Kivisildnik: Nurjunud riik kohalike valimiste eel

Kohalikud valimised ainult tunduvad olevat kõrvalise tähtsusega pisiasi. Nurjunud riigis, mida Eesti kahtlemata on, on kohalikel omavalitsustel enneolematult suur tähtsus.

Ärge saage minust valesti aru, vallavalitsused ei saa süsteemi muuta. Keegi ei saa luua juurde töökohti, keegi ei saa tuua inimesi linnast maale ega välismaalt kodumaale. Keegi ei saa taastada eelmise okupatsiooni ajal enesestmõistetavana tundunud infrastruktuuri, ei koole, vanadekodusid, postkontoreid ega isegi mitte taskukohast elektrit.

Vali külavanemaks või Jeesus Kristus, olukord jääb muutumatuks ja väljasuremine, laostumine ning amoraalsus ainult süvenevad. Minu jutus ei ole vastuolu – ehkki Tallinn ja Tartu on suhteliselt vähem nurjunud piirkonnad Eestis, ei ole neilgi pikemas perspektiivis paremaid väljavaateid kui Mõisakülal, Nuial või Abja-Paluojal, kus elutegevus on sisuliselt lõpetatud. Pensionäride vaikne tiksumine ehk välja arvatud. Meie väikestes ja keskmistes linnades ei toimu enam ammu midagi, ma ei räägi üldse küladest. Küladest pole midagi rääkida. Üks talunik, kaks pensionäri ja laudavaremed – see on tüüpiline Eesti küla. Aga ikkagi.

Keda valida?

Milles siis seisneb kirjeldatud masendavas olukorras kohalike omavalitsuste tähtsus? Kohalike omavalitsuste tähtsus seisneb selles, et üldjuhul on vald saekaatri kõrval suurim kohalik tööandja. Kui suleme vallavalitsuse, suureneb tööpuudus kahekordseks, sellised on faktid. Tallinnas ja Tartus on muidugi veel midagi varastada ja seal on kohalikel omavalitsustel spetsiifilised funktsioonid. Tavavallas pakub vald aga paljudele inimestele peost suhu tüüpi äraelamisvõimalust.

Inimesed ju peavad elama, muidu surevad ära. Seega on kohalikud valimised eksistentsiaalne küsimus. Kohalikud valimised on sama vastutusrikkad kui surmaotsuse langetamine. Laibad on taga. Kohalikud valitud ei saa luua juurde töökohti, aga nad saavad ümber jagada suure osa kohalikest mugavatest ja inimsõbralikest töökohtadest. Just selle pilguga peame valimisi vaatama, kõik muud vaated valimistele on kas ekslikud või tahtlikult eksitavad.

Keda siis valida? Sellele küsimusele on lihtne vastata, tuleb valida neid, kes jagavad kohaliku omavalitsuse töökohad võimalikult paljudele viletsuses virelejatele, kusjuures on oluline, et nad jagaksid olevasolevad töökohad sellistele puudust kannatavatele isikutele, kelle palkamisest on ühiskonnale kõige rohkem kasu.

Meil tuleb küsida omavalitsusse kippujatelt kahte asja: esiteks, kelle nad tööle võtavad, ja miks nad just need tööle võtavad, mis kasu me selle ja selle kehviku palkamisest saame? Arvestada tuleb ka seniseid kogemusi, mis on vallas õnnestunud ja mis ei ole õnnestunud. Väga sageli on nii, et teatud ülesanded jäävad omavalitsuses lahendamata, kas siis sellepärast, et inimkvaliteet ei vea välja, või on muid objektiivseid põhjuseid. Vaesus, halb õnn, kehv kliima. Need asjad ei muutu.

Ükskõik, keda palgata

Üldjuhul on nii, et vallas on kõik ülesanded halvasti või väga halvasti lahendatud, seega on ükskõik, keda palgata. Olukord paremaks ei muutu, sest vallavalitsus on seadnud oma töötajatele üle jõu käivad ja ebarealistlikud ülesanded. Pea kõik edendamised, parendamised, arendamised, tõhustamised ja innovatsioonid on kohalikul tasemel siiani läbi kukkunud. Kusjuures pole teada ühtegi põhjust, miks nad edaspidi peaksid õnnestuma. Parenda ja innoveeri kuidas tahad, inimesed jooksevad laiali, lapsi ei sünni, makse ei laeku. Midagi ei toimu ega saagi toimuda.

