Iseseisev Eesti – tiiger, Eesti ELiidus – tiigrinahk!

Artikkel on siin: http://arvamus.postimees.ee/1360960/com/juhtkiri-liit-kuhu-me-tahtsime/?lk=1&sk=619 , selle kommentaarium allpool:

 

“Einar Narr 26.08.2013 14:29

Miks artiklis nii räigelt valetatakse? Kas see ajaleht saab oma kilekotirahad Eurooliidust?

Ülo Ennuste 26.08.2013 16:19
PM Juhtkirjad ilmselt jätkavad ka järgmisel kümnendil rahva lõbustamist oma ebakompetentsusega euroalal: „Liit, kuhu me tahtsime“ lk 2, 26.VII 13
Juhtkirja üsna algusest loeme:
„Kümnend hiljem võime endale üle kinnitada, et tegime õige valiku – seda näitab eestlaste püsivalt positiivne suhtumine euroliitu, trend, mida ei ole vääranud masu, euroala võlakriis ega ka sisepoliitilised tõmbetuuled.“
Taevane arm:
a) mis on Euroliidu tippinstitutsioonidel (teaduspõhisel sotsiaalse turumajandusega heaolulisel jätkusuulikul majandus- ja raha-liidul) üldse pistmist perifeerias mingi tillu-tillu-liikmesriigikese hägusloogiliste sisepoliitiliste tõmbetuultega – tõmbetuultega tikutoosis – liiatigi on liidulepingutes järjepidevalt selgelt öeldud et liidulised institutsioonid ei lasku direktiivselt lokaalsetesse sisepoliitilistesse pirukajagamistesse (maksuseadustesse) ning lehmakauplemistesse (nt kinnised valimisnimekirjad) või ka rahvusliku teadmusruumi ja statistika euroliiduvastasesse solkimisse eeskätt nii valimiskampaaniates kui ka populistlikus teadustühises pressis – ja kahjuks täiesti vastutustundetult vaatavad Brüsselist siiani igasugu perifeersetest häbiväärsustest mööda (nt isegi grantide piiritaha mahitamisest)
b) veel lõbusam on Juhtkirjades rääkimine müüdist „euroala võlakriis“ – tõsi – mitmes euroala perifeeria liikmesriigis (mitte tuumikriigis nagu nt Saksamaa kus tööhõive ei langenud või nt Soome kus eratarbimine ei langenud) on oluline rahvuslik võlakriis ja seda eeskätt sisepoliitilisest ebakompetentsusest ning majandusliku ebavõrdsuse sohksüvenadamisest – nagu on ka kriis palju rängemal kujul mitmes väljaspool euroala olevas perifeeriariigis samuti sisepoliitilisest käpardlikkusest (oma rahvusvääringuga tuumikriigis nagu Poola nt kriisi üldiselt ei olnud või oli leebelt nt Rootsi kus nt tööhõive parajasti juba ületab oluliselt 2008 taset)
c) muideks meil algas masu suveräänselt aastaksese varem teistest äpard-liikmesriidest – 2007 teisest poolest ekspordi langemisega seoses nii suhtkõrgele reguleeritud inflatsiooni kui ka suuresti suure majandusliku ebavõrdsuse poliitikaga üleskihutatud 2007 kevadise mäsu tõttu etniliselt lõhestatud tingimustes – mis veelgi olulisem et samadel põhjustel meie tegeliku kriisi lõppu pole veel nähtavas tulevikus nähagi sest jätkub anomaalne tööjõu väljavool ning investeeringute rahvuslikult oluline slikerdamine piiritaha suuresti maksustamata kujul ning petunimetuste all (nt „muud investeeringud“ mille alla kuuluvad ka hägused laenud jne)
Natuke allpoolt loeme:
„Kuigi kõik Eesti valitsused olid pidanud ELi suureks eesmärgiks, oli 2003. aasta augustis-septembris õhus mitmesuguseid kahtlusi. Lisaks üldisele skepsisele, et «läheme ühest liidust teise» tunti suurimat muret suveräänsuse kaotamise pärast. Et meile hakatakse peale suruma mingeid reegleid, asetama meid olukordadesse, mida me ei soovi. Et meie kultuur kannatab ja meil pole sõnaõigust. Sedagi, et hinnad kerkivad lakke. Omamoodi pilkeobjekt oli ka ELi bürokraatia ja jäikusega kaasnevad veidrused, mida piltlikustas kurikuulus «banaanikõverus».“

Ülo Ennuste 26.08.2013 16:20

…See on ikka väga lõbus et ainult banaanikõverus – oli ikka PM leilis ka lillkapsa likvideerimise ja sibulõunapuude maharaiumisega ja ka ikka sellega et suhkruhinna tõus (oli ka TÜ profid üks meelisteemsid) ei võimalda rahval liituda – rääkimata suveräänsuse kapitalistidele mahamüümisest – ning 18002 lk direktiividest mis kõik tuleb bürokraatlikult PSi ümber kirjutada – seega kõige sellega mis eeskätt postsovjetilumpenile ning ka vastavatele imagoloogidele näis hästi peale minevat

