL, iseseisvad rahvusriigid

Jugoslaavia nad nokkisid surnuks, ainult Serbia jäi ellu. Nüüd juba aastaid nad nokivad Ukrainat, nii et maa on oranž. Aga näe imet, Ukraina ikka veel elus! Loe mida asjast arvab Ukraina president:

Janukovitš nimetas Euroopa Liidu tingimusi alandavaks

27.11.2013, 08:48

www.aripaev.ee

Ukraina president Viktor Janukovitš ütles, et peab Euroopa Liidu tingimusi riigile finantsabi osutamiseks alandavaiks.

Assotsiatsioonilepingu allkirjastamine Euroopa Liiduga tuleb alles siis, kui Ukraina on selleks majanduslikult valmis, vahendas ERRi uudisteportaal Janukovitši teleintervjuud BBC-le.

“Niipea, kui me jõuame tasemele, mis on meile komfortne, ning kui see vastab meie huvidele, kui me lepime kokku normaalsetes tingimustes, siis räägime allkirjastamisest. Millal see toimub – varsti või mitte väga ruttu, näitab aeg. Ma tahan, et see aeg tuleks võimalikult varem,” ütles Janukovitši teleintervjuus.

“See lepe assotsieerumise kohta – 610 miljonit eurot on nähtud ette tehniliseks abiks Ukrainale. Alates 2010. aastast. Kolm aastat järjest näidati meile seda ilusas paberis kompvekki ja räägiti: kui kirjutate alla kokkuleppele Rahvusvahelise Valuutafondiga. Ma ei taha väljenduda jämedalt, kuid ei ole vaja sel kombel alandada. Me oleme tõsine riik, Euroopa riik,” rääkis Janukovitš.”

________________________

Postitas EIP teabetoimkond

983 total views, no views today

Kõrgkultuuri, saavutus-kõrgkultuuri marginaliseerimine on satanistlik-orjandusliku maailmakorra loojatele põhimõttelise tähtsusega

Sven Kullerkupp: “Ega Eestis väga ei teata, kui edukad me pianistid maailmas tegelikult on.”

Katrin Lust, 1. detsember 2013

Õhtuleht

Sven Kullerkupp

Sven Kullerkupp (Kristjan Teedema/ Postimees)

Hiljuti lõpetasid neli Eesti esipianisti kontserttuuri “Pianisti portree”. Kontserttuur, mis toimus novembris Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis sai nii edukaks, et nüüd arutavad klaverimängijad Sven Kullerkupp, Kristjan Randalu, Jürmo Eespere ja Rauno Juurikas välismaalaste eestvõttel idee üle minna maailma vallutama.

“Ega Eestis väga ei teata, kui edukad meie pianistid maailmas tegelikult on,” ütleb Sven Kullerkupp mõneti ohkega.

“Seda, et meie pianist Irina Zahharenkova on maailmas üks enimtunnustatud klaverimängijaid üldse, kes on võitnud üle kuue esikoha maailmas, ei ületa siin isegi uudiskünnist,” märgib Tartus resideeruv Kullerkupp, keda samuti muusikute ringis oma ala geeniuseks peetakse, kuid kes ise eraelus ja tegemistes väga tagasihoidlikuks püüab jääda.

“Ma ei räägi siinjuures endast, aga Irina Zahharenkova on küll maailmas omal alal täiesti tippu jõudnud, kuid kodumaal laiemalt temast ei teata praktiliselt midagi…,” märgib pianist Kullerkupp mõningane kurbusnoot hääles ja jätkab.

“Oli kord juhus Irina Zahharenkovaga, kui ta võitis järjekorde esikoha mainekal pianistide konkursil ja professor Lilian Semper kurtis, et imelik lugu. Ta nimelt soovis kirjutada Postimehes Irina juba mitmendast esimesest kohast rahvusvahelistel kaalukatel pianistide konkurssidel. Vastuseks sai ta Postimehest, aga et tema lugu ei ületa uudisekünnist.

Küll aga oli järgmises numbris ruumi Kaia Kanepi tennisemängu kaotusloole. No kus on siin loogika?” küsib Kullerkupp hämminguga.

Ta räägib, et klaverimängija Zahharenkova, kelle pärast Steinway, Yamaha ja Kawai kuulsad klaveritehased võistlevad, et naine mängiks võistlustel nende instrumendil, püüavad ükstesit üle trumbata oma ahvatlevate pakkumistega.

“Aga Eestis ei tunne Irina vastu keegi mingit huvi,” lisab ta,

“Kuulsin meie ühise õpetaja, Eesti Muusikaakademia professor Lilian Semperi käest, et Irina oli äraostmatu ja ei lasknud end maailma-kuulsast “super-hiiust” ehk Steinway klaveritehase ahvatlevast pakkumisest enne esinemist segada lasta. Ta loobus pakkumisest ja mängis sellel klaveril, mis talle endale sel hetkel kõige paremini sobis ja võitis jälle konkursi. Kusjuures ta peab end eestlaseks ja esindab meie rahvast…”

Kullerkupp ütleb, et tal on kahju, et meedia Eesti kõrgetasemelistest pianistidest lugu ei pea. Võimalikust konterttuurist, mille läbirääkimised tal endal hetkel käivad ta praegu pikemalt rääkida ei taha.

“On võimalus, et me läheme neljakesi esinema Skandinaaviasse, Venemaale ja Baltikumi teistesse riikidesse, kuid sellest kõigest saab täpsemalt rääkida kui kõik on paigas. Mul on hea meel, et meie kontsertid olid väljamüüdud ja välismaalased tunnevad meie vastu huvi, kuigi kohalik meedia meist lugu ei pea. Vähemalt meeldisime me Eesti rahvale,” ütleb ta.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,673 total views, 1 views today