Kohalikud omavalitsused on kasutanud erinevaid strateegiaid, näiteks on ehitatud tööstuslikes kogustes kiigeplatse. Ka lõkkeplatse ning tantsuplatse, aga ka spordiplatse, kui nimetada kõige mõistlikumaid ettevõtmisi. Olukord on aga endiselt masendav ja masendavamaks muutub. On aeg vahetada tantsuplatsi ehitajad välja ning palgata nende asemele tantsijad.

On ehitatud hiiglaslikke veepuhastusjaamu tühermaadele, on aeg võtta tööle sadu tuhandeid veereostajaid, see töö on kõigile jõukohane. On ehitatud autobahne, nüüd on aeg tööle võtta pool miljonit autobahnisti: olgu siis jalgrattureid või jalakäijaid, bensiin on liiga kallis, autojuhte meie omavalitsused ei vaja.

Kindlasti tuleb kaotada sotsiaalne ebavõrdsus, inimesed istuvad kontorites, löövad seal aega surnuks ja saavad palka, samas teised inimesed istuvad poe ees pingil ja libistavad õlut, aga ei teeni sentigi. Kummast siis ikkagi ühiskonnale rohkem kasu on? Ühed maksavad vähemalt alkoholiaktsiisi, kuid teised ei tee sedagi. Sama käib prükkarite kohta, inimesed teevad kasulikku tööd, enesestki mõista tuleb nad palgale võtta. Nad on oma kasulikkust ja loodussõbralikkust tõestanud, pealegi pole nad kellelegi halba teinud, pole kordagi valimissaates valetanud.

Tuleb teha panus asotsiaalsusele

Meie riik ei ole nurjunud iseenesest, see on paljude inimeste sihikindla ja ennastsalgava töö tulemus. Neid inimesi ei tohi enam kunagi valida. Ma ei ütle, et nad tegid midagi valesti, ma ütlen, et nende töö on tehtud. Haud on kaevatud ja kinni aetud, labidamees võib minna. Mingu välismaale ja puhaku jalga. Nüüd on minusuguste asotsiaalide aeg. Kui ühiskonda enam ei ole, kui see enam ei funktsioneeri, siis pole meil vaja ka ühiskonnategelasi, poliitikuid, ametnikke ja muid oma esialgse funktsiooni kaotanud isikuid.

Kui ühiskond peab kõige tähtsamateks investeerida veereostamisse ja autobahnismi, siis tuleb investeerida ka veesolkijatesse ja bahnistidesse. Ei ole nii, et toidupood on tähtis, aga see, kes toidu poodi toob, ei saa sentigi. Kui reoveepuhastamine on võtmeküsimus kogu meie maal, siis maksku ka meile, kes seda vett de facto reostavad. See on õiglane. Meie oleme ühiskonna põhitegevuseks möödapääsmatult vajalikud. Solki võib klaarida ükskõik kes, veepuhastajad on lihtsalt asendatavad nagu muruniiduki detailid, aga vett solkida saame ainult meie, kohalikud elanikud.

Kui keegi tahab seda nurjunud riiki veel kuidagi vee peal hoida, siis tuleb tal teha mõned valusad otsused. Tuleb tunnistada, et madala taseme asotsiaalid, pean silmas poeetide ja töötute laadset pööblit, on allakäigu ja mandumise vajalikul tasemel hoidmiseks muutunud olukorras märksa vajalikumad kui oma tähtsuse minetanud tippasotsiaalid. Sest kui me peaksime kunagi organiseeruma ning asuma sotsiaalsuse teele, siis on teiega lõpp. Aiateivas või nöörijupp.

Ühesõnaga, rohkem asotsiaale kohalikesse omavalitsustesse ja omavalitsuse töökohtadele, muidu variseb süsteem kokku! Prükkar linnapeaks, alkohoolikud volikogusse, töötud ja kodutud kontoritesse! Tõhusust meil ei ole ega tule, olgem siis vähemalt inimlikud. Õilsad ja helded.

Allikas: Õhtuleht, 14.09.2013

Postitas: EIP teabetoimkond

889 total views, 3 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>