Maade müük jätab meid omal maal nälga

Maade müük jätab meid omal maal nälga?

SIHIKUL: Toiduprobleemi lahendamiseks on hiinlased alustanud maailmas maade haaramist. Ostetud on Aafrikast, renditud Bulgaariast ja Ikrainast. Sihikule on võetud ka Eesti.

SIHIKUL: Toiduprobleemi lahendamiseks on hiinlased alustanud maailmas maade haaramist. Ostetud on Aafrikast, renditud Bulgaariast ja Ikrainast. Sihikule on võetud ka Eesti. (TAIRO LUTTER)

Eesti Talupidajate Keskliidu kauaaegne peadirektor Kaul Nurm ütleb, et Eesti põllumajandusmaast on kolm korda rohkem maad välismaalaste kontrolli all, kui ametlikud statistikaandmed väidavad.

Mõni kuu tagasi levisid teated, et Hiina sõlmis Ukrainaga kokkuleppe kolme miljoni hektari ehk 30 000 ruutkilomeetri (Eesti pindala on 45 227 ruutkilomeetrit) Ukraina põllumaa rentimiseks järgmiseks 50 aastaks. Ukrainast saab Hiina suurim välismaal asuv põllumajanduskeskus.

Hiinlaste kinnisvarahuvi on geograafiliselt lähemalgi. Nimelt on tõusva päikese maa pojad 2013nda aasta jooksul ostnud Läti kinnisvara kaheksa korda rohkem kui aasta tagasi. Kusjuures hiinlased soetavad tihtipeale kaks kinnisvaraobjekti korraga: üks enda jaoks, teine välja üürimiseks, kirjutas newsru.com. Oma maaostuhuviga on nad ka Eestis käinud. Ja mitte ainult maad kuulamas, vaid korralikult kodutöö ära teinuna. Neil oli täpselt teada, kui palju põllumaad on Eestis vaba.

«Võin kinnitada, et sõin nendega õhtust ja minu lauanaaber küsis otse, et 300 000 hektarit peaks teil olema vaba maad, me oleks sellest huvitatud,» ütleb Eesti Talupidajate Keskliidu kauaaegne peadirektor Kaul Nurm. «Tol korral nad läksid meilt edasi Poola ja ka Ukrainasse. Mina andsin neile omalt poolt soovituse kaasa, et Ukraina on ju palju soodsamas põllumajanduslikus olukorras, minge sinna. Noh, praegu nad seal on, kuid vaevalt nad minu nõuande järgi toimetasid,» räägib Nurm.

Kui välismaalane rendib maad

«2013. aasta juuli seisuga on kogu Eesti maatulundusmaast teiste riikide isikute omandis umbes viis protsenti,» ütles põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder novembri alguses Tartus maakonverentsil.

Justiitsministeeriumi hallatava kinnistusraamatu andmetel on Eestis maad (mitte ainult põllumaad) välismaistele füüsilistele ja juriidilistele isikutele müüdud 13 825 hektarit, kuid hiinlaste eriliselt suurt huvi meie maa vastu andmed ei näita. Hiinlastele kuulub ainult üks alla hektari suurune kinnistu Harjumaal.

Kaul Nurmi sõnul võivad aga ametlikud statistikaandmed olla eksitavad. «See pole päris adekvaatne pilt. Välismaalased on asutanud siin Eestis äriühingud. Need on peamised metsamaade kokkuostjad. Teisalt ostavad nad põllumajandusettevõtteid. Viimaste bilansis on ka maa, aga veelgi suuremal määral maade rendilepingud. Seega on tegeliku kontrolli ulatus Eesti põllumajandusmaa üle palju suurem kui pelgalt omandus. Kui on väidetud, et välismaalaste omanduses on ligi 5% põllumajandusmaast, siis tegelik maakasutus on hinnanguliselt kolm korda suurem, ehk kuni 15 protsenti» selgitab Nurm, et kui ettevõte omab näiteks 1000 hektarit, aga rendib veel 2000 hektarit, siis ettevõtte kontrollida on 3000 hektarit maad. «Tihtilugu on rendilepingute omanikel sooduspositsioon maad päriseks osta,» lisab Nurm veel.

Nurm on murelik: «Probleemid võivad tekkida, kui vaatame ette, et mis võib juhtuda 20–50 aasta pärast. Rahvastikukasv on teada, teiselt poolt on teada see, et viljelusmaa kogusumma maailmas väheneb. Kliimamuutus, kõrbestumine, autoteed, linnastumine – kõik see võtab maad enda alla. Toiduprobleemi lahendamiseks on hiinlased hakanud tegema maailmas laiaulatuslikku maade haaramist. Hiinlastel on mõne aasta tagustel andmetel 4,5 miljonit hektarit ostetud Aafrikast. Tõenäoliselt tänaseks juba rohkem. Ukrainas rentisid kolm miljonit hektarit ja otsapidi on nad Bulgaarias, kus tehti rendileping 20 000 hektarile. Hiina näeb selgelt seda, et oma rahva toitmiseks on vaja põllupinda suurendada väljaspool oma riigi piire,» ütleb Nurm.