Aga kõige naljakam on see et PM ei näi siiani teadvat et nt TTÜ Eesti Majanduse Instituudis oli 2003. aasta referendumi ajaks publitseeritud vähemasti kolm kopsakat köidet rahvusvaheliselt retsenseeritud ja toimetatud uurimusi eeskätt Eesti teise transformatsiooni (euroliitumise) alalt nii institutsionaalsete komplektsete mehhanismiprobleemide ja nende tarviliku reformimise kohta kui kah transformatsiooniga seotud rahvuslike riskide kohta juhul kui kohanduvaid reforme käpardlikult ehk suboptimaalselt disainitakse või ei õigeaegselt ei jõustata (nt vaegreformisega nendes reformistes läks tõlkes kaduma vastavate juhenddirektiivide tekstidest termin „spekulatsioon“) tõmmati kohe peale liitumist rahvale kaela suhkrutrahv – eurole optimaalne üleminekuaeg 2007 keerati neljaks aastaks asjatundmatusest käkki jne jne).
Eriti lõbus on see et nendest tõsiteaduslikest käsitlustest ei tahtnud kuulda ei monoliitne prospektiiv-kap-populistlik koalitsioon (eriti mitte nt majandusliidu partnerite suhtes kõlvatu 0-kasumimaksu kaotamisest – rääkimata sissemajanduslikust ebaõiglusest – 0-maks mis siiani meid rahvuslikult laostab) – ei tahtnud midagi teadusloogilist kuulda ka nostalgkolhoos-populistlik ning moosisööjate kompleksopositsioon, eriti ei tahtnud millestki teaduspõhisest kuulda vastav Riigikogu Komisjon kelle liikmetele in corpore jäi see majandusküberneetilne institutsionaalne transformatsiooni probleem ilmselt kompetentsiväliseks: peale liitumist 2004 mõne kuu pärast TTÜ EMI tööruumid pühiti tühjaks ning mängiti ümber rahvusvaheliste kinnisvaraspekulantide ringmängukanniks – tõrkeliste mehhanismidega algeliste kapitaliturgude rahuldamiseks.

Mati Küün 26.08.2013 19:09

Kui me NLiidus olime, laulis ajakirjandus ka siis sama laulu. See, et ENKVL-i astumise poolt 33% rahvast oma jah sona andis, ei tahenda veel, et rahvas seda tahtis. Eesti orjarahval puuduvad ju julged juhid, on vaid need, kes vaid teiste taldu lakkuda oskavad, seetottu peamegi pidevalt kusagile sisse astuma.

Allar Õunapuu 26.08.2013 20:54

Ajalugu on alati õieti kulgenud. Kuna keegi ei oska välja mõelda, kuidas oleks ajalugu teistmoodi võinud minna.

Mati Väärtnõu 26.08.2013 23:21

Kuidas saavad sellises soliidses väljaandes töötada rumalad ajakirjanikud? Hr. Erik Roose, kas meil tõepoolest on kompetentsetest kirjatsuradest ka puudus? Soovitaks selle juhtkirja kirjutajale kinga anda, sest mõtlemis- ja analüüsioskust ei ole lihtsalt võimalik töö käigus omandada kui see on jäänud kooliajal omandamata. Muud moodi ei oska kommenteerida sellist sodi, mida siia on kokku kirjutatud.

Võtame näitekslõigu: “Näiteks ilma enam kui viie miljardita, mis kõikvõimalikul kujul on aidanud edendada Eesti majandust, mille eest on ehitatud, renoveeritud ja arendatud? Hüved muutuvad aja jooksul enesestmõistetavaks, nii et raskuste tekkides ei vaevuta mõtlema, millele me nende eest tänu võlgneme.”

Sellest on korduvalt räägitud, et Eesti on tänu maksupoliitikale kaotanud pea samapalju tulu kui me EL-st oleme rahana saanud. Välisfirmad on viinud maksudest kõrvale hoides miljardeid Eestist välja. Paneme siia juurde fakti, et EL-st saadud raha on sihtotstarbeline ja selle eest soetatud materjalide/seadmete eest oleme nn doonorriikidele suure osa sellest rahast juba tagasi maksnud.

Edasi: suur osa saadud toetustest on lihtsalt ära raisatud mõttetute projektide jaoks + on tekkinud lausa eriline tootmisharu mõnele seltskonnale, mis väljendub europrojektide kirjutamises ja abirahadel elamises.

Lisame veel selle, et EL liitumiseks pidime avama oma turu (tänagi meedias jutt sellest, et Eesti aiasaaduste hind ei suuda võistelda importkaubaga; kaubaga, mida doteeritakse EL riikide poolt kasvõi suurema põllumajandustoetuse kaudu). EL liitumise tagajärjel oleme kaotanud suure osa tööjõulisest elanikkonnast, mille koolitus ja üleskasvatuskulud on riik kandnud. Rääkimata ESM-st, mis on arvestatavas suurusjärgus võrreldes EL abiga.

Kui me selle kõik kokku liidame on saadud 5 miljardit eurot nagu kärbsemust aknal. Ja sellise abi üleskiitmine Postimehe juhtkirjas näitabki tõsist vajakajäämist analüüsioskuses.

Siinkohal ei lasku diskuteerima kas me kahetseme EL astumist või mitte. See on eraldi teema, et analüüsida, mis üht rahvust koos hoiab ja patriootlikke tundeid suurendab ning mis mitte. Aga vastuse saame üsna kiiresti: emigreerumise tempo üha kiireneb ja sündivate laste arv langeb. Varsti on paratamatu, et sellele faktile peavad otsa vaatama ka süüdimatud sinisilmad. Ja siis näeme, kas me kahetseme EL astumist või mitte… “

______________________

Postitas: EIP teabetoimkond

27.08. 2013

828 total views, 1 views today

Print Friendly

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>