Nurm lisab, et Hiina ei ole ainus maade krahmaja. 10 protsenti Rumeenia põllumajanduspindalast on läinud Pärsia lahe riikide kontrolli alla. Ungaris on umbes 500 000 hektarit kolmandate riikide kontrolli all.

Nurme meelest tuleks valvas olla ka Eestis.

«Eestis ei ole veel midagi realiseerunud, aga me ei saa ka välistada, et seda huvi enam ei ole,» ütleb Nurm hiinlaste kohta ja lisab, et üksikud väiksed maatükid Hiinat ei huvita. «Kui hiinlastega kunagi kaup võiks tulla, siis kindlasti eeldab see seda, et keegi ostab need maad enne Eestis kokku, liidab suuremaks ühinguks, mille peale tehing võidaks teha,» hoiatab Nurm. «Kui me vaatame ajalugu 25 aastat tagasi, tootsime ka siis peaaegu kaks korda üle oma vajaduse, aga letid olid ju tühjad. Tol korral otsustas plaanikomitee Moskvas, kui palju Eestist toitu välja tuli viia ja kui palju jäeti eestlastele. Kui peaks juhtuma nii, et hiinlased või laheriigid ostavad massiliselt üles meie põllumajandusettevõtted, siis võib juhtuda täpselt sama asi, et võime omal maal nälga jääda.»

Eestlane ei majanda oma maad

Ka metsaekspert Peep Põntson on märganud välismaalaste huvi kasvu Eesti maa vastu. Üks põhjus on tema sõnul see, et maa on siin võrreldes teiste Euroopa riikidega odav, teisalt on eestlane oma maa harimise vastu huvi kaotamas.

«Võrreldes Euroopaga on Eestis maa üliodav. Euroopas ei ole kusagil nii hõredat asustust, kui me Lapimaa välja jätame, siis me ei taju seda, milline on maa puudus. Me ei taju seda, milline on tegelikult maa väärtus. See on naljanumber, et metsamaa hind on 500–1000 eurot ja põllumaa hind on 1000–3000 – karju appi! Saksamaal saaks sinna laias laastus ühe nulli taha panna. Vahe on meeletu,» teab Põntson. «Meie inimene ei ole hakanud maad majandama. Ta ei ole hakanud maad kui tootmisvahendit piisavalt väärtustama. Metsa kohta on näidet lihtne tuua. Meil on enamik füüsiliste isikute käes olev mets majandamata. Toimuvad üksikud juhuslikud raied. Tegelikult ükskõik missugune maa sul on: peenramaa, õuemaa, põllumaa, kasvuhoone, metsamaa – seda tuleb harida ühtelugu,» hurjutab Põntson.

Kui välismaalane on siin maa ostnud, siis ta majandab seda. Kuigi sel on hapu maik juures, tunnistab Põntson. «See, kes on ostnud omale metsa, tahab seda raha tagasi saada. Kui mitte täna, siis aastate jooksul ja siis on ta huvitatud selle raiumisest. On muidugi robustseid inimesi, kes raiuvad julmalt ja ei uuenda, aga palju on neid, kes majandavad väga korralikult. Muidugi jama Eesti rahva jaoks on see, et rahvas võõrandub maast, rahvas vaesub.»

Suurärid – kas põllumajanduse arendamine?

Eestis on üks aktiivsemaid põllumajandustootjate kokkuostjaid Trigon Baltic Farming. Ettevõttele kuuluvad näiteks farmid Raplamaal Kaius ja Järvamaal Väätsal. Viimased tehingud tehti Väätsal, kus hakati ehitama 3330pealist lüpsifarmi. «Ettevõttest on öelnud avalikkusele, et tema eesmärk on koondada 11 000 lüpsilehma Eestis. Kui see eesmärk saavutada, siis see võiks umbes tähendada kuni 50 000 hektari maa majandamist. Kui need eesmärgid on nii ambitsioonikad, siis tekib paratamatult küsimus, et kas tõepoolest selleks, et siin arendada põllumajandust või selleks, et teha kunagi üks väga soodne tehing ja müüa see edasi. Need on küsimused, mida me peame esitama,» hoiatab Kaul Nurm.

______________________

Postitas EIP teabetoimkond

1,356 total views, 2 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>